Liberalism, sotsiaalliberalism

Liberalism:
Liberalism peab ülimaks väärtuseks indiviidi vabadust. Liberalism on parempoolne ideoloogia. Ühiskond peab olema korraldatud nii, et indiviididele oleks loodud maksimaalne tegevusvabadus. Riigi peamist rolli näevadki liberaalid just vabaduse kindlustamises seaduste ja sõltumatu kohtusüsteemi abil.
Vabaduse ideest lähtuvad ka kõik teised liberaalide vaated. Majanduses pooldavad nad vabaturumajandust, konkurentsi, avatud turgusid ja minimaalset riigi sekkumist. Kõrged maksud ja rohked seadused ning eeskirjad pärsivad nende meelest ettevõtluse arengut.
Liberaalide sotsiaalsed nõudmised on majanduspoliitikaga tihedalt seotud. Nii lähtutakse heaolu tagamisel samuti vabaduse, konkurentsi ja individualismi põhimõtetest. Kuigi sünnilt on kõik inimesed võrdsed, sõltub igaühe elujärg isiklikest jõupingutustest. Nagu öeldakse, on igaüks oma õnne sepp. Seepärast pole õiglane karistada rikkaid kõrgete maksudega. Inimesele peab jääma võimalus otsustada, kas ta kulutab teenitud raha toidule , eluasemele, lõbustustele, haridusele või oma tulevikupensioni kindlustamisele. Riik ei peaks tegelema kulukate sotsiaalprogrammidega, vaid motiveerima inimesi rohkem töötama.
Sotsiaalliberalism:
Tänapäeval pooldab osa liberaale riigi heaolukohustuste osas mõõdukamat seisukohta. Need sotsiaalliberaalid tõlgendavad vabadust kui isiksuse arengu tingimust, mitte kui omaette eesmärki. On oluline, et inimesel oleks oma vabadust võimalik mõistlikult millegi jaoks kasutada. Nii ei vasta sotsiaalliberaalide ideaalile sugugi töötu, kel pole kohustust minna ei tööle ega tööturuametisse, kuid kel pole oma vabadusega ka midagi peale hakata. Sellest tulenevalt peaks riik ikkagi majandust reguleerima ja looma sotsiaalpoliitika, mis toetaks igaühe arengut.
Tänapäeval on poliitilised ideoloogiad üksteisele lähenenud (loe sellest rohkem LEONHARDI BLOGI: Poliitiline Ideoloogia.

Klassikaline liberalism põhineb 17.–18. sajandil levinud loomuõiguse teoorial. Inimestel on loomuõiguse teooriate järgi võõrandamatud õigused. Inimesel on need õigused sünniga kaasa saadud. Tuntumateks loomuõiguse teoreetikuteks, kelle ideid on kasutanud liberalistid, on John Locke ja Thomas Jefferson. Locke’i arvates on loomuõigusteks elu, vabadus ja varandus. Jeffersonil on aga elu ja vabaduse kõrval püüdlus õnne poole.

Teiseks klassikalise liberalismi aluseks on utilitarism. Teoreetikud James Mill ja Jeremy Bentham arvasid, et loomuõigustest on vähe, et mõista inimest. Inimese juures pidasid nad oluliseks inimese püüdlust saavutada rahuldust.

Klassikaline liberalism, nagu nimigi ütleb, on liberalismi varaseim suund. Klassikalist liberalismi on nimetatud ka 19. sajandi liberalismiks. Niisamuti on 19. sajandit nimetatud ka liberaalseks sajandiks. Industrialiseerimine ja kapitalismi kiire areng soosis liberaalsete ideede levikut. Klassikalise liberalismi ideed levisid eriti anglosaksi maades.

Klassikalise liberalismi esimeseks oluliseks tunnuseks on usk negatiivsesse vabadusse. Iga inimene peab olema vaba vahelesegamisest ja tal peab olema võimalus tegutseda nii, kuidas ta iganes soovib. Inimesel puuduvad igasugused välised piirangud.

Inimese täieliku vabaduse rakendumise üks tingimusi on võimalikult vähe riiki. Samas ei tähenda see riigi täielikku puudumist. Riik peab olema, tagamaks korda ja kontrollimaks kokkulepete – seaduste täitmist. Klassikaliste liberalistide arvates peab riik olema kui öövaht, kelle roll on piiratud indiviidide kaitsega teiste indiviidide eest. Kõik teised vastutusvaldkonnad tuleb anda suveräänsete indiviidide kätte.

Klassikalisel liberalismil on ka oma majanduslik külg – majanduslik liberalism (vaba turg ja vaba kaubandus). Majanduslikule liberalismile (mida majanduses on nimetatud klassikaliseks koolkonnaks) panid aluse 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse majandusteadlased Adam Smith ja David Ricardo.

Adam Smith pidas majandust turuks. Turg aga toimib vastavalt vabade inimeste soovidele ja otsustele. Valitsus ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nähtamatu käe reeglile – toimub iseregulatsioon. Sellise süsteemi korral ei saa olla raiskamist ega ebaefektiivsust.

Vaba turu ideede kõrgpunktiks on laissez–faire (eesti keeles "lase minna" või "lase olla") doktriin. Selle järgi ei tohi riigil olla mitte mingisugust majanduslikku rolli.

Varaste liberaalide usk vabasse turgu ei olnud seotud ainult rahvuslike majandustega, vaid laienes ka riikidevahelisele suhtlusele. Põhimõtteks sai vabakaubandus – idee, et kõik riigid peavad kauplema omavahel ilma tollimaksude ja muude takistusteta.

Veel üheks klassikalise liberalismi omapäraks on sotsiaaldarvinism – suhtumine vaesusse ja sotsiaalsesse võrdsusse. Selle järgi garanteerib sotsiaalse õigluse vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii nagu ta soovib. Niisugust lähenemist võiks nimetada – igaühele tema võimete järgi. Samuel Smiles on lausunud: "Heaven helps those who help themselves." (Eesti keeles öeldakse: "Aita ennast ise ja siis aitab sind ka jumal.") Inimesed on ise vastutavad oma heaolu eest. Kõige olulisem sotsiaaldarvinist oli Herbert Spencer. Ta võttis aluseks Charles Darwini evolutsiooniteooria ning rakendas seda inimühiskonnale. Ühiskonnas võitlevad inimesed omavahel ellujäämise nimel. Seega ei hoolinud liberaalid kuigivõrd ka sotsiaalhoolekandest ega kõigi ühiskonnaliikmete toimetulekust, olulisimaks pidasid nad tagada riigis inimestele õiguslikult võrdsed võimalused, et igaüks võiks jõuda võimalikult suure heaoluni. Kes aga eluvõitluses alla jäid, olid nõrgemad, kes pididki paratamatult kaotama.

Kuigi klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil, pole need põhimõtted täiesti kadunud. Just 20. sajandi teisel poolel on klassikalise liberalismi ideed, eriti majanduses, populaarsust võitnud (liberaalse majanduspoliitika võtsid üle neokonservatiivid).

Sotsiaalliberalism

Sotsiaalliberalismi on nimetatud ka 20. sajandi liberalismiks. Sotsiaalliberalismi tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Aja jooksul muutus järjest raskemaks ignoreerida kasvava töölisklassi rasket olukorda.

Sotsiaalliberalismi esimene oluline erinevus klassikalisest liberalismist on vabaduse käsitlus. Vabadust ei vaadelda enam negatiivse vabadusena, vaid positiivse vabadusena. T.H. Green oli esimesi, kes selle ideega välja tuli. Green’i järgi inimesed on võimelised olema altruistlikud. Inimestel on ka sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Positiivse vabaduse mõistet arendas edasi Isiah Berlin. Positiivne vabadus – inimesel on võime end arendada, realiseerida oma võimed.

Erineva vabaduse käsitlusega seostub ka erinev arusaam riigi rollist. Kui klassikalised liberalistid rääkisid minimaalsest riigist, siis sotsiaalliberalistid peavad riiki olulisemaks. Riik on nende jaoks positiivne – riik kui midagi võimaldav, mitte ainult piirav nagu klassikalistel liberalistidel.

Selline arusaam on viinud heaolu teooria väljakujunemisele. See lähendab sotsiaalliberalismi sotsiaaldemokraatiale. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused ning riik peab pakkuma abi inimestele, kelle sotsiaalsed võimalused on väikesed. Inimestel peab olema õigus tööle, haridusele, tervishoiule. Heaolu õigused on positiivsed õigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riigi tegevus. Riigi laienemine ei ole vähendanud seega inimese vabadust, vaid hoopis laiendanud seda.

Sotsiaalliberalistide jaoks ei piirdu riigi sekkumine ainult sotsiaalse heaolu ideedega. Nende arvates peab riik ka juhtima majandust. See on otseselt vastuolus laissez–faire’i põhimõttega. John Maynard Keynes'i järgi nimetatakse seda arusaama keinsismiks. Tema arvates ei suuda turg kõike reguleerida ning majanduse stabiliseerimiseks on vajalik riigi aktiivne sekkumine mõjutamaks kogunõudlust.

Tänapäeval on liberalismi sees valitsevaks sotsiaalliberalistlikud ideed. Ometigi ei ole klassikalise liberalismi ideed ajaloounustussse vajunud.

Head Aega ja jällenägemiseni järgmisel korral.
Tšau.

Poliitiline ideoloogia

Poliitilises ideoloogias kasutatakse väga sageli mõisteid „parempoolsus“ ja „vasakpoolsus“. Need mõisted on pärit 18.sajandi lõpust (prantsuse revolutsioon, sellest sündmusest tuleb minu blogis hiljem juttu), mil ühes tollal koos istunud rahvaesinduses pandi tähele, et alalhoidlikult meelestatud saadikud istusid juhataja poolt vaadates saali paremal tiival, uuemeelsed aga vasemal.
19. sajandi esimesel poolel domineeriski Euroopa poliitilises elus kaks peamist suunda:
- alalhoidlik-konservatiivne, mida nimetati parempoolseks.
- vabameelne-liberaalne, mida nimetati vasakpoolseks.
20. sajandi alguseks kujunes poliitilisel maastikul välja kolm põhisuunda: parem-, kesk-, ja vasakerakonnad. USA kujutab endast selles suhtes erandit, sest kahest suurparteist (kaheparteisüsteem; vabariiklased ja demokraadid) pole kumbki ei vasakpoolne ega sotsialistlik.
Ideoloogia abil toimub võimu põhjendamine.
Ideoloogia mõiste ja roll
Ühiskonnaelu korraldamise ideed ja neile antud hinnangud mängivad olulist osa ühiskonna arengus. Nad võivad arengut edasi viia või pidurdada, jagada ühiskonna vastasleeridesse või vastupidi, kokku lõimida. See, kui tugeva mõju mingi ideede süsteem omandab, oleneb pakutavate ideede sobivusest oma aegruumi, aga ka teavitustööst. Laia leviku saavutavad need ideloogiad, mis pakuvad lahendusi paljude jaoks olulistele probleemidele. Näiteks muutus roheline ideoloogia populaarseks 1970-ndatel aastatel, mil kiire tööstuskasv tõi loodushoiu probleemid selgelt nähtavale.
Ideoloogia on korrastatud ideedekogum, mis propageerib kindlaid väärtusi. Seega pole ideoloogia erapooletu seletusviis, vaid peab ühtesid nähtusi ja suhteid soovitavateks, teisi aga taunib.
Kõik ideoloogiad pole seotud valitsemise ja ühiskonnakorraldusega, seega ei ole iga ideoloogia poliitiline. Sellisteks mittepoliitilisteks ideoloogiateks on näiteks Budism, feminism, asketism, sürrealism jne...
Poliitilised ideoloogiad, millele tugineb erakondade ja sotsiaalsete liikumiste tegevus, annavad hinnangu eksisteerivale poliitikale ning pakuvad oma nägemuse ideaalsest ühiskonnakorraldusest. Poliitiline ideoloogia seletab, kuidas võiks korraldada majandust ja sotsiaalseid suhteid, kaasata rahvast valitsemisse, lahendada toimetuleku ja võrdsuse küsimusi.
Need ideoloogiad, mis pooldavad pigem erasektorit ja sotsiaalseid erisusi, on parempoolsed. Need aga, mis tähistavad avalikku sektorit ja võrdsust ühiskonnas, on vasakpoolsed.
Parempoolsed Ideoloogiad:
Levinuimad parempoolsed ideoloogiad on liberalism, konservatism ja kristlik demokraatia. Kõigist nendest ideoloogiatest räägime me hiljem eraldi.
Vasakpoolsed ideoloogiad:
Vasakpoolsetest ideoloogiatest on enamlevinud sotsiaaldemokraatia.
Radikaalsemat ühiskonnakäsitlust, mis nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel, tuntakse kommunismina.
Ka vasakpoolsetest ideoloogiatest räägime me hiljem eraldi.
Moodne vasak-, ja parempoolsus.
Poliitilised ideoloogiad pole mingid jäigad tõekspidamised(dogmad), mis ühiskonna arenedes ise ei muutu. Tänapäevased ideoloogiad ei orienteeru enam selgelt, kas töölisklassile (vasakpoolsed) või omanikele (parempoolsed) nagu tööstusühiskonna ajastul. Vasak- ja parempoolsus on üksteisele lähenenud, segades ja laenates üksteise põhimõtteid ja seisukohti. Suuremad poliitilised ideoloogiad (liberalism, konservatism ja sotsialism) on oma põhieesmärgid saavutanud ja keskenduvad nüüd väiksemate eesmärkide saavutamisele.

Näiteks on nii vasak- kui ka parempoolsed hakanud inimõiguste ja kodanikevabaduste kontekstis rohkem rõhutama aktiivse kodaniku ideaali. Kodanikul pole ainult õigused vaid on ka kohustused. Demokraatiat pole võimalik kindlustada passiivse kodanikkonna abil.

Teine oluline muutus puudutab suhtumist heaoluriiki. Ka siin on seisukohad lähenenud. Kui 19-nda sajandi liberaalid eitasid heaoluriiki üldse, siis tänapäeva uusparempoolsed kõll kritiseerivad seda, ent nõustuvad selle möödapääsmatusega. Samas püüavad nad laiendada turumajanduse põhimõtteid (konkurents, valikuvabadus, kuluefektiivsus) ka sotsiaalteenustele. Uusparempoolset poliitikat illustreerivad suurepäraselt Margareth Thatcheri reformid 1980.-1990. aastaist.

Uusvasakpoolsus, mida tuntakse ka kolmanda teena, leiab samuti, et heaoluriik peab muutuma paidlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ning nõudma indiviidilt suuremat panustamist. Avalik sektor pole enam ainus, mis vastutab rahva heaolu eest, heaolu tuleb tagada koostöös era- ja kolmanda sektoriga.

Erinevused vasak- ja parempoolsete vahel on kõige selgemalt säilinud suhtumises võrdsusesse. Uusparempoolsed on selles osas üpris karmil seisukohal, väites, et elatustaseme peab määrama indiviidi isiklik pingutus. Uusvasakpoolsed, aga väidavad, et riik peab looma töökohti, tegema kättesaadavaks tööturul nõutava hariduse, kontrollima palgapoliitikat. Töö leidmine ei ole ainult inimese enda, vaid ka riigi mure.

Teisipäev, 2. aprill 2019

Tere, täna on teisipäev, aga täna mul kooli eriti ei ole, sest tunniplaan on muutunud. Täna on ainult üks koolitund: saksa keel.  See nädal on esimene nädal pärast kevadvaheaega. Kevadvaheaeg kestis ühe nädala.
Nüüd jätkub kool. Koolis on sellel, neljandal ehk viimasel perioodil, kolm koolitundi: neljapäeval on ajalugu ja eesti keel ja teisipäeval saksa keel. Eesti keele tunni ja ajaloo tunni vahele jääb tühi auk, sest seal augus pidi olema saksa keele tund. Kuid seal augus ei ole saksa keele tundi, sest see aeg saksa keele õpetajale ei sobinud. Tal on samal ajal teises koolimajas tund. Seetõttu leppisime me kokku uue aja ja teeme tundi nüüd teisipäeval.
See tunniplaan kehtib kuni 30. maini. Pärast selle tunniplaani lõppu algab suvevaheaeg, mis kestab kuni 2. septembrini.
Uurimustöö teoreetiline osa peab olema neljapäevaks valmis, seetõttu ma proovin seda igal võimalusel teha.
Millalgi mai lõpus on kaitsmine.
Pärast selle kooliaasta lõppu on sügisel tulemas veel üks kooliaasta selles samas koolis, 12. klass. Aga muusikakooli järgmine aasta ei ole, sest selle aastaga lõppeb mul muusikakoolis lisaaasta ja järgmine aasta ei ole mul võimalik enam muusikakoolis käia. Järgmine aasta plaanin ma võtta muusikakooli asemele autokooli.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist plaanin ma minna Tartusse. Kooliks võib saada nii H.Elleri Muusikakool või Tartu Kunstikool või Tartu Kutsehariduskeskus või mõni muu kool. Praegu huvitavad mind muusika, kunst, graafiline disain.
Otsus, kuhu ma ülejärgmine aasta õppima lähen, teen ma järgmise aasta kevadel. Siis hakkab kool lõppema ja mul on vaja uut kooli, et õppida endale eriala. Ma ei usu, et ma lähiajal ülikooli lähen.
Aga mine sa seda tea.
Kuid nüüd ma siis lõpetan, nii et head aega ja jällenägemiseni järgmisel korral.
Tšau.

Linux

Linuxi all mõeldakse tavaliselt Linuxi tuumal põhinevat operatsioonisüsteemi, kuid algselt tähendas see ainult Linuxi tuuma. Linux võib tähendada ka selle operatsioonisüsteemi distributsiooni.

Linux on UNIXi-laadne ja suuremas osas POSIX-i nõuetele vastav operatsioonisüsteem, mis ühendab Linuxi tuuma, GNU projekti teegid ja abiprogrammid ning muu tarkvaraterviklikuks operatsioonisüsteemiks. Selle tõttu väidab Free Software Foundation, et operatsioonisüsteemi peaks nimetama GNU/Linux, et mitte alahinnata GNU osa operatsioonisüsteemi loomises. See väide on aga vaidlusalune – ka Linuxi algse looja Linus Torvaldsi poolt, kuna on olemas ka Linuxi tuuma kasutavaid operatsioonisüsteeme, mis ei sisalda GNU komponente.

Linux arendati algselt vaba operatsioonisüsteemina Intel x86 arhitektuuriga personaalarvutitele, kuid aja jooksul on seda kohandatud ja arendatud rohkematele riistvaraplatvormidele kui ükski teine operatsioonisüsteem. Kuna Linuxil põhinev Android on nutitelefonides võrreldes teiste mobiilsete operatsioonisüsteemidega suures ülekaalus, on Linuxi paigaldatud kõige suuremale hulgale tavakasutaja seadmetele maailmas. Lisaks sellele on Linux oma tavavormis juhtiv operatsioonisüsteem superarvutitel ning infrastruktuuri- ja tavaserveritel. Personaalarvutites kasutab Linuxit aga ligikaudu 1,5% kõigist arvutikasutajatest.

Linux jookseb ja on väga populaarne ka manussüsteemidel – seadmetel, mida luuakse vastavalt vajadusele. Nendel seadmetel on tihti operatsioonisüsteem juba püsivaraga kaasas, nagu näiteks ruuterid, televiisorid, tahvelarvutid ja mobiiltelefonid.

Linux on tuntuim näide vabast ja avatud lähtekoodiga arendusmudelitega tarkvarast – erinevalt teistest levinumatest operatsioonisüsteemidest (nt Microsoft Windows ja Mac OS X) on kogu selle lähtekood avalik ja igaüks võib seda kasutada, muuta ja levitada GNU Avaliku Litsentsi poolt määratud tingimustel.

Suuremad/levinumad Linuxi distributsioonidon Ubuntu (Estobuntu, Kubuntu, Edubuntu, Xubuntu), Red Hat (Fedora, Centos, Scientific Linux), openSUSE, Debian, Mandriva, Gentoo, Arch Linux ja Slackware.

Personaalarvutitele pühendatud distributsioonidega tuleb enamasti kaasa Linuxi tuum, X11 graafiline kasutajaliides ja mitmed distributsioonist olenevad tööriistad, samas kui serveritele või isegi manussüsteemidele mõeldud Linuxi distributsioonid võivad lihtsuse, töökindluse ja kiiruse nimel välja jätta suure osa oma tööriistadest, graafilistest liidestest või isegi tuumast.

Ajalugu

Eelkäijad

Linuxi põhiliseks eelkäijaks peetakse Unixi operatsioonisüsteemi, mille lõid aastal 1969 Ameerika Ühendriikides AT&T Bell laboratooriumides Ken Thompson, Dennis Ritchie, Douglas McIlroy ja Joe Ossanna.^[4]Unix oli täielikult kirjutatud Assembleris, kuna see oli tollel ajal hea praktika. Aastal 1973 kirjutas põhiliselt Dennis Ritchie selle ümber C programmeerimiskeelde.

Linuxi loomisel oli veel eeskujuks Andrew S. Tanenbaumi 1987. aastal õppeotstarbeks loodud Unixi-laadne 16-bitine MINIX, mis mahtus ühele ümbrikkettale (disketile). Kuigi MINIXi lähtekood oli avalik, ei lubanud litsentsitingumused MINIXit tasuta kasutada muudel eesmärkidel kui õppetööks.

Loomine

1991. aastal alustas Helsingi Ülikooli üliõpilane Linus Torvalds tööd oma operatsioonisüsteemi kallal, millest sai alguse Linuxi tuum. Torvalds ei olnud rahul MINIX-i litsentsiga, mis lubas MINIX-it kasutada ainult õppetööks. Torvalds viis oma operatsioonisüsteemi GNU litsentsi alla, mis lubab lähtekoodi kasutada ja levitada, kuidas kasutaja ise soovib ja kasutab siiani kompileerimiseks GCC-d. Kogu edasine Linuxi tuuma ja rakenduste areng on olnud GNU litsentsi all.

Nimetamine

Linus Torvalds tahtis kutsuda enda loodud operatsioonisüsteemi Freax-iks. Kokku pandud sõnadest free (inglise keeles 'tasuta') ja x vihjena Unixile. Selle nime all hoidis ka Linus vajalikke faile. Ta oli ka mõelnud siis nimele Linux, aga pani selle idee kõrvale, kuna see tundus liiga egoistlik.

Aastal 1991 laaditi failid üles FTP-serverisse, et oleks lihtsam teha koostööd kaastöötajatega. Kuna aga Helsingi Tehnikaülikooli failiserveri haldurile Ari Lemmkele see nimi ei meeldinud, muutis ta projekti nime Linuxiks ilma Linusega konsulteerimata. Lõpuks Linus nõustus nimega.

Linus on ka andnud välja helijuhise, kuidas tuleks sõna 'Linux' hääldada. ( kuula ⁱ)

Praegune arendustöö

Linus Torvalds, Linuxi tuuma autor

Linuxi tuuma arendamist juhib seniajani Linus Torvalds (november 2015). Free Software Foundation arendab ja toetab GNU osasid ning Linuxi kommuun ning korporatsioonid arendavad kolmanda-osapoole GNU väliseid komponente. GNU väliste osade hulka kuuluvad Linuxi tuuma moodulid, kasutajate programmid ja tarkvarateegid.

Linuxi kommuuniga liitumiseks tuleb liituda Linuxi arendajate meililistiga ja lugeda nende kodulehel asuvat õpetust. 

Disain

Ülesehitus

Linuxipõhine süsteem kasutab modulaarset Unixi sarnast operatsioonisüsteemi, kus operatsioonisüsteemi keskmes on monoliitne Linuxi tuum, mis korraldab arvuti tööd, arvutivõrguga suhtlemist ning juurdepääsu välisseadmetele ja failisüsteemidele. Välisseadmete kontrollerid võivad olla kas tuuma osad või laaditakse moodulitena mällu arvuti töötamise ajal.

Monoliitne tuum on operatsioonisüsteemi arhitektuur, kus terve operatsioonisüsteem töötab teises ruumis kui kasutaja, mida kutsutakse tuuma ruumiks (ingl kernel space) ja kontrollib kõike masinas toimuvat superviisorina. Selline tuum erineb teistest selle poolest, et see saab üksinda hakkama virtuaalse kõrgema taseme liidese loomisega arvuti riistvara peale, mille puhul kasutavad programmid süsteemi kutseid (ingl system call) suhtlemiseks tuumaga.

Monoliitse, mikro- ja hübriidtuumapõhiste operatsioonisüsteemide võrdlus

Kasutajaliides

Linux operatsioonisüsteemiga arvutiga saab kasutaja suhelda kas käsurealt või graafilise kasutajaliidese vahendusel. Graafiline kasutajaliides on enamasti kasutusel personaalarvutite keskkonnas, samas kui serverites ja superarvutites kasutatakse enamasti ainult käsurida.

Graafiline kasutajaliides

Personaalarvutites on populaarsed graafilised kasutajaliidesed, millega tuleb kaasa töölaud, nagu GNOME, KDE, Xfce, LXDE, FVWM, Enlightenment, Window Maker. Graafilised kasutajaliidesed töötavad valdavalt X-serveri keskkonnas (X Window System), mis võimaldab graafilistel programmidel samas võrgus suhelda üle vajaliku protokolli ja lubab näidata ühes süsteemis töötavaid graafilisi rakendusi teises süsteemis nii, et ka kasutaja saab seda mõjutada. On mitmeid X-serveri süsteeme, aga X.Org on siiamaani kõige populaarsem.

Wayland on uuemat tüüpi graafiline server mille algne eesmärk oli asendada x11 protokoll. Aasta 2015 seisuga ei ole veel Waylandi suuremas mastaabis kasutusele võetud.

Käsurida

Käsurida, tuntud ka nimega shell, on käsurealiides millega saab kasutada Linuxi süsteeme. Käsurida on tekstipõhine kasutajaliides, mis kasutab teksti nii sisendiks kui ka väljundiks. Kõige populaarsem käsurealiides on GNU Bourne-Again Shell (bash), mis algselt arendati GNU projekti raames. Käsurida kasutab suurem osa madala tasandi Linuxi osasid, kaasa arvatud mitmed osad kasutaja ruumist. Käsurida sobib eriti hästi korduvate tegevuste automatiseerimiseks, sest see on loodud kiiresti tegutsema suure hulga andmetega ja sellel on väga hea protsesside vaheline suhtlus. Lisaks on Linuxi kogukond loonud tööriistu enamiku tihti esinevate ülesannete täitmiseks ja lisaks sellele saab käske omavahel siduda, suunates ühe käsu väljundi teise käsu sisendisse. Käsurida on kasutatav ka graafilises kasutajaliideses terminali emulaatori aknas või eraldi virtuaalsel konsoolil.

Kasutusalad

Linuxi distributsioonid on tihti disainitud kindlateks eesmärkideks. Kuigi iga levinud distributsioon saab enamasti levinud probleemidega hakkama, on kõvasti optimaalsem kasutada selleks loodud distributsiooni.

Personaalarvutid

Linuxi kasutusmugavuse tõstmiseks personaalarvutitel on pühendatud viimasel ajal palju ressursse. Projektid nagu Upstart ja Systemd üritavad saavutada kiiremat käivitumist ja parandada kasutajamugavust. Samal ajal projektid Wayland ja Mir tahavad asendada x11 graafilist süsteemi, et suurendada jõudlust ja turvalisust.

Personaalarvutitel levinud Linuxi distributsioonid tulevad tihti graafilise süsteemiga ja neil on enamasti olemas vahendid kontoritööks, pildi- ja muusikatöötluseks, programmeerimiseks, andmebaaside haldamiseks. Vaba tarkvarana kättesaadava tarkvara hulk on väga suur ja mitmekesine. Veelgi lihtsamaks teeb kasutaja jaoks asja pakihaldussüsteem, mis lubab toetatud tarkvara paari nupuvajutusega installeerida repositooriumitest. Mitmed tarkvarafirmad pakuvad ka kommertstooteid paralleelselt MS Windowsile, Macile ja Unixile, kaasa arvatud Linux, nagu näiteks Mozilla Firefox, Apache OpenOffice  ja Blender.

Populaarsemateks personaalarvutite distributsioonideks peetakse Fedorat, Ubuntut, Mageiat, Debiani ja Linux Minti.

Serverid

Linuxi süsteemi kirjeldus

Linuxi distributsioonid on pikka aega olnud populaarsed serveritel ja tänapäevalgi jätkavad seda trendi stabiilsuse, turvalisuse ja vabaduse tõttu. Linuxi distributsioonid on LAMP pinu (Linux, Apache veebiserver, MariaDB/MySQL, Perl/PHP/

Python) alustalaks, kuna Linuxis on seda lihtne üles seada. Seetõttu on ka võitnud Linux veebiarendajate ja -majutuspakkujate südamed.

Klastrid ja superarvutid

Linux on populaarseks operatsioonisüsteemiks kobar- ja superarvutitel. 2015. aasta juunis töötas 500-st maailma parimast superarvutist 488 Linuxi operatsioonisüsteemiga.

Linux on väga paindlik – selle saab võtta väga väikesteks tükkideks nii, et alles jääb ainult optimaalne osa. Lisaks on Linux olemas väga paljudes süsteemides ja arhitektuuridega. Seega võib öelda, et Linux on hästi laienemisvõimeline.

Nutiseadmed

Mitmed operatsioonisüsteemid nutiseadmetele, nagu nutitelefonid, tahvelarvutid ja televiisorid, põhinevad Linuxil. Suuremad sellised platvormid on näiteks Android, Firefox OS, Mer ja Tizen.

Android on nutitelefonide seas kõige populaarsem operatsioonisüsteem. Aasta 2015 teise kvartali seisuga on 82,8% müüdud nutitelefonidest Androidi operatsioonisüsteemiga.

Peamiselt tuleneb Linuxi populaarsus selle paindlikusest, modulaarsusest ja GNU litsentsist, mille tõttu on kõvasti lihtsam kohandada Android vastavalt vajadusele kui on luua uus nutiseadmele sobiv operatsioonisüsteem.

Intel Corporation

Intel Corporation on x86 arhitektuuriga mikroprotsessorite tootja ja maailma suurimaid pooljuhtkiipide tootjaid.

Intel toodab protsessoreid, emaplaate, kiibistikke, võrguliidese kontrollereid, mikroskeeme, välkmälusid, graafikakaardiprotsessoreid ning muid seadmeid, mis on seotud side ja arvutitega.

Inteli asutasid 18. juulil 1968 Californias Santa Claras Robert Noyce ja Gordon Moore. Ettevõtte juhil Andrew Grove'il oli visioon, et Intel ühendab arenenud kiipide disaini tipptehnoloogia võimalustega tootmises. 1990 toimus Inteli reklaamikampaania "Intel Inside", mis tõi kuulsuse nii Pentiumi protsessorile kui ettevõttele endale.

Intel oli üks esimesi SRAM- ja DRAM-mälukiipide arendajaid ja kuni 1980. aastateni kuulus talle enamus selles majandusharus. Intel lõi 1971 esimese kommertsmikroprotsessori, kuid see sai alles siis Inteli peamiseks tooteks, kui personaalarvutit saatis edu. 1990. aastatel investeeris Intel palju uute mikroprotsessorite arendamisse, eeldades tohutut arvutituru kasvu. Intel tõusiski turuliidriks, olles suurim mikroprotsessorite tootja. Intel kasutas oma turuosa hoidmiseks, peamiselt oma konkurendi AMD vastu, agressiivset ja vahel vastumeelsust tekitanud taktikat ning võitles Microsoftiga kontrolli pärast arvutitööstuse tuleviku üle.
Intel oli 2009. aastal maailma mõjukuselt 23. kaubamärk, 2008. aastal 27. kohal.

Intel on alustanud ka elektriülekande ja -tootmise uurimist.

Ajalugu

Päritolu ja algusaastad

Inteli asutasid 1968 Gordon Moore ("Moore'i seaduse" looja, keemik ja füüsik) ja Robert Noyce (füüsik ja mikroskeemide kaasleiutaja), kui nad lahkusid ettevõttest Fairchild Semiconductor. Nad ei olnud ainukesed, kes läksid Fairchildist tööle teistesse Silicon Valley ettevõtetesse. Inteli kolmas töötaja Andrew Grove oli keemiainsener, ta juhtis ettevõtet 1980. aastatel ja suure kasvu ajal 1990. aastatel. Teda mäletatakse nüüd ettevõtte võtmeisikuna äris ja strateegias. 1990. aastate lõpuks oli Intel üks maailma suurimaid ja edukaimaid ettevõtteid.

Nime päritolu

Loomise ajal tahtsid Gordon Moore ja Robert Noyce oma ettevõtte nimetada Moore Noyce. Nimi kõlas aga nagu sõnad more noise (inglise keeles 'rohkem müra') – see ei sobinud elektroonikaettevõttele, kus müra seostatakse tavaliselt halva elektromagnetilise interferentsiga.

Aasta aega kasutasid nad nime NM Electronics, enne kui otsustasid nime INT(egreeritud) EL(ektroonika) kasuks, mis lühendatult ongi Intel. Aga Intel oli juba ühe hotelliketi kaubamärk ja seega pidid nad selle nime kasutamise õigused ostma. Hotell Imperial House Motels Inc. andis nimele kaubamärgitaotluse sisse 21. oktoobril 1968, enne Inteli avaldust 24. aprillil 1969. See hotell võttis selle kaubamärgi kasutusele 26. jaanuaril 1967, seega enne Inteli asutamist.

Intel kuulutas kaubamärgi, mida kasutatakse kõikjal, välja 11. märtsil 1969. Nende avalduses USA Patendi- ja Kaubamärgiametile andis Intel täpse tegevusalade kirjelduse: mikroskeemide registrid ja pooljuhtide mälud. See tundus väga erinevana hotellist. Kaubamärk "INTEL" registreeriti 15. juunil1971. Üle 40 aasta on Intel oma kaubamärki kaitsnud. Seda rakendatakse peaaegu igale müüdavale tootele ja teenusele.

Varajane ajalugu

Intel on läbinud mitu arenguetappi. Asutamise ajal oli see lihtsalt ettevõte, mis suutis toota pooljuhte ja mille peamine toode oli SRAM kiip. Inteli äri kasvas 1970. aastatel, kui firma laiendas ja täiustas oma tootmisprotsesse ning mitmekesistas tootevalikut, aga tollal domineerisid veel mäluseadmed.

1971 lõi Intel esimese laiatarbe mikroprotsessori Intel 4004 ja 1972ühe esimese arvuti, millel oli mikroprotsessor sisemuses.1980. aastate alguseks domineeris Inteli äritegevuses DRAM-kiipide tootmine. 1983. aastaks langes selle tegevusala tulu oluliselt, sest tekkis konkurents ühe Jaapani ettevõttega, mis samuti pooljuhte tootis. Turule ilmus ka IBMipersonaalarvuti, mida saatis tohutu edu. See sundis Intelit kurssi muutma ja keskenduma mikroprotsessoritele.
1980. aastate lõpuks osutus see otsus edukaks. Intelil aitas vee peal püsida õnnelik positsioon: nad tarnisid mikroprotsessoreid nii IBM-ile kui ka nende konkurentidele arvutiturul. Intel pani aluse kümneaastasele perioodile, mil sellest sai peamine arvutitööstuse riistvaraga varustaja. 1990. aastate lõpuks oli Inteli protsessor Pentium jõudnud paljudesse majapidamistesse.

Vähenev nõudmine ja suurenev konkurents

Inteli mikroprotsessorite nõudlus aeglustus 2000. aastate aastate alguses. Konkurendid, peamiselt AMD, kogusid tuntava osa turust, algul odavate ja keskklassi protsessorite osas, lõpuks kogu ulatuses. Intel lakkas olemast turu ainuvalitseja. 2000. aastate alguses üritas Craig Barrett ettevõtte toodangut mitmekesistada ja luua midagi lisaks pooljuhtidele, aga väga väike osa nendest projektidest osutus edukaks.
Intel oli juba paar aastat kohtuprotsessidesse mässitud. Ameerika kohtud ei tunnustanud algul intellektuaalset omanditmikroprotsessorite topoloogia alal (skeemide joonised), kuni 1984 anti välja pooljuhtskeemide kaitse seadus, mida Intel ja SIA (Semiconductor Industry Association) nõudsid. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses andis Intel selle seaduse alusel kohtusse ettevõtted, kes tahtsid arendada protsessoriga Intel 80386konkureerivat kiipi. Hagi tegi konkurentide olukorra raskeks, isegi kui Intel kohtulahingu kaotas. Konkurentsiseaduse rikkumised tõid Intelile juba 1990. aastate alguses süüdistusi, kuid AMD andis hagi, et Intel ei käitu vastavalt konkurentsiseadustele, uuesti sisse nii aastal 2004 kui ka 2005.

Aastal 2005 reorganiseeris Paul Otellini ettevõtte ning asus tootma protsessoreid ja kiibistikuplatvorme. Selletõttu palkas ta üle 20 000 uue töötaja. 2006. aasta septembris oli ta kasumi languse tõttu sunnitud koondama üle 10 500 inimese.

Tooted ja turg

DRAM-ist mikroprotsessorini

Personaalarvutite ajastu algul 1983 oli Inteli kasum tugeva surve all, kui turule sisenesid Jaapani mälude ja kiipide tootjad. Siis otsustas president Andy Grove taanduda ja keskenduda mikroprotsessorite tootmisele. Grove kirjeldas seda üleminekut oma raamatus "Only the Paranoid Survive" ("Ainult paranoikud jäävad ellu"). Tema plaani võtmeks oli tollal radikaalne arvamus, et Intel võiks saada ainukeseks populaarse mikroprotsessori Intel 8086 järglase tootjaks.

Kuni selle ajani ei olnud komplekssete skeemide tootmine piisavalt usaldusväärne, et ettevõtted saaksid sõltuda ainult ühest varustajast, aga Grove alustas protsessorite tootmist kolmes eri maailmajaos olevast tehasest. Nad lõpetasid kiipide disaini litsentseerimise konkurentidele (nt. Zilog ja AMD). Kui arvutitööstust tabas 1980. ja 1990. aastatel buum, oli Intel üks peamisi sellest kasu saajaid.

Partnerlus Apple'iga

6. juunil 2005 teatas Steve Jobs Apple'ist, et ettevõte läheb pikka aega kasutatud PowerPC arhitektuurilt üle Inteli x86 arhitektuurile, kuna PowerPC tulevik ei rahuldanud Apple'i vajadusi. Esimene Macintosh-arvuti, mis sisaldas Inteli protsessorit, kuulutati välja 10. jaanuaril 2006 ja alates sama aasta augustist on kõik Macid Inteli protsessoritega. Apple'i Xserve server varustati Inteli Xeon protsessoritega 2006. aasta novembris.
(Veel Apple ja Steve Jobsi kohta vaata siit

Classmate PC

Inteli Classmate PC on ettevõtte esimene odav sülearvuti.

Konkurents

Euroopa Liit

2007. aasta juulis süüdistas Euroopa Komisjon Intelit konkurentsivastases tegevuses, peamiselt AMD vastu. Süüdistused lähevad tagasi aastasse 2003, mil anti eeliseid ja soodustusi arvutivalmistajatele, kes ostsid enamuse oma mikroprotsessoritest Intelilt. Lisaks maksis Intel nendele firmadele selle eest, kui nad viivitasid AMD protsessoreid kasutavate toodete turule toomisega või isegi tühistasid selle. Samuti müüsid nad oma kiipe alla omahinna valitsustele ja haridusasustustele. Inteli arvates oli see süüdistus alusetu ja selle asemel hoopis teatas, et nende käitumine turul oli tarbijasõbralik. Advokaat Bruce Sewell vastas selle peale, et komisjon oli valesti tõlgendanud mõningaid faktilisi oletusi hinna määramisel ja tootmiskuludes.

2008. aasta veebruaris teatas Intel, et Euroopa Komisjoni uurijad käisid läbiotsingul Münchenis asuvas kontoris. Intel väitis, et nad olid uurijatega väga koostöövalmid. Intel seisis silmitsi trahviga, mis moodustas 10% tema aastatulust, kui jäi süüdi konkurentsireeglite rikkumises. AMD lõi veebilehe, kus ta proovis rõhutada Inteli süüd. 2008. aasta juunis andis Euroopa Liit sisse uued süüdistused. 2009. aasta mais leidis Euroopa Liit, et Intel tegutses konkurentsiseaduste vastaselt ja määras trahviks 1,06 miljardit eurot, mis oli rekordiline summa. Intel mõisteti süüdi selles, et ta maksis firmadele, kuhu kuulusid näiteks Acer, Dell, HP, Lenovo ja NEC, et nad kasutaksid eranditult Inteli kiipe oma toodetes, kahjustades sellega konkurente, sealhulgas ka AMD-d. Euroopa Komisjon teatas, et Intel käitus tahtlikult nii, et hoida konkurente eemal ning läks sellega vastuollu Euroopa kartellivastaste seadustega. Lisaks trahvile käskis Euroopa Komisjon konkurentsivastase tegevuse kohe lõpetada. Intel teatas, et nad kaebavad komisjoni otsuse edasi.

Apple Inc.

Apple Inc. (varem Apple Computer, Inc.) on rahvusvaheline ettevõte, mis arendab ja toodab riistvara, tarkvara ning muud tarbeelektroonikat.

Apple Inc.Asutatud1976

Asutajad: Steve Jobs (1955-2011), 
Steve Wozniak
Ronald Wayne

Peakorter: Cupertino, California

Valdkonnad: Arvutitarkvara,
Arvutiriistvara,
Tarbeelektroonika
Tarkvara elektronturustus: 

Käive:321,686 mld dollarit(2016)

Puhaskasum: 45,687 mld dollarit(2016)

Töötajaid: Üle 116 000 (2016)

Tütarfirmad: Beats 
Apple Energy

Ettevõtte tuntuimad riistvaralised tooted on Macintoshi arvutid, iPod, iPhone ja iPad. Apple'i tarkvaratooted on muu hulgas operatsioonisüsteem Mac OS X, meediapleieri iTunes, rakenduskomplekt iLife, lisaks kontoritarkvara komplekt iWork, professionaalne fototöötluse ja haldamise tarkvara Aperture, professionaalne heli- ja videotöötluskomplekt Final Cut Studio, muusika produtseerimise tarkvara Logic Studio ning mobiilseadme operatsioonisüsteem iOS.

Ettevõte on asutatud 1. aprillil 1976 USA California osariigis Cupertinos. 3. jaanuaril 1977 muudeti ta aktsiaseltsiks. Esimesed 30 tegutsemisaastat kandis ettevõte nime Apple Computer Inc., kuid 9. jaanuaril 2007 eemaldati sõna "Computer" ('arvuti'), et peegeldada personaalarvutite turul tegutseva ettevõtte liikumist ka tarbeelektroonika turule. 25. septembri 2010 seisuga oli Apple'il 46 600 täiskohaga töötajat ja 2800 ajutist, kuid siiski täistööajaga töötajat üle maailma.

2013. aastal otsis Apple Euroopast oma klientide andmete hoiustamiseks serveriparkide asukohta. Serveriparke plaaniti rajada Iirimaale, Taani ja Eestisse. Eestis tegeles Apple'ile serveripargi koha otsimisega Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusemoodustatud kolme-neljaliikmeline meeskond. Kaaluti Paldiskit ja Muuga tööstusparki. Apple'i insenerid käisid kaks korda Eestis. Veebruaris 2015 teatas Apple, et rajab oma serveripargid Iirimaale ja Taani.

Apple Inc. on esimene börsiettevõte, mille väärtus tõusis üle miljardi dollari. Selleni jõuti 2018. aastal.

Ajalugu

1976–1980: algusaastad

Apple I personaalarvuti

Apple'i asutasid 1. aprillil 1976 Steve Jobs, Steve Wozniak ja Ronald Wayne, et müüa personaalarvutit Apple I. Need arvutid oli Wozniak käsitsi ehitatanud. Komplekti kuulus emaplaat, protsessor ja muutmälu. Apple I hakati müüma 1976. aasta juulis, see maksis siis 666,66 dollarit (praeguse ostujõuga 2548 dollarit, kui arvestada inflatsiooni). Apple tehti ümber aktsiaseltsiks 3. jaanuaril 1977 ilma Wayne'ita, kes müüs oma osaluse 800 dollari eest Jobsile ja Wozniakile. Multimiljonär Mike Markkula pakkus oma eksperditeadmisi ärivallas ja samuti 250 000 dollarit kapitali.

Apple II toodi turule 16. aprillil 1977. Oma tollastest rivaalidest (TRS-80 ja Commodore PET) erines ta sellepoolest, et ta oli värvilise graafikaga ja tal oli kaasas ka VisiCalc tabelarvutusprogramm. See tegi Apple IIahvatlevaks ärisektorile. Aastal 1980 toodi turule Apple III, et võistelda IBM-i ja Microsoftiga ärikasutajatele suunatud toodete nimistus.

1976–1980: Lisa ja Macintosh

Apple Macintosh

Steve Jobs alustas tööd Apple Lisaväljatöötamisega aastal 1978, kuid 1982. aastal oli ta sunnitud sealt lahkuma sisetülide tõttu. Seejärel võttis ta üle Jef Raskini projekti "Macintosh". Selle tulemusena tekkis võidujooks kahe meeskonna vahel, kumb suudab oma toote varem turule paisata ja Apple'i päästa. Lisa tiim võitis ning aastal 1983 turule toodud personaalarvuti oli esimene, millel oli graafiline kasutajaliides, kuid müük ei läinud kõige paremini, kuna Lisa hind oli kõrge ja tema tarkvara oli limiteeritud.

Aastal 1984 tuli Apple välja Macintoshiga. Tema debüüt avalikustati kurikuulsa reklaamiga "1984". Reklaami näidati esmakordselt Super Bowli vaheajal. Macintosh müüs alguses hästi, kuid hilisemad müüginumbrid polnud kõige paremad^[13]. Põhjusteks liiga kõrge hind ja limiteeritud tarkvara. Asi muutus paremaks, kui tutvustati LaserWriterit, mis oli esimene mõistliku hinnaga PostScripti interpreteeriv laserprinter, ja PageMaker – varajane elektronkirjastamispakett. Mac oli turul tõsine tegija tänu tema graafilistele võimalustele, mis olid juba vajalikud Macintoshi kasutajaliidese enda jaoks.

Aastal 1985 tekkisid tülid Steve Jobsi ja tollase tegevjuhi John Sculley vahel, kes oli palgatud firmasse kaks aastat varem. Juhtkond käskis Sculleyl Steve Jobsi "tiibu kärpida" ja limiteerida tema võimu tegemaks kõrvalepõikeid kallite ja testimata toodetega. Selle asemel, et tegutseda Sculley sõnade järgi, proovis Steve Jobs tollast tegevdirektorit ettevõttest välja puksida. Kui Sculley sellest teada sai, et Jobs kavandab putši, kutsus ta kokku nõukogu, mille tulemusena vabastati Jobs tema tööülesannetest. Jobs andis sisse lahkumisavalduse ja asutas ettevõtte NeXT Inc. veel samal aastal.

1986–1993: tõus ja mõõn

Macintosh Portable oli Apple esimene "kaasaskantav" Macintosh arvuti mis lasti välja aastal 1989

Olles saanud mitmeid valusaid õppetunde pärast koguka Macintosh Portable'i turule toomist aastal 1989, tutvustas Apple aastal 1991 PowerBooki, millel oli tänapäevane ja ergonoomiline disain. Macintosh Portableoli disainitud olema jõudluselt võrdne Macintoshi lauaarvutiga, aga ta kaalus ~7,7 kilogrammi ja tal oli 12-tunnise kestvusega aku, mis muutis ta kaasaskandmise ebamugavaks. Samal aastal tutvustas Apple System 7-t, mis oli tähtis uuendus operatsioonisüsteemile, lisades värvid kasutajaliidesele ja tutvustades uusi võrgu võimalusi.

PowerBooki ja teiste toodete edu tõi kaasa aastase puhaskasumi tõusu. Mõnda aega arvati, et Apple ei saa midagi enam valesti teha, tuues turule aina uusi tooteid ja suurendades oma kasumit. Ajakiri MacAddicton nimetanud perioodi 1989–1991 "esimeseks kuldseks ajastuks" Macintoshiajaloos.

Pärast edukat Macintosh LC turuletoomist, tutvustas Apple Macintosh Centris seeriat, Macintosh Quadra seeriat ja õnnetut Macintosh Performa seeriat, mida müüdi mitmete segadust tekitavate konfiguratsioonidega ja tarkvara kooslustega. Tulemuseks oli katastroof Apple'i jaoks, kuna kasutajad ei saanud enam aru, mis neid mudeleid üksteisest eristab.

Sel ajastul koges Apple veel mitmeid ebaõnnestumisi digitaalkaameratega, kaasaskantavate CD mängijatega, kõlaritega, mängukonsoolidega ja televisiooniseadmetega, lisaks mõisteti, et Apple II seeriat on liiga kallis toota. Aastal 1990 uuendas Apple Macintosh LC seeriat, millel oli nüüd ka laienduspesa Apple IIe Cardijaoks, et Apple II kasutajad saaksid migreeruda Macintosh platvormile. Apple peatas Apple IIe müügi aastal 1993.

Microsoft aina suurendas oma turuosa Windowsi abiga, keskendudes tarkvara tootmisele odavatele personaalarvutitele, samas kui Apple'i tooted olid väga kallid. Apple toetus oma suurtele kasuminumbritele ega andnud vastulööki Microsoftile, selle asemel nad kaebasid Microsofti kohtusse graafilise kasutajaliidese kasutamise eest, mis oli sarnane Apple Lisa omaga. Kohtuprotsess venis aastaid, kuid lõplikku otsust kohus ei teinud. Samal ajal rikkusid mitmed ebaõnnestunud uued tooted ja ületatud tähtajad järjest enam Apple'i reputatsiooni ja Sculley vahetati välja Michael Spindleriga.

1994–1997: katsed eri platvormide ja koostööpartneritega

Power Macintosh 6100/66, esimene Macintosh, mis kasutas PowerPC protsessorit

1990ndate alguses arendas Apple alternatiivseid operatsioonisüsteeme Macintoshile, nagu näiteks A/UX. Samas Macintoshi platvorm hakkas ise aeguma, kuna see ei olnud ehitatud multitegumtöö (inglise k. multitasking) jaoks ja lisaks tekkis Apple'ile uusi konkurente, näiteks Sun Microsystems. Macintosh vajas väljavahetamist või tõsisemat modifitseerimist, et ta suudaks joosta ka võimsama riistvara peal.

Aastal 1994 hakkas Apple koostööd tegema Motorola ja IBM-iga. Eesmärk oli luua uus arvutusplatvorm, mis kasutaks IBM-i ja Motorola riistvara ning Apple'i tarkvara. Nad lootsid, et uue platvormi riistvara ja tarkvaraoleksid PC platvormist peajagu üle ja niimoodi annaksid nad vastulöögi Microsoftile. Samal aastal tutvustas Apple Power Macintoshi, esimene Apple'i arvuti, mis kasutas IBM-i PowerPC protsessorit.

Aastal 1996 vahetati tollane tegevjuht Michael Spindler välja Gil Amelio poolt. Amelio tegi mitmeid muudatusi Apple'is, sealhulgas palju koondamisi. Pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid parandada Mac OS-i, esmalt Taligent projektiga ja pärast Coplandi ja Gershwiniga, otsustas Amelio osta NeXT Inc. ettevõtte koos tema NeXTSTEP operatsioonisüsteemiga, tuues Steve Jobsi nõunikuna tagasi Apple'isse. 9. juulil 1997, Gil Amelio kaotas töökoha, kuna ettevõtte aktsiahind oli viimase kolme aasta madalaim ja ettevõttel olid suured finantskaotused. Jobs asus ajutiselt tegevjuhi kohale hakates ümber korraldama senist ettevõtte tooteportfelli.

Aastal 1997 teatas Jobs, et Apple hakkab koostööd tegema Microsoftiga, et tuua turule Microsoft Office Macintoshile ja et Microsoft tegi 150 miljoni dollari suuruse investeeringu ostes Apple'i aktsiaid.

10. novembril 1997 tutvustati Apple Store'i(online versioon) seoses Apple'i uue tootmisstrateegiaga.

1998–2005: Apple hakkab kasumit teenima

Huvilised saavad Apple'i poodides tutvuda erinevate toodetega.

15. augustil 1998 tutvustas Apple uut arvutit iMac. Selle toote arendustiimi juhtis Jonathan Ive, kes hiljem disainis iPodi ja iPhone'i. iMac sisaldas uudset tehnoloogiat ja unikaalset disaini. Esimese viie kuuga müüdi seda ligikaudu 800 000 eksemplari.

Sel perioodil ostis Apple mitu ettevõtet, et suurendada oma tootevalikut professionaalsel ja tavakasutajatele mõeldud tarkvaraturul.

Mac OS X, mis põhines NeXT OPENSTEPil ja BSD Unixil, toodi turule 24. märtsil 2001 pärast mitu aastat kestnud arendustööd. Suunatud nii tavakasutajatele kui ka professionaalidele, oli uue operatsioonisüsteemi eesmärk stabiilsus, usaldusväärsus ja turvalisus.

19. mail 2001 avas Apple oma esimesed ametlikud jaemüügikauplused Virginias ja Californias. Samal aastal tõi Apple välja muusikapleieri iPod. Toode oli fenomenaalne, seda müüdi üle 100 miljoni eksemplari kuue aasta vältel. Aastal 2003 avati iTunes Store, kus sai osta 0,99 dollari eest laule ja mis oli integreeritud iPodiga. Teenus sai kiiresti turu liidriks, 19. juuniks 2008 oli tehtud üle 5 miljardi allalaadimise.

Alates 2001. aastast loobus Apple'i disainiosakond läbipaistva värvilise plasti kasutamisest, mida kasutati esmakordselt iMac G3-l. Vahetus algas titaanist PowerBookiga ning sellele järgnenud polükarbonaadist iBookist ja iMacist.

2005–2007: üleminek Intelile

MacBook Pro oli Apple'i esimene sülearvuti, mis kasutas Inteliprotsessorit.

6. juunil 2005 teatas Steve Jobs, et Apple hakkab tootma Inteli protsessoritel põhinevaid arvuteid aastal 2006. 10. jaanuaril 2006 välja tulnud MacBook Pro ja iMac olid esimesed Apple'i arvutid, mis kasutasid Inteli Core Duo protsessoreid. Sama aasta augustiks oli Apple terve Maci seeria viinud üle uuele tehnoloogiale.

Apple'i võidukäik sel perioodil oli silmnähtav ka nende aktsiahinna pealt. Ajavahemikus 2003–2006 tõusis Apple'i aktsia hind üle kümne korra, kuuelt dollarilt üle 80 dollari. Jaanuariks 2006 oli aktsiaturul rohkem raha suunatud Apple'i aktsiatesse, kui Delliomadesse (inglise k. market capitalization). Üheksa aastat varem ütles Delli tegevjuht Michael Dell, et kui tema oleks Apple'i juht, lõpetaks ta ettevõtte tegevuse ja annaks aktsiaomanikele nende raha tagasi. Kuigi Apple'i turuosa on kasvanud, jääb see ikkagi kaugele maha konkurentidest, kes kasutavad Microsoft Windowsi.

Mobiilse elektroonika ajastu

Oma kõnes Macworld Expol 9. jaanuaril 2007 teatas Steve Jobs, et Apple Computer Inc. on nüüdsest Apple Inc., kuna ettevõtte huvikeskmes pole enam ainult arvutid. See muudatus näitas, et ettevõtte paneb rohkem rõhku mobiilsele elektroonikale. Samal ettekandel räägiti esmakordselt ka iPhone'ist ja Apple TV-st. Järgmisel päeval tõusis Apple'i aktsiahind 97,80 dollarile, toona oli see kõigi aegade kõrgeim hind. Sama aasta mais tõusis aktsiahind aga juba üle 100 dollari.

Artiklis, mis postitati Apple'i kodulehel 6. veebruaril 2007, teatas Steve Jobs, et Apple on nõus müüma muusikat iTunes Store'is ilma DRM-ita (inglise k Digital rights management), mis lubaks ostetud muusikat mängida ka kolmanda osapoolte pleieritel, kui plaadifirmad oleks nõus loobuma nimetatud tehnoloogiast. 2. aprillil 2007 teatasid Apple ja Briti plaadifirma EMI (Electric & Musical Industries Ltd.) ühiselt DRM tehnoloogia eemaldamisest EMI kataloogist iTunes Store'is. Teised plaadifirmad järgisid nende eeskuju juba samal aastal.

Järgmise aasta juulis avas Apple App Store'i, et müüa kolmandate osapoolte arendatud tarkvara iPhone'ile ja iPod Touchile. Juba esimese kuuga müüdi 60 miljonit rakendusprogrammi, tuues kasumit keskmiselt üks miljon dollarit päevas. Jobs spekuleeris, et App Store võib saada miljardi-dollari äriks Apple'i jaoks. Kolm kuud hiljem teatati, et Apple'ist oli saanud maailma suuruselt kolmas mobiilsete seadmete tarnija, mille põhjuseks oli populaarne iPhone.

Pärast aastaid spekulatsioone ja mitmeid kõlakaid tutvustas Apple 27. jaanuaril 2010 avalikkusele oma uudset meediaseadet iPad. iPadil jookseb sama operatsioonisüsteem, mida kasutab ka iPhone, lisaks on mitmed iPhone'i rakendustest ühilduvad ka iPadiga. iPad toodi turule 3. aprilli 2010 USA-s. Seda müüdi esimesel päeval üle 300 000 ja nädala lõpuks oli müüdud üle poole miljoni seadme. Mais 2010 sai Apple'ist maailma suurim tehnoloogiaettevõte, möödudes Microsoftist.

Juunis 2010 tõi Apple turule neljanda generatsiooni iPhone'i, mis pakkus videokõnet, multitegumtööd (inglise k multitasking) ja uut isoleerimata roostevaba terasest korpust, mis täidab ka antenni funktsioone. Osad kasutajad kurtsid telefoni halva levi pärast ning seepärast pakkus Apple tasuta kummist korpuseümbrist, parandades niimoodi levitugevust.

Oktoobris 2010 kerkis Apple'i aktsiahind rekordiliselt üle 300 dollari. Lisaks uuendati MacBook Airi, iLife'i tootepaketti ja tutvustati Mac OS X Lionit.

Riistvara

Maci tootepere

iMac

Mac mini – väikemõõtmeline lauaarvuti, mis toodi turule jaanuaris 2005

iMac – mitmeotstarbeline lauaarvuti, mis toodi turule aastal 1998

Mac Pro – tööjaama tüüpi lauaarvuti, mis toodi turule 2006. aasta augustis, vahetas välja Power Macintoshi

MacBook – tavakasutajale mõeldud sülearvuti, mis toodi turule 2006. aastal, vahetas välja iBooki

MacBook Air – üliõhuke ja üliportatiivne sülearvuti, mis toodi turule jaanuaris 2008

MacBook Pro – MacBooki perre kuuluv sülearvuti, mis toodi turule jaanuaris 2006, saadaval 13-, 15- ja 17-tollise variandina, vahetas välja PowerBooki

Xserve – kahe- või neljatuumaline, kahe protsessoriga 1U tüüpi server

iPad

iPad on Apple'i tahvelarvuti, müügil alates 3. aprillist 2010 USA-s. iPadil on 9,7-tolline ja LED-valgustusega ekraan, saadaval 16 GB, 32 GB või 64 GB välkmäluga, protsessoriks 1 GHz Apple A4, operatsioonisüsteemiks iOS. Lisaks on iPadil WiFi ja Bluetoothi tugi (saadaval ka 3G-toega mudel). Aku võimaldab kuni 10 tundi internetis surfata, videot vaadata või muusikat kuulata. Sisaldab ka kiirendusmõõturit (inglise k accelerometer) ja valgusmõõdikut.

iPod

iPod Shuffle, iPod Nano, iPod Classic, iPod Touch

iPod on Apple'i meediapleier. Esmaesitlus toimus 23. oktoobril 2001. iPodi tootepere on aastatega mitmekesistunud, saadaval on erinevaid mudeleid.

iPod Classic – esmaesitlus aastal 2001, praegu saadaval 160 GB mudelina

iPod Nano – esmaesitlus aastal 2005, hetkel saadaval 8 GB ja 16 GB mudelina. Uusimal generatsioonil on ka FM-raadio, sammulugeja ja mitmikpuutevõimalustega kasutajaliides, mis vahetas välja traditsioonilise iPod click wheel'i.

iPod Shuffle – esmaesitlus 2005. aastal, praegu saadaval 2 GB mudelina

iPod Touch – kaasaskantav meediapleier, jookseb iOS operatsioonisüsteemi peal, esmaesitlus september 2007. Saadaval 8 GB, 32 GB ja 64 GB mudelina. Viimane generatsioon on Apple A4 protsessoriga ja kahe kaameraga, tagumise kaameraga on võimalik salvestada videoid ka 720presolutsiooniga.

iPhone

iPhone on Apple'i nutitelefon, mis toodi turule 2007. aasta jaanuaris. Kõige uuemad (iPhone 6s ja iPhone 6s Plus) ilmusid 19. septembril 2015. iPhone 6s-il on 4,7-tolline ja iPhone 6s Plusil on 5,5-tolline ekraan. Neid on 3 erinevas toonis (Space Gray ehk hall, Gold ehk kuld, Silver ehk hõbe ja Rose Gold ehk roosa) ning need on saadaval 16 GB, 64 GB ja 128 GB mudelina. Esmakordselt esitleti selle mudeliga 3D Touchi.

Apple TV

Apple TV on digitaalmeedia pleier. Väikemõõtmeline võrguseade, suudab mängida digitaalset meediat, mis pärineb iTunes Store'ist, Netflixist, YouTube'ist, Flickrist, MobileMest või suvalisest Mac OS X-il või Windowsil jooksvast arvutist, mis kasutab iTunesi. Apple TV toodi turule 9. jaanuaril 2007. Esimene mudel sisaldas 40 GB kõvaketast, 160 GB mudel oli saadaval juba 2 kuud hiljem. Septembris 2010 tuli välja teise generatsiooni Apple TV. See on võrreldes eelmise mudeliga ligi 3/4 väiksem ja 2/3 odavam. Uus versioon ei sisalda enam kõvaketast, kuid sel on 8 GB välkmälu puhverdamiseks.