popikuningas Michael Jackson

Michael Joseph Jackson (29. august 1958 Gary, Indiana – 25. juuni 2009 Los Angeles) oli afroameerika päritolu poplaulja, laululooja, tantsija ja instrumentalist.

Sünninimi	Michael Joseph Jackson[1]
Tuntud kui	Michael Joe Jackson, MJ, Popikuningas
Sündinud	29. august 1958 Gary, Indiana, USA
Surnud	25. juuni 2009 (50-aastaselt) Los Angeles, USA
Stiilid	R&B, popmuusika, rokkmuusika, soul, funk, elektrooniline, dance, new jack swing, diskomuusika
Elukutse	laulja-laululooja, muusikaprodutsent, helilooja, muusik, tantsija, koreograaf, näitleja
Pill	klaver, trummid, kitarr
Tegev	1964–2009
Plaadifirma	Motown, Epic, Legacy, Sony
Seotud esitajad	The Jackson 5, Janet Jackson, Slash
Veebileht	michaeljackson.com Teda on nimetatud popikuningaks ja ta on kõigi aegade edukaim meelelahutaja.[viide?] Tema muusika ning tantsu- ja riietusstiil koos laialt kajastatud eraeluga tegid Jacksonist rohkem kui 40 aastaks üle maailma tuntud popikooni.[viide?]. Jacksonite perekonna seitsmenda lapsena alustas ta muusikukarjääri 1964. aastal perebändis The Jackson 5. Tema soolokarjäär sai alguse 1971. aastal. Tänu tema laulude (sealhulgas "Beat it", "Billie Jean" ja "Thriller") videotele sai muusikavideotest 1980. aastatel uus kunstiliik, mis pani ühtlasi aluse nende tähtsusele muusika reklaamimisel. Video populaarsus aitas saada kuulsaks toona suhteliselt uuel telekanalil MTV-l. 1990. aastatel tegid videod "Black or White", "Scream" jt Jacksonist MTV raudvara. Tema muusika uudne kõla ja laulmisstiil on mõjutanud paljusid pop-, rokk-, R&B- ja hiphopmuusikuid. Jacksoni esinemised tegid populaarseks mitu keerukat tantsustiili, näiteks robot ja moonwalk. Jacksoni 1982. aastal ilmunud "Thriller" on ostetud eksemplaride arvu poolest kõigi aegade menukaim muusikaalbum. Ka albumid "Off the Wall" (1979), "Bad" (1987), "Dangerous" (1991) ja "HIStory" (1995) on kõige menukamate seas. Jackson on üks väheseid artiste, kes on kaks korda valitud Rock'n'rolli Kuulsuste Halli. Jackson on ka Dance Hall of Fame'is, kus ta on seniajani ainus popi ja rock'n'roll'i viljeleja. Jackson pälvis 13 Grammy auhinda (sealhulgas Grammy legendiauhind ja Grammy elutööauhind) ja kõige rohkem Ameerika muusikaauhindu (koos sajandi artisti auhinnaga 26). Ta sai veel sadu auhindu, rohkem kui ükski teine laulja.[viide?] Jackson oli USA popmuusika singlite edetabeli tipus 13 looga, rohkem kui ükski teine meesartist Hot 100 ajaloos. Tema plaate on müüdud üle 750 miljoni eksemplari.[viide?] Jacksoni isiklik elu, sealhulgas tema tervis ja välimuse muutumine, suhted ja käitumine ning süüdistused laste seksuaalses ärakasutamises tekitasid palju kõmu ja poleemikat. Jackson suri 25. juunil 2009 mõni nädal enne turnee "This Is It" kavandatud algust ravimite üledoosi tagajärjel. Los Angelese kohus mõistis Jacksoni arsti süüdi Jacksoni surma põhjustamises. Washington Posti ja Nielseni reitingu andmetel vaatas Michael Jacksoni mälestusteenistuse teleülekannet 2,5 miljardit inimest.[2] Elulugu ja muusikukarjäärRedigeeri Lapsepõlv ja The Jackson 5 (1958–1975)Redigeeri  Pikemalt artiklis Jacksonite perekond  Pikemalt artiklis The Jackson 5 Jacksoni lapsepõlvekodu Indianas Garys. Maja ees on lilled, mis Jacksoni austajad tõid pärast tema surma Michael Jackson sündis 29. augustil 1958 seitsmenda lapsena üheksalapselises afroameerika töölisperekonnas, kes elas väikeses kolmetoalises majas Chicago linnastu Gary linnas. Linn oli tollal terasetootmise keskus.[3] Tema ema Katherine Esther Scruse oli koduperenaine ja tõsimeelne Jehoova tunnistaja ning isa Joseph Walter Jackson töötas terasetehases kraanajuhina. Mõlemad vanemad olid musikaalsed.[4] 1950ndate keskel püüdis Jacksoni isa alustada muusikukarjääri, kuid see ei õnnestunud.[5] Siiski teenis ta oma R&B ansambliga kohalikes klubides esinedes perekonnale lisaraha. Ansambli proovid toimusid Jacksonite elutoas, nii et lapsed kasvasid algusest peale muusika sees.[6] Ema Katherine mängis klarnetit ja klaverit ning oli andekas laulja.[7] Jacksonil oli kolm õde: Rebbie, La Toya ja Janet, ning viis venda: Jackie, Tito, Jermaine, Marlon ja Randy.[8] Kuues vend Brandon suri imikuna[9]. Joseph Jackson oli karm ja autoritaarne. Ta nõudis perelt täielikku kuulekust, ei lubanud lastel teiste lastega mängida ega väljaspool kooli sõpradega kohtuda.[6] Jacksoni isa Joseph avastas kolme vanima poja Jackie, Tito ja Jermaine'i muusikaande. Tema abiga loodi ansambel The Jackson Brothers, millest sai hiljem The Jackson 5, veel hiljem The Jacksons. Joseph oli ansambli juhendaja ja mänedžer.[5] Jacksoni suhted isaga olid keerulised.[10][11] Esimest korda rääkis Jackson väärkohtlemisest, mis talle lapsepõlves osaks sai, Oprah Winfrey jutusaates veebruaris 1993. Ta ütles, et nuttis tihti üksindusest ja et isa nägemine ajas teda oksele. Hiljem meenutas Jackson, kuidas isa teda pikkade ansambliproovide ajal lisaks füüsilisele karistamisele ka solvas, öeldes näiteks korduvalt, et tal on suur nina. Isa olevat istunud poegade lauluproovis, rihm käes, ja löönud neid sellega, kui poisid ei laulnud õigesti. Samas leidis Jackson, et range distsipliin aitas tal edu saavutada.[12][13] 2003. aastal tunnistas ka isa avalikult, et peksis Michaelit, kui too oli laps.[11] Arvatavasti oli lapsena kogetud väärkohtlemine üks põhjusi, miks Jacksonit saatsid hiljemgi õudusunenäod ja kroonilised unehäired, ta jäi alati allaheitlikuks – eriti isaga suheldes –, ei olnud rahul oma välimusega ning käitus lapsikult ka täiskasvanueas.[14] Aastal 1964 liitusid ansambliga The Jackson Brothers, mille olid loonud vanemad vennad Jackie, Tito ja Jermaine, ka Michael ja Marlon, kes hakkasid esinema taustamuusikutena, mängides kongasid ja tamburiini. Michael hakkas peagi esinema ka taustalaulja ja tantsijana. 8-aastaselt sai ta Jermaine'i kõrval solistiks. Bändi nimeks sai The Jackson 5.[8] Aastatel 1966–1968 tegi bänd pikki tuure kesklääne osariikides. Michael Jackson rääkis hiljem, et ta kannatas väga selle pärast, et ei saanud öösiti magada, sest vanemad vennad tõid nende ühisesse hotellituppa tüdrukuid.[15] Sageli esineti Chitlin' circuit'i klubides ja mõnikord isegi enne striptiisietendusi. Michael Jackson meenutas hiljem ühe transvestiidist strippari esinemist ja lisas: "Sain mina vast hariduse. Põhjalikuma kui enamik lapsi. Võib-olla andis see mulle täiskasvanuna vabaduse kontsentreeruda elu muudele aspektidele."[16] 1966. aastal võitis bänd tähtsa kohaliku talendivõistluse, esitades oma versioone plaadifirma Motown hittidest ja James Browni laulust "I Got You (I Feel Good)"; solist oli Michael.[17] Sealt avastas poistepundi Diana Ross, kellest sai Michaeli mentor ja sõbranna aastateks.[18] Aastal 1967 lindistas The Jackson 5 mitu laulu, sealhulgas loo "Big Boy", mille andis välja kohalik plaadifirma Steeltown. Aastal 1968 sõlmiti leping plaadifirmaga Motown Records ja pereansambel kolis Californiasse.[8] Uue kodu otsinguil elasid Michael ja Marlon vahepeal Diana Rossi juures. Edaspidi lindistati juba kodustuudios ja plaadifirma lugude kõrval hakkasid poisid ise heliloojatena kätt proovima. Nad olid esimene mustanahaliste grupp, mis tõmbas ligi sedavõrd suure hulga valget publikut.[18] Aastal 2004 nimetas The New York Timesi ajakirjanikust muusikakriitik Jon Pareles noort Michaelit imelapseks ning kirjutas, et Michael tõusis kiiresti juhtlauljaks ja ansambli peamiseks tõmbenumbriks.[19] Bändi neli esimest singlit ("I Want You Back", "ABC", "The Love You Save" ja "I'll Be There") tõusid edetabelis Billboard Hot 100 esikohale, mis oli enneolematu saavutus.[8] Aastatel 1972–1975 ilmus Michael Jacksonil plaadifirmalt Motown neli soolo-stuudioalbumit, sealhulgas "Got to Be There" ja "Ben", mis anti välja osana The Jackson 5 frantsiisist. Albumitelt ilmusid menukad singlid, näiteks "Got to Be There", "Ben" ja oma versioon Bobby Day laulust "Rockin' Robin". Aastal 1973 hakkas bändi plaatide läbimüük vähenema. Mitu laulu jõudis siiski edetabelites 40 parema hulka, sealhulgas diskosingel "Dancing Machine" esiviisikusse ja "I Am Love" esikahekümne hulka. Jackson 5 salvestas Motowni plaadifirma all 450 laulu, nendest 174 avaldati. Kokku tehti kümme stuudioalbumit, esineti korduvalt televisioonis ja tehti mitu kontserditurneed Ameerikas.[20] Kuna Motown ei võimaldanud Jacksonitele soovitud loomingulist iseseisvust, lahkus bänd 1975. aastal Motowni alt.[21] Üleminek Epicu alla ja "Off the Wall" (1975–1981)Redigeeri Juunis 1975 sõlmis The Jackson 5 lepingu plaadifirmaga Epic Records, mis on CBS Recordsi tütarettevõte[21], ja võttis uueks nimeks The Jacksons. Umbes samal ajal sai bändi ametlikuks liikmeks pere noorim vend Randy; Jermaine aga lahkus bändist, et alustada soolokarjääri.[22] Ansambel jätkas kontsertide andmist nii USA-s kui ka teistes riikides ja andis aastatel 1976–1984 välja kuus albumit. Sel ajal oli bändi peamine laulukirjutaja Michael, kelle loodud on muuhulgas hitid "Shake Your Body (Down to the Ground)", "This Place Hotel" ja "Can You Feel It".[17] Aastal 1978 mängis Jackson muusikalfilmis "The Wiz" Hernehirmutist (The Scarecrow). Võtetel sai ta tuttavaks Quincy Jonesiga, kes tegeles filmi muusikalise poolega. Jones nõustus produtseerima Jacksoni järgmist sooloalbumit "Off the Wall".[23] Aastal 1979 murdis Jackson keerulist tantsunumbrit tehes ninaluu. Talle tehti rinoplastiline operatsioon, mis hästi ei õnnestunud: Jacksonil tekkisid hingamisraskused, mis hakkasid laulmist segama. Talle soovitati ilukirurg Steven Hoefflinit, kes tegi ninale veel mitu operatsiooni.[24] 1979. aastal ilmunud albumi "Off the Wall" produtseerisid Jones ja Jackson ühiselt. Peale Jacksoni kirjutasid albumi jaoks laule ka Rod Temperton, Stevie Wonder ja Paul McCartney. Sellest sai esimene sooloalbum, millelt jõudis neli laulu USA edetabelite esikümnesse. Nende hulgas olid "Don't Stop 'til You Get Enough" ja "Rock with You".[25][26] Album jõudis Billboard 200 edetabelis kolmandale kohale ja seda on müüdud maailmas kokku üle 20 miljoni eksemplari.[27] Aastal 1980 võitis Jackson kolm Ameerika muusikaauhinda: parim souli ja R&B album, parim souli ja R&B meesartist ning parim souli ja R&B singel laulu "Don't Stop 'til You Get Enough" eest.[28][29] Samal aastal sai ta Billboard Year-Endi parima R&B ja mustanahalise meesartisti ning parima R&B ja mustanahalise artisti albumi ("Off the Wall") auhinna, samuti Grammy auhinna parima R&B vokaalesituse auhinna lauluga "Don't Stop 'til You Get Enough".[25] Aastal 1981 võitis Jackson kaks Ameerika muusikaauhinda: parima souli ja R&B albumi eest ning parima souli ja R&B meesartisti auhinna.[30] Headest müügitulemustest hoolimata tundis Jackson, et albumit "Off The Wall" oleks võinud saata palju suurem edu. Järgmise albumiga tahtis ta kõigi ootused ületada.[31] 1980. aastal sai Jackson plaadifirmaga kokkuleppele muusikatööstuse kõrgeimas autoritasumääras: 37% albumi hulgimüügi kasumist.[32] "Thriller" ja "Motown 25" (1982–1983)Redigeeri Aastal 1982 luges Jackson sisse audioraamatu "E.T. the Extra-Terrestrial", kus ta laulis ka laulu "Someone In the Dark". Salvestis võitis 1984. aastal Grammy auhinna parima lastealbumi eest. Samal aastal võitis Jackson veel seitse Grammyt[33] ja kaheksa Ameerika muusikaauhinda[34] (sealhulgas teeneteauhinna, mille saajatest on ta noorim); ta püstitas mõlema puhul ühel aastal võidetud auhindade arvu rekordi. Need auhinnad sai ta albumi "Thriller" eest, mis anti välja 1982. aasta lõpus. See oli 1983. aastal maailmas müüduim album[35] ning sellest sai kõigi aegade müüduim album nii USA-s kui ka mujal maailmas: "Thrillerit" on müüdud üle 110 miljoni eksemplari.[36] Album oli Billboard 200 edetabelis 37 nädalat esikohal ja 80 nädalat järjest esikümnes. See oli esimene album, millelt oli seitse singlit edetabeli Billboard Hot 100 esikümnes, nende seas "Billie Jean", "Beat It" ja "Wanna Be Startin' Somethin'".[37] RIAA tunnistas "Thrilleri" USA-s topeltteemantalbumi vääriliseks (29 miljonit hulgisaadetist). Album sai Grammy auhinna ka 1983. aasta parima mitteklassikalise muusika salvestise helirežissööritöö eest (helirežissöör Bruce Swedien).[38] Tegelikult ei ilmunud "Thriller" oma esialgsel kujul. Plaadifirma hakkas Jacksonile albumi valmimise teemal tohutult survet avaldama ning paljude lugude puhul tuli teha kompromisse. Jackson ei olnud sellise albumiga rahul ja lasi helistada CBS-i teatamaks, et albumit ei anta välja. Plaadifirma inimesed olid väga ärritatud. Pärast lühikest puhkust hakati uuesti albumiga tegelema, miksiti kõik uuesti kokku ja jõuti tulemuseni, millega olid kõik rahul. Koos albumiga tuli välja ka kolm muusikavideot: "Billie Jean", "Beat It" ja "Thriller". "Beat Iti" ja "Thrilleri" videote eest maksis Jackson ise, seega kuulusid ka nende õigused temale. Kuigi CBS ei olnud selle poolt, anti "Beat It" singlina välja juba siis, kui "Billie Jean" oli alles esikohal. CBS arvas, et nii langeb "Billie Jean" edetabeli eesotsast välja, kuid tegelikult oli see suurepärane otsus, sest mõlemad lood püsisid samal ajal esikümnes.[3] Jacksoni advokaat John Branca märkis, et Michaelil oli sellal kõige kõrgem autoritasumäär muusikatööstuses: umbes 2 dollarit igalt müüdud albumilt. Ka oma salvestiste müügilt teenis ta rekordilist kasumit. John Brancal tekkis mõte, et "Thrilleri" tegemisest võiks teha dokumentaalfilmi.[3] See anti välja 1984. aasta veebruaris.[3] Filmi "The Making of Michael Jackson's Thriller" videokassette müüdi mõne kuuga üle 350 000 eksemplari. Mais ilmusid müügile ka Michael Jacksoni nukud, mis maksid 12 dollarit.[39] Biograaf J. Randy Taraborrelli kirjutab, et "Thrillerit" ei ostetud nagu vabaajakaupa, nagu ajakirja, mänguasja või menufilmi pileteid, vaid seda hakati ostma nagu hädavajalikku majapidamistarvet.[40] Aastal 1985 sai "Making of Michael Jackson's Thriller" parima videoalbumi Grammy auhinna.[33] 2009. aasta detsembris valis USA Kongressi raamatukogu "Thrilleri" muusikavideo National Film Registrysse; see oli esimene muusikavideo, mis sinna võeti.[41][42] Ajakiri Time kirjeldas Jacksoni tollast mõjukust nii: "Salvestiste, raadio, rokivideote staar. Muusikaäri ühemehe-päästemeeskond. Laululooja, kes paneb paika kümnendi rütmi. Kõige fantastilisemate jalgadega tantsija tänaval. Laulja, kes ületab kõik maitse-, stiili- ja värvipiirid".[39] The New York Times kirjutas, et popmuusika maailmas on kõige tähtsam Michael Jackson ja alles siis tulevad kõik ülejäänud.[43] 1983. aasta märtsis tulid vennad Jacksonid jälle kokku ning esinesid legendaarsel telekontserdil "Motown 25: Yesterday, Today, Forever". Saade läks eetrisse 16. mail 1983, kuid oli tegelikult lindistatud juba kuu aega varem. Seda vaatas üle 50 miljoni inimese.[3]. Saates esinesid ansambel The Jacksons ja teised plaadifirma Motown artistid. Kõige meeldejäävam oli Michael Jacksoni laulu "Billie Jean" sooloesitus. Jacksoni esinemine sai muusika kategoorias Emmy nominendiks, kuid kaotas Ameerika päritolu ooperilauljanna Leontyne Prince'ile. Jacksoni jaoks oli aga parim auhind see, et pärast saadet helistas talle Fred Astaire ja kiitis tema esinemist.[3] Pepsi Cola reklaamvõtted ja heategevussingel "We Are the World" (1984–1985)Redigeeri 27. jaanuaril 1984 oli Michael koos teiste ansambli The Jacksons liikmetega Los Angeleses Shrine Auditoriumis Pepsi Cola reklaami võtetel, mida juhtisid reklaamiagentuuri BBDO loominguline juht Phil Dusenberry[44] ja Pepsi Cola ülemaailmne loominguline juht Alan Pottasch. Pürotehnikute vea tõttu süttisid Jacksonil saalitäie fännide ees esinedes juuksed põlema. Ta sai peanahale teise astme põletushaavu, mille varjamiseks lasi Jackson teha kosmeetilist ravi.[24] Jacksoni peanahk ei paranenud täielikult kunagi. Pepsi jõudis Jacksoniga kohtuvälisele kokkuleppele ja kahjutasuks saadud 1,5 miljonit dollarit annetas ta Culver Citys asuvale Brotmani meditsiinikeskusele, mis muutis tänutäheks oma nime Michael Jackson Burn Centeriks.[45] Dusenberry kirjutas hiljem sellest juhtumist oma memuaarides "Then We Set His Hair on Fire: Insights and Accidents from a Hall of Fame Career in Advertising" (2005). 1984. aastal sai Jackson eelmise aasta saavutuste eest kaheksa Grammy auhinda. Erinevalt tema järgmistest albumitest ei olnud "Thrilleril" ametlikku kontserditurneed, ent 1984. aasta kontserditurneel Victory Tour esitas ansambel The Jacksons rohkem kui kahele miljonile ameeriklasele albumitelt "Thriller", "Destiny", "Triumph" ja "Off the Wall" pärit lugusid ning Michael Jacksoni uut soolomaterjali. 1985. aastal kirjutas Jackson koos Lionel Richiega heategevussingli "We Are the World", mis anti välja Aafrikas nälga kannatavate inimeste abistamiseks. Seda on müüdud üle 20 miljoni eksemplari ja see on üks kõigi aegade menukamaid singleid. 1986. aastal sai "We Are the World" neli Grammy auhinda (üks läks laulu loojatele Jacksonile ja Richiele aasta laulu kategoorias). Ameerika muusikaauhindade ürituse korraldajad otsustasid heategevuslaulu võistlusest välja jätta ning tunnustasid seda eriauhindadega, millest ühe sai Jackson. See on ainus Ameerika muusikaauhind, mille Jackson on saanud mittesooloartistina.[46][47][48] Tabloidid, "Bad", autobiograafia ja filmid (1986–1987) Uudised Jacksoni kohta muutusid üha sensatsioonilisemateks. 1986. aastal kirjutasid tabloidid, et Jackson magab hapnikukambris, et aeglustada vananemisprotsessi; uudise juures oli ka klaaskastis lamava Jacksoni pilt.[49] Hiljem selgus, et see lugu ei olnud tõene ja tabloidide arvates oli Jackson ise seda levitanud.[50] Kui Jackson ostis ühest laborist omale šimpansi, kahtlustati, et ta on üha enam reaalsustaju kaotamas.[51] Kuulujutt Jacksoni soovist osta elevantmehe Joseph Merricki luid ei vastanud küll tõele, ent Jackson ei lükanud seda ka ümber.[49][50] Kuigi esialgu soovis Jackson väljamõeldud lugudega suurendada oma populaarsust, lõpetas ta nende levitamise, sest uudised muutusid liialt sensatsioonilisteks. Selle tagajärjel hakkas meedia ise lugusid välja mõtlema.[49][52] Lugude tõttu sai ta meedias hüüdnimeks Wacko Jacko (Veidrik-Jacko).[53] Kuulujuttude kohta kommenteeris Jackson Taraborrellile: "Miks mitte lihtsalt öelda inimestele, et ma olen tulnukas Marsilt. Ütle neile, et ma söön elusaid kanu ja tantsin keskööl voodoo'd. Nad usuvad kõike, mida sa ütled, sest sa oled ajakirjanik. Aga kui mina, Michael Jackson, ütleksin: "Ma olen tulnukas Marsilt ja ma söön elusaid kanu ning tantsin keskööl voodoo'd," siis ütleksid inimesed: "Küll see Michael Jackson on ikka segane. Ta on hulluks läinud. Me ei saa uskuda mitte ühtegi sõna, mida ta ütleb.""[54] Jackson kandis kullatud sõjaväestiilis rihmaga jakki "Badi" ajastul Jackson mängis Francis Ford Coppola 17-minutilises 3D-filmis "Captain EO" peaosa. Film esilinastus 1986. aasta septembris Disneylandis ja Epcotis ning väljaspool Ameerikat 1987. aasta märtsis Tokyo Disneylandis, tõustes populaarseks tõmbenumbriks kõigis kolmes lõbustuspargis. Filmiteemaline atraktsioon püstitati hiljem ka Euro Disneylandi. Need atraktsioonid jäid avatuks kuni 1990ndate lõpuni; viimasena suleti 1998. aastal Pariisis asunud ülespanek.[55] Fännide tungival nõudmisel püstitati Captain EO atraktsioon 2010. aasta jooksul taas kõigis neljas kohas.[56] Pärast üliedukat "Thrilleri" albumit olid muusikatööstuse ootused uuele albumile "Bad" (1987) kõrged.[57] Kuigi kriitikute arvates ei küündinud "Bad" "Thrilleri" tasemele, oli see siiski väga edukas. Albumilt "Bad" ilmus USA-s seitse singlit, millest viis ("I Just Can't Stop Loving You", "Bad", "The Way You Make Me Feel", "Man in the Mirror" ja "Dirty Diana") jõudsid Billboard Hot 100 edetabelis esikohale. Nii palju singleid polnud kunagi varem üheltki albumilt, k.a "Thrillerilt", Hot 100 edetabelis esikohale jõudnud.[58] Albumi nimiloo video, mis sarnanes tema varasema loo "Beat It" videoga, filmiti New Yorgi metroos. Selle koreograafia ja kostüümid olid inspireeritud "West Side Storyst". Aastaks 2008 oli albumit "Bad" müüdud üle kogu maailma 30 miljonit eksemplari. Album on pälvinud mitu auhinda: 1988. aastal võitis "Bad" Ameerika muusikaauhinna aasta parima souli/RnB singli kategoorias[59], 1989. aastal võitis Jackson Grammy auhinna parima muusikavideo eest loole "Leave Me Alone"[60] ning samal aastal pärjati Jackson saavutuse auhinnaga (Award of Achievement), sest "Bad" oli müüduim album 25 riigis, maailma müüduim album 1987–1988 ja esimene album, millelt ilmus USA-s viis esikohasinglit.[61][62] Albumi maailmaturnee Bad World Tour kestis 1988. aasta septembrist järgneva aasta jaanuarini. Kokku anti 123 kontserti 4,4 miljonile inimesele.[63] Turnee käigus püstitati Guinnessi maailmarekord, kui Wembley staadionil anti seitse läbimüüdud kontserti kokku 504 000 külastajale. Autobiograafia "Moonwalk" ja Neverland (1988–1990)Redigeeri Jackson esitab laulu "The Way You Make Me Feel" Aastal 1988 andis Jackson välja oma ainsa autobiograafia "Moonwalk", mille kirjutamiseks oli kulunud neli aastat. Raamatut müüdi 200 000 eksemplari.[64] Jackson kirjutas raamatus lapsepõlvest, ansamblist The Jackson 5 ja tema vastu tarvitatud vägivallast.[65] Ta kirjutas ka näolõikustest, öeldes, et on käinud kahel ninalõikusel ja lasknud teha lõualohu. Näojoonte muutumist selgitas ta puberteedi, kaalulanguse, taimetoitlase range dieedi, soengu muutmise ja lavavalgustuse mõjuga.[66] "Moonwalk" jõudis New York Timesi bestsellerite nimekirjas esikohale.[67] “ Ma olen alati tahtnud rääkida lugusid. Lugusid, mis tulevad otse südamest. Mulle meeldiks istuda kamina ääres ja rääkida inimestele lugusid, manada nende silme ette pilte, panna nad nutma ja naerma, viia nad pealtnäha lihtsate vahenditega – sõnadega – mingisugusesse emotsionaalsesse seisundisse. Ma tahaksin rääkida lugusid, mis puudutaksid nende hinge ja muudaksid neid. Ma olen seda alati teha tahtnud. Kujutage ette, mida võib tunda mõni kuulus kirjanik, kes teab, et tal on see võime olemas. Ma tunnen vahel, et suudan seda sama. See on midagi, mida tahaksin enda puhul arendada. Mõnes mõttes nõuab muusika kirjutamine neid samu oskusi, tekitab emotsionaalseid tõuse ja mõõnasid, aga lugu ise on sketš. See on etteaimamatu. Jutustamisest on kirjutatud väga vähe raamatuid; sellest, kuidas haarata kaasa publikut, kuidas inimesi kokku saada, nende meelt lahutada. Ei mingeid kostüüme, jumestust, mitte midagi, ainult sina ja su hääl ja su võime nad siit eemale viia, muuta nende elu, kas või mõneks hetkeks.[68] ” Aastal 1988 valmis fantaasiafilm "Moonwalker", mille stsenarist ja peategelane oli Jackson ise. Film sisaldas Jacksoni enimmüüdud albumi "Bad" muusikavideoid ja film ei ole üks pidev jutustus, vaid koosneb mitmest lühikesest loost. Film linastus Euroopa ja Lõuna-Ameerika kinodes. Põhja-Ameerikas ja Kanadas oli film kättesaadav videokassetina. Film tõusis kohe Billboardi muusikavideokassettide edetabelis esimesele kohale, püsides seal 22 nädalat. Lõpuks langes "Moonwalker" edetabelis allapoole, sest selle asemel tõusis esikohale "Michael Jackson: The Legend Continues".[69] Ligi poole aastaga (1989. aasta 17. aprilliks) oli filmi "Moonwalker" USA-s müüdud 800 000 eksemplari, saades sellega plaatina sertifikatsiooni. Film kandideeris neljale auhinnale, millest võitis kaks: Home Entertainment Awardi ja Young Artist Awardi.[70] Neverlandi rantšo. Michael Jacksoni kodu aastatel 1988–2005. 1988. aasta märtsis ostis Jackson Californiasse Santa Barbara maakonna lähedale kinnisvara, mille ta nimetas Neverlandi rantšoks ja mille eest maksis eri andmetel 16,5–30 miljonit dollarit. Neverland (eesti keeles Eikunagimaa) on nime saanud šoti romaanikirjaniku J. M. Barrie loodud tegelaskuju Peeter Paani kodu, väikse saare Eikunagimaa järgi. Jackson oli kiindunud Peeter Paani tegelaskujusse, sest samastas end temaga ja nagu ka Peter keeldus Jackson täiskasvanuks saamast.[71] Ta lasi umbes 1200-hektarilisele maa-alale ehitada lõbustuspargi, loomaaia, kino ja kaks raudteed. Lisaks kaunistasid valdust mitmed kujud lastest ja muud kunstiteosed. Seda kõike valvas ligi 40 turvatöötajat. 2003. aastal oli rantšo väärtus umbes 100 miljonit dollarit.[19][72] Neverland oli Jacksoni koduks kuni aastani 2005. Ainuüksi 1989. aastal oli Jacksoni albumite müügi, reklaamide ja kontsertide tulu umbes 125 miljonit dollarit.[73][74] Temast sai esimene lääneriikidest pärit inimene, kes esines Nõukogude Liidu telereklaamis.[69] Jackson oli nii edukas, et teda hakati nimetama popikuningaks.[75] Hüüdnime populariseeris Elizabeth Taylor, kui ta andis 1989. aastal Jacksonile üle Soul Traini auhinna, kuulutades ta tõeliseks popi-, roki- ja soulikuningaks.[76] President George H. W. Bush andis Jacksonile Valge Maja aastakümne artisti auhinna.[77] Jacksoni live-tõlgendus laulust "You Were There" Sammy Davis juuniori 60. sünnipäeva pidustustel sai Emmy auhinna nominatsiooni.[69] "Dangerous" ja 27. Super Bowl (1991–1993)Redigeeri Märtsis 1991 sõlmis Jackson Sonyga uue plaadilepingu, mille väärtus oli rekordilised 65 miljonit dollarit.[78] Jacksoni kaheksas album "Dangerous" valmis samal aastal; 2008. aasta seisuga oli seda üle maailma müüdud 32 miljonit eksemplari. Kuna albumi üks kaasprodutsentidest oli new jack swing '​i muusikastiili looja Teddy Riley, otsustas Jackson esimest korda oma albumil kasutada räpp-muusika tuge; see kooslus osutus väga populaarseks ning "Dangerous" on seni selle muusikastiili enim müüdud album.[79][80] Albumi kõige edukam singel USA-s oli selle esiksingel "Black or White", mis püsis Billboard Hot 100 edetabeli esikohal seitse nädalat; ka mujal maailmas saatis laulu sarnane edu.[80] Albumi teine singel "Remember the Time" püsis USA edetabelites viie parima laulu seas kaheksa nädalat ja Billboard Hot 100 edetabelis oli selle parimaks kolmas koht. Suurbritannias ja mujal Euroopas osutus albumi populaarseimaks lauluks "Heal the World", mida müüdi Suurbritannias 450 000 eksemplari ning mis püsis edetabelites teisel kohal kokku viis nädalat. Albumile pühendatud maailmaturnee Dangerous World Tour kestis 1992. aasta jaanuarist 1993. aasta novembrini ja tõi sisse 100 miljonit dollarit. Jackson andis turnee käigus 67 kontserti 3,5 miljonile inimesele.[81] Turnee ülekandeõigused müüdi telekanalile HBO rekordilise 20 miljoni dollari eest.[82] 1992. aasta Billboardi muusikaauhindade jagamisel pärjati "Dangerous" maailma müüduima albumi auhinnaga ja laul "Black or White" maailma müüduima singli auhinnaga. Lisaks sai Jackson 1980. aastate müüduima artisti auhinna.[83] 1993. aasta Grammyde jagamisel autasustati Jacksonit elava legendi auhinnaga (Living Legend Award). Album "Dangerous" võitis Grammy parima produktsiooni (Best Engineered – Non Classical) kategoorias, mis oli tunnustus Bruce Swedieni ja Teddy Reily tehtud tööle. Ühe nominatsiooni sai "Black and White" parima vokaalesituse kategoorias ning kaks nominatsiooni "Jam" parima R&B vokaalesituse ja parima R&B laulu kategoorias. Samal aastal võitis Jackson ka kolm Ameerika muusikaauhinda: parim pop-rock'i album, parim souli-R&B singel ("Remember the Time") ning esimest korda välja antud rahvusvahelise artisti auhind (International Artist Award). Edaspidi hakkas see auhind kandma Jacksoni nime.[84] 1992. aastal ilmus Jacksoni teine raamat, luuletuste ja esseede kogu "Dancing the Dream". Peamised kirjatööde teemad olid lapsed, loomad ja keskkond. Samuti sisaldas raamat palju pilte. Raamat ei pälvinud kriitikute tunnustust ja ka müüginumbrid ei olnud suured, kuid raamat oligi mõeldud pigem fännidele kingituseks. Pärast Jacksoni surma ilmus raamatu uus tiraaž.[85] 1993. aasta jaanuaris astus Jackson 27. Super Bowli poolajal üles meeldejääva etendusega. See oli esimene Super Bowl, mil vaatajanumbrid poolaja etteaste ajal tõusid ning seda vaatas kokku 135 miljonit ameeriklast. Pärast Super Bowli tõusis "Dangerous" albumite müügiedetabelis 90 kohta.[86] 1993. aasta veebruaris andis Jackson Oprah Winfreyle 90-minutilise intervjuu. Ta ei olnud andnud ühtegi intervjuud alates 1979. aastast. Jackson rääkis, kuidas ta isa oli lapsepõlves temaga vägivaldne olnud, ja tunnistas, et nuttis tihti üksildusest. Ta eitas kuulujutte selle kohta, et on ostnud Elevandimehe luud, maganud hapnikukambris või oma nahka heledamaks pleegitanud. Ta tunnistas esimest korda, et tal diagnoositi vitiliigo. Intervjuud vaatas umbes 90 miljonit Ameerika televaatajat. "Dangerous" jõudis taas albumite edetabelis esikümnesse, kuigi oli välja antud juba aasta tagasi.[13][86][87] "HIStory", "Blood on the Dance Floor" ja "Ghosts" (1995–1997)Redigeeri 1995. aastal andis Jackson välja topeltalbumi "HIStory: Past, Present and Future, Book I". Esimene plaat "HIStory Begins" oli 15 lauluga parimate hittide album ja anti 2001. aastal uuesti välja nime all "Greatest Hits: HIStory, Volume I". Teine plaat "HIStory Continues" sisaldas aga 15 uut laulu. Album debüteeris edetabelites esikohal ning on sertifitseeritud 7 miljoni eksemplari müümise eest USA-s.[88] See on kõigi aegade müüduim mitmest plaadist koosnev album – maailmas on seda müüdud 20 miljonit eksemplari.[74][89] "HIStory" sai Grammy auhinna aasta albumi kategoorias.[90] Michael Jackson 1997. aasta Cannes'i filmifestivalil Esimene singel, mis albumilt välja anti, oli topelt A-poolega "Scream/Childhood". "Scream" on koos noorima õe Janetiga esitatud duett. Laul võitleb selle vastu, kuidas meedia Jacksonit lapse ärakasutamise süüdistuste ajal kujutas. Singel oli edetabeli Billboard Hot 100 kõrgeimale kohale tõusnud uustulnukas, debüteerides viiendal kohal, ning laul sai Grammy nominatsiooni parima popmuusika-koostöö eest.[90] "You Are Not Alone" oli teine singel albumilt "HIStory". Laul hoiab Guinnessi maailmarekordit selle eest, et debüteeris esimese singlina üldse edetabeli Billboard Hot 100 kõrgeimal kohal.[73] Seda nähti suure kunstilise ja ärilise eduna ning singel sai Grammy nominatsiooni parima poplaulu eest.[90] 1995. aasta lõpu poole viidi Jackson kiiresti haiglasse, kui ta televisioonis esinemisproovide ajal kokku kukkus. Selle intsidendi põhjustas stressist tulenev paanikahoog.[91] Albumi kolmas singel "Earth Song" oli 1995. aasta jõulude ajal Suurbritannia singliedetabelis esikohal kuus nädalat järjest. Seda müüdi miljon eksemplari ja see oli Suurbritannias Jacksoni kõige edukam singel.[90] Laulule järgnes ülevoolav video, mille süžee keskendub probleemidele, mis viivad Maa hävingule, sh keskkonnareostus, vihmametsade raie, sõda, nälg. Laul "They Don't Care About Us" tekitas skandaali, kui Laimuvastane Liiga ja teised organisatsioonid kritiseerisid selle väidetavalt antisemiitlike laulusõnu. Jackson andis laulust kiiresti välja muudetud versiooni, millest jäid välja solvavad laulusõnad.[92] 1996. aastal võitis Jackson laulu "Scream" muusikavideo eest Grammy ja Ameerika Muusikaauhinna parima pop- ja rokklaulja kategoorias.[33][93] Albumit promoti kontserditurneega HIStory World Tour. See algas 7. septembril 1996 ja lõppes 15. oktoobril 1997. Jackson esines 82 kontserdil 58 linnas rohkem kui 4,5 miljonile fännile ja teenis kontserditurneega 165 miljonit dollarit. Turneel külastati viit kontinenti ja 35 riiki ning see oli pealtvaatajate arvu poolest Jacksoni kõige edukam kontserditurnee.[94] 1996. aastal arvas Forbes Jacksoni iga-aastase sissetuleku olevat 35 miljonit ja 1997. aastal 20 miljonit dollarit.[72] 1997. aastal ilmus Jacksoni album "Blood on the Dance Floor: HIStory in the Mix", mis sisaldas remikse tema hittsinglitest albumilt "HIStory" ja viit uut laulu. Maailmas on müüdud seda 2007. aasta seisuga 6 miljonit eksemplari, olles sellega enimmüüdud remiksalbum.[95] Album jõudis Suurbritannias esimesele kohale, nagu ka singel "Blood on the Dance Floor".[95][96] USA-s sai album plaatina sertifikatsiooni, aga parim edetabelikoht oli ainult 24.[90][97] 1997. aastal ilmus ka lühifilm/pikk muusikavideo "Ghosts", kus olid kokku koondatud mitmed lood albumitelt "HIStory" ja "Blood on the Dance Floor". Filmi režissöör oli Stan Winston ja stsenaarium valmis Michael Jacksoni ning ulme- ja õudusulmekirjaniku Stephen Kingi koostööna. Filmi süžee räägib sellest, kuidas ühe väikese linna elanikud on häiritud seal elava kummalise mehe (osatäitja Michael Jackson) olemasolust. Mees on üksik ja elab majas, kus arvatakse kummitavat. Ühel päeval läheb linnapea (osatäitja Michael Jackson) koos linnarahvaga mehe juurde, et veenda teda linnast lahkuma. "Ghosts" võitis 1997. aastal Bob Fosse auhinna parima koreograafia eest muusikavideos ja see lisati 2002. aasta Guinnessi rekordite raamatusse kui pikim muusikavideo (kestus 38 minutit). Kontsert Eestis aastal 1997Redigeeri Jackson esines ka Tallinna lauluväljakul 22. augustil 1997. Kontsert oli osa maailmaturneest "HIStory World Tour" ja selle korraldas IS Music Group.[98] Jackson saabus Tallinna mõned tunnid enne kontserti ja kohtus lühidalt peaminister Mart Siimanni ja Tallinna linnapea Ivi Eenmaaga.[99][100] Jacksoni kontsert pakkus palju kõneainet, sest varem polnud Eestis ega teistes Baltimaades esinenud ühtegi Jacksoni mõõtu staari ega toimunud sellist show'd.[101] Seepärast ei läinud kontserdile ainult Jacksoni fännid, vaid ka paljud, kes tahtsid lihtsalt show'st osa saada. Meediakajastus pidas kontserti õnnestunuks. Kiideti nii heatasemelist heli kui ka esineja professionaalsust. Meedias pöörati palju tähelepanu ka tehnilistele ettevalmistustele.[99] Näiteks loodi spetsiaalne piletimüügisüsteem Piletilevi, mis toimib ja töötab tänini.[102] Kogu vajalik tehnika toodi Eestisse väljastpoolt. Seitsmekorruselise maja kõrguse lava ehitamiseks ja tehnika ülespanemiseks kulus mitu päeva.[98] Kontserdist oodati suurejoonelist valgus- ja heliefektidega vaatemängu, mida sai jälgida suurtelt ekraanidelt.[103][104] Publiku arvult ületas kontsert Eesti tolleaegsed rahvarohkeimad suurüritused, sh laulupeo ja Rock Summeri.[105] Korraldajate sõnul oli kohal umbes 70 000 inimest, kellest paar tuhat olid seotud kontserdi korraldamise ja pressiga.[106] Kirjutati isegi, et tegu oli selle turnee suurima vaatajaskonnaga esinemisega.[107] Arvatavasti tuli kontserdile palju inimesi ka Lätist ja Soomest.[101] Tüli plaadifirmaga ja "Invincible"(2000–2003)Redigeeri 2001. aasta Ameerika muusikaauhindade jagamisel kuulutati Jackson 1980ndate kümnendi artistiks.[108] 2000. ja 2001. aastal töötas Jackson stuudios koos Teddy Riley, Rodney Jerkinsi ja teistega, mille tulemusena ilmus 2001. aasta oktoobris album "Invincible". "Invincible" oli Jacksoni esimene täispikk album kuue aasta jooksul ja viimane uute lauludega album, mis anti välja tema eluajal. Albumi väljaandmisele eelnes tüli Jacksoni ja tema plaadifirma Sony Music Entertainmenti vahel. Jackson oli eeldanud, et saab eelmiste albumite algsalvestiste õigused 2000. aastate alguses tagasi. Õiguste omanikuna saanuks ta albumite materjali oma äranägemise järgi reklaamida ja kogu kasumi endale jätta. Lepingust selgus aga, et õiguste tagasisaamisega läheb veel mitu aastat. Jackson avastas, et tema advokaat esindas ka Sonyt.[96] Jacksonit ärritas veel teinegi huvide konflikt: Sony oli aastaid Jacksonile survet avaldanud, et ta müüks oma osa muusikakataloogist, kuid Jacksonile tundus, et Sony ei ole huvitatud tema comeback-albumi edust ega reklaami seda küllaldase innukusega, sest ebaedu korral peaks Jackson müüma oma osa kataloogist madalama hinnaga.[109] Huvide konflikti tuvastamine andis Jacksonile võimaluse leping varem lõpetada.[96] Vahetult enne plaadi "Invincible" ilmumist informeeris Jackson Sony Music Entertainmenti juhti Tommy Mottolat, et ta lahkub Sonyst.[96] Seepeale katkestas Sony albumi "Invincible" reklaamimise, singlite väljaandmise ja videote salvestamise. Septembris 2001 tähistati kahe kontserdiga Madison Square Gardenis Jacksoni soololauljakarjääri 30. aastapäeva. Esimest korda pärast 1984. aastat esines Jackson laval koos vendadega. Teiste hulgas esinesid kontserdil Mýa, Usher, Whitney Houston, 'N Sync, Destiny's Child, Monica, Luther Vandross ja Slash.[110] Teine kontsert anti päev enne 11. septembri terrorirünnakuid.[111] Pärast terrorirünnakuid aitas Jackson organiseerida heategevuskontserti United We Stand: What More Can I Give RFK staadionil Washingtonis. See kontsert toimus 21. oktoobril 2001 ning üles astusid lisaks Jacksonile mitmed teised artistid. Jackson esitas lõpulauluna "What More Can I Give".[109] Kontserdi televersioonist olid Jacksoni esitatud laulud välja jäetud, kuigi teda võis näha taustalauljana. Tema väljajätmine oli seotud heategevuskontsertidele eelnenud 30. aastapäeva kontsertide lepinguprobleemidega. Albumi avaldamisele eelnenud sündmustest hoolimata ilmus "Invincible" 2001. aasta oktoobris ning sellest sai hitt – album debüteeris 13 riigi edetabeli tipus ja seda müüdi üle maailma 13 miljonit eksemplari. "Invincible" sai USA-s topeltplaatinaplaadi sertifikaadi.[74][97] Siiski olid selle albumi müügitulemused madalamad kui eelmistel plaatidel, mida mõjutasid nii vähene reklaam, maailmaturnee puudumine kui ka tülid plaadifirmaga. Album anti välja muusikatööstuse jaoks üldiselt halval ajal.[109] Albumi lindistamine läks reklaamilepingute kulusid arvestamata maksma 30 miljonit dollarit.[112] Plaadilt "Invincible" ilmus kolm singlit: "You Rock My World", "Cry" ja "Butterflies", viimane ilma muusikavideota. Jackson väitis 2002. aasta juulis, et Mottola on saatan ja rassist, kes ei toetanud oma afroameerika artiste ning kasutas neid ainult isikliku kasusaamise eesmärgil.[109] Ta väitis, et Mottola oli oma kolleegi Irv Gottit kutsunud paksuks neegriks.[113] Sony keeldus Jacksoni lepingut uuendamast ja väitis, et 25 miljonit maksnud reklaamikampaania oli läbi kukkunud, sest Jackson keeldus minemast USA kontserditurneele.[112] 2002. aastal sai Jackson oma 22. Ameerika muusikaauhinna, võites sajandi artisti kategoorias.[114] Sony andis CD ja DVD-na välja Jacksoni kogumiku "Number Ones". USA-s sai album RIAA-lt kolmekordse plaatina sertifikatsiooni. Suurbritannias sai album vähemalt 1,2 miljoni eksemplari müümise eest kuuekordse plaatinaplaadi staatuse.[97][115] Viimased aastad (2006–2009)Redigeeri Jackson oma lastega Pariisi Disneylandis 2006. aastal 2006. aasta märtsis suleti väljaminekute kärpimiseks Neverlandi rantšo põhimaja.[116] Tol ajal oli kuulda mitmeid väiteid, et Jacksonil oli rahalisi raskusi. Jacksonil olid 270 miljoni dollari suuruse laenu tagasimaksed tasumata, kuigi tagatiseks olnud muusikaavaldamise osakute pealt teenis ta väidetavalt kuni 75 miljonit dollarit aastas.[117] Bank of America müüs võla investeerimisfirmale Fortress Investment Group. Sony tegi ettepaneku leping ümber korraldada, mis annaks neile tulevikus eesõiguse osta pooled Jacksoni osakud nende ühises kirjastusfirmas, jättes Jacksonile 25% osakutest.[118] Jackson nõustus 2006. aasta aprillis Sony tagatud refinantseerimise lepinguga, kuigi täpseid detaile ei avalikustatud.[119] Jacksonil polnud tollal plaadilepingut ei Sony ega ühegi teise plaadifirmaga. 2006. aasta alguses teatati, et Jackson oli sõlminud plaadilepingu Bahreinis asuva plaadifirmaga Two Seas Records. Siiski ei tulnud sellest lepingust midagi välja ja Two Seas Recordsi tegevdirektor Guy Holmes ütles hiljem, et lepingut ei vormistatudki.[120][121] 2006. aasta jooksul andis Sony välja 20 singlit 1980. ja 1990. aastatest kui osa seeriast "Michael Jackson: Visionary", millest hiljem sai box set. Selle tulemusel sisenes enamik neist singlitest jälle edetabelitesse. 2006. aasta oktoobris teatas Fox Newsi Roger Friedman, et Jackson lindistab laule Iirimaal Westmeathis. Tol ajal ei teatud, mille kallal Jackson töötas või kes nende sessioonide eest maksab, sest tema pressiesindaja oli hiljuti välja andnud teate, et Jackson oli lahkunud Two Seasi plaadifirmast.[121][122] 2006. aasta novembris kutsus Jackson "Access Hollywoodi" filmimeeskonna oma stuudiosse Westmeathi ja MSNBC andis teada, et ta töötab uue albumi kallal, mille produtsent on will.i.am ansamblist The Black Eyed Peas.[74] 15. novembril 2006 esines Jackson Londonis Maailma Muusikaauhindade galal ja võttis vastu Teemantauhinna rohkem kui 100 miljoni albumi müügi eest.[74][123] Pärast 2006. aasta jõule läks Jackson tagasi USA-sse, et osaleda James Browni matustel Augustas. Jackson pidas seal kõne, öeldes, et James Brown on tema suurim inspiratsioon.[124] 2007. aasta kevadel lindistas Jackson New Yorgis palju laulukirjutaja ja produtsendi will.i.amiga ning Las Vegases ka produtsentide Akoni ja RedOne'iga.[125][126] 2007. aasta märtsis andis Jackson Tokyos lühikese intervjuu Associated Pressile, kus ta ütles: "Olen olnud meelelahutusäris kuuendast eluaastast peale ning nagu Charles Dickens ütleks: "See on olnud parim aeg, see on olnud halvim aeg." Siiski ei muudaks ma oma karjäärivalikut ... Samal ajal kui mõned on tahtlikult püüdnud mulle haiget teha, ei lase ma end sellest häirida, sest mul on armastav perekond, tugev usk ja võrratud sõbrad ning fännid, kes on ja jäävad mind toetama."[127] Septembris 2007 ilmusid teated selle kohta, et Jackson töötab edasi will.i.amiga, kuid album jäi lõpetamata.[128] 2008. aastal andsid Jackson ja Sony välja albumi "Thriller 25", et tähistada 25 aasta möödumist originaalalbumi "Thriller" väljaandmisest. Album sisaldas varem ilmumata lugu "For All Time" (originaalsessioonide väljavõte) ja remikse, kus Jackson tegi koostööd nooremate artistidega, keda tema töö oli inspireerinud.[129] Kahte singlina välja antud remiksi saatis tagasihoidlik edu: "The Girl Is Mine 2008" (koos will.i.amiga) ja "Wanna Be Startin' Somethin' 2008" (koos Akoniga). Esimene singel põhines varasel demoversioonil, mis oli ilma Paul McCartneyta. Album ise oli sellest hoolimata hitt.[129] Jacksoni 50. sünnipäeva eel andis Sony BMG välja seeria parimate hittide albumeid pealkirjaga "King of Pop". Mitmes riigis anti välja veidi erinevad versioonid, mis põhinesid kohalike fännihääletuste tulemustel.[130] "King of Pop" jõudis enamikus riikides, kus album välja anti, plaadimüügi edetabelite esikümnesse ning müüs teistes riikides, nagu näiteks USA-s, hästi importkaubana.[131][132] 2009. aasta märtsis andis Jackson Londoni O2 areenil pressikonverentsi, kus teatas tagasitulekust kontserdisarjaga This Is It. Kontserdid oleks olnud Jacksoni esimesed suuremad esinemised pärast 1997. aastal lõppenud maailmaturneed HIStory World Tour. Jackson viitas võimalikule tagasitõmbumisele pärast kontserte ja nimetas neid oma viimaseks esinemiseks. Algul plaaniti Londonis kümmet kontserti, millele oleksid järgnenud esinemised Pariisis, New Yorgis ja Mumbais. Kontserte korraldava firma AEG Live president ja juht Randy Phillips väitis, et ainuüksi esimesed kümme kontserti oleks lauljale sisse toonud umbes 50 miljonit naela.[133] Londoni kontserte suurendati 50 esinemisele pärast rekordeid murdvat piletimüüki: vähem kui kahe tunniga müüdi üle miljoni pileti.[134] Jackson harjutas turneele eelnenud nädalatel Los Angeleses koreograafi Kenny Ortega juhtimise all. Enamik proovidest toimusid Staples Center'is, mille omanik on AEG.[135] Kontserdid oleks alanud 13. juulil 2009 ning lõppenud 6. märtsil 2010. Vähem kui kolm nädalat enne esimest Londoni kontserti, kui kõik piletid olid juba läbi müüdud, suri Jackson südame seiskumise tõttu.[136] Mõni aeg enne tema surma liikusid kuulujutud, et Jackson loob Christian Audigieriga oma rõivabrändi. Tema surma tõttu on brändi praegune seis teadmata.[137][138] Jacksoni esimene postuumne singel oli "This Is It", mille ta kirjutas 1980. aastatel koos Paul Ankaga. Laul polnud kontserdil esitatavate lugude nimekirjas ja lindistus põhines vanal demokassetil. Ülejäänud vennad tulid esimest korda pärast 1989. aastat stuudios kokku, et lindistada taustalaulupartiisid. 28. oktoobril 2009 anti proovidest välja dokumentaalfilm "Michael Jackson: kogu lugu".[139] Hoolimata sellest et film jooksis kinodes ainult kaks nädalat, sai sellest läbi aegade enim teeninud dokumentaal- või kontsertfilm, mille ülemaailmne tulu oli üle 260 miljoni dollari.[140] Jacksoni pärand sai 90% tuludest.[141] Filmiga koos tuli välja ka samanimeline kogumikalbum. Plaadil on uuest laulust kaks versiooni ja see sisaldab ka originaalsalvestisi Jacksoni varasematest hittidest sellises järjekorras, nagu nad on filmis. Album sisaldab ka boonusplaati, millel on varem avaldamata versioonid Jacksoni hittidest ja luuletus nimega "Planet Earth".[142] 2009. aasta Ameerika muusikaauhindadel võitis Jackson neli postuumset auhinda: kaks endale ja kaks albumi "Number Ones" eest. Seega on ta kokku võitnud 26 Ameerika muusikaauhinda.[143] Märtsis 2010 sõlmis Sony Music Entertainment Jacksoni pärijatega 250 miljoni dollarilise lepingu, millega firma jättis endale õigused tema muusika avaldamiseks 2017. aastani ja seitsme postuumse albumi väljaandmiseks kümne aasta jooksul pärast laulja surma.[144] SurmRedigeeri Leina- ja kaastundeavaldused Michael Jacksoni tähe juures Hollywoodi kuulsuste alleel vahetult pärast surmateadet Jackson suri 25. juunil 2009 Los Angeleses 50-aastasena propofooli üleannustamisest tingitud hingamise seiskumise tagajärjel. Illusionisti Ed Alonzo sõnul oli Jackson tulnud kolmapäeval, 24. juunil kohaliku aja järgi kell 18.30 Staples Centerisse proovi. Laulja olevat kurtnud kõripõletiku üle ega alustanud proovi enne kella 9 õhtul. "Ta nägi hea ja energiline välja,"[145] ütles Alonzo. Proov jätkus pärast südaööd.[145] Järgmisel hommikul ei väljunud Jackson oma kodu magamistoast.[146] Jacksoni ihuarst Conrad Murray leidis ta pärastlõunal voodist – Jacksoni hingamine oli lakanud ja ta pulss oli nõrk.[147] Murray püüdis teda väidetavalt elustada, kuid tulemusteta.[148] Murray väitis, et helistamine oli raskendatud, sest majas ei olnud telefoniliini. Murray ei saanud enda sõnul ka oma mobiiltelefonilt abi kutsuda, sest ta ei teadnud täpset aadressi. Murray ütles, et helistas turvateenistusse, ent ta kõnele ei vastatud. Lõpuks jooksis Murray alumisele korrusele ja hüüdis appi ning seejärel lasi kokal kohale kutsuda turvamehe.[149] Selleks ajaks kui turvamees oli abi kutsunud, oli möödunud pool tundi.[149] Tunnistuste järgi olevat Murray püüdnud Jacksonit elustada ebastandardsete elustamisvõtete abil. Hädaabikõne lindistuses, mis avaldati 26. juunil, võis kuulda kirjeldusi sellest, kuidas Murray Jacksonit voodi peal elustas, ja mitte kõva pinna, näiteks põranda peal, mis olnuks standardne praktika.[150][151] Arsti advokaadi sõnul asetas Murray ühe käe Jacksoni alla ja kasutas teist kätt rindkerele vajutamiseks, ent standardne praktika näeb elustamisel ette kahe käega rinnale surumist.[146][152] Kell 12.21 kohaliku aja järgi said väljakutse päästeteenistuse parameedikud, kes jõudsid Jacksoni juurde kell 12.26 ning tuvastasid, et ta ei hinganud.[153][154] Parameedikud elustasid Jacksonit tema kodus 42 minutit.[155] Murray advokaadi sõnul oli Jacksonil endiselt pulss olemas, kui ta majast välja viidi ja kiirabisse toimetati.[146] Los Angelese kiirabi esindaja väitis aga, et parameedikute kinnitusel oli Jacksoni süda selleks ajaks juba seiskunud ja tema seisund Ronald Reagan UCLA Medical Centeri nimelisse haiglasse sõites ei muutunud.[156] Kiirabiauto saabus haiglasse umbes kell 13.14. Haigla personal püüdis Jacksonit elustada üle tunni. Neil ei õnnestunud teda teadvusele tuua ja Jackson kuulutati surnuks kell 14.26.[157][158][159] KajastusRedigeeri Jacksoni surmale järgnes ülemaailmne lein.[148] Internetis levis uudis Jacksoni surmast kiiresti ja veebiliiklus oli seetõttu tavalisest 11–20% tihedam.[160][161] Mitmed veebilehed avanesid ülekoormuse tõttu aeglaselt või lakkasid töötamast. Häiritud oli näiteks Los Angeles Timesi kodulehe ja USA meelelahutustööstuse kõmu-uudiste portaali TMZ töö.[162] Kui miljonid kasutajad sisestasid otsingusse Michael Jacksoni nime, arvati Google'is alguses, et tegu on DoS-ründega. AOL Instant Messenger kukkus 40 minutiks kokku. AOL-i teatel polnud nii suurt riket kunagi varem ette tulnud.[163] Ka Twitter ja Vikipeedia olid rivist väljas.[164] Vikipeedias vaatas vaid tunni aja jooksul pea miljon inimest Jacksoni elulugu. Ilmselt pole ühtegi Vikipeedia artiklit kunagi nii lühikese aja jooksul nii mitmeid kordi loetud.[165] Pärast seda, kui uudis Jacksoni surmast teatavaks sai, mainiti teda umbes 15% Twitteri postitustest, mis teeb 5000 säutsu minutis. Sama aasta alguses palju tähelepanu pälvinud Iraani presidendivalimised ja gripipandeemia märgiti ära vaid 5%-s säutsudest.[160][166] MTV ja Black Entertainment Television (BET) lasid eetrisse Jacksoni muusikavideote eriprogrammi.[167] Paljudes maailma telekanalites näidati temast erisaateid. Briti seebiooperi "EastEnders" 26. juuni seeriale lisati viimasel minutil stseen, kus üks tegelaskuju räägib teisele Jacksoni surmast.[168] Kahe nädala jooksul pärast tema surma pühendasid suurte USA telekanalite uudistesaated ABC World News, CBS Evening News ja NBC Nightly News Jacksonile keskmiselt 34% õhtuste uudistesaadete eetriajast.[169] Samal ajal ei möödunud päevagi, kui Jackson poleks figureerinud Briti tabloidi The Sun esikaanel.[170] Mitmed ajakirjad, kaasaarvatud Time, avaldasid Jacksoni mälestuseks eriväljaande.[171] Austusest Jacksoni pere vastu lõigati Briti komöödiafilmist "Brüno" välja stseen, kus tegi kaasa tema õde La Toya ja mainiti ka Michaelit.[172] MälestusteenistusRedigeeri Jacksoni mälestusteenistus peeti 7. juulil 2009 Los Angeleses Staples Centeris. Sellele eelnes kinnine perekondlik mälestustalitus Forest Lawn Memorial Parki surnuaias. Mälestusteenistusel meenutasid oma kõnedes Jacksonit Berry Gordy ja Smokey Robinson. Queen Latifah luges ette luuletuse "We Had Him", mille Maya Angelou oli just selleks puhuks kirjutanud. Veel esinesid Mariah Carey, Stevie Wonder, Lionel Richie, John Mayer, Jennifer Hudson, Usher, Jermaine Jackson ja Shaheen Jafargholi.[173] Vaimulik Al Sharpton ütles Jacksoni lastele: "Teie isas polnud midagi imelikku. Imelik oli vaid see, mida tal tuli läbi elada. Aga ta sai sellega siiski hakkama." Neid sõnu tervitati aplausi ja kiidusõnadega.[174] Jacksoni 11-aastane tütar Paris Katherine ütles publikule pisarsilmil: "Issi oli mu sünnist saati parim isa, keda oskaksite ette kujutada ... Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma armastan teda ... nii väga."[175] Lõpupalve ütles vaimulik Lucious Smith.[176] Mitteametlikel andmetel vaatas mälestusteenistust televiisorist umbes miljard inimest.[177][177][178] Ameerika Ühendriikides oli vaatajaid umbes 31,1 miljonit. See on võrreldav Ronald Reagani ja printsess Diana matustega, mida vaatas vastavalt 35,1 miljonit ja 33,1 miljonit ameeriklast.[179] JuurdlusRedigeeri Jacksoni surnukeha viidi helikopteriga Los Angelesse Lincoln Heightsi, kus seda 26. juunil lahkas kolm tundi koroner Lakshmanan Sathyavagiswaran.[180] Jacksoni perekonna nõudmisel korraldati ka teine lahang, mis võimaldas kiireid, ent piiratud tulemusi.[181] Pärast esialgset lahkamist ütles Los Angelese koroner Craig Harvey, et lahkamisel ei ilmnenud märke traumast ega kuritööst. 28. augustil 2009 kuulutas Los Angelese maakonna koroner surma mõrvajuhtumiks.[182][183] Vahetult enne surma oli Jackson võtnud ihuarsti Conrad Murray soovitusel propofooli ja kaht ärevusevastast bensodiasepiini: lorasepaami ja midasolaami.[184][185] Jackson maeti 3. septembril 2009 Forest Lawn Memorial Parki surnuaeda.[186] Conrad Murrayle esitati 8. veebruaril 2010 süüdistus ettekavatsemata tapmises.[187][188] Ülemaailmsete fännide austusavaldused Forest Lawn Memorial Parkis Jacksoni esimesel surma-aastapäeval 25. juunil 2010, Jacksoni esimesel surma-aastapäeval, tulid fännid tervest maailmast Los Angelesse Forest Lawn Memorial Parki talle austust avaldama. Paljud tõid kaasa päevalilli või mälestusesemeid. Haual käisid ka Jacksoni pereliikmed ja lähedased sõbrad.[189][190] Indiana osariigis Garys avas Michael Jacksoni ema Katherine poja lapsepõlvekodu õuel graniidist mälestusmärgi. Õhtul mälestati Jacksonit sealsamas küünlavalgel lauluga "We Are the World".[191][192] 26. juunil toimus Los Angelese politseijaoskonna mõrvauurimisosakonna ees, vanas Parker Centeri majas, protestimarss ja anti üle tuhandete inimeste allkirjaga petitsioon, milles nõuti õiglust ja karmimat karistust Murrayle.[193][194] Samal päeval toimus ka The Jackson Family Foundationi ja Voiceplate'i korraldatud üritus "Forever Michael", mis tõi kokku Jacksoni pereliikmed, kuulsused, fännid, toetajad ja kogukonna, et ülistada ja austada tema pärandit. Osa ürituse tuludest läks Jacksoni lemmikutele heategevusorganisatsioonidele. Katherine esitles ka oma uut raamatut "Never Can Say Goodbye".[195] 7. novembril 2011 mõisteti Murray Los Angelese kohtus süüdi ettekavatsemata tapmises ja 29. novembril 2011 määrati talle 4-aastane vanglakaristus.[196][197] Pärast kaheaastast vangistust sai kardioloog Conrad Murray 2013. aastal vabaks.[198] ÄriRedigeeri Aastal 1984 pani Robert Holmes à Court müügile ettevõtte ATV Music Publishing, millel olid autoriõigused rohkem kui 4000 laulule, sealhulgas ka Northern Songsi kataloogile, mis sisaldas enamikku ansambli The Beatles salvestatud Lennon–McCartney teostest.[199] Jackson hakkas muusikakataloogide omamise vastu huvi tundma pärast koostööd Paul McCartneyga 1980ndate alguses: Jackson sai teada, et McCartney teenis teiste kirjutatud laulude pealt umbes 40 miljonit dollarit aastas.[200] Aastal 1981[201] pakuti McCartneyle ATV muusikakataloogi 20 miljoni naelsterlingi eest.[200][202] McCartney jutu järgi võttis ta ühendust Yoko Onoga ja tegi talle ettepaneku osta see ühiselt, jagades summa pooleks, kuid Ono arvas, et nad saaksid selle osta poole väiksema summa eest.[200][202] Et nad ühist ostu ei teinud, loobus McCartney pakkumisest, sest ta ei tahtnud olla biitlite laulude ainuomanik.[201][202] 1984. aasta müügiläbirääkimistel ütles üks Holmes à Courti esindaja: "Olime andnud Paul McCartneyle ostueesõiguse, aga Paul seda seekord ei tahtnud."[203] Samuti kinnitas üks McCartney advokaat Jacksoni advokaadile John Brancale, et McCartney ei olnud ülepakkumise tegemisest huvitanud: ta olevat öelnud, et see on liiga kallis.[200][201] Küll aga tegid pakkumisi muud ettevõtted ja investorid. Septembris 1984 sai Jackson Branca käest esimest korda müügist teada ja saatis 20. novembril 1984 46 miljoni dollari suuruse pakkumise.[199] Jacksoni agendid arvasid, et nad olid kokkuleppe sõlmimisele lähedal, kuid ikka ja jälle ilmus välja uusi ülepakkujaid ja tekkis uusi vaidlusküsimusi.[199] Mais 1985 katkestasid Jacksoni esindajad läbirääkimised, olles kulutanud nelja kuu jooksul ostueelsele analüüsile ja läbirääkimistele üle miljoni dollari.[199] Juunis 1985 said Jackson ja Branca teada, et Charles Koppelmani ja Marty Bandieri The Entertainment Co. oli sõlminud Holmes à Courtiga eellepingu, et osta ATV Music 50 miljoni dollari eest.[199] Augusti alguses võtsid Holmes à Courti esindajad Jacksoniga ühendust ja läbirääkimised jätkusid. Jackson tõstis oma pakkumise 47,5 miljoni dollari peale, mis võeti vastu, sest ta oli võimeline tehingu kiiremini lõpule viima, kuna ostueelne analüüs oli tehtud.[199] Ta leppis kokku, et läheb Holmes à Courtile Austraaliasse külla ning osaleb heategevusüritusel Channel Seven Perth Telethon.[199][203] Jacksoni ATV Musicu ost vormistati lõplikult 10. augustil 1985.[199] 1988. aasta märtsis ostis Jackson Californiasse kinnisvara, mille nimetas Neverlandi rantšoks ja mille eest maksis erinevatel andmetel 16,5–30 miljonit dollarit. 2003. aastal oli rantšo väärtus umbes 100 miljonit dollarit.[19][72]. 1995. aastal ühendas Jackson oma ATV Music kataloogi Sony muusika kirjastamise osakonnaga, luues Sony/ATV Music Publishingi. Jackson säilitas poole firma omandist, teenides algul nii 95 miljonit dollarit kui ka õigused rohkematele lauludele.[118][204] 2007. aasta kevadel ühendasid Jackson ja plaadifirma Sony jõud, et osta veel üks muusikakirjastamisfirma: Famous Music LLC, mille omanik oli enne Viacom. See leping andis talle õigused Eminemi, Shakira, Becki ja teiste artistide lauludele.[205] 2008. aasta sügisel ähvardas investeerimisfirma Fortress Investments sulgeda Neverlandi rantšo, mida Jackson kasutas miljonitesse dollaritesse ulatuvate laenude tagatisena. Kuid Fortress otsustas Jacksoni võla müüa Colony Capital LLC-le. Novembris läks Neverlandi rantšo Sycamore Valley Ranch Company LLC omandisse; tegu oli Jacksoni ja Colony Capital LLC ühisettevõttega. Leping vabastas Jacksoni võlast ja väidetavalt sai ta isegi 35 miljonit dollarit kasumit. Oma surma ajal oli Jacksonil ikka osalus Neverland/Sycamore Valleys, kuid pole teada, kui suur see osa oli.[206] 2008. aasta septembris alustas Jackson läbirääkimisi Julieni oksjonimajaga, et näitusele ja oksjonile välja panna suur mälestusesemete kollektsioon, umbes 1390 eset. Oksjon pidi aset leidma 22. ja 25. aprilli vahel.[207] Esemete näitus avati plaanipäraselt 14. aprillil, aga tegelik oksjon jäeti Jacksoni palvel ära.[208] HeategevusRedigeeri Filantroobina annetas ja kogus Jackson heategevuseks sadu miljoneid dollareid ning toetas kümneid heategevusorganisatsioone.[209][210] 2000. aastal märgiti tema tegevus ära ka Guinnessi rekordite raamatus, nimetades Jacksonit kõige rohkem heategevusorganisatsioone toetanud popstaariks.[211] Kokku toetas ta 39 heategevusorganisatsiooni.[212] Michael Jackson Valge Maja lõunaportikuse ees koos president Ronald Reagani ja esimese leedi Nancy Reaganiga 1984. aastal 14. mail 1984 võttis Jackson Valges Majas president Ronald Reaganilt vastu auhinna selle eest, et ta toetas heategevusorganisatsioone, mis aitavad inimestel üle saada alkoholi- ja narkosõltuvusest.[213] Jackson annetas heategevuseks kogu 1984. aasta kontserditurneelt Victory Tour saadud tulu (umbes 8 miljonit dollarit).[214] Jacksoni kõige tuntum heategevusprojekt on 1985. aastal koos Lionel Richiega kirjutatud laul "We are the World", mille abil koguti miljoneid dollareid näljahäda leevendamiseks Aafrikas.[209] 1985–1990 annetas Jackson 500 000 dollarit United Negro College'i fondile ja kogu tema singli "Man in the Mirror" tulu läks heategevuseks.[215][216] Pärast Ryan White'i surma osales Jackson aktiivselt kampaaniates, mis suurendasid teadlikkust HIV-st ja AIDS-ist. Tegu oli tol ajal endiselt vastuoluliste teemadega. Jackson palus avalikult president Bill Clintonit, et valitsus jagaks rohkem raha HIV-i ja AIDS-iga tegelevatele heategevusorganisatsioonidele ning nende haiguste uuringuteks.[217][218] Jackson külastas mitut Aafrika riiki, sealhulgas Gabonit ja Egiptust. Gabonis tervitasid teda 100 000 inimest, kes hoidsid plakateid kirjaga "Tere tulemast koju, Michael". Elevandiluurannikul kroonis kohalik hõimupealik Jacksoni suure tseremoonia saatel Kuningas Saniks.[219] Nagu kogu tema ülejäänud elugi, põhjustasid ka Jacksoni heategevusprojektid poleemikat.[209] 1992. aastal asutas Jackson heategevusorganisatsiooni Heal the World Foundation, mis korraldas eluraskuste käes kannatanud lastele reise Jacksoni rantšosse, kus asus ka neile ehitatud lõbustuspark. Samuti suunas see organisatsioon miljoneid dollareid üle kogu maailma, et aidata sõja, vaesuse ja haiguste käes kannatavaid lapsi. Kogu 1999. aasta juuni oli Jackson seotud eri heategevusüritustega. Ta ühines Luciano Pavarotti heategevuskontserdiga Itaalias Modenas. Üritust toetas mittetulundusühing War Child ja seal koguti miljoneid dollareid Kosovo ja endise Jugoslaavia Vabariigi põgenike ning Guatemala laste jaoks.[220] Samal kuul organiseeris Jackson Saksamaal ja Koreas mitu heategevuskontserti "Michael Jackson & Friends". Sellega olid seotud ka teised artistid, näiteks Slash, Scorpions, Boyz II Men, Luther Vandross, Mariah Carey, A. R. Rahman, Prabhu Deva Sundaram, Shobana, Andrea Bocelli ja Luciano Pavarotti. Tulud läksid Nelson Mandela lastefondile, Punasele Ristile ja UNESCO-le.[221] StiilRedigeeri MõjutajadRedigeeri Üks identsetest kujudest, mis paigutati üle kogu Euroopa, et reklaamida tuuri "HIStory" Jacksoni muusika juured on R&B-s, popis ja soulmuusikas. Teda on mõjutanud sellised muusikud nagu Little Richard, James Brown, Jackie Wilson, Diana Ross, David Ruffin, Gene Kelly, Fred Astaire, Sammy Davis, Jr., The Isley Brothers, Bee Gees ja West Side Story tantsijad, kellele ta avaldas austust videotes "Beat It" ja "Bad".[222] Koreograaf David Winters, kes kohtus ja sõbrunes Jacksoniga 1971. aastal Diana Rossi televisiooni erisaates "Diana!" (mis oli ka Jacksoni esimene sooloesinemine eraldi The Jackson 5-st), on öelnud, et Jackson vaatas West Side Storyt peaaegu igal nädalal ning see oli tema lemmikfilm.[223][224][225] Little Richardil oli Jacksonile suur mõju[226][227], kuid enim inspireeris Jacksonit James Brown. Browni kohta on ta öelnud: "Juba väikese lapsena, hiljemalt 6-aastasena äratas mind ema olenemata kellaajast, kui ma magasin, või mida iganes ma tegin, ning kutsus mu teleri ette, et näeksin meistrit tegutsemas. Ja kui ma nägin teda liikumas, olin hüpnotiseeritud. Ma ei olnud kunagi näinud kedagi esinemas nagu James Brown, ning siis ma teadsin, et just seda tahan ma kogu oma ülejäänud elu teha. See kõik on tänu James Brownile."[228] Noor Michael Jackson võlgnes oma vokaaltehnika suuresti Diana Rossile. Oktoobris 1969 otsustati, et Jackson hakkab elama Rossi juures. Jackson on hiljem öelnud: "Ma õppisin teda hästi tundma. Ta õpetas mulle nii palju. Tavatsesin lihtsalt nurgas istuda ja vaadata, kuidas ta liigub. Ta oli kunst liikumises. Ma analüüsisin, kuidas ta liikus, kuidas ta laulis – teda tema loomulikus olekus." Jackson ütles talle: "Ma tahan olla täpselt sinu moodi, Diana." Ross vastas: "Ole lihtsalt sina ise."[229] Jackson võlgnes osa oma stiilist, eriti hüüatuse "oooh" kasutamise Rossile. Noorest peale katkestas Jackson sageli lauluridu ootamatu hüüatusega "oooh". Diana Ross oli seda efekti kasutanud mitmes oma The Supremesiga salvestatud laulus.[230] Muusika ainestik ja žanridRedigeeri Erinevalt paljudest teistest artistidest ei kirjutanud Jackson oma laule paberile. Ta laulis makilindile, kusjuures laulusõnad olid tal peas.[231] Mitmes laulus, nagu "Billie Jean", "Who Is It" ja "Tabloid Junkie", Jackson beatbox'is, jäljendades nii suu abil muusikainstrumentide kõla ja eri helisid. Jacksoni meelest oli kergem trummi- või bassipartiid jäljendada, kui instrumenti ennast mängida. Mitmed kriitikud on öelnud, et Jacksoni eriline hääl võimaldas iga instrumendi kõla veenvalt jäljendada. Veebiväljaande Allmusic ajakirjanik Steve Huey nentis, et Jacksoni mitmekülgsus võimaldas tal soolokarjääri jooksul eksperimenteerida eri teemade ja žanritega.[232] Huey sõnul oli "Thriller" "Off the Walli" edasiarendus, kus tantsu- ja rokipalad olid agressiivsemad, samas kui popi- ja ballaadipalad olid pehmemad ja souli sugemetega.[232] Väljapaistvamad ballaadid olid "The Lady in My Life", "Human Nature" ja "The Girl Is Mine"; fungilood "Billie Jean" ja "Wanna Be Startin' Somethin'"; ning post-disko lood "Baby Be Mine" ja "P.Y.T. (Pretty Young Thing)".[232][233][234] Albumi nimilooga "Thriller" algas Jacksoni huvi üleloomulike nähtuste vastu – teema, mille juurde ta järgnevatel aastatel naasis.[232] 1985. aastal kirjutas Jackson koos Lionel Richiega heategevusliku singli "We Are the World", kusjuures tulevikus läbisid humanitaarsed teemad tema laulusõnu ja avalikku elu sageli.[232] Albumi "Bad" esiksingel "I Just Can't Stop Loving You" on tavaline armastusballaad; rokipalas "Dirty Diana" kujutas Jackson nn kiskjalikku armastajat; "Man in the Mirror" on hümnilik ballaad, mille sõnad räägivad pihtimustest ja lubadustest, ning "Smooth Criminal" käsitles narkootikumide ja gangsterite teemat. Veebiväljaande Allmusic esindaja Stephen Thomas Erlewine arvas, et album "Dangerous" näitab Jacksonit vastuolulise inimesena.[235] Ta märgib, et see album on mitmekesisem kui eelmine album "Bad", sest see meeldib urbanistlikule publikule ja meelitab ka keskklassi hümnidega, nagu näiteks "Heal the World".[235] Sellel Jacksoni albumil oli peateema esimest korda sotsiaalsed probleemid, näiteks "Why You Wanna Trip on Me" protesteerib maailmas leviva AIDS-i, kodutuse, narkootikumide ja näljahäda vastu.[236] Album "HIStory" loob paranoilise atmosfääri.[237] See keskendub raskustele, mida Jackson oli pidanud enne selle avaldamist üle elama. Lugudega "Scream/Childhood", "Tabloid Junkie" ja "You Are Not Alone" annab Jackson vastulöögi ebaõiglusele ja isolatsioonile, mida tunneb, ning suunab oma viha meedia vastu.[238] Album "Invincible" valmis Jacksoni koostöös produtsent Rodney Jerkinsiga.[232] See plaat koosneb urbanistlikust soulmuusikast ("Cry" ja "The Lost Children"), ballaadidest ("Speechless", "Break of Dawn" ja "Butterflies") ning hiphopi, popi ja R&B segust ("2000 Watts", "Heartbreaker" ja "Invincible").[239][240] Hääl ja laulustiilRedigeeri Jackson hakkas lauljana esinema varases lapsepõlves ning tema hääl ja laulustiil muutusid aja jooksul märgatavalt. Vahemikus 1971–1975 toimunud häälemurdega muutus Jacksoni hääleliik poisilikust sopranist kõrgeks tenoriks.[241] Kõige tõenäolisemalt muutus Michael Jacksoni hääl 1973. aastal, kui The Jackson 5 salvestas singlit "Dancing Machine".[242][243] Tuntud hääleseadja laulupedagoog Seth Riggsi sõnul oli Michael Jacksoni hääleulatus 3,6 oktavi, E – h² (Ameerika helikõrguste süsteemis E2 – B5). 1990ndatel lisandusid veel mõned alumised noodid, nii et hääleulatus kasvas 4 oktavini. Ta suutis laulda kõrgeid noote täis- ehk rinnahäälega. Tavalise hääletekitamisviisiga kättesaadavatele nootidele lisandus falsett. Jacksoni madal register oli meeldivalt ümar ja pehme. Jacksoni hääle parim omadus oli liikuvus, mis võimaldas laulda keerulisi melisme. Nii staccato's kui ka legato's lauldes jäi ta erksalt rütmitäpseks. Puudustena nimetatakse hääle nõrkust, lapselikkust ja vähest resoneerivust[244], eriti keskmisele ja kõrgele registrile võib ette heita õhukest tämbrit.[245] Jacksoni häält peetakse üheks erakordsemaks popmuusikas. Selle arendamise ja töökorras hoidmisega tuli järjekindlalt tegelda. Tuntud lauluõpetaja Seth Riggs töötas Michael Jacksoni häälega 32 aasta jooksul. Jackson pöördus tema poole 1978. aastal ja Riggs muutus peagi Jacksonile asendamatuks kolleegiks.[242][243] Seth Riggs meenutab, et nad kohtusid kuus korda nädalas, harjutades iga päev kaks tundi. Kontserditurneede ajal tehti hääleharjutusi kolm korda päevas: kell 12–13, seejärel 16–16.30 ja hääle lahtilaulmiseks vahetult enne seda, kui Jackson lavale astus: 20.15–20.30.[246] Michael Jackson kasutas enamasti hääleulatuse kõrgemat osa ning falsetti, lauldes harva noote, mille kirjapanekuks on vaja kasutada bassivõtit. 1973. aastal kasutas Jackson esimest korda n-ö vokaalse luksumise tehnikat laulus "It's Too Late to Change the Time" The Jackson 5 albumil "G.I.T.: Get It Together".[247] Seda tehnikat hakkas ta rohkem kasutama albumil "Off the Wall", eriti "Shake Your Body (Down to the Ground)" reklaamvideos.[21] 1970ndate lõpus ilmunud "Off the Walli" ajaks hinnati Jacksoni vokaaltehnikat kõrgelt. Ajakiri Rolling Stone võrdles tema häält Stevie Wonderi uneleva häälega, kirjutades muu hulgas: "Jacksoni sulgkerge tenorihääl on imekauni tämbriga. See läheb sujuvalt üle võrratuks falsetiks, mida laulja julgelt kasutab." Jacksonile oli omane sõnapaari "come on" vale hääldamine, mis kõlas kui "cha'mone" või "shamone".[248] Ajakiri Rolling Stone märkis albumi "Invincible" arvustuses, et 43-aastasena kasutas Jackson esinedes ikka suurepäraseid rütmipartiisid ja vibreerivat vokaalharmooniat.[249] Nelson George iseloomustab Jacksoni lauluhäält nii: "Graatsilisus, agressiivsus, urisemine, loomulik poisilikkus, falsett, pehmus – see kõik teeb temast suurepärase vokalisti."[250] EsinemisstiilRedigeeri Jackson kandis 1983. aasta märtsis legendaarsel telekontserdil "Motown 25: Yesterday, Today, Forever" omapärast musta litritega jakki ja võltsteemantidega golfikinnast. Ta demonstreeris esimest korda oma tulevast leivanumbrit – tantsukõndi moonwalk ('kuukõnd'), mida endine televarietee Soul Train tantsija ja ansambli Shalamar liige Jeffrey Daniel oli talle kolm aastat varem õpetanud. The Jacksonsi esinemist võrreldi Elvis Presley ja The Beatlesi esinemisega saates "The Ed Sullivan Show".[251] Anna Kisselgoff The New York Timesist kirjutas hiljem: Moonwalk, mille ta kuulsaks tegi, on hea metafoor tema tantsustiilile. Kuidas ta seda teeb? Tehnilises mõttes on ta suurepärane illusionist, tõeline miim. Tema võime hoida üht jalga sirgena, kui ta libiseb, sellal kui teine jalg on kõverdatud ja tundub astuvat, nõuab täpset ajastamist."[252] 1993. aasta jaanuaris tuli Jackson 27. Super Bowli poolajal ilutulestiku saatel lavale, seljas kulla ja musta värvi sõjaväevorm ning ees päikeseprillid, ja jäi pooleteiseks minutiks liikumatult käsi rusikas seisma. Seejärel eemaldas ta prillid ja esitas neli laulu: "Jam", "Billie Jean", "Black or White" ja "Heal the World". Etteaste oli väga edukas. PlaadidRedigeeri Vaata ka: Michael Jacksoni albumid, Michael Jacksoni singlid ja Michael Jacksoni videod Vaata ka: Jackson 5 plaatide loetelu "Got to Be There" (1972) "Ben" (1972) "Music & Me" (1973) "Forever, Michael" (1975) "Off the Wall" (1979) "Thriller" (1982) "Farewell My Summer Love" (1984) "Bad" (1987) "Dangerous" (1991) "HIStory: Past, Present and Future, Book I" (1995) "Invincible" (2001) KontserditurneedRedigeeri Bad World Tour (1987–1989) Dangerous World Tour (1992–1993) HIStory World Tour (1996–1997) This Is It (2009–2010) (jäeti ära) AuhinnadRedigeeri Vaata ka: Michael Jacksoni auhindade ja nominatsioonide loend Michael Jackson on võitnud sadu auhindu. Tähtsaimad neist on näiteks 22 Ameerika muusikaauhinda, 40 Billboardi auhinda, 7 Briti muusikaauhinda, 1 Kuldgloobus, 19 Grammyt, 13 MTV auhinda ja 12 Maailma muusikaauhinda.[253] EraeluRedigeeri Abielud ja lapsedRedigeeri Jackson abiellus Elvis Presley tütre Lisa Marie Presleyga 1994. aastal 1994. aasta mais abiellus Jackson Elvis Presley tütre Lisa Marie Presleyga. Nad kohtusid esimest korda 1975. aastal Las Vegases, kui seitsmeaastane Presley ühel Jackson 5-e esinemisel käis. Uuesti said nad kokku ühise sõbra kaudu.[254] Presley sõbra väitel algas nende täiskasvanulik sõprus 1992. aasta novembris Los Angeleses.[255] Nad suhtlesid telefoni teel iga päev. Kui 1993. aastal süüdistati Jacksonit lapse seksuaalses ärakasutamises, muutus Jackson sõltuvaks Presley emotsionaalsest toest. Presley oli mures Jacksoni tervise ja narkosõltuvuse pärast.[256] Presley sõnul uskus ta, et Jackson polnud midagi valesti teinud ja teda süüdistati alusetult. Presley on öelnud, et armus Jacksonisse, tahtis teda päästa ning tundis, et suudab seda teha.[257] Ta veenis Jacksonit sõlmima kohtuvälist kokkulepet ja minema taastusravile.[256] Jackson tegi 1993. aasta sügisel Presleyle telefoni teel abieluettepaneku. Ta küsis, kas Presley abielluks temaga, kui ta seda paluks.[256] Nad abiellusid salaja Dominikaani Vabariigis ja eitasid sündmust peaaegu kaks kuud.[258] Nende abielu oli Presley sõnul "abielupaari elu ... mis oli seksuaalselt aktiivne".[259] Sel ajal spekuleeris kõmuajakirjandus, et abielu oli võte Jacksoni maine parandamiseks.[258] Abielu kestis vähem kui kaks aastat ja lõppes rahumeelse lahutuslepinguga.[260] 2010. aastal Oprah'le antud intervjuus tunnistas Presley, et nende suhe kestis veel neli aastat pärast lahutust, mil nad olid kord koos ja läksid taas lahku, kuni Presley otsustas, et see peab lõppema.[261] 14. novembril 1996 kontserditurnee ajal abiellus Jackson Austraalias Sydneys ettevalmistamata tseremoonial oma pikaaegse sõbra nahaarsti Deborah Jeanne Rowe'iga. Rowe ootas sel ajal umbes kuuendat kuud paari esimest last. Algul polnud Rowe'il ega Jacksonil plaanis abielluda, aga Jacksoni ema veenis neid seda tegema.[262] Michael Joseph Jackson Jr (tuntud ka kui Prince) sündis 13. veebruaril 1997 ja tema õde Paris-Michael Katherine Jackson sündis aasta hiljem 3. aprillil 1998.[260][263] Paar lahutas 1999. aastal ja Jackson sai laste täieliku hooldusõiguse. Lahutus oli üsna rahumeelne, aga hilisema hooldusõiguse taotlusega ei jõutud kokkuleppele enne kui 2006. aastal.[264][265] Septembris 2006 kinnitasid nii Jackson kui ka tema eksnaine Debbie Rowe, et nad jõudsid laste hooldusõiguses kokkuleppele. Tingimusi ei avalikustatud kunagi. Jackson jätkas nende kahe lapse hooldajaks olemist.[265] 2002. aastal sündis Jacksoni kolmas laps Prince Michael Jackson II (hüüdnimega Blanket).[266] Lapse ema isik on teadmata, aga Jackson on öelnud, et tema laps on saadud kunstliku viljastamise teel, kasutades surrogaatema ja Jacksoni spermat.[264] 20. novembril 2002 näitas Jackson imikust poega Berliinis asuva hotelli Adlon rõdult fännidele. Ta hoidis last paremal käel, üle lapse näo oli õrnalt laotatud riie. Laps rippus lühikest aega üle neljanda korruse rõdu ääre, mis tekitas meedias laialdast kriitikat. Jackson vabandas hiljem intsidendi pärast, nimetades seda kohutavaks veaks.[267] Süüdistused laste seksuaalses ärakasutamisesRedigeeri  Pikemalt artiklis 1993. aasta lapse seksuaalse ärakasutamise süüdistused Michael Jacksoni vastu 1993. aasta suvel süüdistasid 13-aastane Jordan Chandler ja tema hambaarstina töötav isa dr Evan Chandler Michael Jacksonit lapse seksuaalses kuritarvitamises.[268][269][270] Chandlerite perekond nõudis Jacksonilt kahjutasu, kuid Michael Jackson keeldus maksmast. Jordan Chandler läks lõpuks politseisse ja ütles, et laulja oli teda seksuaalselt ära kasutanud.[271] Lindistati dr Chandleri juttu, kus ta arutas kavatsusi süüdistustega jätkata. Chandler ütles, et kui ta süüdistusega lõpuni läheb, siis võidab ta suurelt. "Pole mingit võimalust, et ma kaotan. Ma saan kõik, mida tahan, ja nemad on igaveseks hävitatud ... Michaeli karjäär saab läbi." Jordani ema oli siiski kindel, et Jackson polnud midagi valesti teinud.[270] Jackson kasutas hiljem seda lindistust väitmaks, et ta oli kadeda isa ohver, ja dr Chandleri ainus eesmärk oli lauljalt raha välja petta.[270] Sama aasta 20. detsembril otsis politsei Michael Jacksoni kodu läbi ja laulja pidi läbiotsimiseks lahti riietuma.[272] Jordan Chandler oli väidetavalt politseile andnud Jacksoni intiimsete kehaosade kirjelduse. Ta väitis, et laulja pleekinud suguti oli ümberlõigatud, kuid alasti läbiotsimine näitas, et see nii ei olnud.[273] Sama kinnitas 2009. aasta lahkamine.[274] Jacksoni sõbrad ütlesid, et laulja ei saanud kunagi täiesti üle alandusest, mis kaasnes alasti läbiotsimisega. Uurimiseks ei olnud piisavalt tõendeid ja süüdistust ei esitatud.[275][276] Jackson kirjeldas läbiotsimist emotsionaalses avalikus teadaandes ja kinnitas enda süütust.[268][272][277] 1. jaanuaril 1994 sõlmis Jacksoni kindlustusfirma Chandlerite perega kohtuvälise kokkuleppe ning neile maksti 22 miljonit dollarit. Santa Barbara ja Los Angelese maakonna vandemeeste kogu saadeti 1994. aasta 2. mail laiali, ilma et Michael Jacksonile oleks süüdistust esitatud.[278] Chandlerite pere lõpetas kriminaaluurimisega koostöö 6. juulil 1994.[279][280] Kohtuvälise kokkuleppe dokumendid ütlesid sõnaselgelt, et Jackson ei ole midagi valesti teinud ja et ta ei ole vastutav. Chandlerid ja nende pereadvokaat Larry Feldman kirjutasid sellele alla ilma mingite vastuväideteta.[281] Chandlerite advokaat ütles ka selgesõnaliselt, et tegu ei olnud maksmisega vaikimise eest.[282] Umbes kümme aastat pärast seda juhtumit, teise lapse seksuaalse ärakasutamise süüdistuste ajal, teatasid Jacksoni advokaadid, et 1994. aasta kokkulepe oli sõlmitud ilma laulja nõusolekuta.[279] 2002. aasta mai alguses lubas Jackson dokumentaalfilmi meeskonnal eesotsas briti meedianäo Martin Bashiriga ennast jälgida kõikjal, kuhu ta läks. Bashiri filmimeeskond oli Michael Jacksoniga ka Berliinis, kui toimus intsident, kus ta oma last üle rõduääre hoidis. Saade läks eetrisse 2003. aasta märtsis pealkirga "Elu koos Michael Jacksoniga" ja maalis lauljast erakordselt ebameeldiva pildi. Dokumentaalfilmi ühes eriti skandaalses stseenis hoidis Michael Jackson noore poisi käest kinni ja arutas ööbimise korraldamist.[283] Kohe kui dokumentaalfilm eetrisse läks, alustas Santa Barbara maakonna prokurör kriminaalmenetlust. Seoses filmis näidatud 13-aastase poisi juhtumiga arreteeriti Jackson 2003. aasta novembris. Lauljale esitati seitse süüdistust lapse ärakasutamises ja kaks süüdistust uimastava aine annustamises.[283] Jackson eitas neid süüdistusi, öeldes, et ööbimised polnud mingil moel seksuaalset laadi. Kohtuprotsess Jacksoni üle algas 31. jaanuaril 2005 Santa Marias Californias ja kestis viis kuud, kuni mai lõpuni. 13. juunil 2005 mõisteti Jackson kõigis süüdistustes õigeks. [284][285] Pärast kohtuprotsessi kolis ta laialdase meediakajastuse saatel Pärsia lahe saareriiki Bahreini, kus oli Sheikh Abdullah' külaline.[286] Vaata ka: "Elu koos Michael Jacksoniga" ja Michael Jacksoni 2005. a kohtuprotsess Välimus ja tervisRedigeeri NäooperatsioonidRedigeeri 1979. aastal murdis Jackson tantsuharjutust tehes ninaluu. Fikseeriva operatsiooniga algas lõikuste ja paranduste jada, mille põhjuseks Jackson ka aastakümneid hiljem ütles, et esimene lõikus lihtsalt ebaõnnestus ja opereerida tuli uuesti. Michael ise kinnitas, et on teinud kaks näooperatsiooni, kuid tema fotosid vaadanud ilukirurgid arvavad, et Jacksonit lõigati 30–40 korda. Lahkamine näitas, et Jacksonile oli tehtud vähemalt 13 plastilist operatsiooni.[287] Doktor Wallace Goodsteini sõnul oli popstaar 1990ndatel korduvalt ka tema juures lõikustel käinud, lausa iga paari kuu tagant. Kliinikusse tuli Jackson alati õhtuti, kui enamik personalist oli lahkunud ning keegi poleks saanud tema kohalolekut märgata. Nahaarst Arnold Klein ütleb tagantjärele, et palus Jacksonil enesega eksperimenteerimine lõpetada, kuid mees olevat operatsioonitulemuste üle iga kord väga õnnelik olnud. Rohkesti on spekuleeritud põhjuste üle, mis Jacksoni ilukirurgiasõltlaseks muutsid. Seda on seostatud isa pilgetega Jacksoni lapsepõlves, Jacksoni sooviga olla õe La Toya või imetletud Diana Rossi sarnane, vastumeelsusega näha peeglis isa nägu, sooviga välja näha nagu naine, nagu murdeealine poiss või Peeter Paan.[288] Dr Deepak Chopra, kes sõbrustas Jacksoniga aastakümneid, on öelnud: "See, mida ta oma välimusega tegi, oli lugupidamise täielik puudumine iseenda vastu." [289] Vitiliigo ja luupus Jacksoni nahk, mis oli tema nooruses olnud helepruun, hakkas alates 1980ndate keskpaigast järk-järgult muutuma heledamaks. See muutus pälvis laialdast meediakajastust ja levisid kahtlused, et Jackson pleegitas oma nahka.[86] J. Randy Taraborrelli kirjutatud elulooraamatu järgi diagnoositi Jacksonil 1986. aastal vitiliigo ja luupus. Vitiliigo on autoimmuunse geneesiga haigus, mille puhul autoimmuunreaktsioonide tagajärjel melanotsüüdid hävivad. Meedikute kinnitusel on see haigus midagi samasugust kui albinism. Melanotsüüdid ehk rakud, mis toodavad ja koguvad nahavärvi tekitavat ainet melaniini, hakkavad järjest hävima. Mida vähem melanotsüüte, seda rohkem valgeid laike nahale ilmub, ning lõpuks on inimene valiku ees: kas käia ringi laigulise näoga või peita ihuvead puudrikrohvi alla.[290] Nii vitiliigo kui ka selle ravi muutsid Jacksoni nahka heledamaks, mida ta omakorda rõhutas nahatooni ühtlustamiseks kasutatud kahvatu jumestusega. Vitiliigokahtlus sai kinnitust ka Jacksoni lahkamisel. Kehakaalu langemineRedigeeri 1980ndate alguses langes Jacksoni kehakaal märgatavalt. Jacksoniga kokku puutunud inimeste sõnul käis tal tihti pea ringi, mistõttu arvati, et ta põeb anoreksiat. 1993. aastal tunnistas Jackson, et tarbib regulaarselt ravimeid Vicodin, Xanax ja Ativan, põhjendades seda nii lapsepõlves saadud hingeliste traumade, pingelise töö kui ka tantsimisel saadud vigastustega. Lisaks lakkas ta söömast.[293] Jackson ise ütles, et oli väiksena paksude põskedega hästi toidetud laps. Suuremaks saades muutis ta oma toidusedelit, sest tahtis parem välja näha ja olla tervislik. Ta loobus rasvasest toidust ja hakkas taimetoitlaseks, mille tagajärjel muutus Jackson väga kõhnaks. Olukord läks isegi nii hulluks, et ta varises ühe kontserdi peaproovis kokku, misjärel soovitasid arstid tal hakata sööma natuke kala- ja kanaliha.[294] Kõik need jätkuvad ninamuutused, dramaatiline kaalukaotus, seejärel äkki tekkinud põsesarnad ja tätoveeritud silmajoon leidsid 1980ndatel kergemini sallimist. Mida aga mustanahaline publik Michaelile iial ei andestanud, oli pidevalt valgenev nahatoon. "Ainult Ameerikas saab juhtuda, et sünnid mustanahalise mehena ja lõpetad valge naisena," lõõbiti avalikkuses.[295] HapnikukamberRedigeeri 1986. aastal avaldas ajakiri National Enquirer esikaanel foto hapnikukambris lamavast Michaelist. Pealkiri oli "Michael Jacksoni veider plaan elada 150-aastaseks". Lugejaid taheti veenda selles, et vananemise kartuses magab Michael hapnikukambris. Jackson kinnitas, et see on puhas jama. Ta ütles, et ostis tõepoolest säärase aparaadi, kuid mitte enda, vaid põletushaavadega haigete jaoks. Michael kinkis hapnikukambri Brotmani meditsiinikeskusele-haiglale, kus kunagi tema enda põletushaavu oli ravitud. Kumu levis põhjusel, et Michael ronis vastostetud kambrisse ise sisse, et demonstreerida, kui mugav seal lamada on. Keegi tegi sellest foto, mis jõudis meediasse. Michael väitis 1993. aastal Oprah' telesaates, et pole hapnikukambris kordagi maganud ja oli šokeeritud, et temast nii mõeldi.[290] SõbradRedigeeri Jacksoni talendist olid vaimustuses nii filminäitlejad, kuningakodade liikmed kui ka riigimehed, tema muusikat hinnati ning sooviti tema sõber olla. Jackson oli loomult erak, kuid tema sõprade hulka kuulusid paljud kuulsused.[296] 1966. aastal sai Jacksoni mentoriks ja kauaaegseks sõbrannaks Diana Ross. Jacksoni sõprade hulka kuulus veel teisigi kuulsusi, nagu näiteks Elizabeth Taylor, Usher, Jamie Foxx, Quincy Jones, Brooke Shields, Madonna, Britney Spears ja Justin Timberlake.[297] Eriti lähedane oli ta printsess Dianaga. Nad kohtusid esimest korda 1988. aastal Wembley kontserdil. Kuni Diana surmani 1997. aastal kulutas Jackson temaga peetud telefonikõnedele tuhandeid dollareid kuus. Jackson on öelnud, et nad said rääkida kõigest, Dianal oli vaja rääkida kellegagi, kes teadis täpselt, mida ta läbi elas. Pärast Diana surma ütles Jackson: "See oli kõige kurvem sündmus, mida mul eales läbi elada on tulnud. See murdis mu südame. Ma lihtsalt nutsin ja nutsin."[296] Näitlejanna Elizabeth Taylor oli üks Jacksoni lähedasematest sõpradest. Temalt pärineb ka Jacksoni hüüdnimi Popikuningas. Taylor annetas Neverlandi loomaaiale elevandi ja abiellus rantšos oma seitsmenda abikaasa Larry Fortenskyga. Kui Jacksonit süüdistati laste seksuaalses ärakasutamises, siis Taylor esmalt kaitses Jacksonit, kuid nende sõprus katkes pärast 2005. aasta kohtuprotsessi. Nad ei rääkinud teineteisega enam kunagi, ainus erand oli Taylori 75. sünnipäev 2007. aastal.[296] Jacksoni lähedane sõber oli kunagi ka Uri Geller, kellele Jackson oli abielutõotuse uuendamisel 2001. aastal isameheks. Kuid nende sõprus purunes, kui Jackson tegi aasta hiljem väidetavalt Oxford Unionis antisemiitlikke märkusi.[296] Filmimogul Steven Spielberg, kes samuti kuulus Jacksoni sõprade hulka, on tema kohta öelnud nii: "Ma pole iialgi näinud kedagi Michaeli-sarnast. Ta on emotsionaalne lapstäht, kuid kontrollib end jäägitult. Vahel paistab ta muutuvat liiga dramaatiliseks, aga on kõik enne hoolega läbi mõelnud. Ta on oma karjääri ja valikute suhtes väga taibukas."[298] Jacksoni eluaegne sõber Lionel Richie oli laulu "We Are the World" kaasautor.[298]

Ebaõnnestumistest

Kool surub peale, et ebaõnnestumine on halb. Kuid see kõik on vale. Selleks, et edukaks saada tulebki ebaõnnestuda ja sellest õppida (tehes õigeid valikuid). Kõige edukamad (kaasa arvatud rahaliselt) ongi just need inimesed, kes on julgenud eksida. Nad on teinud seda palju kordi, lausa lugematu arv kordi. Nad on tõenäoliselt kõige rohkem eksinud inimesed maailmas. 

Ilma ebaõnnestumisteta ei saa olla mingit edu. Kõige edukamad on need, kes on kõige rohkem proovinud ja eksinud, kuid nad ei ole alla andnud. Ebaõnnestumised on kõige parem õppimisvõimalus. Ebaõnnestumisi ei tohi karta. Tuleb lihtsalt nendest õppida ja uuesti proovida. Niimoodi kogu aeg. Natukene muuta ja siis uuesti proovida. Kui ei proovi, siis ei saa sa ka kunagi teada, kuidas sul oleks läinud. Pidevalt tuleb natukene parandada ja uuesti proovida. Ja kui sa leiad, et see sulle ei sobi, on liiga raske ja/või sa ei saa sellega hakkama, siis tea, et sa vähemalt üritasid, proovisid. Nüüd sa vähemalt tead, et seda sa ei taha/saa teha.

Kuid ükskord nendel kõige edukamatel inimestel vedas. Just siis, kui „tavainimesed“ olid juba alla andnud, proovisid nad uuesti. Ja see õnnestus. Seepeale nad täiustasid seda, küsisid sellele patendi, ning hakkasid seda müüma. Ning said rikkaks. Täiesti tühja koha pealt. Ja edukaks. Võib-olla ka õnnelikuks. Ning tegid seda, mida nad soovisid. 

Kuidas selline elu tundub. Võib-olla suudan mina sama, ja ka sina, armas lugeja. Kindlasti suudame. Lihtsalt tuleb ennast kokku võtta. Pole vahet, milline on sinu hariduslik tase või muud isiksuseomadused. Me lähme ja teeme selle ära. Nüüd ja praegu. Ei karda, ei anna alla ja ei karda ebaõnnestumisi, sest ainult nii saame me teada, milleks me tegelikult võimelised oleme. 

Ainult meie loome enda tuleviku ja oleviku. Katsetame enda piire ja „hüppame pea ees tundmatusse“. See on ainus viis teada saada, kes me oleme, mis meile meeldib teha ja kuidas seda on kõige parem teha. 

Kuid selleks tuleb tegeleda võimalikult paljude erinevate asjadega. Et hiljem saaks selle, mis mulle ei meeldi, kõrvale jätta. Ja liikuda edasi ainult meeldivate tegevustega. Koguda meeldivate tegevuste kohta teadmisi ning pidevalt ennast huvialade koha pealt täiendada. Kuid samas ka (vähemalt natukene) kahelda leitud info õigsuses. Ainult nii saab luua midagi täiesti uut ja originaalset.

Nii, et ...

Hakkame tegutsema parema tuleviku nimel. 

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Etta James

Etta James

Etta James (kodanikunimega Jamesetta Hawkins; 25. jaanuar 1938 – 20. jaanuar 2012 Riverside, California) oli ameerika bluusi, souli, rhythm and blues'i, rock'n'roll'i, gospeli ja džässlaulja.

Suurema tuntuse saavutas kaveritega Mack Gordoni ja Harry Warreni lauludest "At Last" ja "I'd Rather Go Blind".

Ta põdes leukeemiat ning pidi 2011. aasta jõulud vastu võtma haiglas. Haiglast kirjutati ta välja 5. jaanuaril. Jamesetta Hawkins suri 20. jaanuaril 2012 USA California osariigi Riverside'is.

Ameerika laulja

Etta James
Jamesi esinemine Prantsusmaal 1990. aasta juulis
Taustainfo
Sünninimi	Jamesetta Hawkins
Sündinud	(1938-01-25)25. jaanuar 1938 Los Angeles, California, Ameerika Ühendriigid
Surnud	20. jaanuar 2012(2012-01-20) (73-aastasena) Riverside, California, Ameerika Ühendriigid
Žanrid	Blues R&B soul gospel džäss rock 'n roll
Töökoht	Laulja
Instruments	hääl
Tööaastad	1954–2012
Plaadifirmad	Modern Chess MCA Argo Crown Cadet Island PolyGram Private RCA RCA Victor Elektra Virgin EMI Verve Forecast Universal Ace Records Blues Interaction, Inc.
Koostööd	Harvey Fuqua Johnny Otis Sugar Pie DeSanto

Jamesetta Hawkins, tuntud kui Etta James (25. jaanuar 1938 - 20. jaanuar 2012) oli Ameerika laulja, kes esines erinevates žanrites, sealhulgas blues, R&B, soul, rock and roll, jazz ja gospel. Oma karjääri alustades 1954. aastal saavutas ta kuulsuse selliste hittidega nagu "The Wallflower", "Viimaks", "Räägi emale", "Midagi on mul kinni hoida" ja "Ma tahaksin pigem pimedaks minna". Enne 1980. aastate lõpul plaadiga Seven Year Itch muusikalise tagasituleku tegemist oli ta silmitsi mitmete isiklike probleemidega, sealhulgas heroiinisõltuvuse, raske füüsilise väärkohtlemise ja vangistamisega.

Jamesi võimas, sügav, mullane hääl ületas lõhe rütmi ja bluusi ning rock and roll vahel. Ta võitis kuus Grammy auhinda ja 17 bluusimuusika auhinda. Ta kutsuti üles Rock and Roll kuulsuste halli 1993. aastal, Grammy kuulsuste halli 1999. aastal ja Bluesi kuulsuste halli 2001. aastal. Ajakiri Rolling Stone paigutas James kõigi aegade 100 suurima laulja nimekirja James number 22; Samuti oli ta kõigi aegade 100 suurima artisti nimekirjas 62 kohal.

Elu ja karjäär

1938–1959: lapsepõlv ja karjääri algus

Hawkins sündis 25. jaanuaril 1938 Californias Los Angeleses Dorothy Hawkinsile, kes oli sel ajal 14-aastane. Ehkki tema isa pole kunagi tuvastatud, spekuleeris James, et ta oli basseinimängija Rudolf "Minnesota Fats" Wanderone tütar, kellega ta kohtus põgusalt 1987. aastal. Tema ema puudus sageli Wattsi korterist, pidades suhteid erinevate meestega. James elas koos terve rea kasuvanematega, eriti "Sarge" ja "Mama" Lu. James nimetas oma ema "saladuse daamiks".

James sai oma esimese professionaalse häälekoolituse viieaastaselt James Earle Hinesilt, kes oli Edesi koori muusikaline juht Los Angelese Lõuna-Keskuse Pauluse Baptisti kirikus. Tema eestkoste all kannatas naine oma kujunemisaastail kehalist väärkohtlemist, kuna juhendaja torkas teda sageli rinnale, samal ajal kui ta laulis, et sundida oma häält soolestikust tulema. Selle tulemusel arenes ta oma vanuse lapse jaoks ebaharilikult tugev hääl.

Sarge, nagu ka koori muusikaline juht, oli ka vägivaldne. Kodus purjus pokkerimängude ajal äratas ta Jamesi varajastel hommikutundidel ja sundis teda peksmisega oma sõpradele laulma. Naise, isa käest saadud trauma, mis sundis teda nendes alandavates oludes laulma, põhjustas talle raskusi tellitava laulmisega kogu karjääri vältel.

1950 suri ema Lu ja Jamesi bioloogiline ema viis ta San Francisco Fillmore'i rajooni. Paari aasta jooksul hakkas ta doo-wopi kuulama ja teda innustati moodustama tütarlaste rühmitus Creolettes (liikmete heledanahaliste jume tõttu).

14-aastaselt kohtus ta muusik Johnny Otis'iga. Lood sellest, kuidas nad kohtusid, on erinevad. Otise versioonis jõudis naine pärast ühte tema esinemist linnas tema hotelli ja veenis teda teda kuulama. Teine lugu oli see, et Otis märkas Los Angelese ööklubis esinevaid Creolettesi ja otsis neid üles salvestama oma "vastuslaul" Hank Ballardi teosele "Work with Me, Annie".

Otis võttis grupi oma tiiva alla, aidates neil alla kirjutada ajalehele Modern Records ja muutes oma nime kreolettidest Peaches'iks. Ta andis lauljale ka oma lavanime, kandes Jamesetta üle Etta Jamesiks. James salvestas versiooni, mille jaoks ta kaasautorina tunnustati, 1954. aastal ja plaat ilmus 1955. aasta alguses filmi "Dance with Me, Henry" all. Laulu algne pealkiri oli "Rulli minuga, Henry", kuid seda muudeti tsensuuri vältimiseks värvitust pealkirja tõttu (rull viitab seksuaalsele tegevusele). Sama aasta veebruaris jõudis laul kuumade rütmide ja bluusilugude edetabelis esikohale. Selle esialgse edu andis rühmale Little Richard oma riiklikul ringreisil.

Sel ajal kui James Richardiga tuuritas, salvestas poplaulja Georgia Gibbs Jamesi laulust versiooni, mis ilmus pealkirja all "The Wallflower" ja millest sai crossoveri hitt, jõudes Billboard Hot 100-s esikohale, mis Jamesit vihastas. Pärast Peachesist lahkumist oli Jamesil veel üks R&B hitt "Good Rockin 'Daddy" saatel, kuid ta oli hädas järelmeetmetega. Kui tema lepingut Moderniga pikendati 1960. aastal, sõlmis ta lepingu Chess Records'iga. Vahetult pärast seda oli ta suhetes laulja Harvey Fuquaga, kes on doo-wop grupi Moonglow asutaja.

Muusik Bobby Murray reisis koos Jamesiga üle 20 aasta. Ta kirjutas, et James oli oma esimese singli, kui ta oli 15-aastane, ja läks B. B. Kingiga ühtlaselt, kui ta oli 16-aastane. James uskus, et Kingi hitt-singel "Sweet Sixteen" oli tema kohta. 1955. aasta alguses jagasid ta koos pürgiv laulja, 19-aastane Elvis Presley, kes oli siis Sun Studios plaadifirma, ja Kingi innukas fänn, arvet suures klubis Memphise lähedal. Oma autobiograafias märkis ta, kui muljet avaldas talle noore laulja kombe. Ta meenutas ka seda, kui õnnelikuks ta aastaid tagasi tegi, kui naine sai teada, et Presley kolis tema lähedase sõbra Jackie Wilsoni madalama kvaliteediga taastusravikohast sobivamasse rajatisse ja maksis tema enda sõnul kõik kulud. Presley suri aasta hiljem. Wilson elas veel kümme aastat tema jaoks leitud hooldekeskuses Presley.

1960–1978: male ja Warneri vendade aastad

Duett koos Harvey Fuquaga salvestas James Chessi loodud plaadifirma Argo Records (hiljem muudeti uueks nimeks Cadet Records). Tema esimesed singlid Fuquaga olid "Kui ma ei saa sind" ja "Lusikas". Tema esimene soolohitt oli doo-wop-stiilis rütmi- ja bluusilugu "All I Could Do Not Cry", mis oli R&B teine ​​number. Chess Recordsi kaasasutaja Leonard Chess kujutas Jamesit klassikalise ballaadistilisti rollis, kellel oli potentsiaal popmuusika edetabelitesse ületada ning ümbritseti lauljatar peagi viiulite ja muude keelpillidega. Esimene Jamesi salvestatud keelpillidega koormatud ballaad oli 1960. aasta mais valminud "My Dearest Darling", mis jõudis tippu R & B edetabeli esiviisikus. James laulis oma plaadikaaslase Chuck Berry taustalauluks filmis "Back in the USA".

Tema debüütalbum “At Last!” Ilmus 1960. aasta lõpus ja oli tuntud oma mitmekesise muusikavaliku poolest, alates džässistandarditest kuni bluusini kuni doo-wopi ja rütmi ning bluusini (R&B). Plaadil olid tulevased klassikad "Ma lihtsalt tahan sind armastada" ja "Pühapäevane armastus". 1961. aasta alguses andis James välja selle, mis pidi saama tema allkirjalauluks "Lõpuks", mis jõudis R&B edetabelis teisele kohale ja Billboard Hot 100 number 47-le. Ehkki plaat ei olnud nii edukas, kui oodata võis, on tema üleviimine muutunud laulu tuntuim versioon. James järgnes sellele looga "Trust in Me", mis sisaldas ka keelpille. Samal aastal hiljem andis James välja teise stuudioalbumi "The Second Time Around". Album võttis sama suuna, mis tema esimene, hõlmates džässi ja popi standardeid ning koos keelpillidega paljudele lugudele. See koostas kaks hitt-singlit, "Fool That I Am" ja "Don't Cry Baby".

James hakkas järgmisel aastal oma muusikasse lisama gospel-elemente, vabastades albumi "Something's Got A Hold On Me", mis jõudis R&B edetabeli tippu number 4 ja oli 40 parima pophiti hulka. Sellele edule järgnes kiiresti "Peata pulm", mis jõudis R&B edetabelis kuuendale kohale ja sisaldas ka evangeeliumi elemente. 1963. aastal oli ta veel üks suurem hitt koos "Pushoveriga" ja andis välja live-albumi Etta James Rocks the House, mis on lindistatud New Era klubis Nashville'is, Tennessee. Pärast paariaastaseid väiksemaid tabamusi hakkas Jamesi karjäär kannatama pärast 1965. aastat. Pärast eraldatuse perioodi naasis ta 1967. aastal lindistamisele ja tõusis taas üles jõuliste R&B numbritega tänu oma lindistamisele legendaarses FAME stuudios Muscle Shoalsis, Alabamas. . Need sessioonid andsid tema tagasituleku Clarence Carteri kaasautori "Tell Mama", mis jõudis R & B-numbri kümneni ja kahekümne kolme popini. Samal aastal ilmus ka samanimeline album, mis sisaldas Otis Reddingi "Turvalisust". "Tell Mama" B-külg oli "Ma tahaksin pigem minna pimedaks", mis sai bluusiklassikaks ja mille on salvestanud paljud teised artistid. Oma autobiograafias Rage to Survive kirjutas ta, et kuulis tema sõbra Ellingtoni "Fugi" Jordani laulu, kui ta teda vanglas külastas. Tema konto kohaselt kirjutas ta ülejäänud laulu koos Jordaniga, kuid maksupõhjustel andis ta laulukirjutamise krediidi tolleaegsele elukaaslasele Billy Fosterile.

Pärast seda edu sai Jamesist nõudlik kontsertesineja, ehkki ta ei jõudnud enam kunagi 1960. aastate alguse keskpaigani. Tema plaatide edetabelit jätkati R&B Top 40-s 1970. aastate alguses, koos selliste singlitega nagu "Losers Weepers" (1970) ja "I Found a Love" (1972). Ehkki James jätkas male plaadistamist, laastas teda Leonard Chessi surm 1969. aastal. James julges rokki ja funki avaldada oma nimega album 1973. aastal, lavastuse tegi kuulus rokiprodutsent Gabriel Mekler, kes oli tegi koostööd Steppenwolfi ja Janis Jopliniga, kes olid imetlenud Jamesi ja kajastanud kontserdil lugu "Ütle Mamale". Album, mis on tuntud oma muusikastiilide segu poolest, kandideeris Grammy auhinnale. Album ei tootnud suuremaid hitte; samuti ei järgnenud 1974. aastal järeltulevad filmid "Come a Little Closer", kuigi nagu ka Etta James enne seda, pälvis album ka kriitika osaliseks. James jätkas Chessis (nüüd kuulub kõigile Platinum Recordsile) plaate, vabastades veel ühe albumi 1976. aastal, Etta on Betta Than Evvah! Tema 1978. aasta album Deep in the Night, mille produtseeris Jerry Wexler Warner Brosi jaoks, hõlmas oma repertuaari rohkemat rokipõhist muusikat. Samal aastal oli James Rolling Stonesi avamäng ja esines Montreux jazzifestivalil. Pärast seda lühikest edu lahkus ta Chess Recordsist ja ei registreerinud veel kümme aastat, kui oli hädas narkomaania ja alkoholismiga.

1984–2012: hiline karjäär

Ehkki ta jätkas esinemist, oli Jamesist kuni 1984. aastani vähe kuulda, kui ta võttis ühendust David Wolperiga ja palus esineda 1984. aasta suveolümpiamängude avatseremoonial, kus ta laulis "Kui pühakud lähevad marssima". 1987. aastal esitas ta koos Chuck Berryga dokumentaalfilmis Hail! Rüü! Rock 'n' Roll.

Aastal 1989 sõlmis ta lepingu Island Recordsiga ja andis My Gunsile välja albumid Seven Year Itch ja Stickin ', mõlemad produtseeris Barry Beckett ja salvestas FAME Studios. Samuti filmiti James 1989. aastal Los Angelese Wilterni teatris kontserdil koos Joe Walshi ja Albert Collinsiga filmi Jazzvisions: Jump the Blues Away jaoks. Paljud taustamuusikud olid Los Angelese tipptasemel mängijad: Rick Rosas (bass), Michael Huey (trummid), Ed Sanford (Hammond B3 orel), Kip Noble (klaver) ja Josh Sklair, tema kauaaegne kitarrimängija.

James osales räpp-laulja Def Jefiga laulul "Droppin 'Rhymes on Drums", mis segas Jamesi jazz-vokaali hip-hopiga. 1992. aastal lindistas ta albumi „Õige aeg“, mille produtseeris Jerry Wexler Elektra Recordsile. Ta kutsuti 1992. aastal Rock and Roll'i kuulsuste halli.

James sõlmis eraettevõttega Music Music Records 1993. aastal ja lindistas Billie Holiday austusavalduse albumi Mystery Lady: Songs of Billie Holiday. Album püstitas trendi kaasata Jamesi muusikasse rohkem jazzielemente. Album võitis Jamesil oma esimese Grammy auhinna, parima naisjazz-vokaalse esituse eest 1994. aastal. 1995. aastal avaldati tema autobiograafia A Rage to Survive, mille autorid olid koos David Ritziga. Samuti 1995. aastal lindistas ta albumi Time After Time. Jõuluplaat Etta James Christmas ilmus 1998. aastal.

1990ndate keskpaigaks oli Jamesi varasemat klassikalist muusikat reklaamides kasutatud, sealhulgas "Ma lihtsalt tahan sind armastada". Pärast seda, kui katkend laulust kajastati Ühendkuningriigis asuvas Diet Coke'i reklaamikampaanias, jõudis see 1996. aastal Suurbritannia edetabelite esikümnesse.

1998. aastaks, pärast Life, Love & the Bluesi väljaandmist, oli ta muusikuteks lisanud oma pojad Donto ja Sametto vastavalt trummidele ja bassidele. Nad jätkasid osana tema tuuribändist. Ta jätkas plaadifirma Private Music salvestamist, mis andis 2000. aastal välja bluusialbumi Matriarch of the Blues, millel naasis oma R & B juurte juurde; Rolling Stone nimetas seda kui "kindlat tagasitulekut juurte juurde", kinnitades veel, et selle albumiga ta "taastub oma troonilt ja trotsib kedagi, et ta selle ära lüüaks". 2001. aastal kutsuti ta bluusi kuulsuste saali ja Rockabilly kuulsuste saali - viimasesse panuse eest nii rock and roll kui ka rockabilly arengus. 2003. aastal pälvis ta Grammy elutööpreemia. Oma 2004. aasta väljaandel Blue Gardenia naasis ta jazzistiili juurde. Tema 2005. aastal ilmunud eramuusika lõppalbum „Let's Roll“ võitis Grammy auhinna parima kaasaegse bluesialbumi eest.

2004. aastal kuulutas ajakiri Rolling Stone tema numbri 62 kõigi aegade 100 suurima artisti nimekirja.

James 2006. aastal Common Ground Festivalil, Lansingus, Michigani osariigis

James esines maailma tipp-džässifestivalidel, näiteks Montreux Jazz Festivalil 1977., 1989, 1990 ja 1993. Ta esines üheksa korda legendaarsel Monterey Jazzifestivalil ja viis korda San Francisco Jazzifestivalil. Ta esines Playboy džässifestivalil aastatel 1990, 1997, 2004 ja 2007. Ta esines New Orleansi džässi- ja pärandifestivalil aastatel 2006, 2009 ja 2012. Samuti esines ta sageli vabadel suvekunstifestivalidel kogu Ameerika Ühendriikides.

2008. aastal kujutas Cadillac Records oma filmis Beyoncé Knowles Jamesi, oma väljamõeldud Chess Recordsi konto kasutajana, väites, et James oli seda plaadifirmaga kasutanud juba 18 aastat ning kuidas plaadi asutaja ja produtsent Leonard Chess aitas Jamesil ja teistel karjääri luua ja edukaks saada. Film kujutas tema pophiti "At Last" valmimist. James ütles hiljem, et tema varasemad kriitilised märkused Knowlesi kohta, et nad ei kutsunud teda  Barack Obama ametisse nimetamisel laulu "At Last" laulma, oli mõeldud naljana ja see tulenes sellest, et ta sai haiget, et teda ennast ei kutsutud oma laulu laulma. Hiljem teatati, et Alzheimeri tõbi ja "uimastitest põhjustatud dementsus" olid aidanud kaasa tema negatiivsetele kommentaaridele Knowles'i kohta.

2009. aasta aprillis, 71-aastaselt, näitas James oma viimast teleesinemist, esinedes lauluga "At Last" saates "Tantsud tähtedega". 2009. aasta mais pälvis ta bluusifondilt Soul / Bluesi aasta naisartisti auhinna, üheksandat korda võitis ta auhinna. Ta jätkas ringreisi, kuid aastaks 2010 pidi kontsertide kuupäevad tervisliku seisundi järk-järgulise halvenemise tõttu tühistama pärast seda, kui selgus, et ta põeb dementsust ja leukeemiat. 2011. aasta novembris andis James välja oma viimase albumi "The Dreamer", mille avaldamine pälvis kriitikat. Ta teatas, et sellest saab tema viimane album. Tema jätkuv aktuaalsus kinnitati 2011. aastal, kui hiline Rootsi DJ Avicii saavutas märkimisväärse edetabeli edu looga "Levels", mis proovis tema 1962. aasta laulu "Midagi on mul kinni hoida". Sama proovi kasutas idaranniku räppar Flo Rida oma 2011. aasta hitt-singlis "Good Feeling". Mõlemad kunstnikud avaldasid Jamesi surma puhul kaastundeavaldused.

25. juunil 2019 loetles New York Timesi ajakiri Etta James sadade kunstnike hulka, kelle materjal hävis väidetavalt 2008. aasta Universali stuudio tulekahjus.

Stiil ja mõju

James valdas kontrasti kõlavahemikku. Tema muusikastiil muutus karjääri jooksul. Oma plaadikarjääri alguses, 1950. aastate keskel, turustati Jamesit R&B ja doo-wopi lauljana. Pärast allkirjastamist Chess Recordsiga 1960. aastal murdis James läbi traditsioonilise pop-stiilis lauljana, kattes oma debüütalbumil “At Last!” Džässi ja popmuusika standardid. Jamesi hääl süvenes ja kahanes, viies oma hilisematel aastatel muusikastiili souli- ja džässiliikidesse.

Jamesit peeti kunagi üheks Ameerika Ühendriikide muusikaajaloos tähelepanuta jäänud bluusi- ja R&B muusikuks. Alles 1990ndate alguses, kui ta hakkas saama Grammyselt ja Blues Foundationilt suuri tööstuspreemiaid, pälvis ta laiaulatusliku tunnustuse. Viimastel aastatel peeti teda rütmi ja bluusi (R&B) ning rock'n rolli vahelise lõhe ületajaks. James on mõjutanud väga paljusid muusikuid, sealhulgas Diana Ross, Christina Aguilera, Janis Joplin, Brandy, Bonnie Raitt, Shemekia Copeland ja Hayley Williams Paramorest, samuti Briti artistid The Rolling Stones, Elkie Brooks, Paloma Faith, Joss Stone Rita Ora ja Adele ning Belgia laulja Dani Klein.

Tema laulu "Something's Got A Hold on Me" viisi on tuvastatud mitmetes lauludes. Brüsseli muusik Vaya Con Dios kaverdas lugu oma 1990. aasta albumil Night Owls. Teine versioon, mille esitas Christina Aguilera, oli 2010. aasta filmis Burlesque. Pretty Lights proovis laulu filmis "Lõpuks liigub", millele järgnes Avicii tantsuhitt "Levels" ja siis Flo Rida singel "Good Feeling".

Isiklik elu

Abielu ja lapsed

James oli Art Millsiga abielus 1969. aastast kuni oma surmani 2012. aastal.

Jamesil oli kaks poega, Donto James ja Sametto James, sündinud erinevate isadega. Mõlemad asusid esinema koos oma emaga - Donto mängis Montreux'is trumme 1993. aastal ja Sametto mängis umbes 2003. aastal basskitarri.

Õiguslikud probleemid ja narkomaania

1960. aastate keskpaigaks oli James sõltuvuses heroiinist. Ta keeldus kontrollist, võltsis retsepte ja varastas oma sõpradelt raha oma sõltuvuse jätkamiseks. James arreteeriti 1966. aastal võlts tšekkide kirjutamise eest. Ta määrati kriminaalhooldusele ja talle määrati 500 dollari suurune trahv. 1969. aastal veetis ta 10 päeva vangis kriminaalhoolduse rikkumise eest.

James sattus oma heroiinisõltuvuse tõttu 1970. aastate alguses paljudesse juriidilistesse probleemidesse. Ta viibis pidevalt taastusravikeskustes, sealhulgas Tarzana ravikeskuses, Los Angeleses, Californias. Tema abikaasa Artis Mills võttis vastutuse, kui nad mõlemad arreteeriti heroiini omamise eest ja pidid kandma 10-aastast vanglakaristust. Vanglast vabastati ta 1981. aastal.

1973. aastal arreteeriti James heroiini omamise eest. 1974. aastal mõisteti James vanglas viibimise asemel narkomaaniaravile. Sel perioodil oli ta metadoonist sõltuvuses ja segas oma annuseid heroiiniga. Ta viibis Tarzana psühhiaatriahaiglas 17 kuud, 36-aastaselt ja läbis ravi alguse suure vaevaga. Oma autobiograafias ütles ta, et haiglas veedetud aeg muutis tema elu. Pärast ravi lõpetamist jätkus tema narkootikumide kuritarvitamine. Seda ka pärast seda, kui tal tekkisid suhted mehega, kes tarvitas ka narkootikume.

1988. aastal, 50-aastaselt, sisenes James ravile Betty Fordi keskusesse Rancho Mirage'is Californias. 2010. aastal raviti Jamesi sõltuvust valuvaigistitest.

Haigus ja surm

James viidi haiglasse 2010. aasta jaanuaris, et ravida paljude antibiootikumide suhtes resistentse bakteri MRSA põhjustatud infektsiooni. Haiglaravi ajal paljastas tema poeg Donto, et ta sai Alzheimeri tõve diagnoosi 2008. aastal.

Jamesil diagnoositi leukeemia 2011. aasta alguses. Haigus sai lõplikuks ja tema abikaasa Art Miller määrati Jamesi kinnistu ainukonservaatoriks ja tema arstiabi üle järelevalvet teostama. Ta suri 20. jaanuaril 2012, viis päeva enne oma 74. sünnipäeva, Riverside'i kogukonnahaiglas Riverside'is, Californias. Tema surm saabus kolm päeva pärast Johnny Otise,1950-ndatel tema lauluoskuse avastanud mehe, surma. Kolmkümmend kuus päeva pärast tema surma suri tema sidemees Red Holloway.

Jamesi haud Inglewood Pargi kalmistul

Tema matuseid juhatas austatud rektor Al Sharpton ja need toimusid Californias Gardenas kaheksa päeva pärast tema surma. Stevie Wonder, Beyoncé ja Christina Aguilera andsid kumbki muusikalise austusavalduse. Ta maeti Inglewood Parki kalmistule Los Angelese maakonnas Californias.

Diskograafia

Stuudio albumid

• At Last! (1960)
• The Second Time Around (1961)
• Etta James (1962)
• Etta James Sings for Lovers (1962)
• Etta James Top Ten (1963)
• The Queen of Soul (1965)
• Call My Name (1966)
• Tell Mama (1968)
• Etta James Sings Funk (1970)
• Losers Weepers (1971)
• Etta James (1973)
• Come a Little Closer (1974)
• Etta Is Betta Than Evvah! (1976)
• Deep in the Night (1978)
• Changes (1980)
• Seven Year Itch (1989)
• Stickin' to My Guns (1990)
• The Right Time (1992)
• Mystery Lady: Songs of Billie Holiday (1994)
• Time After Time (1995)
• Love's Been Rough on Me (1997)
• Life, Love & the Blues (1998)
• Heart of a Woman (1999)
• Matriarch of the Blues (2000)
• Blue Gardenia (2001)
• Let's Roll (2003)
• Blues to the Bone (2004)
• All the Way (2006)
• The Dreamer (2011)

Auhinnad

Alates 1989. aastast on James saanud üle 30 auhinna ja tunnustuse kaheksalt erinevalt organisatsioonilt, sealhulgas Rock and Roll kuulsuste hallilt ja muuseumilt ning National Grammyde korraldava heliplaadi- ja teadusakadeemia juurest.

1989. aastal lülitas äsja moodustatud Rütmi- ja Bluesifond Jamesi oma esimeste Pioneeriauhindade jagamisele nendele artistidele, kelle "elukestval panusel on olnud oluline roll rütmi- ja bluusimuusika (R&B) arendamisel". Järgmisel 1990. aastal sai ta NAACP-i pildiauhinna, mida antakse "väljapaistvatele inimestele silmapaistvate saavutuste ja etenduste eest kunstis"; auhinna, mis teda väga liigutas, kuna see oli "minu enda rahva käest saadud".

• Aastal 1993 lisati James Rock and Rolli kuulsuste halli
• 2001. aastal lisati James Rockabilly kuulsuste halli
• Aastal 2003 lisati James tähens Hollywoodi kuulsuste jalutuskäiku, 7080 Hollywood Blvd-il
• 2005. aastal kutsuti James Hollywoodi Rockwalki
• 2006. aastal pälvis James Billboardi R&B asutajate auhinna

Grammi auhinnad

Grammy auhindu annab igal aastal välja Riiklik Helitehnika- ja Teaduste Akadeemia. James on saanud kuus Grammy auhinda. Esmakordselt oli see 1995. aastal, kui ta pälvis parima jazz-vokaalse teose albumi Mystery Lady albumi eest, mis koosnes Billie Holiday laulude kaantest. Kaks teist albumit on võitnud ka auhinnad: Let's Roll (parim kaasaegse bluusi album) 2003. aastal ja Blues the Bone (parim traditsiooniline bluusialbum) 2004. aastal. Kahele tema varasemale laulule on antud Grammy Hall of Fame auhinnad "kvalitatiivse või ajaloolise tähtsuse eest ":" At Last ", 1999. aastal ja "The Wallflower (Dance with Me, Henry)“ 2008. aastal. 2003. aastal anti talle Grammy elutööpreemia.

Aasta nominendi / töö auhinna tulemus

1961 Kõik, mida ma teha oskasin, olid parimad rütmi- ja bluesietendused

1962 Loll, et ma olen parim rütmi- ja bluesietendus

1968 Räägi Mamale Parim R&B soolokõne, naissoost kandidaat

1969. Aasta julgeolekuvolinik

1974 nimetati Etta Jamesiks

1975 nimetati St. Louis Blues

1989. aasta seitsmeaastane sügelus nomineeritud parima kaasaegse bluusisalvestuse järgi

1991 Stickin 'My Guns nomineeritud

1993. Õige aeg

1995 Mystery Lady: Billie Holiday laulud võitis parima džässlaulu

1999 Viimati korraldati Grammy kuulsuste saali auhind

Elu, armastus ja bluus nomineeritud parim kaasaegne bluesialbum

Naise süda 2000 nomineeritud parim džässvokaallavastus

2002 nomineeriti parima kaasaegse bluesialbumi matriarh

2003. aastal juhendatud Etta James Grammy elutööpreemia

2004 Võtame parima kaasaegse bluesialbumi

2005 võitis bluus luu parimaks traditsiooniliseks bluusialbumiks

2008 korraldati Wallfloweri Grammy kuulsuste saali auhind

Tennessee osariigis Memphises asutatud mittetulundusühingu Blues Fondi liikmed on bluusi ja selle pärandi edendamiseks nimetanud Jamesit igal aastal alates selle asutamisest 1980. aastal; ja ta on 1989. aastast saadik 14 korda saanud aasta bluusi naiskunstniku preemia, pidevalt aastatel 1999–2007. Tema albumid Life, Love, and the Blues (1999), Burnin 'Down the House (2003) ja Let's Roll ( 2004) pälvis aasta Soul / Blues'i albumi ning 2001. aastal kutsuti ta Bluessi kuulsuste saali.

Bluesi fond