Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

reede, 29. mai 2020

Anarhofuturism

Anarhofuturism on kirjandus- ja kunstivool, mis organiseerus 1910 ("Võidusõiduauto on kaunim Samothrake Nikest"). Anarhofuturismile, millele avaldas mõju revolutsioonivõitlus, on iseloomulik anarhistlik mässuvaim, püüe epateerida kodanlast. Anarhofuturistide loomingut iseloomustab anarhistlik ideelis-esteetiline karakteristika. Anarhofuturismile on omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine; eesmärgiks seati uue, industriaalsele tsivilisatsioonile vastava kirjanduse loomine. Kõrvuti uue elutunde kajastamisega taotlevad anarhofuturistid poeesia väljendusvahendite rikastamist, kasutavad rohkesti varem ebapoeetiliseks peetud väljendeid ja kujundeid. Poeesias hülgasid anarhofuturistid loogilise mõttearenduse ja eiravad tihti keelereegleid. Seda iseloomustab traditsioonilise süntaksi eiramine ja julge, kõlaefektidele rajatud sõnajärjestus. Poeetilise elamuse saavutamiseks püüavad nad toetuda üksiku sõna vahetule mõjule. Värssidesse põimitakse märke, valemeid ja sümboleidProosale on iseloomulik katkendlik ja närviline telegrammstiil.
Ühisjooni anarhofuturismiga on ka küberpungil.

AnarhofuturisteRedigeeri

Anarhofuturistlikke teoseidRedigeeri

Anarhofuturistlikke bändeRedigeeri

neljapäev, 28. mai 2020

Postmodernism kunstis ja arhitektuuris

Postmodernism arhitektuuris


The Sony Tower, endine AT&T hoone New Yorgis.
Postmodernism tõusis stiilina esile 1970. aastate lõpus ning mõjutab arhitektuuri tänapäevani. Postmodernism laenab elemente minevikust. Modernismi arhitektid peavad postmodernismi tihti liiga vulgaarseks ja populistlikuks. Postmodernistide meelest on aga modernistide töö hingetu, lahja, liiga lihtne ja abstraktne. Arvamuste lahknevus tuleb eesmärkide erinevusest. Modernism soovib olla minimaalne, ornamentideta ja õige materjali kasutamisega. Seevastu loobub postmodernism rangetest reeglitest ja püüab leida hoonete kasutamise, ehitamise ja vormi tähendusi ning väljendusi.
Postmodernismis nähakse sammaste ja muude varasemate stiilielementide tagasitulekut. Mõnikord kasutatakse Vana-Kreeka ja Rooma stiile, kuid neid ei kopeerita, vaid kohandatakse vastavalt vajadustele.
Robert Venturit peetakse postmodernistliku arhitektuuriliikumise algatajaks. Tema 1966. aastal ilmunud raamat "Complexity and Contradiction in Architectur" avardas inimeste mõttemaailma uues suunas. Kuulsa modernistist arhitekti Ludwig Mies van der Rohe ütlusest "Vähem on rohkem" sai Venturi käsitluses "Vähem on tüütu". Raamatus on esitletud mitmeid arhitekti enda disaine, kuulsamatest Guild House´i Philadelphias, millest sai suurimaid postmodernismi ikoone.
Postmodernismi peetakse seguks kõigi sellele eelnenud stiilidega ning oluline on rahvaliku maitse ja populaarsuse kasutamine. Ehitised võivad olla domineerivaid gruppe toetavad. Tihti tehakse tarbimisele orienteeritud ehitised võimalikult ligitõmbavaks, et inimesed ostaksid palju. Tähtis on suurendada tarbimist ja majanduslikku kasu. Kuulsamateks postmodernistlikeks hooneteks on New Yorgis asuv Philip Johnsoni kappkellakujuline The Sony Tower (varasem AT&T kõrghoone) ja Charles Moore'i itaalia stiilis Piazza d´Italia New OrleansisLas Vegast peetakse postmodernistliku arhitektuuri inspiratsiooniks.

Arhitekte

Postmodernismi näiteid Eesti arhitektuuris

Eestis tekkis postmodernistlik arhitektuur 1970. aastate lõpupoolel ja 1980. aastatel. Suunda esindavad Haabneemes asuv Kirovi-nimeline kalurikolhoosi lasteaed ja Pärnu kaubanduskeskus. Tartus peetakse üheks postmodernismi näiteks 1990. aastate lõpus ehitatud Emajõe Ärikeskust.

Postmodernism – 20. sajandi lõpuperioodi makrotasand

Alates 1960ndatest hakkas läänemaailmas modernistlik ühiskonna- ja kunstimudel koguma kriitikat. Kas on tõesti tegemist paradigmamuutuse või kõigest modernistliku paradigma sisese parandusega? Konsensus puudub.
1960ndatel asuti Prantsusmaal looma kriitilist poststrukturalistlikku filosoofiat, mis lähtub paljuski sotsiaalteadustest (Foucault, Barthes, Derrida, Lyotard, Gilles ja Deleuze). Eriala ringkondades kuulutati uus teooria algselt jamaks. Sama retseptsiooni sai samal ajal USA kunstimaailmas popkunst. 1970ndate USA-s tõusis esile postmodernistlik arhitektuur, mille põhjal kirjutati postmodernistlik arhitektuuriteooria (Venturi, Jencks). 1980ndatel lahvatasid lääne ülikoolides tulised vaidlused prantsuse poststrukturalistliku filosoofia üle ning noorte kunstnike põlvkond asus tühistama modernistlikku kunsti. 1990ndate rahvusvahelises poliitikas vankus senine modernistlik kants Nõukogude Liit ning edasise globaliseerumisprotsessiga liitus postkommunistlik Ida-Euroopa.
Postmodernistlik mudel („postmodernismi” termini osas puudub ühtne arusaam, seetõttu kasutagem sõna kokkuleppeliselt; oluline on märgata termini mässulisust, mida näitab sellesse kodeeritud modernismi eitus) tõi kaasa mitmete modernistlike „pühade” uskumuste kriitika. Näiteks progressi kriitika, universalismi kriitika, võimukriitika, mehekesksuse kriitika, kunsti vormipõhise lahterdamise (-ismida) kriitika, millest hargnes edaspidi plejaad uusi uurimis- ja kunstisuundi, kus kunst on juba algstaadiumis läbi põimunud teooriaga, nii et neid on võimatu lahutada. Kunstis ja teoorias katkes vormitunnustel põhinev -ismide jada, selle asemele tuli teema- ja sisupõhine lähenemine.
Eelpool mainitud raamatu „20. sajandi mõttevoolud” (Annus 2009) abil saab postmodernistlikud teoreetilised kontseptsioonid viia kokku vastavate kunstinähtustega:
  • poststrukturalism – kunstis kriitiline ja dekonstruktivistlik lähenemine võimu, ilu, soolisuse, seksuaalsuse, vähemuste, domineeritute jt suhtes,
  • feministlik teooria – feministlik kunst (võrdsus- ja erinevusfeminism, kolmanda tee feminism),
  • postkoloniaalsed uuringud – postkolonialistlik kunst.
Postmodernistliku teadusparadigma paradigmaatiliste mõtlejate Kuhni ja Popperi relativistliku ja skeptitsistliku järelduse kohaselt on tänapäeval reaalsus võimatu, seda polegi võimalik avastada. Sest ühiskonna ja teaduse nähtused on konstrueeritud ja konstrueeritavad, rõhutab Foucault. Või dekonstrueeritavad, lisab Derrida. Seda peetakse rohkem või vähem tõeseks väiteks ka kunstipraktikas ja -teoorias. Kui taolise äärmusliku relativismiga tõesti lõpuni minna, omandab tähenduse omakorda postmodernistliku mudeli kriitikute hääl, nii on saksa filosoof Habermas olnud filosoofilises meeleheites inimkonna motivatsioonikriisi pärast.
21. sajandi alguses oleme tunnistajaks ühelt poolt postmodernistliku teadusparadigma kestmisele, varasemate protsesside jätkumisele, ent teisalt on tekkinud vajadus mingigi kindla jalgealuse järele. Kunstis näeme modernistlike ideede tagasiimbumist uues tõlgenduses. Praegu toimub suuri murranguid eelkõige bioteadustes, mikrotasandil, kuid neid on eetiliste kaasprobleemide tõttu siiski raske kriitikavabalt tervitada. Ilmselt tuleks inimkonnal ümber mõelda oma eetilised seisukohad.

kolmapäev, 27. mai 2020

Avangardism muusikas

Avangardmuusika on mõiste, mida kasutatakse iseloomustamaks n-ö oma ajast ees olevat muusikat, mis sisaldab näiteks innovatiivseid elemente või milles sulatatakse kokku erinevaid muusikažanre.
Ajaloolisest seisukohast kasutavad muusikateadlased mõistet "avangardmuusika" erinevate kunstmuusika žanrite puhul, mis on radikaalsemate kalduvustega post-1945 modernismi omadustega, kusjuures ajaliseks piiriks on Anton Weberni surm 1945. aastal. 19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses eelistati avangardismi mõistele mõistet "modernism". 1950. aastatel seostati mõistet avangardmuusika enamasti seeriamuusikaga.
Tänapäeval kasutatakse seda mõistet igasuguse pärast 1945. aastat loodud modernistliku muusika kohta, mis ei ole defineeritav kui eksperimentaalne muusika, kuigi mõnikord nähakse avangardmuusikana ka atonaalset eksperimentaalset muusikat. Avangardmuusikaks nimetatakse muusikat, milles on toimunud radikaalne kõrvalekaldumine traditsioonist.
Avangardismi mõistest rääkimisel oleks oluline näha selles keskaegsete mõistete ars nova ja ars subtilior ühendust. Avangardismile on omane nii ars nova eksperimentaalsus kui ka ars subtilior'i elitarism. Samas sisaldab avangardism kohustust ideid pidevalt edasi arendada ning nõue kas kriitiliselt (Adorno) või reintegratiivselt (Peter Bürger) sekkuda ühiskonna arengusse.
Juba muusika varasemal modernismiperioodil näeme me avangardismi vastandumist kahele vastandlikule muusikakategooriale: klassikalisele ja popmuusikale. Klassikaline muusika kujunes kategooriana 19. sajandil avaliku kontserdi institutsionaliseerumisega. Popmuusika puhul paistab silma eelkõige kommertsiaalsus, kaubalisus (Bürger). Nende kahega võrreldes võttis avangardism juba 19. sajandi lõpus aegamööda selge positsiooni, milles sisaldusid samas esteetiliselt ja stiililiselt vastandlikud elemendid. Algne avangardism oli seotud n-ö uue saksa kooliga, millesse kuulusid eelkõige Wagner ja Liszt ning mis põhines programmilisel ja retoorilisel modernistliku "tulevikumuusika" ideel. Järgnevalt vastandub Arnold Schönbergi ring jõuliselt muusika kaubanduslikkusele: Schönbergi loodud "Muusika eraettekannete ühingu kontserdid (Verein für musikalische Privataufführungen) esindavad oma sooviga kaitsta muusika helikeelt taandarengu eest tolle aja kõige jõulisemat avangardismi.
Avangardismi märkimisväärseks osaks kujunes n-ö "üleva kunsti projekt", mille puhul taotleti esteetilist autonoomiat, mis on aluseks kogu modernistlikule esteetikale. Nende ideede järgi on muusikas midagi palju enamat kui lihtsalt ilu, selles on ideid, mille "õigsust" tuleb kaitsta. Sellise ideede arenguloo valguses vaatleb Adorno kogu Lääne muusika ajalugu. Oluline on juba see, et ta eraldab näiteks 20. sajandil avangardismi 1950.–1960. aastatel loodud uuest muusikast (Boulez, Stockhausen, Berio, Ligeti). Kuigi ta nimetab ka seda avangardismiks, halvustab ta samas mitmeid selle tehnikaid (seriaalset meetodit, elektroonikat, aleatoorikat). Uuel muusikal on kindlasti varase modernismi eeskujul kohustus spetsialiseeruda, olla progressiivne ja "autentne" ning osaleda lõputus innovatsioonis (Williams, 1989). Siiski on sellel tendents ka "raugastuda", mis on Adorno järgi juhtunud ametliku institutsionaliseerunud modernismiga, kui sellest on kadunud plahvatuslikkus, kampaaniad ja varasema perioodi modernismile omane konflikt kodanlik-romantilise esteetikaga.
Avangardismile on omane ka hukutav, kodanlusevastane protest, mis on seotud eelkõige dadaismi ja sürrealismiga, mida muusikas väljendas Satie ja arendas pärast II maailmasõda radikaalselt edasi John Cage. Bürgeri meelest oli avangardismi kontseptuaalseks ülesandeks juba alates modernismist vastanduda "institutsionaalsele kunstile" ja olla esteetiliselt autonoomne. Siiski tunduvad Bürgeri ja Adorno seisukohad tänapäeval tugevalt lahknevat. Veel hiljuti kriitilisest teooriast ollakse sunnitud minema veel kaugemale ja tunnistama, et ükskõik milline kaasaegse kunsti eelduseks olev ühtne kultuurimõiste ei ole tegelikult enam elujõuline. Kui muusika probleemiks on erinevate repertuaaride polariseerumine avangardistlikuks, klassikaliseks ja kommertsiaalseks, siis selline ülimalt killustatud maailmakultuur liigub tegelikult järjest suurema lihtsustamise suunas: erinevad muusikad saavad rahulikult koos eksisteerida ilma vastuolude või selgelt piiritletud valdkondadeta.
Andreas Huysseni idee "postmodernsest seisundist" on jõudnud ka postmodernistlikku kunsti, milles tunnistatakse Jürgen Habermasi ettepanekut, et modernism on "lõpetamata projekt" ja otsitakse uusi kommunikatsioonipraktikaid. Mujal, eriti väljaspool Adorno traditsiooni, on postmodernismi innukalt omaks võtnud näiteks kultuuriteoreetik Jean-François Lyotard, muusikateadlane Lawrence Kramer ja paljud heliloojad, kelle jaoks tundub postmodernism vabanemisena sõjajärgse modernismi keeldudest. Sellises kliimas on avangardismi saatus selgelt küsitav. Ühe väitena on see mõiste olemas veel ainult kitsalt, tänapäevase kultuuri kohitsetud määratlusena, mis seostub jätkuva, kuid nüüdseks laialivalgunud modernismi projektiga. See projekt ei ole enam eriarvamusel, vaid eksisteerib mitmete kultuurivaldkondade ühes nurgakeses. Seda ei ohusta enam ei poliitika ega massikultuuri esteetika.

teisipäev, 26. mai 2020

Avangardism kunstis


Kaader Robert Florey 1928. aasta avangardlikkust filmist "The Love of Zero"
Avangardism (pr k avant garde 'eelvägi, eelsalk') on kunstistiil, mida iseloomustavad piiride rikkumine, tungimine tundmatule territooriumile, riskimine, terav intellektuaalne profileerumine, vastu astumine ühiskondlikule arvamusele. Avangardismile on omane ka hukutav, kodanlusevastane protest, mis on seotud eelkõige dadaismi ja sürrealismiga.

esmaspäev, 25. mai 2020

Prantsuse teise keisririigi stiil arhitektuuris

Teise keisririigi stiil (prantsuse keeles style Second Empire või style Napoléon III) oli arhitektuuristiil, mis levis 19. sajandi teisel poolel ning 20. sajandi algusaastatel Lääne- ja Kesk-Euroopas. Kuigi stiil väljendus sellistes suuremates linnades nagu PariisViin ja Brüssel, mõjutas see ka Põhja-Ameerikat, ennekõike Idarannikut.
Stiili juured ulatusid 17. sajandi renessanssi. Kuna stiil arenes oma algupärast edasi, omandas see eelkõige uusbaroksed tunnusjooned, milles tihti kombineeriti mansardkorruseid ja madalaid ruutkupleid. Stiil rakendus eelkõige prantsuse kodanluse ajal vahemikus 18601880Pariisi kesklinna puiesteede äärsed kvartalid olid tihti vastavalt projekteeritud ja ehitatud.

Raspaili puiestee Pariisis
Stiili nimetus viitab Prantsuse teisele keisririigile, mida valitsesid keiser Napoléon III ja keisrinna Eugénie.

reede, 22. mai 2020

Eklektitsism kunstis


Hea näide eklektikast arhitektuuris on Varssavi Polütehnikumi aula
Eklektitsism (kreeka keeles eklektikos = väljavaliv) ehk eklektika on kunstistiil, arhitektuuri- ja sisekujunduslaad, mis kujutab endast erinevate ajalooliste stiilielementide segamist ja täiendamist originaalitsevate detailidega.
Tuntumaid eklektiliselt mitmekesiseid kunstisuundi oli historitsism. Eklektitsism hakkas 19. sajandi teisel poolel peamiselt fassaadikujunduses ajaloolisi stiile välja tõrjuma.

neljapäev, 21. mai 2020

Koroonakriis, majandus ja elukeskkond, uuskolonialism, geoloogia

Koroonakriis oli kokkuvõttes loodusele kasulik. Õhusaaste vähenes, taimed ja loomad hakkasid linnas elama, linnad muutusid rohelisemateks, saastamine üldiselt vähenes. Kuid ühe asja osas tegi koroonakriis ka karuteene. Tekkisid ühekordsed maskid, mis tuli pärast kasutamist ära visata. Sellega tekkis juurde prügi.
Koroonakriis oleks olnud hea võimalus kliima ja üldiselt maailma ja eluslooduse ning inimese päästmiseks. Kahjuks seda võimalust ei kasutatud. 
Riigid oleks võinud lõpetada taastumatute energiaallikate toetamise (või isegi nende kasutamine keelustada). Kuid selle asemel Eesti riik hoopis investeeris põlevkiviõlitehasesse ehk taastumatusse energiaallikasse. 
Lisaks on võimalus, et koroona tekkis või levis kliima soojenemise tõttu kiiremini. 
Tuleks toetada biolagunevate, kuid vastupidavate materjalide tootmist. Samamoodi ka taastuvatest energiaallikatest (elekter, tuul, vesi, geotermaal, biomass, laine, looded, biokütus) toodetud energiat. 
Samas tõi koroonaviiruse kriis välja ka murekohad. See näitas, et kui majandus seisatada, siis tekib majanduslangus ja kui võõrtöölised minema saata, siis kukub majandus kokku, sest kohalikud ei taha nii väikese palga eest (mõnel juhul ka mitte mingi hinna eest) sellist tööd teha. Samas ei ole võõrtööliste keskne majandamine kuidagi jätkusuutlik, sest riikide ja seal elavate inimeste nõudmised on ühtlustumas. Inimesed nõuavad rohkem palka, paremaid töötingimusi ja enda õiguste kaitset. See kõik lisatakse tootmiskuludele (materjali hankimise, kokkupaneku ja tehase tööshoidmise kulud). Sellele võivad lisanduda ka transpordikulud, mõnikord ka kokkupanemiskulud. Vahendajate puhul lisandub veel vahendaja kasum ja transpordikulud, mõnikord ka kokkupanemiskulud. Lõpuks poes,kus see müüki pannakse lisandub hinnale poe kasum, töötajate palk, töötuskindlustus, tervisekindlustus, ettevõtte tulumaks mõnikord ka laos hoidmise kulu ja transpordikulu. Kui kõik töötajad saaksid sellist palka ja neil oleks samasugused õigused nagu Euroopas, siis tekiks olukord, kus ükski inimene ei suudaks, kõrgete hindade tõttu, mitte midagi osta. 
Ühesõnaga praegune majandusmudel pikas plaanis ei toimi. See kahjustab inimeste elukeskonda, eriti just vaesemates piirkondades. See tekitab ka suurt sotsiaalset ebavõrdsust, rikkamad saavad aina rikkamaks ja vaesemad jäävad aina vaesemaks. See on kahjulik keskkonnale, inimestele, elusloodusele. See tekitab ka sellise nähtuse nagu uuskolonialism (ühe riigi ettevõtted ostavad teises riigis palju maad, loovad sinna oma tehased, siis asuvad mõjutama poliitikuid, et ettevõttele kasulik otsus tehtaks. Ettevõte teenib selle pealt kasumit, viib kasumi tootmisriigist välja ja maksab tehasetöölistele suhteliselt vähe palka.). Seda võivad mõnikord teha ka riigiettevõtted. 
Mina leian, et maailm oleks vaja korda teha. Raha tuleb käibelt kaotada (asju tehakse inimkonna hüvanguks ja kõigile), tuleb luua kogukondlik ja taastuv rohemajandus, vaesemad regioonid tuleb lääneriikidele järgi aidata. Tuleb luua uusi biolagunevast materjalist tooteid. Kogu energia peab tulema taastuvatest energiaallikatest. Muldade päästmiseks tuleb lõpetada intensiivpõllumajandus (kurnab mullad välja, mullas pole enam toitaineid), mereveega kastmine (tekitab muldade sooldumise) ja keemiliste väetiste kasutamine (tekitab muldade hapestumise). 
Metsandus:
Metsanduse koha pealt tuleb säilitada metsade liigirikkus ja muud erinevused (geneetiline, ökoloogiline ja bioloogiline mitmekesisus). Kindlasti peab jääma osa metsa inimtegevusest puutumatuks. Metsa võib raiuda, aga mõistlikkuse piires (palju vähem kui tänapäeval Eestis seda tehakse). Kindlasti tuleb arvestada ka plaanitava raiekoha geoloogilise eripäraga.[Kui kivide peal on õhukese mullakiht ja seal peal kasvab puu, siis sealt ei tohi raiuda, sest muidu viivad tuul (ja veeääres olles ka vesi) viljaka mulla minema (erosioon) ning võib alata kivimite keemiline murenemine (kivid lagunevad soojuse, külmuse ja vihma tõttu).
Kokkuvõte:
Kokkuvõtteks on maailmal mõnikümmend aastat, et kõikidele oma probleemidele lahendus leida. Muidu ootab maailma ees suur katastroof (üleujutused; loomade ja halvimal juhul kogu eluslooduse, kaasa arvatud inimeste väljasuremine; pikad põuad; ennustamatu kliima; senisest tugevamad tormid; muldade vähenemine. Elusloodus jääb mingil väikesel tasemel kindlasti ellu, kuid inimene ei pruugi jääda.