Hiina jumalad

• Achu, Akšobhja hiinakeelne nimi
• Anqi Sheng (安期生), üks surematu taoismis
• Ao Bing (敖丙), Ao Guangi poeg romaanis "Fengshen yanyi", vihmajumal
• Ao Guang (敖广 või 敖光), idamere draakonkuningas
• Ao Qin (敖钦), lõunamere draakonkuningas
• Ao Run (敖闰), läänemere draakonkuningas
• Ao Shun (敖順), põhjamere draakonkuningas
• Ba, põuajumalanna
• Ba Zha, põldude kaitsja putukate eest
• Bai Zhong, esimene külvaja, põlluharimisjumal
• Baosheng Fo, Ratnasambhava hiinakeelne nimi
• Bei Dou, Suure Vankri vaimud
• Budai (布袋), naeratav jumal
• Cai Shen (財神), heaolu ja rikkuse jumal taoismis
• Can Cong, jumalus, kes õpetas inimesed siidi valmistama
• Can Nü, siidiussijumalanna
• Cao Guojiu (曹國舅), üks kaheksast surematust, näitlejate kaitsja
• Cha Yu, jumal, kes tappis kaks vähemat jumalat
• Chang'e (嫦娥), kuujumalanna
• Changxi, kuujumalanna
• Chang Liang, surematuna austatav isik taoismis
• Chegong (車公), väejuht, keda austatakse jumalana
• Chi Jingzi, tulejumal taoismis
• Chi You (蚩尤), sõja-, vihma-, relvade ja metallitöö jumal
• Chiguo, Dhritarāštra hiinakeelne nimi
• Chi Songzi, vihmajumal
• Chong ja Li, taeva ja maa lahutajad
• Chuang Kong, magamistoajumal
• Chuang Mu, magamistoajumalanna
• Di Jun, idajumal, kümne päikese isa
• Di Kang Wang, allilmajumal
• draakonkuningad, nelja mere valvurid
• Erlang Shen (二郎神), kolmanda silmaga jumal
• Fei Lian (飞帘; 飛簾), tuulejumal
• Fu Xi (伏羲)
• Gong Gong (共工), veejumal
• Guan Yu (关羽, 關羽), jumalikustatud väejuht
• Guanyin (观音, 觀音), hiina budismis kaastunde bodhisattva
• Guo Ziyi (郭子仪, 郭子儀), jumalikustatud väejuht, rikkuse ja õnne jumal
• He Bo (河伯), Huang He jõe jumal
• kaheksa surematut (八仙), taoismis austatavad surematuks saanud inimesed
• linnajumalad (城隍), linnade kaitsejumalad
• Qi Gu, käimlajumalanna
• Qi Yu, vihmajumal
• Qin Shubao (秦叔寶), uksejumal
• Shangqing (上清), taoistlik jumalus
• sillajumalad, jões uppunute hingi valvavad vaimud
• Zhang Guo Lao (張果老), üks kaheksast surematust, vanainimeste kaitsja
• Zhang Xian (張仙), sünnijumal ja laste kaitsja
• Zhongli Quan (钟离权, 鐘離權), üks kaheksast surematust
• Zhou Wang (纣王; Di Xin, 帝辛), Shangi dünastia viimane valitseja, läks taevasse sodoomiajumalaks
• Zhu Bajie (猪八戒, 豬八戒), tegelane romaanist "Teekond Läände"
• Zhu Rong (祝融), tulejumal
• Zhu Yi, eksamijumal
• Zi Gu, käimlajumalanna
• Taiqing (太清), taoistlik jumalus
• Wen Chang, taoistlik kirjanduse, raamatute ja kirjutamise jumal
• Yan Wang (阎王, 閻王), surmajumal, india Jama versioon hiina budismis

– Ha – Hai-chan – Han-hsiang-tzu – Han-hsien-tzu – Han-xiang-zi – Han-xiangi – Han-xiangzi – Hang – Hau-yi – He-bo – He-hsien-ku – He-po – He-xian-gu – He-xiangu – Heng-o – Ho-hsien-ku – Ho-po – Hou-chi – Hou-ji – Hou-yi – Hsi-he – Hsi-ho – Hsi-shih – Hsi-wang-mu – Hsiao-wu – Hsuan-tsang – Hsuan-wen-hua – Hu-jing-de – Hu-jing-te – Hu-jingde – Huai-nan-tzu – Huai-nan-zu – Huai-nanzu – Huang-di – Huang-du-shi – Huang-gun – Huang-kun – Huang-ti – Hun-dun – Hun-tun – Nefriit-keiser – Jiang-qin-guang – Jiang-yuan – Jin – Jou-wang – Ju-shou – Jun-di – K'uei-hsing – Kao-guojiu – Kao-yao – Ki-lin – Kou-mang – Kuan-kung – Kuan-ti – Kuan-yin – Kuan-yu – Kuei-hsien – Kui-xing – Kung-kung – Kung-te-tien – Kuo-tzu-i – Kuri-hsing – Kwan-yin – Ky-lin – Lan-cai-he – Lan-caihe – Lan-t'sai-ho – Lan-zaihe – Lao-chun – Lao-dan – Lao-jun – Lao-tan – Lao-tse – Lao-tzu – Lao-zi – Lei-chen-tzu – Lei-gong – Lei-jen-zu – Lei-kung – Lei-tsu – Lei-tzu – Lei-zhen-zi – Lei-zhenzi – Lei-zi – Lei-zu – Li-ba-bai – Li-babai – Li-ching – Li-chu-jiang – Li-er – Li-erh – Li-hai – Li-jing – Li-k'uan – Li-kuan – Li-ne-zha – Li-nezha – Li-no-cha – Li-no-zha – Li-nozha – Li-pa-pai – Li-si – Li-szu – Li-t'ieh-kuai – Li-tie-guai – Li-tieguai – Li-xuan – Lie-yu-kou – Lie-yukou – Lie-zi – Lieh – Lieh-tzu – Ling-bao-tian-song – Ling-pao-t'ien-tsun – Ling-zhi – Liu-an – Liu-bei – Liu-hai – Liu-har – Liu-pei – Liu-xuan-de – Liu-yuan-ying – Long-dong-bin – Long-wang – Lu-ban – Lu-dong-bin – Lu-dongbin – Lu-hsing – Lu-pan – Lu-ping-den – Lu-tung-pin – Lu-wu-guan – Lu-xing – Lu-yan – Luk-xing – Lung-wang – Meng-p'o – Meng-po – Meng-po-niang – Meng-po-niang-niang – Mi-hung-tang – Mi-lo-fo – Mong-po – Mu-gong – Mu-kung – Nan-ji-xian-weng – Niu-lang – Nu-gua – Nu-kua – Nu-kwa – Nu-wa – Nugua – P'an-ku – P'eng-lai-shan – P'ing-teng-wang – Pa-hsien – Pan-gu – Peng-lai-shan – Penglai-shan – Pi-disc – Pi-disk – Pi-ma-wen – Pien-ch'eng-wang – Ping-deng-wang – Ping-i – Qi-gu – Qi-lin – Qi-yu – Qin-guang-wang – Qin-shu-bao – Qin-shu-po – Qin-shubao – Qu-jiang-wang – Reishi – Roustem – Ru-shou – San-ch'ing – San-gu – San-guan – San-guan-dadi – San-hsing – San-huang – San-ku – San-qing – San-xing – San-yan-dadi – San-zang – Sandy – Sankuan – Sha-wu-ching – Sha-wu-jing – Sha-wujing – Shang-qing – Shen – Shen-nong – Shen-nong-shi – Shen-nung – Shen-yi – Sheng-nong – Sheng-nung – Sho-bao – Shou-hsing – Shou-lao – Shou-xing – Shun – Shun-di – Si-ling – Sien-tsang – Song-di-wang – Song-jiang – Ssu-ling – Su-ling – Sui-ren – Sui-ren-shi – Sun-bin – Sun-hou-tze – Sun-hou-zi – Sun-p'i – Sun-pi – Sun-pin – Sun-wu-k'ung – Sun-wu-kong – Sun-wukong – Sung-chiang – Sung-ti-wang – T'a-shan-wang – T'ao-t'ieh – T'ien – T'ien-ku – T'ien-ming – T'ien-mu – T'u-ti – T-ti-wang – Ta-ti – Tai-qing – Tai-shan-wang – Tai-sui-hsing – Tai-sui-xing – Tai-suixing – Tai-yi – Tao – Tao-te-t'ien-tsun – Tao-tie – Taotie – Taso-wang – Tcheou – Thao-thieh – Ti-k'ang-wang – Tian – Tian-bao-jun – Tian-gong – Tian-gu – Tian-ming – Tian-mu – Tian-shang-dao-jun – Tianming – Tien-kung – To-fu – Tripitaka – Ts'ai – Ts'ao-kuo-chiu – Ts'in-kwang-wang – Tsao-chun – Tu-di – Tzu-ku – Tzu-ku-shen – Wang – Wang-mu-niang-niang – We-jeng – Wei-ch'eng – Wei-cheng – Weiwobo – Wen – Wen-chang – Wu-di – Wu-guan-wang – Wu-kwan-wang – Wu-ti – Xi-he – Xi-shi – Xi-wang-mu – Xi-wangmu – Xiao-wu – Xuan-wen-hua – Xuan-wenhua – Xuan-zang – Xuande – Xue-zhuan-lun – Yan-di – Yan-luo-wang – Yang – Yanluo-wang – Yao – Yao-di – Yen-di – Yen-lo-wang – Yen-ti – Yeng-wang-yeh – Yi – Yi-di – Yi-ti – Yin – Yin-yang – Yu-ch'iang – Yu-di – Yu-huang – Yu-huang-shangdi – Yu-k'ou – Yu-qiang – Yu-qing – Yu-shun – Yu-song-di – Yu-ti – Yu-tsu – Yu-zu – Yuan-shi-tian-zong – Yuan-shih-t'ien-tsun – Yun-dun – Yun-tun – Zao-jun – Zhang-fei – Zhang-guo-lao – Zhang-guolao – Zhang-xian – Zhang-yun – Zhao-gongming – Zhao-xuantan – Zhi-nu – Zhi-songzi – Zhong-li-quan – Zhong-liquan – Zhou-wang – Zhu-ba-jie – Zhu-bajie – Zhu-rong – Zhu-yi – Zhuan-zhongli – Zhuang-lun-wang – Zi-gu

Vana-Hiina

Hiinat piiravad põhja poolt Mongoolia tasandikud, läänest aga Tiibeti mägismaa. Hiinat läbivad mitmed suured jõed, millest olulisemad on Huang He (ehk Kollane jõgi) ja Jangtse.
Rohkem kui 2000 a. eKr sai Huang He orus alguse põlluharimine ning edenes siidiussikasvatus. Umbes 1700 eKr tekkisid Huang He orus esimesed linnad. Seal osati valmistada pronksist tööriistu ja relvi ning arvatavasti samal ajal leiutati ka kiri. Esialgu allusid linnad piiramatu võimuga kuninga ülemvalitsusele, kuid aja jooksul tekkisid Hiinas mitmed sõltumatud riigid.  Hiljem levis asustus ka Jangtse piirkonda.
3. saj. eKr allutas ühe Hiina riigi valitseja kõik teised riigid oma võimule ning rajas Hiina keisririigi. Valit-seja võttis nimeks Shi Huangdi – esimene keiser. Keisri võim oli piiramatu, ta oli samaaegselt seaduse-andja, ülemkohtunik, sõjavägede kõrgem juhataja ja ülempreester, ning teda peeti Taeva pojaks. Keisrivõim püsis Hiinas kogu vanaaja vältel (vaheaegadega ka kesk- ja uusajal), vaatamata ajutistele sisesegadustele ja hiljem ka naabrite sissetungidele.
5. saj. eKr alustati Hiina põhjaaladel erinevate kaitsemüüride rajamist, millest hiljem kujunes Suur Hiina müür. Müüri ehitamine jätkus 16. sajandini; selle eesmärk oli kaitsta end põhjapoolsete rändhõimude, vara-sematel aegadel eriti hunnide vastu.
Hiinlased tegelesid ka ise naaberalade ründamisega – nt 2.-1. saj. eKr vallutati Tiibeti mägismaa põhjaosa ja osa Kesk-Aasiast. Selle piirkonna kaudu kulges Siiditee – peamine ühendustee Hiina ja läänepoolse maailma vahel. Siiditee võimaldas kaubavahetust Iraani, Mesopotaamia ja Vahemeremaadega, seda mööda jõudsid Hiinasse ka Euroopa rändurid ja maadeavastajad.
Vana-Hiina kultuuri- ja teadussaavutuste hulka kuuluvad hiina kirjamärgid ehk hieroglüüfid (mida oli tu-handeid), paber, trükikunst, kompass, püssirohi, ilutulestik, algeline seismograaf, siid ja siidimaalid. Hiinast pärinevad ka esimesed maakaardid ning vanim säilinud arstiteaduslik käsiraamat. Hiinlased oskasid koosta-da üsna täpseid kalendreid.
6.-5. saj. eKr elanud hiina õpetlane ja filosoof Konfutsius (ehk Kong Fuzi) lõi konfutsianismi nime all tun-tuks saanud õpetuse. Konfutsiuse arvates pidid ühiskonna alustugedeks olema traditsioonid ja tavad, austus oma vanemate ja üldse vanemate inimeste vastu. Igaüks pidi teadma oma kohta ja rolli elus ning seda täit-ma, kõik pidi aga alguse saama heast valitsejast, kes oskaks endale õigeid nõuandjaid valida. Kindlasti ei tohtinud Konfutsiuse arvates kaasinimeste vastu ülekohtune olla: „ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid“.
Konfutsiuse õpilased kirjutasid tema mõtteterad üles ning levitasid neid pärast õpetlase surma. Konfutsia-nism leidis Hiinas väga palju pooldajaid, kelle hulka kuulus ka enamik Hiina hilisematest keisritest.

Mütoloogiline ajastu (u 3500 – u 2000 eKr)

Mütoloogilisel Xia dünastia eelsel perioodil olevat Hiinat valitsenud kolm monarhi ja viis keisrit. Nendega, enam mütoloogiliste valitsejate ja kultuuriloojatega, seotud ajavahemikuks oli umbes 3500 eKr kuni 2000 eKr. Esimesele neist, Fu Xile, omistatakse ka hiina hieroglüüfkirja ja guade loomine.

Xia dünastia võimu all olnud ala

Xia dünastia (u 2100 – u 1600 eKr)

 

Xia dünastia (hiina 夏朝, Xiàcháo) oli Hiina esimene ajalooliselt dokumenteeritud dünastia. Valitses umbes aastatel 2070–1600 eKr. Xia dünastia rajas mütoloogiline keiser Yu Suur.

Xia dünastia võimu all olnud ala

Xia dünastia (hiina 夏朝, Xiàcháo) oli Hiina esimene ajalooliselt dokumenteeritud dünastia. Valitses umbes aastatel 2070–1600 eKr. Xia dünastia rajas mütoloogiline keiser Yu Suur.

Shangi riigi ala

Shangi ja Yini dünastia (u 1700–1046 eKr)

 

Shangi dünastia (商朝) oli Vana-Hiina teine (16. – 11. sajandi) dünastia. Selleaegset Hiina riiki nimetatakse Shangi riigiks. Shangi dünastia valitses Põhja-Hiinas 16. sajandist eKr kuni umbes 11. sajandini eKr. Shangi alad piirnesid Vaikse ookeani, Tiibeti kõrgmaa ja Gobi kõrbega. Shangi dünastia on esimene Hiina dünastia, mille ajast on säilinud kirjalikke mälestisi. ^[1] Shangi aegadest on säilinud palju esemeid ja nende seas kirjutisi pronksnõudel ning ennustusluudel. Sellest ajajärgust on leitud kokku üle 150 000 ennustusluu. Vanemate sellest ajast pärinevate vanas hieroglüüfkirjas olevate ennustusluude vanuseks on dateeritud 1500 eKr. ^[2] Eriti hästi tuntakse hilisemat Yini (殷) ajastut. Kokku on teada 30 kuninga nimed 17 põlvkonnast. Kõiki neid nimesid on kohatud Yinxu oraakliluudel, mistõttu enamik ajaloolasi usub, et need kuningad on tõesti olemas olnud.
Shang-Yini dünastiate ajal oli riigi eesotsas kuningas (wang), talle kuulus kogu maa. Ühiskonnas etendas peaosa sugukondlik ülikkond, tegemist oli laguneva sugukondliku korraga, milles suuremal või vähemal määral tekib juba orjus. Kuningas (wang) oli suguharus niihästi ilmaliku kui ka vaimse elu juhtija; tema tõi ohvreid ja temale allus kogu administratsioon. Kuid ta võimu piiras “suurte ja väikeste” nõukogu. Shang-Yini dõnastia riigi pealinn muutus pidevalt, nii et lõpuks ulatus nende arv kuueni. Üks neist kandis nime Zhengzhou, selle müüride vahel paiknesid palee- ja kultusehooned. Linnamüür oli ehitatud savitellistes ning oli 7 km pikk ja 9 meetrit kõrge. Väljapoole jäid elamu- ja töörajoonid, kus paiknesid luu-, pottsepa- ja pronksitöökojad.
14. sajandi algul eKr rajas Shangide kuningas Pangeng Huani jõe äärde oma Yini nimelise pealinna, mis asus 2 km põhja pool praegusest Anyangi linnast. Tegemist oli esimese püsiva pealinnaga Hiina ajaloos. Selles valitsenud Shangi dünastia kuningaid on nimetatud Yini dünastiaks.

Shangi riigi ala

Shangi riigi ala

Shangi dünastia (商朝) oli Vana-Hiina ajaloo teine dünastia. Tolleaegset Hiina riiki nimetatakse Shangi riigiks.
Shangi dünastia valitses Hiinas 16. sajandist eKr kuni umbes 11. sajandini eKr.
Shangi dünastia järgnes legendaarsele Xia dünastiale ning sellele järgnes Zhou dünastia.
Shangi dünastia on esimene Hiina dünastia, mille ajast pärineb kirjalikke mälestisi. Eriti hilisemat perioodi Yini ajastut (殷) on hästi uuritud. On teada kokku 30 kuninga nimed 17 põlvkonnast. Kõiki neid nimesid on kohatud ka Yinxu oraakliluudel, mistõttu enamik ajaloolasi usub, et need kuningad on tõesti olemas olnud.

ÜlevaadeRedigeeri

Shangi dünastia rajas üks hõimujuht, kes oli edukalt mässu tõstnud Xia dünastia viimase valitseja vastu.
Riigi pealinn Hao (Háo)^[viide?] asus arvatavasti praeguse Shandongi provintsi alal. Hilisemate ürikute järgi tõstsid Shangi valitsejad kuus korda pealinna ümber. Viimasel korral viis kuningas Pan Geng (盤庚; Pán Gēng) pealinna üle Yini. Et seni ei ole ülejäänud viie pealinna jäänuseid leitud, ei pea paljud ajaloolased teadet selle ümbertõstmise kohta usaldusväärseks.

Oraaklikiri kilpkonnakilpidel

Yini ajastut peetakse Shangi dünastia kulminatsiooniks, mistõttu seda nimetatakse sageli ka Yini dünastiaks.
Shangi dünastia viimane kuningas Di Xin (帝辛, Dì Xīn; tuntud ka nime Zhou (紂; Zhòu) all) oli eriti pillav ja sadistlik. Kui otsustavas lahingus jooksis tema armee mässajate poolele üle, võttis ta endalt elu. Nimi Zhòu on Hiinas tänini türannia ja vägivallavõimu sünonüüm.
Pärast Shangi dünastia langust vandusid kuningliku suguvõsa liikmed truudust uutele Zhou kuningatele ning võtsid perekonnanimeks Yin. Sealt saigi see perekonnanimi alguse. Neist said Zhou kuningate vasallid, kes teenisid kuningaid ka ministritena. Hilisematel teadetel, mis pärinevad ka Hiinast ja Koreast, asus Yini prints koos kaaskonnaga elama tänapäeva Phyŏngyangi lähedale ning rajas seal esimese Korea riigi.
Shangi riik lagunes 11. sajandi keskel eKr., kui selle vallutas endine liitlane Zhou riik. Pärast Shangi vallutamist võtsid Zhou kuningad üle enamiku Shangi kultuurile ja poliitilisele süsteemile omastest joontest.

Yini varemedRedigeeri

20. sajandi alguses avastati Henani provintsist Anyangi linna lähedalt hilise Shangi dünastia pealinna varemed (Yinxu). Peale paleede ja templite vundamentide kaevati sealt välja muuhulgas 11 kuningahauda, kust on seni leitud üle 10 000 pronks-, nefriit-, luu- ja keraamilist eset ning samuti üle 20 000 oraakliluu, mis annavad andmeid tollase poliitika, majanduse, kultuuri, religiooni, geograafia, astronoomia, kalendri, kunsti ja meditsiini kohta. Yini varemed on kõige tähtsamad arheoloogilised avastused Shangi riigi kohta.

TerritooriumRedigeeri

Shangi riigi territoorium ulatus Ida-Hiina merest praeguse Shaanxi provintsi läänepiirini ning põhjas praeguse Liaoningi provintsini. Seega hõlmas ta Huang He kesk- ja alamjooksu ning ka osa Jangtse jõest.

RiikRedigeeri

Shangi riik kujutas endast linnade ja linnale kuuluvate maade ühendatud võrgustikku. Shangi asulate sekka kuulus ka külasid, kus elasid rahvad, kellega Shang sageli sõjajalal oli. Seega moodustas Shang asulate liidu, mitte ühtse territooriumiga ja kindlate piiridega riigi selle sõna tänapäevases tähenduses. Sellel asulate liidul puudus ametkond ja ta oli peamiselt kuningliku majapidamise laiendus. Shangi kuningas delegeeris harva oma võimu kellelegi edasi, või kui, siis ainult oma lähedastele sugulastele või järglastele.

Zhou dünastia (1066–256 eKr)

 

Zhou (hiina keeles 周朝 Zhōu Cháo) oli dünastia Hiinas 1045 eKr kuni 256 eKr.

Huang He lisajõe Wei orgu hakkas II aastatuhande keskel eKr asunduma Zhou suguharu.
“Laulude raamatusse” (“Shi-jing`i”) kogutud laulud jutustavad legendaarsest Hou-tsest (Vürst hirsiterast), kes viis Zhou suguharu läänepoolseist mägedest Wei jõe orgu. See oli peamiselt karjakasvatusega tegelev rändsuguharu. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid ja sigu. Erilise tähtsusega oli hobusekasvatus, millest annab tunnistust asjaolu, et zhoulastel oli hobuse jaoks 22 nimetust. Karjakasvatuse kõrval säilitas oma tähtsuse ka küttimine. Põlluharimine oli juhuslikku laadi. Siirdudes kohalt kohale, puhastasid zhoulased külviks maapinna põõsapadrikust, kui aga saak oli korjatud, liikusid uutele kohtadele. Suguharupeaks oli "kung". Tema juures oli sugukonna ülikkonna esindajatest koosnev vanematenõukogu. Ülikkond hakkab kogukonnas esile kerkima.
Asudes elama Wei orgu, sattus Zhou suguharu looduslikesse tingimustesse, mis soodustasid paikseks muutumist. Peale steppide ja metsade oli seal häid põlde maaharimiseks, jõgedes külluses kalu ja mägedes metalli. Põlluharimine hakkas zhoulaste majapidamises pikkamööda vallutama esikohta. Juhti (kungi) peeti suguharu majanduse, muuhulgas ka põlluharimise juhtijaks. Juht võttis osa lõikuspüha pidulikust talitusest ja näiteks “Bambusannaalid” jutustavad, et “kuningas maitses suve neljandal kuul esimesena nisu (esimesi viljapäid)”.
Zhou suguharu liikus mööda Wei jõge pikkamööda ida poole ja hõivas põlluharimiseks soodsad maad. Zhou keskuseks sai Hao linn (praegu Xi'an). XIII sajandil hakkas Zhou tungima Shangi dünastia valdustesse. Et kaitsta oma piire vaenulike barbarlike suguharude vastu, pöördus Shangi keiser (wang) sageli Zhou kungi poole, kes sõdis nomaadide vastu ja sai selle eest Shangi keisrilt autasu (too andis Zhou valitsejale tiitli (xi bo) – Lääne valitseja.
Esimeseks xi bo'ks sai Tse Li, kelle pojast Chang'ist sai hiljem Shangi vastaste hõimude koalitsiooni initsiaator. “Bambusannalid” jutustavad, et Zhou kungile kingiti maid, kallist nefriiti ja orje. Zhou suguharu siirdumine paiksele põllumajandusele, mis võimaldas suuri rikkuse kuhjumisi ja Shangi keisrilt saadavad kingid põhjustasid Zhou suguharus sugukondliku aristokraatia terava eraldumise rahvamassidest.
Alatised sõjad nõrgestasid sel ajajärgul Shangi riiki, sisevastuolud temas teravnesid. “Shijingi” legend jutustab: “Nimekad ja sugukonna eesotsas seisjad teostavad üks teise järel kuritarvitusi ega rakenda süüdlaste vastu kohaseid abinõusid. Vang püüab koguda üha suuremaid ja suuremaid varusid ja äratab sellega enda vastu viha”. Jätkusid barbarite pealetungid millega kaasnesid rahutused. Viimane Shangide dünastia keiser Zhòu Xīn (mitte ajada segi Zhou dünastiaga) kurnas rahvast suure maksukoormaga, vasallid läksid üle mässajate poole, keda juhatab Wu Wang, Zhou hõimu juht või pealik.
Kasutades Shangi riigi nõrkust, organiseeris Wu Wang suure armee, läks üle Huanghe ja põrkas (???) Mu-ö (???) orus kokku Shangi viimase keisri armeega. Nomaadide toetusel lööb Wu Wang 1027. eKr Zhòu Xīni sõjaväed puruks ja keiser tapab enda meeleheitel. Nagu jutustab legend, põgenes Zhòu Xīn oma pealinna, kus ta, sulgedes enda lossi “Hirvetorni”, põles ära koos oma aaretega. Niivisi 11. sajandil eKr purustas Zhou hõim Shangi riigi. Wu Wangist saab Zhou dünastia rajaja, kelle valitsemisel riik elab saavutab taas õitsengu. Lääne-Zhou riik hõlmas suurema osa Põhja-Hiinast.
Ida-Zhou riigi ajal (8.-3. sajand eKr) keskvõim nõrgenes ja käis kohalike valitsejate võitlus. Eriti äge oli see 5.-3.sajandil eKr, mil Hiina oli jagunenud 5–7 riigiks (Zhanguo ehk võitlevate riikide aeg).
6.-5. sajandil eKr (teiste andmete järgi 650. aasta paiku) võeti kasutusele raud. Hakkas kujunema maaeraomandus (mis vormistati 4. sajandil eKr Qini riigis Shang Yangi reformidega). Tekkisid hiina traditsioonilise ideoloogia põhivoolud: konfutsionism (zhu-jia), taoism (dao-jia), legism (fa-jia), moism (mo-jia, Mo Di) ja nominalism (min-jia) + yin-yang-jia.
Keisrid lasevad kaevata kanaleid, ehitavad tamme ja kuivatavad soid. Harimiseks võetud maa jagatakse vana harjumuse järele väikesteks kvadraatideks, mis omakorda jaotatakse üheksaks ühesuuruseks osaks. 8 osa antakse põllumeestele, üheksas osa haritakse ühisel jõul ja on valitsejate omandus, kes seal kasvanud vilja kohe tarvitavad või hiigelaitades alal hoiavad ikalduse või uputuse puhuks.
Valitsuse dekreetidega reguleeriti kalapüügi- ja jahiõigus ning ühise karjamaa tarvitamine. Arenes siidikasvatus. Maad katab teedevõrk, õitseb kaubandus. Suuremail teesõlmil korraldab valitsus järjekindlalt turgu, annab välja turukorra-, kaubavahetuse- ja teisi määrusi. Seatakse sisse üldine sõjaväekohustus meestele 16–65 a. vanuseni.
Asutatakse koole ja ülikoole. (ENE Koole oli Hiinas juba II aastatuhandest eKr. V.sajandist eKr mõjutas haridust Kong Fuzi õpetus. Koolis õpetati umbes 10 õppeaasta vältel hieroglüüfkirja, eetikat, muusikat, kalligraafiat ja filosoofiat.) Umbes 112. eKr avatakse nn. Siiditee Hiina ja Kesk-Aasia vahel. Umbes 105 a leiutatakse Hiinas paber.

Valitsus ja halduskorraldusRedigeeri

Zhou riiki valitses kuningas (wáng 王), kelle võim hiljemalt 8. sajandist eKr oli vaid sümboolne. Tegelik võim oli nominaalselt kuningale alluvate feodaalsete maaisandate käes, kellest suurem osa kuulus pärusaadlisse. Hilisemas hiina ajalookirjanduses on usutud, et Zhou riigi haldus oli korraldatud ideaalset valitsust ja riigikorraldust kirjeldava teose "Zhou kombed" ("Zhōulǐ" 周禮 / 周礼) järgi, mida tänapäeval peetakse siiski suhteliselt hiliseks utoopiliseks kirjelduseks.^[1]

HaldusjaotusRedigeeri

Zhou riigi halduskorraldus oli feodaalne. Maad, mis ei allunud otse kuningale (wáng 王), olid jagatud eri tähtsusega lääniisandate ehk maaisandate (hiina keeles zhūhóu 諸侯 / 诸侯) vahel, kelle lääne nimetati riikideks (h.k. guó 國 / 国). Zhou riigis jagunesid lääniisandad viieks järguks:^[1]

1. Vürstid (gōng 公)
2. hóu 侯
3. bó 伯
4. zǐ 子
5. nán 男

Iga maaisand pidas üleval kuningliku domeeni eeskujul organiseeritud, kuid sellest väiksemat haldusaparaati. Maaisandad pidid regulaarselt kuninglikus õukonnas audientsil käima. Kuningas kontrollis maaisandate tegevust kuninglike inspektorite (dàfū jiàn 大夫監 / 大夫监) abil.^[1]

ValitsusRedigeeri

Väidetavalt sai Zhou riigi kuningas nõu usaldusväärsetest hõimlastest koosnenud Vanemate (zhǎnglǎo 長老 / 长老) nõukogu käest, kes jagunesid kaheks kategooriaks:^[1]
1. Kolm vürsti (sāngōng 三公):

• tàishī 太師 / 太师
• tàifù 太傅
• tàibǎo 太保

2. Kolm üksiklast (sāngū 三孤) ehk Kolm nooremat (sānshào 三少):

• shàoshī 少師 / 少师
• shàofù 少傅
• shàobǎo 少保

Üldhaldus (eriti kuninga domeeni haldamine, vähemal määral ka terve Zhou riigi valitsemine) oli Kuue ministri (liùqīng 六卿, ka liùguān 六官) kätes, kes valitsesid kuue miminsteeriumilaadse "ameti" (liùguān 六官) üle.^[1]

1. haldus-, rahandus-, maksu- ja personaliküsimustega tegelev "taevaamet" (天官 tiānguān), mille üle valitses peaminister (冢宰 zhǒngzǎi)
2. hariduse, moraali, äritehingute, põllumajanduse, metsanduse ja kaevanduste eest vastutav ning kohalike omavalitsuste üle kontrolli korraldav "maaamet" (地官 dìguān), mille üle valitses haridusminister (司徒 sītú)
3. riituste, taigade ja nendega seodnuvate kommete täitmise eest vastutav "kevadeamet" (春官 chūnguān), mille üle valitses riitusteminister (宗伯 zōngbó)
4. sõjandusasjade eest vastutav "suveamet" (夏官 xiàguān), mille üle valitses sõjaminister (司马 / 司馬 sīmǎ)
5. karistuste eest vastutav "sügiseamet" (秋官 qiūguān), mille üle valitses justiitsminister (司寇 sīkòu)
6. 60 varustamise ja ehitusprojektide korraldamisega tegeleva allameti eest vastutav "talveamet" (冬官 dōngguān), mille üle valitses tööminister (司空 sīkōng)

Chunqiu ehk kevadete-sügisete ajastu (722–476 eKr)

Zhanguo ehk sõdivate riikide ajastu (476–221 eKr)

Sõdivad riigid 350 eKr

 

Sõdivate riikide ajastu ehk võitlevate riikide aeg (lihtsustatud kirjas 战国时代 (Zhànguó Shídài) oli periood aastast 475 eKr kuni aastani 221 eKr. Songi dünastia aegne ajalooraamat Zizhi Tongjian paigutab ajastu alguse aastasse 403 eKr. Tegemist oli segase ajaga, kui Ida-Zhou dünastia kuningas oli täielikult autoriteedi kaotanud ja kohalikud vürstid hakkasid end kuningateks nimetama. Ida-Zhou dünastia alguses olnud 150 vasallriigist oli ajajärgu alguseks saanud umbes 16 niisugust vürstiriiki. Peale selle olid veel tolleaegses poliitikas oma osa mänginud rändrahvad põhjas ja hõimud läänes. Perioodi keskpaiku jäi alles seitse tugevamat vürstiriiki, millest igaüks püüdis vallutada kogu maad. Lõpuks jäi selles võitluseks võitjaks Qini riik, mis hävitas ja liitis endaga ülejäänud kuus. Sellega algas Hiinas keisridünastiate ajastu.
Jätkusid eelmisel ajastul alanud suured muutused. Hüljati vanu traditsioone ja kerkis esile uusi ideid. Riikidevaheline konkurents parema tehnoloogia, halduse ja ideede pärast koos raua ja rauast tööriistade levikuga tõid uue külluse ning kaubanduse ja linnastumise seninähtamatu arengutaseme. Paljud tänapäeva Hiina linnad tekkisid tol ajal. Koos sellega puhkes õitsele täiesti uus kultuur, milles arenesid välja omanäoline filosoofia, kirjandus ja teadus.

Sõdivad riigid 350 eKr

Zhanguo ehk sõdivate riikide ajastu ehk võitlevate riikide aeg (hiina keeles lihtsustatud kirjas 战国时代 (Zhanguo Shidai, Zhànguó Shídài)) oli Vana-Hiina ajaloos periood aastatel 475 eKr – 221 eKr.
Ajavahemikku alates Vana-Hiina ühendamisest 770 eKr kuni taasühendamiseni Qini dünastia poolt 221 eKr on alates Hani dünastia ajast hakatud jaotama Chunqiu ajastuks ja sõdivate riikide ajastuks. Sellel jaotusel on kokkuleppeline iseloom, sest neid kahte ajastut ei lahuta mingi väga suur sündmus. Seetõttu on hiina ajalookirjutuses ajastute piiri üle vaieldud. Näiteks Songi dünastia aegne tähtis ajalooraamat Zizhi Tongjian paigutas ajastute vahelise piiri hoopis aastasse 403 eKr.
Sõdivate riikide ajastu oli segane aeg. Ida-Zhou dünastia kuningas oli täielikult autoriteedi kaotanud. Hiljem hakkasid vürstid end kuningateks nimetama, võrdsustades end sellega Zhou kuningatega. Perioodi alguses oli praegustel Hiina aladel umbes 16 niisugust vürstiriiki. Peale selle olid veel nomaadrahvad põhjas ja hõimud läänes, kes samuti etendasid tolleaegses poliitikas oma osa. Umbes perioodi keskpaiku jäi alles seitse tugevamat vürstiriiki, millest igaüks püüdis vallutada kogu maad. Lõpuks jäi selles võitluseks võitjaks Qini riik, mis hävitas ülejäänud kuus. Hiina ajaloolased peavad seda sündmust Hiina vanaaja lõpuks ning alustavad sealt keisridünastiate ajastut.
Nagu ka eelnev Chunqiu ajastu, oli võitlevate riikide ajastu pöörete ja muutuste aeg. Hüljati traditsioone ja tekkis uusi ideid. Riikidevaheline konkurents parema tehnoloogia, halduse ja ideede pärast viis filosoofia, kirjanduse ja teaduse õitsengule. Kaubandus ja linnad saavutasid seninähtamatu arengutaseme. Paljud tänapäeva Hiina linnad tekkisid tol ajal. Perioodi alguses eksisteeris umbes 16 vürstiriiki. Zhou kuningas oli sel ajal juba tähtsusetuks muutunud. Aastal 403 jaotati Jini riik (晉) kolmeks riigiks: Wei riik (魏), Zhao riik (趙) ja Hani riik (韓). Kuigi see jaotumine leidis aset alles 403 eKr, käsitletakse seda enamasti Chunqiu ajastu sündmusena. Jini riik oli hilise Chunqiu ajastu tugevaim riik. Sisekonfliktide tõttu oli aga vürstlik dünastia hävinud, nii et isandata jäänud riik jaotati riigi kolme vägeva vahel. Nende kolme riigi vahel olid traditsiooniliselt head suhted. Teised tolleaegsed võimsamad riigid olid Qi riik (齊), Yani riik (燕), Chu riik (楚) ja Qini riik (秦). Perioodi keskpaigaks olid ülejäänud riigid inkorporeeritud nende seitsme riigi koosseisu, mida peamiselt mõeldaksegi sõdivate riikide all.

Wei riik oli esimene, kus algasid ühiskondlikud reformid. Eelkõige reformiti ametnike süsteemi. Amet ei läinud enam edasi isalt pojale, vaid ametisse hakati määrama võimekaid inimesi. Enam ei pööratud tähelepanu päritolule, vaid ametisse võisid saada ka mitteaadlikud. Ka sõjaväes loobuti traditsioonilisest korrast, mille kohaselt ohvitserideks said olla ainult aadlikud. Esimest korda said sõjaväelises karjääris määravaks teened: edukaid ohvitseri ülendati auastmes, ebaedukaid degradeeriti. Nõnda võisid ohvitseriks saada isegi lihtsõdurid. Uus põllumajanduspoliitika julgustas talupoegi kasvatama rohkem teravilja. Peale selle reformiti kohtusüsteemi ja anti välja seaduseraamat, mis ühtlustas kohtumõistmist.
Wei reformid tugevdasid riiki, nii et Wei riik oli varsti kõige tugevam. Kohe järgiti Wei eeskuju teistes riikides, kõigepealt Chu ja Qini riigis, mis paiknesid tollase Hiina äärealal. Chu riigi keskus oli lõuna pool Jangtse jõge. Algselt ei kuulunudki see ala Zhou riigi koosseisu. Qini riik sai vürstiriigiks alles Ida-Zhou dünastia alguses. See asus maa loodepiiri ääres. Mõlemat riiki peeti poolbarbariteks ja naeruvääristati.
Qini riigis oli reform kõige radikaalsem. Talupoegade kinnistatus maa külge ja läänisüsteem kaotati. Selleasemel jagati maa otse talupoegadele. Nii vabanesid talupojad pärisorjusest ja said isiklikult vabaks. Ametnikele ei läänistatud enam maad, vaid maksti palka. See süsteem suurendas ühtlasi ametnike lojaalsust, sest nad ei saanud ilma ametita enam ära elada. Erilist rõhku pandi sõjaväeteenistusele. Aadlikud, kellel polnud sõjalisi teeneid, kaotasid automaatselt oma seisuse. Sõjaväeteenistuses määras tasu tapetud vaenlaste arv. Kes tappis rohkem vaenlasi, sai rohkem tasu, mis võis seisneda näiteks ka aadliseisusesse tõstmises. Ka Qini riigis reformiti kohtusüsteemi. seadused hakkasid kehtima kõigi inimeste jaoks. Nimelt oli aadlike (st kõigil nende, kes olid sõjaväeteenistuses silma paistnud) jaoks varem kehtinud leebemad karistused. Läänisüsteemi kaotamine tekitas ka vajaduse muuta haldussüsteemi. Sellepärast viidi sisse haldusüksus maakond (縣). Need reformid panid aluse hilisemale Hiina ühendamisele.
Ajastu keskpaigaks olid suured riigid annekteerinud kõik väiksemad riigid, nii et nende vahel ei olnud enam puhvertsoone. Suurte riikide vaheline võitlus muutus nüüd aina vihasemaks. Eriti Qini riigi sõjaline jõud muutus aina ilmsemaks, nii et mõnikord sõlmisid ülejäänud kuus riiki Qini vastu liidu. Osava diplomaatia, hirmutamise ja äraostmise teel ning paljude valitsejate oportunismi, omavahelist rivaalitsemist ja lühinägelikkust ära kasutades õnnestus Qinil need liidud alati lõhkuda.
Aastal 247 eKr astus Qini riigi kuningatroonile 13-aastane Zheng. 22-aastaselt sai ta enda kätte kogu võimu ja alustas vallutussõda. Aastal 230 eKr langes Qini armee ohvriks esimesena Hani riik, mis oli kõige nõrgem. Aastal 228 eKr vallutati Zhao riigi pealinn ja Zhao kuningas võeti vangi. Ühel Zhao printsil õnnestus põgeneda ja vastupanu osutada, kuid 222 eKr võeti ka tema vangi. Yani riigi kroonprintsi algatatud atentaat Qini kuningale andis Qini kuningale teretulnud ettekäände Yani riigi ründamiseks. Yani pealinn langes 227 eKr. Aastal 225 eKr ründas Qini riik Wei riiki. Pealinna kolmekuise piiramise järel andis Wei kuningas alla. Aastal 224 eKr oli järg lõunas asetseva Chu riigi käes. Kui lõpuks 221 eKr tungis Qini armee Qi riiki, ei osutatud peaaegu mingit vastupanu.
Pärast kogu maa ühendamist laskis kuningas Zheng kuulutada end Hiina esimeseks keisriks (Shi Huangdi) ning rajas esimese keisridünastia – Qini dünastia.

Majandus

Sõdivate riikide ajastus viidi peaaegu kõikides riikides ellu reformid, mis läänisüsteemi kaotasid ning vabastasid talupojad seotusest maa külge. Põllumajanduses asendati hiigelmajandid suurelt jaolt taludega. See nõudis ka maksusüsteemi reformi. Nüüd määras talupoegade riigimaksud maaomand.
Erilise õitsengu saavutas kaubandus. Mõnede kaupmeeste rikkus oli võrreldav kuningate omaga. Neil olid kaubandusjaamad ja teabevõrgud mitmes riigis. Kaupmees Lü Buwei sai koguni Qini riigi suurvesiiriks.
Käsitöönduses omandas suure tähtsuse eriti soola- ja maagikaevandamine.

Teadus ja tehnika

Sõdivate riikide ajastu suurim tehniline uuendus oli rauast tööriistade kasutuselevõtt. Mitte ainult käsitöös, vaid ka põllumajanduses ja sõjatehnikas sai pronksi asemel valdavaks materjaliks raud.
Sõdivate riikide ajatust on säilinud mõned väga silmapaistvad niisutussüsteemid, sealhulgas Dujiangyani niisutussüsteem, mis tänini kaitseb Sichuani katelorgu kevadise suurvee ja suvise kuivuse eest. Juba sel ajal hakati rajama Suurt Hiina kanalit.
Kaitseks põhjapoolsete nomaadide vastu rajasid põhjapoolsed riigid Qin, Zhao ja Yan müüri, mis pani aluse hilisemale Hiina müürile.
Sõdivate riikide ajastul avastasid hiinlased magneti kasutamist ilmakaare näitamiseks (kompass). Nad valmistasid magnetist lusika ning paigaldasid selle siledale vaskplaadile. Lusika käepide näitas alati lõuna poole.
Sõdivate riikide ajastust pärinevad esimesed teated akupunktuuri kasutamisest.
Sõjapidamine oli tolle aja riikide püsimiseks hädavajalik. Nii tehti tol ajal sõjapidamises palju uuendusi. Talupoegade vabastamine ning sõjaväeteenistuse avamine ka talupoegadele suurendas jalaväelaste arvu. Jalaväest sai valdav väeliik. Yani riik võetis esimesena kasutusele ratsaväe, mille tehnika võeti üle nomaadidelt. Kiiresti asendusid sõjavankrid kiiresti liikuvate ratsanikega. Sõdivate riikide ajastul võeti peale selle Hiinas kasutusele amb. Täiustati ka piiramis- ja kaitsetehnikat, nii et linnade piiramine võis kesta aastaid.

Kultuur

Sõdivate riikide ajastul oli ka hiina filosoofia õitseng. Õhkkonnas, kus vürstid konkureerisid võimu, tehnoloogiate ja ideede pärast, rändasid paljud mõtlejad koos oma järgijate ja kaaskondadega riigist riiki, lootes leida valitsejat, kellele nende ideed meeldivad. Paljud neist filosoofidest olid ka andekad kirjanikud ning nendest on järel arvukaid teoseid, mida tänini kasutatakse hiina koolides arhailise hiina keele õppematerjalina.
Eriti silmapaistev on Chu riigi luuletaja Qu Yuan, kelle looming on tolles ajas ainulaadne. Tollal olid käibel suhtelised lühikesed luuletused, värsipikkusega neli kirjamärki. Qu Yuan kirjutas aga väga pikki ja suhteliselt vabas vormis luuletusi, mis on täis tundeid. Talle omistatakse umbes 20 luuletust, millest silmapaistvamad on "Lahkumisvalu" (離騷, Li Sao, Lí Sāo) ja "Küsimused Taevale" (天問, Tian Wen, Tiān Wèn). "Lahkumisvalus" väljendas ta valu lahkumise puhul armastatud kuningast. "Küsimused Taevale" väljendavad tagakiusatud luuletaja meeleheidet küsimustena Taevale. Tunderikkad värsid on tolle aja kohta ainulaadsed.
Sõdivate riikide ajastust pärinevad ka hiina maalikunsti vanimad leiud.