Amelia Earhart

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mine otsikasti

Amelia Earhart
Sünninimi	Amelia Mary Earhart
Sündinud	24. juuli 1897 Atchison, Kansas, Ameerika Ühendriigid
Surnud	teadmata
Rahvus	ameeriklane

Amelia Mary Earhart (sündinud 24. juulil 1897; jäi kadunuks 2. juulil 1937) oli USA lennunduspioneere ja naisõiguste kaitsja.

Ta oli esimene naine, kes pälvis lennuväe teeneteristi (Distinguished Flying Cross) selle eest, et lendas 21. juulil (lend algas 20. juulil) 1932 esimese naisena üle Atlandi ookeani. Ta tegi muidki lennurekordeid ning kirjutas oma lennukogemustest raamatuid. Ta oli naispilootide organisatsiooni Ninety-Nines ('üheksakümne üheksandad') esimene president.

Earhart jäi ümbermaailmareisil 1937. aastal kadunuks keset Vaikset ookeani.

• 
  
  

Elulugu

Amelia Mary Earhart sündis USA Kansase osariigis Atchisonis. Kooliajal huvitus ta traditsioonilistest meestealadest, nagu juura, filmide tegemine, reklaamindus ja igasugused masinad. Esimese maailmasõja ajal asus tööle vabatahtliku meditsiiniõena Torontos. Õppis aasta Columbia ülikoolis peamiselt meditsiini.

1920. aasta detsembris võeti ta Californias kaasa 10-minutisele lennule. See sai tema elus otsustavaks pöördepunktiks. Juba jaanuaris 1921 hakkas ta õppima lenduriks. Oma esimese n-ö pärislennu tegi ta 1927. aastal. Ta tegutses Kinneri lennufirma müügiagendina Bostoni piirkonnas ja propageeris lendamist ajaleheartikleis. 1928. aastal võeti ta kaasa üle Atlandi lennule Newfoundlandilt Walesi. Samal aastal alustas ta pikemaid soololende, ületas esimese naispiloodina Põhja-Ameerika kontinendi idast läände ja tagasi.

1930. aastal sai temast USA Lennuspordiföderatsiooni ametnik, ta propageeris naislendurite jaoks eraldi rekordite arvestamist. Sel perioodil liitus ta naislendurite organisatsiooniga Ninety-Nines ja sai 1930. aastal selle presidendiks.

1931. aastal püstitas Earhart laenatud autožiirol naiste kõrguslennu maailmarekordi 6150 m (18 451 jalga) gürokopterite klassis. 1932. aastal lendas Earhart üksinda üle Atlandi. Lendu alustas ta 20. mail 1932 Newfoundlandilt ning ta tahtis lennata Pariisi nagu Charles Lindbergh viis aastat varem oma soololennul. Ligi 15 tundi kestnud lend lõppes siiski Põhja-Iirimaal karjamaal. Mõningaste vahedega järgnesid uued pikad soololennud: jaanuaris 1935 Hawaii saarelt Californiasse, Los Angelesest Méxicosse ja Méxicost New Yorki. Aastail 1930–1935 püstitas Earhart seitse naiste kiirus- ja kauglennu maailmarekordit.

Ümbermaailmalend

Kolmekümnendate keskel hakkas Earhart valmistuma ümbermaailmalennuks võimalikult ekvaatori lähedal. Selleks lennuks kohandati spetsiaalselt lennuk Lockheed Electra 10E, mille salongi paigutati täiendavad kütusepaagid. Kava oli lennata idast läände. Navigaatoriks pidi lennu alguses olema Harry Manning ning lennul Hawailt Howlandi saareni teiseks navigaatoriks suurte kogemustega Fred Noonan. Teekonna esimene etapp Oaklandist Honolulusse lennati 17. märtsil 1937. Lennuk vajas pärast seda tehniliste probleemide tõttu hooldust ning seetõttu suunduti Pearl Harbori. Sealt kolm päeva hiljem lendu alustades purunes lennurajal lennuki parempoolne telik ja selle rattarehv. Lennuk sai tõsiseid kahjustusi ja viidi laevaga tehasesse remonti.

Teine katse alustada lennuretke, tehti läänest itta, sest valdavate tuulte suund oli muutunud. Alles pärast ülelendu Oakland-Miami kuulutas Earhart, et alustab ümbermaailmalendu. Seekord oli lennuretkel kaasas ainult üks navigaator Fred Noonan. Miamist väljuti 1. juunil 1937. Rohkete vahemaandumistega lend Miamist Lõuna-Ameerika kirderanniku, Kesk-Aafrika, India, Indoneesia ja Austraalia kaudu Laeni Uus-Guineas kestis 29. juunini. Seniks oli lennatud 35 000 kilomeetrit. 2. juulil 1937 startisid Earhart ja Noonan Laest, et suunduda 4113 km kaugusel olevale Howlandi saarele. Nende lennuki viimane asukohateade tuli Nukumanu saarte lähedalt kui Howlandini oli jäänud lennata veel 2800 km. Nende lennukit oodati Howlandil ning oldi ka raadiosides, aga lennukile äsja monteeritud uue raadionavigatsiooniseadme abil ei suutnud Earhart ja Noonan määrata vajalikku lennusuunda ning nad alustasid Howlandi lähistel saare otsinguid põhja-lõuna suunas edasi-tagasi lennates. Nad võisid olla Howlandist kümmekonna kilomeetri kaugusel, kuid saar jäi siiski leidmata, pärast seda polnud neid eetris enam kuulda.

Kadunud lennuki ja inimeste otsinguid alustati rannavalvelaevaga, varsti liitusid otsingutega lähedalolevad mereväe laevad. Otsingud kestsid 19. juulini 1937, aga mingeid märke kadunud lennukist ega inimestest ei leitud. Otsinguid jätkas varsti Amelia Earharti abikaasa. 5. jaanuaril 1939 kuulutati Earhart surnuks. Tulutuks on jäänud ka kõik hilisemad otsingud. 1991. aastal leiti Nikumaroro atollilt lennuki alumiiniumpaneel, mis arvatakse pärinevat Earharti lennukilt. Kadunud Earharti lennuki otsingute jätkamisest Howlandi ja Nikumaroro lähistel pole loobutud senini.

Earharti ümbermaailmalendu kordasid samasugusel lennukil 1967. aastal Ann Dearing Holtgren Pellegreno koos kolme kaaslasega ning 1997. aastal Linda Finch.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Charles Manson

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Manson 2017. aastal

Manson 1968. aastal

Charles Milles Manson (sünninimi Charles Milles Maddox; 12. november 1934 Cincinnati, Ohio – 19. november 2017 Bakersfield, California) oli USA kurjategija, kes mõisteti 1971. aastal surma ja 1972. aastal eluks ajaks vangi Sharon Tate'i mõrva organiseerimise eest. Tema armuandmispalve lükati 12 korda tagasi. Viimasel korral lükati tema ennetähtaegselt vanglast vabastamise taotlus tagasi 11. aprillil 2012.

Mansoni ema oli tema sündimise ajal 16-aastane vaene ja vallaline Kathleen Maddox (1918–1973). Tema isa kohta puudusid andmed, arvati, et selleks oli mustanahaline armeekolonel Walker Scott (1910–1954). Varsti pärast poja sündi abiellus ema William Mansoniga, kes poisi lapsendas.

Kathleen oli alkohoolik. Ta olevat isegi kord müünud Charlesi õlle eest ühele lastetule kelnerile, kelle käest Charlesi onu Luther ta mõni päev hiljem tagasi võttis. 1939 mõisteti tema ema ja onu Luther süüdi röövis Charlestonis Lääne-Virginia osariigis. Luther suri 1949. aastal vanglas. Kuni ema vabanemiseni 1942. aastal elas Charles tema sugulaste juures McMechenis. Seejärel võttis ema Charlesi tagasi ning nad elasid odavates hotellitubades.

1947 proovis ema anda Mansoni kasuperesse, aga ei leidnud ühtki. Poiss elas Indianas internaatkoolis, põgenes sealt ja läks ema juurde, kes teda aga tagasi ei tahtnud. Charles ei läinud ka enam kooli tagasi, vaid hakkas elama tänaval, elatades end vargustest.

Jaanuaris 1955 abiellus ta 17-aastase Rosalie Jean Willisega, kes järgmise aasta jaanuaris sünnitas poja, Charles Manson juuniori, kes 1993. aastal end tappis. Poisi isa oli sel ajal vahistatud autovarguse pärast. Varsti pärast poja sündi lahkus Rosalie linnast oma poja ja ühe veoautojuhiga.

Manson oli vangis autovarguste, võltsimise, krediitkaardipettuste ja kupeldamise eest. 1960 sünnitas üks naine, keda Manson oli kupeldanud, talle teise poja Charles Luther Mansoni. 1968. aastaks oli ta juba pool elu (17 aastat) vanglas istunud. Sealjuures oli ta 1967 palunud vangla juhtkonnalt end mitte vabastada. Vangla juhtkonnad, kes pidid vange aeg-ajalt iseloomustama, andsid Mansonile harilikult väga halva iseloomustuse, pidades teda võimetuks vabaduses hakkama saama.

Manson õppis vanglas kitarrimängu 1930-ndate pangaröövlilt ja hakkas pärast vabanemist tegelema muusikaga. Edu teda küll ei saatnud, ent ta andis välja mitu albumit ja tema kirjutatud laule on kaverdanud teised muusikud.

1960-ndate lõpul sai ta San Franciscos ja Los Angeleses tegutseva Perekonna-nimelise rühmituse (Family) liidriks, kuhu kuulus sadakond inimest. Ise pidas ta ennast jumalaks ja kasutas oma esimese naise perekonnanime järgi nime Charles Willis Manson, mida sai tõlgendada sõnadena Charles' will is mans's son.

Manson kavandas hulga jõhkraid kuritegusid. Nende põhjused ei ole täpselt teada. Ise on ta alati eitanud oma süüd kõigis kuritegudes. Teda on seostatud 35 mõrvaga, millest enamik ei ole kohtusse läinud vähese tõestusmaterjali pärast või sellepärast, et kurjategijad juba olid vangis. Enamik mõrvu pandi toime 1969 (tuntuim ohver oli näitlejanna Sharon Tate) ja samal aastal vahistati hulk Perekonna liikmeid. 5 nendest tunnistati 25. jaanuaril 1971 süüdi ja 27. märtsil mõisteti surma. Surmanuhtlus muudeti 1972 eluaegseks vanglakaristuseks, kui Californias surmanuhtlus keelustati.

Perekonna vabadusse jäänud liikmed jätkasid mõrvade sooritamist. 13. novembril 1972 mõisteti 5 neist süüdi abielupaari mõrvamise eest.

Mansoni nimi on Ameerika popkultuuris kurjuse võrdkujuks. Ta sai aastas 60 000 kirja, paljud neist oma austajatelt.

Marilyn Manson võttis oma esinejanime Mansoni perekonnanime järgi. 

Charles Manson tegi ka muusikat. 

Charles Mansoni muusika:

Antiikolümpiamängud

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Antiikolümpiamängud ehk olümpiamängud olid Vana-Kreeka religioossed pidustused Olümpias hiljemalt 776. aastast eKr kuni 393. aastani pKr, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Mänge peeti Zeusi auks. Nendest inspireerituna on hakatud pidama kaasaegseid olümpiamänge.

Olümpiamängud toimusid Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Mängud said nime toimumispaiga järgi.

Koos Eleusia müsteeriumidega olid olümpiamängud Vana-Kreeka tähtsaimad rituaalid. Nad olid tähtsaimad panhelleni mängudest (ülekreekalistest mängudest).

Päritolu

Tänaseni pole päris täpselt teada, millal Olümpias esimesed spordivõistlused toimusid. Igal juhul on teada, et olümpiamängude üle hakati arvet pidama aastast 776 eKr. Sellest aastast algas ka Vana-Kreeka ajaarvamine olümpiaadides – nelja-aastastes tsüklites olümpiamängude vahel.

Müüdid olümpiamängude päritolu kohta

Ühe müüdi kohaselt oli mängude alusepanijaks Idaiose Herakles oma vendadega. Kuni täisikka jõudmiseni teenisid vennad truult peajumal Zeusi, siis aga lahkusid Kreeta saarelt, kus nad seni olid elanud, ja asusid elama Olümpiasse, kus nad oma tubli töö tähistamiseks korraldasid iga nelja aasta tagant võidujookse.

Teine lugu jutustab, et olümpiamängude rajaja olnud teine Herakles – pooljumal, Zeusi ja Alkmene poeg, kes korraldanud Olümpias jooksuvõistlused, millega ta tähistas oma võitu kuningas Augeiase üle. Ta võitis need võistlused ning määras need siis iga nelja aasta tagant korduma.

Kolmanda versiooni järgi asutas olümpiamängud Zeus pärast võitu titaan Kronose üle.

Veel ühe versiooni järgi rajas olümpiamängud Olümpia kuningas Pelops, kellelt on saanud nime Peloponnesos. Kuningas Oinomaos kutsus oma tütre Hippodameia kosilased välja võiduajamisele, tingimusel, et kaotaja tapetakse. Kolmeteistkümnes kosilane Pelops kutsus appi oma vana soosija Poseidoni, kes andis talle jumalikud hobused ja kaariku. Pelops andis altkäemaksu Oinomaose kaarikujuhile Myrtilosele, kes korraldas Oinomaose surmasaamise. Pelops abiellus printsessiga, kuid enne mõrvas ta Myrtilose, kelle needus tõi hiljem kaasa Atreuse dünastia languse ja Oidipuse kannatused. Zeusi templi viilul Olümpias on kujutatud kaarikute võiduajamine, millel Pelops Oinomaost pettusega võitis. Pelops olevat mängud rajanud selleks, et puhastuda veresüüst kuninga surmas.

Ajalugu

Uuemate uurimuste põhjal arvatakse, et olümpiamängud on välja kasvanud religioossetest pidustustest Zeusi ema Rhea auks. Olümpias oli Rhea altar. Tõenäoliselt said mängud alguse 2. aastatuhandel eKr.

Pärimuse järgi korraldati mänge alates 776. aastast eKr. See algusaeg rekonstrueeriti 4. sajandil eKr. Algul võisteldi ainult staadionijooksus (192,27 m). Võitja tohtis süüdata tule Zeusi templi altaril. Mängud toimusid iga nelja aasta tagant. Mängudevahelisi perioode hüüti olümpiaadideks. Olümpiaadidel põhines kogu vanakreeka ajaarvamine.

8. sajandil eKr korraldasid Elise kuningas Iphitos, Pisa kuningas Kleistenes ja Sparta kuningas Lykurgos mängud ümber. Nad tagasid püha relvarahu, mis mängude ajal valitses (ekeheiria). Olümpia pühamutesse ei tohtinud relvaga siseneda. Tollest ajast peale toimusid mängud iga nelja aasta tagant.

Müüdi järgi olevat Iphitos Delfi oraakli püütialt nõu küsinud, kuidas oma rahvast sõjast säästa. Vastuseks soovitati tal korraldada mängud jumalate auks. Iphitose vastane Sparta otsustas siis peatada sõja nende mängude auks, mida jumalate elupaiga Olümpose järgi hakati nimetama olümpiamängudeks.

Aja jooksul sai olümpiamängudest ülekreekaline spordi- ja kultuurisündmus. Seal võistlesid atleedid kogu kreekakeelsest maailmast. Hiljem hakkasid mängudel osalema ka roomlased.

Aja jooksul hakkas mängude religioosse poole osatähtsus kahanema ning sportliku poole tähtsus kasvas, kuni mängud muutusidki pelgalt spordivõistlusteks, mille ilus traditsiooniline osa oli peajumal Zeusi ülistamine.

Esimesed olümpiamängud

Esimestel olümpiamängudel oli kavas üks spordiala – staadionijooks (distantsi pikkus 1 staadion – 192,27 m), kuid aja jooksul lisandus muidki alasid. Esimeseks olümpiavõitjaks tuli Elisest pärit kokk Koroibos.

Olümpiamängude kava

Antiikolümpiamängude õitsenguajal nägi korraldus ette, et avapäeval võistlusi ei toimunud: peeti vaid pidulikke rituaale ja ohvritalitusi.

Teisel päeval toimusid võistlused noortele, kes proovisid jõudu kiirjooksus, maadluses, pentatlonis, rusikavõitluses ja pankraationis (segu rusikavõitlusest ja maadlusest).

Kolmandal päeval heitlesid mehed jooksualadel, kusjuures alustati pikamaajooksu dolichos'ega (7–24 staadioni), seejärel peeti staadionijooks ning lõpuks kahe staadioni pikkune jooks diaulos (384,54 m).

Neljandal päeval võistlesid mehed hobuste võiduajamises, pentatlonis ehk viievõistluses (staadionijooks, kettaheide, kaugushüpe, odavise ja maadlus) ja relvisjooksus ehk kilbijooksus.

Viiendal päeval toimus lõputseremoonia koos autasustamise ning pidusöögiga.

Mängudeks valmistumine

30 päeva enne mängude algust saabusid sportlased kohale, et publiku silme all ühiselt treenida. Kohtunikud otsustasid, kes on võistlemiseks kõlbulikud. See piiras võistlejate arvu. Jooksuvõistlustel olid ka eeljooksud, võib-olla ka vahejooksud.

Võistlejad

Olümpiamängudel tohtisid võistelda täisvabad kreeka keelt kõnelevad mehed, kellel ei lasunud veresüüd.

Algul olid võistlejateks põhiliselt ülikud, sest ainult nendel oli piisavalt aega, et treenida. Hiljem hakkasid mõned linnad lihtrahva seast pärit andekaid sportlasi toetama. Lõpuks olid praktiliselt kõik võistlejad elukutselised sportlased. Kuigi olümpiavõitjaid autasustati ainult pärjaga, oli neil hiljem teistel võistlustel võimalik raha teenida. Amatöörsportlase mõistet ei tuntud.

On teada vähemalt üks juhtum, kus kuulus sportlane pidi stardiraha maksma. Rusikavõitleja Theogenes oli 22 aastat elukutseline sportlane, saavutas 1300 võitu, nendest 24 pärjamängudel, ja rändas pidevalt ühest kohast teise. Kord määrati talle olümpiamängudel passiivsuse eest rahatrahv, mis võrdus päevilise perekonna 33 aasta sissetulekuga.

Võistlused toimusid kahes kategoorias: meeste ja poiste seas. Ka hobused jaotati täiskasvanud loomadeks ja varssadeks. Vanusepiir ei ole teada. Kohtunikud otsustasid, kes millisesse kategooriasse kuulub. Tuli ette, et poiste olümpiavõitja järgmistel võistlustel varsti pärast olümpiamänge võitis meeste olümpiavõitjat.

Olümpiavõitjad

1169 aasta jooksul 293 korral toimuda jõudnud olümpiamängud andsid maailmale 4237 olümpiavõitjat, kellest on tänini teada ligikaudu tuhande atleedi nimi ja päritolu. Olümpiavõitjate nimekirjas on teada ka Rooma keisreid.

Olümpiavõitjad olid austatud kangelased, kes tegid oma kodukoha kuulsaks.

Korraldajad

Mängude sõjalised kaitsjad olid spartalased, korraldajad aga elislased.

Pealtvaatajad

Pealtvaatajad võisid olla ainult täisvabad mehed ja vallalised naised. Miks abielus naised pealt vaadata ei tohtinud, see pole teada. Naised, kes selle reegli vastu eksisid, oli ette nähtud visata läheduses asuvast künkast alla, mis tähendas kindlat surma. Erand oli Demeteri preestrinna, kes istus hellanodiikide (kohtunike) tribüünil.

Meile on teada ainult üks juhtum, kus selle reegli vastu eksiti. Üks Kallipateira-nimeline naine tahtis kindlasti näha oma poega võistlemas poiste rusikavõistlusel ning riietas end meheks. Kui poiss võitis, reetis ema end oma rõõmukisaga. Talle anti armu.

Olme

Spordiväljakute ümber oli suur tunglemine ja kära. Magati võõrastetubades, millest oli alati puudus, telkides, lehtonnides, ajutiste varikatuste all. Rikkamad külastajad said öömaja aedade ja restoranidega leonidaionis.

Võistluskohtade ümbruses olid saunad, rändkaupmehed, kõrtsid, einelauad ja turg. Zeusile ohverdati 100 härga. Zeus sai küll ainult kintsud, ülejäänud liha jagati pidulistele ning praeti lugematutel tuleasemetel.

Väljakaevamistel on seni leitud käimlaid ainult 60 inimesele, ja needki olid ehitatud alles keisririigi ajal. Ka joogiveega, mida ammutati allikatest, jõgedest ja kaevudest, oli kitsas käes. Joodi seisnud vett või kannatati janu käes. Veejuhe rajati alles 153 pKr.

Hilisperiood

Ajal, mil Kreeka oli osa Rooma impeeriumist, muutusid olümpiamängud rikaste roomlaste üheks meelis-turismiobjektiks: olümpiavõistluste külastamine ja ka nendel osalemine muutus kõrgklassile lausa auasjaks.

Antiikolümpiamängude toimumise lõpetas ristiusu saamine Rooma impeeriumi ametlikuks usuks. See tõi kaasa niinimetatud paganlike pidustuste (sealhulgas ka olümpiamängude) keelustamise aastal 394 pKr.

Kronoloogia

• 776 eKr Esimesed usaldatavad teated olümpiamängudest ja olümpiavõitjatest.
• 753 eKr Messeenlane Diakles sai esimese olümpiavõitjana autasuks sümboolse oliivioksa. Oksad pidi olema kuldnoaga lõiganud sünnipäraselt puhas helleni soost 12-aastane poisike, kelle vanemad on elus.
• 748 eKr Järjekorras kaheksandad mängud (ka hiljem peetud 34. ja 104. olümpiamängud) tunnistati antimängudeks. Mängude korraldamise õiguse kuulus Elisele, kuid nendel aastatel oli Olümpia Pisa ja tema liitlaste valduses.
• 724 eKr Mängude kavva lisandus teine võistlusala – kahe staadioni pikkune diaulos (384,54 m).
• 720 eKr Kavva võeti pikamaajooks dolichos (7–24 staadioni).
• 708 eKr Võistluskavva lisandusid maadlus ja pentatlon (kaugushüpe, odavise, staadionijooks, kettaheide, maadlus).
• 688 eKr Olümpiamängude kavva võeti rusikavõitlus.
• 680 eKr 24. olümpiamängude kavas olid esmakordselt võiduajamised neljahoburakendiga kaarikutel. Neid peeti Pelopsi auks.
• 676 eKr Olümpiamängud omandasid ülekreekalise (panhellenilise) tähtsuse.
• 650 eKr Alustati Olümpia vanima ehitise, Hera templi (Heraion) rajamist.
• 648 eKr 33. mängude kavva lisati pankraation, mis ühendas rusikavõitluse ja maadluse. Võisteldi seni, kuni üks vastastest andis alla või muutus võitlusvõimetuks.
• 632 eKr Võistlusi hakati korraldama ka noortele (kuni 20-aastastele). Esialgu võistlesid noored ainult jooksus ja maadluses.
• 544 eKr Praxidamos sai esimese olümpiavõitjana õiguse püstitada endale ausammas Altise alale. Võistlusprogrammi laiendati kilbijooksuga ehk relvisjooksuga; võistlusdistantsiks oli diaulos (384,54 m). Võistleja pidi stardijoonele ilmuma täisvarustuses (kiiver, pantser, oda ja kilp), kuid jooksu ajal võis kõik esemed peale kilbi ära visata.
• umbes 500 eKr Valmis olümpiaparlamendi istungihoone (Buleuteerioni) esimene osa.
• 470 eKr Algasid arhitekt Liboni plaanide järgi rajatava Zeusi templi (64,2×27,66×20,25) ehitustööd.
• 457 eKr Zeusi tempel sai valmis.
• 450 eKr Valmis Buleuteerioni teine osa.
• 444 eKr Korraldati esimene olümpiamängude kunstikonkurss. Ühe auhindadest võitis Kreeka ajaloo isa Herodotos, kes esitas katkendi oma teosest Kreeklaste võidud sõjas pärslastega.
• 430 eKr Skulptor Pheidias alustas 13 m kõrguse kullast ja elevandiluust Zeusi kuju loomist. Hiljem sai sellest üks seitsmest maailmaimest.
• 400 eKr Alustati emajumalannale pühendatud templi Metrooni ehitamist.
• 396 eKr Esmakordselt võistlesid mängudel heeroldid ja pasunapuhujad. Parimad said õiguse kuulutada mängudel võistlejate ja võitjate nimesid ning tulemusi.
• 388 eKr Esimest korda rikuti olümpiamängudel püha rahu ekeheiria't. Olümpiaparlament märkis seda pronksist Zeusi kuju (Zanes) püstitamisega staadionile viiva värava Krypta juurde. Hiljem püstitati ekeheiria rikkumise pärast veel 15 Zanest.
• 384 eKr Võistlusprogrammi lisati võiduajamine varssadel.
• 360 eKr Metroon sai valmis.
• 350 eKr Alustati hiigelehitise Leonidaioni rajamist. Seda finantseeris Sparta kuningas Leonidas I, kes hiljem langes kuulsusrikkas lahingus Termopüülide maakitsusel. Alustati ka usuliste protsessioonide läbiviimise hoone, niinimetatud Kajahalli ehitustööd.
• 200 eKr Noormeeste võistluskavva lisandus pankraation. Valmis maadluse ja rusikavõitluse harjutuskeskus Palaistron.
• 156 eKr Olümpiamängude järjekorranumber langes (kristliku ajaarvamise järgi) kokku aastaarvuga.
• 152 eKr Antiikmängude üks kuulsamaid atleete Leanidas Rhodoselt jõudis oma kaheteistkümnenda olümpiavõiduni, kusjuures saavutas triastese (kolme ala võitja) nimetuse neljadel mängudel.
• 146 eKr Roomlased vallutasid Kreeka. Algas olümpiamängude allakäik.
• umbes 100 eKr Valmis atleetide treeningkeskus Gymnasion.
• 72 eKr Roomlased võtsid esmakordselt olümpiamängudest osa.
• 4 eKr Rooma keiser Tiberius võitis neljahoburakendite võidukihutamise, saades ühtlasi esimeseks roomlasest olümpiavõitjaks.
• 1 pKr Toimusid esimesed olümpiamängud pärast Kristuse sündi. Järjekorras olid need 195. olümpiamängud.
• 67 pKr Keiser Nero auks korraldati 221. olümpiamängud kaks aastat enne õiget aega ja Nero "võitis" kõik alad, millel ta osales. Hiljem tunnistati mängud antiolümpiaks.
• 80 pKr Sulla määras olümpiamängude kohaks Rooma. (Olümpiasse jäid vaid noormeeste staadionijooksud).
• 141 pKr Herodes Atticuse juhtimisel algasid Herodese ekseedri ehitustööd, samuti veejuhtme rajamine Altise ja staadioni maa-alale.
• 157 pKr Olümpia veejuhe sai valmis.
• 385 pKr Viimase teadaoleva olümpiavõitjana läks ajalukku armeenia rusikavõitleja Varazdates.
• 394 pKr Rooma keiser Theodosius I keelustas olümpiamängud kui paganliku ettevõtmise. Pheidiase Zeusi kuju veeti Konstantinoopolisse, kus see 476 tulekahjus hävis.
• 420 pKr Keiser Theodosius II määras Zeusi templi hävitamisele.
• umbes 450 pKr Bütsantsi mungad ehitasid Olümpia Pheidiase töökoja kohale kloostri.
• 522 pKr Suur maavärisemine purustas Olümpia ehitised.
• 551 pKr Teine suur maavärisemine täiendas purustusi.
• umbes 600 pKr Kladeose jõesängi muutmisega kaasnevad üleujutused haarasid Olümpia ning matsid varemed liiva, savi ja kivirusude alla.

Vanaaja seitse maailmaimet

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Seitse maailmaimet, täpsemalt vanaaja seitse maailmaimet olid antiikajal (alates 3. sajandist eKr) välja valitud seitse maailma ehituskunsti ja skulptuuri tippsaavutust.

Maailmaimede nimekirju on olnud erinevaid. Esimese seitsme maailmaime nimekirja koostas vanakreeka õpetlane Kallimachos Aleksandria Museionis. See ei ole aga säilinud ja ei ole teada, kas see on samasugune, nagu meie seda tunneme. Vanim säilinud seitsme maailmaime nimekiri on säilinud ühes raidkirjas, mis pärineb 2. sajandist eKr ja mille on üles tähendanud kreeklane Antipatros Sidonist:

"Nägin su müüre, suur Babülon, laiu, et vankriga sõida, näinud olen ka Zeusi Olümpia külas, vaadanud Babüloni rippuvaid aedu ja Heliose tohutut kolossi, ja püramiidi, mille loonud kestev raske vaev, tunnen Mausolose hiigelhauakambrit. (...) Ent kui ma nägin Artemisele pühendatud pühakoda, mille katus pilvi riivab, siis kahvatas ta kõrval kõik, sest väljaspool Olümpost ei kohta päike kuskil sellist ilu."

Sellest lähtudes on kõige sagedamini vanaaja seitsme maailmaime hulka arvatud

• Cheopsi püramiid Egiptuses,
• Semiramise rippaiad Babülonis,
• Artemise tempel Ephesoses,
• Zeusi kuju Olümpias,
• Halikarnassose mausoleum,
• Rhodose koloss ja
• Pharose tuletorn (Aleksandria sadamas).

Neist on tänaseni säilinud ainult Cheopsi püramiid.

Maailmaimede hulgast jäeti välja Ateena akropol, sest kreeklastele polnud vaja seda tutvustada. Välja jäeti ka Paabeli torn, sest kreeklaste jaoks ei olnud sellest alles jäänud varemed vaatamist väärt. Algselt seitsme maailmaime hulka kuulunud Babüloni müürid asendati hiljem Pharose tuletorniga. 

Ateena akropol:

Mine otsikasti

Vaade Ateena akropolile.

Ateena akropol on Ateena linnriigi ehk polise keskele kaljukünkale ehitatud kindlus, tuntuim Vana-Kreeka akropol.

Ateena akropoli küngas ulatub 150 meetri kõrgusele merepinnast, akropoli pindala on ligikaudu kolm hektarit.

Ajalooliste seoste ning mitme kuulsa ehitise – eelkõige Parthenoni ja Erechtheioni – tõttu tuntakse Ateena akropoli ka lihtsalt Akropolina.

Ateena akropol kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Babüloni müürid:

Suured ja paksud sinised müürid, mis olid kaetud kaunistustega, umbes nagu Ištari värav, mis viis müüride taha, Babüloni linna.

Pilt: Babüloni müürid

Pilt: Ištari värav

Cheopsi püramiid:

Cheopsi püramiid

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vaade Cheopsi püramiidile kirdest

Cheopsi püramiid (ka Giza suur püramiid ja Hufu püramiid) on Egiptuse püramiid, mis on nime saanud Vana-Egiptuse kuninga Cheopsi (Hufu) järgi.

Cheops laskis selle ehitada aastatel 2551–2471 eKr. Cheopsi püramiid asub Egiptuses, Giza platool ja on suurim Egiptuse püramiididest ja maailma kõrgeim püramiid.

Ta loeti vanaaja seitsme maailmaime hulka ja on nendest ainuke, mis on tänapäevani säilinud. Ligi neli ja pool tuhat aastat oli ta maailma kõrgeim ehitis – kuni 1300. aasta paiku valmis Inglismaal Lincolni katedraal. 

Hufu on vaarao egiptusekeelne nimi, Cheops on selle vaarao kreekakeelne nimi.

• 
  
  

Tehnilised andmed

• Ehitisealune pindala 5,4 hektarit
• kõrgus ehitamisel 146,6 meetrit
• kõrgus praegu 137,3 meetrit
• küljepikkus ehitamisel 232,4 meetrit
• küljepikkus praegu 230,37 meetrit
• maht ehitamisel 2 521 000 kuupmeetrit
• maht praegu umbes 2 351 000 kuupmeetrit
• kiviplokkide arv ligi 2,25 miljonit
• keskmine kiviploki kaal umbes 2,5 tonni (esineb ka 15 ja isegi 70 tonni raskusi plokke)
• umbkaudne kaal 6,5–7 miljonit tonni
• astmeid 203
• üks aste 1m,39cm
• küljepikkused erinevad ligi 20 sentimeetrit

Püramiidi originaalne valgest lubjakivist kattekiht on nähtav vaid põhjakülje esimesel astmel

Asend

Cheopsi püramiid asub praktiliselt ideaalselt tasandatud kaljul (kuni 2 cm kõikumised) ja püramiidi põhi on lähedane ideaalsele ruudule. Püramiid on orienteeritud põhiilmakaartega nii, et iga külg on täpselt risti kahega neist.

Algselt kaeti püramiid valge lubjakiviga, kuid alates 14. sajandist on püramiidi vahelduva eduga kasutatud kivimurruna ja katteplaadid kasutati ära Kairo linna ehitamisel. Samuti on maha kulunud püramiidi tipp, mis praegu on 7,85 meetri võrra madalamal.

Siseehitus

Püramiid on ehitatud kolmes järgus ja igal etapil ehitati ka uus hauakamber, kuna tõenäoliselt kuningas soovis, et üks oleks teda alati ootamas.

Vaade alumisest kaldkäigust tagasi üles.

Suur galerii

Vaade peamise hauakambi sissepääsule. Läbipääsemiseks on tarvis laskuda küürakile või neljakäpukile.

Esimene maa-alune hauakamber on raiutud püramiidi alla kaljusse umbes 30 meetrit allpool maapinda ja see ei asu täpselt püramiidi aluse keskpunktis. Hauakambri mõõtmed on 8x14 meetrit ja kõrgus 3,5 meetrit. See on lõpetamata. Tema juurde viib peasissepääsu juurest 36 meetrit pikk ja meeter kõrge järsk käik.

Teine hauakamber (tinglikult nimetatud kuninganna kambriks) asub umbes 20 meetri kõrgusel püramiidi jalamist ja asetseb täpselt tipu all. Kambri mõõtmed on 5,7x5,2 meetrit ja selle võlvlagi on kõrgeimas kohas 6,7 meetrit kõrge.

Selle hauakabri sissepääsu juurest algab 47 meetrit pikk ja 8,5 meetrit kõrge nn. suur galerii, mis viib peamisse hauakambrisse.

Kolmas, nn. kuninga hauakamber on lõpetatud ja selles asub ka kivist sarkofaag. Hauakamber asub 42,3 meetri kõrgusel maapinnast ja püramiidi teljest veidi lõuna pool. Kambri mõõtmed on 5,20x10,43 meetrit, kõrgus 5,81 meetrit.

Kogu püramiid on ehitatud liivakivist, kuid see hauakamber on vooderdatud lihvitud ja hoolikalt ühendatud graniitplokkidega. Selle ruumi kohal asetseb ligi kaks kolmandikku kogu püramiidi raskusest.

Hauakambris asuv ühest graniidipangast valmistatud sarkofaag on laiem kui kitsas ja madal sissepääs hauakambrisse (sisse pääsemiseks tuleb käpuli laskuda). Samas on uurijad oletanud, et praegune seinaplokkide asetus sissepääsu ümber ei ole ehitusjärgne, vaid pärast kõige vajaliku sisseviimist lasti eelnevalt rippu jäetud kiviplokid oma praegusele kohale. Sellest annavad tunnistust ka sooned plokkide külgedel ja tühimikud nende kohal.

Et kamber püramiidi raskuse all ei puruneks, tuli see raskus ühtlaselt jaotada. Selleks on hauakambri lae peal viis üksteise kohal asuvat nn. montaažikambrit kogukõrgusega 17 meetrit. Viimane neist lõpeb nürinurga all kokku pandud suurtest kiviplaatidest katusega, mis kannavad püramiidi raskust nii, et see ei rõhu hauakambrile. Samasuguseid kambreid on leitud ka teistest püramiididest.

Lisaks peakäikudele ja hauakambritele on püramiidis veel keeruline koridoride süsteem. Selline labürint oli osalt tehniliseks otstarbeks, osalt pääsuks hauakambrisse, aga samuti ohutuse mõttes, et varas või hauakambri juhuslik rüvetaja eksiks ja hukkuks.

Paljud koridorid lõpevad umbteega ning paljud ristuvad üksteisega. Mõned koridorid on nii madalad, et neist pääseb läbi ainult roomates, teised on küllalt kõrged. Koridorides on raske hingata, sest püramiidi sisetemperatuur on üle kolmekümne kraadi. Osa koridore on järsu kallakuga, mõned aga lõpevad äkki sügava šahtiga.

Vaade peamisele hauakambrile ja selles asuvale sarkofaagile

Ehituskäik

Cheopsi püramiidi ehitamise kohta on kaks peamist teooriat. Esimese järgi, mis pärineb kreeklastelt, arvatakse, et püramiid on ehitatud orjade tööjõuga ja neid sunniti selleks. Sellest teatab kreeka ajaloolane Herodotos. Ta lisab, et Cheopsi püramiidi püstitamiseks rajati kõigepealt kiviplokkide vedamiseks vajaminev kaldtee ja maa-aluseid ruumid kalju sees. Seejärel ehitati püramiid ise.

On selge, et Herodotos ei saanud ise püramiidi ehitamist näha ja ta on selle informatsiooni saanud oma eelkäijatelt, kes kogunud selle pärimuse tõenäoliselt Giza nekropolis töötanud preestritelt.

Herodotose "Historia" andmetel ehitasid Cheopsi püramiidi 20 aasta jooksul 400 000 meest, kes töötasid 100 000 mehe kaupa kolmekuulistes vahetustes.

Teine teooria, millel on tänapäeva egüptoloogide hulgas rohkem pooldajaid, väidab, et püramiid on ehitatud sadade oskustööliste poolt. Neil oli elamislaager samas kõrval ja nad said oma töö eest palka või ei pidanud selle eest mõnda aega makse tasuma.

Samuti on teadlased jõudnud üksmeelele, et samal Giza platool asuv sfinks on kõrvalasuva, Chephreni püramiidi tellija-ehitaja nägu. 

Püramiidi ehituseks vajalike kiviplokkide kohaletoimetamiseks Niiluse ääres asuvast kivimurrust kasutati plokkide alla kinnitatud jalaseid. Tõenäoline on, et lisaks madalale kaldteele, mida mööda plokid püramiidi jalamile veeti, ehitati ka püramiidi kerkides selle astmetele spiraalis tõusev kaldtee. Mõned uurijad eelistavad küll ühe pika kaldtee versiooni, mida siis pidevalt tõsteti, kuid see ei ole tõenäoline, kuna sellisel juhul oleks see veel enne püramiidi tipuni jõudmist enda alla matnud kogu kivimurru.

Plokkide kõrgusesse liigutamisel kasutati lisaks kaldteele kange ja rullikuid. Kiviplokid paigaldati ülitäpselt, sisuliselt on ehitis veekindel.

Pärast põhimüüride valmimist kaeti need valge lubjakiviga. Selleks murti kive Gizast umbes 30 km kaugusel asuvatest Niiluse paremkalda lubjakivikarjääridest. Pärast paigaldamist lihviti plaadid siledaks. Legendid teatavad, et kuningate ajal valged püramiidid sädelesid päikesekiirtes, ja mõne allika väitel pimestas nende lehtkullast kattega tippude sära silmi.

Tänapäeval pole püramiididel valgest lubjakivikattest jälgegi. 14. sajandi rändurid on kirjutanud püramiidil sipelgatena tegutsevatest ja poleeritud plaate alla laskvatest inimestest. Uus Kairo on ehitatud paljuski just nendest plaatidest.

Uurimine

2004. aasta augustis teatasid kaks prantsuse amatöör-egüptoloogi, Gilles Dormion ja Jean-Yves Verd'hurt, et nad on maaradari ja arhitektuurilise analüüsi abiga leidnud püramiidist senitundmatu koridori. Kui nende oletus vastab tõele, siis ei ole sellesse koridori tõenäoliselt kunagi võõras jalg astunud ja see võib viia võimaliku puutumatu hauakambrini, mis sisaldab kuninga säilmeid. Seni ei ole Egiptuse muinsuskaitseametnikud andnud amatöörteadlastele luba uurimist jätkata. 

Giza püramiid

Niiluse jõe kallaste läheduses kõrguvad kõrbes kuulsad Egiptuse püramiidid. Need ligikaudu 5000 aastat tagasi muistses Egiptuses rajatud ehitised on seitsme maailmaime seas vanimad ja ainsad mis on tänapäevanigi säilinud.

Püramiidid ehitati muistse Egiptuse kuningate hauakambriteks. Muistsed egiptlased uskusid hauatagusesse ellu ning et kindlustada oma kuningat kõigega, mis neil sealses elus võis vaja minna, panid nad palju lahkunu isiklikke asju talle hauda kaasa. Püramiidide matusekambritest on arheoloogid leidnud väärisehteid, toitu, tarbeesemeid, muusikariistu ja jahimehevarustust.

Giza püramiid püstitati vaarao Cheopsi auks. Seda püramiidi ehitasid mehed 30 aastat. Ehitus lõpetati aastal 2580 aastal e.Kr.

Püramiidi kõrgus on 137 meetrit (449 jalga) ja aluse iga külje pikkus on 230 meetrit (775 jalga). Püramiid on ehitatud ligikaudu 2 miljonist kiviplokist, millest igaüks kaalub umbes 2300 kg (5074 naela).

Püramiidi jalamil on kolm väikest püramiidi. Nendesse on maetud vaarao Cheopsi kolm tähtsamat kuningannat.

Ehitus: Püramiidi ehitati ilma igasuguste masinateta ja ainult üsna väheste algeliste tööriistade abil. Mehed, kes püramiide ehitasid ei olnud orjad, vaid oskustöölised ja talupojad, kes töötasid ehitusel nende kuude jooksul, mil Niilus põllud üle ujutas ja maaharimise võimatuks tegi.

Püramiidi ehitati astmete kaupa. Esiteks tasandati alus, siis määras ülevaataja (inimene, kes juhtis töömeeste salku ja ütles, mida peab tegema) tähtede järgi kindlaks ruudukujulise aluse asendi, nii et selle neli külge olid vastavalt suunatud põhja, lõunasse, itta ja läände.

Kui alus oli rajatud, ehitati müürid, milleks kasutati hiiglasuuri kiviplokke, mis toodi kaugemalt kivimurrust mööda Niilust parvetades. Lõpuks ümbritseti püramiid valge lubjakiviga.

Giza sfinks. Suur sfinks, mis on välja raiutud kaljust, valvab Giza püramiide. Sfinksil on inimese pea, mõistuse sümbol, ja lõvi keha jõu sümbol. Koos tähistavad need kuninglikku võimu.

Semiramise rippaiad:

Semiramise rippaiad.

Ükski seitsmest maailmaimest pole sütitanud inimeste kujutlusvõimet nii nagu Babüloni rippaiad. Tolleaegsetelt kirjutajatelt ei ole nende aedade kirjeldusi, aga jutustused neist aedadest levisid suusõnal ning kasvasid legendiks keset kõrbe kerkivast maapealsest paradiisist.

Üks rooma kirjanik külastas neid aedu tükk aega pärast Babüloni hävimist ja leidis need ikka veel püsivat. Ta kirjeldas neid kui rida üksteisest üle ulatuvaid võlvide kohale püramiidikujuliselt ehitatud terrasse, kus lopsakas taimestik 7,6 m (25 jala) kõrguselt mööda müüre alla ripub. Igal terrassil oli paks mullakiht, et puud saaksid kasvada.

Pärimuse järgi ehitas Babüloni aiad kuninganna Semiramis. Tegelikult rajas rippaiad Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II 6.sajandil e.K.r oma naisele Amytisele, kes igatses oma kodumaa rohelisuse ja künkliku maastiku järele. Lopsakad aiad pakkusid jahedat varju Babüloni ümbritseva kõrbe põletava kuumuse eest ning olid alati külastajatest tulvil.

Aedade kastmiseks pumbati vett linna külje all asuvast Eufrati jõest ja juhiti see varjatud torustiku kaudu terassidele.

Kahjuks keegi ei tea täpselt, kus rippaiad tegelikult paiknesid. Arheoloogide arvates on nad avastanud võlvid, mis moodustasid palee juurde kuuluvate aedade aluse.

Mine otsikasti

Babüloni rippaiad, tagaplaanil Paabeli torn. Martin Heemskercki gravüür 16. sajandist

Assüüria kujutis Babüloni rippaedadest

Semiramise rippaiad ehk Babüloni rippaiad koos Babüloni linnamüüriga on üks vanaaja Seitsmest maailmaimest. Nii aiad kui müür arvatakse olevat ehitatud kuningas Nebukadnetsar II käsul umbes 600 eKr.

Legendi kohaselt olevat kuningas Nebukadnetsar lasknud aiad ehitada oma koduigatsust tundvale naisele Amitale. Amita oli Meedia kuninga Kyaxarese tütar, kes oli Babüloonia kuninga Nabopolassari pojale Nebukadnetsarile naiseks antud, kindlustamaks Meedia ja Babüloonia liitu. Amita kodumaa oli roheline ja mägine, Babülon aga päikesekuum tasandik. Nii otsustas pärast isa surma Babüloonia kuningaks saanud Nebukadnetsar ehitada oma kuningannale kunstliku mäe koos roheliste aedadega.

Veel varasem legend omistab neid aedu Assüüria kuninga Šamšiadad V Babülooniast pärit naisele Šammuramatile, kelle kreekapärastatud nimi on Semiramis ja kes valitses oma alaealise poja Adadnirari III regendina 809–782 eKr.

Rippaedu on kirjeldanud vanakreeka ajaloolased, sealhulgas Herodotos, Klesias, Strabon ja Diodoros Siculus, kuid muud materjali nende kohta on vähe.

Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile. Aiad asusid kuningapalee kirdeosas Ištari väravate lähedal laial neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid ehitatud võimsatest pealt kõrkjakihi ja asfaldiga kaetud kiviplaatidest. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja tinast plaadid, mis takistasid vee valgumist alumistele astmetele. Kõige peal oli paks mullakiht, mis võimaldas seal kasvatada ka suuri puid.

Terrasse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata Eufratist vett.

Aiad ei olnud tõenäoliselt sõna otseses mõttes rippuvad; see nimetus tuleneb ilmselt kreekakeelest sõnast kremastos, mis tähendab "üle ulatuma" ja kirjeldab aedade paigutust üksteisest üleulatuvatele terrassidele.

Artemise tempel:

Artemise tempel Ephesoses (kreeka keeles Ἀρτεμίσιον või Artemision), tuntud ka kui Diana tempel, on jumalanna Artemisele pühendatud tempel, mis on üks seitsmest maailmaimest. Templi siseruumis, mida nimetati pühamuks, paiknes jumalanna hiilgav kuju, mida kaunistasid kalliskivid ja väärismetallid. See asus Ephesoses (tänapäeva Selçuki lähedal, İzmiri provintsis Türgi aladel) ja seda ehitati kolm korda üles, enne kui see hävitati lõplikult 401. aastal.

• 
  
  

Asukoht

Artemise tempel asus vana linna – Ephesose – kõrval. Umbes 50 km lõuna pool asub moodne sadamalinn İzmir Türgis.

Hävitamised

Esimese templi hävitas 7. sajandil eKr üleujutus. See restaureeriti umbes 550. aastal eKr. Projekt valmis kümne aastaga. Teise templi hävitas aga 356. aastal eKr Herostratus, kes pani selle põlema. Hiljem ehitati see uuesti. 262. aastal kahjustasid seda goodid. 401. aastal hävitas Saint John Chrysostom templi lõplikult. 

Ajalugu ja ehitus

Artemise kuju

Esimene ehitus

Artemise tempel oli üks oma aja suuremaid, esimene tempel ehitati umbes 800 eKr.

Teine ehitus

Ristkülikukujuline tempel oli pärast teist ehitust 115 m (377 jalga) pikk ja 46 m (151 jalga) lai. Templi põhiplaan koosnes pearuumist ja sammaskojast. Kaks rida massiivseid sambaid pikkusega 20 m (65 jalga) ja läbimõõduga 3 m (10 jalga) asetsesid paralleelselt templi seintega. Pärast seda, kui templi vundament oli rajatud ja põrand ehitatud, hakati sambaid aegamööda plokk ploki kaupa kõrgemaks ehitama. Raskete kiviplokkide ülestõstmiseks kasutati kraanasid ja talisid, ning kui ehitise ilme hakkas juba kujunema, püstitati tema ümber tellingud.

Templil oli 127 sammast. Neid kaunistasid keerulised skulptuurid, mis kujutasid jumalate ja kangelaste vägitegusid. Iga sammas pandi kokku umbkaudu 12 ümmargusest kiviplokist, mis paigutati täpselt üksteise otsa. Samba alumine plokk oli enne paigaldamist skulptuuriks välja raiutud, kuid ülejäänud viimistlemine toimus hiljem. Kiviraidurid tahusid sambale ülevalt alla vaod, mida nimetatakse kannelüürideks.

Sarikad ja horisontaalsed puittalad moodustasid karkassi, mis hoidis katust üleval. Puitsõrestik vooderdati ning kaeti terrakotast lamedate katusekivide ja harjakividega.

Kolmas ehitus

Kolmas tempel oli veel suurem kui teine. Tempel oli 137 m (450 jalga) pikk 69 m (225 jalga) lai ja 18 m (60 jalga) kõrge, ning rohkem kui 127 sambaga. 262. aastal kahjustasid seda goodid, 401. aastal hävitas selle lõplikult Saint John Chrysostom.

Antipatros Sidonisti arvamus

Antipatros Sidonist, kes koostas esimese seitsme maailmaime nimekirja 2. sajandil eKr, ütles nii: "Ent kui ma nägin Artemisele pühendatud pühakoda, mille katus pilvi riivab, siis kahvatas ta kõrval kõik, sest väljaspool Olümpost ei kohta päike kuskil sellist ilu."

Fakte

• Templit ehitati 120 aastat.
• Peale jumala austamise koha oli Artemise templil teinegi funktsioon: seal varjasid end riiklikud kurjategijad ja põgenenud orjad. Lõpuks kujutas Artemise tempel endast veel mitte ainult Artemise austamise kohta ja poliitilist varjupaika, vaid ka oma aja kõige suuremat panka Aasias, kuhu oli paigutatud palju eraisikute (välismaalaste, kuningate) raha.
• Ehituse lõpetamise aastat me ei tea, see-eest on aga uskumatult täpselt teada teise templi hävitamise päev. "Sel ööl, kui sündis Aleksander Suur (Juliuse kalendri 20. juulil 356. aasta eKr), süüdati tempel."

Zeusi kuju:

Zeusi kuju Olümpias

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vana-Rooma päritolu Istuv Zeus, marmor ja pronks, Pheidiase järgi (Ermitaaž)

Zeusi kuju Olümpias oli üks seitsmest maailmaimest. Kuju valmistati umbes 432–430 eKr Vana-Kreekas Olümpias. Selle autor oli kuulus kujur Pheidias. Kuju asus Zeusi templis.

Kirjeldus

Kuju oli 12–13 meetrit kõrge ja kujutas oma aujärel istuvat Zeusi, see oli nii suur, et täitis kogu tema jaoks ehitatud templi. Strabon kirjutas: "kui Zeus tõuseks püsti, tõstaks ta templi katuse pealt". Kuju oli valmistatud kullast, elevandiluust ja eebenipuust ning oli kaunistatud vääriskividega. Kuju troon oli valmistatud seedripuust.

Kuju on kirjeldanud ka Pausanias.

Umbes 360 pKr viidi kuju Konstantinoopolisse, kus see hävis 475 tulekahjus. 

Zeusi kuju.

Aastal 433 e.Kr. valmistas kreeka skulptor Pheidias Olümpias kreeka jumalate kuninga Zeusi suurejoonelise kuju. Kuju paiknes selleks spetsiaalselt ehitatud templis ja peagi hakati seda pidama üheks maailmaimeks. Muistsetele kreeklastele oli see kuju täiuslikkuse sümbol ning igal aastal käis tuhandeid inimesi selles Olümpia pühamus Zeusile austust avaldamas.

Zeusi kuju võttis enda alla kogu templi külglöövi laiuse. Tolle aja kirjutaja sõnul oli kuju 12 m (ligikaudu 40 jalga) kõrge, ja kui ta oleks saanud püsti tõusta, siis oleks tema pea ulatanud läbi katuse.

Kuju püsis templis sajandeid, kuid Rooma ajal jäi pühamus hooletusse.

Aastal 394 viidi kuju tõenäoliselt Konstantinoopolisse (Istanbuli), kus see ilmselt hävis tulekahjus.

Jumalate kuningas Zeus istus uhkel seedripuust troonil mis oli kaetud elevandiluu, kulla, eebenipuu ja vääriskividega.

Zeusi keha oli tahutud elevandiluust. Juuksed ja habe olid valmistatud kullast ning silmad hinnalistest kalliskividest.

Zeusi parema käe peopesal seisis võidujumalanna Nike väike kuju. Vasakus käes hoidis Zeus säravat skepterit, (elevandiluust või kullast valitsuskepp, üks kuningavõimu sümboleid) mille otsas istus kotkas. See sümboliseeris Zeusi võimu.

Zeus on Vana-Kreeka mütoloogia peajumal, kes valitseb ja kaitseb jumalaid ja inimesi, samuti on ta taeva ja kõue käsutaja.

Halikarnossose mausoleum:

Halikarnassose Mausoleum.

Kuningas Mausolos valitses Kaarias, tänapäeva Türgi ühes osas 4. sajandil e.Kr. Ta oli auahne kuningas ning ründas paljusid naabruses asuvaid linnu ja riike. Oma vallutusretkedelt saadud rahaga ehitas ta uue pealinna Halikarnassose.

Elu lõpul otsustas kuningas Mausolos ehitada endale hauamonumendi, mis pidi jääma mälestusmärgiks tema võimsusest. Ta tahtis, et see oleks kõige suurejoonlisem hauamonument, mida kunagi nähtud. Kulutusi kokku ei hoitud ja hauakamber sai nii võimas, et seda hakati Mausolose nime järgi kutsuma mausoleumiks.

Mausoleumi alusehitis oli mõõtmetega 38,4 m (126 jalga) ja 32 m (105 jalga). Valmis monumendi kõrgus oli üle 42,6 m (140 jalga).

Mausoleum püsis sajandeid ja viimaks lagunes varemeiks. 1581. aastal hakati varemeist võtma kive kindluse ehitamiseks.

Ehitamine: Mausolos tahtis mausoleumi saada valmis enda surma ajaks. Aga kui ta 353.aastal e.Kr. suri, oli ehitis veel lõpetamata. Ehituse lõpetas alles neli aastat hiljem tema lesk Artemisia.

Mausoleum oli kavandatud selliselt, et see oleks üheaegselt nii tempel kui hauakamber. Säravvalgest marmorist ehitis koosnes kolmest korrusest, mille ülemisel korrusel asus sammastest ja skulptuuridest ümbritsetud tempel. Püramiidikujulisel katusel oli hobustest veetav triumfivanker, milles seisid Mausolose ja Artemisia suursugused kujud.

Mausoleumi kuulsust kroonis umbes 3 m (10 jala) kõrgune suurejooneline marmorist skulptuurigrupp, mis kujutas Mausolost ja Artemisiat seismas nelja kõrvuti rakendatud hobusega triumfivankris. Kuju fragmendid, sealhulgas triumfivankri 3,8 m (12,5 jalga) läbimõõduga ratas, on nüüd Londonis Briti Muuseumis.

Halikarnassose mausoleum on üks seitsmest maailmaimest.

Mausoleumi laskis Halikarnassosesse (tänapäeval Bodrum Türgis) ehitada Kaaria valitsejanna Artemisia II oma 353 eKr surnud abikaasa Mausolose mälestuseks. Mausoleum valmis kiiresti, aastail 353-350 eKr. On oletatud, et niisuguse hoone ehitamiseks on 3 aastat liiga vähe, mistõttu tema ehitus võis alata juba Mausolose eluajal või lõppeda mõnevõrra hiljem.

Mausoleumi peaarhitekt oli Pytheos. Seda kaunistasid oma aja tähtsaimate kujurite Skopase, Leocharese, Bryaxise ja Timotheose reljeefsed friisid, mis tänapäeval asuvad Briti Muuseumis. 

Mausoleumi moodustas suur ristkülikukujuline müüritis, mida kroonis 36 sambast koosnev sammaskäik, mille kohal oli 24 astmega püramiidikujuline katus. Hoone tipus oli kvadriiga kujutis, milles olid kuninga ja kuninganna kujud.

Halikarnassose mausoleum oli Egiptuse püramiidide järel suurim hauamonument. Mausoleum oli mõeldud valitseja hauakambriks, aga ka templiks, kus talle pärast surma pidi austusavaldusi osutatama.

Artemisia suri pisut enne mausoleumi valmimist ja skulptorid otsustasid Plinius Vanema sõnul hoone valmis ehitada lihtsalt kuulsuse saamiseks. Pytheos ja Satyros kirjutasid Mausoleumi ehitamisest raamatu, mis ei ole säilinud, aga Vitruvius oli sellega tuttav, sest vihjab oma loomingus sellele teosele korduvalt.

Aleksander Suur laskis Halikarnassose juba 333 eKr täielikult purustada, misjärel linn kaotas tähtsuse, aga Mausoleum säilis. Teda ei kahjustanud ka piraatide rünnakud selles piirkonnas 62 eKr ja 58 eKr.

Mausoleum püsis sajandeid, kuni lagunes varemeteks. Millal ta lagunes, ei ole teada, aga 12. sajandil kirjutas Eustathius oma kommentaarides "Iliasele": "See oli ja on ime," millest on järeldatud, et 12. sajandil oli Mausoleum veel terve. Kuid see oli varemeis siis, kui Malta ordu rüütlid sinnakanti 1402 saabusid. Tõenäoliselt purunes hoone maavärinas. Malta ordu ise rüüstas varemeid veelgi, kasutades sellest võetud kive Bodrumi kindluse ehitamiseks ja need on kindluses tänapäevani äratuntavad. Mausoleumi marmor põletati suuremalt jaolt lubjaks. 1581. aastal hakati sellelt võtma kive kindluse ehitamiseks. Mõned selle ehitise osad, sealhulgas ka triumfivankri ratas, on nüüd Briti Muuseumis hoiul.

Halikarnassose mausoleumi järgi on hakatud igasuguse kujuga monumentaalseid hauarajatisi kutsuma mausoleumideks.

Rhodose koloss:

Rhodose koloss.

Antiikmütoloogias kuulus Türgi ranniku lähedal paiknev Rhodose saar päikesejumalale Heliosele. Pärast Rhodose saare edukat kaitsmist sissetungijate vastu 304. aastal e.Kr. püstitasid rhodoslased Lindosesse, Rhodose peamisse sadamalinna määratu suure Heliose kuju tänutäheks selle eest, et ta neid oli kaitsnud.

Keegi ei tea, kus see kuju täpselt asetses või kuidas ta välja nägi. Arvatakse, et kuju seisis harkisjalu sadama sissepääsu ees, nii et laevad võisid tema jalge vahelt läbi sõita. Siiski on tõenäolisem, et kuju paiknes linnast vaadates üle sadama.

Kuju nimetati kolossiks tema kolossaalsete mõõtmete pärast. Kuju oli 37 m (120 jalga) kõrge, seega tavalisest inimesest üle 20 korra pikem ning teda võis silmata juba kaugelt merelt.

Kõigest 66 aastat pärast kuju valmimist paiskas tugev maavärin ta õnnetult merepõhja.

Kuju oli valmistatud pronksist. Päikesekiirtest kroon ümber Heliose pea sümboliseeris tema kui päikesejumala rolli.

Ehitus: Enamus, mida me teame Rhodose kolossist, rajaneb tolle aja kirjutajate teateil. Kuju püstitas kreeka kuulsa kujuri Lysippose õpilane Chares. Ühtede kirjalike andmete kohaselt kasutati kuju ehitamiseks 12,7 tonni pronksi ja 7,6 tonni rauda.

Arheoloogid on järeldanud, et kuna kuju ehitamiseks kasutatud pronksi hulk oli suhteliselt väike, siis oli ainult kolossi väliskiht ehk "nahk" tehtud pronksist, mis tõenäoliselt vormiti massiivse raudsõrestiku ümber. Huvitav on teada, et New Yorgi sadamas paiknev Vabadussammas ehitati sadu aastaid hiljem samal viisil, millest järeldub, et kolossi ehitamisel kasutati oma aja eesrindlikku meetodit.

Rhodos oli iseseisev saar, mille kreeklased tahtsid liita oma impeeriumiga. Kui Kreeka laevastik püüdis 304. aastal e.Kr. saarele tungida, siis asusid rhodoslased nende vastu ägedasse võitlusesse nii, et Kreeka väepealik oli sunnitud alistuma ja tema laevastik võeti sõjasaagiks. Laevadest ja relvadest saadud vara kasutasid rhodoslased kolossi ehitamise eest tasumiseks.

Rhodose koloss oli vanakreeka päikesejumala Heliose auks püstitatud kuju, mis asus Kreekas Rhodose saarel. Selle täpne asukoht pole teada, sest pole leitud selle jäänuseid.

Rhodose koloss oli üks vanaaja seitsmest maailmaimest.

Koloss ehitati aastatel 292 eKr–280 eKr, mis tähendab, et ehitus kestis kokku 12 aastat. Kolossi kõrgus oli 37 meetrit.

Koloss hävis maavärinas aastal 226 eKr. Seega oli ta kõige lühemat aega püsinud maailmaime (60 aastat).

653. aastal müüdi kolossi jäänused vanametallina Süüria kaupmehele. Nende ära vedamiseks olevat vaja olnud 900 kaamelit.

(kunstniku arusaam Rhodose kolossist)

Pharose tuletorn:

Pharose tuletorn Aleksandrias.

Aastal 279 e.Kr., pärast 20 aastat kestnud ehitamist oli Aleksandria tuletorn valmis ja nimetati kohe üheks maailmaimeks. See oli esimene suur tuletorn, mida iganes ehitatud, ning pealegi võimas, et pidas vastu üle tuhande aasta ka mitmele maavärinale.

Tuletorn sai oma nime Pharose saarelt, kuhu ta ehitati. Paljudes keeltes tähendab sõna "pharos" tänapäevani "tuletorni". Saar asus väljaspool Aleksandria sadamat ning oli ühendatud maismaaga teetammi kaudu.

Me võime Pharose tuletornist saada ettekujutuse Rooma müntide järgi ja vanaaja käsikirjadest leitud kirjelduste põhjal. 122 meetri (400 jala) kõrgust tuletorni võisid merel seilavad laevad näha paljude miilide kauguselt.

Valgest marmorist Pharose tuletornil oli kolm järku, millest igaüks oli kitsam. Torni alumine korrus oli ristkülikukujuline, keskosa oli kaheksanurkne ja ülaosa silindriline.

Aastal 1326  sai tuletorn maavärina tagajärjel tugevasti kannatada ning hiljem ehitati selle varemeile kindlus. Muistse Pharose tuletorni vundamenti võib kaasajal näha seal, kus seisab Quait Bay Fort.

Tuletorni tipus põles tuli nii päeval kui öösel. Tuletorni valgus oli nii hele, et see paistis merele 56 km kaugusele.

Mine otsikasti

3D-arvutimudel Pharose tuletorni arvatavast välimusest.

Tuletorn Aleksandria müntidel 2. sajandist pKr: Antoninus Pius ja Commoduse müntide tagaküljed.

Aleksandria tuletorn ehk Pharose tuletorn (vanakreeka keeles ὁ Φάρος τῆς Ἀλεξανδρείας) oli maailma vanim teadaolev tuletorn, üks antiikaja seitsmest maailmaimest. See asus Ptolemaiose Egiptuses Aleksandria sadamas Pharose saarel ning valmis aastal 279 eKr. Mitme sajandi vältel oli see üks kõrgemaid ehitisi kogu maailmas. Selle tipus asus 7 meetri kõrgune merejumal Poseidoni pronkskuju.

Kolm 956. ja 1323. aasta vahel toimunud maavärinat muutsid torni rusuhunnikuks. Eluea pikkuselt oli Aleksandria tuletorn antiiksete maailmaimede seas kolmas (Halikarnassose mausoleumi ja tänaseni säilinud Giza püramiidide järel). 1480. aastal kasutati viimaseid tornist säilinud kive Qaitbay kindluse rajamisel samasse paika. 1994. aastal avastasid Prantsuse arheoloogid mõned tuletorni jäänused Aleksandria Idalahe põhjas.

• 
  
  

Eellugu

Algselt oli Pharos vaid saareke Niiluse delta lääneserva lähedal. 332 eKr rajas Aleksander Suur Pharose vastu maakitsusele Aleksandria linna ning ühendas saare rannikuga muuli abil. Muuli nimeks said Heptastadion ("seitse staadioni"), kuna selle pikkus oli 1260 m ehk peaaegu seitse kreeka pikkusühikut staadioni. Muulist itta jäi Suur laht, mis tänapäeval on merele avatud laht; läände jäi Eunostose sadam, mille sisebassein Kibotos on nüüd kasvanud suureks laheks.

Uusaegse linna laiendus senise Suure väljaku ja Ras al-Tiini rajooni vahel on rajatud mudale, mis ajapikku laienes ja hävitas muuli. Tänapäeval on Ras al-Tiin viimane jäänus Pharose saarest, tuletorni asukoha idaservas on aga meri laiali kandnud.

Ehitus

Majakas ehitati 3. sajandil eKr. Pärast Aleksander Suure surma 32 aasta vanuselt kuulutas ennast Egiptuse kuningaks Ptolemaios I Soter, Potolemaioste dünastia rajaja. Peatselt andis ta käsu majakaehituseks. Ehitis valmis tema poja, Ptolemaios II Philadelphosse valitsusajal. Ehituseks kulus 12 aastat ning 800 talenti. See sai eeskujuks kõigile hilisematele tuletornidele. Valgust andis tornitippu ehitatud ahi, põhiliseks ehitusmaterjaliks olid suured lubjakivitükid.

Straboni teatel lasi Sostratos paigaldada tornile metalltähtedest pühenduskirja "päästvaile jumalaile". hiljem kirjutas Plinius Vanem eksklikult, et Sostratos oli torni arhitekt. 2. sajandil pKr väitis satiirik Lukianos, et Sostratus kirjutas oma nime kivile, mis oli kaetud krohvikihiga, mis omakorda kandis kuningas Ptolemaiose nime. Nii jäi Sostratose nimi kestma, kui Ptolemaiose oma oli ammu murenenud. 

Kirjeldus

Judith McKenzie kirjutab, et "araabia kirjeldused tuletornist on märkimisväärselt sarnased, ehkki seda parandati korduvalt, eriti maavärinate tõttu. Nende kõrgusehinnangud kõiguvad vaid 15%, jäädes umbkaudu 103 ja 118 meetri vahele, tuletorni alus olnud aga 30 korda 30 meetrit... Araabia autorite järgi oli tornil kolm korrust, mis olnud järjestikku ruudukujuline, kaheksanurkne ja ringikujuline, kõige alla aga suur kõrge platvorm". 

Pikima kirjelduse esitas "araabia rändur Abou Haggag Youssef Ibn Mohammed el-Balawi el-Andaloussi, kes külastas Pharost turistina 1166. aastal." 

Suurtest heledatest tahutud lubjakivitükkidest tornil oli niisiis kolm korrust: alumine ruudukujuline, keskmine kaheksanurkne ning ülemine ringikujuline. torni tipus paiknes peegel, mis peegeldas päeval päikesevalgust, öösiti põles aga tuli. Aleksandrias vermitud rooma mündid kujutavad ehitise nelja nurga juures ka Tritoni kujusid. Torni tipus seisis Poseidoni või Zeusi kuju. Pharose tuletorn oli ehitatud sideaineta ning kive liitis sulatina, et müürid lainete löökidele vastu peaksid.. 

Häving

796. aastal võis tuletorn kaotada ülakorruse, mida nähtavasti polnud sajandi vältel parandatud. Mõne teate kohaselt ehitas sultan Ahmad ibn Tulun (868–884) ülakorruse asemele kupliga mošee, kuid see ei sobi geograaf Muhammad al-Idrisi teatega, et tema külaskäigu ajal 1115. aastal toimis ehitis endiselt tuletornina. 

956. aasta maavärinas sai hoone tugevalt kannatada, sama kordus 1303 ja 1323. Kaks viimast maavärinat kahjustasid torni sedavõrd, et Araabia ränduri Ibn Battuta väitel ei saanud varemetesse enam siseneda. Jäänused hävitati 1480. aastal, kui Egiptuse sultan Qaitbay ehitas tuletorni platvormile viimastest kividest kindluse.

Tänapäev

1994. aastal leidis tuletorni varemed Aleksandria Idalahest Prantsuse arheoloogide meeskond Jean-Yves Empereuri juhtimisel.

Tuletorni varemete asukoha geograafilised koordinaadid on 31° 12′ 51″ N, 29° 53′ 6″ E. 

Paabeli torn:

Ajalooline tagapõhi

Legendi Paabeli tornist on seostatud mitme ajaloolise ehitisega. Kõige sagedamini peetakse selle aluseks Babüloni tsikuraati nimega Etemenanki, mis oli algselt rajatud oletatavasti 2. aastatuhandel eKr^.  Aegade jooksul on Etemenankit korduvalt purustatud ja jälle üles ehitatud.

Hilisemate kirjelduste järgi (seda on maininud ka Herodotos) oli tsikuraat seitsmekorruseline. Välistrepid viisid selle tippu, kus paiknes tempel, milles elas Babüloonia peajumal Marduk. Tellistest ehitatud hoone oli 91 meetrit kõrge ja selle põhi oli ristkülikukujuline. Seda on nimetatud maailmaimeks, ehkki Vana-Kreekast pärit seitsme maailmaime loendites seda tavaliselt ei mainita.Mittemainimise põhjuseks võis olla see, et seitsme maailmaime kirjutamise ajaks oli Paabeli tornist jäänud järgi ainult varemed ning kreeklased ei pidanud varemeid vaatamisväärseteks.

On võimalik, et Assüüria vallutuse järel Babüloni küüditatud heebrealased võtsid Etemenanki taastamisest osa ja sealtkaudu jõudis legend Paabeli tornist vanasse testamenti.

(Babüloni tsirkuraat; võimalik, et Paabeli torn oli selline. Tipus on peajumal Mardukile pühendatud tempel.)

Tänapäeval arvatakse, et Etemenanki võis olla Piiblis kirjeldatud Paabeli torni prototüüp. Piiblilegendi järgi tahtsid maailmalinna Paabeli uhkeks muutunud asukad rajada taevani ulatuva torni. Jumal vihastas nende kavatsuse peale ja segas ära ehitajate keeled, nii et need ühel päeval järsku enam omavahel kõnelda ei saanud, läksid laiali ning jätsid torniehituse pooleli.

On võimalik, et Assüüria vallutuse järel Babüloni küüditatud juudid võtsid Etemenanki taastamisest osa ja sealtkaudu jõudis legend Paabeli tornist vanasse testamenti.