Johnny Cash (õieti John R. Cash, sünninimi J. R. Cash; 26. veebruar 1932 Kingsland, Arkansase osariik – 12. september 2003 Nashville, Tennessee osariik) oli USAkantrilaulja ja laulukirjutaja. Tema hüüdnimi oli The Man in Black ('mees mustas'). Johnny Cash oli sügavalt usklik.
Lapsepõlv
Johnny Cash sündis KingslandisArkansase osariigis Ray ja Carrie Cashi neljanda lapsena ning sai nimeks J. R., väidetavalt seetõttu, et tema vanemad ei suutnud nime suhtes kokkuleppele jõuda. Alles õhujõududega liitudes tekkis tal vajadus eesnime järele ja ta võttis endale ametlikuks nimeks John R. Cash. 1955. aastal Sun Recordsiga lepingut sõlmides võttis ta endale lavanimeks Johnny Cash. Sõbrad kutsusid teda Johniks, lähisugulased ka nimega J. R. Tal oli kuus õde-venda.
J. R. kasvas üles farmis, töötades juba lapsena koos teistega põllul. Laul oli perekonna igapäevane kaaslane. J. R. armastas muusikat kuulata nii raadiost kui ka ema esituses. Ema õpetas teda ka kitarri mängima. Juba poisikesena hakkas ta laule kirjutama ning esines koolipõlves kohalikus raadios.
Pere elas vaeselt, suur depressioon mõjus puuvillakasvatajatele hävitavalt. Isa võttis vastu iga töö, mida pakuti, hiljem valitsuselt kompensatsiooniks saadud farm kannatas üleujutuste all. J. R. lapsepõlve traumaatilisim sündmus, vanema venna Jacki hukkumine õnnetuses ketassaega 1944. aastal, jälitas teda kogu elu.
Kõigest hoolimata meenutas Cash oma lapsepõlve alati härdusega, tundes muret selle pärast, et inimeste side maaga kaob ning hävib ka keskkond, kust tema muusika pärineb. Väga paljud tema laulud haakuvad farmielu, vaesuse ja lapsepõlveunistustega (näiteks "Daddy Sang Bass", "Farmer's Almanac", "Five Feet High", "Pickin' Time", "The Night Hank Williams Came to Town", "Busted").
Päritolu
Nooruspõlves uskus Cash kuuldud juttude põhjal, et temas on indiaaniverd, kuid hilisem uurimine selgitas, et tegelikult olid tema esivanemad šoti päritolu. Sellest hoolimata tundis ta indiaanlastega hingesugulust ja pühendas neile paljud oma laulud (näiteks "The Ballad of Ira Hayes", "Old Apache Squaw"). Tema esivanem William Cash (Caesche) randus Ameerikas 1667. aastal. Johnny vanavanaisa võitles Konföderatsiooni poolel kodusõjas.
1950. aastad
1950. aastate alguses teenis Cash õhujõudude koosseisus Saksamaal radistina, dešifreerides Nõukogude Liidu armee sõnumeid. Ta oli esimene ameeriklane, kes Stalini surmast teada sai.
Aastal 1954 abiellus John Vivian Libertoga. Neil sündis neli tütart: Rosanne (1955), Kathleen (1956), Cindy (1959) ja Tara (1961). Johni pidev kodust eemalolek ja sõltuvus mõnuainetest mõjus aga nende suhtele laastavalt ning nad lahutasid 1966. aastal.
Pärast abiellumist kolisid John ja Vivian Memphisesse. Õhtuti mängis John koos hilisemate lahutamatute kaaslaste ja sõprade Luther Perkinsi ja Marshall Grantiga kitarri. Neil õnnestus paaril korral isegi naabritele esineda. Esimesel katsel ei pääsenud Cash Sun Recordsi plaadistuudios jutule, kuid lõpuks kandsid tema pingutused vilja ning 1955. aastal ilmusid tema esimesed laulud "Hey Porter" ja "Cry Cry Cry", mis äratasid publiku tähelepanu. Järgmine plaat "Folsom Prison Blues" oli juba väga edukas ning "I Walk the Line" jõudis kantriedetabeli tippu. Nii "I Walk the Line", "Ballad of a Teenage Queen" kui ka "Guess Things Happen That Way" suutsid tungida ka popmuusika edetabelitesse. 1957. aastal sai temast esimene laulja Suni stuudios, kes lindistas LP. Aasta hiljem lahkus ta Sunist ning sõlmis lepingu Columbia Recordsiga ning saavutas oma singlitega "Don't Take Your Guns to Town" (1959) ja "Ring of Fire" (1963) suure menu. See suurfirma võimaldas tal isegi välja anda gospelalbumi "Humns by Johnny Cash".
1960. aastad
Johnny Cash 1969. aastal
Eduga kaasnes aga järjest rohkem tööd ja palju kurnavat ringisõitmist. 1960. aastate algul hakkas Johnny üha rohkem alkoholi tarbima ning väsimuse peletamiseks ka amfetamiini ja barbituraate kasutama. Tänu Carterite pere, eelkõige June'i abile õnnestus tal kümnendi lõpuks oma sõltuvus kontrolli alla saada.
Johnny oli juba lapsepõlves raadiot kuulates Carterite perekonda imetlenud. 1960. aastate algul hakkas ta Carteri perekonnaga koos kontserdireisidel käima. June Carter äratas oma lauluhääle ja särava loomusega kohe tema tähelepanu. Ka June on hiljem tunnistanud, et ta imetles Johnnyt juba siis.
12 aastat pärast nende esmakordset kohtumist Grand Ole Opry lava taga palus Cash June Carteri endale naiseks, tehes seda kontserdilaval. Nad abiellusid 1968. aastal. June'il oli kaks tütart kahest eelmisest abielust. Nende ainuke ühine laps John Carter Cash sündis 1970. aastal. Ta on muusik ja muusikaprodutsent.
Hoolimata Cashi ümbritsevatest legendidest ei ole ta tegelikult kunagi vanglas istunud. Seevastu üksikuid öid soolaputkas erinevate väärtegude eest on ta korduvalt veetnud. Ta tundis vangide vastu suurt poolehoidu ning käis palju kordi vanglates esinemas, sealhulgas Folsomi ja San Quentini vanglas ning RootsiÖsteråkeris (1972). Tema vanglakontserdid on ka lindistatud – "Johnny Cash at Folsom Prison" (1968) ja "Johnny Cash at San Quentin" (1969) kuuluvad tema menukamate albumite hulka. Kantrilaulja Merle Haggard oli San Quentini kinnipeetuna kolm korda Cashi kontserdi publiku hulgas. Paljud Cashi laulud on seotud vanglateemaga (näiteks "Folsom Prison Blues", "San Quentin", "25 Minutes to Go", "Joe Bean", "Send a Picture of Mother").
Ta oli sügavalt usklik ja pühendas paljud oma lauludest jumalale. Samas oli tal ka väga hea huumorimeel, mida tõestavad lugematud lustakad laulutekstid (näiteks "One Piece at a Time", "Farmer's Almanac", "I Got Stripes", "A Boy Named Sue", "A Backstage Pass").
Johnny Cash laulis ka duette koos June'iga, tuntumad neist on "Jackson" (mis võitis 1967. aastal Grammy auhinna), "If I Were a Carpenter", "Darlin Companion".
1970. aastate alguseks oli ta juba tuntuks saanud kui Mees Mustas. Bänd kandis juba oma algusaastatel musti särke, sest see oli ainuke kokkusobiv rõivaese, mis kõigil olemas oli. Hiljem tegi Cash aga musta riietuse oma kaubamärgiks. Oma laulus "Man in Black" avaldab ta arvamust, et seni, kui maailm ei ole paremaks muutunud, ta vikerkaarevärvilisi rõivaid ei kanna. Tema edu jätkus 1970. aastatel tänu armututele tuuritamistele ja telesaatele "The Johnny Cash Show".
Pärast 1983. aastal saadud vigastust sattus ta sõltuvusse valuvaigistitest. 1988. aastal tehti talle südameoperatsioon, kuid Cash keeldus valuvaigistitest, kartes uuesti sõltuvuse küüsi sattuda.
U2 kutsus Cashi 1992. aastal esinema albumile "Zooropa". Järgmisel aastal andis produtsent Rich Rubin välja albumi "American Recordings", millel olid Cashi tõlgendused nii erisuguste muusikaloojate sulest nagu heavy metal'i maniakk Glenn Danzig ja boheemlik ikoonilõhkuja Tom Waits. Cashi karjäär sai uue hoo sisse tänu lepingule American Recordingsiga, kellega koostöös ilmus mitu albumit, mis äratasid tähelepanu ka noorte hulgas, kes Johnny Cashi varasemast ei mäletanudki. Selle müügiedu viis albumiteni, millel Cash esitas oma töötlusi U2, Depeche Mode'i, Soundgardeni, Tom Petty, Nick Cave'i lugudest. Nagu ta ise ütles: "Ma ei tantsi, ei räägi anekdoote ega kanna liiga kitsaid pükse nagu enamik meelelahutajaid, aga ma tean peast ligikaudu tuhandet laulu."
June Carter Cash suri 15. mail 2003 73-aastaselt südameoperatsiooniga kaasnenud tüsistuste tõttu.
Johnny Cash suri suhkurtõve tüsistuste tagajärjel vaid mõni kuu hiljem, 12. septembril 2003 71-aastaselt. Mõlemad on maetud oma kodu lähedale Hendersonville Memory Gardensisse.
Kokku kirjutas Johnny Cash üle tuhande laulu ning andis välja kümneid albumeid. Oma ligi 50-aastase karjääri jooksul müüs ta üle 90 miljoni albumi.
Nimetus "dalai-laama" võeti kasutusele aastal 1578.
Tiibeti budismis peetakse dalai-laamat kaastundejumala (bodhisattva) Avalokitešvara (tiibeti keelesChenrezig) ümbersündivaks kehastuseks. Usutakse, et kui dalai-laama sureb, sünnib ta 45 päeva pärast uuesti. Arvutatakse välja umbkaudne koht ja minnakse otsima. Kolme aasta vanuses tehakse võimalikele dalai-laamadele rida teste, millest enamikus on vaja ära tunda dalai-laamale kuulunud esemeid (eristada neid teiste analoogsete hulgast). Samasugused katsed on kõigi kõrgemate laamade valikul. Mõneaastaselt hakkab dalai-laama saama koolitust, teatavas vanuses otsustatakse tulemuste järgi, kes võimalikest jääb.
Lawrence Bernard "Larry" Singleton (28. juuli 1927 - 28. detsember 2001) oli Ameerika kurjategija, kes oli tuntud noorukieas matkajuhi Mary Vincenti kurikuulsa vägistamise ja moonutamise toimepanemise eest Californias 1978. aastal. Ta vägistas Vincenti ja lõikas käed maha, seejärel lahkus vasakult. et ta suri Californias Del Puerto Canyonis Interstate 5 lähedal asuvas truubis. Vincent suutis end ohutuks tunnistada ja tegutses hiljem vägistaja vastu võtmetunnistajana. Pärast 8-aastase 14-aastase karistuse kandmist vanglast vabastatud mõrvas ta hiljem kolme lapse ema Roxanne Hayes. 19. veebruaril 1997 leidis politsei, et Singleton oli verega kaetud, pärast tema pussitamist tema uues kodus.
Lawrence Bernard Singleton
Sündinud: 28. juuli 1927 Tampa, Florida, USA
Surnud: 28. detsember 2001 (74-aastane) Starke, Florida, USA
Amet: Endine kaupmees, meremees Kriminaalne seisund: Surnud Süüdimõistvad otsused: Mõrvad (Florida), vägistamine, inimrööv, kaos, mõrvakatse, seksuaalkuriteod, vargus (California) Kriminaalkaristus: 14 aastat, 8 aastat reaalselt (California), surmanuhtlus (Florida)
Elulugu Singleton sündis Floridas Tampas. Ta töötas meremehena. Esimene süüdimõistmine 29. septembril 1978 korjas Singleton Las Vegasest 15-aastase Mary Vincenti, kui ta matkas Californias Berkeley linnas. Ta koputas teda teadvuseta kelguga, veetis terve öö teda vägistades ja piinas teda, lõigates mõlemad käsivarred luukesega. Singleton arvas, et ta on surnud või peaaegu surnud, ja ta viskas ta 30-jalasest kaljust Interstate 5-le Californias Del Puerto Canyoni lähedal, jättes ta alasti ja veritsedes. Ta leevendas käsivarreverejooksu, muhutades need muda, ja muda surus verejooksu, samal ajal kui ta suutis end kaljult tagasi üles tõmmata. Ta kõndis alasti, verega kaetud ja käsivarreta kolm miili, enne kui ta leidis ja hoiatas mööduvat paari, kes viis ta haiglasse. Singletoni arreteerimise ajaks kandis Vincent proteesivarsi. Kuus kuud pärast rünnakut kohtus Vincent Singletoniga kohtuprotsessil, kus tema ütlused aitasid teda süüdi mõista. Singletonile määrati 14-aastane vanglakaristus, mis oli sel ajal Californias seaduse kohaselt maksimaalne. Eesistuja kohtunik märkis: "Kui mul oleks võimu, saadaksin ta vanglasse kogu oma loomuliku elu." Kui Vincent võitis 2,56 miljoni dollari suuruse tsiviilotsuse Singletoni vastu, ei suutnud ta seda sisse nõuda, kui Singleton paljastas, et ta on töötu, kehva tervisega ja sääste vaid 200 dollarit.
Koos kuriteo eriti õudsete ja kohutavate aspektidega muutus juhtum veelgi kurikuulsamaks pärast seda, kui Singletonile määrati vaid kaheksa-aastane vanglakaristus. Ta suutis oma aega vähendada hea käitumise ja vangla klassiruumis õpetaja assistendina töötamise kaudu. Singletonit arreteeriti Californias Contra Costa maakonnas, kuid ükski linn ei nõustunud tema kohalolekuga, mistõttu pidi ta San Quentini kaldal elama treileris, kuni tema tingimisi aasta hiljem lõppes.
Timei sõnul "" kui võimud üritasid teda ühte Bay Area linna teise elama asuda, viisid vihased rahvamassid ja Tampa "Guardian Angeli" peatükk proteste, karjusid, valisid ja lõpuks võitsid. Rodeos, San Franciscost umbes 25 miili kirdes, oli umbes 500 kohaliku meeleavaldaja rahvamass püsti ja sundisid ohvitsere viima teda hotellitoast relvastatud valve alla. Ametivõimud üritasid teda Concordi raekoja juurest üle tänava majutada, kuid see oli meeleavaldustega rahul ja ka ebaõnnestunud. Ta eemaldati ühest Contra Costa maakonna korterist kuulikindlas vestiga pärast seda, kui 400 elanikku ümbritsesid hoonet, et protesteerida otsuse pärast teda jäädavalt sinna paigutada. Kuberner George Deukmejian käskis Singletoni paigutada tema üheaastase tingimisi kehtivuse ajaks San Quentini territooriumil järelkärusse.
Selle lause peale avaldatud pahameel tõi kaasa Mary Vincenti toetatud õigusaktid, mis takistavad piinamisega kuriteo toime pannud kurjategijate ennetähtaegset vabastamist: 1987. aastal viis Singletoni tingimisi vangistus California "Singletoni seaduseelnõusse", mis kannab 25 - eluaegne lause. (Äke, 1998). Õigussüsteemi leebus šokeeris ja pahandas paljusid. Üks ajakirjanik, kes teda intervjueeris, märkis: "Mind üllatas siiski see, et ta karistust ei saanud. See oli see, et Larry Singleton oli oma kuritegusid mõelnud nii täielikult, et need ei õigustanud üldse karistamist." Vahetult enne Singletoni tingimisi tingimuste lõppemist ütles Singletoni kohtuprotsessis Stanislausi maakonna prokurör Donald Stahl: "Arvan, et kui nüüd midagi on, on tal hullem. Ta pole vastutust võtnud. Ta elab veidral fantaasiamaal ja omandab end iga päev." ei aktsepteeri oma süüd ega otsusta kunagi seda enam teha. "
Kolige Floridasse
Pärast vabastamist naasis Singleton kodumaale Floridasse. 1990. aastal mõisteti ta kaks korda varguses süüdi. 1990. aasta kevadel kandis ta 60-päevast karistust 10-dollarise ühekordse fotokaamera varastamise eest ja talvel sai 3-dollarise mütsi varastamise eest kaheaastase vanglakaristuse. Enne viimase kuriteo eest karistamist kirjeldas ta end kohtunikule kui "segaduses, mudapäine vanamees".
1997. aasta kevadel helistas naaber politseile, et teatada Singletonist Floridas Sulphur Springsi kodus kallale tunginud naisele. Kui politsei reageeris, leidsid nad Roxanne Hayesi surnukeha; teda oli mitu korda ülakehasse torgitud. Hayes oli seksitöötaja ja kolme lapse ema.
Mary Vincent reisis Californias Tampasse, et esineda Singletoni süüdimõistmisel. Tunnistamise ajal kirjeldas ta Singletoni rünnakut ja teemaksu, mille katseprojekt talle oli võtnud. Kohtunik mõistis Singletoni surma. Singleton suri 2001. aastal vähki Põhja-Florida vastuvõtukeskuse vanglahaiglas Floridas Starke'is.
Morbidology Podcast Morbidology on iganädalane tõeline kuritegevuse podcast loodud ja võõrustas Emily G. Thompson. Kasutades uurimisuuringuid koos esmase audio, Morbidology võtab põhjalikult pilk tõsi kuritegevuse juhtudel üle kogu maailma. 29. septembril 1978 Berkeleys. 15-aastane Mary Vincent oli paljulubav tantsija. Olles töötanud ees laval Lido de Paris Las Vegas, samuti Austraalias ja Hawaii, tema tulevik oli kindlasti otsin helge. Sel saatuslikul pärastlõunal otsustas Mary, et põgeneb kodust ära. Tema vanemad olid läbimas lahutust ja ta vajas natuke aega üksi. Los Angeles oli sihtkoht, ta otsustas. Kui ta suunas oma pöidla häguste California päikese poole, siis sinine kaubik seiskus tema kõrval. Rooli taga oli endine kaupmees meremees, Lawrence Singleton, suhteliselt pahaaimamatu otsin mees vanaisa funktsioone. Singleton pakkus, et juhib Mary kiirteele 5, millega ta kergesti vastu võttis. Kui nad lähenesid Kiirteele 5, jätkas Singleton sõitmist. Kui Maarja mõistis, et ta oli läbinud väljalülitumise, haaras ta terava lt ülevaatajapulga, mis istus kõrval kõrval reisija iste ja nõudis ta omakorda auto ümber. Singleton ütles Maryle, et see oli aus viga ja keeras auto ümber pea baxk suunas Interstate 5.
Paar miili mööda teed, Singleton tõmbas auto küljel tee ja ütles Mary ta vaja kasutada urineerida ja et ta ei saa oodata lähima bensiinijaama. Mary otsustas autost välja tulla värske õhu pärast. Kui ta oma pitsi kinni sidus, hiilis Singleton tagant üles ja murdis talle haamriga pea. Pärast jõhkralt vägistamine ja sodomising teismeline, Singleton katkestas mõlemad käed kirves. Seejärel viskas ta alla 30 jala kulvert Del Puerto Canyon Stanislaus County ja jättis ta surnud. Kui Singleton jalga lasi, uskus ta, et tappis Mary ja et keegi ei suuda teda kunagi leida. Ta eksis. Järgmisel hommikul, kaks naist sattus jultunud silmist: Mary Vincent oli komistuskivi mööda teed, alasti, kellel, mis jäi tema moonutatud käed üles õhku. "Ta hoidis oma käsi üleval, et lihased ja veri ei kukuks välja," lugege kohtudokumente. Ta viidi haiglasse, kus ta suutis esitada Singletoni üksikasjaliku kirjelduse. Komposiitvisand oli nii realistlik, et Singletoni naaber tundis ta ära ja kutsus kohe politsei.
Mary Vincent ja Lawrence Singleton Singletoni kohtuprotsessi ajal.
Tol ajal naeruväärselt leebete seaduste kohaselt mõisteti Singletonile vaid 14 aastat vangistust, mis oli maksimaalne lubatud karistus. Pärast seda, kui Singleton oli sellest karistusest vaid kaheksa aastat ja neli kuud kandnud, vabastati Singleton "hea käitumise" eest. 2 Vahetult enne tema vabastamist, tema psühhiaatriline hindamine lugeda: "Kuna ta on nii väljaspool ühendust oma vaenulikkus ja viha, ta jääb kõrgendatud oht teiste ohutust nii vanglas kui ka väljaspool vanglat." Lisaks, kui vangistatud Singleton oli kirjutanud mitu kirja Vincent advokaat, kus ta ähvardas teda. Pärast tingimisi vabastamist, Vincent oli hirmul, et ta tuleb tagasi lõpetada, mida ta alustas. Kuni Mary ellu jäi, ei tundnud ta end ellujääjana. Pärast rünnakut langes ta sügavasse depressiooni. Tal olid lootused ja unistused saada tantsijaks, kuid tema taastav operatsioon muutis ta enam kunagi tantsima võimetuks. Ta veetis palju aastaid värisedes selle pärastlõuna mõte. Ta kannatas järeleandmatute luupainajate all ja triivis ühest kohast paika. Ta ei suutnud leida tööd ja ei suutnud isegi endale lubada oma proteesimise käed fikseeritud; ta esitas pankrotiavalduse. "Ma ei ole kunagi naeratanud üks 21 aastat," Mary ütles 1999. Nüüdseks oli Mary kohtunud mehega nimega Tom ja Duo abiellus. Mary läks on kaks poega ja ta käis Ülikooli Nevada, Las Vegas. Kuigi ta kunagi pidas end ohver, ta sai ellujääja ja ohvri advokaat. Eelnevalt, mõte tema katsumusest traumeeris teda. Aga nüüd, ta oli nüüd valmis rääkima avalikult, et saatuslik pärastlõunal loodab, et see takistab teiste noorte ja mõjutatavad teismelised hääletada.
Kuigi Mary ei suutnud enam tantsida, avastas ta uue talendi: joonistamise. "Ma ei suutnud tõmmata sirgjoont. Isegi valitsejaga keeraksin ma selle kihva. See on midagi, mida ma ärkasin pärast rünnakut, ja minu kunsti oli inspireerinud mind ja andis mulle enesehinnangut," ütles Mary. Mis sai Lawrence Singletonist pärast tema vabastamist? Ta kolis Floridasse pärast seda, kui California kodanikud jagasid oma pisdinti mõtteüle, et ta vabastatakse tagasi nende kogukonda. Tegelikult, arvukad protestid tema tingimisi olid lavastatud üle kogu riigi. "Drop Dead, Larry" ja "Get maniakk välja," lugeda mõned nende bännerid. Paar aastat pärast tema vabastamist, maalikunstnik kutsus politsei pärast tunnistajaks midagi õudne läbi akna kodus ta kõndis mööda Tampa, Florida. Hirmunud helistaja ütles, et ta nägi alasti meest oma kätt ikka ja jälle üle verise naise, kes oli slouched üle tema diivanil. Ta ütles politseile, et kuulis "konte purustamas nagu kanaluud murdumas." Kui politsei saabus, kohtasid neid keegi muu kui Lawrence Singleton. See oli tema kodu ja ta oli üleni verine. On diivan sees elutuba panna elutu keha Roxanne Hayes, 31-aastane seksitöötaja, kes oli korraldanud kuupäeva Singleton; Ta oli nõus maksma talle $20 seksi eest. Singleton oli pussitanud kolmelapselist ema noaga surnuks.
Roxanne Hayes.
Kui uudised mõrvast Maryni jõudsid, teadis ta oma südames, et peab taas Singletonile vastu astuma. Kuigi ta ei olnud kohustatud tunnistama oma kohtuprotsessi, ta tundis, nagu ta pidi. Seekord ta näeks, et õiglus on kätte toimetatud. "Mind vägistati. Mu käed olid otsast lõigatud. Ta kasutas kirvest. Ta jättis mind surema," ütles Maarja uimastatud kohtusaalile, kui ta osutas Singletonile oma proteesikonksuga. Assistant State Jay Pruner ütles, et jõhkrus Singleton rünnak Mary ja vägivaldse mõrva Roxanne on põhjus, et soovitati Singleton mõisteti surma. "20 aastat tagasi sattus Mary Vincent hr Singletoni kaubikusse. Umbes 20 aastat hiljem sattus Roxanne Hayes hr Singletoni kaubikusse. Erinevalt Mary Vincentist ei elanud ta üle kohtumist Lawrence Singletoniga." Maarja tunnistus aitas saata Singletoni surmamõistetute mõistesse, kus ta suri vähki 2001. "Ma tahtsin vaadata tema silmadesse," ütles Mary. "Aga nüüd ma ei saa teada, mida iganes ma otsisin. Mul on tunne, nagu mind peteti jälle."
Singletonist sai kriminaalõigussüsteemi puudujääkide riiklik sümbol. Kui seadused oleksid olnud karmimad poleks Lawrence Singletoni kunagi vabastatud ja Roxanne Hayes oleks veel elus.
Mõned minu mõtted, mis ma sain lugedes Harald Lepiski ja Roland Tokko raamatut „Minu Elu Kutse“.
Raamatust lühidalt:
Enamik raamatust räägib Haraldi Elu kutse leidmise loo. Ta räägib sellest, kuidas ta jõudis esinemiskartusest paljude inimeste ees esinemiseni. Ta on justkui kogemusnõustaja, kelle juttu on lisatud ka mõned õpetused ja tarkused ning elu kutse leidmise poole suunavad tegevused.
Raamatu teine ja lühem osa räägib üldisemalt sellest, kuidas püüelda oma unistuste poole, kuidas leida oma kirg ja oma elu kutse. See on Rolandi elu kutse leidmise õpetus. Mina leian, et see teine osa on elu kutse leidmisel väga hea abivahend ning aitab inimesi rohkem kui esimene osa. Vähemalt minuga on nii. Kuigi teine osa räägib rohkem teoreetiliselt sellest, kuidas elu kutseni jõuda, siis on seal ka praktilisi õpetusi. Seda eriti lõpupoole. Ta räägib näiteks sellest, kuidas hirmudest jagu saada. Selles osas on ka viited Rolandi eelmisele raamatule („12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma“), mis võib arusaamist natukene takistada. Samas on see hea turundusnipp.
Tarkused:
Mõtted, et sa suudad seda (teha) või sa ei suuda seda (teha) - sul on mõlemal juhul õigus.
Proovi ja katseta erinevaid asju, ainult nii saad teada oma elu kutse.
Kaiu raba (mõnikord ka Kolgu raba) on Raplamaal asuv raba, mida laialdaselt seostatakse ufode, erinevate keskonnaanomaaliate ning ka Merivälja objektiga. Populaarseimate legendide kohaselt on tegu ufode maandusmispaigaga ja/või ajaväravaga. Saates "Eesti kummitused" pildistati raba ka lennuki pealt, kust oli näha, et tegu on ufo-kujulise maalapiga.
Seos UFOdega
Kõige rohkem on Kaiu rabast räägitud seoses ufodega. Ufouurija Hans Raudsik kinnitusel on pärimus taldriku- ja sigarikujuliste lendavate objektide kohta Kaiu rabas aastakümneid vana. Konkreetsemad näited erinevatest juhtumites on:
Kunagi vabatahtlikku tuletõrjeseltsi kuulunud Aivar Antohin olla Kaiu rabas näinud maanduvat apelsinikujulist leegitsevat objekti, mis näis justkui tulekahjukuma ning tõi kohale pritsimehed Purila küla elumaja kustutama. Tegelikult ei põlenud midagi. Alates helendava objekti rappa kadumisest pole maandusmipaiga lähedal asuv kasesalu üldse kasvanud, 20 aastane võpsik näeb välja nagu 5-aastane. Praegu räägib Antohin nii: "Rappa minnes on alateadlikult tunda, kuidas keegi jälgib. Kui vaatad suunda, kus silmapaarid peaksid olema, ei liigu seal puuleheke ka." ütles ta. (Õhtuleht, 29.11.2004)
Põline Kuimetsa elanik Helmut Press on raba kohta öelnud:"Üheksakümnendate keskel oli sealkandis ühel mehel suvilakoht. Ühel päeval oli mees kui tinatuhka kadunud. Kui ta paari päeva pärast välja ilmus, ei mäletanud oma kadumisest midagi ega osanud öelda, kus oli. Kaua see mees ei elanud – alla aasta ja vajus manalasse" (Õhtuleht, 29.11.2004)
Igor Volke meenutab järgmist juhtumit: "Kord nägi üks vanainimene ja laps, kuigi eri aegadel, raba lähedal põllu kohal imelikku kuju – hästi pruuni nahaga mees, punased trussikud jalas, liikus imelikul kombel kartulivagude kohal. Vanainimesel jäi esmalt mulje, et tüüp sõidab rattaga, aga siis mõtles, et kartulimaal ju nagu ei saa. Laps nägi sama olendit hiljem, samuti rattasõidu liigutustega helitult edenemas". (Õhtuleht, 29.11.2004)
Veel meenutab Volke lugu, mille korraldas üks kohalik jahimees. Mees pannud rabast mööduvale teele üles lõksu – üle tee ulatuva traadi. "Kui loom oleks traati jooksnud, teinuks teeveerde posti külge paigaldatud fotoaparaat jooksjast kohe foto. Pilti see aparaat ka tegi, aga objektiivi ette oli jäänud hoopis kummaline küürus kepiga longanud vanamees. Pigem muinasjututegelane kui reaalne inimene. Kuigi fotot uurisid paljud kohalikud, ei tundunud ükski neist pildile jäänut ära" (Õhtuleht, 29.11.2004)
Saates "Eesti kummitused" rääkis oma kogemusest naine, kelle tuppa tekkis öösel valgus. Üles ärgates olid tal silmad punased ning kätel kriimud, mis näitasid, et tegemist polnud unenäoga.
Juhtumid ajaga
Igor Volke meelest võib Kaiu raba puhul tegemist olla nn. aegruumi portaaliga, kus inimene võib vabalt ajataju kaotada ja eksida. "Eesti kummituste" saates toodi välja juhtum, et keegi võib minna 15 minutiks metsa ning tagasi tulla 3 tunni pärast. Aegruumi portaalile olevat ka omane kummaliste objektide ilmumine ja kadumine, aegruumi nihetest võivad tekkida kas hirmud või eufooria, kummitada võib ka vererõhu tõus ja arütmia.
Seotus Merivälja objektiga
Kaheksakümnendatel Tallinnas Merivälja väidetavat kosmosemajakat uurinud Aleksander Dedejev, kaitseministeeriumi ühe allasutuse teadustöötaja, uskus, et Merivälja objekt kuulub tunduvalt võimsamale maavälisele kooslusele, mis asuvat Kaiu rabas. Seal olla juba üle saja aasta koht, kust väidetavalt startivat taldrikud. Kaiu objekt pidi olema suur, umbes 70 kilomeetrit. Ja maavälised jõud olevat seal ja kasutavat raba oma objektide stardiplatsina. Hõbekuuse tee maapõu võib peita endas aga lausa kaht objekti. Suurem olla elliptiline, 17x22 meetrit, väiksem umbes 2x4meetrine pommikujuline objekt. Viimane võib olla ufotaoline objekt, mis suudab kiiresti liikuda igasuguses keskkonnas. See võib olla näiteks signaalgeneraator. Kui maailmaruumis liiguvad ringi tipptehnoloogilised asjad, siis tekib küsimus, kuidas neid navigeerida. Selleks tulebki paigaldada navigatsioonimärgised, nagu need on Hõbekuuse teel.
Igor Volke meenutab: "1980-ndate aastate keskel õnnestus mul NSVL Kaitseministeeriumi uurimisgrupiga käia Kaiu rabas. Nad tulid küll uurima Merivälja objekti, aga soovisid käia ära ka Kaiu rabas. Kolmveerand tundi olin ma koos nende ning nende väga veidra aparatuuri ja mõõteriistadega Kaiu rabas. Täpsemate tulemustega kohalikke ei tutvustatud, kuid seda nad ütlesid, et siin on nende baas." Täpsustavale küsimusele, et kas rootslaste või jänkide baas, kordus vastus, et "nende". "Ja kogu lugu."
