Ohvrimentaliteet ja ohvriroll

Ohvriroll on ohvrimentaliteedi omaks võtnud inimese roll. Selle põhjustajaks on keskkond.

​Ohvriroll on miski, mis puudutab mingil moel igaüht meist. Seni, kuni me muutume teadlikumaks oma sisemaailmas toimuvast ning sellest, kuidas see meie argielu, igapäevaseid valikuid ja otsuseid ning suhtumist teistesse inimestesse mõjutab, oleme me kinni lõputus negatiivsuse, destruktiivsuse ja enesehaletsuse ringis.

Tead ju küll neid mõtteid stiilis  "Vahet pole, kui väga ma ka ei pingutaks, ikka läheb kõik halvasti", "Miks alati mina...?", "Ma olen ebaõnnestuja", "Ma teen alati kõik valesti", "Mille eest mind küll pidevalt karistatakse?" jne.

Mida rohkem Sa neid mõtteid märkama hakkad, seda enam teadvustad, et need on olnud Sinuga sellest ajast peale, kui Sa päris pisike olid. Nimelt on ohvriroll miski, mille me omandame (või lausa pärime oma esivanematelt) varajases lapsepõlves.

Öeldakse, et enesehaletsus on kõige destruktiivsem mitte-farmatseutiline narkootikum - ta tekitab sõltuvust, annab kohese naudingu ning eraldab ohvri koheselt reaalsusest (J. W. Gardner).

Ja tõesti - nii ongi.

Enesehaletsus on üks võimsaimaid narkootikume ja sellest loobumine on üks raskemaid võõrutusravisid, mida üks inimene elu jooksul läbi võib teha. Paradoksaalselt siiski täiesti möödapääsmatu, kui kusagil sisimas on siiski olemas ajend liikuda tervema, parema, kvaliteetsema ja õnnelikuma elu poole.

Selleks, et ohvimentaliteeti täielikult mõista, peaks alustama algusest - sellest, millega on tegu ning kuidas see üldse tekib.

Mis on ohvrimentaliteet?

Ohvrimentaliteet on õpitud isiksuseomadus. Ohvrienergias olev inimene näeb ennast ühel või teisel moel inimeste tegude, olukordade ja elusündmuste ohvrina. Ohvri positsioonist vaadatuna on tema ebaõnnestuja ning keegi teine vastutab tema puuduste või ebaõnne eest (tegemist on siis kas inimese, kõrgema jõu, olukorra või mingi sündmusega). Sellises mõttemallis kinni olevad inimesed kipuvad sageli süüdistama teisi (inimesi, olendeid või lihtsalt elu) enda rahuldamata vajadustes.

Nagu enamus negatiivseid käitumis- ja mõttemustreid, on ohvimentaliteet sageli pärit lapsepõlvest – kas siis meie eeskujuks olnud täiskasvanute käitumisest või mistahes lapsepõlve olukordadest ja/või traumadest.

Ohvirollis inimese mõttemuster on valdavalt negatiivne, emotsioonidest domineerivad viha, kurbus ja hirm.

Kui üldjuhul rääkides ohvrist, peame me silmas inimest, kes on kogenud mingi sündmuse tagajärjel füüsilisi või vaimseid vigastusi, suurt kaotust või ebaõnne, siis ohvrirollis kinni olevad inimesed peavad end kannatajaks siis:  
* Kui nad tunnevad ennast "õnnetute", "ebapiisavate" või "ebaõnnestujatena".
* Kui nad tajuvad, et neile on liiga tehtud.
* Kui keegi või miski on nendest olemuslikult suurem, võimsam, parem, edukam, õnnelikum vms.
* Kui nad tunnevad, et ei ole vastutavad nendega juhtunud negatiivse sündmuse pärast.
* Kui nad ei taju endas mingit kohustust halba sündmust ära hoida.
* Kui neil tekib tunne, et keegi või miski on nende õiguseid rikkunud.
* Kui nad tunnevad, et väärivad teiste kaastunnet .
*Kui nad tunnevad, et õnnetu, abitu ja nõrk (sageli ka haige) olemine on ainus viis saada teiste tähelepanu või armastust.
* Kui nad tunnevad, et miski nende elus ei allu nende kontrollile või vasta nende loodud ootustele.

Ohvrit saadab alati ühel või teisel moel vajadus teenida välja kaastunnet. Kui sündmus ise ei olnud piisavalt traumeeriv, kipub ohver seda tavaliselt võimendama või üledramatiseerima.

Ohvrimentaliteeti on lähemal jälgimisel võimalik ära tunda.

Selles rollis olevad inimesed sageli:

* Ei võta vastutust oma tegude eest ning süüdistavad teisi olukordades, mille nad on ise loonud või milles mängivad nad ka ise suurt rolli.
* On negatiivsed. Nende klaas on alati pooltühi - raha pole,  aega pole, ülemus on tõbras, elukaaslane paras siga, iga väiksem terviserike on eluohtlik jne.
* Omastavad teistele inimestele või suurematele vägedele olematuid negatiivseid ja kurjasid kavatsusi.
* On enesekesksed ja ei soovi ega taha näha olukorda teise inimese vaatenurgast.
* Usuvad, et teised inimesed on nendest olemuslikult paremad, ilusamad, edukamad ja õnnelikumad.
* Liigitavad kõik elusündmused, olukorrad ning inimesed heaks ja halvaks.
* On kaitsevad ja konfliktsed. Sageli provotseerivad ise või siis nähes negatiivseid (olematuid) tagamaid hakkavad kohe õigustama, põhjendama ja ennast kaitsema.
* Räägivad sageli kaastunde saamiseks teiste negatiivsetest kavatsustest ajendatud lugusid ja juhtumeid.
* Naudivad enesehaletsust ja jäävad sellesse sageli kinni.
* On turvalised ja ei julge kunagi riskida.
* Ei suuda aktsepteerida konstruktiivset kriitikat või nõuandeid inimestelt, kes neid siiralt aidata soovivad.

Selliste inimeste kõnepruuk on eitav ja negatiivne. Enamasti nad "ei saa", "ei suuda", "ei oma", "peavad", "ei tea kuidas", "ei tea mida" jne.

Ajapikku kujuneb ohvrimentaliteediga inimesel välja kindel käitumismuster, millega kinnitatakse nii endale kui ümbritsevatele järjekindlalt oma ohvrirolli.

Kuidas ohvrimentaliteet tekib?

Nagu eelnevaltki sai põgusalt mainitud, on ohvrimentaliteedi taga sageli väärkohtlemine, trauma või pikaajaline manipulatsioon. Väga tihti saab see alguse juba lapsepõlvest ning on nö emapiimaga kaasa antud - teisisõnu osa peresüsteemis korduvast mustrist. Igal juhul tekib selle läbielamise käigus olukord, kus inimene jääb kinni ohvri minapilti - ta on abitu, passiivne, apaatne, ta mõtted on negatiivsed ning kontroll elu üle puudub. Ta tunneb häbi, süüd, enesehaletsust, lootusetust ja lõpuks ka meeleheidet. Sellises olukorras võib tekkida ka arusaam justkui inimese saatus olekski rabeleda, piinelda ja kannatada.

Kuidas ohvrimentaliteet meid teenib?

Ka ohvrimentaliteedil on kanda väga oluline roll. Mingil hetkel on ta olnud ülimalt vajalik ning teeninud suuremat eesmärki - hoidnud "ohvrit" elus. Ohvrirollis olemine hoiab inimest kaitstuna teistele lootmise ning ootuste ja pettumusega kaasneva potentsiaalse valu eest. Samuti kipuvad ümbritsevad "abituid ja õnnetuid" rohkem aitama ja hellitama. Tihti on see ka ainus viis mingitki tähelepanu saada (eriti laste puhul).
Samuti võimaldab ohvriroll vältida raskete otsuste tegemist ning vastutuse võtmist oma elu ja tegude eest.

Ehkki ohvrirollil on omad tagamaad ja head küljed, on see suureks takistuseks täisväärtusliku elu elamisel. Ohvrirolli kinni jäänud inimesed ei koge rõõmu, ei jõua eneseteostuseni ega võta riske. Nad piinlevad, kannatavad ja elavad justkui pidevas elu kadalipus.

Kas ja kuidas on võimalik ohvrirollist välja tulla või ohvrimentaliteeti muuta?

Jah, ka ohvrirollist on võimalik välja tulla. Selleks tuleb aga alustuseks endaga üdini aus olla. Alljärgnevalt leiadki mõned lihtsad sammud ja ideed, mis võivad Sind sel teekonnal aidata.

Vii oma elus läbi põhjalik inventuur.
Vaata objektiivselt oma elule ja selgita välja, kas Su elus on olnud olukordi ja sündmuseid, milles oled süüdistanud kedagi teist. Analüüsi, kas oled püüdnud vältida vastutamist on tegude ja otsuste eest ning püüdnud seda kellegi teise õlule lükata. Ehk suudad isegi leida mingi sündmuse või olukorra, millest Su ohvriroll alguse sai.

Tee rahu oma ohvrirolliga.
Selleks, et ohvrirollist välja murda, tuleb loobuda kõigist sellega kaasnevatest hüvedest. Kui varem võisid Sa nädalas kulutada kümneid tunde mõtlemisele ja arutlemisele selle üle, kuidas ja kui valesti kõik asjad Sinu on, siis nüüd tuleb Sul hakata looma uusi mõttemustreid. Ka enesehaletsusest ja tegevusetult ootamisest tuleb loobuda. Alguses tekitab see kindlasti ebamugavust ning võid tunda endas ka suurt tühimikku, aga ajapikku märkad, kuidas uus minapilt on seda kõike väärt!

Teadvusta oma reaalsust.
Ohvriroll ei ole sageli miski, mille oleme endale vabatahtlikult võtnud. Pigem on tegemist siiski millegagi, mis on teatud eluetapis meile peale surutud. Ehkki teiste haletsuse osaliseks saamine ei tundu näiliselt väga positiivse kogemusena, on olemuslikult vastutusest viilimine just nimelt teiste kaastunde otsimine - soov, et keegi tunneks valu koos meiega või meie eest.
Alusta väikeselt - näiteks koosta nimekiri nendest eluvaldkondadest, mille üle Sa tahaksid rohkem kontrolli omada või vastutust võtta. Äkki suudad isegi lisada mõned mõtted, kuidas seda täpselt teha.

Võta vastutus oma elu eest.
Väga tihti on madala enesehinnangu taga justnimelt suutmatus oma elu eest vastutust võtta. Palju hõlpsam on viia kontrollkese väljapoole ning näidata näpuga mõnele inimesele või välisele tegurile. Suutmatus võtta vastutust kahjustab tegelikult kõiki Su eluvaldkondi - suhteid, karjääri, enesearengut. Sul pole perspektiivi ega ambitsioone. Kui need ka imekombel tekivad, sõidab madal enesehinnang sisse ning purustab kõik unistused.
Ohvrirolliga seotud valu ei lakka enne, kui Sa võtad võibolla päris esimest korda elurooli oma kätesse. Muutus võib olla alguses ehmatav ning sellega võib olla raske kohaneda, aga peagi märkad, et Sa ei vaja enam välist kinnitust ning kõik tugevad positiivsed emotsioonid tulevad tegelikult Sinu enda seest.

Andesta.
Võimalik, et kusagil sügaval sisimas tunned Sa veel negatiivseid emotsioone selle inimese vastu, kes Sind kunagi sellesse rolli asetas. Tunnista seda endale. Jah, inimesed on Sulle erinevates olukordades haiget teinud, aga teadvusta endale ka seda, et praeguses hetkes seda enam ei juhtu. See kõik on jäänud minevikku.
Kui Sa suudad mineviku jätta sinna, kus on selle koht ning liikuda oma eluga edasi, väheneb Su koorem märkimisväärselt. Kui Sa tunned, et miski takistab Sul seda tegemast, otsi julgelt abi healt sõbralt, coachilt või terapeudilt.

Loo uus lugu.
Klammerdumine oma minevikku ei teeni Sind. Kui Sa lood endale uue loo, samaaegselt tegeledes reaalse probleemide lahendamise ning vastutuse võtmisega, aitab see Sul ohvirollist välja astuda.

Ole tänulik.
Selle asemel, et keskenduda kõigele negatiivsele, mis Sinuga kunagi juhtunud on või loetleda asju, mis Su elust puuduvad, võta hetk ning ole siiralt tänulik kõige eest, mis Sul siiski olemas on.
Vaata tagasi oma elule ja kõigile nendele kogemustele ning leia neis kõigis midagi väärtuslikku. Märka õppetundi ning teadvusta, mida Sa sellest kõigest õppinud oled. Mõtle kõigile võimalustele, mida minevikukogemused Sulle täna pakuvad.

Anna endale aega.
Ohvrimentaliteedist vabanemine ei ole kerge, see võtab aega. Ka päevad ei ole vennad ning vahel leida end libastumast. See on täiesti normaalne. See on osa protsessist. Mõista seda ja andesta endale, kui leiad end taas mustas augus maailma süüdistamas.
Kõige olulisem on ka sünges sügavikus olles otsida seda üht valgusekiirt.


Kui Sa tundsid selles kirjutises ära ennast, siis tea - Sa ei ole üksi. Kui Sa vaatad hoolikalt enda ümber, siis märkad, et enamus meid ümbritsevaid inimesi kas elavad või alatasa libisevad endale täiesti märkamatult ohvrirolli. Nagu kõik muutused, algab ka ohvrimentaliteedist vabanemine selle teadvustamisest. See on pikk teekond, see ei pruugi olla väga lihtne ning Sa ei jõua telje vastasküljeni üleöö. Aga alustada tuleb ikka sellest päris esimesest sammust. Juba ainuüksi see väike samm tõstab Su tuju ning annab Sulle jätkamiseks vajaliku positiivse energialaengu.

Ja ehk annab ka külgetõmbeseadus Sulle natuke täiendavat motivatsiooni - muutes enda sisemaailma pisut positiivsemaks ja erksamaks, vastab maailm Sulle peagi samaga!

Kõik on korras mentaliteet ehk tugevusekultus

Ma ei vaja abi!

Kas oled endamisi vaikselt naeru pugistanud, kui mõnes järjekordses Holliwoody linateoses küsib üks tegelane: „Are you okey?“ ning teine vastab, „Yes, I’m fine!“, vaatamata sellele, kas ta on just äsja kaotanud töö, jala, kodu või mõne pereliikme. Mis ka ei juhtuks, ikka olen rõõmus! Ükskõik kui halvasti ka lood poleks, on justkui elutähtis kohustus hoida näol keep smilingut. Me vaatame selliseid stseene võõristusega ning imestame, miks ei võiks olla tegelased nendes stseenides pandud käituma nagu inimesed. Miks ei võiks nad öelda ja teha midagi sellist, nagu ütlevad pärisinimesed päriselus?
Järele mõeldes on „I’m fine“ käitumine muutunud poliitkorrektsuseks ka meil, Maarjamaal. Ka päriselus näeme ümberringi inimesi, kes püüavad jätta, nui neljaks, muljet, et nendega on kõik korras. Ka need, kelle põhitoidus on juba aastaid antidepressandid; ka need, kes ei ole aastaid oma hirmude pärast maganud; ka need, kes näevad kurja vaeva, et sooritada igapäevane toidupoeskäik; ka need, kes katsetavad suitsiide…
Kellelgi neist justkui ei oleks abi vaja, sest kõik on korras! Miks tunnistavad inimesed nii harva, et vajatakse abi? Isegi teraapiakabinetti tullakse sageli nii, et tõeline tuleku põhjus on küll vajadus abi järele, kuid seda püütakse esialgu ka terapeudi eest varjata. Tundub, justkui inimesed oleksid kokku leppinud „normaalse inimese“ käsitluses ehk „normaalse inimese“ mudelis, millesse ei kuulu kindlasti oma nõrkuse tunnistamine.
Millest see tuleb? Teraapiakabinetti satuvad ju ometi inimesed, kes vajavad abi, kes tulevadki selle järele, kes loodavad koos terapeudiga oma elu rööbastele saada. Miks siis nemadki üritavad nii sageli varjata oma nõrkust ning hoiavad tagasi pisaraid?
Tundub, et tegemist on pika aja jooksul väljakujunenud standarditega ühiskondlikes hoiakutes, mida on raske muuta ning mida ühisondlik arvamus siiaamaani heaks kiirdab.
(https://www.tasakaaluruum.ee/ma-ei-vaja-abi/)
Selle põhjustajaks on tänaste täiskasvanute ja lapsevanemate kasvamiskeskkond, mille tulemusi nad ka ise, võimalik, et ka teadmatusest, edasi annavad.
Millest algab tugevusekultus
Tugevusekultus algab eelkõige iseendast. Tugevusekultus algab sellest hetkest, kui sa ta endasse vastu võtad. Kuid tänapäeva Eestis on väga raske ilma tugevusekultuseta elada. Seda sellepärast, et väga paljudel eestlastel on tugev tugevusekultus. Selle positiivseteks tagajärjeks on Eesti (idu)ettevõtete edukus ja suur töökus, kuid negatiivseteks tagajärgedeks on kõige endast erineva ehk nii-öelda normaalsusest erineva vihkamine ning orienteeritus majanduslikule edule, märkamata looduse, kliima ja elukeskkondade hävinemist.
Tugevusekultusest lahti saamine
Tugevusekultusest läbi murdmine ei käi läbi tugevuse. Küll on aga selleks vaja üksjagu julgust – julgust tunnistada oma nõrkust.
Kui sa julged öelda, et vajad abi või et sa ei saa mingil hetkel üksi hakkama, siis ei maksa hakata end pidurdama selliste küsimustega nagu “Kuhu jäävad siis positiivsed kinnitused? Kui ma ütlen välja, et ei saa hakkama, siis sellega ju kinnistan oma seisundit?”
Siinkohal tuleks endale aru anda, kuidas toimib enesesisendus. Juhul, kui pöördud kaotsiläinud Mina Ise ülesleidmiseks terapeudi poole, sellega tunnistades, et ei tule selle ülesandega üksi toime, siis sellega sa mitte ei kinnista oma seisundit, vaid vastupidi – astud suure sammu selles suunas, et sellest vabaneda. Pöördudes terapeudi poole, annad Universumile märku, et oled teinud otsuse astuda uuele levelile, see on teade selle kohta, et senine viis elada ei ole sulle enam vastuvõetav ning sa viid sisse muudatused. Alateadvuses vabaneb justkui pind, selleks, et saaksid sinna anda uusi sisendeid.
Seevastu probleemi eitamine, oma tunnete ja küsimuste allasurumine hoiab sinu energiat kinni, laskmata sul edasi liikuda. Seega just abi vältides ning enda sees peituvaid küsimusi eitades kinnistame oma seisundit. Alateadvus suunab fookuse nagunii meid häirivale probleemile, ja kui üritame tahtejõuga probleemidest „üle olla“, siis justnagu korrutaksime pidevalt mantrat „mul ei ole midagi viga!“, mis kõlab alateadvuse keelde tõlgituna „midagi viga“.

Ettevaatust! Varisemisoht!

Igal asjal ja nähtusel siin ilmas on kaks otsa. Nii on ka tugevusekultus üheks polaarsuseks, mille teiseks otsaks on ohvrimentaliteet. Ohvrimentaliteedist tavatsetakse rääkida ja kirjutada sagedamini, sest see haagib meie ühiskondlike mudelitega paremini. Kirjeldused selle kohta, kuidas ohvrimentaliteeti ära tunda ja õpetused sellest vabanemiseks on inimestele arusaadavamad ja söödavamad just tänu tugevusekultusele.

Minevikust lahti laskmine

Inimestel tuleb õppida, kuidas oma minevikust lahti lasta. Seda ei tohi küll koguaeg teha, sest positiivsed emotsioonid peavad jääma, kuid lahti tuleb lasta negatiivsetest emotsioonidest.

Seda tuleb teha nii, et mälestused jääksid alles, kuid sa ise ei ole enam pahane oma mineviku üle.

Mineviku negatiivsetest emotsioonidest lahti laskmine:

Pole vahet kui kaugel minevikus see emotsioon oli. Pole vahet, kas see oli näiteks mitukümmend aastat tagasi või näiteks täna hommikul või äsja. 

Palun ärge tehke nii!

Palun ärge kasutage enam aegunud termineid ja (hüüd)lauseid.

Aegunud terminid ja hüüdlaused:

Poisid ei nuta - Aegunud termin. Poisid ja ka mehed võivad ka nutta. Tegelikult vahepeal lausa peaksid nutma. Mille muu jaoks need pisaranäärmed seal silmade juures, siis on. Pealegi, nutmine on emotsiooni välja näitamine. Negatiivsed emotsioonid (viha, kurbus, pahane olemine) tuleb alati endast välja saada, sest muudavad inimest negatiivsemaks. Samas head emotsioonid (õnn, rõõm) peavad inimeste sisse jääma, sest need muudavad inimest positiivsemaks ja kokkuvõttes paremaks inimeseks.

Paks laps, hea laps. - Aegunud termin. Tänapäeva läänemaailmas ei ole näljahäda. Seetõttu peaks inimene päevas tarbima nii palju džaule energiat, kui palju ta päevas (24H) ära kasutab. Pikkuse ja kaalu suhe peaks olema normaalsuse piires (kehamassiindeks). Vanasti see kehtis, sest siis ei olnud tavaliselt nii palju toitu saadaval.

Laps räägib siis kui kana pissib. (Kuid kana ei pissi kunagi).

Enam see ei kehti, sest tänapäeval peaks otsuste tegemisel arvestama kõigi inimestega, kellel sõltub miski sellest otsusest ja/või kelle kohta see otsus tehakse.

Parafiilia

Parafiilia (kreeka keelest παρά para 'kõrval' ja φιλία philia 'armastus') on seksuoloogias normist kõrvale kalduv seksuaalne käitumine või eelistus.
Individuaalselt on parafiiliate puhul tegemist isiku seksuaalse eelistusega. Kultuuri poolt tingituna võivad aga paljud seksuaalsed eelistused osutuda paradoksaalseteks ehk ebanormaalseteks ehk normist erinevateks. Mis tahes parafiilia võib olla tunnustatud ühes kultuuris, kuid teises kultuuris, vastupidi, tunnustamata, keelatud või isegi karistatav.
Erinevate seksuaalsete eelistustega inimesed võivad moodustada omaette subkultuure.

Parafiiliaid

Parafiiliad on seksuoloogias teoreetiliselt kirjeldatud hoiakute ja käitumiste kompleksid, mille esinemist tuvastatakse sümptomite kaudu. Inimesele, kes vastab sümptomaatikale, võib omistada vastavat parafiiliat. Inimene ei pruugi ise olla teadlik vastava parafiilia teoreetilisest kirjeldusest ega selle sümptomite esinemisest enda puhul.
agalmatofiilia – seksuaalne kiindumus kujudesse, mannekeenidese vm liikumatutesse objektidesse
agorafiilia – erilise seksuaalse erutuse saamine suguühtest avalikus kohas, kuid varjatud paigas
ailurofiilia – seksuaalne kiindumus kassidesse
akrotomofiilia – seksuaalne kiindumus amputeeritutesse
algolaania – seksuaalne nauding valust
amaurofiilia – seksuaalne nauding sellest, et partner ei näe midagi (silmad kinni seotud või täielikus pimeduses)
ammofiilia – seksuaalne erutuse saamine liivastes kohtades
apodüsofiilia – seksuaalne nauding lahtiriietumisest või alastiolekust
asfünksiofiilia – seksuaalne nauding kägistamisest
autogünefiilia – seksuaalne kiindumus iseendasse kui naisesse
biastofiilia – seksuaalne nauding vägistamisest
dendrofiilia – seksuaalne kiindumus puudesse
efebofiilia – seksuaalne kiindumus puberteedi-ealistesse
ekshibitsionism – seksuaalne nauding suguelundite näitamisest
emetofiilia – seksuaalse erutuse saamine oksest
eproktofiilia – seksuaalse erutuse saamine peeretustest.
fetišism – seksuaalne kiindumus mingisse objekti (jalats, aluspesu) või materjali (nahk, kummi vms)
fornifiilia – seksuaalne nauding kinniseotud inimese kasutamisest mööblina
frotörism – seksuaalne nauding enda hõõrumisest teise inimese vastu
galaktofiilia – seksuaalne kiindumus piimasse või imetavatesse naistesse
gerontofiilia – seksuaalne kiindumus vanadesse inimestesse
harpaksofiilia – seksuaalne nauding röövimise või vägistamise ohvrina olemisest
hematolaania – seksuaalne erutuse saamine verest
hipofiilia – seksuaalne kiindumus hobustesse
hoplofiilia – seksuaalse erutuse saamine relvadest
hübristofiilia – seksuaalne kiindumus kurjategijasse
infantilism – seksuaalne nauding enda lapseks riietumisest või lapsena käitumisest
intsestofiilia – seksuaalne kiindumus perekonnaliikmesse
kanidefiilia – seksuaalne kiindumus koertesse
klaustrofiilia – seksuaalne erutuse saamine suletud kohtadest
klismafiilia – seksuaalne nauding klistiirist
koprofiilia – seksuaalne erutuse saamine väljaheidetest
krurofiilia – seksuaalne kiindumus jalgadesse
ksenofiilia – seksuaalne kiindumus võõrastesse, võõramaalastesse või tulnukatesse
küpripareuniafiilia – seksuaalne kiindumus prostituutidesse
maiesiofiilia – seksuaalne kiindumus rasedatesse või sünnitavatesse naistesse
mehhanofiilia – seksuaalne kiindumus autodesse ja teistesse mootorsõidukitesse
müsofiilia – seksuaalne erutuse saamine mustusest või räpasusest
nekrofiilia – seksuaalne kiindumus laipadesse
nekrozoofiilia – seksuaalne kiindumus surnud loomadesse või loomade tapmisse
pedofiilia – seksuaalne kiindumus lastesse
sadism – seksuaalne nauding piinamisest või valu tekitamisest
sitofiilia – seksuaalne kiindumus toidusse
skopofiilia – seksuaalne erutuse saamine "pilkude mängust", seoses enda või kellegi teise pilguga
skotofiilia – seksuaalne erutuse saamine pimedusest
zoofiilia – seksuaalne kiindumus loomadesse
urolaania – seksuaalne kiindumus uriinisse
vorarefiilia – seksuaalne nauding kellegi söömisest või kellegi poolt ärasöömisest
vuajerism – seksuaalne nauding seksuaalsuhte vaatamisest

Barreevõti

Barreevõti ehk capo on seade, mida kasutatakse transponeerimise abivahendina keelpillide (näiteks kitarr, mandoliin, bandžo) mängimisel. Barreevõti lühendab kõiki keeli korraga ja seega muudab nende helikõrgust sama intervalli võrra.

Krihv

Krihv ehk astmetraat on osadel keelpillidel sõrmlaua detail, mille abil fikseeritakse helikõrgust. Keele surumine vastu pilli kaela kindla krihvi juures fikseerib keele võnkuva osa pikkuse ja sellega ka helikõrguse.

Abielurahvahääletusest

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tere

Mina leian, et praegune, sellesse aastasse planeeritud abielu rahvahääletus on mõttetu, ebavajalik, populistlik, ühiskonda lõhestav. Pealegi on see ühe erakonna poliitterminoloogia ja see ei ole peaministrierakond. Ühesõnaga rahvahääletus tuleb ära jätta või kui see pole võimalik, siis hääletada EI poolt. 

ABIELU ON KAHE (või miks mitte ka rohkema) INIMESE (või miks mitte ka inimese ja mõistusliku looma või inimese ja tulnuka) LIIT.

Kui arvestada ka sulgudes kirjutatut, Siis tuleb see selline: ABIELU ON MÕISTUSLIKE OLENDITE LIIT.

Just viimati nimetatud lause peaks kirjutama perekonnaseadusesse. 

Lisaks tuleb võtta vastu kooseluseadus ja selle rakendusaktid, kuid sellel ei oleks õiguslikku kaalu. See oleks lihtsalt vara (sealhulgas laste) omavahelise jagamise leping (juhuks kui ühe elukaaslasega peaks midagi juhtuma).

Iseenesest rahvahääletuste korraldamise idee pole halb. Näiteks võiks küsida rahva arvamust lageraiete, riigi õiguslike piiride (de jure) taastamise (see milles 1918. aastaks kokku lepiti ehk koos Narva jõe taguse ala ja Petserimaaga), kanepi (ja teiste kannabinoidide) legaliseerimise, ja paljude muude küsimuste kohta.

Minu eelistused:

Abieluhääletuse eelistustest ma juba kirjutasin, kuid teiste siin püstitatud küsimuste endapoolseid vastuseid ma pole veel maininud. 

Vastused:

Lageraied tuleks keelata.

Eesti riigil tuleks tagasi nõuda 1918. aasta piirid. Sest Eesti Vabariik on taastatud (mitte loodud uut riiki) ja seda õigusliku järjepidevuse alusel. Ning rahvusvahelise õiguse järgi on riigi piirid muutumatud (kui just üks riigi osa ei kuuluta ennast iseseisvaks riigiks ning ei tõesta teistele oma iseseisvust). 

Kanep ja teised kannabinoidid ning võib olla ka kõik psühhodeelsed ained tuleks legaliseerida, sest need on tervislikumad kui tubakas ja alkohol ning nendega saab, erinevalt kahest viimati mainitud aineterühmast, ravida.

Õnneks jääb rahvahääletus ära, sest peaminister ja sellega ka kogu valitsus astusid tagasi.

Kitarr

Epiphone'i elektrikitarr

Kitarr on kromaatiline keelpill, näppekeelpill. Enamasti on kitarril 6 keelt, kuid leidub ka teistsuguse keelte arvuga pille. Tavapärase mänguviisi korral mängitakse kitarri ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga (medikaga) tõmmates. Valmistatakse vasaku- ja paremakäeliste pille, mille erinevus seisneb selles, et on nii-öelda "peeglis".
Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kaelal asetsev sõrmlaud on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks, mille täpne arv sõltub kitarri mudelist, samas valmistatakse ka astmetraatideta fretless-kitarre. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad pingutid, mille abil toimub kitarri häälestamine. Kitarri pea ja kaela ühenduskohal asub keelte asendit fikseeriv ülemine sadul.
Akustilistel ja elektroakustilistel kitarridel täidab kere ühtlasi kõlakasti funktsiooni. Heli väljub kere kaanel asuva kõlaava kaudu. Elektroakustilistel kitarridel on lisaks kõlakastile ka vähemalt üks helipea. Elektrikitarril kõlakast puudub. Heli tekitatakse keelte alla paigutatud helipeade abil. Sageli võib elektrikitarridel küljes olla roobi liigutamist võimaldav kang, mille abil tekitatakse tremolo- ja vibraatoefekt. Samuti on osal elektrikitarridel peenhäälestussüsteem, millega lukustatakse keeled ülemisel sadulal pärast häälestamist, (peen)häälestamine toimub spetsiaalsete poltide abil alumisel sadulal. Peenhäälestussüsteem võimaldab hoida pilli hääles hoolimata keeltele suurt pinget andvatest kangitehnikatest (kangiga on võimalik lasta keeled hetkega lõdvaks või näiteks venitada keeli mitme tooni võrra kõrgemaks.
Tänapäeval on kitarr üks maailmas enam levinud ja populaarsemaid pille, mistõttu leiab kasutamist väga paljudes muusikastiilides. Kitarr on rokkmuusika ja bluusi peamine muusikainstrument.

Tüübid

Kitarri osad

Kitarrid jaotatakse akustilisteks, elektroakustilisteks ning elektrikitarrideks. Akustilise kitarri puhul tekib heli keelte ja kõlakasti resoneerivast võnkumisest. Elektrikitarris kasutatakse üht või enamat helipead, mis suunavad nende magnetväljas võnkuvate keelte tekitatud nõrga indutseeritud elektrivoolu edasi võimendisse, kust see kõlarisse juhituna helina väljub.

Keelte arv

6-keeleline ehk "hispaania kitarr"

12-keeleline (unisoonis dubleeritud keeltega 6-keeleline kitarr)

7-keeleline ehk "vene kitarr"

4- või 5-keeleline ehk basskitarr

Häälestus

Kuuekeelse kitarri standardhäälestus alates esimesest keelest on E, B, G, D, A, E. Kõlab oktav madalamalt kui noodis kirjas.

• kuues (madalaim toon) keel: E (heli sagedus 82,4 Hz)
• viies keel: A (heli sagedus 110 Hz)
• neljas keel: D (heli sagedus 146,8 Hz)
• kolmas keel: G (heli sagedus 196,0 Hz)
• teine keel: B (heli sagedus 246,92 Hz)
• esimene (kõrgeim toon) keel: E (heli sagedus 329,6 Hz)

Samas on erinevaid häälestusviise palju ning need erinevad stiiliti – standardhäälestuse kõrval kasutatakse mitmesugused alternatiivsed häälestusi, näiteks kvinthäälestust.
Seitsmekeelse nn vene kitarri tüüpiline häälestus on D G H d g h d¹.

Mängimine

Lisaks tavalistele mänguviisidele kasutatakse kitarri mängimisel ka mitmeid teisi võtteid: keeli tõmmatakse vasaku käega või hoopis roobi tagant; heli tekitatakse poognaga keeli tõmmates; keelte tõmbamiseks või sõrmlaua krihvidele vajutamiseks kasutatakse mitmesuguseid muid vahendeid nagu slide jne. Samuti võidakse erinevate helide tekitamiseks kitarri tempereerida, asetades näiteks sõrmlaua ja/või keelte vahele erinevaid esemeid. Sellelaadsete tempereeritud kitarride kasutamise poolest on tuntud näiteks ansambel Sonic Youth.
Mängutehnilise abivahendina on kõige sagedamini kasutusel barreevõti, millega pilli häälestus transponeeritakse mõne tooni võrra kõrgemaks.

Vasakukäelised kitarristid

Tavaliselt mängivad vasakukäelised kitarri parema käega keeli sõrmlauale vajutades ja vasaku käega keeli tõmmates; kitarri kael on mängimise ajal suunatud paremale. Kitarri keeled on sel juhul ümber asetatud nii, et bassikeel asuks ülalpool; mõned vasakukäelised kitarristid mängivad ka ümberasetamata keeltega.
Tuntud vasakukäeliste kitarristide hulka kuuluvad näiteks Paul McCartney, Jimi Hendrix, Kurt Cobain.

Ajalugu

Kitarrisarnased pillid on olnud populaarsed juba vähemalt 5000 aastat. Varaseim kitarri eellane arvatakse olevat Kesk-Aasiast pärit kitara. Tänapäeva Iraani aladelt Susast leitud nikerdustes ja kujukestes (pärit ajast 2000–1500 eKr) võib ära tunda kitarriga sarnanevaid instrumente.
Keskajal olid kasutusel kolme, nelja ja viie keelega kitarrid. Ühel varase kitarri variandil (Guitarra Morisca), mille tõid Hispaaniasse maurid, oli ovaalne kõlakast koos paljude kõlaavadega. 15. sajandil tulid moodi nelja topeltkeelega kitarrid, mis sarnanesid lautoga. 16. sajandil lisati viies topeltkeel. Selle aja heliloojad kirjutasid muusikat üles peamiselt tablatuuri vormis. 17. sajandi jooksul oli kitarrimaailma keskus Itaalia, Hispaania kitarrimeistrite koolkond puhkes õitsele 18. sajandi lõpus, pärast kuuenda keele lisandumist. 19. sajandil tekkisid muusikutel tänu kommunikatsiooni ja transpordi arengule võimalused kaugemale reisida ja seetõttu sai kitarr laialt tuntud pilliks. Kitarrimuusika sai eriti populaarseks Hispaanias. Antonio de Torres töötas välja hispaania kitarri selle tänapäevasel kujul, mida iseloomustavad avaram kere, keskosa sügavam sissesopistumine, ühekordsed keeled topeltkeelte asemel ja häälestusmehhanism pilli peas asendamas puust häälestuspulki.

Kitarri liigid:

Renessansskitarr ehk gittern

Renessansskitarr ehk gittern sarnaneb väikse lauto või kitarriga. See on suguluses teise keskaegse instrumenti citole'iga (prantsuse deminutiiv sõnast chitara 'kitara'). Kõvera sirbikujulise peaga pill nikerdati ühest puutükist. Üks säilinud eksemplar on pärit umbes aastast 1450.

Vihuela

Vihuela arenes välja Hispaanias 16. sajandi alguses. Kuigi lauto oli sellel ajal mujal Euroopas saamas väga populaarseks, ei suhtunud hispaanlased sellesse hästi, sest see pill seostus neile mauridega. Eelistatumaks sai nelja keelega kitarri vorm, millele lisati veel kaks keelt suurendamaks ulatust ja keerukust. Oma kõige arenenumas vormis oli vihuela kitarrisarnane pill kuue soolest valmistatud topeltkeelega ja moodsa klassikalise kitarri häälestusega (välja arvatud kolmas keel, mis oli pool tooni madalam).

Barokk-kitarr

Barokk-kitarr oli kasutusel barokiajastul (u 1600–1750), see oli tänapäevase kitarri esivanem. Sama mõistet kasutatakse ka tänapäeval valmistatud samas stiilis pillide kohta. Barokk-kitarr oli väiksem ja kergem kui modernne kitarr, sooltest keelte ja krihvidega. Tüüpiliselt oli sellel pillil viis topeltkeelt.
Elektrikitarrid:

Fenderi elektrikitarr

Elektrikitarr on muusikainstrument, kordofon.
Elektrikitarri keres asub vähemalt üks helipea, mille magnetväljas võnkuvad metallist keeled tekitavad nõrga indutseeritud elektrivoolu. Elektriline signaal saadetakse võimendisse ning sealt edasi kõlarisse, kus see akustiliseks signaaliks muundatakse. Heli kõla ja tämbri muutmiseks kasutatakse elektroonilisi filtreid ja kitarriefekte.
Elektrikitarril on tavaliselt 6 keelt. Esimene kitarr tehti aastal 1932. aastal.
Akustilised kitarrid:

Modernne akustiline kitarr

Akustiline kitarr on kitarr, mis kasutab heli tekitamiseks akustilisi omadusi, milleks on kõlakast ja kõlaava, mis tähendab, et see on seest õõnes. Akustiline kitarr teeb klassikalisest kitarrist teravamat heli. Seda saab ka vooluvõrku ühendada.
Hispaania ehk klassikaline kitarr:

Klassikaline kitarr (nimetatud ka hispaania kitarriks oma päritolu, mitte repertuaari tõttu) on keelpill.

Klassikaline kitarr

Muud nimetused	hispaania kitarr
Liigitus	keelpillid (näppekeelpill)

Hornbosteli-Sachsi muusikainstrumentide liigituse järgi kuulub klassikaline kitarr kordofonide hulka.
Klassikalist kitarri iseloomustavad nailonist keeled
(bassikeeltel on nailon tavaliselt kaetud metallist keermestusega), mida mängitakse sõrmitsedes. Nimetus "klassikaline kitarr" ei pea tähendama, et sellel esitatakse ainult klassikalist repertuaari (kuigi klassikaline muusika on osa selle pilli põhirepertuaarist) – klassikalisel kitarril mängitakse igasugust muusikat, näiteks džässi, folki jne.
Klassikalise kitarri ja selle repertuaari areng hõlmab rohkem kui nelja sajandit. Pilli ajaloole ja arengule on oma panuse andnud mitmed varasemad instrumendid, nagu renessansskitarr ehk gittern, vihuela ja barokk-kitarr. Klassikalise kitarri populaarsus on aastate jooksul püsinud tänu kuulsatele interpreetidele, arranžeerijatele ja heliloojatele. Lühidalt võiks nimetada järgmisi: Gaspar Sanz (1640–1710), Fernando Sor (1778–1839), Mauro Giuliani (1781–1829), Francisco Tárrega (1852–1909), Agustín Barrios Mangoré (1888–1944), Andrés Segovia (1893–1987), Alirio Diaz (1923), Presti-Lagoya Duo (tegutses 1955–1967: Ida Presti, Alexandre Lagoya), Julian Bream (1933) ja John Williams (1941).

Häälestus

Klassikalise kitarri standardhäälestus alates esimesest keelest on e, b, g, d, A, E. Kõlab oktav madalamalt kui noodis kirjas.

Mängimine

Mänguvõtete kirjeldused vasaku ja parema käe jaoks on tüüpilised paremakäelistele mängijatele.

Sõrmitsemine

Paremakäelised mängijad kasutavad tavaliselt keelte sõrmitsemiseks parema käe sõrmi (pöial tõmbab keelt suunaga allapoole ja teised sõrmed suunaga ülespoole). Väikest sõrme kasutatakse harva selle väikeste mõõtmete tõttu (mõned kitarristid, nagu näiteks Štěpán Rak, kompenseerivad puudujäägi eriti pika sõrmeküünega).

Keele vibreeriva osa pikkuse muutmine (krihvid)

Teise käe sõrmi kasutatakse tavaliselt keele võnkuva osa pikkuse muutmiseks: selleks vajutab sõrm keele vastu ühte sõrmlaual olevatest astmetraatidest ehk krihvidest. Mida pilli kerele lähemalt keel vastu astmetraati vajutatakse, seda lühem on keele võnkuv osa ja seda kõrgem on heli.

Otsene kontakt keeltega

Mängija kontakt pilli keeltega on vahetu (nagu ka teistel näppekeelpillidel, näiteks lautol). See asjaolu loob võimalused pilli tooni ja tämbri muutmiseks, sest keelt on võimalik tõmmata erinevat moodi ja erinevatest positsioonidest. Kitarristidel on mänguvõtete ja -meetodite suhtes suured valikuvõimalused.

Vene kitarr:

Vene kitarr (vene keeles семиструнная гитара 'seitsmekeeleline kitarr') on 7 keelega akustiline kitarr, mis arenes välja Venemaal 18. sajandi lõpus. See sarnaneb ehituselt klassikalise kitarriga.
Keelte tüüpiline häälestus on D G H d g h d¹.

• 
  1960. aastatel toodetud Vene kitarr

Basskitarr:

Elektrilise basskitarri roop

Basskitarr on kitarr, mis mängib bändis rütmikitarrile korduvat tausta ning on trummide kõrval tähtis rütmi hoidmise vahend.
Basskitarr on üldjuhul puidust valmistatud keelpill. Enamasti on basskitarrid elektrilised, harvem akustilised, kuid on ka elektroakustilisi kitarre. Elektribasskitarril, nagu elektrikitarrilgi, ei tugevda keele võnkumisi mitte pilli kõlakast/kõlalaud ehk korpus ise, vaid elektrooniline võimendi.
Basskitarri keeltel mängitakse sõrmede või mediaatoriga (plektroniga). Erinevalt kontrabassist hoitakse basskitarri horisontaalselt bassisti keha ees. Basskitarri mängib basskitarrist.

Häälestus

Erinevalt harilikust kitarrist on basskitarril tavaliselt vaid neli keelt, mis on põhihäälestuses häälestatud sarnaselt kontrabassiga (E, A, D, G). Seega vastavad nad kitarri neljale madalamale keelele, kuid on ühe oktavi võrra madalamal.
On olemas ka viiekeelelisi basskitarre, millel tavaliselt on madalaim keel B.
Kuuekeelsete basside häälestuseks on kõige sagedamini B-E-A-D-G-C.

Ajalugu

Basskitarr on oma ajaloo jooksul olnud pidevas muutumises. Esialgu kasutati basskitarri asemel kontrabassi, kuid suuruse tõttu oli seda ebamugav kaasas kanda. Elektrikitarri tulekuga tekkis probleem, et kontrabass jäi sellele helitugevuselt alla. Pilli heli ei olnud võimalik võimendada ja see kadus teiste pillide tekitatud helidesse. Muusikastiilide pidev muutumine ja areng tekitasid vajaduse pilli järele, mida oleks võimalik kaasas kanda ning mida saaks ka võimendada.
Gibson Luthier Lloyd valmistas 1920. aastatel prototüübi, mis põhines kontrabassil, kuid erinevalt tavalisest kontrabassist olid sellele lisatud elektrilised helipead. Helipead olid küll vastuvõtlikud koputustele ja vibratsioonile, kuid tolle aja võimendus polnud piisavalt hea, et vastu võtta bassi tekitatavaid madalaid sagedusi. 1930. aastatel ilmus rohkelt uusi basskitarre Gibsonilt, Rickenbackerilt ja teistelt tootjatelt, kuid enamik pille oli siiski kontrabassi moodi: nad olid suured, seisid jalal, kuid neile oli lisatud helipea. Gibson oli üks esimesi, kes konstrueeris basskitarri enam-vähem sellisel kujul, nagu see on tuntud tänapäeval. Tegemist oli 155 cm pika Archtopi välimusega basskitarriga, millele olid lisatud korraliku välimusega helipead ja heli muutmiseks mõeldud nupud. 1935/1936. aastal tootis esimese elektrilise basskitarri Audiovox Manufacturing & Co, kuid kuna see pill oli oma ajast kaugel ees, ei osutunud see eriti populaarseks. Audiovox suleti aastal 1950. Arvatakse ka, et basskitarrile pani aluse hoopis 1940. aastatel Paul Tutmarc juunior oma basskitarriga Serenader. Tutmarci loodud instrumenti mängiti horisontaalselt, lisaks olid sellel pillil olemas ka astmetraadid, mida varem ei kasutatud.
Leo Fenderit võib pidada basskitarri alusepanijaks – sellisena nagu me seda pilli tänapäeval tunneme – 1950. aastatel. Nagu teisedki bassistid, leidis ka Leo Fender end olukorrast, kus basskitarri oli bändis raske kõlama saada. Seetõttu oli tal vaja luua midagi, mis kostaks teiste pillide seast välja ning mida oleks mugav endaga esinemistele kaasa võtta^[4][5][6]. Nii töötas Leo Fender välja pilli, mis on tänapäeval kuulus kogu maailmas. Pill oli kõvasti kergem kui eelkäijad ja ka väiksem. Tegemist oli Percision Bassiga, pilliga, millega on mänginud sellised suurkujud nagu Flea, Robert Trujillo ja Victor Wooten. See oli esimene elektriline basskitarr ja läks seeriatootmisse 1951. aasta lõpus.
Alates 1950. aastatest on basskitarr olnud pidevas arengus ja muutuses. Sestpeale on tekkinud on palju muusikainstrumente tootvaid ettevõtteid noing pilli on pidevalt täiustatud, muutes selle mängimismugavust ja kõlaomadusi.

Elektriline basskitarr:

Erinevus elektrikitarrist

• Elektrilise basskitarri kael on pikem kui kitarril, välja arvatud nn short-scale'i bassidel.
• Basskitarri keeled on oluliselt jämedamad kui tavalisel kitarril.
• Harilikul E-basskitarril on 4 keelt, kitarril 6 (kuigi on ka 5, 6 ja enama keelega basse).
• Basskitarri korpus on tavaliselt pikem kui elektrikitarril ning ka palju tugevam, sest keelte tõmbetugevus on tavalise kitarriga võrreldes mitmekordne.

12-keeleline kitarr:
Unisoonis dubleeritud keeltega 6-keeleline kitarr. Sellel kitarril on topeltkeeled ehk iga tõmbega kõlab samaaegset kaks ühesugust heli. Selle kitarri häälestus on selline: E E A A D D G G B B E E

Unisoon:
Topeltkeelte süsteem, kus kitarril on iga noodi kohta kaks ühesugust keelt ehk igal noodil on kaks ühesugust keelt.  Unisoon on tavaliselt selline: E E A A D D G G B B E E.
Kuid mõnikord võib see olla ka teistsugune. See sõltub häälestussüsteemist.
Kitara:
Kitara oli muusikainstrument vanaajal.
See oli Vana-Kreekas levinud näppekeelpill, mis 7. sajandiks eKr arenes välja forminksist. Kitara on suuremõõduline, 5–7 keelega (hiljem kuni 12) lüüra tüüpi pill, mida mängisid põhiliselt mehed. Kitarat näpiti parema käe või plektroniga. Seda pilli kasutati pikemate poeemide saatepillina, aga ka soolomänguks.
Kitarood on inimene, kes laulab ja mängib kitarat.
Lauto:
Lauto on näppekeelpillide hulka kuuluv keelpill.

Lauto

Lautol on mitu kuju. Erinevused on suuruses ja keelte arvus. Instrumendi sõrmlaud ehk krihvlaud on jaotatud krihvideks, millel vasaku käega fikseeritakse helikõrgus. Lautol on lühike, iseloomuliku tahapoole pööratud häälestusosaga kael, topeltkeeled ja ümar mandlikujulise kaanega kõlakorpus.
Lauto kõlalaud valmistatakse hästi kõlavast puidust, tavaliselt kuusest. Tagakülg valmistatakse kõvast puidust, näiteks vahtrast, kirsipuust, eebenipuust või roosipuust.

Ajalugu

Lauto arvatakse pärinevat Mesopotaamiast. 17. sajandil eKr valmistatud keraamilisel plaadil on leitud varaseima algelise 2-3 keelega lautosarnase muusikariista kujutis. See plaat asub tänapäeval Bagdadis muuseumis.
See muusikariist jõudis peagi Vana-Egiptusesse. Seal kasutati 2 keelega lautosid, mis olid valmistatud kilpkonna kilbist ja kaetud pealt nahaga, milles oli 6 kõlaava. Pillikael oli umbes 32 cm pikk ja mõnikord oli selle otsa nikerdatud hane- või pistrikupea. Seda pilli mängiti lipitsaga.
Pika kaelaga lauto ilmus Vana-Kreekasse 4. sajandil eKr. Vanad kreeklased nimetasid lautot panduuraks. Kreekast levis lauto Etruuriasse ja Rooma. Roomlased hindasid lautosid nagu teisigi keelpille kõrgelt. 5. sajandil mängiti lautot Bütsantsis ja Liibüas. 10. sajandil jõudis see Indiasse.
Tänapäeva lauto on otseselt arenenud araabia pillist, mille nimi oli uud. See oli lühikese kaela ja 4 keelega pill, mida mängiti lipitsaga. Mekas tunti seda juba 6. sajandil. See oli häälestatud kvartidesse. Mekas lisati pillile veel 2 keelt. Euroopasse tõid udi maurid Hispaania vallutamise ajal, kuid teistesse Euroopa maadesse jõudis see alles 13. sajandil.

Hendrick ter Brugghen. Noor naine lautot häälestamas (1626–27)

Araabia keelest tuleb ka pilli nimi. Nii sõnad "ud" kui "lauto" pärinevad araabia sõnast العود (al'ud), mis tähendab puitu.
Keskaegne lauto oli meloodiline muusikariist. Seda mängiti hanesulest lipitsaga. Mängida sai üht muusikaliini, akordidega kadentsides ja fraaside lõpul. Ent 15. sajandil hakati lautot mängima sõrmedega ja see võimaldas mängida mitut partiid korraga. Nii kujunes lauto polüfoonilise häälega sooloinstrumendiks.
16. sajandi lautol oli 6 keelt, aga sajandi lõpuks koguni 10. Kasutati 7 liiki lautosid. Renessansi ajal tunnustati lautot teistest muusikariistadest rohkem, ta oli populaarseim soolopill ja suurepärane partner laulu saateks. Enne 16. sajandit oli lauto tavaliselt ansamblipill, aga 16. sajandil sai ta soolopilliks.
18. sajandil hakkas huvi selle pilli vastu raugema ja alates 19. sajandist on seda mängitud harva

Gittern:
Gittern on suhteliselt väike kitarrisarnane näppekeelpill. Gittern arenes välja umbes 13. sajandil ja selle tõid Euroopasse Hispaania maurid. Saksamaal tunti seda nimetuse quinterne, Hispaanias guitarra ja Itaalias chitarra all. See oli populaarne instrument 14. sajandi laulikute ja amatöörmuusikute seas ning sai kiiresti suurema mõjuvõimu kui citola. Hiljem gitterni populaarsus siiski langes, tehes ruumi suurematele pillidele lautole ja kitarrile.

Nailonkeeltega kitarr:
Igat liiki kitarr, mille keeled on tehtud nailonist. Selle kitarri keeled on pehmemad ja ei tee nii kiiresti näppe valusaks.
Kitarri keeled:
Kitarri keeled võivad olla, kas metallist või nailonist. Nailonist keeled on pehmemad, samas algsed kitarrikeeled olid/on metallist.
Võimalikud probleemid kitarrimängimisel:
Sõrmeotsad lähevad valusaks:
Kuna tavalise Hispaania kitarri ja ka teiste näppekeelpillide keeled on metallist, siis võivad keeled tekitada näpuotstesse sooni ja teha sõrmeotsad valusaks. Seetõttu tuleks neid pille mängida vahepeal pause tehes. Need kes on rohkem mänginud, need saavad kauem mängida, sest neil ei lähe sõrmeotsad nii valusaks.
Kui sõrmeotsad on valusad, siis pane pill käest ära ja suru sõrmeotsad tugevasti vastu krobedat pinda ning nühi kuni sõrmeotsad ei ole enam valusad.
Kui valu ei lähe üle ja sõrmeotsad on ikka veel valusad, siis lõpeta tänaseks pilli mängimine. Lõpeta näppekeelpillide mängimine niikauaks kuni sõrmeotsad ei ole enam valusad.
Igal pillil on erinev kõla:
Iga pilli kõla on natukene erinev ja sinna pole midagi parata. See kehtib absoluutselt kõikide maailma pillide puhul ning seda nimetatakse tämbriks ehk kõlavärviks.
Käsi või käed valutavad:
See tähendab, et sa oled liiga kaua pilli mänginud. Käsi on olnud liiga kaua keeltel sundasendis. Pane pill nii kauaks ära kuni valu üle läheb.
Kui valu ei lähe üle, siis lõpeta niikauaks pilli mängimine kuni valu üle läheb.
Ei kuule elektrikitarri heli:
Sellel võib olla mitu põhjust. Esiteks kontrolli, kas elektrikitarr on ühendatud võimendiga. Elektrikitarri ei saa ilma võimenduseta mängida, sest elektrikitarril ei ole kõlakoda. Üks võimalus siiski on suru kitarri pea (see ots, kust saab keeli kruttida) vastusena või kappi ja saad akustika ilma elektrita kätte.
Teiseks põhjuseks võib olla see, et heli on maha keeratud. Kontrolli ega heli nullis ei oleks. Kõigepealt kontrolli seda oma kitarril ja siis võimendil. Heli peab olema mõlemal nullist kõrgemal.
Kuidas tekitada vibratsiooni:
Vibratsiooni tekitamiseks tuleb tavalisel kitarril vajutada keeltele ning samal ajal liigutada neid üles-alla. Ka elektrikitarril saab seda teha samamoodi, kuid elektrikitarril on ka teine võimalus. Selleks tuleb vibraator kerida keelte kõrval asuvasse keermega auku. Vibraatorit tuleb üsna tugevasti vajutada ning tekib vibratsioon. Kuid liiga tugevasti vibraatorit vajutada ei tohi, sest muidu võib kitarri sees olev keerme koht (see kuhu vibraator sisse keeratakse) katki minna.
Elektrikitarri heli muutmine:
Elektrikitarri heli saab muuta kitarri peal väikest lülitit liigutades ja nuppe keerates. Lisaks sellele on mõningatel võimenditel nupud mida keerates ja/või sisse/välja lülitades saab heli muuta.

Olulised asjad inimeste elus

Inimeste elus on põhilised mõned asjad.

- Õnn ja õnnelikkus

- edutunne

- enesega rahulolu

- sisemine (emotsionaalne) tasakaal

- olla (vähemalt enda arvates) hea inimene

- tunda ennast väärtusliku ja vajalikuna

- leida oma elu siht, suund ja eesmärk

- väärtused
- positiivsus

Sotsiaalselt:

- Perekond

- Töö-, koolikaaslased

- Sugulased, sõbrad

Isiklikult:

- Tervis

- Suhted inimestega ehk sotsiaalne tervis
- Elu Mõte

- Inimesed peavad aktsepteerima sind sellisena nagu sa oled.

Aitäh!