Maakunst

Jump to navigation Jump to search

"Spiral Jetty", autor Robert Smithson, aprillis 2005

Maakunst (inglise keeles land art) on 1960. aastate lõpus tekkinud kunstivorm, milles kunstilise kujundamise materjaliks on maastik.

Maakunst võib seisneda nii vaid väikeste muudatuste tegemises loodusobjektidele ja maastikele kui ka hõlmata suuri maa-alasid ümberkujundavaid projekte. Maakunsti vormideks on näiteks pinnase ümberpaigutamine, kraavide kaevamine ja kivide kuhjamine. Mitmed maakunsti viljelejad on saanud loomingulist inspiratsiooni eelajalooliste tsivilisatsioonide maapinnajoonistustest.

Tuntuimad esindajad on Michael Heizer, Richard Long, Robert Morris ja Dennis Oppenheim.

Opkunst

Jump to navigation Jump to search

Victor Vasarely

Opkunst, ka optiline kunst (inglise keeles optical art) on 1960. aastatel abstraktsest kunstist välja arenenud maalisuund.

Opkunsti viljeleti 1960. aastatel peamiselt USA-s ja Lääne-Euroopas.

Kunstisuund keskendub peamiselt optiliste efektide loomisele. Lihtsate geomeetriliste kujundite ja värvi- või valguskontrastide abil püütakse edasi anda ruumilist muljet või liikumist.

Opkunsti tähtsaim esindaja ja n-ö kunstisuuna isa on Victor Vasarely. Teised tuntud esindajad on näiteks J. Le Parci, Bridget Riley ja J. R. Soto.

Opkunst on tugevalt mõjutanud tänapäeva moe-, tarbe- ja eriti reklaamikunsti.

Minimalism muusikas

Minimalism (muusika)

Jump to navigation Jump to search

Minimalism on muusikasuund, milles muusikat luuakse väga väheste muusikaliste vahenditega, peamiselt üksikute muusikaliste ideede (järkjärgulise, astmelise) kordamise abil pika aja jooksul.

Minimalistlikku muusikat hakati looma 1960. aastate alguses.

Tuntuim minimalismi esindaja ja üks selle loojaid on Steve Reich. Ta kasutas esimesena eksperimentaalseid tehnilisi võtteid, kus lasi linditsüklitel omavahelisest faasist kergelt välja libiseda ("It's Gonna Rain", 1966).

Kiiresti hakkasid minimalismist huvituma ka traditsioonilisse klassikalisse muusika ringkonda mittekuuluvad inimesed, mis omakorda nõudis heliloojatelt mahukamaid teoseid.

Teise tuntud minimalisti Philip Glassi lavatriloogia ("Einstein on the Beach", "Satyagraha", "Akhnaten") 1970-ndate lõpus ja järgmise kümnendi alguses tõi tema loodud muusikasse avangardismi alged. 21. sajandil käsitletakse minimalismi, avangardismi ja elektronmuusikat koos.

Minimalism kunstis

Minimalism on stiil, vool ja suund kunstis, kirjanduses, muusikas ja arhitektuuris, mille iseloomulikuks tunnuseks on võimalikult vähene kaunistuste, ilustuste ja detailide kasutamine ning keskendumine ainult hädavajalikule. 

• 
  
  

Kunst, disain ja arhitektuur

Kazimir Malevitš "Must Ruut" (1915)

Kuigi minimalismile ehk minimaalkunstile omaseid jooni – lihtsust, askeetlikkust, selgust – võib leida juba Vene konstruktivistide loomingus, loetakse traditsiooniliselt minimalismi "alguseks" 1964. aastat, mil esmakordselt eksponeeriti Dan Flavini minimalistlikku installatsiooni "Monument V. Tatlinile", mis oli neoonvalgustitest loodud konstruktsioon, pühendatud vene konstruktivistliku suunda esindavale kunstnikule.

1960. aastate kunstis vastandus minimalism populaarsele abstraktsele ekspressionismile, selle vaba eneseväljenduse ideele. Minimalistlik kunstiteos on teos iseeneses, sellel puudub tavaliselt sümboolne või narratiivne tähendus ja sisu. Sageli kasutati lihtsaid geomeetrilisi kujundeid, kompositsioonid on lihtsad, puhtad.

Minimalismi võib lugeda üheks opkunsti eellaseks.

Minimalismi kujutavas kunstis on Barbara Rose'i eeskujul nimetatud ka ABC-kunstiks.

Arhitektuuris on kuulsaim minimalistliku idee kandja Mies van der Rohe, kes on tuntud minimalismi põhiidee "Less is more" ("Vähem on rohkem") populariseerijana.

Minimalistlik sisekujundus on paljus inspireeritud Jaapani traditsioonilisest sisekujundusest. Kasutatakse lihtsaid (geomeetrilisi) vorme, avatud ruumi, tihti musta ja valget, dekoratsioone ja kaunistusi on minimaalselt. Viimase kümne aasta jooksul on minimalistlik sisekujundus taas olnud populaarne kogu maailmas.

Action painting ehk tegevusmaalikunst

Action painting

Jump to navigation Jump to search

Action Painting

Action painting (tegevusmaal, tegevusmaalikunst) on termin, mida kasutas esimesena (1952. aastal) kriitik Harold Rosenberg, iseloomustamiseks kunstistiili, mille puhul on teose loomise protsess võrdselt oluline või olulisemgi lõpptulemusest.

Action painting on tihedalt seotud abstraktse ekspressionismiga. Väga oluline on teose loomise protsess. Pollock leiutas aastatel 1946–1947 dripping-tehnika ('tilgutamine'), mis muutis teoste loomise lausa etenduseks. Tehnika seisneb selles, et värv niristatakse lõuendile. Oma suuremõõtmelisi teoseid luues kinnitas kunstnik, et see, mis lõuendile jõuab, ei ole teos, vaid tegevus.

Kunstnikud

• Jackson Pollock (1912–1956) action paintingu tuntuim esindaja.
• Willem de Kooning (1904–1997)
• Franz Kline (1910–1962)

Tegevuskunst

Jump to navigation Jump to search

Tegevuskunst on üldnimetus etenduslikkudele kunstivormidele, mis said alguse 1960. aastatel. 

Mõne kunstistiili (nt 1950. aastatel tekkinud action painting) viljelemist, kus tulemuses on oluline osa teose tekke protsessis, on loetud samuti tegevuskunsti hulka.

Tegevuskunsti liigid

• Performance
• Happening
• Action painting

Ekspressiivne ehk lüüriline abstraktsionism

Jump to search

Ronnie Landfield "For William Blake" (1968)

Ekspressiivne abstraktsionism ehk lüüriline abstraktsionism on üks abstraktsionismi vormidest, mille eesmärk on tunnete ja meeleolude väljendamine värvide, rütmide ja erinevate pindade abil.

Ekspressiivse abstraktsionismi esindajateks on Vassili Kandinsky ja Paul Klee.

Geomeetriline ehk konstruktiivne abstraktsionism

Geomeetriline abstraktsionism

Jump to navigation Jump to search

Geomeetriline abstraktsionism; ka konstruktiivne abstraktsionism on üks abstraktsionismi vormidest, kus väljendusvahendiks on teatud kindlad geomeetrilised vormid, värvid ja rütm.

Geomeetrilise abstraktsionismi rajajaks oli Kazimir Malevitš ja Piet Mondrian.

Geomeetrilise abstraktsionismist kasvas välja suprematism, samuti peetakse selle suuna hilisemaks avaldusvormiks 1950. aastatel väljakujunenud opkunsti.

Maalilisejärgne abstraktsionism

Jump to navigation Jump to search

Maalilisejärgne abstraktsionism on suuri puhtaid värvipindu kombineeriv laad maalikunstis, tekkis 1960-ndatel.

Mõiste võttis kasutusele kunstikriitik Clement Greenberg (1909–1994), propageerimaks abstraktse ekspressionismi jõulisele maalilisusele vastanduvat lineaarset ning korrastatumat abstraktsionismi, mis kasvas välja abstraktse ekspressionismi nn meditatiivsemast suunast (Mark Rothko, Barnett Newman).

Taotleti värviväljade terviklikkust, maali ühtsust ja korrapära. Peamised esindajad: Morris Louis, Kenneth Noland, Frank Stella, Ad Reinhardt, Josef Albers.