Heimatstiil

Esimese Eestis õppinud arhitekti Robert Natuse kodu Tallinnas Seene 8 (1927)

Heimatstiil on Saksamaal 19. sajandi lõpul väljakujunenud arhitektuuristiil, mille tippaeg oli 1885–1910. Heimatstiil sündis reaktsioonina valitsevale uusgootikale, uusrenessansile ja uusbarokile; mujal Euroopas kujunes sarnaselt juugend ehk art nouveau. 

Valitses püüd muuta inimese elukeskkonda uute materjalide ja paindliku ruumijaotusega, lähtudes loodusest, idealiseeritud maaelust ja rahvakunstist. Ehitati loodusse sulanduvaid aiaga villasid, kus esimesel korrusel paiknesid vestibüüli ümber eluruumid, teisel korrusel magamistoad. Väliskujunduses kasutati tornikesi, erikujulisi viilusid, erkereid jt ehiselemente. 

Heimatstiil esines ka väljaspool arhitektuuri. Kirjanduses esindasid seda Gerhart Hauptmann ja Hermann Sudermann, kunstis õhulisi loodusvaateid ja külastseene maalinud Otto Modersohn, Fritz Mackensen ja teised.

• 
  
  
• 
  
  
• 
  
  
• 
  
  

Heimatarhitektuur Eestis

Eestiski leidub heimatarhitektuuri näiteid, mitmed tuntumad neist Tartus. Üks tuntumaid on Georg Hellati projekteeritud Eesti Üliõpilaste Seltsi maja aadressil J. Tõnissoni 1 (1902). Samuti esindavad heimatstiili korporatsiooni Neobaltia hoone, praegune Saksa Kultuuri Instituudi maja Kastani 1 (aiandusarhitekt W. v. Engelhardt, 1903); villa Vanemuise 54, kunagine Eesti Televisiooni Tartu stuudio ja praegune korporatsiooni Fraternitas Estica konvent (F. Kangro, 1912); E. von Löwis of Menarile ehitatud hooned Era tänav 1 (Tartu linnaarhitekt Viktor Kessler, 1912) ja Era 2 (Riia insener ja arhitekt F. Granntz, 1912); naistearst K. A. Pfaffi tellimusel valminud elamu Kalevi 13 (V. Kessler, 1913). Samast perioodist pärinevad ka heimatstiilis hooned Pargi 6, Oru 1 ja Õpetaja 10. 

1920. aastail ehitati heimatvillasid Tammelinnas. Mitme hoone juures said eeskujuks sammastele toetuvad rõdud Kalevi tänav 13 hoone keskosas: neid matkisid Elva tänav 13, 15, 8 jt. Sama stiili esindavad vahvärkehitised Elva tänav 3, Riia 71 jt

Lombardia romaani stiil

Jump to navigation Jump to search

Cremona toomkirik

Lombardia romaani stiil on Põhja-Itaalias 9. ja 10. sajandil kujunenud arhitektuuristiil.

Piacenza toomkirik

Lombardia stiili kandjateks oli Como järve saare järgi Commancini nime kandev ehitusmeistrite gild.

Üheks Lombardia stiili iseloomustavaks tunnuseks on apsiidivõlvi kohale ehitatud räästagalerii. Ka on Lombardia romaanis stillis kirikutel fassaad ehitatud tihti oluliselt kõrgemaks katuse tasapinnast.

Lombardia stiili parimaid näited on:

• Sant' Ambrogio kirik Milanos
• San Michele kirik Pavias
• Parma toomkirik
• Piacenza toomkirik
• Cremona toomkirik

Valgusinstallatsioon

Valgusinstallatsioon on kunstis installatsioon, mille puhul kasutatakse valgusteid.

Valgusinstallatsioonide esimesi kautuselevõtjaid oli Dan Flavin 1960. aastail.

Installatsioonikunst

Jump to navigation Jump to search

Rachel Whitread: Embankment, Tate Modern, London

Allan McCollum: The Shapes Project, 2005/06

Installatsioonikunst (inglise keele sõnast install, 'paigutama, asetama') on kunsti liik, milles tavaliselt esitatakse vaatajale mingit valmispaigaldatud ruumilist kompositsiooni. Lisaks sellele on levinud heliinstallatsioonid ja videoinstallatsioonid, milles esitatakse vastavalt helisid või videomaterjali.

Tihti on installatsiooni raske eristada (tänapäevasest) skulptuurist. Klassikalises mõttes valmistatakse skulptuure kas modelleerides (savi), valades (pronks) või välja puhastades (marmor), installatsioon võib aga koosneda lihtsalt ruumis asuvatest omavahel kombineeritud esemetest. Tänapäevase skulptuuri puhul on vahetegemine keerulisem, see sõltub pigem autori või vaataja otsustusest (vt ka institutsionaalne kunstiteooria). Mõne traditsiooni kohaselt loetakse installatsioon ruumiga seotuks, samas kui skulptuuri võib põhimõtteliselt eksponeerida suvalises ruumis. Ka see eristus on paljudel juhtudel vaieldav.

Installatsioonil võib puududa objekt kui selline, nn videoinstallatsiooni korral esitatakse vaatajale videokujutisi. Erinevalt videokunstist moodustub installatsioon ruumis koosmõjus ruumi, teiste videote või mingite objektidega, videokunstis on teos video ise. Heliinstallatsioon erineb muusikateosest tavaliselt selle poolest, et oluline ei ole mitte helidest tekkiv meloodia või rütm, vaid moodus, kuidas helid üksikult ja koos kõlavad, kuidas toimub nende omavaheline interaktsioon.

Environment hõlmab erinevalt installatsioonist kogu ruumi või ruumiosa. Tihti sisaldavad environment'id ka installatiivseid elemente.

Läänegootide kunst

Jump to navigation Jump to search

Capela de São Frutuoso Bragas, Portugalis

San Pedro de la Nave raiddekooriga kapiteel

Läänegootide kunst on läänegootide kuningriigi (tänapäeva Lõuna-Prantsusmaa, Hispaania ja Portugali) aladel 5.–8. sajandil loodud kunst. Läänegootide kunstis liituvad kohalik provintsiaalrooma kunstitraditsioon ja Bütsantsi mõjud, metallehistöös kasutatakse germaani hõimude rahvasterännuaegse kunsti tehnikaid, kuid ornamentika taime- ja loomamotiivid pärinevad pigem Vahemere maadelt ja idamaadest.

Ajaliselt on läänegootide kunst samaaegne merovingide kunstiga. Inglise keelt kõnelevates maades võidakse paigutada läänegootide kunst rahvasterännuaegse kunsti hulka, kuid enamasti loetakse see eelromaani kunsti üheks haruks. Ajaliselt järgneb selles piirkonnas läänegootide kunstile mosaraabia kunst, mis on mauri kunsti üks periood. 

• 
  
  
• 
  
  

Arhitektuur

Läänegootide arhitektuuri iseloomustavad ehitised olid enamasti väikesemõõdulised, kuid silmapaistvalt hästi tahutud kantkividest müüritisega, mis mõnikord vaheldub roomapärase tellislaoga, nelinurkse välisseinast eenduva apsiidiga ja iseloomulike hoburaudkaarsillustega. Ruumid on kaetud sageli kivist laotud aamvõlvidega ja kuppellagedega nelitise kohal. Tugedena ja eendtugedena kasutatakse korintose kapiteelidega sambaid ja pilastreid. 7. sajandist pärit sakraalhooned, näiteks Baños de Cerrato San Juan Bautista kirik (661), olid basilikaalse üldkavatisega ja kujult lühikesed ning laiad. Hooned olid kaunistatud rikkaliku raiddekooriga, milles valitsevad taime- ja loomamotiivid.

• 

  Baños de Cerrato San Juan Bautista kirik
• 

  San Juan Bautista kiriku aken
• 

  San Pedro de la Nave kirik
• 

  San Pedro de la Nave pealööv vaatega itta
• 

  Braga San Fructuoso kabeli sisevaade
• 

  Raiddekooriga kapiteel

Teised kunstiliigid

Kotkakujulised fiibulad 6. sajandist, omataoliste hulgas ühed kõige kaunimad leitutest

Kuningas Rekkeswinthi votiivkroon Guarrazari aardest. (R)ECCESVINTHUS REX OFFERET tuleb kokku rippuvatest tähtedest

Läänegootide kunstis oli olulisel kohal metallehistöö ja kullassepakunst, kuulsaimad näited on Guarrazari aardeleiust pärit läänegoodi kuningate votiivkroonid ja ristripatsid. Hauapanustena on leitud ehteid, nagu sõrmused ja ristid, rõivaaksessuaare, nagu looma- ja linnukujulised fiibulad, panustehnikas vööpandlad ja naastud.

Arheoloogilises materjalis on leitud hauapanustena kauneid klaasist pudeleid ja salvinõusid, samuti kasutati klaasi metallehete kaunistamiseks oterdis- ja kärgsulatistehnikas.

Läänegootide kuningriigi skriptooriumides kasutati läänegoodi kirja, läänegoodi illumineeritud käsikirjalistest raamatutest ainsana on säilinud Verona katedraali Libellus Orationum (Verona, Cathedral, Biblioteca Capit. Cod. LXXXIX), palvetekste sisaldav liturgiline raamat 7. sajandi lõpust või 8. sajandi algusest^[

Sotsialistlik realism

---

Sotsialistlik realism on leninistlik-stalinistlik kunstivool. Sotsialistlik realism oli Stalini ajal Nõukogude Liidus ainus ametlikult lubatud kunstivool.
Sotsialistlikku realismi määratleti Nõukogude Liidus ja teistes kommunistlikes riikides kui realismi,

Lühiajalugu

Sotsialistlikule realismile kõige lähedasem kunstivool on uusklassitsism, eriti arhitektuuris. 19. sajandi vene kirjanduses oli samuti teatud stiiliks kujutada elu ja inimesi võimalikult lihtsalt. Sotsialistliku realismi esimeseks näiteks ja eeskujuks toodi kirjanduses kõige sagedamini Maksim Gorki romaani "Ema". Sotsialistliku realismi kujunemist mõjutasid ka peredvižnikud, Ilja Repini ja teiste kunstnike tööd.
Pärast oktoobrirevolutsiooni ja bolševike võimu kindlustumist jäi kunstilooming ligi aastakümneks Nõukogude Liidus ametlikult suunamata. Kunstnikud, kirjanikud, heliloojad jt loomeinimesed said tegutseda suhteliselt vabalt. Kunstivooludest pälvis suuremat tähelepanu futurism, tegutsesid mitmesugused loomeinimeste rühmitused, koolkonnad; esitati manifeste jne. Üheks väljapaistvamaks luuletajaks sellest perioodist oli Vladimir Majakovski.
1929. aastal saadeti Nõukogude Liidus laiali ja keelustati kõik kunstirühmitused ning kehtestati ainukeseks loominguliseks meetodiks sotsialistliku realismi meetod. Rühmituste, koolkondade ja muude ühingute asemele asutati igas tolleaegses liiduvabariigis Kunstnike Liit, Kirjanike Liit, Heliloojate Liit jt loomingulised liidud. Vastavate liitude liikmetele anti edaspidi mitmesuguseid privileege; näiteks võisid nad elada ka vabakutselistena, ilma töökohustuseta. Peamiseks tingimuseks oli sotsialistliku realismi viljelemine.
Kunstiloomingule rakendati range järelevalve ja tsensuur.
Paljud loomeinimesed olid selleks ajaks juba Nõukogude Liidust lahkunud, küüditatud, sunnitöölaagritesse saadetud või hukatud. Paljud said jätkata meelepärase loomingulise tegevusega üksnes salaja. Mitmed loobusid üldse ja läksid teistele elualadele.
Sotsialistlikku realismi tõlgendati vastavalt partei otsustele. Polnud kindlaid ega üheseltmõistetavaid reegleid ega eeskirju; igal hetkel võis iga loomeinimene sattuda "kriitika" alla ja saada pagendatud. Aeg-ajalt korraldati suurejoonelisi kampaaniaid ühe või teise kunstiteose kritiseerimiseks, millele alati järgnesid laiaulatuslikud repressioonid.
Looming muutus ülimalt lihtsaks, plakatlikuks; Nõukogude Liitu, sotsialismi ja Stalinit ülistavaks propagandaks.
1960. aastatel hakkas Nõukogude Liidu mitmetes piirkondades toimuma järkjärguline ideoloogilise surve leevendumine. Sotsialistliku realismi mõistet hakati tõlgendama vabamalt; võimalikuks sai ka teiste kaasaegsete kunstivoolude tutvustamine ning järk-järgult ka viljelemine.
Samal ajal toimus ka kommunismi tõlgendamisel lahknemisi. Mitmetes Euroopa kommunistlikes parteides hakati eemalduma rangelt Moskva-meelsest ideoloogiast. Aastal 1963 avaldas Roger Garaudy, üks tolleaegse Prantsuse Kommunistliku Partei juhtfiguure, raamatu "Piirideta realism", milles ta marksismi klassikutele tuginedes tõestas, et ka modernism võib olla realism.
Need ja paljud teised tegurid viisid sotsialistliku realismi kui kunstivoolu lagunemisele juba enne Nõukogude Liidu lagunemist.
Praegu viljeletakse sotsialistlikku realismi vaid Põhja-Koreas ning teatud žanride puhul ka Hiina Rahvavabariigis.
Postmodernistliku ilminguna viljeletakse sotsialistliku realismi elementidega kunsti kui campi ka mujal maailmas. (Eestis näiteks Wimberg jt.)

Sotsialistlik realism Eestis

Koos Nõukogude Liidu okupatsiooni ja anneksiooniga kehtestati ka Eesti NSV-s samasugused tingimused sotsialistliku realismi viljelemiseks. Kõige tugevamalt ilmnesid selle tulemused 1950. aastatel. Stalini võimu viimastel aastatel mõisteti enamik Eesti prominentseid kultuuritegelasi hukka kui "kodanlikud natsionalistid" ning püüti partei diktaadile alluvate inimeste abil kujundada Eestis uus kultuurimaastik, kus domineeriks "hea ja ideaalilähedase" nõukogude elu ülistamine ning selle võrdlus "allakäinud ja mandunud" kodanliku korraga.

Iseloomulikke teoseid

• Kirjandus
  • Hans Leberechti jt romaanid.
  • Juhan Smuuli, Ralf Parve, Manivald Kesamaa jt luule.
• Muusika
  • Eugen Kapi ja Gustav Ernesaksa ooperid.
• Kujutav kunst 

Galerii

Lenin

• 

  "Lenin punases ehas", Boris Vladimirski
• 
• 

Stalin

• 

Harilik elu

• 

  "Kaevur"

Skulptuur

• 

  Vera Muhhina "Tööline ja kolhoositar"