Evolutsiooniline majandusteooria

Evolutsiooniline majandusteooria (ka evolutsiooniline majandusteadus; inglise evolutionary economics) on osa peavoolu majandusest. Samas kuulub ta ka vähem tunnustatud majandusliku mõtlemise koolkonda ning on üldiselt inspireeritud evolutsioonilisest bioloogiast. Paljuski nagu peavoolu majandus, on siingi rõhk keerukatel interdistsiplinaarsusel, konkurentsil, (majandus) kasvul, struktuurilistel muutustel ja ressursi piirangutel, kuid ta erineb peavoolu majandusest nende nähtuste uurimise metoodikate poolest.
Evolutsiooniline majandusteooria on teadus valikutest, ellujäämisvalikutest ja võimaluste hinnast. Järgnevalt tuuakse välja kümme teemat, kuhu sisse on pandud eetika, seadused ja teadusmetodoloogia.

Termodünaamika ja soojusmasinad

Kõige asjakohasem näide majanduslike otsuste kohta on ehk kasuliku energia kinnipüüdmine fotosünteesis, mis varustab energiaga ainevahetust ja inimaju. Kõik majanduskulud tulenevad lõppkokkuvõttes kasuliku energia kaotusest termodünaamika teise seaduse spontaanse toimimise tõttu.

Kaoseteooria ja esilekerkivad stabiilsete struktuuride hierarhiad

Traditsiooniline majandusteadus oli kogemata modelleeritud suletud süsteemi ja termodünaamika esimese seaduse põhjal, mis andsid tulemuseks stabiilse tasakaalu. Evolutsiooniline majandusteadus põhineb avatud süsteemidel ja termodünaamika teisel seadusel, mis annavad tulemuseks arenevad struktuurid, mustrid ja uudsuse, mis seostuvad tasakaalust kaugel olevate hajuvate süsteemidega. Vastastikused mõjud viivad stohhastiliste sündmusteni, mis võivad lükata mittelineaarseid süsteeme atraktorite suunas – kohalikud nišid, mis on stabiilsed ning mida on võimatu ennustada ja raske muuta -, mida iseloomustatakse järgmiselt:

• dünaamiline, muutuv, pöördumatu ja ajaloost sõltuv;
• mittelineaarne, tundlik algsete tingimuste suhtes, rajast sõltuv;
• kaootiline, ettemääratud, kuid piiratud ja mitte kunagi korduv;
• keerukas segu aktsiatest ja voogudest mitmekordsete positiivsete ja negatiivsete tagasiside tsüklitega, erinevate viivituste ja ajaskaaladega.

Tärkavad struktuurid on pidevas vastasmõjus ja tagasisides ning see protsess ehitab hierarhia järgnevate interaktsioonide ja edasiste tärkamistega:

• elemendid ja molekulid (keemilised trikid);
• ainevahetus ja morfoloogia (bioloogilised trikid);
• ebateadlikud närvivõrgustikud (instinktiivsed trikid);
• teadlik genereerimine ja kontrollimine kujutluses (kujutlusvõime trikid);
• eneseteadlik kultuuriline õppimine teistelt (kultuurilised trikid).

Majandusteadus on tõeliselt keerukas teadus, mitte üleloomuliku sotsiaalse müüdi ja maagia kirjeldus.

Mittelineaarne matemaatika ja arvutisimulatsioon

Majanduslikes ellujäämistrikkides sisalduv teadus põhineb mittelineaarsel matemaatikal. Odava arvutitöötlusjõu kättesaadavus umbes 1980ndatest alates võimaldas uurida evolutsioonilisi võrrandeid, mis itereerimisel võivad viia ettearvamatute hargnemiste ja mustriteni, intuitiivse vastukorra ilmnemiseni.
Traditsiooniline teaduslik reduktsionism välistab vältimatult tärkavad kontseptsioonid, mis lihtsalt kaovad, kui keskendud individuaalsetele moodustajate interaktsioonidele.
Huvitavad võrrandid on seda tüüpi: x-i väärtus ajal ’n + 1’ = funktsioon x* (1 – x) ajal ’n’ – ’x’ korrutatakse iseendaga, sisaldades interaktsiooni, tagasisidet ja mittelineaarsust. Mittelineaarne süsteem on üks neist, mille käitumine ei ole lihtsalt selle osade summa. Nendel võrranditel ei ole lihtsat lahendust ja esile tõusvad trikid on ainsad võimalused, olles sõltuvad ajaloost ja ülitundlikud algsete tingimuste suhtes, mida ei saa kunagi seljatada, kuna on tohutult mitmekülgsed ja rekursiivsed.

Molekulaarbioloogia ja neodarvinistlik süntees

Majanduslik protsess on neodarvinistlik kohanemine, päritud variantide või võistlevate alternatiivide eristav ellujäämine. Mõistmine algab bioloogilise evolutsiooniga, kus suurem osa tööst on tehtud ja kust pärinevad Darwini ja Mendeli teooriad. Ometigi võib elementaarset kopeerimise/varieerimise/valimise protsessi rakendada kaunis üldiselt, kui olemus on kopeeritud, ei pruugi variatsiooniallikas ja valikut määravad seadused olla protsessi mõistmiseks üksikasjalikud.
Majandusteadus keskendub oskusteabe evolutsioonile, see ei ole mingi bioloogiline analoogia, vaid tegelikud tärkavad struktuurid, tegelik teadus. Toimub evolutsiooniline protsess, mitte see, mis valib geenid ja organismid ja milleks kulub miljoneid aastaid, vaid see, mis toimub iga indiviidi ajus eluaja jooksul, tiražeerituna ja vahendatuna sotsiaalsetes kultuurilistes keskkondades. Oskusteabe ’trikk’ on ellujäämine, evolutsioonilised trikid on juhuslikud teisendid, mis osutuvad ellujäämisel paremaks kui nende vanemad ja individuaalsete variantide taastootev edu on nähtav muutuvas populatsioonis.
Darwin pakkus välja neli läbimurret:

• püsimajäävate liikide pärand tõi kaasa trikkide stabiilse akumuleerimise;
• juhuslike mutatsioonide looduslik valik tõi kaasa suunatud muutuse kasvava keerukuse suunas;
• kavandiluulu kujutlusvõimeline taipamine;
• avalikkuse harimine teaduslike tõendite abil – vaatlus, teooria, hüpotees, katsetega kinnitamine ja kolleegide arvustused ning ’Liikide päritolu’.

Neuroteadus ja individuaalne otsustamine

Majandusteaduse keskmes on otsustamisprotsessi, olgu siis ebateadliku või teadliku, mõistmine. Teadlased hakkavad tasapisi mõistma, kuidas närvivõrgustikud ja -ahelad teevad kulude-tulude analüüse, mis on liiga keerukad arvutite jaoks. Darvinistlikud protsessid ajus avastavad ja akumuleerivad trikke, kui keskkonnast saadud taju seostatakse närvivõrgustike ja –ahelatega.
Matt Ridley on sõnaosav – see on loodus läbi hoolitsemise, hoolitsus lülitab sisse looduse – nagu väljendatakse kodeeritud geene ja selle tulemuseks on käitumine, ning selline käitumine muutub siis osaks keerukast keskkonnast, mis annab tagasisidet ning millel on mõju geenide väljalöömisele ja nende geenide püsimajäämise võimalustele.

Evolutsiooniline psühholoogia ja ellujäämise oskusteave

Kui kord närvivõrgustikud ja –ahelad on ajus paigas, muutub võimalikuks järgmiste uute trikkide hierarhia:

• kiirõppimise trikid – individuaalsed kavatsused (Maslow’i hierarhia). Ideede testimine kujutlusvõimes kiirendab dramaatiliselt potentsiaalse indiviidi ellujäämistrikkide avastamist ja akumulatsiooni;
• interaktsioonitrikid – uskumused kellegi teise kohta (Robin Dunbari ’Sally Ann’i test’ ja empaatia). Inimesed on erinevad ja olemas on sotsiaalne ’probleem’, sest teiste rahvaste väänlemised võivad aidata ja kahju teha. Üksikud ajud avastavad ja akumuleerivad eripärast oskusteavet, kuid kasulik tootmine tuleb jagamisest ja õiglusest funktsionaalsetes gruppides;
• keeletrikid – vastastikuse kommunikatsiooni sisse seadmine (Steven Pinker ja jagatud tähelepanu). Teine aju peab ka asjale lõpuks pihta saama, kõik, mis sa saad teha, on tunda ja väänelda (genereerida ja testida), kuid kommunikatsioon sisaldab sümboolset kodeerimist ja dekodeerimist;
• sünergiatrikid – koostöö ja usaldus (Robert Axelrod ja tõendite sisseseadmine). Rahva veenmine, et sa jagad mastaabiefekti ja tööjaotust üha rohkemate ja rohkemate võõraste vahel. Kohalik keskendumine ’kasumi’ avastamisele annab tulemuseks globaalsete ellujäämisväärtuse tootmise, ületades pikemas perspektiivis kulud kõikide inimeste jaoks.

Kõik need ‘trikid’ – kavatsused, empaatia, õiglus, koostöö, usaldus ja petmise märkamine – eksisteerivad tõesti kui evolutsiooniigavike poolt lihvitud instinktid. Nagu oksütotsiini ja dopamiiniga tugevdatud närvivõrgustikud, mida saab nüüd uurida neuroteaduse tehnikatega. Me oleme võhikud selles, mis see on, mida me ei tea, isegi kui me teame rohkem, kui võime kunagi öelda. Majandusteadus ei sisalda freudistlikke libastumisi, kuid sügaval kolju põhjas vahendavad ellujäämisvõrgustikud ja -ahelad otsuseid.

Antropoloogia ja kultuur

Tehnoloogiline ja organisatsiooniline oskusteave on evolutsioonilised ellujäämistrikid, liiga üüratud indiviidi kogemuse või taju jaoks. Indiviidid spetsialiseeruvad ja teevad koostööd, võimaldades oskusteabe akumuleerimist tekkivates sotsiaalsetes institutsioonides. Inimestel on geneetiline kalduvus ’kasutada oma kujutlusvõimet’ ja uuendada ja jäljendada, ning edukad käitumisjooned kasvavad välja paljudest allikatest:

• bioloogiline ajalugu ja instinktid;
• individuaalsed innovaatilised eksperimendid, tegelikud ja ettekujutatavad;
• kaaslased ja jäljendav kogemus;
• eellased ja kultuuriline õppimine.

See on kultuuriline sotsiaalne õppimine, mis on muutunud domineerivaks protsessiks, võimaldades inimese tegevussüsteemide püsimajäämist. Kultuuriline sidusus kasvab välja madalamal tasemel individuaalsetest interaktsioonidest, kuid samal ajal mõjutab, mõnevõrra segadust tekitavalt, tekkiv sidusus individuaalsete interaktsioonide püsimajäämise võimalusi.

Mänguteooria ja koostöö

Animeeritud süsteemi diagramm – evolutsiooniline mänguteooria

Koostöö on käitumuslik ellujäämistrikk, mis on paiskunud laiali kõikides arenenud majandussüsteemides. Mänguteooria on pannud majandusteaduse uuesti keskenduma Adam Smithi ’moraaliseisukohtadele’ ja koostöösünergiatele ning eemalduma masendavast isekuse teadusest. Inimene on tark loom, kuid veel olulisemana on inimene sotsiaalne loom, sest sünergia eelised võivad kasvada välja majanduslikest interaktsioonidest. Mänguteooria on teadusala, mis uurib majanduslikke iteratsioone ja evolutsiooniliselt stabiilseid strateegiaid arvutisimulatsiooni kaudu. Mänguteooria panustab evolutsioonilise majandusteaduse viljastavatesse kontseptsioonidesse – rahuldav ja turu koordineerimisse ’just nagu’ kontrolltsükkel. Majanduslik väljund on ellujäämise oskusteave koostöösünergiatest.

Sotsiobioloogiline ajalugu ja tõendid

Inimese käitumisjooned on trikid, mis jäävad püsima, et muutuda ’käibetõeks’ või ’oskusteabeks’. Välja koorub ajalooline ’edukus’, kui igal tasandil sureb välja läbikukkunud käitumine. Enamik eksperimente kukuvad läbi, kuid mõned on viljakad, levitades käitumismustreid iga kord, kui testid leiavad keskkonnast tuge. Sellised käitumised on ’rajast sõltuvad’ ja pannakse eduka ajaloo sisse ’luku taha’ ning ellujääjatena muutuvad nad tulevase keskkonna osaks. Majandusteadus selgitab jooksvaid otsustamisi minevikust õppimise ja tuleviku ettekujutamise kaudu.

Keerukas süsteemiteooria ja universaalne darvinism

Majandusteadust ei saa eraldada kogu universaalse darvinismi arenevast mitmetasandilisest ‘kupatusest’. Selgituste jõu paljastab majandusteaduse mõistmine seotud osana keerukast interaktiivsest vastastikku sõltuvast inimkäitumisest, mis on ise osa keerukast keskkonnast. Igal tasandil ilmuvad keerukad struktuurid madalamal tasemel toimuvast interaktsioonist, luues keerukaid hajuvaid avatud süsteeme. Ontoloogia mõistmine tuleb kogu interaktiivsest kupatusest – energia, aine, keemia, bioloogia, immuunsüsteemid, närvivõrgustikud ja -ahelad, instinktid, keel, sotsiaalne käitumine ja kultuur – ühel tasandil tehtud valikuid testitakse alati teistel tasanditel alternatiividega võrreldes. Enese-järjekindlus on garanteeritud, sest iga asi põhjustab kõiki teisi asju, majandusteadus on sisse sulatatud komplektides pesitsevate komplektide ajaloolisesse trajektoori:

• areneb kõlblus, altruism on trikk, mis julgustab ja laiendab sotsiaalset õppimist ja majanduslikku interaktsiooni erinevate indiviidide vahel.
• areneb õigus, lepinguväline kahju on trikk, mis julgustab ja laiendab sotsiaalset õppimist ja majanduslikku interaktsiooni erinevatest võõrastest koosnevate gruppide vahel.
• areneb teadus, teaduslik metodoloogia on trikk, mis julgustab ja laiendab sotsiaalset õppimist ja majanduslikku interaktsiooni erinevatest võõrastest koosnevate gruppide vahel, kus teadmine on napp, ebatäielik ja hajutatud.
• areneb majandusteadus, evolutsiooniline majandusteadus on trikk, mis julgustab ja laiendab sotsiaalset õppimist ja majanduslikku interaktsiooni erinevatest võõrastest koosnevate gruppide vahel, kus teadmine on napp, ebatäielik ja hajutatud käitumuslike valikute teaduslike selgituste tõttu.

Kopeerimise/varieerimise/valimise protsessi püsides konstrueerivad instinktid, õppimine ja kultuur keskkonnas nišid, mis annavad tagasisidet ja mõjutavad tulevikuteisendite ellujäämisvõimalusi. See protsess ei ole juhuslik, ilmnevad statistilised ühetaolisused ja evolutsioonilise majandusteaduse ühetaolisusi saab uurida. Majandusteaduses ei ole enam keskne ratsionaalne ’majanduslik inimene’ stabiilses tasakaaluseisundis. Institutsionaliseeritud tehnoloogia on endogeenne ja mitte enam välistekkeline ’must kast’.

Seos Eestiga

Evolutsioonilisest majandusteooriast on välja kasvanud intellektuaalne infrastruktuur/innovatsioonisüsteem, mis on Euroopas suurt populaarsust koguv mõiste. Infotehnoloogiate kasutuselevõtt Eestis on üheks parimaks näiteks.

Uusmerkantilism ehk neomerkantilism

Merkantilism tänapäeval

Merkantilism on säilinud kuni tänapäevani neomerkantilismi kujul. Seega võrdsustab neomerkantilism poliitilise võimu majandusliku võimuga ning majandusliku võimu kaubavahetuse saldo ülejäägiga. Kriitikude kohaselt käituvad ka tänapäeval mitmed riigid merkantilistlike põhimõtete järgi, näiteks on selles süüdistatud Hiinat - väidetavalt hoiab Hiina oma valuutakursi kunstlikult madala võrreldes Ameerika Ühendriikide dollariga, et niiviisi müüa Ameerikasse rohkem kaupu kui ta sealt impordib, ning koguda suuri välisvaaluta varusid.

Sotsiaalne turumajandus

Mõiste sotsiaalne turumajandus pärineb saksa kultuuriruumist (saksa: Soziale Marktwirtschaft) ja märgib vaba turumajandust, milles riigibürokraatia kehtestab õiglase konkurentsi reeglid ning ühiskond tagab ühel või teisel viisil igaühele võimetekohase eneseteostuse ja igapäevase toimetuleku võimaluse. Selle alused pani paika Lääne-Saksa Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) 1949. aastal, kantsler Konrad Adenaueri juhtimisel. Majandusmudeli alused sõnastati 20. sajandi esimesel poolel nn Freiburgi koolkonda kuulunud majandusteadlaste poolt.
Sotsiaalse turumajanduse mudelis on keskne roll partnerlusel või ühistulisel (kooperatiivsel) ettevõtlusvormil, mis tasakaalustab kasumi maksimeerimisele keskendunud suurte või koguni monopolistlike ettevõtete mõjuvõimu turul ja taastab turumajandusliku tasakaaluseisundi. Ühistu kaudu kaupu/teenuseid sisse ostes või oma toodangut müües saavad väikeettevõtjad ja tarbijad ära kasutada mastaabiefekti ning saada seeläbi suuremat tulu oma toodangu müügist või säästu kaupade ja teenuste sisseostul. Ühistu omanikeks on reeglina väikeettevõtjad või lõpptarbijad. Ühistu taotleb tulu nagu iga teine äriühing, kuid kasum tekib reeglina selle omanikel, kuna ära jäävad lisaväärtust maksimeerivad vahendajad. Sotsiaalse turumajandusega riikides (Soome, Saksamaa, Šveits, Taani, Holland jt) võib ühistulise ettevõtlusvormi osakaal mõnedes majandusharudes ulatuda 90%-ni (põllumajandus üldse, eriti aga aiandus, maapiirkondade kaubandus, pangandus ja kindlustus).
Sotsiaalse turumajanduse tähenduses on kasutatud ka mõistet „Rheini kapitalism“, kui saksa sotsiaalse turumajanduse mudelit võrreldakse anglo-saksi kapitalistliku turumajanduse mudeliga.^[4] Ühisosa otsides on seda mudelit kirjeldatud anglo-ameerika kapitalismi ja sotsiaal-demokraatia sünteesina, s.t riikliku institutsiooni rolliga, mis kindlustab turumajanduslike vabaduste säilimise kõigile selles osalejatele. Saksa mudelit on ka vastandatud teistele majandusmudelitele ja kirjeldatud „kolmanda teena“ (kapitalismi ja sotsialismi vahel). Seda suundumust esindas muuhulgas Tony Blairi „Kolmas tee“, prantsuse dirigism, hollandi poldrite mudel, Põhjamaade majandusmudel (ametiühingute keskne) ning Jaapani majandusmudel (suurettevõtete keskne).
21. sajandil on kasvate keskkonnaprobleemide tõttu hakatud rääkima „öko-sotsiaalse turumajanduse kontseptsioonist“.

Ajalugu

Germaani majanduskultuur kujunes välja peale Karl Suure Impeeriumi lagunemist, ajal mil tänase Saksamaa alasid valitses enam kui 360 feodaalset valitsejat ning domineeris hõimukultuur. Saksa kultuuriruumi linnades tegutsesid käsitööliste tsunftid ja kaupmeeste gildid, mis omakorda olid ühinenud Hansa Liitu.
Napoleoni sõjakäigud lõhkusid ajaloolise saksa ühiskonnakorralduse ning industrialiseerumise käigus tekkis vajadus likvideerida Saksa alasid lõhestavad tolliterritooriumid ja kaotada feodaalriikide maksuõigus. Tänase Saksamaa alad ühendati Preisimaa initsiatiivil ja jõuga üheks riigiks 19. sajandil.
Tsunftiõiguse likvideerimise järel tekkis saksa majandusruumis väga palju pere-ettevõtteid, millest suur osa on säilinud 21. sajandini. Need väikeettevõtted kindlustasid enda positsiooni, turumajanduslikus konkurentsis suurte tööstusettevõtetega sellega, et ühinesid kooperatiivideks (s.t ettevõteteks, mille omanikud ja tarbijad nad samaaegselt olid).  

Saksamaa ühendaja ja Preisi Kuningriigi kantsler Otto von Bismark.

Imperialistliku kapitalismi võidujooks oluliste maavarade leiukohtade ja turgude hõlvamiseks ning sellest süttinud sõjad kiirendasid Saksamaa tööstuslikku arengut. I maailmasõjas saadud kaotus ning sellest tulenev kohustus tasuda hiiglaslikke reparatsioone võitjariikidele, samuti 1930. aasta majanduskriis ja sellele järgnenud depressioon muutsid olukorra tavalise inimese jaoks väga raskeks. Asja ei suutnud parandada ka demokraatliku riigikorraldusega Weimari Vabariik ega Hitleri poolt rajatud militaristlik Kolmas Reich. Seetõttu pole ime, et sakslased hakkasid enam kui 150 aastat kestnud „jätkuva õuduse“ olukorras otsima kolmandat teed kapitalistliku vabaturumajanduse ja kommunistliku plaanimajanduse vahel. Kuna I ja II maailmasõda hävitasid seni maad valitsenud eliidi majandusliku ja poliitilise ülemvõimu, siis tekkinud kaos pakkus suurepärase võimaluse uue majandusmudeli katsetamiseks.
Sotsiaalse turumajanduse mudeli tekkele panid aluse preisi poliitiku ja saksa riigi esimese kantsleri Otto von Bismarcki (1815-1898) initsiatiivil riikliku sunniga asutatud, töötajaid organiseerivad ja nende omafinantseerimisel põhinevad haiguskindlustuse- ning hiljem ka töötus- ja pensionikindlustuse programmid. Nende initsiatiivide peamiseks eesmärgiks oli peatada tugevnev kommunistlik liikumine, mis üritas ühendada töölisklassi oma revolutsiooniliste eesmärkide saavutamiseks, ning selle majandusliku aluse elimineerimine. Bismarcki initsiatiiv kutsus ellu rahvakapitalismi arengumudeli ning see oli esimene samm heaoluühiskonna suunas.

Sotsiaalse turumajanduse mudeli käivitaja, Ludwig Erhard'i büst.

Sotsiaalse turumajanduse mudeli alused sõnastasid saksa majandus- ja sotsiaalteadlased, kes I maailmasõja järel moodustasid mõttekoja, mida hiljem nimetati Freiburgi koolkonnaks (Freiburger Konzil). Weimari Vabariigi kokkuvarisemise järel ja enne II maailmasõja lõppu moodustus Saksamaal uuesti kaks majandusteadlaste mõttekoda: üks Freiburgi ja teine Kölni ülikoolis. Nende mõttekodade töö käigus sai selgeks, et sõjajärgses kaoses tuleb riigi majandusliku võimsuse taastamiseks rakendada riiklikku sekkumist turgude tegevusse.
Teadlased asusid seisukohale, et korra püsimiseks ja stabiilsuse tagamiseks on vaja turumajandusest väljapoole jäävat, erahuvideta ja erapooletut jõudu, mis kehtestaks õiguskorra ja tagaks selle püsimise. „Liberaalse interventsionismi“ teostamiseks sobis kõige paremini bürokraatlik aparaat, mis kannab riigis haldusvõimu ning kindlustab õiguslikult sätestatud korra säilimise. Seda uut turumajanduslikku mudelit hakati nimetama ordo-liberalismiks. Saksa majandusteadlane ja poliitik Ludwig Erhard (1897-1977), kes oli Saksa riigikantsler aastatel 1963-1966, viis Konrad Adenaueri valitsuse majandusministrina Saksamaal läbi majandusreformi nimetatud ideoloogia põhimõtteid järgides. Reform oli edukas ja pani aluse Saksamaa majanduse taassünni „imele“. Saksa majandusmudelit hakati hiljem nimetama sotsiaalseks turumajanduseks.
Ka Euroopa Liidu liikmesriikide poolt sõlmitud Lissaboni lepingu ühe peaeesmärgina on sõnastatud „eriti konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse loomine, milles austatakse kodanike põhiõigusi“.

Heaolukapitalism

Heaolukapitalism on sotsiaalhoolekannet hõlmav kapitalismi vorm. Heaolukapitalismiks nimetatakse ka ettevõtete tava oma töötajatele sotsiaalhoolekande teenuseid pakkuda. Heaolukapitalismina käsitletakse ka tööstuslikku paternalismi, mis keskendus oskustööjõudu rakendanud tööstusharudele ja mille tippaeg oli 20. sajandi keskpaigas.
Tänapäeval seostatakse heaolukapitalismi kõige sagedamini Kesk- ja Põhja-Euroopas esinevate kapitalismimudelitega, näiteks Põhjamaade mudel, sotsiaalne turumajandus ja Reini kapitalism. Mõnel juhul on heaolukapitalismi käsitletud ka segamajanduse raames, kuid heaoluriigid võivad eksisteerida (ja eksisteerivadki) ilma, et sõltuksid segamajandusele omasest poliitikast, näiteks riigi sekkumisest ja ulatuslikust reguleerimisest.

Nimest

"Heaolukapitalism" või "heaolukorporatism" on üldjoontes neutraalne termin selle kohta, mida teistes kontekstides võidaks sõnastada kui "tööstuslik paternalism", "tööstusküla", "ettevõttele kuuluv linn", "esindusplaan", "tööstuslik parendamine" või "ettevõttesisene ametiühing".

Ajalugu

19. sajandil hakkasid mõned ettevõtted (peamiselt tootmisettevõtted) oma töötajatele uusi hüvesid pakkuma. See sai alguse 19. sajandi alguse Suurbritannias ja seda esines ka teistes Euroopa riikides, sealhulgas Prantsusmaal ja Saksamaal. Need ettevõtted toetasid spordivõistkondi, rajasid seltskondlike tegevuste klubisid ning pakkusid töötajatele hariduslikke ja kultuurilisi tegevusi. Peale selle pakkusid mõned ettevõtted töölistele elamispindu. Ameerika Ühendriikides kujunes heaolukorporatism välja vahemikus 1880–1900, mil oli intensiivne tööstusrevolutsioon koos töövaidluste ja streikidega (ka vägivaldsetega)

Kooperatiivid ja näidiskülad

Robert Owen oli 19. sajandi alguse utopistlik sotsialist, kes kehtestas oma New Lanarkis asunud puuvillaveski töötajate jaoks ühe esimestest heategeva hoolekande erasüsteemidest. Samuti alustas ta Ameerika Ühendriikide Indiana osariigis New Harmony linnas plaaniga, mille eesmärk oli luua näidiskooperatiiv nimega New Moral World (pildil). Ovenistid põletasid selle ehitamiseks telliseid, kuid ehitamiseni ei jõutud

Üks esimesi katseid pakkuda töötajatele heategevat hoolekannet toimus Šotimaal New Lanarki veskites. Selle algatas sotsiaalne reformaator Robert Owen, kellest sai aastal 1810 veskite juhataja ja kaasomanik. Olles saanud innustust edust Manchesteris asunud puuvillaveskite juhatamisel, lootis ta juhtida New Lanarki veskit üllamate põhimõtete alusel ja keskenduda vähem ärikasumile. Sealsete inimeste üldine seisukord ei olnud rahuldav – paljud töötajad varastasid ja jõid ning muudki pahed olid väga levinud. Haridus ja hügieen olid tähelepanuta jäetud ning enamik peredest elas koos ühes toas. Lugupeetumad maainimesed keeldusid allumast veskite pikkadele töötundidele ja demoraliseerivale tööorjusele. Paljud tööandjad maksid töötasu natuuras ja töötajad said palga kas osaliselt või täielikult raha asendavates rahamärkides. Neil aga oli väärtus ainult poes, mida veskiomanik ise käitas. Seeläbi said omanikud varustada poodi ebakvaliteetse kaubaga ja küsida selle eest kõrget hinda. Selle kuritarvitamise lõpetasid vahemikus 1831–1887 vastu võetud seadused, mis muutsid kuriteoks töötajatele palga maksmise muul viisil kui riigi tavapärases valuutas.
Owen avas poe, kust inimesed said osta hea kvaliteediga kaupasid hinnaga, mis ületas hulgihinda minimaalselt, ning pani alkoholi müügi range järelevalve alla. Ta müüs kvaliteetset kaupa ja kasutas kaupade hulgi ostmisest saadud sääste töötajate heaks (samadel põhimõtetel tegutsevad ka praegu Suurbritannia ühistupoed). Et Oweni projektid tõid kaasa arvestatava kulu, ei meeldinud see tema partneritele. Olles väsinud nende seatud tegevuspiirangutest, ostis Owen aastal 1813 nende osad välja. Peagi hakati New Lanarki ülistama üle Euroopa ning veskeid külastasid paljud juhtivad kuningakodade liikmed, riigimehed ja reformaatorid. Nad olid hämmastunud, kui leidsid ühte liidetuna eest puhta ja terve tööstuskeskkonna koos rahulolevate ja aktiivsete tööliste ning eduka ja elujõulise ärilise ettevõtmisega. Oweni filosoofia vastandus küll selleaegsele mõtteviisile, kuid ta suutis näidata, et kasumlik olemiseks ei olnud tööstusettevõttel vaja töötajaid halvasti kohelda. Owen tutvustas külastajatele ka küla suurepäraseid majutustingimusi ja mugavusi ning veski kasumlikkust näitavaid äriraamatuid.
Owenit ja prantslasest sotsialisti Henri de Saint-Simoni peetakse utopistliku sotsialismi liikumise isadeks. Nad uskusid, et tööstuslike töösuhete hädasid on võimalik kõrvaldada väikeste kooperatiivsete kogukondade rajamisega. Sel eesmärgil rajati töötajate majutamiseks tehaste lähedale pansionaadid. Neid niinimetatud näidiskülasid nähti kui tehasetöötajate iseseisvaid kogukondi. Kuigi külad asusid tööstusettevõtete lähedal, olid need tavaliselt siiski füüsiliselt eraldatud ja koosnesid suhteliselt kvaliteetsetest majadest, kus olid ühiskondlikud mugavused ja nõutud elukeskkond.
Esimesed sellised külad ehitati 18. sajandi lõpus ja nende hulk kasvas Inglismaal 19. sajandi alguses märgatavalt. Näiteks kuulusid selliste külade hulka 1805. aastal rajatud Trowse Norfolkis ja 1811. aastal rajatud Blaise Hamlet Bristolis. Ameerika Ühendriikides rajati 1820. aastatel pansionaate tekstiilitöölistele Massachusettsi osariigis Lowelli linnas. Selliste elamistingimuste pakkumise motiivid olid paternalistlikud – omanikud hoolitsesid tööliste eest viisidel, mida nad ise nende jaoks heaks pidasid. Ent need programmid ei tegelenud sel perioodil töölisi vaevanud probleemidega (pikad töötunnid, ohtlikud tingimused ja teenistuse ebakindlus). Tööandjad, kes pakkusid elamisvõimalusi ettevõtte enda linnades (tööandjate rajatud kogukonnad, kus poode ja elamispindasid haldasid ettevõtted), puutusid sageli kokku tööliste kriitikaga, sest viimastele ei meeldinud kontroll, mis omanikel nende elamistingimuste ja kaubanduslike võimaluste üle oli. See rahulolematus väljendus kõige tugevamalt Pullmani linnas (tänapäeva Chicago osa), kus toimus 1894. aastal streik, mis linna hävitas. Neil aastatel muutusid tööandjate ja töötajate vahelised vaidlused sageli vägivaldseks ning viisid valitsuse sekkumiseni.

Heaolu kui ärimudel

Suurbritannia

Cadbury tehases Bournville'i külas töötasid töölised selle aja kohta väga heades tingimustes (pilt umbes 1903. aastast)

20. sajandi esimestel aastatel hakkasid ettevõtete juhid teistsugust meetodit kasutama. Aastal 1879 rajas Cadbury perekond, kuhu kuulus palju filantroope ja ettevõtjaid, Inglismaal Bournville'is oma šokolaadivabriku jaoks näidisküla. Lojaalseid ja rasket tööd tegevaid töölisi koheldi suure austusega ning neil olid suhteliselt kõrged palgad ja head töötingimused. Cadbury vabrikus astuti samme pensioniplaanide väljatöötamiseks, tööandjate ja töötajate ühiste komiteede loomiseks ning meditsiiniteenuste pakkumiseks. Aastaks 1900 oli ettevõtte maaomandil 313 "Arts and Crafts Movement" stiilis kunstkäsitööna valminud maja. Majade kujundus oli küll traditsiooniline, kuid neil olid suured aiad ja nüüdisaegsed interjöörid. Majad kujundas sealne püsiarhitekt William Alexander Harvey.
Cadburyd tundsid muret ka tööliste tervise ja vormisoleku pärast, mistõttu lisati Bournville'i küla plaanidesse park ja puhkealad ning julgustati töölisi ujuma, kõndima ja kõiki muid õues sportimise vorme harrastama. 1920. aastate alguses avati ulatuslikud jalgpalli- ja hokiväljakud ning murule rajatud jooksurajad. Rowheath Pavilioni nime kandev maja toimis küla klubimaja ja riietusruumidena ning selle juures leidus aakrite kaupa spordiväljakuid, mitu keegliväljakut, järv kalastamiseks ja välibassein, mille tervislik vesi pärines looduslikust mineraalveeallikast. Kogu piirkond oli loodud Cadbury vabriku tööliste ja nende perede heaolu nimel ilma, et need pidanuks ühegi spordirajatise kasutamise eest tasu maksma.

Näide töölistele ehitatud majadest: Port Sunlight Merseyside'is Inglismaal, mille lasi ehitada ettevõte Lever Brothers 1888. aastal.

Inglismaal Wirrali poolsaarel asuva Port Sunlighti rajas ettevõte Lever Brothers 1888. aastal seebivabriku tööliste majutamiseks. Aastaks 1914 mahutas näidisküla juba 3500 elanikku. Sealses aedkülas oli kunstigalerii, väike haigla, koole, kontserdisaal, vabaõhubassein, kirik ja karskusliikumise hotell. Lever võttis kasutusele tööliste sotsiaalse heaoluga seotud plaanid ja hoolitses oma tööliste hariduse ning meelelahutuse eest, innustades vaba aja veetmist ja kunsti, kirjandust, teadust või muusikat populariseerivaid organisatsioone.
Leveri eesmärk oli "ärisuhteid sotsialiseerida ja kristianiseerida ning naasta käsitsitöö vanadel headel aegadel eksisteerinud lähedase perekondliku vennaskonna juurde". Ettevõtte omanik Lever väitis, et Port Sunlight oli katse kasumit töötajate vahel jaotada – ent selle asemel, et kasumit otse jagada, investeeriti see külasse. Veel väitis ta: "Sellest ei tõuseks teile eriti palju tulu, kui te selle pudelitäite viski, kotitäite maiustuste või jõulude ajal nuumhanede kujul enda kõrist alla saadaksite. Teisalt, kui te raha minu hoole alla jätate, kasutan ma seda selleks, et pakkuda teile kõike seda, mis elu meeldivaks teeb: kenad majad, mugavad kodud ja tervislik vaba aja veetmine."

Ameerika Ühendriigid

1887. aastal arhitekt Warren R. Briggsi kavandatud Seaside Institute, mis oli mõeldud Ameerika ettevõtte Warner Brothers Corset Company naistööliste heaolu parandamiseks

20. sajandi alguse Ameerika Ühendriikides hakkasid ärimehed George F. Johnson ja Henry B. Endicott oma töölistega uusi suhteid otsima, pakkudes neile palgaga seotud stiimuleid ja muid hüvesid. Selle eesmärk oli parandada töötajate silmis enda väärtust ja suurendada seeläbi tootlikkust. Kui Henry Ford võttis aastal 1914 kasutusele palgamäära 5 dollarit päevas (samal ajal kui enamik töölistest teenis 11 dollarit nädalas), oli tema eesmärk vähendada kaadri voolavust ja tekitada suurema tootlikkusega pikaaegne lojaalne tööjõud. Vahemikus 1910–1919 oli kaadri voolavuse suurus Ameerika Ühendriikide tootmisettevõtetes keskmiselt 100%. Palgaga seotud stiimulite ja ettevõttesisese edutamise võimaluste eesmärk oli innustada tööl käimist ja lojaalsust. Sellega vähendati kaadri voolavust ja suurendati tootlikkust. Kõrge palga, suure tõhususe ja odavate tarbekaupade kombinatsiooni tunti nimega fordism ning see pakkus laialdast kõneainet üle kogu maailma.
Ettevõtted pakkusid töötajatele suurt hulka teenuseid: palgalised puhkused, meditsiinilised hüved, pensionid, vaba aja veetmise rajatised, seksuaalharidus jne. Selliste teenuste pakkumise eesotsas olid raudtee-ettevõtted ja suurimad tööstusettevõtted, näiteks Pullman Car Company, Standard Oil, International Harvester, Ford Motor Company ja United States Steel. Selleks et pakkuda ringi reisivatele rongitöötajatele kohti puhkamiseks, toetasid raudtee-ettevõtted NMKÜ hotelle ja rajasid raudtee-NMKÜ-sid. Seaside Institute on näide naistöötajate heaolu silmas pidades rajatud ühiskondlikust klubist. Enamik sarnaseid programme levis rohkem pärast I maailmasõda 1920. aastatel.
1930. aastatel tõi suur depressioon kaasa paljude selliste programmide peatamise. Kuna ettevõtted püüdsid neis oludes oma maksevõimet säilitada, kärpisid nad kulutusi kultuuriliste tegevuste arvelt ja peatasid vaba aja veetmise rajatiste ehitamise. Paljud sarnased programmid tulid uuesti kasutusele alles pärast II maailmasõda, mil need laienesid järjest rohkematele füüsilise töö tegijatele. Alates sellest ajast on Ameerika Ühendriikides paljusid programme, näiteks ettevõtte kohapealset lapsehoiuteenust ja võõrutusravi kord rohkem kasutatud, kord vähem, kuid muud heaolukapitalismi komponendid on püsima jäänud. Ameerika Ühendriikides on tervishoiusüsteem rajatud suuresti ettevõtete sponsitavate plaanide ümber.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses lõid Saksamaa ja Suurbritannia kodanikele turvavõrgud, mis muu hulgas hõlmasid kodanike heaolu ja töötuskindlustust. Tänapäeval kasutatakse terminit "heaolukapitalism" tavaliselt just selliste riiklikult korraldatud hoolekandesüsteemide mõistes.

Tänapäevane heaolukapitalism

19. sajandil tegutsenud Saksamaa majandusteadlase Gustav von Schmolleri arvates oli heaolukapitalism see, kui valitsus korraldab tööliste ja avalikkuse heaolu sotsiaalkindlustusega seotud õigusaktide kaudu. Lääne-Euroopas, Skandinaavias, Kanadas ja Australaasias leidub piirkondi, mis on tuntud heaoluriiklike korralduste poolest, kuigi ka teistes riikides on riiklikult rahastatud tervishoiuprogramme või muid heaoluriikidele omaseid elemente.
Taani sotsioloog Gøsta Esping-Andersen tõstis 1990. aastal ilmunud raamatus "The Three Worlds of Welfare Capitalism" esile kolm sotsiaalhoolekandega seotud traditsiooni: sotsiaaldemokraatia, kristlik demokraatia (konservatism) ja liberalism. Olgugi et seda jaotust järjest enam kritiseeritakse, kasutatakse seda tänapäevaste heaoluriikide tüüpide eristamisel kõige sagedamini, ja see annab selleteemalisele analüüsile hea lähtepunkti. On ka väidetud, et need tüpoloogiad jäävad heaoluriike uurivate teadlaste jaoks peamiseks heuristiliseks tööriistaks – seda isegi nende jaoks, kes väidavad, et eri sotsiaalpoliitiliste korralduste keerukuse tabamiseks sobib rohkem üksikjuhtumi süvaanalüüs. Need tüpoloogiad saavad pakkuda võrdlust ja võimaldavad üksikjuhtumi võrdlevasse perspektiivi paigutada.
Ideaalne sotsiaaldemokraatlik heaoluriik põhineb universaalsuse põhimõttel, tagades ligipääsu hüvitistele ja teenustele kodakondsuse alusel. On väidetud, et selline heaoluriik annab isikule suhteliselt suure autonoomsuse, piirates sõltuvust perekonnast ja turust. Selles kontekstis nähakse sotsiaalpoliitikat kui "poliitikat turu vastu" (Esping-Andersen 1985). Kristlikul demokraatial põhinevates heaoluriikides toetutakse subsidiaarsuse põhimõttele ja sotsiaalkindlustusskeemide domineerivusele, pakkudes keskmisel tasemel lahtikaubastamist (mis tähendab, et sotsiaalteenused tagab riik) ja suurt sotsiaalset stratifikatsiooni. Liberaalne kord põhineb ettekujutusel turu domineerivusest ja vabatahtlikul pensionisüsteemil; ideaalsel juhul sekkub riik ainult selleks, et vaesusega seonduvat paremaks muuta ja põhivajaduste eest hoolt kanda (enamasti konkreetse isiku olukorrast sõltuvalt). Seega eeldatakse, et liberaalsetes riikides on riiklike hüvitiste lahtikaubastamise potentsiaal väike ja sotsiaalne stratifikatsioon suur.
Esping-Andersen on jaganud 18 OECD liikmesriiki lahtikaubastamise indeksi järgi järgmistesse režiimidesse (Esping-Andersen 1990: 71):

1. liberaalne: Austraalia, Kanada, Jaapan, Šveits ja Ameerika Ühendriigid;
2. kristlik-demokraatlik: Austria, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia;
3. sotsiaaldemokraatlik: Taani, Soome, Holland, Norra ja Rootsi;
4. ei ole konkreetselt klassifitseeritavad: Iirimaa, Uus-Meremaa ja Suurbritannia.

Need 18 riiki on võimalik paigutada ka kontiinumile alates puhtaimast sotsiaaldemokraatlikust riigist, mis on Rootsi, kuni kõige liberaalsema riigini, mis on Ameerika Ühendriigid.

Euroopas

Volkswageni tehas Wolfsburgis

Euroopas toetavad heaolukapitalismi tüüpiliselt kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid. Vastupidi teistes tööstusriikides (eriti kapitalismi anglosaksi mudelit rakendavates riikides) leiduvatele sotsiaalhoolekande tingimustele pakuvad Euroopa heaoluriigid universaalseid teenuseid, millest saavad kasu kõik kodanikud (sotsiaaldemokraatlik heaoluriik). Seevastu minimalistliku mudeli korral kantakse hoolt vaid vaeste vajaduste eest.
Põhja-Euroopa riikides on heaolukapitalism sageli ühendatud sotsiaalse korporatismi ja riiklikul tasandil kollektiivläbirääkimiste korraldustega, mille eesmärk on tasakaalustada töötajate ja ettevõtete vahelist jõudu. Selle süsteemi tuntuim näide on Põhjamaade mudel, mida iseloomustavad piiratud reguleeritusega vabad ja avatud turud, eraomanduses oleva tööstuse suur osakaal ja maksudest rahastatavad universaalsed sotsiaalkindlustuse hüved kõigile kodanikele.
Mandri-Euroopa riikides on levinud teistsugune heaoluühiskonna mudel, mida tuntakse kui sotsiaalset turumajandust või Saksa mudelit. Seda iseloomustab valitsuse suurem sekkumine makromajandusse. Põhjamaadega võrreldes ei ole sealne heaoluühiskond nii helde.
Prantsusmaal on heaoluriik kõrvuti dirigistliku segamajandusega.

Ameerika Ühendriikides

Ameerika Ühendriikide puhul viitab "heaolukapitalism" selliste suurte ettevõtete töösuhete poliitikale, mis on tööliste jaoks loonud ettevõttesisesed sotsiaalkindlustussüsteemid. Tavaliselt ei ole need ettevõtted seotud ametiühingutega.^[
Heaolukapitalism hakkas Ameerika Ühendriikides arenema 1880. aastatel ja muutus laiemalt tuntuks 1920. aastatel. Ettevõtete juhid edendasid heaolukapitalismi ajastul, mida sümboliseerisid majanduslik ebakindlus, sotsiaalreformidega seotud aktivism ja tööliste rahutused. See põhines ideel, et ameeriklased ei peaks vaatama mitte valitsuse või ametiühingute poole, vaid et nad peaksid kaitseks turumajanduse kõikumise vastu saama töökohaga seotud hüvitisi just erasektori tööandjatelt. Ettevõtted rakendasid sotsiaalkindlustuspoliitikat selleks, et õhutada tagant töötajate lojaalsust, tootlikkust ja pühendumist. Ettevõtete omanikud arvasid, et valitsuse sekkumine progressiivsel ajastul ja 1917–1919 tööliste ülestõusud, sealhulgas streigid heatahtlike tööandjate vastu, näitasid paternalistlike püüdluste piiratust. Ettevõtete omanike jaoks oli korporatsioon kõige vastutustundlikum ühiskondlik institutsioon ja nende meelest sobis see valitsusest paremini töötajate heaolu edendama. Heaolukapitalism oli nende viis tõkestada radikalismi ja reguleerimist.
Heaolukapitalismist lähtuvate tööandjate pakutavad hüved ei olnud sageli järjepidevad ja erinesid ettevõtetes palju. Need sisaldasid nii minimaalseid hüvesid (näiteks ettevõtte sponsitavaid spordivõistkondi, lõunasöögiruume ja ettevõtte uudiskirju/ajakirju) kui ka laiemaid plaane seoses pensioni ja tervishoiuga, aga ka kasumi jaotamisega töötajate vahel. Heaolukapitalismi on muu hulgas rakendanud sellised ettevõtted nagu Kodak, Sears ja IBM. Nende ettevõtete tööhõivesüsteem sisaldas püsivaid töökohti, ettevõttesiseseid tööturgusid, laialdasi tagatisi ja lisahüvesid, põhjalikke suhtluskanaleid ning töötajate kaasamist.

Ametiühinguvastasus Ameerika Ühendriikides

Ettevõtete heaolukapitalismiga takistati turgude reguleerimist valitsuse poolt, sõltumatute ametiühingute moodustamist ja heaoluriigi tekkimist. Heaolukapitalistid nägid palju vaeva, et seista vastu sõltumatute ametiühingute moodustamisele, streikidele ja muudele tööliste kollektiivsuse ilmingutele. Selleks surusid ettevõtted streike vägivaldselt maha, rakendasid töötajate vastu sanktsioone ja pakkusid neile lojaalsuse eest hüvesid. Lisaks seoti töölised ettevõtte eduga (ja ka juhtimisega), luues programmid, mille raames said töötajad ettevõtte aktsiaid omandada. Ka töötajatest said seeläbi koos omanike ja kapitalistidega tegelikud partnerid. Omanike jaoks oli selliste programmide eesmärk tõrjuda bolševismiohtu ja nõrgestada ühingute külgetõmbejõudu.
Heaolukapitalismiga seotud programmidest olid kõige ebapopulaarsemad tööliste aktivismi tõrjumiseks loodud ettevõtete ametiühingud. Pakkudes töötajatele õigust rääkida kaasa ettevõtte põhimõtete ja tavade kujundamisel ning vahendit lahendada vaidlused ettevõtte sees, lootsid tööandjad vähendada ametiühingute ahvatlust. Tööandjad ise nimetasid neid töötajate esindamise plaane tööstuslikuks demokraatiaks.

Tõhusus

Lõppkokkuvõttes said 20. sajandi alguse heaolukapitalismi programmidest palju rohkem kasu valgekraed (kontoritöötajad), mitte need, kes tehastes musta tööd tegid. Vahemikus 1929–1931 maksis korporatsioon U.S. Steel igal aastal preemiatena välja keskmiselt 2,5 miljonit dollarit, kuid näiteks aastal 1929 sai sellest üle 1,6 miljoni dollari ettevõtte president. Oskusteta ja väheste oskustega tööliste reaalpalk kasvas 1920. aastatel vähe ning pikad töötunnid ebaturvalistes oludes olid jätkuvalt norm. Tööelu oli koondamiste tõttu endiselt ebastabiilne. Heaolukapitalismi programmid töötasid harva nii, nagu nad mõeldud olid, ja ettevõtete ühingud ainult tugevdasid kontrolli töötingimuste üle.
Palgastiimulid (tulemustega seotud palgatõusud ja boonused) tõid tehaste liinitööl sageli kaasa tootmise kiirenemise. Kuigi nende programmide eesmärk oli suurendada lojaalsust ettevõttele, kahjustasid seda pingutust sageli püsivad koondamised ja töötajate frustratsioon töötingimuste üle. Erinevalt töötajate kaasamise plaanidest ja kultuuritegevustest suhtusid töötajad innukalt võimalustesse saada hea töö eest suuremat tasu ja selliseid hüvesid nagu arstiabi. Niisugused programmid tekitasid tööandjate suhtes uusi ootusi. Sageli olid töötajad plaanide elluviimises pettunud, kuid toetasid tööandjate eesmärke.
Pärast II maailmasõda laiendati neid programme kõigile töötajatele ja tänapäeval on sarnased hüved mitmes riigis endiselt osa töösuhetest. Viimasel ajal on kerkinud esile trend liikuda heaolukapitalismist eemale, sest korporatsioonid on kärpinud tervishoiuga seotud kompensatsiooni ja liikunud kindlaksmääratud pensionitelt töötaja rahastatud panustamisplaanide suunas.

Laissez-faire printsiip ehk vabaturumajandus

See postitus räägib majandusteoreetilisest printsiibist.Seda võib nimetada ka vabaturumajanduseks.
Laissez-faire ehk laissez faire ehk laisser-faire [less'ee feer] (itaalia keeles lasciate fare) on oma algses tähenduses füsiokraatidelt pärinev printsiip, mille kohaselt riik peaks hoiduma majandusellu sekkumast. Praegu mõistetakse selle all ka lihtsalt vabaturumajandust.
Väljend tuleb prantsuskeelsest ütlusest laissez faire, laissez passer – 'laske teha [jätke rahule], laske juhtuda'.
Väljendit kasutas esimest korda ilmselt markii d'Argenson anonüümses kirjas ajakirjale Journal Économique aastal 1751. Esmakasutajaks on peetud ka Vincent de Gournayd. Turgot' järgi tuletas Gournay selle väljendi kaupmees Thomas Le Gendre'i (1638–1706) vastusest Colbert'ile, kes oli küsinud, kuidas kaupmehi aidata: "Laissez-nous faire." – 'Laske meil teha.'
Laisser-faire'i printsiipi propageerib libertarism, mille järgi kapitalistlik majandussüsteem on seda efektiivsem, mida vähem riik sellesse sekkub. Printsiibi pooldajad lähtuvad eeldusest, et reguleerimata majandus tagab tendentsina üksikisiku ja ühtlasi ühiskonna maksimaalse heaolu.
Laissez-faire'i printsiip tekkis reaktsioonina merkantilismile, mille kohaselt riik peab enda tugevdamiseks võtma tööstuse ja kaubanduse, eriti väliskaubanduse, enda kontrolli alla. Esimene, kes Prantsusmaal laissez-faire'i printsiipi propageeris, oli Pierre Boisguillebert. Tema järgi on majanduse tasakaaluseisund saavutatav ainult vaba konkurentsi tingimustes ilma valitsuse vahelesegamiseta.
Et Prantsusmaa merkantilismi järgides alates 17. sajandist rakendas meresõiduseadusi, kaubandusmonopole, makse ja muid kaupmeeste tegevust piiravaid regulatsioone, töötasid füsiokraadid 18. sajandil välja kaupmeestele vabadust tagavad printsiibid. Eriti olid nad vastu äritegevuse maksustamisele.
Briti majandusteadlase Adam Smithi järgi ei tule eesmärgiks seada mitte riigi tugevust, vaid üksikisiku heaolu. Sellest lähtudes leidis ta, et kaubandusel ei tohiks olla riigi poolt seatud piiranguid. Kui lasta üksikisikutel vabalt juhinduda omakasust, siis kujuneb välja konkurentsi "nähtamatu käsi", mis reguleerib majandust efektiivsemalt kui riik. Smithi meelest on riigi roll siiski hädavajalik kaubandust hõlbustavate avalike rajatiste (näiteks kanalite ja dokkide) ehitamisel ning väliskaubanduse reguleerimisel kodumaise tööstuse kaitseks.
Jeremy Bentham arendas laissez-faire'i õpetuse põhjal välja individualismi ja utilitarismi filosoofia, mis omandas lõpule viidud kuju John Stuart Millil. See mõtteviis oli meelt mööda tööstusliku pöörde aegsetele vabrikantidele ja kaupmeestele, kellele jäid jalgu feodalismiajast pärit piirangud.
Vabakaubandust ja laissez faire'i propageeris Manchesteri koolkond, eriti Richard Cobden ja John Bright, nii et nendest said üldtunnustatud klassikalised printsiibid. Cobden ja Bright, kes olid ise edukad ärimehed, saavutasid viljaseaduste (toiduhindu kõrgel hoidnud merkantilistlike importtollide) tühistamise. Samuti olid nad vastu tööliste tööpäeva pikkust ning naiste ja laste tööd reguleerivatele seadustele.
Laissez-faire'i printsiipe ei rakendatud kuskil täielikult ellu. Kaitsetollid säilitati igal pool.
19. sajandil hakkasid ettevõtted moodustama truste ja kartelle hindade ja tootmismahtude kontrollimiseks. Seega viis konkurents välja monopolide tekkimiseni. See nõudis riigi mittesekkumise printsiibist loobumist, et vaba konkurentsi taastada. 20. sajandil hakati seadusega keelama kaubanduse piiramise kokkuleppeid ja "kõlvatut konkurentsi".
See sundis mule maitseb peemis reeeei teooriat oma rõhuasetust muutma. Konkurentsi asemel hakati rääkima sellest, kui tähtis on kasum kui tootmise motiiv ja eraalgatus kui majanduskasvu mootor.

Kapitalism

Kapitalism on tänapäeval valdav majandussüsteem. Tänapäeval valitseb maailmas liberaalne kapitalistlik majandussüsteem.

Kapitalism on tootmisvahendite eraomandusel põhinev, lisaväärtuse või kasumi suurendamisele suunatud majandussüsteem. Kapitalismi iseloomustavad palgatöö, vabatahtlik kaubavahetus, hinnasüsteem, turukonkurents ja eraomand. Kapitalistlikus turumajanduses mõjutavad majandusotsuseid ja investeeringuid tootmisvahendite omajad, kuid hinnad ja toodangujaotus sõltuvad turul konkureerivatest teenuseosutajatest ja ettevõtetest.
Majandusteadlased, poliitökonoomid, sotsioloogid ja ajaloolased lähtuvad kapitalismi analüüsides eri seisukohtadest ning on seega tunnustanud ka eri kapitalismivorme. Eri kapitalismivormid on näiteks laissez-faire ehk vabaturumajandus, heaolukapitalism ja riigikapitalism. Vormide vahelised erinevused väljenduvad suhtumises turuvabadusse, riigiomandisse ning riigipoolsetesse sanktsioonidesse. Turukonkurentsi, riikliku sekkumise, turgude reguleerimise ning riigiomanduse osakaal majandussüsteemis varieerub seega vormiti. Turuvabadus ja eraomandi fikseerimine sõltuvad seadustest ja majanduspoliitikast. Enamik tänapäeva kapitalistlikest majandussüsteemidest on segamajanduslikud – vabaturumajandust tasakaalustatakse riikliku sekkumisega.

Kapitalismi on, eriti tänapäeval, palju kritiseeritud

Turumajandust on ajaloo vältel rakendatud koos eri valitsusvormidega. Tänapäeva kapitalistlikud ühiskonnad on aga tekkinud pärast tööstusrevolutsiooni ja rajanevad rahapõhistel suhetel ning ühiskonna jagunemisel paljuliikmeliseks töölisklassiks ja rikkaks kapitalistlikuks eliitklassiks. Kapitalistlikud majandussüsteemid domineerivad läänemaailmas ka praegu.
Kapitalismi on palju kritiseeritud, sest kapitalistlikus süsteemis koondub võim eliitklassist vähemuse kätte, kes töölisklassist enamust ekspluateerib. On ette heidetud, et kapitalism peab tulu sotsiaalsest hüvest ja keskkonnahoidlikkusest tähtsamaks. Seetõttu on kriitikud ka väitnud, et kapitalism tekitab sotsiaalset ebavõrdsust ja majanduslikku ebastabiilsust. Pooldajad aga vaidlevad vastu, väites, et turukonkurentsi tõttu jõuavad tarbijateni paremad tooted ja teenused ning et kapitalism soodustab majanduskasvu, olles seejuures senimaani efektiivseim süsteem ressursside jaotamiseks.

Tunnusjooned

Kapitalistlikus majandussüsteemis domineerib isiklik rahateenimishuvi, millest tehingute tegemisel juhindutakse. Turgu suunavad tarbijate soovid ja vajadused.

Ajalugu

Kapital on vähesel määral eksisteerinud juba sajandeid. Vahetuskapitali alus on väga pikka aega olnud lihtne kaubavahetus ja -toodang. Karl Marxi järgi algas kapitalistlik ajastu 16. sajandil, mil väikekaupmeeste ja -poodide tegevus pani aluse kapitalistliku ühiskonna tekkele. On teada, et palgatöö oli olemas ka enne kapitalistlikku tööstust, mistõttu pidid eksisteerima ka kapital ja kommertskaubandus, kuid viimased ei domineerinud ühiskondlikus tootmisprotsessis ning ei tekitanud seega ka tööstuslikku pööret. Nüüdisaegne kapitalism pärineb renessansiajastu kapitalismivormidest: põllumajanduslikust kapitalismist ja merkantilismist.

Karl Marxi peetakse üheks suurimaks majandusteadusesse panustajaks

Valitsevaks majandussüsteemiks sai kapitalism 19. ja 20. sajandil tööstusrevolutsiooni tulemusena.

Põllumajanduslik kapitalism

Feodaalajastu maaviljelusel põhinev majandussüsteem hakkas 16. sajandi Inglismaal kardinaalselt muutuma – mõisasüsteemi lagunemisel koondusid maa-alad üha väiksema arvu aadlike kätte, kelle alad aina suurenesid. Teo- või pärisorjadest vasallid asendusid ajapikku palgatöölistega, mis aitas kaasa rahapõhise majanduse levikule. Uus süsteem avaldas survet nii maaomanikele kui ka töölistele, sundides neid tulu suurendamiseks maid arendama ja meetodeid parendama, et olla suuteline ka turukonkurentsis kasumit teenima. Erinevalt feodaalajastust, mil tugineti läänikorrale, hakkasid maa rentimise tingimused sõltuma majandusturu jõududest ja monopolidest.
17. sajandiks oli Inglismaast kujunenud tsentraliseeritud riik, mida tugevdas süsteemne teedevõrk ja väga suur pealinn – London. Pealinn oli kogu riigi põhiline kaubanduskeskus, mistõttu arenes välja suur siseturg. See eristas Inglismaad Mandri-Euroopast, kus valitses ikka veel killustunud läänikord.

Tööstusühiskonna kapitalism

Tööstusliku pöörde ajal saavutasid ülekaalu industrialistid

18. sajandi keskpaigas hakkasid majandusteadlased merkantilismi põhimõtetele vastu vaidlema, sealhulgas seisukohale, et maailma varaline väärtus on konstantne ning et üks riik saab seetõttu oma rikkust suurendada vaid teise riigi arvelt.
Tööstusrevolutsiooni ajal nihkus ülekaal kaupmeestelt töösturitele, mistõttu hakkas vähenema gildide ja kaupmeeste ning tsunftide ja käsitööliste tähtsus. Nende asemel arenes industriaalkapitalistlikus süsteemis välja tehastootmine, mida iseloomustab näiteks tööülesannete rutiinsus. Industriaalkapitalism muutis kapitalistliku tootmisviisi kogu maailmas valdavaks.

Nüüdisaegne kapitalism

Kapitalismi levikut hoogustas globaliseerumine ning 18. sajandi lõpuks oli kapitalismist saanud valitsev majandussüsteem. 20. sajandi lõpus tõrjus kapitalism kõrvale ka tsentraliseeritud plaanimajandussüsteemid ning on tänapäevaks laiaulatuslikem majandussüsteem, mille levinuim vorm läänemaailmas on segamajandus.

Pärast suurt depressiooni täitis riik kapitalistlikus süsteemis tähtsat osa

Industrialisatsioonile omane globaliseerumine johtus suuresti 18. sajandi imperialismist. Ajal, mil järsk rahvastiku kasv nõudlust aina suurendas, võimaldas industrialisatsioon tarbeesemeid odavalt toota.
Pärast esimest ja teist oopiumisõda hakkasid Briti impeeriumi kolooniad Euroopa eksportkaupa tarbima. Euroopa impeeriumide laienemine uutele piirkondadele tekitas juurdepääsu väärtuslikele loodusressurssidele, näiteks kummile, teemantidele ja söele. Peale selle suurendas uute alade vallutamine ka kaubavahetust Euroopa ja USA vahel.
Sel ajajärgul oli globaalne majandussüsteem tugevalt seotud kullastandardiga. Ühendkuningriik võttis standardi omaks juba 1821. aastal. Talle järgnesid Kanada 1853. aastal, Newfoundland 1865. aastal ning USA ja Saksamaa (de jure) 1873. aastal. Tänu uutele tehnoloogiatele, nagu telegramm, transatlantiline kaabel, raadiotelefon, aurulaev ja raudtee, levisid kaubad ja informatsioon ka ülemaailmselt.
Pärast 1930. aastate globaalset majanduskriisi täitis riik kapitalistlikus süsteemis olulist osa. II maailmasõja järgne õitseng lõppes kuuekümnendatel, kui tekkis stagflatsioon. Monetarism muutus maailmas populaarsemaks, eriti Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri ametiajal.
Harvardi õppejõu Shoshana Zuboffi arvates on tärkamas uus kapitalismivorm – järelevalvekapitalism, kus järelevalve kaudu kogutud andmeid kasutatakse tulu teenimiseks. See uus vorm avastati tõenäoliselt Google’is, kus seda ka edasi arendati.

Kapitalismi suhe demokraatiaga

Demokraatia ja kapitalismi suhe on vaidluskohaks nii teooriate kui ka poliitiliste liikumiste vahel. Demokraatliku rahu teooria järgi ei sõdi demokraatlikud riigid üldjuhul teiste demokraatlike riikidega, aga kriitikud väidavad, et enamjaolt säilib rahu hoopis poliitilise sarnasuse või stabiilsuse tõttu ega sõltu sellest, kas riigid on kapitalistlikud või mitte.
Ka autoritaarse riigikorraga riikides on võimalik kapitalistlikku majandussüsteemi edukalt rakendada. Näiteks on Singapuris tänu riigi konkurentsivõimelisele ja ettevõtjaid toetavale keskkonnale osutunud väga edukaks avatud turumajandussüsteem. Samas tuleb aga silmas pidada, et Singapuris on üheparteisüsteem ning väljendusvabadust ülemäära ei kaitsta – Singapuri meedia on suuresti riiklikult reguleeritud. Edukas on olnud ka Hiina rahvavabariik, kelle erasektor on kasvanud hoolimata riigi autoritaarsest valitsusest. Samuti kasvas majandus Augusto Pinochet' diktatuuri ajal Tšiilis, kuid samas suurenes ka ebavõrdsus, sest Pinochet kasutas majanduse arendamiseks autoritaarseid valitsemisvõtteid.

Turg

Vabaturumajanduses ei reguleerita üldjuhul turukonkurentsis välja kujunenud hinnasüsteeme. Seevastu segamajanduses, kus turg on samuti esikohal, sekkub mingil määral ka riik, et parandada turu läbikukkumisi, suurendada ühiskondlikku heaolu, säästa loodusressursse ning finantseerida avalikkuse julgeolekut. Riigikapitalistlikes süsteemides toetutakse turu iseregulatsioonile vähe: kapitali ringlemise tagavad eelkõige riigi omatud ettevõtted ja/või kaudsed majandusplaanid.
Pakkumine on teenuse või toote hulk, mis on müügiks olemas. Nõudmine on toote või teenuse hulk, mida tarbija mingi kindla hinna eest on nõus ostma. Hinnad tõusevad, kui nõudmine ületab pakkumise, ja kukuvad, kui pakkumine ületab nõudmise. Turgu võib pidada isereguleeruvaks, kui hinna ja hulga vahel saavutatakse uus tasakaal.
Konkurents tekib, kui enam kui üks tootja müüb sarnast või sama toodet samadele tarbijatele. Kapitalismiteoorias viib konkurents uuenduste ja madalamate hindadeni. Konkurentsita võib tekkida monopol või kartell. Monopol tekib, kui kogu toodangut pakub turul vaid üks ettevõte või tootja. Sel juhul kontrollib see üks ettevõte vabalt toodangu hulka ja hinda, sest puudub konkurents tarbijate üle. Kartell on grupp ettevõtteid, kes tegutsevad koos, et toodangu hulka ja hinda monopolistlikult kontrollida.^[29]

Nõudmine ja pakkumine

Kapitalistlikes majandussüsteemides määravad toote või teenuse hinna nõudmine ja pakkumine.
Nõudmisel ja pakkumisel on neli põhireeglit.

• Kui nõudmine suureneb ja pakkumine jääb samaks, on tootest/teenusest puudus ja selle hind tõuseb.
• Kui nõudmine väheneb ja pakkumine jääb samaks, on toodet/teenust liiga palju ja selle hind langeb.
• Kui nõudmine jääb samaks ja pakkumine suureneb, on toodet/teenust liiga palju ja selle hind langeb.
• Kui nõudmine jääb samaks ja pakkumine väheneb, on toodet/teenust liiga vähe ja selle hind tõuseb.

Kapitalism kokkuvõtlikult

Kapitalistlikku majandussüsteemi ja tootmisviisi saab kokkuvõtlikult kirjeldada viie punktiga.

• Kapitali kogumine – tootmise eesmärk on tulu teenimine.
• Tarbeesemete tootmine – toodetut vahetatakse turul raha või teenuse vastu, prioriseerides vahetusväärtust, mitte kasutusväärtust.
• Tootmisvahendite eraomandus ja palgatööliste rohkus.
• Raha investeerimine tulu saamiseks.
• Hinnasüsteemide kasutamine ressursside jagamiseks konkureerivate ettevõtete vahel.

Poliitiline ökonoomia

Poliitiline ökonoomia on majandusteaduse haru, mis mõtestab majandusliku arengu seaduspärasusi lähtudes ühiskonna ajaloolise arengu astmetest ja majanduse analüüsil on vajalik samaaegne ühiskonna analüüs.
Mõistet "poliitiline ökonoomia" käsitles esmakordselt 17. sajandi alguses Prantsusmaal Antoine de Montchrestien teoses "Poliitilise ökonoomia traktaat". Seda kasutati feodalismis tekkinud absolutistliku riigi põhiprobleemi, riikliku võimu majandusliku (rahalise) aluse analüüsiks (maksud ja nende otstarbekas kasutamine).
Arusaama, et valitseja ja riigi võimsus sõltub riigi käsutuses olevast rahast, kasutasid ka merkantilistid.
18. sajandi keskel tekkis Prantsusmaal poliitökonoomia uus suund, mida esindasid füsiokraadid, kelle arvates oli uue rikkuse loomine võimalik ainult selles majandusharus ja vaid tänu looduslikele protsessidele, mille kaudu toimub väärtuse suurenemine. Seetõttu oli maaomand füsiokraatide arvates tähtsaim rikkuse loomise eeldus. Niisugune arusaam rikkuse tekkimisest aga äratas aga valitsejates huvi oma maavalduse suurendamise ning uute maade vallutamise vastu.
Klassikalise poliitilise ökonoomia kui teaduse rajajaks peetaks Adam Smithi, kes 1776. aastal avaldas uurimuse "An Inquiry into the Nature and Wealth of Nations" ("Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest", eesti keeles 2005). Selles käsitluses olid seisukohad kaubanduse, kui majandusliku mehhanismi ühe osa, kasulikkusest tööjaotuse kujunemisele ühiskonnas ning tööjaotuse seosest ühiskondliku rikkusega.
Smithi mõttekäigud rikkusest ja selle allikast panid poliitilises ökonoomias aluse töö väärtusteooriale, mida arendasid edasi David Ricardo ("Principles of Political Economy and Taxation", 1817), Karl Marx (Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika, 1864) jpt. Nende töödes seostati tööväärtuse teooria kaupade hindadega ja selgitati, miks mõned kaubad on odavad, teised aga kallid. Marx täiendas väärtusteooriat lisaväärtusteooriaga.
Vähehaaval vähenes poliitilises ökonoomias poliitika ja majanduse sümbioosi uurimiselt otseselt majanduslike probleemide analüüsile ning mõistet "poliitiline ökonoomia" kasutati kuni 20. sajandi alguseni majandusteaduse üldises tähenduses. Hiljem asendus poliitiline ökonoomia mõiste mõistega majandusteadus (inglise keeles economics), mis omakorda harunes paljudeks spetsiaaldistsipliinideks