Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

kolmapäev, 22. jaanuar 2020

Kristlik Muusika

Kristlik muusika on muusika, mis on seotud kristliku usundiga.
Varaseimad andmed kristliku muusika kohta pärinevad kolmest allikast:
3.2. sajandil eKr tõlgiti Vana Testamentkreeka keelde. Kristlus levis algselt hellenistliku kultuuri piirkonnas ja liturgilisekeelena kasutati kuni 3. sajandi lõpuni kreeka keelt. Kreeka muusika oli seotud paganlikukultusega ja tema otsene mõju oli ilmselt takistatud. Kristlikus liturgias oli pillidekasutamine keelatud (idakirikutes on see tänapäevani), kuid koduse laulmise juures kasutati lüürat ja kitarat. Selgete kreeka mõjudega (laadrütmnoodikiri) on ka esimene säilinud kristliku hümni fragment, mis on leitud Egiptusest (papüürus Oxyrynchosest, 3. sajandi lõpp). Kõige enam on kreeka pärand mõjutanud kristlikku muusikaõpetust.
Varakristlikus muusikas eristatakse põhiliselt 2 laulužanrit:
Nendele lisandus ilmselt vaimulik laul vabas rahvalikus maneeris: varakristlikus koguduses oli laulmine üldine, õpetatud koore hakati eelistama alles 4. sajandil.
Psalmoodias ja hümnoodias olid kasutusel 2 põhilist ettekandeviisi:
  • antifooniline (kreeka keeles antiphonos – vastukõlav)
  • responsoorne (ladina keeles responsum – vastus), kus solistile vastandub refräänilisi lõike laulev koor.
395. aastal toimus Rooma riigi lagunemine Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks, mis tõi kaasa ka kiriku sisulise lõhenemise. Ametlik lõhenemine toimus 1054. aastal, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh teineteist vastastikku kirikuvande alla panid. Seetõttu räägitakse eraldi ida- ja läänekristlusest.

Idakiriku muusika

Kristlik liturgiline muusika sündis koos kristlusega Lähis-Idas ning sealsete rahvastemuusika on aluseks nii Ida kui ka Lääne kirikulaulule. Nii Idas kui ka Läänes puudus ühtne liturgia, ent Idas polnud ka ühtset liturgilist keelt. Kasutati rahvuskeeli ning igas piirkondlikus kirikus kujunes välja omapärane laulutraditsioon. Eristatakse süüriabütsantsikopti (kristliku Egiptuse), abessiinia (Etioopia) ja armeenia kirikutLääne-Euroopal olid tihedaimad kontaktid kahe esimesega.

Läänekiriku muusika

Läänekirik ei tundnud 1. aastatuhandel ühtset liturgilist muusikat. Kristluse algaegadel ei olnud Rooma keskvõim kuigi tugev ja suhteliselt iseseisvates piirkondades kujunesid ühtse põhiplaani alusel erinevad liturgiatüübid: Vana-Rooma liturgiaMilano liturgiaVana-Hispaania liturgiaVana-Gallia liturgia.
Meloodiad olid tugevalt seotud oma regioonifolklooriga ning elasid veel ka ise "rahvalaululist" elu. Nad olid pidevas muutumises, musitseerimise juurde kuulus improviseerimine. Nende meloodiate täpne fikseerimine kirjas olnuks loomuvastane. Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi muusikakultuuri algust. Laguneb muusika ja sõna algne ühtsus ning algab muusika kui kunsti iseseisvumine.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega. Ambroosius pani aluse milano liturgiale, mis koos omapärase lauluvaraga on tänaseni kasutusel Milanos ja mõnel pool Lõuna-Alpides. Milano liturgilist laulu nimetatakse alates 9. sajandistambroosiuse lauluks.
Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas, siis olid varakristlikud laulud arenenud juudipalvelauludest. Seda kinnitavad uurimise käigus tuvastatud polüfoonilised sarnasused varakristlike psalmilaulude ja juutide suulise psalmilaulupärimuse vahel. Laulud said mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Erinevalt lagunenud Rooma impeeriumiidaosast, kus Bütsants püsis kuni renessansiajastuni ja kus seetõttu oli üsna ühtne muusikatraditsioon, olid impeeriumi läänepoolsed osad paljude rahvaste, muu hulgas keltideanglidefrankide ja langobardide võimu all. See aitas kaasa erinevate kohalike vaimulike traditsioonide tekkele, millest igaühel oli ka oma muusikastiil. Kõige paremini on neist paljudest stiilidest ja traditsioonidest tuntud Ambrosiuse laul ja Gregoriuse laul, mis on kõige rohkem mõjutanud lääne muusika arengut.
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanriteks olid psalmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid. Lauldi a cappella, pillid olid keelatud.
Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale.
5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks. Ambroosiuse laulutraditsion on Milanos ja selle ümbruses säilinud tänapäevani, kuigi seda on üritatud sajandite jooksul välja juurida.

teisipäev, 21. jaanuar 2020

Keskaja muusika

Keskaja muusika on keskajal loodud muusika.
Keskaja muusika all mõeldakse tavaliselt Euroopa muusikat iseseisva kristlikumuusikatraditsiooni tekkimisest 3.–4. sajandil kuni 14. sajandi lõpuni.
Keskaja muusika oli tugevalt seotud kirikugaja paljud Lääne kunstmuusika nähtused, nagu näiteks noodikiri, arenesid keskajal just kiriku rüpes.
Kuna suurem osa koolidest ja professionaalsetest heliloojatest töötasid kiriku ja kloostrite juures ning ilmikud üldjuhul noodikirja ei osanud, on keskajast ilmalikku muusikat säilinud suhteliselt vähe.

Varakristlik muusika (vaata ka LEONHARDI BLOGI: Kristlik muusika)

Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas, siis olid varakristlikud laulud arenenud juudipalvelauludest. Seda kinnitavad uurimise käigus tuvastatud polüfoonilised sarnasused varakristlike psalmilaulude ja juutide suulise psalmilaulupärimuse vahel. Laulud said mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Erinevalt lagunenud Rooma impeeriumiidaosast, kus Bütsants püsis kuni renessansiajastuni ja kus seetõttu oli üsna ühtne muusikatraditsioon, olid impeeriumi läänepoolsed osad paljude rahvaste, muu hulgas keltideanglidefrankide ja langobardide võimu all. See aitas kaasa erinevate kohalike vaimulike traditsioonide tekkele, millest igaühel oli ka oma muusikastiil. Kõige paremini on neist paljudest stiilidest ja traditsioonidest tuntud Ambrosiuse laul ja Gregoriuse laul, mis on kõige rohkem mõjutanud lääne muusika arengut.
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanriteks olid psalmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid. Lauldi a cappella, pillid olid keelatud.
Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale.
5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks. Ambroosiuse laulutraditsion on Milanos ja selle ümbruses säilinud tänapäevani, kuigi seda on üritatud sajandite jooksul välja juurida.

Gregoriuse laul

Paavst Gregorius I ajaks oli välja kujunenud suur hulk vaimulikke laule, mille liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.
Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirja järele. Algul märgiti rütmi ja viisi liikumissuundi teksti kohale. 11. sajandilpani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont (üksteisest tertsikaugusel) ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrgustesilpnimetusi (ut, re, mi, na, sol, la).
Helilaadidest kujunes 8 laadi süsteem (4 põhi- ja 4 kõrvallaadi). Põhi- ja kõrvallaadil oli põhiheli sama, kuid kõrvallaadi ulatus oli kvart madalam.
Gregoriuse koraal ehk gregoriuse laul, varem ka gregooriuse koraal ehk gregooriuse laul(ladina keeles cantus gregorianus) on keskajast pärinev ühehäälne kristlik laul, mis on oma nime saanud paavst Gregorius Suurejärgi. Gregoriuse koraal on üldnimetus, mis ühendab erinevaid muusikastiilemuusikažanre ja muusikavorme.
Gregoriuse koraal arenes välja juudi meloodiatest, mis olid kristlaste seas levinud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Gregorius Suure kirikureformi raames võeti kasutusele uus liturgia. Reformi käigus ühtlustati ka liturgilised tekstid. 604. aastal valmis koraaliviiside valikkogumik ehk Gregoriuse antifonaarium. Sellest alates hakati kristlikel jumalateenistustel kasutama üksnes seal avaldatud viise.
Gregoriuse koraali lauldi a cappella, sest tolleaegses kirikus oli muusikainstrumentidekasutamine keelatud. Olenevalt liturgiast võis gregoriuse koraali esitajaks olla kas solist või lauljate rühm.
Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved või ülistus JumalaleJeesuseleneitsi Maarjale või pühakutele.
Gregoriuse koraali meloodia ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi noodikirja märke, neumasid.
Mitmehäälsuse puhul oli gregoriuse koraal tihti cantus firmuse aluseks.

Gregoriuse koraali muusikastiilid

Ornithoparchus teeb oma tekstis "Micrologus" (1517) vahet gregoriuse laulu kahel stiilil: concentus'el, mille all ta peab silmas tavapärast gregoriuse laulu meloodiat, ning accentus'el, millega ta tähistab liturgilist retsiteerimist.
Concentus-stiili iseloomustab vaba, paljudest erinevatest helidest koosnev meloodia. Concentus-stiili allstiilid on
  • süllaabiline stiil, mille puhul silbile vastab üks heli. See stiil on tavaline retsiteerimisel, hümnides ning lihtsamates antifoonides;
  • neumaline stiil, mille puhul silbile vastab tavaliselt 1-4 heli. Neumanotatsioonis vastab igale helide rühmale üks neuma;
  • melismaatiline stiil, mille puhul silbile vastab paljudest helidest koosnev kaunistus ehk melism.
Accentus-stiili iseloomustab teksti retsiteerimine ühel helil. Retsiteerimist liigendavad mõnehelilised, sekundi kuni sekstiulatusega meloodiavormelid, mida nimetatakse aktsentideks. Aktsentide esinemine langeb kokku tekstis olevate interpunktsioonimärkidega (komakoolonpunkt). Aktsendid on tavaliselt süllaabilised, st ühele silbile vastab üks noot.

Hümni "Veni creator spiritus" kvadraatkirjas noot
Helifaili info Hümn "Veni creator spiritus" 

Varajane mitmehäälsus

Millal võeti vaimulikus muusikas kasutusele polüfooniline mitmehäälsus, pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist.
(Vt. ka LEONHARDI BLOGI: Mitmehäälsus)

Gooti ajastu muusikas

12. – 13. sajandi Prantsusmaal kujunes välja kunstmuusika kompositsioonitehnika. Notre-Dame'i katedraaliga on tihedalt seotud kirikulaulu areng ja esimesed nimepidi tuntud heliloojad Leoninus ja Perotinus.
13. sajandi prantsuse muusikas ilmus organumi kõrvale hulk uusi mitmehäälsuse vorme. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada, lauldi seda Gregoriuse koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised laulud hakkasid levima ka väljaspool kirikut ning need said nimetuse motett. Peagi lisandus motetile veel hääli, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mille ühes hääles esines põhimeloodiana Gregoriuse laul. Ka rütmipilt muutus tihedamaks. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus ilmaliku sisu pärast, aga ka kompositsiooni keerukuse tõttu. Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. 15. sajandil jõudis motett kirikusse tagasi, kõikides häältes ainult Gregoriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. – 16. sajandil veelgi – loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonnaheliloojad.
Seoses moteti rütmipildi keerukamaks muutumisega lõi muusikateoreetik Kölni Franco 13. sajandil uue notatsioonisüsteemi. Iga noot ja paus sai kindla vältuse ja vältused kindlad arvulised suhted.
Kogu keskajal kirjutati väga palju missasid ja reekvieme, vaimulikud muusikaetendused olid liturgiline draama ja müsteerium.

Ilmalik muusika

Ilmalik muusika esines keskajal peamiselt rahvalauluna ning jäi palju kauemaks ajaks suuliseks kui kirikumuusika. Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagandid(rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud). Nende luule oli ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga (joogilaulud, mis parodeerisid kirikuhümne). Suurim selliste laulude kogu on Carmina Burana 13. sajandist. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid rändmoosekandid samaaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadidnäitlejad ja tantsijad. 12. – 13. sajandil olid väga levinud rüütel-laulikud (trubaduurid Lõuna-Prantsusmaal, truväärid Põhja-Prantsusmaal ja minnesingerid Saksamaal), kes esinesid õukondades ning laulsid rahvakeelseid kangelaslaule armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest. Rüütlilaulud levisid suuliselt tänu alamast seisusest rändmuusikutele(žonglöörid Prantsusmaal, špiilmannidSaksamaal, skomorohhid Venemaal). Rüütlilaule esitati alati ühehäälselt koos pillisaatega.

Pillid

Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud ainult laulmiseks. Pille mängiti laulu saateks, kuid spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat enne 16. sajandit praktiliselt ei olnud. Kirikus olid pillid keelatud kui paganluse sümbolid. Kasutati ainult orelit. Enamik Euroopas kasutatavatest pillidest on idamaise päritoluga (Bütsantsist, Põhja-AafrikastHispaaniast). Keelpillidest olid kasutusel fiidelrebekkharflautopsalteeriumrataslüürasimbelPuhkpillidestmängiti erinevaid flöötešalmeid (millest hiljem arenes pommer), trompeti eelkäijaid, krummhorniLöökpillidest mängiti raamtrummi ja tamburiini.

esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Vana-Rooma Muusika

Vanarooma muusika on muusika Vana-Roomas.
Vana-Kreeka kultuuril oli suur mõju Rooma vabariigile, eriti pärast Kreeka mandriosa vallutamist Rooma poolt 168 eKr. Muusikas tähendas see kreeka muusikateooriaülevõtmist ja muusikute sisserändu Rooma. Muusikud tõid endaga kaasa pille, mis täiendasid etruskidelt päritud pillikogu. Rikastes kodudes oli kombeks kuulata muusikat õhtusöögi ajal ning teatris kuulus nii tragöödiate kui komöödiate juurde sageli tibia(aulose rooma versioon) või hüdraulise(vesioreli) muusika. Hüdraulist mängiti ka tsirkuseareenil, sageli koos vaskpillidega nagu cornu ja tuuba, saatemuusikana kaarikute võidukihutamisele ja gladiaatorite võistlusele.
Esimeseks sajandiks pKr, kui impeerium laienes ida suunas, saabusid Rooma muusikud ja pillid Lääne-Aasiast ja Põhja-Aafrikast ning tulijate eksootilised laulud ja tantsud andsid tõuke pantomiimteatriedasiseks arenguks. Pantomiimid põhinesid kreeka tragöödial, nagu ka väga populaarsed miimid. Pärast Egiptuse vallutamist 30 pKr jõudis Rooma Isise kultus ja koos sellega egiptuse sistrumharf ja pikk flööt.
Vana-Roomas arenes kreeka muusika edasi. Tekkisid uued kunstiliigid, millest üheks oli pantomiim. See oli balletitaoline etendus: tantsija kujutas liigutustega sündmuste käiku, millest laulis koor. Erinevalt Vana-Kreekast ei laulnud koor enam ainult aulose saatel, vaid teda saatis eri pillidest koosnev orkester, mida juhatati jalalöökidega. Orkester esines ka iseseisvalt. Hakati korraldama kontserte, kus laulu ja pillimängu esitati ka ilma tantsu ja näitlemiseta. Muusikainstrumentide mitmekesisus suurenes.
Keiser Nero valitsemisajal toimusid Roomas muusika alal mitmesugused võistlused, millest võttis osa ka Nero ise. Nero oli andekas kitaravirtuoos. Kuna muusikavõistlustel loorberipärja võitmist loeti suureks auks ning esmajoones otsustas edu publiku reageering, kasutati ka palgaliste plaksutajate abi.

reede, 17. jaanuar 2020

Vana-Kreeka Muusika

Vana-Kreekas õppisid muusikat kõik vabad inimesed, mõnes linnriigis isegi kuni kolmekümnenda eluaastani.
Vana-Kreeka antiikaeg jaguneb kolmeks perioodiks: arhailine ajajärk (8.–6. sajand eKr), klassikaline ajajärk (5. sajand – 330. aastad eKr) ja hilisem ajajärk.
Arhailisse ajajärku jääb kutseliste laulikute aoidide ja rändlaulikute rapsoodide tegevus. Nad esitasid eepilisi laule ja kultuslaule ehk hümne. Sellel perioodil arendati välja ka nomos (kreeka keeles 'reegel') – muusikaliste reeglite kogum, mis reglementeeris muusikas kasutatavaid meloodiakäikerütmihelilaade.
Klassikaline periood oli tragöödia hiilgeaeg. Aristotelese andmetel kujunesid tragöödia ja komöödia lauludest veinijumal Dionysoseauks. Tragöödia olevat saanud alguse pidulikest kiiduhümnidest (ditürambidest), komöödia pöörastest sigivuslauludest. Tragöödia tähendab tõlkes sokulaulu. Sokutaoliseks saatüriks olid kostümeeritud Dionysose pidustuste kooride liikmed. Soololaulud ja lauldavad dialoogid vaheldusid võimsate kooridega. Vana-Kreeka tuntuimad autorid olid AischylosSophokles ja Euripides. Tuntuim komöödiate looja oli Aristophanes. Sellel perioodil sai muusikast iseseisev kunst.
Hilisemal ajajärgul võeti kasutusele noodikiri. Kreekas võeti varasema pentatoonika asemel kasutusele 7-helilised heliread, mis nimetati Vana-Kreeka maakondade järgi dooriafrüügiaja lüüdia.
Populaarseimad pillid olid auloslüüra ja kitara. Lüüra ja kitara saatel esitati ülevaid lugulaule ja armastusluulet. Oboetaolisekõlaga aulos oli seotud Dionysose pidustustega ning tragöödiaetendustega. Harilikult puhus mängija korraga kaht aulost.
Vanakreeka muusikateoorias oli vastakaid seisukohti. Pythagoras ja Platon pooldasid muusikas ranget korda, rajasid helide füüsikalise ja matemaatilise õpetuse. Aristoteles ja Aristoxenos seevastu arvasid, et muusikas on kõrgemaks otsustajaks inimkõrv, mitte mõistus, ja pidasid meelelist muusikat tähtsamaks kombelisest.
Vanakreeka muusika on muusika Vana-Kreekas.
Vanakreeka kultuuris eristatakse nelja ajajärku:

Arhailine ajajärk

Arhailist ajajärku iseloomustab eelkõige rahvaluule ja rändlaulikute loomingu kujunemine eepilisteks lugulauludeks ehk eeposteksHomerose ajal tegutsesid:
Vanakreeka luule kultuslikud laulutüübid ehk hümnid on:
7. sajand eKr hakkas Lesbose saarel arenema kreeka lüürika.
Kreeklased kasutasid muusikat mitmel otstarbel, alates pidustustest ja jumalateaustamisest kuni moraali tõstmiseni. Muusika etendas olulist osa ka sõjategevuses. Ateenatrieeri tähtis meeskonnaliige oli aulosemängija, kes mängis sõudjate ühes taktis hoidmiseks. Sparta sõjavägi marssis aulose helide saatel, mis ühtlustas nende rivisammu.
Umbes aastal 670 eKr hakati korraldama võistlusi kitharodia (laulmine, saates ennast kitaral või lüüral) alal. Koorivõistlused algasid 50 aastat hiljem ning aastal 580 eKr võtsid spartalased avalike võistluste kavva ka aulosemuusika.
Kreeklaste muusikalises mõtlemises oli oluline koht sfääride harmoonia teoorial, mida seostatakse pütagoorlastega ja mis mõjutas tugevalt Platonit. Teooria püüdis kirjeldada universumi struktuuri ja korraldust matemaatiliste printsiipide kaudu, mida Pythagoras demonstreeris monokordiosadeks jagamise teel. Praktikas tekitas see teooria probleeme. Pythagorase süsteemis jagati kvart kaheks täistoonks, millele lisandus pooltoon (tuntud kui limma, arvsuhtega 256:253). Kui teoreetiliselt kvartpluss kvint võrdub oktaviga, siis koosneb oktav kuuest täisnoodist. Ent kui tervetooni tähistab arvsuhe 9:8, tuleb nende kuue täistooni kogusumma kokku veidi üle oktavi, nn. Pythagorase komma suhtarvuga 531,441:528,288.

Klassikaline ajajärk

Klassikalisel ajajärgul oli keskne žanr tragöödia, mis arenes Dionysose kultusest ja põhineb koorilüürikal ehk ditürambidel. Klassikalise tragöödia rajajad AischylosSophokles ja Euripides lisasid koorile näitlejad ja dramaatilise tegevuse. Lisaks kooridele esitati osa näitlejate monoloogidest lauldes.5. sajandil eKr muutus muusika stiil radikaalselt, sest traditsioonid taandusid uute ideede ees. Lüürikas kujunes uus, subjektiivsem ja peenem väljenduslaad, mida nimetatakse "uueks muusikaks". Platon, kes jätkas Pythagorase õpetust arvudest, kaitses muusikas ranget korda ja traditsioone ning kritiseeris "uue muusika" meelelisust ja subjektiivsust. Ta nurises ka aulose kitaraleeelistamise üle, kuigi kitara keelte arvu suurendati, et selle heli sarnaneks aulose omaga. Aulos oli Platonile nii vastumeelne, et ta ei lubanud seda oma ideaalsesse riiki ja uskus, kes ei oska kitarat mängida, puudub korralik haridus. Platon võttis oma teostes "Seadused" ja "Riik" kokku klassikalise eetoseõpetuse ning erinevate muusikaliikide ja helilaadide kasvatusliku mõju.
Ka Aristoteles rõhutas muusika tähtsust kasvatuses, ent jättis sealjuures ruumi ka meelelisele naudingule. Aristotelese õpilane Aristoxenos oli üks tähtsmaid vanakreeka muusikaõpetlasi. Kuigi ta oli nõus, et muusika filosoofiline käsitamine on teadus, ei jaganud ta arvamust, et muusika on matemaatikaharu. Aristoxenose jaoks oli kõrgeimaks otsustajaks mitte mõistus vaid kõrv. Vastupidi Platoni idealismile kinnitas ta, et inimese hing on "keha harmoonia", millel on keelpilli omaga sarnane muusikaline "häälestus". Ta võttis aluseks kooskõla, mida tolleaegne treenitud kõrv suutis määratleda kui konsonantse: kvardi, kvindi ja oktavi. Teised intervallid olid muutlikud ja kohandusid vastavalt kontekstile. Tetrakordis sisalduvad toonid oli võimalik reastada kõrvakuulmise järgi. Sellest omakorda tuli Aristoxenos mõttele jagada täistoon kaheks võrdseks pooltooniks(vastandina Pythagorase limmale), mis tõi nootide paigutusviisi juba lähemale tänapäevasele helisüsteemile.

Hilisem ajajärk

Kuigi Aristoxenos kirjutas ka rütmist, oli Ptolemaios esimene, kes väitis, et rütmi tuleks käsitleda eraldi värsimõõdust (muusikapala üldisest struktuurist) ja pani aluse tonoide (laadide) süsteemile kreeka muusikas. Ta lõi selgelt ja täpselt sõnastatud õpetuse muusikateooriast pealkirjaga "Harmonika". Ptolemaios jagas oktavi 7 astmeks ja pakkus välja seitsme helilaadi (tonoi) süsteemi, millest arenes hiljem koos Boëthiuse lisatud hüpomiksolüüdiga keskaja muusika kaheksa põhilaadi süsteem.
Hellenismi ja Rooma võimu ajastul segunes klassikaline kreeka kultuur teiste piirkondade traditsioonidega. Sel ajal kujunes aristokraatlikus keskkonnas uuelaadne, peen ja õpetatud musitseerimine.
Kreeklased kasutasid kaht tähtnoodikirja: vanem pillimuusika ja hilisem vokaalmuusikajaoks.
Tähtsamate muusikanäidete hulgas on 2 Delfist pärit hümni:
  • Delfi ülistuslaul 138 eKr (Apolloni auks)
  • Delfi ülistuslaul 128 eKr (joogilaul Seikilose hauasambal)
Helifaili info Seikilose epitaafi muusika 

Seikilose epitaafi meloodia

neljapäev, 16. jaanuar 2020

Vanaaja muusika

Vanaaja muusika on muusika vanaajal.
Umbes 10. sajandil eKr rajas arvatavasti kuningas Taavet juudi templimuusika. Kuningas Taavet oli ise ka meisterlik kinnorimängija. Kuningas Saalomoni ajaks kujunes välja kutseliste templimuusikute leviitide seisus, kellel olid oma koolid ja tsunftilaadne organisatsioon. 
Noodinäidete najal saab muusika ajalugujälgida alates 5.4. sajandist eKr, kui oli vanaaja muusika kõrgaeg. Varasemast ajast on säilinud vaid üksikuid näited, mis ei anna võimalust üldistusi teha. Siiski on teada, et muusikakultuur oli kõrgelt arenenud juba muistses EgiptusesBabülooniasAssüüriasHiinasIndiasSüüriasPalestiinas jm. On andmeid 3000 aastat tagasi Assüürias toimunud avalikest kontsertidest.
Muusikale omistati vanaajal võlujõudu ja jumalikku algupära – jumalate hääli võrreldi pillihäältega, pille, eriti neid, millel arvati jumalaid mängivat, peeti pühadeks. Muusikuid arvati jumalaga ühenduses olevaiks, mistõttu neid ümbritseti suure austusega. Näiteks kuulutasid Egiptuse vaaraod end muusikute sugulasteks, Assüürias oli kombeks jätta alistatud rahvastest ellu vaid muusikud, kes võeti teenistusse võitja õukonda.
Antiikajal kuulus muusika kokku luule ja tantsuga. Muusik oli üheaegselt nii lauljapillimeesheliloojaluuletaja kui ka tantsija. Kunstiliigid polnud veel üksteisest eraldunud.
Antiikaja muusika oli peamiselt ühehäälne, kuid selle kõrval on ilmselt esinenud ka lihtsat mitmehäälsustHarfi ja lüürat sõrmitsetakse piltidel alati kahe käega ning levinud olid topeltviled ja topeltšalmei, mis mängisid meloodiat koos burdoonheliga või ühe meloodia erinevalt kaunistatud variante. Keelte ja sõrmeavade arvu järgi pillidel võib arvata, et kasutati põhiliselt 5- ja 7-astmelisi heliridasid
Iga rahva muusikakultuur oli omapärane. Egiptuses armastati suursugust, rõhutatult väärika rütmiga laulu, mida saatsid flöödidharfidlüürad ja lautod.
Süürias eelistati lärmakat muusikat, millele andsid erilise varjundi teravakõlalised kahe toruga šalmeidlöökpillid ja muud instrumendid.
Babüloonias pöörati tähelepanu muusikateooriale. Avastati intervallideseaduspärad ja koostati esimesed viiel helil põhinevad heliread (pentatoonika). Musitseerimisel koondati pille suurteks templiorkestriteks.
Muusikaõpetusest on vähe teada, kuid näib, et alates sumeritest on kõigis kultuurides nähtud seoseid muusika ja universumi korralduse vahel (helide suhted aastaaegadega ja planeetide liikumisega).
Eraldi võtame Vana-Kreeka ja Vana-Rooma muusikat.

kolmapäev, 15. jaanuar 2020

Esiaja muusika

Esiaja muusika ehk eelajalooline muusika ehk ürgaja muusika on muusika, mida tehti esiajal.
Teadmised eelajaloolisest muusikast on ebamäärased, need tuginevad kalju- ja muudel joonistel kujutatud muusika ja tantsugaseotud rituaalidele ning arheoloogilistelväljakaevamisel leitud pillidele. Selliste pillide kõla on võimalik ligilähedaselt taastada, kuid eriti keelpillide puhul on raske otsustada nende häälestuse üle.
Muusika tekkimisest on palju hüpoteese ja teooriaid. Arvatakse, et Homo habilisel olid juba kõnekeele alged. Aju arenedes õpiti valitsema keelt ja huuli. Väidetakse, et inimkõne algas žestidest, mitte huigetest. 1932. aasta Briti Entsüklopeedias väidetakse, et keel tekkis laulust. Esialgu inimesed lihtsalt laulsid ja ümisesid pikki häälikujadasid, väljendades oma emotsionaalset seisundit. Järk-järgult asendus laul kõnega. Uusim teooria muusika tekkest väidab, et keel ja muusika kujunesid ühisest protovõimest, mis oli oma loomult eelkõige muusikaline (Levmann 1992). Hiina ja Tai toonikeelte uurimisel on selgunud, et erinevatel helikõrgustel baseeruvate intonatsioonimallide kasutamine tundmuste väljendamiseks omandatakse ammu enne fonoloogilist väljendusoskust (kõnet). Selline võime on olemas ka loomadel, samuti väikelastel. Muusika on kommunikatsioonivahend. Juba ahvid tagusid vastu püütüve rütme, eesmärgiks territooriumi kaitsmine. Tekib dialoog, kus suhtlemine toimub märkide abil ja märgisüsteemi nimetatakse keeleks.
Inimene areneb:
  • visuaalselt – koopamaalingud, kujukesed, ornamendid, ehitised jne;
  • verbaalselt – väljendamine suulisel teel.
See väljendus erinevates:
Varaseimad musitseerimise tõendid on muusikainstrumentide jäänused. Plagistid, vilepillid ja trummid olid olemas juba enne viimast jääaega. Kõik esemed, mida ürginimesed juhtusid laulmise või tantsimise ajal maast kätte võtma, muutusid heli tekitavateks "muusikariistadeks". Esimeseks "muusikariistaks" oli kindlasti inimhääl ning rituaalset leelotamist saatis tõenäoliselt rütmiline käteplaksutamine või jalgade trampimine. See omakorda võis viia mõne käepärase eseme, puunoti või kivi tagumiseni.

Idrijca Orust leitud flööt
Esimesteks rütmipillideks kasutasid nad käte plaksutamist ja helisevate esemete kokkulöömist (kivid jm). Trummi meenutavat instrumenti, mille pingulelöödud nahale löödi käte või pulkadega kasutati nii tantsude saateks kui ka sidepidamise vahenditeks naabersuguharudega. Muusikat oli vaja ka üleloomulike jõududega suhtlemiseks (loodusjõud, surmatud jahilooma hinged, surnud lähedaste vaimud). Muusika ja rituaal on olnud lahutamatult seotud läbi kogu inimkonna ajaloo.
Üsna pea taipasid muistse aja pillimehed, et vastu kõva puupakku lüües kostab teistsugune heli kui õõnsast puupakust. Õõnsas "muusikariistas" tekib heli kahe elemendi – korpuse ja õhusamba või õhuga täidetud kasti abil. Sellel avastusel põhinevad tänapäeva puhkpillid (metsasarvoboe), samuti keelpillid (viiuli kõlakast).
Teiste varaseimate muusikariistade hulka kuuluvad õõnsad torud (pilliroog, torukujulised luud), samuti merikarbid, mida kasutati arvatavasti signaliseerimiseks. Puhkpillide areng algas vile- ja pasunataolistest pillidest, mis valmistati õõnestatud loomakontidest, sarvedest, mammuti kihvadest. Algul sai mängida ainult üksikuid helisid. Rohkemate helide saamiseks hakati ühendama mitu erineva pikkusega vilet. Aja jooksul õpiti torusse puurima ka auke, mis sõrmedega sulgedes või avamisel muutis heli kõrgust.
Vanim flööt on leitud Idrijca orust Lääne-Sloveenias 1995. aastal 65 000 – 41 000 aasta vanuse neandertallase juurest. See vastab tänapäevainimese muusika seitsme diatoonilisele helireale.
Jahil olles märkas muistne kütt, et vibunöörpärast pingutamist hakkab võnkuma ja tekitab meeldivat heli. Võib-olla see viiski teda mõttele valmistada esimene keelpill. Vanad keelpillid olid tehtud kilpkonna kestast või õõnestatud kõrvitsast, mis täitis kõlakastiülesannet. Nendel pillidel oli mitu keelt, mis pandi helisema mitmel erineval moel.

teisipäev, 14. jaanuar 2020

Teisipäev 14 jaanuar

Ma käisin hiljuti,10-12 jaanuar, Rootsis, kruiisil. Laeva nimeks oli MS Victoria.
Algus:
Esialgu sõitsime autoga Tallinnasse. Seal parkisime auto parklasse ja läksime laevale. 
Laevas sõime natukene kaasavõetud toitu, sest me ei võtnud laeva õhtusööki. Järgmiseks me läksime peole, kus mängis Gravity Band. 
Laevas oli palju eestlasi või vähemalt Eesti keelt rääkivaid inimesi.
1. õhtu pidu:
Pidu ise oli äge, aga juhtus ka üks halb asi. Nimelt suutsin ma oma kajutikaardi ära kaotada ning seetõttu ei pääsenud ma pärast oma kajutisse. Samuti pidi järgmine päev uue kaardi tegema, et ma saaks hommikusööki sööma minna. 
Muidu pidu oli äge, mängis Gravity Band, mis on üks Tallinki peal mängivatest cover bändidest. Nad mängisid kõiki või peaaegu kõiki kunagi populaarsemaiks olnud muusikastiile (vt. LEONHARDI BLOGI: Popmuusika stiilid ja populaarsus). Laulud, mis nad tegid olid enamjaolt tuntud, vähemalt minule. Näiteks: „Señorita“
Hommik laevas:
Järgmise päeva hommikul läksime me sööma. Hommikusöögiks oli Rootsi laud Laeva söökla asus üleval laeva esiosas ehk vööris. Ma ei teadnud esialgu kuidas ja kas ma üldse süüa saan, sest laeva pardakaart oli kadunud kuid lõpuks ma siiski sain süüa. Sealt ülevalt vöörist avanes ilus vaade saartele, mis asusid Stockholmi ümbruses. Kui me (mina, ema, isa, õde, vend) söömise lõpetasime, siis hõigati laeva kõlaritest, et 10. minuti pärast on laev sadamas. 
Rootsi:
Rootsis tulime kõigepealt laevast maha. Järgmiseks läksime kuningalossi, millest on praeguseks saanud muuseum. Praegune kuningas elab ise praegu Stockholmist väljas, kunagises maalossis. Kuningal ise on praegu ainult tseremoniaalsed ülesanded (nagu Eesti presidendilgi).
Järgmiseks läksime me kuningalossi keldrisse, kus asus relvamuuseum ning pärast seda jalutasime natukene linnas ning läksime laevale. 
Uued teadmised Rootsi kohta:
Te võite nüüd ju küsida, et mida uut ma selle reisi käigus Rootsi kohta teada sain. 
Minu vastusteks oleks, et:
1. Ma sain teada, et Rootsi kuningavapiks on ühe Rootsi lääni, Södermanlandi endine vapp. 
2. Ma avastasin, et rootsi keel on väga sarnane saksa keelele.
3. Ma sain teada, et Rootsi riik hoidis ennast eemale mõlemast maailmasõjast.
4. Kunagi oli Kalmari uunion, mis ühendas ühe kuninga alla nii Rootsi, Taani kui ka Norra.
5. Rootsi hoidis eemale mõlemast maailmasõjast.
6. Rootsi kuningas oli/on sugulane teiste Euroopa monarhiperekondadega.
Mida ma juba teadsin:
Enne ristiusustamist valitsesid seda ala väepealikud ehk Jarlid, kellel oli palju tülisid. Nendel oli palju jumalaid, peajumalaks oli Odin. Nad käisid pikklaevadega Euroopat rüüstamas, sõitsid mööda Siberi jõgesid (Leena, Volga) kaugele itta, sõitsid Islandile, Gröönimaale ja sealt Põhja-Ameerikasse.
Pärast ristiusu vastuvõtmist lõid Rootsi, Norra ja Taani oma riigid ning viikingisõidud lõppesid. Rootsi, Taani ja Norra sõdisid omavahel ning Taani ja Norra riigid ühendati ühe kuninga alla. Hiljem, Norra kuningriik eemaldus Taanist.
Rootsist veel:

Rootsi on Euroopa Liidu liige.

Rootsi hoiab oma loodust. 

Rootsis on lubatud samasooliste abielu.

Riigikord

Rootsis kehtib konstitutsiooniline monarhia.

Rootsi on 1995. aastast Euroopa Liidu liige.

Haldusjaotus

Rootsi on jagatud 21 lääniks, mis jagunevad omakorda kokku 290 kohaliku omavalitsuse üksuseks (vallaks). Ühes läänis võib olla mitu valda, kuid nende vahel puudub hierarhiline seos, mõlemad tegelevad oma ülesannetega, välja arvatud Ojamaa, kus vald täidab ühtlasi ka lääni ülesandeid.

Läänid

Ajaloolised maakonnad

Götalandi maakonnad

Blekinge – Bohuslän -Dalsland – Halland – Ojamaa – Skåne – Småland – Västergötland – Öland – Östergötland

Norrlandi maakonnad

Ångermanland – Gästrikland – Hälsingland – Härjedalen – Jämtland – Lapimaa – Medelpad – Norrbotten – Västerbotten

Svealandi maakonnad

Dalarna – Närke – Sörmland – Uppland – Värmland – Västmanland

Rootsist veel:

Rootsi on loodustarmastav riik. 

Rootsi on kõigi võimaluste maa. Rootsis on lubatud samasooliste abielud. Rootsis saavad rahulikult elada teistsuguse, kultuurilise, usulise, rassilise, keelelise kuuluvusega inimesed. 

Rootsi 450 295 ruutkilomeetrisest pindalast on 410 335 km² maismaad ja 39 060 km² on sisevete (peamiselt järvede) all.

Rootsi ja tema naabrid

Lääne- ja lõunarannik on sirged ja rannikumeri madalavõitu. Idarannikut liigestavad tugevasti skäärid ja väikesed lahed.

Rootsi paikneb geoloogiliselt stabiilsel pinnal, suurem osa maast asub kaljusel Fennoskandia kilbil, jagunedes järgmisteks loodusprovintsideksLapimaaNorrlandBotnia lahe rannikumadalikKesk-Rootsi madalik ja Småland. Riigi lääneosas kõrgub Skandinaavia mäestik. Lõunaosas asub tasane ja viljakas Skåne. Keskosas laiub Kesk-Rootsi madalik ja idaosas Botnia lahe rannikumadalik. Rootsi madalaim punkt asub Kristianstadi lähedal (2,41 m alla merepinna). Rootsi kõrgeimad punktid on Kebnekaise (2104 m üle merepinna, varasematel mõõtmistel 2111 m ja 2117 m) ja Sarek (2090 m).

Kliima

Rootsis valitseb suhteliselt pehme kliima, seda peamiselt tänu Golfi hoovusele. Rootsis on valdavalt mandriline kliima. Ilm on muutlik. Suvel on erinevused lõuna- ja põhjaosa ilma vahel suhteliselt väikesed, sest põhjas on päev pikem. Põhjas ja sisemaal saabub sügis ja talv varakult, lõunas ja rannikul on aga pikk ja soe sügis. Kui Läänemeri jäätub, on idarannikul märgatavalt külmem talv. Põhja-Rootsi mägedes valitseb lähisarktiline kliima. Umbes 15% Rootsi alast paikneb põhjapolaarjoonest põhja pool.

Talvel on keskmine temperatuur Rootsi lõunaosas −2 °C, põhjas −16 °C, suvel vastavalt 17 °C ja 13 °C. Sademeid on 500–800 mm aastas, põhjaosa mägedes ka kohati üle 2000 mm.

Saared

Rootsi suuremad saared on Ojamaa (Gotland) (pindala 2994 km²) ja Öland (1347 km²).

Rootsis on 221 831 saart (meres ja sisevetes). Nende pindala on kokku 10 574 km2[viide?], mis moodustab 2,6% Rootsi maismaast. Meresaari on 98 372 ja siseveekogude saari 123 459. Aasta 2008 lõpus oli püsiasustus 1085 saarel, millest 598 saarel polnud püsiühendust mandriga.

Jõed

Rootsi suuremad jõed saavad alguse Skandinaavia mäestikust ja suubuvad Läänemerre. Rootsi pikimaks jõeks loetakse Vänerni järve suubuvat Klarälvenit koos Göta jõega (720 km). Jõed on kärestikulised ega ole üldjuhul hästi laevatatavad.

Järved

Rootsis on kümneid tuhandeid järvi, neist suuremad on Vänern (pindala 5648 km²), Vättern (1893 km²), Mälaren (1140 km²) ja Hjälmaren (484 km²).

Loodusvarad

Rootsi tähtsamad loodusvarad on tsingi-, raua-, vase-, plii-, hõbeda- ja uraanimaak ning puit ja hüdroenergia.

Taimestik

Rootsi maastikul domineerivad okasmetsad, lõunaosas ka segametsad. Ajalooliselt lõunaosas kasvanud lehtmetsad asendusid inimtegevuse tagajärjel põldudega, nüüdseks on osaliselt asemele istutatud okaspuid.

Kaskehaabatammepärnapöökisaartvahtrat ja jalakat kasvab kõikjal Rootsi lõuna- ja keskosas.

Tänu lubjarikkale pinnasele ja pehmele kliimale võib Ojamaalt ja Ölandilt leida eksootilisemaid taimi, sealhulgas orhideesid.

Umeå ülikooli teadlaste väitel kasvab Rootsis Dalarna maakonnas maailma vanima (ligikaudu 9550 aastat) juurestikuga puu – harilik kuusk.

Loomastik

Rootsi metsades elab palju loomaliike, kes mujal Euroopas on haruldaseks jäänud. Hundid olid veel hiljuti väljasuremisohus, kuid nüüd nende populatsioon kasvab. Suureneb ka karude ja ilveste arvukus. Kõikjal Rootsis leidub põtrumetskitsirebaseid ja jäneseidJahipidamine on väga täpselt reguleeritud ja paljud loomaliigid on täieliku kaitse all.

Vaid üksikud linnuliigid talvituvad Rootsis, kuid suvel saabub lõunast palju erinevaid rändlinde.

Kalavarud on viimastel aastatel vähenenud. Sügavamas soolases meres esineb muuhulgas turska ja makrelli, rannikumeres ja mageveekogudes lõhet ja haugi. Ka varem igapäevatoiduks olnud heeringas ja räim on muutumas delikatessiks. Jõgedes ja järvedes elab 52 liiki mageveekala, osa neist on haruldased.

Keskkonnaohud

Rootsi suuremad keskkonnaohud on pinnast ja järvesid ohustavad happevihmad ning Põhjamere ja Läänemere reostus.

Rahvuspargid

Rootsis on 29 rahvusparki kogupindalaga 731 589 ha. Rootsi oli esimene riik Euroopas, kes 1909. aastal rahvusparke rajama hakkas.

Igaüheõigus

Igaüheõigus annab igale inimesele õiguse ilma omaniku luba küsimata metsas ja niidul jalutada, telkida, jalgrattaga sõita ja marju või seeni korjata. Loomulikult käib sellega kaasas kohustus looduse rahu ja omaniku vara austada. Telkida ei tohi kellegi aiamaal. Kala võib püüda, kuid mitte võrguga. Lahtise tule tegemisel tuleb järgida reegleid.

UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud loodusobjektid Rootsis

Riik

Riigikord

Rootsis kehtib konstitutsiooniline monarhia.

Rootsi on 1995. aastast Euroopa Liidu liige.

Haldusjaotus

Rootsi on jagatud 21 lääniks, mis jagunevad omakorda kokku 290 kohaliku omavalitsuse üksuseks (vallaks). Ühes läänis võib olla mitu valda, kuid nende vahel puudub hierarhiline seos, mõlemad tegelevad oma ülesannetega, välja arvatud Ojamaa, kus vald täidab ühtlasi ka lääni ülesandeid.

Läänid

Ajaloolised maakonnad

Götalandi maakonnad

Blekinge – Bohuslän -Dalsland – Halland – Ojamaa – Skåne – Småland – Västergötland – Öland – Östergötland

Norrlandi maakonnad

Ångermanland – Gästrikland – Hälsingland – Härjedalen – Jämtland – Lapimaa – Medelpad – Norrbotten – Västerbotten

Svealandi maakonnad

Dalarna – Närke – Sörmland – Uppland – Värmland – Västmanland

Majandus

Ericssoni peakontor Stockholmis
Nordstani kaubanduskeskus Göteborgis on Põhjamaade üks suurimaid

Töötus oli 2015. aastal 7,4%.

SKT ja tööjõu jaotumine sektoritesse
SektorSKT osakaal (2015)Tööjõu osakaal (2014)
Põllumajandus1,8%2%
Tööstus33,5%12%
Teenindus64,7%86%

Väliskaubandus

Rootsi suurimad ekspordiartiklid on masinad (35%), mootorsõidukid, paberitooted, puit ja puidumass, raua- ja metallitooted ning kemikaalid. Rootsi tähtsaimad ekspordipartnerid olid 2015. aastal Norra 10,3%, Saksamaa 10,3%, Ameerika Ühendriigid 7,7%, Suurbritannia 7,2%, Taani 6,8%, Soome 6,7%, Holland 5,2%, Belgia 4,4% ja Prantsusmaa 4,2%[6]

Rootsi suurimad impordiartiklid on masinad, nafta ja naftatooted, kemikaalid, mootorsõidukid, raud ja teras, toidukaup ning rõivad. Rootsi tähtsaimad impordipartnerid olid 2015. aastal Saksamaa 17,9%, Holland 8,1%, Norra 7,8%, Taani 7,7%, Hiina 6%, Suurbritannia 5,5%, Soome 4,6%, Prantsusmaa 4,3 ja Belgia 4,3%.

Kultuur

Carl Millese skulptuur "Jumala käsi" Millesgårdenis

Rootsist on pärit palju maailmakuulsaid kirjanikke, näiteks August Strindberg ja Astrid Lindgren ning Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud Selma Lagerlöf ja Harry Martinson. Kokku on rootsi kirjanikud võitnud 7 Nobeli kirjandusauhinda. Rootsi tuntumad maalikunstnikud on Carl Larsson ja Anders Zorn ning skulptorid Carl Milles ja Tobias Sergel. Rahvusvaheliselt tuntud on ka rootsi filmikunsti esindajad Ingmar BergmanGreta GarboIngrid Bergman ja Max von Sydow. Palju tähelepanu on saanud rootsi popmuusika, sealhulgas ABBA. Rootsi lavamuusika keskuseks on 1773. aastast tegutsev Rootsi esindusooper, mis tänapäeval kannab nime Kuninglik Teater.

Teadus

Rootsist on võrsunud väga palju tuntud teadlasi ja leiutajaid. 18. sajandil toimus Rootsis loodusteaduste revolutsioon. Rootsi oli tol ajal väljapaistev põllumajandusmaa ning 16. ja 17. sajandi tehnilised edusammud olid eelkõige SaksamaaltŠotimaaltHollandistPrantsusmaalt ja Vallooniast sisse rännanud käsitööliste ja kaupmeeste teene. Aastat 1739, mil asutati Kuninglik Teaduste Akadeemia (Kungliga Vetenskapsakademien), peetakse rootsi loodusteaduste sünniaastaks. Kahtlemata tegeldi Rootsis ka varem looduse uurimisega, kuid alles nüüd algasid süstemaatilised uuringud. Tolleaegsed teadlased olid tihti universaalgeeniused, kes mängisid tähtsat rolli kogu loodusteaduste ja tehnika arengus.

Rootsi riik panustab teadusse ja innovatsiooni umbes 1% SKPst, millest suurema osa saavad ülikoolid ja kõrgkoolid. Koos erasektori panusega moodustavad investeeringud teadusse aga umbes 3,9% Rootsi SKPst. Rootsi rahvaarvu arvestades moodustab see ühe inimese kohta 820 eurot.

Teaduse jätkusuutlikuks arendamiseks on loodud mitu riiklikku institutsiooni, tähtsaimad neist on Teadusnõukogu (Vetenskapsrådet), mis tegeleb teadustöö ja tehnilise innovatsiooni rahastamise, otsustajate nõustamise ja teaduse populariseerimisega, ning innovatsiooniagentuur VINNOVA, mis toetab teaduspõhiste toodete, teenuste ja protsesside arendust. Erainitsiatiivil on loodud palju eri valdkondades tegutsevaid teadussihtasutusi.

Kiiresti kasvab ettevõtete arv bio- ja nanotehnoloogia sektoris. Sageli kasvavad need välja ülikoolide teadusprojektidest. Rootsi farmaatsiatööstus investeerib uurimistöösse 25% oma tulemist. Erakordselt palju panustatakse ka keskkonnatehnoloogiasse. Rootsi on üks pioneere tootmisprotsessides tekkivate mürgiste jäätmete käitlemisel. Rootsi teadlased teevad tihedat koostööd selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Euroopa Tuumauuringute Keskus (CERN), Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) ja Euroopa Lõunaobservatoorium (ESO).

Haridus

Rootsis on üldine kohustuslik 9-klassiline põhikooliharidus. Sellele järgneb vabatahtlik 3-klassiline gümnaasium. Kõrgharidus on Rootsis kõigile (seni veel ka välismaalastele) tasuta. Õppurite abistamiseks on loodud riiklik toetuste ja laenude süsteem. Rootsi hariduses pööratakse erakordselt suurt tähelepanu iseseisvale ja kriitilisele mõtlemisele, probleemilahendusoskusele, elukestvale õppele ja sugude võrdõiguslikkusele.

Rootsi osaleb Bologna protsessis, mille eesmärk on Euroopa kõrghariduse riikidevaheline ühtlustamine.

Rootsi ülikoolid ja kõrgkoolid on otse valitsusele alluvad iseseisvad institutsioonid. Riiklikke ülikoole on Rootsis 14 ja kõrgkoole 22, lisaks on kümmekond eraülikooli, millest tuntumad on Chalmersi Tehnikaülikool ja Stockholmi Majandusülikool. Ülikooli nimetuse saavad kõrgkoolid, kus on võimalik omandada akadeemiline kraad. Rootsi vanimad ülikoolid on Uppsala Ülikool (asutatud 1477) ja Lundi Ülikool (asutatud 1666).

UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud ajaloo- ja kultuuriobjektid Rootsis

Rahvastik

Rootsi rahvastiku tihedus valdade kaupa

Rootslase oodatav eluiga on maailma kõrgemate hulgas. 20. jaanuaril 2017 ületas Rootsi rahvaarv 10 miljoni piiri.[7] 12. augustil 2004 ületas Rootsi rahvaarv esimest korda 9 miljoni piiri. 86,7% elanikkonnast on rootslased. Suurim vähemusrahvus on soomlased (2%). Teised suured etnilised grupid pärinevad teistest Põhjamaadest, endisest Jugoslaaviast ja Lähis-Idast. Lisaks on tähtis mõju algasukatel saamidel, kes elavad Põhja-Rootsis.

Ligi 12% elanikest on sündinud välismaal ning üks viiendik elanikest on immigrandid või immigrantide järeltulijad.

2018. aasta seisuga oli 57,7% rahvastikust luterliku Rootsi riigikiriku liikmed.

Suuremad linnad

Rootsi suuremad linnad (2010)
JrkLinnLäänElanikkeJrkLinnLäänElanikke
1StockholmStockholm1 372 5656ÖrebroÖrebro107 038
2GöteborgVästra Götaland549 8937LinköpingÖstergötland104 232
3MalmöSkåne280 4158HelsingborgSkåne97 122
4UppsalaUppsala140 4549JönköpingJönköping89 396
5VästeråsVästmanland110 87710NorrköpingÖstergötland87 247

Keeled

Rootsi keel on põhjagermaani keel, mida kõneldakse Rootsis, Soome lääne- ja lõunarannikul, Ahvenamaal, samuti siin-seal Ameerika Ühendriikides. Varem elasid rootsikeelsed nn rannarootsi kogukonnad ka EestisRootsi suurvõimu ajal ka Rootsi riigi muudes osades.

Rootsi keel on väga lähedane taani ja norra keelele, erinedes neist peamiselt häälduse ja ortograafia poolest. Rootsi keel on alates 1. juulist 2009 Rootsi ametlik keel (seaduses: "peamine keel"). Peamine keel on siiski alati olnud rootsi keel ning pole olnud vajadust teha seda ametlikuks. Ametlikud vähemuskeeled on soome keelmeä keelsaami keelmustlaskeel ja jidiš.