Jooga

Jooga on tihedalt seotud Budismiga.

Jooga kuulub Budismi Teeraveeda koolkonda.

Jooga on kogum iidseid Indiast pärinevaid füüsilisi, mentaalseid ja spirituaalseid praktikaid(harjutusi)." Kui aga kaasame "jooga" selgitamisse filosoofilise aspekti, läheb oluliselt keerulisemaks. Erinevad koolkonnad tähtsustavad erinevaid jooga aspekte, vastavalt siis kas füüsilisi, mentaalseid, spirituaalseid või nende kombinatsioone.

Iidsetes Veeda tekstides on joogat märgitud enam kui 5000 aastat tagasi. Eelkõige pühade mantrate ja rituaalidena, mida kasutasid Brahmaanid e. Veda preestrid. Enim selliseid joogaga seotud tekste on üles täheldanud Rishid(India pühakud), niinimetatud Bhagavad-Gitadesse ehk hindi pühadesse tekstidesse.

Esimene, kes jooga temaatikat korrastada püüdis ning seda sõnastas kui joogapraktikat oli Pantajali, nimetades need tekstid jooga suutrateks.

Raja jooga:
Tekstid keskendusid eelkõige Raja jooga vaimsele filosoofiale ning mõtisklustele. Nende tekstide aluseks sai Raja jooga nn. kaheksa sammu, mille tulemuseks pidi olema valgustumine või ülim teadlikkus. Enamik tänapäevaseid jooga stiile on endiselt nendest suutratest tugevasti mõjutatud.

Tantra Jooga ja Hatha jooga:
Järgnevatel perioodidel, mõned sajandid hiljem hakati keskenduma kehalistele harjutustele, millest arenes välja Tantra jooga ning kaasaegses läänemaailmas hästi tuntud Hatha jooga. Kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil levis jooga jõuliselt läände. Sellele levikule pani aluse 1893 Swami Vivekananda. Sealt edasi on paljud erinevad joogid toonud läände joogaõpetust ja filosoofiat.

Kundalini jooga:
Kundalini jooga juured ulatuvad samuti Indiasse, vanadele Pakistani ja Iraani aladele. Kus seda on õpetatud viimase 2000 aasta jooksul vaid kuninglikust soost ülikutele. Läände jõudis see koos Yogi Bhajan-iga, täpsemalt 1968 Kanadasse ja sealt edasi Ameerikasse ning sealt omakorda Europasse.

Kundalini jooga, mida kutsutakse ka teadlikuse joogaks, on dünaamiline ja võimas tööriist, mis võimaldab kogeda oma tegelikku hinge.

Kundalini jooga kasutatab vaimseid ja füüsilisi kehaenergiaid, liites need ühtseks tahteks, millest saab tõelise hinge tööriist. Selles iidses joogide tarkuses kombineeritakse hingamise tehnikaid, meditatsioone, mudrade, visualiseerimise, mantrate, keha lukkude ja asenditega, et tasakaalustada meie näärmete süsteemi, tugevdada närvisüsteemi, suurendada kopsumahtu ning puhastada verd. Selle regulaarne praktiseerimine toob kaasa meie keha, meelte ja hinge rahu ning tasakaalu.

"Kundalini joogas on kõige olulisemad isiklikud kogemused, mis lähevad otse südamesse. Ükski sõna ei asenda isikliku kogemist. Meel võib ju aktsepteerida sõnu aga alateadvus ei aktsepteeri sõnu ilma kogemiseta."

Yogi Bhajan, allikas: The Aquarian Teacher Training manual, lk. 20

Kundalini jooga ei ole religioon. Kundalini jooga erinevate tehnikate praktiseerimine mõjub meie kehale, meeltele ning valdab mõju ka hingele. See on universaalne ja sobib kõigile.

Kundalini jooga ei ole religioon. Religioonid pigem tulenevad sellest. Kundalini jooga pole ka moehullus ega kultus, see on praktika meie tõelise isiksuse äratamiseks"

Yogi Bhajan, 7/26/96

Kundalini jooga iidsete tehnikate praktiseerimine mõjub meie kehale, meeltele ning avaldab mõju ka hingele. See on mõeldud majapidajatele, ettevõtjatele, juhtidele, õpetajatele, ametnikele, ühesõnaga kõigile inimestele, kes sisavad silmitsi multitaskingu või mistahes muu meie ajale omaste argipäevaste väljakutsetega.

Kundalini joogat hoiti kogu maailmas saladuses kuni Yogi Bhajan 1969 otsustas hakata seda õpetama kõigile. Esmalt levis see Ameerikasse ning sealt edasi Euroopasse.

mantrate

"Kundalini energia kogemiseks ei ole vaja jõuda hingematvasse transsi või väljuda enda ega maailma piiridest ... vastupidi, selle kogemine integreerib meid paremini reaalsusega, annab laiema visiooni ja tundlikkuse, et saaksite tegutseda efektiivsemalt."

Kui aga vastata sellele küsimusele võimalikult lihtsalt, siis võiks jooga filosoofiat sõnastada järgmiselt: keha, meel ja spirituaalsus on tervik, mida ei saa selgelt lahutada. Seega on jooga maailma kogemine läbi iseenese keha, meele ja spirituaalsuse.

Nagu iga teisegi iidse tava või traditsiooni puhul on paljuski õpetus kandunud edasi suust suhu ja põlvest põlve. Kuigi osa õpetusest ja ajaloost on saanud kirja, liigub ringi ka müüte. Üks levinud lugu algusest kõlab nii: kunagi ilmus kes teab kust Adi Yogi, kes istus pikka aega vaikselt mediteerides. Mööduvad inimesed märkasid seda ning kogunesid tema ümber uudistama. Ootasid temalt mingitki seletust, mida aga ei tulnud. Mõne aja möödudes, nädalaid hiljem, olid enamus tema vastu huvi kaotanud. Vähesed kes olid jäänud, said esimeselt (Adi) joogilt õpetust, mida jagasid taas omakorda edasi.

Pole vahet kas alustada müütidest, Wikipediast või Vedade iidsetest tekstidest, on jooga ikkagi väga rikkalik. Erinevaid stiile jagub nii jooga sünnimaale, kui ka igasse maailmanurka lugematul hulgal. Jooga stiile tekib ajas juurde või kaob sootuks. Panin kirja mõned levinumad joogastiilid.

Yin Jooga:

Yin jooga on rahulik, meditatiivne joogapraktika, mille eesmärk on läbi meele vaigistamise oma keha tundma õppimine ja avanemine ning sisemise tasakaalu saavutamine.

Yin Jooga on füüsilises mõttes passiivne, staatiline ja meditatiivse olemusega praktika, kus fookus on sidekudede venitusel (liigesed, kõõlused,fastsiate võrgustik). Poosides ehk asanates püsitakse tavaliselt 3-5 minutit, mis annab võimaluse sügavamalt lõdvestuda.

Selline sidekoe stimuleerimine parandab liigeste tervist ja liikuvust, parandades verevarustust ja ainevahetust. Samuti mõjutab see keha energiasüsteemi, meridiaane, mida Hiina meditsiinis peetakse eluenergia kanaliteks. Yin jooga praktiseerimine aitab meil suunata oma tähelepanu sissepoole, luues lõdvestunud, meditatiivse seisundi.

See on väga heaks tasakaalustuseks yang tüüpi praktikale nagu seda on Kundalini jooga, samuti neile kes enamuse oma päevast viibivad lihtsalt yang energias. Sobib suurepäraselt ka intensiivselt lihastreeningutega tegelevale harrastajale, andes võimaluse samaaegselt muuta paindlikumaks nii keha kui ka meel.

Yin jooga sobib igas vanuses inimesele ning eelnev jooga kogemus ei ole vajalik.

Kuidas Yin jooga tund välja näeb?

Nagu Yin energia on ka tund vaikse ning pigem staatilise iseloomuga sügavalt lõõgastav ning minimaalse lihasaktiivsusega. Riietu mugavalt, võimalusel vali õhulised rõivad, mis lubaksid kehal sirutada ja venitada, ega survestaks kuidagi liigselt sinu keha loomuliku olekut.

Joogamatid, tekid ja muu vajalik on kohapeal olemas, aga kui Sul on oma lemmik tekk, padi või tekk siis võta see muidugi kaasa. Võta kaasa ka oma joogipudel veega, aga soovikorral võid kaasavõetud pudeli ka ka kohapeal veega täita. Tund toimub tavaliselt eesti keeles, aga kui on vaja siis saab ka vene või inglise keelseid seletusi.

Enamus yin jooga poose ehk asanaid on kas istuvas või lamavas asendis ja neid hoiame vähemalt 3-5 minutit või isegi rohkem, olenevalt poosist ja Sinu kogemusest. Ikka selleks, et leida vaikuse ja rahu tasakaal läbi sügaval asuvate sidekudede, liigeste ja luude mõjutamise.

Lisaks füüsilise keha mõjutamisele kasutame ka pranayaamasid ning meele teadliku mõjutamist läbi meditatiivse juhendamise, mis omakorda aitavad veelgi sügavamalt lõdvestuda ning oma keha ja meeli tundma õppida.

Yin jooga tund on meie kehale ja meelelele väga rahustava toimega, seepärast on hea võta peale tundi võtta endale pisut aega taastumiseks.

Järjepidev joogaharjutuste praktiseerija kogeb sügavat sisemist rahu ja õnnetunnet.

Roheline ideoloogia

Roheline ideoloogia on poliitiline ideoloogia, mis väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja säästlikku majandamist. Selle aluseks on püüd tasakaalulisele ehk rohelisele elamisviisile, mis võtab aluseks ökosüsteemi protsesside (aineringete ja liikide kooselu) tasakaalu ning elurikkuse hoidmise ja saaks olla püsikestev.

Tavaliselt ei paiguta rohelise ideoloogia pooldajad end otseselt ei paremale ega vasakule poole tavapärasel poliitilisel skaalal. Rohelised paigutavad end tavaliselt poliitilisest skaalast väljapoole ja toovad juurde keskkonnakaitse ja loodushoiu teemad. Enamasti on rohelised siiski liidus vasakpoolsete jõududega.

Rohelise liikumise teoreetilised ideed on suhteliselt noored, pärinedes 1960ndatest. Üks esimesi ökoloogilisele kriisile tähelepanu juhtivaid raamatuid oli Rachel Carsoni"Hääletu kevad" ("The Silent Spring", 1962). Kuni selle ajani vaatlesid poliitilised mõtlejad loodust enamasti kui lihtsalt majanduslikku ressurssi, mis on inimestele kasutada. Rohelised väidavad, et majanduse arenguga kaasnev loodusressursside talitsematu raiskamine toob kaasa hävingu, sest tänaseni on see toimunud mõtlematult ning hoolimatult ökoloogilise tasakaalu suhtes.

Roheline ideoloogia rajaneb ökoloogial – teadusel organismidest nende elukeskkonnas. Seistes vastu arvamusele, et inimene on looduse peremees, hoiatab ökoloogia, et inimtegevus võib looduslikku tasakaalu häirides hävitada ökosüsteemi, mis teeb sellesama inimtegevuse võimalikuks. Osa rohelise liikumise esindajatest on tuletanud sellest põhimõttelise vastanduse tehnoloogia ja looduse vahel; nende äärmusesindajate vaated küünivad uusludiitluseni. Samas peab osa rohelisi just nimelt nn rohelisi tehnoloogiaid oluliseks lahendusteeks, mis nende arvates võimaldab ühitada nüüdisaegse majandussüsteemi toimimise globaalse loodusliku tasakaalu säilitamisega.

Mõned rohelise ideoloogia ideed.

Roheline liikumine on mitmekesine ja voolud on tihti vastandlikel seisukohtadel, seepärast ei ole ka siin loetletud vaated ühised kõigile rohelistele ega isegi nende organisatsioonidele.

Vaated tuletatakse ökosüsteemide tasakaalu ja elurikkuse püsimise tingimustest.

Pooldatakse majanduse detsentraliseeritust ja lokaalset iseseisvust, toodete taaskasutust ja jääkide taasringlust.

Otsuste tegemisel pooldatakse konsensust ja 

osalusdemokraatiat.

Heaolu mõõtmisel põhineva majanduskasvu tõlgenduse kasutuselevõtt senise tarbijahinnaindeksile tugineva majanduskasvu mõiste kõrval või asemel.

Roheline maksusüsteem, mis piirab tarbimist ja keskkonnareostust neid maksustades (tarbimis- ja keskkonnamaksud).

Ollakse tuumaenergia vastu ja taastuvenergeetika (sealhulgas bioenergeetika) poolt.

Globaalselt on suurim probleem ülerahvastatus, mis teravdab oluliselt kõiki teisi keskkonnaprobleeme, sealhulgas ressursside ammendumist.

Euroopa roheliste neli sammast

Euroopa rohelised erakonnad on oma ideoloogilise alusena määratlenud nelja sammast, mida nüüdseks tunnustatakse üle ilma:

ökoloogiline tarkus (vahel "ökoloogiline jätkusuutlikkus")

sotsiaalne õiglus (vahel "sotsiaalne võrdsus ja majanduslik õiglus")

otsedemokraatia

vägivallatus

Nende nelja samba kaudu määratlevad paljud rohelised erakonnad ennast poliitilise liikumisena, mis toetub oma filosoofias neljale eelkäijale, nimelt rahuliikumisele, põhiõiguste liikumisele, looduskaitseliikumisele ja ametiühinguliikumisele.

Kümme põhiväärtust Ameerikas

Ameerika Ühendriikide Rohelise Erakonna kümme põhiväärtust sisaldavad ja laiendavad Euroopast pärinevat nelja sammast. Põhja-Ameerikas on neid põhiväärtusi üldiselt rakendatud üle 20 aasta, mistõttu on tekkinud palju seletusi, mida need tähendavad, ning palju konkreetseid poliitikaid, mis neid rakendavad. Kümme põhiväärtust on

kogukondlik majandus

detsentraliseerimine, näiteks bioregionaalse demokraatia ja jätkusuutliku põllumajanduse kaudu

ökoloogiline tarkus ehk

feminism ehk tervisekindlustus eriti emadele ja lastele; siit ka tähelepanu keskkonna ja tervise seostele ja soolisele võrdõiguslikkusele võimustruktuurides; vahel nimetatakse seda kompleksi postpatriarhaalseteks väärtusteks

otsedemokraatia

vägivallatus

isiklik ja üleilmne vastutus

mitmekesisuse austamine, näiteks õiglase kaubanduse ja bioregionaalse demokraatia kaudu

sotsiaalne õiglus

jätkusuutlikkus ehk heaolu hindamine seitsme põlve lõikes, millest tuleneb omakorda taastuvenergia kasutamine ja looduskaitse.

Erakond ise seletab kümmet põhiväärtust siin.

Üleilmne roheliste harta

Aasta 2001 aprillis võtsid Austraalias Canberras 800 roheliste erakondade esindajat 70 eri riigist vastu üleilmse roheliste harta.

Üleilmsele roheliste hartale allakirjutanud erakonnad ja poliitilised liikumised tõotavad üleilmselt vastastikust koostööd ja truudust kuuele põhimõttele. Need põhimõtted on

ökoloogiline tarkus

sotsiaalne õiglus

osalusdemokraatia

vägivallatus

jätkusuutlikkus ja

mitmekesisuse austamine.

Harta kirjeldab neid põhimõtteid ja nimetab kümme võtmevaldkonda, mis neist tulenevad. Kuus põhimõtet on tuletatud Euroopa roheliste erakondade ideoloogia neljast sambast ja Ameerika Ühendriikide Rohelise Erakonna kümnest põhiväärtusest.

Roheline ideoloogia Eestis

Esimesed terviklikumad rohelise ideoloogia käsitlused Eestis pärinevad 1980. aastate algusest.

Rohelisele ideoloogiale on Eestis toetunud Eesti Roheline Partei, Eesti Roheline Erakond ja Eesti Rohelised, kuid nende tegevus lõppes seoses 1998. aastal kehtestatud 1000 liikme künnisega Eesti erakondadele. Samuti oli rohelise ideoloogia elemente Rahvaliidu programmis (pooldati maa- ja looduslähedase elukorralduse hoidmist, piirkondade tasakaalustatud arengut ning loodusvarade mõõdukat kasutamist). Praegu tegutsevatest erakondadest on oma programmis rohelise ideoloogia seisukohti kõige rohkem kajastanud Erakond Eestimaa Rohelised ja Elurikkuse Erakond.

Eesti Rohelised parteid kuuluvad Euroopa Parlamendi Valimistel Euroopa Rohelisse parteiperekonda (Euroopa Roheline Partei)

Sotsialism, sotsiaaldemokraatia, kommunism

Vasakpoolsed ideoloogiad
Vasakpoolsetest poliitilistest ideoloogiatest on enamlevinud sotsiaaldemokraatia.
Radikaalsemat ühiskonnakäsitlust, mis nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel, tuntakse kommunismina. 
Sotsiaaldemokraatia keskseks väärtuseks on võrdsus, täpsemalt võrdsed võimalused kõigile. See tähendab, et ühiskond peab tagama igale oma liikmele inimõigused, võimaluse saada haridust ja arstiabi, omandada elukutse ja leida tööd. Edasi sõltub heaolu juba sellest, kuidas keegi suudab ühiskonna poolt pakutavad väljavaated realiseerida.
Majanduses pooldavad sotsialistid segamajandust, kus erasektori kõrval eksisteerib kaalukas riiklik sektor. Valitsus reguleerib majandust eeskätt maksusüsteemi abil, mis peab vältima suuri toimetulekuerisusi ühiskonnakihtide vahel. Suurema tulu saajad peavad maksma kõrgemaid makse. Laekuvat raha kasutatakse eeskätt kohalike omavalitsuste, hariduse, ja sotsiaalvaldkonna edendamiseks. Sotsiaaldemokraadid arvavad, et riik peab pehmendama turukonkurentsi mõju ning tagama igale inimesele väärika elatustaseme. Nende arvates peaksid nii rikkad kui ka vaesed, põliselanikud kui ka immigrandid nautima tasuta meditsiini- ja haridusteenuseid, samuti peaks neil olema õigus taotleda abirahasid.
Vasakpoolsus on aastakümnete vältel kujundanud Skandinaavia ühiskondade iseloomu. Kuigi nüüd kärbitakse sealgi sotsiaalkulutusi ning karmistatakse immigratsioonipoliitikat, on Põhjamaad jätkuvalt vasakpoolsuse heaks näiteks.

Sotsialism on ühiskondlike liikumiste (peamiselt parteide) vasakpoolne ideoloogia. Sisuliselt on vasakpoolsus ja sotsialism kattuvad mõisted.

Termin tuleneb ladinakeelsest sõnast socialis ('ühiskondlik').

Sotsialismi alla kuulub palju ideoloogiaid: marksism, kommunism, demokraatlik sotsialism, sionistlik sotsialism jpt.

Kommunistliku ideoloogia kohaselt on sotsialism vahe- või eelaste üleminekul kapitalismilt kommunismile. Ametliku retoorika järgi oli 1980. aastaks Nõukogude Liidus kommunism põhiliselt üles ehitatud (hiilimaks mööda Nikita Hruštšovi varasemast lubadusest, et kommunism on selleks ajaks üles ehitatud), seda seisundit nimetati arenenud sotsialismiks.

• 
  
  

• 
  
  

• 
  
  

Ajaloost

Majanduse arengu tulemusena hakkas 19. sajandil linnaelanikkond järsult kasvama. Vabrikutööstuse levides kasvas tööliskond, kelle elu ja töötingimused olid rasked. Paljusid ähvardas tööpuuduse, haiguse, tööõnnetuse või vanaduse korral viletsus, sest hoolekande- ja sotsiaalkindlustussüsteemi polnud. Seevastu liberaalid jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse, ja konservatiivid olid arvamusel, et töötajate olukorra parandamine kahjustab riigi konkurentsivõimet. Sotsialistide arvates tuli protestida olemasoleva vaesuse vastu ja pöörata suuremat tähelepanu ühiskondlikule heaolule. Neid iseloomustas usk inimeste võrdsusse ning vendluse ja koostöö ideaali.

1830. aastatel tekkinud voolu esindajate, sotsialistide arvates sünnitas konkurentsile ja eraettevõtlusele rajatud majandus liiga suurt ebavõrdsust. Majandus tuli nende arvates allutada kogu ühiskonna huvidele. Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada kaheks:

• revolutsioonilised voolud, mis taotlesid revolutsioonilisel teel õiglase ühiskonna rajamist;
• reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku.

Vastandina liberaalidele ja konservatiividele, kes lähtusid majanduse ja ettevõtjate nõudmisest, seadsid sotsialistid esikohale tööinimese olukorra ja probleemide lahendamise.

1840. aastail algas sotsialistlikus liikumises marksistlik suund. 19. sajandi teisel poolel sai marksism sotsialistliku liikumise kõige mõjukamaks vooluks. Marksismi selle aja tuntuimad teoreetikud olid Karl Marx ja Friedrich Engels.

Praktilises tegevuses hakkasid Eduard Bernstein ja tema poolehoidjad nõudma Marxi õpetuse revideerimist (siit ka selle voolu nimetus revisionism) ning revolutsiooni asemel seati esikohale sotsiaalsed reformid. Neid taheti saavutada parlamentaarse võitluse ja demokraatlike valimiste teel. Sellest kujunes välja uus suund: sotsiaaldemokraatia.

Sotsiaaldemokraatia peamiseks toeks kujunesid tööstustööliste, ameti- ja kutseühingud. 20. sajandi esimesel poolel valitses sotsiaaldemokraatias seisukoht, et demokraatia ja sotsialism on lahutamatud ning et demokraatia viib lõpuks ise sotsialismile. Endiselt aga arvati, et sotsialism sisaldab "tootmis- ja vahetusvahendite ühiskondlikku omandit". Ent alates Teise maailmasõja lõpust on paljud sotsiaaldemokraadid hakanud majanduse laiaulatusliku natsionaliseerimise vajalikkust vaidlustama.

Munitsipaalne sotsialism

19. sajandi viimasel veerandil hakkas Euroopas tekkima sotsialismi mitte teoorial, vaid praktikal põhinev süsteem, mis avaldus esmalt Joseph Chamberlaini reformides. Euroopa paljudes osades võimust võtnuna tegeles munitsipaalne sotsialism algul tänavate sillutamisega, hariduse, tervishoiu, parkide, raamatukogude, kunstigaleriide, muuseumide, trammide, haiglate, telegraafi, vee- ja gaasivarustusega. See praktilise sotsialismi vorm kasutab kohalikke omavalitsusi, et viia ellu avaliku omandivormiga seotud sotsiaalseid eesmärke, pidades silmas kõigi (linna)kodanike kasu.

Sotsiaaldemokraatia on vasaktsentristlik ideoloogia. Pooldab sotsiaalset õiglust, riigi sekkumist majandusse stabiilsuse huvides ja demokraatiat.

Sotsiaaldemokraatia sümboliks on eri riikides kas punane nelk või punane roos.

Sotsiaaldemokraatia ajalugu

Ideoloogia tekkis 19. sajandi lõpupoolel sotsialistide niinimetatud revisionistliku suuna pooldajate hulgas. Tekkepõhjuseks reaktsioon 19. sajandi kapitalismile üldomaseile pahedele (kehvad sotsiaalmajanduslikud olud, vaesus, majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, pea olematud töökaitseseadused ja sotsiaalne turvalisus, sotsiaalne tõrjutus). Sotsiaaldemokraatiat eristas sotsialismist revolutsioonilisuse eitamine ja soov arendada ühiskonda evolutsiooniliselt, reformide teel. Lahknes sotsialimist lõplikult esimese maailmasõja ajal erimeelsuste tõttu rahvusluse küsimuses. Mõningaile teoreetikuile on sotsialism ja sotsiaaldemokraatia siiski tänini sünonüümid. Ka kasutavad nimetust "sotsialistlik" enda kohta mitmed klassikalised sotsiaaldemokraatlikud erakonnad, näiteks Prantsuse Sotsialistlik Partei. Sotsiaaldemokraadid pooldasid võitlust rahvuse ja riigi eest. Sotsiaaldemokraatlikud partei tekkisid esmalt Saksamaal (1863), Suurbritannias (1900) ja Prantsusmaal (1905).

Ideoloogiast üldiselt

Sotsiaaldemokraatia eesmärk on tagada inimestele võrdsed võimalused eneseteostuseks sõltumata inimeste sotsiaalmajanduslikust olukorrast, tulude ümberjaotamine (progressiivne tulumaks) ja heaoluriik.

Sotsiaaldemokraatlik ideoloogia on ajaloo käigus korduvalt muutunud. Praegune sotsiaaldemokraatia on laenanud mitmeid põhimõtteid moodsast liberalismist ehk sotsiaalliberalismist. Näiteks võrdsete võimaluste põhimõte, positiivse vabaduse põhimõte ("riigi sekkumine majandusellu on lubatud, sest see suurendab kodanike sotsiaalset heaolu") on laenatud nendelt. Moodne sotsiaaldemokraatia arvestab majandusdemokraatia põhimõtetega, tööliste kaasamine ettevõtte juhtimisse (nn koosotsustamine) suurendab sotsiaalset sidusust.

Sotsiaaldemokraatia läbivaim idee on inimestevaheline poliitiline ja majanduslik võrdsus. Sotsiaaldemokraatia peamised arenguetapid:

• 19. sajandi lõpp – 1917: sotsialistliku mõtte sünd, eraldumine kommunismist
• 1917–1945: sotsiaaldemokraadid hakkasid pooldama rahvuslust
• 1945 – 1970. aastad: keinsluse põhimõtete kasutamine, heaoluriigi põhimõte
• 1970.–1980. aastad: sotsiaaldemokraadid loobusid riigistamisest
• 1980. – tänane päev: vastukaaluks uusparempoolsusele tekkis kolmas tee, laenati sotsiaalliberaalsest filosoofiast mitmeid punkte

Iga riigi sotsiaaldemokraatlike parteide arenguetapid on erinevad. Näiteks Suurbritannia leiboristid on tüüpilised "kolmanda tee" pooldajad, samas on Saksamaa ja Prantsusmaa sotsiaaldemokraadid jäänud truuks klassikalisemale sotsiaaldemokraatiale. Üldiselt ei kuuluta moodne sotsiaaldemokraatia ühiskonnaklasside kadu, vaid taotleb klassirahu inimestevahelise koostöö kaudu. Samuti ei pea sotsiaaldemokraatia eesmärgiks sotsialistlikku ühiskonda, vaid pooldab demokraatlikku ühiskonda, pidades oluliseks ühiskonnakorralduse muutmist sotsiaaldemokraatlikuks demokraatliku valitsuse abil. Sotsiaaldemokraatia roll on Euroopa poliitikas suhteliselt suur, sotsiaaldemokraatlikud erakonnad on kõige tugevamate seas.

Sotsiaaldemokraatlikud parteid kuuluvad Sotsialistlikku Internatsionaali, mis asutati 1951. aastal Saksamaa Liitvabariigis Maini-äärses Frankfurdis, Euroopas Euroopa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse. Tuntumad sotsiaaldemokraatlikud parteid on Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei, Briti Tööerakond, Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei, Prantsuse Sotsialistlik Partei. Väljaspool Euroopat on tuntumad Kanada Uus Demokraatlik Partei, Lõuna-Aafrika Rahvuskongress, Uus-Meremaa Tööerakond, Austraalia Tööerakond. Eestis on sotsiaaldemokraatia esindajaks Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Sotsiaaldemokraatiat on alates 1960. aastatest tugevalt kritiseerinud uusparempoolne poliitiline filosoofia, tuntumad kriitikute esindajad on Karl Raimund Popper, Friedrich August von Hayek, Milton Friedman

Sotsiaaldemokraatia tuntumad ideoloogid

• Eduard Bernstein algatas sotsiaaldemokraatia eraldumise sotsialismist, 1899. aastal pani raamatuga "Sotsialimi Eeldused ja Sotsiaaldemokraatia Ülesanded" ette sotsialismi demokraatliku saavutamise, demokraatlike institutsioonide kaitsmise ja pidas otstarbekaks, et täielikku sotsiaalset õiglust suudab pakkuda vaid ühiskond, kus on natsionaliseeritud vähemalt majanduse "juhtivad kõrgendikud".
• Charles Anthony Raven Crosland argumenteeris 1956. aastal ilmunud raamatus "Sotsialismi Tulevik", et kui kapitali ei saa enam vaadelda klassiekspluateerimise vahendina, siis fundamentaalsed natsionaliseerimise ja planeerimise eesmärgid pole enam ajakohased.
• Anthony Giddens, raamatu "Kolmas tee – Sotsiaaldemokraatia uuestisünd" autor, pooldas segamajandust, kus tootmisvahendeid omab valdavalt erasektor, kuid riik reguleerib majandust demokraatliku valitsuse kaudu, tagab töötajatele sotsiaalsed garantiid (pensionikindlustus, invaliidsuspension, progressiivne tulumaks, tulupoliitiline kokkulepe, töökaitseseadused jne). Uus mõte oli, et riik peab toetama väike-ettevõtlust, aktiivset kodanikuühiskonda ja keskkonnakaitset. Pani ette muuta Briti Tööpartei põhikirjas olnud 1917. aastast olnud punkti tööstusharude riiklikust omamisest, mis muudeti ära 1996. aastal.

Eestis esindab sotsialismi, täpsemalt sotsiaaldemokraatiat Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Treeningsõltuvus

Aitäh Aesthetic Projectile, et te tegite Podcasti koos Siim Landiga, kus te rääkisite treeningsõltuvusest.
Treeningsõltuvusel on kaks vormi:
Primaarne: Teed trenni, keha toodab dopamiini, sa jääd sellest sõltuvusse ja tahad iga kord aina suuremat kogust.
Sõltuvusse jäämiseks peavad need ained sulle ajju jõudma.

Sekundaarne: Füsioloogiline sõltuvus pole võimalik. Trenniga probleemide eest põgenemine. Trenniga stressi vastu võitlemine. Selle tulemusena jäävad teised asjad tahaplaanile ja trenn muutub peamiseks tegevuseks. Teed trenni selleks, et oma  probleemid eemale ajada, peast välja tõrjuda.

Teed trenni selleks, et saavutada oma ideaalmina. Selleks, et saavutada endast ideaalpilt.
Sa teed liiga palju trenni ja sööd liiga vähe (anoreksia).