Sulu sultanaat

Sulu sultanaadi lipp 19. sajandil

Tänapäevane Sulu Sultanaadi lipp

Sulu kuningakoja pea Muedzul Lail Tan Kiram

Sulu sultanaat on ajalooliselt asunud Sulu saarestikus Sulu meres Filipiinide lõunaosas ja mida on läbi aegade valitsenud Tausugi rahva üle antud piirkonna traditsiooniline islamistlik monarhia. Peale samanimelise saare on hõlmanud sultanaadi territoorium erinevaid saari ja piirkondi Sulu mere ümbruses. Tausugi rahvas – Sulu kuningriigi ajalooline, kuid praeguseni säilinud rahvus – jätkab tänapäeval oma eksistentsi valitseva Kirami dünastiaga Filipiini Vabariigi võimu all.
Sultanaadi rajas 1400. aastal araabia maadeuurija ja vaimulik Sayyid Abu Bakr Abirin.
Sultanaat loovutas võimu "ajutiselt" Kiram-Beatesi lepinguga 1915. aastal USA kindralkubernerile Francis Burton Harrisonile. Kiram-Beatesi leping säilitas Sultani olemasolu ning tema õigused anda tiitleid ja olla kõrgeim usujuht Sulu saarestikus.
1962. aastal tunnustasid Filipiinide valitsus koos presidendiga Sulu sultani institutsiooni ja sultanaadi jätkumist ning nende ajaloolisi õiguseid.
Edaspidi on mitmed Filipiinide valitsused ja presidendid tunnistanud Sulu Sultanaadi õigust oma aladele, sh ka Filipiinide koosseisus olevatele territooriumitele, ning sultanaadi seaduslikule sultani võimu järjepidevusele.
Filipiinide Vabariigi presidendi Marcose memorandum 427 (1974. aastal) tunnustab Sulu Sultanaadi järjepidevust ja legitiimsust.
Filipiinide presidendi Ferdinand Marcose 427. memorandumi tekst:
"The Government has always recognised the Sultanate of Sulu as the legitimate claimant to the historical territories of the Republic of Philippines". ("Valitsus on alati tunnustanud Sulu Sultanaadi õigusi oma ajaloolistele aladele Filipiinide Vabariigi koosseisus.")
Samuti on säilinud Sulu sultani suveräänsed ajaloolised õigused Põhja-Borneo piirkonna üle, mis hetkel kuulub Malaisiale ja mida haldab Sabah osariik. Malaisia maksab tänapäevani Kirami dünastiale Sabahi maa eest renti. Sulu sultanaati ajalooliselt valitsenud kuningakoja pea on tänapäeval Muedzul Lail Tan Kiram.
Tänapäeval on Sulu Sultanaat autonoomne piirkond Filipiinide Vabariigi võimu all. Filipiinide riigireformi tulemusel saab Sulu Sultanaat suurendatud autonoomia (State of Sulu Sultanate).

Riigi eelajalugu

Legend – realistlik, suures osas faktidele toetuv ja küllaltki tõepärane – vestab, et sultanaadi vahetu eelkäija, radža (valitseja) Baginda, kes oli suhteliselt rahumeelne vallutaja Sumatrast, viis Sulul ellu mitmesuguseid uuendusi, kehtestas piirkonnas ülima monarhi jagamatu võimu ning pani osaliselt aluse sunniitide islami levikule. Enne Baginda tulekut kuulutas selles piirkonnas islami usku suur misjonär Karimul Makdum, kuid kohalikud (tõenäoliselt hinduistlikud) tavad ja rituaalid jäid püsima, kuni radža võttis avasüli omaks monoteismi. Bagindal ei olnud ühtki meessoost pärijat ja nii jäi tema ülemvõim kaasavaraks tütrele Dayang-Dayang (printsess) Paramisulile. Arvatakse, et Dayang-Dayang Paramisuli ema oli ise ühe silmapaistva kohaliku pealiku pärijanna. Filipiinide põlisrahvaste printside ja pealike hulgas peetakse just Sulu suverääne esimesteks traditsioonilisteks monarhideks; nende kuninglik väärikus ja majesteetlik stiil, mis oli tollaste Malai sultanite jaoks tundmatu, on vaieldamatut tunnustust leidnud juba sajandeid.

Hašimiidi dünastia

Sulu Sultanite pärimisjärjekord

Dayang-Dayang (printsess) Paramisuli abiellus Sayyid Abu Bakr Abiriniga, kes oli kõrgest soost aadlik, õigusteadlane ja teoloog. Nagu tiitlist "Sayyid" võib järeldada, oli mees prohvet Muhamedi suguvõsa otsene järeltulija, nimelt selle hašimiidi harust. Mekas sündinud araablase (ja mõningate allikate järgi ka Malai printsessi) pojana kasvas Abu Bakr üles Malaisias Johori osariigis ning tundis hästi Ida-India regiooni. Dayang-Dayang Paramisuli isa määras Abu Bakri oma seaduslikuks pärijaks ja tegi temast peakohtuniku ilmalikes ja vaimsetes küsimustes. Oma trooniloleku ajal ta mitte ainult ei hoidnud ülal oma äia poolt kehtestatud tsentraliseeritud võimu, vaid arendas ka seda märkimisväärselt edasi. Abu Bakr rajas 1457. aastal Sulu Sultanaadi – teokraatliku monarhia, kus ta ise oli püha riigipea ja ühtlasi nii suveräänne kui ka religioosne juht võttes omale valitsejanimeks Paduka Mahasari Maulana al Sultan Sharif-ul Hāshim. Sellest ajast alates on Sulul olnud ühisidentiteet, hõlmates nii ilmalikkust kui vaimsust – fenomen, mis on tegelikult vägagi omane ka kristlikule Euroopale ning mida on vahel defineeritud kui persona mixtra’t.
Sultan Sharif-ul Hāshimi ilmalike reformide hulgas on just territoriaalne ümberjagamine ning tema eestvedamisel jaotati sultanaat viieks piirkonnaks, kaasa arvatud kõik rannikualad ja tohutu maa-ala, mis ümbritses sultani vahetu valdusala residentsi. Sultanaat laiendas oma mõju kaugele Sulu saare kallastest ja muutus piirkonna ülivõimsaks merendusjõuks. Sulu sultani võim ja mõju olid ühtviisi tõhusad nii lähedal kui kaugel – sellest annab tunnistust ka hilisem Sulu sultanaadi tunnusmärk – sakiline mõõk ja sirge oda.

Sulu Sultanaat 1822. aastal

Sharif-ul Hāshimi järeltulijate sultanite Kamaluddini ja Alauddini valitsusajal said tausugid tunda Euroopa kolonialismi laienemist, kuid pikka aega suutsid nad sellele vastu seista. Euroopa kolonisaatorid tungisid korduvalt Sulu sultanaadi maadele ja isegi pealinn Jolo vallutati mitmeid kordi, kuid Sulu sultanaat jäi püsima. Mõnda aega tundus, et jesuiidi misjonärid saavutasid Sulu saarestikus edu; sultan Alimuddin näitas nende vastu üles heatahtlikkust ja lasi end aastal 1750 koguni ristida – temast sai Sulu kuningas Ferdinand I. Siiski tuli tal silmitsi seista oma sugulaste ja kaasmaalaste vastuseisuga ning – mis sai veelgi otsustavamaks – ta sai tunda Hispaania võimude halvustavat suhtumist, kes ta üsna varsti pärast seda vahistasid ja vangi panid. Kui sultan taas vaba oli ja oma trooni (Briti sõjasalkade abil) tagasi sai, eelistas ta pärast seda hakata džihaadi eestvõitlejaks nimega "Amir ul Muminin" ([muhameedlaste] issandale ustav) ja on Tausugi rahva hulgas siiani selle nimega tuntud. Nii Alimuddin kui ka tema poeg sultan Israel seisid silmitsi kasvava ebakindlusega sultanaadis, mida võimendas väljastpoolt tulev kolonisaatorite surve. Nende valitsusajast alates katkestati võimu traditsiooniline järjepidevus poliitilistel põhjustel mitmel korral. Sel ajal tõusid esile mitmed "antisultanid", kelleks olid dünastia noorema haru liikmed, isegi sugulusperede liikmed – kuid samal ajal aitasid need kõrvalekalded seaduspärastada dünastia doktriini ja muuta seaduslik troonipärimisõigus lineaarsemaks. Sultan Jamalul Kiram (surnud 1844) oli esimene valitseja, kes kasutas nime "Kiram"; tema järeltulijatest sai alguse Sulu hašimiidide kuninglik haru – Sulu sultanaati valitsev Kirami dünastia ja temast põlvnesid kõik hilisemad õiguspärased sultanid. Tasub mainida, et sultan Jamalul Kiram, kes valitses 1823–1844 oli esimene ajaloolane oma rahva seas. Ta kogus kokku erinevaid legende ja muinaslugusid, mis olid usaldusväärsed, ehkki samas üsnagi fantaasiarikkad, ning dikteeris seda ainulaadset kogumikku oma nõunikule.

Vasalliseisus

Sultan Jamal ul-Azam (valitses 1862–1881) kuulamas Prantsuse delegatsiooni

Sõdade ja vallutusretkede käigus tegid nii piirkondlikud kui piirkondadevahelised kaubateed, mis läbisid Sulu saarestikku läbi radikaalse muutuse, vähendades oluliselt sultanaadi varasemat tähtsust. Sadamalinnu kontrollisid eurooplased, aurulaevade kasutuselevõtu ja pideva sõjategevuse tõttu minetasid Tausugi laevastik ja sadamad oma varasema tähtsuse. Selle kõige tulemusena keskendus enamik tausugide merendusressursse mõnda aega pigem kohalikule piraatlusele kui regulaarsele kaubandustegevusele. Aastal 1851, pärast kindral Urbiztondo edukat pealetungi, oli sultan Mohammad Pulalun sunnitud alla kirjutama paktile, mis pani sultanaadi vasalliseisusse, liites selle Hispaania monarhiaga. Vastavalt pakti Hispaania-poolsele tekstile loovutas sultan oma suveräänsed õigused Hispaaniale. Tausugi tõlgendus nende lepingu tekstis aga oli hoopis mõõdukam – kõigest Hispaania ülima suveräänsuse tunnistamine teatud ajaks, jättes sultani ainuõigused puutumata. Pingeline olukord aga jätkus ning pärast dramaatilist piiramist ja lahingut 1876. aastal okupeerisid hispaanlased sultanaadi pealinna Jolo. Aga ka see ei suutnud – ei de facto ega de jure – sultanaadi määratule autonoomiale lõppu teha. Hispaania võimud seisid silmitsi mitmel korral veriste ülestõusudega ja lõpuks kehtis Hispaania riigivõim ainult kohalike garnisonide piires. Hiljem andis Hispaania oma õigused ja nõuded üle USA-le ja Ameerika esindajad kordasid – tahtmatult või tahtlikult – samasugust "kahekeelset trikki", kui sultan Jamalul Kiram II kirjutas alla Batesi lepingule. Selle lepingu kuulutas USA aga ühepoolselt kehtetuks, jättes sultani (tema tugevale protestile vaatamata) oluliselt halvemasse olukorda. Ameeriklaste katse seda piirkonda täielikult koloniseerida viis väga verise morode ülestõusuni. Sõda lõppes väga traagiliste sündmustega ja tohutute inimkaotustega. 1915. aastal allkirjastati uus leping. Jamalul Kiram II oli sunnitud Ameerika kindralkuberneri Frank W. Carpenteri nõudel loobuma lõviosast oma võimust ja eelisõigustest USA kasuks ning nõustuma Ameerika ülemvõimuga Sulu sultanaadi aladel. Siiski – vastupidiselt sellele, mida Carpenter uhkelt kuulutas – ei võtnud pakt sultanilt ära kogu tema ilmalikku võimu vaid säilitas seda. Võimekas ja mittevaenulik Filipiinide kindralkuberner Carpenter oli oma rahuarmastavate plaanidega vastuolus hulga sõjaliselt meelestatud ametnikega ja nendega väideldes oli tal mitmeid põhjuseid uut pakti ületähtsustada. Peamise põhjusena sooviti vältida uusi ülestõuse ja seetõttu kinnitati paktis sultani religioosse ning Tausugi rahva kuninga rolli ja säilisid ka tema fons honorum'i õigused (seisuslikud õigused anda aadlitiitleid).

Sultan Jamalul Kiram II

Jamalul Kiram II valitsusaeg jätkus nii Ameerika kui ka Filipiinide valitsuste all kuni tema surmani aastal 1936, kui Manila otsustas hakata ignoreerima sultanaadi olemasolu üldse ja keeldus seda tunnustamast, rääkimata uue sultani Muwallil Wasit II troonile asumise toetamisest. Sellele valitsuse järelemõtlematule otsusele järgnesid poliitilised mõrvad ja tulemuseks oli edasine ühiskondlik-poliitiline kaos ning dünastia uus lõhenemine. Teise maailmasõja ajal kerkis esile kaks aktiivset trooninõudlejat, kellest ühte toetas Jaapani Keisririik ja teine võitles Jaapani okupatsiooni vastu; kumbki neist ei põlvnenud tegelikult Kirami dünastia kuninglikust sugupuust. Aastal 1950 kuningavõim siiski restaureeriti isiku poolt, kes oli tol ajal seaduslikult õigustatud troonipärija Kirami dünastiast – Mohammad Esmail Kiram I (Muwalil Wasiti poeg). See restauratsioon leidis ametlikku tunnustust Filipiini Vabariigi poolt aastal 1962 ning uuesti 1972, kui Manilas resideeriv Filipiinide valitsus hakkas vähehaaval huvi tundma Sulus toimuva vastu, osalt ajendatuna Põhja-Borneo konfliktist ja osalt uue ülestõusu vältimiseks. Nimelt hakkas kasvama autonoomse ja separatistliku sissiliikumise Moro Islami Vabastusrinde radikaalne hoiak. Viimasele näis (ja suures osas oli ja on ka praegu) traditsiooniline Sulu sultani monarhia vastuvõetav alternatiiv Filipiinide riigikorraldusele.

Põhja-Borneo probleem

Põhja-Borneo kaart aastast 1881

Aastal 1675 vaieldi naaberkuningriigi Brunei trooniõiguste üle ja Sulu sultanil paluti see konflikt erapooletu arbiitrina lahendada; läbirääkimised aga nurjusid ning sultan kasutas oma armeed, et toetada üht kahest nõudlejast. Ta aitas kodusõja lõpetada ning sai selle eest heldelt tasutud Kalimantani põhjapoolse osa (Borneo) näol. 1878. aastal sultan Jamalul Alam, soovides luua selles piirkonnas poliitilist tasakaalu, andis selle sultanaadi osa eurooplastele rendile. Aja jooksul muutus Põhja-Borneo Ühendkuningriigi kolooniaks ja seejärel liideti Malaisiaga Sabahi provintsina. Sultan jäi de jure Põhja-Borneo ülimaks suverääniks ning sai ka edaspidi esialgse lepingu poolt ette nähtud iga-aastast tasu. Tasub mainida, et sultani õigused kinnitati kohtu- ja valitsusasutuste aktidega Sabahis ja Malaisias ning ei Batesi leping ega Carpenteri leping mõjutanud neid õigusi mingil moel, sest USA loobus selgesõnaliselt sellesse delikaatsesse probleemi sekkumast. Vastupidi – arvukad mõjukad Filipiini poliitikud pidasid Põhja-Borneod Sulu Sultanaadi osaks ja seega ka Filipiinide dominiooni osaks. Seega ilmnes, et nõue Sabahile sõltus sultanaadi olemasolust. Et saavutada Sulu Kuningliku Sultanaadi ametlikku tunnustamist Manila poolt (mis tähendas võimalust taaskehtestada Tausugi autonoomia), kirjutas sultan Mohd. Esmail kahel korral (aastatel 1962 ja 1969) alla aktidele, mille kohaselt loovutati Põhja-Borneo Filipiinide vabariigile, kuid kuna viimasel ei õnnestunud nende aktide sätteid praktikas rakendada, jäid mõlemad aktid õigustühisteks. Põhja-Borneo puhul jäidki nii keeruline õiguslik kui ka poliitiline probleem lahenduseta. Malaisia maksab renti kuni tänapäevani Kirami dünastiale. Filipiinide valitsus ja president tunnustavad ka praegu Kirami dünastia õigust Põhja-Borneole. Filipiinide uue riigipea Rodrigo Duterte esimene välispoliitiline avaldus oli väljakutseks Malaisiale, sest ta nõudis tagasi Sabah (Põhja-Borneo) osariiki Sulu sultanaadi ajaloolisele Kirami dünastiale. Skandaalse kuulsusega Filipiinide riigipea Rodrigo Duterte hinnangul kuulub Põhja-Borneo tegelikult Sulu sultanaadile ning seda valitsenud Kirami dünastiale.

Kuningriigi praegune staatus

Sultan Mohammed Mahakuttah Abdullah Kiram oli Sulu sultan, kes valitses 1974–1986

1974. aastal suri sultan Mohammed Esmail ja tema järglaseks sai nõuetekohaselt tema poeg ja troonipärija Mohammed Mahakuttah Abdullah Kiram, kes oli võimul aastatel 1974–1986. Uue sultani troonile astumist tunnustas pidulikult Filipiini president Ferdinand Marcos, kelle sätte kohaselt tunnistas Manila mitte ainult sultan-kuninga isiklikku staatust, vaid ka Sulu valitsuse moodustamist. Presidendi esindajad võtsid osa Tema Majesteet Sulu sultan Mahakuttahi kroonimistseremooniast 24. mail 1974. Selle sündmuse käigus anti kroonitud sultani vanimale pojale ja seaduslikule troonipärijale Tema Kuninglikule Kõrgusele Datu Muedzul Lail Tan Kiramile (mida Filipiini riik hiljem ka ametlikult tunnustas) Radža Muda tiitel (Raja Muda – Kuninglik Prints ja seaduslik Sulu troonipärija). Sultan Mahakuttah suri 1986. aastal, ajal, mil poliitiline olukord Filipiinidel oli varasemast kardinaalselt erinev – võim läks Ferdinand Marcose käest eksperimentaalse mõtteviisiga juhi Corazón Aquino kätte, tulevikuväljavaated olid ebakindlad ning poliitiline ebastabiilsus pärast sultani surma Sulu piirkonnas kasvas dramaatiliselt. Noorel radžal Muda Muedzul Lail Tan Kiramil soovitati mitte korraldada kroonimistseremooniat ilma Manila-poolse tunnustamiseta, aga ka mitte heita krooni setsessionistide ja Vabariigi pooldajate vahelisse võitlustulle. Niisiis eelistas Muedzul Lail jääda ajutiselt Radža Mudaks (Kuninglikuks Printsiks) ja Tema Kuningliku Kõrguse seisusse, selle asemel et omandada sultanitiitel, ehkki oli teada, et Sulu sultanaadi ajalooliste tavade kohaselt ei võtnud see otsus radžalt ära ei sultanaadi juhi staatust ega sellega kaasnevaid privileege. Selline olukord tekitas "antisultanite" esiletõusu, kes proovisid tekkinud segadust ära kasutada. Selle segaduse lõpetamiseks otsustas Radža Muda (Raja Muda-kroonprints) Muedzul Lail Tan Kiram kasutades oma seaduslikku sünniõigust kroonida ennast 16. septembril 2012 oma surnud isa Sultan Moh. Mahakuttah A. Kirami seadusliku järeltulijana Sulu saarel seaduslikuks 35. sultaniks ootamata ära Manila toetust. Radža Muda Muedzul Lail Tan Kiram kuulutati Sulu sultaniks Rumah Bichara (vanematekogu), bangsa Suluki (Sulu rahvas) ja bangsa Sabah (Sabahi rahvas, varem tuntud kui Põhja-Borneo) poolt. Pidulik proklamatsioon leidis aset ajaloolises kroonimistseremooniate läbiviimise paigas Maimbungis Jolol Sulu saarestikus 15. ja 16. septembril.

Lahad Datu relvastatud vastasseis 

2013. aasta 11. veebruari varahommikul sõitsid Filipiinidelt üle mere paatides 235 raskelt relvastatud Sulu sultani toetajat Malaisia Sabah osariigi Lahad Datu rannikule, et esitada territoriaalne nõue Malaisiale kuuluvale Borneo saare osale ja Sabah osariigile, mis ajalooliselt on kuulunud Sulu Sultanaadile. Samal päeval alanud intensiivse tulevahetusega relvastatud konflikt Sulu sultani toetajate ja Malaisia julgeolekujõudude vahel kestis kuni 24. märtsini 2013. Selle aja jooksul hukkus sõjategevuses 72 inimest. Malaisia kõige suurem julgeolekukriis hõlmas kolme osapoolt: Malaisiat, Filipiine ja Sulu sultanaadi toetajaid. Konflikt sai alguse Sulu kuningakoja pea Sultan Muedzul Lail Tan Kirami onust Jamalul Kiram III soovist ise saada seaduslikuks sultaniks ning eduka sõjalise kampaaniaga seda võimu kinnistada. Seaduslik Sulu Sultan Muedzul Lail Tan Kiram kutsus koos Malaisia ja Filipiinide riigipeadega Sulu sultanaadi toetajaid tagasi pöörduma koju ning konflikti lõpetamiseks ajama territoriaalseid nõudeid puudutavaid asju rahumeelselt diplomaatilisel teel. Trooninõudlejast isehakanud sultan Jamalul Kiram III suri mitme elundi puudulikkuse tagajärjel Filipiinide haiglas 20.10.2013 varahommikul.

Sulu ajaloolised tiitlid

Datu Sadja ametlik peakate (Sulu Sultanaat)

Sulu sultanid on läbi aegade andnud oma valitsevale klassile kolme tiitlit, mis on ka ajas püsinud muutumatuna. Tänapäeval on need tiitlid kaitstud ka Filipiinide Vabariigi eriseadusega, mis on tuntud kui "põlisrahvaste õiguste seadus 1997". Kolm tiitlit kõrgemalt allapoole on järgmised:
Datu (su-sultanun), mis on omandatud ainult pärimise teel sultani perekonnas ja seda tiitlit kannavad kõik kuningliku pere meesliikmed automaatselt. Tiitlikandja poole tuleb ametlikult pöörduda "Tema Kuninglik Kõrgus" (H.R.H.). Datu abikaasad saavad seadusliku abielu kaudu automaatselt tiitli "Dayang Dayang" (esimese astme printsess). Datu meessoost järeltulijad kannavad ka sama tiitlit edasi ja naissoost pärijad Dayan-Dayangi tiitlit.
Datu Sadja, mis antakse sultani poolt eluks ajaks lihtinimestele kõrgeima austusavaldusena silmapaistvate teenete või vapruse eest. Tiitlikandja poole tuleb ametlikult pöörduda Tema Ekstellents Datu Sadja (H.E). Nende abikaasad saavad seadusliku abielu teel tiitli Tema Ekstellents Dayang. Datu Sadja meessoost järeltulijad saavad automaatselt primogenituuri alusel tiitli "tuan" ja naissoost pärijad aadlitiitli "sitti". Datu Sadja aadlitiitel on Euroopa hierarhias samastatav krahvitiitliga.
Tuan on Sulu sultanaadi kõige madalama astme aadel. Abiellumise teel saab tuani naisabikaasa tiitli "sitti". Tuan on Euroopa hierarhias samastav tiitliga "lord".