Konseptuaalkunst ehk konseptualism

Kontseptuaalkunst ehk kontseptualism

Kontseptuaalkunst (kontseptualism, ideekunst; kontseptsioon 'käsitlus', 'vaadete süsteem') on kunstivool, millele on kõige tähtsam idee.
Kunstis on alati hinnatud ka ideid. Kontseptuaalkunstis jõuti aga sinnamaani, kui teoste tegemisest loobuti ja keskenduti ainult teoseideede esitamisele.

Ajalugu

Juba tuntud minimalist Sol LeWitt väitis 1967. aastal, et idee või kontseptsioon on kunstis kõige tähtsam ja et see, kuidas teos välja näeb, ei ole eriti oluline.
Kontseptualismi alguseks võib pidada 1958. aastat, kui Pariisis Iris Clert'i galeriis toimus näitus "Tühjus". Näituse külastajad leidsid eest täiesti tühja galerii.

Tunnusjooned

Ideid esitati tihti skeemide, jooniste või fotomontaažide abil. Kõike püüti edasi anda võimalikult primitiivselt.
Kunst koosneb ideest; milline see idee on, ei ole aga eriti tähtis. Samuti peetakse lugu idee ülimast lihtsusest ja sellest, et idee ei peagi ilus olema.
Oma sõnade järgi püüdsid kontseptualistid kriitikutest kui parasiitidest vabaneda ja ise oma teoseid sõnastada.

Tsitaate

„

Kui keegi ütleb, et miski on kunst, siis see ongi kunst.

“

Donald Judd

„

Kontseptualistid on pigem müstikud kui ratsionalistid. Nad jõuavad lahenduseni, kuhu loogika abil ei jõua.

“

Sol LeWitt

Kuulsamaid kontseptualiste

Marcel Duchamp

Marcel Duchamp (1887–1968) oli esimene tõeline kontseptualist.

Joseph Kosuth

Joseph Kosuth (sündinud 31. jaanuar 1945) on mõjukaim kontseptuaalkunstik.
Kosuth maalis definitsioone entsüklopeediatest. Tema tuntuim teos on "Üks ja kolm tooli", mis eksponeerib tavalist vabrikus valmistatud tooli, fotot sellest toolist ja fotosuurendust tooli definitsioonist. Seda Kosuthi teost näib vaatajalt küsivat, mis annab paremini edasi tooli olemust. On ese, pilt sellest ja definitsioon samaväärsed?
1965. aastal alustas ta taiestega, milles pani kokku neoontorud, fotod ja sõnad. 1969. aastast alates asus ta eksponeerima reklaamtahvleid ja ajalehtede reklaamilehekülgedelt pärit lausekatkeid.
1969 avaldas ta raamatu "Kunst pärast filosoofiat" (Art after Philosophy), miles ta võttis kokku kontseptualistliku kunsti põhimõtteid.
Kosuthi arvates peab olema kunsti defineerimine tautoloogiline, sest kunst peab ennast ise tõestama.

Keel & Kunst

Keel & Kunst (Art & Language) oli Briti kunstirühmitus, mis tegeles kunstilingvistika analüüsimisega ning vastas kunsti kaudu kriitikale.

John Baldessari

John Baldessari (sündinud 17. juuni 1931) maalis musti ja valgeid maale, kuhu oli korralike tähtedega maalitud tema mõtted kunstist.

Arman

Prantsuse päritolu ameerika kunstnik Arman (Armand Pierre Fernandez; 17. november 1928 – 22. oktoober 2005) kuhjas kõikvõimalikke esemeid ja nimetas nendest tekkinud hunnikuid akumulatsioonideks. Lõpuks teatas ta: "Täna hommikul signeerisin ma oma suurima akumulatsiooni – New Yorgi linna."

Joseph Beuys

Joseph Beuys

Sakslane Joseph Beuys (12. mai 1921 – 23. jaanuar 1986) oli performance'ikunstnik, kontseptualist ja poliitik, kes korraldas galeriides loenguid, kus ta selgitas oma seisukohti tahvlite peal. Talle kuulub ka kuulus ja paljukasutatud lause, et "igaüks on kunstnik". Tema seisukoht seejuures on aga, et loovus avaldub kõigis inimeste tegevusvaldkondades ja et iga inimene on võimeline millegi loomiseks.
Tema tuntuim performance on "Kuidas seletada pilte surnud jänesele".

Sol LeWitt

Sol LeWitt (9. september 1928 – 8. aprill 2007) lõi äärmiselt naturaalseid materjale kasutades võrgustikke ja mooduleid, mis olid kõige lihtsamate geomeetriliste vormidega.

Donald Judd

Donald Judd (3. juuni 1928 – 12. veebruar 1994) oli Ameerika kontseptualist ja minimalist, kelle loomingule oli tavapäraseks metalli kasutamine ja järgnevuste otsimine. Nagu paljud teised minimalistid, lasi ka Judd tihti oma teosed jooniste alusel professionaalidel valmistada. see kattus ka ühe kontseptualismi tingimusega, mis väitis, et teose valmistamine on väheoluline protsess võrreldes teose idee loomisega.

On Kawara

On Kawara (sündinud 1. veebruaril 1933) on Jaapani kontseptuaalkunstnik, kes elab alates 1965. aastast New Yorgis.
Temale on iseloomulikuks kuupäevamaalide sari, kus iga järgneva kuupäeva juures on ka samast päevast pärinev ajalehe väljalõige.
Ta lasi postkaartidel välja sarja, mida ta iga päev kellelegi saatis ja kuhu oli peale märgitud tema täpne ärkamise kellaaeg.

Teisi kontseptualiste

• Terry Atkinson
• John Baldessari
• Michel Baldwin
• Robert Barry
• Sebastian Bieniek
• Mel Bochner
• David Bainbridge
• Daniel Buren
• Hans Haacke
• Harold Hurrell
• Alan Kaprow
• Yoko Ono
• Denis Oppenheim
• Nam June Paik
• Wolf Vostell
• Lawrence Weiner

Tagajärjed

+ Aitas hoogustada üldist kunstielu.
+ Fotomaterjalide ilmumine tippgaleriide seintele.
+/- Hävitas viimasedki kunsti piirid.
- Selle vooluga ei saanud kaua tegeleda, kuna varsti oli inimeste üllatamine millegi uuega väga raske.

Estetism

Estetism oli 19. sajandi Euroopa kunstivool, mis rõhutas kirjanduses, kunstis ja tarbekunstis rohkem esteetilisi väärtusi kui sotsiopoliitilisi teemasid. Üldiselt esindas see kunstivool samu väärtusi, mida sümbolism ja dekadentlik liikumine esindasid Prantsusmaal või decadentismo Itaalias.

Seda iseloomustas lause,et kunst on kõrgeim tegelikkus. Ja ilus on parem kui hea ehk esteetika asemel on tähtis eetika.

Anarhofuturism

Anarhofuturism on kirjandus- ja kunstivool, mis organiseerus 1910 ("Võidusõiduauto on kaunim Samothrake Nikest"). Anarhofuturismile, millele avaldas mõju revolutsioonivõitlus, on iseloomulik anarhistlik mässuvaim, püüe epateerida kodanlast. Anarhofuturistide loomingut iseloomustab anarhistlik ideelis-esteetiline karakteristika. Anarhofuturismile on omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine; eesmärgiks seati uue, industriaalsele tsivilisatsioonile vastava kirjanduse loomine. Kõrvuti uue elutunde kajastamisega taotlevad anarhofuturistid poeesia väljendusvahendite rikastamist, kasutavad rohkesti varem ebapoeetiliseks peetud väljendeid ja kujundeid. Poeesias hülgasid anarhofuturistid loogilise mõttearenduse ja eiravad tihti keelereegleid. Seda iseloomustab traditsioonilise süntaksi eiramine ja julge, kõlaefektidele rajatud sõnajärjestus. Poeetilise elamuse saavutamiseks püüavad nad toetuda üksiku sõna vahetule mõjule. Värssidesse põimitakse märke, valemeid ja sümboleid. Proosale on iseloomulik katkendlik ja närviline telegrammstiil.

Ühisjooni anarhofuturismiga on ka küberpungil.

AnarhofuturisteRedigeeri

• A. Bidbei
• David Burljuk
• Freeman Dyson
• Elena Guro
• Velemir Hlebnikov
• Eric Hughes
• Vasili Kamenski
• Aleksei Kruchenyh
• B. Lifšic
• Timothy C. May
• Jude Milhon
• Lawrence Person
• Tolstoi Rostovtsev
• Bruce Scheiner

Anarhofuturistlikke teoseidRedigeeri

TähtteoseidRedigeeri

• Cory Doctorow, Down and Out in the Magic Kingdom
• Warren Ellis ja Darick Robertson, Transmetropolitan
• Nancy Kress, Beggars in Spain
• Ken MacLeod, The Star Fraction ja The Stone Canal
• Tad Williams, Otherland seeriad
• M.T. Anderson, Feed
• Richard K. Morgan, Altered Carbon ja Broken Angels

RomaaneRedigeeri

• Hardwired (1986), Walter Jon Williams
• Voice of the Whirlwind (1987), Walter Jon Williams
• Arachne (1990), Lisa Mason
• Cyberweb (1995), Lisa Mason
• Crashcourse (1993), Wilhelmina Baird
• Clipjoint (1994), Wilhelmina Baird
• Psykosis (1995), Wilhelmina Baird
• Wildlife (1994), James Patrick Kelly

KoomikseidRedigeeri

• Battle Angel Alita, Yukito Kishiro
• BLAME!, Tsutomu Nihei
• Ghost in the Shell, Masamune Shirow

UurimusiRedigeeri

• Storming the Reality Studio (1991), Larry McCaffery

Anarhofuturistlikke bändeRedigeeri

• Classix Nouveaux
• Future Sound of London
• Gridlock
• Orchestral Manoeuvres in the Dark
• Simple Minds
• Soft Cell
• Spandau Ballet
• Strange Advance
• UV
• Velvet Acid Christ
• VNV Nation

Postmodernism kunstis ja arhitektuuris

Postmodernism arhitektuuris

The Sony Tower, endine AT&T hoone New Yorgis.

Postmodernism tõusis stiilina esile 1970. aastate lõpus ning mõjutab arhitektuuri tänapäevani. Postmodernism laenab elemente minevikust. Modernismi arhitektid peavad postmodernismi tihti liiga vulgaarseks ja populistlikuks. Postmodernistide meelest on aga modernistide töö hingetu, lahja, liiga lihtne ja abstraktne. Arvamuste lahknevus tuleb eesmärkide erinevusest. Modernism soovib olla minimaalne, ornamentideta ja õige materjali kasutamisega. Seevastu loobub postmodernism rangetest reeglitest ja püüab leida hoonete kasutamise, ehitamise ja vormi tähendusi ning väljendusi.
Postmodernismis nähakse sammaste ja muude varasemate stiilielementide tagasitulekut. Mõnikord kasutatakse Vana-Kreeka ja Rooma stiile, kuid neid ei kopeerita, vaid kohandatakse vastavalt vajadustele.
Robert Venturit peetakse postmodernistliku arhitektuuriliikumise algatajaks. Tema 1966. aastal ilmunud raamat "Complexity and Contradiction in Architectur" avardas inimeste mõttemaailma uues suunas. Kuulsa modernistist arhitekti Ludwig Mies van der Rohe ütlusest "Vähem on rohkem" sai Venturi käsitluses "Vähem on tüütu". Raamatus on esitletud mitmeid arhitekti enda disaine, kuulsamatest Guild House´i Philadelphias, millest sai suurimaid postmodernismi ikoone.
Postmodernismi peetakse seguks kõigi sellele eelnenud stiilidega ning oluline on rahvaliku maitse ja populaarsuse kasutamine. Ehitised võivad olla domineerivaid gruppe toetavad. Tihti tehakse tarbimisele orienteeritud ehitised võimalikult ligitõmbavaks, et inimesed ostaksid palju. Tähtis on suurendada tarbimist ja majanduslikku kasu. Kuulsamateks postmodernistlikeks hooneteks on New Yorgis asuv Philip Johnsoni kappkellakujuline The Sony Tower (varasem AT&T kõrghoone) ja Charles Moore'i itaalia stiilis Piazza d´Italia New Orleansis. Las Vegast peetakse postmodernistliku arhitektuuri inspiratsiooniks.

Arhitekte

• Thomas Gordon Smith
• Aldo Rossi
• Michael Graves

Postmodernismi näiteid Eesti arhitektuuris

Eestis tekkis postmodernistlik arhitektuur 1970. aastate lõpupoolel ja 1980. aastatel. Suunda esindavad Haabneemes asuv Kirovi-nimeline kalurikolhoosi lasteaed ja Pärnu kaubanduskeskus. Tartus peetakse üheks postmodernismi näiteks 1990. aastate lõpus ehitatud Emajõe Ärikeskust.

Postmodernism – 20. sajandi lõpuperioodi makrotasand

Alates 1960ndatest hakkas läänemaailmas modernistlik ühiskonna- ja kunstimudel koguma kriitikat. Kas on tõesti tegemist paradigmamuutuse või kõigest modernistliku paradigma sisese parandusega? Konsensus puudub.
1960ndatel asuti Prantsusmaal looma kriitilist poststrukturalistlikku filosoofiat, mis lähtub paljuski sotsiaalteadustest (Foucault, Barthes, Derrida, Lyotard, Gilles ja Deleuze). Eriala ringkondades kuulutati uus teooria algselt jamaks. Sama retseptsiooni sai samal ajal USA kunstimaailmas popkunst. 1970ndate USA-s tõusis esile postmodernistlik arhitektuur, mille põhjal kirjutati postmodernistlik arhitektuuriteooria (Venturi, Jencks). 1980ndatel lahvatasid lääne ülikoolides tulised vaidlused prantsuse poststrukturalistliku filosoofia üle ning noorte kunstnike põlvkond asus tühistama modernistlikku kunsti. 1990ndate rahvusvahelises poliitikas vankus senine modernistlik kants Nõukogude Liit ning edasise globaliseerumisprotsessiga liitus postkommunistlik Ida-Euroopa.
Postmodernistlik mudel („postmodernismi” termini osas puudub ühtne arusaam, seetõttu kasutagem sõna kokkuleppeliselt; oluline on märgata termini mässulisust, mida näitab sellesse kodeeritud modernismi eitus) tõi kaasa mitmete modernistlike „pühade” uskumuste kriitika. Näiteks progressi kriitika, universalismi kriitika, võimukriitika, mehekesksuse kriitika, kunsti vormipõhise lahterdamise (-ismida) kriitika, millest hargnes edaspidi plejaad uusi uurimis- ja kunstisuundi, kus kunst on juba algstaadiumis läbi põimunud teooriaga, nii et neid on võimatu lahutada. Kunstis ja teoorias katkes vormitunnustel põhinev -ismide jada, selle asemele tuli teema- ja sisupõhine lähenemine.
Eelpool mainitud raamatu „20. sajandi mõttevoolud” (Annus 2009) abil saab postmodernistlikud teoreetilised kontseptsioonid viia kokku vastavate kunstinähtustega:

• poststrukturalism – kunstis kriitiline ja dekonstruktivistlik lähenemine võimu, ilu, soolisuse, seksuaalsuse, vähemuste, domineeritute jt suhtes,
• feministlik teooria – feministlik kunst (võrdsus- ja erinevusfeminism, kolmanda tee feminism),
• postkoloniaalsed uuringud – postkolonialistlik kunst.

Postmodernistliku teadusparadigma paradigmaatiliste mõtlejate Kuhni ja Popperi relativistliku ja skeptitsistliku järelduse kohaselt on tänapäeval reaalsus võimatu, seda polegi võimalik avastada. Sest ühiskonna ja teaduse nähtused on konstrueeritud ja konstrueeritavad, rõhutab Foucault. Või dekonstrueeritavad, lisab Derrida. Seda peetakse rohkem või vähem tõeseks väiteks ka kunstipraktikas ja -teoorias. Kui taolise äärmusliku relativismiga tõesti lõpuni minna, omandab tähenduse omakorda postmodernistliku mudeli kriitikute hääl, nii on saksa filosoof Habermas olnud filosoofilises meeleheites inimkonna motivatsioonikriisi pärast.
21. sajandi alguses oleme tunnistajaks ühelt poolt postmodernistliku teadusparadigma kestmisele, varasemate protsesside jätkumisele, ent teisalt on tekkinud vajadus mingigi kindla jalgealuse järele. Kunstis näeme modernistlike ideede tagasiimbumist uues tõlgenduses. Praegu toimub suuri murranguid eelkõige bioteadustes, mikrotasandil, kuid neid on eetiliste kaasprobleemide tõttu siiski raske kriitikavabalt tervitada. Ilmselt tuleks inimkonnal ümber mõelda oma eetilised seisukohad.

Avangardism muusikas

Avangardmuusika on mõiste, mida kasutatakse iseloomustamaks n-ö oma ajast ees olevat muusikat, mis sisaldab näiteks innovatiivseid elemente või milles sulatatakse kokku erinevaid muusikažanre.
Ajaloolisest seisukohast kasutavad muusikateadlased mõistet "avangardmuusika" erinevate kunstmuusika žanrite puhul, mis on radikaalsemate kalduvustega post-1945 modernismi omadustega, kusjuures ajaliseks piiriks on Anton Weberni surm 1945. aastal. 19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses eelistati avangardismi mõistele mõistet "modernism". 1950. aastatel seostati mõistet avangardmuusika enamasti seeriamuusikaga.
Tänapäeval kasutatakse seda mõistet igasuguse pärast 1945. aastat loodud modernistliku muusika kohta, mis ei ole defineeritav kui eksperimentaalne muusika, kuigi mõnikord nähakse avangardmuusikana ka atonaalset eksperimentaalset muusikat. Avangardmuusikaks nimetatakse muusikat, milles on toimunud radikaalne kõrvalekaldumine traditsioonist.
Avangardismi mõistest rääkimisel oleks oluline näha selles keskaegsete mõistete ars nova ja ars subtilior ühendust. Avangardismile on omane nii ars nova eksperimentaalsus kui ka ars subtilior'i elitarism. Samas sisaldab avangardism kohustust ideid pidevalt edasi arendada ning nõue kas kriitiliselt (Adorno) või reintegratiivselt (Peter Bürger) sekkuda ühiskonna arengusse.
Juba muusika varasemal modernismiperioodil näeme me avangardismi vastandumist kahele vastandlikule muusikakategooriale: klassikalisele ja popmuusikale. Klassikaline muusika kujunes kategooriana 19. sajandil avaliku kontserdi institutsionaliseerumisega. Popmuusika puhul paistab silma eelkõige kommertsiaalsus, kaubalisus (Bürger). Nende kahega võrreldes võttis avangardism juba 19. sajandi lõpus aegamööda selge positsiooni, milles sisaldusid samas esteetiliselt ja stiililiselt vastandlikud elemendid. Algne avangardism oli seotud n-ö uue saksa kooliga, millesse kuulusid eelkõige Wagner ja Liszt ning mis põhines programmilisel ja retoorilisel modernistliku "tulevikumuusika" ideel. Järgnevalt vastandub Arnold Schönbergi ring jõuliselt muusika kaubanduslikkusele: Schönbergi loodud "Muusika eraettekannete ühingu kontserdid (Verein für musikalische Privataufführungen) esindavad oma sooviga kaitsta muusika helikeelt taandarengu eest tolle aja kõige jõulisemat avangardismi.
Avangardismi märkimisväärseks osaks kujunes n-ö "üleva kunsti projekt", mille puhul taotleti esteetilist autonoomiat, mis on aluseks kogu modernistlikule esteetikale. Nende ideede järgi on muusikas midagi palju enamat kui lihtsalt ilu, selles on ideid, mille "õigsust" tuleb kaitsta. Sellise ideede arenguloo valguses vaatleb Adorno kogu Lääne muusika ajalugu. Oluline on juba see, et ta eraldab näiteks 20. sajandil avangardismi 1950.–1960. aastatel loodud uuest muusikast (Boulez, Stockhausen, Berio, Ligeti). Kuigi ta nimetab ka seda avangardismiks, halvustab ta samas mitmeid selle tehnikaid (seriaalset meetodit, elektroonikat, aleatoorikat). Uuel muusikal on kindlasti varase modernismi eeskujul kohustus spetsialiseeruda, olla progressiivne ja "autentne" ning osaleda lõputus innovatsioonis (Williams, 1989). Siiski on sellel tendents ka "raugastuda", mis on Adorno järgi juhtunud ametliku institutsionaliseerunud modernismiga, kui sellest on kadunud plahvatuslikkus, kampaaniad ja varasema perioodi modernismile omane konflikt kodanlik-romantilise esteetikaga.
Avangardismile on omane ka hukutav, kodanlusevastane protest, mis on seotud eelkõige dadaismi ja sürrealismiga, mida muusikas väljendas Satie ja arendas pärast II maailmasõda radikaalselt edasi John Cage. Bürgeri meelest oli avangardismi kontseptuaalseks ülesandeks juba alates modernismist vastanduda "institutsionaalsele kunstile" ja olla esteetiliselt autonoomne. Siiski tunduvad Bürgeri ja Adorno seisukohad tänapäeval tugevalt lahknevat. Veel hiljuti kriitilisest teooriast ollakse sunnitud minema veel kaugemale ja tunnistama, et ükskõik milline kaasaegse kunsti eelduseks olev ühtne kultuurimõiste ei ole tegelikult enam elujõuline. Kui muusika probleemiks on erinevate repertuaaride polariseerumine avangardistlikuks, klassikaliseks ja kommertsiaalseks, siis selline ülimalt killustatud maailmakultuur liigub tegelikult järjest suurema lihtsustamise suunas: erinevad muusikad saavad rahulikult koos eksisteerida ilma vastuolude või selgelt piiritletud valdkondadeta.
Andreas Huysseni idee "postmodernsest seisundist" on jõudnud ka postmodernistlikku kunsti, milles tunnistatakse Jürgen Habermasi ettepanekut, et modernism on "lõpetamata projekt" ja otsitakse uusi kommunikatsioonipraktikaid. Mujal, eriti väljaspool Adorno traditsiooni, on postmodernismi innukalt omaks võtnud näiteks kultuuriteoreetik Jean-François Lyotard, muusikateadlane Lawrence Kramer ja paljud heliloojad, kelle jaoks tundub postmodernism vabanemisena sõjajärgse modernismi keeldudest. Sellises kliimas on avangardismi saatus selgelt küsitav. Ühe väitena on see mõiste olemas veel ainult kitsalt, tänapäevase kultuuri kohitsetud määratlusena, mis seostub jätkuva, kuid nüüdseks laialivalgunud modernismi projektiga. See projekt ei ole enam eriarvamusel, vaid eksisteerib mitmete kultuurivaldkondade ühes nurgakeses. Seda ei ohusta enam ei poliitika ega massikultuuri esteetika.

Avangardism kunstis

Kaader Robert Florey 1928. aasta avangardlikkust filmist "The Love of Zero"

Avangardism (pr k avant garde 'eelvägi, eelsalk') on kunstistiil, mida iseloomustavad piiride rikkumine, tungimine tundmatule territooriumile, riskimine, terav intellektuaalne profileerumine, vastu astumine ühiskondlikule arvamusele. Avangardismile on omane ka hukutav, kodanlusevastane protest, mis on seotud eelkõige dadaismi ja sürrealismiga.

Prantsuse teise keisririigi stiil arhitektuuris

Teise keisririigi stiil (prantsuse keeles style Second Empire või style Napoléon III) oli arhitektuuristiil, mis levis 19. sajandi teisel poolel ning 20. sajandi algusaastatel Lääne- ja Kesk-Euroopas. Kuigi stiil väljendus sellistes suuremates linnades nagu Pariis, Viin ja Brüssel, mõjutas see ka Põhja-Ameerikat, ennekõike Idarannikut.
Stiili juured ulatusid 17. sajandi renessanssi. Kuna stiil arenes oma algupärast edasi, omandas see eelkõige uusbaroksed tunnusjooned, milles tihti kombineeriti mansardkorruseid ja madalaid ruutkupleid. Stiil rakendus eelkõige prantsuse kodanluse ajal vahemikus 1860–1880. Pariisi kesklinna puiesteede äärsed kvartalid olid tihti vastavalt projekteeritud ja ehitatud.

Raspaili puiestee Pariisis

Stiili nimetus viitab Prantsuse teisele keisririigile, mida valitsesid keiser Napoléon III ja keisrinna Eugénie.