Judaism

Judaism ehk juutlus (ka: juudi usk, juudiusk; kreeka sõnast ἰουδαϊσμός iudaismos) on peamiselt juudi rahva usund.

Judaism on vanim tänapäevani püsinud monoteistlik usund. See tekkis 2. aastatuhandel eKr. Tänapäeval tugineb see Tanahile (eriti Toorale) ning talmudile. Judaism on Iisraelis valitsev usund. Judaismist on välja kasvanud kristlus ja islam.

Judaismi rajajad

Suurem osa ajaloolastest peab tõelevastavaks Piibli jutustusi rahva esiisadest Aabrahamist, Iisakist ja Jaakobist

(2000–1759 eKr). Aabraham oli karjapidaja, kes rändas Kaldea Uurist ehk Mesopotaamiast Süüria kaudu Palestiinasse. Jaakobi pojad müüsid noorima venna Joosepiorjaks Egiptusesse, ning temaga hakkas võõrale maale elama asudes uus ajaloojärk. Juudid, nagu muudki võõramaalased, sattusid egiptlaste vaenu alla ja sunnitööle.

Mooses, judaismi rajaja

Iisraellaste vastupanu juhiks tõusis Mooses. Tema juhtimisel põgenesid iisraellased Egiptusest Palestiinasse vaarao Ramses II ajal XIII sajandil eKr. Mooses oli heebrea hõimude ühendaja, seadusandja ning religiooni rajaja, tema kaudu sõlmis Jumal lepingu Iisraeliga ja andis Siinai mäel kümme käsku (Jumala kümme sõna). Sellest hetkest alates on juutide ajalugu ja religioon omavahel lahutamatult ühte põimunud.

Judaismi alused:

Pühakiri

Juutide religiooni, ajaloo ja kultuuri aluseks on judaismi pühakiri Tanah. Tanah koosneb 39 raamatust, mis jaotatakse kolme rühma: Toora (seadus,õpetus), neviim (prohvetid) ja ketuvim (kirjad). Aineks on iisraellaste (keda nimetatakse ka juutideks) ja nende ning Jumala vahelise suhte ajalugu.

Seadusekoodeksid – Talmud (kommentaaride kogu Vanale Testamendile, 5 sj pKr), Mišna (2 sj), Haskala (hbr valgustus 19sj tavadekogu). Lisaks on olemas n.ö. "Suuline Seadus" – see sisaldab käske ja korraldusi, mis reguleerivad Toora (e. "Kirjutatud Seaduse") rakendamist. Kirjatundjate seletuste järgi sisaldab Toora kokku 613 juhist, millest 248 on käsud ning 365 keelud. Juutide jaoks pole seaduse täitmine koormav kohustus, vaid seda peetakse jumala eriliseks anniks ja vahendiks olla ühenduses jumalaga.

Vana Testament:

Iisraeli rahva pärimused, muistsed seadused, mille järgi nad elasid, õpetused Jahvest ja palju muud koguti kokku juutide heebreakeelsesse pühasse raamatusse. See moodustab ristiusu Piibli vanema osa ja kannab nimetust Vana Testament. See koosneb paljudest osadest, mis pandi kirja aja jooksul väga erinevate autorite poolt. Varasemad lood kirjutati üles juba Taaveti ja Saalomoni aegadel. Sajandite jooksul lisandusid üha uued osad ning alles u 150 aastat eKr omandas Vana Testament oma lõpliku kuju. Erinevate osade ühteliitmist toimetasid Jeerusalemma preestrid. Nad valisid materjali suure hoolega, püüdes näidata Jahve kõikvõimsust ja seda, et Jumalast ärapööramine toob juudi rahvale häda ja kannatusi.

Õpetuse alused

Judaismi põhiõpetused on:

Tingimusteta monoteism

Jumala ilmutus ajaloos äravalitud rahvale

Kohus peale surma

Kes on juut?

Juudi Seadus peab juudiks isikut, kes on sündinud juudi emast või pöördunud judaismi vastavalt juudi seadusele. (Hiljuti on reformistlikud ja rekonstruktsionistlikudjuudid hakanud pidama juutideks isikuid, kelle isa on juut ja ema on mittejuut ning kes on juutidena üles kasvatatud.)

Kui juut lakkab judaistlikke usukombeid täitmast, peetakse teda ikka juudiks. Kui juut ei aktsepteeri judaismi usuprintsiipe ning temast saab agnostik või ateist, peetakse teda ikka juudi kogukonna liikmeks, olgugi eksituses olevaks. Kui aga juut pöördub mõnda teise religiooni, näiteks budismi või kristlusse, siis ta ei kuulu enam juudi kogukonda ning teda peetakse apostaadiks. Siiski on ta juudi Seaduse järgi juudi rahvusest.

Jahve ja tema leping Iisraeli rahvaga

Juudid uskusid, et on vaid üks tõeline jumal – Jahve. Kuid tema nime ei tohtinud asjata suhu võtta ning Jahvet kutsuti seetõttu enamasti kas Isandaks (eesti keeles on sellest tulnud Issand) või lihtsalt Jumalaks. Teised jumalad on vaid ebajumalad ja nende austamine tähendab Jahve reetmist. Kuid austada ei tohtinud ka Jahve kujusid või pilte, ainult Jumalat ennast. Juudid uskusid ja usuvad, et Jahve on igavene ja kõikvõimas, et kogu maailm on tema loodud ja ta lõi inimese oma näo järgi.

Juudid olid kindlalt veendunud, et nad on Jumala poolt valitud rahvas. Nad uskusid, et Jahve sõlmis lepingu juba nende esiisa Aabrahamiga. Hiljem olevat ta seda lepingut Moosesega uuendanud. Kohtudes Moosesega Siinai mäel, andis Jahve talle teada seadused, mida juudid edaspidi järgima pidid. Sel juhul lubas ta juute tulevikus alati hoida ja kaitsta. Kõige tähtsama osa neist seadustest moodustasid kümme käsku, mida nimetatakse ka Moosese seadusteks. Seadused kaitsesid inimeste elu ja vara. Paljud seadused olid pühendatud abielule ja perekonnale, kuid truudusetut naist ootas kividega surnuksloopimine.

Prohvetid

Kui iisraellaste ühtne riik lagunes ja maa langes võõrvalitsejate võimu alla, kerkisid rahva seast esile mitmed usukuulutajad ehk prohvetid. Nad püüdsid ausalt ja otsekoheselt õpetada rahvale seda, mida heaks ja õigeks pidasid. Seejuures ei hoolinud nad rikkusest ega kartnud valitsejaid. Prohvetite meelest olid kõik hädad, mis iisraeli rahvast tabasid, karistus selle eest, et nad rikkusid kokkulepet Jumalaga ja austasid ka teisi jumalaid peale Jahve. Selle mõistsid prohvetid karmilt hukka. Neile ei meeldinud seegi, et rikka olid aja jooksul üha enam hakanud vaeseid rõhuma. Käsuõpetuses aga seisis, et kaasinimese suhtes tuleb olla õiglane ja abivalmis. Nad kinnitasid, et kõige tähtsam pole mitte väliste kommete täpne järgmine, vaid see, et inimesed oleksid ka tegelikult õiglased ja jumalakartlikud. Prohvetid kuulutasid, et kunagi sünnib Taaveti soost valitseja ehk messias, kes lõpetab hädad ja taastab iisraellaste muiste riigi hiilguse. Messias tähendab heebrea keeles "salvitud". Salvimine ehk õli pähe valamine tähistas kuningaks kuulutamist. Juudi rahvas võttis prohvetite õpetusi kuulda. Võõraste jumalate austamine muutus järjest harvemaks. Ja kui juudid Babüloni vangipõlvest tagasi pöördusid, siis nad Jahve kõrval muid jumalaid enam ei tunnistanud. Ka usk messia tulekusse ja saabuvasse õnneaega oli rahva seas levinud.

Judaismi koolkonnad

Juutide religioosse elu keskmeks on sünagoog ja kodu. Juudi koguduse vaimne juht on rabi, kes tunneb ja õpetab Seadust. Vagale juudile on kodu samasugune Jumala tempel nagu sünagoogki. Perekondlikus elus on nädala kõrgpunkt sabati pidamine. Sabat on juudile rõõmus puhkamise päev, usuline perekonnapüha. See on iga nädal pühapäeval. Juutide nädal algab sabatiga. Sabati ajal ei tohi teha tööd

Judaismil on 2 põhisuunda: konservatiivne ortodoksijudaism ja vabameelne liberaaljudaism.

Ortodoksne judaism: sellesse liikumiste rühma kuuluvad hassidism, ultraortodoksne judaism ja modernne ortodoksne judaism

Konservatiivne judaism ehk Masorti judaism

Reformistlik judaism ehk progressiivne judaism ehk liberaalne judaism

Rekonstruktsionistlik judaism

Esseenid – Hassidism – Haskala – Saduserid– Seloot – Variserid

Etnilised jagunemised: aškenazi juudid ja sefaradi juudid

Sabat.

Sabat on juutide hingamispäev, mis algab juba reede õhtul peale päikeseloojangut piduliku söömaajaga ja kestab laupäeva õhtuni. Sel ajal ei tohi teha tööd ega valmistada midagi uut, ka sööki mitte. Kuid süüa tuleb kolm korda päevas. Challah ´iks nimetatakse sabati ajal söödavat palmikleiba või uue aasta puhul küpsetatud suletud ringi kujulist õnneleiba. Challah palmitsetakse 6-st taignaribast ja laual peab neid alati olema kaks. Sabatilauale peab alati kuuluma ka kala, tüüpiliseks roaks on "täidetud kala" ehk kalatükiga täidetud pallikesed.

 challahi palmitsemine

 challah seesamiseemnetega

Söömisest judaismis:

Liha ja piim.

Judaism keelab süüa korraga liha- ja piimatoite. "Sina ei pea mitte vasikat keetma tema ema piimas sees," on öeldud kirjasõnas. Iisraelis, kus muidu loetakse kõike alati täht-tähelt, on see keeld laienenud igasuguste piima- ja lihasaaduste koos söömise keeluks. Isegi nende toitude söömise vahe peab olema piisavalt pikk. Piima-lihakeeld laieneb ka söömisvälisele tegevusele: ühe ortodoksse juudi kodus on alati kaks komplekti nõusid söögi tegemiseks - serveerimiseks ning kaks kraanikaussi ja nõudepesumasinat. Ikka piima- ja lihanõude jaoks eraldi.

Koššeri tähtsus.

Koššer on söögitegemise religioosne taust või paljudele tegelikult elustiil. Ehk selgitab asja ka ütlemine, et söök, mis ei ole hingele hea, ei ole ka kehale hea. Loom, keda kõlbab süüa, on jumala plaani järgi loodud, see tähendab, et ta peab olema sõraline ja mäletseja. Kalal peavad olema soomused ning uimed ja sestap ei ole soomusteta angerjas ega uimedeta krevett koššer. Lindudest on lubatud kodulinnud nagu kanad, pardid, haned ja kalkunid. Keelatud on kumera noka ja röövlinnu küüntega isendid. Kõik roomavad olendid, samuti ka putukad on keelatud. Juudid ei kasvata sigu. Sealiha söömine on keelatud, tõenäoliselt sellepärast, et siga on ainus loom, kellel pole muud otstarvet kui saada tapetud ja söödud. Koššeri vastand on trefe, mis tähendab tõlkes rebitud või rebestatud. Loomad, kes on vigastatud, haiged või on surnud loomulikku surma on trefe, st toiduks kõlbmatu. Et liha oleks koššer, selleks peab looma tapma eriväljaõppe saanud lihunik, kes peab olema usklik ja tundma kõiki oma ametisaladusi. Loom ei tohi tapmisel valu tunda ja veri tuleb looma kehast võimalikult viimseni välja voolata lasta. Piibli järgi sisaldab veri elu ja elu kuulub jumalale. Judaism keelab rangelt vere söömise.

Matsa.

Matsa on leiva aseaine paasapühade kaheksal päeval. Toora järgi oli Iisraeli lastel Egiptusest lahkumisega nii tuli takus, et neil polnud aega lasta leival kerkida ja see küpsetati kiiresti. Paasapühade matsa on tehtud vaid jahust ja veest, teisi lisandeid võib panna muu aja matsadesse.

(http://www.hkhk.edu.ee/eope/usundid/judaism.html)

Sintoism

Sintoism ehk šintoism ehk šinto ehk shintō(jaapani keeles 神道; shintō, 'kamide tee, jumalate tee') on Jaapani ajalooline rahvusreligioon, mis kuni Teise maailmasõja lõpuni oli ka riigiusund. Praegu šintoism Jaapani riigiusund ei ole.

Kamid

Šintoismi praktika seisneb kamide (jumaluste, jumalate, loodusvaimude, vaimude) kultuses, mis võtab ka looduse- ja esivanemate kultusekuju.

Kamisid kokku nimetatakse yaoyorozu no kami (八百万の神 'kaheksa miljonit kamit'). See ei ole täpne arv, vaid väljendab lõputut arvu ajast, mil lõpmatuse mõistet polnud olemas. Kuigi selline tarvitus on tavakasutusest kadunud, nimetati veel hiljuti äärelinnades asuvaid väikesi poode, kus pakuti kõike alates toidust kuni ajalehtedeni, mõnikord koguni jalgrattaid ja autosid, yorozu-ya (万屋 'kümne tuhande pood'), viidates pakutavate kaupade suurele arvule.

Mõned kamid on kohavaimud, teised esindavad suuri loodusnähtusi ja nendest on tähtsaim päikesejumalanna Amaterasu. Sõna kami võib märkida ka aabrahamlike religioonide Jumalat. Šintoismi kamide seas on ka suguharude kamid. Kamid ei ole niivõrd monoteismi isikulise Jumala sarnased, kuivõrd loovad jõud.

Kaks kamit, Izanagi-no-mikoto ja Izanami-no-mikoto, lõid Jaapani saared. Nende lastest said jaapanlaste suguharude jumalad. Üks nende tütardest oligi keiserliku perekonna esivanem päikesejumalanna Amaterasu, kes on šintoismi peajumal. Et keisrid olid jumalate järeltulijad, siis nimetati neid tennodeks(tennō) 'taevavalitsejateks'. Amaterasu järeltulijad (Yamato dünastia) ühendasid Jaapani riigi. Kogu inimkond on kami lapsed. Inimelu on püha.

Kamidest austatakse kõige rohkem Amaterasut. Siiski pole jaapanlastel konkreetset Amaterasu kultust ja teda ei kutsuta ka hädas appi. Tema peamine pühamu on Ise pühamu, kuid talle on pühendatud ka palju väiksemaid pühamuid. Pühamus on tema sümboliks sageli peegel. Kõige püham paik võib olla ka tühi. See tühjus ei tähenda mitteolemasolu, vaid sümboliseerib seda, et kõik, mis peeglist näha on, on Amaterasu ja kõikide teiste kamide kehastus.

Kuni Teise maailmasõja lõpuni usuti, et tenno, Jaapani keisri, esiema oli Amaterasu ning tenno on kõikide jaapanlaste isa, kami maa peal (ikigami 'elav kami'). Seda jumalastaatust populariseeriti Meiji perioodil. See ei takistanud võimu usurpeerimast šogunitel, kuid tennot peeti alati Jaapani tõeliseks valitsejaks, olgugi et see valitsemine oli vaid nimeline. Kuigi keiser Hirohito ütles 1946. aastal USA survel jumalastaatusest lahti (Ningen-sengen), on keiserlikul perekonnal endiselt oluline koht šintoistlikus rituaalis, mis jaapani rahvast sümboolselt ühendab. Et šintoism ei nõua austatavalt mingit avaldust ega sundi, mis on õigupoolest "ebaharmooniline" ja mida tuleks vältida, on religioossest seisukohast tähenduseta ning tähendab lihtsalt, et riiklik sund on lõppenud.

Hauatagune elu

Erinevalt paljudest teistest usunditest ei nõua šintoistiks olemine usu avalikku tunnistamist. Kui Jaapanis sünnib laps, siis kannab kohalik pühamu (jinja) lapse nime nimekirja, mida pühamus peetakse, ning kuulutab ta ujiko'ks 'nimelapseks'. Pärast surma saab temast ujigami 'nimekami'. Kolimisel võib lasta kanda oma nime teise nimekirja ning olla korraga kirjas mõlemas kohas. Nimesid saab nimekirja kanda ilma asjaosalise nõusolekuta ja olenemata tema uskumustest. Seda ei peeta mitte usu pealesurumiseks, vaid märgiks kohaliku kami heatahtlikkusest tõotusega arvata see inimene pärast surma kamide hulka. Lapsi, kes surevad enne nime nimekirja kandmist, hüütakse mizuko'ks 'veelaps' ning usutakse, et nad on elavatele nuhtluseks. Et nende viha ja kurbust leevendada, kummardatakse neid sageli pühamutes. Abortide levikuga on see praktika rohkem levinud.

Et šintoism on üle tuhande aasta budismiga kooseksisteerinud, siis on väga raske šintoismi ja budismi uskumusi lahutada. Kui budism rõhutab hauatagust elu ja taassündide ahela lõppemist, siis šintoism rõhutab maist elu ja õnne leidmist maa peal. Kuigi budism ja šintoism saavad maailmast erinevalt aru, ei näe enamik jaapanlasi mingit vajadust nende lepitamiseks ning praktiseerivad mõlemat. On tavaline, et inimesed praktiseerivad eluajal šintoismi, kuid nad maetakse budistlikult. Nende erinevaid arusaamu hauatagusest elust peetakse teineteist täiendavaks ja sageli pärinevad ühe usundi rituaalid teise omast.

Neli kinnitust

Kuigi šintoismil ei ole oma järgijatele absoluutseid käske peale "lihtsa ning looduse ja inimestega harmoonias oleva elu", öeldakse, et šintoistlik vaim näeb ette "neli kinnitust":

Traditsioon ja perekond. Perekonda peetakse peamiseks lüliks, mis traditsioone edasi kannab. Peamised pidustused on seotud sünni ja abiellumisega.

Armastus looduse vastu. Loodus on püha. Olla kokkupuutes loodusega tähendab olla lähedal kamidele. Loodusobjekte austatakse, sest nendes on kamid.

Kehaline puhtusearmastus. Šintoistid kümblevad sageli, pesevad sageli käsi ja loputavad sageli suud.

Matsuri: mis tahes pidustus, mis on pühendatud kamidele. Neid korraldatakse sageli.

Patt ja ebapuhtus

Šintoism ei pea midagi iseenesest patuks. Teatud teod tekitavad rituaalse ebapuhtuse, millest tuleb vabaneda meelerahu ja hea käekäigu huvides, mitte sellepärast, et ebapuhtus oleks iseenesest väär. Kurje ja vääri tegusid nimetatakse kegare 'mustus'. Vastandmõiste on kiyome ('puhtus'). Tavalisi päevi nimetatakse ke ('päev'), pidupäevi hare('päikeseline; hea'). Elusolendite tapmiselomaenda elu jätkamiseks tuleb olla tänulik ja tunda aukartust ning see tuleb viia miinimumini. Tänapäeva jaapanlased panevad endiselt suurt rõhku rituaalsetele fraasidele ja tervitustele (aisatsu). Enne söömist ütlevad jaapanlased (kuigi mitte kõik): "itadakimasu" ('võtan alandlikult vastu'), et näidata üles tänulikkust toidu valmistajale ja kõikidele elusatele asjadele, mis on söögi valmistamisel elu kaotanud. Kui seda ei tehta, võidakse selles näha märki uhkusest ja hoolimatusest teiste suhtes. Sellist hoiakut pannakse pahaks, sest usutakse, et see põhjustab kõikidele probleeme. Need, kes ei võta arvesse teiste inimeste ja kamide tundeid, toovad enesele hukatust. Sellise hoiaku kõige hullem väljendus on kellegi elu võtmine oma kasuks või lõbuks. Nendel, kes on tapetud, ilma et oleks üles näidatud tänulikkust nende ohvri eest, tekib urami('vimm') ning nendest saavad aragami'd, võimsad ja kurjad kamid, kes maksavad kätte. Samasugust rõhupanemist koostööle võib kogu jaapani kultuuris täheldada tänapäevalgi. Nii ei tehta Jaapani firmades ühtki otsust, enne kui kõigi osaliste vahel on jõutud (kas või pinnapealse) konsensuseni.

Puhastusrituaal

Puhastusrituaalid on šintoismi väga oluline osa. Neid võidakse sooritada selleks, et lepitada rahutuid kamisid, näiteks kui pühamu on tulnud teise kohta üle viia. Ka sellised tseremooniad on tänapäeva eluga kohandatud. Näiteks peeti 1969. aastal tseremoonia Apollo 11 Kuu-ekspeditsiooni pühitsemiseks, uusi hooneid õnnistabJaapanis sageli ehituse alustamisel šinto preester ning paljusid Jaapanis valmistatavaid autosid õnnistatakse koostamise käigus.

Isiklikuma iseloomuga puhastusrituaal on puhastamine veega. Sel puhul võidakse seista joa all või sooritades rituaalseid pesemisijõesuudmes või meres. Kolmas puhastamise vorm on teatud isikute või tegude vältimine (tabu). Näiteks ei lubatud kuni 1868. aastani (Meiji perioodini) naistel Fuji mäe otsa ronida. Kuigi sellised tabud on viimasel ajal vähenenud, ei kasuta usklikud jaapanlased pulmade ajal halvaks endeks olevat sõna 'lõikama' ega lähe pulma, kui nad on hiljuti kedagi omastest kaotanud.

Pühamud

Kodune šintoistlik altar (kamidana)

Kamide austamine toimub põhiliselt avalikes pühamutes jinja'des, kuigi tavalised on ka kodused rituaalid erapühamutes, mis mõnikord koosnevad lihtsalt kõrgest riiulist mõne rituaalse esemega. Võimalik on ka austada olemasolevaid esemeid ja inimesi.

Kuigi mõned avalikud pühamud on keerukad rajatised, on enamasti tegemist väikeste, iseloomulikus jaapani stiilis hoonetega. Pühamu ees on tavaliselt jaapani värav (torii), mis koosneb kahest püstpostist ja kahest ristlatist. Need väravad on piiriks, mis eraldavad maailma, kus meie elame, ja kamide maailma. Sageli on kummalegi poole väravat pandud sissepääsu valvav vahiloom. Praegu tegutseb üle 100 000 niisuguse pühamu, millest igaühe juurde kuuluvad preestrid. Preestrid kannavad sageli tseremoniaalset rüüd (jo-e).

Torii-tunnel Kyōtos Fushimi Inari pühamu juures

Kamide poole pöördutakse niisugustel tähtsatel puhkudel nagu pulmades ja ülikooliastumisel. Kamidelt palutakse sageli täiesti maiseid hüvesid, nagu last, edutamist või õnnelikumat elu. Teisele inimesele halva palumine usutakse olevat võimalik ainult juhul, kui too inimene on ise kurja teinud või kui ta tahab oma elu ohverdada. Matustel aga eelistab enamik jaapanlasi budistlikku rituaali, sest šintoismis rõhutatakse maist elu, mitte hauatagust elu. Peaaegu kõiki pidustusi korraldavad Jaapanis kohalikud šinto pühamud ning need pidustused on kõigile avatud. Kuigi võib öelda, et tegemist on religioossete pidustustega, ei pea enamik jaapanlasi neid religioosseteks, sest nendes osalemine ei eelda mingeid kindlaid uskumusi.

Ema

Ema'd šintoistlikus pühamus

Keskajal annetasid jõukad inimesed pühamutele hobuseid, eriti pühamu jumalalt midagi paludes (näiteks võitu lahingus). Väiksemate teenete eest sai kombeks kinkida hobusepilt ja sellised ema'd on praegu populaarsed. Pühamu külastaja ostab puust tahvlikese, millel on kujutatud hobune või tänapäeval ka miski muu (madu, nool, isegi Thomas Edison), kirjutab sellele soovi või palve ning riputab pühamusse üles. Mõnikord riputatakse pärast soovi täitumist tänuks üles uus ema.

Kultuurilised mõjud

Šintoismi mõju jaapani kultuurile on raske ülehinnata. Kuigi praegu on peaaegu võimatu lahutada šintoismi mõju budismi mõjust, on selge, et loodusega üksolemise vaimul, mis on aluseks šintoismile, põhinevad sellised tüüpiliselt jaapanlikud kunstialad nagu jaapani lilleseade (ikebana) ning traditsiooniline jaapani arhitektuur ja aiakunst.

Selge seos šintoismiga on sumomaadlusel: maadlusareeni puhastamine soola puistamisega ja paljud teised tseremooniad, mis tuleb enne jõukatsumise algust läbi viia, on selgelt šintoistlikku päritolu.

Jaapanlaste rõhupanekut õigetele tervitustele võib vaadelda jätkuna vanale šintoistlikule usule kotodama'desse (maailmale maagiliselt mõjuvatesse sõnadesse).

Paljud jaapani kombed, nagu puust söögipulkade kasutamine ja jalatsite eemaldamine enne majja sisenemist, pärinevad šintoismist.

Ka mitmed teised jaapani usundid, sealhulgas tenrikyō, on šintoismist pärit või sellest mõjutatud.

Šintoism ja budism

Budism jõudis Jaapanisse 6.–8. sajandil. Buddhat pidasid jaapanlased lihtsalt veel üheks kamiks, budistid pidasid kamisid buddhade ja bodhisatvade ilminguteks. Tänapäeval viivad enamiku pulmadest läbi šintoistlikud preestrid, enamiku matustestbudistlikud preestrid.

Šintoism sai koos budismiga hiljem Jaapani ametlikuks religiooniks ja jäi selleks kuni 1946. aastani, mil keiser Hirohito oli sunnitud raadios tunnistama, et ta on siiski tavaline inimene. Jaapani rahvusreligioon on saanud mõjutusi ka konfutsianistlikust eetikast.

Šintoismil puuduvad pühakirjad (on vaid rahvusajaloo ürikud) ja usuline seadustik.

Šintoismil puudub teoloogia, küll aga on moraaliõpetus, mis järgib suures osas konfutsianismi. Moraal on kollektiivne: hea on see, mis on grupile hea. Väga olulisel kohal on perekond (perekond on traditsioonide hoidja ning peamised usulised pidustused on sünd ja abielu), loodusearmastus (loodus on püha, seetõttu on oluline olla kontaktis loodusega, sest nii on inimesed kontaktis jumalatega; on mitmeid pühapaiku – mäed, jõed, äike, tuul, kuu, allikad, kaljud, tähtsaim püha mägi on Fuji), füüsiline puhtus ja kamide-esivanemate vaimude kummardamine. Need on šintoismi neli alustala.

Iga pühamu on pühendatud teatud kindlale kamile, kes vastab usklike palvetele.

Loomad on jumalate sõnumitoojad.

84% jaapanlastest järgib kahte religiooni: šintoismi ja budismi.

Šintoismi alaliigid:

Košitsu šintoism – keisrikoja šintoism. Keiser oli konstitutsiooni kohaselt riigi ja rahva ühtsuse sümbol ning viis seetõttu läbi ka vastavaid rituaale, näiteks tõi igal aastal esimestest viljadest ohvri jumalatele.

Pühakoja šintoism – jinja šintoism. See moodustas suurima grupi ning kuni Teise maailmasõjani oli see tihedalt seotud keisrikultusega. Sellesse kuulub praegu umbes 80 000 pühakoda.

Kyoha šintoismi kuulub 19. sajandi algul loodud 13 sekti, millest igaühel on omad uskumused. Igaüks neist sektidest keskendub rohkem oma jumalusele ja nad on seetõttu peaaegu monoteistlikud.

Rahvašintoism ehk minzoku šintoism on levinud peamiselt maapiirkondade lihtrahva seas.

Peaaegu kõik šintoismi järgijad on jaapanlased, usk antakse edasi põlvest põlve.

1937. aastal asutati Soka Gakkai, väärtusi loov kasvatusselts, milles on praegu umbes 10 miljonit liiget. Soka Gakkai õpetuse kohaselt on kannatuste peapõhjuseks väärusundid, õige õpetuse abil võib inimene vabaneda karmaseadusest ning jõuda lõpliku rahuni. Soka Gakkai põhjal loodi 1964. aastal Komeito partei. Need koos püüavad edendada budistlikku demokraatiat, mis eitaks nii kapitalismi kui sotsialismi. Komeito sai viimati 14,8% häältest ning 34 kohta 480-st alamkojas ja 23 kohta ülemkoja 247-st.

Hinduism

Hinduism on Indias ja Indiast levinud usund, üks dharmalikest religioonidest budismi, džainismi ja sikhismi kõrval. Hinduismi võib pidada ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab mitmesuguseid jumala- ja lunastuskäsitlusi. Hinduismi järgijaid nimetatakse hinduistideks või ka hindudeks ja see usund on tugevasti seotud India kultuuri, ajaloo ja elulaadiga.

Hinduism on maailma vanim järjepidev religioon. Selle järgijate arv kasvab kiiresti. 2010. aastal hinnati hinduistide arvu kogu maailmas umbes 950 miljonile, mis oli umbes 14% maailma rahvastikust.  Seda peetakse järgijate arvult kolmandaks usundiks maailmas. Indias on umbes 80% elanikkonnast hinduistid. Suured hinduistide kogukonnad on Nepalis, Bangladeshis, Indoneesias, Malaisias, Tais, Sri Lankal, Pakistanis jm. Briti ülemvõim Indias soodustas hinduismi levikut Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse. Migratsiooni tõttu on hinduistlikke templeid rajatud paljudes maades. Hinduismi ajalooline ja kultuuriline mõju ulatub Kesk-Aasiast kuni Indoneesia ja Filipiinideni.

Hinduism on väga salliv: ainus nõue on tunnistada Veedade autoriteeti. Hinduismis on neli suunda või omaette religiooni: višnuism, šivaism, šaktism ja smartism ning kuus koolkonda: nyaya, vaisheshika, sāmkhya, jooga, mimansa ja vedaanta. Kõigil neil on omakorda palju järglas-koolkondi ja/või traditsioone. Kõik suunad ja koolkonnad tunnustavad üksteist ning samaaegselt võib järgida mitmeid suundi ja koolkondi.

Hinduismis puudub rajaja ja ühtne organisatsioon, kuid on palju sarnase aluse ja ajalooga organisatsioone. Hinduism võib olla traditsiooniline, religioosne, maagiline, filosoofiline jne.

Hindu mõiste

Rigveda geograafia ja Harappa linn

"Hindu" tähendas algselt Induse jõge, seejärel ka seda ümbritsevaid alasid ja nende asukaid. Seetõttu on hindu all mõistetud lihtsalt India elanikku. Juba Pärsia kuningas Kyros II ja hiljem Aleksander Suur nimetasid sealset elanikkonda Induse jõe järgi hindudeks.

Kuid alates 8. sajandi alguses hakkasid islamiusulised Indiat vallutama. Moslemid, kes Indiasse elama asusid, ei nimetanud ennast hindudeks (indialasteks), vaid kasutasid seda sõna ainult India mittemoslemitest elanike kohta. Islamiusku pöördunud indialasi nimetati "hindustani". Nõnda omandas algselt puhtgeograafiline mõiste religioosse tähenduse: hindu mõiste ei olnud seotud konkreetsete uskumuste ega tegudega, vaid islamiusku mittekuulumisega.

Ajalugu

Hinduismi areng on olnud pikk ja keeruline. Tema juured ulatuvad umbes 3000 eKr õitsele puhkenud Induse kultuuri. Umbes 3000–1500 eKr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate linnakultuur, mille kandjad olid ilmselt draviidid.

Varajane faas: veedade usund

Braahman viib läbi ohverdamistseremooniat havanit Kerala osariigis Indias

Umbes aastal 1500 eKr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatestsõjakad aarjalased, kelle usundit nimetatakse Veedade usundiks ehk Veeda usundiks.

Veedade usund oli polüteistlikohverdamisreligioon, mille järgijad püüdsid saavutada õnne eelkõige maapealses elus.

Teine faas: brahmanism

Brahmanism oli preestritekeskne 

ohverdamisreligioon. Braahmanitest preestrid sooritasid ohverdamistseremooniaid puja'sid, mille eesmärgiks oli säilitada maailma korrastatus riitustel tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli väike.

Kolmas faas: hinduism

Hinduism tekkis 1. aastatuhande keskel eKr brahmanismi reformimise tulemusena.

Pühad tekstid

Veedad

Varasest 19. sajandist juba paberile kirjutatud Rigveda tekstikatkend, mis asub Newberry Raamatukogus Chicagos

Hinduismi varajaisemad pühakirjad Veedad jagunevad: Rigveda, Samaveda, Yajurveda, Atharvaveda. Kõige varasem teos on Rigveda(värsitarkus). Hümnide kogumine algas 1200 eKr. Rigveda on kokkuvõte India mütoloogiast, sisaldades 1028 hümni paljudele erinevatele jumalatele. (Hümn ehk sukta tähendab 'kenasti öeldut'. Kõige lühem hümn on kirjutatud tulejumal Agnile, kõige pikem Sōmale, mis on teatud jook, samas ka taim, millest see jook on valmistatud, ning ka joogi jumalus.

Rigveda stiil ja keel on keeruline ja raske, öeldakse isegi, et ta moodustab peaaegu omaette keele. Kasutatakse suurel hulgal sümboleid ja metafoore, nt lehmad = pilved = koidukiired; pilv = mägi; äike = sõda; silm = päike. Ka jumalatel on palju erinevaid nimesid, sh metafoore, mis hakkavad juba omaette tähendust omandama, nt Indrat nimetatakse kui Vritra tapjat. Kõik mütoloogilised narratiivid on lõpetamata, st neil puudub algus ja lõpp. Nad ei olnud mõeldud jutustamiseks vaid pöördumiseks jumala poole. Taevasfääri jumalatest olulisemad on: taeva ja maailmakorra jumal Varuna ning maailmakorra ja päikese kulgemise jumal Mitra. Jumal Višnu on Rigvedas vähetähtis. Oluline on veel koidujumalanna Ûsas. Õhuruumijumalatest on olulisem tormi-, äikese- ja sõjajumal Indra. Maasfääri jumalatest – tulejumal Agni. Veedades on ka rituaalhümne, dialooghümne (nt poeg pöördub isa vaimu poole) ning loitsulaadseid hümne.

Samaveda on suhteliselt vähetähtis tekst. Saman tähendab laulu, seega on Samaveda kogum laule, mida preester laulis. Tegemist ei ole iseseisva tekstiga, sest see sisaldab palju värsse Rigvedast. Samaveda 1549 värsist ei ole ainult 75 pärit Rigvedast, kusjuures ei ole arvestatud algteksti hümnide piiridega. Samavedale liitus neli traktaati, kuidas seda kasutada.

"Gayatri mantrat" on isikustatud kui jumalannat, ta on nii Brahma, Višnu, Šiva kui Veedad, neli tema pead sümboliseerivad nelja Veedat ja viies sümboliseerib Jumala enda nägu

Atharvaveda (atharman – tulepreester/ loits). Atharvaveda on kas värsis või proosas kirja pandud nii valge kui must maagia. Kunagi eksisteeris üheksa erinevate koolkonnade versiooni, millest tänapäevani on säilinud vaid kaks. Algselt neid tekste Veedade hulka ei loetud. Atharvaveda sisaldab loitse: haiguste vastu, pika eluea saavutamiseks ja surma peletamiseks, deemonite ja nõidade vastu, vandenõu ja needuse vastu, naistega seotud maagiat (neiu palub endale meest), kuningaga seotud palveid, maagiat viha ja raevu vastu ning üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks ning õnnetuste vastu, moraalsete eksimuste ja kuritegude vastu, loitse preestrite edukuse tagamiseks, kosmoloogilise ja filosoofilise sisuga hümne.

Yajurveda ( ajur – ohver). Enamasti proosas kirjutatud teos, millel on viis osa, mis jagunevad neljaks mustaks ja üheks valgeks Yajurvedaks, viimane neist on olulisim. Mõningaid ohvreid: loomohver, vajarpeya – kuninglik jõu-joomisriitus, rajasuya – kuninga kroonimistseremoonia.

Brahma raamatud

Brahma raamatud on Veedade selgitused, preestrite rituaalsed käsiraamatud, mis kirjutati üles umbes 1000–800 eKr.

Upanišadid

Ka Vedaanta ehk Veedade lõpp, s.o järgmine kirjandusliik, tekkis aastatel 800–600 eKr. Upanišadid kirjeldasid Aatmani ja Braahmani vahelist suhet´ja olid sisuliselt Brahmaraamatute kommentaarid – usundifilosoofilised teosed. Upanišad – (õpetajate) jalge juures istuma (istudes kuulama), ei ole pärit preestrite sulest. Raamatud kirjutasid üles sõdalased ja valitsejad (kšatrijad). Upanišadid on enamiku India uskumuste ja traditsioonide aluseks.

Smritid

Smriti (mäletamine) – puraanad ja eeposed, on nn manu seadused, kus on kirja pandud, kuidas elada õnnelikult ja harmooniliselt igal tasandil. Puraanad on muistsed jutustused jumalatest, mis räägivad rahvalikest traditsioonidest, nt Brahma, Višnu ja Šivapuraanad. Smritide hulka kuulub ka kaks eepost, mis tekkisid umbes 400 eKr –400 pKr: Rāmājana (lugu täiuslikust valitsejast) ja Mahābhārata (lugu suguvõsa kahe haru vahelisest konfliktist), mille keskseks teemaks on kuidas elada õigesti ja käituda moraalselt. Viimasesse kuulub Bhagavadgîtâ (Jumala laul).

Teoloogia

Nāgade protsessioon Kumbha-Melal Haridwari linnas Indias 1998

Hinduismi teoloogia pärineb veedade traditsioonist, millele on liidetud mitmesugused muud uskumused. Olulisemad mõisted on dharma (seadmus, isiklik ja/või üldine eetika, kombed ja kohustused); sansaara (ümbersündimine); karma(tegutsemine, põhjuslikkus) ja mokša(vabanemine ümbersündide ahelast). Teoloogilisi käsitlusi on hinduismis mitmeid.

Dharma

Dharma on 'seadmus, kohus', miks asjad on nii, nagu nad on.

Brahman

Hinduismi monoteistliku ja panteistliku teoloogia kohaselt on Jumal kõrgeimas mõttes lõpmatu, igavene ja ilma vormita, väljaspool aega, ruumi ja põhjuslikkusteksisteeriv, kõike ja kõiki läbiv muutumatu teadvuse allikas. Jumal kui igavene printsiip on Brahman (sanskritis: ब्रह्म). Brahman on kirjeldamatu, tunnetamatu, kõiketeadev, kõikjalviibiv, algne, igavene ja absoluutne, ilma alguse ja lõputa, kõige teadaoleva ja veel mitte teadaoleva, kõige juhtunu ja veel mitte juhtunu põhjus, allikas, materjal ja jõud kogu universumis. Kuna Brahman on puhas eksistents, teadvus ja teadmine, ilma omadusteta ja seega Parambrahman (Ülim Brahman). Monistliku Advaita-vedaanta kohaselt ei eksisteeri universumis tegelikult midagi peale Parambrahmani. Seda nimetatakse teda ka Paramātman või Paramātmā, st 'Ülim vaim'.
Ehkki Ülim Brahman (isiksustamatu Jumal) on mõistuslikult tunnetamatu ning tajutav üksnes vaimselt, leidub upanišadides tema kohta mitmeid viiteid. Neist tuntuim on "tat tvam asi" (sina oled see). Hinduistlike praktikate sihiks ongi "virgumine", omaenda jumaliku olemuse mõistmine, selleni jõudmine.

Aatman

Aatman või Atma (Ātmā, sanskrit: आत्‍मा) on hinduismis ja eriti Vedaanta koolkondades 'hing' või 'maailmahing', mis annab elu kõigile olendeile. Monistlikud Vedaanta koolkonnad (Advaita-vedaanta) käsitlevad Aatmanit identselt Brahmaniga ning näevad kõigi elusolendite hinge maailmahingena. Dualistlikud koolkonnad (Dvaita-vedaanta) eristavad universaalset, Ülimat Aatmani (Paramātmā'd), mis on vaid osaliselt esindatud elusolendite individuaalsete hingedes (jiva). Aatman võib seega erinevate koolkondade käsitlustes tähendada nii üksikisendi hinge kui ka maailmahinge.Sansaara , mokša ja aatman – need kolm mõistet kuuluvad hinduismis kokku Sansaara– rändamine, taaskehastumine, mille põhjuseks on iha, kiindumus, teadmatus, see, et ebatõelist peetakse tõeliseks. Mokša on vabanemine sansaarast ning aatman – see, kes ümber sünnib.

Išvara

Išvara (ka Bhagavān, Paramešvara) on ülim kõikvõimas isiksustatud Jumal. Išvara on Jumala personaalne aspekt sõltumata konkreetsest jumalusest ning tal võib olla sugu, ta võib olla nagu isa või ema või isegi nagu sõber, laps või kallim.

Samkhya ja Mimamsa koolkonnad ei tunnusta Išvarat, kuid jooga, Vaisheshika, Vedaanta ja Nyaya koolkonnad kasutavad seda mõistet. Advaita-vedaanta kohaselt on Išvara üksnes Brahmani kujutlus inimese piiratud teadvuses, mistõttu ta ei esinda Ülimat Vaimu.

Puruša

Puruša on hinduismis 'universum ise', (Jungiarhetüüpina 'kosmiline inimene'), keda inimesed näevad ja tunnetavad erinevate deevadena.

Rigveda hümn (10.90) Purusha Sukta kirjeldab Purušat tuhandepäise ja tuhandejalgse hiiglasena, kelle vaim on Kuu, silmad on Päikeja hing on tuul. Puruša keha vastab neljale varnale: tema peast või suust tulid braahmanid, tema kätest kšatrijad, reitest vaišjad ning jalgadest šuudrad. Purušast on tulnud ka Viraj, naisalge, kelle kaudu toimuvad ümbersünnid.

Samkhya koolkond kasutab 'puruša' mõistet tähistamaks puhast teadvust.

Deevad

Deevad (devatā, devī) on hinduistlikud jumalad, jumalannad või jumalused.

Veedade traditsiooni vanimad deevad on Indra,Agni, Soma, Savitri, Rudra, Prajapati, Višnu, Aryaman ja Ashvinid; tähtsamad jumalannad on Sarasvatī, Ūṣā ja Prithvī.

Hilisemates pühakirjades (Puraanades) tõuseb esile Trimurti, Jumala kolm aspekti, mida esindavad Mahadeevad (suured jumalad): Brahma, Višnu ja Šiva.

Puraanades esineb deevadest veel Ganeša, Hanuman ning avataarad (Rāma ja Krišna), samuti jumalannad Lakshmī, Sarasvatī, Parvatī, Durgā, Kālī jt.

Hinduistlikus religioosses praktikas pühendutakse tavaliselt ühele deevadest vastavalt perekondlikule või piirkondlikule traditsioonile.

Asurad

Krišna alistab deemoniliku keeristormi Trinavarta

Kui deevad esindavad eelkõige universumi looduslikke aspekte, siis asurad (mõnikord ka deemoniteks nimetatud) esindavad peamiselt eetilisi ja sotsiaalseid aspekte.

Varuna koos Mitraga valitsevad rta(seadmuse), aususe, sõpruse üle, Bhagavalitseb abielu jne. Vritra esineb veedadesmao või draakoni kujul, võitleb deevadega(Indra ja Višnuga) ning jääb neile alla.

Peasuunad

Hinduismis on neli peasuunda.

Vaišnavism ehk Višnuism

Vaišnavismis on keskne kohal maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kelle tähtsamad avataarad ehk kehastused on Rāma ja Krišna. Rāma on oluline tegelane "Rāmājanas", Krišna "Bhagavadgītās" (osa "Mahābhāratast"). Višnu kaaslane on Lakšmī. Vaišnavism on kõige levinum hinduismi suund.

Višnuism sai alguse veedade religioonist, mis on kindlate piiride ja uskumuste kogum, millel on omaenda pühad ning tekstid. Višnu, armastades maailma ja seda päästes, saadab sinna kümme inkranatsiooni ehk kehastumist kas inimese või looma kujul, mida nimetatakse avataaraks - luik, kala, kilpkonn, kult, inimlõvi, kääbus ning kõige tuntumad on meile Krišna, Rama ja Buddha. Kindlasti ei saa Buddhat segamini ajaga Budistide pühakuga. Rama vägitegudest kirjutatakse eeposes "Ramajana". Krišnat peetakse aga Višnu ainsaks ja täielikuks inkratsiooniks ja seetõttu austatakse teda iseseisva jumalana.

Višnu tulevane kehastumine on hobune Kalki, kes ilmub praeguse maailma lõpus ratsutades valgel hobusel ning hävitab patused leegitseva mõõgaga, rajades teed maailma lõpule ning selle taassünnile järgmisel ajastul.(Eesti...20.06.2011) Višnu peamiseks ülesandeks on tagada headuse võit kurjuse üle.

Višnuismi märgiks on kolm vertikaalset joont laubal, mis sümboliseerivad Višnu jalajälge.

 (http://stud.sisekaitse.ee/teppan/Suuremad%20usundid/hinduismi_ususuunad.html)

Šivaism

Šaivismis on keskne neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva. Olulised on ka Šiva kaasa Parvati ja nende poeg Ganesha, must deemonite hävitaja jumalanna Kālī ning Durga. Tunnuseks on 3 horisontaaljoont laubal.

Šaktism

Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose (tamas'e) eest. Kasutatakse palju mantraid (loitse). Šaktismil palju on erinevaid sekte ja filosoofiaid.

Brahmanit peetakse maailmavaimuks, maailmakõiksuseks. Aatmanon indiviidi hing, mille ajutine asupaik on inimkeha. Šaktismi eesmärk on jõuda arusaamisele, et aatman on braahmaniga üks ja seesama ning ümbersündide kaudu lõpuks ühte sulada.

Šaktismis austatakse jumalikku loovat jõudu, Šakti´t ning arvatakse, et kõik teised jumalad on saanud alguse just temast ehk Šakti on emajumalanna. Sellele suunale on omane ohtrate mantrate kasutamine. Kuulsaim on nendest OM silp, mida peetakse kõige pühamaks kõikidest sõnadest ja arvatakse, et selle abil on on loodud kogu maailmakõiksus. Šaktism jaguneb omakorda arvukatesse vooludesse. Osad šaktad rikuvad rituaalidel moraalinorme, teised saktad elavad kõrgetasemelise filosoofia ja võrdväärsust tunnustava eetika järgi.

Karma seaduse järgi määrab inimese eelmise elu tegude summa selle, kellena ta järgmises elus sünnib. Karma seadus välistab andestuse.

Sansaara - inimese hinge taassünd uutesse eludesse toimub vastavalt karma seadusele: vooruslikum elu viib paremasse sündi, halvem elu viib halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus lunastatakse vaid halvema sünniga. Siit tuleneb siinpoolse elu isiklik fatalism – vaesust ja õnnetust peetakse karma seaduse täitumiseks – eelmises elus halvasti elatu tulemuseks. Heade tegude tegemine võimaldab aga parema sünni.

Tähtsamad vabanemise teed: Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja ühineda Brahmaniga mokša ehk vabanemise saavutamine. Selle saavutamiseks on erinevaid õpetusi.

Koolkonnad

Hinduismis on kuus ortodoksset (Veedade autoriteeti tunnustavat) filosoofia süsteemi ehk darshanat: Nyaya, Vaisheshika, Samkhya, Jooga, Mimamsa ja Vedaanta.

Vedaanta

Shri Shankaracharya

Vedaanta – India filosoofiline suund, mis õpetab, et mõistes asjade tõeliselt olemust, saavutatakse vabanemine. Tekkis umbes VIII–IX saj. Selle rajajaks peetakse Shankaracharyat. Vedaanta õpetab, et ainult Brahman on reaalne, maailm on vaid illusioon. Kui inimene saab üle teadmatusest – avidya'st, saavutab ta ühinemise Brahmaniga, seejärel vabaneb ta kõikide tegude tagajärgedest ja enam uuesti ei sünni. Brahmaniga ühinemiseks võib olla kolm teed:

Teadmiste tee (Jnana jooga) ehk upanišadide uurimine, tarkuse saavutamine, omandades Veedade õpetusi.

Tegude tee (Karma jooga) ehk õige käitumine ja rituaali täitmine, vabanemine tuleb isetuid tegusid tehas.

Armastuse tee (Bhakti jooga) ehk pühendumine, andumine ühele jumalusele, sellest on tekkinud ka Hare Krišna liikumine.

Vedaanta erinevad suunad tõlgendavad Brahmani ja Atmani vahelist suhet erinevalt:

Sankara – tuleb mõista, et brahman ja atman on üks

Ramudza – brahman ja atman pole päris sama

Madhva – brahman ja atman on täiesti erinevad.

Samkhya

Samkhya ka sankhya filosoofia peaidee on, et inimese tõeline vaimne loomus on eksituse tõttu langenud materiaalsuse küüsi. Vabanemine ehk kirgastumine tähendab hinge vabanemist mateeria ahelatest, mis saab toimuda läbi tunnetuse arendamise. Sankhya on gnostitsistlik õpetus, mis ei tunnistata jumalaid.

Jooga

Maharishi Patanjali kuju Indias Haridwaris

Joogapraktikaid tunti juba veedade ajastul. Õpetus rajaneb Patanjali jooga suutratel, mis pärineb umbes aastast 200 eKr. Erinevad joogaliigid:

radžajooga ehk teadmiste jooga;

Patanjali sõnul tuleb inimesel saavutada kõigepealt kontroll oma keha ja seejärel vaimu üle. Selleks on kaheosaline tee:

mantrajooga ehk loitsude jooga.

hathajooga ehk asendite jooga.

kundalini jooga ehk teadlikkuse jooga.

Joogi ehk joogat praktiseeriv inimene peab olema soovides mõõdukas, elama kõlbelist elu, omama füüsilist ja vaimset tasakaalu.

Kultus

Hinduistlik jumalateenistus väga individuaalne, seda viiakse läbi kas kodus, looduses või templis. Erinevused tulenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab. Palveldakse kodudes, templites ja gurude – vaimsete õpetajate juures. Templiteenistust, mille oluliseks osaks on ohverdamine, protsessioonid ja mantrate (loitsude) laulmine, viivad läbi brāhmanid. Ortodoksse hinduisti kohuseks on vähemalt kord elus minna palverännakule Gangeseäärde, Varanasi. Populaarsed on kõiksugused rahvapeod ja festivalid, kuhu võib koguneda nii palju rahvast, et sadu inimesi tambitakse surnuks. Kodus peetakse perekondlike pidustustena üleminekuriitusi, st pereliikme siirdumist järgmisse eluetappi. Uskliku püha kohus on rakendada elus ahmisat ehk vägivallatuse ideed, sellega seoses on populaarne taimetoitlus ja loomade austamine. Eriti püha on lehm, Nandi, kui elu andev ema. Templite välisseinu kaunistavad skulptuuride read, nende vahel on seinamaalid erinevatest jumalustest. Maalingutel kirjutatakse koos jumalustega ka pühasid loomi, taimi ja sümboleid. Hinduistlik kunst peegeldab India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. India kunsti saab mõista ainult mõistes hinduismi, millest on tihedalt läbi põimunud ka muusika. Tähtsamad musitseerimisinstrumendid on sitar ja tabla.

Inimese elus on neli etappi:

Õppimise aeg ehk lapsepõlv;

Kodu ja pere loomise aeg;

Erakuna elamise aeg;

Kerjusaskeedina rändamise aeg.

Need perioodid on eriti levinud kõrgemates kastides.

Hinduistliku ühiskonna eripära

Kastid (sanskriti keeles varna - 'värv' (märk otsa ees)) on suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt, kuid kust vastavalt oma karmale on võimalik järgmises elus liikuda kõrgemale või madalamale. Kastid ei vasta traditsioonilistele seisustele euroopalikus mõttes. Portugali maadeavastajad, kes jõudsid 15.–16. sajandil Indiasse, hakkasid varnasid nimetama lähima omakeelse vastega casta, mis tähendab seisust.

Kastid:

braahmanid – preestrid;

kšatrijad – sõdalased, valitsejad;

vaišjad – talupojad, põlluharijad, kaupmehed, pankurid ja käsitöölised;

šuudrad – teenijad, varem ka orjad.

Neli peamist kasti jagunevad paljudeks alamkastideks.

Hiljem lisandusid sanjaasid – erakud, rändajad, kelle ainsaks eesmärgiks oli saavutada mokša.

Kolm kõrgemat kasti pärinevad aarja ajastust, neljas tekkis pärast Indiasse jõudmist alistatud rahva baasil. Seadustati Manu seadustes II sajandil.

Väljaspool kaste asuvad haridzanid ehk puutumatud, kes teevad roojaseks peetavaid töid. Ka neil on palju alamkaste.

Igal kastil on oma dharma ehk jumalik korraldus ja kohustused.

Hinduismi Põhitõed:

1. Karma ja uuestisünd

Keskne koht Hinduismis on karmal ja inkarneerumisel ehk uuestisünnil, mis läbib kõiki India usundeid. Hinduistliku õpetuse kohaselt on igal teol mõju tulevikule. Seda põhimõtet nimetatakse karma seaduseks. Inimesed, kes täidavad oma usukohustusi pühendumusega ja on igapäevaelus õiglased saavad võimaluse järgmises elus tunda rohkem õnne, sündida kõrgemasse klassi. Need kes eiravad oma usukohustusi, põhjustavad kannatusi või käituvad ebamoraalselt, saavad tõenäoliselt järgmises elus karistada. Isegi halb kavatsus põhjustab halba karmat, kuigi keegi läbi selle kavatsuse kahjustada ei saanud. Nad võivad sündida madalamasse kasti, vaesusesse, kannatustesse, valusse või üldse väljaspool kastisüsteemi.(Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:90)

Karma seadus välistab andestuse. Iga eksimus pöördub eksija enese vastu. Usk karmasse ja hingede rändamisse annab seletuse kannatuse probleemile. Kui keegi sünnib vaesena või teda tabab õnnetus, siis seda peetakse karma seaduse täideminekuks.(Mauranen 1990:25)

Inimese eesmärk on vabaneda hinge rändamisest. Selleni võib ta jõuda tuhandete uuestisündide ajal arenedes. Kui inimene viimaks vabaneb pikast uuestisündide ahelast, saavutab ta lõpuks vabanemise ehk mokša, et ühineda brahmaniga (kõiksuse vaim, sisim olemus, nähtava maailma alus).

Mõned koolkonnad usuvad, et vabanemine on võimalik intensiivse mediteerimise ja askeetliku eluviisiga maise olemasolu keskel.

2. Jooga

Sõna "jooga" tähendab sõna-sõnalt rakendit ja algselt võrreldi seda loomade rakmetest juhtimisega. Joogaõpetuse tehnikad kujutavad endas hingelise ja kehalise distsiplineerimise meetodeid, samuti keskendumist vaistlikule teadmisele. Jooga taotleb hinge vabastamist tõelise tegelikkuse tunnetamiseks, mis saavutatakse loobumise, karskuse, askeetliku eluviisi, mugavustest ja omandist keeldumise ning kirgede lämmatamisega.(Hattstein:14-15)

Jooga jaguneb arvukateks eri liikideks, mis püüdlevad ühtse vabanemise poole. Tuntumad on džaanajooga ehk mantrajooga kus kasutatakse mediteerimiseks erinevaid mantraid, pühasid silpe. Hatha jooga ehk keha asendite jooga on läänes tuntuim jooga vorm, mis rõhutab hinge ja ja keha tugevat vastastikust mõju. Jooga erinevate asendite mõjul püütakse saavutada kontrolli mõtete ja lihaset üle, parandatakse nii füüsilist kui ka vaimset vormi, tugevdatakse tahtejõudu ja keskendumisvõimet. (Mauranen 1990:27). Raadžajooga, mis tegeleb mõtisklusega brahmani kui ülemjumala üle (Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:105). 

3. Palverännak

Kõikjal Indias on sadu palverännaku paiku, milleks võivad olla pühad mäed, jõed, templid, väikesed pühamud. Palverännakuid tehakse aasta ringi ja erinevates pühapaikades saab abi erinevate asjade vastu, näiteks ühed paigad on seotud haiguste ravimisega, teised soodustavad laste eostamist, kolmandate külastamine toob majandusliku õitsengu ja õnnistuse. (Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:105).

Eriline tähelepanu on pähadel jõgedel ja jõe äärsetel linnadel. Neid kohti peetakse püha ja ilmaliku kokkupuute kohtadeks ning elavate ja surnute maailma ristumiskohaks. Üheks selliseks kohaks peetakse Põhja-Indias voolavat Gangest. Hindud arvavad, et juba ühekordne jõevees kümblemine toob palvetajale loendamatuid vaimseid voorusi. Samuti on oluline põletada lahkunuid jões tuleriidal või puistata lahkunu tuhk pühaks peetavasse jõkke. (Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:103).

Hindu eluetapid

1. Pärast 5-10 aastaselt toimunud pühitsemist tuleb õppida mõne brahmani (preestri) juures
2. luuakse kodu ja hangitakse perele ülalpidamine
3. pereisa eemaldub perest üksindusse, et otsida mediteerimise abil vabanemise teed.
4. pereisa on palverännakutel askeedina (Mauranen 1990:31)