Islami 5 sammast

Islami viis sammast (أركان الإسلام arkān al-Islām 'islami sambad'; ka أركان الدين arkān al-dīn ja صول الدین usul ad-dīn, 'usu sambad') on islami viis alussammast. Viit sammast peavad sunniidid kohustuslikuks.
Islami sammasteks on:

• Usutunnistus (Shahādah)
• Palvus (Şalāh)
• Annetamine (Zakāh)
• Palverännak (Hajj (hääldus: hadž))
• Paast (Şawm)

Sahahdah' on islami kõige olulisem alussammas. Ülejäänud nelja sammast kutsutakse üheskoos ibadah.

Usutunnistus (shahādah või shahāda)

Islami usutunnistuses Shahādas tunnistatakse kokkuvõtlikult: "Ei ole jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema prohvet" (إله إلا الله محمد رسول الله lā ʾilāha ʾillā-llāhu muḥammadun rasūlu-llāh).
Islami vastuvõtmiseks pole inimesel vaja teha midagi muud, kui lausuda seda fraasi (kalima) kahe tunnistaja juuresolekul. Hiljem korratakse kalimat palvetes ja rituaalides. Kuid islami usutunnistus ei piirdu vaid kalimaga. Shahada eeldab ka järgmiste tõdede omaksvõtmist ja tunnistamist:

• Taweed – Allahi ühtsus, terviklikkus ja jagamatus.
• Risallah – moslemid peavad uskuma, et Allah on maa peale saatnud 124 000 tõelist prohvetit, kellest viimane on Muhamed.
• Mala’ikah – usk inglitesse, kelle kaudu Allah on prohvetitega kõnelenud.
• Kutubullah – usk Koraani ja teiste prohvetlike raamatute (nt enamus Vanast Testamendist) eksimatusse.
• Yawmuddin – usk Kohtumõistmise Päeva ja ülestõusmisse.
• Al-qadr – usk maailma saatuse ettemääratusse Allahi poolt.
• Akhriah – usk elusse pärast surma.

Palvetamine (salah)

Moslemitel on kohustus palvetada viis korda ööpäevas:

• Fajr – koidikul enne päikesetõusu. Peetakse sunnahks, see tähendab on vabatahtlik.
• Subh – päikesetõusu ajal
• Dohr – keskpäeval, kui päike on tipus ära käinud (st vari on inimesega ühepikkune)
• Asr – hilisel pärastlõunal (kui vari on inimesest kaks korda pikem)
• Maghrib – vahetult peale päikeseloojangut
• Al-Isha – enne südaööd, soovitavalt enne magama minemist

Võimaluse korral tuleks palveid lugeda mošees; kohustuslik on see aga vaid reede keskpäeval. Muul ajal võib moslem palvetada ka omaette. Palvetamise koht peab olema puhas – tavaliselt kasutatakse selleks spetsiaalset vaibakest (musalla). Palvetamisel peab näoga olema suunatud Meka poole (qibla).
Palvetamine määrab ära moslemite päevarütmi. Kutse palvele (adhan) hüüab muezzin mošee kõrgeimast paigast, milleks on tavaliselt minarett. Mošees viib palvet läbi imaam või selle puudumisel keegi auväärne meessoost moslem.
Palvetamisele eelneb pesemisrituaal wuḑū'.
Palvetamisega kaasneb kindel asendite tsükkel ehk ra'kah – iga palvekord koosneb kahest kuni neljast ra'kahst. Palvetamise ajal retsiteeritakse koraani esimest suurat Al-Fatihad.

Paastumine (saum või sawm)

Paast on tänapäeval kõige rangemalt järgitav usurituaal, ehkki ta on üks raskemaid. Islami kalendri 354-päevase kuuaasta 9. kuu ramadaani vältel, alates hommikuhämarusest, kui on juba võimalik eristada valget lõnga mustast, kuni õhtupimeduseni ei tohi süüa, juua, suitsetada, tarvitada lõhnaaineid ja suguliselt läbi käia. Paastu pidamise kavatsust tuleb teadvustada uuesti igal hommikul enne päikesetõusu. Ramadaani ajal pole kohustatud paastuma reisijad, raugad, menstrueerivad naised, rasedad ja imetavad naised ning haiged. Nad võivad seda teha mõnel muul sobival ajal või hüvitavad selle lepitusohvriga (näiteks vaeste toitmisega).

Annetamine (zakah)

Kohustus anda 2,5% oma sissetulekust vaestele. Araabiakeelne sõna zakah tähendab 'kasvamist' või 'puhastumist'.
On kaht tüüpi zakahd:

1. kajj, kindel summa, mis põhineb ramadaanikuu jooksul perepea poolt endale ja endast sõltuvatele ostetud toidu hinnal.
2. rikkuse zakah, mis katab raha, mida saadi ärist, säästudest, sissetulekust jne.

Hadž ehk palverännak Mekasse (hajj)

 Iga muslim peab vähemalt korra elus sooritama palverännaku Mekasse ehk Hadži.

Palverändurid Arafati mäel

Hadž on palverännak Mekasse, mida nõuab viies islami sammas igalt täiskasvanud muslimilt, nii mehelt kui ka naiselt. Peamiselt kulukuse tõttu jääb hadž paljude muslimite jaoks vaid kord elus ettevõetavaks sündmuseks.

Hadži toimumise aeg

Hadž toimub islami kalendri kuuaasta viimasel kuul (Dhu Al-Hijjah), 7.–12. päeval. Palverännakut Mekasse saab teha ka muul ajal, kuid tõelisena läheb arvesse vaid Dhu Al-Hijjah, nn suur hadž – vaid selle sooritanu saab lisanime hadži.
Hadži on kohus sooritada ainult tervel inimesel, kes selleks füüsiliselt võimeline on. Samuti ei tohi palverännakul käimise kulude katmiseks võtta võlgu. Hadži jaoks kogutakse raha tihti kogu elu. Kellel töö ei võimalda palverännakut ette võtta, võib selleks volitada oma sugulasi või sõpru. Samuti võib muslim tasuda mošeele hadžiks tehtavate kulutustega sarnase summa.
Mekasse võivad siseneda vaid muslimid, teiste uskude järgijatele on see islami püha linn suletud. Teel Mekasse ei tohi kanda riietes sõlmi ega sõrmedes sõrmuseid. Mekast teatavale kaugusele jõudnud, peab palverännakul olev muslim panema selga ihrami, kahest valgest kokkuõmblemata riidetükist rituaalselt puhta rõiva, mis näitab kõigi palverändurite võrdsust Allahi ees.

Väike ja suur hadž

Pärast Mekasse saabumist sooritavad palverändurid kindlaksmääratud rituaale. Nn väikese hadži (umrah) põhirituaalideks on

• seitsmekordne käimine ümber Kaaba (tawaf);
• seitsmekordne edasi-tagasi käimine Safa ja Marwa künka vahel (saije).

Pärast umrahi sooritamist võib palverändur heita endalt ihrami ning riietuda oma tavarõivastesse. Samuti, ehkki see ei ole rituaali osa, joob enamus palverändureid pärast väikse hadži lõpulejõudmist vett Zamzami kaevust.
Seejärel suunduvad palverändurid tihti Mediinasse, kus külastavad Prohveti mošeed. Seejärel hadž jätkub. Palverändur heidab taas ülle ihrami ja sooritab kolm viimast rituaali, mida tuntakse suurema hadžina (Al Hajjul Akbar). Nendeks rituaalideks on:

• Käik Arafati mäele.
• Meka lähedal asuvas Mina külas sümboolne "Saatana kividega loopimine".
• Teine tawaf ehk ringkäikude sooritamine ümber Kaaba.

Hadži lõpetamine

Hadži lõpetuseks toimub suur Eid-ul-Adha ohverdamispidu. Eid-ul-Adha käigus ohverdatakse loomi – enamasti lambaid, kuid ka kaameleid, kitsi ja veiseid. Ohverdamine meenutab seda, et Jumal eelistas lammast Aabrahamilt algselt nõutud inimohvrile.
Pärast hadži lõpetamist võib palverändur siirduda rituaalse puhtuse seisundist, milles oli keelatud juukseid lõigata, võidelda, tülitseda ja suguliselt läbi käia, tavaseisundisse. Paljud palverändurid ajavad endal pea kiilaks. Ka võib siis taas ihram'i tavariiete vastu vahetada.

Hadži aunimetus

Suure hadži läbinud mees saab aunimetuse hadži, naine hadža. Hadži saab õiguse maalida oma koduukse kohale sümboolse palmioksa kujutise.
Palverännakul käinu maetakse kombekohaselt maha ihramis.

Araablased keskajal

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Araablased keskajal

Araablased ja Araabia poolsaar

Araabia poolsaar on üks suuremaid poolsaari. Suuremat osa poolsaarest katab kõrb või poolkõrb. Tegelikult Araabia tulenebki vanaheebrea keelest. Araba tähendab vanaheebrea keeles kõrbe. Põlluharimine polnud peaaegu võimalik. Võimalik oli see väga vähestes piirkondades. Näiteks Jeemenis ja Punase mere rannikul. Keskpäeval võis seal olla isegi üle 50 kuumakraadi. Seevastu öösel võiks olla alla nulli kraadi.

Enamasti olid araablased rändkarjakasvatajad ehk beduiinid. Nad rändasid oma kaamelite, hobuste ja lammastega. Kaamel oli beduiinidele asendamatu, kuid kaamelist hiljem.

Nagu mainitud, sai põldu harida Jeemenis. See oli juba muistsetest aegadest peale Araabia kõige arenenum piirkond. Jeemenist kulges kaubatee Vahemere rannikult üle Punase mere Indiasse. Juba vanaajal hakkasid kaubatee juurde tekkima jõukad linnad. Nendes linnades arenes ka kõrge kultuur.

Kaamel

 

Kaamelit nimetati veel kõrbelaevaks. Kõrbelaev oli beduiinidele asendamatu. Teda kasutati veoloomana, sõiduloomana, tema liha söödi, tema piima joodi, tema karvadest tehti telke (araablased elasid telkides) ja rõivaid.

Araabias oli sogane vesi, mida hobused ega inimesed ei joonud. Kaamelid aga leppisid sellega. Inimesed ja hobused jõid kaameli piima.

Kaamelid võisid olla ka kaua joomata. Nad olid kasulikud veel sellega, et nad oskasid ujuda.

Beduiinid

Beduiinid elasid telkides. Olid meeste telgipooled ja naiste telgipooled. Meeste poolele hoiti näiteks relvi ja padruneid, naiste poolel näiteks patju ja tekke.

Iga paari päeva tagant küpsetasid naised odraleiba ja kakukesi. Mehed ja naised sõid eraldi. Koos söömist ei peetud sündsaks.

Kasvatati peale kaamelite ja hobuste veel kitsi ja eesleid. Beduiinide peamiseks riietusesemeks oli mantel ning peas oli kaamelikarvadest võru.

Pidi alati muretsema toidu eest. Kasutati amulette.

Poisse õpetati juba varases eas varastama. Vastupidiselt meie arusaamadele, oli araablastel varastamine auasi. Varastada tuli võõrastelt. Iga poiss, kes oli vastaselt kasvõi ühe kaameli varastanud, oli neiude silmis palju ihaldatum.

Araablaste vana usk

Üks jõukas kaubalinn Jeemenist põhja pool oli Meka. Mekas asus ka araablaste peamine usukeskus. See oli Kaaba tempel, mis oli kuubikujuline. Kaaba tähendab araabia keeles kuupi. Templi sein oli mustast kivist, mis oli araablastele pühamast püham. Mekas käis palju palverändureid, et avaldada austust araabia jumalatele ja ka mustale kivile. Palverändurid ostsid Mekast palju kaupa ja seega tõid nad palju kasu Meka kaupmeestele.

Kaaba tempel

Islam

Islam tekkis 7. saj. , kui üks Meka kaupmees nimega Muhamed hakkas levitama uut usku. Selles pidi olema vaid üksainus jumal ja tolle nimi oli Allah. Kõik inimesed pidid talle vaieldamatult kuuletuma.

Meka kaupmeestele ja Kaaba templi preestritele ei meeldinud Muhamedi tegevus sugugi. Nad kartsid et, kui islami usk võidule pääseb, ei austata enam vanu jumalaid ja nende tulud jäävad saamata.

Nad hakkasid Muhamedi taga kiusama ja mees aeti Mekast minema naaberlinna Mediinasse. See juhtus 622. aastal. Aastal 622 algas ka muhameedlaste ajaarvamine.

Muhamed

Muhamed sündis 570. aastal ühe vaese kaupmehe peres. Muhamed tähendas araabia keeles kiidetut või kuulust. Natuke aega pärast Muhamedi sündi, tema isa suri. Muhamed kasvas üles ma onu juures.

Ta töötas nooruses karjuse ja kaameliajajana. Kui ta oli 25, läks ta ühe kaupmehe lese ilusa ja rikka Hadidža teenistusse. Hiljem nad ka abiellusid.

Umbes neljakümne aastasena hakkas ta kuulma mingisuguseid hääli ja nägema nägemusi. Ta hakkas üha enam jumala peale mõtlema. Algul arvas ta , et need ilmutused on tema praeguselt jumalalt. Ükskord ilmutas talle selle jumala peaingel Gaabriel ning käskis hakata kuulutama uut usku jumalasse nimega Allah.

Muhamed hakkaski kuulutama islami usku. Algul arvas ta, et Allah on nagu kristlaste Jehoova või juutide Jahve.

Kui Muhamed oli Mediinas ja kuulutas seal oma usku, kogunes talle palju toetajaid. Lõpuks aastal 630 sõitis Muhamed koos toetajatega tagasi Mekasse ja muutis Kaaba templi Allahi pühakojaks. Mekast sai muhameedlaste püha linn.

Aastal 632 Muhamed suri.

Koraan ja islami usu kombed

Muhamedi õpetustest ja ütlustest valmis islamusuliste püharaamat koraan. See on kristlaste piibel.

Pärimuse järgi usutakse, et koraan oli algselt kirjutatud rohelistele palmilehtedele. Sellepärast ongi roheline värv muhameedlastele püha. Koraan oli raamat, mis õpetas, kuidas saada pärast surma paradiisi, mitte sattuda põrgusse ja kuidas tuleb elada. Tuli tunnistada, et pole ühtegi jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema prohvet.

Islamiusuline pidi hästi geograafiat oskama ja hästi orienteeruda oskama, sest viis korda päevas tuli palvetada Meka poole. Kui olidki Mekas, tuli palvetada Kaaba templi poole. Enne palvetamist tuli nägu ja käed puhtaks pesta. Palvetada tuli nii sügavalt, et pea puudutas maad.

Koraanis oli kästud:

Palvetada viis korda päevas. Seda tuli teha päikesetõusul, hommikul, lõunal, õhtul, päikeseloojangul.

Igal aastal tuli ühe kuu paastuma. Päeval ei tohtinud ei süüa ega juua. Seda võis teha vaid öösel.

Kord elus peaks käima Mekas palverännakul.

Islami usutunnistus oli:

La ilaha illa Allah,

Va Muhamed res ul Allah

See tähendas:

Pole jumalat peale Allahi,

Ja Muhamed on tema prohvet.

Muhameedlased palvetasid tavaliselt umbes veerand tundi. Lapsed pidid õppima palvetama umbes siis, kui nad hakkasid rääkima.

Koraan kutsus üles sõjale. Muhameedlased ei kartnud surma, sest koraanis oli kirjas, et Allah on kõik juba ära määranud enne inimese sündi. Inimese saatus olevat kirjutatud inimese pealuule. Kui islamiusuline langes võitlusel uskumatutega, siis oli kindel, et inimene pääseb paradiisi.

Kui oled sattunud põrgusse ja hakkad paluma, et sind päästetaks, kallatakse neile kurku ja näkku tulikuuma sulavaske.

Kõige olemasoleva looja olevat olnud Allah. Ta olevat löönud maailma ühe päevaga. Maailma näeks välja nii Muhamedi usuliste silme läbi. Inimeste maailm lebab ingli õlul. Ingel seisab kaljul. Kalju on härja turjal. Härg seisab kala seljas.

Pärast Muhamedi surma

Kaliifideks nimetati Muhamedi asemikke Maa peal. Just kaliifide juhatusel hakati vallutama teisi maid. Naabermaad tundusid ahvatleva saagina, võttes arvesse keskkonda Araabias. Lisaks käskis ju koraan levitada islamiusku.

Araablased sõdisid ratsaväega. Lahingus ilmutasid nad suurt vaprust, kõrget võitluskunsti ja eelkõige distsipliini. Peale hobuste kasutati lahingutes ka kaameleid.

Kõigepealt rünnati Bütsantsi aastal 636. Bütsants ei suutnud end kaitsta, sest oli muutunud nõrgaks sõdides Pärsiaga. Pärsia vallutati järgmisel aastal. Bütsantsilt võeti ära Egiptus ning Süüria, kuid Pärsia langes täielikult araablaste võimu alla.

Damaskuse kalifaat

Araablaste pealinnaks sai Süürias asuv Damaskus. Damaskuse kaliifide juhitud Araabia riiki nimetatakse Damaskuse kalifaadiks. Rikkad hakkasid ehitama igasuguseid uhkeid losse.

Rahvastesse, kelle nad alistasid, suhtuti leebelt. Usku ei sunnitud peale. Hoopis nendelt koguti makse, kes polnud muhameedlased. Need, kes olid islamiusulised, ei pidanud maksma makse. Selletõttu läksid palju inimesed vabatahtlikult üle islamile.

Uued vallutused

Damaskuse kaliifid tahtsid veel maad ja seega jätkusid ka vallutused. Hõivati kogu Põhja-Aafrika. Aastal 711 vallutati Hispaania. Aastal 732 saadi frankidelt lüüa. Vallutati veel suur osa Kaukaasiast. Veel langesid araablaste kätte Afganistan ja Kesk-Aasia.

Sellest alast moodustasid araablased väga väikese osa, kuid kõikjal levis islam ning araabia keel.

Bagdadi kalifaat ja selle lagunemine

Araabia rikaste ning ülikute vahel toimusid tihti sisevõitlused ja ühes neist 8. saj. Kukutati Damaskuse kaliifide võim. Uueks pealinnaks sai Bagdadi kalifaat. Bagdadi kalifaati peetakse Araabia riigi hiilgeajaks. Kõige suuremad ja jõukamad linnad olid näiteks Aleksandria, Kairo, Damaskus. Seal edenes põllutöö, käsitöö, kaubandus. Araabia riik oli tol ajal palju jõukam kui palud Euroopa riigid.

9. saj. Hakkasid mõned piirkonna asevalitsejad Bagdadi kaliifidest lahku lööma. Bagdadist lõid lahku Hispaania, Egiptus, Pärsia ja Kesk- Aasia. Nüüd jäi bagdadi kaliifide võimu alla veel ainult Mesopotaamia. Tekkis mitu sõltumatut väikest kalifaati. Need kalifaadid tülitsesid sageli omavahel. Siiski räägiti araabia keelt.

Araablaste kultuur

Araablased võtsid alistatud rahavastelt nii mõndagi üle. Kultuurid sulasid omavahel tervikuks. Kõiki ühendas islami usk ja araabia keel. Kogu kultuuri imetataksegi kokku araabia kultuuriks.

Islamimaade kultuuritase oli kaua Lääne-Euroopast palju kõrgem. Araabias õitses käsitöö, kaubandus, teadus ja luksus.

Kõige olulisemad ehitised Araabias ja vallutatud maades olid islamiusuliste pühakojad mošeed. Araablased olid palju üle võtnud bütsantsi ja pärsia ehituskunstist.

Iga mošee juurde kuulusid minaretid. Need olid kõrged tornid, mille tipust viis korda päevas muhameedlasi palvusele kutsuti. Palvusele kutsuja pidi olema pime, muidu ta näeks kõrgelt, mida naised oma hoovides teevad.

Mošeed kaunistasid sambad, kuplid ja seinu ehtivad igasugused geomeetrilised kujundid.

Kaliifidele ja teistele tähtsatele tegelastele rajati uhkeid paleesid.

Bagdadis rajati tarkuse maja. See oli nii raamatukogu kui ka observatoorium. Araablased õppisid palju ning võtsid üle vanadelt kreeklastelt. Paljude kreeka õpetlaste tööd tõlgitigi araabia keelde. Kõige kõrgemalt hinnati Vana-Kreeka filosoofi Aristotelest.

Üks Araabia kuulus õpetlane Ibn Rud, kes oli pärit Hispaaniast, pühendas oma elu Aristotelese teoste uurimisele. Teda nimetatakse Euroopa päraselt Averroeseks.

Ka araablastel endil oli silmapaistvaid saavutusi mitmetes teadusharudes. Nad tegelesid veel ka astronoomia ja astroloogiaga. Arenes ka arstiteadus. Apteek oli igas suuremas linnas olemas.

Eriti kuulus oli araabia õpetlaste seas Ibn Sina. Teda kutsutakse araabia pärasel Avicennaks. Tema pani kirja raamatu „Arstiteaduse kaanon“. Veel sajandeid hiljem kasutati seda raamatut.

Koraan oli üks araablaste kirjanduse tippteoseid. Teine tähtis teos oli muinasjutukogu „Tuhat ja üks ööd“ Seal oli palju islamiusuliste rahvaste muinasjutte. Paljud muinasjutud olid toodud Egiptusest, kuid kõigi tegevuspaigaks oli toodud Bagdad.

Araabia keel

Araabia keeles ei märgita vokaale- need tuleb ise juurde mõelda. See teeb lugemise raskeks. Veel teeb lugemise raskeks see, et tuleb kirjutada paremalt vasakule, mitte vasakult paremale nagu meie kirjutame.

Araabia keelest on tulnud näiteks sellised sõnad agu alkohol, almanahh, avar, asimuut, suhkur, siirup jne.

Sulu sultanaat

Sulu sultanaadi lipp 19. sajandil

Tänapäevane Sulu Sultanaadi lipp

Sulu kuningakoja pea Muedzul Lail Tan Kiram

Sulu sultanaat on ajalooliselt asunud Sulu saarestikus Sulu meres Filipiinide lõunaosas ja mida on läbi aegade valitsenud Tausugi rahva üle antud piirkonna traditsiooniline islamistlik monarhia. Peale samanimelise saare on hõlmanud sultanaadi territoorium erinevaid saari ja piirkondi Sulu mere ümbruses. Tausugi rahvas – Sulu kuningriigi ajalooline, kuid praeguseni säilinud rahvus – jätkab tänapäeval oma eksistentsi valitseva Kirami dünastiaga Filipiini Vabariigi võimu all.
Sultanaadi rajas 1400. aastal araabia maadeuurija ja vaimulik Sayyid Abu Bakr Abirin.
Sultanaat loovutas võimu "ajutiselt" Kiram-Beatesi lepinguga 1915. aastal USA kindralkubernerile Francis Burton Harrisonile. Kiram-Beatesi leping säilitas Sultani olemasolu ning tema õigused anda tiitleid ja olla kõrgeim usujuht Sulu saarestikus.
1962. aastal tunnustasid Filipiinide valitsus koos presidendiga Sulu sultani institutsiooni ja sultanaadi jätkumist ning nende ajaloolisi õiguseid.
Edaspidi on mitmed Filipiinide valitsused ja presidendid tunnistanud Sulu Sultanaadi õigust oma aladele, sh ka Filipiinide koosseisus olevatele territooriumitele, ning sultanaadi seaduslikule sultani võimu järjepidevusele.
Filipiinide Vabariigi presidendi Marcose memorandum 427 (1974. aastal) tunnustab Sulu Sultanaadi järjepidevust ja legitiimsust.
Filipiinide presidendi Ferdinand Marcose 427. memorandumi tekst:
"The Government has always recognised the Sultanate of Sulu as the legitimate claimant to the historical territories of the Republic of Philippines". ("Valitsus on alati tunnustanud Sulu Sultanaadi õigusi oma ajaloolistele aladele Filipiinide Vabariigi koosseisus.")
Samuti on säilinud Sulu sultani suveräänsed ajaloolised õigused Põhja-Borneo piirkonna üle, mis hetkel kuulub Malaisiale ja mida haldab Sabah osariik. Malaisia maksab tänapäevani Kirami dünastiale Sabahi maa eest renti. Sulu sultanaati ajalooliselt valitsenud kuningakoja pea on tänapäeval Muedzul Lail Tan Kiram.
Tänapäeval on Sulu Sultanaat autonoomne piirkond Filipiinide Vabariigi võimu all. Filipiinide riigireformi tulemusel saab Sulu Sultanaat suurendatud autonoomia (State of Sulu Sultanate).

Riigi eelajalugu

Legend – realistlik, suures osas faktidele toetuv ja küllaltki tõepärane – vestab, et sultanaadi vahetu eelkäija, radža (valitseja) Baginda, kes oli suhteliselt rahumeelne vallutaja Sumatrast, viis Sulul ellu mitmesuguseid uuendusi, kehtestas piirkonnas ülima monarhi jagamatu võimu ning pani osaliselt aluse sunniitide islami levikule. Enne Baginda tulekut kuulutas selles piirkonnas islami usku suur misjonär Karimul Makdum, kuid kohalikud (tõenäoliselt hinduistlikud) tavad ja rituaalid jäid püsima, kuni radža võttis avasüli omaks monoteismi. Bagindal ei olnud ühtki meessoost pärijat ja nii jäi tema ülemvõim kaasavaraks tütrele Dayang-Dayang (printsess) Paramisulile. Arvatakse, et Dayang-Dayang Paramisuli ema oli ise ühe silmapaistva kohaliku pealiku pärijanna. Filipiinide põlisrahvaste printside ja pealike hulgas peetakse just Sulu suverääne esimesteks traditsioonilisteks monarhideks; nende kuninglik väärikus ja majesteetlik stiil, mis oli tollaste Malai sultanite jaoks tundmatu, on vaieldamatut tunnustust leidnud juba sajandeid.

Hašimiidi dünastia

Sulu Sultanite pärimisjärjekord

Dayang-Dayang (printsess) Paramisuli abiellus Sayyid Abu Bakr Abiriniga, kes oli kõrgest soost aadlik, õigusteadlane ja teoloog. Nagu tiitlist "Sayyid" võib järeldada, oli mees prohvet Muhamedi suguvõsa otsene järeltulija, nimelt selle hašimiidi harust. Mekas sündinud araablase (ja mõningate allikate järgi ka Malai printsessi) pojana kasvas Abu Bakr üles Malaisias Johori osariigis ning tundis hästi Ida-India regiooni. Dayang-Dayang Paramisuli isa määras Abu Bakri oma seaduslikuks pärijaks ja tegi temast peakohtuniku ilmalikes ja vaimsetes küsimustes. Oma trooniloleku ajal ta mitte ainult ei hoidnud ülal oma äia poolt kehtestatud tsentraliseeritud võimu, vaid arendas ka seda märkimisväärselt edasi. Abu Bakr rajas 1457. aastal Sulu Sultanaadi – teokraatliku monarhia, kus ta ise oli püha riigipea ja ühtlasi nii suveräänne kui ka religioosne juht võttes omale valitsejanimeks Paduka Mahasari Maulana al Sultan Sharif-ul Hāshim. Sellest ajast alates on Sulul olnud ühisidentiteet, hõlmates nii ilmalikkust kui vaimsust – fenomen, mis on tegelikult vägagi omane ka kristlikule Euroopale ning mida on vahel defineeritud kui persona mixtra’t.
Sultan Sharif-ul Hāshimi ilmalike reformide hulgas on just territoriaalne ümberjagamine ning tema eestvedamisel jaotati sultanaat viieks piirkonnaks, kaasa arvatud kõik rannikualad ja tohutu maa-ala, mis ümbritses sultani vahetu valdusala residentsi. Sultanaat laiendas oma mõju kaugele Sulu saare kallastest ja muutus piirkonna ülivõimsaks merendusjõuks. Sulu sultani võim ja mõju olid ühtviisi tõhusad nii lähedal kui kaugel – sellest annab tunnistust ka hilisem Sulu sultanaadi tunnusmärk – sakiline mõõk ja sirge oda.

Sulu Sultanaat 1822. aastal

Sharif-ul Hāshimi järeltulijate sultanite Kamaluddini ja Alauddini valitsusajal said tausugid tunda Euroopa kolonialismi laienemist, kuid pikka aega suutsid nad sellele vastu seista. Euroopa kolonisaatorid tungisid korduvalt Sulu sultanaadi maadele ja isegi pealinn Jolo vallutati mitmeid kordi, kuid Sulu sultanaat jäi püsima. Mõnda aega tundus, et jesuiidi misjonärid saavutasid Sulu saarestikus edu; sultan Alimuddin näitas nende vastu üles heatahtlikkust ja lasi end aastal 1750 koguni ristida – temast sai Sulu kuningas Ferdinand I. Siiski tuli tal silmitsi seista oma sugulaste ja kaasmaalaste vastuseisuga ning – mis sai veelgi otsustavamaks – ta sai tunda Hispaania võimude halvustavat suhtumist, kes ta üsna varsti pärast seda vahistasid ja vangi panid. Kui sultan taas vaba oli ja oma trooni (Briti sõjasalkade abil) tagasi sai, eelistas ta pärast seda hakata džihaadi eestvõitlejaks nimega "Amir ul Muminin" ([muhameedlaste] issandale ustav) ja on Tausugi rahva hulgas siiani selle nimega tuntud. Nii Alimuddin kui ka tema poeg sultan Israel seisid silmitsi kasvava ebakindlusega sultanaadis, mida võimendas väljastpoolt tulev kolonisaatorite surve. Nende valitsusajast alates katkestati võimu traditsiooniline järjepidevus poliitilistel põhjustel mitmel korral. Sel ajal tõusid esile mitmed "antisultanid", kelleks olid dünastia noorema haru liikmed, isegi sugulusperede liikmed – kuid samal ajal aitasid need kõrvalekalded seaduspärastada dünastia doktriini ja muuta seaduslik troonipärimisõigus lineaarsemaks. Sultan Jamalul Kiram (surnud 1844) oli esimene valitseja, kes kasutas nime "Kiram"; tema järeltulijatest sai alguse Sulu hašimiidide kuninglik haru – Sulu sultanaati valitsev Kirami dünastia ja temast põlvnesid kõik hilisemad õiguspärased sultanid. Tasub mainida, et sultan Jamalul Kiram, kes valitses 1823–1844 oli esimene ajaloolane oma rahva seas. Ta kogus kokku erinevaid legende ja muinaslugusid, mis olid usaldusväärsed, ehkki samas üsnagi fantaasiarikkad, ning dikteeris seda ainulaadset kogumikku oma nõunikule.

Vasalliseisus

Sultan Jamal ul-Azam (valitses 1862–1881) kuulamas Prantsuse delegatsiooni

Sõdade ja vallutusretkede käigus tegid nii piirkondlikud kui piirkondadevahelised kaubateed, mis läbisid Sulu saarestikku läbi radikaalse muutuse, vähendades oluliselt sultanaadi varasemat tähtsust. Sadamalinnu kontrollisid eurooplased, aurulaevade kasutuselevõtu ja pideva sõjategevuse tõttu minetasid Tausugi laevastik ja sadamad oma varasema tähtsuse. Selle kõige tulemusena keskendus enamik tausugide merendusressursse mõnda aega pigem kohalikule piraatlusele kui regulaarsele kaubandustegevusele. Aastal 1851, pärast kindral Urbiztondo edukat pealetungi, oli sultan Mohammad Pulalun sunnitud alla kirjutama paktile, mis pani sultanaadi vasalliseisusse, liites selle Hispaania monarhiaga. Vastavalt pakti Hispaania-poolsele tekstile loovutas sultan oma suveräänsed õigused Hispaaniale. Tausugi tõlgendus nende lepingu tekstis aga oli hoopis mõõdukam – kõigest Hispaania ülima suveräänsuse tunnistamine teatud ajaks, jättes sultani ainuõigused puutumata. Pingeline olukord aga jätkus ning pärast dramaatilist piiramist ja lahingut 1876. aastal okupeerisid hispaanlased sultanaadi pealinna Jolo. Aga ka see ei suutnud – ei de facto ega de jure – sultanaadi määratule autonoomiale lõppu teha. Hispaania võimud seisid silmitsi mitmel korral veriste ülestõusudega ja lõpuks kehtis Hispaania riigivõim ainult kohalike garnisonide piires. Hiljem andis Hispaania oma õigused ja nõuded üle USA-le ja Ameerika esindajad kordasid – tahtmatult või tahtlikult – samasugust "kahekeelset trikki", kui sultan Jamalul Kiram II kirjutas alla Batesi lepingule. Selle lepingu kuulutas USA aga ühepoolselt kehtetuks, jättes sultani (tema tugevale protestile vaatamata) oluliselt halvemasse olukorda. Ameeriklaste katse seda piirkonda täielikult koloniseerida viis väga verise morode ülestõusuni. Sõda lõppes väga traagiliste sündmustega ja tohutute inimkaotustega. 1915. aastal allkirjastati uus leping. Jamalul Kiram II oli sunnitud Ameerika kindralkuberneri Frank W. Carpenteri nõudel loobuma lõviosast oma võimust ja eelisõigustest USA kasuks ning nõustuma Ameerika ülemvõimuga Sulu sultanaadi aladel. Siiski – vastupidiselt sellele, mida Carpenter uhkelt kuulutas – ei võtnud pakt sultanilt ära kogu tema ilmalikku võimu vaid säilitas seda. Võimekas ja mittevaenulik Filipiinide kindralkuberner Carpenter oli oma rahuarmastavate plaanidega vastuolus hulga sõjaliselt meelestatud ametnikega ja nendega väideldes oli tal mitmeid põhjuseid uut pakti ületähtsustada. Peamise põhjusena sooviti vältida uusi ülestõuse ja seetõttu kinnitati paktis sultani religioosse ning Tausugi rahva kuninga rolli ja säilisid ka tema fons honorum'i õigused (seisuslikud õigused anda aadlitiitleid).

Sultan Jamalul Kiram II

Jamalul Kiram II valitsusaeg jätkus nii Ameerika kui ka Filipiinide valitsuste all kuni tema surmani aastal 1936, kui Manila otsustas hakata ignoreerima sultanaadi olemasolu üldse ja keeldus seda tunnustamast, rääkimata uue sultani Muwallil Wasit II troonile asumise toetamisest. Sellele valitsuse järelemõtlematule otsusele järgnesid poliitilised mõrvad ja tulemuseks oli edasine ühiskondlik-poliitiline kaos ning dünastia uus lõhenemine. Teise maailmasõja ajal kerkis esile kaks aktiivset trooninõudlejat, kellest ühte toetas Jaapani Keisririik ja teine võitles Jaapani okupatsiooni vastu; kumbki neist ei põlvnenud tegelikult Kirami dünastia kuninglikust sugupuust. Aastal 1950 kuningavõim siiski restaureeriti isiku poolt, kes oli tol ajal seaduslikult õigustatud troonipärija Kirami dünastiast – Mohammad Esmail Kiram I (Muwalil Wasiti poeg). See restauratsioon leidis ametlikku tunnustust Filipiini Vabariigi poolt aastal 1962 ning uuesti 1972, kui Manilas resideeriv Filipiinide valitsus hakkas vähehaaval huvi tundma Sulus toimuva vastu, osalt ajendatuna Põhja-Borneo konfliktist ja osalt uue ülestõusu vältimiseks. Nimelt hakkas kasvama autonoomse ja separatistliku sissiliikumise Moro Islami Vabastusrinde radikaalne hoiak. Viimasele näis (ja suures osas oli ja on ka praegu) traditsiooniline Sulu sultani monarhia vastuvõetav alternatiiv Filipiinide riigikorraldusele.

Põhja-Borneo probleem

Põhja-Borneo kaart aastast 1881

Aastal 1675 vaieldi naaberkuningriigi Brunei trooniõiguste üle ja Sulu sultanil paluti see konflikt erapooletu arbiitrina lahendada; läbirääkimised aga nurjusid ning sultan kasutas oma armeed, et toetada üht kahest nõudlejast. Ta aitas kodusõja lõpetada ning sai selle eest heldelt tasutud Kalimantani põhjapoolse osa (Borneo) näol. 1878. aastal sultan Jamalul Alam, soovides luua selles piirkonnas poliitilist tasakaalu, andis selle sultanaadi osa eurooplastele rendile. Aja jooksul muutus Põhja-Borneo Ühendkuningriigi kolooniaks ja seejärel liideti Malaisiaga Sabahi provintsina. Sultan jäi de jure Põhja-Borneo ülimaks suverääniks ning sai ka edaspidi esialgse lepingu poolt ette nähtud iga-aastast tasu. Tasub mainida, et sultani õigused kinnitati kohtu- ja valitsusasutuste aktidega Sabahis ja Malaisias ning ei Batesi leping ega Carpenteri leping mõjutanud neid õigusi mingil moel, sest USA loobus selgesõnaliselt sellesse delikaatsesse probleemi sekkumast. Vastupidi – arvukad mõjukad Filipiini poliitikud pidasid Põhja-Borneod Sulu Sultanaadi osaks ja seega ka Filipiinide dominiooni osaks. Seega ilmnes, et nõue Sabahile sõltus sultanaadi olemasolust. Et saavutada Sulu Kuningliku Sultanaadi ametlikku tunnustamist Manila poolt (mis tähendas võimalust taaskehtestada Tausugi autonoomia), kirjutas sultan Mohd. Esmail kahel korral (aastatel 1962 ja 1969) alla aktidele, mille kohaselt loovutati Põhja-Borneo Filipiinide vabariigile, kuid kuna viimasel ei õnnestunud nende aktide sätteid praktikas rakendada, jäid mõlemad aktid õigustühisteks. Põhja-Borneo puhul jäidki nii keeruline õiguslik kui ka poliitiline probleem lahenduseta. Malaisia maksab renti kuni tänapäevani Kirami dünastiale. Filipiinide valitsus ja president tunnustavad ka praegu Kirami dünastia õigust Põhja-Borneole. Filipiinide uue riigipea Rodrigo Duterte esimene välispoliitiline avaldus oli väljakutseks Malaisiale, sest ta nõudis tagasi Sabah (Põhja-Borneo) osariiki Sulu sultanaadi ajaloolisele Kirami dünastiale. Skandaalse kuulsusega Filipiinide riigipea Rodrigo Duterte hinnangul kuulub Põhja-Borneo tegelikult Sulu sultanaadile ning seda valitsenud Kirami dünastiale.

Kuningriigi praegune staatus

Sultan Mohammed Mahakuttah Abdullah Kiram oli Sulu sultan, kes valitses 1974–1986

1974. aastal suri sultan Mohammed Esmail ja tema järglaseks sai nõuetekohaselt tema poeg ja troonipärija Mohammed Mahakuttah Abdullah Kiram, kes oli võimul aastatel 1974–1986. Uue sultani troonile astumist tunnustas pidulikult Filipiini president Ferdinand Marcos, kelle sätte kohaselt tunnistas Manila mitte ainult sultan-kuninga isiklikku staatust, vaid ka Sulu valitsuse moodustamist. Presidendi esindajad võtsid osa Tema Majesteet Sulu sultan Mahakuttahi kroonimistseremooniast 24. mail 1974. Selle sündmuse käigus anti kroonitud sultani vanimale pojale ja seaduslikule troonipärijale Tema Kuninglikule Kõrgusele Datu Muedzul Lail Tan Kiramile (mida Filipiini riik hiljem ka ametlikult tunnustas) Radža Muda tiitel (Raja Muda – Kuninglik Prints ja seaduslik Sulu troonipärija). Sultan Mahakuttah suri 1986. aastal, ajal, mil poliitiline olukord Filipiinidel oli varasemast kardinaalselt erinev – võim läks Ferdinand Marcose käest eksperimentaalse mõtteviisiga juhi Corazón Aquino kätte, tulevikuväljavaated olid ebakindlad ning poliitiline ebastabiilsus pärast sultani surma Sulu piirkonnas kasvas dramaatiliselt. Noorel radžal Muda Muedzul Lail Tan Kiramil soovitati mitte korraldada kroonimistseremooniat ilma Manila-poolse tunnustamiseta, aga ka mitte heita krooni setsessionistide ja Vabariigi pooldajate vahelisse võitlustulle. Niisiis eelistas Muedzul Lail jääda ajutiselt Radža Mudaks (Kuninglikuks Printsiks) ja Tema Kuningliku Kõrguse seisusse, selle asemel et omandada sultanitiitel, ehkki oli teada, et Sulu sultanaadi ajalooliste tavade kohaselt ei võtnud see otsus radžalt ära ei sultanaadi juhi staatust ega sellega kaasnevaid privileege. Selline olukord tekitas "antisultanite" esiletõusu, kes proovisid tekkinud segadust ära kasutada. Selle segaduse lõpetamiseks otsustas Radža Muda (Raja Muda-kroonprints) Muedzul Lail Tan Kiram kasutades oma seaduslikku sünniõigust kroonida ennast 16. septembril 2012 oma surnud isa Sultan Moh. Mahakuttah A. Kirami seadusliku järeltulijana Sulu saarel seaduslikuks 35. sultaniks ootamata ära Manila toetust. Radža Muda Muedzul Lail Tan Kiram kuulutati Sulu sultaniks Rumah Bichara (vanematekogu), bangsa Suluki (Sulu rahvas) ja bangsa Sabah (Sabahi rahvas, varem tuntud kui Põhja-Borneo) poolt. Pidulik proklamatsioon leidis aset ajaloolises kroonimistseremooniate läbiviimise paigas Maimbungis Jolol Sulu saarestikus 15. ja 16. septembril.

Lahad Datu relvastatud vastasseis 

2013. aasta 11. veebruari varahommikul sõitsid Filipiinidelt üle mere paatides 235 raskelt relvastatud Sulu sultani toetajat Malaisia Sabah osariigi Lahad Datu rannikule, et esitada territoriaalne nõue Malaisiale kuuluvale Borneo saare osale ja Sabah osariigile, mis ajalooliselt on kuulunud Sulu Sultanaadile. Samal päeval alanud intensiivse tulevahetusega relvastatud konflikt Sulu sultani toetajate ja Malaisia julgeolekujõudude vahel kestis kuni 24. märtsini 2013. Selle aja jooksul hukkus sõjategevuses 72 inimest. Malaisia kõige suurem julgeolekukriis hõlmas kolme osapoolt: Malaisiat, Filipiine ja Sulu sultanaadi toetajaid. Konflikt sai alguse Sulu kuningakoja pea Sultan Muedzul Lail Tan Kirami onust Jamalul Kiram III soovist ise saada seaduslikuks sultaniks ning eduka sõjalise kampaaniaga seda võimu kinnistada. Seaduslik Sulu Sultan Muedzul Lail Tan Kiram kutsus koos Malaisia ja Filipiinide riigipeadega Sulu sultanaadi toetajaid tagasi pöörduma koju ning konflikti lõpetamiseks ajama territoriaalseid nõudeid puudutavaid asju rahumeelselt diplomaatilisel teel. Trooninõudlejast isehakanud sultan Jamalul Kiram III suri mitme elundi puudulikkuse tagajärjel Filipiinide haiglas 20.10.2013 varahommikul.

Sulu ajaloolised tiitlid

Datu Sadja ametlik peakate (Sulu Sultanaat)

Sulu sultanid on läbi aegade andnud oma valitsevale klassile kolme tiitlit, mis on ka ajas püsinud muutumatuna. Tänapäeval on need tiitlid kaitstud ka Filipiinide Vabariigi eriseadusega, mis on tuntud kui "põlisrahvaste õiguste seadus 1997". Kolm tiitlit kõrgemalt allapoole on järgmised:
Datu (su-sultanun), mis on omandatud ainult pärimise teel sultani perekonnas ja seda tiitlit kannavad kõik kuningliku pere meesliikmed automaatselt. Tiitlikandja poole tuleb ametlikult pöörduda "Tema Kuninglik Kõrgus" (H.R.H.). Datu abikaasad saavad seadusliku abielu kaudu automaatselt tiitli "Dayang Dayang" (esimese astme printsess). Datu meessoost järeltulijad kannavad ka sama tiitlit edasi ja naissoost pärijad Dayan-Dayangi tiitlit.
Datu Sadja, mis antakse sultani poolt eluks ajaks lihtinimestele kõrgeima austusavaldusena silmapaistvate teenete või vapruse eest. Tiitlikandja poole tuleb ametlikult pöörduda Tema Ekstellents Datu Sadja (H.E). Nende abikaasad saavad seadusliku abielu teel tiitli Tema Ekstellents Dayang. Datu Sadja meessoost järeltulijad saavad automaatselt primogenituuri alusel tiitli "tuan" ja naissoost pärijad aadlitiitli "sitti". Datu Sadja aadlitiitel on Euroopa hierarhias samastatav krahvitiitliga.
Tuan on Sulu sultanaadi kõige madalama astme aadel. Abiellumise teel saab tuani naisabikaasa tiitli "sitti". Tuan on Euroopa hierarhias samastav tiitliga "lord".

Keskaeg

Euroopa Keskaeg.

Vana-Etioopia, Aksum

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Umbes aastal 3000 eKr tekkis Etioopias põllumajandus iseseisvalt selliste kultuuridega nagu kohv, teff, sõrme hirss, sorgo, oder ja ensete. Eesleid kodustati iseseisvalt ka Etioopia ja Somaalia piirkonnas, kuid suurem osa kodustatud loomadest tulid sinna Saheli ja Niiluse ümbruse piirkondadest. Mõningaid põllukultuure võeti kasutusele ka selle ajajärgu teistes piirkondades, nende vahel tuleks mainida pärli hirssi, lehmikut, maapähklit, puuvilla, arbuusi ja kõrvitsat, mida hakati kasvatama Lääne-Aafrikas nagu Saheli piirkond, samal ajal kui sõrme hirss, hernes , lääts ja lina asustati Etioopias.Muistsed Etioopia skriptidEtioopial oli erinev minevikukultuur ning ajalooliselt katkendlikud kontaktid Euraasiaga pärast hominiidide diasporaa Aafrika välismaailma poole. Nad säilitasid ainulaadse keele, kultuuri ja viljelussüsteemi. Viljelussüsteem võeti kasutusele põhjapoolsetes mägipiirkondades ja seda ei rakendatud muudes piirkondades toimuva harimise korral. Selle viljelussüsteemi kuulsaim liige oli kohv, kuid üks kasulikumaid taimi oli sorgo, kuivast pinnasest pärit tera; teffi oli kõikjal piirkonnas.Etioopias oli paljude aastatuhandete keskselt valitsenud valitsus ja seal arenenud Aksumi kuningas oli loonud võimsa kaupmeistri impeeriumi kaubateedega, mis läksid kaugele Indiasse.Ajalooliselt leiti suahiili rahvast nii põhja pool nagu Mogadishu, Somaalia ja lõuna pool, kui Ruvuma jõgi Mosambiigis. Kuigi kunagi usuti, et nad on Pärsia kolonistide järeltulijad. Muistset suahiili on nüüdseks tunnistanud enamik ajaloolasi, ajaloolist keeleteadust ja arheoloogi kui bantu rahvast.

Nansanunai

Nansarunai iseseisva osariigi, mille asutasid ma ' Anyan Dayaks enne 12. sajandit. Kuningriik sai kaks suurt rünnakut Majapahit vägede poolt, mis põhjustas Kuningriigi vähenemise ja vähenemise aasta 1389; rünnakud on tuntud kui Nansarunai Usak Jawa (tähendus "Nansarunai hävitamine Javalaste poolt ") suulised kontod ma ' Anyani rahvast. Need rünnakud aitasid kaasa ma ' Anyanide rändele Kesk-ja Lõuna-Borneo piirkonda.
Koloniaalkontod ja Dayaki tegevuse aruanded Borneo detailselt haritud majandus-ja poliitilised suhted teiste kogukondade, samuti rohke teadus-ja uurimistööd ajalugu Dayak migreerimist. eelkõige on IBAN või Sea Dayak ekspluateerivad Lõuna-Hiina merede poolt, kuna nende raevukad ja agressiivsed sõjapõivad on mere elurühmade ja esilekerkivate Lääne kaubandushuvide vastu 18. ja 19. sajandil.
1838. aastal saabus Briti seikleja James Brooke, et leida Brunei Sultan, kes ei saanud mässu, sõjalike sisemaaharude eest. Sarawak oli kaos. Brooke pani mässu maha ja sai Sarawaki kuberner aastal 1841, Rajah tiitliga. Brooke rahunesid põliselanikud, sealhulgas Dayaks, kellest sai mõned tema kõige lojaalsemad järgijad. Ta surus pejahile ja piraatlusele. Brooke kõige kuulsam IBAN vaenlane oli Libau  "Rentap "; Brooke juhtis kolm ekspeteeti tema vastu ja lõpuks võitis ta Sadok Hillis. Brooke oli palju Dayaks oma väed selles lahingus, ja kuulsalt ütles  "ainult Dayaks võib tappa Dayaks. Ta juuris dayakid, et tappa Dayaks.  " Sharif Mashor, Mukah Melanau, oli Brooke ' i teine vaenlane.

Juudi jumalad

Iisrael on juutide riik ning juutidel oli alguses palju jumalaid. Hiljem kui Judaism tekkis, siis võisid nad ainult Juudast kummardada. Sellele tekkisid hiljem usulahud. Ühest usulahust tekkis Kristlus, mis hiljem omakorda jagunes.

Juudi jumalad

Abalim – Abba Amona – Abbaye – Abraxis – Abyss – Acha – Adam Beliyya'al' – Adam Kadmon – Adonai – Adonaiel – Afterlife – Agla – Ahduth – Akatriel-Yah – Alitha – Alukah – Amalek – Amemnar – Ammi – Anafiel – Asherah – Baal – Baal-Karmelos – Bar Channah – Bat Kol – Bé b'lia – Belial – Bethel – Birkat Cohanim – Chanameel – Chashmal – Chayyot – Dagon – Devekut – Dever – Dibbuk – Dove – Dumiel – Dwelling – Dybbuk – El – Elohim – Elom – Enoch – Gilgul – Ha-Shem – Habakkuk – Haggai – Ibbur – Jahve – Jehoova – JHWH – Kavvana – Kefitzat ha-Derekh – Lotan – Luz – Makon – Mastema – Matteh – Mazikeen – Mazzikin – Melchizedek – Memra – Methuselah – Moloch – Nadab – Nahum – Nechushtan – Nibhaz – Obed-Edom – Obizoth – Odel – Ofanim – Oniel – Ophites – Orpah – Ozhiya – Padkaras – Pargod – Piznai – Potah – Potipher – Ragshiel – Rahav – Re'em – Reishit Chochmah – Reshef – Satan – Shekhina – Sheol – Sophia – Tanin'iver – Tannin – Tarshishim – Tefillin – Tevel – Tophet – Torat ha-Melachim – Tzadikiel – Tzakadhazy – Tzavua – Tzelanit – Tzeruf – Tzohar – Yahweh – Yeddeoni – Yekum – Zadkiel – Zamzummims – Zar – Zephaniah