Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

kolmapäev, 24. juuni 2020

Uusasjalikkus kunstis

search
Disambig gray.svg UUsasjalikkus kunstis

Uusasjalikkus (saksa Neue Sachlichkeit) on kunstis ekspressionismile vastanduv suund, mis sai alguse maalikunstis 1920. aastatel Saksamaal.
Termini autor oli Kunsthalle Mannheimi direktor Gustav Friedrich Hartlaub, kes korraldas 1925. aastal selle voolu näituse.
Uusasjalikkus oli ühelt poolt ekspressionismi jätk, teisalt aga – reaktsioon sellele. Astunud areenile 1910.–1920. aastate piiril, levis see kümnendi teisel poole ka eesti kunstis.
Uusasjalikkuse mõistega hõlmatakse mitmesuguseid suundi, näiteks verismi, mis sündis majanduskriisiaegsel Saksamaal. Verismi tähtsamad esindajad olid Otto Dix ja George Grosz, Eestis Eduard Wiiralt. Kui verism kasutas palju ekspressionismi vormivõtteid, segades neid naturalismiga, siis uusasjalikkuse keskliin, nii-öelda "asjalik uusasjalikkus", lähtus alguses küll samuti ekspressionismist, ent arenes edasi omaette stiiliks, mida iseloomustas teatav objektivism segatuna irooniaga.
Uusasjalikkuse eredamaid näiteid eesti kunstis on Juhan Muksi (1899–1983) "Eduard Wiiralti portree" (1925), mis on maalitud vahetult enne mõlema kunstniku siirdumist Pariisi.

teisipäev, 23. juuni 2020

Purism kunstis

search

 Purism kunstis

Purism (ladinakeelsest sõnast purus - puhas) on pärast Esimest maailmasõda Prantsusmaal tekkinud kunstisuund. 1921. aastal ilmus niinimetatud purismi manifest.
Purism kasvas välja kubismist taunides viimase dekoratiivsust. Puristlikus kunstis valitses lihtsus, range matemaatiline kord ja puhtad vormid. Uuriti erinevaid rütme, matemaatilisi kompositsiooni loomise võtteid, "mooduleid". Eesmärk oli kogu keskkonna ümberkujundamine vastavalt masinaajastu ideaalidele.
Purismi nimekaimad esindajad on Le Corbusier, Amédée Ozenfant ja tšehhi arhitekt Bedřich Feuerstein.
Purismi võib pidada funktsionalismi eellaseks.

esmaspäev, 22. juuni 2020

Suprematism

Suprematism


Jump to navigation Jump to search
Must ruut. Kazimir Malevitš. 1915
Suprematism on 1913. aastal Venemaal tekkinud abstraktse maalikunsti suund. See on geomeetrilise abstraktsionismi vorm, mis lähtus kubismist ja futurismist.
Suprematismile pani aluse Kazimir Malevitš, kes 1915. aastal avaldas "Suprematismi manifesti" ning 1916. aastal avaldas oma ideed essees "Kubismist ja futurismist suprematismini". Aastal 1927 ilmus tema teos "Kubismilt ja futurismilt suprematismile - esemetu maailm ehk vabastatud eimiski".
Suprematism pidi võimaldama tajuda esemetust, eimiskit ja universaalset ruumi. Selleks võttis Malevitš kubismist üle selgevärviliste vormide tasapinnalise laialilaotamise, mis ta kandis lõuendile ilma igasuguste assotsiatsioonideta tegelikkusega. Malevitši arvates oli eimiski ehk siis ruumi puhas väljendus, seotud punktiga, kus vorm, värv ja ruum ühinevad.
1918. aastal maalis Kazimir Malevitš valge ruudu valgele lõuendile, mis tema tõlgenduses tähendas ei miski ei miskis.

Kunstnikud


reede, 19. juuni 2020

Püäntillism

Puäntillism on maalikunstis tehnika, milles pilt luuakse pintsli otsaga täpitades. 
Tehnika lõid 1886. aastal prantsuse kunstnikud Georges Seurat ja Paul Signac.

neljapäev, 18. juuni 2020

Neoimpressionism, divisionism, püantillism

Neoimpressionism ehk uusimpressionism oli kunstivool 19. sajandi lõpul.
















Ajalugu

Uue maalitehnika alusepanijaks peetakse Georges-Pierre Seurat'd. Stiil levis teistesse maadesse alates 1887. aastast ja leidis publikut põhiliselt tänu Paul Signaci aktiivsele tegevusele ja tema 1899. aastal ilmunud raamatule "Eugéne Delacroix'st neoimpressionismini".
Neoimpressionistidele avaldasid mõju mitmed värvitaju käsitlevad teosed, näiteks keemik Michel-Eugène Chevreuli "Värvide simultaankontrasti seadust" (1839). Mõju avaldas ka Charles Blanci "Joonistuskunsti grammatika", mis uuris, kuidas jooned sisendavad emotsioone.
Albert Dubois-Pillet, Georges-Pierre Seurat, Paul Signac ja Odilon Redon asutasid 1884. aastal Sõltumatute Kunstnike Seltsi, mis võimaldas ametlikust Salongist kõrvale jäädes vabalt oma teoseid eksponeerida.

Tunnused

Georges-Pierre Seurat
"Tsirkus" (18901891)
õli lõuendil
185,5 × 152,5 cm
Musée d'Orsay, Pariis
Lõuend (või puitalus) valmistati hoolikalt ette. Maaliti aegamööda, kiht kihi haaval. Maaliti ääris, mis sulges kompositsiooni. Ka raam kaeti värvipunktidega. Klaasiga kaetavat teost üldjuhul ei lakitud.
Ainestik tuli tavaliselt igapäevaelust. Palju kujutati populaarseid meelelahutusi, näiteks kohvikuid, tsirkuseetendusi ja kontserte, aga tehti ka maastikumaale.
Neoimpressionistide eesmärgiks oli valguse tõepärane kujutamine. Erinevalt impressionistidest huvitasid neid rohkem optilised efektid ja kompositsioon kui vahetu mulje edasiandmine.

Divisionism


Divisionism (prantsuse keeles diviser 'jaotama') on üks kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast.
Segamata värvitoone kanti alusele väikeste korrapäraste punktide, laikude või joontena. Taolise maalitehnika puhul säilib hästi värvide sära ja annab maalile kummalise väreluse.
Divisionistlikud neoimpressionistid olid näiteks: Georges-Pierre Seurat, Henri-Edmond Cross ja Giuseppe Pelizza da Volpedo.
Parim näide divisionistlikust maalist on "Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel".

Puäntillism


Püantillism on teine kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast, mida iseloomustab maalimine lühikesed pintslitõmmetega (punktitamisega). Maalimisviisist tuleneb ka voolu nimetus (prantsuse keeles point 'punkt').
Puäntillistlikud neoimpressionistid olid näiteks: Albert Dubois-Pillet, Henri-Edmond Cross, Georges-Pierre Seurat ja Paul Signac.

Kunstnikud

Paul Signac
Paavstide loss Avignonis (1900)
õli lõuendil
73,5 x 92,5 cm
Musée d'Orsay, Pariis