Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

neljapäev, 29. august 2024

Õõtsik

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Õõtsik

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Õõtsik Pinhook Bogis USA-s

Õõtsik ehk õõtskamar ehk õõtssoo ehk õõtsiksoo on märgaladele iseloomulik taimekooslus, kus kamar on moodustunud kas mudas või vees kasvavate taimede läbipõimunud taimejuurtestsammaldestturbast ja risoomidest. Õõtsikud on pidevalt pinnaveega küllastunud, kuid mitte üleujutatud. Taimestiku poolest on õõtsikud väga sarnased madal- või siirdesoodega. Turvast tekitavad need taimekooslused vähe, mistõttu puudub sellel kooslusel ka inimtegevuse jälg turba kaevandamise näol.

Teke

Õõtsikud tekivad kas järvede kinnikasvamise käigus või suurematel sooaladel veesoonte piirkonnas ja rabade servamäredes.

Veekogude kinnikasvamine toimub kas põhjast või pinnalt, kuid enamasti toimub see mõlemalt poolt korraga. Pinnalt kasvamine saab toimuda väikeste järvede puhul, mis on tuulte eest varjatud. Sel viisil kinnikasvamine tekitab rohukamara ja turbakihi ning järve mineraalpõhja vahele vedela järvemuda ja vee kihi. Järvemuda tekib settinud orgaanilisest ainest. Kui järvemuda tiheneb, moodustub sellest enamasti rohekaspruuni värvusega sete ehk sapropeel. Kui järve veetase ei tõuse, väheneb aeglaselt vaba vee sügavus sapropeeli kasvades ja veekogu põhja asustavad taimekooslused. Tavaliselt järgneb veekogu kinnikasvamisele minerotroofne arengufaas, kus leidub mitmesuguseid taimekooslusi. Enamasti on alanud järveline sooteke madalsoo tarna-, rohu- või pillirooturba moodustamisega (kuni 40% juhtudest) ja vähem siirdesoo tarnakoosluste arenemisega. Tihti moodustub ka pruunsambla- või sfagnumiõõtsik(~30%).

Toitelisus

Õõtsikutel saab eristada troofsuse ehk toitelisuse kolme astet. Kõrge produktiivsusega eutroofsete järvede kinnikasvamisel moodustub eutroofse toitelisusega õõtskamar nõudlikematest sammalde ja rohttaimede liikidest. Õõtssoode assotsiatsioonid võivad esineda ka pärismadalsoo-taimekoosluste vahel, kus lademes esinevad veerikkad kihid. Põhimõttelist vahet päris-madalsoode ja õõts-madalsoode vahel ei ole. Erinevused taimekooslustes on tingitud peamiselt õõtssoode kõrge seisuga põhjaveest, mis ulatub maapinnani või üle selle (ka päris-madalsoodes esineb seda nähtust) või põhjavee erinevast elektrolüütidesisaldusest. Siirdesoo ilmega mesotroofsed õõtssood tekivad samade eutroofsete veekogude edasisel soostumisel (maastumisel) või ka suuremate soomassiivide, peamiselt rabade servaaladel, kuhu valguvad rabaveed. Düstroofsete veekogude kinnikasvamisel moodustub õõtskamar erinevatest turbasamblaliikidest, mudatarnast (Carex limosa) ja muud liiki rabataimedest. Õõtsik on sel juhul oligotroofse toitelisusega, mis pärineb seisvatest toitainevaestest vetest.

Kasvukohatüübid

Õõtsik-madalsoo kasvukohatüüp on tekkinud veekogude kinnikasvamisel. See kasvukohatüüp kuulub põhjaveetoiteliste rohusoode (madalsoode) tüübirühma. Rühm hõlmab puudeta või hõreda puurindega madalsoid.

Levinumad taimekooslused:

Õõtsik-siirdesood kasvukohatüüp on tekkinud samuti veekogude kinnikasvamisel, kuid ka õõtsik-madalsoo edasisel rabastumisel. Segatoiteliste rohusoode (siirdesoode) tüübirühmas, kuhu kuulub see kasvukohatüüp, ei domineeri puhmarinne vaid eelkõige tarnad.

Levinumad taimekooslused:

Õõtsik-madalsoo kasvukohatüüpÕõtsik-siirdesoo kasvukohatüüp
Reljeeftasane, veekogude kinnikasvamisel tekkinud õõtskamartasane, veekogude kinnikasvamisel tekkinud õõtskamar;

esineb ka rabade servaalal, kuhu valguvad rabaveed

Muldpüdel mudane turvas, suhteliselt toiteainerikaskeskmiselt toitainerikas, püdeda mudase turbaga siirdesoomuld
Veerežiimpõhjavesi pinnal või mõnekümne sentimeetri sügavuselpõhjavesi pinnal või mõnekümne sentimeetri sügavusel
Teketekkinud/tekivad veekogude kinnikasvamiseltekkinud veekogude kinnikasvamisel ja õõtsik-madalsoode edasisel rabastumisel
Rohurinnesuhteliselt liigivaene, sageli domineerib üks liiksuhteliselt liigivaene, sageli domineerib üks liik
Samblarinneenamasti tiheenamasti pidev ja tihe
  • turbasamblad
  • soovildik
Levikkogu Eestis väikestel pindaladelkogu Eestis väikestel pindaladel

Õõtsik-madalsoode levik ja pindala Eestis

Eestis on tehtud põhjalikumad uuringud ainult õõtsik-madalsoode kohta. Võib eeldada, et nende kogupindala on vähemalt 2200 ha. 1950. aastatel oli õõtsiksoode pindala Laasimeri andmetel 1300 ha. Seega on pindala suurenenud vähemalt 40%. Tuleb aga silmas pidada, et 1950. aastatel tehtud hinnang hõlmas ka õõtsik-siirdesoid. Õõtsik-madalsood on pindalalt suurenenud veekogude kinnikasvamise tulemusena. Seda on kiirendanud nii kuivendamine kui ka veekogude eutrofeerumine keskkonna saaste mõjul. Ka järvede veetaseme alandamise tõttu on kujunenud õõtsik-madalsoid. Lisaks on vahepeal taastunud kopra-asurkonnal mõju õõtsik-madalsoode säilimisele ja pindala suurenemisele. Arv ja pindala suurenevad ilmselt ka tulevikus. See on tingitud nii looduslikest teguritest, milleks on järvede vananemine ja kinnikasvamine, kui ka inimtegevusest. Isegi kui inimtegevuse mõju väheneks või lakkaks, siis varasem inimmõju põhjustatud õõtsik-madalsoode kujunemise protsess ei peatuks.

Eestis on õõtsik-madalsoode levik ebaühtlane. Kõige rohkem leidub selliseid sookooslusi Kagu-Eesti kõrgustike (HaanjaKarula ja Otepää) piirkonnas. Õõtsik-madalsoode sagedus Sakala kõrgustikul on võrreldav põhjapoolsema Viljandimaaga. Suurem on sagedus ka Vahe-Eesti põhjaosas (Lahemaa ja Kõrvemaa piirkonnad), Loode-Eestis ja kohati ka Hiiumaal. Suurematel aladel puuduvad seda tüüpi soo-kooslused Lääne-, Edela- ja Kirde-Eestis.

Enamasti on üksikute õõtsik-madalsoode pindala Eestis suhteliselt väike. Vaid kolme soo pindala ületab 100 ha. Nendeks soodeks on Avaste soo idaserv Lääne- Eestis, Kivijärve soo Vooremaal ja Kar'asoo Setomaal. Suuruselt kolme järgmise soo pindala ületab aga ainult 60 ha. Umbes kolmandiku pindala seda tüüpi soodel jääb alla 1 ha.

Pindalaliselt on kaitse all 1180 ha ehk 57% õõtsik-madalsoode kogupindalast. Suurem osa neist (85%) on kõrge või ülikõrge looduskaitselise väärtusega.

Tunnusloomad

Haudelindudest on õõtsikutele iseloomulikud mudatilderheletildertikutajasookurgsoo-loorkullmudanepp. Putukate seas liblikalistest villpea-aasasilmik.

kolmapäev, 28. august 2024

Jääksoode arengusuunad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Jääksoode arengusuunad

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Jääksoode arengusuunad on võimalik jagada kaheksasse looduslikku või poollooduslikku rühma (nt osaliselt kinni aetud või tammitatud kraavide puhul) lähtudes hüdromorfoloogilistest parameetritest.

  • Rabastumine. See on võimalik A, B1, B2 ja C tüüpi jääksoodes, kus pinnasevee tase on jääkturba lasundis kõrgemal kui 30 cm. Valdavad turbasamblad vaheldumisi villpeadega, kohati võib esineda taasmoodustunud turbamättaid;
  • Õõtsiksoo kujunemine. Areng lähtub A, B1, B2, C ja D tüüpi jääksoodest, mis on üle ujutatud 50–150 cm paksuse veekihiga. Valdavad turbasammaldest moodustunud ujuvmatid, vanematel aladel kasvab soontaimi vaheldumisi sammaldega; taimestiku poolest võib tihti välja näha liigivaese siirdesoo taoline. Sageli esinev taassoostumise suund;
  • Liigivaese siirdesoo kujunemine. Võib areneda erinevatest C ja D tüüpi jääksoodest. Turba jääklasund on oligotroofne kuni mesotroofne, pH alla 6. Taimestiku poolest võib sarnaneda rabastuvate või õõtsikraba-suunaliste taassoostuvate aladega, kus kasvab rohkesti madalakasvulisi tarnu, aga ka turbasamblaid ja lehtsamblaid. Ajapikku võib areng muutuda ombrotroofseks;
  • Madalaveeliste pinnaveekogudega roostiku kujunemine. Areng lähtub kaevandatud lammialadel või jõeluhtadel paiknevatest E ja F1 tüüpi jääksoodest. Turba jääklasund on mesotroofne või eutroofne, peaaegu neutraalse happesusega. Iseloomulik on periooditi toimuv või pidevalt esinev üleujutus kuni 2 m sügavuse tulvaveegaTaimestikus domineerivad pilliroog ja laialehine hundinui;
  • Väiketarnadega madalsoo kujunemine. Võivad areneda E ja F tüüpi oligotroofsetest jääksoodest. Liigirikkad, kuid madala produktiivsusega alad. Taimestik areneb õõtsikuil, mis on iseloomulikud pidevalt pinnaveega küllastunud, kuid mitte üleujutatud kasvukohatingimustele. Alad vajavad regulaarset puude ja võsa eemaldamist;
  • Kõrge rohustuga madalsoo kujunemine. Areng lähtub E ja F tüüpi jääksoodest. Turba jääklasund on meso- kuni eutroofne, subneutraalne. Suvine veetase on enamasti allpool maapinda. Keskkond on soodne kõrgekasvulise rohustu arenguks. Seetõttu on alad majandatavad niitmisega, millega piiratakse ühtlasi ka võsastumist või metsastumist. Uuemad näited sellelaadsest freesvälja taimestumisest küll puuduvad, kuid endiste käsitsikaevandatud madalsoode taastaimestumise järgi võib oletada, et praegustel madalsooturbani kaevandatud frees-jääkväljadel on niisugune arengusuund võimalik juhul, kui jääkvälja pinnavee tase ei ole madalamal ümbritsevast mineraalmaa veetasemest ja kui kasvukeskkond on kesk- kuni rohketoiteline ning subneutraalse happesusega;
  • Sesoonselt üleujutatava rohumaa kujunemine. Võib areneda E ja F2 tüüpi jääksoodest. Turba jääklasund on meso- kuni eutroofne, subneutraalne. Intensiivse niitmise tõttu on alad liigivaesed. Selliste alade rajamisel võib aluseks võtta soode põllumaaks muutmise kogemusi, millest lähtuvalt on jääksoodel oluline pidev pinnavee režiimi reguleerimine ja vajaduse korral ka liigvee ärapumpamine;
  • Soometsa kujunemine. Võib areneda E ja F tüüpi jääksoodest, kus kaevandamisega on jõutud madalsooturba lasundini. Turba jääklasund on meso- kuni eutroofne, subneutraalne. Iseloomulik on periooditi esinev üleujutus. Tüüpilisteks puuliikideks niisuguses kõrge rohustuga madalsoos on sanglepppajud ja sookask.

Need kaheksa märgalalise arengusuunaga kasvukoha tüüpi on kantud Euroopas väärtustatud elupaikade nimekirja.

teisipäev, 27. august 2024

Jääksoode tüübid

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Jääksoode tüübid

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Jääksoode tüübid jagunevad nende tekkeviisi põhjal või siis neile iseloomulike omaduste alusel. Näiteks klassifitseerivad Arvi Paidla ning Bryan Wheeler jääksood järgmiste omaduste alusel:

  • suhteliselt tasase reljeefiga frees-jääksood;
  • liigendatud pinnamoega karjääri-jääksood, mis on kujunenud tükkturba kaevandamise tulemusena.

Jääksoode tüübid Paidla järgi

Lähtudes turba jääklasundi paksusest (õhuke – paksus alla 0,5 meetri, paks – paksus üle 0,5 meetri) ning selle iseärasustest, on Arvi Paidla Eesti frees-jääksood jaotanud neljaks rühmaks:

  1. õhukese lasundiga, karbonaatsel lamamil lasuvad jääksood;
  2. õhukese lasundiga, mittekarbonaatsel lamamil lasuvad jääksood;
  3. paksu madalsoolasundiga jääksood;
  4. paksu siirdesoo- või rabalasundiga jääksood.

Paksu madalsoolasundiga ja karbonaatsel lamamil asuvaid õhukese lasundiga frees-jääksoid soovitab Paidla kasutada põllumajanduses, ülejäänud kahte tüüpi jääksoid aga metsakasvatuses.

Karjääri-jääksood jaotab Paidla karjääride vahele jäävate turbapeenarde ehk kuivatusväljakute pinnal paljanduva turba põhjal kaheks:

  1. madal- ja siirdesooturbaga jääksood;
  2. rabaturbaga jääksood.

Karjääri-jääksoode edasise kasutamise eesmärgil peab ta kõige sobivamaks rajada nendesse veekogud. Turbavarude säästlikku kasutamist arvesse võttes soovitab ta kuivatusväljakud freesida ning seejärel majandada kogu ala frees-jääkväljadena.

Jääksoode tüübid Pika ja Valgu järgi

Jaak Pikk ja Uno Valk on rühmitanud frees-jääksoid nende sobivuse alusel metsastamiseks järgnevalt:

  1. alla 0,5 m paksuse turbakihiga jääksood, kus veerežiim on puude kasvule soodne, s.t põhjavee tase jääb sügavamale kui 0,3 m;
  2. alla 0,5 m paksuse turbakihiga jääksood, kus võib esineda üleujutusi ja mis pidevalt või periooditi kannatavad metsakasvatuslikust seisukohast liigniiskuse all;
  3. üle 0,5 m või paksema turbakihiga jääksood, kus veerežiim on puude kasvuks soodne;
  4. üle 0,5 m või paksema turbakihiga jääksood, mis pidevalt või periooditi kannatavad metsakasvatuslikust seisukohast liigniiskuse all.

Veerežiimi poolest metsakasvatuseks sobivad, vähem kui 0,5 m paksuse turbakihiga jääksood on jääkturba toiteainetesisalduse järgi jaotatud omakorda kaheks:

  1. oligotroofse soomullaga jääksood;
  2. mesotroofse või eutroofse soomullaga jääksood.

Taastaimestumise potentsiaali arvestades, on ka Selin jaotanud jääksood õhukese ja paksu turbakihiga jääksoodeks. Kusjuures õhukese turbakihiga jääksoos toimub taastaimestumine kiiremini kui paksu turbakihiga jääksoos. Seda arvesse võttes tuleks rohumaade, loodusliku metsauuenduse ning eutroofse või mesotroofse iseloomuga veekogude rajamiseks kasutada õhukese turbakihiga jääksoid. Paksu turbakihiga jääksood sobivad hästi aga marjakasvatuseks, väetatavateks metsaistandusteks ning oligotroofse iseloomuga veekogude loomiseks.

Jääksoode tüübid Money järgi

Loodusliku taassoostumise eelduste järgi on Põhja-Euroopa jääksood Russ Money järgi jaotatud kaheksasse rühma:

  • A – Looduskaitselistel põhjustel või kehtivuse kaotanud kaevandamisloa tõttu lõpuni kaevandamata ala. Mitmesuguse suurema languga frees- või karjääri-jääksoo; jääkturbalasund paks (paksus üle 100 cm), pealmise kihi moodustab ombrotroofne turbasammal, mille pH on alla 4,2. Turba jääklasundi pind on tasane, selles leidub vettpidavaid kihte. Jääklasund võib paikneda erinevate omadustega mineraalpinnastel, selle pinnaprofiil ulatub kraavidega reguleeritud veetasemest kõrgemale, s.t ala on toimiva kuivendussüsteemiga;
  • B1 – Frees-jääksoo, mille turba jääklasund on suhteliselt õhuke (paksus alla 100 cm); selle pealmise kihi moodustab ombrotroofne turbasammal, mille pH on alla 4,2, kuid valdav on kõrge lagunemisastmega ja vettpidav madalsooturvas. Turba jääklasundi pind on tasane või mineraalpinna nõgususi järgiv, väiksema või suurema languga, lasub vett juhtival liivapinnasel, milles esineb vettpidavaid savi vms läätsi. Põhjavee alanenud veetasemest tulenevalt esineb vertikaalne veekadu mineraalsesse aluspinda. Jääklasundi pinnaprofiil ulatub kraavidega reguleeritud veetasemest kõrgemale, s.t ala on toimiva kuivendussüsteemiga ning kraavid ulatuvad mineraalsesse pinnasesse;
  • B2 – Frees-jääksoo, milles õhukene turbasambla kiht lasub paksul, kuid kõrge lagunemisastmega ja vettpidava madalsooturba kihil; teiste näitajate poolest sarnaneb B1 tüübiga;
  • C – Frees-jääksoo õhukese (u. 50 cm) madalsoo-jääkturbaga, mis on kujunenud mineraalmaa soostumisel. Jääkturbas esineb rohkesti puidu, villpea, puhmastaimede ja tarnade jäänuseid, vähem turbasammalde jäänuseid. Toitub sadeveest, pealispind on happeline (pH alla 4,8) ja oligotroofne. Puujuurte tekitatud õõnsuste kaudu infiltreerub pinnavesi jääkturbalasundist kiiresti mineraalpinnasesse. Alad on suure languga ning mineraalpinna nõgususi järgivad; turba jääklasundi pinnaprofiil asetseb kraavidega reguleeritud veetasemest kõrgemal või madalamal; jääkturbakihis esineb kraavidest kandunud mineraalset substraati;
  • D – Frees-jääksoo oligotroofse või mesotroofse tarna-madalsoo jääkturbaga. Pealispind on suhteliselt happeline (pH alla 6); alale võib mõju avaldada pinnavee läbivool või põhjavee väljakiildumine. Ala on suure languga, turba jääklasundi pinnaprofiil kraavidega reguleeritud veetasemest madalamal; kaevandamise ajal juhiti liigvesi alalt ära pumbates;
  • E – Frees-jääksoo õhukese (u. 50 cm) subneutraalse või aluselise oligotroofse madalsoo-jääkturba lasundiga, mis on kujunenud endisel järvemudal või lubjarikkal liivakihil, pinnamood on tasane või kerge languga. Turba jääklasundi pinnaprofiil asetseb kraavidega reguleeritud veetasemest madalamal; kraavid ulatuvad mineraalsesse pinnasesse; kaevandamise ajal toimus liigvee ärajuhtimine alalt pumpamise teel. Kohati võib esineda põhjavee väljakiildumist;
  • F1 – Frees- või karjääri-jääksoo, mille alla ühe meetri paksuse ning kõrge pH-ga mesotroofse kuni eutroofse turba jääklasundi moodustab alluviaalsel savikihil lasuv tüüpiline lammi-madalsoo turvas. Turba jääklasundi pinnaprofiil asetseb reguleeritud veetasemest madalamal; kaevandamise ajal toimus liigvee ärajuhtimine alalt pumpamise teel (veetaset võidi alandada kuni 2 m);
  • F2 – Sarnaneb F1 tüübiga, kuid turba jääklasundi paksus on rohkem kui üks meeter.

esmaspäev, 26. august 2024

Jääksoo

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Jääksoo

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Jääksoo Venemaal Rudzenski lähedal

Jääksoo (inglise cut-over peatland) on soo, kus turbavarud on ammendatud või kaevandamine on lõppenud.

Jääksoo teke

Jääksoo on tekkinud pärast soo kuivendamist ja turba kaevandamist. 20. sajandi alguses kaevandati turvast väga väikestes kogustes. Seda tehti raba servadest pätsidena. Kuna raba ei kuivendatud ja turbaaukude kõrval säilis sootaimestik, taastus looduslik väljanägemine sellise kaevandamisviisi juures üsna kiiresti.

Alates 1950. aastatest muutus turba tootmine suureks tööstuseks. Kasutusele võeti freestehnoloogia. See võimaldas turba kaevandamise suurtes kogustes laial territooriumil. Selleks tuli soo kõigepealt kuivendada, eemaldada kogu taimestik ning rajada suured tasase pinnaga turbaväljad. Tänu sellele, et nõukogude perioodil oli turba kaevandamine väga soositud tegevus, omasid turbavälju paljud sovhoosid ja kolhoosid. Kuna 21. sajandil Eestis neid enam ei eksisteeri, pole täpselt teada, palju Eestis jääksoid üldse on. Lähtudes 2001. aasta andmetest, arvatakse jääksoode pindalaks ligikaudu 20 000 hektarit.

Jääksoode probleemid

Jääksoode algne loomastik ja taimestik on tänu kaevandamisele hävinud. Kuivendamise tõttu on veetase langenud looduslikust kuni poolteist meetrit sügavamale. See toob kaasa väga rasked tingimused taastaimestumiseks. Lisaks väheneb ökoloogiline elukeskkond, sest looduslik soo pakub elupaiku väga paljudele looma- ja taimeliikidele. Jääksoo seda teha ei suuda, kuna lagedad väljad ei paku looma- ja taimeliikidele piisavalt kaitset ning toitu. Taimkatte puudumise tõttu on jääksood väga tuleohtlikud. Eestis on suuremad põlengud toimunud 2006. aastal, kui põlesid Sangla turbaväljad ning 1990. aastate alguses Oru turbaväljad. Suuremad põlengud, mis on hiljuti maailmas toimunud, on aset leidnud Venemaal ja Indoneesias.

Jääksoo erineb looduslikust soost lisaks välimusele ka oma funktsiooni poolest. Kui looduslik soo seob süsinikdioksiidi, siis jääksoo eritab õhku olulisi kasvuhoonegaase – metaani ja süsinikdioksiidi. Eesti jääksoodest eraldub igal aastal õhku umbes 10 miljonit tonni süsinikdioksiidi. Looduslikus soos seovad taimed läbi fotosünteesi atmosfääris leiduvat süsinikdioksiidi ning süsinik ladestub anaeroobses turbakihis – katotelmis. Kuna jääksoos enam taimkatet ei eksisteeri, siis fotosünteesi toimuda ei saa. Lisaks ei ole turvas taimede poolt enam seotud, vaid hakkab akumuleerumise asemel hoopis mineraliseeruma. Aastas mineraliseerub ning haihtub õhku umbes 2,5 miljonit tonni turvast. Eestis kaevandatakse turvast veidi üle ühe miljoni tonni aastas. Maailma kõige suurem soode kuivenduspindalaga riik on Indoneesia. Tänu soode kuivendamisele on Indoneesia maailmas suuruselt kolmas kasvuhoonegaaside emiteerija.

Jääksoode taastamine

Doonoralalt taime fragmentide kogumine
Taastatud jääksoo Inglismaal

Eesti Vabariigi maapõueseadus näeb ette kaevanduse rekultiveerimise kohustuse kaevandavale firmale. See tähendab seda, et pärast kaevandamise lõppu tuleb kaevandusala taastada. Selleks soovitatakse kas kasutuselevõttu põllumajanduses või marjakasvatuses (võimalik on kasvatada mustikaidjõhvikaid või muid sootaimi), metsastamist või tingimuste loomist ala taassoostumiseks. Jõhvikaid saab kasvatada suhteliselt kõrge põhjavee ja vähelagunenud (20–40%) turbaga jääksoodes. Ajapikku hakkab marjakultuuriga kaetud aladel akumuleeruma ka turvas.

Riikide kogemused on näidanud, et metsastamine ei ole eriti kasulik. Jääksoole istutatud mets on väga vastuvõtlik tormiheidetele ning korralikku palki mets toota ei suuda. Lisaks tuleb rajada korralik ja toimiv kuivendussüsteem ning maa-ala pidevalt väetada. Tarbetu on jääksoid taastada ka põllumajandusmaana, sest taimed ei saa sealt kätte vajalikke toitaineid. Pidev väetamine tagaks küll toitained, aga tooks omakorda kaasa uued keskkonnaprobleemid. Lisaks on Eestis palju kvaliteetsemat põllumaad, mida saaks kultiveerida.

Jõhvikakasvatuse meetodi töötas Eestis välja Nigula looduskaitseala omaaegne juhataja Henn Vilbaste. Tema metoodika kohaselt suurendatakse mahlatootmise jääkidest saadud jõhvikaseemne idanevust nende leotamisega naatriumkarbonaadi 10%-lises lahuses. Seejärel pestakse seemned hoolikalt puhta veega. Keemilise töötlemise tulemusena suureneb seemnete idanevus 80–90%-ni. Looduslikes tingimustes on see vaid 2–5%. Seemneid kuivatatakse 24 tundi ning külvatakse ühtlasema hajutuse tagastamiseks saepuruga segatult niiskele turbapinnale. Külvinorm on 20 kg seemneid hektaril. Pärast külvi tuleb jõhvikapõld väetada superfosfaadiga (300–400 kg/ha), mis kiirendab rabataimestiku taastumist. Esimene suurem hariliku jõhvika (Oxycoccus palustris) kultuur rajati sel viisil Pärnumaal Mätta raba ammendatud turbaväljadele 1976. aastal1980. aastate lõpuks oli Eestis jõhvikakultuuride pindala kokku 275 ha. Mingeid hooldustöid nendel aladel tehtud ei ole.

Alates 2000. aastatest on Eestis kasvatama hakatud ka kännasmustikat (Vaccinium angustifolium). 2010. aasta lõpuks oli Eestis kännasmustikaid umbes 100 hektaril. Kännasmustika kasvatamiseks sobib muld, mille pH on 4,0–5,0. Rabaturbaga jääksoodes varieerub mulla pH 2,5 ja 4,0 vahel. Seega võib arvata, et kännasmustikas ei suuda rabas kasvada, ning raba peaks lupjama. Siiski on Eesti Maaülikooli teadlaste poolt läbi viidud katsed näidanud, et kännasmustikas on tänu mükoriisaseentele võimelised hästi kasvama tunduvalt happelisemal mullal, kui siiani arvatud. Lupjamine kutsub esile vaid istanduste rohtumise tuule abil levivate taimedega.

Tingimuste loomine ala taassoostumiseks on ainuke viis, kuidas saab peatada soo mineraliseerumist ja taaselustada turba juurdekasvu. See on perspektiivikas uurimisvaldkond, milles Kanada teadlased on teinud suure läbimurde. Turbaaladele tekitatakse horisontaalsed nelinurksed ruudud, mille serva pikkus on umbes 20–30 meetrit. Servadesse lükatakse väikesed paarikümne sentimeetri kõrgused vallid, et vesi paremini alale püsima jääks. Sinna peale kogutakse doonoralalt taimede fragmente. Doonoralaks kasutatakse tavaliselt lähedal asuvaid turbaalasid, kuhu hakatakse uut kaevandust looma. Seda on vaja selleks, et taastada jääksoo seemnepank, mis kaevandamise perioodil on soost hävitatud. Kui taimematerjal on laiali laotatud, pannakse kõige peale õhuke kiht õlgi. Need püsivad mõned aastad, aidates hoida soodsamaid niiskustingimusi. Lõpuks suletakse kuivenduskraavid. 4–5 aastaga hakkavad taas sootaimed, eriti turbasamblad, jääksoos võimust võtma ja kujundavad endale vastavad elutingimused juba ise. See tagab selle, et jääksoo hakkab jälle turvast tootma. Ilma inimeste kaasabita võib minna jääksoo taastaimestumiseks sadu aastaid, sest tingimused taimede kasvamiseks on väga ebasoodsad.

Eestis on jääksoode rekultiveerimises teatav segadus. Paljud endised turbaväljad kuuluvad nüüdseks kadunud sovhoosidele ja kolhoosidele. On selgusetu, kes peaks vastavaid soid taastama, kuna neil puudub otsene omanik.

Mitmetes Eesti jääksoodes üritatakse kasutada Kanada meetodit ja taastada teadlaste abiga turbatekke- ning soostumisprotsesse. Olulisemaid ja laiaulatuslikke katsetusi tehakse Viru rabas ja Soomaale jäävas Kuresoo raba freesturbaväljadel. Kaevandamine on lõppenud mõlemas rabas rohkem kui 20 aastat tagasi. Ometi näevad mõlemad välja sellised, nagu oleks kaevandamine lõpetatud alles hiljuti.

Jääksoode uurimine

Jääksoode uurimine on maailmas üks perspektiivsemaid soo-uurimisvaldkondi. Eesti teadlased teevad koostööd paljude välisriikidega. Eesotsas just Kanadaga, sest sealne kliima on Eesti oludega kõige sarnasem. Oluline on koostöö veel TaaniHollandi ja Saksamaa teadlastega. Jääksoode uurimine on tähtis, sest ilma teaduslike andmeteta on väga raske teha otsuseid, milline turbavälja rekultiveerimise moodus oleks kõige õigem. Uuringud on näidanud, et rabataimestiku kasvu kriitiline põhjavee tase on 40 cm sügavusel. Tingimustes, kus vesi on pinnast sügavamal kui 40 cm, ei suuda enamik taimi kasvada. Sellest saab järeldada, et sügav veetase on üks põhilisi probleeme, miks Eesti jääksood taastaimestuvad looduslikult väga aeglaselt. Jääksoode looduslik liigirikkus on suurem kõrgema süsiniku- ja kaltsiumisisaldusega soodes ning neis soodes, mille naabruses kasvab mets.

Mitmed uuringud on näidanud, et jääksoo looduslikku taastaimestumist saab kiirendada inimese kaasabil. Selleks on olemas kuus lihtsat moodust.

  1. Tõsta turba jääklasundis veetaset. Kriitiline veepiir on 40 cm.
  2. Taimkatte arengut piirab toitainete vähesus. Seega võiks soid väetada fosfori- ja kaaliumväetistega.
  3. Turba kasvu soodustab suurem kaltsiumisisaldus. Seega võiks soid ka mõõdukalt lubjata.
  4. Freesturba tootmisel jäävad järgi tasased turbaväljad, mis on taimestiku kasvuks ebasoodsad. Seega võiks muuta jääksoo mikroreljeefi. Võiks sinna sisse sõita roopaid või osaliselt raba üles künda. See teeb pinnase taimedele vaheldusrikkamaks.
  5. Õhukese (0,1–0,2 m) jääklasundi korral võiks selle all-lasuva mineraalpinnasega segamiseks läbi künda ja pärast kultivaatoriga tasandada. See tõstab oluliselt pinnase toitainete sisaldust.
  6. Eri omadustega jääkturba-lasundiga kaevandamisalasid peaks korraldama erinevalt. Õhukese hästilagunenud turbakihiga jääksoid tuleks püüda taastada madalsooks ning paksema vähelagunenud turbaga alad siirdesooks või rabaks.