Eksoteerika ehk eksoteeria ja esoteeria ehk esoteerika

Esoteerika ehk esoteeria on salapärased või salajased õpetused, teadmised ja oskused.

Sõna tuleb vanakreeka sõnast esōterikos 'sisemine'. Esoteerika all on mõistetud siis seda, mis on ligipääsetav ainult pühendatute siseringile. Vastand: eksoteeria (väline, kõigile avatud teadmised).

Antiikajast saadik on esoteerika all mõistetud religioosseid, müstilisi või maagilisi salateadmisi, mis on kättesaadavad üksnes pühendatute siseringile. Pärimuse järgi Hermes Trismegistoselt alguse saanud salaõpetuse "müstilist teadmist" nimetatakse ka hermeetiliseks.

Eksoteeria ehk eksoteerika on esoteerikale vastandatav koondmõiste selliste asjade, nähtuste jaoks, mis on välised (s.t ei lähtu kellegi isiklikust kogemust), kõigile avatud teadmised.

Ärge Mängige Lolli!!!

Kuulge kallid inimesed. Miks te teete nii?
Mis teil viga on? Miks ei või inimesed olla sellised nagu nad on või tahavad olla? Miks te, teised inimesed, "sildistate" inimesi? Mille jaoks see kõik üldse vajalik on?
Euroopa inimõiguste ja Kodanikevabaduste Kaitse Konvensiooni Artikkel 14 Ütleb, et:
Käesolevas konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine tagatakse ilma mingi diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund.
Kuid, mille pärast inimesed keelduvad kaitsmast seksuaalvähemuste õigusi. 
Ma olen kuulnud, et praegune valitsus, ilmselt peamiselt EKRE algatusel, keeldus toetamast seksuaalvähmuste õigusi. Miks? Kas tõesti need nii-öelda traditsioonid, mis ei ole tegelikult üldse Eesti omad, on nii olulised?
Tegelikult ei ole ju. Või olgu, teeme näo, et traditsioonid on olulised. Kuid sellisel juhul peaks ju ajaloos veel rohkem tagasi minema ja lähtuma oma tegevustes Eesti muinasusunditest ja muinasaegsetest seadustest, mitte kristlusest. Järelikult konservatiivide loogika on täielik jama, bullshit, nagu inglise keeles öeldakse.
Mida tuleks parema tuleviku jaoks teha.
Selleks, et tuleviku Eesti oleks inimestele elamiseks parem koht tuleks kõigepealt kaotada inimeste lahterdamine. Inimestele tuleks õpetada, et sotsiaalne ja bioloogiline sugu on erinevad asjad ning inimene pole ise selles süüdi, et talle meeldivad samast soost inimesed. Inimestele tuleks õpetada ka, et sugusid, ka bioloogilisi on rohkem kui kaks [lisaks traditsioonilistele XX ja XY on ka XXX, XXY, XYY jne...]. Ka sotsiaalseid on hästi palju.
Mis on teil inimestel pagulaste ja teise nahavärvi ja usundiga inimeste vastu.
Eriti imelik on see usundi jama, sest eestlased ju ise ka usuvad igasuguseid loodususundeid ja kristalle ehk nii-öelda esoteerikat. Eestlased ju tegelikult ei usu ka ise kristlust. Olgu võib ju ütelda, et tegu on islamis ja selle äärmusluses. Kuid kogu islam ei ole ju äärmuslus. Seda võite te ka siitsamast, minu blogist lugeda.
Kokkuvõtteks.
Kõik mis ma tahtsin teile öelda on, et vähemuste kaitsmine on oluline, konservatism on, vähemalt mingis mõttes, jama, mis põhineb valedel. EKRE-t ei tohi valida, sest ta valetab inimestele. Lähtuda tuleb teadmistepõhisusest ehk valida tuleb liberaale või rohelisi või sotsialiste.

Blogi jagunemine

Üldjoontes võib LEONHARDI BLOGI jagada sellisteks teemaplokkideks:

- Muusika ja muusika ajalugu

- Ajalugu

- Ühiskond

- Päevablogi

- Geograafia

- Psühholoogia

- Bioloogia

- Kunst

- Ideoloogiad (Usulised, poliitilised jne...

- Meile Nähtamatu Maailm

- Kuulsad Rakendused ja sotsiaalmeedia

Tulevikus võib neid teemaplokke veel juurde tulla.

Praeguseks pole eelmainitud teemaplokkidest mõnda veel alustatud. Nendeks, mida pole veel alustatud on: Ajalugu ja ühiskond. 

Ülejäänud on alustatud ning tegemisel.

Aitäh lugemast.

Geeniteraapia

Geeniteraapia seisneb enamasti normaalselt talitleva geeni siirdamises raske kahjustusega koe rakkudesse. Vahel kasutatakse ravi ka mutantse geeni avaldumise vaigistamises, kuid üldiselt tegeldakse geeniteraapiaga vaid väga raskete haiguste leevendamiseks. Tänapäeval on see veel väga noor ja arenemisjärgus ravimeetod, millel on suur tüsistuste risk.
Idee kasutada geene ravimina teraapias tekkis 1970ndatel Ameerika Ühendriikides. Esialgselt kavandatud geeniteraapia oli pärilike retsessiivsete ühe geeni defektide raviks, näiteks tsüstiline fibroos, lihasdüstroofia, lüsosomaalne ladestushaigus, hemofiilia ning mitmed teised erinevad haigusvormid. 1980. aastal tegi Martin Cline esimese katse, kus ta modifitseeris inimese DNA-d. Esimene edukas ja tõestatud geneetilise materjali siirdamine toimus 1989. aasta mais. Esimese terapeutilise geenisiirde ning esimese otsese DNA viimise inimese genoomi teostas French Anderson aastal 1990.
Tänapäeval on geeniteraapia peamisteks uurimisvaldkondadeks vähk, südame- ja veresoonkonna haigused, kesknärvisüsteemi degeneratiivsed haigused ning nakkushaigused.
Geeniteraapia jaguneb kaheks:
1) Somaatiline geeniteraapia – pärilike haiguste ravimeetod, kus defektset alleeli kandvatesse keharakkudesse (mittesugurakkudesse) viiakse metsiktüüpi funktsionaalne geenikoopia.
2) Reproduktiivne (päranduv) geeniteraapia – pärilike haiguste ravimeetod, kus funktsionaalne (metsiktüüpi) geenikoopia lisatakse indiviidi sugurakkudesse, mis kannavad defektset geenikoopiat. Ideaaljuhul kandub sugurakkudega uude organismi edasi terve geen.
Valdkonna arengus on olulist rolli võtmas CRISPR-Cas9 süsteem, mis võimaldab kiirelt, täpselt ja odavalt DNA-d muuta.

Geeniteraapia põhimõte

DNA struktuurid

Geenid koosnevad DNA-st, mis kannab valkude ülesehitamiseks vajalikku informatsiooni. Mutatsioonideks kutsutakse DNA järjestuse või geneetilise kodeerimise variatsioone. Tavaliselt on need ohutud, aga mõnel juhul võivad tekkida tõsised tagajärjed. Geeniteraapia põhineb mittetoimivate geenide ‘’parandamisel’’ või puuduvate geenide kopeerimisel. Geneetilise kahjustuse ravimiseks eraldavad teadlased DNA ja pakivad selle transportvektorisse.
Geeniteraapia ravi algab mutantse geeni kindlakstegemisest, mis on haiguse põhjustajaks. Järgmiseks sammuks on terve identse geeni kloonimine. Seda geeni kutsutakse terapeutiliseks geeniks ehk transgeeniks. Transgeen kohandatakse vajadusele ja seejärel pakitakse transportvektorisse. Vektori ülesandeks on transgeeni viimine patsiendi sihtmärkrakku. Kui transportvektor on sihtmärkrakku jõudnud, siis saadetakse geneetiline materjal rakutuuma. Rakutuumas integreerub geneetiline materjal DNA-ga ning parandatakse muteerunud või defektne DNA. Kõige raskem ja kriitilisem samm on õige vektori valimine.

Nukleiinhapete transport rakku

Geenivektorid on rekombinantse DNA konstruktid, mis kannavad geneetilist materjali paljudesse rakkudesse, kudedesse ning tervetesse organitesse. Optimaalne transportsüsteem sõltub sihtmärkrakust ja selle omadustest, geneetilise materjali avaldumise kestusest ja suurusest. Tänapäeval kasutatavad vektorid jagunevad viirusvektoriteks ja mitteviiruslikeks vektoriteks. Viirusvektoreid kasutatakse geeni transduktsiooniks. Kasutatavaimad viirusvektorid on retroviirus, adenoviirus ja adenoseoseline viirus. Mitteviirusvektoreid (näiteks plasmiide ja liposoome) kasutatakse geeni transfektsiooniks.

Viirusvektorid

Adenoviirus on üks kasutatavaim viirusvektor geeniteraapias

Viirusvektoreid kasutatakse geneetilise materjali rakku transportimiseks. Viirusvektoreid võib kasutada nii loommudelis ([[Loomkatse|in vivo]])  kui ka rakukultuuris (in vitro). Viirusvektorite abil teostatavat geenide ülekannet nimetatakse transduktsiooniks ja nakatunud rakke nimetatakse transdutseeritud rakkudeks. Molekulaarbioloogid rakendasid esimest korda transduktsiooni 1970ndatel. Paul Berg kasutas ahvi neerurakkude nakatamiseks modifitseeritud SV40 viirust, mis sisaldas bakteriofaagi λ DNA-d. Viirusvektorite kasutamisega kaasneb aga palju riske nagu immunogeensus, tsütotoksilisus ning insertsiooniline mutagenees, mis viib rakus pahaloomuliste muutuste tekkeni. Kuigi neid probleeme üritatakse lahendada, on oluline arendada ka alternatiivseid transportvektoreid.

Mitteviirusvektorid

Mitteviirusvektorid on väiksema patogeensusega, odavamad ja neid on lihtsam toota. Mitteviirusvektoritel on viirusvektoriga võrreldes olulised eelised ohutuse poole pealt. Kõige tähtsaimaks eeliseks on bioloogiline ohutus. Varem kasutati mitteviirusvektoreid vähem, sest nende geneetilise materjali transportimise efektiivsus oli väiksem. Mitteviirusvektorite kasutamine kliinilistes katsetes tõusis aastatel 2004–2013 ning viirusvektorite kasutamine vähenes. Efektiivsus, spetsiifilisus, geeni avaldumise kestus ja ohutus annavad võimaluse kaasata rohkem mitteviiruslikke vektoreid kliinilistesse katsetesse. Kahjuks pole praegusel ajal ideaalsete omadustega mitteviiruslikke vektoreid.
Peamine väljakutse geeniteraapias on ideaalse meetodi väljatöötamine, mis suudaks transportida terapeutilised geenid valitud rakkudesse, kus saaks toimuda sobiva geeni avaldumine. Ideaalsel transpordimeetodil on 3 põhilist kriteeriumit: (1) transgeeni tuleks kaitsta lagunemise eest rakkudevahelises piirkonnas, (2) peaks tooma transgeeni läbi plasmamembraani ning läbi sihtmärkraku tuuma, (3) ei tohiks olla kahjulikke tagajärgi. Põhilisteks lähenemisteks mitteviirusvektorite transportimiseks on füüsikaline meetod (ei sisalda kandjat) ning keemiline meetod (baseerub sünteetilisel vektoril).

Füüsikalised meetodid

Füüsikalised meetodid hõlmavad nõelaga süstimist, elektroporatsiooni, geenipüssi, ultraheli, hüdrodünaamilist transporti ja füüsilist jõudu. Füüsikalised meetodid geeni transpordiks kutsuvad rakumembraanis esile mööduvaid vigastusi või defekte, et DNA saaks rakkudesse siseneda difusiooni teel.

• Süsti meetodiga süstitakse plasmiidi DNA koesse, meetod ei kaasa keemilist ühendit ega füüsikalist jõudu. Plasmiidse DNA süstimine toimub peamiselt lihasesse, maksa, nahka või läbi inhalatsiooni kopsudesse, kuid meetod ei taga suurt efektiivsust.
• Geenipüss on ideaalne meetod geenide transportimiseks rakkudesse läbi naha, limaskesta või kirurgiliselt paljastatud koe rakkudesse. Kullaga kaetud nanoosakestele rakendatakse DNA transpordiks survet. Impulss annab osakestele võimaluse läbida sihtmärkorganeid ja kudesid paari millimeetri ulatuses. DNA vabaneb metalliosakeste küljest ning satub rakkudesse. Geenipüssi meetod pole rakendatav kõikides keha kudedes.
• Elektroporatsiooni saab teostada koes, kuhu on võimalik elektroode sisestada. Suurimaks probleemiks on koekahjustuste teke elektriimpulsside tagajärjel. Meetod piirab elektroporatsiooni kasutamist elusorganismides.
• Sonoporatsiooni käigus tekitatakse ultraheli mõjul membraani poorid, kuid geeni transpordiefektiivsus on madal.
• Hüdrodünaamiline geeni transport on lihtne meetod, kus süstitakse DNA sisemiste organite rakkudesse. Efektiivsus sõltub organi anatoomilisest struktuurist, süstitavast ruumalast ja süstimise kiirusest.

Keemilised meetodid

Keemilisi vektoreid klassifitseeritakse laialt anorgaanilisteks osadeks, lipiidideks, polümeerideks ja peptiidideks.
Plasmiidi ja lipiidi kompleksi efektiivsus sõltub katioonse lipiidi keemilisest struktuurist, katioonse lipiidi ja DNA laengu suhtest, kompleksis oleva lipiidi struktuurist ja kogusest, liposoomide suurusest ja kujust, kompleksi kogusest ja raku tüübist. Katioonsed lipiidid sisaldavad katioonset ja lipiidset fragmenti. Molekul koosneb hüdrofiilsest peast ja hüdrofoobsest osast. Katioonse lipiidi keemilisest struktuurist sõltub transportimise efektiivsus. Multivalentsed lipiidid pika ja küllastumata süsivesinikahelaga on enamasti efektiivsemad kui monovalentsed katioonsed lipiidid sama hüdrofoobse ahelaga. Paljud katioonsed lipiidid näitavad suurepärast transfektsiooniefektiivsust rakukultuuris, aga ei toimi nii hästi seerumi juuresolekul ja ainult vähesed on aktiivsed loommudelis (in vivo).

Bioaktiivsete ainete sisenemine rakku endotsütoosi teel

Katioonsete polümeeride kompleksid DNA-ga on enamasti stabiilsemad katioonsetest lipiididest moodustatud kompleksidest. Aastate jooksul on avastatud märkimisväärselt palju lineaarseid või hargnenud katioonseid polümeere, mida võib kasutada nii rakukultuuris kui ka loommudelis, näiteks polüetetüleenimiin (PEI), polüpropüülamiini dendrimeerid, kitosaan, katioonsed proteiinid (polülüsiin, histoon) ja katioonsed peptiidid. Ka katioonsete polümeeride kasutamist takistab toksilisus ja osad polümeerid pole biolagunevad, näiteks PEI.
Rakku sisenevad peptiidid on suhteliselt lühikesed peptiidid, mis koosnevad vähem kui 40 aminohappejäägist. Nad on võimelised kandma kovalentselt või mittekovalentselt konjugeeritud bioaktiivseid aineid (nukleiinhappeid ja väikese molekulmassiga ravimeid läbi rakumembraani), omades seejuures vähest toksilisust. Peamiseks rakku siseneva peptiidi rakku tungimise mehhanismiks on endotsütoos.

Võtmemärgid, alteratsioonimärk

Võtmemärgid (H-duur või gis-moll)

Kui alteratsioonimärgid asuvad heliteose algul noodivõtme järel helistiku tunnusena, siis nimetatakse neid võtmemärkideks.
Võtmemärgid asuvad noodirea alguses noodivõtme järel ning need altereerivad kõiki vastavaid noote kõigis oktavites läbi kogu heliteose. Võtmemärkide (dieeside või bemollide) arv näitab ühtlasi ka heliteosehelistikku või paralleelhelistikku. Võtmemärkide järjekord vastab kvindiringile.

Võtmemärgid ilmuvad kindlas järjekorras:

• iga uus diees on eelmisest intervalli puhta kvindi (p. 5) võrra kõrgemal

fis, cis, gis, dis, ais, eis, his 

• iga uus bemoll on eelmisest intervalli puhta kvindi (p.5) võrra madalamal

b, es, as, des, ges, ces, fes 

Reegel mažooris ehk duuris:

• viimane diees ilmub helistiku 7. astmele (A-duuris on 7. aste gis ja võtmemärgid on fis, cis, gis)
• viimane bemoll ilmub helistiku 4. astmele (Es-duuris on 4. aste as ja võtmemärgid on b, es, as)

Paralleelhelistikul on ühesugused võtmemärgid (A-duur – fis-moll).

Võtmemärkide tabel

Võtmemärk	Mažoor	Minoor
Ei ole dieese ega bemolle	C-duur	a-moll

Võtmemärk	Mažoor	Minoor
1 bemoll	F-duur	D-moll
2 bemolli	B-duur	G-moll
3 bemolli	Es-duur	C-moll
4 bemolli	As-duur	F-moll
5 bemolli	Des-duur	B-moll
6 bemolli	Ges-duur	Es-moll
7 bemolli	Ces-duur	As-moll

Võtmemärk	Mažoor	Minoor
1 diees	G-duur	E-moll
2 dieesi	D-duur	H-moll
3 dieesi	A-duur	Fis-moll
4 dieesi	E-duur	Cis-moll
5 dieesi	H-duur	Gis-moll
6 dieesi	Fis-duur	Dis-moll
7 dieesi	Cis-duur	Ais-moll

Subjektiivne heaolu, õnnelikkus

Subjektiivne heaolu ehk õnnelikkus.

- Subjektiivse heaolu iseloomulik baastase sõltub kahest peamisest isiksuseseadmusest - neorootilisusest ja ekstravertsusest.

- Kõrge neorootilisuse tasemega inimesed kalduvad kogema rohkem negatiivseid emotsioone, samas kui ekstravertsematel inimestel on ülekaalus positiivsed emotsioonid.

- On leitud, et oma eluga rahulolu hinnangutes lähtuvad inimesed ennekõike sellest, mil määral nad on kogenud positiivsed ja negatiivseid emotsioone,

- positiivsete ja negatiivsete emotsioonide tasakaal määrab suuresti ära selle, kuivõrd õnnelikud ja rahulolevad inimesed on.

Isiksusepsühholoogia: Tervis ja pikaealisus

Tervis ja pikaealisus:

Isiksuse omadustel on püsiv ja kumulatiivne mõju nii tervisele kui inimeste eluea pikkusele.

- Positiivne emotsionaalsus (ekstravertsus) ja meelekindlus ennustavad pikemat eluiga,

-  vaenulikkus, aga viletsamat füüsilist tervist.

- Seos isiksuse ja tervise vahel väljendab kolme erinevat protsessi:

- Isiksuse seadumused on seotud teguritega, mis põhjustavad haigusi

- Isiksus võib viia käitumisteni, mis kas kaitsevad või kahjustavad inimeste tervist;

- Isiksuse seadumused on seotud tervisega seotud toimetulekustrateegiate eduka rakendamisega või parema kuuletumisega raviprogrammile.

Telekinees

Telekineesiks loetakse parapsühholoogiasnähtust, mille puhul inimene suudab objekte füüsilises ruumis liigutada üksnes mõtteenergia abil, neid mitte puudutades. Siiani ei ole nähtuse olemasolu või võimalikkust teaduslikult tõestatud.

Samas on mõned inimesed väitnud, et vanasti osad inimesed oskasid telekineesi.

Osad inimesed väidavad, et Egiptuse, Etioopia (Kush) ja Asteegi püramiidid on ehitatud telekineesiga (mõtte abil kiviplokke liigutades).

Ma ise telekineesi ei usu, aga see on siiski väga huvitav teema.

Üks katse:

Laupäeval, 22. novembril oli mul hea võimalus osaleda ühel telekineesi hüpoteesi katsetamisel.
Väide
Klaaskupli alla paigutatud ja peenikese niidi otsa riputatud spiraali saab “mõttejõu”, “biovälja energia” või mingi sarnase seni teadusliku kinnituseta oleva mittefüüsikalise mõjumehhanismi toimel liikuma panna. Telekineesiga saab igaüks lühikese juhendamise järel hakkama.
Katseseade
Paberist on välja lõigatud spiraal. Paber on keskmisest otsast kinnitatud kleepsu abil peenikese niidi külge. Niidi teine ots on kleepsuga kinnitatud klaaskupli külge. Niidiks oli peenike kiud tavalisest õmblusniidist. Sedasi keskmisest otsast rippudes venib paberspiraal oma raskuse mõjul pikaks ja täidab sellisel moel umbes poole tagurpidi asetatud klaasist vaasi pikkusest.
Paberspiraali peale on joonistatud laineline joon ja punktid, mis on abiks ka väikseimate liikumiste tuvastamisel.
Teised vahendid: föön, kleeplint, elektriline keedukann, kruus.
Katsete käik

1. Omaniku sõnul pidi seade enne katsetama asumist umbes pool tundi omaette seisma, et see “rahuneks”. Seade oli asetatud siledale lauale ühe ettevõtte köögis. Kui ma selle ümber sebisin, pilte tegin ja igast küljest uurisin, siis oli märgata paberspiraali õrna liikumist.Omaniku juhendamisel seadsin end seade ligi, alguses käed kõrval. Mul paluti keskenduda oma sõrmeotstele, mis seejärel endast soojatunde ja õrna surina näol tunda andsid. Siis asetasin käed mõlemale poole seadet, hoidsin ühte silma kinni, et paberspiraali pöördliikumist paremini tähele panna.
   Ja tõepoolet — see hakkaski liikuma, pöörlema päripäeva! Üllatusin ja juba mõtlesin omaette, et midagi erilist ses asjas ikka peab olema. Omanik pani tähele mu pingesolekut, mille ajasin ühe silmaga vaatamise kaela, kuid mu süda lõi mulle tuntavalt tavalisest tugevamini ja kiiremini.
2. Olles mõlemad veendunud, et paberspiraal tõepoolest peale minu käte seadme lähedale asetamist pöörlema hakkas, väljendasin soovi paar teistmoodi katset proovida. Saanud omanikult nõusoleku, võtsin välja väikese juuksefööni ja seletasin, et püüdes välistada kätest ja/või üldse inimkehast lähtuva soojuse mõju, peaks proovima, kas soojus on iseenesest võimeline kupli all olevat paberspiraali liikuma panema. Selleks lülitasin fööni sisse ja suunasin sooja õhujoa seadeldise alumisele osale. Aega kulus mõned sekundid, kui paberspiraal silmnähtavalt päripäeva pöörlema hakkas.


3. Selleks, et välistada föönist tuleva liikuva õhu võimalikku otsemõju, teipisin klaasanuma alumise serva õhutihedalt laua külge. Sel ajal kui ootasime katseseadme rahunemist, käis mu pilk köögis ringi ja jäi peatuma veekeetjal ning kruusil. Otsustasime proovida sedasi, et kallame keeva vee kruusi ja asetame kruusi seadme kõrvale. Sel juhul saab täielikult välistatud fööni poolt tekitatav sunnitud õhuliikumine.Ootamise ajal panin veel tähele, et paberspiraal pöörles vastupidises suunas, ilmselt oli varasem päripäeva pöörlemine ripustusniidi pingesse keeranud ja kui välised mõjurid seda enam pöörlema ei sundinud, siis vabanes niiti salvestunud potentsiaalne energia vastupäeva pöörlemise näol.
   Omanik kallas keema tõusnud vee kruusi ja asetas klaasanumast mõne sentimeetri kaugusele. Panin kruusile pajakinda peale, et tõusev aur anumat ülaltpoolt ei soojendaks. Möödus üle 10 sekundi, kui paberspiraal klaasi all päripäeva pöörlema hakkas.

Järeldused

• Kindlalt sai tõestatud, et välise soojusallika mõjul on võimalik klaasi all olev kerge vabalt pöörlev sobiliku kujuga ese liikuma panna. Sel juhul paneb paberspiraali pöörlema anuma sees ülespoole liikuv soe õhk.
• Selles katses polnud võimalik täielikult välistada väidetava telekineesi võimalikku mõju liigutatavale esemele.

Edasiseks uurimiseks

• Selles katses jäi uurimata, kui palju välist soojust on vaja, et anuma sees paberspiraal liikuma panna. Inimese kätest ja kehast kiirguv soojus ning kuuma veega kruusist kiirguv soojus jäid kvantifitseerimata ja neid ei saa otseselt võrrelda. Üks võimalus olukorrad võrreldavaks teha, on kasutada väliseks soojusallikaks mingit sellist eset, mis täpsemini simuleeriks inimkeha. Kas madalama temperatuuriga vesi kruusis või üritada soojuslikult isoleerida inimese keha ja käed.
• Teine võimalus oleks viia katseseade nt sooja sauna leiliruumi või mujale ruumi, kus temperatuur ühtlaselt inimkehast kõrgem.

Järeldus:

Katsest ei tulnudki välja see tulemus, mida oodati. Katse ei tõestanud telekineesi olemasolu, kuid samas ei tõestanud see katse ka seda, et telekineesi ei ole olemas.

Katse ebaõnnestus.

Teleportatsioon

Teleportatsioon on esemete väga kiire transport või liikumine ühest kohast teise. Enamasti peetakse teleportatsiooni all silmas transporti, mille puhul edastatakse ainult informatsiooni, mille põhjal teises kohas valmistatakse eseme koopia.

Teadus ja teaduslik fantastika

Teaduslikus fantastikas, mõtteeksperimentides ja füüsikaliste katsete puhul on teleportatsiooni all tavaliselt mõeldud esemete (reaalselt seni elementaarosakeste) ülekandmist ühest kohast teise protseduuri abil, mis hõlmab eseme kohta käiva informatsiooni kodeerimist, informatsiooni ülekandmist teise asukohta (näiteks raadiosignaalina) ja algse eseme koopia valmistamist sihtkohas. Füüsikas on tegeldud kvantteleportatsiooniga.
Teleportatsiooni kasutamisel inimeste transpordiks on palju lahendamata tehnilisi ja filosoofilisi probleeme. Pole selge, kuidas inimese keha nii täpselt kirjeldada, et seda oleks võimalik rekonstrueerida. Samuti pole selge, kas inimese lammutamine ühes kohas ja taaskokkupanemine teises kohas tekitab tunde, et elu sujuvalt jätkub. Probleemid on paljuski samalaadsed nagu vaimuülekande puhul.
Pole selge, kas inimese kopeerimine nõuab täpse kvantoleku reprodutseerimist. Samuti pole selge, kas see nõuab kvantteleportatsiooni, mis eeskuju paratamatult lammutab, või piisab makroskoopilistest mõõtmistest. Mittelammutava variandi puhul valmistatakse eeldatavasti iga teleportatsiooni puhul uus koopia, kusjuures teleportatsiooni kogeb ainult koopia. Seesugusel tehnoloogial oleks ka muid rakendusi, näiteks virtuaalmeditsiin (salvestatud andmete muutmine, et valmistada koopia, mis on originaalist parem), ränd tulevikku (koopia valmistamine aastaid pärast informatsiooni salvestamist) ja varukoopiad (hiljuti salvestatud informatsiooni põhjal koopia valmistamine, kui originaaliga on juhtunud õnnetus).

Religioon ja esoteerika

Religioosses, okultistlikus ja esoteerilises kirjanduses tähendab teleportatsioon inimese või eseme hetkelist liikumist ühest kohast teise üleloomulikul või paranormaalsel
viisil.
Näiteks Apostlite tegude raamatus (8:39,40) räägitakse, kuidas pärast Etioopia eunuhhi, kuninganna varanduse valitseja ristimist haaras Issanda Vaim Filippuse, ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi rõõmuga. Aga Filippus leiti Asdodist.
Buddha olevat teleportatsiooni teel kandunud Indiast Sri Lankale.
Tänapäeva teaduse teadmiste kohaselt ei ole teleportatsioon üleloomulikul teel võimalik ega saagi võimalik olla. Kui teleportatsioon on üleloomulik, siis ei oleks sellel mõistlikku teaduslikku seletust. Üleloomulik teleportatsioon kuulub pigem ulme valdkonda.

Pere- ja paariteraapia

Pere ja paariteraapia võimaldab mõista olukordi ja probleeme nii enda kui teise osapoole seisukohast vaadatuna ja annab võimaluse avastada kooselu ja perekonna seaduspärasusi.
Pere- ja paariteraapia on suunatud iseenese ja pereliikmete rahulolu tõstmisele, uute viiside avastamisele konfliktide lahendamisel. Sageli tekivad probleemid pereliikmete vahel kiirest eluviisist ja puudulikust suhtlemisest. Nii süveneb mõistmatus ja võimust võtab üksinduse tunne. Sellest olukorrast on võimalik välja tulla, kui igat pereliiget võetakse kuulda.
Pere- ja paariteraapia on soovitatav nii kooseluks valmistumisel, kooselu mistahes perioodidel, kui ka lahutamisega seoses. Teretulnud on lapsed, abikaasad, vanavanemad, vallalised, üksikvanemad, kasuvanemad. Teraapiasse võib tulla nii üksi kui oluliste inimestega.
Pere- ja paariterapeut: Aili Tamming
Sama teenust pakub ka koostööpartner:
Janne Kants