Eesti Muinasaeg 2

Eesti muinasaeg

Eesti ajaloo lühiülevaade

Kiviaeg kestis Eesti alal kuni 2. aastatuhande alguseni eKr. Selle olulisemateks järkudeks loetakse Kunda, Narva, kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuure. Kiviaja teisel poolel võeti kasutusele keraamika ning selle lõpus hakkas asustus muutuma paikseks ja välja kujunema põllundus.
Pronksiajal kujunesid Eestis juba suuremad püsiasulad, sealhulgas ka kindlustatud asulad, ning toimus tihe suhtlemine naabermaadega. Tekkis kohalik metallitöötlemine ning kinnistusid püsiasustus ja põllundus.
Rauaaja alguses hakati rauda sulatama kohalikust soomaagist, arenes relvastus ning laienes asustus. Alates 1. sajandist pKr on Eestit mainitud kirjalikes allikais, lähemaid teateid leidub 1. ja 2. aastatuhande vahetuse Skandinaavia saagades ja Vene leetopissides. 1. aastatuhande teisel poolel arenes Eestis merendus ja kasvas kaugkaubanduse osakaal. 2. aastatuhande alguses tekkisid muinaskihelkonnad ja -maakonnad ning rajati suuri linnuseid. Levima hakkas ka kristlus.

Ülevaade ajaloost

Esiajalugu ehk muinasaeg

 

Kiviaeg

Kunda kultuuri aegseid tööriistu

Vanemasse kiviaega kuuluvat asustust pole Eestis tuvastatud, sest keskmise kiviaja eel valitses Eestis jääaeg, mis võimalikud varasema asustuse jäljed kustutas.
Eesti ajaloo alguseks loetakse üldiselt Pulli asula umbkaudset eksisteerimisaega umbes 9000 eKr^[1]. Sellega algas Eesti alal Kunda kultuur, mis on oma nime saanud umbes 8700 eKr^[2] tekkinud Kunda Lammasmäe asula järgi.
Kunda kultuuri iseloomustas inimeste rändlev eluviis, end elatati küttimise, kalastamise ja korilusega. Kunda kultuur hõlmab kogu Eesti keskmise kiviaja. Kunda kultuuri kandvate inimeste geograafilist ja etnilist päritolu pole kindlaks tehtud, ehkki selle kohta on mitmeid teooriaid. On ka oletatud, et mitmete veekogude (sealhulgas Peipsi järve ja Pärnu jõe) nimed pärinevad tolle aja inimeste keelest.
Noorem kiviaeg ehk neoliitikum algas Eestis 5. aastatuhandel eKr ja lõppes umbes 1800 eKr. Selle alguses eksisteeris Eestis Narva kultuur, mida on suures osas loetud Kunda kultuuri jätkuks. Sel ajal võeti Eestis kasutusele keraamika, mis esialgu oli lihtsakoeline ja eriliste kaunistusteta.
Narva kultuuri järel eksisteerisid Eesti alal Kammkeraamika kultuur ja Nöörkeraamika kultuur. Esimest, varasemat, on tihti seostatud soomeugrilaste asumisega Eestisse, teist aga baltlaste (indoeurooplaste) asumisega Läänemere äärde. Nende kultuuride aegne keraamika oli Narva kultuuri aegsest peenekoelisem, kammkeraamika kultuurile oli iseloomulik kammipiide jälgi meenutavate vajutusjälgede esinemine savinõudel, nöörkeraamika aegsetele savinõudele jäeti mustreid ilmselt nööri abil.
Nöörkeraamika kultuuri on nimetatud venekirveste (varasemal ajal ka sõjakirveste) kultuuriks, sest tollest perioodist on teada mitmeid hoolikalt lihvitud paadikujulisi kivikirveid, mida ilmselt tööriistadena ei kasutatud. Nöörkeraamika kultuuri ajal tihenesid Eesti ala elanike suhted naaberalade, eriti Skandinaaviaga.

Pronksiaeg

Kivikirstkalmed Jõelähtmel

Umbes 1800 eKr alanud pronksiaega jagatakse tavaliselt kaheks perioodiks: vanemaks (kuni umbes 1100 eKr) ja nooremaks (kuni umbes 500 eKr). Vanemal pronksiajal oli asustus ja materiaalne kultuur sarnased kiviaja lõpu omadega, pronksesemete levik oli üpris vähene. Nooremal pronksiajal muutus pronksesemete kasutamine laialdaseks ning toimus ka mitmeid olulisi ühiskondlikke muudatusi. Eesti asustus muutus paikseks, levisid põlluharimine ja karjakasvatus, tekkisid kindlustatud asulad ning inimesi hakati matma senistest tunduvalt silmapaistvamatesse hauarajatistesse: kivikirstkalmetesse. Kindlustatud asulates toimus ka metallitöötlemine, peamiselt tegeleti Eestisse jõudnud pronksesemete sulatamise ja neist ehete või väiksemate tarbeesemete (nööpide, kammide) valmistamisega. Küllaltki tihedad majandussuhted olid jätkuvalt Skandinaaviaga.
Erinevate hinnangute järgi ajavahemikus 2800–500 eKr langes Saaremaale meteoriit ja tekkis Kaali kraater. Pronksiajal asus selle meteoriidi kukkumiskoha lähistel Asva linnusasula. 8.–6. sajandil tekkis ka meteoriidikraatri juurde kindlustatud asula.

Rauaaeg

Umbes 500 eKr algas Eestis rauaaeg, mis kestis kuni muinasaja lõpuni. Et antud perioodi saab tänu üksikutele kirjalikele allikatele uurida ka arheoloogiaväliste meetoditega ja ka arheoloogilise leiumaterjali aines on eelnevast rikkalikum, samuti periood küllaltki pikk, jagatakse Eesti rauaaeg tavaliselt kolmeks suuremaks perioodiks ja need omakorda veel alaperioodideks.

Vanem rauaaeg

Eesti vanema rauaaja (kuni umbes 450 pKr) esimesel poolel (kuni umbes ajaarvamise alguseni) oli raua levik veel küllaltki vähene, mitmed tööriistad ja muud tarbeesemed valmistati endiselt sageli kivist. Vanema rauaaja teisel poolel, Rooma rauaajal, elavnesid tunduvalt Eesti ala kaubandussidemed läänepoolsete aladega, muuhulgas jõudis Eestisse suur hulk esemeid Rooma impeeriumist. Raudesemete valmistamiseks hakati kasutama ka kohalikku soorauda, misjärel raudesemete kasutamine hüppeliselt kasvas. Sel ajal hakati inimesi matma tarandkalmetesse, Ida-Eestis ka kääbastesse. Rooma rauaajast võib pärineda ka eestlaste esmamainimine, nimelt on Rooma ajaloolane Tacitus teoses "Germania" maininud 1. sajandi lõpul teiste põhjapoolsete rahvaste seas ka aeste ja finne, kellest esimesi seostatakse tavaliselt baltlaste ja viimaseid soomeugrilastega.
On oletatud, et Rooma rauaaja lõpul, 4. sajandi teisel poolel, kuulus Eesti ala ajutiselt Ermanarichi loodud idagootide (greutungide) hõimuliidu või riigi koosseisu,^[4] ent seda kindlate andmetega tõestada ei saa.

Keskmine rauaaeg

Keskmisel rauaajal (450–800 pKr) jätkusid mõlemad matmisviisid, suhted naabermaadega aga nõrgenesid. Antud periood, mis jaguneb rahvasterännu- (450–650) ja eelviikingiajaks (650–800), on suhteliselt vähe uuritud. Perioodi lõpul kääbas- ja tarandmatused üldiselt lõppesid, ehkki mõlema puhul on teada hilisemaid järelmatuseid. Toona levis matmine korrapäratuma ehitusplaaniga kivivarekalmetesse. Matustes kasvas oluliselt relvapanuste osakaal, mis viitab eelnevaga võrreldes rahutumale ajajärgule.
Umbes aastasse 750 jääb ka Salme muinaslaevade laevmatustena mahamatmine. Nendest üks on ühtlasi Euroopas vanim seni avastatud purjelaev.

Noorem rauaaeg ja hilisrauaaeg

Noorem rauaaeg, viikingi (800–1050) ja hilisrauaaeg (kuni 13. sajand)

Eesti muinasmaakonnad 13. sajandi alguses: Revalia (Revala), Harria (Harju), Rotalia või Maritima (Ridala ja hilisem Läänemaa), Osilia (Saaremaa), Saccala (Sakala), Jervia (Järvamaa), Vironia (Viru), Ugaunia (Ugandi); kihelkonnad: Vaiga või Waigele, Moge või Mocha (Mõhu), Nurmegunde (Nurmekund), Alempois, Jogentagana ja Soontagana

Eesti noorema rauaaja esimest poolest ehk viikingiajast (800–1050) on teada mõningaid kirjalikke allikaid, mis puudutavad Eestit, ennekõike on nendeks skandinaavia saagad, Põhja-Saksa kroonikad (näiteks Bremeni Adami kroonika) ja Vene leetopissid (näiteks Nestori kroonika). Viimaste järgi toimus umbes 1030. aastal Eestisse esimene teadaolev planeeritud vallutusretk, kui Jaroslav Tark vallutas muinaseestlaste linnuse praeguse Tartu kohal ja rajas sinna Jurjevi linnuse. Sellest ajast on Tartust avastatud mitmeid venepäraseid esemeid ja sõjarelvi. 1054. aastal toimus uus vallutusretk, mille käigus vürst Izjaslav I vallutas Kedepivi, tõenäoliselt Keava. 1061. aasta paiku vallutasid sossolid (tõenäoliselt muinaseestlased) need venelaste poolt allutatud alad aga tagasi. Pärast seda on 12. sajandist teada mitmeid Novgorodi ja Pihkva sõjajõudude retki Eesti aladele, eriti Ugandi muinasmaakonda. Mitmel korral vallutasid ja põletasid nad nii Tartu kui ka Otepää linnuseid. Eesti alalt tehti ka edukaid vasturetki ning rüüstati Pihkvamaad.
Alates viikingiajast on ka mitmesuguseid teateid eestlaste aktiivsest tegutsemisest merenduses. Saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingitega Rootsist, Taanist, Norrast ja isegi Islandilt. Erinevalt Lääne-Euroopast pole teada, et Skandinaavia viikingid suutnuks Eestis kanda kinnitada. Saagade teatel sai svealaste kuninga Ingvari sõjavägi 7. sajandi paiku Lääne-Eestis lüüa ja ta ise tapeti. Suure ulatuse saavutas eestlaste tegevus merel muinasaja lõpul, hilisrauaajal (1050 – 13. sajand). 1187. aastal Rootsi tollase pealinna Sigtuna maha põletanud piraadid olid tõenäoliselt^[viide?] eestlased (saarlased) või kurelased.
Vene leetopissist on teade ka umbes aastal 1032 toimunud novgorodlaste retkest rootsi päritolu varjaagi (viikingi) Uljebi (Ragnvaldi poeg Ulf) juhtimisel "raudväravate" alla, kus saadi aga lüüa. On oletatud, et selle puhul oli tegemist lodjalaevastiku retkega Tallinna alla, kus novgorodlased said eestlaste käest lüüa, kuid enamasti on nn Raudvärava lahingu toimumispaigaks peetud siiski Põhja-Venemaad. Seega ei saa seda teadet üheselt Tallinna ja Eestiga siduda.
Umbes 1050. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja ja ühtlasi ka Eesti esiajaloo viimane periood: hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini. Selle alguses toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad, kihelkonnad võisid mingisugusel kujul eksisteerida ka juba varem. Suurem osa viimastest oli 13. sajandi alguseks koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Lisaks nendele võis oluline osa olla ka muistsetel maksustus- ja valitsusüksustel vakustel ning linnusepiirkondadel
13. sajandi alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvu on hinnatud 150 000 – 180 000 inimesele. Eesti hõimude asustusala oli sel ajal piiratud läänest ja põhjast Läänemerega; idapiir kulges mööda Narva jõge, Peipsi ja Pihkva järvi ning tõenäoliselt mööda Petserimaa ja Võrumaa piiri kuni praeguse Läti piirini. Eesti lõunapiir kulges Petserimaa piirilt praeguse Valgani ning sealt Liivi laheni lõuna pool praegusest piirist. Eesti alal oli kujunenud kaheksa suuremat maakonda, mille ladinakeelsed nimekujud olid: Revalia (Revala), Harria (Harju), Rotalia või Maritima (Ridala ja hilisem Läänemaa), Osilia (Saaremaa), Saccala (Sakala), Jervia (Järvamaa), Vironia (Viru), Ugaunia (Ugandi). Lisaks kaheksale suuremale maakonnale olid Eesti keskosas veel neli-viis väikemaakonda, mis peale esimese koosnesid arvatavasti vaid ühest kihelkonnast: Vaiga või Waigele, Moge või Mocha (Mõhu), Nurmegunde (Nurmekund), Alempois, Soontagana ja Jogentagana.
On arvatud, et nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid muinaseestlased esialgu majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Kuni 1990. aastateni leiti üldiselt, et selline võrdõiguslik (egalitaarne) ühiskond kestis Eestis kuni 13. sajandi muistse vabadusvõitluseni, kuid viimased ajaloolaste ja arheoloogide tööd viitavad pigem sellele, et aastaks 1200 oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii poliitiline võim, maa kui ka tootmisvahendid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte.
Nooremal rauaajal toimus matmistavades olulisi muudatusi: viikingiajal olid eriti Lääne-Eestis veel kasutusel tarandite taolised haudehitised, kuid perioodi lõpuks domineerisid maahaudkalmistud. Tõenäoliselt oli levinuim matuseviis põletusmatus, kuid hilisrauaaja jooksul tõusis tunduvalt ka laibamatuste osakaal. Rauaaja lõpu osas võib teha veidi kindlamaid oletusi ka muinaseestlaste uskumuste kohta, tuginedes enamasti Henriku Liivimaa kroonikale. Tõenäoliselt austati erinevaid loodusvaime ja mõningaid jumalusi, levinud oli ohverdamine allikates ja hiites. Alates 1990. aastatest on hakatud rõhutama ka kristluse küllaltki olulist levikut Eestis juba 12. sajandil, mis ilmneb arheoloogilisest leiumaterjalist.

Ristisõda Eestis

 

Koos teiste Läänemere idakalda rahvaste soomlaste, muinaspreislaste, žemaitide, aukštaitide (tänapäeva leedulaste esivanemad), latgalite, kuralaste, semgalite, liivlaste ja seelidega (kaasaja lätlaste esivanemad) olid eestlased 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa rahvaid, kes ei olnud ristiusustatud.
1170. aastatest on teada esimene katse eestlasi ristiusustada: sel ajal nimetas paavst Aleksander III ametisse eestlaste piiskopi Fulco, kes jõudis Taani, kuid kelle tegevusest Eestis pole midagi teada. Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Sellega elavnesid vendidevastaste ristiretkedega 11. sajandi keskel alanud ristisõjad Läänemere ääres ehk nn Põhjala ristisõjad, mille üheks osaks sai ka eestlaste suures osas vägivaldne ristimine. Peamiselt tegelesid Eesti ala allutamisega Põhja-Saksamaalt pärinevad ristisõdijad ja taanlased, episoodiliselt sekkusid ka rootslased. Samal ajal jätkusid Vene vürstide sõjaretked Eestisse nii eestlaste vastaste kui ka liitlastena.
1195. aastal toimus ristisõja nime all rootslastepoolne Virumaa rüüstamine, mis lõppes aga olulisemate tagajärgedeta. 1206. aastal järgnes taanlaste retk Saaremaale, kuid ka nende edu jäi ajutiseks.

Piiskop Albert

1190. aastatel saksa ristisõdijate poolt alanud liivlaste ala vallutamine jõudis lõpule 1206. aastal, 1208. aastal sõlmisid ristisõdijatega liidulepingu latgalid. Juba samal aastal rüüstasid Mõõgavendade ordu ja latgalid Ugandit, aasta lõpus ka Sakalat. Järgnevalt toimusid eestlaste rüüsteretked latgalite aladele, omavaheline rüüstesõda kestis mitu aastat.
Eestlaste üheks olulisemaks võiduks peetakse 1210. aastal toimunud lahingut. Pikemas perspektiivis sellel võidul siiski erilist tähendust polnud. Olulisemaks ettevõtmiseks oli eestlaste, kurelaste ja ülestõusnud liivlaste katse vallutada 1215. aastal Riiat, kuid see lõppes läbikukkumisega.
1217. aastal toimunud Madisepäeva lahingu järel olid lõunapoolsemad maakonnad Sakala ja Ugandi sunnitud alistuma Riia piiskopile Albertile ja Mõõgavendade ordule, 1219–1220 hõivasid taanlased ka Põhja-Eesti. Seejärel toimus taanlaste- ja sakslastepoolne võiduristimine, mille tagajärjel langes nende võimu alla kogu Eesti mandriala peale Läänemaa. 1220. aastal püüdsid rootslased viimast vallutada, kuid saarlased vallutasid ja põletasid nende kätte langenud Lihula linnuse juba samal aastal (Lihula lahing).

Saksa ordu ja Liivimaa ordu valdused Baltimaades, 1225–1250

1222–1223 toimunud eestlaste vastulöögi järel, mil kogu Eesti ala peale Tallinna ümbruse ristisõdijate võimust vabastati, hõivasid sakslased ja taanlased Mandri-Eesti 1224. aastaks uuesti ning 1227. aastal vallutati ka Saaremaa. Et hilisemate aastate kohta aga väga täpseid andmeid ei ole, pole ka selge, kas eestlased suudeti lõplikult allutada. Saaremaa kohta on teada, et vähemalt aastatel 1236–1241 ja 1260–1261 oli see taas ordu ja piiskoppide võimu alt väljas. Mõnikord on lõplikuks eestlaste alistamiseks, muistse vabadusvõitluse lõppakordiks, peetud ka aastatel 1343–1345 toimunud Jüriöö ülestõusu, kuid et seda lahutab ristisõja põhisündmustest enam kui sajand, võiks seda pigem vaadelda eraldiseisva sündmusena.
Eesti ristimine ja uutele valitsejatele allutamine toimus peamiselt relva jõul, kuid tõenäoliselt õnnestus alistatud ülikutel sageli sõlmida alistumislepinguid. Tugevamat vastupanu osutasid vallutusele suurmaakonnad Ugandi, Sakala ja Saaremaa, neist kaks esimest allutati relva jõul ning varasemad ülikud ja vanemad kaotasid arvatavasti täielikult oma võimu. Seevastu ülejäänud Eesti alad (Harjumaa, Rävala, Järvamaa, Virumaa, Läänemaa ja Saaremaa) allutati uutele valitsejatele pärast sõdimist oletatavasti peamiselt lepingute teel, kus varasemad eesti ülikud säilitasid tihti oma positsiooni ja maavaldusedki, sulandudes küll hilisematel sajanditel saksa kõrgkihi hulka. Saarlaste ja ristisõdijate vahelisi lepinguid 13. sajandist on ka säilinud.
Peamiseks allikaks ristisõja sündmuste kohta Eestis on preester Henriku Liivimaa kroonika.

Ajaloo periodiseerimine

NB! Kõik aastaarvud on selle järgi, millal see Eestis oli.

Nagu näha, siis Eestis on ajaloolise aja osad hilisemad kui Lääne-Euroopas. Selle põhjuseks oli see, et Eesti aladel oli jääaeg pikem ning inimesed jõudsid siis lihtsalt hiljem Eesti aladele ning seetõttu toimus siin ka tehnoloogiate ja ühiskonna areng hiljem. Eestis oli eelajalooline aeg pikem kui Lääne-Euroopas.

Perioodideks jaotamine:

Arheoloogid ja ajaloolased jagavad aegu erinevalt. 

Arheoloogid:

Arheoloogid jagavad aegu vastavalt ehitamiseks kasutatud materjalidele. Ehk kiviaeg (-1800eKr) pronksiaeg (1800eKr-500eKr), rauaaeg(500eKr-...). Kiviaeg ja rauaaeg jagunevad veel omakorda väiksemateks etappideks. Kiviaeg jaguneb vanemaks kiviajaks ehk paleoiitikumiks (Eestis puudub), keskmiseks kiviajaks ehk mesoliitikumiks (Eestis: 9000eKr-5000eKr) ja nooremaks kiviajaks ehk neoliitikumiks (Eestis: 5000eKr-1800eKr). Sellele järgneb pronksiaeg (1800eKr-500eKr) ja siis tuleb rauaaeg (500eKr-1300pKr ehk 5. sajand eKr-13. sajand pKr) Rauaaja saab jagada varaseks rauaajaks (500eKr-100pKr), vanemaks ehk rooma rauaajaks (100pKr-500pKr), keskmiseks rauaajaks (500pKr-800pKr) ja nooremaks rauaajaks (800pKr-1300pKr).
Ajaloolased:

Ajaloolased jagavad ajaloo esiajaks, ajalooliseks ajaks ja lähiajalooks. Ajalooline aeg algab kirjalike allikate tekkimisega. Lähiajalugu algab 20. sajandi algusega.

Karjääritest

Karjääritest on oluline selleks, et sa saaksid tegeleda oma unistuste tööga. Eriti kasulik on see siis, kui sa ei tea, mis on su unistuste töö.

Testi leiab sellelt lehelt:

(Vajuta sõna lehelt peale).

Karjääritest

Enamasti valime karjääri ja töö, mis võimaldab meil täielikult rakendada oma võimeid ning saavutada individuaalseid eesmärke. Tehes tööd, mis vastab meie võimetele, tunneme ennast ka õnnelikumana.
Ma loodan, et antud test aitab Sul endas paremini selgusele jõuda.

Erinevate Linnade Linnaosad

ELVA LINN
AM = Arbimäe, lj
JV = Järve, lj
KL = Kesklinn
KU = Kulbilohu, lj
MM = Mahlamäe, lj
MO = Moonuse, lj
PE = Peedu, lj

HAAPSALU LINN
HO = Holmi, lj
KL = Kesklinn, lj
MÄ = Männiku, lj
PL = Paralepa, lj
RS = Randsalu, lj
VL = Vanalinn

KEHRA LINN
KM = Kehramõisa, lj
PP = Põrgupõhja, lj
UA = Uusasula, lj
VA = Vana-asula, lj
ÜJ = Ülejõe, lj

KIVIÕLI LINN
KJ = Küttejõu, lj
LT = Lepatee, lj
SA = Sala-Aru, lj
SP = Soopealse, lj
VN = Varinurme, lj

KOHTLA-JÄRVE LINN
A = Ahtme linnaosa
II = Iidla, lj
J = Järve linnaosa
K = Kukruse linnaosa
KE = Keskelurajoon
KÄ = Käva, lj
LÕ = Lõunaelurajoon
O = Oru linnaosa
PU = Puru, lj
PÕ = Põhjaelurajoon
S = Sompa linnaosa
SI = Sirgala, lj
TA = Tammiku, lj
V = Viivikonna linnaosa
VA = Vana-Ahtme, lj
VL = Vanalinn

KURESSAARE LINN
IN = Ida-Niidu, lj
KL = Kesklinn
KM = Kellamäe, lj
MA = Marientali, lj
PÕ = Põllu alev
RS = Roomassaare, lj
SM = Smuuli, lj
SU = Suuremõisa, lj
TO = Tori, lj

MAARDU LINN
KD = Kroodi, lj
KV = Kallavere, lj
KÄ = Kärmu, lj
MG = Muuga, lj
MGs = Muuga sadam, pk
MGu = Uus-Muuga, all-lj
TS = Tarasoo, lj

NARVA LINN
JL = Joala
JO = Joaoru
KA = Kadastiku
KH = Kreenholmi
KL = Kesklinn
KS = Kõrgesoo
KU = Kulgu
KUv = Veekulgu
LS = Kudruküla (Leekovasoo)
NE = Narva eeslinn
OL = Olgina
PE = Peetri eeslinn
PM = Paemurru
SV = Siivertsi
TE = Tallinna eeslinn
UK = Uusküla
VL = Vanalinn
VS = Väike-Soldina

OTEPÄÄ LINN
HS = Hundisoo, lj
KL = Kesklinn, lj
OA = Otepää aedlinn
OM = Otepää mets

PÕLVA LINN
JM = Jaama, lj
KL = Kesklinn
LI = Lina, lj
ÄO = Ähnioru, lj

PÄRNU LINN
KL = Kesklinn, linnaosa
KLk = Karja alev
KLl = Loosi, lj
KLm = Meriküla, lj
KLp = Papiniidu, lj
KLr = Riia alev
LD = Lodja linnaosa
RK = Raeküla linnaosa
RM = Rääma linnaosa
RMn = Niidu, lj
TM = Tammiste linnaosa
VP = Vana-Pärnu linnaosa
ÜJ = Ülejõe linnaosa
ÜJv = Vingiküla, lj

RAKVERE LINN
KL = Kesklinn
KV = Kondivalu, lj
LI = Lilleoru, lj
MK = Moonaküla, lj
PA = Palermo, lj
PI = Piira, lj
PM = Paemurru, lj
PS = Pagusoo, lj
RV = Roodevälja, lj
TA = Tammikualuse, lj

RAPLA LINN
JM = Jaama, lj
KL = Kesklinn, lj
KU = Kuusiku, lj
LM = Laadamäe, lj
MM = Mahlamäe, lj
VK = Veneküla, lj

RÄPINA LINN
JM = Jaama, lj
KE = Keskus, lj
PK = Pilpaküla, lj
SP = Sillapää, lj

TALLINN
AE = Aegna, lj
AS = Astangu, lj
H = Haabersti linnaosa
HB = Haabersti, lj
HI = Hiiu, lj
I = Pirita linnaosa
IR = Iru, lj
JU = Juhkentali, lj
JV = Järve, lj
K = Kesklinn, linnaosa
KA = Kadaka, lj
KB = Kassisaba, lj
KE = Keldrimäe, lj
KG = Kadriorg, lj
KI = Kivimäe, lj
KJ = Karjamaa, lj
KJh = Hundipea, all-lj
KK = Kakumäe, lj
KL = Kloostrimetsa, lj
KM = Kalamaja, lj
KO = Kompassi, lj
KP = Kopli, lj
KR = Katleri, lj
KS = Kose, lj
KSk = Kose-Kallaste, all-lj
KSl = Lükati, all-lj
KSv = Varsaallika, all-lj
KT = Kitseküla, lj
KU = Kuristiku, lj
KÕ = Kurepõllu, lj
KÜ = Kelmiküla, lj
L = Lasnamäe linnaosa
LA = Laiaküla, lj
LE = Lepiku, lj
LG = Laagri, lj
LK = Lilleküla, lj
LKl = Lille, all-lj
LKm = Mooni, all-lj
LKn = Linnu, all-lj
LKr = Marja, all-lj
LN = Laagna, lj
LO = Loopealse, lj
LU = Luite, lj
LV = Liiva, lj
M = Mustamäe linnaosa
MA = Maakri, lj
ME = Merimetsa, lj
MH = Mähe, lj
MHa = Mähe aedlinn, all-lj
MHk = Kaasiku, all-lj
MJ = Mustjõe, lj
MK = Mustakivi, lj
MN = Männiku, lj
MR = Maarjamäe, lj
MU = Mustamäe, lj
MV = Merivälja, lj
MÕ = Mõigu, lj
MÜ = Mäeküla, lj
N = Nõmme linnaosa
NÕ = Nõmme, lj
P = Põhja-Tallinn, linnaosa
PA = Pae, lj
PI = Pirita, lj
PJ = Paljassaare, lj
PK = Pääsküla, lj
PKv = Vana-Pääsküla, all-lj
PL = Pelgulinn, lj
PR = Pelguranna, lj
PS = Priisle, lj
PV = Pikaliiva, lj
PVv = Vikimõisa, all-lj
PÄ = Paevälja, lj
PÄp = Paekalda kvartal
R = Kristiine linnaosa
RA = Raua, lj
RD = Raudalu, lj
RM = Rahumäe, lj
RO = Rocca al Mare, lj
SD = Sadama, lj
SE = Seli, lj
SI = Siili, lj
SK = Sibulaküla, lj
SM = Sõjamäe, lj
SMs = Sõstramäe, all-lj
SP = Sikupilli, lj
ST = Sitsi, lj
SÄ = Sääse, lj
SÜ = Südalinn, lj
TA = Tatari, lj
TD = Tondi, lj
TI = Tiskre, lj
TIj = Jõeküla, all-lj
TM = Tõnismäe, lj
TP = Torupilli, lj
TR = Tondiraba, lj
UL = Uuslinn, lj
UM = Uus Maailm, lj
VI = Vismeistri, lj
VL = Vanalinn, lj
VLa = All-linn, all-lj
VLt = Toompea, all-lj
VM = Vana-Mustamäe, lj
VR = Veerenni, lj
VS = Veskimetsa, lj
VÕ = Väike-Õismäe, lj
VÄ = Väo, lj
ÕM = Õismäe, lj
ÜJ = Ülemiste järv
ÜL = Ülemiste, lj

TARTU LINN
AL = Annelinn, lj
IH = Ihaste, lj
JM = Jaamamõisa, lj
KL = Kesklinn, lj
KLv = Vanalinn, all-lj
KR = Karlova, lj
MM = Maarjamõisa, lj
RK = Raadi-Kruusamäe, lj
RL = Ränilinn, lj
RP = Ropka, lj
RT = Ropka tööstusrajoon
SL = Supilinn, lj
TL = Tammelinn, lj
TV = Tähtvere, lj
VA = Variku, lj
VE = Veeriku, lj
VK = Vaksali, lj

VALGA LINN
KL = Kesklinn
LA = Laatsi
PI = Pilpaküla
PU = Puraküla
RT = Kapsamõisa (Raudteetaguse)
TA = Tambre linnaosa

VILJANDI LINN
KI = Kivistiku, lj
KK = Kantreküla, lj
KL = Kesklinn
KM = Kantremaa, lj
KU = Kullamäe, lj
MM = Männimäe, lj
PL = Paalalinn
PM = Peetrimõisa, lj
UV = Uueveski, lj
VA = Valuoja, lj
VK = Vaksali, lj
VL = Vanalinn

VÕRU LINN
KL = Kesklinn
KO = Kose, lj
KU = Kubja, lj
LI = Liitva, lj
NM = Nöörimaa, lj
VL = Võlsi, lj
VS = Võrusoo, lj
See on nii 2018. aasta septembri seisuga. Ehk haldusreformi järgse aja seisuga.

Verbi pöördeliste vormide tabel

Verbi ehk tegusõna pöördeliste vormide tabel:

Enesekontrolliplaan

Enesekontrolliplaan etappide kaupa:

1.1 Asendiplaan peab olema täpne ja korrektne ja sellel peab olema märgitud kõik hooned/ruumid, kus toitu käideldakse.

- Kasutatavad seadmed kirjeldavad ettevõtte tegevust ja nende paigutus peaks olema selline, et tagada nende hõlbus puhastamine ning järjestada protsesse ristsaastumise vältimiseks.

- Toidu liikumistee algab toidu vastuvõtupunktist ja liigub läbi säilitamis-, töötlemis-, vahesäilitamise- ja muude protsesside alast kuni tarbijani.

1.2 Seinamaterjalid peavad olema kergestipuhastatavad

1.3 Toidukäitlemisruumid ja -seadmed peavad olema puhtad, vajadusel desinfitseeritud. Peab olema puhastusplaan.

1.4 Toidukäitlemisettevõttes tuleb rakendada piisavaid kahjuritõrjemeetmeid. Väliskeskkonda avanevad aknad peavad nendes ruumides, kus toimub toidu valmistamine, olema kaetud putukatõrjevõrguga või olema käitlemise ajal suletud.

1.5 Toidujäätmete, kõrvalsaaduste ja muude jäätmete hoidmiseks ja kõrvaldamiseks peab olema kord

1.6 Töötajal peab olema tervisetõend

1.7 Ruumide laboratoorse kontroll (uuringud, proovid)

1.8 Veokid peavad olema puhtad ja heas seisukorras

1.9 markeerimine

1.10 Toit ning iga aine, mis on ette nähtud toidu koostisesse lisamiseks või lisamist eeldatakse, peab olema jälgitav kõikidel tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel.

1.11 Toiduga kokku puutuvad esemed peavad olema puhtad ja desinfitseeritud

1.12 Ohutu toidu käitlemise eelduseks on see, et kaebuste või toidutekkeliste haiguste kahtluse korral, oleks ettevõttes süsteemid info kogumiseks, analüüsimiseks ja edastamiseks.

Toidu säilitamisnõuded toidugruppide kaupa

Toidu käitlemise tehnoloogiline skeem

Ohtude analüüs