Impressionism kunstis

Claude Monet - "Impressioon. Tõusev päike" (1872), Õli lõuendil, 48*63 cm, Musée Marmottan, Pariis

Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest.
Vool sai nime Claude Monet' maali "Impression, soleil levant" ("Impressioon. Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis kogemata käibele kunstikriitik Louis Leroy, kes kasutas seda ühes satiirilises retsensioonis väljaandes Le Charivari.
Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse, nii et tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses.
Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon, rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi.

Ülevaade

Pierre-Auguste Renoir
Moulin de la Galette (1876)
Õli lõuendil, 131*175 cm
Musée d´Orsay, Pariis

Varajased impressionistid olid radikaalid, kes ütlesid lahti akademismi reeglitest. Nad ei lähtunud joontest, vaid värvidest, võttes eeskuju näiteks Eugène Delacroix'st. Samuti võtsid nad kasutusele uusi töömeetodeid, näiteks natüürmortide ja portreede maalimine väljaspool ateljeed. Impressionismi tehnikad muutusid tasapisi tunnuslikemaks. Impressionistid väitsid, et nad näevad asju uutmoodi. Nad ei maalinud mitte ateljees, nagu varem tavaks oli, vaid vabas õhus (plenäärmaal), püüdes muutuva päikesevalguse põgusaid hetki.
19. sajandi viimasteks aastateks hakkas kunstipublik uskuma, et neil kunstnikel on värske ja omapärane nägemus ja väga oskuslik tehnika, kuigi traditsioonilised kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. Impressionistid nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides.
Impressionistlikele maalidele on omane lühike, "murtud" pintslilöök ning varjutamata ja segamata värvid. Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). (Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud, näiteks Edvard Munch.)
Impressionism asetas kunstiloomingu keskmesse objekti asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning mitmetele koolkonnavälistele, sealhulgas Paul Gauguinile, Vincent van Goghile ja Paul Cézanne'ile.

Algus

19. sajandi keskel, Napoleon III ajastul, mil Pariisi ümber ehitati ja sõdu peeti, domineeris prantsuse kunstis Kunstiakadeemia. Prantsuse maalikunsti standardid määras Akadeemia, uuendusi peeti võimalikeks ainult Akadeemia kitsastes raamides.
Akadeemia ei dikteerinud mitte ainult maalide sisu (hinnati ajaloo- ja religiooniteemasid ning portreesid), vaid ka tehnikaid. Akadeemia hindas süngeid, konservatiivseid toone. Au sees olid rafineeritud kujundid, mis lähemal vaatlusel peegeldasid reaalsust. Kõik pintslitõmmete jäljed tuli kõrvaldada, et kunstis ei avalduks kunstniku isiksus, emotsioonid ja tehnikad.
Akadeemial oli iga-aastane kunstinäitus Salon de Paris (Pariisi Salong), ja seal väljas olnud tööde autorid võitsid auhindu ja said tellimusi. Näitusel sai välja panna ainult žürii poolt heaks kiidetud töid. Žüriid juhindusid Kunstiakadeemia väärtustest.
Noored kunstnikud maalisid heledamates ja eredamates värvides kui suurem osa eelmise põlvkonna kunstnikest, lähtudes Gustave Courbet', Winslow Homeri ja Barbizoni koolkonna realistlikust stiilist. Nad pakkusid oma töid salonginäitustele, kuid žüriid ei võtnud neid vastu. Nende noorte kunstnike tuumik (Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir ja Alfred Sisley) õppis Charles Gleyre'i käe all. Nimetatud kolm said sõpradeks ning maalisid sageli koos.
Aastal 1863 lükkas žürii tagasi Édouard Manet' maali "Eine murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli kujutatud alasti naine koos kahe riides mehega piknikul. Žürii meelest olid alasti figuurid vastuvõetavad ajaloolistel ja allegoorilistel maalidel, kuid nende eksponeerimine igapäevases miljöös oli keelatud. Žüriipoolne järsusõnaline tagasilükkamine alandas Manet'd ning tekitas paljudes prantsuse kunstnikes nördimust. Kuigi Manet ei pidanud end impressionistiks, juhtis ta arutelusid impressionistide kogunemiskohas kohvikus Café Guerbois ning mõjutas rühmituse otsinguid.
Keiser Napoleon III vaatas 1863. aastal tagasi lükatud tööd üle ning tegi korralduse, et publikul võimaldataks tööde üle ise otsustada selleks puhuks organiseeritud nn Hüljatute salongis (Salon des Refusés).
Hüljatute salongi töid noomisid kunstikriitikud veel aastaid. Aastal 1874 korraldasid impressionistid (keda veel ei tuntud selle nime all) oma näituse.
Kunstikriitik Louis Leroy, kes oli graveerija, maalikunstnik ja menukas näitekirjanik, kirjutas selle näituse kohta mahategeva retsensiooni ajalehes Le Charivari. Pilgates ühe tollal tundmatu kunstniku maali, pani ta artiklile pealkirjaks "Impressionistide näitus". Leroy kuulutas, et Claude Monet' "Impressioon. Tõusev päike" ("Impression, soleil levant") on parimal juhul visand ning seda saab vaevalt pidada lõpetatud kunstiteoseks.
Leroy kirjutas vaatajatevahelise dialoogi vormis: "Impressioon – ma olin selles kindel. Ma just ütlesin endale: et see avaldas mulle muljet, pidi selles olema mingi mulje (...) ja milline vabadus, milline töötluse kergus! Embrüonaalses seisundis tapeet on lõpetatum kui see meremaal."
Sõna "impressionistid" hakkas kunstnikele meeldima ning nad võtsid seda austava nimetusena. Impressionistide tehnikad ja standardid olid erinevad, kuid seda kunstivoolu hoidis koos mässu- ja sõltumatuse vaim.

Impressionismi tehnikad

• Lühikesed paksud visandlikud pintslitõmbed, mis võimaldavad objekti detailide asemel tabada ja rõhutada selle olemust.
• Nad jätsid pintslitõmbed lõuendil nähtavaks, võimaldades vaatajal nautida tutvust kunstniku isiksusega.
• Värve segati nii vähe kui võimalik, lastes neid segada vaataja silmal.
• Varjutamiseks (tumedama tooni andmiseks) ei seganud impressionistid värve mustaga, vaid komplementaarvärvidega. Musta kasutati ainult omaette värvina.
• Nad ei lasknud värvikihtidel kuivada, vaid katsid märja pinna uue värviga. Nii saavutati pehmemad üleminekud äärtel.
• Impressionistid vältisid õhukesi värvikihte, mis varem olid kasutusel läike saavutamiseks. Nad panid alla paksu värvikihi.
• Impressionistid avastasid loomuliku valguse mängu või rõhutasid seda. Nad jälgisid täpselt, kuidas värvid peegelduvad ühelt objektilt teisele.
• Vabas õhus maalisid nad varje julgelt taevasinisega. See tekitas värskuse ja avatuse tunde, mida varem polnud saavutatud. Seda tehnikat inspireerisid sinised varjud lumel.
• Nad töötasid vabas õhus (plenäärmaal).

Neid tehnikaid olid ka varasemad kunstnikud mõnikord kasutanud, kuid impressionistid kasutasid neid pidevalt. Varasemaid näiteid leidub Frans Halsi, Peter Paul Rubensi, John Constable'i, Théodore Rousseau, Gustave Courbet', Camille Corot', Eugène Boudini ja Eugène Delacroix' töödes.
Impressionistid kasutasid ära 19. sajandi keskel kasutusele tulnud ettesegatud värve tuubides, mis meenutavad tänapäeva hambapastatuube. See võimaldas neil paindlikult töötada nii vabas õhus kui ka siseruumides. Varem tegi iga maalikunstnik oma värvid ise, jahvatades ja segades kuivi pigmendipulbreid linaseemneõliga.

Sisu ja kompositsioon

Kuigi maalikunstis nähti algselt eelkõige ajalooliste ja religioossete teemade kujutamise viisi, kujutasid maalikunstnikud ka igapäevaseid asju. Paljud 17. sajandi maalikunstnikud, nagu näiteks Jan Steen, pühendusid igapäevastele teemadele, kuid nende tööde kompositsioon oli traditsiooniline.
Impressionismi algaegadel huvitusid kunstnikud igapäevastest teemadest ning samal ajal kogus populaarsust fotograafia. Kui tulid käibele kaasaskantavad fotoaparaadid, muutusid fotod loomulikumaks. Fotograafia inspireeris impressioniste tabama hetke mitte üksnes maastiku põgusas valguses, vaid ka inimeste argielus.
Fotograafia ja populaarne jaapani graafika (japonism) inspireerisid impressioniste võtma kasutusele kummalisi rakursse ja ebaharilikku kompositsiooni. Edgar Degas' maalil "La classe de danse" ("Tantsutund") võib näha mõlemat mõjutust. Tantsija on tabatud oma kostüümi kohendamas ning pildi alumisel parempoolsel veerandil on tühi põrand.

Uusklassitsism muusikas

Uusklassitsism on esteetiline suundumus, mis läbib 1920. aastate Euroopa muusikat. Vastandus teadlikult hilisromantismi dramatismile ja impressionistlikule kõlavärvikultusele. Uusklassitsismi põhijooneks võrreldes eelnimetatud stiilide muusikaga on harmoonia ja orkestratsiooni üldine lihtsustumine, temaatiline lakoonilisus ja rütmiline motoorsus. Eestis on uusklassitsistliku muusikastiili olulisemaid esindajaid Jaan Rääts, Eino Tamberg ja Eduard Tubin.

Uusklassitsistlikku muusikat kirjutanud heliloojaid

• Béla Bartók
• Arthur Honegger
• Darius Milhaud
• Francis Poulenc
• Sergei Prokofjev
• Jaan Rääts
• Erik Satie
• Igor Stravinski
• Eino Tamberg
• Eduard Tubin

Muusikanäited:

Francis Poulenc - „Un joueur de flûte berce les ruines”

https://youtu.be/xoc37oLLxrE

Uusklassitsism kunstis

Peter Behrensi kujundatud hoone Düsseldorfis. Klassitsismile viitavateks elementideks on rustika, portaali raamivad kanneleeritud sambad ja ühtlaste ridadena paigutatud püstaknad

Deutsches Nationaltheater Weimaris (1907/08)

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi uusklassitsistlik hoone (1914) Vanemuise 46 Tartus

Lincolni memoriaal Washingtonis (1914–1922)

Nõukogude Maja (Дом Советов) Peterburis (1936–1941)

Albert Speeri kujundatud Neue Reichskanzlei sammasportikus (1937–1939)

National Gallery of Art läänetiib (1941)

Uusklassitsism, vahel ka neoklassitsism (saksa keeles Neoklassizismus, vene keeles неоклассици́зм), on klassitsismi traditsioone taaselustav ja modernistlikele suundadele vastanduv kunstisuund arhitektuuris ja kujutavas kunstis. Ehituskunstis valitses 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil.

Klassitsismi mõistest eri traditsioonides

• Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal läänepoolses Euroopas nimetatakse klassitsismiks 17. sajandil Louis XIV ajal valitsenud stiili, mis vastandudes Itaalia barokile otsis stiilieeskujusid antiik-kunstist nii nagu oli seda teinud renessansskunst. Nendes maades nimetatakse uusklassitsismiks stiili, mis sai alguse juba veidi enne Prantsuse revolutsiooni ning kujunes lõplikult välja revolutsiooni järgsetel kümnenditel ning 19. sajandi alguses (aastail 1762–1840). Selle hulka loetakse ka 19. sajandi lõpu järelklassitsism. Historitsistlikku klassitsismist inspireeritud stiili nimetatakse näiteks Inglismaal Neoclassical Architecture, Itaalias nuova architettura classica.
• Saksamaal, Venemaal ja Kesk- ning Ida-Euroopas kannab 17. sajandi Prantsusmaa klassitsistlik barokkstiil nimetust barokk-klassitsism, eestikeelses kirjanduses on kasutatud ka terminit vanaklassitsism. 18. sajandi lõpus välja kujunenud kunstistiil kannab selle traditsiooni kohaselt nimetust klassitsism. Uusklassitsismiks, ka juugendijärgseks uusklassitsismiks nimetatakse 20. sajandi stiili, mis järgnes juugendstiilile ja kesk- ning varauusaja kunstist inspireeritud historitsismile. Eesti on uusklassitsistlikke hooneid püstitatud juugendehitistega paralleelselt.

Uusklassitsism arhitektuuris

Arhitektuuris kasutatakse nimetust uusklassitsism 20. sajandi alguse klassitsismimõjulise ehituskunsti kohta. Mõnikord arvatakse sinna sisse 19. sajandi historitsistlik järelklassitsism. Ameerika Ühendriikides kandis stiil nime American Renaissance movement (1890–1917). Juugendijärgne uusklassitsism tärkas 20. sajandi alguse Saksamaal, Venemaal sai see väga populaarseks kui kunagine Vene keisririigi hiilgeaegu meenutav arhitektuuristiil, levis Skandinaavia maades ja Soomes. Pärast II maailmasõda muutus populaarseks Inglismaal, kus palju sõjas hävinud hoonestust taastati uusklassitsistlikust stiilist lähtudes, ja taas Ameerikas. Uusklassitsistlikke ehitisi soosisid 20. sajandi totalitaarsed režiimid ühtmoodi 1930.–1940. aastate Saksamaal ja 1950. aastate Nõukogude Liidus.
Eesti mõisahoonetest on uusklassitsistlikus stiilis Kumna mõisa uus peahoone, pärast 1905. aasta põlemist taastatud Sooniste ja Seli mõisahooned, samuti Kõima mõisa peahoone juurdeehitis. Koolihoonetest linnades Rakvere Õpetajate Seminari maja, Tallinna Inglise Kolledži hoone, praegune Tartu Ülikooli Loodusmuuseum Vanemuise tänaval. Valga Poeglaste Gümnaasiumi maja on peaaegu dekoorivaba, ent siiski klassitsistlike stiilijoontega. Tööstus- ja militaarhoonetest Tallinna Arsenal, Volta tehase peahoone, sõjaväehospidali peahoone Juhkentalis (nüüd Kaitseväe peastaap).

Arhitekte

• Adolf Loos
• Adolf Abel
• Peter Behrens
• Ivan Žoltovski
• Ivan Fomin
• Raymond Erith
• Valter Thomé
• Artur Perna
• Aleksei Kieselbasch
• Otto Hoffmann
• Aleksandr Vladovski

Uusklassitsistlikke ehitisi

• World’s Columbian Exposition Chicagos
• Dresdeni Hügieenimuuseum
• Deutsches Nationaltheater Weimaris
• Berliini Riigikantselei hoone (hävinud)
• Haus der Kunst Münchenis
• Palais de Chaillot Pariisis
• Kopenhaageni politsei peahoone Politigård Kopenhaagenis
• Philadelphia Kunstimuuseum
• Lincolni memoriaal
• National Gallery of Art Washingtonis

Uusklassitsism kujutavas kunstis

Klassitsismi ilmingud (mütoloogiliste, ajalooliste ja klassikalise kirjanduse süžeede eelistus, selgepiiriline, idealiseeriv ja viimistletud joonistus, heletumedus ja koloreeringuga võrreldav värvikäsitlus) 19. sajandi lõpu kujutavas kunstis elasid oma elu akadeemilise stiili raamides.
Uusklassitsismi viljelemine oli sageli vastureaktsiooniks impressionismile ja modernismi kunstivooludele. Uusklassitsistliku vormikõnega on sümbolistide Pierre Puvis de Chavannes'i ja Maurice Denis' looming. Modernistidest leiab uusklassitsismi jooni Carlo Carrà, Giorgio de Chirico, Adolf von Hildebrandi, Aristide Mailloli, Pablo Picasso ja Ignatius Taschneri loomingus

Uusrokokoo kunstis

Uusrokokoo

Uusrokokoo sohva (u 1850–1855)

Majafassaad Lissabonis

Uusrokokoo ehk neorokokoo (inglise keeles Neo-Rococo või Rococo Revival) oli eklektiliselt ja elegantselt historitsistlik salongistiil, mis põhines 18. sajandi alguse rokokool ja tekkis uuesti, ajendatuna hilisklassitsistliku Teise keisriigi uusbarokse imperiaalarhitektuuri kunstilaadist. Seejärel kohandati seda Inglismaal, kuigi enamasti aastatel 1840–1870 oli rokokoostiili taasteket näha kõikjal Euroopas.
Ebatavaliste vormidega kaunistatud õilsas ja suurejoonelises justkui purskkaevulikus sisustusstiilis, millel olid üsna rikkad kliendid privilegeeritud elanikkonnast (ka uusrikaste^[viide?] seas), kombineerusid nii erinevad kunstilaadid kui ka dekoratiivesemete väljendused. Mõju avaldas see nii maalidele, trükistele, mööblidisainile ja interjööride sisekujundusele kui ka polstrite tekstiilikujundusele. Eriti kajastub uusrokokoo looklevate ridadega, keeruliste ja rafineeritud kaunistuste-nikerdustega, tujukate ja naturalistlike motiividega (nagu õrn õielehestik) buduaarlik luksus: kardinates, gobeläänides, mööbliesemetes, portselanist ja väärismetallist nõudes ning tarbeesemetes.
Enamiku Lääne- ja Kesk-Euroopa keisririikide aadelkondades ning eriti Prantsusmaal ja Austria-Ungaris peeti algset rokokood rahvuslikuks stiiliks ning paljudele seostus see taasmeenutusena rahvatraditsioonist. Kuigi stiil kehastas Euroopa imperialistlikke hiilgusi ja aristokraatlikke väärtusi, siis sellele vaatamata oli see 19. sajandi romantismi veelgi ilmekam väljendus, mis näitas ka kasvavat huvi ja vaimustust loodusmaastike vastu. Kuna seda ei peetud kindla ajaperioodi või paigaga piiratuks või seotuks, siis esines see mitme sisustamise stiililainena läbi XIX sajandi.
Sajandi teisel poolel muutus tagasihoidlikule biidermeierstiilile järgnenud nii-öelda viinilik uusrokokoo seltskondlikult moodsaks sealhulgas Põhja-Ameerika tisleritöös nii mööbli- kui ka sisekujunduses, seda eriti suurlinnade jõukamas klassis New Yorgis, Philadelphias, Baltimore'is, Bostonis ja Chicagos. Euroopa luksus kogunes eelkõige niinimetatud Keisriosariiki, mis peegeldas selle mõjusid üle Uue Maailma.

Beaux-arts

Petit Palais

Argentina kultuurikeskus

Beaux-arts oli akadeemiline arhitektuuristiil, mida õpetati Pariisi kunstikoolis École des Beaux-Artsis, eriti 1830. aastatest kuni 19. sajandi lõpuni.

Stiil tugines prantsuse uusklassitsismi põhimõtetele, kuid sisaldas ka gooti ja renessansi elemente ning kasutas tänapäevaseid materjale, nagu raud ja klaas. Prantsusmaal oli see kuni 19. sajandi lõpuni oluline stiil. Sellel oli tugev mõju Ameerika Ühendriikide arhitektuurile, kuna École des Beaux-Artsis õppisid paljud silmapaistvad ameerika arhitektid, sealhulgas Henry Hobson Richardson, John Galen Howard, Daniel

Uusbarokk kunstis

Uusbarokk on Histortsistliku kunsti vool.

New Yorgi ärikeskuses asunud Singeri õmblusmasinate tootja beaux-arts'i stiilis peakontorit kujutav 1910. aasta postkaart. Singer Building valmis 1908 ning lammutati täielikult 1968. aastal

Széchenyi ravitermid Budapestis

Palais Garnier ooperimaja Pariisis

Grand Central Terminal raudteejaam New Yorgis

Belfasti raekoda Põhja-Iirimaal

Uusbarokk ehk neobarokk (inglise keeles baroque revival või neo-baroque) oli kaunite kunstide eklektiliselt pulbitsev historitsistlik stiil nii arhitektuuris, skulptuuris, sisekujunduses, mööblidisainis kui ka muusikas ligikaudu aastatel 1870–1920 (eriti 1880–1900).
Stiil ammutas eelkõige profaanarhitektuuris taastekkelist eeskuju Mandri-Euroopa katoliikliku kultuuriruumi 17.–18. sajandi barokkperioodist.

Uusbarokk arhitektuuris

 Prantsusmaa stiil beaux-arts määratleb uusklassitsismi hilisemaid ilminguid, mida käsitleti Pariisi akadeemilises koolkonnas École des Beaux-Arts, kuhu astus silmapaistvalt palju ameeriklasi. Sellest tulenevalt seati kaunite kunstide esteetiliste printsiipidega disainimise distsipliin omakorda suuresti eeskujuks Ameerika Ühendriikide idaranniku kommertslikus linnaehituses. Seal väljendas see rikkalike ornamentide ja motiividega kaunistatud stiil kohalike kinnisvara- ja tööstusmagnaatide (ingl tycoon) või teiste uusrikaste maitset, jõukust ja väärtushinnanguid. Euroopa arhitektid võtsid samas pigem uue romantilisema ja rahvuslikult akadeemilisema suuna.

Uusbarokset arhitektuuri leidub enamasti Pariisi, Viini ja Budapesti ning New Yorgi südalinnades. Üldisemalt käsitleti seda USAs, Kanadas, Iirimaal (ka Belfasti linnas Põhja-Iirimaal), Šotimaal, Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Belgias ja endises Austria-Ungaris.
Selles uhkes ja toretsevas stiilis ilmestati hulga teatri-, ooperi- ja muuseumihooneid. Seda iseloomustab pompoosselt esindatud: Euroopa imperialistlikkuse hiilgus, selle keisririikide paraadlikkus, väikeste detailide üleküllus kui ka kallite ja parimate ehitusmaterjalide kasutamine, unikaalne vorm ja proportsioonid, mitmekesine värvilahendus ja sümmeetrilisus. Sümmeetrilistel fassaadidel kasutati palju grandioossusele rõhuvaid balustraade, palkoneid, pilastreid, sambaid, simsse, kolmnurkseid ehisviile, suursuguseid peasissekäike, avaraid võlvkaari ning pillavaid dekoratsioone ja skulptuure.
Samaaegselt eksisteeris stiil rööbiti selliste historitsismi suundadega nagu uusgootika ja uusrenessanss ning peamiselt sisustusstiili uusrokokooga. Hilisematel aastatel esines see samuti koos nii-öelda lopsaka juugendiga, mida ka osaliselt mõjutas ja millest ei ole alati erapooletult eristatav.

Uusbarokse stiili näiteid Eestis

Eestis on uusbarokselt ehitatud Halinga (millel on lisaks heimatstiili sugemeid), Järvere, Kärstna, Laupa, Ravila (taastatud pärast 1905. aasta põletamist) ja Ungru mõisahooned. Uusbarokseks peetakse samuti Kadrioru administratiivhoonet, kus asub Vabariigi Presidendi Kantselei.

Uusbarokse stiili näiteid USA-s

Üldiselt leiab uusrikaste jaoks rakendatud stiili näiteid nii-nimetatud Keisriosariigist, mis oli transatlantiline Euroopa mõjude sõlmjaam Põhja-Ameerikas, peegeldades neid üle terve Uue Maailma. Samuti on New Yorgi Eesti Maja ehitatud uusbarokses prantsuse beaux-arts'i stiilis.

Uusrenessanss Kunstis

Viini Riiklik Ooperimaja

Vana kunstigalerii ning praegune Ungari Kaunite Kunstide Kateeder ja Budapesti Nukuteater aadressil Andrássy avenüü 69. Planeeritud arhitekt Adolf Láng'i poolt ja valmis aastatel 1875-77

Valgeks värvitud malmist fassaadiga ja veneetsiastiilis prantsuse renessansi detailidega nurgahoone New Yorgi SoHos aadressil Broadway 427 projekteeris arhitekt Thomas Jackson ning see valmis aastatel 1870-1871

Uusrenessanss ehk neorenessanss (inglise keeles Neo-Renaissance või Renaissance Revival) on historitsistlik määratlus, mis hõlmab paljusid 19. sajandi taastekkelisi arhitektuuristiile, kuid mis ei olnud seotud ei Vana-Kreeka arhitektuuri taassünni ega gootikaga (vt uusgooti stiil). Selle asemel sai see laialdaselt inspiratsiooni klassitseeruvatest Firenze ja Kesk-Itaalia kunstilaadidest.
Renessanssarhitektuuri nime all süübisid XIX sajandi arhitektid ja kriitikud stiili, mis väljendus 15. sajandi alguse humanismist ning jätkus samuti manerismi ja baroki määrangutest. Euroopa eri osades ja selle suurlinnades, kuid eriti Prantsusmaal ja Itaalias, lahknevad uusrenessanslikud vormid on lisanud selle määratlemisele ja ära tundmisele keerukust. Vaatamata sellele mida kaasaegsed kutsusid itaaliapärasuseks, võisid selle kõrval valdavalt ilmneda ka prantsuse uusbaroksed tunnusjooned (vt Teise keisririigi arhitektuur).
Tuntumad hooned mitmekülgselt varieeruvate stiilinäidetena on inglise Wollaton Hall, itaalia Palazzo Pitti, prantsuse Château de Chambord, vene Granovitaya Palata ja ameerika Met Life Tower. Muuhulgas leiab palju näiteid Ameerika Ühendriikide idaranniku suuremate juhtlinnade ehitusest, eriti Manhattanilt, kus stiili kasutati enamasti ka alumiste korruste ilmestamiseks kõrghoonete jalamitel.

Uusrenessanslik stiil Eestis

Eestis on uusrenessanslikult ehitatud Haapsalu jaamahoone frontoon ning järgmised mõisad: Arkna, Inju, Puurmani, Avanduse, Raadi (varemeis), Muraste (varemeis), Saka, Muuga, Käru (säilinud veidi lihtsustatult), Viljandi, Laimetsa (varemeis), Ulvi (juurdeehituse osas), Harku (fassaadikujunduse osas), Kaagjärve (algkujul alles vaid osa hoonest, sealhulgas torniosa). Uusrenessanslikuks võib pidada ka Ülikooli Kohviku hoonet Tartus.

Pildigalerii

• 
  Milano
 
• 
  Helsingi
 
• 
  Helsingi
 
• 
  Newport
 
• 
  Szczecin
 
• 
  Praha
 
• 
  Jaroslavl
 
• 
  Peterburi
 
• 
  Stockholm
 
• 
  New York
 
• 
  New York
 
• 
  Haapsalu

Uusgootika kunstis

Uusgooti stiil ehk Uusgootika on Histortsismi osa.

Silmapaistvaid uusgooti ehitisi. Üleval: Westminsteri loss Londonis; vasakul: Teaduse katedraal Pittsburghis; paremal: Sint-Petrus-en-Pauluskerk Oostendes

Parliament Hill, Ottawa

New Yorgi ärikeskuses asuvat ja 1912. aastal valminud uusgooti stiilis kõrgehitist The Woolworth Building kujutav postkaart

Uusgooti stiil ehk neogooti stiil ehk uusgootika ehk pseudogootika on historitsistlik arhitektuuristiil, mis sai alguse 1740. aastate Ühendkuningriigis. Selle populaarsus kasvas kiirelt 19. sajandi alguses, mil uusgootika austajad püüdsid taaselustada keskaegseid arhitektuurivorme vastandina tollal valitsenud uusklassitsismile.
Gootika avaldus peamiselt hoonete välisilmes, konstruktsioonid olid aga kaasaegsed. Uusgooti stiil oli levinud peamiselt sakraalarhitektuuris, kuid selles stiilis rajati ka näiteks kunstlikke varemeid, ühiskondlikke hooneid ja eramaju. Uusgootika kujunes Saksamaal "rahvusstiiliks". Sellel ideoloogial oli oma osa ka pärisgooti stiiliajastul pooleli jäänud Kölni toomkiriku (1842–1880) ehitustööde jätkamisel.
Selle liikumise keskmes Inglismaal oli uusgootika tihedalt läbipõimunud filosoofiliste liikumistega, mis seostusid anglikaani kõrgkiriku või anglokatoliikluse esiletõusuga. Lõpuks levis uusgooti stiil 19. sajandi kolmandal veerandil laialdaselt ka oma puhtesteetiliste omaduste toel.
Koos uusgooti stiili levikuga Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal kasvas huvi selle vastu kiiresti ka Mandri-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias, Lõuna-Aafrikas ning Briti Indias. 19.–20. sajandil rajatud uusgooti stiilis ehitiste arv võib ületada autentsete gooti stiilis rajatud ehitiste arvu.
Uusgootika tõusu toetas ka keskaega ülistav medievalism. Industrialiseerimise edenedes kasvas reaktsioon masintootmise ja tehaste vastu. Maaliliste vaadete pooldajad nagu Thomas Carlyle ja Augustus Pugin suhtusid tööstusühiskonda kriitiliselt ning kujustasid tööstuse eelset keskaja ühiskonda kuldajastuna. Katoliiklusse pöördunud Pugini jaoks kandis gooti arhitektuur kristlikke väärtusi, mida klassitsism oli õõnestanud ja industrialiseerimine hävitas.
Uusgooti stiilil oli ka poliitilisi seoseid. Kui "ratsionaalset" ja "radikaalset" uusklassitsismi nähti seotuna vabariikluse ja liberalismiga (nagu tõestab selle populaarsus Ameerika Ühendriikides ja vähemal määral vabariiklikul Prantsusmaal), seostati "vaimsemat" ja "traditsioonilisemat" uusgootikat monarhismi ja konservatismiga, mida peegeldas stiilide valik Westminsteri lossi taastamisel Londonis ja Kanada parlamendihoonete puhul Ottawa Parliament Hillil.
Inglise kirjanduses sündis uusgooti arhitektuuri ja kirjandusliku romantismi toel uus žanr, gooti romaan, mis algas Horace Walpole'i teosega "Otranto loss" (1764). Samuti ajendasid need 19. sajandi keskajahõngulist luulet, mis kasvas välja pseudobardlikest "Ossiani lauludest". Uusaegseid teemasid valati keskaegsete Arthuri-romaanide keskkonda, nagu seda tegi Alfred Tennyson "Kuninga idüllides". Ka saksa kirjanduses oli uusgootikal oluline mõju.^[2]

Uusgooti stiil Eestis

Baltisakslastest mõisaomanike maitse-eelistuste kaudu on uusgootika hästi esindatud ka Eestimaa mõisaarhitektuuris: Alatskivi mõis (Šotimaal asuva Balmorali lossi jäljendus), Sangaste loss, Keila-Joa, Vasalemma, Laitse, Alu, Lehtse (varemeis), Lööne, Pihtla (varemeis), Lustivere, Kukulinna (tuudorstiilis), Aavere (varemeis), Kose-Uuemõisa matusekabel (varemeis), Esna mõisa matusekabel, matusekabel Velise mõisa kalmistul, Pilistvere kihelkonna Kabala mõisa matusekabel (varemeis)

Uusromaani kunst

Uusromaani kunst ehk Uusromaanika

California Ülikooli Royce Hall Los Angeleses

Kalamehe bastion Budapestis

Uusromaanika ehk neoromaanika (inglise keeles romanesque revival või neo-romanesque) on historitsistlik arhitektuuristiil, mis võttis eeskujuks ja jäljendas 11.–12. sajandi keskaegses Euroopas levinud romaani stiili. Erinevalt ajaloolisest romaani stiilist olid 19. sajandi uusromaanika stiilis hoonetele iseloomulikud massiivsed tugimüürid ning poolringikujulised aknad ja võlvid siiski nii lihtsamini kui ka eklektilisemalt ehitatud.
Taastärganud arhitektuuristiil on levinud peamiselt Euroopas. Põhja-Ameerikasse jõudis stiil saksa emigrantidega. Kõige mõjukam ameerika uusromaani arhitekt oli Henry Hobson Richardson. Tema töödest võis leida ka uusgooti ilminguid.

Taktid, eeltakt

Eeltakt (inglise keeles pickup measure^; saksa keeles Auftakt) on muusikateose alguses olev meetrumi rõhutult osalt algav mittetäielik takt, mis valmistab ette esimese takti alguses asuvat meetrumi rõhulist osa.

Eeltakt on võrreldav värsiga, mille värsijalaks on jamb (koosneb rõhutust ja rõhulisest silbist) või amfibrahh (koosneb rõhutust, rõhulisest ja rõhutust silbist).

Takt (ladinakeelsest sõnast tactus 'puudutus', 'löök') on muusika noodikirjas absoluutse või suhtelise ajavahemiku tähis.

Takti tähistamiseks partituuris võib kasutada taktimõõdu ja taktijoone märke.

Taktina tähistatud ajavahemik võib jaotuda löökideks, millest mõni (enamasti esimene) võib olla rõhuline.

Rõhuliste ja mitterõhuliste löökide suhe määrab meetrumi.

Enne takti algust paiknevad helivältused võivad moodustada eeltakti.

Kui muusika panna sonaadesse, siis noodid oleksid tähed, mis moodustavad taktid ehk sõnad ja need moodustaksid omakorda lause ehk ühe muusikateose.