Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...
Nõmm (ka kanarbikunõmm) on lage või väheste kadakate ja mändidega ala, millele on iseloomulik toitainetevaestel kuivadel liivastel leetmuldadel kasvav taimekooslus, milles harilikult domineerivad puhmarinde moodustavad kanarbikud. Nõmmed on sageli tekkinud hävinud nõmmemetsa asemele.
Liivik on hõreda taimkatte või taimkatteta väheliigestunud pinnamoega liivane ala.
Eesti ala liivikud on enamasti mere-, järve-, mandrijää sulamisvee- või tuuletekkelised ja sageli on liivikute tekkimist soodustanud inimtegevus (nt on hävitatud looduslik taimkate).
Aasluharohumaa on lühiajaliselt üleujutatav luharohumaa.
Selle saagikus on 10–30 tsentnerit hektarilt.
Kultuurrohumaa on külviga rajatud rohumaa.
Kultuurrohumaade hulka käivad kultuurniidud ja kultuurkarjamaad.
Looduslik rohumaa on rohumaa, kus on säilinud looduslik rohukamar ning kus inimtegevus piirdub põhiliselt rohusaagi kasutamisega.
Looduslike rohumaade hulka kuuluvad looduslikud karjamaad ja looduslikud niidud.
Puiskarjamaa ehk metsakarjamaa on suhteliselt hõre puistu, kus pidevalt karjatatakse loomi.
Puiskarjamaad olid Eestis kuni 1950. aastateni väga tavalised, hiljem on see maastikutüüp üsna haruldaseks muutunud. Puiskarjamaad kujunesid, kui külade-talude lähedal asuvaid metsi kasutati karjatamiseks. Puisniitudelt saadi püsivalt heina, tarbe- ja küttepuid, ravimtaimi, pähkleid, seeni ja muid igapäevaseks eluks tarvilikku midagi vastu andmata. Ainsaks väetiseks on puisniidul mahalangenud puulehed ja kõdunev kulu. Sügisel, pärast heinaniitmist karjatati puisniitudel loomi. Kui puisniitu kasutatakse kevadest sügiseni karjamaana, muutub rohustu liigiline koosseis, areneb tihedam põõsarinne, seetõttu nimetame selliseid kooslusi puiskarjamaadeks. Sada aastat tagasi oli 300–500 ha puisniidualad tavapärased, need vaheldusid lagedate loopealsete ja põldudega.
Väljanägemise poolest meenutab puiskarjamaa tihti puisniitu. Ilusamad karjatatavad metsa-alad võivad olla lausa pargilaadsed, kariloomade pügatud “muru” ja põõsastega. Samuti on üsna tihti endisi puisniite kasutatud karjamaana. Ent kui puisniidul tavaliselt esines okaspuid vähe, siis puiskarjamaa võib olla ka männik, segamets või koguni kuusik. Rohustu liigirikkus on puiskarjamaal reeglina väiksem kui puisniidul.
Mets- ja puisniitkarjamaade väärtus oleneb karjamaal kasvavast taimestikust ja metsa tihedusest. Enamasti kasvab metskarjamaadel jämedakõrreline ja jämedavarreline taimestik. Metskarjamaadel tuleb seega karjatada kevadel varakult. Karjatama hakatakse seal siis, kui taimed puude all kasvama hakkavad ja rohi pole saanud moodustada jämedaid kõrsi ja varsi. Väärtuslikumateks metskarjamaadeks peetakse metsavahelisi lagedaid ja kuivi nõmm- ja söötkarjamaid, millel kasvavad mitmekesised valgurikkad taimed. Puiskarjamaa karjatamiskoormus on tavaliselt 0,3-1 lü/ha. Hooldamisel harvendatakse puittaimestikku ning laasitakse tüvesid (eriti männikutes ja kuusikutes).
Tänapäeval on puisniidud oma varasema majandusliku tähtsuse peaaegu täielikult minetanud- heina saadakse lagedatelt kultuurheinamaadelt ning metsa tehakse eelistatult lageraietena. On üksikuid talusid, kes hoiavad traditsioonilise maastiku püsimist. See on nii öelda klassikaline pärandkultuur. Niitmata-karjatamata puisniidud võsastuvad paraku kiiresti. Eriti märgatav on puisniitude kadumine Eesti saartel.[4] Praegu on Eestis vähe inimesi, kes järjepidevalt hooldavad puiskarjamaid. Need, kes sellega tegelevad, ei tee seda raha pärast, kuna toetusest saadav raha nagunii ei kata nende kulusid. Nad teevad seda, kuna nad tahavad taastada puisniitude maastiku ilu. Karjatades niitudel loomi või niites sealt heina, muutub maastikupilt oluliselt kaunimaks.[5]
Sookarjamaa on teatav karjamaa.
Vastavalt soostunud ja sooniite toitvate vete iseloomule jagatakse sookarjamaad lubajarikasteks ning lubjavaesteks. Lubjarikkad niidud on taimestiku poolest liigirikkamad ja liikide seas on ka arvukalt haruldasi ning kaitstavaid taimi. Näiteks orhideed: soohiilakas, kärbesõis, soo-neiuhiilakas ja mitmed teised. Saaremaale omased haruldused on tömbiõieline luga, alpi võipätakas, saaremaa robirohi.
Sookarjamaadel kasvavad vähese söödaväärtusega tarnad ja mürgised osjad. Eriti hädaohtlikud koduloomade tervisele on seisva vee loikudega sookarjamaad. Veeloigus elutsevad teod, kes on vaheperemeesteks maksakaantõve levitamisel. Samuti levib sookarjamaadel sõramädanik, mida on võrdlemisi raske ravida, eriti siis, kui nimetatud haigus on haaranud kogu karja.
Looduslik karjamaa on karjamaa, mis on kujundatud pärismaise elustikuga kooslusele karjatamise ja metsavööndis ka puude eemaldamise teel.
Looduslikud karjamaad on pärandkooslused. Ka enamik puiskarjamaid on looduslikud karjamaad.
