Kunstiajalugu uurib kunsti arengut, käsitledes seda ajalooliste etappide kaupa – vanaaja kunst, keskaja kunst, uusaegne kunst – ja kunstivoolude järgi.
Kunstivoolud
Ürgaeg:
Antiik (8.–1. sajand eKr):
- Mesopotaamia
- Egiptuse
- Egeuse
- Kreeka
- Etruski
- Rooma
Varakristlik aeg (1.–4. sajand pKr):
- Bütsantsi
- Vanavene
- Merovingi
- Karolingi
- Romaani
- Gooti
- Renessanss
- Barokk
Uusaeg (18.–19. sajand):
- Rokokoo
- Klassitsism
- Romantism
- Realism
- Historitsism: uusbütsants, uusromaanika, uusgootika, uusrenessanss, uusbarokk, uusrokokoo ja uusklassitsism
- Impressionism
- Postimpressionism
- Juugendstiil
- Sümbolism
Moodsa kunsti voolud (20. sajand):
- Fovism
- Ekspressionism
- Kubism
- Futurism
- Sürrealism
- Abstraktsionism
- Popkunst
- Naivism
Kunstiajaloo uurimine ja õpetamine
Kunstiteaduse esiisaks peetakse
Johann Joachim Winckelmanni (
1717–
1768), kelle põhiteos "Vana aja kunsti ajalugu" ("Geschichte der Kunst des Alterthums") ilmus
1764. Kunstiajaloo uurimine ja õpetus olid Euroopas esialgu tihedalt seotud klassikalise filoloogia, muinasteaduse ja esteetika ning teoloogiaga. Kunstiteadus kujunes iseseisvaks distsipliiniks alles järgneva,
19. sajandi teisel poolel.
1873. aastal kogunes Viinis esimene rahvusvaheline kunstiajaloo kongress, mille resolutsioonis seati eesmärgiks rajada korralised kunstiajaloo õppetoolid kõigis ülikoolides. Esimene kunstiajaloo õppetool rajati
Bonni ülikoolis 1860. aastal ja seal hakkas tööle
Anton Springer.