Konservatism, rahvuslik konservatism, liberaalne konservatism, kristlik demokraatia

Konservatism
Konservatism kujunes välja 18. sajandi lõpukümnendil vastuseisuna Prantsuse Revolutsioonile (sellest sündmusest tuleb blogis hiljem juttu) ja liberalismile.  Konservatismi loojaks peetakse ennekõike iiri poliitikut ja filosoofi Edmund Burke'i, kes sõnastas oma põhimõtted teoses "Reflections on the Revolution in France" ("Mõtteid Prantsuse revolutsioonist", 1790). Teoses rõhutas Burke, et muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Ta pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Tema arvates peaksid muudatused tulema ülevalt, valgustatud absolutismi või lihtsalt valitsuse initsiatiivi laadis, mitte aga valitsemisest mitte midagi teadva pööbli poolt. Burke leiab, et muudatused on küll paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida, revolutsioon seda aga ei suuda. Revolutsioon lõhub ka traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on aga tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali. Ta leiab, et just Inglismaal on kõik toimunud õigesti: on järk-järgult liigutud suuremate vabaduste poole, kuid samas on säilitatud monarhistlikud traditsioonid. (https://et.wikipedia.org/wiki/Konservatism#Konservatismi_voolud)
Konservatiivide arvates tugineb ühiskond traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile. Seepärast pooldavad nad stabiilsust ja ettevaatlikke, järkjärgulisi reforme. Kuigi kollektiiv (perekond, rahvus, kogukond, suguvõsa) on tähtsam kui üksikisik, ei tähenda see sugugi võrdsuse ülistamist. Pigem vastupidi - konservatiivid pooldavad sotsiaalsete erisuste säilitamist nii rahvuslikul kui ka varanduslikul alusel.
Majanduses on konservatiivid sarnaselt liberaalidele riigi sekkumise vastu ning eraomanduse ja mõõdukate maksude poolt. Erinevus seisneb, aga selles, et konservatiivid kaitsevad eeskätt rahvuslikku kapitali ja ettevõtjate huve. Nad suhtuvad tõrjuvalt avatud majandusruumi ning võivad pooldada kaitsetollide ja -kvootide kehtestamist. Näiteks ei toetanud Suurbritannia konservatiivsed valitsused euro käibelevõttu ega Euroopa Liidu ühist majanduspoliitikat.
Sotsiaalse heaolu tagamisel peavad konservatiivid esmatähtsaks traditsiooniliste koosluste - suguvõsa, naaberkonna, kirikukoguduse, seltside ja tööandja rolli. Kohusetundlikult tööl käiv inimene peaks teenima piisavalt, et kindlustada nii enda kui ka oma pere toimetulek. Riik maksab abirahasid ja toetusi peamiselt neile, kel puudub perekonna tugi. Tervikuna peaks riik tegelema pigem inimeste füüsilise turvlisuse kui sotsiaalse turvalisusega. Kohtusüsteemi ja korrakaitse arendamine on seetõttu ikka olnud konservatiivsete valitsuste prioriteet.
Konservatismi põhiideed:

Üldistavalt võttes võib konservatismile omaseks pidada järgmiseid põhimõtteid:

• Traditsionalism tähendab ennekõike põhiväärtuste säilitamise ning järkjärguliste kontrollitud reformide teostamise vajalikkust. Vastu ollakse kiiretele reformidele, mis ühiskonda lagundavad, sest külvavad indiviididesse ebakindlust, kuna viimased ei suuda kohaneda kiirelt muutuvate oludega. Samuti ei ole inimene ise võimeline radikaalseks arenguks, sest puuduvad juhised kuidas peaks edasi toimima. Seega võib just traditsiooni ja aeglast arengut pidada konservatismi põhitunnuseks. Konservatiivne põhimõte on, et teha pigem natuke head, kui riskida teha palju halba, suurt heategu üritades. Konservatiiv peab traditsioone ja vanu institutsioone heaks mitte seetõttu, et nad on vanad, vaid vanaks seetõttu, et nad on head ja ajaproovile vastu pidanud. Ajalooline kogemus on väga oluline, sest on praktikas andnud tulemusi ja sellega saab reaalselt arvestada, mitte ei ole tegu hüpoteetilise mõttekonstruktsiooniga. Tähtis on ka eelarvamus (prejudice), see Burke’i termin tähistab kogemuse eelist mõistuse ees, kuna viimasel puudub praktikas toimunud alus, st isegi kui eelarvamus ei ole õige on ta siiski oluline, kuna ta eeldab millegi olnu põhjalt midagi oleva või tuleva kohta ja aitab seega inimesel elus orienteeruda. Konservatiivne mõtleja Leo Strauss on väljendanud seisukohta, et traditsioon peab eriti just õigustama mittetraditsioonilisi otsuseid, kuna traditsioon on allikaks, millest õppida, mis kätkeb endas möödunud põlvede akumuleerunud tarkust;
• Inimolemuse ebatäiuslikkus – et inimene on egoistlik ja üksikuna saamatu, on tal vaja riigipoolset ühiskonnaelu korraldatust, mis kõige vabam on majanduses. Inimvõimed on piiratud, nad on ebaratsionaalsed, lisaks sõltuvad nad teistest inimestest ning keskkonnast ja kardavad seetõttu isolatsiooni ning eelistavad tuttavat olukorda;
• Orgaaniline ühiskond – konservatiivide arvates vajavad inimesed ennekõike turvatunnet (isiklikku julgeolekut, aga ka ressursse äraelamiseks), mida suudab neile pakkuda vaid riik, mis on ühiskonnaelu paratamatu ning parim vorm; konservatiivid usuvad ka seda, et riik ja ühiskond saavad ning peavad inimesi õige loomusega isiksusteks kasvatama. Traditsiooniliselt näevad konservatiivid ühiskonda orgaanilisena, st sidusa terviku, mitte aga üksikindiviidide summana. Terviklik ühiskond eeldab ka terviklikke lahendusi probleemidele. Tervikuks seovad ühiskonna institutsioonid, näiteks kogukond, pere, kirik, rahvus ning inimeste vajadus sotsiaalse turvalisuse järele (kuulumisvajadus);
• Käsitlus võimust on utilitaristlik: võimul peaksid olema need, kes toovad ühiskonnale suurimat kasu ehk annavad maksimaalseid ressursse; siit lähtub ka järeldus, et oluline on eraomand, kuna see tagab turvatunde ja ressursid igale indiviidile; omandi kasvatamine peaks olema võimalikult vaba, et saavutataks võimalikult suurt turvatunnet ja head elu;
• Antikommunism – tulenevalt suhtumisest omandisse, ei saagi olla mingisugust tolereerimist kommunistliku ideoloogia suhtes. Kommunistlik ideaal on hingetu ja juurteta, see hävitab kõik inimliku ning viib ühiskonna loomuvastasesse seisundisse ja moraalsesse pankrotti. Kommunism täiel kujul tähendab konservatiividele „pühade“ institutsioonide nagu loomulik aristokraatia, eraomand, kogukond, kirik, ka perekond, hävitamist. Samuti on konservatismile moraal materialismist olulisem väärtus. Sotsialismi juures kritiseeritakse veel impersonaalset ja suurt bürokraatiat ning isikliku energia ja motivatsiooni pärssimist;
• Hierarhia ja autoriteet – klassikaliselt on konservatiivid pidanud ühiskonda loomupäraselt hierarhiliseks, kus juhtkohal on need, kes on selle ära teeninud ja on juhtimiseks võimelised (igaüks ei ole võimeline olema hierarhia tipus ja kandma sellega kaasnevaid kohustusi ja vastutust). Eliit ei ole ainult loomulik, vaid ka vajalik, kuna keerukas orgaaniline ühiskond koos piiratud inimvõimetega vajab juhtima ainult parimaid. Sotsiaalne võrdsus ei ole saavutatav ega ka soovitatav. Stabiilne ja toimiv ühiskond eeldab, et igaühel on hierarhias oma koht ja kõrgemad tasandid on madalamatele autoriteediks, kelle suhtes tuleb üles näidata lugupidamist. Kui hierarhia ja autoriteet on ajale vastu pidanud, siis on nad ka austamisväärsed. Näiteks võib tuua traditsioonilised suhtepaarid, kus esmamainitu on teisele autoriteediks: lapsevanem–laps, õpetaja–õpilane, tööandja–töövõtja, valitsus–ühiskond. Siit ka konservatiivide reeglina negatiivne suhtumine ametiühingutesse, mis lõhuvad sotsiaalset korda. Samas on võimul ja autoriteedil piirid, st siit ei tohi kindlasti järeldada, et konservatism soosib piiramata tugevama õigusel põhinevat jõupoliitikat;
• Moraal on kõige aluseks, ilma selleta poleks ettekujutust, mis on hea, mis halb, mis õige, mis vale ja milline oleks õiglane ühiskond. Ometi ei ole moraalinormidki universaalsed, vaid partikulaarsed (on üldkehtivad teatud kogukonna, nagu riik, rahvus või kultuuriruum lõikes), ent samas mitte relatiivsed. Tugev on seos kristlike väärtustega, millest tulenevalt on ka kirik institutsioonina Lääne konservatiividel väga väärtustatud, kuna just kristlus on peamisi moraaliväärtuste ja tõdede allikaid, millest tulenevad ka üldised põhimõtted ühiskonnaelu korraldamisel. Nii eitatakse homoseksuaalsust, pornograafiat ja abielueelset seksi, USA-s tugevamalt usule pühendunud ringkondades ka Darwini evolutsiooniõpetust. Autoriteet on Piibel. Sellest tuleneb ka vastuseis prostitutsioonile ja uimastitele – traditsioonilisedki seksuaalsuhted on moraalsed ainult abielupaari vahel, prostitutsioon lõhub ühiskonda ning usaldust ja hävitab moraali. Moraalist tuleneb ka elu pühaduse põhimõte, see tekitab vastuseisu abordile ja ka kloonimisele;
• Perekond ja abielu on ühiskonna vundament, üks vanimaid institutsioone. Pere on ka ühiskonna miniatuurseks mudeliks, sellele peaks vastama ideaalühiskond. Kindel ja tugev perekond paneb aluse ka stabiilsele, tugevale ja sidusale ühiskonnale, olles laste esmaseks sotsialiseerijaks. Stabiilsete ja pikaajaliste peresuhete alus on abielu. Konservatiive iseloomustab vastuseis lahutustele;
• Kogukond põhineb regionaalsel printsiibil, seob indiviide ja nende perekondi. Kristlikel demokraatidel on kogukond väga olulisel kohal, seevastu Thatcheri poliitika Suurbritannias oli pigem kohalikke omavalitsusi (kui kogukonna organisatoorseid vorme) nivelleeriv. Kogukond kui loomulik elukeskkond on tekitanud ka teatud väärtushinnanguid, mis on tuntud nn. „väikekogukondlike väärtustena“, mida võib pidada Ameerika konservatismi pärisosaks, aga, mis on omased ka konservatismile laiemalt. Sellised väärtused on naturaalsus ehk mittetööstuslikkus, heategevus, sotsiaalne-moraalne pieteet, tagasihoidlikus, mõõdukus – tasakaalukus, kokkuhoidlikus (eelkõige inimsuhete mõttes, aga ka majanduslikult), argipäevane elustiil aga ka rohkem inglasliku tagapõhjaga õiglus, iseseisvus, energilisus, jõulisus;
• Töö on väärtus omaette ja ainus aktsepteeritav viis oma heaolu parandamiseks. Konservatiivse töö-austuse juured on osalt seotud ka protestantliku töö-eetikaga, mis tuleneb kristlikust moraalist. Töö pole ainult vahend rikastumiseks, vaid ka tingimus, et olla moraalselt täisväärtuslik inimene. Traditsiooniline, paljude arvates aegunud, ent siiani elujõuline vaade on, et mees on põhitöö tegija (palgasaaja) ning naise roll on kodutööd ja laste kasvatamine.

Konservatismi voolud:

Üldiselt jaguneb konservatism kaheks: autoritaarseks ja paternalistlikuks. Esimene on omane ebademokraatlikele, teine demokraatlikele riikidele. Autoritaarne konservatism oli levinum enne 20. sajandit, hiljem on see olnud mitme autoritaarse riigi ideoloogiaks (eriti Ladina-Ameerikas).

Konservatismiga lähemalt ja kaugemalt seotud konkreetsemaid poliitilisi voole on aga tunduvalt rohkem. 

(https://et.wikipedia.org/wiki/Konservatism#Konservatismi_voolud)

Kristlik demokraatia:

Kristlik demokraatia on konservatismi pehmem haru, mis kujunes välja Mandri-Euroopas II maailmasõja järel. Kristlik demokraatia pöörab rohkem tähelepanu heaoluriigile ja kodanikuühiskonnale. Leitakse, et turumajandus põhjustab liiga suurt majanduslikku ebavõrdsust ning riigi ja kolmanda sektori ülesanne on seda leevendada. Kristlik demokraatia on väga populaarne Saksamaal, kus sõjajärgsetel aastatel viidi ellu ka selle ideoloogia ühiskonnaideaal - sotsiaalne turumajandus (ühiskonnakord, mis ühendab endas vabaturumajanduse ning avaliku sotsiaalturva süsteemi.)

Kristlik demokraatia on konservatiivne poliitiline vool, mis püüab ühendada kristlikke moraaliprintsiipe sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, jõudes heaoluriigi kui keskteeni turumajandusliku kapitalismi ja sotsialismi vahel. Kristlik demokraatia ei ole üheselt seotud konkreetsete kristluse harudega, kristlik-demokraatlikke parteisid esineb nii protestantlikes kui ka katoliiklikes maades.

Euroopa Liidu poliitikas on kristlikul demokraatial oluline roll. Näiteks on Saksamaa üks traditsiooniliselt mõjukamaid parteisid Kristlik-Demokraatlik Liit, mida 2014. aasta seisuga juhib Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. Eestis on kristlikule demokraatiale suurtest erakondadest lähim Isamaa ja Res Publica Liit, väikeparteidest eelkõige Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, kuid vähemal määral ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (endine Rahvaliit). 

(https://et.wikipedia.org/wiki/Kristlik_demokraatia)

Rahvuslik konservatism:

Rahvuslik konservatism on poliitiline termin, mida kasutatakse peamiselt Euroopas, et kirjeldada konservatismi alaliiki, mis keskendub rahvuslikele huvidele rohkem kui tavaline konservatism, olemata samas oma lähenemiselt paremäärmuslik. Paljud rahvuskonservatiivid esindavad sotsiaalset konservatismi, pooldavad immigratsiooni vähendamist ja on Euroopas tavaliselt euroskeptikud.

Rahvusliku konservatismi iseloomulikeks joonteks on traditsioonilise perekonna ja ühiskonna sisemise stabiilsuse tähtsustamine.

Peale nende ühiste joonte võib rahvuskonservatiividel olla erinevates riikides väga erinevaid vaateid, mis sõltuvad kohalikest oludest. See kehtib eriti majandust puudutavates küsimustes, mille puhul rahvuskonservatiivide vaated võivad ulatuda plaanimajanduse pooldamisest kuni arvamuseni, et riik ei peaks üldse majandusellu sekkuma. Selle poolest erinevad rahvuskonservatiivid majanduskonservatiividest, kelle peamiseks prioriteediks on turumajandust toetava majanduspoliitika elluviimine.

Rahvusliku konservatismi kohta võib öelda, et see täidab poliitilise tühimiku peavoolu kuuluvate paremtsentristlike erakondade ja paremäärmuslaste vahel.

Rahvuslik-konservatiivsete erakondade hulka kuuluvad näiteks:

• Austria Vabaduspartei (Austria)
• Isamaale ja Vabadusele/LNNK (Läti)
• Rahvuslik Liit (Leedu)
• Šveitsi Rahvapartei (Šveits)
• Taani Rahvapartei (Taani)
• Vlaams Belang (Belgia)
• Õigus ja Õiglus (Poola)
• Likud (Iisrael)

Rahvuslikku konservatismi esindab Eestis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Samuti on ennast nimetanud rahvuslik-konservatiivseks erakonnaks Isamaa ja Res Publica Liit.^[Ühenderakonna üks peamisi ideolooge Tõnis Lukas on öelnud, et seal saavad olla inimesed, kes tunnistavad, et Eesti on rahvusriik. See erakond on hakanud liikuma liberaalse konservatismi poole.

Rahvuslikku konservatismi esindasid ka Eesti Rahvuslik Liikumine ja internetiportaal Terve Mõistuse Sündikaat.

(https://et.wikipedia.org/wiki/Rahvuslik_konservatism)

Liberaalne konservatism:

Liberaalne konservatism on konservatismi alaliik, mille puhul "konservatismi" elemendid on kombineeritud "liberalismi" elementidega. Et need kaks väljendit on eri aegadel ja riikides olnud erineva tähendusega, võidakse liberaalse konservatismi all mõelda ka erinevaid asju.

Varem on politoloogias liberaalseks konservatismiks nimetatud vaba turumajandust pooldava majandusliku liberalismi kombineerimist konservatiividele omase austusega väljakujunenud traditsioonide, autoriteetide ja religiooni vastu. Selles tähenduses esindavad liberaalset konservatismi näiteks Jaapani Liberaaldemokraatlik Partei ja Austraalia Liberaalne Partei.

Nendes riikides, kus majanduslikku liberalismi peetakse traditsiooniliselt osaks konservatiivide vaadetest, nagu näiteks Ameerika Ühendriikides, on aga hakatud liberaalseks konservatismiks nimetama hoopis seda, kui konservatiiv näitab üles liberaalset suhtumist küsimustes, mis puudutavad moraali.

Eestis on liberaalse konservatismile lähedal Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liidu nn Res Publica tiib. Liberaalse konservatiivina on ennast määratlenud näiteks Kersti Kaljulaid.

(https://et.wikipedia.org/wiki/Liberaalne_konservatism)

Liberalism, sotsiaalliberalism

Liberalism:
Liberalism peab ülimaks väärtuseks indiviidi vabadust. Liberalism on parempoolne ideoloogia. Ühiskond peab olema korraldatud nii, et indiviididele oleks loodud maksimaalne tegevusvabadus. Riigi peamist rolli näevadki liberaalid just vabaduse kindlustamises seaduste ja sõltumatu kohtusüsteemi abil.
Vabaduse ideest lähtuvad ka kõik teised liberaalide vaated. Majanduses pooldavad nad vabaturumajandust, konkurentsi, avatud turgusid ja minimaalset riigi sekkumist. Kõrged maksud ja rohked seadused ning eeskirjad pärsivad nende meelest ettevõtluse arengut.
Liberaalide sotsiaalsed nõudmised on majanduspoliitikaga tihedalt seotud. Nii lähtutakse heaolu tagamisel samuti vabaduse, konkurentsi ja individualismi põhimõtetest. Kuigi sünnilt on kõik inimesed võrdsed, sõltub igaühe elujärg isiklikest jõupingutustest. Nagu öeldakse, on igaüks oma õnne sepp. Seepärast pole õiglane karistada rikkaid kõrgete maksudega. Inimesele peab jääma võimalus otsustada, kas ta kulutab teenitud raha toidule , eluasemele, lõbustustele, haridusele või oma tulevikupensioni kindlustamisele. Riik ei peaks tegelema kulukate sotsiaalprogrammidega, vaid motiveerima inimesi rohkem töötama.
Sotsiaalliberalism:
Tänapäeval pooldab osa liberaale riigi heaolukohustuste osas mõõdukamat seisukohta. Need sotsiaalliberaalid tõlgendavad vabadust kui isiksuse arengu tingimust, mitte kui omaette eesmärki. On oluline, et inimesel oleks oma vabadust võimalik mõistlikult millegi jaoks kasutada. Nii ei vasta sotsiaalliberaalide ideaalile sugugi töötu, kel pole kohustust minna ei tööle ega tööturuametisse, kuid kel pole oma vabadusega ka midagi peale hakata. Sellest tulenevalt peaks riik ikkagi majandust reguleerima ja looma sotsiaalpoliitika, mis toetaks igaühe arengut.
Tänapäeval on poliitilised ideoloogiad üksteisele lähenenud (loe sellest rohkem LEONHARDI BLOGI: Poliitiline Ideoloogia.

Klassikaline liberalism põhineb 17.–18. sajandil levinud loomuõiguse teoorial. Inimestel on loomuõiguse teooriate järgi võõrandamatud õigused. Inimesel on need õigused sünniga kaasa saadud. Tuntumateks loomuõiguse teoreetikuteks, kelle ideid on kasutanud liberalistid, on John Locke ja Thomas Jefferson. Locke’i arvates on loomuõigusteks elu, vabadus ja varandus. Jeffersonil on aga elu ja vabaduse kõrval püüdlus õnne poole.

Teiseks klassikalise liberalismi aluseks on utilitarism. Teoreetikud James Mill ja Jeremy Bentham arvasid, et loomuõigustest on vähe, et mõista inimest. Inimese juures pidasid nad oluliseks inimese püüdlust saavutada rahuldust.

Klassikaline liberalism, nagu nimigi ütleb, on liberalismi varaseim suund. Klassikalist liberalismi on nimetatud ka 19. sajandi liberalismiks. Niisamuti on 19. sajandit nimetatud ka liberaalseks sajandiks. Industrialiseerimine ja kapitalismi kiire areng soosis liberaalsete ideede levikut. Klassikalise liberalismi ideed levisid eriti anglosaksi maades.

Klassikalise liberalismi esimeseks oluliseks tunnuseks on usk negatiivsesse vabadusse. Iga inimene peab olema vaba vahelesegamisest ja tal peab olema võimalus tegutseda nii, kuidas ta iganes soovib. Inimesel puuduvad igasugused välised piirangud.

Inimese täieliku vabaduse rakendumise üks tingimusi on võimalikult vähe riiki. Samas ei tähenda see riigi täielikku puudumist. Riik peab olema, tagamaks korda ja kontrollimaks kokkulepete – seaduste täitmist. Klassikaliste liberalistide arvates peab riik olema kui öövaht, kelle roll on piiratud indiviidide kaitsega teiste indiviidide eest. Kõik teised vastutusvaldkonnad tuleb anda suveräänsete indiviidide kätte.

Klassikalisel liberalismil on ka oma majanduslik külg – majanduslik liberalism (vaba turg ja vaba kaubandus). Majanduslikule liberalismile (mida majanduses on nimetatud klassikaliseks koolkonnaks) panid aluse 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse majandusteadlased Adam Smith ja David Ricardo.

Adam Smith pidas majandust turuks. Turg aga toimib vastavalt vabade inimeste soovidele ja otsustele. Valitsus ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nähtamatu käe reeglile – toimub iseregulatsioon. Sellise süsteemi korral ei saa olla raiskamist ega ebaefektiivsust.

Vaba turu ideede kõrgpunktiks on laissez–faire (eesti keeles "lase minna" või "lase olla") doktriin. Selle järgi ei tohi riigil olla mitte mingisugust majanduslikku rolli.

Varaste liberaalide usk vabasse turgu ei olnud seotud ainult rahvuslike majandustega, vaid laienes ka riikidevahelisele suhtlusele. Põhimõtteks sai vabakaubandus – idee, et kõik riigid peavad kauplema omavahel ilma tollimaksude ja muude takistusteta.

Veel üheks klassikalise liberalismi omapäraks on sotsiaaldarvinism – suhtumine vaesusse ja sotsiaalsesse võrdsusse. Selle järgi garanteerib sotsiaalse õigluse vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii nagu ta soovib. Niisugust lähenemist võiks nimetada – igaühele tema võimete järgi. Samuel Smiles on lausunud: "Heaven helps those who help themselves." (Eesti keeles öeldakse: "Aita ennast ise ja siis aitab sind ka jumal.") Inimesed on ise vastutavad oma heaolu eest. Kõige olulisem sotsiaaldarvinist oli Herbert Spencer. Ta võttis aluseks Charles Darwini evolutsiooniteooria ning rakendas seda inimühiskonnale. Ühiskonnas võitlevad inimesed omavahel ellujäämise nimel. Seega ei hoolinud liberaalid kuigivõrd ka sotsiaalhoolekandest ega kõigi ühiskonnaliikmete toimetulekust, olulisimaks pidasid nad tagada riigis inimestele õiguslikult võrdsed võimalused, et igaüks võiks jõuda võimalikult suure heaoluni. Kes aga eluvõitluses alla jäid, olid nõrgemad, kes pididki paratamatult kaotama.

Kuigi klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil, pole need põhimõtted täiesti kadunud. Just 20. sajandi teisel poolel on klassikalise liberalismi ideed, eriti majanduses, populaarsust võitnud (liberaalse majanduspoliitika võtsid üle neokonservatiivid).

Sotsiaalliberalism

Sotsiaalliberalismi on nimetatud ka 20. sajandi liberalismiks. Sotsiaalliberalismi tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Aja jooksul muutus järjest raskemaks ignoreerida kasvava töölisklassi rasket olukorda.

Sotsiaalliberalismi esimene oluline erinevus klassikalisest liberalismist on vabaduse käsitlus. Vabadust ei vaadelda enam negatiivse vabadusena, vaid positiivse vabadusena. T.H. Green oli esimesi, kes selle ideega välja tuli. Green’i järgi inimesed on võimelised olema altruistlikud. Inimestel on ka sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Positiivse vabaduse mõistet arendas edasi Isiah Berlin. Positiivne vabadus – inimesel on võime end arendada, realiseerida oma võimed.

Erineva vabaduse käsitlusega seostub ka erinev arusaam riigi rollist. Kui klassikalised liberalistid rääkisid minimaalsest riigist, siis sotsiaalliberalistid peavad riiki olulisemaks. Riik on nende jaoks positiivne – riik kui midagi võimaldav, mitte ainult piirav nagu klassikalistel liberalistidel.

Selline arusaam on viinud heaolu teooria väljakujunemisele. See lähendab sotsiaalliberalismi sotsiaaldemokraatiale. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused ning riik peab pakkuma abi inimestele, kelle sotsiaalsed võimalused on väikesed. Inimestel peab olema õigus tööle, haridusele, tervishoiule. Heaolu õigused on positiivsed õigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riigi tegevus. Riigi laienemine ei ole vähendanud seega inimese vabadust, vaid hoopis laiendanud seda.

Sotsiaalliberalistide jaoks ei piirdu riigi sekkumine ainult sotsiaalse heaolu ideedega. Nende arvates peab riik ka juhtima majandust. See on otseselt vastuolus laissez–faire’i põhimõttega. John Maynard Keynes'i järgi nimetatakse seda arusaama keinsismiks. Tema arvates ei suuda turg kõike reguleerida ning majanduse stabiliseerimiseks on vajalik riigi aktiivne sekkumine mõjutamaks kogunõudlust.

Tänapäeval on liberalismi sees valitsevaks sotsiaalliberalistlikud ideed. Ometigi ei ole klassikalise liberalismi ideed ajaloounustussse vajunud.

Head Aega ja jällenägemiseni järgmisel korral.
Tšau.

Poliitiline ideoloogia

Poliitilises ideoloogias kasutatakse väga sageli mõisteid „parempoolsus“ ja „vasakpoolsus“. Need mõisted on pärit 18.sajandi lõpust (prantsuse revolutsioon, sellest sündmusest tuleb minu blogis hiljem juttu), mil ühes tollal koos istunud rahvaesinduses pandi tähele, et alalhoidlikult meelestatud saadikud istusid juhataja poolt vaadates saali paremal tiival, uuemeelsed aga vasemal.
19. sajandi esimesel poolel domineeriski Euroopa poliitilises elus kaks peamist suunda:
- alalhoidlik-konservatiivne, mida nimetati parempoolseks.
- vabameelne-liberaalne, mida nimetati vasakpoolseks.
20. sajandi alguseks kujunes poliitilisel maastikul välja kolm põhisuunda: parem-, kesk-, ja vasakerakonnad. USA kujutab endast selles suhtes erandit, sest kahest suurparteist (kaheparteisüsteem; vabariiklased ja demokraadid) pole kumbki ei vasakpoolne ega sotsialistlik.
Ideoloogia abil toimub võimu põhjendamine.
Ideoloogia mõiste ja roll
Ühiskonnaelu korraldamise ideed ja neile antud hinnangud mängivad olulist osa ühiskonna arengus. Nad võivad arengut edasi viia või pidurdada, jagada ühiskonna vastasleeridesse või vastupidi, kokku lõimida. See, kui tugeva mõju mingi ideede süsteem omandab, oleneb pakutavate ideede sobivusest oma aegruumi, aga ka teavitustööst. Laia leviku saavutavad need ideloogiad, mis pakuvad lahendusi paljude jaoks olulistele probleemidele. Näiteks muutus roheline ideoloogia populaarseks 1970-ndatel aastatel, mil kiire tööstuskasv tõi loodushoiu probleemid selgelt nähtavale.
Ideoloogia on korrastatud ideedekogum, mis propageerib kindlaid väärtusi. Seega pole ideoloogia erapooletu seletusviis, vaid peab ühtesid nähtusi ja suhteid soovitavateks, teisi aga taunib.
Kõik ideoloogiad pole seotud valitsemise ja ühiskonnakorraldusega, seega ei ole iga ideoloogia poliitiline. Sellisteks mittepoliitilisteks ideoloogiateks on näiteks Budism, feminism, asketism, sürrealism jne...
Poliitilised ideoloogiad, millele tugineb erakondade ja sotsiaalsete liikumiste tegevus, annavad hinnangu eksisteerivale poliitikale ning pakuvad oma nägemuse ideaalsest ühiskonnakorraldusest. Poliitiline ideoloogia seletab, kuidas võiks korraldada majandust ja sotsiaalseid suhteid, kaasata rahvast valitsemisse, lahendada toimetuleku ja võrdsuse küsimusi.
Need ideoloogiad, mis pooldavad pigem erasektorit ja sotsiaalseid erisusi, on parempoolsed. Need aga, mis tähistavad avalikku sektorit ja võrdsust ühiskonnas, on vasakpoolsed.
Parempoolsed Ideoloogiad:
Levinuimad parempoolsed ideoloogiad on liberalism, konservatism ja kristlik demokraatia. Kõigist nendest ideoloogiatest räägime me hiljem eraldi.
Vasakpoolsed ideoloogiad:
Vasakpoolsetest ideoloogiatest on enamlevinud sotsiaaldemokraatia.
Radikaalsemat ühiskonnakäsitlust, mis nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel, tuntakse kommunismina.
Ka vasakpoolsetest ideoloogiatest räägime me hiljem eraldi.
Moodne vasak-, ja parempoolsus.
Poliitilised ideoloogiad pole mingid jäigad tõekspidamised(dogmad), mis ühiskonna arenedes ise ei muutu. Tänapäevased ideoloogiad ei orienteeru enam selgelt, kas töölisklassile (vasakpoolsed) või omanikele (parempoolsed) nagu tööstusühiskonna ajastul. Vasak- ja parempoolsus on üksteisele lähenenud, segades ja laenates üksteise põhimõtteid ja seisukohti. Suuremad poliitilised ideoloogiad (liberalism, konservatism ja sotsialism) on oma põhieesmärgid saavutanud ja keskenduvad nüüd väiksemate eesmärkide saavutamisele.

Näiteks on nii vasak- kui ka parempoolsed hakanud inimõiguste ja kodanikevabaduste kontekstis rohkem rõhutama aktiivse kodaniku ideaali. Kodanikul pole ainult õigused vaid on ka kohustused. Demokraatiat pole võimalik kindlustada passiivse kodanikkonna abil.

Teine oluline muutus puudutab suhtumist heaoluriiki. Ka siin on seisukohad lähenenud. Kui 19-nda sajandi liberaalid eitasid heaoluriiki üldse, siis tänapäeva uusparempoolsed kõll kritiseerivad seda, ent nõustuvad selle möödapääsmatusega. Samas püüavad nad laiendada turumajanduse põhimõtteid (konkurents, valikuvabadus, kuluefektiivsus) ka sotsiaalteenustele. Uusparempoolset poliitikat illustreerivad suurepäraselt Margareth Thatcheri reformid 1980.-1990. aastaist.

Uusvasakpoolsus, mida tuntakse ka kolmanda teena, leiab samuti, et heaoluriik peab muutuma paidlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ning nõudma indiviidilt suuremat panustamist. Avalik sektor pole enam ainus, mis vastutab rahva heaolu eest, heaolu tuleb tagada koostöös era- ja kolmanda sektoriga.

Erinevused vasak- ja parempoolsete vahel on kõige selgemalt säilinud suhtumises võrdsusesse. Uusparempoolsed on selles osas üpris karmil seisukohal, väites, et elatustaseme peab määrama indiviidi isiklik pingutus. Uusvasakpoolsed, aga väidavad, et riik peab looma töökohti, tegema kättesaadavaks tööturul nõutava hariduse, kontrollima palgapoliitikat. Töö leidmine ei ole ainult inimese enda, vaid ka riigi mure.

Teisipäev, 2. aprill 2019

Tere, täna on teisipäev, aga täna mul kooli eriti ei ole, sest tunniplaan on muutunud. Täna on ainult üks koolitund: saksa keel.  See nädal on esimene nädal pärast kevadvaheaega. Kevadvaheaeg kestis ühe nädala.
Nüüd jätkub kool. Koolis on sellel, neljandal ehk viimasel perioodil, kolm koolitundi: neljapäeval on ajalugu ja eesti keel ja teisipäeval saksa keel. Eesti keele tunni ja ajaloo tunni vahele jääb tühi auk, sest seal augus pidi olema saksa keele tund. Kuid seal augus ei ole saksa keele tundi, sest see aeg saksa keele õpetajale ei sobinud. Tal on samal ajal teises koolimajas tund. Seetõttu leppisime me kokku uue aja ja teeme tundi nüüd teisipäeval.
See tunniplaan kehtib kuni 30. maini. Pärast selle tunniplaani lõppu algab suvevaheaeg, mis kestab kuni 2. septembrini.
Uurimustöö teoreetiline osa peab olema neljapäevaks valmis, seetõttu ma proovin seda igal võimalusel teha.
Millalgi mai lõpus on kaitsmine.
Pärast selle kooliaasta lõppu on sügisel tulemas veel üks kooliaasta selles samas koolis, 12. klass. Aga muusikakooli järgmine aasta ei ole, sest selle aastaga lõppeb mul muusikakoolis lisaaasta ja järgmine aasta ei ole mul võimalik enam muusikakoolis käia. Järgmine aasta plaanin ma võtta muusikakooli asemele autokooli.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist plaanin ma minna Tartusse. Kooliks võib saada nii H.Elleri Muusikakool või Tartu Kunstikool või Tartu Kutsehariduskeskus või mõni muu kool. Praegu huvitavad mind muusika, kunst, graafiline disain.
Otsus, kuhu ma ülejärgmine aasta õppima lähen, teen ma järgmise aasta kevadel. Siis hakkab kool lõppema ja mul on vaja uut kooli, et õppida endale eriala. Ma ei usu, et ma lähiajal ülikooli lähen.
Aga mine sa seda tea.
Kuid nüüd ma siis lõpetan, nii et head aega ja jällenägemiseni järgmisel korral.
Tšau.

Linux

Linuxi all mõeldakse tavaliselt Linuxi tuumal põhinevat operatsioonisüsteemi, kuid algselt tähendas see ainult Linuxi tuuma. Linux võib tähendada ka selle operatsioonisüsteemi distributsiooni.

Linux on UNIXi-laadne ja suuremas osas POSIX-i nõuetele vastav operatsioonisüsteem, mis ühendab Linuxi tuuma, GNU projekti teegid ja abiprogrammid ning muu tarkvaraterviklikuks operatsioonisüsteemiks. Selle tõttu väidab Free Software Foundation, et operatsioonisüsteemi peaks nimetama GNU/Linux, et mitte alahinnata GNU osa operatsioonisüsteemi loomises. See väide on aga vaidlusalune – ka Linuxi algse looja Linus Torvaldsi poolt, kuna on olemas ka Linuxi tuuma kasutavaid operatsioonisüsteeme, mis ei sisalda GNU komponente.

Linux arendati algselt vaba operatsioonisüsteemina Intel x86 arhitektuuriga personaalarvutitele, kuid aja jooksul on seda kohandatud ja arendatud rohkematele riistvaraplatvormidele kui ükski teine operatsioonisüsteem. Kuna Linuxil põhinev Android on nutitelefonides võrreldes teiste mobiilsete operatsioonisüsteemidega suures ülekaalus, on Linuxi paigaldatud kõige suuremale hulgale tavakasutaja seadmetele maailmas. Lisaks sellele on Linux oma tavavormis juhtiv operatsioonisüsteem superarvutitel ning infrastruktuuri- ja tavaserveritel. Personaalarvutites kasutab Linuxit aga ligikaudu 1,5% kõigist arvutikasutajatest.

Linux jookseb ja on väga populaarne ka manussüsteemidel – seadmetel, mida luuakse vastavalt vajadusele. Nendel seadmetel on tihti operatsioonisüsteem juba püsivaraga kaasas, nagu näiteks ruuterid, televiisorid, tahvelarvutid ja mobiiltelefonid.

Linux on tuntuim näide vabast ja avatud lähtekoodiga arendusmudelitega tarkvarast – erinevalt teistest levinumatest operatsioonisüsteemidest (nt Microsoft Windows ja Mac OS X) on kogu selle lähtekood avalik ja igaüks võib seda kasutada, muuta ja levitada GNU Avaliku Litsentsi poolt määratud tingimustel.

Suuremad/levinumad Linuxi distributsioonidon Ubuntu (Estobuntu, Kubuntu, Edubuntu, Xubuntu), Red Hat (Fedora, Centos, Scientific Linux), openSUSE, Debian, Mandriva, Gentoo, Arch Linux ja Slackware.

Personaalarvutitele pühendatud distributsioonidega tuleb enamasti kaasa Linuxi tuum, X11 graafiline kasutajaliides ja mitmed distributsioonist olenevad tööriistad, samas kui serveritele või isegi manussüsteemidele mõeldud Linuxi distributsioonid võivad lihtsuse, töökindluse ja kiiruse nimel välja jätta suure osa oma tööriistadest, graafilistest liidestest või isegi tuumast.

Ajalugu

Eelkäijad

Linuxi põhiliseks eelkäijaks peetakse Unixi operatsioonisüsteemi, mille lõid aastal 1969 Ameerika Ühendriikides AT&T Bell laboratooriumides Ken Thompson, Dennis Ritchie, Douglas McIlroy ja Joe Ossanna.^[4]Unix oli täielikult kirjutatud Assembleris, kuna see oli tollel ajal hea praktika. Aastal 1973 kirjutas põhiliselt Dennis Ritchie selle ümber C programmeerimiskeelde.

Linuxi loomisel oli veel eeskujuks Andrew S. Tanenbaumi 1987. aastal õppeotstarbeks loodud Unixi-laadne 16-bitine MINIX, mis mahtus ühele ümbrikkettale (disketile). Kuigi MINIXi lähtekood oli avalik, ei lubanud litsentsitingumused MINIXit tasuta kasutada muudel eesmärkidel kui õppetööks.

Loomine

1991. aastal alustas Helsingi Ülikooli üliõpilane Linus Torvalds tööd oma operatsioonisüsteemi kallal, millest sai alguse Linuxi tuum. Torvalds ei olnud rahul MINIX-i litsentsiga, mis lubas MINIX-it kasutada ainult õppetööks. Torvalds viis oma operatsioonisüsteemi GNU litsentsi alla, mis lubab lähtekoodi kasutada ja levitada, kuidas kasutaja ise soovib ja kasutab siiani kompileerimiseks GCC-d. Kogu edasine Linuxi tuuma ja rakenduste areng on olnud GNU litsentsi all.

Nimetamine

Linus Torvalds tahtis kutsuda enda loodud operatsioonisüsteemi Freax-iks. Kokku pandud sõnadest free (inglise keeles 'tasuta') ja x vihjena Unixile. Selle nime all hoidis ka Linus vajalikke faile. Ta oli ka mõelnud siis nimele Linux, aga pani selle idee kõrvale, kuna see tundus liiga egoistlik.

Aastal 1991 laaditi failid üles FTP-serverisse, et oleks lihtsam teha koostööd kaastöötajatega. Kuna aga Helsingi Tehnikaülikooli failiserveri haldurile Ari Lemmkele see nimi ei meeldinud, muutis ta projekti nime Linuxiks ilma Linusega konsulteerimata. Lõpuks Linus nõustus nimega.

Linus on ka andnud välja helijuhise, kuidas tuleks sõna 'Linux' hääldada. ( kuula ⁱ)

Praegune arendustöö

Linus Torvalds, Linuxi tuuma autor

Linuxi tuuma arendamist juhib seniajani Linus Torvalds (november 2015). Free Software Foundation arendab ja toetab GNU osasid ning Linuxi kommuun ning korporatsioonid arendavad kolmanda-osapoole GNU väliseid komponente. GNU väliste osade hulka kuuluvad Linuxi tuuma moodulid, kasutajate programmid ja tarkvarateegid.

Linuxi kommuuniga liitumiseks tuleb liituda Linuxi arendajate meililistiga ja lugeda nende kodulehel asuvat õpetust. 

Disain

Ülesehitus

Linuxipõhine süsteem kasutab modulaarset Unixi sarnast operatsioonisüsteemi, kus operatsioonisüsteemi keskmes on monoliitne Linuxi tuum, mis korraldab arvuti tööd, arvutivõrguga suhtlemist ning juurdepääsu välisseadmetele ja failisüsteemidele. Välisseadmete kontrollerid võivad olla kas tuuma osad või laaditakse moodulitena mällu arvuti töötamise ajal.

Monoliitne tuum on operatsioonisüsteemi arhitektuur, kus terve operatsioonisüsteem töötab teises ruumis kui kasutaja, mida kutsutakse tuuma ruumiks (ingl kernel space) ja kontrollib kõike masinas toimuvat superviisorina. Selline tuum erineb teistest selle poolest, et see saab üksinda hakkama virtuaalse kõrgema taseme liidese loomisega arvuti riistvara peale, mille puhul kasutavad programmid süsteemi kutseid (ingl system call) suhtlemiseks tuumaga.

Monoliitse, mikro- ja hübriidtuumapõhiste operatsioonisüsteemide võrdlus

Kasutajaliides

Linux operatsioonisüsteemiga arvutiga saab kasutaja suhelda kas käsurealt või graafilise kasutajaliidese vahendusel. Graafiline kasutajaliides on enamasti kasutusel personaalarvutite keskkonnas, samas kui serverites ja superarvutites kasutatakse enamasti ainult käsurida.

Graafiline kasutajaliides

Personaalarvutites on populaarsed graafilised kasutajaliidesed, millega tuleb kaasa töölaud, nagu GNOME, KDE, Xfce, LXDE, FVWM, Enlightenment, Window Maker. Graafilised kasutajaliidesed töötavad valdavalt X-serveri keskkonnas (X Window System), mis võimaldab graafilistel programmidel samas võrgus suhelda üle vajaliku protokolli ja lubab näidata ühes süsteemis töötavaid graafilisi rakendusi teises süsteemis nii, et ka kasutaja saab seda mõjutada. On mitmeid X-serveri süsteeme, aga X.Org on siiamaani kõige populaarsem.

Wayland on uuemat tüüpi graafiline server mille algne eesmärk oli asendada x11 protokoll. Aasta 2015 seisuga ei ole veel Waylandi suuremas mastaabis kasutusele võetud.

Käsurida

Käsurida, tuntud ka nimega shell, on käsurealiides millega saab kasutada Linuxi süsteeme. Käsurida on tekstipõhine kasutajaliides, mis kasutab teksti nii sisendiks kui ka väljundiks. Kõige populaarsem käsurealiides on GNU Bourne-Again Shell (bash), mis algselt arendati GNU projekti raames. Käsurida kasutab suurem osa madala tasandi Linuxi osasid, kaasa arvatud mitmed osad kasutaja ruumist. Käsurida sobib eriti hästi korduvate tegevuste automatiseerimiseks, sest see on loodud kiiresti tegutsema suure hulga andmetega ja sellel on väga hea protsesside vaheline suhtlus. Lisaks on Linuxi kogukond loonud tööriistu enamiku tihti esinevate ülesannete täitmiseks ja lisaks sellele saab käske omavahel siduda, suunates ühe käsu väljundi teise käsu sisendisse. Käsurida on kasutatav ka graafilises kasutajaliideses terminali emulaatori aknas või eraldi virtuaalsel konsoolil.

Kasutusalad

Linuxi distributsioonid on tihti disainitud kindlateks eesmärkideks. Kuigi iga levinud distributsioon saab enamasti levinud probleemidega hakkama, on kõvasti optimaalsem kasutada selleks loodud distributsiooni.

Personaalarvutid

Linuxi kasutusmugavuse tõstmiseks personaalarvutitel on pühendatud viimasel ajal palju ressursse. Projektid nagu Upstart ja Systemd üritavad saavutada kiiremat käivitumist ja parandada kasutajamugavust. Samal ajal projektid Wayland ja Mir tahavad asendada x11 graafilist süsteemi, et suurendada jõudlust ja turvalisust.

Personaalarvutitel levinud Linuxi distributsioonid tulevad tihti graafilise süsteemiga ja neil on enamasti olemas vahendid kontoritööks, pildi- ja muusikatöötluseks, programmeerimiseks, andmebaaside haldamiseks. Vaba tarkvarana kättesaadava tarkvara hulk on väga suur ja mitmekesine. Veelgi lihtsamaks teeb kasutaja jaoks asja pakihaldussüsteem, mis lubab toetatud tarkvara paari nupuvajutusega installeerida repositooriumitest. Mitmed tarkvarafirmad pakuvad ka kommertstooteid paralleelselt MS Windowsile, Macile ja Unixile, kaasa arvatud Linux, nagu näiteks Mozilla Firefox, Apache OpenOffice  ja Blender.

Populaarsemateks personaalarvutite distributsioonideks peetakse Fedorat, Ubuntut, Mageiat, Debiani ja Linux Minti.

Serverid

Linuxi süsteemi kirjeldus

Linuxi distributsioonid on pikka aega olnud populaarsed serveritel ja tänapäevalgi jätkavad seda trendi stabiilsuse, turvalisuse ja vabaduse tõttu. Linuxi distributsioonid on LAMP pinu (Linux, Apache veebiserver, MariaDB/MySQL, Perl/PHP/

Python) alustalaks, kuna Linuxis on seda lihtne üles seada. Seetõttu on ka võitnud Linux veebiarendajate ja -majutuspakkujate südamed.

Klastrid ja superarvutid

Linux on populaarseks operatsioonisüsteemiks kobar- ja superarvutitel. 2015. aasta juunis töötas 500-st maailma parimast superarvutist 488 Linuxi operatsioonisüsteemiga.

Linux on väga paindlik – selle saab võtta väga väikesteks tükkideks nii, et alles jääb ainult optimaalne osa. Lisaks on Linux olemas väga paljudes süsteemides ja arhitektuuridega. Seega võib öelda, et Linux on hästi laienemisvõimeline.

Nutiseadmed

Mitmed operatsioonisüsteemid nutiseadmetele, nagu nutitelefonid, tahvelarvutid ja televiisorid, põhinevad Linuxil. Suuremad sellised platvormid on näiteks Android, Firefox OS, Mer ja Tizen.

Android on nutitelefonide seas kõige populaarsem operatsioonisüsteem. Aasta 2015 teise kvartali seisuga on 82,8% müüdud nutitelefonidest Androidi operatsioonisüsteemiga.

Peamiselt tuleneb Linuxi populaarsus selle paindlikusest, modulaarsusest ja GNU litsentsist, mille tõttu on kõvasti lihtsam kohandada Android vastavalt vajadusele kui on luua uus nutiseadmele sobiv operatsioonisüsteem.

Intel Corporation

Intel Corporation on x86 arhitektuuriga mikroprotsessorite tootja ja maailma suurimaid pooljuhtkiipide tootjaid.

Intel toodab protsessoreid, emaplaate, kiibistikke, võrguliidese kontrollereid, mikroskeeme, välkmälusid, graafikakaardiprotsessoreid ning muid seadmeid, mis on seotud side ja arvutitega.

Inteli asutasid 18. juulil 1968 Californias Santa Claras Robert Noyce ja Gordon Moore. Ettevõtte juhil Andrew Grove'il oli visioon, et Intel ühendab arenenud kiipide disaini tipptehnoloogia võimalustega tootmises. 1990 toimus Inteli reklaamikampaania "Intel Inside", mis tõi kuulsuse nii Pentiumi protsessorile kui ettevõttele endale.

Intel oli üks esimesi SRAM- ja DRAM-mälukiipide arendajaid ja kuni 1980. aastateni kuulus talle enamus selles majandusharus. Intel lõi 1971 esimese kommertsmikroprotsessori, kuid see sai alles siis Inteli peamiseks tooteks, kui personaalarvutit saatis edu. 1990. aastatel investeeris Intel palju uute mikroprotsessorite arendamisse, eeldades tohutut arvutituru kasvu. Intel tõusiski turuliidriks, olles suurim mikroprotsessorite tootja. Intel kasutas oma turuosa hoidmiseks, peamiselt oma konkurendi AMD vastu, agressiivset ja vahel vastumeelsust tekitanud taktikat ning võitles Microsoftiga kontrolli pärast arvutitööstuse tuleviku üle.
Intel oli 2009. aastal maailma mõjukuselt 23. kaubamärk, 2008. aastal 27. kohal.

Intel on alustanud ka elektriülekande ja -tootmise uurimist.

Ajalugu

Päritolu ja algusaastad

Inteli asutasid 1968 Gordon Moore ("Moore'i seaduse" looja, keemik ja füüsik) ja Robert Noyce (füüsik ja mikroskeemide kaasleiutaja), kui nad lahkusid ettevõttest Fairchild Semiconductor. Nad ei olnud ainukesed, kes läksid Fairchildist tööle teistesse Silicon Valley ettevõtetesse. Inteli kolmas töötaja Andrew Grove oli keemiainsener, ta juhtis ettevõtet 1980. aastatel ja suure kasvu ajal 1990. aastatel. Teda mäletatakse nüüd ettevõtte võtmeisikuna äris ja strateegias. 1990. aastate lõpuks oli Intel üks maailma suurimaid ja edukaimaid ettevõtteid.

Nime päritolu

Loomise ajal tahtsid Gordon Moore ja Robert Noyce oma ettevõtte nimetada Moore Noyce. Nimi kõlas aga nagu sõnad more noise (inglise keeles 'rohkem müra') – see ei sobinud elektroonikaettevõttele, kus müra seostatakse tavaliselt halva elektromagnetilise interferentsiga.

Aasta aega kasutasid nad nime NM Electronics, enne kui otsustasid nime INT(egreeritud) EL(ektroonika) kasuks, mis lühendatult ongi Intel. Aga Intel oli juba ühe hotelliketi kaubamärk ja seega pidid nad selle nime kasutamise õigused ostma. Hotell Imperial House Motels Inc. andis nimele kaubamärgitaotluse sisse 21. oktoobril 1968, enne Inteli avaldust 24. aprillil 1969. See hotell võttis selle kaubamärgi kasutusele 26. jaanuaril 1967, seega enne Inteli asutamist.

Intel kuulutas kaubamärgi, mida kasutatakse kõikjal, välja 11. märtsil 1969. Nende avalduses USA Patendi- ja Kaubamärgiametile andis Intel täpse tegevusalade kirjelduse: mikroskeemide registrid ja pooljuhtide mälud. See tundus väga erinevana hotellist. Kaubamärk "INTEL" registreeriti 15. juunil1971. Üle 40 aasta on Intel oma kaubamärki kaitsnud. Seda rakendatakse peaaegu igale müüdavale tootele ja teenusele.

Varajane ajalugu

Intel on läbinud mitu arenguetappi. Asutamise ajal oli see lihtsalt ettevõte, mis suutis toota pooljuhte ja mille peamine toode oli SRAM kiip. Inteli äri kasvas 1970. aastatel, kui firma laiendas ja täiustas oma tootmisprotsesse ning mitmekesistas tootevalikut, aga tollal domineerisid veel mäluseadmed.

1971 lõi Intel esimese laiatarbe mikroprotsessori Intel 4004 ja 1972ühe esimese arvuti, millel oli mikroprotsessor sisemuses.1980. aastate alguseks domineeris Inteli äritegevuses DRAM-kiipide tootmine. 1983. aastaks langes selle tegevusala tulu oluliselt, sest tekkis konkurents ühe Jaapani ettevõttega, mis samuti pooljuhte tootis. Turule ilmus ka IBMipersonaalarvuti, mida saatis tohutu edu. See sundis Intelit kurssi muutma ja keskenduma mikroprotsessoritele.
1980. aastate lõpuks osutus see otsus edukaks. Intelil aitas vee peal püsida õnnelik positsioon: nad tarnisid mikroprotsessoreid nii IBM-ile kui ka nende konkurentidele arvutiturul. Intel pani aluse kümneaastasele perioodile, mil sellest sai peamine arvutitööstuse riistvaraga varustaja. 1990. aastate lõpuks oli Inteli protsessor Pentium jõudnud paljudesse majapidamistesse.

Vähenev nõudmine ja suurenev konkurents

Inteli mikroprotsessorite nõudlus aeglustus 2000. aastate aastate alguses. Konkurendid, peamiselt AMD, kogusid tuntava osa turust, algul odavate ja keskklassi protsessorite osas, lõpuks kogu ulatuses. Intel lakkas olemast turu ainuvalitseja. 2000. aastate alguses üritas Craig Barrett ettevõtte toodangut mitmekesistada ja luua midagi lisaks pooljuhtidele, aga väga väike osa nendest projektidest osutus edukaks.
Intel oli juba paar aastat kohtuprotsessidesse mässitud. Ameerika kohtud ei tunnustanud algul intellektuaalset omanditmikroprotsessorite topoloogia alal (skeemide joonised), kuni 1984 anti välja pooljuhtskeemide kaitse seadus, mida Intel ja SIA (Semiconductor Industry Association) nõudsid. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses andis Intel selle seaduse alusel kohtusse ettevõtted, kes tahtsid arendada protsessoriga Intel 80386konkureerivat kiipi. Hagi tegi konkurentide olukorra raskeks, isegi kui Intel kohtulahingu kaotas. Konkurentsiseaduse rikkumised tõid Intelile juba 1990. aastate alguses süüdistusi, kuid AMD andis hagi, et Intel ei käitu vastavalt konkurentsiseadustele, uuesti sisse nii aastal 2004 kui ka 2005.

Aastal 2005 reorganiseeris Paul Otellini ettevõtte ning asus tootma protsessoreid ja kiibistikuplatvorme. Selletõttu palkas ta üle 20 000 uue töötaja. 2006. aasta septembris oli ta kasumi languse tõttu sunnitud koondama üle 10 500 inimese.

Tooted ja turg

DRAM-ist mikroprotsessorini

Personaalarvutite ajastu algul 1983 oli Inteli kasum tugeva surve all, kui turule sisenesid Jaapani mälude ja kiipide tootjad. Siis otsustas president Andy Grove taanduda ja keskenduda mikroprotsessorite tootmisele. Grove kirjeldas seda üleminekut oma raamatus "Only the Paranoid Survive" ("Ainult paranoikud jäävad ellu"). Tema plaani võtmeks oli tollal radikaalne arvamus, et Intel võiks saada ainukeseks populaarse mikroprotsessori Intel 8086 järglase tootjaks.

Kuni selle ajani ei olnud komplekssete skeemide tootmine piisavalt usaldusväärne, et ettevõtted saaksid sõltuda ainult ühest varustajast, aga Grove alustas protsessorite tootmist kolmes eri maailmajaos olevast tehasest. Nad lõpetasid kiipide disaini litsentseerimise konkurentidele (nt. Zilog ja AMD). Kui arvutitööstust tabas 1980. ja 1990. aastatel buum, oli Intel üks peamisi sellest kasu saajaid.

Partnerlus Apple'iga

6. juunil 2005 teatas Steve Jobs Apple'ist, et ettevõte läheb pikka aega kasutatud PowerPC arhitektuurilt üle Inteli x86 arhitektuurile, kuna PowerPC tulevik ei rahuldanud Apple'i vajadusi. Esimene Macintosh-arvuti, mis sisaldas Inteli protsessorit, kuulutati välja 10. jaanuaril 2006 ja alates sama aasta augustist on kõik Macid Inteli protsessoritega. Apple'i Xserve server varustati Inteli Xeon protsessoritega 2006. aasta novembris.
(Veel Apple ja Steve Jobsi kohta vaata siit

Classmate PC

Inteli Classmate PC on ettevõtte esimene odav sülearvuti.

Konkurents

Euroopa Liit

2007. aasta juulis süüdistas Euroopa Komisjon Intelit konkurentsivastases tegevuses, peamiselt AMD vastu. Süüdistused lähevad tagasi aastasse 2003, mil anti eeliseid ja soodustusi arvutivalmistajatele, kes ostsid enamuse oma mikroprotsessoritest Intelilt. Lisaks maksis Intel nendele firmadele selle eest, kui nad viivitasid AMD protsessoreid kasutavate toodete turule toomisega või isegi tühistasid selle. Samuti müüsid nad oma kiipe alla omahinna valitsustele ja haridusasustustele. Inteli arvates oli see süüdistus alusetu ja selle asemel hoopis teatas, et nende käitumine turul oli tarbijasõbralik. Advokaat Bruce Sewell vastas selle peale, et komisjon oli valesti tõlgendanud mõningaid faktilisi oletusi hinna määramisel ja tootmiskuludes.

2008. aasta veebruaris teatas Intel, et Euroopa Komisjoni uurijad käisid läbiotsingul Münchenis asuvas kontoris. Intel väitis, et nad olid uurijatega väga koostöövalmid. Intel seisis silmitsi trahviga, mis moodustas 10% tema aastatulust, kui jäi süüdi konkurentsireeglite rikkumises. AMD lõi veebilehe, kus ta proovis rõhutada Inteli süüd. 2008. aasta juunis andis Euroopa Liit sisse uued süüdistused. 2009. aasta mais leidis Euroopa Liit, et Intel tegutses konkurentsiseaduste vastaselt ja määras trahviks 1,06 miljardit eurot, mis oli rekordiline summa. Intel mõisteti süüdi selles, et ta maksis firmadele, kuhu kuulusid näiteks Acer, Dell, HP, Lenovo ja NEC, et nad kasutaksid eranditult Inteli kiipe oma toodetes, kahjustades sellega konkurente, sealhulgas ka AMD-d. Euroopa Komisjon teatas, et Intel käitus tahtlikult nii, et hoida konkurente eemal ning läks sellega vastuollu Euroopa kartellivastaste seadustega. Lisaks trahvile käskis Euroopa Komisjon konkurentsivastase tegevuse kohe lõpetada. Intel teatas, et nad kaebavad komisjoni otsuse edasi.