Suured maadeavastused

Suured maadeavastused olid geograafilised avastused, mille tegid eurooplased väljaspool Euroopat 15. sajandi algusest 17. sajandi alguseni.
Selle perioodi kuulsaimad maadeavastajad olid Bartolomeu Dias, Christoph Kolumbus, Vasco da Gama, Pedro Álvares Cabral, Giovanni Caboto, Abel Tasman, Willem Barents, Juan Ponce de León ja Fernão de Magalhães.

Tehnilised eeldused

Suured maadeavastused said võimalikuks tänu renessansiajastu uuele tehnikale ja uutele ideedele, sealhulgas kartograafia, navigatsiooni ja laevaehituse arengule. Laevaehituses etendas kõige tähtsamat osa karaki ja seejärel karavelli leiutamine. Need laevad ühendasid traditsioonilisi euroopa ja araabia konstruktsioonielemente ning olid esimesed laevad, millega sai Atlandi ookeanil suhteliselt turvaliselt seilata.

Eellugu

See araabia geograafi al-Idrisi tehtud kaart oli üks täpsemaid maailmakaarte enne suuri maadeavastusi. Lõuna on ülal, põhi all

Suurte maadeavastuste eellooks oli rida eurooplaste ekspeditsioone, mis hiliskeskajal läbisid Euraasia mandri maad mööda. Mongolid olid loonud suurt osa Euraasiast Lähis-Idast Hiinani ühendava kauba- ja ühendusteede võrgu. Mitmed eurooplased kasutasid seda idaalade uurimiseks. Peaaegu kõik nad olid itaallased, sest Euroopa ja Lähis-Ida vaheline kaubandus oli peaaegu täielikult Itaalia linnriikide kontrolli all. Nende lähedased sidemed Levandiga äratasid suurt uudishimu ja ärilist huvi idapoolsemate alade vastu. Ka paavstid saatsid välja ekspeditsioone, lootes edukale misjonile ning preesterkuningas Johannese maa leidmisele.
Esimene neist ränduritest oli Giovanni de Plano Carpini, kes 1244–1247 reisis Mongooliasse ja tagasi. Kõige kuulsam rändur oli aga Marco Polo, kes 1271–1295 väidetavalt rändas läbi idamaade. Tema reisi kirjeldust loeti kogu Euroopas. Tänapäeval on tema reisiraamatu ehtsus kahtluse alla seatud.
Nendest reisidest suurt otsest kasu aga polnud, sest mongolite impeerium varises varsti kokku ning tee itta muutus keerukamaks ja ohtlikumaks. Ka 14. sajandi must surm takistas reise ja kaubandust. Maatee idamaadele oli liiga pikk ja keeruline, et see oleks end kaupmeestele ära tasunud, ning seda kontrollisid islamiriigid, kellega Euroopa oli sõjajalal. Agressiivse ja ekspansionistliku Osmanite riigi teke piiras eurooplaste võimalusi veelgi.

Portugallaste suured maadeavastused

 

Alles siis, kui Portugalis ja Hispaanias leiutati karakk ja seejärel karavell, hakkasid eurooplased mõtlema muinasjutuliste idamaade peale.
Nendel avastustel oli hulk põhjusi. Monetaristide arvates algasid suured maadeavastused põhiliselt sellepärast, et Euroopas oli suur puudus kullast ja hõbedast. Euroopa majandus sõltus kuld- ja hõberahast, kuid kulla ja hõbeda nappus tõi suures osas Euroopast kaasa majanduslanguse.
Teine tegur oli sajanditepikkune konflikt hispaanlaste ja portugallaste ning Pürenee poolsaare lõunaosa moslemite vahel. Suutlikkus Põhja-Aafrika moslemite riike tiivalt haarata oli neile elutähtis. Samal ajal õppisid nad palju oma araablastest naabritelt. Nii karakk kui ka karavell kasutasid araablaste ladina purje, mis tegid laevad manööverdamisvõimelisemaks. Araablaste kaudu taasavastati ka vanakreeka geograafia, mis andis aimu Aafrika ja Aasia kujust.
Esimese suure ekspeditsioonide laine vallandas Portugali infant Henrique Meresõitja. Atlandi ookeani avamerele purjetades avastati 1419 Madeira saared ja 1427 Assoorid, mis said mõlemad Portugali asumaadeks. Henrique Meresõitja põhiprojekt oli Aafrika lääneranniku uurimine. Sajandeid kulgesid ainsad kaubateed Lääne-Aafrika ja Vahemere maade vahel läbi Sahara kõrbe. Neid teid kontrollisid Põhja-Aafrika islamiriigid, Portugali kauaaegsed rivaalid. Portugallased lootsid, et islamimaid õnnestub vältida, kaubeldes mere kaudu otse Lääne-Aafrikaga. Loodeti ka, et Saharast lõuna poole jäävad maad võtavad vastu kristluse ning saavad liitlasteks võitluses moslemite vastu Magribis. Portugali meresõitjad tegid aeglasi, kuid pidevaid edusamme, tungides järjest kaugemale lõunasse, ning 1434 ületati Boujdouri neeme takistus. Kahe aastakümnega oli Sahara ületatud ning algas kauplemine kulla ja orjadega tänapäeva Senegali alal. Edusammud jätkusid, kui Elminasse ehitati kaubitsemiskeskusi ning São Tomést ja Príncipest sai esimene suhkrut tootev asumaa. 1482 kontakteerus ekspeditsioon Diogo Cão juhtimisel Kongo kuningriigiga. Otsustav läbimurre sai teoks 1487, kui Bartolomeu Dias sõitis ümber Hea Lootuse neeme ning tõestas, et juurdepääs India ookeanile on olemas. 1498 jõudis Vasco da Gama sellele avastusele tuginedes Indiasse.

Reformatsioon

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus oli 16. sajandi alguses tekkinud usuline liikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, millest peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.
Traditsiooniliselt seostatakse reformatsiooni algust Martin Lutheri nimega ja kuupäevaliselt 31. oktoobriga 1517.

Eellugu

Desiderius Erasmus (1466–1536) 1523. aastal

Läbi keskaja eksisteerisid mitmed kiriku organisatsiooni ja paavstivõimu suhtes kriitilised liikumised, mis kutsusid tagasi pöörduma algkristluse vaimu juurde – paulikiaanid, bogomiilid, katarid, valdeslased, lollardid, hussiidid ja mitmed teised. Katoliku kirik mõistis need liikumised harilikult ketserlusena hukka, kuid mõnedest said pärast mõningat modifikatsiooni ka katoliikluse uued tugitalad, näiteks kerjusmungaordudest (dominiiklased, frantsisklased ja teised). Enamiku katoliikluse ametlikust doktriinist kõrvalekalduvate õpetuste eesmärgiks polnud aga mitte katoliiklusest eemaldumine või selle hävitamine, vaid pigem kiriku reformimine, usuline täiustamine. Vastuseisu põhjusteks oli katoliku kiriku organisatsiooni kaugenemine algkristluse põhimõtetest (vaimulike ilmalik elu, rikastumine ja indulgentside müük, ilmaliku võimu taotlused).
Kaheks tähtsamaks reformatsiooni eelkäijaks peetakse Jan Husi ja John Wycliffe’i. Jan Hus (1371–1415) oli Tšehhi radikaalne usujuht, kes kritiseeris katoliku kirikut ja saavutas suure populaarsuse lihtrahva seas. 1415. aasta Konstanzi kirikukogul mõisteti ta surma, kuid jätkus tema pooldajate ehk hussiitide liikumine. Hussiidid osutusid ähvardavaks jõuks ja kiriku jaoks ka ainsaks keskaegseks sektiks, millega tuli kompromiss leida. Vastastikuse sallivuse leping hussiitide ja roomakatoliku kiriku vahel sõlmiti viimaks Kuttenbergi religioonirahuga (1485). John Wycliffe (1320–1384) oli Oxfordi ülikooli teoloogiaprofessor, kes astus katoliku kirikus leviva pühakute kultuse ja patukustutuskirjade müügi vastu. Ta tunnistas kõrgeimaks usuliseks autoriteediks piiblit ning aitas kaasa selle tõlkimisele inglise keelde ja ilmumisele ühtse väljaandena.
14. sajandi kirikulõhes oli Euroopa jagunenud Rooma ja Avignoni paavsti toetajateks. Paavstitüli lõpetas küll Konstanzi kirikukogu (1414–1418), kuid see ei toonud sisulist lahendust teoloogilistele ja sotsiaalsetele pingetele.

Rooma paavst (1513–1521) Leo X (Ilmiklik nimi Giovanni de' Medici)

Ohvriterohkete katkuepideemiate tagajärjel tekkinud tööjõupuudus õhutas Euroopas majanduslikku ja tehnoloogilist innovatsiooni. Algas kapitalistlike majandussuhete tekkimine, arenesid kaubandus ja tööstus, toimus kapitali akumuleerumine linnadesse. Konkurents õhutas kokkupõrkeid, militarism omakorda tsentraliseerimist ja ilmalike valitsejate võimu kasvu. See ning tõusvad natsionalistlikud meeleolud esitasid väljakutse rahvusteülesele kirikuimpeeriumile.
Alates Occami Williamist oli katoliiklik skolastika olnud kriitika märklauaks. Rotterdami Erasmuse jt jutlustatud humanism mõistis hukka korruptsiooni kirikus ja tähtsustas moraali rituaali ees. Intellektuaalse antiklerikaalsuse ja humanistliku individualismiga kaasnes akadeemilise mõttevabaduse suurenemine. Äsja leiutatud trükikunst võimaldas ideede senisest palju kiiremat ja laiemat levikut. Kodanlike kihtide haridustaseme kasv õõnestas kiriku autoriteeti. Kodanlus taotles suuremat majandus- ja tegevusvabadust kui katoliiklik traditsioon võimaldas. Terava kriitika alla sattus kirikus leviv korruptsioon ning paavst Leo X algatatud indulgentside ehk patukustutuskirjade müük, et rahastada Püha Peetruse kiriku taastamist Vatikanis.

Martin Luther (1483–1546). Lucas Cranach vanema maal (1529)

Usupuhastus Saksamaal

Saksa-Rooma keiser Karl V (1500–1558)

31. oktoobril 1517 naelutas Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 aruteluteesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama.
Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi keiser Karl V, harras katoliiklane, kuigi paavsti suhtes kriitiline, nägi reformatsioonis ohtu. Keiser, kõrged kirikutegelased ja vürstid kogunesid 1521 Wormsi riigipäevale. Mõjukas Saksimaa kuurvürst (1486–1525) Friedrich III Tark nõudis Lutheri ärakuulamist enne tema hukkamõistmist. 17. aprillil 1521 astus Luther riigipäeva ette ja keeldus oma vaadetest taganemast. 25. mai 1521 Wormsi ediktiga pandi ta riigivande alla ja kuulutati lindpriiks. Peavarju leidis Luther Friedrichi juures Wartburgi linnuses, kus muude kirjutiste kõrval valmis piibli tõlge saksa keelde. Lutheri ustav kaaslane ja toetaja oli Philipp Melanchthon, keda tänu tema panusele rahvahariduse arendamisse on nimetatud Saksamaa õpetajaks. Lutheri kaitseks astusid välja Põhja-Saksamaa ilmalikud valitsejad, kes avaldasid 1529. aastal tema toetuseks keisrile protesti, millest ka kõigi reformaatorlike liikumiste üldnimetus protestandid.

Ulrich Zwingli (1484–1531)

Lutheri õpetuse alusel, mille kiirele levikule aitas kaasa trükikunst, kujunes katoliku kirikust lahku löönud protestantlik usuvool – luterlus, mis leidis enim toetajaid Põhja-Saksamaal. Lõuna-Saksamaa ja keiser jäid truuks katoliiklusele. Reformatsiooniga kaasnes ka sotsiaalne käärimine ning aastatel 1524–1526 toimunud Saksa talurahvasõda.

Usupuhastus Šveitsis

Ulrich Zwingli (1484–1531) juhtis reformatsiooni Šveitsis, jõudes Lutheriga sarnastele usulistele seisukohtadele iseseisvalt piiblit uurides. 1522 avaldas ta oma esimese usulise traktaadi. Zwinglit toetasid Zürichi linnavõimud ja tema õpetus levis üle Šveitsi, kuid metsakantonid jäid truuks katoliiklusele ning sõjalised kokkupõrked lõppesid viimaks protestantide lüüasaamisega.

Johann Calvin (1509–1564)

Johann Calvin (Jean Cauvin jt nimekujud) (1509–1564) oli reformatsiooni kolmandaks mõjukaks vaimseks liidriks. Calvin põgenes usulise tagakiusamise eest Prantsusmaalt ja 1535. aastal kutsuti ta eduka juristina Genfi ehitama üles sealset reformitud kirikut, kuid ta töötas ta välja oma doktriini, mis läks eelkäijatest kaugemale. Calvin, nagu ka Zwingli, lähtus usuküsimuste tõlgendamisel ainuüksi piiblist, mitte kiriku traditsioonist ja kirikuisadest, kuid tema arvates pidanuks pühakiri olema ka ühiskonna ilmaliku poole korralduse mudeliks. Calvin väärtustas tööd ja lihtsaid eluviise, tema õpetuses on olulisel kohal jumalik ettemääratus ehk predestinatsioon. Calvini poolehoidjateks sai eeskätt vaesem rahvakiht ning kalvinism levis laialt üle Euroopa, kujunedes luterluse kõrval mõjukamaimaks protestantlikest liikumistest. Jumaliku ettemääratuse järgi on Jumal ette määranud osad inimesed õndsaks saama (mida näitab inimese majanduslik heaolu) ja teised on määratud hukatusse (mida näitab ebaedu elus). Calvini ideede toetajad (kalvinistid) loobusid lõbustustest, kirevatest rõivastest (riietuti musta) ja ehetest. Propageeriti lihtsat eluviisi ja töökust, pühapäeval ja kirikupühadel suleti kõrtsid. Jumalateenistuse korda lihtsustati ja viidi läbi pildirüüste. Usulisi teisitimõtlejaid kiusati kalvinistlikel aladel taga ja karmi kirikukorralduse ignoreerijaid võis koguni hukata.
Luther, Zwingli ja Calvin moodustasid nn magistraatliku reformatsiooni, millele vastandus radikaalne suund. Rahvastiku kasv ja väiksed tulud põhjustasid linnades vaeste kihtide rahulolematust. 1520. aastatest alates toimusid rahvarahutused mitmel pool Euroopas; tihti seostati neid refomatsiooniliikumisega. Saksamaal juhtis talurahvarahutusi Thomas Münzer. Kirikutes toimusid pildirüüstamised, radikaalsed anabaptistid astusid välja ilmalike valitsejate võimu vastu. Luther oli selliste rahvarahutuste suhtes väga kriitiline, sest sõltus tugevasti vürstide toetusest. Nii töötas ta välja oma õpetuse kahest kuningriigist.

Carlo Crivelli, San Domenico altarimaal, 1476, kujutab Aquino Thomasst

Katoliku kiriku suurim filosoofiline ja teoloogiline autoriteet oli neil päevil Aquino Thomas. Luther pidas katoliku kirikus valitsevat suunda ketserlikuks pelagianismiks (inimene on pärispatust rikkumata ja vastutab ise oma pääsemise eest); tema enda vaated olid kirikuisa Augustinuse vaimus – lunastus toimub ainult Jumala armu, mitte inimese enda pingutuste läbi. See vaade põhjustas Lutheri kaugenemise Erasmuse humanismist. Samas leidis Luther, et inimene ei vaja kirikut ja vaimulikke vahendajaks Jumalaga ühenduse saavutamisel. Ainsaks usuliseks autoriteediks pidas ta piiblit. Piibli autoriteedi tähtsustamisest tulenes nõue teha see usklikele kättesaadavaks rahvakeelsete tõlgete ja hariduse edendamise kaudu. Lutheri õpetus säilitas kaks sakramenti – ristimine ja armulaud. Tema õpetus armulaualeiva konsubstantsioonist koos kasvava konservatiivsusega põhjustas viimaks luterluse eemaldumise Zwinglist, kes oli ritualismi suhtes kriitilisem.
1526. aastal, kasutades keisri eemalviimist, saavutasid Lutheri-meelsed vürstid Speyeri riigipäeval kompromissi aadli usuvabadusest – Saksa vürstid võisid valida, kas nad võtavad Lutheri õpetuse omaks või mitte. 1529. aastal korraldas aga keiser teise Speyeri riigipäeva, millel eelmine kokkulepe kuulutati tühiseks ja taastati Wormsi edikt. Luterlik vähemus protesteeris selle vastu ja sealt ongi tulnud protestantluse mõiste, mis on hiljem laienenud ka teistele katoliku kirikust eraldunud liikumistele.
1530 Augsburgi riigipäeval esitas Philipp Melanchthon Augsburgi usutunnistuse. Kuigi reformatsioon oli alanud katoliku kiriku uuendustaotlusena, oli tekkimas uus kirik. Paljudes kohtades säilis vaatamata luterliku teoloogia vastuvõtmisele siiski piiskoppide järglus ja apostellik suktsessioon.
1530. aastatest peale oli Saksa-Rooma riigis protestantide ja katoliiklaste kokkupõrkeid esinenud, kuid 1540. aastatel halvenesid suhted veelgi, jõudes lõpuks välja sõjani. 1547. aastal toimus keisri juhitavate katoliiklaste ja protestantliku Schmalkaldeni liiga vahel Mühlbergi lahing, milles keisri Karl V väed saavutasid võidu. Protestantlikud ideed olid (vaatamata Lutheri surmale aastal 1546) selleks ajaks aga juba liiga tugevalt levinud, et neid relvaga maha suruda. Sisesõjad jätkusid, kuni vananev ja haige keiser pidi 1555. aastal leppima Augsburgi usurahuga, mis tunnistas valitseja õigust määrata talle alluva rahva usk.
Trento kirikukogust (1545–1563) sai alguse Rooma organiseeritud püüdlus tõkestada protestantluse levikut nn vastureformatsiooniga, kuid Kolmekümneaastane sõda (1618–1648) tõi luterlikele ja protestantlikele piirkondadele lõpliku vabaduse.

Usupuhastus Inglismaal

 

Henry VIII 1540. aastal

Inglismaal leidis esmalt reformatsiooni suhtes kriitiline olnud kuningas Henry VIII selles võimaluse oma poliitiliste plaanide teostamiseks. Kuna katoliku kirik keeldus kuninga järjekordset abielu lahutamast, otsustas valitseja Henry VIII, Thomas Cromwelli abiga katoliku kirikust lahku lüüa ja viia usupuhastus läbi ülevalt poolt. Cromwelli juhtimisel saavutati 1533–1534 Inglismaa kiriku lahkulöömine Roomast, mille tulemusel sai anglikaani kiriku peaks kuningas. Samuti sai kuningas Henry oma esimese abielu viimaks lahutada ning Anne Boleyniga abielluda. Cromwell juhtis ka paavstlusevastast laimukampaaniat ning tema juhtimisel võeti vastu supremaatiaakt (lad k supremus – kõrgeim), mis kehtestas kuninga Inglise riigikiriku (anglikaani kiriku) peana ning mille järgi kõik kuningriigi elanikud pidid temale kui ilmalikule ja vaimulikule kõrgeimale peale truudust vanduma. Mõned silmapaistvad katoliiklased, nagu Thomas More ja John Fisher ning ka kuus kartusiaanist munka, seda ei teinud, ning nad hukati riigireeturitena.
1535. aastal määrati Cromwell Inglise kiriku viitseregendiks, kellena ta viis kahes järgus läbi kloostrite likvideerimise: 1536–1537 likvideeriti enamik väiksematest kloostritest ning 1539–1540 suleti ka kõik suuremad kloostrid. Cromwellile oli sealjuures abiks 1536–1537 Põhja-Inglismaal toimunud Pilgrimage of Grace, millest võtsid osa mitmed mungad. Pärast liikumise mahasurumist oli hõlpus süüdistada kõiki kloostritegelasi kirikuvastases tegevuses ja asuda kloostreid likvideerima. Tänu kirikuvarade konfiskeerimisele ja muudele majanduslikele reformidele kasvasid Inglismaa valitsuse tulud Cromwelli võimuajal märgatavalt. Inglismaal kiriku ja kloostrite varad riigistati, keelati indulgentside müük ja tehti lõpp pühakute säilmete austamisele. Jumalateenistusi hakati anglikaani kirikus pidama inglise keeles, õndsaks pidi saama ainult usu kaudu ja ainsaks usuliste tõdede allikaks loeti Piiblit. Jumalateenistuse korda muudeti Inglismaal vähe. Hiljem on anglikaani kirik kõikunud protestantluse ja katoliikluse vahel, saavutades tasakaalu Elizabeth I valitsusajal. Anglikaani kirik säilitas paljus katoliiklikud rituaalid, kuid 16.–17. sajandil toimus puritaanlik reform Inglismaa Kiriku sees ja eraldusid omakorda mõned reformitud uskkonnad.

Suunad

Reformatsiooni käigus sündis lisaks luterlusele, kalvinismile ja anglikaani kirikule mitmeid muid usulisi liikumisi. Anabaptistid taotlesid algkristluse puhtust, ristisid täiskasvanuid, pidasid armulauda vaid mälestustseremooniaks ning soovisid taastada jumalariiki omaenda müstiliste ettekujutuste alusel. Anabaptistide Bernhard Knipperdollingi ja Melchior Hoffmani liikumisest kasvasid välja mennoniidid, hutteriidid jt. Valentine Weigel ja Jacob Böhme esindasid müstiliste sugemetega panteismi; nende järgijaid hakati nimetama roosiristlasteks.
17. sajandi algul sündis Inglismaal kalvinismist lähtuv baptistide liikumine. 17. sajandi lõpul tekkisid Saksamaal pietism, mis rõhutas usuelu emotsionaalset külge, ning Inglismaal rangete moraalinõuetega kveekerite liikumine.
18. sajandi algul sai Saksamaalt alguse vennastekoguduste liikumine ja Inglismaalt metodism.

Tagajärjed

Reformatsioon tõi kaasa ka katoliku kiriku enda mõningast teoloogilist ja organisatsioonilist uuenemist, eeskätt tänu nn vastureformatsioonile ehk katoliiklikule reformatsioonile. Katoliku kirikus alustati enesepuhastusega: korrastati katoliiklikku õpetust, keelati kiriklike ametikohtade koondumine ühe inimese kätte, parandati vaimulike haridustaset ja tugevdati ordu- ja kloostridistsipliini. Ühiskonnateadlased on nimetanud protestantliku religiooni mõju kujunevale kapitalismile.
1540. aastal rajati Ignatius Loyola (1491–1556) eestvedamisel jesuiitide ordu, mille eesmärk oli katoliiklust tugevdada ja võidelda reformatsiooni vastu. Taasaktiveerus inkvisitsioon, et usuline teisitimõtlemine välja juurida. Hävitati ketserliku sisuga, "musta" nimekirja kantud raamatuid.
Euroopa erinevates piirkondades puhkesid ususõjad katoliiklaste ja protestantide vahel:

• Prantsusmaal Hugenotisõjad;
• Saksamaal, keisri sõda Schmalkaldeni liigaga;
• katoliikliku Hispaania sõda kalvinistliku Seitseteistkümne provintsiga (Kaheksakümneaastane sõda, ka Madalmaade vabadussõda (1568–1648) Hollandi Vabariigiga
• Kolmekümneaastane sõda (1618–1648)

Varauusaeg

Varauusaeg oli 15.-17. sajandil.

Islami 5 sammast

Islami viis sammast (أركان الإسلام arkān al-Islām 'islami sambad'; ka أركان الدين arkān al-dīn ja صول الدین usul ad-dīn, 'usu sambad') on islami viis alussammast. Viit sammast peavad sunniidid kohustuslikuks.
Islami sammasteks on:

• Usutunnistus (Shahādah)
• Palvus (Şalāh)
• Annetamine (Zakāh)
• Palverännak (Hajj (hääldus: hadž))
• Paast (Şawm)

Sahahdah' on islami kõige olulisem alussammas. Ülejäänud nelja sammast kutsutakse üheskoos ibadah.

Usutunnistus (shahādah või shahāda)

Islami usutunnistuses Shahādas tunnistatakse kokkuvõtlikult: "Ei ole jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema prohvet" (إله إلا الله محمد رسول الله lā ʾilāha ʾillā-llāhu muḥammadun rasūlu-llāh).
Islami vastuvõtmiseks pole inimesel vaja teha midagi muud, kui lausuda seda fraasi (kalima) kahe tunnistaja juuresolekul. Hiljem korratakse kalimat palvetes ja rituaalides. Kuid islami usutunnistus ei piirdu vaid kalimaga. Shahada eeldab ka järgmiste tõdede omaksvõtmist ja tunnistamist:

• Taweed – Allahi ühtsus, terviklikkus ja jagamatus.
• Risallah – moslemid peavad uskuma, et Allah on maa peale saatnud 124 000 tõelist prohvetit, kellest viimane on Muhamed.
• Mala’ikah – usk inglitesse, kelle kaudu Allah on prohvetitega kõnelenud.
• Kutubullah – usk Koraani ja teiste prohvetlike raamatute (nt enamus Vanast Testamendist) eksimatusse.
• Yawmuddin – usk Kohtumõistmise Päeva ja ülestõusmisse.
• Al-qadr – usk maailma saatuse ettemääratusse Allahi poolt.
• Akhriah – usk elusse pärast surma.

Palvetamine (salah)

Moslemitel on kohustus palvetada viis korda ööpäevas:

• Fajr – koidikul enne päikesetõusu. Peetakse sunnahks, see tähendab on vabatahtlik.
• Subh – päikesetõusu ajal
• Dohr – keskpäeval, kui päike on tipus ära käinud (st vari on inimesega ühepikkune)
• Asr – hilisel pärastlõunal (kui vari on inimesest kaks korda pikem)
• Maghrib – vahetult peale päikeseloojangut
• Al-Isha – enne südaööd, soovitavalt enne magama minemist

Võimaluse korral tuleks palveid lugeda mošees; kohustuslik on see aga vaid reede keskpäeval. Muul ajal võib moslem palvetada ka omaette. Palvetamise koht peab olema puhas – tavaliselt kasutatakse selleks spetsiaalset vaibakest (musalla). Palvetamisel peab näoga olema suunatud Meka poole (qibla).
Palvetamine määrab ära moslemite päevarütmi. Kutse palvele (adhan) hüüab muezzin mošee kõrgeimast paigast, milleks on tavaliselt minarett. Mošees viib palvet läbi imaam või selle puudumisel keegi auväärne meessoost moslem.
Palvetamisele eelneb pesemisrituaal wuḑū'.
Palvetamisega kaasneb kindel asendite tsükkel ehk ra'kah – iga palvekord koosneb kahest kuni neljast ra'kahst. Palvetamise ajal retsiteeritakse koraani esimest suurat Al-Fatihad.

Paastumine (saum või sawm)

Paast on tänapäeval kõige rangemalt järgitav usurituaal, ehkki ta on üks raskemaid. Islami kalendri 354-päevase kuuaasta 9. kuu ramadaani vältel, alates hommikuhämarusest, kui on juba võimalik eristada valget lõnga mustast, kuni õhtupimeduseni ei tohi süüa, juua, suitsetada, tarvitada lõhnaaineid ja suguliselt läbi käia. Paastu pidamise kavatsust tuleb teadvustada uuesti igal hommikul enne päikesetõusu. Ramadaani ajal pole kohustatud paastuma reisijad, raugad, menstrueerivad naised, rasedad ja imetavad naised ning haiged. Nad võivad seda teha mõnel muul sobival ajal või hüvitavad selle lepitusohvriga (näiteks vaeste toitmisega).

Annetamine (zakah)

Kohustus anda 2,5% oma sissetulekust vaestele. Araabiakeelne sõna zakah tähendab 'kasvamist' või 'puhastumist'.
On kaht tüüpi zakahd:

1. kajj, kindel summa, mis põhineb ramadaanikuu jooksul perepea poolt endale ja endast sõltuvatele ostetud toidu hinnal.
2. rikkuse zakah, mis katab raha, mida saadi ärist, säästudest, sissetulekust jne.

Hadž ehk palverännak Mekasse (hajj)

 Iga muslim peab vähemalt korra elus sooritama palverännaku Mekasse ehk Hadži.

Palverändurid Arafati mäel

Hadž on palverännak Mekasse, mida nõuab viies islami sammas igalt täiskasvanud muslimilt, nii mehelt kui ka naiselt. Peamiselt kulukuse tõttu jääb hadž paljude muslimite jaoks vaid kord elus ettevõetavaks sündmuseks.

Hadži toimumise aeg

Hadž toimub islami kalendri kuuaasta viimasel kuul (Dhu Al-Hijjah), 7.–12. päeval. Palverännakut Mekasse saab teha ka muul ajal, kuid tõelisena läheb arvesse vaid Dhu Al-Hijjah, nn suur hadž – vaid selle sooritanu saab lisanime hadži.
Hadži on kohus sooritada ainult tervel inimesel, kes selleks füüsiliselt võimeline on. Samuti ei tohi palverännakul käimise kulude katmiseks võtta võlgu. Hadži jaoks kogutakse raha tihti kogu elu. Kellel töö ei võimalda palverännakut ette võtta, võib selleks volitada oma sugulasi või sõpru. Samuti võib muslim tasuda mošeele hadžiks tehtavate kulutustega sarnase summa.
Mekasse võivad siseneda vaid muslimid, teiste uskude järgijatele on see islami püha linn suletud. Teel Mekasse ei tohi kanda riietes sõlmi ega sõrmedes sõrmuseid. Mekast teatavale kaugusele jõudnud, peab palverännakul olev muslim panema selga ihrami, kahest valgest kokkuõmblemata riidetükist rituaalselt puhta rõiva, mis näitab kõigi palverändurite võrdsust Allahi ees.

Väike ja suur hadž

Pärast Mekasse saabumist sooritavad palverändurid kindlaksmääratud rituaale. Nn väikese hadži (umrah) põhirituaalideks on

• seitsmekordne käimine ümber Kaaba (tawaf);
• seitsmekordne edasi-tagasi käimine Safa ja Marwa künka vahel (saije).

Pärast umrahi sooritamist võib palverändur heita endalt ihrami ning riietuda oma tavarõivastesse. Samuti, ehkki see ei ole rituaali osa, joob enamus palverändureid pärast väikse hadži lõpulejõudmist vett Zamzami kaevust.
Seejärel suunduvad palverändurid tihti Mediinasse, kus külastavad Prohveti mošeed. Seejärel hadž jätkub. Palverändur heidab taas ülle ihrami ja sooritab kolm viimast rituaali, mida tuntakse suurema hadžina (Al Hajjul Akbar). Nendeks rituaalideks on:

• Käik Arafati mäele.
• Meka lähedal asuvas Mina külas sümboolne "Saatana kividega loopimine".
• Teine tawaf ehk ringkäikude sooritamine ümber Kaaba.

Hadži lõpetamine

Hadži lõpetuseks toimub suur Eid-ul-Adha ohverdamispidu. Eid-ul-Adha käigus ohverdatakse loomi – enamasti lambaid, kuid ka kaameleid, kitsi ja veiseid. Ohverdamine meenutab seda, et Jumal eelistas lammast Aabrahamilt algselt nõutud inimohvrile.
Pärast hadži lõpetamist võib palverändur siirduda rituaalse puhtuse seisundist, milles oli keelatud juukseid lõigata, võidelda, tülitseda ja suguliselt läbi käia, tavaseisundisse. Paljud palverändurid ajavad endal pea kiilaks. Ka võib siis taas ihram'i tavariiete vastu vahetada.

Hadži aunimetus

Suure hadži läbinud mees saab aunimetuse hadži, naine hadža. Hadži saab õiguse maalida oma koduukse kohale sümboolse palmioksa kujutise.
Palverännakul käinu maetakse kombekohaselt maha ihramis.

Araablased keskajal

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Araablased keskajal

Araablased ja Araabia poolsaar

Araabia poolsaar on üks suuremaid poolsaari. Suuremat osa poolsaarest katab kõrb või poolkõrb. Tegelikult Araabia tulenebki vanaheebrea keelest. Araba tähendab vanaheebrea keeles kõrbe. Põlluharimine polnud peaaegu võimalik. Võimalik oli see väga vähestes piirkondades. Näiteks Jeemenis ja Punase mere rannikul. Keskpäeval võis seal olla isegi üle 50 kuumakraadi. Seevastu öösel võiks olla alla nulli kraadi.

Enamasti olid araablased rändkarjakasvatajad ehk beduiinid. Nad rändasid oma kaamelite, hobuste ja lammastega. Kaamel oli beduiinidele asendamatu, kuid kaamelist hiljem.

Nagu mainitud, sai põldu harida Jeemenis. See oli juba muistsetest aegadest peale Araabia kõige arenenum piirkond. Jeemenist kulges kaubatee Vahemere rannikult üle Punase mere Indiasse. Juba vanaajal hakkasid kaubatee juurde tekkima jõukad linnad. Nendes linnades arenes ka kõrge kultuur.

Kaamel

 

Kaamelit nimetati veel kõrbelaevaks. Kõrbelaev oli beduiinidele asendamatu. Teda kasutati veoloomana, sõiduloomana, tema liha söödi, tema piima joodi, tema karvadest tehti telke (araablased elasid telkides) ja rõivaid.

Araabias oli sogane vesi, mida hobused ega inimesed ei joonud. Kaamelid aga leppisid sellega. Inimesed ja hobused jõid kaameli piima.

Kaamelid võisid olla ka kaua joomata. Nad olid kasulikud veel sellega, et nad oskasid ujuda.

Beduiinid

Beduiinid elasid telkides. Olid meeste telgipooled ja naiste telgipooled. Meeste poolele hoiti näiteks relvi ja padruneid, naiste poolel näiteks patju ja tekke.

Iga paari päeva tagant küpsetasid naised odraleiba ja kakukesi. Mehed ja naised sõid eraldi. Koos söömist ei peetud sündsaks.

Kasvatati peale kaamelite ja hobuste veel kitsi ja eesleid. Beduiinide peamiseks riietusesemeks oli mantel ning peas oli kaamelikarvadest võru.

Pidi alati muretsema toidu eest. Kasutati amulette.

Poisse õpetati juba varases eas varastama. Vastupidiselt meie arusaamadele, oli araablastel varastamine auasi. Varastada tuli võõrastelt. Iga poiss, kes oli vastaselt kasvõi ühe kaameli varastanud, oli neiude silmis palju ihaldatum.

Araablaste vana usk

Üks jõukas kaubalinn Jeemenist põhja pool oli Meka. Mekas asus ka araablaste peamine usukeskus. See oli Kaaba tempel, mis oli kuubikujuline. Kaaba tähendab araabia keeles kuupi. Templi sein oli mustast kivist, mis oli araablastele pühamast püham. Mekas käis palju palverändureid, et avaldada austust araabia jumalatele ja ka mustale kivile. Palverändurid ostsid Mekast palju kaupa ja seega tõid nad palju kasu Meka kaupmeestele.

Kaaba tempel

Islam

Islam tekkis 7. saj. , kui üks Meka kaupmees nimega Muhamed hakkas levitama uut usku. Selles pidi olema vaid üksainus jumal ja tolle nimi oli Allah. Kõik inimesed pidid talle vaieldamatult kuuletuma.

Meka kaupmeestele ja Kaaba templi preestritele ei meeldinud Muhamedi tegevus sugugi. Nad kartsid et, kui islami usk võidule pääseb, ei austata enam vanu jumalaid ja nende tulud jäävad saamata.

Nad hakkasid Muhamedi taga kiusama ja mees aeti Mekast minema naaberlinna Mediinasse. See juhtus 622. aastal. Aastal 622 algas ka muhameedlaste ajaarvamine.

Muhamed

Muhamed sündis 570. aastal ühe vaese kaupmehe peres. Muhamed tähendas araabia keeles kiidetut või kuulust. Natuke aega pärast Muhamedi sündi, tema isa suri. Muhamed kasvas üles ma onu juures.

Ta töötas nooruses karjuse ja kaameliajajana. Kui ta oli 25, läks ta ühe kaupmehe lese ilusa ja rikka Hadidža teenistusse. Hiljem nad ka abiellusid.

Umbes neljakümne aastasena hakkas ta kuulma mingisuguseid hääli ja nägema nägemusi. Ta hakkas üha enam jumala peale mõtlema. Algul arvas ta , et need ilmutused on tema praeguselt jumalalt. Ükskord ilmutas talle selle jumala peaingel Gaabriel ning käskis hakata kuulutama uut usku jumalasse nimega Allah.

Muhamed hakkaski kuulutama islami usku. Algul arvas ta, et Allah on nagu kristlaste Jehoova või juutide Jahve.

Kui Muhamed oli Mediinas ja kuulutas seal oma usku, kogunes talle palju toetajaid. Lõpuks aastal 630 sõitis Muhamed koos toetajatega tagasi Mekasse ja muutis Kaaba templi Allahi pühakojaks. Mekast sai muhameedlaste püha linn.

Aastal 632 Muhamed suri.

Koraan ja islami usu kombed

Muhamedi õpetustest ja ütlustest valmis islamusuliste püharaamat koraan. See on kristlaste piibel.

Pärimuse järgi usutakse, et koraan oli algselt kirjutatud rohelistele palmilehtedele. Sellepärast ongi roheline värv muhameedlastele püha. Koraan oli raamat, mis õpetas, kuidas saada pärast surma paradiisi, mitte sattuda põrgusse ja kuidas tuleb elada. Tuli tunnistada, et pole ühtegi jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema prohvet.

Islamiusuline pidi hästi geograafiat oskama ja hästi orienteeruda oskama, sest viis korda päevas tuli palvetada Meka poole. Kui olidki Mekas, tuli palvetada Kaaba templi poole. Enne palvetamist tuli nägu ja käed puhtaks pesta. Palvetada tuli nii sügavalt, et pea puudutas maad.

Koraanis oli kästud:

Palvetada viis korda päevas. Seda tuli teha päikesetõusul, hommikul, lõunal, õhtul, päikeseloojangul.

Igal aastal tuli ühe kuu paastuma. Päeval ei tohtinud ei süüa ega juua. Seda võis teha vaid öösel.

Kord elus peaks käima Mekas palverännakul.

Islami usutunnistus oli:

La ilaha illa Allah,

Va Muhamed res ul Allah

See tähendas:

Pole jumalat peale Allahi,

Ja Muhamed on tema prohvet.

Muhameedlased palvetasid tavaliselt umbes veerand tundi. Lapsed pidid õppima palvetama umbes siis, kui nad hakkasid rääkima.

Koraan kutsus üles sõjale. Muhameedlased ei kartnud surma, sest koraanis oli kirjas, et Allah on kõik juba ära määranud enne inimese sündi. Inimese saatus olevat kirjutatud inimese pealuule. Kui islamiusuline langes võitlusel uskumatutega, siis oli kindel, et inimene pääseb paradiisi.

Kui oled sattunud põrgusse ja hakkad paluma, et sind päästetaks, kallatakse neile kurku ja näkku tulikuuma sulavaske.

Kõige olemasoleva looja olevat olnud Allah. Ta olevat löönud maailma ühe päevaga. Maailma näeks välja nii Muhamedi usuliste silme läbi. Inimeste maailm lebab ingli õlul. Ingel seisab kaljul. Kalju on härja turjal. Härg seisab kala seljas.

Pärast Muhamedi surma

Kaliifideks nimetati Muhamedi asemikke Maa peal. Just kaliifide juhatusel hakati vallutama teisi maid. Naabermaad tundusid ahvatleva saagina, võttes arvesse keskkonda Araabias. Lisaks käskis ju koraan levitada islamiusku.

Araablased sõdisid ratsaväega. Lahingus ilmutasid nad suurt vaprust, kõrget võitluskunsti ja eelkõige distsipliini. Peale hobuste kasutati lahingutes ka kaameleid.

Kõigepealt rünnati Bütsantsi aastal 636. Bütsants ei suutnud end kaitsta, sest oli muutunud nõrgaks sõdides Pärsiaga. Pärsia vallutati järgmisel aastal. Bütsantsilt võeti ära Egiptus ning Süüria, kuid Pärsia langes täielikult araablaste võimu alla.

Damaskuse kalifaat

Araablaste pealinnaks sai Süürias asuv Damaskus. Damaskuse kaliifide juhitud Araabia riiki nimetatakse Damaskuse kalifaadiks. Rikkad hakkasid ehitama igasuguseid uhkeid losse.

Rahvastesse, kelle nad alistasid, suhtuti leebelt. Usku ei sunnitud peale. Hoopis nendelt koguti makse, kes polnud muhameedlased. Need, kes olid islamiusulised, ei pidanud maksma makse. Selletõttu läksid palju inimesed vabatahtlikult üle islamile.

Uued vallutused

Damaskuse kaliifid tahtsid veel maad ja seega jätkusid ka vallutused. Hõivati kogu Põhja-Aafrika. Aastal 711 vallutati Hispaania. Aastal 732 saadi frankidelt lüüa. Vallutati veel suur osa Kaukaasiast. Veel langesid araablaste kätte Afganistan ja Kesk-Aasia.

Sellest alast moodustasid araablased väga väikese osa, kuid kõikjal levis islam ning araabia keel.

Bagdadi kalifaat ja selle lagunemine

Araabia rikaste ning ülikute vahel toimusid tihti sisevõitlused ja ühes neist 8. saj. Kukutati Damaskuse kaliifide võim. Uueks pealinnaks sai Bagdadi kalifaat. Bagdadi kalifaati peetakse Araabia riigi hiilgeajaks. Kõige suuremad ja jõukamad linnad olid näiteks Aleksandria, Kairo, Damaskus. Seal edenes põllutöö, käsitöö, kaubandus. Araabia riik oli tol ajal palju jõukam kui palud Euroopa riigid.

9. saj. Hakkasid mõned piirkonna asevalitsejad Bagdadi kaliifidest lahku lööma. Bagdadist lõid lahku Hispaania, Egiptus, Pärsia ja Kesk- Aasia. Nüüd jäi bagdadi kaliifide võimu alla veel ainult Mesopotaamia. Tekkis mitu sõltumatut väikest kalifaati. Need kalifaadid tülitsesid sageli omavahel. Siiski räägiti araabia keelt.

Araablaste kultuur

Araablased võtsid alistatud rahavastelt nii mõndagi üle. Kultuurid sulasid omavahel tervikuks. Kõiki ühendas islami usk ja araabia keel. Kogu kultuuri imetataksegi kokku araabia kultuuriks.

Islamimaade kultuuritase oli kaua Lääne-Euroopast palju kõrgem. Araabias õitses käsitöö, kaubandus, teadus ja luksus.

Kõige olulisemad ehitised Araabias ja vallutatud maades olid islamiusuliste pühakojad mošeed. Araablased olid palju üle võtnud bütsantsi ja pärsia ehituskunstist.

Iga mošee juurde kuulusid minaretid. Need olid kõrged tornid, mille tipust viis korda päevas muhameedlasi palvusele kutsuti. Palvusele kutsuja pidi olema pime, muidu ta näeks kõrgelt, mida naised oma hoovides teevad.

Mošeed kaunistasid sambad, kuplid ja seinu ehtivad igasugused geomeetrilised kujundid.

Kaliifidele ja teistele tähtsatele tegelastele rajati uhkeid paleesid.

Bagdadis rajati tarkuse maja. See oli nii raamatukogu kui ka observatoorium. Araablased õppisid palju ning võtsid üle vanadelt kreeklastelt. Paljude kreeka õpetlaste tööd tõlgitigi araabia keelde. Kõige kõrgemalt hinnati Vana-Kreeka filosoofi Aristotelest.

Üks Araabia kuulus õpetlane Ibn Rud, kes oli pärit Hispaaniast, pühendas oma elu Aristotelese teoste uurimisele. Teda nimetatakse Euroopa päraselt Averroeseks.

Ka araablastel endil oli silmapaistvaid saavutusi mitmetes teadusharudes. Nad tegelesid veel ka astronoomia ja astroloogiaga. Arenes ka arstiteadus. Apteek oli igas suuremas linnas olemas.

Eriti kuulus oli araabia õpetlaste seas Ibn Sina. Teda kutsutakse araabia pärasel Avicennaks. Tema pani kirja raamatu „Arstiteaduse kaanon“. Veel sajandeid hiljem kasutati seda raamatut.

Koraan oli üks araablaste kirjanduse tippteoseid. Teine tähtis teos oli muinasjutukogu „Tuhat ja üks ööd“ Seal oli palju islamiusuliste rahvaste muinasjutte. Paljud muinasjutud olid toodud Egiptusest, kuid kõigi tegevuspaigaks oli toodud Bagdad.

Araabia keel

Araabia keeles ei märgita vokaale- need tuleb ise juurde mõelda. See teeb lugemise raskeks. Veel teeb lugemise raskeks see, et tuleb kirjutada paremalt vasakule, mitte vasakult paremale nagu meie kirjutame.

Araabia keelest on tulnud näiteks sellised sõnad agu alkohol, almanahh, avar, asimuut, suhkur, siirup jne.