Öko-sotsiaalne turumajandus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Öko-sotsiaalne turumajandus
Ökosotsiaalne turumajandus (ESME), mida tuntakse ka sotsiaal-ökoloogilise turumajandusega (SEME) või sotsiaalse ja ökoloogilise turumajandusega, eesmärk on tasakaalustada vaba turumajandust, püüda saavutada sotsiaalset õiglust ning tagada loodusvarade säästev kasutamine ja kaitse Ressursse. Selle töötas välja Austria poliitik Josef Riegler 1980ndatel aastatel, mis laieneb sotsiaalse turumajanduse esialgsele kontseptsioonile, mida esmakordselt toetas Konrad Adenauer, ning seda peetakse majanduslikuks formaadile, mille enamik riike Euroopa järgib.
Määratlus ja eesmärgid
Ökosotsiaalne turumajandus on terviklik mudel, mis põhineb tugevusel ja innovatiivsel turumajanduses. Keskkonnasäästlik turumajandus nõuab, et keskkonnakaitse ja sotsiaalne õiglus oleksid kõigi majandustegevuse jaoks elutähtsaid kriteeriumeid. Ökosotsiaalse turumajanduse jaoks on kesksel kohal tulevaste põlvkondade ökoloogia ja elupaiga kaitse. Selle toetajad väidavad, et ainult vabad turud ei ole võimelised või huvitatud kaitsma keskkonda, mistõttu on vaja valitsuse meetmeid. Kõrgemate sotsiaalsete ja keskkonnastandardite loomist, eriti arengumaades, peetakse tulevikus maailma rahuga oluliseks sammuks. Ökosotsiaalse turumajanduse eesmärk on "suurem tõenäosus julgetele, solidaarsusele ja suurema vastutuse eest looduslikele elupaikadele".Kavandatavad meetmed
Ausa konkurentsi raamistikke ja suuniseid tuleb rakendada mitte ainult ELis, vaid ka ülemaailmsel tasandil. See on eelkõige nõudlus poliitika järele, mis looks ülemaailmse ühenduvuse ja koostöö poliitilise maastiku. Ökosotsiaalsed turuökonomistid toetavad aastatuhande arengueesmärkide ja Kyoto protokolli rakendamist ning nõuavad tihedamat koostööd Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Maailma Kaubandusorganisatsiooni, Rahvusvahelise Valuutafondi ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni, et luua nimetatud raamistik.  Riiklikul tasandil soodustab see fossiilkütuste energiaallikaid (keskkonnamaksud) kõrgemaid makse, vähendades samal ajal tulumaksustamist. Avaliku sektori toetusi tuleb nende arvates maksta üksnes jätkusuutlikkuse edendamiseks. Keskkonnareostuse ja ressursikasutuse puhul tuleb arvesse võtta tooteprotsesside ja tootehindade arvutamist. Suurt rõhku haridusele keskkonnakaitsega seotud küsimustes peetakse teadlikkuse tõstmiseks tingimata vajalikuks.
Ülemaailmse Marshalli plaani algatus
Ülemaailmse Marshalli plaani idee, mida esmakordselt tõi kaasa Al Gore 1990ndatel aastatel, on ökosotsiaalse mõtlemise peamine osa. Ülemaailmse Marshalli plaani mõte põhineb kahel sambal:
Uuenduslikud täiendavad rahastajad, mis on vajalikud ÜRO aastatuhande arengueesmärkide tegelikel realiseerimiseks partnerluste, kaasvastutuse ja hea valitsemistava alusel.
Ülemaailmse ökosotsiaalse turumajanduse saavutamine kõikides instituutides ja lepingutes, mis on seotud samade ökoloogiliste ja sotsiaalsete standarditega.
Nende arengumeetmete rahastamine on finantstehingutele, petrooleum-või eriotstarbelisele VALUUTAFONDIGA seotud maksudele. Suur väljakutse on leida tõhus viis tõlkida raha arengusse kaotamata korruptsiooni kogu maailmas.
Algatuse silmapaistvate toetajate hulgas on Muhammad Yunus, Hans-Dietrich Genscher, Ernst Ulrich von Weizsäcker ja Jane Goodall.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Dirigism

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Dirigism (prantsuskeelsest sõnast diriger, 'suunama') on majanduslik doktriin, mida iseloomustab tugev riigi suunav mõju turumajandusele. Dirigism osutab kapitalistliku majanduse süsteemile, kus riigil on majandusasjades oluline suunav, mitte pelgalt regulatiivne roll. 

Majandusliku doktriinina on dirigism laissez-faire'i printsiibi otsene vastand, rõhutades riigi sekkumise positiivset rolli tootmise ebatõhususe ja turutõrgete piiramisel. Dirigistlik poliitika hõlmab sageli indikatiivset planeerimist, riigi suunatud investeerimist ja turuinstrumentide (maksude ja dotatsioonide) kasutamist.

Termin võeti kasutusele II maailmasõjale järgnenud aastatel, et kirjeldada Prantsusmaa majanduspoliitikat, mida iseloomustasid kolm tunnust: riiklik investeeringute suunamine, majanduse indikatiivne planeerimine turumehhanismi täiendamiseks ja riigiettevõtete loomine Prantsusmaa majanduse jaoks strateegilistes sektorites. Need tegevused tõid kaasa enneolematu majandusliku ja demograafilise kasvu, mille järgi hakati kogu perioodi kutsuma nimega Trente Glorieuses ('kolmkümmend hiilgavat [aastat]').

Terminit "dirigism" on hiljem kasutatud ka muu sarnast poliitikat rakendanud majanduse klassifitseerimiseks. Neist tuntuimad on neli Aasia tiigrit ja Hiina Rahvavabariigi majandus. Sellega on seotud ka riigikapitalismi mõiste.

Tänapäevast majandust võib iseloomustada kui dirigistlikku majandust. Näiteks võib riik toetada uuringuid ja uue tehnoloogia väljatöötamist, teha riigihankeid (eriti militaarvaldkonnas) või kasutada riiklikke uurimisinstituute.

• 
  
  

Dirigism Prantsusmaal

Enne II maailmasõda oli Prantsusmaa majandussüsteem suhteliselt killustunud kapitalistlik süsteem. Paljud väikesed ettevõtted, mis olid sageli pereettevõtted, ei olnud dünaamilised ja tõhusad võrreldes Saksamaa ning Ameerika Ühendriikide suurte tööstusettevõtete ühendustega. II maailmasõda mõjus Prantsusmaale laastavalt. Lennukipommid ja sabotaaž hävitasid raudteed ning tööstushooned, mille võttis oma valdusse Natsi-Saksamaa. Sõjajärgset Prantsusmaad ootas ees pikaaegne talongimajandus nii, nagu seda rakendati Suurbritannias. Lisaks kaotasid mõned Prantsuse äri- ja poliitikamaastiku sektorid autoriteedi, sest nad olid teinud koostööd sakslastest okupantidega.

Poliitilisest kuuluvusest hoolimata püüdsid sõjajärgse Prantsusmaa valitsused leida viisi majanduse ratsionaalseks ja tõhusaks arenguks. Selle kaugem eesmärk oli leida vaste Ameerika Ühendriikide kõrgelt ja tehnoloogiliselt arenenud majandusele. Prantsusmaa dirigismi väljakujunemine langes ühele ajale meritokraatliku tehnokraatia väljakujunemisega: eliitkoolist École nationale d'administration sai riik tipptasemel ametnikke ja tööstuse juhtivatele positsioonidele määrati korpuse Corps des mines riiklikud insenerid ning teised kõrgkoolis École polytechnique hariduse saanud isikud.

Aastatel 1945–1975 oli Prantsusmaal enneolematu majanduskasv (keskmiselt 5,1%) ja demograafiline plahvatus, mis tõi kaasa väljendi Trente Glorieuses ('Kolmkümmend Hiilgavat [aastat]').

Dirigismil läks väga hästi Charles de Gaulle'i ja Georges Pompidou juhitud parempoolsete valitsuste ajal. Sellal nähti seda poliitikat kui keskteed Ameerikas kasutusel olnud riigi vähese sekkumisega poliitika ja Nõukogude Liidu täieliku riigikontrolliga poliitika vahel. Aastal 1981 valiti presidendiks sotsialist François Mitterrand, kes lubas suuremat riiklike ettevõtete osakaalu majanduses, ja tema valitsus riigistas seejärel peagi tööstusettevõtteid ja pankasid. Ent esialgsed halvad majandustulemused sundisid valitsuse 1983. aastal dirigismist lahti ütlema ja alustama uut rigueur-ajastut (tõlkes 'karmus'). Kuigi dirigismi ei ole soosinud ka järgmised valitsused, on mõned selle tunnused Prantsusmaal endiselt alles.

Indikatiivne planeerimine

Prantslaste põhiline majanduslik tööriist dirigistlikul perioodil oli indikatiivne planeerimine, mille aluseks olid plaanikomisjonis (Commissariat général du plan) välja töötatud plaanid. Indikatiivsel planeerimisel kasutati eri stiimuleid, et mõjutada nii avalikke kui ka eraviisilisi tegijaid käituma optimaalsel viisil. Plaan toimis ka optimaalsete investeeringute üldiste suunistena. Kogu selle perioodi jooksul ei lakanud Prantsusmaa siiski olemast kapitalistlik majandus, mida viisid edasi kapitali koondumine, kasumit maksimeeriv ettevõtlus ja turul põhinev vahetoodete jaotamine.

Vastupidi endises idablokis rakendatud Nõukogude Liidu tüüpi kesksele planeerimisele, kus majanduslik planeerimine asendas turu loomuliku jagunemise ja rakendas tootmisega seotud tegureid siduva plaani järgi, ei omanud Prantsusmaal riik kunagi rohkemat kui vaid väikest osa tööstusest ning ei püüdnud turge planeerimisega asendada. Dirigismi idee oli täiendada ja parandada turu tõhusust kaudse planeerimise kaudu, et pakkuda turuosalistele paremat teavet. Dirigismi peetakse plaanimajanduse vastandiks, sest viimane püüab asendada tootmise ja investeerimise turul põhineva jaotumise tootmise jaoks siduva plaaniga, mida väljendatakse füüsiliste koguste ühikutes.

Riigi omandus

Kuna enne II maailmasõda oli Prantsusmaa tööstus fragmenteerituse tõttu nõrk, soosis sealne valitsus pärast sõda ühinemisi ja suurte riigitoetusega tööstusühenduste moodustamist.

Kaks valdkonda, kus Prantsusmaa valitsus soovis suuremat kontrolli saada, olid infrastruktuur ja transpordisüsteem. Riigi omanduses olid muu hulgas riiklik raudtee-ettevõte SNCF, riiklik elektriettevõte EDF, riiklik maagaasiettevõte GDF ja riiklik lennukompanii Air France. Telefoniettevõte France Télécom ja postiteenistus La Poste tegutsesid ühise juhtimise all (Postes, télégraphes et téléphones). Selle asemel et enamiku kiirteede ehitamist ise hallata, otsustas valitsus anda selle üle eraosalusega ettevõtetele. Muud valdkonnad, kus Prantsusmaa valitsus majandusellu vahetult sekkus, olid kaitse-, tuuma- ja kosmosetööstus (nt ettevõte Aérospatiale).

Seda arengut iseloomustas volontarisme – veendumus, et raskusi (nt sõjajärgne laostumine, loodusvarade puudus) on võimalik tahtejõu ja leidlikkuse abil ületada. Näiteks mõeldi pärast 1973. aasta naftakriisi välja ütlus "meil Prantsusmaal ei ole küll naftat, kuid meil on ideid". Volontarisme rõhutas moderniseerimist ja tõi kaasa riigi ambitsioonikad plaanid. Selle trendi näidete hulka kuuluvad tuumaenergia ulatuslik kasutamine (tuumaenergia annab ligikaudu 80% Prantsusmaal tarbitavast elektrienergiast), varajane massidele mõeldud online-süsteem Minitel ja kiirraudteede võrgustik TGV.

Teisi dirigistlike joontega majandussüsteeme

Ungari ajaloolane Iván T. Berend kirjeldab oma 2005. aasta raamatus "20. sajandi Euroopa majandusajalugu" majanduslikku dirigismi kui fašistlikele majandustele omast aspekti. Ent Benito Mussolini, António de Oliveira Salazari, Francisco Franco ja Adolf Hitleri rajatud fašistlikud süsteemid kujutasid endast eri filosoofiliste käsituste kombinatsiooni. Need süsteemid hõlmasid muuhulgas rahvuslust, autoritarismi, militarismi, korporatismi, kollektivismi, totalitarismi ja antikommunismi. 

Prantsusmaa ülemeredepartemangudes toimib dirigism kui laissez-faire kapitalismiga konfliktis olev poliitilis-majanduslik süsteem. See motiiv on mõjutanud näiteks ka Liibanoni ja Süüriat kolonialismijärgse perioodi jooksul. 

Ida-Aasia n-ö tiigrite majandusi on mõnikord iseloomustatud kui dirigistlikke majandusi, sest riik mängis arenguga seotud planeerimise ja investeeringute suunamisel olulist rolli. Dirigismi ilminguid on kirjeldatud ka India puhul, kus riigil on näiteks täielik kontroll ja omandiõigus raudteede üle. Lisaks on Indias riigil suurim kontroll ja osalus panganduses, kindlustuses, energiatööstuses ning nafta- ja gaasitööstuses; samuti on riigil märkimisväärne kontroll telekommunikatsiooni, sadamate ja laevandusega seotud tööstusharude üle.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Segamajandus

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Segamajandus on majandusmudel, mis lubab korraga tegutseda nii era- kui riigiomanduses olevatel ettevõtetel.

Polderi mudel

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Polderi mudel on hollandi versioon konsensuspõhise majandus-ja sotsiaalpoliitika kujundamisest 1980-ndatel ja 1990-ndatel.
Polderi mudel (Hollandi: poldermodel) on konsensuspõhine otsus, mis põhineb konsensuspõhise majandus-ja sotsiaalpoliitika kujundamise hollandikeelses versioonis 1980-ndatel ja 1990-ndatel. see sai oma nime Hollandist sõnast (polder), mis on mõeldud diksidega ümbritsetud maa jälgides.
Polder mudel on kirjeldatud kui  "pragmaatiline tunnustamine pluriformity " ja  "koostöö vaatamata erinevustele ". Arvatakse, et Hollandi poliitik ina Brouwer oli esimene kasutada terminit poldermodel, tema 1990 artikkel  "het Socialisme ALS poldermodel? " (sotsialism kui poldermudel?), kuigi on ebakindel, kas ta oli selle mõiste autor või ta oli lihtsalt selle kirjapanija.

Endine Madalmaade peaminister Wim Kok toetas polderi mudelit.
Madalmaade poleerija mudelit iseloomustab tööandjate organisatsioonide, nagu VNO-NCW, tööliidud, nagu Hollandi Föderatsiooni töötajate liikumine ja valitsus, kolmepoolne koostöö. Need läbirääkimised on esitatud Sotsiaalmajandusnõukogus (Hollandi: Sociaal-Economische Raad, SER). SER toimib keskse foorumina, et arutada tööküsimusi ja tal on pikk konsensustraditsioon, mis sageli kaitseb töökonflikte ja väldib streikide kasutamist. Sarnaseid mudeleid kasutatakse Soomes, nimelt Koondkasumipoliitika leping ja kollektiivsete töölepingute üldine kehtivus.
Praegune Hollandi poleerija mudel on hakanud olema alustanud Wassenaari kokkuleppega 1982, kui ametiühingud, tööandjad ja valitsus otsustasid terviklikku plaani taaselustada majandust, mis hõlmab lühemaid tööaegu ja vähem palka ühelt poolt, ning tööhõivele. See poleerija mudel koos neoliberaalse majanduspoliitikaga erastamise ja eelarvekärbete eest on peetud vastutavaks Madalmaade majandusliku ime eest 1990.
Selles protsessis mängis olulist rolli Hollandi Keskplaneerimis büroo (CPB), mille asutas Jan Tinbergen. CPB poliitikaalane nõuanne alates 1976, eriti den Hartog ja Tjan mudeliga palgapoliitika kasuks, oli oluline argument, mis toetab valitsust ja tööandjaid, et ametiühingud ei saanud kergesti võidelda.
Paljud autorid ja teadlased on aga väitnud, et Wassenaari kokkuleppe tähtsus on suuresti ülehinnatud. Enamik neist kirjanikest on väitnud, et 1950ndatest on näha märkimisväärset järjepidevust. Kuid noor ajaloolane Stijn Kuipers tõmbab joone veelgi kaugemale. Artiklis, mis on palju võlgu Coen Heldermani tööle, Kuipers väidab, et nüüdisaegne sotsiaalmajanduslik poleerija on juba 1920 koos Madalmaade kõrge Töönõukoguga. See oleks nii, et poleerija mudel on palju vanem ja seega oleks võinud olla suurem mõju Hollandi ühiskonnale ja majandusele, kui üldiselt on praeguseks juba välja mõtlemata.
Muud kasutusviisid
Mõiste polder mudel ja eriti Verbi polderen (polder) on kasutatud pejorselt mõned poliitikud kirjeldada aeglane otsustusprotsess, kus kõik osapooled peavad olema ära kuulatud. Mudel on juhitud Hollandi peaministri Wim Koki ("Purple ") valitsuste, koalitsiooni, sealhulgas traditsiooniliste konkurentide (Sotsiaaldemokraatlik Partei, mille värvus on punane) ja Rahvapartei vabaduse ja demokraatia (paremtiiva) mille värvus on sinine). 21. sajandi algusjärgus majanduslikus kliimas tuli mudel ägedalt rünnakuks, eriti paremtiiva poliitikud ja PIM Fortuyn oma raamatus pealkirjaga de puinhopen van Acht jaar Paars ( "kaheksa aasta purpur lilla ").
Ajalooline taust
Pole konsensust polderi mudeli täpse ajaloolise tausta suhtes. Üldiselt on sellel teemal kolm arvamust.
Üks selgitus osutab Madalmaade ülesehitamise pärast II maailmasõda. Korporatismi oli oluline omadus Christian demokraatlik, ja eriti katoliku, poliitiline mõte. Sõjajärgsel perioodil otsustasid katoliiklased, protestantlikud, Christian, sotsiaalsed ja liberaalsed osapooled teha koostööd, et taastada Madalmaad, nagu ka ametiühingute ja tööandjate organisatsioonid. Selle aja jooksul asutati polderi mudeli olulised institutsioonid, nagu SER. Ühelgi poliitilisel poolel ei ole kunagi olnud Parlamendi üldisesse häälteenamust, seega on koalitsioonivalitsus vältimatu. See muudab pooled äärmiselt ettevaatlikud, kuna Tänane vaenlane võib olla homne liitlane, seda enam praegusel ajal, kui "ideoloogia surm" on võimaldanud peaaegu kõigil osapoolil koos töötada.
Teine selgitus osutab Madalmaade sõltuvusele rahvusvahelisele majandusele. Hollandi ei saa lubada protektsionismi rahvusvahelise majanduse ettearvamatud loodete vastu, sest Madalmaad ei ole autarktikad. Seega, et võidelda rahvusvahelise majanduse vastu, koostavad nad kolmepoolse nõukogu, mis nägi üle ulatusliku heaoluriigi.
Kolmas selgitus viitab Madalmaade ainulaadsele aspektile, et see koosneb suurel osal tolmatest, merest taasväärtustatud maast, mis nõuab tammide pidevat pumpamist ja hooldust. Kuna keskajal on alguse saanud maa taasväärtustamise protsess, on samas polderis elavate erinevate ühiskondade vahel sunnitud koostööd tegema, sest ilma üksmeelse nõusolekuta ühise vastutuse kohta tammide ja pumbajaamade hoolduse eest, Polders oleks üleujutatud ja kõik oleksid kannatanud. Isegi kui eri linnad samas polderi sõjas olid, pidid nad selles suhtes veel koostööd tegema. Arvatakse, et hollandlased on õpetanud, et on kõrvale jäetud erinevused suurema eesmärgi saavutamiseks.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Käsumajandus

Käsumajandus on majandus, milles:

• riik asendab eraomanikku ja kontrollib kõiki tootmisressursse
• riik on ettevõte, mis toodab enamiku kaupadest
• riik määrab ära kaupade hinna
• riiklik plaan määrab ära hüviste jaotuse
• riik kontrollib kogu majandussüsteemi

Käsumajanduse eelised: 

• majandust on lihtsam mobiliseerida konkreetsete ülesannete täitmiseks
• ressursse ei kulutata ettevõtetele, mida valitsuse arvates pole vaja

Käsumajanduse puudused: 

• suure kontrollimis- ja juhtimisaparaadi vajalikkus
• vähene vastuvõtlikkus uutele ideedele

Käsumajandus võib toimida ka ainult mõnes, tähtsamas majandusharus, ülejäänud, vähem tähtsates majandusharudes võib valitseda turumajandus.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Osalusmajandus

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Osalusmajandus ehk Parecon (lühend ingliskeelsest terminist participatory economics) on majandusmudel, mida on pakutud kui alternatiivi turumajandusele ning käsumajandusele.

Osalusmajanduses on keskne koht rahvaosalusel, mis oleks majandusotsuste tegemise aluseks. Eraomandi asemel oleks osalusmajanduses vara rahva ühisomand, kuid ühisvara kasutust juhiks rahvas demokraatlikuid meetmeid kasutades. Selle poolest vastandub osalusmajandus Nõukogude Liidu tüüpi käsumajandusele, kus praktikas juhtis rahva vara kasutust kitsas poliitiliste isikute ring ehk partei.

Osalusmajanduse ideele on andnud osalise heakskiidu muu hulgas ka tunnustatud Ameerika ühiskonnakriitik ja keeleteadlane Noam Chomsky; selle peamised arendajad on teiste seas majandusteadlane Robin Hahnel ning aktivist Micheal Albert.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Majandusdemokraatia

Mine navigeerimisribale Mine otsikast

Majandusdemokraatia on mõiste, millel pole ühest definitsiooni. Üheks majandusdemokraatia tõekspidamiseks on, et otsuseid peaksid vastu võtma mitte ainult suurettevõtete omanikud ja juhid, vaid ka kõik need, kes ettevõtte tööga enim kokku puutuvad – ettevõtete töötajad.

Pooldajad nõustuvad üldiselt väitega, et kaasaegsed majandustingimused ei võimalda ühiskonnal teenida piisavat sissetulekut, et tarbida ära enda poolt toodetu (efektiivse nõudluse puudujääk). Ühiskondliku omandi erastamine ettevõtete ja eraisikute ainuomandiks sunnib tarbijatele peale tehisliku nappuse tingimused. 

Majandusdemokraatia soovitab mitmeid alternatiivseid mudeleid ja reforme, et vähendada majanduse tsüklilisust ja lahendada efektiivse nõudluse puudujäägi probleem. Ettepanekud reformideks on erinevatete autorite käsitluses seotud järgnevate teemadega: demokraatlikud tööühistud, õiglane kaubandus, toiduainetööstuse regionaliseerimine, sotsiaalkrediit ning regionaalse alternatiivraha kasutamine. 

• 
  
  

Schweickarti majandusdemokraatia

David Schweickarti loodud visioon on olulist mõju avaldanud majandusliku demokraatia mõiste väljakujunemisele. Tema sotsiaalmajandusliku filosoofia tuumaks on idee, et ettevõtte töötajad kontrollivad ühiselt ettevõtet, milles nad töötavad. Töötajad vastutavad ettevõtte töö eest ja langetavad otsuseid, lähtudes demokraatiast. Lisaks jagavad nad enda tööga loodud rikkust – ettevõtte kasum jaotatakse vastavalt töö hulgale töötajate vahel ära. Raha teenitakse nö vanamoodsal viisil: selgitatakse välja tarbijate vajadused, luuakse vajaduste rahuldamiseks korralikud tooted ning müüakse neid mõistliku hinna eest rahulolevatele klientidele. 

Aga kuidas on kindlaks määratud kulud, hinnad, uued tooted ja tootmise eesmärgid? Siin Schweickart eristub traditsioonilisest sotsialismist, ta pooldab turumajandust, mitte tsentraliseeritud plaanimajandust. Selle, mida toota, kujundab peamiselt tarbijate nõudlus; millist tasu kaupade või teenuste eest küsida, määrab ära konkurents teiste ettevõtetega ning töötajate palgad sõltuvad sellest, kui palju jääb peale seda üle, kui kulud on maha võetud tuludest. 

Kuidas on eraomandiga? Iga majandusdemokraatia tehast või töökohta kontrollib vastav töös osalev grupp töötajaid, kuid firma ei kuulu sellele grupile. Ettevõtted on sotsiaalses omanduses ehk need kuuluvad ühiskonnale. Sellise avaliku omandiõiguse tõttu peab ettevõte maksma raha kahte fondi: amortisatsioonifondi, mida kasutatakse firmasiseselt põhivara kulumise kompenseerimiseks, ning riiklikku kapitaliinvesteeringute fondi. See viimane makse lisandub ettevõtte kuludesse põhivara rendina. Mõnes mõttes on ettevõtte põhivara renditud riigilt. Kogu tulu, mis jääb üle peale kulude mahaarvestamist tuludest, jagavad omavahel ära töötajad. Kapitaliinvesteeringute fondi raha kasutatakse uute ettevõtete rahastamiseks, infrastruktuuri projektide hoolduseks ja arendamiseks ning muude ühiskondlike projektide rahastamiseks. 

Schweickart usub, et majandusdemokraatia peaks ideaalis tagama täieliku tööhõive. Kapitaliinvesteeringute fond jagab toetusi kas riikliku struktuurina, avalike pankade kaudu või kombineeritud süsteemina. Igatahes arvestatakse toetuste andmisel nõuet luua võimalikult palju uusi töökohti. Regionaalselt jagatakse kapitaliinvesteeringute fondi raha, arvestades inimeste arvu vastavas regioonis. See tagab uute investeeringute õiglase jaotumise ühiskonnas. 

Siin on mõned tuletised tema teooriast:

• Töö ei ole kulu, nagu kapitalismi puhul. Pigem saab töö oma tulu kohalikult kasumilt. See tähendab, et puudub surve hoida töötasu võimalikult madalal. Otse vastupidi: töötajatel on vaja toota hea kvaliteediga tooteid efektiivselt, sest see on parim viis saada suurimat kasumit ja tulu.
• Ettevõtetel pole survet "laieneda või lõpetada tegevus", nagu kapitalismi puhul. Kui töötajad toodavad ja müüvad toodet teatud turuosal, mis tagab neile mõistliku sissetuleku, tuleb neil vaid seda turuosa aja jooksul säilitada. Kui ettevõte kasvataks oma turuosa võttes tööle rohkem töötajaid ja tootes rohkem tooteid, tähendaks see seda, et suurem kasum jaotatakse ära suurema arvu töötajate vahel. Iga töötaja saaks ikkagi kasumist ligikaudu sama suure osa. Majandusdemokraatia kaldub seega alles hoidma väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis varustavad kohalikke ja regionaalseid turge, see ei soodusta suurfirmade teket, mis laieneksid globaalseteks korporatsioonideks.
• Töötajate kontrollitud ettevõtetel on stiimul tehnoloogilise innovatsiooni kasutamiseks, kuid mitte samamoodi kui kapitalismi puhul. Nad tahavad suurendada tootlikkust ühe töötaja kohta, kuid mitte kaotada seeläbi töötajaid. Soovitakse kaotada liigne töörügamise ja seda viisil, mis täiendaks töötajate oskusi ja/või lühendaks tööaega. Töötajate kontrollitud ettevõtted ei püüa suurendada automatiseeritust inimtööjõu arvel, nagu praegune süsteem seda teeb.
• Ebavõrdsus on olemas ka töötajate kontrollitud firmades, kuid mitte samal määral, kui kapitalistlikes firmades. Et hoida eriti osavaid või kvalifitseeritud töötajaid ja juhte või et arvestada uute ja kogenud töötajate erinevusega, määrab ettevõtte nõukogu mõnele töötajale suurema töötasu või paremad soodustused. Vastasel korral võib konkureeriv ettevõte need töötajad endale meelitada. Siiski määratakse need erinevad hüvitised, hääletades põhimõttel üks hääl töötaja kohta. See tekitab teistsuguse ja mõistlikuma süsteemi kui praegune lahendus, milles juhatus või aktsionärid vastavalt aktsiate arvule otsuseid vastu võtavad.
• Majandusdemokraatia korral julgustatakse ettevõtlust. Indiviididid projektidega uute toodete või ettevõtete loomiseks võivad selle asemel, et paluda abi riskikapitali fonditelt, taotleda toetust valitsuse kapitaliinvesteeringute fondilt. Kui projekt kiidetakse heaks, sest see on riski väärt, sotsiaalselt sobiv ja võimeline uut väärtust looma, finantseeritakse seda toetusega, mitte laenu abil. Toetusest saab uue ettevõtte põhivara ja selle eest tuleb riigile maksta põhivara renti, eeldades, et projekt on edukas.
• Paljude väikeettevõtete loomine ja tegevus on sarnane praegusele, alles teatavast töötajate arvust alates tekib kohustus moodustada tööühistu. Kui selline kapitalistlik väikeettevõte muutub tööühistuks, peab asutaja selle müüma riigile ehk riik kompenseerib firma asutajale tema ettevõtte põhivara väärtuse, seejärel hakkab ettevõttele kehtima kohustus maksta põhivara renti.
• Kogu informatsioon ettevõtte ja selle raamatupidamise kohta on avalik firma töötajatele. Nii saavad töötajad teha korralistel kogunemistel hääletades teadlikke otsuseid või edastada oma soovid ülemusele, kelle nad saavad valida ennast esindama. Töötajatele on lubatud ka ametiühingust osavõtt, et siluda probleeme juhatusega või et töötada muude probleemide kallal.