Liivi sõda

Liivi sõda on Vana-Liivimaa aladel ja ülemvõimu nimel 16. sajandil, aastatel 1558–1583 aset leidnud sõjategevus.

Liivimaa sõda
Narva piiramine 1558. aastal Boris Tšorikovi teos
Toimumisaeg	1558–1583
Toimumiskoht	Vana-Liivimaa
Tulemus	Keskaegse Liivimaa lagunemine ja selle ärajagamine sõja lõpuks Poola, Rootsi ja Taani vahel
Osalised
Liivi ordu  Riia peapiiskopkond  Tartu piiskopkond  Saare-Lääne piiskopkond  Kuramaa piiskopkond  Moskva tsaaririik Liivimaa kuningriik  Leedu suurvürstiriik (kuni 1569)  Poola kuningriik (kuni 1569)  Rzeczpospolita (alates 1569)  Rootsi  Taani
Väejuhid või liidrid
Gotthard Kettler  Wilhelm Fürstenberg  Ivan IV  Šig-Alei  Andrei Kurbski  Aleksei Basmanov hertsog Magnus  Zygmunt II August  Stefan Bátory  Jan Hieronimowicz Chodkiewicz  Erik XIV  Johan III  Frederik II

Liivimaa kaart, Joann Portantius, 1573

Liivimaa sõja üheks osaliseks oli Vana-Liivimaale tunginud Ivan IV valitsetav Moskva tsaaririik ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivimaa ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad. Hiljem Leedu suurvürstiriik ja ka Poola-Leedu ühisriik – Rzeczpospolita, Rootsi ja Taani, hõlmates viimaste omavahelisi vaherahulepinguid ja sõjategevust.
Liivi sõja termin ja ajaline piiritlemine pärineb Vene ajalookäsitlusest, milles jäetakse välja pärast 1583. aastat Vana-Liivimaa aladel hiljem enamasti Moskva tsaaririigi osaluseta väiksemate vaheaegadega kuni 1620. aastateni jätkunud sõjategevus.
Teistes allikates kattub Liivi sõda osaliselt nn Põhjamaade seitsmeaastase sõjaga (1563–1570), milles Rootsi sõdis Taani, Poola-Leedu ja Lübecki vastu ning nn Kahekümneviieaastase sõjaga (1570–1595) Rootsi ja Venemaa vahel.

Põhjused

• Maapuudus: 1550. aastatel oli Moskva tsaaririik pidevalt sõdinud. Sõjaväe kasvades tekkis maapuudus, kuna teenistuse eest jagati maad. Liivimaa oli nõrk naaber, kelle käest oli võimalik kergelt saada talupoegadega hõivatud maad. Kohe pärast vallutust hakatakse maad jagama.
• Väljapääs Läänemerele: tegemist on levinuima põhjendusega Liivi sõja alguseks. Eelkõige nn Balti barjääri murdmiseks oleks piisanud ka 1557. aastal loodud kauplemiskohast Narva jõe suudmes või Narva vallutamisest. Samas ei piirdutud Narva vallutamisega, vaid tungiti läände. Lisaks olid liivimaalased 1557. aasta läbirääkimistel nõus kõigi Venemaa esitatud tingimustega. Seega ei olnud sõja põhjuseks majanduslikud kaalutlused. Väljapääs merele sai Vene riigile oluliseks alles Peeter I ajal, Ivan IV ei ajanud kaubanduspoliitikat. Tema ajal olid kaupmehed ühiskonnas väga madalal kohal ja tsaar ei tegelenud seetõttu nende probleemidega.
• Liivimaa nõrkus: 1556–1557 toimunud koadjuutorivaenus näitas kõikidele Liivimaa naabritele, et Liivi ordu, Liivimaa ainukene arvestatav sõjaline jõud, on nõrk ega suuda koordineeritult tegutseda. Ordu sõlmis Poola-Leeduga rahu juba enne sõjategevuse algust.

Euroopa poliitiline kaart, u 1560

Vene Liivi sõja aegsed territooriumid

Ettekäänded

• Tartu maks: Tartu maksu on historiograafias nähtud ettekäändena sõja alustamiseks. Kuna Liivimaa ei maksnud maksu, oli nendega sõdimine õigustatud. Lisaks võimaldas maksuvahekord tuletada poliitilise alluvusvahekorra. Seejärel loodi kontseptsioon, et Liivimaa on põline Vene ala. Samas rajati selline kontseptsioon alles pärast vallutust, mitte enne.
• Posvoli leping: 1557. aastal sõlmisid Poola-Leedu ja Liivi ordu koadjuutorivaenus lõpetava rahu, millega loodi liit Venemaa vastu. See oli aga vastuolus 1554. aastal sõlmitud Liivi-Vene vaherahuleppega, mille kohaselt ei tohi Liivimaa Venemaa vastastega liitudes osaleda.
• Usk: Liivimaad takistas luterlik hereesia ja seetõttu olid nad loobunud õigest usust. Järelikult oli nende karistamine vältimatu.

Periodiseerimine

• 1558–1561, Vene-Liivi sõda – Eestimaal ja Lätis, Moskva tsaaririigi ja Liivi ordu, Riia peapiiskopkonna, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna vahel, mis lõppes Liivi orduriigi kokkuvarisemise ja uute maaisandate tunnustamisega Põhja-Eestis ja Lõuna-Eestis, Kuramaal ning Lätis;
  • 1562–1578, sõjategevus Moskva tsaaririigi ja Poola-Leedu vahel, Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi (tänapäeva Valgevene ja Leedu) territooriumil. Sõjategevusele eelnes Vene tsaaririigi sõlmitud 20-aastane vaherahu Rootsi kuningriigiga ja sõjalise liidu sõlmimine Taani kuningriigiga. 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi – Rzeczpospolita;
  • 1563–1570, Põhjamaade seitsmeaastane sõda milles Rootsi sõdis Taani, Poola-Leedu ja Lübecki vastu;
  • 1570–1595, Kahekümneviieaastane sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel;
    • 1579–1582, sõjategevus Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita, Krimmi khaaniriigi, Osmani impeeriumi ning Poola kuningat ja Leedu suurvürsti Stefan Batoryt toetavad hertsog Magnuse ning Brandenburgi margi ja Saksimaa kuurvürstiriigi vahel.

Eellugu

15. sajandi lõpul oli Vana-Liivimaa formaalselt Saksa-Rooma keisri võimu all, sisuliselt kuulus võim Liivi ordule, osaliselt piiskoppidele, mõisnike-läänimeeste rüütelkondadele ja teatud määral ka linnriikidele. Kohalikud võimud olid tihti omavahel vastuolus. Samal ajal hakkas killustatud ja nõrgale Vana-Liivimaale järjest tugevamat survet avaldama naabruses asuv Ivan III karmikäelise valitsuse all võimsust koguv Moskva suurvürstiriik, mis huvitus kaubandusõigustest Läänemere piirkonnas. 1480–1481 ja 1501–1502 tegid venelased Liivimaale rüüsteretki, 1494 suleti jõuga Hansa kaubakontor Novgorodis.
Võimeka Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi juhtimisel tegid orduväed Liivimaa-Moskva sõjas 1502. aastal vasturünnaku ning saavutasid Smolino järve ääres venelaste üle võidu ("Smolino ime"), mis tõi mõneks ajaks maale rahu. 1503. aastal Moskva-Leedu sõja lõpetanud lepet pikendati 1509., 1521., 1531. ja 1554. aastal. Rahutusi tekitasid aga Liivimaale 1525. aastal jõudnud reformatsiooni-ideed, mida toetasid sõltumatud linnad, kuid mitte ordu ja piiskopkonnad, mis jäid katoliku usutunnistuse pooldajateks.
1554. aastal nõudis Ivan IV rahu pikendamise läbirääkimistel Tartu piiskopkonnalt lõivu üks riia mark aastas elaniku kohta ("Tartu maks"), väites, et tegu on põlise Vene maaga, mis peab oma tõelisele isandale taas hakkama tribuuti maksma. Siinsed võimud olidki algul sunnitud maksu rahu säilitamiseks lubama, kuid hiljem keeldusid maksmast, lootes keisri toetusel maksunõuet kõrvaldada. Samas ei suutnud ordu ega piiskopid maad kindlustada. Peagi (1557) laienes maksunõue kogu Liivimaale.
Ordu püüdis Vene ohu vastu leida kaitset, sõlmides esialgu liidu Rootsiga. Kuid 1554–1557 kestnud Rootsi-Vene sõjas jäi ordu erapooletuks ning pälvis nõnda Gustav Vasa silmis reeturi maine. Pealegi algas Liivimaal Riia peapiiskopi (kes oli Poola vasallist Preisimaa hertsogi Albrechti vend) ja ordumeistri vahel tüli, mis on tuntud koadjuutorivaenusena. Selle lõpetas Poola sekkumine 1557. aastal, misjärel Vana-Liivimaa oli sunnitud Zygmunt II Augusti nõudmisi Posvoli lepingu kohaselt tunnistama, taastades peapiiskop Wilhelmi õigused. Sõlmiti ka Vene-vastane Poola-Liivimaa liit, mis pidi ellu rakenduma aga alles 1562. aastal. Nii jäi Liivimaa Venemaa otsese rünnakuohu vastu kaitseta.
1557. aasta lõpus saadeti Liivimaa saatkond Moskvasse tsaari juurde. Esialgu tingiti maksu suuruse üle ja Ivan oli nõus teatud järeleandmisi tegema. Kui aga selgus, et saatkonnal raha Tartu maksu jaoks kaasas ei ole, lasi Ivan nad vangi heita. Sõjapidamise Liivimaa vastu oli ta otsustanud juba varem, sest asus kohe pärast saadikute vangistamist tegutsema. Saadikud jõudsid Liivimaale tagasi alles pärast sõja puhkemist.

Vene-Liivi sõda

Moskva tsaar (1547–1584) Ivan IV ehk Ivan Julm

Viimane Liivimaa ordumeister ja hilisem Kuramaa hertsog Gotthard Kettler

1558. aasta jaanuaris saatis Ivan IV oma väed Liivimaad vallutama, kes kohtamata erilist vastupanu vallutasid pool Eestimaad, kuni Paideni, sh Narva ja Tartu. Augustiks olid vallutatud ka Vastseliina, Toolse, Rakvere, Porkuni ja Laiuse. Need piirkonnad jäidki järgnenud sõjategevuse ajaks Moskva tsaaririigi võimu alla. Volmaris kogunes lõpuks Liivimaa kõrgemaid seisusi esindav Liivimaa maapäev, kes otsustas siiski lõivu ära maksta, tsaar lükkas aga pakkumise tagasi.
Taani kuninga vahendusel sõlmiti Liivimaa ja Moskva tsaaririigi vahel vaherahu 1. maist kuni 1. novembrini 1559. Detsembris 1559 pidas Liivi ordu läbirääkimisi Taani kuningriigiga, et osalise valduste loovutamisega saavutada Taani liitumine võimuvõitlusse Vana-Liivimaal.
1559. aasta alguses alustasid Vene väed uuesti sõjategevust ja jõudsid välja Tallinna ja Riia linna alla ning Kuramaale, seega Ida-Preisimaa ja Leedu suurvürstiriigi piirile. 1559 valiti ordumeistriks Poola-sõbralik Gotthard Kettler, kes üritas leida raha ja sõjaväge, et venelastele vastu hakata. Ta ründas Vene vägesid Rõngu all ning piiras Tartut ja Laiust. Sama aasta märtsis sõlmiti Taani vahendusel lühike vaherahu.

Zygmunt II August. 1529. aastast Leedu suurvürst ja 1548. aastast personaaluniooni alusel Poola kuningriigi ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja. 1569. aasta Lublini uniooni järel Poola-Leedu ühisriigi valitseja Poola kuningana

G. Kettler andis ordu valdused 1560. aastal Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kaitse alla. Saare-Lääne piiskop Johannes V seevastu müüs 1559 oma valdused Taani kuningale Frederik II-le, too andis need üle oma vennale hertsog Magnusele. 1560 algas taas sõjategevus. Vene väed vallutasid Aluliina ordulinnuse, Eestis sai aga orduvägi Härgmäe lahingus suure kaotuse osaliseks. Samal suvel alistus ka Viljandi ja langes venelaste kätte vangi endine ordumeister Wilhelm Fürstenberg. Vene vägedele osutas vastupanu Paide, andmaks aega Tallinnale rünnaku vastu valmistuda.
Samal ajal kasvas maarahva seas pahameel, kuna kohalikud võimukandjad ei suutnud neile venelaste rüüsteretkede eest mingit kaitset organiseerida. Rahutused kulmineerusid 1560. aastal Harju- ja Läänemaal Koluvere lossi piiramisega.
1561. aastal Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes. Tallinn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi kuningriigi; Liivi Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola kuningriigi võimu alla. 1561. aasta Vilno lepinguga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa Liivimaa konföderatsiooni maadest: Kuramaal viimase Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik ja Lõuna-Eesti ning Läti (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja Zygmunt II August.

Rootsi kuningas Johan III

Stefan Bátory. Martin Koberi maal (1583)

1561. aastal püüdis Moskva tsaar Ivan IV lahendada kujunenud poliitilist ja sõjalist olukorda diplomaatilisel teel ja abielluda järglasteta Jagelloonide dünastia pealiinis viimase meessoost liikme Poola kuninga Zygmunt II Augusti õega. Läbirääkimised lõppesid 1561. aasta sügisel tulemusteta ja sõjategevus algas uuesti.

Rootsi sõjategevus Poola valdustes

Liivimaa ordumeistri Gotthard Kettleri poolt Liivimaa ordualade tunnistamisega Leedu protektoraadi all olevateks läksid endised Liivimaa ordu valdused Vana-Liivimaal Leedu suurvürsti valdusse. Põhja-Eestis aga tunnistasid Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond maaisandana Rootsi kuningat. Leedu suurvürst reaalset võimu Põhja-Eestis ei teostanud ning valdustes valitsesid endised orduvasallid (mõisamehed). Keerulisi valdustesuhteid Eestimaal tekitasid ka Poola kuninga poolt Rootsi kuninga Erik XIV vennale Soome suurvürst Johanile oma õega abiellumise puhul kaasvaraks antud endised ordulossid Liivimaal (Ruhja, Asti, Härgmäe, Trikata, Helme ja Karksi). 1562. aastal vallutasid rootslased Padise ja Pärnu.

Rootsi, Taani ja Poola sõda

1563–1570 sattusid omavahel sõjajalale ka Rootsi, Taani ja Poola, see oli Põhjamaade seitsmeaastane sõda. 1563 vallutasid rootslased Läänemaa ja poole Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad. Septembris vallutasid rootslased kogu Hiiumaa saare. 1565 vallutasid aga Poola teenistuses olnud Liivimaa mõisamehed Pärnu ja peagi said taanlased tagasi Lihula. Oluline pööre sõjas toimus 1568. aastal, kui Rootsi troonile tõusis Poola-sõbralik Johan III.
1569. aasta juulis saabus Tallinna lahte Taani ja Lübecki ühendatud laevastik, mis pommitas Tallinna reidilt linna 13 päeva jooksul ägedalt. Taanlased ja lübecklased riisusid Tallinna sadama täiesti tühjaks ja said sõjasaagiks enam kui 30 kaubalaeva. 1570. aastal lõpetati sõda ning Johan III sõlmis rahu Taani kuningriigiga, Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena läks Taani käest Rootsi valdusse Lääne-Eesti, kuid Taani valdusse jäi Saaremaa.

Vene ja Leedu-Poola sõda

Moskva tsaaririigi peajõud olid suunatud Leedu vastu, kuhu kevadel 1562 suundusid sõjaretkele Smolenskisse koondatud Moskva väed vojevoodide Ivan Vassiljevitš Šeremetjevi ja Ivan Vorontsovi juhtimisel koos tatari tsareevitšitega "Leedu aladele". Suvel 1562 tegi vürst Andrei Kurbski rüüsteretke Viciebski piirkonda. Rüüsteretke Mstsislau ja Lääne-Dvina aladele tegid Smolenskist, vürstid Pjotr ja Vassili Serebrjanõid ja Velikije Lukist Mihhail Prozorovski ja Mihhail Denisev. Vana-Liivimaal vallutasid Moskva väed Tarvastu ja Põltsamaa.
Leedu vägede vastusõjakäikudena mindi kevadel 1562 Smolenski, Veliže alla ja Pihkvamaa valdadesse ning augustis rünnati Nevelit Pihkvamaal. Sügisel 1562 vallutas Leedu suurhetman Mikołaj Radziwiłł Must tagasi Tarvastu ordulinnuse ja võttis vangi hulga Moskva vojevoode, seejärel tegi ka sõjakäigu Pihkvamaale.
Moskva väed vallutasid kahenädalase piiramise järel 15. veebruaril 1563 strateegiliselt tähtsa Polotski, pärast seda algasid läbirääkimised Moskva ja Leedu vahel.
Läbirääkimise ebaõnnestumise järel alustas Moskva tsaaririik sõjavägede kogumist ja sõjakäiku Leedu vastu, kuid Pjotr Šuiski juhitud väed kaotasid 1564. aasta alguses Tšašniki lahingu Orša all Mikołaj Radziwiłł Musta vägedele. Lahingu kaotuse tagajärjel taganesid Moskva väed Smolenski taha, lahingus langes ka väejuht Pjotr Šuiski. Edasi järgnes kohaliku tähtsusega sõjategevus: juunis 1564 tegid Leedu väed sõjakäigu Liivimaale, hetman Aleksander Hilary Połubiński väed ründasid Tartumaa valdu, 22. juunil alustasid vojevood Juri Tokmakovi väed Leedu vägede valduses oleva Ozerištše linnuse piiramist, kuid välilahingu järel Viciebski vojevoodi Stanisław Paci vägedega taganesid. Juulis tegi Vassili Buturlini ratsavägi koos tatari, nogai ja mordvalaste salkadega rüüsteretke Smolenskist, Mstsislau, Kritševi ja Mogiljovi piirkonda. Sõjategevus lõppes pärast 1569. aastat, kui ühinesid Poola kuningriik ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik Lublini uniooniga Rzeczpospolitaks.
1570. aastal sõlmiti Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel kolmeks aastaks vaherahu.
Juulis 1572 suri Poola kuningas Zygmunt II August ning Poola kuningaks valiti Prantsusmaa kroonprints Henri, kuid juba mais 1574 suri Henri vend Prantsusmaa kuningas Charles IX ja Henri sai Prantsusmaa kuningaks, mispeale ta põgenes Poolast Prantsusmaale ja jättis Poola trooni vabaks. 1575. aastal valiti uueks Poola kuningaks Stefan Batory.
1575. aastast tegutses Rzeczpospolita Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu. Rootsi kuningas Johan III aga oli abielus Poola kuninga Zygmunt I Vana teise tütre Katarzyna Jagiellonkaga.
1577. aasta vallutas Ivan IV kogu Rzeczpospolita käes olnud Vana-Liivimaa lõunapoolsed alad. Rzeczpospolita-Rootsi jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1580. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal. Rzeczpospolita väed piirasid Pihkvat ning Rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

Vene-Rootsi kahekümneviieaastane sõda

Vene tsaaririigi vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

1570. aastal puhkes sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada. Liivimaal üritas Moskva tsaaririik rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV kutsus troonile hertsog Magnuse, andes oma onupoja tütre Marija talle naiseks. Magnus, kes ei leidnud kohaliku rahva hulgas peaaegu mingit toetust, piiras 1570–71 Vene väega Tallinna, ent löödi tagasi. Vene-vastast ülestõusu üritati Tartus, kuid ebaõnnestunult, linna sakslastest kodanikud küüditati Venemaale.
1573. aastal alustasid Vene väed taas pealetungi ja vallutasid Paide, 1575 Pärnu, 1576 Haapsalu. Maa rüüstati, rootslaste kätte jäi vaid Tallinn. 1575 ühines aga Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu Poola, kus kuningaks oli tõusnud senine Transilvaania vürst Stefan Bátory. 1577 toimus suur Tallinna piiramine, kuid Vene väed löödi tagasi. Tähtsat osa selles mängis Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Samal ajal vallutas Ivan IV kogu Poola-Leedu käes olnud Vana-Liivimaa lõunapoolsed alad ning pööras tülli "Liivimaa kuningaga", kes oli sunnitud põgenema Poola aladele.
Rzeczpospolita-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578 toimus sõjategevuses pööre, purustati venelaste vägi Võnnu lähedal. 1580 vallutasid Poola väed Pihkva ning 1581. aastal Rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

Vene tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel sõlmitud Jam-Zapolski vaherahuga määratud territooriumid

Sõja lõpp

1582 sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583 Rootsi kuningriigiga kolmeaastase Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1645. aastani Taani koosseisu. Endine Kuramaa piiskopkond läks pärast hertsog Magnuse surma Rzeczpospolita vasallriigi Kuramaa hertsogiriigi alluvusse, millele järgnenud Poola-Taani konflikti järel loovutas Taani Kronenbergi lepinguga oma õigused Poolale. Tänutäheks Poolale alistatud Liivimaa olude korraldamisel läänistas Poola kuningas Zygmunt III suurkantslerile ja -hetmanile Jan Zamoyskile 1588. aastal Tartu staarostkonna.
1584 suri Ivan IV ja järgnenud kümnenditel puudusid Moskva tsaaririigil võimalused Liivimaa vallutamist uuesti üritada. Kõige enam oli sõjas kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui ka kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 oli maad laastanud ka katkuepideemia.
Liivi sõja sündmusi kajastas põhjalikult Balthasar Russow oma "Liivimaa kroonikas" ("Chronica der Prouinz Lyfflandt..."), mis ilmus 1577. aastal kaks korda ja kolmanda, täiendatud trükina 1584. aastal.

Eesti varauusajal (16.-19. sajand)

Eesti varauusaeg on Eesti ajalooperiood, mil Eesti territooriumil leidsid aset olulised muutused, mis asendasid keskaegse riikliku, majandusliku, kultuurilise ja ühiskondliku korralduse uusaegsega.

Ajaloo periodiseerimisel tuleb arvestada tõsiasja, et selleks ei sobi konkreetsed aastaarvud. Erinevad ajastud ei vahetu üleöö, vaid suuremate, selgeilmeliste ajalooperioodide vahele jäävad üleminekuperioodid. Üheks võimaluseks on lugeda Eesti varauusaja tinglikuks kesteajaks umbkaudu aastaid 1550–1850. 1558 algas Vana-Liivimaa riikidesüsteemi lagunemine. Suuremad muutused, mis ühiskonda põhjalikult muutsid, jäävad 19. sajandi teise poolde – teoorjuse asendamine raharendiga (pärisorjuse kaotamise seadused võeti vastu 1816 ja 1819, kuid pärisorjuse tegelik kaotamine oli pikem protsess, samuti jäi esialgu püsima teoorjus), vallaseadusega 1866 vabanes talurahva omavalitsus mõisnike kontrollist, talude päriseksostmise algus, eestlaste rahvuslik ärkamine, eesti ühiskonna diferentseerumine (varem oli enamus eestlastest talupojad), venestusreformid (mis radikaalselt piirasid rüütelkondade ja linnamagistraatide omavalitsusvõimu, justiitsreform lahutas kohtu- ja valitsusvõimu), vabrikutööstuse arenemine koos linnastumise ja töölisklassi ning tööstuskodanluse kujunemisega, eesti kodanikuavalikkuse tekkimine seoses ajakirjanduse ja seltsiliikumisega.
Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis jagunevad Eesti ajaloo üldkursused järgnevalt: Eesti keskaeg (12.–16. sajand), Eesti varauusaeg (Liivi sõjast kuni 18. sajandi alguseni), Eesti uusaeg (1710–1900), Eesti uusim aeg (1900–1945), Eesti lähiajalugu (alates 1945).
Eesti varauusaja saab jagada mitmeti erinevateks perioodideks, kõige tugevamalt on esimesele perioodile (aastad 1561–1710/1721) ilmselt kinnistunud nimetus Rootsi aeg, aga on kasutatud ka nimetust sõdade ajastu või riikliku killustatuse aeg (Margus Laidre on välja pakkunud ka nimetust Liivimaa Saja-aastane sõda), mis hõlmab lühemat perioodi (1558–1625/1629/1645/1660). Sõdade ajastut ja Rootsi aega on kasutatud ka koos, üksteisele järgnevate perioodide tähenduses, sel juhul on kahe perioodi eraldusjooneks tavaliselt võetud 1629. aasta, mil Eesti mandriosa läks täielikult Rootsi võimu alla. Lõuna-Eestis võib aga eristada Poola aega (1561/1562–1625/1629) ja Saaremaal Taani aeg Saaremaal (1559–1645). Lisaks neile võib lisada veel ka Liivi sõja aegse Vene võimuperioodi (1558–1583).
Varauusaja teist poolt on tavaliselt nimetatud kas Vene ajaks või tsaariajaks (mis kestis 1917./1918. aastani, hõlmates seega ka Eesti uusaja).

16. sajand

Kahekümneviieaastane sõda

 

17. sajand

Rootsi Idamereprovintsid

 

 Poola-Rootsi sõda, mida võidakse omakorda jagada neljaks eraldi sõjaks: Poola-Rootsi sõda 1600–1611, (1617–1618) , (1621–1625), (1626–1629).

 

 

Liivimaa hertsogkond

Rzeczpospolita, 1619. aastal. Lõuna-Eestis on eraldi välja toodud: Pärnu vojevoodkond, Tartu vojevoodkond ja Võnnu vojevoodkond

 

Taani valdused Saaremaal

 

Vene-Rootsi sõda

Aastatel 1656–1658 toimunud Rootsi-Moskoovia sõjas tungisid moskoviidid tungivad Eestimaale. Rüüstatati maa idaosasid, Tartu- ja Võrumaad, riivates ka Valga-, Pärnu- ja Virumaad. Tartu kapituleerus ja jäi Moskoovia valdusse kuni 1661. aastani, ehkki 1657. aastal püüdsid Rootsi väed Tartut vallutada. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva suurvürstiriigi vahel.

18. sajand

 Põhjasõda

Kronoloogia

• 1570–1595, Kahekümneviieaastane sõda Eestis Rootsi kuningriigi – Moskva tsaaririigi ja Liivimaa kuninga Magnus hakkab koos suure Moskva Tsaaririigi sõjaväega piirama Tallinna. Hiljem tuleb piirajaile lisa.
  • 1573 – Paide linnuse vallutamine, Koluvere lahing
  • 1574 – Moskva tsaaririigi vägede rüüsteretk Eestimaale
  • 1575 – Moskva tsaaririigi väed vallutasid Pärnu ja tegid rüüsteretke Saare-Lääne piiskopkonda.
  • 1576 – moskoviidid rüüstasid Tallinna ümbrust
  • 1577 – Tallinna ebaõnnestunud piiramine Johann IV poolt.
  • 1579 – moskoviitide ja tatarlaste jõukude korduvad rüüsteretked Eestimaale.
• 1656–1658 – Rootsi-Moskoovia sõda; moskoviidid tungisid Eestimaale. Rüüstati maa idaosasid, Tartu- ja Võrumaad, riivates ka Valga-, Pärnu- ja Virumaad. Tartu kapituleerus ja jäi Moskoovia valdusse kuni 1661. aastani.

Liivimaa ja Kuramaa, 1705

• 1700–1721 – Põhjasõda:
  • 1700 – moskoviitide esimesed rüüstesalgad tungisid septembris Alutagusesse. Algul Narva piiramine moskoviitide poolt. Narva lahing 19. novembril.
  • 1701 – Moskoovia väed tungisid Lõuna-Eestisse. Septembris toimusid lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Aluliina piirkonda.
  • 1702 – põhjalik rüüstamine pärast Hummuli lahingut Pärnumaal, Tartumaal ja Mõniste piirkonnas.
  • 1703 – tsaar Peeter I väejuhi Boriss Šeremetjevi rüüsteretk läbi Eestimaa; rüüstetegevusest jäävad enam-vähem puudutamata ainult Harjumaa, Läänemaa, Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared, seega vähemviljakad maaosad. Vangistatakse palju maavalla talupoegi, eriti arvukalt lapsi, saates neid Ukrainasse
  • 1703/04 – moskoviitide korduvad rüüsteretked Narva ümbruskonda.
  • 1704 – moskoviitide rüüsteretk Tartumaale:
  • 1704. aasta jaanuaris tungisid moskoviidid piki Peipsi järve Tormasse, süütasid külad põlema ja võtsid kaasa palju inimesi.
  • 1704 – Tartu alistus 13. juulil Moskoovia piiramisväele. Moskoviidid ei täida kapitulatsiooni tingimusi ega lase Tartu garnisonil siirduda Tallinna, nagu kokku lepitud.
  • 1704 – Narva vallutamine moskoviitide poolt. Vallutamisele järgnes linna rüüstamine moskoovia sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt.
  • 1707 – Moskoovia ratsaväe suurem rüüsteretk Põhja-Tartumaale, Põltsamaa, Puka, Sangaste ja Karula suunas. Põletatakse uuesti Valga.
  • 1708 – Moskoovia väe uus suur rüüsteretk Liivimaale. Valgamaa laastatakse metsikult. Talud ja mõisad põletatakse. Vili põldudel tallatakse ja niidetakse maha.
  • 1708 – Narva ja Tartu kodanikkond viidi Moskooviasse sundasumisele. Paljud surid. Osa pääses tagasi viis aastat hiljem. Tartu linn hävitatakse. Jäävad rüüstatud kujul ainult üksikud ehitised.
  • 1709 – Pärnu vallutati moskoviitide poolt.
  • 1710 – Tallinn kapituleerus moskoviitidele.
  • 1710–1721 – Eestimaa tegelik kuulumine Moskva tsaaririigi alla.

Eesti keskaeg

Eesti keskaeg (1227–1558)

Liivlaste, eestlaste ja läti hõimude asuala, mida hakati nimetama Liivimaaks, jagati vallutajate vahel. 1207. aasta kokkuleppega oli ¹/₃ kõigist vallutusist eraldatud Mõõgavendade Ordule. 1225 saatis paavst piiskop Alberti taotlusel Liivimaale oma legaadi (Modena Guillelmuse), kes valdusküsimusi lahendades moodustas Taani ja sakslaste valduste vahele otse paavstile alluva puhverpiirkonna. 1227 alistas nii selle kui ka sisetülidest nõrgestatud Taani Põhja-Eesti valdused Mõõgavendade Ordu. 1236 sai Mõõgavendade Ordu sõjakäigul Leetu Saule lahingus purustavalt lüüa. Ta ühines paavsti loal 1237 Saksa Orduga, saades selle Liivimaa haruks (Liivimaa Ordu). 1238 oli ordu sunnitud Stensby lepinguga tagastama Põhja-Eesti (Revala, Harju, Viru) Taanile, seda ala kutsuti Eestimaa hertsogkonnaks (pindala 12 000 km²). Taani kuninga võimu nõrkuse tõttu omandasid vasallid seal suure sõltumatuse.
Liivimaa orduriigi pindala oli 16 000 km², enamik orduriigist asus liivlaste ja latgalite alal, sinna kuulusid ka Sakala, Järvamaa, Kesk-Eesti väikesed maad ning Saare- ja Läänemaa osi. Liivimaa ordumeister, vormiliselt Riia (pea)piiskopi vasall, oli Liivimaal võimsaim maaisand. Ordu valdused jagunesid halduslikult komtuur- ja foogtkondadeks, mille keskus oli linnus. 1224 oli ordu sunnitud loobuma temale kuulunud Ugandist. See läks Eestimaa piiskopile (amet loodi 1211), kelle residentsiks oli alul määratud Lihula (Lääne-Eestis). Ugandisse rajatud riik (9600 km²) kandis aastast 1235 Tartu piiskopkonna nime. Lääne-Eestis moodustati 1228 Saare-Lääne piiskopkond (7600 km², piiskopi residents 1234–51 Lihulas, 1251 – u 1265 Vana-Pärnus, umbes aastast 1265 Haapsalus, 14. sajandi keskpaigast harilikult Kuressaares). Tartu piiskopi diötseesi, tema kirikliku võimu alla kuulusid ühtlasi Kesk-Eesti ordualad, aga Saare-Lääne piiskopi diötseesi Lääne-Eesti ordualad. Mõlemad piiskopid allusid Riia peapiiskopile. Põhja-Eesti kuulus Lundi peapiiskopile alluva Tallinna piiskopi diötseesi. Kõik piiskopid allusid Rooma paavstile.

Pärast seda kui ordu oli saanud 1236 Saule lahingus lüüa, vabastas Saaremaa enda; 1241 alistus ta lepingu põhjal uuesti. Pärast ordu Durbe lahingus lüüasaamist (1260) puhkenud Saaremaa vastuhakk lämmatati 1261 veriselt. 1343–45 toimus Jüriöö ülestõus. Kroonikad mainivad selle motiive erinevalt (sotsiaalsed, poliitilised, religioossed). Harjulased alustasid 23. aprillii (jüripäeva) ööl 1343 relvastatud mässu, hävitasid mõisu ja Padise kloostri, ülestõusnute vägi (10 000 meest) piiras Tallinna. Seejärel piiras läänlaste malev Haapsalut. Ülestõusnud tapsid kättesaadud sakslased, moodustasid oma võimuaparaadi (valisid 4 kuningat), lõid diplomaatilised välissuhted, otsides abi Soomest Rootsi võimudelt. Rootsi abi ülestõusnutele hilines, aga Venemaal sõdinud Liivimaa ordumeister suundus Taani ala sakslaste kutsel väga ruttu eestlaste vastu. Mõni uurija on seletanud seepärast kogu ülestõusu kui ordu provokatsiooni. Ordumeister laskis Paidesse läbirääkimistele tulnud eestlaste kuningad reetlikult tappa. Ülestõusnute malev sai Tallinna all 14. V 1343 orduväelt lüüa. 24. VII (jaagupipäeval) 1343 algas ülestõus Saaremaal. Liivimaa Ordu alistas Saksa Ordu abiga Harjumaa 1343. aasta lõpul ning Saaremaa kahe sõjakäiguga 1344. aasta lõpul ja 1345. aasta algul. 16. V 1343 andis Harju-Viru vasalkond Taani Põhja-Eesti valdused Liivimaa ordumeistri kaitse alla. Taani kuningas ei suutnud oma võimu taastada ning müüs 1346 Harju- ja Virumaa Saksa Ordule, kes pantis nad 1347 Liivimaa Ordule.

Linnad keskaegses Eestis

13. sajandi Eesti linnad
Eesti nimi	Saksa nimi	Linnaõigus ja selle saamise aasta	Ringmüür
Tallinn	Reval	Lübecki 1248	oli
Tartu	Dorpat	Riia 13. sajand	oli
Pärnu (Uus-Pärnu)	Pernau	Riia 13. sajandi keskel	oli
Viljandi	Fellin	Riia 13. sajandi keskel	oli
Narva	Narva	Lübecki 1345	oli
Pärnu (Vana-Pärnu)	Pernau	Saare-Lääne 1251	ei olnud
Haapsalu	Hapsal	Riia 1279	oli
Rakvere	Wesenberg	Lübecki 1302	ei olnud
Paide	Weissenstein	Riia 1291	ei olnud

13. sajandil tekkisid Eestis linnad. Neid oli 9. Tallinnas (müüriga ümbritsetud ala  35,3 ha) oli 15.–16. sajandil u 7000–8000, Tartus (27,6 ha) u 5000–6000 elanikku, teised linnad olid väiksemad. Arvatav linnarahvastik (u 15 000–20 000 inimest) moodustas oletatavasti 6–8% rahvastikust. Mõnigi linn on tekkinud muistse linnuse või kaubakoha lähistele. Alevikke on tollest ajast teada 14. Linnade käsitöölised olid ühinenud kutseühingutesse ehk tsunftidesse (1337. aastal on ajalooallikas esimesena maininud Tallinna rätsepate tsunfti). Käsitöö tootis peamiselt Eesti linnaturule, välja veeti peamiselt raidkivi. Linnamajandus põhines Ida–Lääne transiitkaubandusel. Tähtsaimad väljaveo- ja transiitkaubad olid vaha, lina, karusnahad ja nahad, sisseveokaubad (läänest) sool, kalev, heeringad, veinid ja metallikaubad. Eesti peamine väljaveokaup oli vili, eeskätt rukis (Tallinnast 16. sajandi mõnel aastal kuni 10 000 sälitist, s.t 20 000 t). Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu olid Hansa Liidu liikmed, Narva pääsu Hansasse tõkestas Tallinn. Eesti linnad olid Vene transiitkaubanduses Saksamaa linnade eelpostid ja vahendajad (oma laevastikku polnud Tallinnalgi). Tallinna ja Tartu suurkaupmehed olid ühinenud Suurde (kaupmeeste) gildi, nad moodustasid linna omavalitsuse (magistraadi, rae), olid midagi patritsiaaditaolist. Gildid kui kodanike organisatsioonid püüdsid kontrollida rae tegevust. Suuremad linnad (eriti Tallinn) olid maaisandast üpris sõltumatud. Ülemkihti kuulusid peamiselt saksa immigrandid (Tallinna elanikkonnas kuni 10%), keskalamsaksa keel (13. sajandil ka ladina keel) oli linnades ametlik keel. Alamkihtides (Tallinnas üle 50% elanikkonnast) olid eestlased (nn mittesakslased) enamuses (Tallinnas rootslaste ja soomlaste ees). Eestlaste sotsiaalsele tõusule tehti tõkkeid, seepärast oli tavaline linnaeestlaste saksastumine (kadakasakslased).
Loe täiendavalt Eesti linnade teke ja areng 19. sajandi lõpuni

Läänisüsteem ja mõisad

Eestis juurutati läänisüsteem: maaisandad (eriti Taani kuningas, vähim ordu) jagasid maavaldusi vasallidele, peamiselt sakslastele (ka Taani alal). 13.–14. sajandil sattus vasallide hulka ka eestlasi (Taani valdustes u 1240 mõningail hinnanguil u 10%). Feodaalid rajasid mõisu, eriti 13. sajandi II poolest alates. Vallutuseelsel ajal tähendas mõis arvatavasti külakogukonna ühismaadest eraldi seisvat talu. Maaisandate kätte jäänud maavaldused jagunesid ametkondadeks, talupoegade maksustusringkondadena loodi vakused. Vallutajad nõudsid talupoegadelt andameid (eriti vilja), linnuste ja kirikute ehitamist, mõisade tekkides ka tegu.
Maal langesid etnilised piirid kokku seisuslike ja sotsiaalsetega: feodaalid olid sakslased, talupojad eestlased; saksa talupoegade immigratsiooni ei olnud, eestlased ei saksastunud, kuigi saksa kultuuri mõju oli tugev. Talurahva põhimassist (külakogukonna ühismaid kasutavatest adratalupoegadest) eristusid vabatalupojad (vabakirja valdavad sõjateenistuslased, mõisa ametimehed ja raharenti maksvad talupojad) ning vähese maaga (üksjalad, vabadikud jms) ja maata (sulased) talupojad. Mõisade kasvuga kaasnes teoorjuse kasv – 16. sajandil normaaltalult 3–6 teopäeva nädalas. Mõisamajanduse ja teoorjuse kasvu seletatakse tavaliselt Lääne-Euroopa viljaturu virgutava mõjuga, eriti 15. sajandi lõpust alates. Talurahva õiguslik olukord halvenes: 14. sajandi lõpul hakkas tekkima sunnismaisus, 15. sajandi sunnismaistati adratalupojad (feodaalid sõlmisid pagenute väljaandmise lepinguid), 16. sajandi I poolel kogu talurahvas, tekkis pärisorjus. Pagenute väljaandmise küsimus oli 15. ja 16. sajandil linnade (eriti Tallinna) ja mõisnike vaheliseks tüliobjektiks.

Sisepoliitika

Sisepoliitikat iseloomustasid 4 seisuse (piiskopid, ordu, vasallid, linnad) pinged ja kodusõjadki. Vasalkond oli tekkelt erisugune. Taani kuninga ja piiskoppide vasallid koondusid rüütelkondadesse (Taani vasallid võib-olla enne 1250. aastat). 14.–15. sajandil samastus vasall rüütliga, 15. sajandi lõpul hakati nimetama rüütlit aadlimeheks. Vasalkonnad ilmutasid tihti poliitilist iseseisvust, nad saavutasid läänide pärimisõiguse laiendamise naisliinile ja suguvõsa kõrvalmeesliinidele (Põhja-Eestis 1397, Tartu piiskopkonnas 15. sajandi keskel, Saare-Lääne piiskopkonnas u 1524). Liivimaa Ordu kui sõjaliselt tugevaim taotles hegemooniat ning ei respekteerinud Riia peapiiskoppi. 1297–1492 kestis ordu, Riia linna ja Riia peapiiskopi vaenus. 1298 ründas ordu Saare-Lääne ja 1396 Tartu piiskopkonda. Kuid ordu oli ka peamine koondav jõud, kelle eestvõttel loodi 1304 seisuste konföderatsioon ja 14. sajandi II poolel seisustepäevad, millest 1422 kasvas välja Liivimaa maapäev.
Kirikukihelkondade (parohhiate) arv kasvas (16. sajandi lõpul 83). Vaimulikel ordudel oli Eestis 16. sajandi algul 12 kloostrit (neist 9 linnades). 16. saj. asendus eestlaste põline eesnimetraditsioon kristlikuga. Katoliku kirikukalendri ja pühakute kindel juurdumine eesti rahvatraditsioonis tunnistab ristiusu omaksvõtmist, kuigi segi oma muistsete uskumustega. 1422., 1428. ja 1437. aasta ning 16. sajandi alguse reformikatsetega püüti paganausku täielikult välja juurida ning tõsta hingekarjasetegevuse taset. 1521 jõudis Riiga ning 1523 Tallinna, Narva ja Tartusse reformatsioon. 1524 toimusid Tallinnas, 1525 Tartus ja Viljandis ning 1526 Pärnus pildirüüsted. 1524 sõlmisid linnad (Riia, Tallinn, Tartu) reformatsiooni kaitseks liidu, 1525 lõid ordu, piiskopid ja vasallid liidu selle vastu. Linnades võitis reformatsioon, Liivimaa Ordu ning katoliku kiriku organisatsioonid säilisid, maal kehtis põhimõte „kelle maa, selle usk”.

Välispoliitika

Välispoliitikas peatasid lüüasaamised 1234 ja 1242 (Jäälahing) Saksa agressiooni Venemaale. Edaspidi oli ordul ja Tartu piiskopkonnal sõjalisi kokkupõrkeid Leeduga (1259–62, 1270, 1298, 14. sajandi I poolel, 1410–11), Novgorodiga (1262, 1268, 1367, 1421, 1443–48) ja Pihkvaga (1268, 14. sajandi I poolel, 1407–09, 1421, 1458–68). Ordu konflikt Pihkvaga paisus 1481 sõjaks teisi Vene vürstiriike alistanud Moskva riigiga. 1492 ehitas Moskva riik Ivangorodi kindluse. 1501–02 toimus uus sõda Moskvaga (1501 venelaste rüüsteretk, 1502 orduväe võit Smolina lahingus). 1503 Pihkva ja Novgorodiga sõlmitud vaherahu kehtis mitu korda pikendatuna 1558. aastani. Saksa orduriigi sekulariseerimine (1525) muutis Liivimaa orduriigi iseseisvaks.

Poliitiline jaotus

Vana-Rooma 1. sajandi teadlase Ptolemaiose kirjelduse alusel, Saksa kartograafi Nicolaus Germanuse 15. sajandil koostatud maailmakaart

Eesti ala kuulus keskajal koos Lätiga Liivimaa (Vana-Liivimaa ehk keskaegse Liivimaa) koosseisu. Esialgu oli Eesti jaotatud nelja poliitilise võimu vahel. 1238. aasta eel valitses Sakalat ja suurt osa Kesk-Eestist Mõõgavendade ordu, pärast Stensby lepingut läksid need alad Saksa ordu Liivimaa harule ehk Liivimaa ordule, mis sai endale ka osa Lääne-Eesti saartest ja Läänemaast. Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, enamikku Lääne-Eestist Saare-Lääne piiskop ning Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop. Ruhnu saar kuulus keskaja lõpul Kuramaa piiskopi (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla, varasemal ajal oli selle poliitiline kuuluvus tõenäoliselt täpsemalt määratlemata.
Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade diötseeside vahel. Tallinna piiskop ei omanud ilmalikku võimu, talle kuulus vaid paar linnust ja mõisa. Kuramaa, Saare-Lääne ja Tartu piiskopid allusid kiriklikult Riia peapiiskopile, Tallinna piiskop aga Lundi peapiiskopile. Piiskoppide ja ka Riia peapiiskopi kõrgeimaks vaimulikuks isandaks oli Rooma paavst, kellele allus ka ordu.
Vana-Liivimaal olid tihedad seosed ka Saksa-Rooma riigiga: 1225. aastal said Riia ja Tartu piiskop riigivürsti (keisri vasalli) tiitli, 1228. aastal anti see ka Saare-Lääne piiskopile. 1521. aastal said Saksa-Rooma riigi riigivürstideks ka Tallinna ja Kuramaa piiskop ning 1526. aastal ka Liivi ordu maameister, mille järel võis kogu Liivimaad Saksa-Rooma riiki või vähemalt keisri ilmaliku ülemvõimu alla kuuluvaks lugeda.
1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivimaa ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.
1347. aasta järel oli Eesti alal seega kolm või neli valitsejat:

• Liivimaa ordu
• Saare-Lääne piiskop
• Tartu piiskop
• Kuramaa piiskop (Ruhnul)

Alates 1420. aastatest koondusid kohalikud riigid veidi tihedamalt tänu maapäevadele; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates 19. sajandist nimetatud ka Liivimaa konföderatsiooniks, ehkki viimased uurimused on näidanud selle anakronistlikkust, sest Liivimaa territooriumid olid omavahel liialt lõdvalt seotud, et seda saaks pidada poliitiliste üksuste (riikide) liiduks.

Valduste sisemine struktuur, linnad ja seisused

Vana-Liivimaa haldusjaotus keskaja lõpus (1534)

Liivimaa ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivimaa ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivimaa ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses.
Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad vaimulikud võimumehed olid toompraost ja toomdekaan, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti (samuti oli kaks stiftifoogti Läti alal olevas Riia peapiiskopkonnas).
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid veel Keila, Viru-Nigula, Helme, Otepää, Põltsamaa, Vastseliina, Koluvere, Kirumpää, Pirita, Laiuse, Vana-Kastre ja Uus-Kastre.^[2] Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid, seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni ehk rüütelkonda kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.
Talupojad ei mänginud Liivimaa poliitikas rolli, sest nad ei saanud osaleda poliitiliste seisuste kogunemistel ning suurem osa neist oli allutatud kas vasallile või maaisanda mõisavalitsejale. Samas oli Eestis siiski ka vabatalupoegi, kõige rohkem oli neid Järvamaal. Talupoegade olukord halvenes keskaja lõpu poole, kui kujunes välja sunnismaisus.
Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõjani (1558–1583).

Keskaegsed linnad Eestis

Toompea Väikese linnuse üldvaade

Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere viimaseks apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, teised linnad osalesid seal üksikutel kordadel ning alates 15. sajandi lõpust esindasid linnu vaid kolm Liivimaa suuremat linna.
Praeguse Eesti alal asunud 9 linna said keskajal linnaõigused järgmiselt:

• Tallinn, Lübecki linnaõiguse 1248. aastal
• Vana-Pärnu, tõenäoliselt Saare-Lääne stiftiõiguse 1251. aastal
• Tartu, Riia linnaõigust on esmamainitud 1262. aastal
• Haapsalu, 1279. aastal Riia linnaõiguse, 1294. aastast aga Saare-Lääne õiguse
• Viljandi, hiljemalt 1283. aastal (tõenäoliselt Riia õiguse, mida esimest korda on teadaolevalt mainitud aga alles 1481. aastal)
• Paide, Riia õiguse 1291. aastal
• Rakvere Lübecki õiguse 1302. aastal
• Uus-Pärnu, tõenäoliselt 1265. aastal; Riia õigust on mainitud 1318. aastal
• Narva, Lübecki õiguse 1345. aastal

Linnaõiguse annetas enamasti maaisand, ent mõnikord ka suurvasall. 1296. aastal andis Põhja-Eesti suurvasall Helmold Lode linnaõigused kahele asulale: Loderodele ja Koilale, kuid pärast nende asutamisürikut pole neid enam mainitud, seetõttu võib arvata, et nende linnade rajamine nurjus. Seevastu Lätis rajas Roppi aadlisuguvõsa Straupe (Raupa, Roop) linna, mis kuulus isegi Hansa Liitu.
Peale linnade oli eriseisund ka Toompeal, mis kuulus aga Tallinna komtuuri otsese võimu alla. Linnalaadne staatus oli 13. sajandi esimesel poolel ka Lihulal, kuid kui Saare-Lääne piiskop oma residentsi mujale viis, langes selle tähtsus oluliselt. Kuni Liivi sõjani püsis seal siiski kaubaalev, mille elanikel olid linnakodaniku õigused. Alev asus ka Keilas, Otepääl, Kirumpääl, Põltsamaal, Kuressaares ja Valgas. Kaks viimast said linnaõigused varsti pärast keskaja lõppu (vastavalt aastatel 1563 ja 1584).

Läänemeräärsed Saksa hansalinnad ja Saksa ordu valdused

Raad, gildid ja tsunftid ning linnakodanikud

Keskaegset linna valitses magistraat ehk raad, mis koosnes raehärradest. Raehärradest kõige olulisemaid nimetati bürgermeistriteks, viimane mõiste hakkas hiljem tähistama linnapead. Raad oli linnas nii kõrgeim haldus- kui ka kohtuorgan. Keskaegse rae suurus sõltus linnast: suurtes linnades, nagu Tallinnas ja Tartus, võis olla üle 10 raehärra, väiksemates võis neid olla aga vaid 1–2. Vastavalt kõikus ka bürgermeistrite arv. Raehärra koht oli üldiselt eluaegne, uued raeliikmed valis (koopteeris) raad ise. Need pärinesid enamasti suurkaupmeeste seast.
Lisaks raele oli keskaegse linna elus oluline roll ka kaupmeeste gildidel ja käsitööliste tsunftidel. Gildidest olulisim oli suurgild, mis koondas suurkaupmehi. Peale selle oli linnades enamasti ka Mustpeade gild ehk vennaskond, mis koondas noori ja vallalisi kaupmehi. Lisaks sellele võis olla ka regionaalse või etnilise eripäraga gilde, nagu Kanuti gild Tallinnas, mis algselt koondas skandinaavia ja eesti päritolu kaupmehi. Käsitöölised jagunesid tsunftidesse vastavalt tegevusalale. Linna juhtimises neil niivõrd suuri rolli polnud kui kaupmeestel. Peale ametialaste ühenduste oli keskaegsetes linnades ka usulisi ühendusi (näiteks Püha Ihu gild Tallinnas), mis lõpetasid oma tegevuse reformatsiooni ajal.
Linnade puhul oli väga oluline roll kodanikuseisusel. Tavaliselt ei piisanud täieõiguslikuks kodanikuks saamiseks sellest, et tegemist oli vaba inimesega, vaid ta pidi linnas omama ka kinnisvara. Siiski oli ka lihttöölistel, kellest enamik Eestis olid eestlased, võimalik anda kodanikuvanne ja saada osa mõningatest linna privileegidest, nagu kaitse endise isanda eest. Viimase kõige ilmsemaks näiteks on aastal 1535 toimunud Riisipere mõisniku Johann von Uexkülli hukkamine Tallinnas, kuna ta oli oma linna põgenenud talupoja linnas vangistanud ja surnuks peksnud.

Väliskonfliktid

Viljandi ordulinnus – keskaegse Liivimaa võimsaim kaitserajatis

Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenbergi kujutis Võnnus (praegu Cēsis)

Kuigi Eesti ala oli 1227. aastaks üldjoontes vallutatud ja järgneval kümnendil ka uute võimude vahel ära jagatud, jätkusid ristisõjad veel lõuna ja ida pool: 1260. aastateks alistas Liivi ordu kuralased, 1290. aastateks semgalid. Konfliktid Vene vürstiriikidega põhjustasid sageli ka sõdu, mis ulatusid Eesti alale. 1240–1241 tegid Liivi ordu, Taani kuningas Valdemar II ja Tartu piiskopkond sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ja Pihkva. Kuid pärast 1242. aasta Jäälahingut taastus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu, enamasti oli tegu väikese ulatusega piirisõdadega (Liivimaa–Pihkva sõda, 1341–1343).
Olulist stabiliseerumist märkis sealjuures 14. sajandi keskpaik, mil nii Liivimaa idapiirile kui ka Vene vürstiriikide läänepiiridele rajati uusi piirilinnuseid (Vastseliina piiskopilinnus jt). Lõuna pool pidas Liivimaa ordu tihti liidus Saksa orduga võitlust paganliku Leeduga, leedulaste retked ulatusid eriti 13. sajandil, mil ka Liivimaa lõunapiiril polnud veel tihedat kindlustuste võrku, tihti Eesti alale. Viimased Liivimaa-Leedu sõjad olid 15. sajandi esimesel poolel, kui Liivimaa ordu toetas Preisimaal asuvat Saksa ordut.
Alates 1470. aastatest konfliktid idapiiril Venemaa vürstiriikidega tihenesid. Aastatel 1480–1481 peetud sõda Pihkvamaal, lõppes Liivimaale sisuliselt lüüasaamisega, 1501.–1503. aasta sõda päädis viigiga. Mõlemal korral oli konflikti alustajaks Liivimaa, mis püüdis oma positsioone Moskva ja Venemaa vürstiriikide suhtes parandada, kuid ebaõnnestunult. Pärast viimast sõda suudeti enam kui 50 aastat rahu hoida, enne kui Liivi sõda, ühendatud Moskva tsaaririigiga keskaegse Liivimaa hävitas.

Sisekonfliktid

13. sajandi lõpust algasid Liivimaa riikide omavahelised vaenused, vastaspoolteks olid enamasti ordu ja Riia peapiiskop või Riia linn. Samuti toimus aga mitu vaenust ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus 1449–1457 oli ametlikult koguni kaks piiskoppi korraga. Teised valdused tülitsesid omavahel tunduvalt harvem, Tartu piiskop sõdis vaid ühe korra, 14. sajandi lõpul, otseselt orduga. Viimaseks sisekonfliktiks oli koadjuutorivaenus (1556–1557), mis oli juba otseselt seotud Liivi sõjani viinud sündmustega.
Silmapaistvaimaks sisekonfliktiks põliselanike ja valitsejate vahel oli Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345, mil Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal eestlased end ajutiselt võõrvalitsejate võimu alt vabastasid; saarlased suutsid vastu pidada kõige kauem, kuid Harju- ja Läänemaa sunniti alistuma juba 1343. aasta lõpuks. Rida konflikte oli sakslastel saarlastega ka 13. sajandil. Viimane keskaegne talupoegade ülestõus Eestis toimus 1560. aasta sügisel Lääne- ja Harjumaal.

Eestlaste muistne vabadusvõitlus (1208-1227)

Eesti Muinasaeg 2