- Venemaa Keisririigi Politseiministeerium (1810–1819);
- Venemaa Keisririigi Kaubandusministeerium (1802–1810);
6. oktoobril 1917. aastal aeti Riigiduuma Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ja Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei bolševike tiiva esindajatest moodustatud Petrogradi Nõukogu poolt laiali.
Ühiskonnakorraldus
Venemaa keisririigi aluseks oli Venemaa keisri kui isevalitseja ilmalik ja vaimulik võim, keiser oli kõrgeim seadusandlik, kohtu- ja täidesaatev võim.Riigivalitsemises toetus keiser aadelkonnale ning bürokraatlikule ametnikkonnale, kelle tegevust reguleeris 1722. aastal keiser Peeter I kinnitatud Teenistusastmete tabel; Peeter III poolt aadelkonnale 1762. aastal antud "Manifest aadli vabadusest" ja Katariina II poolt 1785. aastal välja antud "Armukiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest"; kohaliku omavalitsuse tegevust reguleeris 1785. aastal Katariina II välja antud 1785. aasta linnaseadus ehk "Armukiri linnadele", millega määratleti linnu kui iseseisvaid omavalitsuslikke administratiivüksusi. Ainsad õigusteta elanikud olid kuni 1861. aastani, mil Venemaal likvideeriti talupoegade pärisorjus – talupojad. Maapiirkondade kohalikud omavalitsused semstvod moodustati 1864. aastal.
Seisused Venemaal
Keisririigi eksistentsi jooksul toimusid muutused keisririigi elanikkonna seisuste jaotuses, kuid põhiseisused olid: aadel (дворяне), vaimulikud, linnakodanikud (мещане) ja maaelanikud. 1897. aastal toimunud rahvaloenduse ajal oli juba 12 liiki elanikkonna seisusi: pärilik aadel, isiklik aadel, pärilik aukodanik, isiklik aukodanik, vaimulik, kaupmees, talupoeg, kasakas, erusoldat Niokolai I ajast, väikekodanlane, võõras, soomlane.Rahvad ja usundid
Venemaa keisririik oli oma arengu lõpuajastul mitmerahvuseline ja suhteliselt ususalliv riik: elanikkonnast moodustasid 98% venelased, ukrainlased, rumeenlased, kreeklased, komid, mordvalased, tšuvašid ja jakuudid, kes olid vene õigeusku ja kreekakatoliku kirikusse kuuluvad õigeusklikud; kasahhid, usbekid, kirgiisid, tadžikid, tšetšeenid ja dagestanlased – moslemid; enam kui 98% poolakaid ja leedulasi – katoliiklased; soomlased, rootslased ning suur osa eestlasi ja lätlasi – luterisuslised ja üle 96% kalmõkke – lamaistid.Venemaal elavad sakslased oli aga jagunenud usutunnistuselt (analoogselt Saksamaaga), neist oli 13,5% katoliiklasi, ülejäänud luteriusku või üle läinud vene õigeusku; valgevenelaste seas oli 18% kreekakatoliku kiriku liikmeid; lätlaste seas oli 18% katoliiklasi, 4,5% – vene õigeusklikke, ülejäänud olid luteriusulised; eestlaste seas oli 13,2% vene õigeusklikke, ülejäänud luteriusulised; 6–7% volga tatarlasi ja 24,6% tšerkesse olid õigeusklikud, ülejäänud aga islamiusulised.
Majandus
Transporttaristu
19. sajandi teise pooleni oli Venemaa keisririigis peamine transpordiliik mere- ja jõetransport (laevadega) – maismaal kasutati hobutransporti. 19. sajandi esimesel veerandil Suurbritannias alanud raudtee areng jõudis Venemaale 1838. aastal, kui Peterburi lähedal asuv Tsarskoje Selo 25 versta pikkune raudtee, Peterburi linna ja Romanovite dünastia suveresidentsi Pavlovski vahel. Raudtee rajamine toimus nii Venemaa riigikassa kui ka eraettevõtjate toel. Põhilised raudteemagistraalid olid laiarööpmelised (1524 mm ehk 5 inglise jala laiuse rööpavahega): Peterburi–Moskva raudtee (1851), Peterburi–Varssavi raudtee (1862), Siberi raudtee, Taga–Kaspia raudtee, Ida-Hiina raudtee, Balti ja Pihkva–Riia raudtee, mida haldasid teedeministeeriumi raudteeringkonnad.Keisririigi territooriumi laienemine
1710.–1713. aasta Vene-Türgi sõja ebaeduka Pruti-sõjakäigu tagajärjel sai Venemaa lüüa ja pidi tagastama Osmanite riigile Azovi ja likvideerima Aasovi mere äärde ehitatud kindlused. 1735.–1739. aasta sõda alustas Venemaa ja see oli talle edukas. Sõda peeti Doni ja Pruti vahelisel alal, vallutati Azov, Kinburn, Iaşi ja teisi kindlusi. Belgradi rahuga (1739) sai Venemaa Azovi (kindlustamise õiguseta), kuid pidi ülejäänud alad, mis olid sõjas vallutatud, tagastama.1741. aastal avastas taani päritolu Venemaa mereväelane Vitus Bering meretee Põhja-Ameerika mandri looderannikule ning sealsete Aleuutide saarestiku loodusrikkuste kohta teabe levitamise järel laiendasid sinna (selle ajani mittekellegi maale) oma karusnahakaubandust Venemaa Siberi ettevõtlikud kaupmehed. Selle kaubanduse haldamiseks moodustati 1799. aastal Vene-Ameerika Kompanii. 1867. aastal ostsid Ameerika Ühendriigid Alaska Venemaa keisririigilt 7,2 miljoni USA dollari eest.
Keisririigi territooriumi laienemine jätkus pärast Põhjasõda läänesuunal Venemaa keisririigi välispoliitiliste ja sõjaliste aktsioonide tulemusel. 1768.–1774. aasta Vene-Türgi sõja, milles sõjategevus toimus peeti põhiliselt Dnepri ja Doonau vahelisel alal, lõpetanud Kjutšukkainardža rahulepingu (1774) alusel läksid Lõuna-Ukraina alad, sealhulgas Bugi, Dnepri ja Doni suue, Venemaa keisririigile, nii et Venemaa sai seal väljapääsu Mustale merele. Krimmi khaaniriik sai sõltumatuks Osmanite riigistist, kuid 1783. aastal annekteeris selle Venemaa. Aastatel 1774–1783 toimunud võimuvõitlusse sekkus keisrinna Katariina II ning moodustas Krimmi khaaniriigi asemele Venemaa keisririigi koosseisu kuuluva Tauria oblasti, mis hõlmas Krimmi poolsaare ja Tamani. 1787.–1792. aasta Vene-Türgi sõja eel nõudis Osmanite riik sõjaga ähvardades, et Venemaa tagastaks Krimmi, mille ta oli 1783. aastal okupeerinud, ja loobuks protektsioonist Ida-Gruusia suhtes. Sõjategevus toimus Lõuna-Bugi ja Doonau vahelisel alal ning Põhja-Kaukaasias Kubani jõe piirkonnas. Osmanite vägesid võideti 1787 Kinburni lähedal, 1788 Otšakivi all (Grigori Potjomkini juhtimisel), 1789 Focşani juures ning Rîmnici jõe ääres ja aastal 1790 vallutati Izmail (Aleksandr Suvorovi juhtimisel). Venemaa laevastik saavutas võidu Kertši merelahingus (admiral Fjodor Ušakovi juhtimisel). Iaşi rahuga (1792) tunnustas Osmanite riik Krimmi ühendamist Venemaaga ning lepingu järgi liideti Venemaaga alad Musta mere põhjakaldal Bugi ja Dnestri vahel. Venemaa ja Osmanite riigi piiriks määrati Dnestri jõgi.
Rzeczpospolita sisemisi riigikorraldusnõrkusi ära kasutades jagasid Venemaa keisririik, Habsburgide valitsetav Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik ja Preisimaa kuningriik Rzeczpospolita (vt Poola jagamised) ning Venemaa keisririigiga liideti: esimese jagamisega 1772 Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgnevad Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk, teise jagamisega 1793 alad, millest moodustati Kiievi kubermang ja suur osa Minski, Volõõnia ja Podoolia aladest ning kolmanda jagamisega 1795 maad Nemunase ja Bugi jõest ida pool.
1806.–1812. aasta Vene-Türgi sõjas tungisid Venemaa keisririigi väed 1806. aastal Moldova ja Valahhia vürstiriiki, augustis 1807 augustis sõlmitud vaherahu kestis märtsini 1809. Sõja jätkudes saavutas Venemaa vägi (Mihhail Kutuzovi juhtimisel) edu Kaukaasia rindel, 1811 purustati Osmanite riigi väe peajõud Valahhias. Bukaresti rahuga (1812) tunnustas Osmanite riik Bessaraabia ja Lääne-Gruusia allutamist Venemaale ning Serbia iseseisvust.
Napoleoni sõdade ajastul sõlmisid Venemaa keiser Aleksander I ja Napoleon I 1807 Tilsiti rahulepingu ja mõjusfääride lepingu ning Rootsi kuningriigi ja Venemaa keisririigi vahel toimunud Vene-Rootsi sõja tulemusena liideti lisaks Põhjasõjas võidetud Viiburi kubermangule ka ülejäänud Soome territoorium ning sõja kaotanud Rootsi loobus Fredrikshamni rahu ehk Hamina rahuga sellestki territooriumist. 1812. aastal läks Prantsusmaa keisri Napoleon I ja Venemaa keisri Aleksander I vahel sõlmitud mõjusfääride lepingu alusel Venemaa keisririigile Bessaraabia.
Napoleoni sõdade võitjariikide Viini kongressi tulemusel sai Venemaa keisririik suurema osa Varssavi hertsogiriigist (Kongressi-Poola) ja tal lubati alles jätta Soome, (mille ta vallutas Rootsilt Vene-Rootsi sõjaga aastal 1809.
Alates 1860. aastate II poolest kuulus Buhhaara emiraat vasallriigina Venemaa keisririigi koosseisu. 1873. aastal vallutas Venemaa keisririik Hiiva khaaniriigi ja muutis selle oma protektoraadiks.
1877–1878 aastate Vene-Türgi sõja põhjuseks oli Balkanil puhkenud rahvaste vabadusliikumine, mida toetas Venemaa keisririik. Venemaa kulutas Osmanitele sõja ja Venemaaga ühinesid Rumeenia, hiljem ka Serbia. Juunis 1877 ületasid Venemaa väed Doonau, 19. juulil vallutati Šipka mäekuru, augustis löödi seal türklaste rünnakud tagasi, detsembris vallutati Pleven. Kaukaasias hõivati Ardahani ja Karsi kindlus. Detsembris ületas Vene vägi Stara Planina, vallutas Adrianoopoli ja jõudis jaanuaris 1878 Konstantinoopoli lähistele, kuid linna rünnata ei juletud (Marmara merre tuli Inglise laevastik, sõjaväes levisid haigused). San Stefano rahu tugevdas Venemaa mõju Balkanil, kuid Berliini kongressil muudeti rahulepingut Osmanite riigi kasuks.
Venemaa 17. sajandil
Pärast viimase Rjurikute dünastia esindaja surma, langes Moskva suurde kriisi, mida võib nimetada „segaduste ajaks“sellepärast, et puudus kindel valitseja, toimus pidev võitlus tsaaritrooni pärast ja välisriigid sekkusid Venemaa asjadesse. Lisandus veel suur näljahäda sajandi algul. Segaduste aja 15 aasta jooksul pretendeeris Vene valitseja kohale 6 valitsejat:
1598-1605 Boriss Godunov
1605 Fjodor Borissovitš (Fjodor II)
1605-1606 Dmitri (Vale-Dmitri I)
1606-1610 Vassili Šuiski (Vassili IV)
1607-1610 Vale-Dmitri II (Vassili Šuiski rivaal)
1610-1613 Poola prints Wladislaw
Peale riigisiseste võimugrupeeringute seisid mõlema Vale-Dmitri seljataga ka mõned Poola-Leedu ühisriigi suurfeodaalide suguvõsad. Poolakad saavutasid suurima edu 1610. aastal, kui nad vallutasid Moskva. Poola sellise edu vastu otsisid mõned vene bojaargrupeeringud abi Rootsilt.
Segaduste aja lõpetasid maakaitseväe võitlused ja Mihhail Romanovi tõus Vene troonile. Mihhail Romanov oli kõrge vaimuliku patriarh Filareti 15-aastane poeg. Romanovite dünastia jäi valitsema kuni 1917. aastani.
Maakaitsevägi moodustati 1611-1612 aastal
Esimesed Romanovid Vene troonil olid:
1613- 1645 Mihhail Romanov
1645-1676 Aleksei Mihhailovitš
16761682 Fjodor Aleksejevitš
Riik ja ühiskond:
17. sajandil kindlustus Venemaal absolutism. Tsaar Aleksei Mihhailovitš pidas järjest vähem nõu Bojaaride Duumaga, mis oli olnud tsaari kõige olulisem nõuandev organ. Mitmeid seisusi hõlmava esindusorgani Maakogu kokkukutsumisest loobuti peaaegu täiesti.
Kirikulõhe:
Tsaar Aleksei ajal oli tsaarivõim juba niivõrd tugev, et valitsus julges hakata muutma kirikukombeid. Pikaajaline eraldatus teistest õigeusklikest maadest, oli toonud vene kombestikku nii mõningad erinevused. Nüüd asuti neid likvideerima. Näiteks nõuti, et ristimärki tuleb senise kahe sõrme abil kolme sõrmega ja kummardada tohtis vaid vööni senise maani kummardamise asemel.
Kartes igavest elu kaotada, jäid osad õigeusklikud vanade kommete juurde. Neid hakati kutsuma vanausulisteks.
1656. aastal lõhenes vaimulikkond kaheks: kiriku-uuenduste toetajateks ja vastasteks. Vanausulised pandi kirikuvande alla ja neid koheldi kui ketsereid ja neid põletati tuleriidal.
Paljud vanausulised pagesid kaugetele põhjaaladele ja mõned põgenesid ka Peipsi järve idakaldale Eestisse. Usuti, et maailmalõpp pole enam kaugel.
Vene impeerium 18. sajandil
Venemaa tsaar Peeter I taipas, et Venemaa saab maailma asjades kaasa rääkida ainult siis, kui sellele tundmatule ja kaugele maale antakse euroopalik nägu. Inimesed mäletasid küll rohkem seda, et ta keelas vanameelsetel habeme kandmise, kuid tegelikult muutis Peeter I Venemaa valitsemisviisilt ja üldiselt suundumusel lähedaseks Euroopa riikidele. Euroopalike kommete, eluviisi ja riietusesundkorras sisse viimine oli vaid selle asja väline külg. Haldusalased ja organisitsioonilised ümberkorraldused puudutasid vaid ühiskonna eliiti. Sellepärast süvenesid vastuolud talupoegade ja aadlike vahel veel enamgi.
Peeter I lõpetas Bojaaride Duuma tegevuse (see oli riiki valitsenud nõukogu). Selle asemele loodi 1711. aastal Senat, millele usaldati asjade ajamine.
17. sajandil alanud protsess, millega kirik seoti tugevasti riigiga, viidi lõpule Püha Sinodi loomisega. Püha Sinod koosnes kõrgematest vaimulikest ja see juhtis vaimuelu. Patriarhi ametikoht kaotati.
Erilised kolleegiumid kontrollisid seda, kuidas aadlikud valitsesid maad ja pärisoriseid talupoegi.
Peeter I reformidega tugevnes aadliriik. Riigi administreerimiseks moodustati kubermangud. Iga kubermangu eesotsas valitses kuberner.
Neeva jõe suudme lähedale rajati Peeter-Pauli kindlus. Hakati ehitama linna. Seda ehitati väga rasketes tingimustes- külmas, poris ja poolenisti vees, võideldes pidevalt soise pinnasega. 1703. aastal nimetati linn Peeter I järgi Peterburiks. 1712. aastal sai sellest Venemaa uus pealinn.
1721. aastal võttis Peeter I endale imperaatori ehk keisri tiitli. Vene riik sai impeeriumiks.
Paleepöörded:
Peeter I kehtestas troonipärimise korra , mille kohaselt võim läks edasi ka naisliinis. Tänu sellele oli võimalus tõusta valitsejaks ka sellel, kellel Romanovite dünastiaga oli kauge sugulus, kuid keda toetasid mõjukad rühmitused.
Peeter I surma järel asus troonile tema lesk Katariina I, kelle varjus valitses hoopis Peeter I soosik vürst Aleksandr Menšikov.
1717. aastal haarasid võimu vanade bojaarisuguvõsade esindajad, vürstid Dolgorukovid, Golitšõnid jt., kes panid troonile Peeter I 12- aastase pojapoja Peeter II. Too suri 1730. aastal rõugetesse. Valitsejaks sai Peeter I vennatütar, Kuramaa hertsogi lesk Anna Ivanovna, kes valitses järgmised 10 aastat.
Anna Ivanovna suri 1740. aastal ja see võimaldas pead tõsta rahvuslikel jõududel. 1741. aastal tõsteti troonile Peeter I tütar Jelizaveta, kes valitses 20 aastat. Tema valitsusajal suurenesid aadlike privileegid. Peale Jelizaveta surma sai troonile Peeter I tütrepoeg Peeter III. Tema naiseks sai väikese Anhalt-Zerbsti vürstiriigi printsess Sofia Frederike Auguste- Katariina II. Ta osutus väga tugevaks valitsejaks. Kaardiväe abil kukutas ta keisri ja lasi selle hiljem mõrvata. Isevalitsejana juhtis Katariina II oma soosikutega Venemaad aastatel 1762-1794.
Tema valitsusajal kinnitusid Peeter I reformid. Katariina II käis ajaga kaasas. Venemaad arvestati riigina, kus valitseb valgustatud valitseja. Ta oli kirjavahetuses ka Prantsuse kuulsa valgustaja Voltaire’iga..
Sõjad Vene impeeriumi laiendamiseks:
Peeter I reformidega loodi Venemaal armee, mis ei erinenud väljaõppelt Euroopa moodsatest armeedest. Vene impeeriumi suureks püüdeks oli oma piiride laiendamine, uute rahvaste vallutamine ning enda külge liitmine. Vene impeeriumi eripäraks oli aga see, et majanduslikult oli ta suhteliselt nõrk riik, kuid ta liitis vallutatud maad enda alla vaid administratiiv-sõjaliselt.
Venemaa 19. sajandi lõpul
Aleksander III (26. veebruar- 20. oktoober 1894)
Pärast isa mõrvamist troonile astunud 36-aastane Aleksander III oli veendunud, et poliitilise terrorismi ja mässumeelsuse juured olid liberaalses poliitikas, mida oli järginud tema isa.
Suur mõju uuele valitsejale oli tema noorusaastatel, aga hiljem ka Sinodi peaprokuröril Konstantin Pobedonostsevil.
Pärast mõnekuulisi suunaotsinguid asus Aleksander III kindlalt jäigale kursile. Tõhustati jälitusabinõusid ja arreteeriti enamus narondiklike organisatsioonide liikmetest, kes ei jõudnud või ei saanud emigreeruda. Igasuguse poliitilise mässumeelsuse välised ilmingud lakkasid kogu Aleksander III valitsusajaks.
Aleksander III suri 1894. aastal Krimmis Livadia palees ja on maetud Peeter-Pauli kindlusesse.
Vastureformid
Ühiskondlikud olud olid varasemate reformide tulemusena juba nii oluliselt muutunud, et isevalitseja tõsist soovi kõike vana moodi ümber teha, polnud enam võimalik täita.
Kehtestati uued kohtu-, linna- ja semstvoseadused. 1889. aastal seati ametisse maaülemad, kelle ülesandeks oli kohtulik järelevalve talupoegade üle ning omavalitsuse tegevuse kontrollimine.
Aleksander III üks eesmärke oli vene aadli tähtsuse ja ühiskondliku osa suurendamine. Sisuliselt polnud juba 100 aasta jooksul toimunud muudatuste taustal enam võimalik aadli varasemaid positsioone taastada.
Vene impeeriumi tõelise eliidi moodustasid õukonna ringkond ja tippametkond. Viimase tähtsus suurenes pidevalt ka Aleksander III valitsusajal.
1880.-1890. aastatel tugevdati järelvalvet ka haridus-ning vaimuelu üle. Oluliselt piirati mitteaadlike pääsu gümnaasiumidesse, sest sealt võis edasi minna ülikooli õppima.
Venestus impeeriumi eri piirkondades
Lisaks poola kultuuripiirkonnale, kus venestus oli alanud juba varem, laienes see nüüd kõigile impeeriumi mittevene aladele.
Aleksander III jättis troonile asudes esimese Vene keisrina kinnitamata Balti aadli privileegid. Venestuspoliitika eesti ja läti rahvusliku eneseteadvuse vastu algas 1880. aastate keskelt. Kõigis koolides seati õppekeeleks vene keel. Tartu nimetati ümber Jurjeviks.
Seni küllaltki iseseisev Soome oli majanduslikus ja kultuurilises arengus tegelikult juba rohkem seotud Lääne-Euroopa kui Venemaaga. Impeeriumi keskvõimud üritasid Soomet ka oma keskvõimu alla saada, aga kultuurilist ja keelelist venestust seal ei toimunud.
Impeerium vaatas läbi sõrmede ka Kaukaasias rakendatud vägivallale.
Muhamediusuliste krimmi- ja volgatatarlaste juures püüti riigivõimu toetusel õigeusu kiriku poolt teha misjonitööd ja muuta muhameedlikke koole kristlikeks õppeasutusteks, kuid see ei õnnestunud eriti.
Kesk-Aasias levis venestus tänu õigeusklikest venelaste sisserännule.
Rahvas, keda venestamine kõige rohkem puudutas, olid juudid.
Põllumajandus
Viljasaak jäi reformijärgsel perioodil varasemale tasemele või isegi langes. Sellel olid mitmed põhjused.
- Nii mõisa- kui talumajandus elasid pärisorjuse kaotamist raskelt üle.
- Valitsuse rahanduspoliitika ei olnud põllumajandussõbralik.
- Põllumajanduspiirkondades kujunes suureks probleemiks ülerahvastatus: maad ei jätkunud.
- Euroopa turul langes nõudmine Venemaa põhilise väljaveoartikli- vilja järele, sest Ameerika Ühendriikidest veetav vili oli odavam.
TööstusVenemaa tööstuses toimus 19. sajandi II poolel kiire areng.
Tekstiilitööstuse ja metallurgia kõrvale tekkisid uued tööstusharud: nafta- ja keemiatööstus ning masinaehitus.
Traditsioonilistele tööstuspiirkondadele tekkisid juurde uusi, näiteks Donbass Ukrainas.
Venemaa tööstustoodangu põhiosa moodustasid tekstiilitooted ja tööstuse osakaal rahvuslikus koguproduktis oli põllumajanduse omast väiksem.
1860.- 18902. aastatel ehitati Venemaal palju raudteid. Raudteekeskuseks oli Moskva. Raudteede kogupikkus sajandivahetusel oli 56 000 kilomeetrit.
