Paalikeelne nimetus Tipiṭaka viitab tavaliselt paali kaanonile, mis on pühakiri theravaada koolkonnas. Sanskritikeelne nimetus Tripiṭaka võib tähistada sama tekstikogumikku, aga see võib viidata ka budistlikule pühakirjakogule laiemas mõttes, hõlmates ka teiste koolkondade pühaks peetavaid tekste.
Kirjaliku traditsiooni ilmudes oli igal budismi koolkonnal Indias oma Tripiṭaka versioon, kirja pandud kas sanskriti või paali keeles ja tõenäoliselt veel mõnes praakritis. Tänapäeval on tervikuna säilinud ainult theravaada koolkonna paalikeelne Tipiṭaka; teistest, peamiselt sanskritikeelsetest, on teada vaid fragmente. Üsna terviklikult on see aga säilinud hiina- ja tiibetikeelsetes tõlgetes.
Kui varajased koolkonnad pidasid pühakirja lõpetatuks ja kindlalt fikseerituks, siis mahajaana koolkonnad lisasid sellesse üha uusi tekste, nii suutraid (mahajaana suutrate kujul) kui ka šaastraid ja tantraid. Nii Tiibetis kui ka Hiinas säilitati mahajaanale omane pühakirjakogude avatus ning kaanonisse lülitati ajast aega nii uusi india mahajaana tekste kui ka oma õpetlaste kommentaare ja uurimusi. Neis traditsioonides ei säilitatud aga algupärasele india pühakirjale omast kolmeosalist struktuuri, kuigi ka Hiina kaanonit nimetatakse mõnikord Hiina Tripiṭakaks.
Jaotus
- Vinaja Piṭaka (3 jaotust, 1.–9. köidet/osa)
- Sutta Piṭaka (5 kogumikku, 9.–33. köidet/osa)
- Abhidhammapiṭaka (7 raamatut, 33.–45. köidet/osa)