Räägi oma laps targaks!

Pilt ütleb kõik.

Baroki ja klassitsismi kuulamisnäited

Barokkmuusika:

1. Johann Sebastian Bach - HTK nr1 C-duur prelüüd

2. Johann Sebastian Bach/Gounod - „Ave Maria“

3. Johann Sebastian Bach - „Toccata d-moll“

4. Johann Sebastian Bach - „Aaria“

5. Johann Sebastian Bach - „Prantsuse süit“

6. Johann Sebastian Bach - „Johannese Passion “

7. Georg Friedrich Händel - oratoorium „Messias“/„Hallelijah“ (koori osa)

8. Georg Friedrich Händel - „Concerto Grosso nr 1“

9. Georg Friedrich Händel - „Veemuusika“

10. Georg Friedrich Händel - „Preester Zadok“

11. Antonio Vivaldi - „Aastaajad“/„Sügis“

12. Antonio Vivaldi - „Aastaajad“/„Talv“

13. Antonio Vivaldi - „Aastaajad“/„Kevad“

14. Antonio Vivaldi - „Aastaajad“/„Suvi“

Klassitsismi Muusika:

15. Joseph Haydn - sümfoonia nr 6 D-duur „Hommik“

16. Wolfgang Amadeus Mozart - sümfoonia nr 40 g-moll

17. Joseph Haydn - klaverisonaat nr 59 Es-duur

18. Wolfgang Amadeus Mozart - sümfoonia nr 39 3. osa „Menuett“

19. Wolfgang Amadeus Mozart - „Vaikne öömuusika“

20.Wolfgang Amadeus Mozart - ooper „Võluflööt“/„Papageno aaria“

21. Wolfgang Amadeus Mozart - ooper „Võluflööt“/„Öökuninganna aaria“

22. Ludvig van Beethoven - Sümfoonia nr 5 „Saatuse sümfoonia“

23. Ludvig van Beethoven - Sümfoonia nr 9 Finaal „Ood Rõõmule“

24. Ludvig van Beethoven - „Kuupaistesonaat“

25. Ludvig van Beethoven - „Elisele“

Eesti Muusika

Ma annan teile ühe ülesande. Leia üks Eesti klassikalise muusika helilooja (Klassikaline muusika hetkel laiemas tähenduses ehk see hõlmab nii klassitsismi, barokki, romantismi kui ka nende uuemaid ja vanemaid stiile.) ja tee temast umbes 5 lehekülje pikkune referaat ning esitles seda 15 minutit. Referaat peab sisaldama tema tähtsamaid teoseid ja ühe tema teose analüüsi.

Romantismi heliloojad

Romantismiajastul (19. sajand) oli muusikas palju tähtsaid heliloojaid. Mõned nendest olid: Johann Strauss (Austria), Franz Schubert (Austria), Robert Schumann (Saksamaa), Richard Wagner (Saksamaa), Johannes Brahms (Saksamaa), Fryderyck Chopin (Poola), Giuseppe Verdi (Itaalia), Jean Sibelius (Soome), Edward Grieg (Norra), Pjotr Tšaikovski (Venemaa), Modest Mussorgsky (Venemaa),  Mihhail Glinka (Venemaa).

Ülesanne:

Vali üks romantismi helilooja ning tee temast umbes 5 lk pikkune esitlus, mis sisaldab ühe tema teose analüüsi (mis tunded ja mõtted sul tulid kui sa seda teost kuulasid) ja tema tähtsamaid teoseid. Ning esitles seda umbes 15 minutit.

Klassitsism muusikas

Klassitsism oli muusikas 18. sajandi teisest poolest kuni 19. sajandi alguseni.

Franz Joseph Haydn: (1732-1809)

Pani aluse sünfoinilisele muusikale ja klassikalisele muusikale (kitsamas tähenduses). Laulis kooris, kapellmeister, sümfooniaorkestri asutamine, tegutses Londonis. Lõi klassikalise ooperi. Lõi 106 sünfooniat, 78 keelpillikvartetti, 45 klaveritriot, 21 keelpillitriot, 52 klaverisonaati, 12 klaveripala, 3 oratooriumi, 14 missat, 16 ooperit. Ta lõi kontserdeid, kus üks pill mängis soolot ja sümfooniaorkester mängis tausta. Ta lõi ka 16 avamängu, laule, näidendimuusikat, üle 300 rahvalaulu seade.

Wolfgang Amadeus Mozart (1756-1791):

Ta elas Viinis. Lõi oopereid, üle 50 sümfoonia, kammermuusikat, keelpillikvartette, klaverisonaate. Tuntuimateks Mozarti ooperiteks on: „Võluflööt“, „Figaro pulm“, „Don Giovanni“.

Ludvig van Beethoven (1770-1827):

Klassitsismi ja romantismi üleminekuhelilooja. 

Ta elas Viinis. Tegi kontsertreise. Elu teises pooles oli kurt. Ta tegi muusikat, mis oli seinast-seina. Ta lõi sonaate, 9 sümfooniat, 32 klaverisonaati, kontserteid, klaverimuusikat, kammermuusikat erinevatele pillidele, 11 avamängu, 112 laulu.

Barokkmuusika

Barokkmuusika tähtsaimateks esindajateks olid Johann Sebastian Bach (1685-1750), Georg Friedrich Händel (1685-1759), Antonio Vivaldi (1678-1741). Antonio Vivaldit võib pidada baroki ja klassitsismi üleminekuheliloojaks.

Johann Sebastian Bach (1685-1750):

Bach tõi muusikasse pooltoonid.

Bach tegutses erinevates (Saksamaa) õukondades organistina: Armstadt, Mündhausen, Weimar, Köthen, Leipzig. Ta kirjutas 3 oratooriumi, üle 300 kantaadi, Matteuse Passioni, Johannese Passioni, Missa h-moll, 6 inglise süiti, 6 prantsuse süiti, 6 itaalia süiti, 6 Brandenburgi kontserti, palju oreliteoseid, instrumentaalset kammermuusikat, „Hästi tempereeritud Klaviir“, Zadok the Priest.

Georg Friedrich Händel (1685-1759):

Händel rändas palju ringi: Hamburg, Itaalia, London, Hannover. Tegi 40 ooperit (Rinaldo, Julius Caesar, Xerxes), oratooriumeid (Messias, Concerto Grosso), orkestri süidid (Veemuusika, Tulevärgi muusika), Sonaadid, Prelüüdid, Kantaadid.

Antonio Vivaldi (1678-1741):

Itaalia helilooja. Reisis palju. Tegi aastaaegade kontserdid (Kevad, Suvi, Sügis, Talv). Lõi 94 ooperit, 92 sonaati, 4 oratooriumi, avamänge, kantaate. Baroki ja klassitsismi üleminekuhelilooja.

Teadaanne

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Blogi autor annab teada, et ta lõi uue blogi, milles tuleb rohkem juttu tema isiklikest arvamustest. 

Tolle blogi eesmärk on jagada arvamusi ja kõike, mis seostub looduskaitse ja rohelise poliitikaga. 

Teemadeks on seal erinevad teadusharud. Põhiliselt loodusteadused, aga ka majandus, politoloogia ja filosoofia. Mõnikord ka mõni muu teema. Kuid ka üksikud usundid ja blogi omaniku või artikli autori arvamused ja teadusvälised teemad.

Nagu seegi pole ka minu teine blogi pole otseselt seotud ühegi maailmavaatega ja teise blogi eesmärgiks on leida võimalus, kuidas inimkond ja loodus saaksid planeedil maa rahulikult koos eksisteerida. Ilma suurte keskkonnamõjude ja inimtsivilisatsiooni arengutaseme märkimisväärse languseta.

Nii nagu selles blogis, üritan ma ka teises blogis olla teaduspõhine.

Teise blogi nimi on ROHEBLOGI (bioroheline.blogspot.com).

Muusika ajalugu kuni 19. sajandini

Kuni 8. sajandini oli muusika ühehäälne. Edaspidi muutus muusika mitmehäälseks. 8. sajandist-16.sajandini oli polüfooniline mitmehäälsus. 16.sajandist-18. sajandini oli polüfoonilise ja homofoonilise mitmehäälsuse üleminekuperiood ning edaspidi on ainult homofooniline mitmehäälsus.

Polüfooniline mitmehäälsus - mitmehäälsus, kus kõikidel häälerühmadel on võrdne tähtsus.

Homofooniline mitmehäälsus - mitmehäälsus, kus üks häälerühm on teistest tähtsam (viisihääl ehk meloodiahääl), teised häälerühmad on saatehääled.

13.-16. sajand: gooti stiil

14.-17. sajand: renessanss

17.-18. sajandi esimene pool: barokk (kuulsaimad esindajad: Bach, Händel, Vivaldi)

18. sajandi teine pool-19. sajandi algus: klassitsism (kuulsaimad esindajad: Haydn, Mozart, Beethoven)

19. sajand: romantism

Eesti muusika esimesed...

Esimesteks Eesti heliteosteks on koorilaulud (mõnikord peetakse selleks ka sünfooniaid).

Esimesteks Eesti puhkpilliorkestriteks on Torma pasunakoor ja Väägvere pasunakoor

Esimesteks Eesti laulu- ja mänguseltsideks on 1865. aastal Tallinnas asutatud Estonia ja 1865. aastal Tartus asutatud Vanemuine.

Esimene Eesti üldlaulupidu peeti 1869. aastal Tartus.

Esimesed Eesti heliloojad-asjaarmastajad olid Aleksander Säebelmann-Kunileid, Karl August Hermann, Aleksander Eduard Thomson ja Friedrich Säebelmann

Esimeseks Eesti diplomeeritud helikunstnikuks oli Johannes Kapel

Esimeseks Eesti naisheliloojaks oli Miina Härma.

Esimese Eesti sümfooniaorkestri asutas 1900. aastal Tartus Aleksander Läte.

Esimeseks suurkujuks Eesti heliloominguks oli Rudolf Tobias.

Eesti kammermuusika rajajaks saab pidada Rudolf Tobiast.

Esimeseks Eesti orelikunstnikuks peetakse Miina Härmat, kuid selleks võib pidada ka Peeter Südant.

Esimeseks Eesti lauljatariks oli Aino Tamm.

Esimeseks Eesti diplomeeritud klaverikunstnikuks võib pidada Theodor Lennata.

Eesti esimene teatrimaja avati 1906. aastal Tartus ning selle nimeks sai Vanemuine.

Esimeseks Eesti kõrgeimaks muusikaõppeasutuseks võib pidada 1919. aastal avatud Tallinna kõrgeimat muusikakooli. Selle esimeseks direktoriks oli Mihkel Lüdig.

Eesti rahvusliku koorimuusika rajajateks olid Mart Saar ja Cyrillus Kreek.

Esimeseks Eesti kunstiküpseks rahvuslikuks ooperiks oli 1928. aastal esietendunud Evald Aava ooper „Vikerlased“.

Eesti rahvusliku instrumentaalmuusika rajajaks võib pidada Heino Ellerit.

Eesti esimesteks heliloojate koolkondadeks võib pidada Heino Elleri koolkonda ja Artur Kapi koolkonda.

Eesti esimeseks rahvuslikuks balletiks võib pidada 1943. esietendunud Eduard Tubini balletti „Kratt“.

Punasefiguuriline stiil

Punasefiguuriline stiil on muistsetes kultuurides kasutatav maalimisviis (näiteks vaasidel), mis on mustafiguurilisest stiilist hilisem. Punasefiguurilises stiilis on figuurid ''punasevärvilised'' ja taust on tume. Seda vaasistiili kasutati näiteks Vana-Kreekas ja etruskite kultuuris.

Mustafiguuriline stiil

Mustafiguuriline stiil on Vana-Kreeka vaasimaali stiil.

Mustafiguuriline stiil

Ateena saavutas 6. sajandi lõpuks enne meie ajaarvamise algust taas juhtiva positsiooni keraamikakeskusena. Sellega üheaegselt ja seda toetavalt toimus mustafiguurilise stiili tekkimine.
Perioodile oli iseloomulikuks mustade figuuride kasutamine, mis oli pärand varasematelt stiilidelt. Punane aluspind kaeti musta angoobiga, millest kraabiti välja detailid.

Kuulsaid keraamikuid mustafiguurilisest perioodist

• Sophilos (590–580 eKr)
• Andokides (550–525 eKr)
• Exekias (u 550–525 eKr)

Herakles ja Geryoneus Atika mustafiguurilisel amforal, millel on kasutatud ohtralt kattevärvi. Umbes 540 e.Kr, tänapäeval Müncheni riiklikus antiigikogus.

Keraamikatöökoda Korintose pinax'il. Umbes 575/550 e.Kr, leitud Penteskouphias, tänapäeval Pariisis Louvre'is.

Ida-Joonia kahenäoline kantharos. Umbes 540 e.Kr, tänapäeval Müncheni riiklikus antiigikogus.

Mustafiguuriline stiil (ka mustafiguuriline keraamika või mustafiguuriline vaasimaal) on üks vanakreeka keraamika põhilisi tehnikaid ja stiile. Eriti levinud oli see 7.–5. sajandil eKr, ent viimased kasutusjuhud ulatuvad isegi 2. sajandisse eKr. See eristub stilistiliselt varasemast orientaalsest stiilist ning hilisemast punasefiguurilisest stiilist.
Figuurid ja ornamendid maaliti vaasipinnale siluetisarnaste kujudena. Peened kontuurid kraabiti sisse enne põletusprotsessi. Detaile sai toetada ja esile tõsta kattevärvidega (peamiselt valge ja punane). Mustafiguurilise stiili keskuseks oli algselt kaubanduskeskus Korinthos, hiljem Ateena. Teisi olulisi tootmiskohti on teada Lakooniast, Boiootiast, Kreeka idaosast ja Itaaliast. Eriti Itaalias kujunesid välja eristiilid, mis olid vähemasti osaliselt mõeldud etruski turule. Etruskide hulgas olid kreeka mustafiguurilised vaasid väga populaarsed, nagu näitab impordi suur osakaal. Kreeka kunstnikud valmistasid etruski turu jaoks eripartiisid, mis erinesid kuju ja dekoori poolest tavalisest toodangust. Etruskid rajasid ka omaenda mustafiguurilise keraamika tööstuse, mis rajanes kreeka eeskujudele.
Mustafiguuriline stiil oli esimene kunstistiil, mis tõstis esile suurel hulgal kunstnikuisiksusi. Mõned neist on teada õigete nimedega, teiste kohta kasutatakse teaduskirjanduses tinglikke nimetusi. Eriti Atikas tegutses ohtralt nimekaid kunstnikke. Mõned keraamikud viisid läbi erinevaid uuendusi, mis sageli mõjutasid vaasimaalijate tööd või olid ise neist mõjutatud. Nii musta- kui ka punasefiguurilises stiilis vaasid on vanakreeka mütoloogia ja ikonograafia tähtsamaid allikaid, samuti on need teatud määral olulised Antiik-Kreeka igapäevaelu uurimisel. Alates hiljemalt 19. sajandist on need vaasid olnud sagedaseks uurimisobjektiks.

Valmistamisviisid

Herakles ajab Kerberost enda ees. Kerberos on ühe pea ähvardavalt Heraklese poole pööranud ja lööb teda oma madudest sabaga. Bucci maalija kaelamfora, ebaõnnestunud põletus. Umbes 540 eKr, leitud Vulcist, tänapäeval Müncheni riiklikus antiigikogus.

Vaasimaali aluseks on maalitav pind ehk vaas, millele kantakse kujutised. Keraamika vormid vaheldusid antiigis moevooludena. Mõned neist tulid periooditi tagasi, teised asendati aja käigus uutega. Neid kõiki ühendas samasugune valmistamisviis. Pärast vaasi savist vormimist see kuivatati. Töökodasid juhatasid pottsepad, kellel oli äriomanikena ühiskonnas kõrgem seisund.
Ei ole selge, mil määral olid pottsepad ja maalijad identsed. Arvatavasti tegelesid tootmisperioodil maalimisega suurel määral pottsepad ise, ent värvati ka teisi maalijaid. Pottseppade ja maalijate seost on siiski raske rekonstrueerida. Paljudel juhtudel (nt Tleson ja Tlesoni maalija, Amasis ja Amasise maalija või ka Nikosthenes ja maalija N) ei ole autorsust võimalik üheselt määrata, ehkki sageli eeldab märkimisväärne osa teaduskirjandusest, et maalija ja pottsepp on identsed. Autorlsses saab aga kindel olla ainult siis, kui vaasil on nii pottsepa kui maalija allkiri.
Maalijad, kes võisid olla kas orjad või käsitöölised, töötasid põletamata vaasidega. Mustafiguurilise stiili puhul kanti motiivid vaasi pinnale saviglasuuriga, mis põletamise käigus muutus mustaks. Tegemist ei olnud värviga tavapärases tähenduses, sest glasuur koosnes samast materjalist, mis anuma valmistamiseks kasutatud savi, erinedes vaid osakeste suuruse poolest. Esmalt kanti kõik motiivid pintslisarnase instrumendiga vaasi pinnale. Vahejaotused ja detailid toodi esile kraapimise teel, nii et ilmus nähtavale vaasi savipind. Edasiste detailide esiletoomiseks kasutati sageli savipigmente – punast ja valget ornamendi, rõivaste või rõivaosade, juuste, loomakarvade, relvaosade ja muu jaoks. Ka naiste naha kujutamisel kasutati sageli valget pigmenti. See, kas vaasimaal õnnestus, selgus alles pärast keerukat kolmeosalist põletusprotsessi. Alles selle käigus tuli nähtavale savi punane ning pealekantud glasuuri must toon.

Geomeetriline stiil

Geomeetriline stiil on Vana-Kreeka vaasimaali stiil.

Geomeetriline stiil

9. ja 8. sajandil eKr arenes välja geomeetriline stiil oma rikkalike ja keerukate mustritega, mille seas domineerisid siksakilised jooned ja kolmnurgad. 8. sajandil eKr ilmusid varasemate puht-geomeetriliste kujundite hulka ka esimesed kujutised loomadest ja inimestest, mis olid alguses väga visandlikud kuid aja jooksul täienesid. Sellele perioodile oli iseloomulikuks väga suurte vaaside loomine. Keraamikakeskuseks oli Ateena.
Geomeetriline periood jagatakse vahel veel omakorda mitmeks väiksemaks osaks. Näiteks varaseks geomeetriliseks stiiliks (u 900–850 eKr), kui leidus ainult geomeetrilisi kujundeid, keskmiseks geomeetriliseks perioodiks (u 850–770 eKr), kui ilmusid esimesed figuurid loomade näol ja hiliseks geomeetriliseks perioodiks (770–700 eKr), kui esines juba inimeste kujutisi.

Geomeetrilises stiilis amfora
u. 725–700 eKr.
Louvre'i muuseum, Pariis

Geomeetriline stiil on üks Vana-Kreeka keraamika stiilidest. Geomeetriline stiil sai alguse umbes 900 aastat eKr ja seda kasutati eriti laialdaselt 8.–7. sajandil eKr. Geomeetriline stiil arenes välja Ateenas.
Dekooris kasutati palju geomeetrilisi elemente, millele lisandusid hiljem stiliseeritud inimese ja loomakujutised. Esimesed inimesekujutised ilmusid umbes 770 aastat eKr.
Sellele perioodile oli iseloomulikuks väga suurte vaaside loomine.

Kohalike omavalitsuste valimissoovitused

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tere

Juba sellel aastal toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Hääletusnädal on 11.-17. oktoober. E-hääletamine ja eelhääletamine on 11.-16. oktoober  kell 9-20. Vallakeskustes (kell 12-20) ja enda kodukohas hääletamine (kell 9-20) on 11.-14. oktoober. Kõikides valla jaoskondades hääletamine on 15.-16. oktoober kell 12-20. Kodus hääletamine on 15.-17. oktoober kell 9-20. Ja 17. oktoober on valimispäev, kus muidugi saab selle linna või valla elanik valida igas valla valimisjaoskonnas.

Niisiis:

Põhimõtted:

- Minu ja kandidaadi võimalikult suur maailmavaateline sarnasus.

- Minule tuntud kohalik inimene.

- Inimene, kes päriselt hakkab volikogus tööle, mitte ei ole peibutuspart.

- Inimene, kes tunneb hästi oma praegust töövaldkonda.

- Inimene, kellel on ideed, mida ta päriselt suudab täita.

- Inimene, kelle soovid sarnanevad minu omadega.

Minu vald:

Ühesõnaga, kandidaat peab väärtustama elurikkust ja mitmekesisust selle igas vormis (geneetiline, bioloogiline, ökoloogiline, sotsiaalne, kultuuriline jne...). Inimesi tuleb kohelda võrdselt (k.a.vähemused, näiteks LGBT inimesed.). Inimestele tuleb läheneda personaalselt, arvestades inimeste eripäradega. Puid tuleb raiuda nii vähe kui võimalik ja vajalik ning kohe kindlasti ei tohi seda teha kaitsealadel (antud juhul vapramäe-vellavere-vitipalu maastikukaitsealal.),

Ootused:

 Elva ujula ehitatakse spordihoone taha, Arbi järve äärde. Elva linn on sellel aastal Euroopa Spordipealinn. Neli aastat tagasi lubas praegune linnavõim ehiytada Elvasse ujula ja spordihoone. Täideti oma lubadusest, aga ainult pool. Spordihoone ehitati valmis, aga ujula jäi ehitamata.

Verevi ranna äärde rajatakse rannahoone.
LGBT+ turva ala. Nad on kaitstud kiusamise eest.
Igasuguse mitmekesisuse kaitse.
Loodus- ja keskkonnakaitse
Igasuguste ehitiste ehitamisel raiutakse võimalikult vähe puid.
Ehitada viimased puuduolevad lõigud, nii et valmiks kergliiklustee Elvast Tartusse.
EHHF, kohvikutepäevad, Tartu Maraton ja Elamusfestival peavad säilima.
Vabaduste kaitse.

Arbi järve äärde tuleb ka vetelpääste.

protogeomeetriline ehk eelgeomeetriline stiil

Ateenast pärit protogeomeetriline amfora

Eelgeo eetiline stiil oli Vana-Kreeka vaasimaali stiil.

Eelgeomeetriline stiil

10. sajandil eKr hakati Vana-Kreekas pärast Mükeene kultuuri kokkuvarisemist taas viimistletud keraamikat looma, mis oli väljakujunenud ühtse stiilina ja kaunistatud vähesta aga seejuures väga lihtsate joontega. Seda stiili, mille viljelemisel oli eesrinnas Ateena, tuntakse kui eelgeomeetrilist stiili (vahel nimetatud ka protogeomeetriliseks ingliskeelse mõiste Protogeometric Style järgi). Eelgeomeetrilise stiili õitseaeg oli vahemikus umbes 1050–900 eKr.
Eelgeomeetriline ehk protogeomeetriline stiil oli Vana-Kreekas kasutusel olnud keraamikastiil, mille õitseajaks peetakse aastaid umbes 1050–900 eKr. Stiili iseloomustavad vähesed ja väga lihtsad jooned.

Vana-Kreeka vaasimaal

Vaasimaalimise kunst sai alguse juba Vana-Kreetas, 2. aastatuhande alguses e.m.a. (enne meie ajaarvamist).

Varaminoilise ajajärgu (2. aastatuhande algusest enne meie ajaarvamist) kamares-stiilis vaasid olid kahevärvilised ja kaunistatud vabalt paigutatud taime-, motiivide-, mereeelukate ja teistega.

13. sajandil enne meie ajaarvamist tungivad põhjast Kreekasse doorlased, kes seisid küll väga varasel kultuuri arenguastmel, kuid just doorlaste sissetungiga algab niinimetatud Päris-Kreeka ajalugu. Doorlaste rändamine lõpeb umbes 1000 e.m.a. .

Eriti hästi on säilinud tolle ajastu vaasimaalid. Vanaajal olid Kreeka vaasid levinud kõigis Vahemere maades - vaasid kuulusid Kreeka tähtsaimate kaubaartliklite hulka. Vaasid olid tavalised igapäeva esemed. Kreeklased töötasid juba üsna varakult välja kindlad vaasitüübid, mis vastasid nende otstarbele.

Kõige varasem Kreeka vaasimaali stiil on niinimetatud geomeetriline stiil (kuni VII sajand enne meie ajaarvamist). Põhirõhk oli siin ornamendil. Võrreldes Kreeka ja Mükeene vaasimaaliga mõjuvad joonistused neil veel päris abitutena. Nõude vorm ja nende figuraalsed kaunistused moodustavad jagamatu terviku. Jutustavad kujud paigutati mitmele ribale üksteise alla.

Kreeka vaasimaalis pandi väga suurt rõhku ornamendile. Abstraktsete ornamentide kõrval esineb paiguti ka inimeste, lindude ja loomade figuure, mis on samuti lihtsustatud.

Umbes aastal 600 e.m.a kujuneb välja niinimetatud mustafiguuriline stiil.

Figuurid maalitakse musta värviga helepunasele savipinnale; detailid kraabitakse sisse. Valgega kujutati ainult naiste figuure või heledaid rõivaid.

Vaaside liigid:

Vaasid Vasakult paremale ja siis ülevalt alla: 

1. Kraater

2. Kraater

3. Stamnos (säilitusnõu)

4. Amfora (säilitusnõu)

5. Teadmata (ilmselt amfora)

6. Pelike (säilitusnõu)

7. Oinochoe (veini ammutamiseks)

8. Kiili (veini joomiseks)

9. Lekythos (salvipudel)

10. Kantharoj

11. Kyathoj

12. Teadmata (ilmselt sama, mis eelmine)

Herakles ja Athena
Punasefiguuriline stiil
480–470 eKr

Vanakreeka keraamika on Vana-Kreekas viljeletud keraamika.

Perioodid

Eelgeomeetriline stiil

Eelgeomeetriline stiil

10. sajandil eKr hakati Vana-Kreekas pärast Mükeene kultuuri kokkuvarisemist taas viimistletud keraamikat looma, mis oli väljakujunenud ühtse stiilina ja kaunistatud vähesta aga seejuures väga lihtsate joontega. Seda stiili, mille viljelemisel oli eesrinnas Ateena, tuntakse kui eelgeomeetrilist stiili (vahel nimetatud ka protogeomeetriliseks ingliskeelse mõiste Protogeometric Style järgi). Eelgeomeetrilise stiili õitseaeg oli vahemikus umbes 1050–900 eKr.

Geomeetriline stiil

9. ja 8. sajandil eKr arenes välja geomeetriline stiil oma rikkalike ja keerukate mustritega, mille seas domineerisid siksakilised jooned ja kolmnurgad. 8. sajandil eKr ilmusid varasemate puht-geomeetriliste kujundite hulka ka esimesed kujutised loomadest ja inimestest, mis olid alguses väga visandlikud kuid aja jooksul täienesid. Sellele perioodile oli iseloomulikuks väga suurte vaaside loomine. Keraamikakeskuseks oli Ateena.
Geomeetriline periood jagatakse vahel veel omakorda mitmeks väiksemaks osaks. Näiteks varaseks geomeetriliseks stiiliks (u 900–850 eKr), kui leidus ainult geomeetrilisi kujundeid, keskmiseks geomeetriliseks perioodiks (u 850–770 eKr), kui ilmusid esimesed figuurid loomade näol ja hiliseks geomeetriliseks perioodiks (770–700 eKr), kui esines juba inimeste kujutisi.

Orientaalne stiil

Orientaalne stiil

Ajavahemikus 7.–6. sajand eKr sai vanakreeka keraamika hulgaliselt mõjutusi Väike-Aasiast ja Egiptusest. Need mõjutused kajastusid keraamiliste esemete dekooris, kuhu ilmus palju idamaiseid kujunduselemente. Järjest sagedamini esines figuuride kujutamist keraamikal.
Orientaalse stiili valitsusperioodil oli keraamikakeskuseks Korintos.

Mustafiguuriline stiil

Mustafiguuriline stiil

Ateena saavutas 6. sajandi lõpuks enne meie ajaarvamise algust taas juhtiva positsiooni keraamikakeskusena. Sellega üheaegselt ja seda toetavalt toimus mustafiguurilise stiili tekkimine.
Perioodile oli iseloomulikuks mustade figuuride kasutamine, mis oli pärand varasematelt stiilidelt. Punane aluspind kaeti musta angoobiga, millest kraabiti välja detailid.

Kuulsaid keraamikuid mustafiguurilisest perioodist

• Sophilos (590–580 eKr)
• Andokides (550–525 eKr)
• Exekias (u 550–525 eKr)

Punasefiguuriline stiil

Umbes 530. aastal eKr võeti Ateenas kasutusele punasefiguuriline vaasimaalitehnika. Figuurid jäeti värvimata ning figuuride taha jääv taust kaunistati mustaga. Uus tehnika võimaldas saavutada tugevat arengut kujutiste loomulikkuse ja peenekoelisuse edasiarendamiseks. Laienes ka temaatika.

Vaasitüübid

Rhyton

Vana-Kreeka vaasid olid suurepärased kunstiteosed, mis ühendasid endas funktsionaalse vormi, kauni dekoori ja tipptasemel viimistluse ning olid ka üheks põhiliseks Kreeka kaubandusartikliks Vahemere-äärsetes maades.
Vastavalt igapäevavajadustele kujundati välja erinevad nõude tüübid. Näiteks hüdria oli veenõu, kyathose abil mõõdeti veini hulka ning lebest kasutati pesu- ja keedunõuna.
Nõude jagunesid tüübiti laias laastus viide rühma:

• veininõud
• jooginõud
• tualettnõud
• hoiuanumad
• majapidamisnõud

Temaatika

Algsed geomeetrilised kujundid arenesid ajapikku järjest keerukamateks vormideks ning jõudsid lõpuks välja oskuslikult loodud mütoloogiliste ja ajalooliste stseenide, pidustuste, spordivõistluste, igapäevatoimetuste, töötavate käsitööliste ja erootika kujutamiseni.

Keraamika valmistamine

Keraamilised anumad vormiti kõigepealt potiketradel. Pärast seda kinnitati nende külge reljeefsed detailid ja sangad, mis olid valmistatud valuvormide abil.
Saviesemeid kuivatati välioludes. Pärast seda käisid esemed läbi kergest eelpõletusest, mille järel neid poleeriti ja kanti peale dekoor.
Keraamikaga tegelevad käsitöölised jagati vormijateks ja maalijateks.

Asjadest lahtilaskmise kunst

Vaikus on alahinnatud elukomponent. Ja ma ei räägi vaikusest selle traditsioonilises mõttes, vaid vaikusest, mis asub kõigest eemal. Kõik need teated telefonis, mis tulevad päeva jooksul, kõik need inimesed, kellega kontaktis püsida, kõik need uued albumid, mida kuulata, lemmiksarjade uued osad, mida vaadata. Kõik need reklaamid, mida näeme, need allahindlused, mis kohe-kohe algavad, ja inimesed, kes elavad oma elu meie ümber. Nüüd rohkem kui iial varem osaleme passiivselt teiste inimeste eludes ning vaatame, mida nad jagavad, loeme, mida nad kirjutavad, ja kuulame, mida nad arvavad. Ja siis me vaatame uudiseid, kuulame uudiseid ja loeme uudiseid, kirjutab Kaisa Lattu oma raamatus "Asjadest lahtilaskmise kunst".

Me teame kohtadest, inimestest, lugudest, üritustest, tragöödiatest ja paljust muust ning pole ime, et sinna vahele ei mahu aega, mil iseennast kuulata. Just kõige selle pärast vajame vaikust. Hetke, mil oled kõigest välja lülitatud ja naudid hetkes olemist iseenda mõtetega. Tekita selline hetk endale iga päev. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui proovid aeg-ajalt olla ilma telefoni ja meediakärata? Aga mis on kõige parem, mis saab juhtuda? "Me ei tohi lasta ennast määratleda teiste inimeste piiratud arusaamadel" - Virginia Satir.

Elu lihtsustamiseks soovitan ma iseendale silte mitte külge panna. Kuulutades kõigile, et oled vegan, lasub sul kohustus pidevalt olla 100% pühendunud ja igasugune kõrvalekalle toob ebavajalikke märkusi või ebamugavustunnet. Loome sel viisil endale liigset stressi ja rahuolematust endaga. Sama on ka minimalismiga. Jagades kõigiga, et oled minimalist, jälgivad tuttavad sinu asjade koguseid kullipilguga. Lisaks endale pead hakkama sel juhul ka teistele oma oste põhjendama. Selle tõttu olen ise pidanud lihtsamaks kõigile sellest mitte rääkida, vaid jagada ainult nendega, kes tunnevad huvi.

On ka teist sorti sildistamine, sisendamine ja määratlemine. Selline, kus inimesed panevad meile pähe ideid sellest, kes me oleme ja mis meil justkui viga on. Sellist sorti sildistamine tundub küll ohutu nöökimisena, ent mõjub laastavalt enesehinnangule.

Mõned näited:
- "Sina oleksid kindlasti kohe närvi läinud!"
- "Vanasti olid sa palju lõbusam."
- "Oled kindel, et see töökoht sulle liiga suur amps pole?"
- "Mis sul sellest ettevõttest sai? Jätsid jälle pooleli?"
-"Äkki sa peaksid mõnda praktilisemat eriala õppima?"
- "Sellise väikese asja pärast nutadki või?"
- "Tõelised mehed ei nuta!"
Olgugi et ehk mitte mõeldud halvaga, ei teeni sellised kommentaarid kunagi head. Eriti halvasti mõjuvad need kasvavale ja arenevale lapsele ning noorukile. Need võivad panna inimest enda väärtuses kahtlema ning mõjuda halvasti vaimsele heaolule. Kui keegi jagab sinule lahkelt taoliseid kommentaare, siis saad asja parandada nii, et räägid sõbralikult. Ütle, et sina tunned, et sellised kommentaarid on mürgised ja ebavajalikud. Sa ütled seda kommenteerijale, sest hoolid temast ja tervisliku suhte hoidmiseks palud edaspidi toetavamat ja inspireerivamat tooni hoida. Haara endal ka sõnasabast kinni, kui märkad selliseid kommentaare suust väljumas. Viska teadlikult need oma tekstist välja ja proovi asendada millegi innustava ja toetavaga. Käi minimalistlike vaadetega ka see osa üle ja jäta alles vaid see, mis on kvaliteetne.

Teised inimesed meie ümber mõjutavad meie päeva enamasti nii palju, kui me neil seda teha laseme. Mõned inimesed mõjuvad meile inspireerivalt, tuju tõstvalt ja innustavalt. Mõned aga toovad meis esile halvima. Hakka märkama enda tundeid ja energiataset, kui oled teiste inimestega koos, ja tee omad valikud.

Minul näiteks on raske olla koos inimestega, kes:
■ on alati negatiivsed, kurdavad pidevalt ning on tujukad
■ on ignorantsed
■ on igavad ega huvitu millestki
■ räägivad ainult endast ja ilma sinu lauset lõpuni kuulamata alustavad juba taas lausega "Aga minul ..."
■ ei oma unistusi, ootusi ja on elust tüdinenud
■ räägivad pidevalt asjadest ja nende ostmisest
■ räägivad halvustavalt teistest inimestest (sest palju parem on pista oma nina raamatusse kui teiste inimeste asjadesse)
Vali hoolega, kellele sa oma aga annad. Sa ei saa muuta inimesi enda ümber, aga sa saad muuta inimesi enda ümber. - The Minimalists
(Katkendid Kaisa Lattu raamatust "Asjadest lahtilaskmise kunst".)
Tõsi asjad ise pole olulised, nende omamine pole oluline. Oluline on hoopis õnn, edu, enesega rahulolu, tervis, elukeskkond, elu kvaliteet, hetkes elamine ja muud sarnased väärtused.

Noodikiri

Pildid pärinevad raamatust: „Suur illustreeritud sõnaraamat“

Ornament (muusika)

Ornament on muusikas meloodia põhihelide hulka mittekuuluvatest kaunistavatest kõrvalhelidest koosnev helide kogum.

Loov enesetõhusus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Loov enesetõhusus (creative self-efficacy) on isiku uskumus oma võimetesse välja pakkuda loovaid lahendusi ning käitumisviise. See on soov ja oskus olla uuendusmeelne, täita mistahes ülesanne vähemalt isikule endale uudselt. Kui inimene usub, et ta on loov, siis seda tõenäolisemalt ta tegutseb erinevates olukordades loovalt.

Isik, kellel on kõrge loov enesetõhusus, on pühendunud, paindlik, püsiv ning valmis pingutusteks. Ta usub, et võib välja pakkuda suurepäraseid ideid, on hea kujutlusvõimega ning julgeb oma uusi mõtteid välja öelda. Kõrgema loova enesetõhususega inimesed on uudishimulikumad, julgevad enam riskeerida ja mõtlevad loovamalt.

Loovus on kõige laiema määratluse järgi asjakohase ja väärtusliku uudsuse (idee, käsituse, meetodi, materjali või eseme) genereerimine inimtegevuse eri valdkondades.

Enesetõhusus on hinnang oma suutlikkusele organiseerida või sooritada mingeid tegevusi või käitumist ehk enesekohane teadmine mis põhineb inimese eneseteadlikkusel ja tema teadmistel enesest.

Kuidas loov enesetõhusus mõjutab inimese tegevust

Loovalt elamine on loomulik osa igapäevaelust ning hästi elamise põhikomponent. Peamine, elada hästi ning luua ilu tegevustes, mis on täiesti tavalised ja maalähedased. Hea elu on kui tillukestest sammudest moodustuv igavesti muutuv protsess, mitte ülim seisund või tulemus.

Meie väikesed igapäevaelu tegevused ja valikud liituvad suuremateks kogumiteks, mida mõnikord iseloomustatakse sõnaga „kaos“. See võib viia meid uue, üllata arusaamiseni. Maailm muutub kiiresti ning inimesed ja organisatsioonid peavad õppima pidevate muutustega tõhusalt kohanema. Hea kohanemise tagab paindlikkus ja võime näha asju uuest perspektiivist. Seega räägitakse üha rohkem loovusest ja innovatsioonist, mis on olulised uute teadmiste omandamisel ning võimaldavad näha ja lahendada probleeme erinevatest vaatenurkadest.

Loovustehnika

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Loovustehnika on meetod loovuse ergutamiseks ja uute ideede sihipäraseks esilekutsumiseks, et leida visioon või lahendada probleem.

Loovustehnikaid võib jaotada järgmistesse kategooriatesse:

• Probleemi defineerimine – probleemi analüüs, redefineerimine ja muud vahendid probleemi selgeks määratlemiseks.
• Ideede genereerimine – divergentsete protsesside käivitamine ideede loomise eesmärgil.
• Ideede valik ja hindamine – konvergentsete protsesside käivitamine ideede hulga vähendamise ja realistlike lahenduste leidmise eesmärgil.

Ideede genereerimise tehnikaid on palju ja sageli on eri nimetuste all esinevad võtted tegelikult ühe ja sama sisuga. Pole mingit kindlat reeglit selle kohta, kuidas, millises järjekorras ja millise probleemi lahendamiseks teatud tehnikat tuleb rakendada. Siinkohal on oluline roll moderaatoril, kes peab otsustema tehnikate valiku ja rakendamise järjekorra. Kõige kindlam reegel teadasaamiseks, mis töötab ja mis mitte, on proovimine.

Moderaatori kohustuseks on valida sobivad tehnikad ja määrata nende kasutamise järjekord. Enne loovate probleemilahendustega tegelema hakkamist tuleb meeskonnaliikmed tegevuseks ette valmistada. Selleks võib rakendada lihtsamaid või keerulisemaid "jäälõhkumisülesandeid". Oluline on panna inimesed rääkima ja sisse elama. Siin võiks rõhku panna n-ö parema ajupoolkera aktiveerimisele, et soodustada divergentset mõtlemist – need meeskonnad, kes oskavad naerda ja nalja teha, on paremini ettevalmistatud ideede genereerimiseks.

Efektiivseimad loovustehnikad

• Superkangelase meetod – laena tegijatelt nende mõtteviisi ehk aseta end superkangelase sussidesse. Kasutuses näiteks Testlios 
• Sunnitud seosed – loo uusi seoseid teineteisest erinevate asjade/sündmuste vahel.
• Tagurpidi mõtterünnak – genereeri ideid, kuidas seda probleemi kindlasti ei saaks lahendada ning pööra need lahendused ümber.
• Eksperimenteerimine ja mängimine – mängi ja eksperimenteeri, et läbi tegevuse leida ideid lahendustes.
• Lugude vestmine – pane kujutlusvõime tööle ning hakka lugusid improviseerima – vaata, kuhu need snd viivad.
• Meeskondlik lahendusrännak – mine kontorist välja, et ideid koguda

Loovus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Loovus ehk kreatiivsus (inglise keeles creativity, saksa keeles Kreativität) on võime luua originaali. Loovus teostub loomeprotsessi kaudu loomingus. Loovus eeldab mõtlemist.

Muid definitsioone:

• Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada.
• Loovus on selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad; selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad.

Loovus avaldub võimes lahendada probleeme nii uute ideede tasandil kui ka materiaalses maailmas. Enamasti on see ühendatud võimega leida tavatuid, originaalseid seoseid nähtuste (asjade) vahel ning märgata neid seal, kus teised neid ei näe.

Nüüdisajal on välja töötatud mitmeid loovuskäsitlusi, mis ühendavad isiksuslikud ja sotsiaalsed aspektid. Siia kuuluvad inimese pärilikud tegurid, kognitiivsed protsessid, isiksuse omadused; perekondlikud ja hariduslikud tegurid, tegevusala karakteristikud, keskkonna sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid, kultuuritegurid, ajaloolised ja poliitilised sündmused. Kõigis neis mitmemõõtmelistes loovuskäsitlustes moodustavad hariduslikud tegurid ühe olulise osa ning on vastastikuses koostoimes isiku kognitiivsete, isiksuslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste teguritega.

Loovuse käivitamine on psühholoogiline protsess, mis põhineb aju funktsioneerimise eri tasanditel. Neid tasandeid on neli: info kogumine viie meele kaudu; informatsiooni salvestamine, hoidmine ja meeldetuletamine; divergentne ehk hargnev mõtlemine, mille käigus kasutatakse teadmisi ja fantaasiaid selleks, et luua fakte, ideid ja tegevusplaane; konvergentne ehk koonduv mõtlemine, mille käigus kasutatakse loogikat, selleks et hinnata loodud alternatiive.

Hans J. Eysenck eristab oma teoorias kaht loovuse mõistet: loovus kui iseloomujoon (nimetades seda iseloomujoont originaalsuseks), mis on mingil määral olemas kõigil inimestel, ja loovus kui saavutus. Ta esitab küsimuse: "Miks on palju neid, kes on potentsiaalselt loovad, ja nii vähe neid, kes tegelikult pakuvad oma mõtlemise ja tegevuse tulemusena välja midagi uut?" Eysenck teeb järelduse, et loovus kui saavutus on paljude tegurite korrutis. Ta jagab loovust kui saavutust mõjutavad tegurid kolme rühma: kognitiivsed tegurid (intelligentsus, teadmised, oskused), keskkonnategurid (kultuurilised, poliitilised ja religioossed mõjud, haridus) ja isiksuseomadused (sisemine motivatsioon, enesekindlus, loovus).

Mihaly Csikszentmihalyi lähtub oma loovuskäsitluses sellest, et loovus ei ole üksnes ühe eraldiseisva indiviidi tegevuse tulemus, vaid sotsiaalse süsteemi otsus üksikindiviidi tegevuse tulemuse kohta. Loovus paikneb süsteemses protsessis, mis toimib kolme mõjuteguri – üksikisiku, välja ja valdkonna kaudu. Loovas tegevuses kasutab üksikisik informatsiooni, mis võib kultuurisümbolite süsteemis ja vastava valdkonna märgisüsteemis salvestatuna olla eksisteerinud juba ammu enne tema sündi.

Kognitiivsuse uurija Gilles Fauconnier töötas 2002. aastal koos oma kolleegi Mark Turneriga välja nn sulanditeooria (inglise keeles conceptual blending). See püüab seletada, kuidas inimestel õnnestub jõuda uute lahendusteni, kombinee­rides üksteisesse mittepuutuvaid praktikaid või mõistestruktuure. Näitena võiks kasutada golfi ja jääkeegli ühendamist, nii et golfist võetakse kasutusele pallilöögid mööda maapinda ja jääkeeglist see, et oma kuul on vaja toimetada mingile punktile kõige lähemale. Sünnib uus mäng, milles mängijad löövad üksteise järel golfipalle mööda maad nii, et eesmärk on need jääkeegli kombel keskpunktile kõi­ge lähemale saada. Seesugust valmis ainese loovat kombineerimist rakendatakse geneetilistes algoritmides juba praegu.

Loovuse tasandid

Loovust võib vaadelda erinevatel tasanditel. James C. Kaufmani ja Beghetto „Nelja loovuse mudel“^[6] kirjeldab neid tasandeid järgmiselt:

• Õpiloovus (mini-c Creativity) – „loomingulised sähvatused“, mida inimesed kogevad õppimise protsessis. Õpiloovus hõlmab isiksusele endale uudsete ja tähenduslike kogemuste, tegevuste ja sündmuste tõlgendamist.
• Igapäevane loovus (little-c Creativity) – endale uudne käitumisviis, tegevus ja selle tulemus igapäevases elus, ka puhas fantaasia, iseendale uudne arusaamine maailmast ja inimestest.
• Erialaloovus (Pro-c ehk Professional Creativity) – professionaalsel tasemel meisterlikkus ükskõik millises valdkonnas, mille kaudu tunnustatakse seal tehtud suurt loovat panust. Erialaloovus on arenenud argiloovusest, kuid ei ole veel saavutanud väljapaistva loovuse taset.
• Väljapaistev loovus (Big-C Creativity) – selgelt väljapaistev loometulemus kogu inimkonna tasandil.

Lisaks võib välja tuua veel:

• Sotsiaalne loovus – üksikisiku või grupi toimetulek sotsiaalsetes suhetes endale uudsel viisil. 
• Emotsionaalne loovus – oskus tunda ja väljendada suhtlemises oma emotsioone ausalt ja ebatavalisel viisil. 

Loovat mõtlemist toetavad oskused on fantaasia, kujutlusvõime ja assotsiatsioonide loomine.

Loovuse ergutamiseks saab kasutada mitmesuguseid loovustehnikaid.

Loovus ja inseneeria

Võime luua midagi uut ja väärtuslikku nimetatakse loovuseks ehk kreatiivsuseks. Insenerid ja konstruktorid, kelle mõtte- ja kätetööst sünnivad uued masinad, tehnoloogilised protsessid ja tarbeesemed, on osalised tehnoloogia loomingus. Tehnoloogialoominguga tegelemiseks on eriline mõtlemistüüp, mida tavakeeles nimettatakse tehniliseks taibuks. Ja vahel ka lihtsalt nutikuseks. Loovuse probleeme uurinud psühholoogid väidavad, et selle mõtlemise eripäraks on mõtete lahknevus ehk divergentsus. Tavaliselt koondub mõtlemine mingit ülesannet (näiteks matemaatikas) lahendades sellele, kuidas sobitada olemasolevad andmed ühte kindlasse valemisse. Tehnikaloomingus on aga kasulik see, kui mõte liigub mitmes suunas. Peale mõtlemise lahknevuse on tehnilise taibu jaoks oluline ka analüütilisus, s.t probleemi lahutamist üksikosadeks, nende osade tähtsuse hindamist ja lahenduse otsimisel kõige olulisemale keskendumise oskust (Tehnoloogia ja loovus 2011)

Corpley ütleb, et tehnoloogilise probleemi lahendamisel peab insener fokuseerima kahele mõtlemisviisile: analüüsile (koonduvale mõtlemisele) ja sünteesile (hajuvale mõtlemisele). Inseneeria on fundamentaalne protsess loominguliselt probleemi lahendamisel (Corpley, D.H. 2015).

Zhiqiang ja Schönwetter toovad välja Taylori loovuse püramiidi inseneeria kontekstis, millest lähtudes võib eristada loovuse viit tasandit:

• ekspressiivne loovus;
• tehniline loovus;
• leiutajalik loovus;
• innovaatiline loovus;
• edasiviiv loovus.

Ekpressiivne loovus on võime kirjeldada unikaalset ideed toote kujundusest. Tehniline loovus on tase edasi ja kasutades ekspressiivset loovust luuakse olemasolevatest materjalidest töötav toode. Leiutajalik loovus on võime vanadest asjadest luua midagi uut, mis põhineb vanemate ideede ühendamisel ja nende sünteesimisel uueks tooteks. Innovaatiline loovus on võime „mõelda valjaspool kasti“, võime luua uusi tooteid, teadmisi ja arusaamu. Edasiviiv loovus on võime luua märkimisväärseid uusi teadmisi ja avastusi, viies läbi suuremaid suunamuutuseid. Insenerliku loovuses enamasti saavutatav tasand on innovatiivse ja edasiviiva loovuse tasand, kuna inseneriteadus on elukutse, kus kasutatakse toodete tootmiseks teaduslikke põhimõtteid või järeldusi. (Zhiqiang, Schönwetter, 2004).

Corplay iseloomustab inseneri loovust viie P (phase, person, product, process, press) kaudu:

• Phase (faas) – loovuse etapid. Guilford (1959) kirjeldab loovust kui probleemi lahendamist läbi nelja etapi: 1) probleemi mõistmine 2) ideede väljatöötamine 3) võimaluste hindamine 4) lahenduse joonise koostamine, mis lahendab probleemi. Horenstein (2002) ütleb, et insenerlik probleemi lahendamine koosneb kahest etapist: 1) loovuslik sünteesi etapp, 2) loogilise analüüsi etapp.
• Person (persoon) – kes on loojad? Persoonile omistatakse indiviidi psühholoogilised tegurid, mis mõjutavad tulemuseprodukti loomist. Uuringud on näidanud, et personaalsed omadused, motivatsioon ja tunded on oluline dimensioon loovuslikus probleemi lahendamises (Corpley 2013)
• Product (produkt) – mida luuakse? Corpleyh ütleb, et tuleb määratleda produkt, mida luuakse ja ta iseloomustab nelja tüüpi loovprodukti: 1) asi, ehk toodetud objekt, 2) protsess, ehk meetod millegi tegemiseks, 3) süsteem, ehk tegevuses olevate elementide kombinatsioon, 4) teenus, ehk organiseeritud süsteem tööjõu ja materjalide kasutamisest nõudmiste rahuldamiseks.
• Process (protsess) – kuidas me loome? Protsessi iseloomustatakse kui mõtlemise stiili produkti loomisel. Guilford (1950) ütleb, et produkti loomise juures määravad olulist rolli mõtlemise stiil, milleks on konvergentne ehk lähenev mõtlemine ja divergentne ehk hajuv mõtlemine.
• Press (press) – kus loovus toimub? Press uurib organisatoorseid ja sotsiaalseid rolle loovuses. Corpley nimetab organisatsioonilised aspektid, mis inseneri firmadel mõjutavad loovust:
  • Vahendid institutsiooni struktuurides, nagu laboratooriumid, informatsiooni leidmise vahendid, raamatukogud, klassiruumid, töötoad, jne.
  • Inimesed, mitte ainult juhid või instruktorid vaid kõik töötajad ja õpilased.
  • Immateriaalsed institutsioonilised tegurid, nagu traditsioonid, standardid, normid, reeglid.
  • Psühholoogilised institutsioonilised tegurid, nagu rollid, suhted, sotsiaalsed hierarhiad, käitumisreeglid, kommunikatsiooni teed ja meeldimised.

Loovus ja tehisintellekt

Tehisintellekt on olemuslikult arvutiprogramm, mis täidab selle koostaja poolt etteantud ülesannet. Kui algselt pidi programmeerija ette nägema ja üles kirjutama iga sammu, mida arvuti pidi tegema, siis masinõppe tehnoloogia leiutamise järel on võimalik anda arvutile ette kogu virtuaalruumis paiknev informatsioon ning lasta tal seda analüüsida, otsida seoseid sõnade vahel ning tuua välja nende ilmnemise sagedus. Nii tekkis uut tüüpi loovus, milleks inimene pole kunagi võimeline.

Tehisintellektil põhinev loovus toimib kahes faasis:

• esmalt leiab programm kõik võimalikud seosed ning nendest tulenevad võimalused, kuidas lahendada etteantud probleemi.
• seejärel peab programm või inimene välja viskama need lahendid, mis on juba realiseeritud või mida olemasoleval tehnoloogilisel tasandil või inimeste tahtmatuse tõttu muuta oma käitumist või suhtumist pole võimalik realiseerida.

Timo Honkela esitab oma raamatus järgmise näite sellisest protsessist:

Kujutagem ette; et me tahame komponeerida loo euro­visioonile. Järelikult peame leidma kaasahaarava meloodia. Valitud taktidele pai­gutatakse määratu hulk juhuslikke noodijadasid; kus nootide kõrgused ja pikkused varieeruvad mõistlikes piirides; näiteks inimkõrva kuulmisulatuse raames.

Teises faasis hakatakse seda tohutu suurt meloodiavariantide hulka harven­dama. Kui küsimus on muusikas, siis tuleb masinale luua hindamisvõime, mis arvestab vähemalt kahe teguriga - teose uudsuse ja meloodia huvitavusega. Mõle­maid on masinõppe abil võimalik saavutada: masinat võib õpetada ära tundma plagiaate, söötes sellesse võimalikult suure hulga juba olemasolevaid muusi­kapalasid. Nende huvitavust võib hinnata sama ainese põhjal, ainult et kritee­rium oleks sel juhul mitte sarnasus, vaid erinevus juba eksisteerivast materjalist. Lugu ei tohiks liigselt sarnaneda mõne olemasoleva palaga, aga samas võib liiga suur erinevus samuti võõristust tekitada.