Antagonism (Farmakoloogia)

Antagonist blokeerib agonisti seondumise retseptormolekulil, inhibeerides sellega retseptor-agonisti poolt loodud signaali

Retseptori antagonist on retseptori ligandi tüüp või ravim, mis seostudes vaadeldava retseptoriga ei anna bioloogilist signaali, seega nõrgestab või blokeerib täielikult agonist-vahendatud toimet. Farmakoloogia seisukohalt on antagonistid keemiliselt afiinsed kindlale retseptorile, kuid kasulik efekt puudub, signaali edastamist ei toimu ning lisaks takistatakse agonisti või pöördagonisti seostumist retseptorile. Antagonisti toime tuleneb tema seondumisest retseptori aktiivtsentrisse, allosteerilisse saiti või saiti, mis tavaliselt ei osale retseptori aktiivsuse regulatsioonis. Antagonisti mõju võib olla pöörduv või pöördumatu, sõltudes antagonisti-retseptori kompleksi elueast. Enamik ravimi antagoniste (ravimid, mille toimemehhanism on sama nagu antagonistidel) saavutavad oma efekti, konkureerides endogeensete ligandidega või substraatidega retseptori sidumissaitidele. Kuna antagonistid rikuvad tihti neuronite vahelise kommunikatsiooni, siis nende pikaajalist (kroonilist) kasutamist on seostatud neuronaalse surmaga. Väga tugevad antagonistid on toksilised.

Retseptorid

Biokeemilised retseptorid on suured valgulised molekulid, mida võidakse aktiveerida ligandi seostumisega (näiteks hormoon või ravim). Retseptorid võivad olla membraansed (asetsevad rakumembraanil) või intratselluraalsed (tuumal ja mitokondritel). Seondumine toimub mittekovalentselt seondumissaitidel retseptori ja ligandi vahel. Retseptor võib sisaldada ühte või mitut ligandide seondumisaiti. Seondumine retseptori aktiivsele või allosteerilisele saidile reguleerib otseselt tema aktivatsiooni. Antagonistid saavutavad oma tulemuse läbi retseptorite vastastikmõjude, hoides ära agonist-indutseeritud vastuseid. Seda saavutatakse seondudes aktiivsetele või allosteerilistele saitidele. Lisaks sellele võivad antagonistid toimida unikaalsetel seondumissaitidel, mis tavaliselt ei osale retseptorite bioloogilisel regulatsioonil.

Termin antagonist oli algselt mõeldud selleks, et kirjeldada narkootiliste efektide erinevaid omadusi. Selle biokeemiline definitsiooni võtsid 1950. aastatel kasutusele E. J. Ariëns ja Mary D. Stephenson. Praegune aktsepteeritud definitsioon põhineb retseptori hõivatuse mudelil. See taandub antagonisti definitsioonile, mis arvestab ainult neid komponente, millel on vastupidised toimed ühele retseptorile. Aantagonistid lülitavad "sisse" ühe rakulise vastuse seondudes retseptorile, lükates käima biokeemilised protsessid, muutmaks rakku sisemiselt. Ning, et antagonistid lülitavad "välja" selle vastuse, blokeerides agonisti retseptorist. See definitsioon säilib samuti füsioloogilistes antagonistides – ainetes, millel on vastupidised füsioloogilised omadused, kuid toimivad teistele retseptoritele. Nagu näiteks histamiin alandab vererõhku läbi vasodilatatsiooni histamiini H1 retseptoril, samal ajal kui adrenaliin tõstab arteriaalset rõhku läbi vasokontraktsiooni, mida vahendadakse läbi β-adrenergilise retseptori aktivatsiooniga.

Meie arusaam ravimi poolt indutseeritud mehhanismi aktivatsioonist ning biokeemilise definitsiooni retseptori antagonistist areneb tänaseni. Retseptori aktivatsiooni kahe-oleku mudel on andnud mitmeolekulisi mudeleid koos vahepealsete konformatsiooniliste olekutega. Funktsionaalse selektiivsuse avastamine ja et ligand-spetsiifilise retseptori konformatsioonide toimumine võib mõjutada teisi retseptoreid, millel on teistsugused signaalrajad, võib tähendada seda, et ravimeid saab disainida mingi kindla retseptori jaoks, kuid mitte ülejäänute jaoks. See omakorda tähendab seda, et tõhusus sõltub sellest, kus retseptor on ekspresseerunud, muutes me arusaamu, et retseptori efektiivusus on retseptorist mittesõltuv ravimi omadus

Efektiivsus ja potentsiaalsus

Definitsiooni järgi ei ole antagonistidel mingit mõju, et aktiveerida neid retseptoreid, millega nad seonduvad. Kuigi antagonistid ei hoia retseptori aktiveerimisvõimet, inhibeerivad nad ühekorra seondudes agonisti, inventeeritud agonisti ja osalise agonisti funktsiooni. Funktsionaalsetes antagonistiproovides mõõdab doos-vastus kurv erinevatel kontsentratsioonidel antagonistide efekti võimet, kus nad suudavad pöörata ümber agonisti aktiivsust. Antagonisti potentsiaali mõõdetakse tema IC₅₀ väärtusega.

Seda saab antud antagonisti kohta välja arvutada, saades teada tema kontsentratsiooni, mis on vajalik, et inhibeerida pool agonisti maksimaalsest bioloogilisest vastusest. Madalama kontsentratsiooniga ravimeid võib seostada vähemate või väiksemate kõrvalmõjudega.

Afiinsus

Antagonisti ja seondumissaidi afiinsus (K_i),

{\displaystyle K_{i}={\frac {IC_{50}}{1+{\frac {[S]}{K_{m}}}}}}

retseptori seostumise võime, määrab agonisti inhibeerimise aja. Antagonisti afiinsust võib määrata eksperimentaalselt, kasutades Schildi regressiooni või Cheng-Prusoffi võrrandit võistlevate antagonistide radioligandide seondumiste uurimiseks. Schildi regressiooni saab kasutada selgitamaks antagonistide olemust, et kas ollakse alguses võistlev või mittevõistlev ja Ki determinatsioon on sõltumatu kasutusel oleva agonisti afiinsusest, tõhususest või kontsentratsioonist. Siiski on tähtis, et tasakaal oleks saavutatud. Retseptori tasakaalu jõudmisel tuleb võtta arvesse tunnetuse vähenemist. Antagonisti afiinsuse konstanti, mis omab kahte või enamat efekti, nagu näiteks neuromuskulaar-blokeerivad agendid, mis blokeerivad samuti ioonkanaleid ning antagoniseerivad antagonistide sidumisvõimet, ei saa analüüsida kasutades Scildi regressiooni^[15][16]. Schildi regressioon seisneb doosi suhte muutumises – doos-vastus kurvil võrreldakse agonisti ja olemasoleva võistleva antagonisti EC₅₀ suhet. Kasutatava antagonisti proovi suurendamine võib mõjutada doosi suhet. Afiinsus või K_i on see, kus sirge lõikab regressioonianalüüsil x-telge. Samas Schildi regressiooniga agonisti kontsentratsioon varieerub, kui kasutatakse Cheng- Prusoffi võrrandit, et saada kätte K_i väärtused. Cheng-Prusoffi faktor võtab arvesse seda efekti, mis juhtub, kui muuta agonisti kontsentratsiooni ja afiinsust retseptoril, millel on juba võistlev inhibeeriv antagonist peal.

Tüübid:

Võistlev

Võistlevad antagonistid (teatud ka kui ületavad antagonistid) seonduvad pöördumatult samale seondumissaidile (aktiivsele saidile), ilma retseptorit aktiveerimata, kus on endogeene ligand või agonist. Agonistid ja antagonistid võistlevad sama seondumisaidi pärast retseptoril. Kord seostunud antagonist blokeerib agonisti seondumist. Aktiivsuse taset retseptoril saab määrata suhtelise afiinuse ning kontsentratsiooniga igas molekulis, mis asuvad sel konkreetsel saidil. Kõrge kontsentratsioonitase võistleval agonistil suurendab retseptori pinda, mida agonist hõivab. Antagonisti kõrgemad kontsentratsioonid on vajalikud selleks, et hoida võistlevatel antagonistidel seda hõivatuse taset seondumissaidil, mida kasutatakse. Funktsionaalsetes proovides vaadeldakse paralleelselt parempoolsete doos-vastus kurve, kus ei tohi olla maksimaalse vastuse muutust.

Interleukiin-1 retseptori antagonist IL-1Ra on üks näide võistlevast antagonistist. Võistleva antagonisti efekte võib alla suruda, tõstes agonisti kontsentratsiooni. Tihti (kuid mitte alati) omavad need antagonistid oma agonisti omaga väga sarnast keemilist struktuuri.

Mittevõistlev

Terminit mittevõistlev antagonist (kutsutakse ka mitteületavaks antagonistiks) võidakse kasutada, et kirjeldada kaht omavahelist fenomeni: ühes, kus antagonist seondub retseptori seondumissaidile, teises, kus antagonist seob end allosteerilisele saidile. Kuigi nende kahe fenomeni mehhanism on erinev, kutsutakse mõlemaid mittevõistevaiks, sellepärast et lõppetulemus on üpris sarnane. Erinevalt võistlevatest antagonistidest, mis mõjutavad agonisti taseme suurust, et saavutada maksimaalne vastus, kuid ei mõjuta maksimaalvastuse magnituudi, mittevõitlevad agonistid vähendavad selle maksimum-vastuse magnituudi, mille võib omandada ükskõik millise hulgaga agonist. See omadus teenib neile nime mittevõistlev, sest ükskõik kui palju agoniste on olemas, nende efekte ei saa teha olematuks. Mittevõistlevate agonistide funktsionaalsetes proovides toimub agonisti maksimaalvastuse doos-vastus kurvil langus ja mõnedel juhtudel on parempoone kalle olemas. Parempoolne kalle on retseptori reservi olemasolul ja agonisti vastuse inhibatsioon toimub ainult, kui reserv on ammendatud.

Antagonist, mis seob end retseptori aktiivsele saidile on mittevõistlev ainult siis, kui side aktiivsaidi ja antagonisti vahel on pöördumatu või sellele ligilähedane. Mittevõistleva termini kasutusala ei ole siiski ideaalne, kuna terminit "pöördumatu võistlev antagonism" võib kasutada ka kirjeldamaks sedasama fenomeni ilma, et tekiks segadus teise "mittevõistleva antagonismi" vahel, mida kirjeldatakse allpool.

Mittevõistleva antagonisti teine vorm toimub allosteerilises saidis. Need antagonistid seovad täiesti erineval saidil antagonististe, kasutades teist seondumissaiti. Nad ei võistle agonistidega seondumissaidi pärast. Need antagonistid, mis on seondunud, võivad ennetada konformatsioonilisi muutusi retseptoril, mis on vajalikud pärast seda, kui agonist on seondunud aktivatsioonisaidile.

Konkurentsivõimetu

Konkurentsivõimetud antagonistid eristuvad mittevõistlevatest antagonistidest selle poolest, et nemad vajavad agonisti poolt retseptori aktivatsiooni enne, kui nad seonduvad erinevatele allosteerilistele seondumisaitidele. Seda tüüpi antagonistid toodavad sellise kineetilise profiili, kus sama hulk antagoniste blokeerivad kõrgema kontsentratsiooniga agoniste paremini kui madalama kontsentratsiooniga agoniste.
Memantiin, mida kasutatakse Alzheimeri tõve ravimina, on samuti konkurentsivõimetu antagonist NMDA retseptoril.

Vaikne antagonist

Vaiksed antagonistid on võistlevad retseptor-antagonistid, millel on null-tõhusus, et aktiveerida retseptorit. Nad on nii-öelda õiged antagonistid. See termin loodi, et eristada täielikult inaktiivseid antagoniste nõrkadest osalistest agonistidest või pöördagonistidest.

Antagonism

Kuigi ma tean, et ma andsin antagonismile tähenduseks lepitamatu vastuolu, vastuolulisus. Siis alati ei ole antagonismil selline tähendus. Sellel sõnal on erialati erinevaid tähendusi.
Mõned tähendused:

Antagonism on filosoofias ja sotsioloogias vaenulike ühiskondlike jõudude kokkupõrge ja nendevaheline lepitamatu võitlus. See on vaenulike ühiskondlike jõudude kokkupõrge ja nendevaheline lepitamatu võitlus.

Tuntud on nt Immanuel Kanti, Arthur Schopenhaueri ja marksistlik antagonism (klassivõitlus).

Antagonism on ökoloogias teatav mikroobidevaheliste suhete vorm.

Antagonism on farmakoloogias toimeainete vastandlikkus.

Antagonism on füsioloogias lihaste tegevuse vastandlikkus.

Ka nimisõnal Antogonist on mitmeid tähendusi. 

Mõned neist on sellised:

Antagonist (kr sõnadest antagōnistēs 'vastuseisja', mis sõnast antagōnizomai 'võitlen vastu') on millegi vastane, vastuseisja.

Sõna on kasutusel ka terminina:

• Antagonist on farmakoloogias vastandtoimega aine. [Sellest räägime hiljem osas Antogonist (Farmakoloogia)]
• Antagonist on anatoomias vastandtoimega lihas.
• Antagonist on kirjanduses vastandtegelaskuju.

Satanism

Satanism põhineb peamiselt iseendasse uskumises.
Ringi (viisnurka) ümbritsetud ümberpööratud pentagrammi kasutatakse sageli satanismi esindamiseks Satanism on saatanal põhinevate ideoloogiliste, usuliste ja filosoofiliste veendumuste rühm. Kaasaegne satanismi usupraktika sai alguse saatana kiriku asutamisest 1966. aastal, ehkki mõned ajaloolised pretsedendid on olemas. Enne avalikku praktikat eksisteeris satanism peamiselt erinevate kristlike rühmituste süüdistusena tajutavate ideoloogiliste vastaste poole, mitte eneseidentiteedina. Satanismi ja saatana mõistet on sümboolseks väljendamiseks kasutanud ka kunstnikud ja meelelahutajad.
Kristliku ajaloo jooksul on süüdistatud, et erinevad rühmad on satanismi praktiseerinud. Keskajal väitis roomakatoliku kiriku juurde kuulunud inkvisitsioon, et mitmesugused ketserlikud kristlikud sektid ja rühmitused, näiteks templirüütlid ja katarid, viisid läbi salajasi satanistlikke rituaale. Järgnenud varajase moodsa perioodi jooksul viis usk laialt levinud saatanlikesse nõidade vandenõusse kogu Euroopas ja Põhja-Ameerika kolooniates väidetavate nõidade massiliste kohtuprotsessideni. Süüdistused, et saatanlikud vandenõud olid aktiivsed, ja selliste sündmuste taga nagu protestantism (ja vastupidi, protestantlikud väidavad, et paavst oli Antikristus) ja Prantsuse revolutsioon, tehti Christendomis endiselt kaheksateistkümnendal kuni kahekümnendal sajandil. Ulatusliku saatanliku vandenõu idee jõudis uude kõrgpunkti 1890ndatel Prantsusmaal avaldatud mõjuka Taxili kelmusega, mis väitis, et vabamüürlased kummardasid rituaalides saatanat, Luciferi ja Baphomet. 1980ndatel ja 1990ndatel levis saatana rituaalse kuritarvitamise hüsteeria läbi USA ja Suurbritannia, kartuses, et satanistide rühmad kuritarvitavad ja riistavad regulaarselt lapsi. Enamikul neist juhtumitest pole ühtegi kinnitavat tõendit selle kohta, et keegi satanismis süüdistatuist oli tegelikult saatanliku usu praktiseerija või süüdi neile esitatud väidetes. Alates 19. sajandist on tekkinud mitmesuguseid väikeseid usurühmi, kes identifitseerivad end satanistidena või kasutavad satanistlikku ikonograafiat. Pärast 1960. aastaid ilmunud satanistlikud rühmitused on väga mitmekesised, kuid kaks peamist suunda on teistlik satanism ja ateistlik satanism. Teistlikud satanistid austavad saatanat üleloomuliku jumalusega, pidades teda mitte kõikvõimsaks, vaid pigem patriarhiks. Seevastu ateistlikud satanistid peavad saatanat pelgalt teatud inimlike omaduste sümboliks. Kaasaegne religioosne satanism on valdavalt Ameerika nähtus, mujal levivad ideed koos globaliseerumise ja Interneti mõjudega. Internet levitab teadlikkust teistest satanistidest ja on ka peamine satanistlike vaidluste lahinguväli. Satanism hakkas Kesk- ja Ida-Euroopasse jõudma 1990. aastatel, ajal kui Nõukogude Liit langes, ja kõige tuntumalt Poolas ja Leedus, valdavalt roomakatoliku riikides.
Antagonism:
Antagonismi tähenduseks on lepitamatu vastuolu.
Satanismis on selle tähenduseks lepitamatu vastuolu satanismi suhtes.
Kunstiline satanism:
Kunstiline Satanism on saatanist maalitud maalid ja joonistatud pildid.
Saatanist maalitud maalid ja joonistatud pildid saatanikummardajate altaril ja kirikus. Saatanikummardajatel võib olla ka oma kodus pühakoht koos piltide ja altariga.
Usuline satanism:
Saatana kirik - satanismi religioonile pühendunud rahvusvaheline organisatsioon.
LaVeyani satanism
Anton LaVey asutatud ateistlik usund, milles saatan on inimvabaduse sümbol, kuid mida ei peeta eraldi eksisteerivaks üleloomulikuks olendiks.

Muusika terminid, A due

Muusikalised terminid on enamasti itaaliakeelsed.

Näiteks:

a capella - ilma muusikata esitamine

a due (itaalia keeles; prantsuse keeles a deux) (lühend: a 2)

A due (itaalia keeles), prantsuse keeles a deux, lühendina a 2, eesti keeles 'kahele', on muusika noodikirjas juhend esitada partituuri ühele noodijoonestikule kirjutatud kahe muusikainstrumendi partiid unisoonis.

Andante (itaalia keeles 'käies, kõndides') on noodikirja märge, mis tähistab aeglast, rahulikku tempot. Andante on aeglasem kui allegro ja kiirem kui adagio.

Andante võib olla ka tsüklilise teose osa või eraldiseisev pala.

Ja nii edasi...

Pentagramm

Kinnine Pentagramm

Pentagramm on korrapärane tähtviisnurk.

Pentagramm võib-olla nii kinnine kui ka lahtine.

Kinnine pentagramm:

Kinnine pentagramm on korrapärane viisnurk, mille jutul pole ühtegi lahtist otsa ehk tal on olemas kõik 5 teravnurka. 

Lahtine pentagramm:

Lahtine pentagramm on pentagramm, millel on üks nurk puudu. Pentagramm on, kas pooleli jäänud või see pentagramm on tehtud lohakalt. See tähendab, et ei ole märgatud, et kaks jutti pole korralikult kokku tõmmatud. 

See

Pentagramm:

Pentagramm on sümbol, millele on aegade jooksul omistatud erinevaid tähendusi.

Varaseim teadaolev pentagrammi kujutis pärineb Sumerist. See oli kirjamärk UB, mille tähendus oli 'nurk; väike õõnsus; lõks'.

Mesopotaamia kunstis on pentagrammi kasutatud kuninglikel raidkirjadel, kus see sümboliseeris impeeriumi ulatumist nelja ilmakaarde.

Umbes samast ajast on pentagrammi seostatud Veenusega, sest Veenuse näiva liikumise trajektoor moodustab viisnurga.

Heebrealastele oli pentagramm Pentateuhi (Moosese viie raamatu) sümboliks. Mõnikord on pentagrammi ekslikult nimetatud ka Saalomoni pitseriks, sest ta oli kasutusel paralleelselt heksagrammiga.

Muistses Kreekas oli ta tuntud kui pentalfa, viie A geomeetriline kujutis.

Pentagrammi geomeetriat ja
 metafüüsilisi seoseid uurisid pütagoorlased, kes nägid temas täiuslikkuse embleemi, sest viisnurga jooned jagavad üksteist osadeks vastavalt kuldlõikele.

Gnostikute jaoks oli pentagramm Lõõmav Täht ja nagu kuusirbi sümbolgi oli ta seoses öötaeva maagia ja müstikaga.

Druiidid pidasid pentagrammi jumalikkuse sümboliks.

Egiptuses oli ta "maa-aluse üsa" sümboliks ning tähistas sümboolset sugulust püramiidi vormiga.

Paganlikud keldid seostasid pentagrammi maa-aluse jumalanna Morriganiga.

Pentagrammi on lihtsaim tähe kujutis, mis moodustub ühestainsast joonest, seepärast nimetatakse teda ka Lõputuks Sõlmeks.

Pentagramm varases kristluses

Varakristlastele sümboliseeris pentagramm viit Kristuse haava ja kuni keskajani oli ta harva kasutatav kristlik sümbol. Enne inkvisitsiooni polnud pentagrammil seost kurjusega. Pigem tähendas see kujund tõde, religioosset müstitsismi ja Looja tööd.

Imperaator Constantinus I, kes kristliku sõjaväe abiga vallutas 312 Rooma impeeriumi ja kuulutas kristluse riigiusuks, kasutas pentagrammi koos chi-rho sümboliga (risti sümboolne kujutis) oma pitseril ja amuletil. Kirik kasutas siiski pigem risti (kannatuse sümbolit) kui pentagrammi (tõe sümbolit).

Söör Gawaini ja Rohelise Rüütli legendis oli pentagramm söör Gawaini talismaniks ja kuldselt inkrusteeritud tema kilbile. See sümboliseeris viit rüütlivoorust: suuremeelsust, lahkust, kõlbelist puhtust, rüütellikust ja pieteeditunnet.

Ühe teravikuga ülessuunatud pentagramm sümboliseerib suve, kahe teravikuga ülessuunatud pentagramm aga talve.

Keskajal oli Lõputu Sõlm tõe sümboliks ja kaitses deemonite eest. Seda kasutati isikliku amuletina ning uste ja akende kaitseks.

Templiordu, ristisõdade aegu moodustatud munkade sõjaline ordu, saavutas suure rikkuse ja tähtsuse tänu annetustele orduga ühinenute poolt, kes tõid kaasa Pühalt Maalt röövitud aardeid. Templiordu keskust Prantsusmaal ümbritseb mitme miili ulatuses peaaegu täiuslik looduslik mägedest viisnurkne moodustis.

Pärast Templiordu likvideerimist 1303 Prantsuse kuninga Louis IV poolt algas inkvisitsioon. Inkvisitsiooni pika perioodi vältel kuulutati välja lugematu hulk valesüüdistusi ortodoksia "huvides", hävitamaks ketsereid. Kirik langes pikaks ajaks diabolismi, mille vastu ta väitis end võitlevat. Pentagrammis nähti Soku Pea sümbolit ja Saatana Babhometi kuju ning inkvisitsioon süüdistas templirüütleid Babhometi kummardamises.

Nõiajahi ajal võrdsustati ka teised sarvilised jumalad, nagu näiteks Paan Saatanaga ja pentagramm, folkloorne kaitsesümbol, samastati esmakordselt ajaloos kurjusega ning talle anti nimeks Nõiajalg.

Pentagramm tänapäeval

Lääne traditsioonilise okultistliku õpetuse osaks, nagu see oli ammust ajast ka idamaistes filosoofiates, sai inimest mikrokosmoses sümboliseeriv pentagramm, Mikrokosmose Täht, mis oli makrokosmilise universumi analoogiks.

Ülessuunatud pentagrammis võib näha sarnasust inimesega, kes on käed ja jalad laiali sirutanud. Tycho Brahe väljaandes "Calendarium Naturale Magicum" (1582) on kujutatud pentagrammi sisse asetatud inimkeha. Brahe kaasaegse Agrippa tööde illustratsioonidel on näha sama proportsiooni, mis kujutab viit planeeti ja nende keskel Kuud ehk genitaale. Teised tööd, mis pärinevad Robert Fluddi ja Leonardo da Vinci perioodist, kujutavad inimese ja universumi geomeetrilist sugulust. Seda väljendab ütlus "Iga mees ja iga naine on täht".

Hiljem sümboliseeris pentagramm pea ja nelja jäseme suhet, siit ka kvintessentsi (hinge) suhe nelja mateeria elemendi – maa, vee, õhu ja tulega. Järgides teed mööda pentagrammi, paigutuvad elemendid tiheduse järjekorras: hing, tuli, õhk, vesi, maa.

Vabamüürlastele assotsieerus inimene kui mikrokosmiline subjekt viisnurkse pentalfaga. Lõputu Sõlm sümboliseeris 72-kraadilist sirklit, mis oli vabamüürlaste vooruste ja kohustuste embleemiks.

Vabamüürlaste naisteühendus kasutas oma embleemina viisnurkset "ida tähte", mille iga teravik tähistas Piibli kangelannade pärimust.

Kuni 19. sajandini pole teada ühtki illustratsiooni, kus pentagramm oleks seotud kurjusega. Elipaz Levi Zahed, kirikust väljaheidetud katoliku abee kirjanikunimega Alphonse Louis Constant, võttis kasutusele mikrokosmilist inimest sümboliseeriva ülessuunatud pentagrammi kõrval allasuunatud pentagrammi, mis sümboliseerib Baphometi Soku Pead. Sellest saigi alguse konspektsioon, mis orienteerib pentagrammid "heale" ja "kurjale".

18. sajandi ratsionalism asendus 19. sajandil uue müstitsismi tõusuga osaliselt kabala, judaismi muistse traditsiooni tõttu, mis käsitleb jumalikku kosmogooniat, universumit ja moraali ning okultsete tõdede suhet inimesega. See ei ole niivõrd religioon, kuivõrd süsteem, mis põhineb sümbolismil ning numbrite ja sõnade vastastikustel seostel.

Eliphas Levi oli kabala põhjalik tõlgendaja, kes rajas tee lääne müstilistele traditsioonidele ja aitas kaasa vabamüürlaste loožide tõusule (Order Temporale Orientalis, The Hermetic Order of the Golden Dawn, The Theosophical Society, Roosikristlased ja teised, isegi modernsed spekulatiivse vabamüürluse loožid).

Salaühingud kasutasid oma maagilistel rituaalidel pentagrammi sümbolismi ja atribuutikat kõrvu heksagrammiga athame (rituaalnoa) signeeringuna.

Kõige enam levitas ja arendas maailmas modernset kabalat Golden Dawn oma hiilgeajal (1888 kuni Esimese maailmasõja alguseni) arvukate salakunstimeistrite abil. Nende järglaste teosed on saanud tänapäeva kabalistliku filosoofia tähtsaks osaks.

Aleister Crowley oli tuttav ka vanade ja reformatsioonieelsete nõidade "pärimustega", eriti Georg Pickingilli ja Gerald Gardneri kaudu. Viimast peetakse kaasaegse nõiakunsti rajajaks.

1940-ndail võttis Gerald Gardner kasutusele kahe teravikuga ülessuunatud pentagrammi, mis sümboliseerib teise astme pühendatust neopaganate nõiarituaalides. Hiljem sai see tuntuks kui Wicca kultus. Ühe teravikuga ülessuunatud pentagramm koos ülessuunatud kolmnurgaga sümboliseerib kolmanda astme pühendatust. Allasuunatud kolmnurk on esimese astme pühendatute sümbol.

Pentagramm oli ka altaril. Tema tipud sümboliseerisid Jumalanna kolme aspekti pluss kahte Jumala aspekti Gardneri pentagrammi kontekstis.

Gerald Gardneri, kes oli Doroty Clutterbucki ja Doreen Valiente järgija, tööd tõid taas päevavalgele ammu unustatud nõiakunsti haru: Vana Religiooni, mis oli sajandeid suikunud. Sellest sündiski uus Wicca religioon.

1960ndate keskel sai pentagramm taas kantavaks amuletiks. Koos kasvava huviga nõiakunsti ja Wicca vastu ilmus teemat käsitlevaid raamatuid, mis olid reaktsiooniks kirikule. Pentagrammi kasutamine kaasaegse neopaganluse grupisümbolina on sama tähtis kui rist kristluse ajaloos.

Vaatamata allasuunatud pentagrammi kui Gardneri pühendatuse sümboli erinevatele tõlgendustele, on mõned Wicca kultuslased, enamjaolt USA-s, kus fundamentalistidest kristlased on iseäranis agressiivsed teisitimõtlejate suhtes, pentagrammi mistahes vormi kasutamise vastu. Tuleb kahjuks tõdeda, et isegi ülessuunatud pentagrammi kandmine õhutab paganate diskrimineerimist mõnes ühiskonnas.

Pentagrammi sümboolsed tähendused

Numbrit 5 on alati peetud müstiliseks ja maagiliseks, kuid olemuselt inimlikuks. Meie kummalgi käel/jalal on 5 sõrme/varvast. Me täheldame oma elus viit staadiumi või etappi: sünd, noorukiiga, suguküpsuse saamine, isadus/emadus ja surm (on ka teisi tõlgendusi). Tavaliselt on meil viis meelt: nägemine, kuulmine, haistmine, kompimine ning maitsmine.

Number 5 assotsieerub Marsiga. See tähendab ägedust, konflikti ja konflikti kaudu saavutatud harmooniat.

Kristluses oli ristilöödud Kristusel 5 haava.

Islamil on 5 tugisammast ja 5 päevast palveaega.

Keskajal rüütlil oli viis voorust: suuremeelsus, lahkus, kõlbeline puhtus, rüütellikkus ja pieteeditunne, nagu sümboliseeris söör Gawaini pentagramm.

Wicca kultuses on viieastmeline suudlus: jalalabad, põlved, üsk, rinnad, huuled.

Pentagramm sümboliseerib inimest mikrokosmoses ja meie kohta makrokosmoses või universumis hermetistlik-tantristliku filosoofia kontekstis: "Nagu ülal, nii ka all."

Pentagrammi on ammustest aegadest peetud mõjusaks kaitsevahendiks kurjuse vastu; see on konflikti sümbol, mis kaitseb kandjat ja ta kodu. Pentagrammil on viis tõrjuvat teravikku, mille keskel asub kaitsev pentagon.

Ühe teravikuga ülessuunatuna tähendab ta vaimu jõudu mateeria üle (mõistus juhib keha); see on õigluse sümbol. Kahe teravikuga üles- ja ühega (hing) allasuunatuna rõhutab ta inimese lihaliku olemuse võimu vaimu üle.

Teed mööda pentagrammi võib vaadelda ka kui inimese spirituaalset reisi läbi evolutsiooni. Jumalik elusäde laskub lihtsasse embrüovormi (maa), tõustes sealt liuglema (vesi-õhk), planeerides eksistentsis, siis jälle laskub tulle, et puhastuda, enne kui taas tõusta jumaliku sädemena, leidmaks oma vaimset lätet.

Laskuv "hing-maa" joon võib kulgeda üle "vesi-õhk" joone (naine) või selle alt (mees), moodustades nii kaks pisut erinevat pentagrammi vormi.

Pentagrammi keskmes asub kuues element: armastus/tahe, mis kontrollib meid sisemiselt, valitseb mateeriat ja vaimu ning suunab seksuaalenergiat.

Lahtine pentagramm

Lahtine, ilma ümbriseta ringita pentagramm sümboliseerib avatud kandjat, kes on valmis konfliktiks, on teadlik ja aktiivne. Paganliku religioosse sümbolina kujutab lahtine pentagramm avatud ja aktiivset lähenemist.

Allasuunatud pentagramm

Pentagramm Kaarma kirikus.

Kui pentagrammi üks teravik on suunatud alla, siis sümboliseerib see vaimu allutamist mateeriale, inimese sõltuvust tema lihalikest himudest.

Paljudele paganatele tähendab allasuunatud pentagramm loomuse tumedat tahku ning seda põletakse kui kurjuse sümbolit. Kristlastest fundamentalistid peavad aga mistahes pentagrammi vormi kurjuse sümboliks.

Need aspektid on siiski üsna hiljutised. Eeskätt tähendab allasuunatud pentagramm Gerald Gardneri teise astme pühendatust ehk nõia tungi õppida tundma sisemist pimedust.

Kinnine pentagramm

Ring ümber pentagrammi ohjeldab ja kaitseb. Ring sümboliseerib igavikku ja lõpmatust, elu ja looduse tsükleid. Ringiga ümbritsetud pentagramm kujutab vaimset kinnisust, millega hoiti traditsioonilisi nõiakunsti saladusi, individuaalset paganlikku sihti ja selle mitteproselüütlikku iseloomu.

Heraldikas

Viisnurk oli Nõukogude Liidu ja tema kõigi liiduvabariikide, samuti paljude sotsialistlike riikide ning teistegi maade lipul või vapil

Pentagramm Satanismis

Satanismi vapil kasutatakse tagurpidi pentagrammi ,mille keskosa ehib kitse pea. Allasuunatud teravikuga pentagramm sümboliseerib vaimu allutamist mateeriale, inimese sõltuvust tema lihalikest himudest.

Baphometi Sigil ( ilmus esmakordselt  The Satanic Mass LP esilehel 1968. aastal ja hiljem 1969. aastal Saatanliku Piibli kaanel.  Sigilit on nimetatud "materiaalseks pentagrammiks", mis kujutab lihalikkust ja maapealseid põhimõtteid.  Kirik kirjeldab sümbolit kui "... satanismi ikonoklastilise filosoofia ülimuslikku visuaalset destilleerimist".

Pentagramm ja Meile Nähtamatu Maailm

Keskajal oli Lõputu Sõlm ehk pentagramm tõe sümboliks ja kaitses deemonite eest. Seda kasutati isikliku amuletina ning uste ja akende kaitseks. Hiljem, tänapäeval kaitseb kinnine pentagramm deemonite eest.

Pentagramm Filmides

Pentagrammi kasutatakse õudusfilmides kurjade vaimude või deemonite väljakutsumiseks. Mõnedes filmides kasutatakse pentagrammi ka inimeste kaitseks kurjade, Meile Nähtamatu Maailma olendite vastu. Mõnes filmis kasutatakse pentagrammi kurjade olendite väljakutsumiseks.

Pentagramm Okultismis

Püstipidi pentagramm on Okultismi sümbol. 

SoundCloud

SoundCloud on internetipõhine muusika voogedastusplatvorm.

SoundCloud
Tüüp	eraettevõte
Asutatud	2007
Asutajad	Alexander Ljung Eric Wahlforss
Peakorter	Berliin, Saksamaa
Võtmeisikud	Alexander Ljung (nõukogu esimees) Eric Wahlforss (CPO) Kerry Trainor (CEO) Artem Fishman (CTO)
Valdkonnad	muusika
Teenused	muusika voogedastus
Töötajaid	300
Koduleht	soundcloud.com

SoundCloud asutasid 2007. aastal Berliinis Rootsi heliprodutsent Alexander Ljung ja Rootsi elektrooniline muusik Eric Wahlforss. Platvorm oli algselt mõeldud muusikute omavahelise koostöö hõlbustamiseks, lastes neil kergesti jagada oma pooleliolevaid projekte ja nende üle arutleda. Hiljem sai portaali fookuseks anda muusikutele võimalus kergesti avaldada oma loomingut laiemale avalikkusele.

2018. aasta seisuga oli portaalil üle 175 miljoni registreerunud kasutaja. 2019. aasta seisuga oli SoundCloudi üleslaetud üle 200 miljoni helipala.

SoundCloudil on 2 versiooni:

Tasuta ja tasuline

Tasuta versioonil on:

3 tundi üleslaadimisaega, 

Põhiline statistika ja

Põhilised üleslaadimise kontrollimise vahendid

Tasulisel versioonil on:

• Piiramatu üleslaadimisaeg
• Täielik statistika
• Võimalus asendada oma salvestisi ilma selle salvestuse statistika kaotamiseta
• Võimalus tõsta salvestisi ja esitusloendeid esile
• Ajastatud väljalasked
• Täielikud üleslaadimise kontrollimise vahendid
• Vaikses laadis kommenteerimise keelamine ja vaatajatele statistika nägemise keelamine
• Nõuete täitmise korral on võimalus pääseda SoundCloud Premier programmi
• Teeni SoundCloudi üles laetud lugude eest piiramatult raha.
• Jagage piiramatult kõikide muusika teenuste väljalaskeid.

Biorütmid ja toitumine

07:00 - 09:00
Optimaalseim aeg hommikusöögiks - mao aktiivsuse intensiivistumine. Hommikusöögiks sobilikud kõiksugu pudrud, tee, kakao, jogurt, müslid jne.

09:00 - 11:00
Mao aktiivsuse langus, kohunäärme aktiivsuse tõus - magusa söömine pole soovitav - kõhunäärme funktsioon on suunatud veresuhkru alandamisele. Kasulikum on süüa tumedat viinamarja, mustikaid, tumedaid ploome.

11:00 - 13:00
Südametegevuse intensiivistumine. Lõuna aeg.
NB!! Söömisega ei tohi ülepingutada!

13:00 - 15:00
Südame jõudluse taastumine - kasulik ~40 min. lõunauinak.

15:00 - 19:00
Kusepõie + neerude aktiivsuse tõus - selles ajavahemikus on kasulik rohke vee joomine(kini 2L). Õhtusöögi aeg. Õhtusöögi kõrvale on soovitav süüa igasugu toorsalatid.

19:00 - 21:00
Neerude aktiivsuse langus - söömine ja vedeliku tarbimine selles ajavahemikus soodustab liigse vee kuhjumist organismis ja kudedes. Selle asmel on kasulik jalutuskäik - selles ajavahemikus intensiivistub kogu organismi verevarustus.

21:00 - 23:00
Organismis toimub üldise energia akkumulatsioon.

23:00 - 01:00
Sapipõie aktiivsuse tõus. Kui oled peol siis tuleb vältida rasvast toitu - kasulik on selle asemel süüa hapukaid õunu või kiivisid.

01:00 - 03:00
Toimub maksa intensiivne taastumine - sellel ajal alkohol + suitsetamine mõjuvad maksale eriti kahjustavalt!!

03:00 - 05:00
Kopsude aktiivsuse tõus - bronhiidihaigetel ja kroonilistel kopsuhaigetel köhahoogude intensiivistumine.

05:00 - 07:00
Jämesoole aktiivsuse tõus - kõhukinnisuse profülaktikaks juua 1 kl. leiget vett või süüa 2 - 3 kuivatatud ploomi.

(http://paranormaalne.blogspot.com/2008/01/biortmid-ja-toitumine.html?m=1)

Kabala

Kabala heebrea keeles kaballah või kabalistika.

Kabala, harvemini ka kabalistika, on 12. sajandil välja kujunenud juudi usulis-filosoofiline süsteem, müstikavool, mis pretendeerib Jumala olemuse mõistmisele. Keskuseks on Léoni asula Prantsusmaal.

Kabbalah tähendab heebrea keeles 'saadud', viidates sellele, et tegemist on pärimusega minevikust. Kabala tõi judaismi usukäsitlusse uusplatonismi ja hermetismi sugemeid.

Päritolu

Juudi müstika seisnes algselt üksnes empiirilises õpetuses. Spekulatiivse iseloomu sai see palju hiljem uusplatonismi ja uuspütaagorluse mõjul. Keskaegseid Sefer Yetzirah uurijaid hakati kutsuma "baale ha-kabbalah" (kabala valdajad). Hiljem hakati kabala tundjaid nimetama "maskilim" (targad). Alates 13. sajandist kasvas kabalast välja ulatuslik kirjandus kõrvuti ja sageli vastakuti Talmudiga.

Enamik kabala vorme õpetab, et pühakirjas on igal kirjatähel, sõnal ja numbril varjatud tähendus. Kabala õpetab tõlgitsusmeetodeid nende varjatud tähenduste väljaselgitamiseks.

Mõned religiooniajaloolased leiavad, et terminit "kabala" tuleks kasutada ainult nende müstilis-religioossete süsteemide kohta, mis tekkisid pärast 12. sajandit; varasemaid esoteerilisi juudi usulisi süsteeme tuleks teisiti nimetada. Teised religiooniajaloolased peavad seda eristust meelevaldseks, pidades 12. sajandi kabalat järjekordseks faasiks samadest müstilistest juurtest ja elementidest jätkunud arengujoones. Seetõttu peavad nad kohaseks rääkida kabalast ka 1. sajandi puhul pKr. Ortodokssed juudid ei nõustu kummagi koolkonnaga, eitades kabala olulist ajaloolist arengut.

Kabala kolmeks tuntuimaks raamatuks peetakse Sefer Yetzirahi, (“Loomise raamat”), Zoharit (“Sära raamat”) ja apostel Johannese ilmutuseraamatut. Nende raamatute kirjapaneku aeg on vaieldav.

Kõrvalist

Mõistet "kabalistika" võidakse kasutada ka ülekantud tähenduses ebateaduslike järelduste tegemise kohta juhuslikest faktidest ning millegi salapärase, arusaamatu ja segase kohta.

Kabala püüab igas asjas näha täiuslikkust.

Oluline on mõista, et kabala on pigem enese kaotamine kui leidmine, muutumine teise- ja vähem egokeskseks. Sõna Kabbala sõnasõnaline tõlge on "see, mis võetakse vastu". Vastuvõtmiseks peame olema vastuvõtlikud. Peame end avama, luues anuma, kus absorbeerida seda, mida soovime mõista või haarata, ja saada omakorda Kabbala osaks. Enda avamine kõrgemale reaalsusele, vaimu nägemine aine sees, teadvuse tõstmine punktini, kus meie ettekujutus reaalsusest on täielikult muutunud ja kogu loomises ilmneb jumalik.

Järgnevalt:

Kabbala kolm tüüpi

Teoreetilise kabala arendamise kolm etappi

Kabbalistlik teekond on täisring

Kabbala tundmine on Kabbalistikalikult elamine

Tegelaste kabalistlik viimistlemise viis

Ego / vale enesetunne kui kõigi negatiivsete emotsioonide allikas

Kabbala kolm tüüpi

Üldiselt jaguneb kabala kolme kategooriasse: teoreetiline, mis puudutab peamiselt reaalsuse sisemisi mõõtmeid; vaimsed maailmad, hinged, inglid jms ning meditatiivne, mille eesmärk on koolitada õppivat inimest jõudma jumalike nimede kasutamise kaudu kõrgemale kõrgendatud meditatiivsele teadvuse seisundile ja võib-olla isegi ennustusseisundile, tähtede permutatsioonid jne. Kolmas kabbala tüüp on maagiline, mis tegeleb looduse kulgemise muutmise ja mõjutamisega. Samuti kasutatakse jumalikke nimesid, loitsusid, amulette, maagilisi pitserit ja mitmesuguseid muid müstilisi harjutusi.

Viimases osas pole valdavat osa maagilise kabala tähtsamatest tekstidest kunagi avaldatud ja võib-olla mõjuval põhjusel. Lisaks sellele, et tegemist on väga keeruka teemaga, võib see isegi valdamise ajal olla kohati ohtlik. Paljud varasemad kabalistid on pidanud maagilist kabalat ebakindlaks distsipliiniks. R. Joseph Della Reina (1418 - 1472) oli üks maagilise kabala suurtest meistritest. Legendi kohaselt üritas ta oma vaimseid võimeid lõpliku lunastuse ärakasutamiseks kasutada ja läbikukkumise käigus sai ta hingeliselt vigastada. Mõni väitis, et ta tegi enesetapu, teised aga, et ta veristati ametnikuna. Teised ütlevad, et ta läks lihtsalt hulluks. Paljud järgnevatel põlvkondadel tegutsenud kabalistid võtsid tema tegevust hoiatusmärgina edasijõudnud transtsendentaalse ja maagilise kabala praktiseerimise vastu. Sealt alates on Kabbala maagilised elemendid kõigil eesmärkidel ja eesmärkidel kustunud ning selle teadmised on täielikult unustatud.

Mis tahes põhjusel ei olnud meditatiivne kabala kunagi ka populaarne teadusharu. Üks meditatiivse kabala suurtest pooldajatest oli R. Abraham Abulafia (1240–1296). Müstiline kool, mida ta juhtis, huvitas ennekõike kõrgematesse meditatiivsetesse seisunditesse jõudmise meetod. Ta uskus, et oma meditatsioonimeetodi abil suutis inimene saavutada ennustamise taseme. Ta tegi ettepaneku kasutada kirjutavat mantrat, mis tähendab tavalise verbaalse või visuaalse mantra asemel, et sõna tuleks korduvalt ja uuesti kirjutada erinevates stiilides ja konfiguratsioonides. Tuleks proovida muuta sõna järjestust ning perimeerida ja tsüklida sõna tähti igal võimalikul viisil: tähtede ühendamine ja eraldamine, tähtede jaoks täiesti uute motiivide komponeerimine, nende rühmitamine ja seejärel teiste rühmadega ühendamine ning nii edasi. Seda tehti seni, kuni saavutati kõrgendatud teadvusseisund.

Ehkki Abulafia oli viljakas kirjanik ja kirjutas oma elu jooksul üle neljakümne raamatu, ei avaldatud sellest hoolimata enamikku tema teostest. Tegelikult olid isegi tema elu jooksul paljud teised suured kabalistid tema ja tema õpetuste vastu. Seetõttu ei muutunud kabala, mille eesmärk oli jõuda transtsendentse teadvusseisundini, kunagi peavooluks, ehkki individuaalsel tasandil olid kabalistid, eriti 16. sajandi Safedi kabalistid, kes ühendasid tema õpetused kõrgendatud seisundite saavutamiseks. teadlikkusest ja teadvusest.

See, mis meile jääb, on Kabbala teoreetiline mõõde. Valdav enamus kabalat, mida on toodetud ja mida pidevalt toodetakse, kuuluvad kõik teoreetilise valdkonna alla. Seda tüüpi kabala põhiosa on Zohari püha teos, teise sajandi Talmudi-müstiku rabi Shimon Bar Yochai õpetuste raamat, mida anti põlvest põlve edasi, kuni need avaldati 13. lõpus. sajandil kabalist R. Moshe De Leon.

Teoreetilise kabala arendamise kolm etappi

See on kabala teoreetiline külg, mida on läbi aegade arendatud erinevates etappides. Praktilistel eesmärkidel võib selle kabala stiili traditsioon jagada kolmeks põhietapiks. Esimene neist on Zohari ilmumise ajastu koos selle ja järgmise põlvkonna müstikutega, kes neid teesid koostasid.

Teine oleks 16. sajandi müstikud, kes elasid Safedi linnas. Seda konkreetset perioodi ajaloos nimetatakse suureks kabalistlikuks renessansiks. Liikumist juhtisid R. Moshe Corodovero, tuntud kui Ramak (1522-1570), põhjalikud ja süsteemsed õpetused, eriti aga R.Yitzchak Luria (1534-1572) õpetused, kelle sobilikuks nimeks oli Ari-Zal, õnnistatud mälu G-dly rabi Yitzchak. Lõppkokkuvõttes oli kabala kolmas areng R. Yisrael Ben Eliezeri (1698–1760), tuntud Baal Shem Tovi nime all, hea nime meister, kes oli Chassidici liikumise asutaja. otsene või kaudne viis on juhtinud kõiki teisi müstilisi liigutusi tänapäevani.

See, kes on näinud vaid pilke teoreetilisest kabalast - algajast, kipub seda pidama fantaasia, kummaliste sündmuste ja piltide, fantastiliste müütiliste maastike, kirju, irratsionaalse, ebareaalse ja tegelikkusega seostamata kirjatööna. Teoreetilise kabala klassikalise teose, Zohari, avamine hämmastab autorite kujutlusvõimet, kuid võib-olla ka lummavus sellega lõpeb. Algajale tundub see olevat fantaasiaraamat, ei midagi enamat. Kuulus kabalistlik meister, Zitšavi Tzadik, leidis Kabbala kohta, et need kolm arenguetappi võivad olla seotud tähendamissõnaga.

Ajal, mil reisimine oli ohtlik ja vaevarikas ettevõtmine ning enamik inimesi polnud kunagi oma väikesest külast väljas olnud, rändas mees kaugele maale. Naastes naasis ta oma küla inimesi ja rääkis entusiastlikult oma reisi suurtest seiklustest. Ta rääkis kaugel maal nähtud linnust, kelle omadused olid märkimisväärsed. Näiteks linnu nägu oli inimene; ta jalad olid kaelkirjaku omad. Külaelanikud pilkasid ja lükkasid tema loo välja kui täielik fantaasia. Oma juttude seiklejatest inspireeritult asus kaasreisija kaasreisile samal reisil, kes otsustas maailma ise näha. Aastaid hiljem naasis ta oma maailmamehe juurde külla. Nagu rändur, kes teda oli nii inspireerinud, kogus ta külarahvat ja rääkis oma seiklustest. Ka tema rääkis sellest fantastilisest linnust, kuid kirjeldus oli pisut erinev. Tema sõnul polnud linnu nägu tegelikult inimlik, ehkki see sarnanes väga ühega ning jalad olid pikad ja pöörised ning tõid kindlasti kaelkirjaku meelde; siiski polnud nad tõeliselt kaelkirjaku jalad. Selle mehe lugu kuuldes jagunesid külaelanikud. Mõned uskusid kogu südamest seda meest, kelle lugu oli veenvam kui esimene rändur. Ometi oli palju skeptikuid, kellele see lugu kõlas ikkagi täiesti väljapeetult ja ebareaalselt.

Üks külaelanikest otsustas selle imeliku linnu küsimuses lõpliku järelduse teha ja viis ise vaevaga läbi teekonna. Naastes võttis ta külaelanikud kokku ja kuulutas võidukalt, et asi on lahendatud! Seejärel jõudis ta oma suurde kotti ja võttis selle kummalise ja fantastilise linnu tagasi. Seekord polnud skeptikut leida.

See tähendamissõna on seotud Kabbala teoreetilise valdkonna arendamise kolme etapiga. Zohari autor, kabalistliku mõtte põhiosa, rabi Shimon Bar Yochai, kirjeldas esimesena jumalikku kohalolekut ja meie suhet Ein Sofiga. Zoharist leiame selliseid kummalisi ja fantastilisi jutte, selliseid müütilisi ja müstilisi koosseise ning pilte, mida me vaevalt suudame uskuda. 16. sajandil hakkas müstikute linnas Safedis kabala võtma põhjalikuma, üksikasjalikuma vormi ja analüüsi. Kabalistlikus kirjanduses hakkasid ilmnema mustrid ja süsteemne mõtteprotsess. Lõpuks, Chassidici liikumise sünniga, on kabala jõudnud täieliku viljakuseni. Tšašidism on müstiline liikumine, mille asutas R. Yisrael Ben Eliezer ehk Baal Shem Tov. Ta viis looja kuvandi reaalsusesse. Need müstilised kontseptsioonid ei olnud enam otsitud ja ebareaalsed, vaid need said meie igapäevaelu konkreetseks osaks, mõjutades loomingu kõiki tahke. Taevas viidi maa peale.

Kabbalistlik teekond on täisring

Kabala eesmärk on täis väärarusaamu. Populaarne arusaamatus on see, et kabala uurimise eesmärk on muuta see psüühiliseks või võib-olla selgeltnägijaks, mis on võimeline imelisteks ja mujal maailmas võimeteks. See on aga väärarusaam. Kabbala uurimise lõppeesmärk on Mina täiuslikkus. Muutes Mina paremaks, laienenud indiviidiks, transtsendentsemaks, oma hinge olemuse ja juurtega paremini kursis olevaks, on see, mida Kabbalah pakub neile, kes seda tõeliselt soovivad.

Autentse ja kabalistliku teekonna kriteerium on see, mis saabub täisringi ja naaseb lõpuks siin-praegu maailmasse. Talmud räägib neljast targast, kes astusid müstilisse viljapuuaeda ja kogesid transtsendentaalset eksperimenti.

Kabala eesmärk on see, et sa muutud paremaks inimeseks. Kabala puhul keskendud sa välisele. Kabala puhul on inimene, valgus ja looja üks ja seesama. Kõike kontrollib süsteem. Kõik allub ühele jõule ja tahab jõuda samasse seisundisse. Inimesel on suhe loojaga. Kõik on üks, kõik on sama looja.

Meile Nähtamatu Maailm: Pentagramm

Keskajal oli Lõputu Sõlm ehk pentagramm tõe sümboliks ja kaitses niinimetatud deemonite eest. Seda kasutati isikliku amuletina ning uste ja akende kaitseks. Hiljem, tänapäeval kaitseb kinnine pentagramm „päris“ deemonite eest.
Meile nähtamatu maailma olendid, enamasti deemonid, jäävad pentagrammi lõksu ja kaovad.
Portaaliteooria:
Seetõttu on pentagramm midagi ise tehtud portaali sarnast. Võib-olla ongi pentagramm mingi portaal meie ja Meile Nähtamatu Maailma vahel.
Pentagrammist võivad olendid tulla meie maailma ja lahkuda siit. Seda viisi kasutavad põhiliselt deemonid.
Pentagrammist:
Mõnes kohas võivad pentagrammid olla ka looduslikud. Nendes kohtades tavaliselt kummitab nagu ka mujal, kus on pentagramm. Mõnikord pentagrammi juures ei kummita.
Kohad, kus on looduslikud pentagrammid on tavaliselt kohalike pühapaigad ning seal juhtub tihti imelikke asju.

Meile nähtamatu maailm: Keravälk

Kuigi keravälku on võimalik teaduslikult seletada, siis alati ei ole võimalik keravälku teaduslikult seletada.
Keravälk võib mõni kord käituda väga mõistatuslikult. Näiteks ükskord nähti, et keravälk veereb üle lapse, kuid pärast keravälgu üle lapse veeremist, polnud lapsel ühtegi põletusmärki.
Keravälgud tekivad tavaliselt, siis kui õues on torm. Sellisel juhul langevad keravälgud taevast.
Kuid mõnikord võib keravälk tekkida ka iseenesest, ilma arusaadava põhjuseta.
Keravälgu liikumine:
Alguses langeb keravälk taevast alla. Pärast alla langemist hakkab keravälk samas kohas, kuhu ta alla langes, hõljuma.
Keravälk:
   Keravälk esineb enamasti koos tavalise äikesetormiga ning üsna sageli nähakse teda just pärast äikeselööki maapinna kohal hõljumas. On olnud ka tähelepanekuid, kus keravälk on justkui pilvedest alla langenud. Keskmine keravälk on ümmargune, läbimõõduga umbes 20 cm. Üldiselt helendab samamoodi, nagu üks tavaline sajavatine elektripirn, kusjuures ta värvuste skaala varieerub punasest kollaseni. Välgu eluiga ei ole kuigi pikk – keskmiselt umbes 6 sekundiga ta kas haihtub vaikselt või siis kaob plahvatuslikult. Oma eluea jooksul võib keravälk ka liikuda ning seda mitte eriti kiirelt. Suhteliselt harva on märgatud ta kerkimist kõrgemale, enamasti liigub ikka muudes suundades. Mõnikord on isegi täheldatud, et keravälk on suuteline põrkuma maapinnalt nagu kerge õhupall. Keravälk on ilmselt ka üsna kõrge temperatuuriga, tekitades mingit sisisevat heli ja erilist teravat lõhna oma läheduses. Üsna sageli on täheldatud välgu külgetõmmet metallesemete poole. Kõige omapärasem on aga keravälgu võime tungida tuppa läbi kitsaste aknapragude või korstna kaudu. Tundub, et keravälke on lausa mitut sorti.
   Kõik need imepärased omadused on sünnitanud hulgaliselt erinevaid teooriaid, millede abil on püütud seletada keravälgu fenomeni. Üldjoontes võib kõik need teooriad jagada kahte suurde rühma. Ühed väidavad, et välk saab energiat tema enda sisemusest. Teiste arvates tuleb energia väljastpoolt. Esimesse rühma kuuluksid teooriad, mis peavad keravälku seotuks kas ülikuuma õhu, mõne muu gaasi tasase põlemisega või ülitiheda plasmaga. Teised teooriad väidavad näiteks seda, et äikesetormi ajal valitsevad ülitugevad elektriväljad võivad koondada kosmilisi osakesi, mis omakorda ergastavad õhus leiduvaid gaase. Kõnealused teooriad võiksid mõningatel juhtudel seletada ühte või teist keravälgu omadust, kuid ometi jäävad nad hätta, kui arvesse võtta kõik keravälguga kaasnevad omadused. Ühed usinamad on olnud plasmafüüsikud ja seda eriti Venemaal, kus mitmetes uurimisasutustes on püütud keravälku esile kutsuda eksperimentaalselt. Tihtipeale ongi saadud keravälku meenutavaid plasmamoodustisi, kuid ilmselt on sarnasus siiski vaid väline.
   Abrahamsoni ja Dinnissi teooria
   Uus-Meremaa teadlased hakkasid uurima protsesse, mis tekivad siis, kui välk lööb pinnasesse. Tavaline muld koosneb ju suurel määral süsiniku ning räni ühenditest. Räni on aga pooljuhtmaterjal, mida kasutatakse nüüdisaja elektroonikas. Kõrgetel temperatuuridel on keemiliselt võimalik eraldada ka puhast räni, kuid selleks on vaja täita mõningad tingimused. Esiteks peab temperatuur ulatuma vähemalt 3300 kraadini ning teiseks peab süsiniku kontsentratsioon keskkonnas ületama räni oma vähemalt kaks korda. Sellised kõrged temperatuurid pole välgulöögi puhul sugugi haruldased ning ka vastava koostisega pinnast võib paljudes kohtades leida. Järelikult on tõesti võimalik, et välgulöögi tagajärjel tekib keemiline reaktsioon, mille tulemuseks on puhta räni moodustumine. Puhas räni aga aurustub silmapilkselt ning samas hakkab ta ka kohe ülikiirelt jahtuma.
   Mis siis edasi saab? Et sellele küsimusele vastata, tekitasid Abrahamson ja Dinniss oma laboris miniatuurse välgulöögi – umbes 20kilovoldise pingega "välgunool" tabas alusele asetatud pinnaseproovi. Sellest piisas, et tekitada puhast räni. Aurustunud räni koguti klaasfiibrile ning saadud näidiseid uuriti elektronmikroskoobiga. Ilmnes üllatav tõsiasi: aurustunud ning kiirelt mahajahtunud räni moodustas nanoosakeste pikki kette. Nende "kettide" läbimõõt oli vaid 100 nanomeetrit, kuid pikkus küündis kümnete mikromeetriteni. Kahjuks ei märganud teadlased mingit helendust ja kui suurendati välgulöögi võimsust, oli tulemuseks vaid pinnaseproovi plahvatuslik laialipaiskumine. Ometi arvavad Abrahamson ja Dinniss, et keravälgu moodustavad just sellised räni nanoosakestest koosnevad ketid. Ilmselt on teatud tingimustel võimalik, et ketid kasvavad pikemaks ning kaarduvad selliselt, et oleks võimalik pallikujulise moodustise teke. Ka keravälgu helendust on siis lihtne seletada, sest puhas räni hakkab teatavasti kõrgetel temperatuuridel kiirelt oksüdeeruma ehk maakeeli lihtsalt põlema. Iga nanoosake kattub ränidioksiidi kihiga, mis takistab hapniku ligipääsu puhtale ränile. Seetõttu võib muidu nii kiire põlemine pidurduda ja kesta ka kümneid sekundeid. Selline nanoosakeste kogum võib tõesti olla suhteliselt elastne ning mõjuda täispuhutud õhupallina. Tänu nanoosakeste väikesele massile on kogu pall üsna kerge ning suudab vabalt maapinna kohal hõljuda. Isegi keravälgu aknapragudest läbiimbumine on selle mudeli järgi mõistetav.