• Ekspeditsioon Leninile (7134m) lõunast koos 7 tipu vallutamisega (2 neist esmavallutamine ja 1 esmaläbimine) Ilmar Priimetsa juhtimisel. Leninil käisid Juhan Ahlberg, H. Kriis, Enn Branno, M. Klein, Vello Park, Kaljo Palmiste, Risto Tanner, Lembit Hiiesalu ja Ilmar Palo. • Ekspeditsioon lõppes traagiliselt - 3 kogenud alpinisti hukkus. Lenini raskeima marsruudi läbimise lõpuosas, suhteliselt laugel nõlval ilmselt maavärina tõttu liikuma hakanud laviin mattis suurde jääprakku 3 meest. Hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson. Üle noatera pääsesid Jaak Sumeri ja Enn Saar. • Vahetult pärast katastroofi toimunud esimene välisreis (valuutavaba gruppide vahetus läänesakslastega) Saksa ja Austria Alpidesse andis palju kogemusi valdavalt noorematele osavõtjatele. • Suleti alpinistide jaoks piiril asuv Pobeda teravate suhete pärast Hiinaga. • Esimesed eestlased McKinley tipus (6194m), mis on Põhja-Ameerika kõrgeim tipp, väliseestlased Olaf Sööt ja Jüri Tint.
Traagiliselt lõppenud 1974. aastal Kalevi ekspeditsioonRedigeeri
1974. aastal toimus Ilmar Priimetsa juhtimisel spordiühingu Kalev ekspeditsioon Lenini mäetipule. Tippu tõusti kahe grupiga erinevatel marsruutidel. Enn Saare juhtimisel 5-liikmeline grupp valis tippu tõusmiseks mitte tavapärase harjapidi kulgeva marsruudi, vaid ronimise mööda kaguseina (marsruudi raskuskategooria Vene süsteemi järgi 5B). 27. juulil tabas neid 6800 m kõrgusel laviin, milles hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson. Enn Saar ja Jaak Sumeri õnnekombel pääsesid. Jäänud ilma telgist, toidust ja kaaslastest, laskusid nad kurnatuna neli päeva mööda kagunõlva (laskumist Lenini mäetipult mööda kagunõlva polnud veel keegi varem üritanud), enne kui päästerühm nad leidis.
Mägimatkamine on matkamise liik, kus matkaja liigub jalgsi kõrgmägedes (reeglina alates 3000 meetrist merepinnast), ületades mäekurusid ja mägijõgesid ning tõustes mäetippudele. Sellist matkajat nimetatakse mägimatkajaks.
Mägimatka eesmärk on läbida ulatuslik marsruut, mille sees on kurusid ja tippe. Mägimatkajatel on suur iseseisvus, valikuvabadus piirkonna ja marsruudi valikul ning selle läbimisel. Mägimatkadel määravad marsruudi keerukuse ehk matka raskusastme läbitavad mäekurud ja nende arv. Venemaal ja teistel endise Nõukogude Liidu aladel on käidavad mäekurud jagatud raskusastmetesse.
Kõige lihtsamad mäekurud on klassifitseerimata. Paljusid lihtsaid kurusid on iidsetest aegadest kasutanud kohalikud elanikud. Raskematel kurudel on peamiselt sportlik tähtsus. Mäekuru ja mäetippu iseloomustab absoluutne kõrgus. Tavaliselt on kurul või tipul kivihunnik – tuur, milles on eelmise grupi (tuuri)kiri. Selle asemele jäetakse enda oma.
Mägimatkamisega on tihedalt seotud alpinism ehk mägironimine. Alpinistide tegevus ja ettevalmistus toimuvad põhiliselt alpilaagrites ja alpiklubides. Alpinismis on tavaliselt eesmärgiks tõusta väljavalitud tippu. Ühte tippu võivad viia eri raskusega marsruudid.
Suvel 1954 esimesel sõjajärgsel mägimatkal Kaukasusel Elbruse ümbruses (rühmas Peeter Varep, Guido Vene, Koido Kadopa, Enno Välk, Tiit Masso jt) liiguti paralleelselt Moskva matkarühmaga, mida juhtis Issaak Naumov. Mindi üle kuue ca 3000 m kõrguse kuru.
22. detsembril 1967 alustas Tallinna Turismiklubi juures tegevust mägimatka instruktorite seminar. Õppustel osales 26 matkajat alpinismiinstruktorite Heino Paltseri ja Ragnar Palmre juhendamisel. Lõpetajaid oli 19, sh Edgar Haavik, Uudo Kaar, Ahti Olli, Rein Randma, Raimond Tamming, Jaan Tätte, Ruth Ääro jt. Seda sündmust peetakse organiseeritud mägimatkamise ja matkaõppe alguseks Eestis.
9. veebruaril 1968 loodi Tallinna Turismiklubi juurde mägimatkasektsioon – esimene Eestis. 1969. aastal moodustati vabariiklik mägimatkasektsioon. Selle esimeheks valiti Raimond Tamming. Sel ajal oli Eestis üle 200 mägimatkaja.
Peagi alustas matkajate õpet Tallinna Turismiklubi mägimatkakool. Kooli juhatas algusaastatel Ahti Olli, 1975. aastast alates Jaan Henno ja Ülo Kangur. Loengud toimusid Mustamäel Tallinna Polütehnilise Instituudi auditooriumides ning õppused Pirita jõe järsul kaldal, Naagel ja Rannamõisas. Iga-aastased õppematkad viisid mitukümmend kooli lõpetanut NSV Liidu kõrgmägedesse.
1971 toimus Kesk-Kaukasusel Osseetias I vabariiklik mägituriaad Osseetia`71. Enne mägimatkale minekut toimusid baaslaagris 4–5-päevased treeningõppused. Turiaadist osavõtt toimus õppetuusikute alusel. Turiaadist võttis osa 21 matkagruppi 331 osavõtjaga.
1973 jõudis Tallinna Turismiklubi matkagrupp Jaan Tätte juhtimisel esimese Eesti matkagrupina Pamiiri südamesse – Fedtšenko hiidliustikule. Tõusti 6000 m kõrgusele.
1974 toimub Lääne-Kaukasusel Gvandra mäesõlmes II vabariiklik mägituriaad 257 mägimatkajale.
1975 saavutas Eesti koondvõistkond II üleliidulistel mägimatkatehnika võistlustel Põhja-Osseetias Tseis 31 võistkonna hulgas kolmanda koha. Võistkonda kuulusid Edgar Haavik (kapten), Kristi Mägi-Raja, Viiu Rebane, Johannes Presmann, Arvo Müürsepp ja Kalle Aedviir.
23. mail 1976 toimusid Türisalu pangal esimesed Eesti mägimatkatehnika meistrivõistlused, kus osales 5 võistkonda 3 matkaklubist. Eesti meistriks tuli Tallinna Turismiklubi võistkond (Rein Lond, Ants Salk, Taivo Lang ja Taimi Ristal).
Juulis–augustis 1978 toimus Kirgiisias Terskei-Alatau mäeahelikul III mägituriaad Terskei´78, millest võttis osa 45 matkagruppi 365 matkajaga. Esmakordselt võtsid üritusest osa 7–9-aastased lapsed koos oma matkajatest vanematega. Turiaadi üldjuht oli Jaan Tätte.
Augustis 1980 toimusid Eesti mägimatkaekspeditsioon ja sellele järgnev mägimatk Matša mäesõlmes Turkestani ahelikul. Ürituse eesmärk oli mäesõlme uurimine, kaardistamine ja mäekurude leidmine. Kinnitamiseks esitati 12 mäekuru. Kurude nimetamisel lähtuti olümpiaregati toimumisest Tallinnas ja Tartu linna 950. aastapäevast: Olümpia, Lord Killanin, 950 aastat Tartut, Star, Finn, Tornaado jne. Ekspeditsiooni juht oli Tõnis Kallejärv, liikmed Jaak Lokk, Tõivo Sarmet, Mart Kainel, Helme Suuk, Ants Kask, Kaljo Mitt.
1981 sooritas Tallinna Turismiklubi matkagrupp Edgar Haaviku juhtimisel Eesti esimese 6. raskuskategooria mägimatka Kesk-Kaukasusel.
1982 toimus Eesti mägimatkajate suurima osavõtjate arvuga IV mägituriaad Baksan`82 Kaukasuses, kus osales 552 matkajat (50 matkagruppi). Turiaadi käigus toimus osavõtjaterohke tipputõus: Elbruse idatippu jõudis 72 mägimatkajat. Turiaadi üldjuht oli Raimond Tamming, laagri ülem Jaan Tätte.
24. juulist 14. augustini 1983 toimus Eesti mägimatkajate ekspeditsioon Edela-Pamiiris ülevaate saamiseks Iškašimi ja Šahh-Dara ahelike liustikest, mäekurudega tutvumiseks ja sobivate marsruutide koostamiseks selle rajooni kohta. Ekspeditsiooni juht oli Johannes Presmann, asetäitja Ahti Olli.
1984 läbis Tõivo Sarmeti matkagrupp 6. kategooria mägimatkal Kesk-Pamiiris meie mägimatkajatele esmakordselt seni kõrgeima Umar Hajjami nimelise mäekuru (6100 m) Fedtšenko liustiku ülemjooksul ja tõusis matka käigus Jubileinõi mäetippu (6253 m).
1985 toimus V mägituriaad Tjan-Šanis Kirgiisi Alatoo mägedes mitmesajale matkajale.
Augustis 1986 toimus Eesti mägimatkajate ekspeditsioon Takali mäesõlmes, kus ühinevad Hissaari, Zerevšani ja Karategini ahelikud, senikäimata rajooni tundmaõppimiseks. Ekspeditsiooni juhtisid Jaan Tätte ja Jaan Henno.
1988 toimus VI mägituriaad Kesk-Kaukasusel Digooria mägedes 528 mägimatkajale.
Harju MK matkajad päästetööde õppusel
7. augustil 1990 heiskas Tõivo Sarmeti matkagrupp Eesti rahvuslipu Estonia mäetipul (6211 m) Pamiiris, olles meie esmavallutajate (1960, Varep) järel teised eestlased sel tipul. Esmakordselt lülitati Eesti mägimatkajate marsruuti alpinistlik tõus mäetippu.
1991 Tallinna MK mägimatkagrupp Tõivo Sarmeti juhtimisel sooritab augustis 6. r/a mägimatka Kesk-Pamiiris, mille käigus tõustakse nii Korženevski mäetippu (7105) kui ka NSV Liidu kõrgeimasse, Kommunismi mäetippu (7495 m). Kommunismi mäetippu jõuavad Tõivo Sarmet, Raivo Plumer ja Heiki Erm augustipöörde ajal ... et vaadata esimestena nüüd juba mittekommunistlikule impeeriumile.
Augustis toimub Lääne-Kaukasusel Eesti mägimatkajate VII mägituriaad Ullu-Kam`91. Üritusel osaleb 19 matkagruppi kuuest matkaklubist, osalejaid kokku 223 inimest. Turiaadi üldjuht Edgar Haavik, õppuste juht Ülo Kangur.
1994 juulis-augustis tõusevad Eesti mägimatkajad Edgar Haavik (grupijuht), Ivo Goldi, Ivar Lai, Rein Lond, Enno Needrit, Karl Ottis, Emil Sakkis, Jaanus-Arno Sarapuu, Meelis Sarapuu, Heldur Toomet ja Georg Vimb Prantsuse Alpides 5 tipule, sh Mont Blanci tippu (4807 m).
1995 tõusevad Eesti mägimatkajad Raivo Plumer, Tõivo Sarmet, Ivar Lai, Ülle Metsur ja Toomas Liivamägi Alpides Šveitsi poolt Matterhorni tippu (4478 m) ning teadaolevalt esimeste eestlastena Itaalia poolt Mont Blancile (4807 m).
1997 jaanuaris vallutavad Eesti mägimatkajad Tõivo Sarmeti juhtimisel (Raivo Plumer, Margus Proos, Arne Sarapuu) Ameerika mandri kõrgeima, 6959-meetrise Aconcagua mäetipu (Argentina ja Tšiili piiril Andides).
1998 oktoobris toimub Eesti esimene Himaalaja-ekspeditsioon, esimese kaheksatuhandese mäetipu vallutamine. Kõrguselt maailma kuuenda mäe Cho Oyu tippu (8201 m) tõusevad Mägiekspeditsioonide Klubi liikmed Tarmo Riga ja Aarne Sarapuu 9. oktoobril ning Raivo Plumer, Margus Proos ja ekspeditsiooni juht Tõivo Sarmet 11. oktoobril.
1999. aasta mais alistavad Mägiekspeditsioonide Klubi liikmed TõivoSarmeti juhtimisel Põhja-Ameerika kõrgeima McKinley (kohalik nimi Denali) mäetipu (6194 m). Esimeste eestlastena vallutasid Denali USA-s elavad Olaf Sööt ja Jüri Tint 1974. aastal. Augustis toimub Noorte Matkaklubi mägituriaad Alpides. Turiaadil osaleb 8 matkarühma kokku 77 matkajaga, selle käigus tõuseb enamik matkajatest Itaalia Alpidest Mont Blanci tippu (4807 m).
2000 juulis korraldavad Noorte Matkaklubi grupid Valdo Kanguri juhtimisel Kesk-Kaukasusel osavõtjaterohke turiaadi (alpiniaadi), mille lõpul tõuseb 60 inimest Euroopa kõrgeima mäe Elbruse tippudele (5621 m ja 5642 m).
2001 juulis toimus Mägiekspeditsioonide Klubi ekspeditsioon Tõivo Sarmeti juhtimisel Karakorami mäeahelikul Broad Peaki mäetippu (8047 m), kõrguselt maailma kaheteistkümnendale tipule. See on eestlaste teine tõus 8000 m mäetippu. Ekspeditsiooni liikmed Raivo Plumer ja Tarmo Riga jõudsid mäe esimesele eeltipule (8028 m), Margus Proos ja Tõivo Sarmet 8021 m kõrgusele.
2003 mais toimub Mägiekspeditsioonide Klubi Himaalaja ekspeditsioon DžomolungmaleTõivo Sarmeti juhtimisel. Ekspeditsiooni koosseisu kuuluvad: Raivo Plumer, Ivar Lai, Margus Proos, Boriss Slepikovski, Alar Sikk. Esimese eestlasena tõuseb maailma kõrgeima mäe tippu (8848 m) 22. mail Alar Sikk koos leedulase Saulius Viliusega.
2004 liitub Eesti Matkaliit Eesti Olümpiakomitee ja SA Kutsekoda sporditreenerite atesteerimise süsteemiga, mis loob soodsa pinnase ka matkaõppe jätkamiseks uutes oludes. Seekord matkatreeneri õppena, mis toimub praegugi mitu korda aastas EML kutsekomisjoni korraldusel.
2006. aastast jätkub ka matkajate õpe Harju MK matkakursuse nime all. Programm on koostatud mägi-, jalgsi-, suusa- ja jalgrattamatka vajadusi arvestades. Kursust juhendavad matkatreenerid Tõnis Puss ja Ülo Kangur.
Kõrgema taseme mägimatka treenerid on Raivo Plumer, Ülo Kangur, Valdo Kangur. Palju on madalama tasemega mägimatkatreenereid, vt Eesti Olümpiakomitee veebilehte eok.ee.
Sportlike mägimatkade raskusastmed on toodud "Sportlike matkade klassifikatsioonis", mille kinnitas Eesti Matkaliidu (EML) volikogu (matkaliit.ee). Selle järgi on kuus matkade raskusastet (sh. 6 mägimatkade raskusastet), alates kõige lihtsama esimese (I) ja lõpetades kõige raskema kuuenda (VI) raskusastmega. I raskusastme matkadest pikkuselt ja ajaliselt lühemad on raskusastmeta matkad, näiteks puhkepäeva- ja noortematkad.
Matka raskusastme nõuete täitmiseks võib klassifitseeritud mäekurude asemel läbida sama palju samaväärse tehnilise raskusega tipumarsruute. Hooajaväliste matkade puhul hinnatakse mäekurude/ tipumarsruutide raskused ühe kategooria võrra raskemaks. Tabelis on toodud põhiliste matkaregioonide maksimaalsed matkade raskusastmed. Lähiregioonid on tabelis loetletud detailsemalt ja kaugemad piirkonnad esialgu üldisemalt. Tabel täieneb pidevalt võrdlusmaterjali hulga ja kogemuste suurenedes. Ka on aktsepteeritav transpordi kasutamine ebahuvitava lõigu vahelejätmiseks ning ööbimine kämpingutes ja matkaonnides. Need lihtsustused on eriti olulised tihedalt asustatud matkaregioonides, samuti looduskaitsealadel ja rahvusparkides.
"Sportlike matkade klassifikatsiooni" järgi on (mäe)kurude raskusastmeid kuus: 1A, 1B, 2A, 2B, 3A ja 3B. Lihtsaimad 1A raskusastme kurud on vajalikud I raskusastme mägimatkal. II raskusastme mägimatkal on nõutav 1B raskusastme kuru ületamine. III raskusastme mägimatkal on raskeim kuru 2A, IV raskusastme mägimatkal – 2B, V raskusastme mägimatkal – 3A ja VI raskusastme mägimatkal – 3B.
Tipumarsruutide raskusastmeid hinnatakse eri riikides erinevalt. Näiteks Vene alpinismisüsteemis on 6 põhigruppi, mis jagunevad veel a- ja b-alagruppideks. Oma raskusastmed on veel USA-s, Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal ja Rahvusvahelisel Alpinismiassotsiatsioonide Liidul (UIAA). Nende võrdlus on toodud raamatus.
Nõuded osavõtjale, juhile ja grupi koostamine
"Sportlike matkade klassifikatsioonis" on määratud matka minimaalne kestus päevades ja pikkus kilomeetrites (tabel 1), nõuded osavõtjatele ja grupijuhile. Minimaalset pikkust võib vähendada kuni 25%, kui marsruudil on palju takistusi. Nõuded mägimatka marsruudile on esitatud tabelis 3 (minimaalne vertikaalse tõusu kilometraaž, klassifitseeritud mäekurude arv).
Sportlike matkade klassifikatsiooni rakendusjuhise järgi (vt EML-i kodulehte) peavad sportlike matkade arvestust ja kinnitavad matkad matkaklubid ja volitatud organisatsioonid. Grupijuhile ja osavõtjaile väljastatakse matkatõend. Raskemad matkad (IV, V ja VI raskusaste) tuleb eelnevalt registreerida EML-i matkakomisjonis, mis annab ka matkaeelset konsultatsiooni ja pärast kinnitab matka esitatud kirjaliku aruande alusel ning väljastab matkatõendid. Sportliku matka grupijuhile ja osavõtjaile väljastatakse lisaks kolme klassi Põhjatähe ja Põhjavalguse matkamärke.
Populaarsed mägiregioonid
Mäestikud on kujunenud maakoore tektooniliselt aktiivsetes piirkondades. Põhilised mägiregioonid ehk mäestikud on toodud "Sportlike matkade klassifikatsiooni" tabelis, kus rooma numbrid näitavad sportliku matka maksimaalset raskusastet. Mägiregioonid jaotatakse kõrg- ja keskmägiregioonideks. Keskmägiregioonid on Karpaadid, Tatrad, Skandinaavia mäestik jne, kus absoluutsed kõrgused on 1000–3000 meetrit merepinna suhtes.
Mägimatku ja alpinistlikke tõuse sooritatakse reeglina (kõrg)mägiregioonides (tippude kõrgused on üle 3000 meetri merepinnast) nagu Kaukasus, Alpid, Püreneed, Pamiir, Tjan-šan, Altai, Himaalaja, Andid jne. Neid iseloomustavad lisaks suured kõrguste vahed, järsud nõlvad ja liustikutekkeliste pinnavormide rohkus. Iseloomulik on kõrguslik tsonaalsus, mis väljendub järgnevalt: allpool on metsavöönd teatud kõrguseni, järgneb lähisalpiinne vöönd ja veel kõrgemal alpiniidud. Kõige kõrgemal on igilumega kaetud tipud. Lumepiir (liin) on tinglik joon kõrgmägedes, millest alates lume kuhjumine ületab lume ja jää sulamise. Põhjanõlvadel on see reeglina madalamal kui lõunanõlvadel. Polaaraladel laskub lumepiir merepinna kõrgusele.
Konkreetse mägiregiooni mäeahelikest annab ülevaate selle orograafiline skeem. Enamiku kohta leiab selle koos lühiiseloomustusega eestikeelsetest entsüklopeediatest. Samuti raamatust
Mägimatka ettevalmistamine ja teostamine
Kuhu, millal ja kellega minna
Matkagrupi moodustamisel on soovitatav lähtuda sportlike matkade klassifikatsioonist. Oluline on, et moodustuks ühtlane, võrdsete võimete ja huvidega grupp. Ülesandeid jätkub kõigile grupi liikmetele, näiteks grupijuht, tema asetäitja, meedik, majandusülem, peakokk, remondimeister, fotograaf, päevikupidaja, ilmavaatleja jne. Ettevalmistus hõlmab teoreetilist, füüsilist ja matkatehnilist osa. Enne matka tuleks kõigil käia arstlikus kontrollis.
Matkaregiooni valik sõltub inimeste soovidest ja võimalustest, matka liigist, raskusastmest jne. Valikut piiravad looduskaitsealad ja piiritsoonid. Lisaks suletakse aeg-ajalt mõni piirkond halbade ilmastikutingimuste ja taudide tõttu. Regiooni tundmaõppimine hõlmab tutvumist kirjanduse ja teiste gruppide aruannete – päevikute, kaartide ja skeemidega raamatukogudes ja internetis, vestlusi konsultantidega ja piirkonnas varem käinutega. Matkale mineku aeg on üldiselt piiratud antud regioonile kehtestatud hooajaga. See on tingitud põhiliselt ilmastikutingimustega regioonis ning on mõeldud matkajate ohutuse tagamiseks. Kogenud matkajad teevad ka hooajaväliseid matku. Täpsem aeg sõltub grupi taktikalistest kaalutlustest ja osavõtjate puhkustest. Mõistlik on arvestada meteoroloogilisi tähelepanekuid antud regiooni kohta.
Mägimatka ettevalmistamine
Võimalikud on kas joon-, ring-, radiaal- (tuldud teed mööda liigutakse tagasi) või segamarsruudid. Koormuse vähendamiseks ja aklimatiseerumiseks planeeritakse matka algul 1–4-päevane radiaalmarsruut, kusjuures osa toiduaineid ja kütust (pandam) peidetakse kuhugi ära ja tullakse tagasi. Järgnev marsruudi põhiosa on tavaliselt lineaarne (joonmarsruut). Koos põhivariandiga töötatakse välja ka kergem(ad) varuvariant(id) ning avariivariandid lähimate asustatud punktideni. Planeeritakse puhkepäevad (esimene soovitatavalt 3.-4. päeval) ja varupäevad.
Matka kaart-skeemile tuleb märkida oletatavad laagrikohad ja grupi päevane teekond. Arvestamaks et kõrgmägede reljeefsel maastikul on teekond reeglina pikem, korrutatakse saadud tulemus kordajaga 1,2. Matka algul on soovitatav kilometraaži ja kõrgusega tagasi hoida, eriti esimest korda mägedes viibivate inimestega. Samuti ei planeerita sinna kõige raskemaid kurusid ja tippe. Esimesteks päevadeks (raske seljakotiga) on mõistlik planeerida 5–10 km. Pärast aklimatiseerumist on normaalne läbida 10–20 km ja tõusta 800–1000 m päevas. Laskumisaega samal teel hinnatakse tavaliselt 50–70% tõusuajast. Suurtel kõrgustel inimese töövõime väheneb.
Lisaks kaart-skeemile laagrikohtade kandmisele vormistatakse planeeritav liikumisgraafik, kus võivad olla järgmised veerud: matka- või kuupäev, lõigu algus- ja lõpp-punkt, lõigu iseloomustus, lõigu pikkus kilomeetrites. Lõigu algus- ja lõpp-punktid võivad olla telkimiskohad, kuid võtmelõikude kohta on mõistlik ühe päeva kohta teha mitu lõiku.
Viimasel ajal kasutatakse ka internetis saadavaid kolmemõõtmelisi niinimetatud Google'i kaarte printides neid paberile. Varustuse, toiduainete, sõidupiletite jne hankimine pole teisejärguline ülesanne. Seljakoti soovitatav kaal on 1/3 naiste ja 2/5 meeste kehakaalust. Isikliku varustuse kaalu piiratakse 13–17 kg-ga. Toiduaineid arvestatakse tavaliselt 0,9 kg inimese kohta päevas.
Enne matkaregiooni väljasõitu vormistatakse sportlik matk kohaliku matkaklubi või raskemate matkade puhul EML matkakomisjonis. Reeglina vormistatakse seal grupijuhile matkaleht või marsruutraamat.
Taktika matkal, orienteerumine, liikumisgraafik
Matkagrupp on jõudnud matkaregiooni. Tavaline probleem on nüüd kohalikus (matkajate või alpinistide) kontroll-päästeteenistuses (KPT) info hankimine ja registreerimine (Venemaal ja Kesk-Aasia riikides), puuduvate toiduainete ja kütuse (gaasi, vedelkütuse) ostmine ning transpordi hankimine matka alguspunkti sõiduks. Täiendavat infot ilmastiku, lumikatte, laviini- ja seliohu, liustike, jõgede jne kohta on võimalik saada KPT-s, vastutulevatelt gruppidelt ja kohalikelt inimestelt.
Esimestel päevadel on eriti tähtis koormuse õige doseerimine ja aklimatiseerumine. Saavutatav osaline aklimatiseerumine kestab Kaukasusel, Alpides ja Pamiiri-Alai Fani mägedes 4 päeva, Põhja-Tjan-Šanis ja Pamiiri-Alai Matša mäesõlmes 5 päeva, kõrgemates Kesk-Tjan-Šanis, Andides ja Pamiiris – 5–7 päeva. Himaalajas ilmselt veelgi enam. Esimesena kohaneb närvisüsteem, siis lihased, vereringe ja süda. Matkajad kasutavad reeglina aktiivset aklimatiseerumist. Matka algul enne põhimarsruudile minekut on soovitatav 1-4-päevane radiaal võimalikult kergete seljakottidega.
Kõige ökonoomsem on rütmiline liikumine: puhkepeatustega vahelduv ühtlane jõukohane koormus kõigile grupiliikmetele. Matka algul soovitatakse kontrollida pulssi, võrrelda õhtusi ja hommikusi näitajaid. Nendel, kes tunnevad end halvemini ja kipuvad maha jääma, vähendatakse ajutiselt seljakoti kaalu. Pikema matka korral tuleb varustuse ümberjaotamist teha mitu korda.
Harilikult liigub ees grupijuht või mõni kogenud matkaja, kes valib liikumistee ja tempo. Grupi lõpus liigub ’sulgeja’ – samuti kogenud matkaja, kes jälgib et ei oleks mahajääjaid. Tavaliselt orus liikudes iga 40–50 minuti pikkuse liikumise järel puhatakse 5–10 minutit võttes seljakoti seljast, istudes. Puhkepeatuse ajal märgib grupijuht või päevikupidaja üles sellesse marsruudi punkti jõudmise kellaaja ja lõigu kirjelduse. Nende kellaaegade ja märkuste alusel saame lisaks enne matka planeeritud liikumisgraafikule veel matka tegeliku liikumisgraafiku mustandi. Lihtsama matka puhul piisab liikumisgraafikust koos mõne pildiga matka aruandeks.
Tõusudel samm lüheneb, liikumine aeglustub ja puhkusi tehakse sagedamini. Järsul tõusul tehakse lühikesi peatusi hingamisrütmi taastamiseks ka seljakotti seljast võtmata. Astmete pressimise korral lumenõlval vahetub eesliikuja pidevalt ja lühikese aja tagant. Pikem lõunapeatus tehakse kui näiteks keskpäeval ei sobi kuuma ilma tõttu liikuda. Arvestada tuleb aga et päeva teisel poolel mägijõgede veetase tõuseb, liustikel ja lumenõlvadel muutub lumi pehmemaks ja suureneb laviinioht. Seepärast nende lõikude puhul tuleb liikumist alustada hommikul vara, kella 4–6 ajal. Õige päevarežiimi valikuga võib oluliselt jõudu kokku hoida. Öölaagrisse tuleb jääda varakult, enne pimeduse saabumist. Laagrikoha valikul on esmaseks tingimuseks ohutus kivivaringute, laviinide ja selide suhtes. Alles siis saab mõelda mugavustele: hea laagriplats, puhas vesi ja tuulevari.
1A ja 1B kurud saab tavaliselt ületada ühe päevaga ’rohelisest rohelisse’ ning nende puhul pole suuri liustikulõhesid ega jäämurde. Raskemate kurude puhul tuleb tihti tõusta kuruvisangu alla ning ööbida lume ja jää peal. Kui olete ikkagi kurul, siis tuleb kaaluda kurusadulal ööbimist. Ohtlikum on kurult või tipult laskuda päeva teisel poolel ja jääda pimedale ajale. Vajadusel tuleb esimesena allajõudnutele kaasa anda laagrivarustus ja toiduained õhtusöögiks. Õige ja ohutu liikumistee valik on kunst, mis omandatakse kogemuste kaudu.
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Marie Delphine Macarty või MacCarthy (19. märts 1787, New Orleans, Hispaania Louisiana - 7. detsember 1849, Pariis, Prantsusmaa), rohkem tuntud kui Madame Blanque või pärast oma kolmandat abielu Madame LaLaurie nime all, oli New Orleansi kreooli seltskonnadaam ja sarimõrvar, kes piinas ja mõrvas oma majapidamise orju, see avastati aastal 1834.
Tema teised nimed:
Marie Delphine LaLaurie, Marie Delphine Macarty LaLaurie, Delphine Macarty LaLaurie, Delphine Maccarthy LaLaurie, Madame LaLaurie
Kallimad:
Don Ramón de Lopez y Angulo (abiellusid 1800 – suri 1804) Jean Blanque (abiellusid 1808 – suri 1816) Dr. Leonard Louis Nicolas LaLaurie (abiellusid 1825)
Lapsed:
Marie-Borja/Borgia Delphine Lopez y Angulo de la Candelaria, hüüdnimi "Borquita" (Don Ramón de Lopez y Angulo tütar) Marie Louise Pauline Blanque (Jean Blanque tütar) Louise Marie Laure Blanque (Jean Blanque tütar) Marie Louise Jeanne Blanque (Jean Blanque tütar) Jean Pierre Paulin Blanque (Jean Blanque poeg) Samuel Arthur Clarence Lalaurie (Louis Lalaurie poeg, sündinud enne abielu)
(Lalaurie häärber 1906. aasta postkaardil)
Lugu:
Hispaania kolooniaperioodil sündinud LaLaurie abiellus kolm korda Louisiana osariigis ja oli kaks korda lesk. Ta hoidis oma positsiooni New Orleansi ühiskonnas kuni 10. aprillini 1834, kui päästjad reageerisid tema kuningliku tänava mõisas puhkenud tulekahjule. Nad avastasid tema pööningult seotud orjad, kes näitasid pika aja vältel julma ja vägivaldse väärkohtlemise tunnuseid. Seejärel lammutas LaLaurie maja New Orleansi kodanike nördinud mob. Ta põgenes perega Prantsusmaale.
Mõis, mida traditsiooniliselt peetakse LaLaurie'ks, on Prantsuse kvartalis maamärk, osalt oma ajaloo ja arhitektuurilise tähtsuse tõttu. Tema maja põletas aga mob ja Kuninglikul tänaval 1140 asuv "LaLaurie mõis" ehitati pärast New Orleansist lahkumist tegelikult ümber.
Varane elu ja perekonna ajalugu
Marie Delphine Macarty sündis 19. märtsil 1787 Hispaania Louisiana osariigis New Orleansis ühena viiest lapsest. Tema isa oli Louis Barthelemy de McCarty (algselt Chevalier de MacCarthy), kelle isa Barthelemy (de) MacCarthy viis pere Prantsuse koloniaalperioodil Iirimaalt New Orleansisse umbes 1730. aastal. (Iiri perekonnanime MacCarthy lühendati Macartyks või de Macarty'ks.) Tema ema oli Marie-Jeanne L'Érable, tuntud ka kui "lesk Le Comte", kuna tema abielu Louis B. Macartyga oli tema teine.
Mõlemad Delphine'i vanemad olid silmapaistvad linna Euroopa kreooli kogukonnas. Abielunaise onu Esteban Rodríguez Miró oli aastatel 1785–1791 Hispaania Ameerika provintside Louisiana ja Florida kuberner ning nõbu Augustin de Macarty oli New Orleansi linnapea aastatel 1815–1820.
Delphine oli kõigest nelja-aastane, kui 1711. aastal puhkes Haiti revolutsioon, mis pani USA lõunaosa ja Kariibi mere orjapidajaid väga kartma orjade vastuseisu ja mässu. Delphine onu mõrvasid tema enda orjad 1771. aastal. ja revolutsioon oli inspireerinud kohalikku Mina vandenõu 1791. aastal, Pointe Coupée vandenõu 1794. aastal ja Saksamaa ranniku ülestõusu 1811. aastal - see kõik pani paljud orjapidajad orja distsiplineerima veelgi karmimalt, kartuses ülestõusu.
Esimene abielu
11. juunil 1800 abiellus Delphine Hispaania kõrge kuningliku ohvitseri Caballero de la Royal de Carlos, Caballero de la Royal de Carlos, New Orleansi Saint Louis 'katedraalis. Nagu hispaania keeles kirjutati, oli Luisiana saanud Hispaania kolooniaks 1760. aastatel pärast seda, kui Prantsusmaa võideti seitsmeaastases sõjas.
Pärast seda, kui ameeriklased omandasid tollal taas Prantsuse territooriumi, nimetati 1804. aastal Don Ramón Orleansi territooriumil Hispaania peakonsuli ametikohale ja ta kutsuti ilmuma Hispaania kohtusse. Delphine, kes oli toona rase, teel Madridi, suri Don Ramón Havannas ootamatult. Mõni päev pärast tema surma sünnitas Delphine tütre Marie-Borja / Borgia Delphine Lopez y Angulo de la Candelaria, hüüdnimega "Borquita". Lesknaine Delphine ja tema laps naasid New Orleansisse.
Abielu ja abikaasa surma teine abielu ja surm
Juunis 1808 abiellus Delphine silmapaistva pankuri, kaupmehe, juristi ja seadusandja Jean Blanque'iga. Abiellumise ajal ostis Blanque perekonnale New Orleansis 409 Royal Streetil maja, mis hiljem sai nimeks Villa Blanque. Delphine'il oli Blanque'i poolt neli last, kes said nimeks Marie Louise Pauline, Louise Marie Laure, Marie Louise Jeanne ja Jean Pierre Paulin Blanque. Blanque suri 1816. aastal.
Kolmas abielu
25. juunil 1825 abiellus Delphine oma kolmanda mehe, arsti Leonard Louis Nicolas LaLaurie'ga, kes oli temast palju noorem. Aastal 1831 ostis ta kinnisvara Royal Streetil 1140, mida ta haldas enda nimel ilma abikaasa vähese osaluseta. 1832. aastal ehitas ta sinna kahekorruselise häärberi, millele oli lisatud orjakvartalid. Ta elas seal koos oma kolmanda abikaasa ja kahe tütrega ning säilitas New Orleansi ühiskonnas keskse positsiooni.
Abielu näitas varsti siiski tüve märke; 16. novembril 1832 esitas Delphine esimesele kohtulikule ringkonnakohtule hagi abikaasa voodist ja juhatusest eraldamise osas, milles Delphine väitis, et LaLaurie kohtles teda "viisil, mis muudab nende koos elamise toetamatuks". poeg ja kaks tema tütart Jean Blanque kinnitasid. Eraldumine ei näi olevat püsiv, kuna dr LaLaurie viibis Kuningliku tänava majas 10. aprillil 1834, tulekahju päeval.
Orjade piinamine ja mõrvamine ning 1834. aasta LaLaurie häärberi tulekahju
Delphine LaLaurie kohtlemine tema orjade vahel aastatel 1831–1834 on segane. Harriet Martineau, kes kirjutas 1838. aastal ja luges jutte, mida talle rääkisid New Orleansi elanikud 1836. aasta visiidi ajal, väitis, et LaLaurie orjad on "üksikult kohmakad ja armetud". avalikes esinemistes nähti LaLaurie aga üldiselt mustanahaliste suhtes viisakat ja oma orjade tervise pärast palunud.
Matuseregistrid aastatel 1830–1834 dokumenteerivad kuningliku tänava mõisas kaheteistkümne orja surma, ehkki surma põhjuseid ei ole nimetatud ja nakkushaigused võisid kergesti olla põhjustatud. Nende kaheteistkümne surma hulgas on kokk ja pesulane Bonne ning tema neli last, Juliette (u 1820 - 21 veebruar 1833), Firenze (u 1821 - 16 veebruar 1831), Jules (u 1827 - 29 mai 1833). ) ja Leontine (umbes 1829 - 26. august 1831). Bonne (umbes 1803 - 7. veebruar 1833) oli varem kuulunud Saint Domingue pagulasse ja teda kirjeldati tema müügis kui "kroonilist põgenemist"; Valgete ja vabade värvidega Saint Domingueni põgenike ja nende orjade sissevooluga püsis Saint Domingue orjade hirm endiselt Louisianas.
Tollased kohtuprotokollid näitasid, et LaLaurie vabastas kaks oma orjast (Jean Louis 1819 ja Devince 1832). Martineau kirjutas, et avalikud kuuldused LaLaurie oma orjade väärkohtlemisest olid piisavalt levinud, et Royal Streetile saadeti kohalik jurist, kes tuletas LaLaurie'ile meelde orjade hooldamise seadusi. Selle visiidi ajal ei leidnud advokaat mingeid tõendeid LaLaurie orjade väärkohtlemise või väärkohtlemise kohta.
Martineau rääkis ka teistest juttudest LaLaurie julmusest, mis olid New Orleansi elanike seas umbes 1836. aastal. Ta ütles, et pärast advokaadi visiiti nägi üks LaLaurie naabritest ühte tema orjast, umbes kaheksa-aastast tüdrukut, tema surm kuningliku tänava häärberi katuselt, püüdes samal ajal piitsavarjus LaLaurie karistusi vältida. Seejärel maeti surnukeha mõisa territooriumile. Jeanne DeLavigne andis oma 1945. aasta kontol lapse vanuseks kaksteist aastat ja andis talle nime Lia (või Leah). Hilisemad kirjanikud käsitlesid juhtumit põhjalikumalt, öeldes, et Lia oli harjanud Delphine'i juukseid, kui ta lõksu lõi, mistõttu LaLaurie haaras piitsa ja jälitas teda.
Martineau sõnul viis see juhtum LaLauriesi uurimiseni, milles nad tunnistati süüdi ebaseaduslikus julmuses ja nad sunniti üheksa orja ära kandma. LaLauries ostis need üheksa orja vahendaja sugulase kaudu tagasi ja naasis Royal Streeti elukohta. Sarnaselt rääkis Martineau juttudest, et LaLaurie hoidis oma kokka aheldatud ahi külge ja peksis tütreid, kui nad üritasid orje toita.
10. aprillil 1834 puhkes tulekahju LaLaurie elukohas Royal Streetil, alguse sai köögist. Kui politsei ja tuletõrjujad sinna jõudsid, leidsid nad seitsmekümneaastase naise kokkaja paki külge aheldatud. Hiljem ütles naine, et pani tule enesetapukatseks, kuna kartis, et teda karistatakse. Ta ütles, et kõige kõrgemasse ruumi viidud orjad ei tulnud kunagi tagasi.
Nagu teatati New Orleansi mesilas 11. aprillil 1834, üritasid tulekahjule reageerinud kõrvalseisjad siseneda orjakorteritesse, et tagada kõigi evakueerimine. Kui LaLauries keeldus võtmetest võtmast, lõhkusid kõrvalseisjad orjakvartali uksed ja leidsid "seitse orja, enam-vähem õudselt vigastatud ... kaela riputatud, nende jäsemed olid nähtavasti ühest otsast sirutatud ja rebenenud. muu ", kes väitis, et ta on seal mõne kuu vangis.
Üks neist, kes sisenes ruumidesse, oli kohtunik Jean-Francois Canonge, kes leidis hiljem, et leidis LaLaurie mõisast muu hulgas "neegri ... seljas raudkraega" ja "vana neegrinaine, kes oli saanud väga sügav haav peas [kes oli] kõndimiseks liiga nõrk. " Canonge ütles, et kui ta LaLaurie abikaasat orjade kohta küsitles, öeldi talle meeletu viisil, et "mõnel inimesel oleks parem jääda koju, mitte tulla teiste majja, et dikteerida seadusi ja sekkuda teiste inimeste ärisse." Selle 1836. aastal ringlenud loo versioon, mille jutustas Martineau, lisas, et orjad olid kõdunud, näitasid piitsaga peksmise märke, olid seotud kitsastes asendites ja kandsid tembitud raudkaelarihmasid, mis hoidsid oma pead staatilises asendis.
Kui kuritarvitatud orjade avastamine sai laialt teatavaks, ründas kohalik elanike rühm LaLaurie elukohta ja "lammutas ja hävitas kõik, millele neil oli võimalus oma käsi panna". Šerifil ja tema ohvitseridel paluti rahvahulk laiali saata, kuid selleks, et mob lahkus, oli varale tekitatud suuri kahjustusi. "Peaaegu mitte midagi muud kui järelejäänud müüre". Orjad viidi kohalikku vanglat, kus nad olid avalikkusele vaatamiseks kättesaadavad.
Mesilane teatas, et 12. aprilliks oli orjasid vaatamas käinud kuni 4000 inimest, et nad "veenksid end oma kannatustes".
Pittsfieldi päike, viidates New Orleansi reklaamijale ja kirjutades mitu nädalat pärast LaLaurie orjakvartali evakueerimist, väitis, et mõisast leitud kaks orja surid pärast nende päästmist. Ta lisas: "Mõistame ..., et õue kaevates on laibad lahti tehtud ja hukka mõistetud kaev on [mõisa territooriumil] katmata, leiti ka teisi, eriti lapse oma." Neid väiteid kordas Martineau oma 1838. aasta raamatus "Retrospektiiv Western Travelist", kus ta paigutas maandamata kehade arvu kahele, sealhulgas lapse Lia.
Põgenemine õigusemõistmisest ja enda kehtestatud pagulusest Prantsusmaal
LaLaurie elu pärast 1834. aasta tulekahju pole hästi dokumenteeritud. Martineau kirjutas 1838. aastal, et LaLaurie põgenes tulekahjule järgnenud mobivägivalla ajal New Orleansist, viis bussi veepiirile ja sõitis kuunari abil Mobilesse, Alabamasse ja sealt edasi Pariisi. Selleks ajaks, kui Martineau 1836. aastal isiklikult Kuningliku tänava häärberit külastas, oli see endiselt tühi ja vigastatud, "akende ja tühjade seintega".
Hilisem elu ja surm
Elades oma ema ja kahe õe, Pauline ja Laure'iga, Pariisis paguluses, kirjutas Delphine'i poeg Paulin Blanque 15. augustil 1842 oma vennapojale Auguste DeLassusele, kinnitades, et Delphine kavatseb New Orleansisse tagasi pöörduda ja oli pikka aega seda mõelnud. Blanque kirjutas samas kirjas, et usub, et tema emal pole kunagi New Orleansist lahkumise põhjuse kohta aimugi. Vaatamata Delphine'i "halvale tujule" ja otsusekindlusele naasta New Orleansisse, oli tema laste ja teiste sugulaste taunimisest ilmselt piisanud, et ta oma kava tühistada.
Ka LaLaurie surma asjaolud pole selged. 1888. aastal meenutas George Washington Cable populaarset, kuid põhjendamata lugu sellest, et LaLaurie suri Prantsusmaal metsseaõnnetuses. 1930. aastate lõpus avastas Eugene Backes, kes oli kuni 1924. aastani St Louis'i surnuaia nr 1 sekstoniks, kalmistu alleel 4 vana pragunenud vasest plaadi. Plaadil olev kiri oli järgmine: "Madame Lalaurie, sündinud Marie Delphine Maccarthy, decédée à Paris, le 7 Décembre, 1842, à l'âge de 6 -." Sildi ingliskeelne tõlge on järgmine: "Madame Lalaurie, sündinud Marie Delphine Mccarthy, suri Pariisis 7. detsembril 1842 6-aastaselt. " Pariisi Prantsuse arhiivi andmetel suri LaLaurie aga 7. detsembril 1849, 62-aastaselt.
LaLaurie häärber
Endine LaLaurie maja aadressiga 1140 Royal Street, pildistatud 2009 aasta septembris
LaLaurie mõis
Algset New Orleansi mõisa, mille LaLaurie hõivas, ei ole säilinud. Kuninglikul tänaval 1140, Governor Nichollsi tänava (endise nimega Haigla tänav) nurgal asuv muljetavaldav häärber, mida tavaliselt nimetatakse LaLaurie majaks või Kummitusmajaks, pole sama hoone, milles elas LaLaurie. Kui ta 1831. aastal kinnistu Edmond Soniat Dufossatilt omandas, oli maja juba ehitamisel ja LaLaurie jaoks valmis. See maja põles 1834. aastal ja pärast seda seisis ta hävitatud olekus veel vähemalt neli aastat. Seejärel ehitas Pierre Trastour selle pärast 1838. aastat uuesti üles ja eeldas, et see on tänapäevane. Järgnevatel aastakümnetel kasutati seda avaliku keskkooli, muusika talveaia, kortermaja, noorte kurjategijate pelgupaiga, baari, mööblikaupluse ja luksusliku kortermajana. Eluruumiks oli kolmas korrus ja tagumine hoone, mis lisati hiljem 19. sajandil, ja kuberner Nichollsi tänaval asunud tagumine hoone, millel oli ainult üks korrus kuni 20. sajandil 2. korrusse lisamiseni, mis tehti 1970. aastatel, kui teine korrus hoone sisekujunduse tegid üle arhitektid Koch ja Wilson. Kolme korruse kõrguses kirjeldati seda 1928. aastal kui "kõrgeimat hoonet ümberkaudsete väljakute jaoks", mille tulemusel võib "katusel asuvalt kuppelilt vaadata läbi Vieux Carré ja näha Mississippi selle poolkuu ajal Jacksoni väljaku ees". . Hoone sissepääsul on raudvõrestik ja uks on nikerdatud kujutisega "Phoebus tema vankris, lillepärgade ja bareljeefis olevate vanikutega". Sees on vestibüül põrandatud mustvalges marmoris ja kõverjooneline mahagonist trepp viib hoone kolm täislugu. Teisel korrusel asuvad kolm suurt dekoratiivsete lükanduksega ühendatud joonistamistuba, mille seinu kaunistavad krohv Rosettid, nikerdatud puutööd, musta marmori vahevööd ja flööditud pilastrid. Näitleja Nicolas Cage ostis maja 2007. aasta aprillis 3,45 miljoni dollari eest. Näitleja privaatsuse kaitsmiseks olid hüpoteegi dokumendid paigutatud nii, et Cage'i nime neil ei olnud. 13. novembril 2009 kuulutati kinnisvara sulgemise tulemusel enampakkumisel oksjonile ja hinnati selle väärtuseks 3,5 miljonit dollarit ning selle ostis Region Financial Corporation 2,3 miljoni dollari eest.
47 aastat tagasi šokeeris kogu NSVLi matkajaid tragöödia - KAI poolsaare KuAI matkajate hukkumine
25. jaanuaril 1973 alustasid kümme Kuibõševi Lennuinstituudi (KuAI) tudengit, juhid Mihail Kuznetsov ja Valentin Zemlyanov, marsruuti mööda Lovozero tundrat ("tundra" on Koola poolsaare mäed). Sel päeval läksid nad läbi Elmorayoki kuru ja asusid ööbima metsa piirile. 26. jaanuar oli pakane päev (-24C või -11F). Nad möödusid Seydozero järvest, ronisid Chivruay jõkke ja lõid metsas telgi kuuma õhtusöögiga. Hiljem välja töötatud filmi järgi otsustades sadas lund. Vaatamata lühikese jaanuaripäeva ebaõnnestunud vähesele valgusele hakkasid nad kõik platoole ronima. Päevikutes puuduvad dokumendid, mis nende otsust selgitaksid. Nende käitumisele pole selgitust. See oli marsruudi algus, neil oli piisavalt varustust, pääsme trekimine oli kavandatud järgmiseks päevaks. Nad ronisid platsi põhjapoolsel rajal. Tuul oli vastik, kuid puhus tagant. Ilma ja Puncha küla elanike sõnul ulatus tuule kiirus 50 mps-ni(millipaskalini). Temperatuur langes järsult. Nad ületasid pimeduses platoo ja seisid Kitkuay jõe tsirkuse ääres.
Nad ei läinud Kitkuay jõe orus kõik alla. Alguses ilmselt peatusid nad teel mõtisklemas. Viis inimest riietusid soojalt ja lahkusid. Ülejäänud viis, lootes, et skaudid varsti tagasi tulevad, laotasid telgi laiali ja heitsid selle peale. Tugeva tuule tõttu ei saanud nad telgist üles tõusta. Nad ei viinud isegi seljakotte lähemale ega pannud soojemaid riideid selga, kui lahkusid. Nad suutsid, kuid mingil põhjusel ei teinud seda. Nad lebasid tihedalt üksteise vastu. Viimane tuule poole poole üritas end telgiga katta. Kaks skauti otsustasid naasta ülejäänud rühma. Noor Novosyolov kinkis oma naissoost kaaslasele kõik soojad riided ja ta ise jäi ruudulisse särki. Altshuller ja tema kaks seltsimeest laskusid ohutult orgu, kuid leidsid end lõksust: ilma suuskadeta nad külasse ei pääsenud ja neil polnud piisavalt jõudu, et tuule vastu tagasi minna.
Nende tagasisaatmise tähtaeg 31. jaanuar möödus. Vihmasadu ja tugev tuul takistasid päästjate maanduvust Chevruay platoole. Sinna suuski jõudsid nad alles 6. veebruaril, tsirkuse kaljust 10 m kaugusel, leiti viis külmunud surnukeha ja mitte kaugel - veel kaks. Suuskadel olevale pealdisele "KuAI" ja märkmikule selgus, et need olid Kuibõševi matkajad. Ülejäänud otsimine jätkus terve kuu. 27. veebruaril leiti Kitkuay jõe orus tsirkusest 2 km kaugusel asuva kurust väljapääsu juures kaks surnukeha, 10 m kaugusel üksteisest. Nende valveaeg peatus umbes kell 5:00. Alles 1. juunil leiti viimane liige Altshuller kuristiku paremal nõlval 400 m kaugusel kohast, kus kaks viimast leiti surid. Ta oli soojalt riides, kuid ilma kinnasteta. Tema valveaeg peatus kell 4:33.
Miski ennustatud mured. Igal sügise laupäeval ja pühapäeval ning talve esimesel kuul olid poisid koos. Rühmast neli: Misha Kuznetsov, Valentin Zemlyanov, Lidiya Martina, Ilja Altshuler - suurte kogemustega matkajad, koolilõpetajad. Ülejäänud on uustulnukad, kuid mitte mägironimise uustulnukad. Ainult Artjom Lekanti jaoks oli see reis selles kategoorias esimene, mitte nädalavahetuse reis.
Nad tundsid üksteist, igapäevane suhtlus instituudis, nädalavahetuse koolitus andsid neile emotsionaalse sideme, nad said üksteist tunda ja võiks öelda, et tajutavad hinge tuju. Veniamin Mochalihini juhatusel toimuv marsruudikomisjon ütles: rühm oli hästi ette valmistatud, meeskond oli ühendatud, peaaegu kogu rühm asus trassi kaitsmisele; juht Mihail Kuznetsov on seda teed teinud kolm korda ja tema asetäitja Valentin Zemlyanov - kaks korda.
Ja ... 27. jaanuar tuli hämarusest teade kogu grupi surma kohta Kuivõševi Lennuinstituudis Chivruays. Tee algus, kiirustamiseks polnud põhjust, kuid suure tõenäosusega otsustasid nad möödasõidule lähemale jõuda, et saaksime järgmisel päeval enne pimedat üle minna, kuna jaanuarikuu päevad on lühikesed. Ilma küla elanikud ütlesid, et sel päeval oli härmas, tuulevaikne.
Matkajate seljakottidest leitud filmide pealt on selge, et see hakkas äkki pimenema ja lund sadas üsna vähe. Nad ületasid Chivruay platoo ja seisid Kitkuay jõe tsirkuse äärel, sõna otseses mõttes 10 m kaugusel kaljust ...
Ja siin on väga raske aru saada, arvata, ennustada, miks rühm jagunes.
Midagi juhtus? Keegi kukkus kaljust maha ja vajas abi ning nii nad tegutsesid, nagu keegi oleks teinud, üks kõigi eest ja kõik ühe eest?
Või ei suutnud aja, pimeda, halva ilmaga sammu pidada, pidid nad uurima ... nad teadsid, tundsid, et nad pole kaugel metsatsoonist, kus nad saavad lõket teha.
Chivruay tragöödiat võrreldi tragöödiaga, mis juhtus Uurali polütehnilise instituudi õpilastega Igor Djatlovi juhtimisel 1959. aasta veebruaris Põhja-Uuralites.
Juhtumite vahel on palju sarnasusi: rühma jagunemine, surm grupis külmumisest ja seejärel ükshaaval kallakult laskumisel, sarnastes tingimustes külmumine ja alajahtumine. Nii Chivruay kui ka Djatlovi rühmi süüdistati kiirustades sobimatus otsuses, millal alustada tõusu jne.
Otsimistoimingute kestuse ja keerukuse järgi ületas hukkunute arv - 10 inimest - Chivruay tragöödia Dyatlov Passi surnud mäe lähedal.
Lisaks on meil 1959. aastal Põhja-Uuralites matkajate käitumisvigu, nende surma seletati muude eeldustega: sõjalised kohtuprotsessid, UFO-d, kohtumised Yetiga. Nende müstiliste teooriate argumentidena tuuakse välja otsingumaterjalide ja KGB kaasamine läbiotsimisse jne.
Põhja-Uuralites hukkunute naha tumenemine on identne Chivruay tragöödias hukkunute naha tumenemisega. 27. jaanuaril 1973 tuumakatsetusi ei toimunud, kuid sel päeval üritati meteoriidiraketi abil tsüklon lahti murda, et nõrgendada selle tõsist külma. Kirovski ja Apatity linnades, Ilma ja Puncha asulates registreeriti tol ajal kõige suurem külmumise tagajärjel hukkunute arv.
Sarnasus oli ka sellega, et matkajate otsimisega tegelesid Kirovski sõjaväeteenistused ning võimud avaldasid kaastunnet hukkunu vanematele ning ka seda, et Mihail Kuznetsovi ja Sasha Novosyolovi vanemaid ei lubatud. viia läbi erajuurdlus.
7. veebruaril 2013, ühel Grushini neljapäeval, kogunesid Valeriy Grushini auditooriumis aadressil 151 Molodogvardeyskaya matkajad ja ohvrite sugulased. Õpilaste, nende sõpruse ja nooruse kohta on palju räägitud.
Me kasvasime üles ja vanaks ning nad jäid igavesti nooreks ja ainult kitarr vaikis seekord. Me ei laulnud ühtegi laulu. See on mõistetav - kõik ja kõik jäid minevikku.
* Juhtunu koht Koola poolsaar
Chivruay tragöödia Koola poolsaarel
Hukkunute mälestuseks
Nad magavad. Nad unistavad mägedest.
Puhkuseks pole aega.
Tähtkujud peade kohal.
Homme ootab neid pass.
Nii raske oli koguda!
Kõigist künnistest ületamine
Testide läbimine ja väljaõpe
Päevade loendamine.
Teadliku meelega, seadmed
Nad kontrollisid seda väsimatult.
Lüüasaamine neid ei alista.
Ja nüüd magavad nad nüüd vaikselt.
See polnud kohustus ega teenus,
Kuid paralleelsed teed.
Sõprus raiskas nad Koola kallale,
Mis ei saa olla tugevam.
Kuid tõusu lävel
Issand saatis neile tiivad
Ja elu ei pikendanud seda hetke ...
Ainult nende hinged on uuele päevale jõudnud ...
Valge müraga ruut
Ja eelmise aasta nostalgia ...
Tere tulemast neid näha,
Nende nägudest pole lähemat sugulust
Tundub, et nad asuvad meie lähedal.
Istume kõik suure perega.
Elav vanus ajaga
Kuid nad ei vananenud südamest ...
Seljakotid maas. Laul on läbi,
Pole aega hüvastijätmiseks ja pisarateks.
Neid oli kümme. Armastusega, mis tugevneb ...
Vaatame tagasi nelikümmend viis aastat.
O. Tselebrovskaja
Nad maeti (kõik peale Sergei Gusevi) Kubõševi Rubežnoje kalmistule, tõstsid rühmasamba ja üksikuid monumente. Chivruay kurus on ka mälestustahvel.
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Lugu: Unustatud Pan American lennuk maandus pärast 37 aastat 1. Lennuk startis New Yorgist 1955 ja maandus Caracas 1992,37 aastat pärast kadumist
Unustasid Pan American Plane maandus pärast 37 aastat, Mõistatus Flight 914, kas ajaränne?
Pan American Airways lend 914:
Pan American Airways lend 914 oli Ameerika Ühendriikide siseliini lend, mis pidi 1955. aastal lendama New Yorgist Miamisse. Lennuk pidi kohale jõudma mõne tunni pärast, kuid selleks kulus hoopis 37 aastat ning kohale ei jõutud mitte Miamisse, vaid Caracasi Venezuelas.
Ajas rändav lennuk? Ajas rändamine võib olla lahe kontseptsioon, mis on olnud suur osa klassikalistest filmidest, nagu tagasi tulevikku. Kuid kas see võiks tegelikult olla tõeline asi? Järgmine lugu salapärane Pan Am lennuk võib olla vastanud sellele küsimusele. Müsteerium Pan Am Flight 914 on ajanud ajaloolased ja skeptikud hull viimase paari aasta jooksul. See küsib küsimuse: kuidas lennuk võib maanduda 37 aastat pärast algselt õhkutõusmist?
(Ajarännu lennuk?)
Õhkutõusmise aeg See uskumatu lugu algas 2. juulil 1955, kui Pan Am Flight 914 oli kavas startida oma lennujaama New Yorgis. Lennuk vedas arvatavasti 57 reisijat ja nelja meeskonnaliiget Miamisse. Tundus, et see oleks tavaline lend kõigile asjaosalistele. Kuid see osutuks tõest kaugel olevaks. Tuleb välja, et juhtus midagi müstilist, mis pani selle veidra loo liikuma.
(Aeg tõusta õhku?)
See kadus. Pärast New Yorgist startimist ei võtnud kaua aega, enne kui lennujuhid kaotasid signaali Pan-Ameerika lennuga nr 914. Just nii, see oli täiesti radarilt kadunud ja keegi ei saanud aru, mis oli juhtunud. Lisaks sellele, et lennuk kukkus alla, ei olnud ka ühtegi märki pardal olnud reisijate või meeskonnaliikmete laipadest. Ei olnud üldse selle lennu kohta infot vähemalt 37 aastat...
(See lennuk kadus)
Traagilised kaotused Pärast intensiivset uurimist jõudsid võimud järeldusele, et lennuk pidi olema alla kukkunud ning et ka kõik tema reisijad ja meeskond pidid ka olema surma saanud. Nad ei suutnud lennukit leida ja jõudsid järeldusele, et see kukkus kuskile merre, nähes, et maal ei leitud ühtegi lennukit. Selle tulemusena kompenseeris lennufirma kõigile surmahüvitistega seotud isikute peredele. Kuid need perekonnad olid šokeeritud 37 aastat hiljem tulnud uudistest. ...
37 aastat hiljem... Kiiresti edasi 37 aastat hiljem ja midagi täiesti tähelepanuväärne juhtus. See juhtus kell 9. See tundus tavaline päev tööl kõigi lennujuhtide jaoks. Kuid varsti juhtub midagi, mis neid täielikult üllataks. DC-4 Douglas õhusõiduk ilmus kusagilt välja ja isegi lennujaama radar ei olnud teda võtnud. Mida see tähendab?
37 aastat hiljem Caracasi lennujaam 1985, Venezuela)
Tutvustame Juan de la Cortet: Üks võtmefiguurid, kes mängis suurt rolli selles Pan American Airlinesi lennuki mõistatuses oli lennujuht nimega Juan de la Corte. Koos ülejäänud meeskonnaga ilmus Juan tol päeval tööle, ilma et midagi ebatavalist ootaks. Kuid ta eeldus oli täiesti vale. Selle salapärane DC-4 Douglas lennuk tema vaatamisväärsusi, ta ei teadnud, kuidas see suutis vältida radareid, või mida ta teeks järgmisena ...
(Juan de La Corte)
Meil on kontakt: See ei võtnud kaua aega, enne kui Juan de la Corte sai kontaktsignaali Pan Ami lennukilt. Hämmastav, see oli piloot, kes oli kuidagi suutnud ilmuda ilma radari jälitamiseta. "Kus me oleme?" küsis piloot. Seejärel kinnitas ta midagi, mis võttis täielikult õhukontrolli üllatusena. "Me oleme Pan American Airways i lennu 914 New Yorgist Miami koos meeskonnaga (4 liiget) ja 57 reisijat," ütles ta. Mida Juan siis tegi?
(Meil on kontakt)
Kaugel õigest trajektoorist Sellele esialgsele aruandele järgnes kummaline detail – et Pan American Airlinesi lend 914 oli läinud vales suunas umbes 1800 km. Selle statistikaga segaduses Juan esitas piloodile kiiresti mõned olulised küsimused. Need hõlmasid seda, et kas nad olid kogenud mingi krahhi ja kas nad ei olnud loonud ühendust kellegi teisega. Ja kuigi ta lennukist maandumiseks lahkus, kuulis Juan järgmisena, et ta viis selle loo tõeliselt järgmisele tasandile...
(õigelt kursist kaugel)
Veider aruanne Kõik tundus plaanitavat, kui lennuk maandus ja peatus. Kuid Juan siis kuulnud piloot öelda midagi, mis täiesti hämmeldunud teda. "Meil oli kavas maanduda 2. juulil 1955 kell 09:55 Miamis" piloot ütles et see ei ole õige. Juanil oli kiire piloodile kinnitamisega, et ta tegelikult maandus Caracases ja et see oli tegelikult 21. mai 1992. Juan oli hämmingus, kui ta esimest korda lennukit nägi...
Kulumine ja pisar Kui Juan esimest korda nägi salapärast Pan Am 914 lennu lennukit, ta oli šokeeritud, kui vananenud see tundus. Ta kasutas konkreetselt mõistet "karm", et kirjeldada õhusõidukit. Erinevalt teistest lennukitest, mis nägid välja põlised ja kaasaegsed, nägi see lennuk välja nagu oleks tulnud teisest universumist. Kuid ta püüdis unustada selle ebatavalist välimust ja jätkas suhtlemist piloodiga. Just sel hetkel tegi piloot midagi, mida Juan kunagi tulemas ei olnud näinud...
(Pan-American Airwaysi 914 lennu lennuk pärast maandumist Caracases 21. mail 1992)
Paanikas Piloot Juan lihtsalt ütles piloodile, mis päev täna oli. Kuid niipea, kui ta seda kuulis, piloot puhkes arvesse fit paanika ja karjus: "Oh Mu Jumal!" Raadios kuulis lennujuhtimismeeskond ka paljusid reisijaid karjumas ja paanikas. Selle tulemusena juan tellitud grupp turvamehed minna ette ja eskortida inimesi välja Pan America lennukilt. Aga siis oli Juanil veel üks suur üllatus ...
Äkiline lahkumine Lennujuhtimismeeskonnal polnud muret, et turvameeskond suudab rahustada Pan American Airlinesi 914 lennu meeskonda ja reisijaid ning tuua nad lennujaama. Kuid niipea, kui nad lennukile lähenesid, käskis piloot neil lähemale mitte lähemale tulla. Siis Juan kuulis raadiost piloodi karjumist, ja ta ütlusi: "Ei, ei tule lähedale! Me lahkume nüüd!" Kütust on kindlasti piisavalt, lennuk startis jälle ja kadus. Aga kuhu?
Tagaajamine algab. Juani sõnul oli lennuk pärast pilvedesse tagasi lendamist taas radariga jälitamatu . Selle valguses saatis lennujaam välja kolm lennukit, et leida Pan Am'i lend 914. Sellest hoolimata ei suutnud nad leida selle asukohta. Vaatamata sellele, see kindlasti ei olnud loo lõpp. Teine raport väidab, et on tuvastanud lennuki ja reisijate asukoha vaid mõni tund pärast Caracase fiaskot. See olevat teadaolevalt saabunud Miamisse...
Lõpuks Miamis Teadaolevalt, vaid paar tundi pärast järsku lahkumist Caracast, Pan-America lennuk maandus lennujaamas, kuhu ta oli väidetavalt tahtnud lennata kõik need aastad - Miami lennujaam. Loomulikult olid Miami töötajad lennuki saabumise pärast sama hämmingus kui Juan de la Corte. Pärast saabumist kontrollisid töötajad tagakontorit ja said kindlasti teada, et sama lennuk oli varem 2. juulil 1955. aastal New Yorgist õhku tõusnud.
Lennujaam saatis nad koju Oli loogiline, et Miami lennujaama personalil oli selle salapärase lennuki kohta palju küsimusi. See oleks paar tundi ülekuulamist enne lennujaama otsustas, mida ta tahtis teha nendega. Lõppkokkuvõttes aga, nad lasevad reisijad ja meeskonna minna, et nad saaksid koju naasta ja taasühineda oma perega. Siiski oli midagi veelgi jube mängida siin, mis lõpuks võttes selle loo täiesti uuele tasemele ...
Nad ei vananenud üldse? Hämmastav, perede suurim üllatus ei olnud asjaolu, et nendega suutsid lõpuks taasühineda kaua kadunud sugulased, kelle kohta nad uskusid, et nad olid surnud palju aastaid tagasi. Mis üllatas neid, isegi rohkem, oli see, kuidas nad välja nägid. Ilmselt kõik reisijad ja meeskond tundsid täpselt sama, kui nad esimest korda startis tagasi 1955. Kuigi nende pered olid 37 aastat vanemad, nad ei olnud üldse vananenud. Samuti oli mõistatus, kuidas lennuk võiks veel lennata pärast nii paljusid aastaid.
(Kas nad ei vananenud üldse?)
Nii palju küsimusi Tundub, et mida rohkem inimesi õppinud see veider lugu - rohkem küsimusi nad olid. Kuni tänase päevani tundub, et on null konkreetseid vastuseid mitmetele raskematele küsimustele. Esiteks, kus oli lennuk nende 37 aasta jooksul? Teiseks, kui tegelikult on tõsi järgmine, siis kuidas reisijad üldse ei vananenud? Üks populaarne YouTube ekspert üleloomulik ja kummaline nähtus on hiljuti püüdnud proovida ja vastata nendele küsimustele, ja palju muud ...
Süvitsi uurimine Üks YouTube kanal, mis püüab leida tõde üleloomulike nähtuste on "Alien uuringud." Sellel kanalil, vastuvõtva pühendatud episood mõistatus Pan Am Flight 914 ja andis üksikasjaliku ülevaate kogu teabe ta oli kogutud aastate jooksul umbes intsident. Kuigi ta jõudis järeldusele, et ta ei uskunud lugu, ta leiab mõned põnevad üksikasjad erinevatest allikatest, mis ei tõestanud ega eitanud selle kehtivust ...
Kas see oli Bermuda kolmnurk? Üks teooriaid esitatud oli, et Bermuda kolmnurgal oli midagi pistmist lennuki salapärase kadumisega. Viimase 70 aasta jooksul on mitmed lennukid olnud Bermuda kolmnurgaga seotud intsidentide subjektid. Kurikuulus veekogu Atlandi ookeanis, Bermuda kolmnurk on teadaolevalt kaotanud mitmeid lennukeid aastate jooksul, kusjuures kõige hiljutisemad juhtumid toimusid 2017. aastal. Kuid uurijad on leidnud, et Bermuda kolmnurk on mänginud osa Pan Am Flight 914 kadumisel.
Võtme Ajaleht Vaatamata mõistatus Pan Am 914 on midagi puudu hämmastav, ei ole tegelikult palju tõendeid, mis viitavad sellele, et see tegelikult juhtus. Nähes, et ainult üks ajaleht mainis sündmust (kolmel eraldi korral), Weekly World News, on raske lugu tõsiselt võtta. Kuigi mõned artiklid näitavad, et lennuk ilmus pärast 30 aastat, teised väidavad, et sündmus juhtus 37 aastat pärast lennuk esimest startis. Lisaks muutub see veelgi segasemaks, kui vaadata peenemaid detaile...
võtme ajaleht
Kes oli tõeline Juan?
Mitte ainult ei artikleid sama ajalehe omavahel, kuid nad kasutasid ka erinevaid pilte sama võtmenäitaja kaasatud lugu - lennujuhtimis-Juan de la Corte. Vaatamata sellele, et sama nimi on mõlemal kontol, kasutas sama ajaleht sama isiku jaoks erinevaid fotosid, põhjustades palju segadust. Vaatamata suurtele võimalustele, et Weekly World News võib olla süüdi aruandluse uudiste võltsimises, on üks põnev detail, mis võib tegelikult tõestada sündmust ...
Kes oli tõeline Juan?
Kas see on tõend?
Kas see võib olla tõend Pan American lennu 914 võimest ajas reisida? Tundub, et midagi juhtus sel otsustaval hetkel, kui Juan oli just reisijaid rahustamas ja piloot otsustas jälle ära lennata. Hetke kuumuses kukkus piloodil väidetavalt midagi maha, mis kukkus lennuki sissepääsust välja. See oli klassikaline Kask tasku kalender, mis oli konkreetselt alates aastast 1955 - täpselt samal aastal, millal lennuk viimati startis.
Kas see on tõend?Faktikontroll.
Erinevad lood levinud üle internetiruumi väidavad, et esitada Saladuslik Mõistatus Flight 914. Seega Pan American Flight 914 startis New Yorgist 1955, kadus ja siis Plane maandus Caracas 1985 - pärast 37 aastat. Uurime siis, kas paranormaalsed väited on tõesti tõsi. Kas lennuk maandus pärast 37 aastat? Väidetav lennuki maandumine on sageli näidatud salapärane "Time Travel" või "Time Elapse" vahejuhtum, ja paljud inimesed tegelikult usutakse sama. Tõenditena mainitakse seotud lugusid häälsalvestust Plane Piloti ja pealtnägija Juan De la Corte vahel. 1955. aasta raja kalendrit mainitakse ka ainsa tõendina intsidendi kohta. Sellest hoolimata, pärast põhjalikku läbiotsimist, leidsime, et ei ole mingeid andmeid või tõendeid sellise lennu 914 kadumise kohta, mis leitakse 37 aastat hiljem.
Mõistatus Flight 914 artikkel Nädala World News Tabloid Mõistatus Flight 914: Weekly World News Aastate jooksul lugu küsimus on purjetamine internetis erinevates vormides. See ilmus mais 1985 tabloid Weekly World News; renoveeritud uuesti hilisematel aastatel, nagu 1993 ja 1999 (vt pildid). Kuigi paljud uskusid seda tõsi lugu avaldamist Weekly World News oli suures osas väljamõeldud ja satiiriline tabloid Ameerika Ühendriikides 1979-2007. See oli tuntud oma iseloomulike must-valge katted. Nädala World News käivitati taas 2009, nagu online ainult avaldamist.
Mõistatus Flight 914 artikkel Nädala World News Tabloid
Mõistatus Flight 914 artikkel Nädala World News Tabloid Tabloidpaberites näete erinevaid pilte sellest pealtnägijast, lennujuhist Juan De la Cortest. Esimeses paberiprindi, näete ka satiiriline lugu pealkirjaga "Mouse jahimees võrsed ise jala". Tulles teisele pildile lennu reisijad seisavad peale, see tegelikult näitab lennufirma Hispaania, Iberia sõidab vahel Madrid - Buenos Aires 1946. Niisiis, väited, et Pan American kadunud lennuk maandus Caracas Airport pärast 37 aastat kadumist, pärinevad satiirilehest ja ei ole tõesed..
