Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Poolkõrb

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Poolkõrb

Poolkõrb on bioom, mis kujuneb parasvöötmes rohtla ja kõrbe vahel ning troopikavöötmes savanni ja kõrbe vahel, kus esinevad mõlema bioomi mullad, taimed ja loomad.

Poolkõrbed kujunevad ariidse kliimaga aladel. Need on levinud kõikidel mandritel peale Antarktise. Nendele on iseloomulikud pikk ja palav soe periood (keskmise õhutemperatuuriga +20...+25 °C, troopikas 30 °C), aurumine ületab sademete hulga (200–400 mm aastas^[1]) 3–6 korda, pinnaline äravool on nõrk, vetevõrk on halvasti arenenud ja jõed kuivavad ära. Taimkate on hõre.

Poolkõrbevöönd

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Poolkõrbed on märgitud pruuniga

Poolkõrbevöönd on loodusvöönd, mis hõlmab poolkõrbe ja paikneb rohtla- ja kõrbevöötme vahel parasvöötmes ning savanni- ja kõrbevöötme troopikavöötmes.

Poolkõrbed ja kõrbed - parasvöötme, lähistroopiline ja troopiline kliima (sademeid alla 250 mm);

Rohtla

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Rohtlavöönd

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Rohtlavöönd ei moodusta maakeral üht vöödet

Rohtlavöönd on loodusvöönd, mis hõlmab nii parasvöötme rohtlaid kui ka lõunapoolkeral paiknevaid pampat, ljaanot ja kampot.

Euraasia parasvöötmes nimetatakse rohtlaid stepiks, Ungaris pustaks, Põhja-Ameerikas preeriaks. Lõuna-Ameerikas paiknevad rohtlad nii lähistroopikas, kus neid nimetatakse pampaks, kui ka lähisekvatoriaalses kliimavöötmes, kus nad kannavad nime ljaano ja kampo.

Maismaast ¼ on kaetud rohtlatega. Rohumaad ümbritsevad kõrbeid ja on niiskustasemelt poolkõrbetest järgmisel astmel, kuid niiskuse hulk pole metsade levikuks piisav.  Seepärast on seal valdavad kuivalembesed taimed ja vähesed puud. Rohumaad jagatakse kaheks suuremaks tüübiks: palavvöötme rohtlad e. savannid – asuvad ekvaatori läheduses, kus on alati palav. Savannid on eraldi lehel. parasvöötme ja lähistroopilised rohumaad – asuvad ekvaatorist kaugemal, kus on mandriline kliima kuuma suve ja karmi talvega. Väga viljaka pinnasega, sest orgaanika lagundamine on seal toimunud sadu ja sadu aastaid. Seetõttu on rohtlad enamuses ülesharitud ja looduslikke rohtlaid on alles jäänud väga vähe. Lõunapoolkeral on parasvöötme rohtlaid väga vähe. Rohtlaid jagatakse ka nende päritolu järgi: v     looduslikud – inimese mõju puudub või on väga väike. v     poollooduslikud – tekkinud metsadest raiumise tagajärjel, taastuvad kiiresti niipea kui põletamine, niitmine, karjatamine lakkab. v     tehislikud (inimtekkelised) – heina- ja karjamaad, kus kasvab ainult 1 – 2 liiki heintaimi. Haritavad maad, mida säilitatakse kunstlikult. Põlised rohtlad – kunagised rohtlad, kus inimese mõju praktiliselt puudus. Taimestikku aitasid säilitada suured imetajate karjad: P.-Ameerikas piisonid, Aafrikas elevandid, Austraalias kängurud. Ülesharitud rohtlates on metsikud loomakarjad asendunud kodulooma karjadega ja suured kiskjad on enamuses hävitatud. Metsastepp - üleminekuala rohtlavööndi ja metsavööndi vahel, kus kase-, haava-, tamme- või männitukad vahelduvad niidu- ja rohulaikudega.

Rohtlad maailmas

Rohtlaid nimetatakse erinevatel mandritel erinevalt:

Euraasias	stepp; Ungaris pusta
Põhja-Ameerikas	preeria
Lõuna-Ameerikas	pampa
Lõuna-Aafrikas	veld

Siia kõrvale on hea lahti võtta rohtlate kaart. Pampad – tohutud puudeta alad Argentiina keskosas. Idaossa jäävad humiidsed e. niiske kliimaga pampad, mis on riigi viljakaim osa. Humiidsest pampast Andideni jääb kuiv pampa – vähem asustatud ala, kus karjatatakse hobuseid, veiseid ja lambaid. Vahel nimetatakse pampaks ka tasast ala Peruus.  Kohalike keeles tähendab pampa tasast pinda või tasandikku. Stepid – (vene k. step) mõned teadlased kasutavad nimetusi stepp ja preeria erineva taimkattega rohtlate kohta. Stepis kasvab selle nime järgi madal (kuni 30 cm) ja kuiv rohustu, preerias niiske parasvöötme rohustu, mis on kõrgekasvulisem. Ka stepid on puudeta tasandikud, mis laiuvad Ungarist läbi Ukraina ja Lõuna-Venemaa Kasahstani ja Siberini kuni Altai mäestikuni. Teised stepialad on kaugemal idas – Mongoolias ja Kagu-Hiinas. Euraasia stepivöö laius jääb 300 ja 1000 km vahele, piirjooned on ebaselged. Euraasia stepid on sarnased P.-Ameerika preeriate ja Argentiina pampadega.

Iseloomustavaid suurusi:

v   kliima enamasti parasniiske; v   sademeid 300 – 600 mm/a ja suved on põuased; v   taimekasvuperiood on põhiliselt kevadel ja varasuvel, ülejäänud ajal taimed puhkavad;  v   üsna liigirikas, palju on närilisi ja putukaid; v   suurte sajuhoogudega võivad tekkida uhtorud (Põhja-Ameerikas badlands) ja maa muutub kasutuskõlbmatuks.

Savann

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Savann

Referaat

Asend

Savannid levivad lähisekvatoriaalse kliimavöötme piirkonnas. Lähisekvatoriaalsed vöötmed asuvad ekvaatorist pöörijoone suunas, ulatudes 15. laiuskraadini. Enamik maailma savannidest asub Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, kuid neid leidub ka Lõuna- ja Kagu-Aasias ning Austraalias.

Riigid

Savannides asuvaid riike: Aafrikas – Lõuna- Aafrika, Sambia, Kenya, Kongo Demokraatlik, Tansaania jt. Vabariigid, Lõuna- Ameerikas – Brasiilia, Boliivia, Hondurase, Nicaragua jt. Vabariigid ja veel on savanne Austraalias.

Kliima

Savannide kliimat iseloomustab kahe aastaaja - kuiva ja vihmase - vaheldumine.
Suved on savannides vihmased ja talved kuivad. Temperatuurikõikumised on aastas väikesed - nii suvel kui ka talvel on ööpäevane keskmine õhutemperatuur 20°C kuni 30°C. Aastane sademete hulk kõigub 300-1000 mm vahel, kusjuures enamus sademetest langeb maha vihmasel suveperioodil. Kuiva ja vihmase aastaaja vaheldumise põhjuseks on kuiva troopilise ja niiske ekvatoriaalse õhumassi vaheldumine. Vastavalt sellele, kuidas liigub   põhjast lõunasse niiske õhk, hõlmab selle  koha pooluse poolt saabuv kuiv troopiline õhk. Olenevalt piirkonnast võib vihmase ja kuiva perioodi pikkus üsna tugevasti erineda. Ekvaatorile lähedasemad alad on tavaliselt vihmasemad ning mida enam pöörijoonte poole, seda kuivemaks muutub. Savannivööndist pooluste poole liikudes jääb sademete hulk üha vähesemaks ning sellega seoses kaovad ka puud. Savann läheb järk-järgult üle poolkõrbeks ja kõrbeks. Liikudes ekvaatori poole, kus aastane sademetehulk on suurem, muutub savann järjest puuderikkamaks, minnes lõpuks üle vihmametsaks.

Siseveed

Savannivööndis leiduvate jõgede ja järvede veerežiim on samuti tihedalt seotud kuiva ja vihmase perioodi vaheldumisega. Põua ajal kuivavad paljud jõed ja väiksemad järved sootuks. Suurte vihmasadude saabumisega tõusevad nad aga kergesti üle kallaste ning põhjustavad üleujutusi. Põuaperiood on suur katsumus siinsetele loomadele, kelle joogikohad kuivematel aastatel ära kuivavad ning neile saatuslikuks võivad saada.

Mullastik

Savannides levivad pruun-, punakaspruun- ja pruunmullad. Kuna temperatuuri aastane kõikumine on siin minimaalne, toimub kivimite murenemine peamiselt keemilise murenemise ehk porsumise tagajärjel. Pika kuivaperioodi tulemusena muutub pinnas savannides väga kõvaks ja kuivaks. Vihmade tulekul, mis siin saabuvad tavaliselt järsku tugevate äikesevalingutena, voolab vihmavesi mööda lõhestatud ja kuivanud maapinda kiiresti madalamatesse kohtadesse. Sellised tugevad vihmavalingud kulutavad kõvasti maapinda. Vihmaperioodil lagunevad pinnasesse sattunud orgaanilised ained kiiresti ning nad uhutakse sügavamale. Kuival ajal aga laguneb orgaaniline aine väga aeglaselt, kuna ainest lagundavate mikroorganismide tegevus on sellise põuaga pärsitud. Savannimullad on tavaliselt üsna viljakad.

Inimeste mõju mullastikule

Savannide mullastikule on läbi aegade avaldanud suurt mõju ka inimtegevus. Enne vihmade saabumist süüdatakse paljudes kohtades kuiv savannirohi põlema. Sellisel viisil puhastatakse maapind kuivanud taimkattest, mis muutub rammusaks tuhaks. Niimoodi võidetakse ruumi värskele rohule ning uutele põldudele. Kuiv rohi põleb aga kiiresti ning tulejoon liigub väledat edasi. Maapinnal elavad sisalikud, maod ning putukad, kes tule eest põgeneda ei jõua, hukkuvad leekides. Kuid ega paremini ei pruugi minna ka neil, kes tulest siiski pisut kiiremad on. Huvitava nähtusena esineb siin selline pilt, kus põlengute juurde kogunevad suured linnuparved, kellele tulekahjust paanikasse sattunud põgenevad roomajad  ja putukalised on kerge saak. Selliste põlengute tagajärjel taastub rohttaimestik kiiresti, kannatavad peamiselt puud. Savannides esinevate muldade punakaspruun värvus on tingitud neis sisalduvast raua- ja alumiiniumiühenditest. 

 Taimestik

Rohttaimedest on valdavaks vihmaperioodil kiiresti kasvavad kõrrelised. Põuaperioodil kuivavad nende maapealsed osad täielikult, säilivad vaid maasisesed juured ja alumistes lehetuppedes asuvad pungad. Suviste vihmade ajal kasvavad siinsed rohttaimed keskmiselt kahe-kolme meetri kõrguseks, kuid leidub ka kuni viie meetri kõrguseid liike. Selliste taimede varred ja lehed on üsna jäigad ja paindumatud. Rohukõrred ei seisa sageli mitte ühtlaseks rohuvaibaks liitunult, vaid tukkadena mõnekümnesentimeetriste vahemaade kaugusel. Nende vahel on maapind aga paljas. Kui niiskust on küllaldaselt, kasvavad siinsed rohttaimed väga kiiresti - päevane juurdekasv võib ulatuda isegi kuni paari-kolmekümne sentimeetrini. Savannides leiduvad puud kannavad sageli juba maast alates oksi või on lühikese kõvera ja jändriku tüvega. Nende koor on paks ja krobeline, oksad on harunenud korrapäratult. Oksadele kinnituvad lehed puhmakaupa. Paljud puud langetavad oma lehed põuaperioodiks maha. Tüüpilises savannis kasvavad puud hõredalt, kuna vähese niiskuse korral põuaperioodil on nende juured laienenud võrast suhteliselt kaugele. Mõned savannides kasvavad puuliigid suudavad vihmaperioodil oma tüvedesse koguda küllaldaselt vett, et pikka põuaaega üle elada. Sademetevaesematel aladel asenduvad puud tiheda astelvõsaga. Savannitaimed on hästi kohastunud eluks  nii kuival kui ka niiskel aastaajal.

 

 Loomastik

Vastavalt savannides levinud taimestikule on kohastunud ka siinne loomariik. Seoses rikkaliku rohukasvuga on siin levinud suurte rohusööjate loomade karjad. Aafrika savannides leidub antiloope, gaselle, pühvleid, ninasarvikuid, gnuusid, elevante, sebrasid, kaelkirjakuid. Suured rohusööjad on omakorda toiduks paljudele kiskjatele. Siin peavad jahti lõvid, leopardid, �aakalid, hüäänid ning maailma kiireim loom gepard. Veekogude ääres esineb jõehobusid ja krokodille. Kuivaks perioodiks koondub pea kogu savanni loomastik jõgede ja järvede lähedusse, kus leidub  pisutki eluks hädavajalikku vett. Esimese vihmaga ja rohu tärkamisega lahkuvad loomad aga jõgede äärest ja hajuvad üksikult või karjakaupa lagendikele. Nüüd toovad nad ilmale ka oma pojad, kes leiavad värskelt tärganud rohu näol küllaldaselt toitu. Väga arvukalt leidub siin mitmesuguseid putukaid, kellest toitub mitmekesine linnuriik. Savannis elab lennuvõimetu kiirelt joosta oskav jaanalind, veekogude äärtes leidub flamingosid, parte, hanesid, kurgi, luiki jne. Lindudest on levinumad veel marabu, kurgkotkas ning kangurlind. Omapäraseid ehitisi püstitavad savannidesse sipelgad ja termiidid. Lõuna-Ameerika savannides leidub suuri rohusööjaid loomi vähem kui Aafrikas. Siin on levinumateks hirved, metssead, vööloomad ja palju pisinärilisi. Kiskjatest kohtab jaaguare ning puumasid. Lindudest aga esineb jaanalindu meenutav nandu.

  

 Elanike põhitegevusalad

Mõnes riigis ennustatakse lähima viiekümne aasta jooksul rahvaarvu muutumist peaaegu kahe- või kolmekordseks. Sellise kasvutempo juures jääb aga maapiirkondades puudu toitvast põllumaast ning üha enam inimesi siirdub parema elu otsingutel linnadesse. Nii kiire kasvutempo juures aga ei suuda ka linnad kõiki inimesi vastu võtta. Väärtusliku põllumaa vähesus üha kasvava rahvaarvu juures võib aga endaga kaasa tuua ulatuslikke ja veriseid konflikte. Mõningast kompensatsiooni põllu- ja karjamaade vähesusele pakub üha uute alade kasutuselevõtt ning paremate taimesortide külvamine, kuid needki ressursid on lõppkokkuvõttes siiski piiratud.

Suureks probleemiks on savannialade karja- ja põllumaade liiga intensiivne kasutamine, mis kurnab maa välja. Liigne karjatamine on Aafrikas savannide ja Sahara kõrbe piirialal toonud kaasa  kõrbe jätkuva pealetungi savannialadele. Seda piirkonda Aafrikas, kus kohtuvad Sahara kõrb ning savann, nimetatakse Saheliks. Saheli riikidest on saanud praeguseks üks suurim näljapiirkond maailmas ning pidev kiire rahvaarvu kasv süvendab seda tulevikus veelgi. Savannides tegeldakse karjatamisega, rahvusparkides saadakse tulu turismist ja erilubadega jahipidamisest.

Kasvatatavad kultuurid ja loomad

Nii Ameerika kui ka Aafrika savannides karjatatakse peamiselt veiseid, ka kitsi ja lambaid, kohati haritakse põldu. Toiduks kasvatatakse uba, teraviljadest maisi, hirssi ja sorgot ning mugulviljadest bataati ehk maguskartulit, maniokki ja jamssi. Põlluviljade saagikust kahandab kuival aastaajal sageli esinev põud. Savanni looduslikud tingimused sobivad ka õlipalmi, maapähkli, ananassi, tubaka ja puuvilla kasvatamiseks, mida suurtes istandustes tehaksegi. Mägise pinnamoega savannides on jahedam ja niiskem, kui madalate alade savannides ning mäenõlvadel kasvavad sellised müügiks kasvatatavad kultuurid nagu teepõõsas ja kohvipuu.

Erinimetused ja uued mõisted

Ahvileivapuu on Aafrika savannides kasvav pudelikujulise tüve ja lühikeste okstega heitleheline puu. Ta on üks maailma kõige jämedamaid puid - läbimõõt 12 m. Vanade tüvede õõnsusi kasutatakse ka elamutena. Puu viljad on jahu ja sisuga. Ahvileivapuud võivad kasvada üle 200 aasta vanaks. Siin elavad ka põlluharijate suguharud - bantu hõimude neegrid. Põlluharimine käib veel üsna algeliste riistadega (kõblas jm.), seetõttu valitseb Aafrika rahvaid sageli näljahäda. Haigusi levitavad siin elavad tsetsekärbsed. Savanne kutsutakse Lõuna- Ameerikas kampodeks ja ljaanodeks.

Rahvuspargid

Tänapäevaks on savanne oma ürgses olekus säilinud veel vaid rahvusparkides. Suurimad ja tuntuimad neist on Serengeti, Nairobi ja Virunga Ida-Aafrikas ning Krügeri rahvuspark Lõuna-Aafrikas jt. Kuna rahvusparkides on üsna hästi säilinud ka sealne eksootiline maastik ja loomastik, on nad väga tugev turistide magnet. Turismi arendamine on savannialadel üha arenev majandusharu ning hõlmab ka järjest enam kohalikku tööjõudu. Väärtuslike jahitrofeede tõttu on siinsetes piirkondades suureks probleemiks salaküttimine, mis hoolimata karmidest karistustest on siiski üsna levinud.

  

Eessõna

 

Ekvaatorist mõne laiuskraadi võrra põhja ja lõuna pool asuvad piirkonnad, kus kliima on tavaliselt väga kuiv. Teatud kindlal aastaajal aga lähevad ilmad seal kuumaks ning hakkavad sadama paduvihmad. Selliseid alasid nimetatakse savannideks.

Maailma suurimad savannid on Aafrikas.

Lõuna-Ameerika savanne nimetatakse kampodeks ja ljaanodeks.

 Ilmastik

 

 Kogu aasta läbi on savannis palav. On kaks aastaaega-vihmane ja kuiv periood.

Savannid asuvad pöörijoonte vahel, kus Päike on seniidis kaks korda aastas. Siis on seal ka kõige palavam ja aurumine suur. Selle tagajärjeks on paduvihmad.

Ekvaatorile lähemal asuvates savannides on Päike seniidis pooleaastaste vaheaegadega (märtsi ja septembri paiku) ning ka vihmaperioodide vahe on suur.

Ekvaatorist kõige kaugemates savannides on kaks vihmaperioodi nii lähestikku, et enamasti neil vahet ei olegi.

 

 

 Taimestik

Savanni loodusolud on karmid. Muld sisaldab vähe toitaineid, kuival aastaajal kuivab ta väga ära, vihmaperioodil aga vettib läbi.

Savannides annavad üksikud puud ja põõsad varju maapinnale, hoides selle niiske ja jaheda. Nende langenud lehed rikastavad mulda ja aitavad rohul kasvada.

Maapinda katavad kõrged rohttaimed. Pärast vihmaperioodi lõppu kuivavad nad ära ja on kergesti süttivad

Paljudel puudel ja põõsastel, nt. akaatsiatel, on astlad rohusööjate eemalehoidmiseks ja sügavad juured vee kättesaamiseks.

Ahvileivapuud säilitavad vett oma paisunud tüvedes ja langetavad lehed kuivaks aastaajaks. Neil on ka tugev koor kaitseks tulekahjude vastu.

 Akaatsia on kasvatanud endale laia lameda krooni, mis varjab alumisi oksi, et need ära ei kuivaks.

 Baobabil ehk ahvileivapuul on väga jäme tulekindel tüvi, mis kogub endasse vett nagu käsn. Tema pikad juured saavad vett kätte väga sügavalt.

 

Loomastik

Savannis on mõnel pool juba kaua aega kariloomi kasvatatud ja metsloomad on hävinud. Aafrika savannides on aga palju suuri rahvusparke, kus elab rohkesti metsloomi.

Aafrika savann on koduks arvukatele rohusööjatele. Nendeks on kaelkirjakud, sebrad, antiloobid, elevandid, gnuud, ninasarvikud, kes rändavad paigast paika vihmasadusid järgides. Rohusööjatele peavad jahti suured kiskjad (lõvid, gepardid, hüäänid, leopardid).

Maapinnal elab miljoneid putukaid, samuti linde, roomajaid ja pisiimetajaid. Väikesed loomad magavad terve põuaperioodi.

Omapäraseid ehitisi püstitavad savannidesse sipelgad ja termiidid.

Savanni loomad peavad oskama põua ajal ellu jääda.

Selleks, et end paremini kaitsta, elavad paljud loomad rühmiti koos. Rühmad on liigiti erinevad. Gnuukarjadel puudub juht. Elevandikarjas on loomad omavahel tihedamalt seotud, juhiks on vana emasloom. Paavianite karja liikmed on omavahel suguluses, juhiks on vanem isasloom.

Lõuna-Ameerika savannides leidub suuri rohusööjaid loomi vähem kui Aafrikas. Siin on levinumateks hirved, metssead, vööloomad ja palju pisinärilisi. Kiskjatest kohtab jaaguare ning puumasid. Lindudest aga esineb jaanalindu meenutav nandu.

  

Taimtoidulised loomad

Savannis saavad samal territooriumil koos elada palju erinevaid taimtoidulisi loomi, sest nad toituvad erinevatest taimedest või erinevatest taimeosadest. Näiteks söövad elevandid ja kaelkirjakud põõsaste ja puude oksi ning lehti, sebrad ja sinignuud aga rohtu. Taimed on vähemtoitvad kui liha, seetõttu peavad rohusööjad terve päeva toitumisega tegelema.

 Elevandid

Elevandikari liigub aeglaselt mööda savanni rohtu ning põõsa- ja puuoksi süües. Kuival aastaajal võtavad nad paremate karjamaade leidmiseks ette pikki rännakuid. Elevandid ei talu savannide kuumust ning käivad end jahutamas vees või peituvad puude varju. 

Sebrad

Sebrad on kariloomad. Sageli hoiduvad nad sinignuude karjade lähedusse. Nende peamine vaenlane on lõvi. Mõned inimesed usuvad, et sebrad on sellepärast vöödilised, et ajada segadusse ründavat lõvi.

 

Lihatoidulised loomad

 

Savanni paljud rohusööjad on toiduks lihasööjatele, nt. hüäänkoertele, lõvidele, gepardidele, hüäänidele ja leopardidele. Lõvid, hüäänkoerad ja hüäänid peavad karjaga jahti suurtele imetajatele nagu antiloop ja sebra. Nad võtavad toitu ära ka teistelt lihasööjatelt.

  Lõvid

Lõvid elavad väikestes rühmades, mida juhib isaslõvi. Saaki püüavad peamiselt emaslõvid. Nad hiilivad ohvrile ligi ja ründavad võimsate hüpetega.

Leopard

Leopard käib jahil üksinda ja tema täpiline kaitsevärvi kasukas aitab tal end varjata, kui ta saaki luurab. Ta kasutab puid toidulaona, vedades mahamurtud saagi puu otsa, et keegi teine sellele ligi ei pääseks. 

Linnud

Savannis elab lennuvõimetu, kiirelt joosta oskav jaanalind, veekogude äärtes leidub flamingosid, parte, hanesid, kurgi, luiki jne. Lindudest on levinumad veel marabu, kurgkotkas ning kangurlind.

Savannis ei lähe ükski toit raisku. Surnud loomade jäänused süüakse kähku raipetoiduliste loomade, sealhulgas raisakotkaste ja marabude poolt. Raisakotkad kogunevad ümber raipe, jageldes toidupalade pärast.

Toonekured ja kurgkotkad püüavad tulekahju piirkonnas saaki - leekide eest põgenevaid väikeimetajaid ja putukaid.

Kuna savannis kasvab puid hõredalt, siis punub arvukas kangurlindude koloonia oma keerukad korvitaolised pesad kõik ühele ja samale põõsale või puule.

 

Inimesed savannis

Aafrika savannides elab palju suguharusid. Nad kasvatavad veiseid, lambaid ja kitsi ning rändavad oma loomadega vee ja paremate rohumaade otsingul ringi.

Nad elatuvad põhiliselt oma kariloomade piimast. Piima ja loomanahku müüvad nad selleks, et teravilja osta.

Vihmaperioodil ehitavad inimesed endale okstest ja loomanahkadest varjualuseid, kuival ajal aga magavad lahtise taeva all. Voodiriided ja matid punutakse kuivanud rohust.

Aafrikas mägise pinnamoega savannides kasvatatakse müügiks selliseid kultuure nagu teepõõsas ja kohvipuu.

Brasiilia ja Austraalia savannide sademeterežiim teeb nendest aladest ideaalse karjakasvatus-piirkonna. Sinna on rajatud suuri karjafarme.

Rahvusparkides saadakse tulu turismist ja erilubadega jahipidamisest.

Savann on troopiline või lähistroopiline puisrohtla.

Savann Keenias

Levik

Kõige tüüpilisemalt on lähisekvatoriaalne mussoonkliima välja kujunenud umbes 10. ja 20. laiuskraadide vahemikus. Seega hõlmavad savannid enda alla osi Hindustani poolsaarest, Indohiina poolsaarest, Kesk- ja Lõuna-Aafrikast, Lõuna-Ameerikast ja Austraaliast. Savannide levikuala on kõige suurem Aafrikas.

Tunnused

Savannid on rohttaimedega kaetud suured tasandikud, mida ilmestavad üksikud puud. Savannis levib lausaliselt rohurinne, kuna rohttaimed ei vaja palju vihma ja taluvad kuivust.

Kliima

Savannis on kaks aastaaega: vihmane ja kuiv. Temperatuurid jäävad aastas keskmiselt 20–30 kraadi vahele. Kuival aastaajal on sademeid vähe – ligikaudu 200 mm, märjal aastaajal seevastu kuni 1000 mm.

Mullastik

Savannis levivad viljakad punakaspruun- ja pruunmullad. Muldade värvus on tingitud neis sisalduvast raua- ja alumiiniumiühenditest. Kuna temperatuuri aastane kõikumine on seal minimaalne, toimub kivimite murenemine peamiselt keemilise murenemise ehk porsumise tagajärjel. Pika kuivaperioodi tulemusena muutub pinnas savannides väga kõvaks ja kuivaks. Vihmade tulekul, mis seal saabuvad tavaliselt järsku tugevate äikesevalingutena, voolab vihmavesi mööda lõhestatud ja kuivanud maapinda kiiresti madalamatesse kohtadesse. Sellised tugevad vihmavalingud kulutavad kõvasti maapinda. Vihmaperioodil lagunevad pinnasesse sattunud orgaanilised ained kiiresti ning nad uhutakse sügavamale. Põua ajal laguneb orgaaniline aine aeglaselt, kuna ainest lagundavate mikroorganismide elutegevus on kuivusest pärsitud. Savannimullad on tavaliselt üsna viljakad.

Taimestik

Savannitaimestik Tansaanias

Tüüpilisteks savannitaimedeks on akaatsia, ahvileivapuu, sõrmrohi, purpur-hiidhirss, eukalüpt ja pudelpuu. Rohttaimedest on valdavaks vihmaperioodil kiiresti kasvavad kõrrelised. Põuaperioodil taimede maapealsed osad kuivavad, säilivad vaid maasisesed juured ja alumistes lehetuppedes asuvad pungad. Vihmaperioodil võivad taimed kasvada kuni kahe-kolme meetri kõrguseks, kuid leidub ka kuni viie meetri kõrguseid liike. Tüüpiliste savannikõrreliste varred ja lehed on üsna jäigad ning paindumatud. Kui niiskust on küllaldaselt, kasvavad sealsed rohttaimed väga kiiresti – päevane juurdekasv võib ulatuda isegi kuni paari-kolmekümne sentimeetrini.

Savannides levinud puuliigid hargnevad juba maapinna lähedalt või on lühikese kõvera ja jändriku tüvega. Puude koor on paks ja krobeline. Paljud liigid on heitlehised, ehk heidavad lehed põuaperioodiks maha. Tüüpilises savannis kasvavad puud hõredalt, kuna juurestik laieneb võrast suhteliselt kaugele. Sademetevaesematel aladel asenduvad puud tiheda astelvõsaga.

Loomastik

Sebrad ja gnuud

Savanniloomad on kohastunud läbima pikki vahemaid vee- ja toiduotsinguil. Nii rohusööjad kui kiskjad eelistavad elada karjades. Veevajaduse rahuldab paljudel toit. Aafrika savannides leidub antiloope, gaselle, pühvleid, ninasarvikuid, gnuusid, elevante, sebrasid, kaelkirjakuid. Suured rohusööjad on omakorda toiduks paljudele kiskjatele: lõvidele, leopardidele, šaakalitele, hüäänidele ja geparditele. Veekogude ääres elavad jõehobud ja krokodillid. Kuivaks perioodiks koondub loomastik jõgede ja järvede lähedusse, esimese vihmaga ja rohu tärkamisega hajuvad loomad tasandikele poegima.

Arvukalt leidub savannides putukaid, kellest toitub mitmekesine linnuriik. Savannis elavad jaanalind, marabu, kurgkotkas ja kangurlind. Veekogude ääres flamingod, pardid, haned, kured, luiged jne. Omapäraseid ehitisi püstitavad savannidesse sipelgad ja termiidid.

Lõuna-Ameerika savannides leidub suuri rohusööjaid loomi vähem kui Aafrikas. Seal on levinumad hirved, metssead, vööloomad ja palju pisinärilisi. Kiskjatest kohtab jaaguare ja puumasid. Lindudest aga esineb jaanalindu meenutav nandu.

Keskkonnaprobleemid

Savannide suurimad keskkonnaprobleemid on salaküttimine, tulekahjud ning puude hävitamise ja maa ülekarjatamise tagajärjel maa erosiooniohtlikuks muutumine.

Loodusliku taimkatte hävimisel asendub savann kõrbega.

Loomadele on kahjulik ka inimeste rajatud banaani, ananassi jms istandused.

Mõnikord lisatakse savann rohtlavööndi alla, kuigi nad on üsna erinevad.

Metsastepp

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Metsastepivöönd

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Metsastepivöönd on ülemineku loodusvöönd põhjapoolkera parasvöötmes, kus vahelduvad metsa ja rohtla alad.

Asend

Metsastepp Devíni piirkonnas

Euraasias moodustab metsastepp riba läänest itta Karpaatide idapoolsest eelmäestikust Altaini. Metsastepid paiknevad ka kohati Kesk-Doonau madalikul, Lõuna-Siberis mägedevahelistes nõgudes, Mongoolias ja Venemaa Kaug-Idas, samuti hõlmavad Mandžuuria tasandiku osa Hiina kirdeosas. Põhja-Ameerikas moodustab metsastepp riba põhjast lõunasse Suurel tasandikul kuni 38. laiuskraadini. Lõunapoolkeral metsastepivöönd puudub.

Kliima

Metsastepivöötmele on iseloomulik külm lumerikas talv ja soe suhteliselt niiske suvi. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on −2 kuni −20 °С (Siberi keskosas kuni −35 °С), juuli keskmine õhutemperatuur on +18 kuni +25 °С. Aastane sademete hulk tasandikel on 400–1000 mm, rohkesti sajab suvel. Suure auramise tõttu mullad kuivavad läbi ja taimed närbuvad. Lumikate püsib kaua.

Veestik

Jõgedel on kevadine suurvesi ja suvine madalvesi, kui väikesed jõed kuivavad. On hästi palju väikseid suletud nõgusid, mis on mõnikord soolase veega täidetud.

Mullastik

Mullakate on kirev, peamised mullatüübid on mets-hallmullad leetumise tunnustega, leostunud ja leetunud mustmullad, preeriate niidu-mustmullad. Kontinentaalse kliimaga piirkondades on levinud soolakute mullad.

Metsastepi muldadele on iseloomulik suur huumusesisaldus, taimede jäänuste aeglane mineralisatsioon ja püsiv struktuur. Nende suur looduslik viljakus on soodustanud maaharimise levimist. Piiramatu maaharimine on põhjustanud paljudes piirkondades mulla vee- ja tuuleerosiooni.

Taimestik

Looduslikus taimestikus vahelduvad väikesed metsasalud ja rohtlate alad. Euroopa metsastepi metsades on ülekaalus tamm ja pärn, lääneosas ka saar ja valgepöök; Siberis kask, haab, lehis ja mänd, Hiina kirdeosas tamm ja teised laialehised puuliigid. Põhja-Ameerika Suurel tasandikul on levinud kask ja haab, lääneosas tamm ja hikkoripuu. Looduslik rohutaimestik on säilinud peamiselt looduskaitsealadel. Sellele on iseloomulik suur liikide arv (kuni 70–80 liiki m² kohta), rohkesti on kõrrelisi ja segarohi. Tüüpilised kõrrelised on karukellad, aruheinad, kastikud, haguheinad, Põhja-Ameerikas ka bothriochloa.

Loomastik

Esineb nii metsale kui ka rohtlale omaseid loomi. Euroopa metsastepis elutsevad metsaloomadest orav, halljänes, mõnikord põder; rohtla loomadest suurhüpik, tähniksuslik. Siberi metsastepis on tavalised suslikud, hamstrid, Ameerikas rohtlahaukurid, hiirekujulised närilised, jänesed, ümisejad, lõgismaod.

Inimtegevus

Haritud metsastepp Ivan Šiškini pildil "Rož"

Inimtegevus on metsasteppide loodusolusid palju muutnud. Haritud maa laienemine on vähendanud metsaalade pindala. Territooriumist suur osa on üles haritud. Peamised põllukultuurid on tali- ja suvinisu, kaer, mais, kartul, suhkrupeet.

Metsastepp

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Metsastepp Devíni piirkonnas

Metsastepp on bioom, kus jõgedevahelistel aladel niidustepi või stepi alad vahelduvad paremate niisutamisoludega metsaaladega.

Metsastepp moodustab parasvöötmes metsastepivöötme ja esineb ka lähistroopikas. Parasvöötmes moodustab ta Euraasias Kesk-Doonau madalikust Altaini ulatuva riba ning esineb ka kohati Sajaanide piirkonnas (Krasnojarski krai ja Irkutski oblast), Taga-Baikali krais, Mongoolias, samuti Põhja-Ameerikas Suure tasandiku põhjaosas ja Kesktasandiku lääneosas.

Erinevates pikkuskraadidel erineb metsastepp sõltuvalt aasta keskmisest sademete hulgast (alates 400 kuni 100 mm aastas) ning talvede karmusest (jaanuari keskmine õhutemperatuur −5 kuni −40°С). Erinev on ka taimkate. Põhja-Ameerikas on levinud okasmets-laialehised metsad, Euroopas – laialehised metsad, Lääne-Siberis kaasikud, Sajaanide piirkonnas kase-männikud ja Taga-Baikalis lehise-männikud. Metsad kasvavad mets-hallmuldadel, stepid mustmuldadel.

Lähistroopilisi metsasteppe nimetatakse savannideks ja preeriaks.

Viljakate muldade tõttu on metsastepid tugevalt mõjutatud inimtegevusest.