Bioloogilise mitmekesisuse kaitse

Sissejuhatus

Mida mitmekesisem on ökosüsteem, seda tugevam ja vastupidavam see on. Veelgi enam – eluvormide rohkus Maal on vajalik elu kestmiseks planeedil.
Elurikkusel on võtmeroll Maa kliima kujundamisel. Ökosüsteemid mõjutavad kliimat nii kohalikul kui globaalsel tasandil. Metsad, rabad ja ookeanid on olulised süsiniku talletajad ja nende hävimine mõjutab maailma kliimat. Kuivendatud soodest vabaneb atmosfääri süsihappegaasi, taimestiku kadumine metsaaladelt võib vähendada keskmist sademete hulka. Ookeanide hoovused mõjutavad omakorda kliimat.
Märgalad ja mangroovid kaitsevad rannikualasid ning jõgede alamjookse tormide, üleujutuste ja põudade eest. Taimestik mõjutab vett filtreerides vee kvaliteeti ja juurestik kaitseb pinnast erosiooni eest.
Linnades reguleerivad pargid ja rohealad õhutemperatuuri ja niiskusrežiimi, kujundades sel moel linna sisekliimat.  
Seega – elurikkusel on kogu planeedi toimimisele oluline tähtsus ja seda tuleb käsitleda kui loodusvara, mida tuleb kaitsta ja kasutada säästlikult.
Millised on bioloogilise mitmekesisuse kaitse võimalused?

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks teate,

• miks on bioloogiline mitmekesisus vajalik;
• millised on elurikkuse tasemed;
• millised on elurikkuse kaitse võimalused.

Bioloogiline mitmekesisus (biodiversiteet)

Bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse all mõistetakse eluvormide arvukust Maal. Elurikkus ei tähenda mitte üksnes liigilist vaid ka geneetilist ja ökosüsteemide mitmekesisust. Mitmekesisest ning rikkalikust elukeskkonnast saab kasu ka inimene. Mida rohkem on toimivaid ja elurikkaid ökosüsteeme, seda paremini oleme me varustatud toidu, loodusvarade, puhta vee ja õhuga.
Elurikkuse 3 tasandit on

• geneetiline,
• liigiline ja
• ökosüsteemide mitmekesisus.

Geneetiline mitmekesisus

Geneetiline mitmekesisus tähendab geenide varieeruvust liigi või populatsiooni sees, mis tagab mitmekesisuse (pikkus, värv jms) sama liigi isendite seas. Kuna geenide kaudu kandub pärilik informatsioon ühelt põlvkonnalt teisele, siis algab liikide mitmekesisuse tagamine just sellelt tasandilt. Seega on geneetilisel mitmekesisusel elurikkuse juures oluline tähtsus.

Kogu liigi pärilik info asub kromosoomides. Diploidses kromosoomistikus on igast geenist 2 varianti ehk alleeli, kusjuures üks on päritud isalt, teine emalt. Geenialleelid põhjustavad isenditel mingite tunnuste (nt värvus) ilmnemist.

Populatsioonides, kus on kõrge geneetiline mitmekesisus, on ka rohkem alleelivariante,  mille hulgast tõstab looduslik valik esile kõige sobivamad. Madala geneetilise mitmekesisusega liikidel on suurem risk välja surra.

 .

Geneetiline mitmekesisus

Elupaikade killustumine on tüüpiline geneetilist mitmekesisust ohustav tegur (joonis 4.3.3.1.). Üheks näiteks võib tuua kiirtee rajamise läbi metsa. Selle tagajärjel jaguneb elupaik kaheks ja isendid ei pääse ühelt poolt teisele. Mõlemal pool kahaneb võimalike partnerite valik ja suguluses olevad isendid hakkavad omavahel ristuma. Järglased ei ole nii tugevad, kui oleksid seda erineva genotüübiga ristudes. Väheneb loomade immuunsus, viljakus ja kasv. Populatsioon muutub ühekülgsemaks ja liik võib elukeskkonna tingimuste väheselgi muutumisel hävida. Seega peitub geneetilises mitmekesisuses liigilise mitmekesisuse võti.

Liigiline mitmekesisus

Liigiline mitmekesisus tähendab liikide paljusust mingil kindlal alal. Liikide paljusus tagab näiteks toiduvõrgustiku toimimise: kui üks toidutaim või saakloom võrgustikust millegipärast välja langeb, asendab mitmekesises koosluses seda teine.
Ulatuslikel põllumaadel kasvavad suures hulgas koos sarnaste vajadustega taimed. Kui samal alal kasvatatakse mitme aasta jooksul samu kultuure, siis hakkavad sellistes üksluistes kooslustes kergemini levima kahjurid ja haigused.
Lahenduseks on põllukultuuride vaheldumine, mitmekesise elustikuga metsasalude ja looduslike rohumaade säilitamine põldude vahel jms.
Mida mitmekesisemad on elutingimused, seda rohkem erinevaid liike saab seal koos elada. Seega haakub liikide mitmekesisuse teema loogiliselt koosluste mitmekesisusega.

Elupaikade ja koosluste mitmekesisus tagab

ökosüsteemide mitmekesisuse

Joonis 4.3.3.2. Troopilisest metsast on saamas põllumaa. Kuidas edasi?

Koosluste mitmekesisus põhineb sobivate eluta looduse tingimuste mitmekesisusel (joonis 4.3.3.2.).
Mida tervemad on looduslikud ökosüsteemid, seda tõhusamalt nad toimivad, leevendades vahel ka inimtegevuse ja kliimamuutuste negatiivset mõju.

Bioloogilise mitmekesisuse kaitse võimalusi

Elurikkust on võimalik säilitada ja kaitsta, võttes kasutusele meetmeid nagu:

• kaitsealade laiendamine
• metsade hävitamise pidurdamine
• kliimamuutuste pidurdamine
• põllumajanduse efektiivsuse tõstmine, saagikuse suurendamine
• toidu käitlemise kadude vähendamine
• toitumisharjumuste muutmine
• säästlik metsa majandamine
• kalade väljapüügi vähendamine 

Kokkuvõte

Bioloogiline mitmekesisus ehk elurikkus on eluvormide arvukus Maal  ja see avaldub geneetilisel, liigilisel ja koosluste tasandil. Elurikkusel on kogu planeedi toimimisele oluline tähtsus. Seda tuleb käsitleda kui üht loodusvara, mida tuleb kaitsta ja kasutada säästlikult.
Elurikkuse kaitseks tuleb:

• suurendada kaitsealade pindala;
• pidurdada koosluste, eelkõige metsade hävitamist;
• arendada metsa säästlikku majandamist;
• pidurdada kliimamuutusi, piirates keskkonna saastamist;
• tõsta põllumajanduse efektiivsust;
• vähendada toidu käitlemise kadusid;
• muuta toitumisharjumusi;
• arendada loodusressursside säästlikku kasutamist, sh kalanduses väljapüügi vähendamist;
• jpm.

Mõisted

bioloogiline mitmekesisus ehk elurikkus
geneetiline mitmekesisus
koosluste mitmekesisus
liigiline mitmekesisus