YouTube

YouTube on Google'le kuuluv veebisait, kuhu selle kasutajad saavad videoid üles laadida, jagada ja vaadata.

Multimeediumiteenuse pakkuja veebis ja veebisaidi omanik on Alphabet Inc. – sama firma, millele kuulub ka Google.

YouTube'i aktiivseid kasutajaid, kes ise videoid üles laadides sisu loovad, nimetatakse juutuuberiteks (inglise keeles youtuber). Mitmed juutuuberid kasutavad oma videokanalit videopäevikuna (videoblogina), postitades enam-vähem korrapäraselt videoid oma elust või hobist.

YouTube'i asutasid 2005. aasta veebruaris kolm endist PayPali töötajat Steve Chen, Chad Hurley ja Jawed Karim. YouTube'i esimene peakontor asus Silicon Valleys San Mateos. Veebisait alustas tööd 14. veebruaril 2005. YouTube'i esimene video oli 19 sekundi pikkune "Me at the zoo" – Jawed Karim San Diego loomaaias elevantide juures. 2006. aasta novembris omandas Google YouTube'i 1,65 miljardi USA dollari eest. Sealtpeale on YouTube Google'i tütarfirma.

2016. aasta mais oli YouTube külastatavuselt teine veebisait maailmas ja Eestis kolmas.

YouTube'i vaadatuim video oli 2011. aasta mais avaldatud Justin Bieberi muusikavideo laulule "Baby" (9. detsembriks 2016 oli seda vaadatud 1 502 646 027 korda). Aastal 2012 ületas selle vaatajate arvult "Gangnam Style" (9. detsembriks 2016 oli seda vaadatud 2 704 237 899 korda). Aastal 2017 ületas "Despacito" vaatamiste arvu rekordi ning 24.04.2018 seisuga on "Despacitol" 5,03 miljardit vaatamist. YouTube'i vaadatuim amatöörvideo oli "Charlie bit my finger - again!" (tõlkes "Charlie hammustas mu sõrme – jälle!"), mida oli 9. detsembriks 2016 vaadatud 844 856 950 korda. Kõige rohkemate vaatamistega video, mis ühtlasi pole muusikavideo, on "Masha and the Bear: Recipe for Disaster" (tõlkes Maša ja Karu: Õnnetuse retsept"). See on kuues vaadatuim video YouTube'is, millel on 24.04.2018 seisuga 3 miljardit vaatamist.

Ettevõte asub San Brunos Californias. Kasutajate tehtud videote kuvamiseks kasutatakse Adobe Flash Videot ja HTML5. YouTube'is on laias valikus videosisu: filmi- ja telesaadete lõike, muusikavideoid, amatööride videoblogisid jms. Enamiku YouTube'i sisust on üles laadinud eraisikud, ehkki YouTube'i partneritena pakuvad oma materjale ka meediakontsernid CBS, BBC, VEVO, Hulu jt firmad.

Registreerimata kasutajad saavad videoid üksnes vaadata, registreeritud kasutajad aga võivad videoid piiramatus koguses ka üles laadida. Võimaliku sobimatu sisuga videoid tohivad üles laadida ainult need registreeritud kasutajad, kes on kinnitanud, et nad on vähemalt 18-aastased.

Eesti juutuubereid

Eesti tuntud juutuuberite hulka kuuluvad näiteks HDTanel, Martti Hallik, Hensugusta, Märt Koik, Victoria Villig, Maria Rannaväli, Einar Kuusk,  ja KanadonMuhedad.

Olemas on ka Youtube Premium, mis on voogedastuse platvorm. See pole veel Eestis saadaval. YouTube'is on olemas ka Youtube enda kanal, mis õpetab inimesi videoid tegema. Google on loonud ka YouTube kasutamise õpiku.

YouTube'is on võimalik teha otseülekandeid ja esmaesitlusi. Otseülekanne on praegu toimuva tegevuse edastus ja esmaesitlus on eelsalvestatud video esimene vaatajatele näitamine. 

YouTube videote privaatsusseadeid on kolm:

Privaatne: videoid näed ainult sina

Registriväline: Videoid näevad sina ja inimesed kellega sa videoid jagad

Avalik: Videoid näevad kõik kasutajad.

YouTube'is on võimalik luua brändi kontosid. Brändi kontod on sellised kontod, millel puudub meiliaadress ja mis saab kasutada ainult teatud Google tooteid: Google Drive, YouTube, Google+ jne...

Google'il üldiselt on hästi palju rakendusi, mida kõiki on võimalik kasutada tavalise Google kontoga. Lisaks on Google Bloggeris võimalik luua ka blogisid, mille puhul kasutajaks on bloggeri kasutajanimi. 

YouTube kasutavad youtuberid, bloggerid, vloggerid, muusikud, tavalised elanikud jne...

Instagram

Ma sisenesin Instagrammi.
https://www.instagram.com/cookie_play_studios/
Cookie Play Studios
Instagram on selline rakendus, kus sa saad jagada teistega oma pilte. Instagrammi sisenetakse kontoga. Sinna võib siseneda ka Facebookiga.
Minu kasutajanimeks on CookiePlayStudios.
Palun jälgige mind.

Zen-Budism, Dušhimaaling Suibokoga, Nihonga, Ikebana, Traditsiooniline Teejoomine, Rikka

Sõna zen tuleneb sanskritikeelsest sõnast dhyāna, mis tähendab mõtlust, sellega tähistati mediteerimist. Budismi levides Indiast 

Hiinasse jõudis sinna mahajaana-budismi teiste koolkondade seas ka chan, jaapani keele häälduses zen. Hiina ja jaapani keeles kirjutatakse see mõtlusele keskenduva budismi koolkonda tähistav sõna kanji-märgiga 禅, mida võiks tõlkida: 'miski näitab ühte, osutab lihtsale'.

Chan'i Hiinasse toonud indialane Bodhidharma rõhutas dharma praktikas kõige olulisemana meele märkamist, mõtlust, sisemist distsipliini, jättes riitusteleteisejärgulise koha. Aastaks 1000 pKr oli chan'ist saanud üks kahest Hiina tuntuimast budismi koolkonnast.

Chan'i (zen'i) edasine areng seondub kahe jaapani usu-uutjaga. Eisai (1141–1215) rajas Jaapanis Rinzai koolkonna, milles peetakse tähtsaimaks spekulatiivse mõtlemise ületamist ja virgumise saavutamist eriliste vaimsete praktikatega. Tänaseni elujõulises Rinzai koolkonnas on vali distsipliin ja kesksel kohal kōanide ehk mõistatuste lahendamine, näiteks "Kus sa olid, kui su vanemad polnud veel sündinud?" või "Kõik teavad, kuidas kõlab kahe käega plaksutamine, aga ühe käega plaksutamine?" Rinzai koolkonnas on zazen'i, istumismõtluse praktikal samuti tähtis roll. Aga erinevalt Sōtō koolkonnast ei otsita seal mõteteta istumist, vaid keskendutakse mõnele kindlale kōan'ile.

Jaapani munk Dōgen (1200–1253) asetas põhirõhu zazen'ile, istumismõtlusele, mille ta nimetas lihtsalt mõtluses istumiseks (shikantaza). Meditatsioonipraktikaühendamises inimese igapäevaelu ülesannetega on tema silmis võti meelerahu juurde. Dōgenilt pärineb sentents: „Igapäevane elu on parim zen-praktika.“ Tema poolt Hiinast Jaapanisse edasipärandatud zen-koolkonna nimetus on Sōtō shū (hiina 曹洞宗; pinyin: Cáodòng Zōng).

Zen toetub kahele jalale ehk tehnikale: kōan'id ja mõtluspraktika.

Zeni nurgakiviks on tõdemus, et sansaara ületamiseks (kannatustest vabanemiseks) tuleb igapäevast elu mõtestada ja elada häirimatu, eetilise, virge olendina. Zen harjutab inimeses, kes sellega pühendunult tegeleb, spontaanse reaktsiooni täiuslikkuseni. Zeni meistrite loetelu, kes on silma paistnud täpsuse ja lihtsusega enda mõtete väljendamisel, on pikk. Zeni meistrid ehk õpetajad eelistavad isiklikku ja individuaalset paradoksaal loogikat tavatõdesid ja -väärtusi pakkuvale formaalloogikale, kuna see blokeerib niisuguse psüühilise funktsiooni meis nagu intuitsioon.

Hiina keeles wú; jaapani keeles mu, 'tühjus, polek, ilmaolek, olemasolematus'.

Zen on levinud peamiselt Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Hiinas kannab ta nime chan, Koreas seon, Jaapanis zen. Nimi tuleneb sanskriti sõnast dhyāna 'meditatsioon, mõtlus'. Zen-budism pöörab tähelepanu tõe otsimisele filosofeerimise ehk filosoofilise meditatsiooni kaudu ning rõhutab seetõttu mediteerimist kui vajadust teel virgumisele. Läänes on rohkem tuntud Jaapani zen. Jaapani zenil on erandlik positsioon, sest seal saavutas zen oluliselt laiema kandepinna kui Hiinas või Koreas. 1960. aastatel sai zen populaarseks ka läänemaailmas, suuresti tänu Daisetsu Teitarō Suzuki loengutele ja raamatutele.

Jaapanis oli zen-budism tugev võitluskunstide arengu mõjutaja ja kujundaja. Morihei Ueshibaoli mõjutatud taoismist ja zenist. Aikidōs on ühendatud taoismi ja zeni filosoofilisi ja religioosseid aspekte, mis omakorda juurdusid keerukasse uus šinto müstiliste mõistete ja uskumuste struktuuri. Psühhofüüsiline muundumine aikidō treeningute abil erineb psühhofüüsilisest muundumisest karates, kyūdōs ja 

teetseremoonias. Kõigil neil on ühine joon, mis on suunatud samale eesmärgile: sisendada õpilastesse tunnetuslikku meelerahu, tegevuse ja selle vastureaktsiooni käigus spontaansust ja austust asjade olemuse vastu sellistena, nagu nad on (shinnyo).

Shenxiu, chani koolkonna juht Hiinas.

Zeni püüdlused ja põhimõtted

Püüd säilitada meeles vaikust – mõelda sõnades ja arutlustes just sel määral kui tarvilik, vältides aru iseeneslikku mäletsemist (kavatsemist, unistamist, probleemide kallal urgitsemist, muremõtete mõlgutamist).

Tõelisuse eelistamine väljamõeldistele. See tähendab valmisolekut tunnistada elu tõelisust ilma seda moonutavate kaitsevõteteta.

Hoolivus teiste olendite suhtes. Budism (ja zen sealhulgas) rõhutab teiste elusolendite suhtes tuntava hoolitsustarbe tähtsust – elava kaastunde ja osavõtlikkuse olemasolu, mis ei jäta kasutamata teiste olendite aitamise võimalusi.

Toimimatu toimimine (wu-wei) – spontaansuse hindamine; elastsuse ja pehmuse eelistamine survele ja vägivallale.

Sügav usk tähendab dharmaõpetuse järgimist nii sõnas kui ka teos, samuti seda, et usust osataks hingejõudu ja eluenergiat ammutada ning kogetaks ühtsust millegi kõrgemalolevaga, saamata sealjuures oma usuobjekti sõltlaseks.

Kõikeläbistav kahtlus. Vankumatu usk budismi põhitõdedesse (näiteks kõigi olendite buda-algesse ehk virgumisvõimalusse) käib zenis käsikäes igihalja kriitilisusega väliste autoriteetide, dogmade, väärvaadete, terve mõistuse, väljamõeldiste jm sellise suhtes. Üks zeni põhimõte on: tapa kõik autoriteedid. Algajale mediteerijale antakse nõu saada vabaks ka siduvaist Buddhaga seotud kujutlustest ja mõtetest. „Kui sinu ette ilmub mediteerides (kujutluses) deemon, tapa see deemon, kui ilmub Buddha, tapa see Buddha!“

Meie raskused ei tule mitte sellest, et oleme omandanud võime teadvustatult tähelepanu suunata, vaid sellest, et oleme kaotanud võime hoomata selle taustal suuremat tagaplaani. Tähtis on, et suudaksime alati näha või vähemalt aimata kõige taga ka ühtsust.

Kõhklematu edasiminek – siiruse ja otsekohesuse (nendes väljenduvad isiksuse loomulikkus ja terviklikkus) eelistamine keerutamisele ja teesklusele.

Enesetäiustamine. Kes ei tööta lakkamatult enda kallal, libiseb arengus tagasi. Kui iidses Hiinas eeldas enesetäiustamise zen karmi askeesi või aastakümnepikkust harjutamist näiteks mingi käsiöö või kunsti omandamiseks, siis tänapäeval võiks enesetäiustamise sihiks võtta mis tahes teadmisi, oskusi, vilumust, meelekindlust, loomulike võimete arendamist tõotava ala. Keskendumist ja meelekontrolli ei pruugi harrastada üksnes pühakojas mediteerides, vaid mis tahes (ka head majanduslikku tulu andvas) tegevuses. Pole juhus, et zen-treening on kindla koha leidnud suurte Jaapani ettevõtete tippjuhtide väljaõppes.

Zen-meelelaadis on keskne püüdetu püüdlus: raugematu sihile suundumine koos asjadel kulgeda, avalduda, toimida laskmisega. Ying-an: „Zenis pole midagi, millesse klammerduda. Kui zeni tundmaõppijad seda ei näe, tuleneb see sellest, et nad lähenevad zenile liiga innukalt.“ Ying-an: „Elamine zeni vaimus on sirgel otseteel kulgemine. Kirgastumise saavutamiseks ja zeni harrastamiseks pole tarvis teha vähimaidki pingutusi. Tuleb üksnes viibida seal, kus viibite (oma teel).“ Suzuki: „Tegema asudes soovite harilikult midagi saavutada ja klammerdute tulemuse külge. Saavutamise püüdelt saavutamatusele suundudes saate vabaks püüdlemise tarbetuist ja kahjulikest tagajärgedest. Piisab sellest, et teha midagi lihtsalt, ilma erilise pingutamiseta. Edu nimel ülepingutus on liigne, tarbetu taak. Hoiduge püüdest näha midagi iseäralikku ja saavutada midagi erilist. Teil on iseenda ehtsas väärtuses niigi kõik olemas. Kui püüdlete õiges suunas, kaob teis hirm midagi kaotada. Isegi kui püüdlesite vales suunas, ent olete sellest ise teadlik, ei ole te eksiteel. Kaotada pole midagi. On ainult õige teostuse ehtne jääv väärtus.“

Küsinud psühhiaater zeni õpetajalt: “Kuidas sa tuled toime neurootikutega?” Zeni õpetaja vastas: “Ma viin nad punktini, kus nad ei saa enam ühtegi küsimust esitada.”

Zazen

Istumismõtlus

Shikantaza

Lihtsalt istumine. Ilma püüdleva keskendumiseta mitte millelegi.

Ajalugu

Zen-budismi rajajaks peetakse Bodhidharmat aastal 525.

Millal Chan jõudis või tekkis Hiinas, selle kohta on olemas mitu hinnangut. Kõige varem võis see juhtuda Liú Sòngi (420–479) ajal või hiljem Wèi dünastia ajal (386–534).

Pärimus räägib, et zen on pärit aegadest, mil Gautama Buddha saavutas valgustatuse.

Valgustumise idee ja traditsioon jätkus kaheksakümne kaheksas patriarhis, Zeni kujul realiseerus see õpetajas Bodhidharmas.

Zeni esmane pärinevusliin:

Mahakashyapa

Ananda

Sanakavasa

Upagupta (keiser Ašoka vaimne õpetaja)

Dhritaka

Michchaka

Vasumitra (varaseima budismi kroonik ja ajaloolane)

Buddhanandi

Buddhamitra

Parshva

Punyayashas

Ashvaghosha

Kapimala

Nagarjuna

Kanadeva (Aryadeva)

Rahulata

Sanghanandi

Gayasata

Kumarata

Jayata

Vasubandhu (kirjutas Abhidharmakosha jne. Vijnanavada-koolkonna rajaja)

Monorhita

Haklena

Aryasimha

Basiasita

Punyamitra

Prajnatara

Bodhidharma

VI patriarh Huineng (638–713)

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Zen)

Zen (hiina k. chan) on Hiinas välja kujunenud mahajaana koolkond, mis keskendub vahetule mõtluskogemusele. Zeni õpetusliin algab Šākjamuni Buddhast, kes annab oma õpetuse edasi Mahākāśyapa’le, keda peetakse chan’i traditsiooni esimeseks India esiõpetajaks. 28. India esiõpetaja Bodhidharma (suri 532) tõi chan’i seadmuse Hiinasse ning temaga algab chan’i Hiina esiõpetajate liin. Pärast viiendat Hiina esiõpetajat Hongren’i (eluaastad 601–674) jagunes chan paljudeks harudeks. Tänapäevani on säilinud kaks zeni koolkonda: sōtō ja rinzai.

Hiinas levis see õpetusena, mis pretendeerib erilisele avatusele ilma pühakirja vahenduseta, inimese loomuse tabamisele ja Budda täiuslikkuse saavutamisele.

Zeni põhiideeks on leida otsene kontakt oma olemusega - ainus autoriteet on meie isiklik sisemaailm.

Läänelikus tähenduses ühendab zen nii filosoofiat kui psühholoogiat.

Kuid idalikus arusaamises ei ole zen see ega teine.

Zeni põhiprobleem on soovtunnetada ennast kui universumi üht osa.

Seda tunnetamist nimetatakse satoriks, mida võiks tõlgendada kui valgustatust, kirgastumist.

Lääne inimesele on sõna kirgastumine arusaadav, kuid selle sõna idamaine tähendus jääb ettevalmistamata eurooplasele arusaamatuks.

Satori on müstiline sisemine kogemus, mida ei saa defineerida, ainult kirjeldada ja tõlgendada.

Sulandumise rõõm - mida budistid nimetavad «dharmajoovastus» - valdab valgustatud isikut, kes unustab täielikult iseenda ja tunneb samastumist kõigiga ja kõigega.

Valgustatuse kogemus annab võimaluse väljuda oma tavapärase teadvusest.

Satoriaalse kogemuse salapära võiks iseloomustada nii.

Ükskord tuli Meistri juurde munk, et teada saada, kus asub algus Tõe leidmise teel.

Meister küsis tema käest: «Kas kuuled ojakese vulinat?» «Kuulen,» vastas munk. «Algus on siin,» ütles Meister.

Zen ei õpeta meile intellektuaalset analüüsi, samuti ei paku mitte mingisugust konkreetset juhendit oma järgijaile.

Selles mõttes on zenmeelevaldne.

Zeni järgijail võivad olla oma doktriinid, mis kannavad sügavalt isiklikku iseloomu.

Nad loovad endale õpetuse ise.

Zen ainult näitab teed.

Kas see on religioon? Selle sõna tavalises tähenduses ei ole.

Zenis ei ole jumalat, kelle poole saaks palvetada, ei ole tõotatud maad, kuhu lähevad surnud.

Ja zenis ei ole sellist mõistet nagu Hing, mille eest peaks hoolitsema keegi kõrvaline. Zen on inimesevaim.

Zen usub selle vaimu sisemisse puhtusse.

Zeni praktiline külg seisneb meditatsioonislootoseasendis.

Meditatsioon aitab suunduda sisemise valgustatuse poole (satori), kuid ei ole tingimata vajalik selle saavutamiseks.

Sisemise valgustatuse kogemuse saab ka ilma spetsiaalsete zeni harjutusteta.

Teisisõnu, meditatsiooniharjutused ei ole kasutud isegi siis, kui aastaid kestnud jõuponnistus ei kulmineeru valgustatuse kogemusega.

Zeni rakendatakse kujundava tegurina sellistes kunstiliikides nagu tushimaaling, no-draama, tee-tseremoonia, ikebana ja aiakujundus.

Väliskirjanduse põhjal Hilvi Bergmann

mida võiks zen-budism anda lääne inimesele?

Sellele inimesele, kes tahab midagi valmis kujul saada, ei anna midagi.

Pigem võiks küsida, kas zen on vajalik? Seda võib seletada järgmise näitega.

Laps küsib ema käest: «Mis asi on teater?» Ema ei püüa talle sõnadega selgitada, vaid viib lapse teatrisse, kus ta saab vajaliku tunnetuse.

Lääne inimene tunnetab oma seisundit, kuid seisundist arusaamine saab alguse teadmisest.

Kui teadmisi ei ole, ei ole ka arusaamist.

Oma tunnetust on üldse väga raske sõnadesse panna.

Teadmised zen-budismist on kui rahvuslik iseteadvus.

Seda ei suuda lääne inimene saavutada, kuid otsestest allikatest teadmisi saada ja tunnetada ta suudab.

Ja mitte ainult silmaringi laiendamiseks, vaid oma tundmuste, tunnetuste selgitamiseks.

See annab sisemise rahu ja selguse.

Lääne inimese puhul tuleks kõne alla mitte otseselt teadmine, vaid asjadest teadlik olemine.

Sofia Põder, psühholoog

Tushimaaling suibokuga

on maalimine musta tushiga (sumi), joonistussöel või tahmal põhineva hiina tushiga, mis kantakse pintsliga rõht- või püstkülikukujulisele krunditud siidi- või paberirullile.

Ühevärviline tushsh andis hiinlaste arvates palju eri toone.

Kasutati ka tushi õrna, läbipaistvat uhtumist, kuid põhiline oli tushijoon.

Tushimaaling koos kalligraafiaga oli väljendusrikkuse ja tehnilise meisterlikkuse väljendus.

Peamiseks zhanriks oli maastikumaal nn mäed-veed, milles avaldub muistne sümboolika: mäed esindavad aktiivset, mehelikku jõudu (yang), veed passiivset, naiselikku jõudu (yin).

Viljeldi ka lindude, lillede, loomade, puu- ja juurviljade maalimist.

Pärast 1868. aastat hoiab suibokuga traditsiooni elus nihonga - jaapani stiil.

Nihonga

maalitakse washile (jaapani paber) või siidile kas ühe- või mitmevärvilisena, kasutades mimesuguse jämedusega pintsleid.

Ühevärvilised joonistused on tavaliselt tehtud sumiga või hiina tushiga.

Teised värvid on saadud naturaalsetest ainetest, nagu mineraalid, putukad, konnakarbid või taimed.

Enamik nihongasid on üles seatud kui rippuvad rullid või kokkuvolditavad sirmid, kuid tänapäeval on paljud siiski ka raamitud.

Põhitähtsus on joonel; mokkotsu - joonistus ilma äärejoonteta - põhineb kontrastitehnikal, ja on sagedasti kasutatud lindude ja lillede kujutamisel.

Teisi võtteid: kulla ja hõbeda paiguti tagapõhjana rakendamine, tagapõhja väikeste osade sinna-tänna hajutamine, värvide paigutamine portsjonide kaupa veel niiskele maalingule, et saavutada juhuslikkuse effekti.

Traditsiooniline Teejoomine

on ritualiseeritud ja mõtestatud kui zen-budistlikmeditatsioon, mis tekkis Hiinas budistlikukloostritavana ja muutus Jaapanis üliklikuks, esteetilisi elamusi taotlevaks rituaaliks.

Teetseremoonia ühendab endas joogi valmistamise ja serveerimise kui ka arhitektuuri, aianduse, keraamika, kalligraafia, näitekunsti, ajaloo ja religiooni õpetamise ja kasutamise.

Teetseremoonia on teadlikult tähtsustatud.

Momendi ainukordsus, lavastus ja päeva see osa, kui võõrustaja kutsub kokku teatud grupi külalisi, peab olema nauditav, see ei saa kunagi korduma.

Ikebana

on lillede ohverdamise budistlik rituaal. 18. saj oli välja kujunenud kolm stiili:

rikka, shoka ehk seika (taimed, vaas ja seadmisviis rangelt määratud) ja looduslikult lihtne nageire.

Tähtsa «kolmikelemendi» (mitsugusoku) ohvriannina pakkumine toimus Budda kuju ees, mille ühel küljel oli küünlajalas põlev viiruk ja teisel vaas lilledega.

Mitsugusokust arenes stiil rikka (seisvad lilled), millest on tekkinud kõik hilisemad Jaapani lilleseade koolkonnad.

Rikka oli asümmeetriline, seitsme eri haruga, mis esindavad loodusele iseloomulikke jooni:

1) tipp, teravik, millest allpool on

2) mägi, millest langeb alla

3) veekaskaad, mille ääres on

4) linn, kus inimesed on kogunenud voolava vee äärde,ja

5) org mägede jalamil.

Tervik on jaotatud 6) päikesest valgustatud ehk positiivseks pooluseks, mis vastab Hiina yangile, ja

7) maakera varjus olevaks pooleks ehk negatiivseks pooluseks, mis vastab yinile.

(http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/est/index.php?title=Zen-budism_usub_inimese_vaimu_sisemisse_puhtusse)

Konfutsianism

Konfutsianism on Kon Fuzi ehk Konfutsiuse õpetus.
Konfutsianism ehk žusue (hiina keeles 儒學; pinyin'is: Rúxué – "õpetlaste ehk haritlaste kool") on Hiinast pärinev Kaug-Ida eetika-, poliitika- ja filosoofiasüsteem. Hiinas žusue või žu nime all tuntud õpetust pole traditsioon kunagi taandanud ühe mõtleja tegevusele. Küll aga on selle õpetuse eristumine eraldi koolkonnana otseselt seostuv Kong Fuziga, keda väljaspool Hiinat Konfutsiuse nime all tuntakse.
Varajast konfutsianismi ehk žusued on "Mozis" nimetatud dao-õpetuseks (daojiao) ja "Zhuangzis" dao-kunstiks (tehnikaks). Neokonfutsianismi kutsutakse Hiinas daosueks (daoxue).

Konfutsianismi väärtustest ja Konfutsiuse usust.

Konfutsianismi tuumaks on sügava inimlikkuse (ren) tunnetamine, mis tähendab tegutsemist, arvestades inimsuhete tundikkust. Konfutsius seadis esikohale vanema ja lapse vahelise suhte. Tema vaadete kohaselt pidi laps näitama üles pojalikkust, see tähendab olema oma vanemate vastu kuulekas ja kohusetundlik, kusjuures vanemad võlgnesid talle armastuse ja hoole. Selline suhe kajastus ka mujal, näiteks suhetes mehe ja naise või valitseja ja ministri vahel. Täielik võrdsus oli võimalik vaid sõprade vahel. Konfutsianism rõhutab ka selliseid inimlikke voorusi nagu ustavus, õiglustunne ja otsekohesus.

Konfutsius uskus, et täiusliku käitumise omandamiseks peab inimene õppima ja teostama li'd - rituaale ja kombeid, mis olid tema arvates ren'i kristalliseerunud avaldumisvormid ja mis tulenesid omakorda muistsetest väärtustest. Ta uskus, et li on nii võimas, et selle järgimine kogu südamest põhjustab isiksuse muutumise, mis vallandab omakorda ahelreaktsiooni ja mõjutab lõpuks kogu universumit.

Konfutsius võttis eeskuju vääriva käitumise ja täiusliku riigivalitsemise musternäidiseks Shangi ja Zhou dünastia ning veel kaugemad mineviku jumalikud ja pooljumalikud tegelased. Konfutsianistid võtsid ühtviisi õppust nii muistsetelt türannidelt kui ka kangelastelt ja tarkadelt.

Konfutsianistlik kaanon

Konfutsianistliku kaanoni tuumikuks on Viisikraamat ja Nelikraamat. Viisikraamat (Wujing) koosneb tekstidest, mida Konfutsius kasutas oma õpilaste õpetamiseks ning jaguneb viieks osaks:

Muutuste raamat (Yijing)

Kirjade (Ajaloo) raamat (Shuijing)

Laulude raamat (Shijing)

Kommete raamat (Liji)

Kevaded-sügised (Chunqui)

Konfutsius viitab ka kuuendale, Muusika raamatule (Yuejing), kuid see läks Hani dünastia ajal kaduma.

Traditsiooniliselt peetakse Konfutsiust nende teoste koostajaks või väljaandjaks, kuid tänapäeval arvatakse, et need koostati ja muudeti mitme sajandi jooksul kuni Hani dünastiani välja.

Nelikraamat (Sishu), mille koostas Zhu Xi(1130-1200), sisaldab õpetuste kokkuvõtlikku esitlust ja koosneb neljast tekstist:

Vesteid ja vestlusi (Lunyu);

Mengzi (Mencius);

Suur õpetus (Daxue);

Keskmine tavaline (Zhongyong)

Lääne-Hani dünastia (206 eKr – 24 pKr) valitsejad tegid konfutsianismist riigi ametliku moraalse ja poliitilise õpetuse.

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Konfutsianism)

Konfutsius seadis kesksele kohale inimese suhted iseenese, ühiskonna, riigi ja taevaga. Inimlikkus saigi Konfutsiuse õpetuse keskseks mõisteks: inimeseks olemise väärtusi ja kohustusi kirjeldas ta ideaalse inimtüübi õilsa kaudu.

Konfutsius võttis esimesena Hiina mõtteloos kasutusele kulu (hiina keeles dao) kui üleüldist korda ning asjade loomulikku käiku tähistava mõiste.

Tema õpetuses olid inimese kõrval kesksel kohal ühiskond ja riik. Konfutsiuse nägemuse järgi on ühiskond ideaalselt korraldatud siis, kui kogu taevaalune, s.t Hiina, kuulub ühe valitseja ehk taevapoja valitsuse alla. Samas ei tohiks taevapoeg liigselt sekkuda ühiskonna kulgu. Inimesed peavad elama kommete ja eetiliste põhimõtete najal. Nad peavad olema kuulekad õilsatele ametnikele, kes juhivad riiki ja rahvast leebelt, rakendades mitte niivõrd karistusi, kuivõrd eeskuju. Inimliku eetika, riigi ja ühiskonna ülesehitus algab perekonnast, pojalikkuse ja vennalikkuse kasvatamisest.

Konfutsiuse õpetuse põhitalad:

Kõige olulisem voorus on pojalikkus: lapsed on pojalikud vanematele, rahvas ametnikele, ametnikud keisrile, keiser taevale. Nõnda kulgeb ideaalis kõik kosmilise korra kohaselt, mida väljendab mõiste suur ühtsus.

(https://ida-motteloo-leksikon.fandom.com/et/wiki/Konfutsianism)

suur ühtsus (hiina keeles ⼤同 datong), konfutsianismi sotsiaalpoliitika teooria keskseid mõisteid, mis kõige üldisemas mõttes tähendab riigi ja ühiskonna ideaalset seisundit, kus valitsejad ja rahvas on üksmeeles ning riigis valitseb kord, rahu ja õitseng ehk kulg.

Juba varajastes allikates tehakse vahet suure ühtsuse kui ideaali ja ’väikese hüveolu’ (hiina keeles xiaokang) kui selle poole püüdleva tegelikkuse vahel.

Suure ühtsuse kontseptsioonile on tugevat mõju avaldanud taoism ja hiina natuurfilosoofia, mis on toonud riigiõpetusse kosmilise mõõtme: kooskõla looduses ja inimühiskonnas on teineteisega lahutamatult seotud. Suure ühtsuse õpetust on läbi aegade rakendatud Hiina riigi ühtsuse põhjendamiseks; sellele on tuginenud ka uusaegsed hiina reformaatorid, näiteks Sun Yatsen (1866–1925).

Tänapäeva Hiina Rahvavabariigi poliitiliseks dogmaks oleva ühe Hiina kontseptsiooni juured on samuti iidses suure ühtsuse kontseptsioonis.

(https://ida-motteloo-leksikon.fandom.com/et/wiki/Suur_ühtsus)

Taoism

Taoism on Vana-Hiinast alguse saanud filosoofiline ja religioosne õpetus.

Mõnikord peetakse seda tarkuseks ja eluviisi aluseks, mis erineb nii filosoofiast kui ka religioonist.

Taoismi on peetud ainsaks tõeliseks hiinalikuks religiooniks. Ta on konfutsianismija budismi kõrval üks "Kolmest õpetusest", millel traditsiooniline hiina kultuur ja ühiskond rajaneb. Hoolimata omavahelistest olulistest erinevustest on nad hiina vaimuelus sulandunud ühtseks kultuuriks. Sellepärast on neid koos võetuna nimetatud ka "hiina universalismiks". Nad on oluliselt mõjutanud ka Hiina naabermaade religiooni ja vaimuelu.

Et taoismil on mitmekesiseid avaldumisvorme ning taoismi ja teiste religioonide vahele on raske piire tõmmata, siis on taoismi kui religiooni järgijate arvu raske määrata. Eriti palju taoiste elab Taiwanis.

Õpetuse alused

Taoismi põhimõiste on dao (ka Tao), mis tähendab teed, aga ka toimimisviisi, eluseadust jms. Taod võidakse mõista ka igavese ja määratlematu, kõikjaleulatuva ja ammendamatu väljana (lihtsam on rääkida sellest, mis Tao ei ole).

Taoism keskendub üksikisiku suhtele maailmaga. Tao ühendab ja on aluseks kõigile nähtavatele esemetele ja tegevustele; Tao on universumi tee ehk lakkamatu kulg, looduse kord. Tao tunnuseks võib olla pideva muutuse ja vahelduse tsükliline kordus, mis avaldub kahe polaarse jõu (näiteks yin ja yang) vastastikuse mõjuna. Seda ei saa mõjutada (ega ära osta) ohvrite ja rituaalidega. Sellest osasaamine on võimalik vaid sellega kooskõlas olemise läbi. Tao liikumised pole peale sunnitud, vaid toimivad loomulikult ja sundimatult. Sundimatus on Tao üks omadusi ja seega peaks ka Taoga olema kooskõlas olekut taotleva inimese käitumine olema sundimatu. Taoism tegeleb ka looduse vaatluse ja selle Tee kulgemise ehk Tao tundmaõppimisega. Tegutsemine harmoonilises kooskõlas loodusega tähendab taoistile sundimatut ja seega oma tõelisele loomusele vastavat tegevust. Taoismi peamised märksõnad on loomulik lihtsus, sundimatu tegutsemine, spontaansus ja kaastunne. Usaldama peab inimese intuitiivset intelligentsust. Taoistliku arusaama kohaselt tulenevadki õnnetused peamiselt sellest, et inimesi viivad eksiteele pettekujutlused. Põhiõpetuse olulisi printsiipe on toimimatus, mis aga ei samastu liikumatusega. Näiteks võiks loodusega kooskõlas olev kulg olla toimimatus, tegutsemine väljaspool seda kulgu võiks olla juba toimimine. Taoismile omane suhtumine on: õnnelik olek, leebus, lapselikkus, süütus, rahu. Üks lemmiksümboleid on voolav vesi.

Taoismi õpetuse põhiline eesmärk on saavutada surematus.

Taoismi põhiteos on "Daodejing" ("Raamat teest ja väest", "Kulgemise väe raamat").

Taoism on üks niinimetatud Hiina „kolmest õpetusest“ budismi ja konfutsianismi kõrval. Neist kolmest on ta selgelt kõige vähem tuntud, kuigi paljud asjad, mis lääne inimestele traditsioonilise Hiina kultuuriga seostuvad, alates kosmoloogiast kuni võitluskunstideni, on seotud taoismiga. Pikka aega püsis ka komme jagada õpetus filosoofiliseks ja religioosseks taoismiks, mis tekitas kunstlikult lõhe tekstide ja praktika vahel[1]ning jättis suurema osa taoismist pikaks ajaks tähelepanuta. Seetõttu vajab veidi selgitamist ka taoistlike praktikate peamine eesmärk, milleks on saavutada surematus.

Lühidalt öeldes on inimese ülesanne taoistlikus traditsioonis mõista maailmas, sealhulgas oma kehas toimuvaid protsesse ning toimida nendele vastavalt. See sisaldab endas nii eetikat kui tervise kultiveerimist, kõrgeim eesmärk aga on saavutada lõpuks esoteeriliste õpetuste järgimise kaudu ühtsus Taoga ning koos sellega surematus. Surematuse puhul pole tegu abstraktsiooni ega pelgalt ideaaliga, seda võetakse reaalselt saavutatava eesmärgina, mis on saavutatav konkreetsete harjutuste ja tehnikaga. Harjutuste aluseks on qi ehk hinguse kontrollimine, mõjutamine ja suunamine ning selle kaudu keha mõjutamine. Vahet ei tehta kehalistel ja vaimsetel protsessidel, ka emotsioonid, käitumine või eetika on seotud qi vahetusega ning mõjutavad sellega keha.

Surematut tähistav mõiste on hiina keeles xian (仙), millel otsetõlge Euroopa keeltesse tegelikult puudub. Nii on tõlke näol tegu ka interpretatsiooniga, mille tõttu tekivad uued tähendused ja konnotatsioonid. Lääne keeltes keskendub sõna „surematu“ oma tähenduses surmale ning selle puudumine eeldab justkui ilma muutusteta edasi elamist. Hiina xianitähendusväli – kuigi mõiste on algusest peale olnud seotud teispoolsusega – sisaldab endas eelkõige kvalitatiivselt teistsugust eksistentsi. Nii et kui Euroopa keelte surematus sugereerib pigem muutumatust, siis xian just nimelt muutumist. Vahemärkusena tuleks lisada, et sellest ei tasu otsida ida ja lääne mõtlemise fundamentaalseid erinevusi, vaid jutt on sellest, kuidas sõna tõlkida. Selle pärast kasutatakse viimase aja teaduskirjanduses pigem sõna „transtsendent“ (Campany 2002), seda enam, et xian  tähistab korraga inimlikku eesmärki ning ka teatud tüüpi vaimolendit või jumalust taoistlikus panteonis ja hiina rahvausundis.

 

Xianid varastes tekstides

Sõna xian on mainitud juba väga vanades tekstides Zhuangzi ja Chuci (Chu riigi laulud), mis mõlemad on pärit tõenäoliselt sõdivate riikide ajastust (475 eKr – 221 eKr). Neist pakub erilist huvi Zhuangzi, sest see samanimelise filosoofiga seostatav tekst on taoismi üks nii-öelda alustekste. Tekst laseb aimata, et tegu pole spetsiifiliselt selle koolkonna mõistega, vaid osaga keisririigi-eelse Hiina mütoloogiast või folkloorist, millest annab tunnistust selle mõiste esinemine ka Chucis[2]. Mõlemas esineb lisaks xianileka teisi lähedase tähendusväljaga sõnu nagu shenren(jumalik- või vaim-inimene) ning zhenren (täiuslik inimene). Neist viimane on hilisema taoistliku panteoni taevases hierarhias xianist kõrgemal.

Igal juhul pole Zhuangzi xianid seotud surematusega selle mõiste kitsas tähenduses. Tegu on olenditega, kes elavad kooskõlas Taoga ja õpetavad seda, kuid ei räägita nende päritolust ega ka sellest, kuidas ise selleks saada. Pigem on tegu imepäraste olenditega, kelle elupaik on taevas või mägedes. Surmast räägitakse Zhuangzis kui millestki loomulikust, mida tuleb ka sellisena võtta. Kõige tuntum näide selle kohta on lugu sellest, kuidas Zhuangzi ei leina kombekohaselt oma abikaasat, põhjendusega, et tegu on lihtsalt ühega looduses toimuvatest muutustest (Zhuangzi peatükk 18).

 

Varase keisririigi aeg

Varase keisririigi ajal ehk 3. saj eKr kuni 3. saj pKr toimusid koos suurte ühiskondlike muutustega ka olulised arengud Hiina kultuuris ja religioonis. Neist olulisemad, mis puudutavad otseselt käesolevat teemat, on süstematiseeritud kui korrelatiivse kosmoloogia välja kujunemine ning keisrite surematuse otsingud.

Keisritiitli di võtmisega lõid Hiina valitsejad endale uut tüüpi viisi oma võimu religioosseks legitimeerimiseks. Kui varasemate valitsejate legitiimsus tugines eelkõige esivanemate kultusele, siis keisritiitel lõi seose valitsejate ja kultuuritoojate-jumaluste vahele. Sellega kaasnes ka keisrite ootus saada surematuks või asuda surmajärgselt jumalate juurde elama. Varase keisririigi kontekstis olid need kaks asja sisuliselt üks ja sama, kuivõrd, nagu öeldud, surematute näol oli tegu jumalike või vaimolenditega. Nii oli üks viise surematuse otsinguil surematute endi otsimine. Usuti, et maailmameres asub surematute saar, mille otsimiseks saadeti välja ekspeditsioone, või siis asuvat surematute maa mägedes ehk taevas nagu Olympos.

Samal ajal sai alguse ka Hiina alkeemia. Varane alkeemia oli seotud grupiga, keda tunti fangshi nime all, mida võiks tõlkida kui „tehnikate meistrid“ (Robinet 1997: 37–39). Kõige üldisemalt võib öelda, et tegu oli maagidega, kelle ülesannete hulka kuulusid näiteks ennustamine ja geomantia. Neilt oodati salajaste kunstide ja teadmiste valdamist ning selle kõrgeima ülesandena surematuse eliksiiri valmistamist. Varase alkeemia juures oli põhiroll maagilistel koostisosadel, mis kasvasid salajastes paikades, eelkõige pühade mägede peal, nii et võib öelda, et esialgu oli surematuse eliksiiri puhul tegu võlujoogiga. Kosmoloogia arenedes muutus aga ka arusaam alkeemiast.

Hani dünastia aegne (206 eKr – 220 pKr) kosmoloogia kujunes erinevate mõjude kombineerimisel (Robinet 1997: 42–6). Neist olulisemad olid oraakliraamat Yijing ehk Muutuste raamat ning yin-yang filosoofiline koolkond, mille ideed võeti üle taoistide poolt. Hiina kosmoloogia aluseks on qi, mis tähendab hingust ja mille tähendusväli on sellest palju laiem, sisaldades nii mateeriat kui energiat. Qi on kosmose algelement, millest kõik on tehtud, ning ta on pidevas muutumises, mis toob endaga kaasa mateeria erinevad vormid, maailma liikumises püsimise ning elu. Qitransformatsioonide kaks äärmust on yin ja yang ning kogu muutuste tsükkel on jagatud viieks faasiks (wuxing), milleks on puu, tuli, maa, metall ja vesi. Oluline idee oli ka keha ja kosmose analoogia, mida võib samuti leida Hani ajastu tekstidest nagu Huainanzi (Kohn 2006: 5). Nii seostati viis faasi viie siseorganiga, mis olid kehasisese qi ringluse sõlmpunktideks. See lõi eelduse konkreetsemateks tehnikateks, mis ei tugine ainult imeväele (eliksiiri maagilised koostisosad), vaid ka kosmoloogilistele alustele, universaalsetele seadustele, mida saab teadlikult mingi eesmärgi jaoks ära kasutada. Sellest ajast on pärit ka varaseimad teadaolevad tekstid tervise kultiveerimise (yangsheng) tehnikate kohta (Kohn 2011).

Muutused ühiskonnas kajastusid ka matusekommetes ning surmajärgse elu ettekujutustes. Hani ajastul ilmuvad xianide kujutised ka hauakambritesse. Esimesed visuaalsed näited on teada kuulsa Mawangdui kompleksi (1. ja 2. saj. eKr) hauapanustest ning meie ajaarvamise esimestel sajanditel hakati xiane kujutama ka hauakambrite lagedel, sammastel ja ukseavade ümber (Wallace 2011). Need xianid olid hübriidolendid, keda kujutati lind- või reptiil-inimestena. Nii linde kui roomajaid seostati pikaealisuse ning surematusega, näiteks kured, kilpkonnad ja draakonid on taoismis olulisel kohal nii mütoloogiliste kui sümboolsete loomadena.

Kuivõrd need pildid on ilma tekstivasteteta, siis on nende tähendus avatud interpretatsioonile. Kuna kõige rohkem kujutati xiane suliste lind-inimestena, pakuvad end välja eelkõige kaks võimalikku tõlgendust. Võimalik, et usuti kas seda, et inimene lendab pärast surma linnuna taevasse, või seda, et xianide näol on tegu šamanistlike topeltolenditega, kes on vahendajad elavate ja surnute ning inimeste ja vaimude maailma vahel.

Kokkuvõtvalt võib öelda Hani dünastia kohta, et seda aega iseloomustav erinevate ettekujutuste kokku sulamine ja sellest uute ideede sünteesimine käis ka surematute kontseptsiooni kohta. Kokku said erinevad surmajärgse elu ettekujutused: idee taevasest paradiisist, šamanistlikud ettekujutused ja praktikad, ravitsemine, tervise kultiveerimine ja taoistlik ettekujutus täiuslikust inimesest, kes elab universumiga kooskõlas. Keskajaks kujunes neist juba ühtlasem ja eelkõige taoismiga seostatav arusaam surematutest.

 

Keskaegsed arengud

Neljanda sajandi filosoofi Ge Hongi töödes joonistub Esimest korda täielikult välja klassikaline ettekujutus taoistlikust surematust, kes on leidnud Tao ja valdab kunste. Ge’lt on teada kaks teost, tema filosoofiat sisaldav Baopuzi ning kogutud surematute hagiograafiad Shenxian zhuan. Surematusest oli Ge jaoks saanud inimese kõrgeim eesmärk, olulise asjana rõhutab Ge ka seda, et kõik surematud on olnud inimesed (Puett 2007). Surematud on ka need, kes on võitnud jumalate ja vaimude käest inimkonna jaoks esoteerilisi teadmisi. Nii ühendab Ge elegantselt ettekujutused surematutest kui salapärastest olenditest, kes inimestele tarkusi vahendavad, ning surematusest kui inimliku täiuslikkuse saavutamisest.

Selle jaoks kirjeldas Ge Hong erinevaid meetodeid, mis olid mõeldud koos praktiseerimiseks. Esimesena tuleks nimetada hingamisharjutusi, millele leidub vihjeid juba Zhuangzis. Kuivõrd hingus ehk qi on kosmoloogia ja ka inimkeha ja -elu aluseks, on hingamise kui qi vahetuse kontrollimine ja suunamine ka kõigi teiste tehnikate aluseks. Lühidalt öeldes on taoistlike hingamisharjutuste eesmärk suunata qikopsudest neerudesse, kus asub ürg-qi (yuanqi), millega segunedes luuakse täiuslik qi (zhenqi). Sarnasel põhimõttel baseerusid ka seksuaalpraktikad, mille eesmärk oli essentsi või seemnevedeliku (jing) liikumise suunamine. Seksuaalpraktikad on tõenäoliselt pärit varasest keisriõukonnast, kus algselt oli eesmärgiks nais- ja meespoole ühendamine otseses mõttes, varsti aga tekkisid ka „sisemised“ seksuaalpraktikad, kus usuti iga inimese enda sees olemas olevat mõlemad alged ning need praktikad muutusid osaks hingamisharjutustest ja meditatsioonist.

Toitumine oli väga tähtis koos harjutustega. Tegu oli väga laia valdkonnaga, mille alla kuulusid nii paastumine, maagilised ja imetabased koostisained, näiteks pühade mägede otsas kasvavad võlutaimed või imepärased mineraalid, kui ka lihtsalt tervisliku toitumise õpetus, et tugevdada oma keha. Mõiste taoistliku toitumise kohta on „teravilja vältimine“ (bigu), mis tõenäoliselt ei tähenda siiski spetsiifilist teraviljavaba dieeti, vaid paastumist üldisemalt (Arthur 2006). Taoistide eesmärk teel surematuse poole oli oma toidu tarbimist vähendada (Eskildsen 1998: 43), teravilja kasutatakse siin tõenäoliselt laiemalt toidu tähenduses, nii nagu eesti keeles kasutatakse sõna „leib“.

Spetsiifilisem ja ka kurioossem viis on shijie, mis on otsetõlkes „keha lahutamine“, ja mida sisu järgi tõlgitakse „simuleeritud surnukehaks“ (ingl. Way of simulated corpse, Campany 2002). Selle aluseks on Hiinale omane ettekujutus taevasest bürokraatiast, mis tähendab, et jumalate ja surnute maailma usuti toimivat samamoodi kui keiserlikku bürokraatlikku valitsemissüsteemi. Iga inimese tegude ja elude üle peeti arvet ning surematuse soovija võis üritada petta taevast bürokraatiat ning ka inimeste maailma, lavastades enda surma, et siis mõnel teisel maal või mägedes inkognito edasi elada.

Kõige olulisem meetod oli Hani dünastia lõpul ja keskaja alguses alkeemia, mis Hiinas oli suunatud surematuse eliksiiri (jindan ehk „kuldne eliksiir“) valmistamisele (Pregadio 2008). Õige toitumine ja hingamisharjutused olid enamasti õigupoolest ettevalmistus alkeemiaga tegelemiseks. Alkeemia teoreetiliseks aluseks oli qi-põhine kosmoloogia ning eesmärgiks koostisosade nagu mineraalide ja metallide qi kontrollitud transmutatsioon ning saadud essentside rituaalne manustamine (Campany 2002).  Erinevatest komponentidest eliksiiri destilleerimine ehk väline alkeemia (waidan) kaotas aga varsti pärast Ge Hongi aega oma senise tähtsuse, andes teed keha ja sisekosmosega seotud tehnikatele.

 

Meditatsioon ja sisemine alkeemia

Sel ajal tekkisid ka taoistlikud koolkonnad, millest Shangqingi ehk Maoshani kooli teket peetakse taoistlike meditatsioonipraktikate alguseks (Robinet 1993). Nii nagu Ge Hongil tähistas ka Shangqingikoolis surematus taoisti peamist eesmärki ning oli nüüd samastatud valgustusega. Surematute kirjeldus sarnaneb varasemate üleloomulike olendite omadega – nad kannavad sulgedest kuube, lendavad tähtedele ja ratsutavad draakoni seljas. Neil on aupaiste, lõputu noorus ja nad teavad tulevikku, nad on haavamatud ja suudavad käsutada loodusjõude. Surematu on puhastunud ja uuesti sündinud ning, mis Hiina esivanemakultuse kontekstis oluline, päästab ka oma vanemad ja esivanemad seitsme põlvkonna ulatuses (Robinet 1993).

Xianiks saamise eelduseks on siinkohal, nagu ka Ge Hongil, Tao müsteeriumidest aru saamine. See käib käsikäes tehnikatega, mille hulka kuuluvad endiselt hingamisharjutused ja toitumine ning uue asjana said peamiseks visualiseerimistehnikad. Mediteerija visualiseerib hingust, kehaorganeid ja jumalaid oma kehas, mis samastatud kosmosega. Sise- ja väliskosmoses rännates külastab ta taevakehi, jumalaid ning võib ka muuta eespool mainitud taevaseid registreid, kandes end näiteks sisse surematute nimekirja (Robinet 1993: 171).

Visualiseerimistehnikad ei seisnud varasematest praktikatest eraldi, vaid moodustasid koos terviku. Meditatsioon oli tihedalt seotud väljakujunenud religioossete ideedega, kosmoloogiaga ning meditsiini ja kehakontseptsioonidega. Taoistlik meister süüvis õpetusse, kontakteerus rituaalide abil jumalatega ning neist allikatest saadud tarkuse abil proovis ümber pöörata vananemisprotsesse. Täheldada võib ideede ja praktikate sissepoole pööramist. Visualiseerimistehnikates saavad sisekaemusega üheks müstiline rännak tähtedele või surematute maale, mida Hani ajastul veel üsna otsesõnu mõisteti. Sama areng leidis aset ka taoistlikus alkeemias. Euroopa ajaarvamise järgi varakeskajal kaotas alkeemia oma senise tähtsuse surematuse praktikate juures, selleks et kõrgkeskajal inimkehasse pöördununa tagasi pöörduda.

Seda sisemist alkeemiat (neidan) võib pidada viimaseks oluliseks uuenduseks surematusele suunatud praktikate arengus (Robinet 1997: 215). Selles kasutati välisest alkeemiast pärit sõnavara, kuid nüüd kirjeldasid kuld, kinaver, essents jms kehas toimuvaid protsesse. Inimkehast saab ülekantud tähenduses alkeemialabor või katel, milles kultiveeritakse „kolme aaret“, essentsi jing, hingust qija vaimu shen eesmärgiga luua eliksiir oma kehas ning naasta ühtsusesse Taoga. Selline surematuse eliksiiri metafüüsiline tõlgendus oli neidani oluliseks innovatsiooniks.

Neidani teke sarnaneb Hani dünastia aegsete arengutega. Ka siin tekkisid uued ideed vanade ühtlustamise ja sünteesi tulemusel. Lisaks taoistlikule alkeemiale ja taoismile üldisemalt said siin kokku Shangqini koolist pärit visualiseerimine, Hiinasse jõudnud budistlike koolide spekulatsioonid ning Muutuste raamatu Yi jingi keskaegsed kommentaarid. Nii sai neidanist omamoodi supersüsteem, mis sisaldas erinevaid mõttesüsteeme, ühendades nad uueks ning väga keeruliseks tervikuks.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et surematuse idee on taoismis ajaloo jooksul palju muutunud. Võib näha ajaloolist arengut šamaani või vaimolendi sarnasest müstilisest olendist, kes valdab mingeid inimestele kättesaamatuid tarkusi või võimeid, läbi keisrite surematuse otsingute valgustunud inimeseni. Idee muutuste puhul on tegu olnud evolutsiooniga, milles võib läbiva motiivina ära tunda Taoga kooskõlas elava olendi, kes suudab liikuda vabalt erinevate maailmade ‒ elavate ja surnute, inimeste ja vaimude, maise ja taevase ‒ vahel. Tegu ei ole taoistliku ideaali illustratsiooniga, kuivõrd kõik praktikad on rohkemal või vähemal määral surematuse saavutamisega seotud.

Yin ja yang 

Kaks poolust: must ja valge: hea ja kuri. Vastandlikud, kuid samas vältimatult kooseksisteerivad poolused.

Ikonograafiline tähendus: must (või sinine) sümboliseerib yin'i, valge (või punane) sümboliseerib yang'i; vastandvärviga ringid sümboliseerivad kummagi sees sisalduvat vastandpoolust (miski pole täielikult yin ega yang). Sinusoidne eraldusjoon märgitseb nende sujuvat üleminekut. Sümbol on kasutusel nii vasak-parempoolse jaotusega kui ka ülal-all jaotusega ning samuti peegelpildis.

Taoismis on yin ja yang universumi (kõiksuse) negatiivne ja positiivne printsiip (alge). Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta ning omavahelistes suhetes esindavad nad sageli oma vastandit.

See, mis näib olevat yin, on sageli toetatud yang'i poolt ning vastupidi. Näiteks selleks, et mõista headust, peab tundma ka kurja. Ilma headuseta ei saaks olla ka kurjust. Selleks, et midagi saada, tuleb tal lasta minna. Jne.

Yin'i ja yang'i kahesuse printsiibi teooriast on kirjalikke tõendeid juba 4. sajandist eKr Hiinaklassikalises teoses "Zhou Yi".

Taoistlikus mütoloogias on yin-printsiibi personifikatsiooniks surematuse jumalanna Xi-wangmu ning yang-printsiibil surematuse jumal Mu-gong.

Sageli esindavad yin ja yang järgmisi paare.

Yin	Yang
kuu	päike
öö	päev
pime	valge
külm	soe
passiivne	aktiivne
naiselik	mehelik
põhi	lõuna
lääs	ida
talv	suvi
sügis	kevad
parem	vasak
seesmine	välimine
maa	taevas
surm	elu

(http://kjt.ee/2017/09/surematuse-ideest-ja-selle-arengust-taoismis/)

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Yin_ja_yang)