Roheline ideoloogia

Roheline ideoloogia on poliitiline ideoloogia, mis väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja säästlikku majandamist. Selle aluseks on püüd tasakaalulisele ehk rohelisele elamisviisile, mis võtab aluseks ökosüsteemi protsesside (aineringete ja liikide kooselu) tasakaalu ning elurikkuse hoidmise ja saaks olla püsikestev.

Tavaliselt ei paiguta rohelise ideoloogia pooldajad end otseselt ei paremale ega vasakule poole tavapärasel poliitilisel skaalal. Rohelised paigutavad end tavaliselt poliitilisest skaalast väljapoole ja toovad juurde keskkonnakaitse ja loodushoiu teemad. Enamasti on rohelised siiski liidus vasakpoolsete jõududega.

Rohelise liikumise teoreetilised ideed on suhteliselt noored, pärinedes 1960ndatest. Üks esimesi ökoloogilisele kriisile tähelepanu juhtivaid raamatuid oli Rachel Carsoni"Hääletu kevad" ("The Silent Spring", 1962). Kuni selle ajani vaatlesid poliitilised mõtlejad loodust enamasti kui lihtsalt majanduslikku ressurssi, mis on inimestele kasutada. Rohelised väidavad, et majanduse arenguga kaasnev loodusressursside talitsematu raiskamine toob kaasa hävingu, sest tänaseni on see toimunud mõtlematult ning hoolimatult ökoloogilise tasakaalu suhtes.

Roheline ideoloogia rajaneb ökoloogial – teadusel organismidest nende elukeskkonnas. Seistes vastu arvamusele, et inimene on looduse peremees, hoiatab ökoloogia, et inimtegevus võib looduslikku tasakaalu häirides hävitada ökosüsteemi, mis teeb sellesama inimtegevuse võimalikuks. Osa rohelise liikumise esindajatest on tuletanud sellest põhimõttelise vastanduse tehnoloogia ja looduse vahel; nende äärmusesindajate vaated küünivad uusludiitluseni. Samas peab osa rohelisi just nimelt nn rohelisi tehnoloogiaid oluliseks lahendusteeks, mis nende arvates võimaldab ühitada nüüdisaegse majandussüsteemi toimimise globaalse loodusliku tasakaalu säilitamisega.

Mõned rohelise ideoloogia ideed.

Roheline liikumine on mitmekesine ja voolud on tihti vastandlikel seisukohtadel, seepärast ei ole ka siin loetletud vaated ühised kõigile rohelistele ega isegi nende organisatsioonidele.

Vaated tuletatakse ökosüsteemide tasakaalu ja elurikkuse püsimise tingimustest.

Pooldatakse majanduse detsentraliseeritust ja lokaalset iseseisvust, toodete taaskasutust ja jääkide taasringlust.

Otsuste tegemisel pooldatakse konsensust ja 

osalusdemokraatiat.

Heaolu mõõtmisel põhineva majanduskasvu tõlgenduse kasutuselevõtt senise tarbijahinnaindeksile tugineva majanduskasvu mõiste kõrval või asemel.

Roheline maksusüsteem, mis piirab tarbimist ja keskkonnareostust neid maksustades (tarbimis- ja keskkonnamaksud).

Ollakse tuumaenergia vastu ja taastuvenergeetika (sealhulgas bioenergeetika) poolt.

Globaalselt on suurim probleem ülerahvastatus, mis teravdab oluliselt kõiki teisi keskkonnaprobleeme, sealhulgas ressursside ammendumist.

Euroopa roheliste neli sammast

Euroopa rohelised erakonnad on oma ideoloogilise alusena määratlenud nelja sammast, mida nüüdseks tunnustatakse üle ilma:

ökoloogiline tarkus (vahel "ökoloogiline jätkusuutlikkus")

sotsiaalne õiglus (vahel "sotsiaalne võrdsus ja majanduslik õiglus")

otsedemokraatia

vägivallatus

Nende nelja samba kaudu määratlevad paljud rohelised erakonnad ennast poliitilise liikumisena, mis toetub oma filosoofias neljale eelkäijale, nimelt rahuliikumisele, põhiõiguste liikumisele, looduskaitseliikumisele ja ametiühinguliikumisele.

Kümme põhiväärtust Ameerikas

Ameerika Ühendriikide Rohelise Erakonna kümme põhiväärtust sisaldavad ja laiendavad Euroopast pärinevat nelja sammast. Põhja-Ameerikas on neid põhiväärtusi üldiselt rakendatud üle 20 aasta, mistõttu on tekkinud palju seletusi, mida need tähendavad, ning palju konkreetseid poliitikaid, mis neid rakendavad. Kümme põhiväärtust on

kogukondlik majandus

detsentraliseerimine, näiteks bioregionaalse demokraatia ja jätkusuutliku põllumajanduse kaudu

ökoloogiline tarkus ehk

feminism ehk tervisekindlustus eriti emadele ja lastele; siit ka tähelepanu keskkonna ja tervise seostele ja soolisele võrdõiguslikkusele võimustruktuurides; vahel nimetatakse seda kompleksi postpatriarhaalseteks väärtusteks

otsedemokraatia

vägivallatus

isiklik ja üleilmne vastutus

mitmekesisuse austamine, näiteks õiglase kaubanduse ja bioregionaalse demokraatia kaudu

sotsiaalne õiglus

jätkusuutlikkus ehk heaolu hindamine seitsme põlve lõikes, millest tuleneb omakorda taastuvenergia kasutamine ja looduskaitse.

Erakond ise seletab kümmet põhiväärtust siin.

Üleilmne roheliste harta

Aasta 2001 aprillis võtsid Austraalias Canberras 800 roheliste erakondade esindajat 70 eri riigist vastu üleilmse roheliste harta.

Üleilmsele roheliste hartale allakirjutanud erakonnad ja poliitilised liikumised tõotavad üleilmselt vastastikust koostööd ja truudust kuuele põhimõttele. Need põhimõtted on

ökoloogiline tarkus

sotsiaalne õiglus

osalusdemokraatia

vägivallatus

jätkusuutlikkus ja

mitmekesisuse austamine.

Harta kirjeldab neid põhimõtteid ja nimetab kümme võtmevaldkonda, mis neist tulenevad. Kuus põhimõtet on tuletatud Euroopa roheliste erakondade ideoloogia neljast sambast ja Ameerika Ühendriikide Rohelise Erakonna kümnest põhiväärtusest.

Roheline ideoloogia Eestis

Esimesed terviklikumad rohelise ideoloogia käsitlused Eestis pärinevad 1980. aastate algusest.

Rohelisele ideoloogiale on Eestis toetunud Eesti Roheline Partei, Eesti Roheline Erakond ja Eesti Rohelised, kuid nende tegevus lõppes seoses 1998. aastal kehtestatud 1000 liikme künnisega Eesti erakondadele. Samuti oli rohelise ideoloogia elemente Rahvaliidu programmis (pooldati maa- ja looduslähedase elukorralduse hoidmist, piirkondade tasakaalustatud arengut ning loodusvarade mõõdukat kasutamist). Praegu tegutsevatest erakondadest on oma programmis rohelise ideoloogia seisukohti kõige rohkem kajastanud Erakond Eestimaa Rohelised ja Elurikkuse Erakond.

Eesti Rohelised parteid kuuluvad Euroopa Parlamendi Valimistel Euroopa Rohelisse parteiperekonda (Euroopa Roheline Partei)

Sotsialism, sotsiaaldemokraatia, kommunism

Vasakpoolsed ideoloogiad
Vasakpoolsetest poliitilistest ideoloogiatest on enamlevinud sotsiaaldemokraatia.
Radikaalsemat ühiskonnakäsitlust, mis nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel, tuntakse kommunismina. 
Sotsiaaldemokraatia keskseks väärtuseks on võrdsus, täpsemalt võrdsed võimalused kõigile. See tähendab, et ühiskond peab tagama igale oma liikmele inimõigused, võimaluse saada haridust ja arstiabi, omandada elukutse ja leida tööd. Edasi sõltub heaolu juba sellest, kuidas keegi suudab ühiskonna poolt pakutavad väljavaated realiseerida.
Majanduses pooldavad sotsialistid segamajandust, kus erasektori kõrval eksisteerib kaalukas riiklik sektor. Valitsus reguleerib majandust eeskätt maksusüsteemi abil, mis peab vältima suuri toimetulekuerisusi ühiskonnakihtide vahel. Suurema tulu saajad peavad maksma kõrgemaid makse. Laekuvat raha kasutatakse eeskätt kohalike omavalitsuste, hariduse, ja sotsiaalvaldkonna edendamiseks. Sotsiaaldemokraadid arvavad, et riik peab pehmendama turukonkurentsi mõju ning tagama igale inimesele väärika elatustaseme. Nende arvates peaksid nii rikkad kui ka vaesed, põliselanikud kui ka immigrandid nautima tasuta meditsiini- ja haridusteenuseid, samuti peaks neil olema õigus taotleda abirahasid.
Vasakpoolsus on aastakümnete vältel kujundanud Skandinaavia ühiskondade iseloomu. Kuigi nüüd kärbitakse sealgi sotsiaalkulutusi ning karmistatakse immigratsioonipoliitikat, on Põhjamaad jätkuvalt vasakpoolsuse heaks näiteks.

Sotsialism on ühiskondlike liikumiste (peamiselt parteide) vasakpoolne ideoloogia. Sisuliselt on vasakpoolsus ja sotsialism kattuvad mõisted.

Termin tuleneb ladinakeelsest sõnast socialis ('ühiskondlik').

Sotsialismi alla kuulub palju ideoloogiaid: marksism, kommunism, demokraatlik sotsialism, sionistlik sotsialism jpt.

Kommunistliku ideoloogia kohaselt on sotsialism vahe- või eelaste üleminekul kapitalismilt kommunismile. Ametliku retoorika järgi oli 1980. aastaks Nõukogude Liidus kommunism põhiliselt üles ehitatud (hiilimaks mööda Nikita Hruštšovi varasemast lubadusest, et kommunism on selleks ajaks üles ehitatud), seda seisundit nimetati arenenud sotsialismiks.

• 
  
  

• 
  
  

• 
  
  

Ajaloost

Majanduse arengu tulemusena hakkas 19. sajandil linnaelanikkond järsult kasvama. Vabrikutööstuse levides kasvas tööliskond, kelle elu ja töötingimused olid rasked. Paljusid ähvardas tööpuuduse, haiguse, tööõnnetuse või vanaduse korral viletsus, sest hoolekande- ja sotsiaalkindlustussüsteemi polnud. Seevastu liberaalid jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse, ja konservatiivid olid arvamusel, et töötajate olukorra parandamine kahjustab riigi konkurentsivõimet. Sotsialistide arvates tuli protestida olemasoleva vaesuse vastu ja pöörata suuremat tähelepanu ühiskondlikule heaolule. Neid iseloomustas usk inimeste võrdsusse ning vendluse ja koostöö ideaali.

1830. aastatel tekkinud voolu esindajate, sotsialistide arvates sünnitas konkurentsile ja eraettevõtlusele rajatud majandus liiga suurt ebavõrdsust. Majandus tuli nende arvates allutada kogu ühiskonna huvidele. Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada kaheks:

• revolutsioonilised voolud, mis taotlesid revolutsioonilisel teel õiglase ühiskonna rajamist;
• reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku.

Vastandina liberaalidele ja konservatiividele, kes lähtusid majanduse ja ettevõtjate nõudmisest, seadsid sotsialistid esikohale tööinimese olukorra ja probleemide lahendamise.

1840. aastail algas sotsialistlikus liikumises marksistlik suund. 19. sajandi teisel poolel sai marksism sotsialistliku liikumise kõige mõjukamaks vooluks. Marksismi selle aja tuntuimad teoreetikud olid Karl Marx ja Friedrich Engels.

Praktilises tegevuses hakkasid Eduard Bernstein ja tema poolehoidjad nõudma Marxi õpetuse revideerimist (siit ka selle voolu nimetus revisionism) ning revolutsiooni asemel seati esikohale sotsiaalsed reformid. Neid taheti saavutada parlamentaarse võitluse ja demokraatlike valimiste teel. Sellest kujunes välja uus suund: sotsiaaldemokraatia.

Sotsiaaldemokraatia peamiseks toeks kujunesid tööstustööliste, ameti- ja kutseühingud. 20. sajandi esimesel poolel valitses sotsiaaldemokraatias seisukoht, et demokraatia ja sotsialism on lahutamatud ning et demokraatia viib lõpuks ise sotsialismile. Endiselt aga arvati, et sotsialism sisaldab "tootmis- ja vahetusvahendite ühiskondlikku omandit". Ent alates Teise maailmasõja lõpust on paljud sotsiaaldemokraadid hakanud majanduse laiaulatusliku natsionaliseerimise vajalikkust vaidlustama.

Munitsipaalne sotsialism

19. sajandi viimasel veerandil hakkas Euroopas tekkima sotsialismi mitte teoorial, vaid praktikal põhinev süsteem, mis avaldus esmalt Joseph Chamberlaini reformides. Euroopa paljudes osades võimust võtnuna tegeles munitsipaalne sotsialism algul tänavate sillutamisega, hariduse, tervishoiu, parkide, raamatukogude, kunstigaleriide, muuseumide, trammide, haiglate, telegraafi, vee- ja gaasivarustusega. See praktilise sotsialismi vorm kasutab kohalikke omavalitsusi, et viia ellu avaliku omandivormiga seotud sotsiaalseid eesmärke, pidades silmas kõigi (linna)kodanike kasu.

Sotsiaaldemokraatia on vasaktsentristlik ideoloogia. Pooldab sotsiaalset õiglust, riigi sekkumist majandusse stabiilsuse huvides ja demokraatiat.

Sotsiaaldemokraatia sümboliks on eri riikides kas punane nelk või punane roos.

Sotsiaaldemokraatia ajalugu

Ideoloogia tekkis 19. sajandi lõpupoolel sotsialistide niinimetatud revisionistliku suuna pooldajate hulgas. Tekkepõhjuseks reaktsioon 19. sajandi kapitalismile üldomaseile pahedele (kehvad sotsiaalmajanduslikud olud, vaesus, majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, pea olematud töökaitseseadused ja sotsiaalne turvalisus, sotsiaalne tõrjutus). Sotsiaaldemokraatiat eristas sotsialismist revolutsioonilisuse eitamine ja soov arendada ühiskonda evolutsiooniliselt, reformide teel. Lahknes sotsialimist lõplikult esimese maailmasõja ajal erimeelsuste tõttu rahvusluse küsimuses. Mõningaile teoreetikuile on sotsialism ja sotsiaaldemokraatia siiski tänini sünonüümid. Ka kasutavad nimetust "sotsialistlik" enda kohta mitmed klassikalised sotsiaaldemokraatlikud erakonnad, näiteks Prantsuse Sotsialistlik Partei. Sotsiaaldemokraadid pooldasid võitlust rahvuse ja riigi eest. Sotsiaaldemokraatlikud partei tekkisid esmalt Saksamaal (1863), Suurbritannias (1900) ja Prantsusmaal (1905).

Ideoloogiast üldiselt

Sotsiaaldemokraatia eesmärk on tagada inimestele võrdsed võimalused eneseteostuseks sõltumata inimeste sotsiaalmajanduslikust olukorrast, tulude ümberjaotamine (progressiivne tulumaks) ja heaoluriik.

Sotsiaaldemokraatlik ideoloogia on ajaloo käigus korduvalt muutunud. Praegune sotsiaaldemokraatia on laenanud mitmeid põhimõtteid moodsast liberalismist ehk sotsiaalliberalismist. Näiteks võrdsete võimaluste põhimõte, positiivse vabaduse põhimõte ("riigi sekkumine majandusellu on lubatud, sest see suurendab kodanike sotsiaalset heaolu") on laenatud nendelt. Moodne sotsiaaldemokraatia arvestab majandusdemokraatia põhimõtetega, tööliste kaasamine ettevõtte juhtimisse (nn koosotsustamine) suurendab sotsiaalset sidusust.

Sotsiaaldemokraatia läbivaim idee on inimestevaheline poliitiline ja majanduslik võrdsus. Sotsiaaldemokraatia peamised arenguetapid:

• 19. sajandi lõpp – 1917: sotsialistliku mõtte sünd, eraldumine kommunismist
• 1917–1945: sotsiaaldemokraadid hakkasid pooldama rahvuslust
• 1945 – 1970. aastad: keinsluse põhimõtete kasutamine, heaoluriigi põhimõte
• 1970.–1980. aastad: sotsiaaldemokraadid loobusid riigistamisest
• 1980. – tänane päev: vastukaaluks uusparempoolsusele tekkis kolmas tee, laenati sotsiaalliberaalsest filosoofiast mitmeid punkte

Iga riigi sotsiaaldemokraatlike parteide arenguetapid on erinevad. Näiteks Suurbritannia leiboristid on tüüpilised "kolmanda tee" pooldajad, samas on Saksamaa ja Prantsusmaa sotsiaaldemokraadid jäänud truuks klassikalisemale sotsiaaldemokraatiale. Üldiselt ei kuuluta moodne sotsiaaldemokraatia ühiskonnaklasside kadu, vaid taotleb klassirahu inimestevahelise koostöö kaudu. Samuti ei pea sotsiaaldemokraatia eesmärgiks sotsialistlikku ühiskonda, vaid pooldab demokraatlikku ühiskonda, pidades oluliseks ühiskonnakorralduse muutmist sotsiaaldemokraatlikuks demokraatliku valitsuse abil. Sotsiaaldemokraatia roll on Euroopa poliitikas suhteliselt suur, sotsiaaldemokraatlikud erakonnad on kõige tugevamate seas.

Sotsiaaldemokraatlikud parteid kuuluvad Sotsialistlikku Internatsionaali, mis asutati 1951. aastal Saksamaa Liitvabariigis Maini-äärses Frankfurdis, Euroopas Euroopa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse. Tuntumad sotsiaaldemokraatlikud parteid on Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei, Briti Tööerakond, Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei, Prantsuse Sotsialistlik Partei. Väljaspool Euroopat on tuntumad Kanada Uus Demokraatlik Partei, Lõuna-Aafrika Rahvuskongress, Uus-Meremaa Tööerakond, Austraalia Tööerakond. Eestis on sotsiaaldemokraatia esindajaks Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Sotsiaaldemokraatiat on alates 1960. aastatest tugevalt kritiseerinud uusparempoolne poliitiline filosoofia, tuntumad kriitikute esindajad on Karl Raimund Popper, Friedrich August von Hayek, Milton Friedman

Sotsiaaldemokraatia tuntumad ideoloogid

• Eduard Bernstein algatas sotsiaaldemokraatia eraldumise sotsialismist, 1899. aastal pani raamatuga "Sotsialimi Eeldused ja Sotsiaaldemokraatia Ülesanded" ette sotsialismi demokraatliku saavutamise, demokraatlike institutsioonide kaitsmise ja pidas otstarbekaks, et täielikku sotsiaalset õiglust suudab pakkuda vaid ühiskond, kus on natsionaliseeritud vähemalt majanduse "juhtivad kõrgendikud".
• Charles Anthony Raven Crosland argumenteeris 1956. aastal ilmunud raamatus "Sotsialismi Tulevik", et kui kapitali ei saa enam vaadelda klassiekspluateerimise vahendina, siis fundamentaalsed natsionaliseerimise ja planeerimise eesmärgid pole enam ajakohased.
• Anthony Giddens, raamatu "Kolmas tee – Sotsiaaldemokraatia uuestisünd" autor, pooldas segamajandust, kus tootmisvahendeid omab valdavalt erasektor, kuid riik reguleerib majandust demokraatliku valitsuse kaudu, tagab töötajatele sotsiaalsed garantiid (pensionikindlustus, invaliidsuspension, progressiivne tulumaks, tulupoliitiline kokkulepe, töökaitseseadused jne). Uus mõte oli, et riik peab toetama väike-ettevõtlust, aktiivset kodanikuühiskonda ja keskkonnakaitset. Pani ette muuta Briti Tööpartei põhikirjas olnud 1917. aastast olnud punkti tööstusharude riiklikust omamisest, mis muudeti ära 1996. aastal.

Eestis esindab sotsialismi, täpsemalt sotsiaaldemokraatiat Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Treeningsõltuvus

Aitäh Aesthetic Projectile, et te tegite Podcasti koos Siim Landiga, kus te rääkisite treeningsõltuvusest.
Treeningsõltuvusel on kaks vormi:
Primaarne: Teed trenni, keha toodab dopamiini, sa jääd sellest sõltuvusse ja tahad iga kord aina suuremat kogust.
Sõltuvusse jäämiseks peavad need ained sulle ajju jõudma.

Sekundaarne: Füsioloogiline sõltuvus pole võimalik. Trenniga probleemide eest põgenemine. Trenniga stressi vastu võitlemine. Selle tulemusena jäävad teised asjad tahaplaanile ja trenn muutub peamiseks tegevuseks. Teed trenni selleks, et oma  probleemid eemale ajada, peast välja tõrjuda.

Teed trenni selleks, et saavutada oma ideaalmina. Selleks, et saavutada endast ideaalpilt.
Sa teed liiga palju trenni ja sööd liiga vähe (anoreksia).

Konservatism, rahvuslik konservatism, liberaalne konservatism, kristlik demokraatia

Konservatism
Konservatism kujunes välja 18. sajandi lõpukümnendil vastuseisuna Prantsuse Revolutsioonile (sellest sündmusest tuleb blogis hiljem juttu) ja liberalismile.  Konservatismi loojaks peetakse ennekõike iiri poliitikut ja filosoofi Edmund Burke'i, kes sõnastas oma põhimõtted teoses "Reflections on the Revolution in France" ("Mõtteid Prantsuse revolutsioonist", 1790). Teoses rõhutas Burke, et muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Ta pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Tema arvates peaksid muudatused tulema ülevalt, valgustatud absolutismi või lihtsalt valitsuse initsiatiivi laadis, mitte aga valitsemisest mitte midagi teadva pööbli poolt. Burke leiab, et muudatused on küll paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida, revolutsioon seda aga ei suuda. Revolutsioon lõhub ka traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on aga tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali. Ta leiab, et just Inglismaal on kõik toimunud õigesti: on järk-järgult liigutud suuremate vabaduste poole, kuid samas on säilitatud monarhistlikud traditsioonid. (https://et.wikipedia.org/wiki/Konservatism#Konservatismi_voolud)
Konservatiivide arvates tugineb ühiskond traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile. Seepärast pooldavad nad stabiilsust ja ettevaatlikke, järkjärgulisi reforme. Kuigi kollektiiv (perekond, rahvus, kogukond, suguvõsa) on tähtsam kui üksikisik, ei tähenda see sugugi võrdsuse ülistamist. Pigem vastupidi - konservatiivid pooldavad sotsiaalsete erisuste säilitamist nii rahvuslikul kui ka varanduslikul alusel.
Majanduses on konservatiivid sarnaselt liberaalidele riigi sekkumise vastu ning eraomanduse ja mõõdukate maksude poolt. Erinevus seisneb, aga selles, et konservatiivid kaitsevad eeskätt rahvuslikku kapitali ja ettevõtjate huve. Nad suhtuvad tõrjuvalt avatud majandusruumi ning võivad pooldada kaitsetollide ja -kvootide kehtestamist. Näiteks ei toetanud Suurbritannia konservatiivsed valitsused euro käibelevõttu ega Euroopa Liidu ühist majanduspoliitikat.
Sotsiaalse heaolu tagamisel peavad konservatiivid esmatähtsaks traditsiooniliste koosluste - suguvõsa, naaberkonna, kirikukoguduse, seltside ja tööandja rolli. Kohusetundlikult tööl käiv inimene peaks teenima piisavalt, et kindlustada nii enda kui ka oma pere toimetulek. Riik maksab abirahasid ja toetusi peamiselt neile, kel puudub perekonna tugi. Tervikuna peaks riik tegelema pigem inimeste füüsilise turvlisuse kui sotsiaalse turvalisusega. Kohtusüsteemi ja korrakaitse arendamine on seetõttu ikka olnud konservatiivsete valitsuste prioriteet.
Konservatismi põhiideed:

Üldistavalt võttes võib konservatismile omaseks pidada järgmiseid põhimõtteid:

• Traditsionalism tähendab ennekõike põhiväärtuste säilitamise ning järkjärguliste kontrollitud reformide teostamise vajalikkust. Vastu ollakse kiiretele reformidele, mis ühiskonda lagundavad, sest külvavad indiviididesse ebakindlust, kuna viimased ei suuda kohaneda kiirelt muutuvate oludega. Samuti ei ole inimene ise võimeline radikaalseks arenguks, sest puuduvad juhised kuidas peaks edasi toimima. Seega võib just traditsiooni ja aeglast arengut pidada konservatismi põhitunnuseks. Konservatiivne põhimõte on, et teha pigem natuke head, kui riskida teha palju halba, suurt heategu üritades. Konservatiiv peab traditsioone ja vanu institutsioone heaks mitte seetõttu, et nad on vanad, vaid vanaks seetõttu, et nad on head ja ajaproovile vastu pidanud. Ajalooline kogemus on väga oluline, sest on praktikas andnud tulemusi ja sellega saab reaalselt arvestada, mitte ei ole tegu hüpoteetilise mõttekonstruktsiooniga. Tähtis on ka eelarvamus (prejudice), see Burke’i termin tähistab kogemuse eelist mõistuse ees, kuna viimasel puudub praktikas toimunud alus, st isegi kui eelarvamus ei ole õige on ta siiski oluline, kuna ta eeldab millegi olnu põhjalt midagi oleva või tuleva kohta ja aitab seega inimesel elus orienteeruda. Konservatiivne mõtleja Leo Strauss on väljendanud seisukohta, et traditsioon peab eriti just õigustama mittetraditsioonilisi otsuseid, kuna traditsioon on allikaks, millest õppida, mis kätkeb endas möödunud põlvede akumuleerunud tarkust;
• Inimolemuse ebatäiuslikkus – et inimene on egoistlik ja üksikuna saamatu, on tal vaja riigipoolset ühiskonnaelu korraldatust, mis kõige vabam on majanduses. Inimvõimed on piiratud, nad on ebaratsionaalsed, lisaks sõltuvad nad teistest inimestest ning keskkonnast ja kardavad seetõttu isolatsiooni ning eelistavad tuttavat olukorda;
• Orgaaniline ühiskond – konservatiivide arvates vajavad inimesed ennekõike turvatunnet (isiklikku julgeolekut, aga ka ressursse äraelamiseks), mida suudab neile pakkuda vaid riik, mis on ühiskonnaelu paratamatu ning parim vorm; konservatiivid usuvad ka seda, et riik ja ühiskond saavad ning peavad inimesi õige loomusega isiksusteks kasvatama. Traditsiooniliselt näevad konservatiivid ühiskonda orgaanilisena, st sidusa terviku, mitte aga üksikindiviidide summana. Terviklik ühiskond eeldab ka terviklikke lahendusi probleemidele. Tervikuks seovad ühiskonna institutsioonid, näiteks kogukond, pere, kirik, rahvus ning inimeste vajadus sotsiaalse turvalisuse järele (kuulumisvajadus);
• Käsitlus võimust on utilitaristlik: võimul peaksid olema need, kes toovad ühiskonnale suurimat kasu ehk annavad maksimaalseid ressursse; siit lähtub ka järeldus, et oluline on eraomand, kuna see tagab turvatunde ja ressursid igale indiviidile; omandi kasvatamine peaks olema võimalikult vaba, et saavutataks võimalikult suurt turvatunnet ja head elu;
• Antikommunism – tulenevalt suhtumisest omandisse, ei saagi olla mingisugust tolereerimist kommunistliku ideoloogia suhtes. Kommunistlik ideaal on hingetu ja juurteta, see hävitab kõik inimliku ning viib ühiskonna loomuvastasesse seisundisse ja moraalsesse pankrotti. Kommunism täiel kujul tähendab konservatiividele „pühade“ institutsioonide nagu loomulik aristokraatia, eraomand, kogukond, kirik, ka perekond, hävitamist. Samuti on konservatismile moraal materialismist olulisem väärtus. Sotsialismi juures kritiseeritakse veel impersonaalset ja suurt bürokraatiat ning isikliku energia ja motivatsiooni pärssimist;
• Hierarhia ja autoriteet – klassikaliselt on konservatiivid pidanud ühiskonda loomupäraselt hierarhiliseks, kus juhtkohal on need, kes on selle ära teeninud ja on juhtimiseks võimelised (igaüks ei ole võimeline olema hierarhia tipus ja kandma sellega kaasnevaid kohustusi ja vastutust). Eliit ei ole ainult loomulik, vaid ka vajalik, kuna keerukas orgaaniline ühiskond koos piiratud inimvõimetega vajab juhtima ainult parimaid. Sotsiaalne võrdsus ei ole saavutatav ega ka soovitatav. Stabiilne ja toimiv ühiskond eeldab, et igaühel on hierarhias oma koht ja kõrgemad tasandid on madalamatele autoriteediks, kelle suhtes tuleb üles näidata lugupidamist. Kui hierarhia ja autoriteet on ajale vastu pidanud, siis on nad ka austamisväärsed. Näiteks võib tuua traditsioonilised suhtepaarid, kus esmamainitu on teisele autoriteediks: lapsevanem–laps, õpetaja–õpilane, tööandja–töövõtja, valitsus–ühiskond. Siit ka konservatiivide reeglina negatiivne suhtumine ametiühingutesse, mis lõhuvad sotsiaalset korda. Samas on võimul ja autoriteedil piirid, st siit ei tohi kindlasti järeldada, et konservatism soosib piiramata tugevama õigusel põhinevat jõupoliitikat;
• Moraal on kõige aluseks, ilma selleta poleks ettekujutust, mis on hea, mis halb, mis õige, mis vale ja milline oleks õiglane ühiskond. Ometi ei ole moraalinormidki universaalsed, vaid partikulaarsed (on üldkehtivad teatud kogukonna, nagu riik, rahvus või kultuuriruum lõikes), ent samas mitte relatiivsed. Tugev on seos kristlike väärtustega, millest tulenevalt on ka kirik institutsioonina Lääne konservatiividel väga väärtustatud, kuna just kristlus on peamisi moraaliväärtuste ja tõdede allikaid, millest tulenevad ka üldised põhimõtted ühiskonnaelu korraldamisel. Nii eitatakse homoseksuaalsust, pornograafiat ja abielueelset seksi, USA-s tugevamalt usule pühendunud ringkondades ka Darwini evolutsiooniõpetust. Autoriteet on Piibel. Sellest tuleneb ka vastuseis prostitutsioonile ja uimastitele – traditsioonilisedki seksuaalsuhted on moraalsed ainult abielupaari vahel, prostitutsioon lõhub ühiskonda ning usaldust ja hävitab moraali. Moraalist tuleneb ka elu pühaduse põhimõte, see tekitab vastuseisu abordile ja ka kloonimisele;
• Perekond ja abielu on ühiskonna vundament, üks vanimaid institutsioone. Pere on ka ühiskonna miniatuurseks mudeliks, sellele peaks vastama ideaalühiskond. Kindel ja tugev perekond paneb aluse ka stabiilsele, tugevale ja sidusale ühiskonnale, olles laste esmaseks sotsialiseerijaks. Stabiilsete ja pikaajaliste peresuhete alus on abielu. Konservatiive iseloomustab vastuseis lahutustele;
• Kogukond põhineb regionaalsel printsiibil, seob indiviide ja nende perekondi. Kristlikel demokraatidel on kogukond väga olulisel kohal, seevastu Thatcheri poliitika Suurbritannias oli pigem kohalikke omavalitsusi (kui kogukonna organisatoorseid vorme) nivelleeriv. Kogukond kui loomulik elukeskkond on tekitanud ka teatud väärtushinnanguid, mis on tuntud nn. „väikekogukondlike väärtustena“, mida võib pidada Ameerika konservatismi pärisosaks, aga, mis on omased ka konservatismile laiemalt. Sellised väärtused on naturaalsus ehk mittetööstuslikkus, heategevus, sotsiaalne-moraalne pieteet, tagasihoidlikus, mõõdukus – tasakaalukus, kokkuhoidlikus (eelkõige inimsuhete mõttes, aga ka majanduslikult), argipäevane elustiil aga ka rohkem inglasliku tagapõhjaga õiglus, iseseisvus, energilisus, jõulisus;
• Töö on väärtus omaette ja ainus aktsepteeritav viis oma heaolu parandamiseks. Konservatiivse töö-austuse juured on osalt seotud ka protestantliku töö-eetikaga, mis tuleneb kristlikust moraalist. Töö pole ainult vahend rikastumiseks, vaid ka tingimus, et olla moraalselt täisväärtuslik inimene. Traditsiooniline, paljude arvates aegunud, ent siiani elujõuline vaade on, et mees on põhitöö tegija (palgasaaja) ning naise roll on kodutööd ja laste kasvatamine.

Konservatismi voolud:

Üldiselt jaguneb konservatism kaheks: autoritaarseks ja paternalistlikuks. Esimene on omane ebademokraatlikele, teine demokraatlikele riikidele. Autoritaarne konservatism oli levinum enne 20. sajandit, hiljem on see olnud mitme autoritaarse riigi ideoloogiaks (eriti Ladina-Ameerikas).

Konservatismiga lähemalt ja kaugemalt seotud konkreetsemaid poliitilisi voole on aga tunduvalt rohkem. 

(https://et.wikipedia.org/wiki/Konservatism#Konservatismi_voolud)

Kristlik demokraatia:

Kristlik demokraatia on konservatismi pehmem haru, mis kujunes välja Mandri-Euroopas II maailmasõja järel. Kristlik demokraatia pöörab rohkem tähelepanu heaoluriigile ja kodanikuühiskonnale. Leitakse, et turumajandus põhjustab liiga suurt majanduslikku ebavõrdsust ning riigi ja kolmanda sektori ülesanne on seda leevendada. Kristlik demokraatia on väga populaarne Saksamaal, kus sõjajärgsetel aastatel viidi ellu ka selle ideoloogia ühiskonnaideaal - sotsiaalne turumajandus (ühiskonnakord, mis ühendab endas vabaturumajanduse ning avaliku sotsiaalturva süsteemi.)

Kristlik demokraatia on konservatiivne poliitiline vool, mis püüab ühendada kristlikke moraaliprintsiipe sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, jõudes heaoluriigi kui keskteeni turumajandusliku kapitalismi ja sotsialismi vahel. Kristlik demokraatia ei ole üheselt seotud konkreetsete kristluse harudega, kristlik-demokraatlikke parteisid esineb nii protestantlikes kui ka katoliiklikes maades.

Euroopa Liidu poliitikas on kristlikul demokraatial oluline roll. Näiteks on Saksamaa üks traditsiooniliselt mõjukamaid parteisid Kristlik-Demokraatlik Liit, mida 2014. aasta seisuga juhib Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. Eestis on kristlikule demokraatiale suurtest erakondadest lähim Isamaa ja Res Publica Liit, väikeparteidest eelkõige Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, kuid vähemal määral ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (endine Rahvaliit). 

(https://et.wikipedia.org/wiki/Kristlik_demokraatia)

Rahvuslik konservatism:

Rahvuslik konservatism on poliitiline termin, mida kasutatakse peamiselt Euroopas, et kirjeldada konservatismi alaliiki, mis keskendub rahvuslikele huvidele rohkem kui tavaline konservatism, olemata samas oma lähenemiselt paremäärmuslik. Paljud rahvuskonservatiivid esindavad sotsiaalset konservatismi, pooldavad immigratsiooni vähendamist ja on Euroopas tavaliselt euroskeptikud.

Rahvusliku konservatismi iseloomulikeks joonteks on traditsioonilise perekonna ja ühiskonna sisemise stabiilsuse tähtsustamine.

Peale nende ühiste joonte võib rahvuskonservatiividel olla erinevates riikides väga erinevaid vaateid, mis sõltuvad kohalikest oludest. See kehtib eriti majandust puudutavates küsimustes, mille puhul rahvuskonservatiivide vaated võivad ulatuda plaanimajanduse pooldamisest kuni arvamuseni, et riik ei peaks üldse majandusellu sekkuma. Selle poolest erinevad rahvuskonservatiivid majanduskonservatiividest, kelle peamiseks prioriteediks on turumajandust toetava majanduspoliitika elluviimine.

Rahvusliku konservatismi kohta võib öelda, et see täidab poliitilise tühimiku peavoolu kuuluvate paremtsentristlike erakondade ja paremäärmuslaste vahel.

Rahvuslik-konservatiivsete erakondade hulka kuuluvad näiteks:

• Austria Vabaduspartei (Austria)
• Isamaale ja Vabadusele/LNNK (Läti)
• Rahvuslik Liit (Leedu)
• Šveitsi Rahvapartei (Šveits)
• Taani Rahvapartei (Taani)
• Vlaams Belang (Belgia)
• Õigus ja Õiglus (Poola)
• Likud (Iisrael)

Rahvuslikku konservatismi esindab Eestis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Samuti on ennast nimetanud rahvuslik-konservatiivseks erakonnaks Isamaa ja Res Publica Liit.^[Ühenderakonna üks peamisi ideolooge Tõnis Lukas on öelnud, et seal saavad olla inimesed, kes tunnistavad, et Eesti on rahvusriik. See erakond on hakanud liikuma liberaalse konservatismi poole.

Rahvuslikku konservatismi esindasid ka Eesti Rahvuslik Liikumine ja internetiportaal Terve Mõistuse Sündikaat.

(https://et.wikipedia.org/wiki/Rahvuslik_konservatism)

Liberaalne konservatism:

Liberaalne konservatism on konservatismi alaliik, mille puhul "konservatismi" elemendid on kombineeritud "liberalismi" elementidega. Et need kaks väljendit on eri aegadel ja riikides olnud erineva tähendusega, võidakse liberaalse konservatismi all mõelda ka erinevaid asju.

Varem on politoloogias liberaalseks konservatismiks nimetatud vaba turumajandust pooldava majandusliku liberalismi kombineerimist konservatiividele omase austusega väljakujunenud traditsioonide, autoriteetide ja religiooni vastu. Selles tähenduses esindavad liberaalset konservatismi näiteks Jaapani Liberaaldemokraatlik Partei ja Austraalia Liberaalne Partei.

Nendes riikides, kus majanduslikku liberalismi peetakse traditsiooniliselt osaks konservatiivide vaadetest, nagu näiteks Ameerika Ühendriikides, on aga hakatud liberaalseks konservatismiks nimetama hoopis seda, kui konservatiiv näitab üles liberaalset suhtumist küsimustes, mis puudutavad moraali.

Eestis on liberaalse konservatismile lähedal Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liidu nn Res Publica tiib. Liberaalse konservatiivina on ennast määratlenud näiteks Kersti Kaljulaid.

(https://et.wikipedia.org/wiki/Liberaalne_konservatism)