Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Tere täna on minu blogi ehk LEONHARDI BLOGI 3. aasta sünnipäev. Just sellel päeval 3aastat tagasi tegin ma avaalikuks oma esimese postituse. Too postitus rääkis sellest, kes ma olen ja sellest, kes ma olin ja, mida ma parasjagu tegin. Nüüdseks on tehtud hästi palju postitusi. Ära on tehtud ka päris mitmeid teemasid.
Ära kirjutatud teemad:
Psühholoogia
Geograafia
Kunsti ajalugu
Muusika
Muusika ajalugu
Perekonnaõpetus
Pagari eriala
Usundid
Poolikud teemad:
Ajalugu
Majandus
Riietumiste teemad
Tegemata teemad:
Ühiskonnaõpetuse teemad
Muud teemad
Kindlasti tuleb edaspidi ka päevablogi, seda põhiliselt, siis kui midagi olulist parasjagu toimub või on äsja juhtunud.
Kui sa oled jõudnud siiani, siis ma tänan sind, et sa selle blogipostituse lõpuni lugesid. NB! LOE BLOGIPOSTITUSED ALATI LÕPUNI, SEST LÕPUS VÕIB OLLA VÄGA OLULIST INFOT.
"Gilgameš: "sellest, kes kõike näinud" : Gilgameši lugu manatarga Sinlikiunninni sõnade järgi" on akadi eepos, mis räägib Gilgameši (arvatavasti 27. sajand eKr), Sumeri poolmüütilise valitseja kangelastegudest. Ka sumeritel olid lood Gilgamešist, kuid nad polnud sellisel kujul ühtseks eeposeks seotud.
Ajalugu
Gilgameši eepos leiti 12. savitahvlil Assüüria pealinna Niineve varemetest. Seal avastasid arheoloogid Assüüria viimase tugeva kuninga, VII saj eKr valitsenud Assurbanipali raamatukogu, mille 20 000 savitahvlit on mänginud suurt rolli Vana-Idamaade ajaloo tundmaõppimisel.
Eepose kujunemise kihid
Lood Gilgamešist said alguse umbes aastal 2000 eKr. Varaseimad kirjapanekud on aastast umbes 1800 eKr, nn Vana-Babüloonia eepos.
Kesk-Babüloonia etapp umbes aastast 1400 eKr. Tänaseks säilinud ainult fragmendid.
Olulisem, nn kassiidi versioon. Dünastia valitses aastatel ~1450 – 1160 eKr. Sellest perioodist pärineb "Gilgameši" eepose variant, kus on mainitud ka autori nime: Sin-leke-Unninni. Võimalik, et just tema koostas kõiki fragmente ühendades ühtse eepose.
Ainult fragmendid ~7. sajandist eKr.
Nn Niineve-versioon, nimetatakse ka 12-tahvli eeposeks. Kõige täielikumalt säilinud.
Hilisemast palju üksikuid fragmente.
12-tahvli eepose sisu
I tahvel: Gilgamešis on kaks osa jumalat ja üks osa inimest. Ta on Uruki valitseja, kõrk ja himur mees. Gilgameš rajab Uruki linna ümber müüri, mis paneb meeleheitel linnakodanikud palvetega jumala poole pöörduma. Jumalad saadavad maa peale jumalanna Arurule, kelle ülesandeks saab luua Gilgamešile vääriline vastane. Jumalanna voolib savist metsiku ja tugeva Enkindu, kes elab metsas metsloomade seas. Gilgameš laseb saata Enkindu juurde "rõõmupiiga" (ehk templiprostituudi) Šhamati, kes õpetab Enkindule inimese kombeid, metslane omandab vaimu ja mõistuse. II tahvel: Gilgameš plaanib minna öisele orgiale, kuid teda takistab Enkindu. Üpris võrdsete jõududega mehed võitlevad omavahel. Saavad sõpradeks. Gilgameš jätkab oma senist elu, kuid muutub vähehaaval paremuse poole. III tahvel: Enkindule ei sobi elu Urukis. Gilgameš tunneb talle kaasa ning mehed teevad plaani minna kaugele maale seedrimetsa seedreid raiuma ning tappa seedrimetsa valitseja Humbamba. Gilgameš loodab sellega hävitada kurjuse kogu maailmast ning saavutada surematu kuulsuse. Enkindu läheb kõhklustest hoolimata kaasa. IV tahvel: Kirjeldatakse teekonda seedrimetsa. V tahvel: Mehed võidavad Humbamba ning tapavad ta. Lisaks raiuvad nad seedreid ning neile langeb seetõttu jumalate pahameel. VI tahvel: Mehed jõuavad tagasi Urukki. Jumalanna Ištar armub Gilgameši ning soovib ta kallimaks saada. Gilgameš naerab ta välja, tõmmates kaela Ištari viha. Jumalanna palub peajumal Anul saata Gilgameši kallale taevane härg, lubades muidu surnud allilmast välja lasta. Anu peab nõustuma. Gilgameš ja Enkindu võidavad härja. VII tahvel: Peajumalad Anu, Ellil ja Šamaš on härja tapmise pärast pahased ja määravad Enkindule surmaotsuse. Enkindu vaevleb 12 päeva jumalate saadetud haiguse käes. VIII tahvel: Enkindu sureb 13. päeval. Gilgameš on sõbra kaotamise tõttu murest murtud. Enkindu matused. IX tahvel: Gilgameš hakkab pelgama, et ka teda võib tabada Enkindu saatus ning otsib viisi surmast pääsemiseks. X tahvel: Gilgameš läheb kaugele põhjatu mere äärde, kus jumalik kõrtsiemand Siduri soovitab tal surematuse püüdmine järele jätta ning rõõmsat elu elada. Gilgameš ei nõustu ning otsustab küsida surematuse saladust Šurupaki linna kuningalt Utnapištimilt, kes oli selle saavutanud. Tänu Siduri juhatustele ja paadimees Uršanabi abile jõuab Gilgameš kurnatuna üle surmavee Utnapištimi juurde. XI tahvel: Utnapištim räägib Gilgamešile loo, kuidas jumalad saatsid maa peale veeuputuse. Jumal Ea käskis Utnapištimil ehitada laeva, mida too tegigi ning pääses uputusest ja saavutas surematuse. Utnapištim paneb Gilgameši proovile käskides tal seitse ööd ärkvel olla. Gilgameš uinub. Ka teine katse surematuse veega ebaõnnestub. Gilgameš peseb end selles joomise asemel. Kõigest hoolimata räägib Utnapištim talle surematuse õiest, mis asub sügaval kaevupõhjas. Gilgameš saab selle küll kätte, kuid tagasiteel näppab õie maduuss. Gilgameš on õnnetu, kuid lepib oma surelikkusega. Jõuab tagasi Urukki. Loetletakse üles Gilgameši teod, sest need on need, mis jäävad teda meenutama. XII tahvel: Ei kuulu otseselt eepose tegevustiku juurde. Lugu räägib sellest, kuidas Gilgamešil õnnestub Enkindu hing allilmast tagasi tuua ning too räägib talle surnud inimeste saatusest. Sellel tahvlil onotsene viide Gilgameši ja Enkidu homosekusaalsele suhtele.
Gilgameš ajaloolise isikuna
Gilgameši elust on teada vähe, kuid ilmselt oli ta Uruki linna valitseja, kes sattus vastuollu Kiši valitseja Akkaga. Kuna Akka isa En-Mebaragesi oli ajalooline isik, kes valitses 27. sajandil eKr, on suhteliselt tõenäoline, et ka Gilgameš ja Akka olid reaalsed ajaloolised isikud. Nendevaheline konflikt on esitatud küllaltki realistlikus lühieeposes "Gilgameš ja Akka", kus Gilgameš oma linna Kiši võimu alt vabastab. Hiljem kujunes Gilgamešist sumerite müütiline kangelane, kes seikles mitmes eeposes ja müüdis.
Mesopotaamias oli väga palju jumalaid, kellest osad tekkisid vahepeal juurde, osad kadusid ära ja osad olid vaheldumisi (vahepeal olid olemas, siis ei olnud ja siis jälle olid.). Selle põhjuseks on see, et Mesopotaamias oli palju erinevaid rahvaid ja riike, kes vahetusid pidevalt.
Sumeri ja akadeadide jumalakarttide suur ja mitmekesine panter
Mesopotaamia jumalad ja jumalannad on tuntud Sumerite rahva kirjandusest, meie planeedi vanimast kirjalikust keelest. Neid lugusid kirjutasid linnaküsimuste haldajad, kelle töödega kaasnes usu hooldus ning kaubanduse ja kaubanduse hooldus. On tõenäoline, et lugu, mis on esmakordselt kirjutatud umbes 3500 aastat tagasi, kajastab vanemat suulist traditsiooni, oli tegelikult iidsete laulude või suuliste tõlgete versioonid.
Kui palju vanem on spekulatsioon.
Mesopotaamia oli iidne tsivilisatsioon, mis paiknes Tigri jõe ja Eufrati jõe vahel. Täna on see piirkond Iraagist tuntud . Mesopotaamia tuumikmütoloogia oli maagia ja meelelahutuse segu tarkuse sõnadega, kiitusega üksikute kangelaste või kuningate ja maagiliste lugu. Teadlased usuvad, et Mesopotaamia müütide ja eposte esimene kirjalik kirjutamine oli mnemooniline abivahend, mis aitaks lugejal meeles pidada loo olulisi osi. Kogu müüte ei olnud alla kirjutatud kuni 3. aastatuhandini enne seda, kui nad said osa Sumeri keelekoolide õppekavast. Vana-Babüloonia aegadel (ligikaudu 2000 aastat tagasi) tegid õpilased tahtmatult meile mitu eksemplari müütide põhitekstist.
Mütoloogiate ja poliitika kujunemine
Mesopotaamia jumalate ja jumalate nimed ja tegelased arenesid Mesopotamia tsivilisatsiooni aastatuhandetest, tuues kaasa tuhandeid erinevaid jumalaid ja jumalaid, millest vaid mõned neist on siin loetletud.
See peegeldab kulukate lahingute põhjustatud muutuste poliitilist tegelikkust. Sumerite (või Uruki ja varajase düstitsiigi perioodide vahel 3500-2350 a.) Vahelisel perioodil koosnes Mesopotaami poliitiline struktuur peamiselt iseseisvatest linnastutest, mis olid keskendunud Nippuri või Uruki ümber. Ühiskond jagunes peamistest müütidest, kuid igal linnalaval oli oma kaitsvaid jumalaid või jumalaid.
Akkadi perioodi alguses (2350-2200. A.) Sündis Suur Sargon, kes ühendas iidse Mesopotaamiumi tema pealinnas Akkadis, kus linnaväärtused kuuluvad nüüd selle juhtimise alla. Sumeri pärimusi, nagu seda keelt, õpetati jätkuvalt kirjanduskoolides kogu 2. ja 1. aastatuhande alguses ning akkadlased võtsid laureate palju müüteid sumeridest, kuid vanapabiinid (2000-1600 a.) Ajasid kirjanduses välja arenenud müüdid ja eetikad.
Vana ja noorte jumalate lahing: Enuma Elish
Müüt, mis ühendab Mesopotaamiat ja kõige paremini kirjeldab pantheoni struktuuri ja poliitilist murrangut, on Enuma Elish (1894-1595 BCE), Babüloonia loominguline lugu, mis kirjeldab vanade ja noorte jumalate vahelist lahingut.
Enuma Elish ütleb algusest peale, et ainult Apsu ja Tiamat ei ole üheskoos õnnelikult ühendanud oma veed, rahulik ja vaikne aeg, mida iseloomustab puhke- ja inertsiaeg. Noored jumalad asusid selles vetes ja nad esindasid energiat ja tegevust. Noored jumalad kogunesid tantsima ja nii Tiamat muretsesid. Tema konsort Apsu plaanis rünnata ja tappa nooremaid jumalaid müra tekitamise peatamiseks.
Kui noorim jumalatest Ea (Enki Sumeri keeles) kuulis kavandatud rünnakust, pani ta Apsu jaoks võimsa unenäo ja siis tappis ta une.
Eabi templis Babüloonis sündis kangelane Jumal Marduk. Marduk mängis müra jälle, häirides Tiamat ja teisi vanu jumalaid, kes tungis teda viimse lahinguni. Ta loonud võimas armee, millel on koletiste esik, et tappa nooremaid jumalaid.
Kuid Marduk oli ahvatlev, ja kui Tiamat armee teda nägi ja mõistis, et kõik nooremad jumalad teda toetasid, siis nad põgenesid. Tiamat seisis võitluses ja võitles Mardukiga üksinda: Marduk vabastas teda tema vastu, sirgendas oma südame noolega ja tappis teda.
Vana jumalad
Mesopotaamia pantheoonis on sõna otseses mõttes tuhandeid erinevate jumalate nimed, nagu linnaväärtused on vastu võetud, ümber sõnastatud ja leiutatud vastavalt vajadusele uusi jumalaid ja jumalaid.
Apsu (akkadlases, Sumerian on Abzu) - magevee allmaailma ookeani isikustamine; taeva ja maa põlvnemine, Tiamat ühendatud aja alguses
Tiamat (Akkadia sõna mere jaoks) -primeval kaos; soolase vee värvimine ja Apsu abikaasa, taeva ja maa kandja, ka Kingu konsortsium
Apsu ja Tiamat sündinud Lahmu ja Lahamu kaksik jumalad
Anshari ja Kishari meeste ja naiste põhimõtted, taeva ja maa kaksiktähised. Kas Apsu ja Tiamat või Lahmu ja Lahamu lapsed
Anu (Akkadian) või An (sumerilises tähenduses "ülalt" või "taevas") - Mesopotaami taeva jumal, isa ja jumalate kuningas, Sumerite pantheoni kõrgeim jumal ja Uruk linna jumal. Kõik teiste jumalate isa, kurjad vaimud ja deemonid, mida tavaliselt kujutatakse sarvedega peakattega
Antu, Antum, või Kiisist-konsortsium Akkadia müüt
Ninhursag (Aruru, Ninmah, Nintu, Mami, Belet-ili, Dingirmakh, Ninmakh, Nintur) - kõigi laste emane ja Adabi ja Kishgoddessi linna jumalanna; ta oli jumalate ämmaemand,
Mämmetootja või saatuse ema
Nammu seotud veega.
Noored jumalad
Noored, mürarikad jumalad olid need, kes loonud inimkonna, algselt kui orjajõud oma ülesannete ülevõtmiseks. Vastavalt vanimale säilinud legendile, Atrahase müüdile, olid nooremad jumalad algselt treeninud elamiseks. Nad mässusid ja läksid streikima. Enki tegi ettepaneku, et mässumeelsete jumalate liidrit (Kingu) tuleks tappa ja inimkond loodi oma lihast ja verest segatuna saviga, et täita ülesandeid, mida jumalad põgenesid.
Ent pärast seda, kui Enki ja Nitur (või Ninham) loonud inimesi, korrutasid need nii palju, et nende poolt tehtud müra hoidsid Enlilit ebamugavas vormis.
Enlil saatis Namtarto surmajõu, et põhjustada nende numbrite vähenemisega katku, kuid Attrahsis oli inimesi koondanud kõik Namtarile jumalateenistused ja -pakkumised ning inimesed olid päästetud.
Ellil (Enlil või Air Lord) - esialgu panteoni juht, taevast ja maast, kus inimtegevus aset leidis, Nippuri kultuskeskuse jumal ja tegi inimkonna tegevuse eest vastutuse, atmosfääri ja põllumajanduse jumal
Ea akkadlases (Enki, Nudimmud) - Apsu maa-ala, kust kõik vedrud ja jõed veedavad; ütles, et neil on fikseeritud riigi piirid ja määratud jumalad nende rollid; Akadiaani müüjana oli Ea rituaalse puhastamise jumal, kes on Marduki isa
Sin (Suen, Nannar või Nanna) - Jumal, Shamashi ja Ishtari isa, Ur linna jumal
Ishtar (Ishhara, Irnini, Sumerian Inanna) - seksuaalse armastuse, viljakuse ja sõja jumalad, läänepoolse semuudi jumalanna Astarte, Venu jumalanna Akkadia vaste
Shamash (Babbar, Utu) - Jumal ja osa jumalakartuse astralist kolmest (Shamashi päike, Hing kuule ja Ihtar hommikust täht)
Ninlil-Enlil'i abikaasa ja saatuse jumalanna, Kuu jumala patuse ema, linna jumalanna Nippuris ja Shuruppakis, teravilja jumalanna
Ninurta (Ishkur, Asalluhe) - vihma ja tuulte tuulekodanik, Bit Khakuru linna jumal, sõjajumalate kamberlane
Ninsun-Lady Wild Cow, Kullab linna jumalanna ja Dumuzi ema
Marduk - teised Baabüloni jumalad, kes olid keskne näitaja, Babülooni peamine linnajumal ja Babüloonia rahvuslik jumal, äikesetavad jumalad, oli neli jumaliku koera "Snatcher", Seizer, "Ta Got It" ja "Heled"; nõus Zarpanitumiga
Bel (Caananite Baal-arukaim; jumalate tarkus
Ashururi linna Ashourgi jumal ja Assuri rahvuslik jumal ning sõda, mida sümboliseerib draakon ja tiibadega ketas
Chthonic Jumalused
Sõna chthonic on kreeka sõna, mis tähendab "maa peal" ja Mesopotaamias stipendiumi, kasutatakse chthonic'iks maa ja allmaailma jumalate asemel, mitte taevas jumalaid. Chthonic jumalad on sageli viljakuses jumalused ja tihti seotud salapärase kultusega.
Kthonite jumalused hõlmavad ka deemone, mis esmakordselt ilmuvad Mesopotaamia müütides Vana-Babüloonia perioodil (2000-1600 BCE). Nad olid piiratud ennustuste domeeniga ja enamasti kujutasid neid vägistajaid, inimesi, kes ründasid inimesi, põhjustades igasuguseid haigusi. Kodanik võib pöörduda nende vastu kohtumenetluses ja saada nende vastu otsuseid.
Ereshkigal (Allatu, Suurima Naisega) - allmaailma ülem-jumalanna ja Ninazu naine või ema, õde Ishtar / Inanna
Belit-tseri-tablett-kirjatüüp allmaailmast
Namtar (a) - surmajuht, surmajuht
Sumuqan-karja jumal
Nergal (Erragal, Erra, Engidudu) - Cuthahi kodumaa jumal, allmaailm; jahimees; sõja jumal ja katk
Irra-katku jumal, põletatud maa jumal ja sõda
Enmesharra - allmaailma jumal
Lamashtu-hirmu emane deemon, kes on tuntud ka kui "kes kustutab"
Nabu-patroon jumal kirjalikult ja tarkus, mille sümbolid olid pliiats ja savi tablett
Ningizia - taeva värava eestkostja; allilma jumal
Tammuz (Dumuzi, Dumuzi-Abzu) - mõlemad Sumeri taimejõu jumalad, Kinirsha linna jumalanna, Eridult kui mees, Enki poeg
Mesopotaamia (Piiblis ka Kahejõemaa; kreekaΜεσοποταμία 'jõgedevaheline maa') on Lähis-Ida ajalooline piirkond ja tsivilisatsioon. Kreekakeelne nimi on tõlge vanapärsia nimest Miyanrudan või arami nimest Beth Nahrin.
Erinevalt ühtsematest Vana-Egiptuse või Vana-Kreeka tsivilisatsioonidest oli Mesopotaamia erinevate kultuuride kogum, mida ühendasid kiri, jumalad ja suhtumine naistesse.
Asend ja loodusolud
Mesopotaamia asub Pärsia lahte suubuva Tigrise ja Eufrati jõe kesk- ja alamjooksualal. Maavaradelt oli Mesopotaamia ala vaene, hulgaliselt leidus ainult savi ja pilliroogu. Kivi, puidu ja metallide hankimiseks oldi sunnitud suhtlema naaberaladega, mis tõi kaasa avatuse välismaailmale.
Ajalugu
‘Ubaydi ajajärk
Mesopotaamia alad ca 5 500 eKr
Mesopotaamia ajaloo ajavahemikku u 6000–3800 eKr kutsutakse ‘Ubaydi ajajärguks. Periood sai nime Tell al-Ubaidi väljakaevamiskoha järgi, mis asub Lõuna-Iraagis muistse Uri linna lähistel. Tegemist on ka Lõuna-Mesopotaamia esimese kultuuriga. Oletatavasti liikus kultuuri kese Lõuna-Mesopotaamia aladele osalt ka seetõttu, et alanes võis veetase, mis tegi võimalikuks sealse püsiva asustuse. Sel ajastul võeti kasutusele ratas. Keraamikas tuli kasutusele potikeder, perioodi lõpuks oletatavasti ka vankrirattad. Toimus üleminek halkoliitikumi ehk vase-kiviaega, perioodi lõpust pärineb varaseim laeva kujutis. Sel ajal ehitati Mesopotaamias kiirelt välja niisutuskanalid. Ubaidi kultuur hakkas kõikjal domineerima eelnenud Halafi kultuuri asemel.
Ajastu lõpuks toimus kiire linnastumine. Samal ajal algas ka elanikkonna kihistumine ja eliidi väljakujunemine, mis varasematel perioodidel ei olnud nii oluliselt täheldatav. Levisid isiku tuvastamiseks kasutatavad pitsatid. Seda ajajärku võib nimetada ka tsivilisatsiooni tekke ajastuks tänapäevases mõttes. Juba 5000 eKr muistse Eridu linna Enki templi ümber hakkas arenema linnaline asula. Sellest maailma ajaloos esimesest teadaolevast pühakojast kasvas aegade jooksul välja hiiglaslik templikompleks tsikuraadiga.
Sumeri linnriikide ajastul moodustas linna keskus koos seda ümbritseva maapiirkonnaga linnriigi. Vt. Uruk, Ur, Umma, Lagaš, Kiš, Eridu, Nippur, Larsa. Igal linnal oli oma kaitsejumal, kellele oli pühendatud astmiktempel ehk tsikuraat. Arvatavasti oli linnriikide tekkimise ajal kõrgeim võim preesterkonna käes ning hiljem koondus võim kuningale. Olid ka vabad kodanikud, kel oli õigus osaleda rahvakoosolekutel. Linnriikide vahelised suhted olid sageli vaenulikud ning muuhulgas konkureeriti hegemoonia pärast kogu Sumeri üle. Konfliktide käigus allutasid suuremad linnriigid väiksemaid oma ülemvõimule, mis viis aja jooksul suuremate ja võimsamate riikide kujunemisele. Umbes 2500 eKr Sumeri linnriigid hääbusid ja tekkisid suurriigid.
Samaaegselt kujunes sumeritest ida pool, tänapäeva Iraani edelaosas, Elami riik (pealinn Susa), kus samuti võeti kasutusele (sumeritelt laenatud) kiilkiri. Sumeri st lääne pool tõusid esile semiidi elanikkonnaga (linn)riigid Mari ja Ebla.
Mesopotaamia ajalugu pärast sumereid
Kaart Sumerist ja Elami kuningriigist (oranž) ning selle ümbruse aladest. Kaardil on Pärsia lahe ligikaudne ulatus pronksiaja.
Kuningavõim oli absoluutne — kuningas oli sõjaväe ülemjuhataja, seadusandja, kohtumõistja ja ülempreester. Kuningavõim oli Jumalalt, kuid kuningas oli jumalate esindaja oma rahva ees. Territoorium oli jaotatud suurmaavaldusteks, millel olid omad maksud ja sõjaväekohustus.
Mesopotaamia õiguskord
Hammurapi seadustetulba ülemine osa
1901. aastal leidsid prantsuse arheoloogid kuningas Hammurapi korraldusel püstitatud seadustetulba, mis asub tänapäeval PariisisLouvre'i muuseumis. Iga süüteo puhul oli ette nähtud kindel karistus. Selle 282 paragrahvi püüdsid kaitsta ühiskonda tapmiste, vigastamiste, varguste, renditud varaga hooletu ümberkäimise, pettuse, nõiduse, perekondlike üleastumiste ja muude kuritegude eest. Kui süüdlane ja kannataja olid seisuse poolest võrdsed, siis rakendati "silm silma, hammas hamba vastu põhimõtet".
Preestrid tegelesid usuliste tõekspidamiste kujundamise ja sõnastamisega.
Usk oli seotud riigivõimuga ehk valitsejad püüdsid religiooniga kontrollida rahvast.
Esineb ka erinevusi:
Mesopotaamias ei olnud valitseja jumal, pigem vahetalitaja ehk ülempreester.
Seetõttu ei pööratud religioonis valitsejale nii suurt tähelepanu. Oli rahvapärasem.
Tähtsamad jumalad
Jumalad on sumeri päritolu ning kandunud edasi semiidide kaudu. Jumalad olid antropomorfsed, kujutati suguvõsana, inimestest eristas neid vaid vägevus ja surematus. Panteoni tipus kolm meesjumalat:
Taevajumal, jumalate isa Anu.
Tuule-, tormi-, vihma- ja piksejumal Enlil. Esimene poeg. On maailma looja ja kõpla leiutaja.
Sügavuste isand Ea.
Tähtis osa oli ka taevakehadel:
Kuujumal Sin — vastutas kalendri eest.
Päikesejumal Šamaš — kaitses inimeste seadusi.
Mesopotaamia rahvad ei pööranud suurt tähelepanu sellele, mis tuleb pärast surma. Usk oli pragmaatiline: Jumalaid tuli austada selleks, et nad suhtuksid inimestesse soodsalt.
Vanas-Egiptuses kasutati kiiilkirja ja hiljem hieroglüüfkirja. Vana-Egiptuse ajaloo uurimisega tegeleb egüptioloogia.
Osiris, Egiptuse allilma ja ülestõusnute jumal
Vanaegiptuse mütoloogia on müütide kogum vanaegiptusest, mis käsitleb Egiptuste jumalate ja jumalannade tegemisi. Nendes müütides väljenduvad mõtted on suur osa vanaegiptuse religioonist. Müüdid esinevad tihti Egiptuse kirjutistes ja kunstis, eriti lühijuttudes ja religioossetes teostes nagu hümnides, rituaali- ja matusetekstides ning templi kaunistustes. Need allikad sisaldavad harva täielikku müüti ning tihti kirjeldavad ainult väikeseid lõigukesi.
Inspireerituna looduse tsüklilisusest, tajusid vanaegiptlased olevikku korduvate tsüklitena, minevikku aga lineaarsena. Mineviku lineaarsuses toimunud müüdid andsid aluse olevikulises ajas toimuvate sündmuste tsükliteks. Olevikus toimuvad sündmused kordavad müüte, mis uuendab Maati, universumi fundamentaalset korda. Kõige tähtsamate episoodide hulgas on loomisemütoloogiad, milles jumalad loovad universumi ürgsest kaosest; lood päikesejumala Ra valitsemisest Maa üle; ja Osirise müüt, mis räägib jumalate Osirise, Isise ja Horose võitlusest kaosejumala Sethi vastu. Olevikusündmused, mida võib pidada müütideks, hõlmavad Ra igapäevastteekonda läbi maailma ja allmaailma Duati. Korduvad teemad nendes müütilistes episoodides hõlmavad konflikti Maati pooldajate ja segaduse jõudude vahel, vaarao tähtsus Maati säilitamisel ja jätkuv jumalate surm ja taassünd.
Nende pühade sündmuste detailid erinevad tekstides ja on tihti vastuolus üksteisega. Vanaegiptuse müüdid on põhiliselt metafoorilised, tõlkides jumaluste olemust ja käitumisviise inimestele mõistetavaks. Iga müüdi variant esindab erinevat sümboolset perspektiivi, rikastades egiptlaste arusaama jumalatest ja maailmast. Mütoloogial oli suur mõju Vana-Egiptuse kultuurile. See inspireeris või mõjutas mitmeid usurituaale ja tagas ideoloogilise aluse vaarao positsioonile. Müütide stseenid ja sümbolid esinevad hauakambrite, templite ja amuletide kunstis. Kirjanduses kasutati müüte või nende elemente humoorikates kui ka allegoorilistes juttudes, mis näitab, et egiptlased kasutasid mütoloogiat mitmesuguste eesmärkide saavutamiseks.
Varadünastilistes tekstides võib kohata ligikaudu kahesaja jumaluse nime, hilisemast ajast pärit Teeba versioon Surnuteraamatust aga annab peaaegu viissada nime, millele tuleb lisada veel kuni kaheksasaja mütoloogilise olendi nimetused. Sergei Stadnikovi raamatus "Vana-Egiptuse kultuurilugu", paragrahvis "Ülevaade Egiptuse tähtsamatest jumalatest" antakse kaheksateistkümne tähtsama jumala nimestik koos lühikeste annotatsioonidega:
Aker - Aker ('Maa') oli egiptuse jumalus, keda peeti allilma rangeks valitsejaks ja väravavahiks, päikese abiliseks võitluses Apopiga. Ei loetud kõrgemate jumaluste hulka, ka pole teada talle pühendatud templeid või kultuspaiku."Püramiidide tekstides" kirjeldatakse teda sfinksi või maaribana, mille mõlemas otsas on kas inimese või lõvi pea. Hilisemal ajal kujutati teda kahe lõvina, kellest üks vaatab läände, sinna kus päike loojub, ja teine itta. Lõvide kohal on päikese hieroglüüf. Veel on kujutatud maona, kuna madu on maa "hing".
Ament, Amentet, Amentit, Imentet, Imentit ('läänemaalane') oli algselt Alam-Egiptuse lääneservas asunud liibüalastega asustatud provintsi jumalanna. Hiljem omistati talle surnute jumalanna roll. Teda kujutati poolenisti puulehest välja sirutatuna ulatamas maailma väravate juures, kõrbe serval, surnutele leiba ja vett. Kes seda leiba oli maitsnud sai "jumalate sõbraks" ja tal ei olnud enam tagasiteed elavate maailma. Amenti rollis on kujutatud ka Nuti, Maati ja Neithi. Uues-Kuningriigis (1570–1085 eKr) võttis tema rolli üle Hathor.
Kujutatakse naisena, kes kannab peas lääne hieroglüüfi, käes skeptrit ja eluristi. Lääne hieroglüüfiks oli poolkera, mis toetus kahele ebavõrdse pikkusega sambale. Poolkera peal kujutati kas jaanalinnusulge või pistrikku.
Amon (Amen) - ürgjumal, loomis– ja viljakusjumal, õhu ja tuule jumal. Uue Kuningriigi ajal ühines Ra-ga jumal Amon-Ra-ks.
Amon, Amun, Ammon oli Vana-Egiptuse loomise ja õhu jumalus, kes tekitab liikumist ning kaost. Alates 11. dünstiast oli Amon Teeba kohalik kaitsejumalus, alates 18. dünastiast, kui Teebast sai (kuning)riigi pealinn, sai Amonist riigijumal. Koos varasemate riigijumalatega (Re ja Ptah) moodustasid nad riigi valitseva "kolmainsuse". Amon jäi edaspidi Egiptuse jumaluseks, vaid korra asendati ta Ehnatoni reformis Atoniga. Samastati hiljem päikesejumal Re-ga (Amon-Re) kujunes Uue riigi ajal peajumalaks.
Amoni naine oli Mut ja poeg Šons. Vaarao nimi Amenhotep tähendab "Amon on rahul".
Hiljem samastati Amonit kreeka Zeusiga ja roomlaste Jupiteriga.
Atoni kujutis päikesekettana Tutanhamoni kuldse trooni seljatoel. Kairo muuseumi eksponaat hauakambrist KV62
Aton, 'päikeseketas', on tuntud päikesejumalus Keskmise Riigi ajast, Atumi ja Ra ilmumisvorm. Aton oli algselt päikeseketas, üks päikesejumala ilmumiskujudest. Tõenäoliselt sai ta päikesejumalaks Amenhotep III ajal. Amenhotep IV (Ehnatoni) valitsemise ajal tõsteti Aton ainujumala seisusesse ning seniste peajumalate, eriti Amoni, kultus keelati. Atoni loomuse määras loov, kõikehõlmav vägi ning isa ja poja vahekord Ehnatoni suhtes. Erinevalt teistest Egiptuse jumalatest ei kujutatud Atonit antropomorfsena. Atonit kujutati päikesekettana, millest kiirgavad välja kiired, mille otstes on peopesad. Selle jumala üks kuulsamaid kujutisi on Tutanhamoni kuldse trooni seljatoel.
Hiljem, Uue Riigi ajal olid Atum ja Ra samastatud ning neid hakati austama ühe ja sama jumalana Atum-Ra’na, nad ühendati päikesejumaluseks ja nendest sai 'loojuv õhtupäike'. Mõlema jumalaga seostati päikest – Ra oli päikesejumal ning Aton oli üks päikesejumala ilmumiskujudest. Samuti oli nende sümboolika seotud päikesega – Atonil oli päikeseketas, millest kiirgasid välja kiired ning Ra'd kujutati samuti päikesekettana.
Kui Ehnaton Uue Riigi ajal võimule sai, kehtestas ta 1350 eKr (esimest korda ajaloos) monoteismi. Ainsaks jumalaks sai Aton, mis tuletati Atum´ist. Peamiseks kultuskohaks sai Amarna.
Atum (mittepaistev) on Vana-Egiptuse ürgjumalus, mille personifikatsioon tähendas kaost. Atum tekkis ürgveest. Pärast jumalust ühendamist tõusis ta peajumaluseks, jumaluste isaks. Atumi kultuskoht on Heliopolis. Alates Vana Riigi kosmilis-solaarsest riigikultusest ühendati Atum Regapäikesejumaluseks ja temast sai 'loojuv õhtupäike'. Atum kannab kujutistel topeltkrooni ja eluristi. Tema sümbolid on sitasitikas ja madu.
Bes oli üks Vana-Egiptuse jumalatest.
Besi seostati eelkõige mitmesuguste naudingutega: muusika, pidustuste, alkoholi pruukimise ja seksiga. Teda peeti sünnitajate kaitsjaks ja teda kutsuti sageli appi sünnitusel.
Vana-Egiptuse jumalate panteonis oli Bes vähetähtsal kohal, kuid lihtrahva seas äärmiselt populaarne.
Besi kujutati teiste Egiptuse jumalatega võrreldes ebatüüpiliselt, otsevaates, samal ajal kui enamikku jumalaid ja inimesi kujutasid vanad egiptlased profiilis. Bes oli suure pea, punnis silmade, suust esile ulatuva keele, kõverate jalgade, koheva sabaga, tavaliselt sulekrooni kandev kääbus, kelle groteskne välimus pidi inimesi lõbustama ja peletama kurbust. Samuti on arvatud, et Besi välimus peletas eemale kurje vaime.
Tema kujud paigutati sageli sünnitusmajadesse ja magamistubadesse. Besi kujutisi on leitud peeglitelt, amulettidelt, voodipäistelt, lusikavartelt ja kosmeetika hoidmiseks kasutatud anumatelt.
Besi on austatud ka mujal Vahemere maades, iseäranis Foiniikias ja Küprosel, aga ka Vana-Roomas, kus teda kujutati sageli leegionäri riietuses. Tema kujunemislugu on ebaselge ja teda on peetud ka kuni 10 varasema jumala kokkusulandumise teel tekkinud jumaluseks. Mõned teadlased arvavad, et Bes pärineb algselt tänase Musta Aafrika aladelt.
Besi koos vanakreeka jumala Paaniga on peetud ka inspiratsiooniallikaks Kuradi kujutamisel kristlikus kunstis.
Geb oli vanaegiptuse mütoloogias maajumal.
Geb kuulus Heliopoliseenneaadi. Enneaad oli 9 tähtsaima jumala ühine nimetus, aga see, missugused jumalad enneaadi arvati, sõltus võimulolevast kuningast, kellest mõni arvas enneaadi koosseisu enesegi. Heliopolise enneaad oli neist kõige mõjukam ja ühtlasi üks vanimaid teadaolevaid. Heliopolis oli Vana-Egiptuse tähtis religioosne keskus.
Kõik Heliopolise enneaadi jumalad olid üksteisega lähedalt sugulased. Maailma looja Atum ehk Ra sai kaks last, kelleks olid algelemendidŠu (niiskus) ja Tefnut (tühjus). Viimased said omavahel poja, kelleks oli maajumal Geb, ja tütre, kelleks oli taevajumalNut.
Geb ja Nut olid omavahel lakkamatus sugulises vahekorras. Nende suhtest sündisid Heliopolise enneaadi neli väiksemat jumalat Osiris, Seth, Isis ja Nephthys. Lõpuks lahutas õhujumal Šu Gebi ja Nuti, tulles nende vahele, ning rohkem nad lapsi ei saanud. Gebi kujutati taevast kehastava Nuti all maapinnal lamamas, mõnikord endiselt Nuti suunas tõusva suguelundiga.
Gebi vanim kujutis pärineb 3. dünastia kuninga Džoseri aja fragmentaarsest reljeefist. Geb on sellel kujutatud inimkujulise habemiku mehena ja tema juurde on kirjutatud tema nimi. Hiljem on teda kujutatud jäära, pulli ja krokodillina ning maopäisena.
Aegamööda hakati Gebi seostama rohkem Egiptuseharitava maaga, samuti hakati teda pidama Egiptuse esimeseks valitsejaks. Veel hiljem teisenes Geb allmaailma- ja taimekasvujumalaks, näiteks oder väideti välja kasvavat tema roietest ja tema keha kujutati roheliste laikudega. Just tema oli jumal, kes olevat lubanud teraviljal kasvada. Maavärinad olevat põhjustatud Gebi naerust.
Apis on Vana-Egiptuse viljakuse-, jõu- ja uuestisünnijumala Hapi (kiirustav, ruttav) kreekapärane nimi.
Apis oli vanim ja tuntuim sõnnikujuline jumalus; viljakuse, jõu ning meheliku sigivuse kehastus.
Teda kujutati ümara kõhu ja paisunud rinnaga mehena. Rahvas austas Hapit väga ning vaarao tõi talle ohvreid, et üleujutus ikka õigel ajal algaks ning oleks rikkalik, aga siiski mitte ülemäärane.
Hapi peamine kultuslinn oli MemphisVanas Riigis, kuhu oli ehitatud just talle pühendatud tempel. Osirise ja Hapi ühisnimest tekkis Serapis.
Hathor (Athor) - muusika, armastuse ja tantsu jumalanna, taevajumalanna, päikesejumalanna, kuujumalanna, ida/lääne jumalanna, niiskuse jumalanna, viljakuse jumalanna, põllunduse jumalanna, allilma jumalanna, rõõmu, emaduse ja armastuse jumalanna. Hathori pühaks loomaks peeti veist, ka Hathor ise on lehmapeaga. Teda kutsuti ka Ra Silmaks.
Hathor (vanaegiptuse keeles "Horuse maja") oli Vana-Egiptuse usundis jumal Horuse ema, armastuse, tantsu ja muusika jumalanna.
Hathorit kujutati inimese keha ja lehma sarvedega, pea kohal päikeseketas. Hellenismi ajal samastati teda kreeka Aphroditega.
Hnum on vanaegiptuse mütoloogias viljakusjumal, kes voolis Niiluse mudast inimkonna.
Teda kujutati algul jäärana, hiljem jäärapäise inimesena. Teda on kujutatud sageli ka oinapäise mehena.
Hnumi olulisemad kultusekeskused olid Elefantine, Antinoe ja Esne. Kahes viimases peeti Hnumi ka jumal-demiurgiks.
Hnumi elukaaslasteks on nimetatud sünnitusjumalanna Heketit ja sõjajumalanna Neithi.
Horos ehk Horus (Heru-Ur, Heru-sa-Aset, Hrw, Hr, Hor-Hekenu )- päeva- ja taevajumal, keda kujutatakse pistrikupeaga. Osirise ja Isise poeg. Horos (ladina keeles Horus) on egiptuse mütoloogias kulli- või pistrikupäine taeva ja päikesejumal. Horos esines mitmel kujul: Horos-vanem oli Gebi ja Nuti poeg ning ta oli kullipäine, Horos-noorem oli aga jumal Horose ja jumalanna Rattauiti poeg, keda kujutati noorukina. Võimalik, et Horost peeti taeva näoks: Horos-vanemana kehastas ta taeva päevast nägu, Horos-nooremana kehastas ta aga tõusva päikese esimesi kiiri.Egiptlased pidasid Horosest väga lugu pojaliku austuse tõttu, mida ta oma isa Osirise mälestuse vastu üles näitas. Tema määras kindlaks jumala mumifitseerimise üksikasjad ja oli kohusetundliku egiptuse poja musternäidis. Teda peeti surnute abistajaks. Lahkunute eest hoolitsemisel oli Horosel neli abilist, keda tunti kui Horose pooldajaid. Nad olid seotud lahkunu keha kaitsmisega.
Üks Horose vorme on ka Heru-Behudeti, kes kehastab keskpäeva ja päikesekuumuse haripunkti. Heru-Behudeti olulisimad pühakojad asusid Edfus, Philais, Mesenis, Aatabis ja Tanises, kus teda kummardati kui vaenlastel tallavat lõvi, kuigi tavaliselt kujutati teda siiski kullipäisena, käes oganui või kaigas. Need sümboliseerisid tema hävitajalikku olemust. Heru-Behudeti oli armutu sõjamees. On võimalik, et ta kehastas päikesepistet ja ka headuse jõudu kurja vastu. Seda see tõttu, et ta kihutas keskpäeval välja öödraakoni koos tema kuratliku saatjaskonnaga.
Horost peetakse ka viljakuse ja emaduse jumalanna Isise ning ülestõusnute jumala Osirise pojaks. Horos sündis pärast oma isa Osirise surma, kelle tappis kurjuse kehastus Seth. Isise ja Osirise poeg Horos oli sedavõrd tähtis, et temas ühinesid kõikide Horos-jumalate omadused. Kui Osiris esindas egiptlaste kujutluses „eilset”, siis Horos esindas „tänast” päeva.
Horos oli algselt päikesejumal ja teda samastati Raga. Mõnes kirjutises koguni väidetakse, et Ra oli Horose isa. Aja jooksul hakati Rad ja Horost pidama eri jumalateks: Ra asus kõrgeimal positsioonil ja Horos täitis tema väejuhi osa. Ühe Sethi korraldatud mässu ajal muutus Horos tarkusejumal Thoti abil tiivuliseks päikesekettaks ja hävitas vaenlased. Nõnda esindas Horos valguse väge ja Seth sümboliseeris pimedust. Tiivulist ketast hakati pidama sümboliks kaitseks vägivalla ja hävingu vastu.
Ühes jutustuses väidetakse, et kui Horos-laps oli meheks sirgunud, kutsus Seth ta elu ja surma peale võitlema. Horos asus teele laevas, millele oli tema ema Isis pannud peale loitsu, mis muutis laevaomaniku võitmatuks. Seth moondus sel ajal aga tohutu suureks punaseks jõehobuks. Ta tekitas metsiku tormi, kuid Horose ja tema saatjaskonna laevad olid võlukunstiga kaitstud ja torm ei suutnud neid hävitada. Horos moondas end hiiglase kasvu noormeheks ja hoidis käes suurt harpuuni, mida surelik ei suudaks tõstagi. Kui Seth punase jõehobuna veepinnale tõusis, saadeti tema pea suunas teele võimas harpuun. Nii lõppes Sethi elu. Pärast seda lauldi Horos Võitja auks kogu maal kiidulaule.
Heru-Behudeti kummardajad viitasid talle kui Sepikojalinna ehk Edfu Isandale. Just Edfus sepistatigi päikese kuldketas. Selle linna templi pühapaiga taga asus ruum, mda nimetati Mesnetiks. Seal teenisid jumalat preestrid, kes rõivastusid lühikestesse rüüdesse, mille kaelused meenutasid keepi. Nad kandsid odasid ja pistodataolist metallrelva. Ka neid saatev Heru-Behudeti oli samamoodi riietatud.
Kättemaksumüüdis, mis pajatab sellest, kuidas Horos maksis Osirise tapmise eest Sethile kätte, on Horos-vanem Osirise vend ja Horos-noorem tema poeg.
Horos on Vana-Egiptuse ajaloos üks vanemaid ja märkimisväärsemaid jumalaid.
Imhotep (ka Immutef, kreekapäraselt Imuthes (Ἰμούθης); u 2650–2600 eKr; egiptuse keeles ỉỉ-m-ḥtp *jā-im-ḥātap ehk "see, kes tuleb rahus") oli vanaegiptuse riigimees ja mitmekülgne teadlane - polühistor, kes teenis 3. dünastia kuninga Džoseri ajal valitsusjuhina ja päikesejumala Ra ülempreestrina Heliopolises. Teda peetakse inimkonna ajaloo üheks esimeseks arhitektiks, inseneriks ja arstiks.
Imhotep oli üks väheseid lihtinimesi, kes tõsteti pärast surma jumala seisusse. Tema kultusekeskus oli Memphis. Alates esimesest vaheperioodist austati Imhotepi ka kui luuletajat ja filosoofi. Imhotepi iseendale ehitatud hauakambri asukohta hoiti omal ajal salajas ja seda pole seni leitud. Üldise arvamuse kohaselt paikneb see Sakkaras. Imhotepist kui ajaloolisest isikust annavad tunnistust kaks tema eluajast pärinevat raidkirja Džoseri kuju jalamil (Cairo JE 49889) ja kirjutis Sehemheti lõpetamata astmikpüramiidi ümbritseval müüril. Viimasest võib järeldada, et Imhotep elas veel mõne aasta pärast Džoseri surma ja asus ehitama kuningas Sehemheti püramiidi, mis jäi aga tolle lühikese valitsusaja tõttu pooleli.
Egüptoloogid omistavad Imhotepile Džoseri astmikpüramiidi ehitamist Sakkaras aastatel 2630–2611 eKr. Vanaegiptuse ajalookirjutaja Manethon nimetab teda kiviehitiste leiutajaks. Kuigi kivist seinu, põrandaid, silluseid ja piitasid tunti juba ka varadünastilisel ajastul, peab paika, et selliste mõõtmetega üleni kivist ehitist polnud varem rajatud. Enne Džoserit maeti vaaraod mastabatesse.
Isis - jumalate kuninganna, viljakuse ja emaduse jumalanna, Osirise õde ja abikaasa.
Isis
Horust imetav Isis, 7. saj eKr
Isis (egiptuse keeles 'troon') oli vanaegiptuse mütoloogias jumalanna, Osirise naine ja õde ning Horose ema.
Teda kummardati kui ideaalset ema ja abikaasat ning looduse ja maagia matrooni. Ta oli orjade, patuste, kunstkäsitööliste ja rõhutute sõber ning kuulis rikaste, neidude, aristokraatide ja valitsejate palveid.
Jumalanna Isis oli maa jumala Gebi ja taevavõlvi jumalanna Nuti esimene tütar. Hilisemates müütides oli Isisel vend Osiris, kellest sai tema abikaasa ja kellega Isis eostas Horose. Isis äratas Osirise ellu pärast seda, kui Seth tolle mõrvas. Isis kogus selleks kokku Osirise kehaosed, mille Seth oli mööda Maad laiali pildunud. See müüt sai hiljem egiptlastele väga oluliseks.
Isis on tuntud ka surnute kaitsjana ja laste jumalana, kellest "kõik algused võrsuvad". Hiljem uskusid muistsed egiptlased, et Niilus ajab igal aastal üle kallaste Isise pisarate tõttu. Isis nutvat oma surnud mehe Osirise pärast. Osirise surm ja taassünd elati igal aastal rituaalina uuesti läbi.
Isisele ohverdatihanesid. Hellenismi ajal 4. sajandil eKr sai Isis müsteeriumiusundi keskseks kujuks ja talle tekkis hierarhilinepreesterkond. 2. sajandil eKr jõudis Isise kultus Rooma ja jäi seal püsima, kuigi Senat oli sellele vastu ja käskis mitu korda kõik Isise pühamud hävitada. Tema austamine levis koos Serapise kultusega kõikjal Vana-Rooma riigis, kaasa arvatud Hispaanias, Gallias ja Britannias. Pannoonias oli Isise kultus eriti mõjukas. Isist kummardasid ka vanad germaanlased ja tema jumalateenistused toimusid paatidel või laevadel. Caligula ja Caracalla ajal ehitati talle Roomasse templeid. Isise kultus püsis Rooma riigis kuni 5. sajandini.
Hilisantiigis levisid suundumused, mis lähendasid Isise kultust ainujumalakultusele.
Isist ülistati arvukates hümnides kõiksuse- ja taevajumalannana, kultuurihüvede andjana, saatuse valitsejana ja hädas aitajana (viimase tõttu sai ta lisanime Soteira. Antiikajal hakati tema kummardamisele omistama tervistavat toimet.
Isisele kirjutati rohkeid aretaloogiaid. Vanakreeka mütoloogias samastati Isist Demeteri, Io ja mitme teise jumalannaga, germaani mütoloogiasFreyjaga. Kunstis kujutati teda umbes samamoodi nagu Aphroditet ja Tychet. Tema tunnusteks on lehmasarved ja päikeseketas.
Kui Kleopatra VII sünnitas 47 eKrCaesarile poja Caesarioni, kuulutas ta selle jumalkuningaks ja Isise pojaks.
Maat (Ma'at) - seaduse, õigluse, tõe ja tasakaalu jumalanna.
Maat oli vanaegiptuse mütoloogias õiguse, tõe ja maailma harmoonia jumalanna ning ühtlasi õigluse, maailmakorra, tõe, riigivalitsemise ja õiguse mõiste, mida see jumalanna kehastas.
Maati kujutati tiivulise naisena, kes kandis peas sulge: nõnda sümboliseeris ta tõde ja õiglust. Jumalanna kohta on teateid alates Vanast Riigist. Teda peeti Ra tütreks. Maat esines ka Tefnuti kui Ra silma kujul.
Nimi
Sõna maat tähendus hõlmab nii õiglust (kopti keelesme, mei), tõde kui ka maailmakorda.
Mõiste tekkis koos Vana-Egiptuse riigisüsteemiga. Sõna vanimad esinemised pärinevad varadünastilisest perioodist, näiteks isikunimes Nimaathapi.[1]
Nime kirjutus järgib egüptoloogia konventsiooni, mille järgi kaashäälik 3ˁ esitatakse kujul aa. Mitmesuguste kuningate (vaaraode) nimede kiilkirjaliste kujude järgi peetakse häälduseks mu3ˁat; näiteks Amenophis III trooninimi Neb-maat-Re esitati kujul ni-ib-mu-a-ri/e-a.
Tegusõna m3ˁ tähendab nii 'suunama, asjadele suunda andma' kui ka 'tekitama' ja 'ohverdama'. Nendest tähendustest lähtuvad "suunamistähendusega" seotud tõlked; arvatavasti on jutt "õigest suunast tõde arvesse võttes".
Maat kui jumalanna
Maat. Meyers Konversationslexikon, 1890
Hiljem isiksustati Maat vanaegiptuse mütoloogia jumalanna. Teda kujutatakse naist, kes kannab pea peal jaanalinnusulge ja kellel on käes ankh. Nõnda sümboliseerib ta moraalset maailmakorda.
Maat esineb algul teisejärgulise mõiste ja jumalusena legendides Ra'st, ja alles hiljem sai temast omaette jumalus. Võib-olla sellepärast puudub ta Heliopolise enneaadist.
Sageli esineb ka mõiste Maa.tj 'mõlemad Maatid'. Seda on püütud tõlgendada sisemise ja välise korraga, kuid see teooria ei ole üldtunnustatud. Pole ka selge, kust see mitmustus pärit on.
Hilisemal ajal omistati Maatile õde, kaose jumalanna Isfet. Kuigi Isfetit kardeti, sest ta toob kannatust ja hävingut, sest tasakaal nõudis nii positiivse kui ka negatiivse aspekti olemasolu.
Korrana algusest peale tuleb jumalast antud maatdemiurg Ra'st. Selle kehastus, jumalana Maat, on temaga sellepärast alanevas sugulussuhtes. Maati kui jumalannat nimetatakse ka Ra ka'ks. Ra'le elujõu andjana kõnetatakse teda hiljem rituaalsetes tekstides ka Ra emana.
Abielu päikesejumal Ra tjati Thotiga sümboliseerivat Thoti ja Maati ühendust[3]. Hiljem läks Thoti pädevusse Maatiga seotud ja Maatil põhinevate päikesejumala otsuste elluviimine.
"Politseilikud" ülekuulamised toimusid Maati kultusepaikades; ka eeluurimisvange hoiti seal (Bonnet). Kõrged kohtunikud kandsid pektoraale jumalanna pildiga; see pidi näitama, et nad on Maati preestrid.
Teispoolsuse jumalanna
Maati tähtsuse tõttu surnute kohtus saab temast hilisemal ajal omamoodi surnute jumalanna. Umbes Keskmise Riigiajal saab ta lisanimeks Lääne Emand, mõnikord ka Põhjatuule Emand. Nekropole]], näiteks Teebas, nimetati Maati paikadeks.
Ühtesulamine teiste jumalannadega
Maati pühamud olid enamasti teiste jumalaanade, näiteks Hathori või Isise pühamute juures. Hilisemal ajal toimus ühtesulamine.
Maat kui maailmakord
Maat on ka kosmoloogilise korra printsiip. Ainult tänu Maatile tõuseb päike ja ainult tänu temale on elu võimalik. Maat ei tähenda mitte ainult maailma ideaali, vaid ka selle tegeliku seisundit. Maati printsiibi aluseks oli kujutlus, et jumalik kogukond on maise maailmakorra kujutis kosmoloogilisel tasandil. Kuningas sai seetõttu jumaliku ülesande seda kosmoloogilist korda maa peal kuningaks olemisega teostada: "Ra on seadnud elavate maale alatiseks ja igaveseks kuninga, inimeste üle kohtumõistmise juurde, jumalate lepitamise juurde, Maati tekkida laskmise juurde, Isfeti hävitamise juurde. Tema (kuningas) annab jumalaohvrid jumalatele ja surnuteohvrid teispoolsusse kirgastunutele. Kuninga nimi on taevas nagu Ra (nimi)." ("Kuningas kui päikesepreester")}
Maat ei ole siiski ainult muutumatu seisund. Inimeste käitumine võib kaalukausid tasakaalust välja viia ja Isfet (kaos ja häving) maa peale tulla. Selle pärast on kõige tähtsam Maati alal hoida. Maat ei ole kirjapandud koodeks käskude ja keeldudega, vaid mõiste. Maati seadused on aja jooksul kindlasti muutunud, kuid on säilinud vaid kaudselt. Egiptuse surnute raamatu sisuga hauapealdistest selgub kuninga alamate arusaam Maatist: "Mina tegin sulle Maati, kui ma maa peal olin, sest ma andsin endale aru, et sa elad Maatist. Ma olen eeskujulik, kellest tema jumalal on hea meel, ma annan endale aru, et ta suunab südameid ja et ta elab Maatist. Ma tegin Maati mõlema maa isandatele nii ööl kui päeval, sest ma andsin endale aru, et ta elab Maatist."
Maati maailmakorra kui kindla tegutsemisskeemi õitseaeg oli Vanast Riigist kuni teise vaheperioodini. Uue Riigi alguse ja surnute raamatu kasutuselevõtuga algasid esimesed muutused klassikalises vaateviisis. Tollest ajast välja kujunev isiklikvagadus oli vatuolus päris Maati printsiibiga, mis ei rajanenud üksikisiku vajadustel, vaid võrdsuse printsiibil.
Month oli vanaegiptuse religioonis eelkõige sõja- ja võitlusjumal.
Algselt kujutati teda kulli-, hiljem mehekujulisena.
Enne Amoni esiletõusu oli ta Teeba peajumal.
Mut - "Päikese silm", "maailma ema", Amoni (Ameni) abikaasa.
Neith - ürgjumal, jahi ja sõjajumalanna. On kutsutud jumalate emaks, hiljem eelkõige surnute kaitsja.
Nephthys (neb-het) - surma jumalanna, Sethi õde ja abikaasa, Isise õde, Anubise ema. Nephthys on Egiptuse mütoloogias nii surnute kaitsejumalanna kui ka leina-, öö- ja hauajumalanna. Ta oli Gebi ja Nuti tütar, Sethi õde ja abikaasa ning Anubise ema. Seejuures pole kindel, kas lapse isa oli Osiris või Seth. Olgugi et Nephthys on seotud Sethiga, näib ta rohkem hoidvat oma õe Isise poole. Teatud määral esineb Nephthys „Surnuteraamatus”, kus ta on oma õe Isise abistaja. Usuti, et Nephthysel on suur võlujõud ja palju esinemisvorme nagu tema õelgi. Samas oli Nephthys igas suhtes Isise vastand: Isis sümboliseeris sündi, kasvu, arengut ja jõudu, Nephthys aga surma, lagunemist, kahanemist ja liikumatust. Kõigest hoolimata olid kaks jumalannat teineteisega lahutamatult seotud. Nephthys valmistas koos Isisega Osirisele matuseaseme ning tegi ka muumiasidemed. Ta valvas Isise kõrval Osirise surnukeha.Sel ajal koosnes Vana-Egiptuses aasta kolmesaja kuuekümnest päevast ja Thothi lisatud viiest päevast, mis ei läinud ei tuleva aasta ega ka ühegi kuu juurde. Nendel viiel päeval sündisid Nephthys, tema vennad Seth, Horos ja Osiris ning tema õde Isis. Teises versioonis sündis Horose asemel surnutejumal Anubis, kuid on ka arvamus, et Anubis oli hoopis Osirise ja Nephthyse poeg. Sõna "nephthys" võib tähendada erinevaid asju, näiteks head õde, surmasõpra, õnnelikku inimest või jumalate õde.
Nephthys pole selgelt piiritletud tunnustega, kuid üldiselt võib teda kirjeldada kui jumalannat, kes valitseb surma üle, mis ei kesta igavesti.
Nut on Egiptuse taevajumal, maajumal Gebi õde.
Teda kujutati tähtedega kaetud alasti naisena, kes kaardub üle taevavõlvi, või lehmana.
Ta on õhujumal Šu ja veejumal Tefnuti tütar. Nutil on neli või viis last: Osiris, Seth, Isis, Nephthys ja mõnikord Horos.
O
Onuris - sõja jumal, allmaailma jumal, seadusemõistja, Gebi ja Nuti poeg
Osiris - surnute jumal, sureva ja taaselustuva looduse jumal, hiljem aga ka veejumal, loomisjumal ja viljaka maa ning allilma jumal.
Osiris
Osiris on Vana-Egiptuse allmaa ja ülestõusnute jumal. Ta on allmaailmas surmamõistmise kohtunik.
Tema pojad on surnutejumal Anubis ja taevajumal Horos.
Osirist kujutati vaaraona. Karjasekeppi ka koodiga. Ta oli surnute riigi valitseja.
Ra (Re) - Päikese jumal. Keskmise Riigi ajal sai valitseva dünastia peajumalaks Amon-Ra, kes Uue Riigi ajal tõusis Egiptuse maailmariigi jumalate kuningaks. Nuti pojapoeg. Ilmub lõvi, kassi või pistriku kujul.
Ra
Ra (ka Re, egiptuse- ja kopti keelespäike) on Vana-Egiptuse päikesejumal. Ta on keskpäevase päikese kehastus, päikeseketas tähistab Ra silma.
Ra kultuse keskus oli Heliopolis.
Ra on Gebi ja Nuti poeg. Tema tütar on Maat.
Ra nimi hieroglüüfides:
Sehmet (Sahmet) - sõja, põua, haiguste ja tervistamise jumalanna.
Sehmet ehk Sahmet 'vägev' on egiptuse mütoloogias, sõja, haiguse ja tervenemise jumalanna, kurjuse eest kaitsja.
Teda kujutatakse metsiku, sõjaka ja hirmuäratava lõvipeaga naisena, kes kannab peas päikeseketast. Tema lõvisuust väljuvad kõrbetuuled.
Ta on sõjakas jumalanna, kes kehastab kõrvetavat päikest. Re maksab tema kaudu kätte mässulistele inimestele. Sehmeti hõõguv keha ja säravad nooled hävitavad kuninga vaenlasi.
Ta võis tuua konflikte, epideemiaid ja surma, kuid preestrid võisid teda palvetega leebeks teha, nii et ta oma ähvardused tagasi võttis.
Seth ehk Set - hävingujumal, kurjuse jumal, Osirise vend ja põlisvaenlane.
Seth (sw-t-ḫ Stẖ (Sū́tVẖ/Sū́tVẖ = suteh); Uue Riigi ajal kadus lõpust ḫ (=Sḗt) ja see vorm levis ka esimesel aastatuhandel m.a.j, seetõttu on kopti keeles Sēt ning kr keeles 2 vormi Σηθ Seth ja Σετ Set) on vanaegiptuse mütoloogias kurjuse kehastus, Osirise (oma venna) tapja.
Teda kujutati eesli peaga. Seth oli Vana-Egiptuse usundis kõrbe-ja kaosejumalus.
Tüvest seth pärineb kuninga (vaarao) nimi Sethos.
Thoth (Tehuti) - ürgjumal, Hermopolises austati peajumalana. Iibise- või paavianikujuline tarkuse-, maagia-, kirja-, arvutus-, seaduste ja tekstide jumal. Thoth oli ka kuujumal, kuusilm, s.t. ajaarvamise jumal.
Thot (Thoth) on vanaegiptuse mütoloogias tarkuse- ja kuujumal.
Teda kujutati iibise või paaviani peaga.
Thot esines kohtukirjutajana. Näiteks arvutas ta välja jumalate ja inimeste eluaja pikkust.
Egiptlased nimetasid ürgookeani Nuniks, sellel oli küngas. Künkale lendas Thot, munes muna. Munast koorus järgmine jumal, kes lõi maailma.
Kreeklased samastasid Thoti Hermesega, sest ta esines jumalate saadikuna.
' x='0' y='0' height='100%25' width='100%25' xlink%3Ahref='data%3Aimage/jpeg;base64,/9j/4AAQSkZJRgABAQAAAQABAAD/2wBDABALDA4MChAODQ4SERATGCgaGBYWGDEjJR0oOjM9PDkzODdASFxOQERXRTc4UG1RV19iZ2hnPk1xeXBkeFxlZ2P/2wBDARESEhgVGC8aGi9jQjhCY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2NjY2P/wAARCAAGAAkDASIAAhEBAxEB/8QAFgABAQEAAAAAAAAAAAAAAAAAAAID/8QAHhAAAgIBBQEAAAAAAAAAAAAAAQIAAxEEEhQiUZH/xAAVAQEBAAAAAAAAAAAAAAAAAAADBP/EABcRAQEBAQAAAAAAAAAAAAAAAAECEQD/2gAMAwEAAhEDEQA/AIoU6tCx61qTtXOfs04VXkRKZWYM4U2ne//Z'%3E%3C/image%3E%3C/svg%3E)
Mesopotaamia ajaloo ajavahemikku u 6000–3800 eKr kutsutakse ‘Ubaydi ajajärguks. Periood sai nime Tell al-Ubaidi väljakaevamiskoha järgi, mis asub Lõuna-Iraagis muistse Uri linna lähistel. Tegemist on ka Lõuna-Mesopotaamia esimese kultuuriga. Oletatavasti liikus kultuuri kese Lõuna-Mesopotaamia aladele osalt ka seetõttu, et alanes võis veetase, mis tegi võimalikuks sealse püsiva asustuse. Sel ajastul võeti kasutusele ratas. Keraamikas tuli kasutusele potikeder, perioodi lõpuks oletatavasti ka vankrirattad. Toimus üleminek halkoliitikumi ehk vase-kiviaega, perioodi lõpust pärineb varaseim laeva kujutis. Sel ajal ehitati Mesopotaamias kiirelt välja niisutuskanalid. Ubaidi kultuur hakkas kõikjal domineerima eelnenud Halafi kultuuri asemel.
.png)
