Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...
Parlamentaarne vabariik on parlamentarismi vorm, kus riigipeaks on president või riigipea puudub. Riigipeal on parlamentaarses vabariigis tavaliselt vaid esindusfunktsioon.
Eesti oli parlamentaristlik riik aastatel 1920–1933 ja on seda uuesti alates 1992. aastast. Aastatel 1920–1933 Eestil presidenti ei olnud. 1992. aasta põhiseaduse järgi on Eestil väheste volitustega president.
Poolpresidentaalne süsteem on valitsussüsteem, mille puhul riiki juhib president koos peaministri ja valitsusega. Poolpresidentaalne vabariik erineb parlamentaarsest vabariigist otseselt valitud riigipea poolest, ning presidentaalsest vabariigist eristab seda asjaolu, et kuigi valitsus on ametisse nimetatud presidendi poolt, võib parlament umbusaldusavalduse läbi valitsuse ametist tagandada.
Varaseim teadaolev poolpresidentaalne vabariik oli Weimari vabariik (1919–1933), ent tänapäeval seostatakse mõistet "poolpresidentaalne" enamasti Prantsusmaa Viienda Vabariigiga, kust see tuligi esmalt kasutusele 1959. aastal Hubert Beuve-Méry kirjutatud artiklis.
 |
| Riigivalitsemise vorme |
|---|
██ Presidentaalne valitsemise vorm koos parlamendiga, kus täidesaateva võimu kohustused on jaotatud ██ Poolpresidentaalne vabariik Monarhistlik riik ██ Konstitutsiooniline monarhia Erilised Seisuga: Aprill 2006 |
Presidentaalne vabariik on riigi valitsemise vorm, kus president omab olulist rolli riigiorganite süsteemis. Ta on nii riigipea kui ka valitsusjuht. Peaminister sellises vabariigis puudub. Valitsuse nimetab president sõltumata parlamendist (Ameerika Ühendriikides senati heakskiidul).
Ministrid teostavad presidendi poolt etteantud poliitikat ning nad vastutavad presidendi, mitte parlamendi ees. Parlamendil on õigus avaldada valitsusele või selle üksikutele liikmetele umbusaldust, kuid see ei too kaasa nende tagasiastumist.
Riigipea valitakse kas erilise valijameeste koguga (Ameerika Ühendriikides) või otsestel valimistel valijate poolt (Mehhikos, Venezuelas, Colombias jne). Otsestel valimistel valitud presidendil on õigus teatud olukordades seista parlamendi vastu, näiteks võib ta panna veto parlamendis vastuvõetud seadustele.
Presidendiks saab presidendivalimistel võitnud partei liider ja parlamendis võib enamus olla hoopis teisel parteil. Sarnast valitsuse ja parlamendi parteilise enamuse erinevust ei saa olla parlamentaarses vabariigis.
Presidentaalse vabariigi eritunnuseks on jäik võimude jaotus, mille puhul riigiorganitel on üksteise suhtes suhteline iseseisvus. President ei saa parlamenti ennetähtaegselt laiali saata.
Euroopas on presidentaalse vabariigi vorm vähe levinud – ainult Valgevene kasutab täispresidentaalset süsteemi, samas Prantsusmaa, Venemaa, Ukraina, Rumeenia, Portugal ja Leedu kasutavad poolpresidentaalset süsteemi.
Presidentaalsel vabariigil on parlamentaarsest või isegi poolparlamentaarsest vabariigist suurem oht muutuda autokraatlikuks riigiks või isegi diktatuuririigiks
| ) |
|
| Riigivalitsemise vorme |
|---|
██ Presidentaalne valitsemise vorm koos parlamendiga, kus täidesaateva võimu kohustused on jaotatud ██ Poolpresidentaalne vabariik Monarhistlik riik ██ Konstitutsiooniline monarhia Erilised Seisuga: Aprill 2006 |
Vabariik (ladina keeles res publica, 'ühiskondlik asi') on riigivalitsemise vorm, mille tunnuseks on mittepärilik võimukorraldus, mis tekkis juba antiikajal vastandina pärilikule monarhiale. Vabariigiks peetakse riike, mida juhib valitud või mittevalitud riigipea (nt konsul, president), mitte pärilik monarh.
Valitsemisvormid on kujunenud välja ajaloo jooksul ja tingitud riigi sotsiaal-majanduslikest oludest. Maades, kus kodanikest riigikukutajad said võidu, kehtestati vabariiklik valitsemiskord (Prantsusmaal ja USA-s). Teistes maades, kus kodanluse ja feodaalide vaheline võitlus lõppes kompromissiga, säilis monarhistlik valitsemisvorm, mis kohandus võimule tulnud kodanlusega (Inglismaal, Hollandis ja Jaapanis).
Esimese maailmasõjaga kaasnenud demokraatliku liikumise tõusu tagajärjel varisesid monarhiad Saksamaal, Austria-Ungaris ja Venemaal, pärast Teist maailmasõda Itaalias, 1970. aastatel Kreekas.
Minevikus oli vabariigi ja monarhia vahe poliitilise korra demokraatlikkuse erinevuses. Kaasaja arenenud riikides ei sõltu demokraatlikkus ja ebademokraatlikkus või tsentraliseeritus (vt unitaarriik) ja hajutatud võim (vt föderaalne vabariik) vahetult riigi valitsemisvormist, kuigi viimane avaldab mõju kõrgemate riigiorganite struktuurile ja omavahelistele suhetele, nende volitustele ning reaalsele poliitilisele staatusele.
Presidentaalses vabariigis on presidendil oluline roll: ta on korraga riigipea ja valitsusjuht. Peaministrit sellistes vabariikides ei ole. Valitsus moodustatakse väljaspool parlamenti: president nimetab valitsuse liikmed parlamendist sõltumata (USA-s senati heakskiidul). Ministrid on kohustatud ajama presidendi poolt etteantud poliitikat. Nad on vastutavad presidendi ja mitte parlamendi ees.
Parlamendil on õigus avaldada valitsusele või selle üksikutele liikmetele umbusaldust, kuid see ei too kaasa nende tagasiastumist. Presidentaalses vabariigis valitakse riigipea parlamendist sõltumatult või erilise valijameeste kogu poolt (USA), või otsestel valimistel valijate poolt (Mehhikos, Venezuelas, Colombias jt). Valimisel saavad riigipead "rahva otsese mandaadi", mis lubab presidendil ja tema valitsusel teatud olukordades seista parlamendile vastu: presidendil on parlamendis vastuvõetud seadustele edasilükkava veto õigus. Presidendiks saab presidendivalimistel võitnud partei liider. Parlamendis võib enamus olla ka teisel parteil.
Presidentaalses vabariigis luuakse soodsad eeldused võimu kontsentreerumiseks täitevvõimu ja eelkõige presidendi kätte. Presidentaalse vabariigi tüüpiliseks näiteks on Ameerika Ühendriigid, kus selline vorm ka esmakordselt sisse viidi. Euroopas on see vähe levinud, kuid Ladina-Ameerikas esineb presidentaalse vabariigi vorm, kus president on praktiliselt sõltumatu, kohtu ja seadusandliku võimu poolt nõrgalt kontrollitav.
Aafrikas ja Aasias on levinud presidentaalne-monokraatlik vabariik. Seal on presidendil eriline staatus ainuisikulise täitevvõimu kandjana, kellel on laialdased volitused ja kes on sõltumatu seadusandlikust võimust ja kohtust. Presidendivalimised omavad rituaalset iseloomu ja nende vahetamine toimub põhiliselt sõjaväelise riigipöörde teel. Erinevalt klassikalistest presidentaalsetest vabariikidest, kannab valitsus parlamendi ees vormilist vastutust, kuid president võib parlamendi laiali saata. Autoritaarsete režiimide tingimustes võtab vabariiklik vorm spetsiifilised jooned: tihti ei kuulutata presidendiks mitte valitud isikut, vaid see, kes kuulutas end presidendiks riigipöörde järel (vt Pinochet).
Parlamentaarset vabariiki iseloomustab valitsuse moodustamine parlamendi alusel ja selle vormiline vastutus parlamendi ees. Riigipeal on selles süsteemis tagasihoidlik roll, kuigi vormiliselt võivad tal mitmekülgsed volitused olla. Parlamendil on peale seadusandlike ja eelarve kinnitamise volituste ka õigus valitsuse tegevust kontrollida. President ei nimeta valitsust omal äranägemisel, vaid parlamendis (kahekojalise parlamendi puhul alamkojas) enamuse moodustavate parteide või nende koalitsioonide esindajate hulgast. Valitsusele parlamendi poolt umbusalduse avaldamine toob kaasa valitsuse või parlamendi errumineku ja erakorralised valimised. Et valitsus moodustatakse enamuse saanud parteide esindajate hulgast, siis saavad nad kontrolli parlamendi üle. Valitsus juhib riiki ja valitsusjuht (peaminister, kantsler) on riigis poliitiliselt tähtsaim isik. Presidendi volitusi, välja arvatud esindusisikuna, teostatakse valitsuse nõusolekul.
Parlamentaarse vabariigi tüüpiliseks näiteks on Itaalia 1947. aasta konstitutsiooni põhjal. Ka Eesti, Saksamaa, Austria, Šveits, Island, Iirimaa jne on parlamentaarsed vabariigid.
Vabariikliku valitsemisvormiga riikide hulgas on ka selliseid, kus leidub nii presidentaalsuse kui ka parlamentaarsuse tunnuseid. Selline valitsemisvorm on Prantsusmaa 1958. aasta konstitutsiooni alusel. Kuigi seal on säilinud hulk parlamentaarsuse atribuute, tugevdas konstitutsioon oluliselt presidentaalset võimu. Et president on valitud otsestel üldvalimistel, on tal laiad volitused ja ka parlamendi laialisaatmise õigus. President nimetab valitsuse ilma parlamendi osavõtuta, kuid arvestades poliitiliste jõudude vahekorda Rahvuskogus. Sellise valitsemisvormiga riike nimetatakse poolpresidentaalseteks vabariikideks.
Presidentaalse ja parlamentaarse vabariigi tunnustega on ka Soome ja Portugal.
Eriline vabariigi vorm on teokraatlik vabariik, kus valitseb vaimulikkond. Iraani islamivabariigi 1979. aasta konstitutsiooni järgi on Iraani vaimulikuks riigipeaks Kõrgeim juht (rahbar), kes on ühtlasi kaitseväe ülemjuhataja. Tähtsuselt järgmine ametiisik Iraanis on president, kes määrab ametisse ministrid ja juhib valitsuse tööd. Seadusandlikku võimu riigis esindab ühekojaline Islami konsultatiivnõukogu (medžlis).
Türann (kreeka sõnast τύραννος týrannos) on valitseja, kes kasutab hirmu oma ainuvalitsemise abinõuna.
Algupäraselt ei tähendanud "türann" Vana-Kreekas eetilist laitust. Türann oli inimene, kes oli kukutanud relvajõul endise valitsuse ja kehtestanud oma ainuvalitsuse, mis põhineb poliitilisel ülemvõimul. Türannial oli kaks vormi: ühel juhul sai türann võimule, kui rahvas hakkas mässama sugukondliku aristokraatia vastu. Teine vorm toimis Väike-Aasia kreeka linnades ja saarekogukondades pärast nende allutamist Pärsia võimule. Teine variant tähendas lihtsalt Pärsia oligarhilistest ringkondadest pärineva tegelase troonilepanekut Pärsia ametnike poolt. Esimese variandi puhul toetus türanni võim vähese maaga või maata kehvikuile.
Türannia tähendas tegutsemist linnaorjanduse huvides, vana aristokraatia kõrvaldamist võimult ja füülide reforme (Theagenes Megaras, Polykrates Samosel, Keisthenes Sikyon)is. Mitmed türanniad viisid sisse oma raha (Thrasybulos Mileetoses). Mõned türannid algatasid kolonisatsiooni (Kypselos ja Periandros Korintoses) Ateena türannia oli hilisem, valitses Peisistratos ja tema järeltulijad Hippias ja Hipparchos.
Pärast türannia kukutamist Ateenas kehtestati seal kõige demokraatlikum kord Kreekas. Kuna türanni võim baseerus deemosel, oldi sunnitud neile ka seaduslikke õigusi andma, tekkisid kirjapandud seadustikud. Drakon (7. sajand) töötas välja tavaõiguse, millega keelati sugukonnaülikute veritasu, piirati omakohut ja seati karistuste määramine areopaagi ülesandeks. Aristokraatide eraomandit kaitsvad seadused olid väga karmid, põllusaagi varguse eest surmanuhtlus (siit väljend drakoonilised seadused). Soloni (6. sajand) seadused vähendasid karistusmäärasid, likvideerisid võlaorjuse. Riik kohustus juba välismaale müüdud ateenlased tagasi ostma. Kel palju õigusi, neil ka suuremad kohustused ühiskonna ees.
Elanikud jaotati omandi suuruse järgi nelja klassi, aluseks iga-aastane viljasaak.
Kõrgemaisse riigiameteisse pääsesid kolme varakama klassi liikmed, arhondiks ja varahoidjaks ainult pentakosiomedimnid. Nemad pidid korraldama ka kulukaid riiklikke tseremooniaid.
Totalitarism on poliitiline süsteem, kus riik ei tunne võimu piire ning püüab reguleerida nii avaliku kui ka eraelu iga aspekti. [1] Totalitaarsed režiimid püsivad võimul laiahaardelise propaganda abil, mida levitab riigi kontrolli all olev massimeedia. Võimul on ainult üks partei, teised parteid on keelatud. Võimuloleva ainupartei tegevust iseloomustavad poliitilised repressioonid, isikukultus, kontroll majanduse üle, sõnavabaduse puudumine või selle piiramine, järelevalve rahva üle ja laiaulatusliku terrori kasutamine.
Totalitarismi kontseptsiooni pakkus välja Carl Schmitt 1920. aastatel. Schmitt kasutas terminit Totalstaat oma mõjukas teoses "Der Begriff des Politischen" ('poliitilise mõiste').[2] Tema kontseptsioon oli kuulus läänemaailmas külma sõja ajal antikommunistlikes poliitilistes diskursustes. Teoses tõsteti esile sarnasusi fašistide ja kommunistide vahel, mis pidi põhjendama külma sõja aegseid poliitilisi jaotusi.[3]
Totalitarismi mõiste tähenduses '„totaalne“ poliitiline riigivõim' sõnastas 1923. aastal Giovanni Amendola, kes selle kaudu kirjeldas Itaalia fašismi, mille valitsemise süsteem erines fundamentaalselt seni tuntud diktatuuridest.[4] Termin sai hiljem positiivsema kuvandi Giovanni Gentile kirjutistes, kes oli sel ajal Itaalia üks prominentsemaid filosoofe ja fašismi juhtiv teoreetik. Ta kasutas terminit totalitario, et viidata uue riigikorra struktuurile ja eesmärkidele, mis pidid pakkuma "kogu rahva esindatust ja üleüldist juhtimist riigi eesmärkide saavutamisel".[5] Ta kirjeldas totalitarismi kui ühiskonda, kus riigi ideoloogial on mõju ning võimu enamiku kodanike üle.[6] Benito Mussolini sõnul niisugune süsteem politiseerib kõik spirituaalse ja inimliku: "Kõik riigis, mitte midagi väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu." [4]
Autoritarism erineb totalitarismist peamiselt sotsiaalsete ja majanduslike institutsioonide olemasolu poolest, mis ei ole riigi kontrolli all. Tabelis on toodud välja veel mõned erinevused:[7]
| Totalitarism | Autoritarism | |
|---|---|---|
| Karisma | suur | väike |
| Juhi kontseptsioon | juht kui funktsioon | juht kui indiviid |
| Võimu lõpp | avalik | privaatne |
| Korruptsioon | väga väike | suur |
| Ametlik ideoloogia | jah | ei |
| Pluralism | ei | jah |
| Legitiimsus | jah | ei |
Autoritaarseks režiimiks võib pidada valitsemiskorda, kus riigis on võimumonopol ühe isiku ehk diktaatori, komisjoni, hunta või väikse grupi inimeste ehk poliitilise eliidi käes. Seevastu totalitaarne režiim üritab kontrolli all hoida kõiki elu aspekte – majandust, haridust, kunsti, teadust, eraelu ja moraali. "Ametlik väljakuulutatud ideoloogia tungib kõige sügavamale ühiskondlikku struktuuri ja totalitaarne valitsus püüab täielikult kontrollida kodanike tegusid ja mõtteid."[4]
Võrreldes totalitarismiga, "autoritaarne riik siiski säilitab kindla eristatuse riigi ja ühiskonna vahel". Autoritaarses riigis on kõige olulisem poliitiline võim ning niikaua, kui ühiskond sellele vastu ei vaidle, on teatud määral võimalikud vabaduse aspektid. Totalitarism teiselt poolt tungib inimeste eraellu ja lämmatab selle.[8]
Erinevuseks on muuhulgas ka see, et autoritarism ei ole elustatud utoopia abil, nagu see tihti totalitaarsetes režiimides on. Autoritaarne riigikord ei püüa maailma ega ka inimloomust muuta.[8] Carl Joachim Friedrich kirjutab, et "kõikehaarav ideoloogia, kontroll industriaalühiskonna üle ning partei, mis on kindlustatud, kasutades salapolitsei abi" on kolm totalitarismi komponenti, mis eristavad seda teistest mitte-demokraatlikest režiimidest.[8]
Seega võrreldes totalitaristlike režiimidega jäetakse autoritarismis laiem vabadus eraeluks, puudub suunav ideoloogia, tolereeritakse teatud pluralism (poliitika)pluralismi ühiskonnakorralduses, puudub võime mobiliseerida tervet populatsiooni, et saavutada rahvuslikud eesmärgid, ning võimu teostatakse, teades selle piire. Nõukogude kirjaniku Fazil Iskanderi sõnul oli totalitaarses režiimis elamine võrreldav sellega, et "sa olid sunnitud elama samas ruumis mehega, kes on üle mõistuse vägivaldne".[9]
Politoloogid Carl Friedrich ja Zbigniew Brzezinski olid esimesed, kes kasutasid totalitarismi terminit ülikoolides sotsioloogia loengutes ja erialastes teaduslikes töödes, et kirjeldada Nõukogude Liitu ja fašiste. Friedrich ja Brzezinski väitsid, et totalitaarsel süsteemil on kuus vastastikku toetavat, defineeritud tunnusjoont:
