Riisipere mõis

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Riisipere mõis, Harjumaa

Kui mu käest küsitakse, et mis on mu lemmikmõis Eestis, siis kahtlemata on selleks Riisipere. Täpsemalt küll Uue-Riisipere mõis, kuna algselt asus Riisipere mõis veidi teises kohas ning kui mõisasüda toodi praegusesse paika, hakati vana mõisakohta nimetama Vana-Riisipereks ja uut mõisakeskust Uue-Riisipereks.

Kuna postitus Riisipere mõisa kohta on siin blogis konkurentsitult populaarsem, siis võtsin vaevaks seda põhjalikumaks kirjutada. Erinevates allikates on mõisa kohta üht-teist kirjutatud aga minu eesmärk oleks need killud siia kokku koguda, et ei peaks läbi lappama neid kümneid raamatuid ja erinevaid internetilehekülgi.

Esmalt koha ajaloost. Riisipere mõisa mainitakse esmakordselt 1390 aastate paiku ning ta on oma nime saanud Taani kuninga vasallidelt Risbitheritelt. 1493. aastal sai mõisakoha omanikuks Helena Weckebrodt, kes oli abielus Hans v. Uexkülliga. Hans v. Uexküll olevat olnud Nissi kabeli asutaja, mis oli ka ühtlasi Riisipere mõisa kodukabeliks. Nende poeg, Johann von Uexküll, sai "kuulsaks" sellega, et ta hukati Tallinnas Harju väravate vahel oma mõisa valdustest ärakaranud talupoja tapmise eest. Järgnevatel aastasadadel on omanikeks olnud erinevad aadliperekonnad - von Taube, von Bistram. Kuni 1791. aastal saab mõisa omanikuks Peter Gustav von Stackelberg, seda oma ema, Anna Wilhelmine von Stackelbergi (sünd. von Bistram) kaudu. Kes juba oma eluajal loovutab vanematelt saadud mõisad oma lastele. Stackelbergidega seondubki selle mõisa ehitusajaloo kõige põnevam etapp mis on veel tänapäevani nähtav.

Peter Gustav von Stackelberg

Peter Gustav von Stackelberg (1762-1826) abiellus 1793. aastal Haapsalus Hiiumaalt, Putkaste mõisast pärit Magdalena Christina Augusta von Ungern-Sternbergiga (1777-1840). Kuna Peter Gustav oli paar aastat varem saanud oma emalt Riisipere mõisa, siis asuvad nad sinna elama ja juba järgmisel aastal sünnib neil esimene tütar. Tolleaegsest ehitistest saab ülevaate mõisa ajaloolises õiendis, mille kohaselt on mõisasüdames härrastemaja, kaks väiksemat häärberit ja kaks viljarehte puidust hooned. Mõned hooned - viinaköök, veel kaks häärberit (huvitav milleks neid väikseid häärbereid kasutati?), vesiveski, hobusetall, karjaõu, ait, linnaserehi ja viljaküün, olid kiviehitised. Samuti oli puithooned ülekaalus Vana-Riisipere mõisas. Tuluallikaks oli viina põletus, lisatuluallikaks oli kangakudumine. Mõisale kuulus viis kõrtsi. Peter Gustavi abielu oli erakordselt lasterikas, neil sündis 15 last - pea iga aasta-paari tagant sündis perre uus laps. Viimane laps sündis perre 1814. aastal, kui mõisaproua oli 37-aastane. 1808. aastal ostis Peter Gustav ka läheduses oleva Pajaka mõisa (hävis 1933. aastal tulekahjus). Praeguse Riisipere mõis peahoone ehitust alustati 1818. aastal ning see valmis 1821. aastaks. Ka on teada, et 1820. aastal võttis Peter Gustav suurema summa krediidikassalt laenu, kuigi pole teada mis tarbeks see kulutati, siis võib oletada, et küllap see ka uue peahoone ehituseks läks. Peter Gustav ei saanud oma uues majas kaua elada, ta suri juba 1826. aastal, olles 64. aastane.

Vaade esifassaadile oletavasti 1900-1910. aasta paiku, allikas: HM F 106:48 Ff

Peter Gustav von Stackelbergi pärija oli tema lesk, kes loobus mõisatest laste kasuks, endale jättis ta vaid Hiiumaal oleva Putkaste mõisa. Riisipere mõisa sai nende kõige vanem poeg Karl Otto von Stackelberg (1797-1865). 

Karl Otto von Stackelberg

Karl Otto abiellus 1823. aastal Hiiumaalt Suuremõisast pärit Magdalena Christine Auguste (Minette) von Unger-Sternbergiga (1804-1881). Huvitav fakt on ka see, et Magdalena ämm oli tema isa õde. Paljud on ilmselt ka kuulnud või lugenud mõisnik-mereröövlist, kes Hiiumaal meelitas valemajakaga laevu karile ja siis käis neid röövimas. Keda see lugu täpselt huvitab, võib lugeda H. Sergo romaani "Randröövel". Magdalena oli siis selle mereröövli lapselaps. 

Mõisa järgmine peremees Karl Otto oli saanud filosoofialase ettevalmistuse Heidelbergi ülikoolist. Magdalena saabumisega hakati enam kujundama ka mõisa ümbrust ja seda 17 aasta vältel - rajati park, kaevati paisjärv suuremaks, kaldaterassid laoti graniidist, järve kaldale rajati paviljone, paadisildasid. Tänaseks päevaks on paisjärv küll pea kolmandiku võrra väiksem. Magdalena 100. sünniaasta mälestuseks püstitati parki mälestuskivi, mis on tänaseks ümber kukkunud, kuid muidu täiesti korras ja kirjad seal peal on loetavad. Kuid rahvapärimustesse on ta jäänud kui kuri proua, kes kasutas pargi rajamiseks ja järve kaevamiseks talupoegade tööjõudu ikalduse ja näljahäda ajal ning kes kasutas nende järele vaatamiseks oma pilti või siis kuju. Ka polevat ta viitsinud jalgsi käia vaid kaks toapoissi olevat teda vankril vedanud.  

Mõisasüda 1868. aastal (EAA 2486-3-27)

1865. aastal Karl Otto sureb ning tema lesk Magdalena loobub valdusest oma vanima poja Karl Otto Konstantin von Stackelbergi (1826-1894) kasuks. Karl Otto Konstantini esimene abikaasa Julie von Sievers sureb 1863. aaastal, kuus aastat peale abiellumist tüüfusesse ja temast jääb maha kaks tütart - aastane Benedikta (Benita) ja kolmeaastane Helene.

Helene  ja Benedikta von Stackelberg

Huvitav on see, et mõlemad tütred abiellusid samuti Stackelbergidega. Benedikta abiellus Reinhold von Stackelbergiga Pagari mõisast Ida-Virumaalt ja Helene abiellus Ernst von Stackelbergiga Vääna mõisast. Karl Otto Konstantin abiellus 1866. aastal uuesti Harriet von Sterniga Hiiumaalt Kõrgessaarest (kes oli Paul von Ungern-Sternbergi lesk), kuid sellest abielust lapsi ei sündinud.

Harriet von Stackelberg (Stern)

Kuna pärimisõigus liikus meesliini pidi ja Konstantinil poegi polnud, siis ta määras oma pärijaks vennapoja Friedrich Karl Otto Adam von Stackelbergi (1861-1916), kes saab mõisa omanikuks 1897. aastal. Friedrich oli ka Suure-Lähtru mõisnik ning ta oli abielus Aaspere mõisast pärit Adina Helene Fanny von Dellingshauseniga. Sellest ajast kui nemad Riisiperes elasid on teada ka üks kummituslugu. Adina ja Friedrichi üks tütardest olevat surnud üsna noores eas ning hiljem on nähtud seda noort tütarlast mitmeid kordi mõisas kummitamas. Üks mõisa toatüdruk olevat teda kohanud mitmeid kordi mõisas kõndimas, esimesel korral arvanud teda olevat külaline. Ka olevat valges saalis üks aken kinni müüritud peale tütre surma.  Need lood on jäänud rahvapärimusse läbi teenijate mälestuste ning rohkem saab nendest lugeda raamatust "Mõisalegendid".

Friedrich Karl Otto Adam von Stackelberg

Adina von Stackelberg Aaspere mõisas

Veel oma eluajal annab Friedrich mõisa üle oma pojale Karl Otto von Stackelbergile (1894- ... ) kes jääbki mõisa viimaseks omanikuks enne võõrandamist. Peale mõisate võõrandamist elasid Stackelbergid edasi Vana-Riisipere mõisas, kust nad 1939. aastal Saksamaale läksid.

Söögisaal Riisipere peahoones.
Saadetud postkaardina paruness Dellingshausenile, postitemplil kuupäev 25.12.1913.
Allikas: EAA.1423.1.194.153

Vana-Riispere mõis

Sellega saigi päris mõisnike elu Riisipere mõisas otsa ning mõisasse kolis lastekodu. Ametlikult avati Riisiperes väikelastekodu 1921. aastal. Esialgu elas seal 50 last, ajapikku laste arv kasvas ning 1933. aastal elas seal juba 200 last. Lastekodu tarbeks tehti ka mitmeid ümberehitusi - rajati ruumikas söögisaal ja köögiruumid, seati sisse veevärk ja elektrivalgustus. Lastekodul oli kolme normaaltalu suurune majapidamine, õppetöökojad, 6-klassine algkool. Riisipere mõisa lastekodu varasemat perioodi on veidi kirjeldatud raamatus "Tänavapoiss", autoriks Ralf Kaup.

1982. aastal kolis mõisast lastekodu välja ja sestsaadik on mõisa peahoone ilma kasutuseta olnud. Vahest harva on seda küll kasutatud filmivõteteks, kontserdisaaliks aga see on ka kõik olnud. 1999. aasta Eesti Ekspressis on ilmunud väike uudis selle kohta, et Riisipere mõisal on uued omanikud kellest 3 Eestist ja üks Ameerika Ühendriikidest ning mõningaid töid tol ajal tehti, kuid ei midagi suurt. Nii ongi see uhke ja väärikas mõis seisnud juba aastakümneid tühjalt. Vahepealsetel aegadel on olnud aknad isegi kilega kinni löödud ja kaunis valge stukkdekoor on kannatada saanud ja hallitab paljudes kohtades. Viimastel aastatel hoidis majal silma peal üks kohalik härra ning heade juhuste kokkulangemisel oli võimalik isegi sinna sisse pääseda.

2012. aasta kevadel olid omanikeks Eesti päritolu vene ärimehed, kuid mõne aja pärast oli mõis jälle müüki pandud. Hinnaks oli tol korral muljetavaldavad 350 000 eurot.

Uuemad uudised (sügis 2015) räägivad, et Riisipere mõis on saanud endale asjaliku omaniku ning käimas on mõisa renoveerimistööd. Esmalt alustati mõisa katuse parandamisest ja fassaaditöödest. Mõisa katusekandekonstruktsioonid restaureeritakse ja katusel kasutatakse Eestis veel üsna uudset lahendust - täistsinki, mis pidi olema pikemalt hooldusvaba. Fassaaditöid teostas KAR-Grupp ning nende FB lehel näeb ka killukest tehtud tööst - fotod. Mitteametlikke kanaleid pidi on kuulda olnud, et mõisa pidi tulema hotell - elame, näeme ;)

Aeg-ajalt on näha FB Eesti Mõisate grupi kaudu pilte ennistustöödest. 2016. aasta suvel sai fassaad saamas uue ja värskema kihi ning jätkuvad sisetööd.

Nüüd veidi mõisa ehitusajaloolisest küljest. Riisipere mõisa peahoonet loetakse klassitsistliku arhitektuuri tippteoseks. Peahoone sarnaneb üldkompositsioonilt kõige enam Tapa mõisaga (tänaseks küll hävinenud) ning ka Aaspere mõisaga. Aiafassaadile lisati 19. saj II poolel puitpitsdekooriga veranda (hävinenud) ning esifassaadil asus sammaste vahel kivikonsoolidele toetuv pikk metallrinnatisega rõdu (samuti hävinenud).

Mõisa peauksest sisendes on esimeseks ruumiks poolümar skulptuurniššidega vestibüül kust viib marmortrepp peakorrusele. Põhikorrusel on mitmeid saale - kõige suurem ja uhkem nn. Valge saal (enne ja praegu), ümmarguse põhiplaani ja väga uhke laega kuppelsaal (enne ja praegu), mida kasutati esivanemate galeriina. Kuppelsaalis oli ka neobarokne kamin-ahi, mis tõenäoliselt pärines 19. või 20. sajandist. Lisaks ka söögituba ja üks väiksem sammastega saal. Söögitoa kõrval on üks väiksem tuba, mis võis olla serveerimistuba, kuna seal on alles sisseehitatud seinakapid. Pööningukorrusel võisid olla teenijatetoad, seal on mõnes kohas isegi säilinud tagasihoidliku mustriga bordüür.

Nissi valla FB on galerii vanadest piltidest kus on näha endisaegset interjööri.

1958. aasta remont- ja restaureerimistööde aruandest selgub, et algselt oli valge saal olnud pastelsetes toonides (rohekasvalge, helehall, uksed-aknad sinakasvalged). Välisfassaad oli algselt ookerkollane, sokkel sinakashall. 

    

Põhiplaan on J. Maiste raamatust "Eestimaa mõisad" (lk 263), täiendatud ruumide paigutuse osas

Peahoone ette jäid aidahoone, tall-tõllakuur, kasvuhoone. Veidi eemal paiknes karjakastell, mida arvatakse olevat 18./19. sajandi vahetusest ajast. Samuti olevat veskikoht väga vanast ajast. 19. sajandi lõpukümnendil moderniseeriti ka kõrvalhooneid - viinavabrikut, aidahoonele ehitati juurde kuivati, samuti püstitati mõned maakividest hooned ja puidust valitsemaja, kärnerimaja. Tänapäeval on mõisapargi pindala ligi 18 hektarit (koos paisjärvega).

Mõned siseruumide vaated aastast 2012. 

Üks väiksematest saalidest paremal pool tiivas

Mõisa söögituba

Vaade läbi tubade

Vaade pargist tagafassaadile (kevad 2012)

Kasutatud allikad:
Eestimaa mõisad, J. Maiste, lk 263-267
Eesti arhitektuur, lk 50-51
Eesti pargid, lk 210-211
Harjumaa mõisad, V. Praust, lk 147, 177
Mõisalegendid, M. A. Remmel, lk 332-351
Rahvusarhiivi kinnistute register
Riisipere mõisa ajalooline õiend, köide I ja II,

Ajapaik lehel on galerii, kus on  mõisast nii uuemaid kui vanemaid pilte. Isegi mulle olid mõned pildid täiesti uued. Eriti huvitav pilt on tehtud söögisaalist, kus teener seisab tikksirgelt laua kõrval.

Riisipere mõisas on filmitud Iiris Vesiku video "Weirdo"

Riisipere mõisMine navigeerimisribaleMine otsikastiMõisa peahoone 1840. aastal
Riisipere mõisa härrastemaja
Riisipere mõisa härrastemaja
Riisipere mõisa park
Ajalugu

Riisipere mõis ehk Uue-Riisipere mõis oli mõis Harjumaal Nissi kihelkonnas, tänapäeva Vilumäe küla lähedal Saue vallas Harju maakonnas.

Esimest korda on Riisiperes mõisa mainitud 1394. aastal (saksa keeles Riesenberg). 19. sajandi algusaastateni oli mõisa keskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas.

1810.–1820. aastatel tõi mõisa omanik Peter Gustav von Stackelberg (1762–1826) keskuse uude paika, mida hakati kutsuma Uue-Riisipereks (Neu-Riesenberg). Mahukate mullatööde abil loodi paistiik, mille kaldale ehitati mõisale esinduslik Riisipere mõisa peahoone. Tiigi ümbrusesse rajati park.

1821. aastal valmis mõisa peahoone. See on väga hea näide Eesti kõrgklassitsismist nii sise- kui ka väliskujunduse poolest. Endise tiigi vastas asub kuue sambaga astmikfrontoon, mida on rikkalikult kaunistatud.

Mõisale ehitati palju kõrvalhooneid, enamik neist jäi peahoonest lääne poole.

1919. aastal võõrandati mõis Karl Otto von Stackelbergilt. Von Stackelbergide aadliperekonnale jäi Vana-Riisipere.

1921. aastal loodi mõisa juurde piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik. 1984. aastani tegutses see mõisahoones lastekoduna.

Pärast seda seisis peahoone kasutuseta ja lagunes. 1990. aastate lõpus läks hoone eravaldusse, praegu restaureerimisel.

Ülejäänud mõisakompleksist on muinsuskaitse all veel Riisipere mõisa kelder (XIX sajandist, avariilises seisus), paekivist, osalt ka tellistest Riisipere mõisa abihoone (XIX sajandist, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa tall-tõllakuur (XIX sajandi algus, XX sajandi kahekümnendatel aastatel põhjalikult ümber ehitatud), Riisipere mõisa töökoda (1841–1917, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa ait-kuivati (1841–1917, avariilises seisus), Riisipere mõisa palmimaja (XIX sajandi teine pool, rahuldavas seisus).

Praegu jääb mõis Harju maakonna Saue valla territooriumile.

Riisipere mõis ehk Uue-Riisipere mõis asub Harjumaal  Nissi vallas Vilumäe külas.

Esmakordselt mainitakse Riisipere mõisa 1390.aastal ning ta on oma nime saanud Taani kuninga vasallidelt Risbitheritelt. Praegune mõisa peahoone sai valimis 1821.aastal Peter Gustav von Stackelberg poolt ja mõis võõrandati 1919.aastal Karl Otto von Stackelbergilt ja aastal 1921 loodi mõisa lastekodu mis tegutses 1988. aastani.Sealt maalt edasi on mõis läinud eraisikute kätte ja 1990.aastast lagunenud.

Mõisale on nime andnud Riesenbergid. Vahepeal oli see ka Uexküllide valduses [Riisipere mõisnik Johann (Hans) von Uexküll, kelle Tallinna raad lasi linna põgenenud talupoja tapmise pärast hukata (talupoeg oli linnas olnud juba nii kaua, et ta oli saanud linnakodanikuks ning mõisnikul ei olnud õigust talupoega tagasi mõisat teenima kutsuda, veel vähem siis teda tappa.)].

Uexküllid olid vabamüürlased (Ja mõned neist toetasid hiljem Eesti iseseisvumist). Nad olid eesti-baltisaksa päritolu.

Riisipere mõisa park

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Riisipere mõisa park

Mõisapark

Riisipere mõisa park on kaitsealune park Harjumaal Saue vallas Vilumäe külas. Pargi pindala on 17,8 ha. Park on nii muinsuskaitse kui ka looduskaitse all.

Park on vabakujuline ja paikneb põhiliselt endise Uue-Riisipere mõisa peahoone ning Munalaskme oja vahel. Parki hakati rajama koos härrastemaja rajamisega aastail 1819–1821, põhiosas kujundas selle aga Carl Otto von Stackelbergi abikaasa Wilhelmine von Ungern-Sternberg, kellele on pühendatud pargis asuv graniidist mälestuskivi. Mõisasüdame kaart aastast 1888 annab tunnistust sellest, et park on olnud küllaltki suur, selles on olulist osa mänginud Munalaskme oja ja sellest vesiveski abil paisutatud veekogu. Omal ajal sõitsid sellel gondlid, tiigi ääres olid uusgooti stiilis paviljonid ja paadisillad.Tänapäevaks on see süsteem suuremas osas kadunud, tiik on jagunenud kaheks.

Peahoone ette rajati kaarjas tee, seal XX sajandi algul kasvanud pügatud pärnad on kadunud. Peahoone taga asusid algselt looklevad teed, tänapäeval on see osa pargist saanud regulaarse kujunduse. Keskteljel asub suve- ja püsilillepeenardega ääristatud jalutustee. Pargi alumises osas on 3 meetri kõrgune poolkaarekujuline hekk, mille vahel avaus, avamaks vaadet suurele aiavaasile.

Pargi tagumine osa on muutunud metsapargiks, kus asub endisest suurest tiigist eraldunud väike tiik, mida kasutatakse ka ujumiskohana.

Riisipere mõisa pargis kasvab 24 liiki võõrliike, varem on neid olnud rohkem. Suurema osa liigirikkusest annavad pärast Teist maailmasõda istutatud puittaimed. Haruldasemad neist on hõbevaher (Acer saccharinum, ümbermõõt 255 cm), hall pähklipuu (Juglans cinerea) ja täpiline viirpuu (Crataegus punctata). Pargist lähtub berliini papli (Populus berlionensis) allee.

Riisipere mõisa pargi keskkonnaregistri kood on KLO1200571. Kaitseala geograafilised koordinaadid on 59° 7′ 0″ N, 24° 16′ 0″ E.

Kummitused:

Riisipere mõisas kummitavat 1902. aastal surnud Anna Elisabeth Stackelberg. Ta kolistab ja mõnikord liigub hoones ringi valge naise kuju.

Eesti kummituslood

"Kummitustel on oma ajaarvamine. 600 aastat pole neile mingi aeg."

Foto: LAURA OKS

"Kõiki maa peale kinni jäänud vaimolendeid ei saa siit ära saata, kuid isegi agressiivseks muutunud kummitust saab vaigistada," ütleb teadmamees Kalju Paldis, kes näeb enda sõnul infoväljasid ja tänu sellele saab vajadusel vabalt suhelda ka kummitustega. Paldist on aastaid kutsutud kummitusi taltsutama nii mõisatesse kui ka lihtsurelike kodudesse.

Lugu jätkub pärast reklaami.

Paldis ei jaga arvamust, et 2015. aastal on kummitusmaju vähem kui 30–40 aastat tagasi. "Meenub üks vaimolend, kes oli ühes Vene tänava majas kinni olnud 600 aastat. Aastat kuus tagasi kutsuti mind sinna, keldris oli tookord restoran. Igal õhtul kell 12 hakkasid köögis pannid ja potid kolisema. Kokad olid sellega juba harjunud, kuid mürgel läks üha hullemaks ja hakkas külastajaid häirima – mida nad seal köögis küll laamendavad!"

Miks kummitused üldse tekivad, on Paldisel oma versioon: "Tegelikult on see hinge teadlik jäämine siia maailma. Paljudel juhtudel ongi see hinge enda otsustada, millal ta lahkub. 600 aastat on meile elavatele palju, kuid vaimolenditel on ajaarvamine teine, ajal on hoopis teine väärtus ja olemus." Ja mida kauem on inimese hing maa peal, seda raskem on tal valgusesse tõusta.

Küsimusele, millal vaimkeha kummituseks muutub, annab Paldis järgmise selgituse: "Tegelikult on need üks ja sama, vanusest olenemata. Vanus pole määrav."

Paldisel on Tallinna vanalinna kummitustega olnud üksjagu kokkupuuteid. "Ma ei saa väita, et igas keskaegses hoones elab oma kummitus, kuid tean vähemalt kümmet maja, kus püsielanikust vaimolend endast märku on andnud. Ühe Rataskaevu maja kummitusega olen isiklikult tuttav."

Kummitusele meeldisid ilusad pringid pepud

Ühe Raekoja platsi restorani vaimolend läks Paldise sõnul nii nahaalseks, et näpistas ja patsutas ilusate naiste tagumikke. "See oli meesvaim. Kummitus muutus eriti pealetükkivaks õhtuti, ettekandjad ei saanud rahulikult oma tööd teha." Paldis ei lasku üksikasjadesse, kuid ütleb, et pani punase värviga energiaruumi kinni. Vaimolendid armastavad valget, punane mõjub neile nagu härjale punane rätt.

"Muuseas kummitused liiguvad mööda kindlat energiaruumi, nendel seinu ega müüre ees ei ole. Kõiki kummitusi kahjuks ära saata ei saa. Need jäävad, keda antud paigaga veel midagi elutähtsat seob."

Kõige huvitavam kummitus on Paldisel olnud aga aastaid tagasi ühes Süda tänava majas. "Üks kena tüdruk käis seal õhtuti koristamas. Pestud trepiastmetele tekkisid naljakad punast värvi tilgad, nähtamatu jõud tõukas ämbrit. Käisin seal seda vaimolendit korrale kutsumas, panin visuaalse ringiga seal askeldavale vaimolendile keelu peale. Energeetiline valgusring on asi, mida vaimolendid kardavad." Paldis teab selle kummitusmaja kohta rääkida ka pärimuslugu: aegu tagasi tapnud seal ema oma kuus last. Õnnetu naise vaim pole siiani rahu saanud.

Kõik kummitused pole agressiivsed

Miks surnud naised käivad sagedamini kummitamas kui meesvaimud? "Huvitav küsimus, meesvaimud käivad tõepoolest harvemini kummitamas. Vaimolenditest olengi kokku puutunud enamasti naisolevustega, kes on siia maailma jäänud soovist kas kedagi aidata või siis oma armuvalu tõttu. Aga aegruumi kinni jäänud iidvanad sõdalaste vaimud annavad endast samuti märku, mõni neist on päris kuraasikas." Ta viitab Pärnu õlletehase maale, kuhu jääb osa keskaegsest linnusemüürist. Energomehe sõnul ongi just sõdalased kõige agressiivsemad, samuti endalt elu võtnud alkohoolikud ja muud eluga pahuksis olnud inimesed.

Tigeduse kehastust kummitusena kohtas Paldis mõni aeg tagasi Võrumaal. "Üks härra kutsus mind enda juurde Võrru, kuna eelmine peremees käis teda alatasa kummitamas. Ta oli juba eluajal veidi imelik olnud, kandis naisteriideid. Kummitus muutus kuraasikaks isegi siis, kui mina seal majas viibisin, küttekoldest visati tukke välja. Vaimolend tekitas peale psüühilise kannatuse ka füüsilist valu: mehel jäi une pealt hing kinni, samuti surus keegi nähtamatu ta keset õue pikali ja hakkas kägistama."

Kuid mitte kõik kummitused pole Paldise sõnul agressiivsed – osa neist on õnnetud armastajad ja leebed koduperenaised.

Ka kummitustel on oma aeg

Kas kummitus võib kunagi ka ise ära minna? "Jaa, kunagi lahkuvad kõik kummitused – nad on ju kõigest siia maailma kinni jäänud inimhinged. Nad lahkuvad siis, kui nende aeg täis saab." Paldis toob siinkohal näiteks Viljandi kunstiaida juhtumi: seal väga kaua elutsenud vaimolend armastanud kunstnike töövahendeid ühest kohast teise tõsta, tembutamisi oli teisigi. Vaimolendi lahkumist saatis hoone kohale ootamatult kerkinud suur suitsupilv. Sündmuskohale sõitnud tuletõrje ei avastanud hoones ühtki kahtlast tulekollet, kuid kummalisel kombel lakkasid pärast seda ka kunstihingega vaimolendi visiidid.

Paldise sõnul on kummitavaid vaimolendeid ka Lasnamäe ja Mustamäe korterelamutes. "Selgi nädalal käisid vastuvõtul kaks inimest. Ühe juhtumi puhul on vähki surnu hing ruumi kinni jäänud."

Paldist on kutsutud kummituste välju mõõtma väga erinevatesse paikadesse. Hiljuti käis energomees kummitusega vestlemas ühes korteris. Kõigepealt palus too peremehel pitsi viina kallata. Omanikul tõusnud kulmud imestusest juustepiirini, kui vaimuga vestlemise ajal viin klaasist haihtus, ilma et kellegi käsi oleks viinapitsi puutunud. Paldis selles aga midagi imelikku ei näe, et kummitus veidi viina palus. "Kummitus joob ka konjaki käest! See ei ole ulme, küll aga naljakas vaatepilt."

Tervendaja Volli: "Niisama lõbu pärast ei maksa kummitusi torkida!"

Peale inimeste sätib tervendaja Volli korda ka kodusid, teisisõnu teeb energeetilist puhastust. Volli sõnul on haigus otsene kinnitus selle kohta, et inimese kodus pole asjad korras. Jääb kodu energeetiliselt puhastamata, on haigus õige pea tagasi.

Kummitustest rääkides usub Volli , et paljudel puhkudel on kummitusest tehtud omamoodi turismi­magnet – vaadake, meil kummitab, äge! Tervendaja sõnul on aga suurim lollus minna omal algatusel tundmatusse kohta kummitusi jahtima.

"Minult on küsitud, mis on kummitus ja mis on inimese hing? Need on üks ja sama. Inimesed nimetavad neid küll kummituseks, kuid tegelikult on see inimese surmajärgse energia kogum. Mingil põhjusel jääb lahkunu hing maa peale, ta ei saa ära minna."

Volli sõnul on see surnu eeterkeha, mida võib teinekord fotodelt näha valgete rõngastena, isegi nägu võib olla aimatav. "Või siis inimene näeb vaim­olendit riietes, seismas voodi juures või ruumis liikumas. Nii et täiesti reaalne lugu, ei ole väljamõeldis."

Kas kummitusi on viimasel ajal maa peale rohkem siginenud? Tervendaja Volli arvates on neid olnud kogu aeg: "Põhjused, miks hinged siia maailma kinni jäävad, on kas siis varanduslikku laadi või on see nendega juba lastena juhtunud ning nad jäävad maa peale mängima. Neid põhjuseid on rohkemgi, kuid see pole ajalehejutt."

Volli ei soovita kummitustejahile keskenduda: "Asi ongi selles, et kummitused lähevad pöördesse, kui neid hakatakse tagant torkima. Kui need rahule jätta, küll nad siis ühel hetkel koju ära lähevad. Ja kui neid teadmatusest näppida ning nendega kontakti püütakse astuda, siis paratamatult jääb midagi ka külge, sellega aga alles jamad hakkavad. Neid ei maksa torkida ja neist tuleb osata ka vajadusel lahti lasta."

Kummitused kütavad kirgi – kõik pole sugugi ulme. "Filmides ja raamatutes on neid asju sadu versioone. Kas või selline juhus, kus mees tuleb õhtul purjus peaga koju, hommikul ärgates aga avastab, et naine on kõrval surnud. Mees saab tapmissüüdistuse, kuigi ta pole juhtunus süüdi. Naine on oma eelmises elus, enne kohtumist praeguse mehega, lasknud kellegi oma teelt kõrvaldada ning see hing tuleb kättemaksuks teda ära koristama. Need asjad on reaalselt olemas, seepärast ei maksagi kummitustelugusid üle võlli tõmmata," räägib Volli.

Kõik kummitusmajad pole sugugi vanad ega aadlisoost, teab Volli kogemuste põhjal. Kummitused on ka nendes uutes majades, mis on ehitatud vanade hauaplatside peale. Vaimolendid käivad inimestel järel nagu koer peremehe kannul.

Eesti kummituslikemad kohad

Puurmani mõis

Puurmani mõisas on praegu kool. Ühes muusikalaagris osalenud räägivad, et koolimajas ööbijad ärganud saali kõrval asuvas ruumis lohisevate sammude peale – keegi oleks justkui kepile nõjatudes saalis kõndinud. Kuigi oli teada, et öötunnil ei tohiks majas kedagi liikvel olla, mindi saali asja uurima. Nagu arvata võibki, oli saal tühi.

Räägitakse, et ega nüüdki julge koolitöötajad õhtul üksi viimasena majja jääda. Selleks olevat üksjagu põhjust, on see siis saalis mängiv klaver või õhtupimedas ootamatult helisema hakkav koolikell. Küllap mõni sinivereline von Manteuffel või von Buhrmeister on hoonel endiselt silma peal hoidmas.

Põlma tuulik

Raplamaa Põlma tuuliku veskikivides olevat väidetavalt kinni endise üsnagi vägivaldse veskimaade omaniku vaim. Inimpõlvi tagasi kutsus veskiisand maavaimu oma vara valvama. Pärast peremehe surma jäi aga vaim ripakile. Kui vaimu ei hooldata, hakkab ta ohvreid nõudma. Põlma veskis on ta võtnud teadaolevalt vähemalt kahe inimese elu. Kummitus tahab rahu ja vaikust ega lase veskis ühelgi äril õitseda. Vaimolend tahab kunagi temalt välja petetud maid valitseda. Sensitiivide sõnul nõudvat vaim ohvrit, näiteks musta kukke. Kunagi oli veskis kõrts, kuid vaimule ei meeldinud, et jahu jahvatamise asemel pidutseti, ning ta olevat kellegi trepist alla lükanud.

Kirna mõisa kummitusmungad

Kirna mõisa mungad olid kadunud Helle Anniko sõnul kõrgema vaimutasandi olendid. Rahvasuus kummitusmunkadeks nimetatud olendid pole aga õnnetud hinged, kes on mingil põhjusel siia maailma kinni jäänud – nad on Kirnas omas kodus.

Kirna valdustes tegutsev sensitiiv Henn väidab, et ta suhtleb munkadega pidevalt. Henn suudab kummitusmunkasid koguni eristada, kuigi nimesid neil pole. Inimesi, kes on Kirnas munkasid oma silmaga näinud või neid oma kõrvaga kuulnud, olevat Hennu sõnul päris palju. Kirnas on munkadega kohtumas käinud Eda-Ines Etti, siinseid kummitusi on jahtinud ka Kairit Tuhkanen. Munkadele meeldivat pikkade blondide juustega tüdrukud, nende juuresolekul muutuvat nad väga seltskondlikuks. Ühe legendi järgi õnnestunud 1990ndate lõpul ühel proual kummitusmungaga, tolle kõige pikema mehega, tantsugi lüüa.

Seegi maja Pärnus

Teadaolevalt on seegi maja Pärnu vanim. Maja ehitati algselt 1250–1350, hoone täpset vanust ei ole tuvastatud. Arvatakse, et tegu on vana kõrtsiga, mis 1544. aastal müüdi Tori kirikhärrale. 1658. aastal ehitati sinna aga seek, mis oli haigete ja invaliidide varjupaik ja elas annetustest. Hiljem on samas majas olnud vanadekodu.

Linnalegendi järgi kondavad majas kiuslikud vaimud, kes praegugi almust küsivad. Maja kelder olevat aga tõeline kollipesa, kummitus võib isegi inimese peakatet kergitada. Õhtuti olevat kuulda jooksusamme ja ketikõlinat.

Kolga mõis

Lahemaa rahvuspargi metsade keskel asuvat lagunevat Kolga mõisahoonet teataksegi peamiselt kummituslugude kaudu: mõis lausa kubisevat kummitustest. 2014. aastal kaitses sel teemal oma magistritöö folklorist Liis Reha, kes kohapärimust uurides ja kogudes analüüsis 81 arhiiviteksti, 23 ajaleheartiklit ja 24 kolgalasega tehtud intervjuud.

Üleloomulike jõududega seotud legende on mitu. Üks selline lugu pajatab kurjast ja salakavalast leekivate silmadega punapäisest nõiast, kes mehi ei salli. Mees, keda nõid hammustab, sureb aasta pärast. Teised lood räägivad maa-alustest käikudest, tiiki maetud mõisahärrast ja peahoone kolmanda korruse keelatud toast.

Liis Rahe leidis Eesti rahvaluule arhiivist 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestused. Teenijanna rääkis 1939. aastal rahvaluulekogujatele, et kui kunagine mõisaproua surema hakkas, lasi ta oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta, et sellest veel viimast korda mõnu tunda. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Julma mõisaproua vaim tulnud igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingades jalad

Lilla daam

Eesti Kirjandusmuuseum - 107 aastat kummituslugusid Vanemuise tänaval

Sel talvel möödus 107 aastat Eesti Kirjandusmuuseumi Lilla Daami, aadlipreili Friederike surmast.

 

Eesti Kirjandusmuuseumi kummitus Lilla Daam olla aadlipreili Friederike Julie Anette Marie von Grote, kelle isa Nikolaus von Grote - Kaagvere mõisnik - oli toonasele Aia tn 42 krundile 19. sajandi lõpus perele linnaelamu ehitada lasknud. Friederike surma asjaolusid olla perekond kiivalt varjanud, nii ei olnudki kaua aega teada, mis tegelikult juhtus 19. veebruaril 1913, mil Friederike 29-aastasena suri. Kohe järgnenud segased ajad ja baltisakslaste lahkumine jätsid siia vaid ähmase mälestuse sellest loost.

Friederike oli pere viiest tütrest keskmine ja elas pärast oma isa surma 1911. aastal emaga Tartu linnamajas aastaringselt. Legendi järgi olla Friederike endale õnnetu armastuse pärast ise käe külge pannud. Konks, mille otse õnnetu preili end poonud, on siiani maja esimese korruse kaminatoas näha. Õnnetu armastuse olla põhjustanud Mellini kliiniku noor tohter, kes ilma ette hoiatamata salaja Riiga sõitnud. Karula kiriku surmameetrikas on aga kirje, mis Friederiket puudutava loo tekkele valgust heidab: Friederike suri Riias, ägeda pimesoolepõletiku tagajärjel.

Sama teadsid tema surma kohta rääkida ka 2002. aastal Kirjandusmuuseumi maja külastanud Friederike poolvenna Heinrichi järeltulijad, kes olid muidugi üllatunud kuuldes, et just see  pimesoolepõletikku surnud tädi maja kaitsevaimuks ja maskotiks on saanud.

 

Lilla Daam nõuab meeste hingi

Lood sellest, et tollases Eesti Rahva Muuseumi (nüüdses Eesti Kirjandusmuuseumi) majas kummitab, jõudsid rahva sekka 1930ndatel aastatel. Muuseumi kauaaegne raamatupidaja Ernst Lintsi jutustanud kohtumisest kummitusega ajakirjanikule, misjärel trükiti lugu kummitavast preilist ära ajalehes Vaba Maa.

Maja esinduskummitust on nähtud valdavalt noore daamina lillas. Folklorist Eda Kalmre vahendab Ernst Lintsi kirjeldust: “Kell oli üheteistkümne ajal õhtul, kui mina istusin seal selles ruumis, tegin tööd. Ja äkki, justnagu tuleks tuulevoog sealt kamina poolt ja mina vaatan ümber, et ilus väike daam. Ja kõige huvitavam see, et misukene see kleit seljas oli. Ristikheinalehed ja lilla keep pääl.”

Enne Eesti Rahva Muuseumi asus majas korporatsioon Fraternitas Estica. Arvatakse, et Lilla Daami käsi oli mängus ühe korporandi õnnetus hukkumises. Noormees hukkunud tollase Aia tn 42 (nüüd Vanemuise 42) majas joomingu käigus. Seda õnnetut surma ja mitmeid hilisemaid segastel asjaoludel hukkumisi – õnnetud hukkunud olnud just mehed - seletatud tõigaga, et Lilla Daam nõuab meeste hingi.

Lood Lillast Daamist pole kusagile kadunud ka tänapäeval. Majas leidub töötajaid, kellele on osaks saanud kummituslikud elamused. Eriti häirituna tundvat majavaim end ehituste ja remontide aegu. Nii võiks oodata kohtumisi ka nüüd, mil just valminud üks hoone juurdeehituse järk.

Kirjandusmuuseumis elab Lilla Daam

Tartus Vanemuise tänaval asuvas Kirjandusmuuseumi vanas majas elavat juba kümme kümnendit raamatukogu kaminasaalis kummitus. Muuseumi töötajad kutsuvad teda Lillaks Daamiks.

----

Kummitavaks neiuks peetakse 1913. aastal seal majas surnud Frederike Julie Annette Mariet, kelle perekonnale see XIX sajandi lõpul ehitatud hoone kuulus. Kõige levinuma versiooni järgi tegi noor naine enesetapu õnnetu armastuse pärast ühe arsti vastu. Sellest ajast kummitabki neiu Lilla Daamina (tal olevat seda värvi kleit seljas). Esimese maailmasõja järel kolisid maja omanikud Saksamaale ja 1924 kolis sinna järk-järgult tolleaegne Eesti Rahva Muuseum. Üks on aga kindel: Lillat Daami on näinud nii mõnedki muuseumitöötajad ning veel tänapäevalgi räägitakse seda lugu uutele töötajatele ja ka külastajatele, kes ekskursioonile tulevad.

Kõik teavad seda lugu

Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis töötav Eda Kalmre ei mäleta täpselt, millal ta esimest korda kummitusest kuulis. “Minu puhul oli see küllap tollane rahvaluule arhiivi juhataja Ellen Liiv, kes väga armastas sellest rääkida ja kes ise oli seda kuulnud Ernst Lintsi käest,” pajatab Kalmre.

Ernst Lints on väidetavalt mees, kes esimesena Lillat Daami kohtas. Ise rääkis ta Eda Kalmrele loo järgmiselt: “Mina mõtlen, et võib-olla, et ma sel ajal olin nii segamini ka juba. Kell oli üheteistkümne ajal õhtul, kui mina istusin ja tegin tööd. Ja äkki, justnagu tuleks tuulevoog sealt kamina poolt ja mina vaatan, et ilus väike daam. Ja kõige huvitavam see, et misukene kleit tal seljas oli. Siin oli ristikheinalehed ja siin oli lilla see (keepõ). Vaatan, et äkki tohoo, et mis see nüüd on, ja käed laiali, oot-oot, et küll ma teen talle nüüd hullu. Ajasin käed laiali ja kadus ära. Ja see on õige, mina rohkem teda näinud ei ole.” Eda Kalmre ütleb, et ta küll ei usu seda juttu, kuid päriselt eitada ka ei saa.

“See lugu kuidagi imbub igasse siia majja tööle tulnusse iseenesest. Olen siin töötanud 20 aastat ja aeg-ajalt on ikka sellest kolleegidega omavahel juttu olnud,” räägib ta. Samas mäletab Kalmre ka Lintsi sõnu, kes mitteametlikult talle tunnistas, et mõtles kogu loo välja. “Talle lihtsalt meeldis lugusid rääkida ja peaasi, et hea lugu on,” usub Kalmre. Siiski peab Kalmre tunnistama, et maja pikad pimedad koridorid, keldrid ja hoidlad on just ideaalne koht ühe korraliku kummituse jaoks. Seda enam, et kummituse kasuks räägib ka mitu majas aset leidnud surma.

Lilla Daam nõuab ohvrit

Väidetavalt on Lilla Daam väga kiivas hoidma oma kodu algset suurust. Alati, kui on tehtud mingi juurdeehitis, on keegi surma saanud. Toime on pandud enesetappe ning juhtunud õnnetusi ehitajatega. Seda täpselt iga kord, kui midagi ehitatakse. Siiski usuvad maja töötajad, et kummituse ohvrijanu on vaid aegade jooksul loole juurde poogitud. Ikka selleks, et asi põnevam oleks. Kokkulangevus surmade ja juurdeehitustega tekitab aga tõesti kõhedust. “Praegu jälle ehitatakse uut fuajeed ja treppi,” mõtiskleb Kalmre. Üks kõhedust tekitav seik teebki ju loo põnevaks. Muidugi on natuke naljakas ka see, et oma kummitus on majas, kus kummitus-lugusid rahva muistendi alla liigitatakse.

“Meie majas on selle loo rääkimine mõeldud rohkem meie maja töö vastu huvi äratamiseks, see lugu lihtsalt sobib siia majja ja meie raamatukogu kaminasaali,” tunnistab Kalmre. Lugu on aga püsivalt elujõuline ja täieneb üha. “Uskuda või mitte, ent kui noor tudengineiu, kes varem polnud midagi kuulnudki majas kummitavast daamist, teda korraga koridoris enda ees näeb; või kui keset päist päeva koguneb seltskond keeleõppijaid naisi meie maja helikabinetti ja üks sisenejaist näeb korraga enda ees aknast kumavas päikesevalguses pikka lillasse riietatud naistõ” küsib Kalmre mõtlikult, meenutades viimaseid juhtumeid. Jah, igal juhul käivad majas nüüd jälle ehitustööd.

Eesti Kirjandusmuuseumi kummitus Lilla Daam olla aadlipreili Friederike Julie Anette Marie von Grote, kelle isa Nikolaus von Grote - Kaagvere mõisnik - oli toonasele Aia tn 42 krundile 19. sajandi lõpus perele linnaelamu ehitada lasknud. Friederike surma asjaolusid olla perekond kiivalt varjanud, nii ei olnudki kaua aega teada, mis tegelikult juhtus 19. veebruaril 1913, mil Friederike 29-aastasena suri. Kohe järgnenud segased ajad ja baltisakslaste lahkumine jätsid siia vaid ähmase mälestuse sellest loost.

Friederike oli pere viiest tütrest keskmine ja elas pärast oma isa surma 1911. aastal emaga Tartu linnamajas aastaringselt. Legendi järgi olla Friederike endale õnnetu armastuse pärast ise käe külge pannud. Konks, mille otse õnnetu preili end poonud, on siiani maja esimese korruse kaminatoas näha. Õnnetu armastuse olla põhjustanud Mellini kliiniku noor tohter, kes ilma ette hoiatamata salaja Riiga sõitnud. Karula kiriku surmameetrikas on aga kirje, mis Friederiket puudutava loo tekkele valgust heidab: Friederike suri Riias, ägeda pimesoolepõletiku tagajärjel.

Sama teadsid tema surma kohta rääkida ka 2002. aastal Kirjandusmuuseumi maja külastanud Friederike poolvenna Heinrichi järeltulijad, kes olid muidugi üllatunud kuuldes, et just see  pimesoolepõletikku surnud tädi maja kaitsevaimuks ja maskotiks on saanud.

 

Lilla Daam nõuab meeste hingi

Lood sellest, et tollases Eesti Rahva Muuseumi (nüüdses Eesti Kirjandusmuuseumi) majas kummitab, jõudsid rahva sekka 1930ndatel aastatel. Muuseumi kauaaegne raamatupidaja Ernst Lintsi jutustanud kohtumisest kummitusega ajakirjanikule, misjärel trükiti lugu kummitavast preilist ära ajalehes Vaba Maa.

Maja esinduskummitust on nähtud valdavalt noore daamina lillas. Folklorist Eda Kalmre vahendab Ernst Lintsi kirjeldust: “Kell oli üheteistkümne ajal õhtul, kui mina istusin seal selles ruumis, tegin tööd. Ja äkki, justnagu tuleks tuulevoog sealt kamina poolt ja mina vaatan ümber, et ilus väike daam. Ja kõige huvitavam see, et misukene see kleit seljas oli. Ristikheinalehed ja lilla keep pääl.”

Enne Eesti Rahva Muuseumi asus majas korporatsioon Fraternitas Estica. Arvatakse, et Lilla Daami käsi oli mängus ühe korporandi õnnetus hukkumises. Noormees hukkunud tollase Aia tn 42 (nüüd Vanemuise 42) majas joomingu käigus. Seda õnnetut surma ja mitmeid hilisemaid segastel asjaoludel hukkumisi – õnnetud hukkunud olnud just mehed - seletatud tõigaga, et Lilla Daam nõuab meeste hingi.

Lood Lillast Daamist pole kusagile kadunud ka tänapäeval. Majas leidub töötajaid, kellele on osaks saanud kummituslikud elamused. Eriti häirituna tundvat majavaim end ehituste ja remontide aegu. Nii võiks oodata kohtumisi ka nüüd, mil just valminud üks hoone juurdeehituse järk.