Portugali 1910. revolutsioon

1910. aasta Portugali revolutsioon ehk 5. oktoobri revolutsioon toimus 3.–5. oktoobrini 1910. Selle tulemusel kukutati Portugalis konstitutsiooniline monarhia ja kehtestati vabariik.
Revolutsioonile eelnenud aastatel olid Portugali kuningavõimu ja selle autoriteeti nõrgestanud Portugali kolooniaid puudutanud järeleandmised Suurbritannia nõudmistele, peaminister João Franco diktatuur, kuningas Carlos I mõrvamine 1908. aastal, kuningliku perekonna tohutud kulutused, katoliku kiriku suur võim ühiskonnaelus ja poliitikas, kaheparteisüsteemi kujunemine ja monarhia suutmatus ajaga kaasas käia. Seda nõrkust otsustasid ära kasutada vabariiklased eesotsas Portugali Vabariikliku Parteiga, kes viisid oktoobris 1910 läbi eduka revolutsiooni.
5. oktoobril 1910 kukutati kuningas Manuel II ja kuulutati välja vabariik. Võim läks Teófilo Braga juhitud ajutisele valitsusele, mis töötas 1911. aastaks välja uue riigikorra alused. 1911. aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis tagas esmakordselt kõigile Portugali kodanikele peamised kodanikuõigused.

Portugal I maailmasõja eel

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

20. sajandi alguseks kuulus Portugalile umbes 8% kogu Aafrikast. 

Samal ajal süvenesid emamaal majanduslikud, rahanduslikud ja poliitilised probleemid, kuid lahendusi neile ei suudetud leida. Stagnatsiooni olukorras andis 1890. aasta ultimaatum üha ebapopulaarsemale monarhiale veel täiendava löögi ja tugevdas riigis vabariiklaste positsioone

Portugali kuningavõimu autoriteet nõrgenes veelgi pärast 1906. aastal kehtestatud peaminister João Franco diktatuuri ja 1. veebruaril 1908 toimunud atentaati, milles hukkusid nii kuningas Carlos I kui ka kroonprints Luís Filipe. 

Lähiajalugu

Vabariigi loomine

1910. aasta revolutsioon ei leidnud algul laialdast toetust ja arvati, et see kukub läbi

Pärast edukat atentaati kuningale ja troonipärijale 1908. aastal tuli võimule Carlos I noorem poeg Manuel II, kes 18-aastasena ei olnud piisavalt tugev valitseja, et ühendada omavahel rivaalitsevaid poliitilisi rühmitusi. Toetus monarhiale üha kahanes ja augustis 1910 toimunud parlamendivalimistel saavutasid vabariiklased võidu nii Lissabonis kui ka Portos. Kui 3. oktoobril 1910 mõrvas vaimuhaige patsient vabariiklaste ühe nimekama juhi, psühhiaater Miguel Bombarda, kasutati seda ettekäändena juba varem kavandatud revolutsiooni vallapäästmiseks. Osa sõjaväelasi ühines revolutsionääridega ja 5. oktoobril 1910 kuulutati Lissaboni linnavalitsuse rõdult välja Portugali Vabariik. Kuningas Manuel II põgenes oma jahtlaeval esmalt Gibraltarisse ja sealt Suurbritanniasse, kuhu ta jäi oma surmani 1932. aastal. 

Portugali Vabariigi ajutiseks riigipeaks sai tuntud kirjanik Teófilo Braga. Võeti vastu uus valimisseadus ja selle alusel valiti põhiseaduslik assamblee, mis võttis 20. augustil 1911 vastu Portugali Vabariigi esimese põhiseaduse. 24. augustil astus ametisse riigi esimene põhiseaduslikult valitud president Manuel José de Arriaga. Paraku ei suutnud vabariik lahendada monarhialt päritud majanduslikke ja poliitilisi probleeme ning Portugalist kujunes üks Euroopa kõige ebastabiilsemaid demokraatiaid. 

Vabariiklased ise olid sisemiselt lõhestatud ja jagunesid 1912. aastal kolme tiiva vahel. Palju vastuolusid tekitas ka vabariikliku valitsuse raevukalt kirikuvastane poliitika, mille alusel saadeti riigist välja vaimulikud ordud, konfiskeeriti nende varad ja keelustati koolides usuõpetus. Juba oktoobris 1911 püüdsid Henrique de Paiva Couceiro juhitud monarhistid võimu haarata, kuid see katse kukkus läbi. Esimene riigipööre, millesse oli segatud ka sõjavägi, leidis aset juba 1915. aastal. Detsembris 1917 kehtestas major Sidónio Pais oma diktatuuri, kuid aasta hiljem ta mõrvati. See sündmus vallandas jaanuaris 1919 lühikese kodusõja vabariiklaste ja monarhistide vahel, millest sai viimane ebaõnnestunud katse taastada kuningavõimu. Poliitiline ebastabiilsus ei vähenenud ka nüüd, selle jätkumist soodustasid neli tegurit: (1) poliitiliste jõudude äärmine lõhestatus, (2) poliitiliste rühmituste lojaalsus isikutele, mitte ideedele, (3) suured erinevused maaomandis riigi lõuna- ja põhjaosa vahel, (4) majandusliku arengu koondumine pealinna ja provintside vaesumine. 

Esimeses maailmasõjas osales Portugal alates 1916. aastast Antandi poolel.

Austria-Ungari enne esimest maailmasõda

Austria-Ungari Österreich-Ungarn (saksa) Osztrák–Magyar Monarchia (ungari) Rakousko-Uhersko (tšehhi) Austro-Ugarska (horvaadi)
1867–1918
Lipp Vapp (1915–1918)
Austria-Ungari impeerium aastal 1914
Valitsusvorm	konstitutsiooniline monarhia, personaalunioon (kaksikmonarhia)
Keiser-kuningas	Franz Joseph I (1867–1916) Karl I (1916–1918)
Peaminister	Friedrich Ferdinand von Beust (1867, esimene) Heinrich Lammasch (1918, viimane)
Pealinn	Viin (primaarne) Budapest (sekundaarne)
Religioon	peamiselt katoliku usk, ka õigeusk, kalvinism, judaism, luterlus, sunni islam (pärast 1908. aastat)
Pindala	681 727 km² (1918)
Rahvaarv (1914)	52 800 000
Riigikeeled	Saksa Ungari Tšehhi Horvaadi
Rahaühik	kulden kroon (pärast 1892. aastat)
Eelnev riik	Austria keisririik
Järgnev riik	Saksa-Austria vabariik  Esimene Ungari vabariik  Esimene Tšehhoslovakkia vabariik  Lääne-Ukraina Rahvavabariik  Teine Poola vabariik  Rumeenia kuningriik  Sloveenide, horvaatide ja serblaste riik  Banat, Bačka ja Baranja  Itaalia kuningriik
Hümn	"Gott erhalte Franz den Kaiser" "Jumal hoia keiser Franzi"

Austria-Ungari oli kaksikmonarhiaga riik Kesk-Euroopas, mis eksisteeris aastatel 1867–1918.

Austria-Ungari moodustamine

Austria-Ungari riik tekkis rahvusriikide moodustumise tulemusel. 1859 sai Austria keisririik Itaalias lüüa Sardiinia ja Prantsusmaa liidult ja kaotas loodavale Itaalia kuningriigile Lombardia. Aastal 1866, püüdes ühendada saksakeelseid riike enese võimu alla, kaotas Austria Preisimaale Austria-Preisi sõja. Oma suurriigiseisundi kindlustamiseks ja sisevastuolude mahendamiseks otsustati Austria-Ungari kompromissiga anda Ungari kuningriigile 1867. aastast eristaatus, mis kajastus ka riigi nimes. Kummalgi riigiosal oli oma põhiseadus, parlament ja valitsus.
Austria-Ungari pindala oli 1914. aasta seisuga 676 615 km². Sellega oli Austria-Ungari Euroopa suuruselt teine riik Venemaa keisririigi järel. Riigis elas 1914. aastal hinnanguliselt 52,8 miljonit inimest ja sellega oli Austria-Ungari elanike arvult kolmas riik Euroopas Venemaa ja Saksamaa järel.
Kaksikmonarhia nimed tema kodanike ametlikult tunnustatud keeltes: horvaadi keeles Austro-Ugarska, itaalia keeles Austria-Ungheria, poola keeles Austro-Węgry, rumeenia keeles Austro-Ungaria, saksa keeles Österreich-Ungarn, serbia keeles Aустро-Угарска, slovaki keeles Rakúsko-Uhorsko, sloveeni keeles Avstro-Ogrska, tšehhi keeles Rakousko-Uhersko, türgi keeles Avusturya-Macaristan, ukraina keeles Австро-Угорщина, ungari keeles Ausztria-Magyarország.
Juriidilises mõttes oli Austrial ja Ungaril ainult üks ühine seadus: 1713. aastast pärit pragmaatiline sanktsioon, mis kirjeldas troonipärimist. See tagas, et Austria ja Ungari monarhiks oli alati sama isik. Kõik ülejäänud seadused, kaasa arvatud identse sisuga seadused nagu Austria-Ungari kompromiss, oli vaja kinnitada nii Austria kui ka Ungari parlamendis. Vastuvõetud seadused avaldati ametlikes väljaannetes, mis ilmusid kaheksas keeles. Üldiselt püütigi saavutada identse sisuga seaduste vastuvõtmine ning sellepärast moodustati Austria ja Ungari parlamendi ühiskomisjon, kuhu kuulus kummastki parlamendist 60 liiget ja mis arutas nii kuningliku kui ka keiserliku (ehk nii Ungari kui ka Austria) valitsuse ministrite ettepanekuid, püüdes saavutada kompromissi.
Need institutsioonid, mis olid Austrial ja Ungaril ühised, tähistati väljendiga "keiserlik ja kuninglik" (lühendatult k.u.k.). Ühised olid näiteks sõjalaevastik ja sõja ajal ka sõjavägi. Ühised olid ka kolm ministeeriumi: keisrikoja- ja välisministeerium, sõjaministeerium ning rahandusministeerium. Ülejäänud institutsioonid olid Austria ja Ungari poolel erinevad.
1867 lepiti kokku, et ühisesse riigikassasse maksab Austria 70% ja Ungari 30% selle eelarvemahust, aga see osakaal vaadati iga 10 aasta tagant uuesti läbi ja 1907 tõusiski Ungari osa 36,4%-ni. Alates 1880. aastatest tegutsesid Austria-Ungaris liikumised, mis soovisid luua kolmikmonarhia Horvaatia osalusel. Sellele oli poliitilise eliidi seas palju toetajaid (ka näiteks keiser Karl I), kuid see ei saanud teoks. 1917 pidid toimuma uued läbirääkimised ja formaalselt lagunes Austria-Ungari just sellepärast, et riigieelarve Ungari osa suuruses ei jõutud kokkuleppele.

Austria-Ungari lagunemine

Esimese maailmasõja ajal, 1917. aasta mais teatasid Austria parlamendi poola, ukraina, tšehhi, sloveeni ja horvaadi saadikud oma taotlusest moodustada rahvusriigid. 1918. aasta 16. oktoobril andis keiser Karl I riigi Austria-osale nn Rahvaste manifesti (Völkermanifest), mis nägi ette vabade rahvaste konföderatsiooni asutamise, kuid impeerium lagunes.
Austria-Ungari lagunes 24. oktoobril 1918 Ungari lahkulöömisega. Austria-Ungari maa-alal tekkisid uued riigid Tšehhoslovakkia, Ungari ja Austria. Osa Austria-Ungari maa-alast läks Itaaliale, Jugoslaaviale, Poolale ja Rumeeniale.
Austria-Ungari impeerium lagunes:

1. Austria sakslased moodustasid 21. oktoobril Austria-Saksa rahvuskogu ja valitsuse;
2. tšehhid ja slovakid kuulutasid 28. oktoobril välja Tšehhoslovakkia vabariigi;
3. Galiitsia liitus oma riikluse taastanud Poolaga;
4. sloveenid ja horvaadid ning Bosnia ja Hertsegoviina eraldusid 29. oktoobril ja moodustasid koos serblastega Jugoslaavia kuningriigi;
5. Rumeenia Kuningriik võttis oma kontrolli alla Transilvaania;
6. 31. oktoobril 1918 lõpetas Ungari valitsus reaaluniooni Austriaga;
7. 11. novembril loobus Karl I keisrivõimust Austrias ja 13. novembril kuningavõimust Ungaris; Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia kuulutati vabariikideks.

Riigi haldusjaotus

Austria ja Ungari piir oli juba keskajal Doonau lisajõgi Leitha (Lajta), sellepärast nimetati riigi Austria osa Tsisleitaaniaks ja Ungari osa Transleitaaniaks. 1908. aastal oli riigi kolmandaks osaks Austria ja Ungari ühisvaldus ehk kondomiinium: Bosnia ja Hertsegoviina.

Austria-Ungari: 1. Böömimaa, 2. Bukoviina, 3. Kärnten, 4. Krajna, 5. Dalmaatsia, 6. Galiitsia, 7. Küstenland, 8. Alam-Austria, 9. Moraavia, 10. Salzburg, 11. Sileesia, 12. Steiermark, 13. Tirool, 14. Ülem-Austria, 15. Vorarlberg
Ungari kuningriik: 16. Põlisungari 17. Horvaatia-Slavoonia
Austria-Ungari kondomiinium: 18. Bosnia ja Hertsegoviina

Religioonid Austria-Ungaris. "Andrees Allgemeiner Handatlas", 1. trükk, Leipzig 1881

Austria-Ungari, 1906

Austria-Ungari lagunemine

Tsisleitaania

• Böömimaa kuningriik, keskus Praha
• Dalmaatsia kuningriik, keskus Zadar
• Galiitsia ja Lodomeeria kuningriik, keskus Lviv
• Alam-Austria ertshertsogkond, keskus Sankt Pölten
• Ülem-Austria ertshertsogkond, keskus Linz
• Bukoviina hertsogkond, keskus Tšernivtsi
• Kärnteni hertsogkond, keskus Klagenfurt
• Kraini hertsogkond, keskus Ljubljana
• Salzburgi hertsogkond, keskus Salzburg
• Ülem-Sileesia hertsogkond, keskus Opole (Austria Sileesia)
• Alam-Sileesia hertsogkond, keskus Opava (Austria Sileesia)
• Steiermargi hertsogkond, keskus Graz
• Määrimaa markkrahvkond, keskus Brno
• Tirooli vürstiriik (Gefürstete Grafschaft Tirol), keskus Innsbruck
• Vorarlberg, keskus Bregenz
• Küstenland:

• Gefürstete Grafschaft Görz und Gradisca
• Trieste linn
• Istria markkrahvkond

Transleitaania

• Ungari kuningriik
• Horvaatia-Slavoonia kuningriik
• Rijeka linn

Bosnia ja Hertsegoviina oli Tsisleitaania ja Transleitaania ühisvalduses.

Riigivalitsemine

Austria-Ungari riigi juht oli Austria keiser, kes oli ühtlasi Ungari kuningas:

• 1848–1916 Franz Joseph I (1830–1916);
• 1916–1918 Karl I (1887–1922), eelmise vennapojapoeg, 1918 monarhia kaotati.

Valitsusjuhid olid kantslerid:

• 24. detsember 1867 – 30. detsember 1867 Ferdinand von Beust (1809–1886);
• 30. detsember 1867 – 24. september 1868 Karl Wilhelm Philipp von Auersperg-Gottschee (1814–1890);
• 24. september 1868 – 15. jaanuar 1870 Eduard Taaffe (1833–1895);
• 15. jaanuar 1870 – 1. veebruar 1870 Ignaz Edler von Plener (1810–1908);
• 1. veebruar 1870 – 12. aprill 1870 Leopold Ritter Hasner von Artha (1818–1891);
• 12. aprill 1870 – 6. veebruar 1871 Alfred von Potocki-Pilawa (1822–1889);
• 6. veebruar 1871 – 30. oktoober 1871 Karl Siegmund von Hohenwart (1824–1899) (kohusetäitja);
• 30. oktoober 1871 – 25. november 1871 Ludwig von Holzgethan (1810–1876) (kohusetäitja);
• 25. november 1871 – 15. veebruar 1879 Adolf Wilhelm Daniel von Auersperg (1821–1885);
• 15. veebruar 1879 – 12. august 1879 Karl von Stremayr (1823–1904) (kohusetäitja);
• 12. august 1879 – 11. november 1893 Eduard von Taaffe (1833–1895);
• 11. november 1893 – 19. juuni 1895 Alfred August von Windischgratz (1851–1927);
• 19. juuni 1895 – 30. september 1895 Erich von Kielmansegg (1847–1923);
• 30. september 1895 – 30. november 1897 Kasimir Felix von Badeni (1846–1909);
• 30. november 1897 – 5. märts 1898 Paul Gautsch von Frankenthurn (1851–1918);
• 5. märts 1898 – 2. oktoober 1898 Franz von Thun und Hohenstein (1847–1916);
• 2. oktoober 1898 – 21. detsember 1899 Manfred von Clary und Aldringen (1852–1928);
• 21. detsember 1899 – 18. jaanuar 1900 Heinrich Ritter von Wittek (1844–1930) (kohusetäitja);
• 19. jaanuar 1900 – 1. jaanuar 1905 Ernest von Koerber (1850–1919);
• 1. jaanuar 1905 – 2. mai 1906 Paul Gautsch von Frankenthurn (1851–1918);
• 2. mai 1906 – 2. juuni 1906 Konrad zu Hohenlohe-Waldenburg-Schillingsferst (1863–1918);
• 2. juuni 1906 – 15. november 1908 Max Wladimir von Beck (1854–1943);
• 15. november 1908 – 28. juuni 1911 Richard von Bienerth-Schmerling (1863–1918);
• 28. juuni 1911 – 3. november 1911 Paul Gautsch von Frankenthurn (1851–1918);
• 3. november 1911 – 21. oktoober 1916 Karl von Stergkh (1859–1916);
• 31. oktoober 1916 – 20. detsember 1916 Ernest von Koerber (1850–1919);
• 20. detsember 1916 – 23. juuni 1917 Heinrich von Clam-Martinic (1863–1932);
• 23. juuni 1917 – 27. juuli 1918, rüütel Ernst Seidler von Feuchtenegg (1862–1931);
• 27. juuli 1918 – 27. oktoober 1918 Max von Hussarek von Heinlein (1865–1935);
• 27. oktoober 1918 – 11. november 1918 Heinrich Lammasch (1853–1920);
• 12. november 1918 Karl Renner (1870–1950).

Austria-Ungari riigi kolm parlamenti olid Austria kahekojaline Riiginõukogu (Reichsrat), Ungari kahekojaline Riigipäev (Magyar Országgyülés) ning 1910. aastal esimest korda valitud Bosnia ja Hertsegoviina Maapäev (Bosanski sabor).

Saksamaa enne esimest maailmasõda

Saksamaa 20. sajandi algul

Euroopa esimene tööstusmaa

19. sajandi lõpuks oli Saksamaa tõusnud maailma juhtivate tööstusriikide hulka. Selle koha säilitas ka 20. sajandi konkurentsis, andes nii sajandivahetusel kui ka I maailmasõja eel 16% maailma tööstustoodangust. See ei tähendanud paigalseisu. Eriti kiiresti arenes metallurgia. Aastail 1900-1913 kasvas terasesulatamine ligi kolm korda, malmitoodang üle kahe korra. Sellele tempole ei pannud vastu Saksamaa põhikonkurent Euroopas- Inglismaa. Ainult USA-ga ei suutnud Saksamaa võistelda.

Suurelt rajanes Saksa tööstus välismaalt sisseveetavatele toorainetele. Eriti huvitatud oli Saksamaa tööstus maailmaturust, sest ta tootis palju rohkem kaupa, kui tema elanikkond tarbis.

Tööstusliku arenguga kaasnes suurte firmade ja kapitali koondumine. Suurimate firmade hulka kuulusid A.Kruppi ja A. Thysseni omad metallurgias, AEG elektrotehnikas.

Uusi probleeme tõi linnastumine ja proletariseerumine. 1907. aastal oli Saksamaal juba 18 miljonit palgatöölist.

Sotsiaalselt jätkus Saksamaal aadli ja kodanluse lähenemine. Aadlitiitliga mehed võtsid oma kapitaliga osa monopolistlikest ettevõtetest ja majandasid oma mõisaid kapitalistlikus laadis. Teiselt poolt püüdsid rikkad kodanlased suurendada oma ühiskondlikku prestiiži mõisate ostmisega. Tavaliseks muutusid ka abielud aadli ja kodanlike perekondade vahel.

Parlamentaarne areng

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul jätkus Saksamaa parlamentaarne areng. Riigipäev valiti üldise valimisõiguse alusel proportsionaalselt elanike arvuga. Saksa parlamentarismi sümboliks sai 1894. aastal valminud Riigipäevahoone Berliinis. Valitsuse juhi- riigikantsleri määras küll keiser, kuid edukaks poliitikaks vajas ta Riigipäeva enamuse toetamist.

Seoses sellega tekkisid juba 20. sajandi algul parteide koalitsioonid, kellele keisririigi kantsler võis toetuda või millest mõni partei opositsiooni minnes võis ka valitsuse kukutada. Riigipäeva valimised omandasid ühiskonna elus suurema tähenduse, kui neil oli olnud Bismarcki ajal.

Maailmapoliitika

Saksamaa poliitilises elus domineeris 20. sajandil välispoliitika, milles kajastus Saksa monopolide rahvusvaheline aktiivsus. 1890. aastail oli Saksa keisririik üle läinud nn Euroopa poliitikat maailmapoliitikale. See tähendas sekkumist kõigi maailmajagude asjadesse ja ka võitlust ülemvõimu eest maailmas.

Maailmapoliitika ajamiseks peeti eriti oluliseks tugevat sõjalaevastikku. Sõjalaevastiku loomisega tegeles mereminister admiral Alfred von Tirpitz, kelle eestvõttel ja keisri toetusel asuti ehitama suurt sõjalaevastikku. Oktoobris 1897 Riigipäeval vastu võetud laevastikuseadus nägi ette 1905. aasta märtsiks 69 sõjalaeva ehitamise. Kuid juba 1900. aastal võeti vastu uus laevastikuseadus, mis kavandas 1917. aastaks 38 liinilaeva ja 52 ristleja ehitamise. See oli juba väljakutse Briti impeeriumile.

 

Sajandivahetusel sai Saksamaa kantsleriks Bernhard von Bülow (3. mai 1849- 28. oktoober 1929), kellel olid suured diplomaadikogemused.

Ta oli olnud diplomaatilisel tööl Roomas, Peterburis, Pariisis, Viinis, Ateenas ja Bukarestis ning oli omandanud ettekujutuse nendest rahvastest ja maadest, aga ka tundma õppinud valitsejaid. Võõraks oli talle jäänud Inglismaa, mis tähendas ka jahedaid suhteid kui mitte vaenu.

Koloniaalpoliitika

19. sajandi viimase 16 aasta jooksul oli vallutatud suured koloniaalvaldused Aafrikas. Võrreldes teiste riikidega oli Saksamaa koloniaalpoliitika julmem. Ilmselt oli põhjuseks kogemuste puudumine, mis vanadel koloniaalriikidel oli omandatud sajandite vältel. Sakslased peksid pärismaalasi, neilt võeti ära kogu maa ja ülespoomine oli mõnede julmurite jaoks lõbustus.

Aafrika rahvad vastasid saksa kolonistide tegevusele vastuhakkudega. 1904. aastal puhkes Edela-Aafrikas hererote hõimu ülestõus. Ülestõusu mahasurumisel tapeti 70 000 inimest. Ellu jäänud 18 000 inimest päästsid end põgenemisega Kalahari kõrbe.

1904. aastal algas hotentottide ülestõus Lõuna-Aafrikas, mis kestis 1907. aastani. Saksa koloniaalpoliitika oli jõudnud kriisi.

Hotentottide ülestõusu mahasurumiseks nõudis kantsler Bülow 1906. aastal Riigipäevalt täiendavalt 29 miljardit marka. Riigipäev lükkas aga Bülowi ettepaneku tagasi, mispeale luges kantsler varem ette valmistatud Riigipäeva laiali saatmise korralduse.

Maksupoliitika

Sõjalaevastiku ehitamine, kolooniate haldamine ja seal sõjavägede pidamine nõudis valitsuselt täiendavaid väljaminekuid. Nende katteks tõsteti pidevalt makse, eriti kaudseid. See tähendas toidukaupade ja ka teiste kaupade kallinemist. Kehtestati uued täiendavad maksud õllele, viinale, veinile, tubakale, elektrile ja gaasile.

1909. aastal esitati Riigipäevale uus maksureformi projekt, millega kavatseti tõsta pärandusmaksu seejärel hotentoti blokk lagunes ja Bülow oli sunnitud riigikantsleri kohalt lahkuma.

Uue valitsuse moodustamiseks ühinesid konservatiivid katoliikliku Tsentrumparteiga. Tekkis must-sinine blokk. Must märgib katoliiklikkust, sinine pidi olema aadli veri. Uueks riigikantsleriks sai Theobald von Bethmann-Hollweg. Mehed vahetusid, maksureformis tehti muudatusi, aga ettevalmistused suureks sõjaks jätkusid.

Vähemusrahvaste rõhumine

Seoses imperialistliku poliitikaga kasvas Šovinism ja teravnesid suhted vähemusrahvastega. Eriti tugevnes poolakate rõhumine Poznanis ja teistel Saksamaa koosseisus olevatel aladel. Koolides lubati õpetada ainult saksa keeles. 1900. aastal anti korraldus, mis lubas poola keelt õpetada ainult saksa koolides. See oli vajalik ametnikele, et poolakate aladel paremini toime tulla.

Poola alade saksastamiseks oli juba 1886. aastal loodud kolonisatsiooni komisjon, mis sai riigilt suuri summasid poolakate maade ülesostmiseks ja saksa kolonistide sinna asustamiseks. 1908. aastal kehtestati seadus, mis andis õiguse poolakate maade sundvõõrandamiseks.

Prantsusmaa esimese maailmasõja eel

20. sajandi alguses oli Prantsusmaa vabariik. Seda alates 1871. aastal toimunud revolutsioonist.

Prantsusmaa 20. sajandi algul

Majandus

20. sajandi algul kiirenes Prantsusmaal mitmete tööstusharude, eelkõige metallurgia areng. Aastail 1900- 1913 kasvas terasetoodang umbes kolm korda, malmitoodang ligi kaks korda. Metallurgia arengut soodustasid Venemaa sõjalised tellimused, mis olid seotud Vene-Jaapani sõjaga. Kaasa aitas raudteede ehitus kolooniates. Uueks arenevaks tööstusharuks Prantsusmaal sai mootorite tootmine mitmesugustele masinatele. Heal järjel oli autotööstus.

Majanduslikke raskusi ja poliitilisi pingeid kutsusid esile kriisinähtused Prantsusmaa vanades tootmisharudes- siidi- ja veinitööstuses. Paljude sajandite jooksul oli Prantsusmaa olnud üks Euroopa tähtsamaid naturaalsiidi tootjaid. Prantsusmaa siidriie, siidsukad jm oli vaimustanud aristokraatlikke daame ja härrasid. Nüüd hakkas siidiga konkureerima poolsiid, mis oli odavam ja vastupidavam ning ei kortsunud nii väga.

Veinitootmise kriisi põhjustas eelkõige piiritusveinide konkurents, eriti Itaalia poolt. Võrreldes Prantsuse veinidega olid piiritusveinid odavamad, nende käärimine võttis vähem aega, nad ei maitsenud nii hästi, kuid olid kangemad. Prantsuse veinid olid võitnud turul poolehoiu tänu oma väga heale kvaliteedile, neid nõudsid välisturul väga jõukad ostjad.

Majandusraskuste olukorras tundus paljudele väikekapitalistidele mugavam üldse mitte enam tootmisega tegeleda, vaid paigutada raha pankadesse hoiule või laenata riigile. Riik omakorda andis seda laenuks, eriti Venemaale. Saadud dividendide arvel võis ära elada, kuigi mitte eriti jõukalt, aga tööd ei pidanud ka tegema. Nii kujunes Prantsusmaal ulatuslik rantjeede kiht (1914. aastal umbes 2 miljonit inimest).

Kirik, kool ja ühiskond

20. sajandi alguse ühiskondlik-poliitilises võitluses kujunes teravaks poliitiliseks probleemiks kiriku ja kiriklike organisatsioonide nn kongregatsioonide (ordude) osa ühiskonnas. Prantsusmaal oli tol ajal ligi 1500 ordut ja muud kiriklikku organisatsiooni, kelle mõju püsis osalt keskaega ulatuvatel traditsioonidel, osalt aktiivse majandusliku, poliitilise ja kultuurilise tegevusega oma kaasaja ühiskonnas. Nendel organisatsioonidel olid monopolide aktsiad, traditsiooniliselt olid nende käes likööritehased. Poliitikas oli kirik ja religioossed organisatsioonid aktiivsed eriti valimiste ajal. Kõige teravamaks vaidlusteemaks sai aga noorsoo kasvatus. Paljud koolid tegutsesid kirikute ja ordude mõju all, teised olid jälle ilmalikud koolid.

Nii võis Prantsuse peaminister ühes oma kõnes rääkida prantsuse noorsoo kahest põlvkonnast- ilmalikust ja vaimulikust, kelle vahel oli sügav lõhe.

1905. aastal võttis Prantsuse parlament vastu seaduse kiriku lahutamisest riigist. Kiriku varandus võeti riiklikult arvele, kuid jäi kiriku kätte. Garanteeriti usutalituste vabadus ja kõigile kodanikele südametunnistuse vabadus.

1906. aastal sai peaministriks radikaalide liider Georges Clemenceau (28.09 1841- 24.10 1929). Ta teatas, et asutakse ellu viima suurt reformide programmi, milles nähti ette progressiivne tulumaks, 10- tunnine tööpäev, raudteede riigistamine, pensionid töölistele jne. Loodi isegi Tööministeerium. Kuid kavandatud suured reformid ei läinud parlamendis läbi, sest ka radikaalide saadikud olid muutunud alalhoidlikumaks.

 

Veinitootjate liikumine

Kõige enam tundsid end ahistatuna prantsuse talupojad. Viljaturul valitses konkurentsitult USA ja Kanada odav nisu. Prantsusmaal tasus vilja toota ainult oma pere tarbeks, mitte müügiks. Kõige raskemaks osutus aga veinitootjate olukord. 1907. aastal moodustasid nad oma komitee. Lõuna-Prantsusmaal algasid demonstratsioonid. Populaarne oli loosung „Surm võltsijatele!“ ning võltsijate all mõeldi piiritusveini tootjaid. Otsustati valitsusele esitada ultimaatum: kui järgmisel päeval valitsus ei anna parlamenti seadusprojekti veinitootjate kaitseks, lõpetatakse maksude maksmine ja kohalike omavalitsuste tegevus. Nii läkski 4 Lõuna-Prantsusmaa lõunadepartemangu oma erru minekust. Talupojad saatsid oma esindaja Pariisi läbirääkimistele. Ta võeti armastusväärselt vastu, aga mingit seadust ei tulnud.

Suund paremale

Pärast paljusid valitsuse vahetusi tulid 1912. aastal võimule parempoolsed poliitikud. Peaministriks sai Raymond Poincare (20.08 1860- 15.10 1934), hüüdnimega Sõda. 

  

1913. aastal valiti ta Prantsusmaa presidendiks. Olukorras, kus üks rahvusvaheline konflikt järgnes teisele, pidas ta vajalikuks valmistada Prantsusmaa ette sõtta astumiseks.