Nüüdismuusika, Uus muusika

Nüüdismuusika ehk uus muusika on muusikas üldmõiste, mis hõlmab uutes muusikasuundades, muusikastiilides ja uuenduslike kompositsioonimeetodite abil loodud muusikat 20. sajandi algusest tänapäevani. Nüüdismuusika alla kuuluvad kõik tänapäevased muusikastiilid (reggae, räpp, rokk, bluus, R&B, diskomuusika, elektrooniline tantsumuusika jne...), uusbarokk, uusklassitsism, uusromantism, uusimpressionism.
Nüüdismuusika mõiste on kasutusel nii süva- kui ka levimuusikas.
Väljend "nüüdismuusika" ehk "uus muusika" on mõistena läbinud 20. sajandi jooksul mitu vaheastet. 20. sajandi alguses peegeldas mõiste "nüüdismuusika" sajandivahetuseaegset soovi teha vahet uue ja vana vahel ning oli seotud teadliku sooviga eemalduda romantismist.
Sellel taustal kasutab mõistet "nüüdismuusika" esimest korda 1919. aastal Paul Bekker oma ettekandes "Nüüdismuusika" (saksa keeles "Neue Musik"), millega see sõnavorm tuleb avalikult käibele. Bekker mõistab sõna "nüüdismuusika" all kasutatava muusikalise materjali ja muusikatunnetuse uuendamist. Alates 1921. aastast suureneb Bekkeri tähenduses väljendi "nüüdismuusika" kasutamine, mis viib 1924. aastaks väljendi "nüüdismuusika" kvaasiterminoloogilisele kinnistumisele. Herbert Eimert rõhutab 1960. aastal formuleeringuga "nüüdismuusika teine arengufaas" ühest küljest spetsiaalselt seriaalse mõtlemise uudsust ning teisest küljest seob mõiste "nüüdismuusika" laiemalt alates 1945. aastast tehtud muusikaliste avastustega. Seevastu Leo Schrade ja Hans Oesch rõhutavad mõistega "nüüdismuusika" eelkõige muusika uut algust pärast aastat 1945. Samal ajal kohtab pärast Teist maailmasõda järjest kasvaval määral pluralistlikku käsitust, mille järgi mõistega "nüüdismuusika" tähistatakse kõiki alates umbes 1910. aastast aset leidnud innovatsioone kunstmuusika ajaloos.
Palju tähelepanu äratanud aspekt on nüüdisaegse ja traditsioonilise uudne seos. 20. sajandi algusest peale on mõiste "nüüdismuusika" olnud seotud arusaamaga kaasaegse heliloomingu aktuaalsusest. Eriti pärast 1945. aastat on uue muusika aktuaalsuse ja eesrindlikkuse nõudega seotud sõna "avangard". Teisest küljest on ikka ja jälle püstitatud küsimus nüüdismuusika seostest traditsiooniga, mistõttu nüüdismuusikat ei mõisteta mitte ainult aktuaalse innovatsiooni, vaid ka usaldusväärsete traditsioonide jätkuna.
Alates umbes 1926. aastast on mõistet "nüüdismuusika" sageli teatud muusikasuundade õigustamise huvides piiritletud kaasaegse muusikaga, mis oma väärtushinnangutes on seotud teistsuguste muusikaliste tendentsidega. Hans Mersmannja Heinrich Strobel pidasid Schönbergi koolkonnast olulisemaks nii uusasjalikku(Paul Hindemith) kui ka neoklassitsistlikku(Igor Stravinski) muusikat kui ainsat kaasaegset muusikat, mis nii muusikalisest kui ka ühiskondlikust aspektist hinnates teenis uut. Mõistele "nüüdismuusika" sellise ühekülgse tähenduse andmise vastu võitles Theodor Adorno, kes pidas autentselt uueks Arnold Schönbergi muusikat. Omapoolse range välistamisega tõlgendab ta Schönbergi kompositsioonimeetodeid muusikasotsioloogilise ja ajaloofilosoofiliseprogressina ning nimetab 1949. aastal Stravinskit halvustavalt "restauratsioonimuusikuks". Seriaalses muusikas näeb Adorno 1956. aastal märke "nüüdismuusika raugastumisest". Sotsialistliku realismi aspektist piiritleti mõistet "nüüdismuusika" Saksa Demokraatlikus Vabariigis umbes kuni 1970. aastani kui "ühiskondlikult relevantset muusikat", mis toetas sotsialismi ülesehitamist.
Heliloojate suhe mõistesse "nüüdismuusika" oli alguses rõhutatult skeptiline. Arnold Schönberg nägi mõistes "nüüdismuusika" tehnilis-stilistilise käsitööoskuse ületähtsustamist ja kahtlustas helilooja tahtevabaduse piiramist muusikaajaloolaste ja -kriitikute poolt. Arnold Schönberg kiitis mõiste "nüüdismuusika" uudse muusikalise mõtlemise käsitlemisel omaenda loomingu määratlejana heaks alles 1930. aastal seoses innovatsiooni traditsiooniseose rõhutamisega. Täie otsustavusega võtsid mõiste "nüüdismuusika" 1933 aastal seoses Schönbergi koolkonnaga kasutusele Anton Webern ja Ernst Křenek. Igor Stravinski seevastu taunis mõistet "nüüdismuusika" veel 1963. aastal. Karlheinz Stockhauseni täielikult uudset kompositsioonitehnikat esindava muusikalise mõtlemisega saavutas mõiste "nüüdismuusika" iseenesestmõistetava staatuse alles pärast 1950. aastat.

Histortsism muusikas

Historitsism on muusikastiil, mida iseloomustab eelmiste ajastute muusikale omase materjali, struktuuri, stiili, kompositsioonimeetodi või esteetika teadlik, eesmärgipärane ja tihti mütologiseeritud kasutamine uues muusikas. Historitsismiga võib käia kaasas ka teooria, et uue muusika või esituspraktika olemuse põhiline määraja on muusika ajalugu. Kuigi ajaloo traditsioonide ülistamist on esinenud ka varem, räägitakse historitsismist muusikas eelkõige 19. ja 20. sajandi kontekstis.
Historitsismi alguseks peetakse Johann Sebastian Bachi loomingu laialdast taasavastamist, mis sai suurema hoo sisse "Matthäuse passiooni" esitusega Felix Mendelssohn-Bartholdy juhatusel 1829. aastal pärast umbes saja-aastast pausi. Sellest peale omandavad varasemate perioodide teatud heliloojad ja nende looming tihti mütoloogilise klassika staatuse, näiteks:

• Giovanni Pierluigi da Palestrinast sai kirikumuusika klassik
• Johann Sebastian Bachi hakati nimetama "poeetilise kontrapunkti" isaks
• Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat käsitleti klassitsiliku lihtsuse ideaalina
• Franz Schubertit nimetati soololaulu meistriks
• Ludwig van Beethoveni sümfooniad ja hilised keelpillikvartetid said romantilise ideaali kehastusteks, aidates kaasa Beethoveni isiku ja muusika "romantiseerimisele" ja niinimetud "Beethoveni müüdi" tekkimisele.

Kuigi 19. sajandil ollakse varasemast muusikast palju rohkem informeeritud kui eelmistel sajanditel, on 19. sajandi muusikalisele historitsismile omane, et varasemat muusikat ei esitatud eriti allikatruult. Väga levinud oli vanade meistrite muusika "parandamine": ümberorkestreerimine, esituskoosseisude suurendamine ning esitamine liialdatud dünaamika ja tempodega.
Ka muusika kompositsiooniõpetuses õpetati jätkuvalt vanu kompositsioonimeetodeid, kuid tihti tehti seda reflekteerimata, tuimalt käsitööoskusi treenides. Selline tegevus viis elutu konservatiivse akademismini: ei loodud enam elavat muusikat, vaid eklektiliselt ja mehaaniliselt erinevaid muusikastiile ühendavaid mineviku muusika koopiaid.

Ekspressionism muusikas

Ekspressionism tuli pärast Impressionismi ja seda saab pidada nüüdismuusika osaks.
Ekspressionism on muusikastiil, mis iseloomustab helilooja hingelist tormlemist väljendavat ekstravagantset ja kaootilist muusikat. Puhas ekspressionistlik muusika otsekui kirjeldab helilooja psühhogrammi.
Kitsas tähenduses hõlmab ekspressionism enamikku Arnold Schönbergi aastatel 1908-1921 loodud varast atonaalset, dodekafoonia eelset muusikat. Antud tähenduses on ekspressionistlikud ka Schönbergi õpilaste Alban Bergi ja Anton Weberni mõningad teosed.
Sõna ekspressionism kasutatakse vahel ka laiemalt, et iseloomustada muud sarnaste omadustega muusikat. Kohati on peaaegu võimatu piiritleda muusikalist ekspressionismi ainult Uue Viini koolkonna vaba-atonaalse muusikaga ja jätta välja Gustav Mahler, Richard Strauss, Aleksandr Skrjabin, Josef Matthias Hauer, Igor Stravinski, Karol Szymanowski, Béla Bartók, Paul Hindemith, Charles Ives või Ernst Krenek. Lisaks on ekpressionistlikeks liigitatud ka mõningaid 1920. aastatest pärinevaid Kurt Weilli, Paul Hindemithi ja Ernst Kreneki muusikateatriteoseid. Olles küll muusikaliselt liikunud edasi muude muusikastiilide suunas, on nad tekstiliselt ja visuaalselt säilitanud ekspressionistliku väljenduse.
Ekspressionismist veelgi laimas tähenduses, enamasti omadussõna "ekspressionistlik" kujul, räägivad tavaliselt ajakirjanikud, kes kasutavad seda iga ajastu muusika kohta, milles sidususest ja piirangutest on olulisem intensiivne väljenduslaad.

Ekpressionistliku muusika stiilimudel

Schönbergi, Bergi ja Weberni ekspressionistlikus helikeeles on võetud küll üle Richard Wagneri kromaatiline meloodia ja harmoonia, kuid välditud on kadentse, kordusi, sekventse, tasakaalustatud fraase ning seotust valmis vormiliste ja faktuuriliste mudelitega.

Ekspressionistlike heliteoste kronoloogiline loend

• Max Reger: Sümfooniline fantaasia ja fuuga (Symphonische Phantasie und Fuge) op. 57 orelile (1901)
• Max Reger: Klaverikvintett (Klavierquintett) c-moll op. 64 (1902)
• Arnold Schönberg: Pelleas ja Melisande (Pelleas und Melisande) op. 5 (1902–1903)
• Aleksandr Skrjabin: Klaverisonaat nr. 4 Fis-duur op. 30 (1903)
• Gustav Mahler: Kuues sümfoonia (1903–1904)
• Richard Strauss: Salome op. 54, ooper (1905)
• Charles Ives: Vastuseta küsimus (The Unanswered Question) trompetile, 4-le flöödile ja keelpillidele (1906)
• Charles Ives: Central Park pimeduses (Central Park in the Dark) orkestrile (1906, rev. 1936)
• Richard Strauss: Elektra op. 58, ooper (1906–1908)
• Skrjabin: Ekstaasi poeem (Le Poème de l’Extase) op. 54 orkestrile (1905–1908)
• Skrjabin: Klaverisonaat nr. 5 Fis-duur op. 53 (1907)
• Schönberg: Teine keelpillikvartett (Zweites Streichquartett Quartett) op. 10 fis-moll sopranisoologa (1907–1908)
• Schönberg: Rippuvate aedade raamat (Das Buch der hängenden Gärten) op. 15 Stefan George tekstile häälele ja klaverile (1908–1909)
• Anton Webern: Viis pala keelpillikvartetile (Fünf Sätze für Streichquartett) op. 5 (1909)
• Webern: Kuus pala suurele orkestrile (Sechs Stücke für großes Orchester) op. 6 (1909)
• Schönberg: Kolm klaveripala (Drei Klavierstücke) op. 11 (1909)
• Schönberg: Viis orkestripala (Fünf Orchesterstücke) op. 16 (1909, rev. 1922)
• Schönberg: Ootus (Erwartung) op. 17, monodraama (1909, esiettekanne 1924)
• Webern: Neli pala viiulile ja klaverile (Vier Stücke für Geige und Klavier) op. 7 (1910)
• Schönberg: Õnnelik käsi (Die Glückliche Hand) op. 18 (1910–1913, esiettekanne 1924)
• Schönberg: Kuus väikest klaveripala (Sechs kleine Klavierstücke) op. 19 (1911)
• Schönberg: Herzgewächse op. 20 kõrgele sopranile, tšelestale, harmooniumile ja harfile (1911, esiettekanne 1928)
• Webern: Viis pala orkestrile (Fünf Stücke für Orchester) op. 10 (1911)
• Schönberg: Pierrot Lunaire op. 21 kõnelauljale ja ansamblile (1912)
• Alban Berg: Viis orkestrilaulu Peter Altenbergi tekstidele (Fünf Orchesterlieder nach Gedichten von Peter Altenberg) op. 4 (1912)
• Berg: Neli pala klarnetile ja klaverile (Vier Stücke für Klarinette und Klavier) op. 5 (1913)
• Schönberg: Neli laulu (Vier Lieder) op. 22 häälele ja orkestrile (1913–1916, esiettekanne 1932)
• Berg: Kolm orkestripala (Drei Orchesterstücke) op. 6 (1914)
• Schönberg: Jaakobi redel (Die Jakobsleiter), oratooriumi fragment (1917)
• Webern: Laulud häälele ja ansamblile (Lieder für Stimme und Ensemble) op. 14-18 (1917–1925)
• Berg: Wozzeck op. 7, ooper (1917–1922, esiettekanne 1925)
• Skrjabin: Klaverisonaat nr. 10 op. 70 (1912–1913)
• Skrjabin: Vers la flamme, op. 72 poeem klaverile (1914)
• Skrjabin: Kaks tantsu (Deux Danses) op. 73 klaverile (1914)
• Béla Bartók: Võlumandariin (Der wunderbare Mandarin) orkestrile (1918–1923, rev. 1924 ja 1926–1931)
• Schönberg: Viis klaveripala (Fünf Klavierstücke) op. 23 (1920–1923)

Impressionism muusikas

Muusikas järgneb Impressionism romantismile. Impressionism on tunnete intensiivne esitamine muusikas. Seetõttu saab impressionismi pidada romantismi edasiarendamiseks. Impressionism oli maailmas valitsevaks muusikastiiliks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Samas võib Impressionismi pidada ka üheks nüüdismuusika žanriks.
Impressionism (prantsuskeelsest sõnast impression, mulje) on maalikunsti ja kirjanduse eeskujul
muusika kirjeldamiseks kasutatud muusikastiil, mida on püütud iseloomustada üldiste tunnustega nagu keskendumine muusika meeleolule ja atmosfäärile, ebamäärasus, passiivsus.
Impressionistlikus muusikas keskendub helilooja õrnhabraste hetkemeeleolude ilu nautimisele. Loodavate subtiilsete kõlade eesmärgiks on maksimaalse sisenduse ning müütilise atmosfääri loomine. Heliteose paremaks tunnetamiseks on sellele tihti lisatud pealkiri, mis partituuris asub vahel alles teose lõpus. Helilooja huvi võib olla inimese psühholoogilise seisundiesiletoomine ning suhe loodusega.
Impressionistliku muusika struktuuri võivad iseloomustada järgmised tunnused:

• kirikulaadide, tervetoonheliridade ja pentatoonika kasutamine
• klassikalise, kindlate piirjoontega teemaasendamine voolava, tämbriliselt rikka meloodiaga
• akordid ei allu enam klassikalise harmooniaja häältejuhtimise reeglitele, näiteks täielikult võib puududa lahenemine toonikasse
• noonakordide, undeetsimakordide, tredeetsimakordide ning kvart-kvint-akordide rohke kasutamine
• selgepiirilist vormi asendab vaba voolamine, mis tihti meenutab improvisatsiooni
• rütmi ja artikulatsiooni kasutamine selliselt, et saavutatakse meetrumi hägustumine
• erilist tähelepanu pööratakse muusikainstrumentide ja orkestri tämbritele
• impressionistlikku orkestratsiooniiseloomustab süvendatud tähelepanu nüanssidele, detailirohkus ja sillerdav koloriit
• Euroopa-välised, näiteks gamelani muusika mõjud
• heliteostele on tihti lisatud programm

Impressionismi mõiste sidumist muusikaga on algusest peale ka taunitud. Näiteks Claude Debussy ja Maurice Raveli puhul ei olnud impressionistiks nimetamine heliloojate endi soov, sest Debussy ise tunnetas pigem oma muusika seost sümbolistliku kirjanduse ja maalikunstiga ning Ravel ise pidas ennast eelkõige klassikaliseks heliloojaks.
Saksa keeles kasutas mõistet 'impressionism' esimest korda kunstiajaloolane Richard Hamann 1907. aastal. Impressionismi mõiste läks käibele koos ekspressionismi mõistega 1920ndatel.

Impressionistliku muusika põhilisteks esindajateks peetakse prantsuse heliloojaid Claude Debussyd (1862–1918) ja Maurice Raveli (1875–1937). Esimeseks impressionistlikuks muusikateoseks peetakse Claude Debussy sümfoonilist poeemi "Fauni pärastlõuna", mis on inspireeritud Stéphane Mallarmé luulest.
Igor Garšnek (2004) on võrrelnud Claude Debussy ja Maurice Raveli heliloomingut järgmiselt: "Võrreldes kahe meistri, Debussy ja Raveli heliloomingut, võib nende teostes ühisjoonte – rafineeritud koloriiditaju ja nn puhaste tämbritega orkestreerimine – kõrval leida ka põhimõttelisi erinevusi. Ravel eelistab iseloomulikult erksaid, aktiivseid ja sageli küllalt keerulisi rütme, Debussy muusika rütmiline külg on aga märksa lihtsam ja tagasihoidlikum. Raveli stiilipalett on Debussy omast mõnevõrra avaram, ulatudes impressionismist neoklassitsismi ja jazz'ini."
Impressionismi mõju on suur ka väljaspool prantsuse kultuuriruumi: impressionistlikke tunnuseid leidub näiteks hispaania helilooja Manuel de Falla (1876–1946), itaalia helilooja Ottorino Respighi (1879–1936) ning inglise helilooja Frederick Deliuse (1862–1934) muusikas.

Romantism muusikas

Romantism on muusikastiil, mis valitses maailmas 19. sajandil. Romantism on viimane või peaaegu viimane muusikažanr enne nüüdismuusika sündi. Romantismile järgnevad Impressionism ja Ekspressionism, kuid neid võib pidada ka nüüdismuusika žanrideks. Viimasel juhul järgneb romantismile nüüdismuusika (20. sajand-tänapäev).

Romantism on muusikastiil, mida iseloomustab romantismi tunnuste
avaldumine muusikas.
Romantilist muusikat iseloomustab tundmuste rõhutamine, klassikaliste muusikavormide rikkumine,
harmoonia muutumine keerukamaks ning muusika programmiline sidumine muusikaväliste ideedega.
Kuna romantismi peetakse 19. sajandi valitsevaks muusikastiiliks, siis räägitakse ka romantismiajastust, millele eelnes eelromantism ning mis jaotus vararomantismiks, kõrgromantismiks ja hilisromantismiks.
Romantilise muusika uued vajadused kutsusid esile muudatusi muusikainstrumentide ehituses ja sümfooniaorkestri koosseisus. Orkestratsioonmuutus ühest küljest detailirohkemaks ja värvikirevamaks ning teisest küljest järjest massiivsemaks ja võimsamat kuulamismuljet pakkuvaks.
Seoses 19. sajandil üldise huvi tõusuga rahvakultuuri vastu hakkasid ka romantilised heliloojad oma muusikas kasutama rahvamuusikat, mis viis realismi ja rahvusromantismi tekkeni.
Romantikute suur huvi vanamuusika vastu tõi kaasa möödaniku heliloojate loomingu taasesitused ja kogutud teoste väljaandmise, mis lõi pinnase historitsismi tekkeks.

Romantismi mõiste muusikas

Romantismi mõiste tuli muusikas kasutusele 19. sajandi saksa filosoofide ja poeetide klassitsistlikku muusikat käsitlevates tekstides. Klassitsismiga võrreldes tõlgendati kaasaegset muusikat romantilisena. Nende meelest romantiline muusika

• kandis endas teatud tüüpi erilist elutunnetust;
• oli filosoofiline, kuna tõlgendused andsid muusikale metafüüsilise tähenduse;
• oli poeetiline, sest oli tihedalt seotud kirjandusega;
• oli religioosne, kuna romantikud olid veendunud, et muusika kaudu saab inimene kogeda kõrgemat vaimsust

Saksa filosoofi Arthur Schopenhaueri (1788–1860) filosoofia kaudu elavad romantismi ideed tänaseni.

Romantismi tunnused muusikas

Saksa muusikateadlase Carl Dahlhausi sõnul on romantism muusikas "tunnete kunst" ja "kirjaviis, milles helilooja väljendab ennast nö sunduslikult seesmisest vajadusest".
Romantismi põhiliseks tunnusteks muusikas on:

• tundmuste rõhutamine. Romantiline muusika peab kuulajas esile kutsuma tundmusi ja assotsiatsioone. Klassitsismi mõistuslikkuse ideaal taandus.
• subjektiivsus. Romantiline muusika peab olema subjektiivne. Muusika subjektiivsuse idee pärineb juba 18. sajandist, kuid 19. sajandil oli see tihedalt seotud originaalsuse ja uudsuse nõudega. Subjektiivsus suurendas muusika väljenduslikku jõudu
• originaalsusetaotlus. Tänaseni kehtiva romantilise arusaama kohaselt peab muusika olema helilooja elu ja tunnete peegeldus ning tekitama nendega otseseid seoseid.
• programmilisus. Muusikat seoti muusikaväliste ideedega, mis olid pärit loodusest, ajaloost, rahvaloomingust, muistenditest ja legendidest; Muusika taustal olevad kirjanduslikud süžeed sisaldasid tihti fantastikat, tontlikkust, õudusi, eksootilisust, muinasjutulisust, rahvalikke elemente, lapselikkust
• poeetilise ja metafüüsilise tasandi olemasolu
• geeniusekultus. Romantilist muusikat loovad geeniused. Ainult geenius suudab avastada ja kogeda uusi senitundmatuid ja originaalseid tundeid.

Romantikud alguses vastandasid muusikat teistele kunstiliikidele nagu näiteks kirjandusele või maalikunstile, mida peeti muusikast realistlikumaks. Muusika kehastas nö "vastandmaailma" (saksa keeles Gegenwelt). Leiti, et muusikas on võimalik tundeid väljendada vaid kaudselt, esteetilise ja kunstilise abstraktsioonina. Alles hilisromantismi perioodil 19. sajandi lõpus hakati looma muusikat, milles tunnete väljendamine muutus otseseks. Näiteks Gustav Mahleri (1860–1911) muusikas kisendab varjamatu valu ja grotesk. Mahler kasutas selleks dissonantseid akorde, lõikavaid tämbreid, ebareeglipärast harmooniat ja korrapäratuid rütme.

Romantilise muusika stiilimudel

Romantilise muusika uus esteetika ja tunnetus sundisid heliloojaid kasutama klassitsismist erinevaid muusika väljendusvahendeid:

• muusikavormi klassitsistlikud skeemid jäid küll samaks ka romantismi puhul, kuid kuna romantikute eesmärgiks oli muusikalise mõtte katkematu vool, siis vormiosade proportsioonid muutusid, piirid hägustusid ja vormiskeeme rikuti
• meloodia puhul loobuti muusikavormi piiride selgest eristatavusest: romantiline meloodia pikenes, tundudes näiteks Wagneri puhul lõputuna
• tung piirangutest kammitsemata väljenduse järele jõudis ka suurvormi tasandile ja tõi kaasa klassikaliste vormide vaba tõlgendamise ja uute vormide tekke: muusikavorm pidi olema eelkõige muusikalise idee teenistuses. Näiteks
  • Franz Schuberti "Lõpetamata sümfoonia" on vaid kaheosaline,
  • Ludwig van Beethoven kasutas 9. sümfoonia finaalis Friedrich Schilleriteksti "Ood rõõmule" solistide ja koori esituses, ühendades nii sümfoonia, kantaadi kui ka instrumentaalkontserdi žanrid
  • tekkisid uued tsüklilised suurvormid vokaaltsükkel ja klaveripalade tsükkel;
  • muusikavormid muutusid ühest küljest fantaasiaküllasemaks ja rapsoodilisemaks, teisest küljest aga lihtsamaks ja rahvalikumaks
• harmoonia muutus keerulisemaks: seda rikastati kromatismidega, järjest rohkem kasutati kõrvalastmetelt üles ehitatud akorde, dissoneerivate akordide lahendamine nihkus järjest kaugemale;
• rütmid muutusid vaheldusrikkamaks ja keerulisemaks;
• tempod muutusid kontrastsemaks
• sama tempo piires kasutati rohkem agoogikat ehk lokaalseid kiirendusi ja aeglustusi
• dünaamika oli klassitsismiga võrreldes nüansirikkam, kasutati kogu dünaamika skaalat
• suurema väljenduslikkuse saavutamiseks kasutati suuri dünaamilisi kontraste
• paljud sümfooniaorkestri pillid said tänapäevase kuju: virtuoossema mängu huvides lisandusid vaskpillidele klapid, keelpillide kõlajõu suurendamiseks pikendati sõrmlauda ja poognat
• leiutati ja uutes rollides võeti kasutusele terve hulk uusi pille: inglissarv (1720), pikoloklarnet in As, bassklarnet in B, tuuba (1835), saksofon (1840), Berlioz tõi sümfooniaorkestrisse harfi
• eelistatud soolopilliks kujunes klaver, sest selle kõlajõud võimaldas imiteerida sümfooniaorkestrit ning seda oli tänu jätkuvale tehnilisele täiustamisele võimalik mängida järjest virtuoossemalt.
• muutusid vanad ja esile tõusid uued muusikažanrid.

Romantilise muusika uued žanrid

Romantism tõi kaasa muudatusi olemasolevates muusikažanrites ja uute muusikažanrite tekke:

• uuteks muusikažanriteks kujunesid näiteks sümfooniline poeem, transkriptsioon ja operett;
• soololaul ja klaveripala muutusid üheks olulisemaks kammermuusikažanriks. Nii soololaule kui ka klaveripalu hakati ühendama tsükliteks. Soololaulul ja klaveripalal tekkis terve hulk allžanreid. Soololaulu uueks allžanriks oli saksa keeleruumis Lied ehk kunstlaul. Klaveripala allžanriteks olid näiteks sõnadeta laul, eksprompt, prelüüd, rapsoodia, nokturn, muusikaline hetk, polka, valss, masurka ja polonees;
• programmilisuse suur populaarsus andis uue sisu näiteks ballaadile, variatsioonidele, fantaasiale ja parafraasile;
• sümfoonia, oratoorium ja kantaat omandas tihti uudse lüürilise või psühholoogilise sisu;
• kunstmuusikas tekkis jaotumine süva- ja levimuusikaks, mille hulka kuulusid erinevad salongimuusika žanrid ja lööklaulud.

Lied

Lied ehk kunstlaul on soololaulu allžanr.
Soololaul – heliteos, mis on loodud häälele, enamasti klaveri saatel, kõige populaarsemad soololaulud on loodud saksa, vene ja itaalia keeles. On loodud ka laulude tsüklid (nt Franz Schubert ja Robert Schumann).

Lied ehk kunstlaul (saksa keeles Kunstlied, inglise keeles lied) on muusikas soololaulu allžanr.
Terviku moodustavad vokaal- ja saatepartii.

Sümfooniline poeem

Sümfooniline poeem on sümfooniaorkestrile kirjutatud üheosaline teos, mis kajastab mingit poeetilist või filosoofilist ideed.
Sümfooniline poeem on enamasti kirjutatud sonaadivormis.
Tuntumaid sümfoonilisi poeeme on loonud näiteks Ferenc Liszt ja Richard Strauss.

Sümfoonilisi poeeme

• Jean Sibelius "Finlandia"

(https://youtu.be/F5zg_af9b8c)

Programmiline muusika – instrumentaalteos, millele helilooja on andnud sõnalise selgituse, mõistmaks selle sisu. Süžee oli laenatud kirjandusteostest, kujutatavast kunstist või ajaloosündmusest.
Sümfooniline poeem – üheosaline teos, loodud sümfooniaorkestrile, kajastab poliitilist, kirjanduslikku või filosoofilist ideed.
Uute programmiliste muusikažanrite, nagu näiteks sümfoonilise poeemi tekkimine lõi vastuseisu seni valitsenud absoluutse instrumentaalmuusika žanrite, nagu näiteks sümfoonia, sonaadi või keelpillikvartetiga.
Programmiline muusika ja sümfooniline poeem – laenatud süžeed kirjandusest, kujutavast kunstist, ajaloosündmustest või mõtles helilooja need ise välja – helilooja(t) samastus (samastati) peategelasega, süžees oli konflikte ja tragöödiaid, sageli oli üldine kõlapilt nukker – 19. sajandi keskel tekkis poleemika programmilise ja absoluutse muusika ehk väljendusesteetika ja formaalesteetika vahel → Hanslicki raamat "Muusikalisest ilust" (1854), kelle ideaaliks oli J. Brahms kui absoluutse muusika jätkaja – esindajad nn Uus saksa koolkonna: Liszt, Berlioz

Klaveripala

19. sajandi uuteks klaverimuusika žanriteks kujunesid näiteks

• sõnadeta laul (F. Mendelssohn-Bartholdy "Lieder ohne Worte")
• eksprompt
• prelüüd
• rapsoodia
• nokturn
• muusikaline hetk (pr. k. moment musicale)
• polka
• valss
• masurka
• polonees
• transkriptsioon (klaveritranskriptsioon) – tuntud teos, näiteks ooper või sümfoonia, mille originaal on loodud suurele koosseisule, ümberkirjutatud ("kokkusurutud") kujul klaverile. Klaverimängijate oskused olid väga kõrged ning pidevalt toodi esile klaveri orkestraalset võimet.

Romantilise klaverimuusika smi muusikat --> Liszt, Chopin tegid klaverit sooloinstrumendiks --> virtuoosikultus

Romantiline ooper

– ajastu põhižanr, Wagneri reformooper kui kunstide sünteesžanre Loodi muinasjutulisi("Undine"), fantastilis-olustikulisi ("Nõidkütt"), rahvuslikku vabadusliikumist kajastavaid ("Wilhelm Tell"), heroilis-romantilisi ("Norma"), lüürilis-psühholoogilisi ja filosoofilisi oopereid("Faust", "Tristan ja Isolde").

Operett

Operett – lõbusa ja meelelahutusliku sisuga lavateos, milles vahelduvad laul, tants ja kõne. Operett jagunes omavahel iroonilise Pariisi ja meloodilise Viini operetiks.

Romantiline interpretatsioonikunst

Interpretatsioonikunst muutus virtuoossemaks.

Romantismiajastu

Romantismiajastu jaotatakse kolmeks põhiliseks perioodiks ja eelperioodiks:

• eelromantism
• vararomantism
• kõrgromantism
• hilisromantism

Eelromantism

Romantilisi jooni võib leida juba Joseph Haydni tormi ja tungi perioodi teostes.
Wolfgang Amadeus Mozartil esineb romantilisi jooni ooperis "Don Giovanni".
Ka Ludwig van Beethoveni hilist loomingut on selle sisu tõttu nimetatud romantiliseks, kuigi selle muusikavorm järgis veel klassitsistlikke põhimõtteid.

Vararomantism

Romantism kui muusikastiil ja sellele iseloomulikud kompositsioonitehnilised jooned nagu dissonantside ja kromatismi osakaalu suurenemine, tonaalsuse hägustumine, muusikavormi proportsioonide ja piiride hägustumine, järjest suurema tähelepanu pööramine orkestratsioonile, arenes järk-järgult. Romantismile omased muusika väljendusvahendid kinnistusid alles 1830ndatel aastatel.

Kõrgromantism

Kuigi muusikaliseks kõrgromantismiks peetakse ajavahemikku 1830–1860, on muusikavormid ja väljendusvahendid jätkuvas muutumises. Näiteks sellel perioodil vastanduvad teravalt absoluutse ehk puhta muusika žanr sümfoonia ning programmilise muusika žanr sümfooniline poeem. Kõrgromantismi perioodil valitseb kõikjal Euroopas itaalia ooper. Ooperižanri põhiline areng toimub aga Saksamaal, kus Richard Wagner rakendab oma ühendkunstiteose (Gesamtkunstwerk) kontseptsiooni.

Hilisromantism

Hilisromantism on muusikastiil, mis iseloomustab aastatel 1860–1910 põhiliselt Saksamaal ja Austrias loodud romantilist muusikat. 20. sajandi alguse muusika puhul on tihti keeruline teha vahet, millal lõpeb hilisromantism ja algab ekspressionism.

Romantismi ja klassitsismi võrdlus

Kaasaegsete hinnangutel ei olnud klassitsismil ja romantismil selget eraldusjoont nagu näiteks barokil ja klassitsismil. Seetõttu peeti romantismi klassitsismi jätkuks. Ka tänapäeval on muusikateadlasi, kes kasutavad koondnimetust klassikalis-romantiline ajastu, jagades selle 19. sajandi esimese veerandiga klassitsismi ja romantismi ajastuks.
Sellisel arusaamal on mitmeid kaalukaid põhjuseid:

• Joseph Haydni tormi ja tungi perioodi teostes võib leida romantilise stiili tunnuseid;
• Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis "Don Giovanni" esineb romantilisi jooni;
• Ludwig van Beethoveni hilist loomingut on selle muusikavälise programmi tõttu tihti nimetatud romantiliseks, kuigi nende teoste muusikavormis on järgitud veel klassitsistlikke skeeme.
• 19. sajandil kasutati üldiselt veel samu muusika väljendusvahendeid, muusikavorme ja esituskoosseise, mida kasutasid ka viini klassikud.

Romantismi ja biidermeieri võrdlus

Romantilised heliloojad pigem vastandusid kodanlikele muusikainstitutsioonidele ja muusikamaitsele. Nad lõid uusi muusikažanre ja arendasid edasi muusika klassitsistlikke väljendusvahendeid.
Biidermeieri heliloojad seevastu lõid muusikat kodanliku seltskondliku elu jaoks aktsepteeritud klassitsistlikes muusikažanrites ja muusika väljendusvahendeid kasutades. Biidermeieri heliloojate eesmärk oli tihti hariduslik.
Romantismi ja biidermeieri vastandusest on jäänud tänaseni kestma

• programmilise muusika vastandumine puhtale, autonoomsele, absoluutsele muusikale;
• n-ö suure (suurvormis) muusika vastandumine n-ö väiksele (väikevormides) muusikale;
• meisterheliloojate (klassikute ja geeniuste) loomingu ja kõrge kvaliteediga kontserdielu vastandumine ebakvaliteetseks peetud kohalike heliloojate (saksa keeles Kleinmeister) loomingule ja asjaarmastajate kodusele musitseerimisele.

Romantismi ja biidermeieri vastandumise üheks tulemuseks on ka tänapäevane muusika vastandumine süva- ja levimuusikaks.

Romantismi ja rahvusromantismi võrdlus

Teisteski maades – Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Venemaa, Taani – tekivad kirjanduses ja filosoofias samuti romantismi, nn rahvusromantilised traditsioonid.

Muusikainstrumentide areng

• ventiilid vaskpillidel
• Böhmi klappidesüsteem puupillidel
• sõrmlaua ja poogna pikenemine keelpillidel

1835. aastal patenteeris Johann Gottfried Moritz tuuba. Saksofoni patenteeris Adolphe Sax 1846. aastal.

Romantismi heliloojad

Saksa romantikud

• Carl Maria von Weber (1786–1826) – romantismi teerajaja ja saksa rahvusliku ooperi looja
• Franz Schubert (1797–1828) – loonud muusikat rohkem kui 120 Goethe ja Schilleri luuletusele, tänu temale kujunes saksa Lied(laul) iseseisvaks muusikavormiks
• soololaul
• Robert Schumann (1810–1856) – loonud laule ja klaveripalu
• Richard Wagner (1813–1883) – muusikaline draama, mis põhines saksa müütide ja legendide esitamisel romantilises laadis; esiplaanile tõusis orkester

Itaalia romantikud

• Giuseppe Verdi (1813–1901)
• Gioacchino Rossini (1792–1868)
• Niccolò Paganini (1782–1840)

Prantsuse romantikud

• Hector Berlioz (1803–1869)
• Georges Bizet (1838–1875)
• Charles Gounod (1818–1893)

Rahvusliku-romantilise suuna esindajad

• Frédéric Chopin (1810–1849) [Poola]
• Ferenc Liszt (1811–1886)[Ungari]
• Edvard Grieg (1865–1957) [Norra]
• Jean Sibelius (1865–1957)[Soome]
• Pjotr Tšaikovski (1840–1893) [Venemaa]
• Johann Strauss II (1825-1899) [Austria]
• Johann Strauss I (1804-1849) [Austria]

Ballett taaselustus Prantsusmaal 1830.
aastatel koos romantismiga.

Muusikanäited:

Jean Sibelius - "Finlandia"
Pjotr Tšaikovski - "Lillede valss"
Johann Strauss II - "Ilusal sinisel Doonaul"
Edward Grieg - "Hommikumeeleolu"
Frédéric Chopin - "Müsteeriumimets"
Johann Strauss I - "Radetzky Marss"

Klassistsism muusikas

Klassitsism (ladina keeles esmaklassiline, suurepärane, näidislik ehk eeskujulik) on muusikastiil, mida iseloomustab klassitsismiideaalide – lihtsuse, selguse ja vormilise tasakaalustatuse – avaldumine muusikas.
Klassitsismist kui muusikastiilist hakati rääkima alles 1830ndatel seoses Joseph Haydni (1732–1809), Wolfgang Amadeus Mozarti (1756–1791) ja Ludwig van Beethoveniga (1770–1827), keda koos hakati nimetama Viini klassikaliseks koolkonnaks.

Klassitsismi perioodid

Klassitsismi puhul räägitakse muusikas järgmistest perioodidest:

• klassitsism sai alguse 18. sajandi alguses toimunud muudatustest itaalia ja prantsuse barokkmuusikas;
• eelklassitsismi (u 1720–1760) peetakse baroki ja klassitsismi üleminekustiiliks, mille hulka kuuluvad galantne stiil ja tundlik stiil;
• varaklassitsismi (u ​1750–1780) hulka loetakse ka näiteks Mannheimi koolkond (u 1750 – u 1780);
• kõrgklassitsismi (u 1780–1810) perioodil on kirjutatud põhiline osa Haydni, Mozarti ja Beethoveni loomingust;
• üleminek klassitsismist romantismi toimus sujuvalt, sest romantismi tunnuseid võib muusikas leida juba 18. sajandi keskel. Seetõttu käsitletakse klassitsismi ja romantismi sageli ka ühe klassikalis-romantilise muusikastiilina.

Klassitsistliku muusikastiili kirjeldus

1720ndatel algas klassitsismi eemaldumine barokist. Selle protsessi käigus toimus

• teadlik loobumine polüfooniast ja homofoonia eelistamine
• loobumine baroki paatosest ja selle asendamine loomuliku ja sundimatu väljendusega
• lühikeste ja lihtsate motiivide eelistamine
• korduste kasutamine meloodia lihtsustamiseks
• vähemate häältega hõredama faktuuri eelistamine
• harmoonia rütmi aeglustumine
• kadentside formaliseerumine

1760ndateks välja kujunenud klassitsistliku muusika

• väljenduslaad on selge ja lihtne
• domineeriv väljendusvahend on meloodia
• faktuur on üldjuhul homofooniline
• muusikalise materjalina kasutatakse tihti standardseid elemente nagu heliredelid ja arpedžod
• harmoonia on enamasti lihtne ja standardne
• meloodia harmoniseerimise skeem on enamasti selge
• põhilised muusikažanrid on sümfoonia, keelpillikvartett ja klaverisonaat.
• põhilisse instrumentaalkoosseisu, sümfooniaorkestrisse, kuuluvad järgmised pillid: flööt, oboe, klarnet, fagott, metsasarved, trompetid, timpanid, viiulid, vioolad, tšellod ja kontrabassid
• muutunud vajadused kutsusid esile puhkpillide suure tehnilise arengu, näiteks sõrmeaukude süsteemi asemel hakati kasutama klappsüsteemi

Klassitsismi oluliseimad heliloojad on Franz Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart, Ludvig van Beethoven. Neid heliloojaid nimetatakse ka Viini klassikuteks, sest nad elasid kõik vähemalt mingi aja oma elust Viinis.

Barokkmuusika ja Klassitsismi üleminekuheliloojaks on Antonio Vivaldi.

Franz Joseph Haydn: (1732-1809)

Pani aluse sünfoonilisele ja klassikalisele muusikale. Ta oli kapellmeister ja laulis kooris. Ta asutas sümfooniaorkestri. Ta tegutses ka Londonis. Ta lõi klassikalise ooperi.

 Ta lõi ka: 106 sümfooniat, 78 keelpillikvartetti, 45 klaveritriot, 21 keelpillitriot, 52 klaverisonaati, 12 klaveripala, 3 oratooriumi, 14 missat, 16 ooperit, kontserdid (soolopill ja sümfooniaorkester); 16 avamängu; üle 300 rahvalaulu seade; laule; näidendimuusikat.

(Sümfoonia nr 6: Hommik

https://youtu.be/qTQvFFbVqDo )

Wolfgang Amadeus Mozart: (1756-1791)

Elas Viinis.

Lõi üle 50 sümfoonia, kammermuusikat, keelpilli kvartette, klaverisonaate, oopereid.

Mozarti ooperid: „Võluflööt“; „Figaro pulm“; „Don Giovanni“

[Väike Öömuusika (Eine kleine Nachtmusik): https://youtu.be/oy2zDJPIgwc )

Ludvig van Beethoven: (1770-1827)

Ta lõi 9 sümfooniat. Ta elas Viinis. Ta tegi kontsertreise. Elu teises pooles oli kurt. Ta muusika oli seinast-seina. Tegi sonaate, sünfooniaid, klaverimuusikat, erinevatele pillidele kammermuusikat, kontserte. Ta tegi 9 sünfooniat, 32 klaverisonaati, 11 avamängu, 112 laulu.

Ludvig van Beethovenit peetakse klassitsismi ja romantismi üleminekuheliloojaks.

Beethoveni 9. sünfooniast on tänaseks saanud Euroopa Liidu hümn.

Muusikanäited:

L. van Beethoven Sümfoonia nr 5 „Saatuse sünfoonia“ (tunneb ära kolme esimese löögi järgi.)

[ https://youtu.be/fOk8Tm815lE ]

L. van Beethoven Sümfoonia nr 9: Finaal „Ood Rõõmule“ (Euroopa Liidu hümn)

[ https://youtu.be/t4N5-OALObk ]

L. van Beethoven „Kuupaistesonaat“ („Moonlight sonata“)

[ https://youtu.be/4Tr0otuiQuU ]

L. van Beethoven „Elisele“ („Für Elise“) 

[https://youtu.be/_mVW8tgGY_w]

Rokokoo muusikas

Rokokoo muusika jäi Barokkmuusika ja Klassitsismimuusika vahele.

Kõige selgemini on näha klavessiinikunstnike rokokoo stiili. Prantsuse muusikud Francois Couperin ja Jean Philippe Rameau olid oma töödes oskuslikud ja väga insightful, nii et nad suutsid täpselt kajastada ajastu vaimu, näidata oma armu ja keerukust. Tänapäeval juhivad paljud muusikud kuulsate muusikute tööd, püüdes saavutada samu kõrgusi.
Tal oli nii tugev mõju rokokoo stiilis muusikale, et ta muutis radikaalselt sümfooniate kirjutamise meetodeid, mis sel ajal eksisteerisid.

Mis on rokokoo?

Rokokoo - stiil, mis ilmus Prantsusmaal VXIII sajandi esimesel poolel. Arvatakse, et temast sai baroki apogee. Rokokoo stiil muusikas paistab silma oma heleduse, armu ja keerukuse tõttu. Teistes piirkondades avaldub see liigse, mõnikord ülekoormatud interjööri ja arhitektuurilise struktuurina.

Selle ajastu muusikute ja kunstnike inspiratsiooniallikad olid pikaajalised müüdid, erootika. Lühidalt, rokokoo stiil muusikas on kõige levinum ja populaarsem Baieris ja Prantsusmaal.

Välimusstiil

Rokokoo tekkimine muusikas ja teistes piirkondades filosoofiliste hoiakute tõsiste muutuste, eelistuste muutuste tõttu. Idee oli kajastada oma töös igavest noort, vormimatut ilu ja armu, soovi põgeneda reaalsest mütoloogilisele.
Ideaalne pilt sai külade ja külade karjaste rahulik elu. Järk-järgult populariseeritakse Rokokoo ajastu muusikat kogu Euroopas: Itaalias, Venemaal, Tšehhi Vabariigis, Saksamaal ja paljudes teistes. Ja mitte ainult muusika, vaid ka arhitektuur, kirjandus, mood kipuvad imenduma uutele suundumustele.

Rokokoo Saksamaal ja Prantsusmaal

Saksamaal ja Prantsusmaal väljendati kõige selgemalt rokokoo muusikat. Esinesid siledad rütmid, millel oli sügav tähendus ja ebatavaline struktuur. Iga sümfoonia sattus tundmatusse unistusmaailma, kus tahtsin pikka aega jääda.

Järgmised prantsuse heliloojad jätsid selle perioodi muusika suurima märgi:

• Louis Claude Daken (helilooja ja klavessiin).
• Jean Joseph de Mondonville (dirigent, viiuldaja ja helilooja).
• Antoine Vorkre (gambist ja helilooja) ja teised.

Saksa ja Austria heliloojate ja muusikute hulgas tuleks mainida:

• Joseph Haydn (helilooja).
• Emmanuel ja Christian Bach (kuulsa Johann Sebastian Bachi pojad).

Omadused

Muusika rokokoofunktsioone tajutakse samal viisil nagu arhitektuuril ja maalil, sest neil ei ole tõsiseid erinevusi. Kogu muusika oli täis erinevaid helikaunistusi, meloodia ei olnud pidev, see muutus kogu aeg. Reeglina ei läinud sümfooniad ühelt vormilt teisele. Näiteks, kui looming oli dramaatiline, ei muutunud see positiivseks. Tõsi, mõned märkused võivad esineda, tänu millele sai muusika mitmekülgne ja rikkalik.

Kõige populaarsem instrument rokokoo arengu ajaks oli klavessiin, mille kaudu paljud heliloojad loovad oma loomingu. Ta sai muusika rokokoo stiiliks, kuna teda peeti galantlikuks ja elegantseks, miniatuurseks ja vaikseks.
Ta ei nõudnud muusikult suuri oskusi, kuna tal oli üsna lihtne struktuur. Tõepoolest, niisuguse näiliselt lihtsa vahendi abil loodud sümfooniad tänapäeval hämmastavad mõtteid. Väliselt oli see kaunistatud erinevate kividega ja väikeste, keerukate detailidega, mis olid sel ajal omane.

Rokokoo muusikas lühidalt

Suurimates muusika vormides, nagu ooper ja ballett, avaldub praegune kõige paremini. Seda on näha Rameau ja Kampra töödes, mis põhinevad väikeste aria- ja tantsupisoodide juurutamisel, mis on ülikonna põhimõtte tõttu tihedalt põimunud.

Mõned ooperid on ehitatud, vastupidi, tänu heledale sviidile, millel ei ole selgeid teemasid. Selliseid teoseid esitleb Rameau nimega "Gallant India" ja Kampra - "Veneetsia festivalid". Tähemärkide pildid paistavad silma elegantsuse, pompi andmisega. Kangelased on riietatud rõõmsates kostüümides, mis meenutavad mõnevõrra maskeeringuid.
Sageli kasutasid nad pastoraalset kasutamist, kus vabad, koormamata karjased ja karjased naudivad elu. Kangelastel ei ole tegelikku sarnasust maapiirkondade karjaste tegeliku olukorraga.
Muusika rokokoo stiilis keskendub erakordsetele maastike tähemärkidele. Ta kasutab mitte ainult klavessiini, vaid ka viiulit, flöödit ja obot. Muusika koostati vastavalt sviitide põhimõttele, mis aja jooksul täiendati üha enam minutite ja oluliste detailide ja kaunistustega. Näiteks ilmusid "valed" tantsud (paspier, burr, menuett, pavana). Hiljem vormi lihtsustatakse, see sisaldab rohkem vaba tantse lihtsa nimega, mis andis looja täielikule kujutlusvõimele.

Mis on populaarsem?

Rokokoo muusikat armastasid eriti kodanliku esindajad, kes lõunasöögi ajal sümfooniaid andsid. Kõige populaarsemad olid sellised vormid, kus autori kujutlusvõime ilmnes, see tähendab, et seal oli koht leiutistele, imitatsioonidele, naerule ja lõbususele.
Couperini Rameau'i „Kana” või „Väike Tuuleveski“ nautisid ülemise klassi seas tohutut edu, sest need tundusid kõige lõbusaimana. Need loomingud on saanud eeskujuks paljudele muusikutele, keda on austatud imiteerida.
Tihtipeale näitavad muusikud teiste stiili või kasutasid oma harjumusi ja "rosinaid". Guillaume Guillaume'i “Sonata kvartett” sai selle püüdluse kõige elavamaks peegelduseks Rokokoo ajastul.
Muusikanäited:
1. Albinoni - Sonaat nr 5 G Minoor Op.2 nr 6
2. Mondonville - Klavessiini- ja viiulisonaat nr 4/  1.osa allegro
https://youtu.be/fS600cRhEg4
3. Avison/Scarlatti - Concerto Grosso nr 12 D-mažoor/ 4.-6. osa
https://youtu.be/dUkQgOv7R3A
4. Quirino Gasparini - Jumaldan Sind, Kristus
https://youtu.be/dUkQgOv7R3A
5. Giuseppe Tartini - Sabati ema
https://youtu.be/hgg2GA5fJj4
6. Louis-Claude Daquin - Kägu
https://youtu.be/s-Y3MSfrrM8
7. Carl Philipp Emanuel Bach - Tšello kontsert a-minoor nr 170
https://youtu.be/ZHhGicDN9nI
8. Carl Philipp Emanuel Bach - Flöödi kontsert d-minoor nr 22
https://youtu.be/bDSGrQadsEM
9. Jean Philipp Rameau - Galleant India
https://youtu.be/7vIaCqnMmAw
10. François Couperin - Salapärased Barrikaadid
https://youtu.be/DT2D7Kp3k3c
11. François Couperin - Forlane
https://youtu.be/2e3TeKlmMn8
12. Johann Christian Bach - Sümfoonia g-minoor op 6 nr 6
https://youtu.be/ZCr0l_0Gkno
13. Johann Christian Bach - Tšello kontsert c-minoor nr 2
https://youtu.be/Ps_8dTMRMEQ
14. Jean Philippe Rameau - Kana
https://youtu.be/zrGB8VI_Eb0
15. François Couperin - Väike Tuuleveski
https://youtu.be/gBqjbDAnefQ

Barokkmuusika

Barokk (portugali keeles barroco, 'ebaregulaarne või sibulakujuline pärl') on muusikastiil, mis iseloomustab eriskummalist, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistatud, efektset ja emotsionaalset muusikat.
Barokkstiili domineerimise aega umbes aastatel 1600–1750 nimetatakse euroopa muusikas barokiajastuks.
Barokkstiilis muusikat nimetatakse barokkmuusikaks.

Barokkstiil

Kontseptuaalne kirjeldus

Barokkstiil 1600ndatel

Muusikastiili muutumist võrreldes varasemaga tajuti selgelt juba 1600ndate alguses. Leidus heliloojaid, kellele moodi läinud uus muusikastiil ei meeldinud ja kes püüdsid säilitada vana muusikastiili. Vana ja uue pooldajate diskussiooni käigus hakati eelmist muusikastiili nimetama vanaks stiiliks (stile antico) ja sellele vastavat kompositsioonimeetodit esimeseks praktikaks (prima pratica) ning uut muusikastiili moodsaks stiiliks (stile moderno) ja sellele vastavat kompositsioonimeetodit teiseks praktikaks (seconda pratica).
Vana stiili ehk esimest praktikat iseloomustas:

• polüfooniline faktuur,
• teksti neutraalne tõlgendus,
• dissonantside reeglipärane käsitlus,
• brevisel põhinev helivältuste süsteem,
• harmoonia, mis tekib meloodiate koosluses,
• kirikulaadide süsteem.

Uut stiili ehk teist praktikat iseloomustas:

• raamhäältele tuginev homofooniline faktuur,
• teksti afektiline tõlgendus,
• dissonantside vabam käsitlus,
• muusika noteerimine lühemates helivältustes,
• ühehäälse meloodia valitsev roll,
• duuri-molli-süsteem.

Barokkstiil 1700ndatel

Mõiste 'barokk' muusikastiili nimetusena tuli muusikas käibele alles iroonilises kontekstis seoses Jean-Philippe Rameau ooperi Hippolyte et Aricie esietendusega Pariisis oktoobris 1733, mille kohta ilmus mais 1734 väljaandes Mercure de France anonüümne kriitika (‘Lettre de M*** à Mlle*** sur l’origine de la musique’, pp. 868–70). Anonüümne autor vihjas varjatult, et uues ooperis oli kõik du barocco (moondunud pärli sarnane) ja kurtis, et ooperi muusikal puudusid läbivad meloodiad, see oli dissonantside ja pidevalt muutuvate helistike ning vahelduva meetrumi tõttu ebastabiilne ning selles vahetus kogu aeg kompositsioonimeetod.
Baroki kriitika jätkus ka Jean-Jacques Rousseau "Muusikasõnastikus" (Dictionnaire de musique, 1768) märksõna "Barokk" all: "Barokkmuusika on selline, mille harmoonia on segane, üleküllastatud modulatsioonide ja dissonantsidega, laul on pingutatud ja ebaloomulik, intonatsioon on raskepärane ja liikumine vaevaline." (BAROQUE. Une Musique Baroque est celle dont l'Harmonie est confuse, chargée de Modulations de Dissonnances, le Chant dur & peu naturel, l'Intonation difficile, & le Mouvement contraint. Il y a bien de l'apparence que ce terme vient du Baroco des Logiciens.)

Barokkstiili kirjeldus tagantjärele

Tagantjärele on barokile omistatud erinevaid tunnuseid

• dünaamilisust,
• avatud vormi,
• ornamentide üleküllust
• teravaid kontraste,
• erinevate muusikastiilide mitmekesist kooseksisteerimist,
• individuaalsust,
• afektiivset väljendust.

Siiski enamik neist tunnustest ei ole absoluutsed. Näiteks

• kui renessansihelilooja Carlo Gesualdo muusika stiil on dünaamiline ja avatud, siis barokihelilooja Alessandro Scarlatti oma seda ei ole;
• kui renessansihelilooja Giulio Caccini muusika on vägagi kaunistatud, siis barokihelilooja Arcangelo Corelli oma seda põhimõtteliselt ei ole;
• renessansihelilooja Giovanni Gabrielivaimulike kontsertide teravad kontrastid pole vähem silmatorkavad kui kontrastid näiteks Antonio Cesti ooperis;
• erinevad muusikastiilid võivad koos eksisteerida väga erinevatel perioodidel;
• individuaalsus muutus valdavaks klassitsismi ajal alates 18. sajandi lõpust ning kestab tänaseni.

Seega need omadused kirjeldavad pigem barokiajastu väga üldist renessansist eraldamist kui piiritlevad barokki võrreldes kasvõi näiteks sellele järgnevate muusikastiilidega.
Barokkmuusikat ja selle vaimsust analüüsides jääb eristava tunnusena pinnale ainult teatud eriline suhtumine muusika emotsionaalsesse väljendusse. 1540ndatest kuni vähemalt 1720ndateni kasvas sellise muusika osatähtsus, mida kasutati järjest afektiivsemate seisundite väljendamiseks, olgu need siis inspireeritud tekstist või mitte. Selline heliloojate järjest suurenev ülima emotsionaalse väljenduslikkuse taotlus viiski lõpuks ekstravagantse stiilini, millele 18. sajandi keskel anti kriitikute poolt pilkav koondnimetus "barokk". Samas, kui sellesse pilkesõnasse kodeeritud ebaõnnestumisele, ülevõimendatusele, kummalisusele, grotesksusele ja maneeridele mitte eriti mõelda, on barokkmuusikat võimalik pidada ka lihtsalt ilusaks.

Kompositsioonitehniline kirjeldus

Barokkmuusika pingelisus, dünaamilisus, äärmuslik tundelisus ja efektne teatraalsus kutsusid paratamatult esile muudatusi ka muusika kompositsioonitehnikas:

• senise neutraalse kirikulaadide süsteemi asemel võeti kasutusele harmoonia suuremat pingestatust võimaldav duur-moll-süsteem;
• kui varasemas polüfoonilises faktuuris olid hääled kaalukuselt võrdsed, siis baroki üheks tüüpilisemaks faktuuriks kujunes ühehäälne meloodia, millele lisanduvad hääled moodustasid homofoonilise saate. Polüfooniline mõtlemine siiski ei kadunud ka baroki ajal ja saavutas uue kulminatsiooni Johann Sebastian Bachi harmoonilise kontrapunkti näol.
• tekkis uus heliteost koos hoidev element: generaalbass ehk basso continuo (itaalia keeles 'pidev bass'). Generaalbass kujutas enesest pidevalt kõlavat bassimeloodiat koos juurdekuuluva harmooniaga. Generaalbassi partiid võis mängida kas üks või mitu muusikainstrumenti. Tavaliselt bassimeloodiat mängis kas viola de gamba, tšello ja/või fagott, millele võis lisanduda violone või kontrabass ning harmooniat võis mängida näiteks orel, klavessiin, lauto, teorb või harf, nad kõik väiksemates rühmades või ka koos. Generaalbassiga seotud harmoonia noteeriti bassimeloodia konkreetse heli ala- või ülapoolele märgitud numbrite abil, mis tähistasid antud helist üles ehitatava akordi intervallistruktuuri. Kuna kirja oli pandud ainult bassiliin ja harmoonia, siis harmooniapillide mängijate jaoks oli tavaline konkreetne realisatsioon improviseerida. Generaalbassile sarnast akordimärkide süsteemi kasutatakse tänapäeval levimuusikas.
• muusikalise materjali loomisel kasutati arvsümboolikat ja matemaatilisi proportsioone
• motiividel oli tihti sümboli tähendus, mis pidi võimendama teatud afekti, näiteks ristimotiiv, B-A-C-H
• armastatud kompositsioonitehnikaks kujunes fuuga, mis võimaldas luua avatud vorme

Muusikažanrid barokiajastul

Ooper

Ooperi sünd 1600. aasta paiku mõjutas oluliselt järgneva sajandi muusikat. Barokkooperi virtuoossed aariad lõid nö "erutatud laulmisstiili". Kuulsaimad ooperiheliloojad olid näiteks Claudio Monteverdi, Alessandro Scarlatti ja Georg Friedrich Händel. 17. sajandi keskel sai alguse sajandipikkune kastraatlauljatekummardamine. Kuulsaim kastraat oli itaallane Farinelli. Kui Itaalias sündis ooper, siis Prantsusmaal õukonnaballett, kus erinevalt klassikalisest balletist oli palju vokaalnumbreid.

Aaria

Ansambli madrigalide asemel tulid 17. sajandil moodi sooloaaria ja duett generaalbassi või väikese ansambli saatel. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria.

Kantaat, oratoorium, passioon

Rohkelt kirjutati vokaalseid suurvorme – kantaate, oratooriumeid ja passioone. Kantaate, oratooriumeid, passioone ja oopereid kirjutasid tihti samad heliloojad ja neid esitati samasuguste esituskoosseisude poolt.

Concerto grosso

Evaristo Baschenis'e maal, millel on kujutatud barokkinstrumente, sealhulgas rataslüüra, klavessiin, viola da gamba, lauto, viiul ja barokk-kitarr

17. sajandi instrumentaalmuusikaks oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas(Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaaliaküpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansamblikoosseisuksbarokktrio, millest kujunes välja "itaalia orkester" – kaks võrdse tähtsusega juhtivat viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo. Moodustati ka päris suuri orkestreid. Žanritest kirjutati enim sonaate ja kontserte. Viimase ühe alatüübi, concerto grosso looja oli Arcangelo Corelli. Soolokontsertide meister oli Antonio Vivaldi.
Teised populaarsemad pillid sellel perioodil lisaks viiuli perekonna pillidele olid klavessiin, orel, lauto. Kasutusele võeti oboe, fagott, metsasarv, klarnet.

Tantsusüit

Barokiajastul hakati tantsumuusikat looma ka kontsertteostena. Populaarseim žanr olid tantsusüit.

Klahvpillimuusika žanrid

Barokk ei teinud selget vahet erinevatele klahvpillidele (orel, klavessiin, klavikord, positiivorel) kirjutatud muusikal.

Kompositsioonimeetodid barokiajastul

Fuuga

Kuigi barokiajastul peeti polüfooniat juba veidi vanamoeliseks, kujunes välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm – fuuga. See oli enamasti kahe- kuni viiehäälne ja võis olla nii vokaal- kui ka instrumentaalteos või selle osa. Aegade suurimaid polüfooniameistreid on Johann Sebastian Bach, kes armastas fuugat ja viis selle kõrgeimale tasemele.

Muusikast mõtlemine barokiajastul

Barokiajastul mõeldi muusikast kolmel moel:

• 1. musica theoretica ehk musica speculativa, mis kujutas enesest heli ja muusika struktuuride teoreetilist mõtestamist ning mida õpetati ladinakoolis ja ülikoolis osana vabade kunstide (artes liberales) õppekavast;
• 2. musica practica, mis kujutas enesest praktilist musitseerimist ehk tänapäevases mõttes heliloomingut ja interpretatsiooni kahes valdkonnas
  • musica plana, mis kujutas enesest ühehäälsete koraalide laulmist
  • musica mensurabilis, mis kujutas enesest mitmehäälse polüfoonilise figuratiivse muusika loomist ja esitamist
• 3. musica poetica, mis kujutas enesest tegelemist heliloomingu retooriliste aspektide ja muusika helikeele printsiipidega. Muusikat mõisteti keelena, millele rakenduvad kõnekunsti ehk retoorika ning poeesia ehk luulekunsti reeglid. Seetõttu hakati sel ajal rääkima ka igale heliloojale omasest helikeelest. Õpetus muusikalisest retoorikast oli seotud tekstis olevate kujundite seadmisega muusikasse ja nende tõlgendamisega. Muusikalist retoorikat sümboolselt tõlgendati (formaliseeriti) ka helidesse: näiteks
• kõrge heli võis tähendada kõrgust ning seda kasutati, kui näiteks tekstis oli juttu kõrgest mäest või taevast,
• madal heli seevastu tähendas sügavust (orgu või põrgut);
• kromaatiline pooltoon võis väljendada valu ja piina;
• paus võis tähendada vaikimist ja surma.

Euroopa Liidu hümn; Zadok the Priest:

https://youtu.be/waTzBd5lTHQ

Barokkmuusika oluliseimad heliloojad on Johann Sebastian Bach (1685-1750):

Tõi muusikasse pooltoonid. Bach tegutses Saksamaal erinevates õukondades organistina: Armstadt, Mündhausen, Weimar, Köthen, Leipzig.

Bach tegi: 

- Matteuse passioni; 

- Johannses passioni; 

- Missa h moll; 

- 6 inglise süiti; 

- 6 prantsuse süiti; 

- 6 itaalia süiti („Hästi tempereeritud klaviir“)

- 3 oratooriumi

- üle 300 kantaadi

- 6 Brandenburgi kontserti

- palju oreliteoseid

- instrumentaalne kammermuusika

Georg Friedrich Händel (1685-1756):

Rändas palju ringi: Hamburg, Itaalia, London, Hannover

40 ooperit: Rinaldo; Julius Caesar; Xerxes

oratooriumid: Messias; Concerto grosso

orkestri süidid: Veemuusika; Tulevärgi muusika

Sonaadid, prelüüdid, kantaadid:

Antonio Vivaldi (1678-1741):

Itaalia helilooja Antonio Vivaldi reisis palju ringi. Ta pidas kontserdeid. Ta lõi oma aastaajad. Ta lõi 94 ooperit, 92 sonaati, 4 oratooriumi, avamänge ja tegi kontserteid. Tema muusikas oli ka klassitsismi elemente ja seetõttu saab Antonio Vivaldit pidada ka Baroki ja Klassitsismi üleminekuheliloojaks.

Muusikastiilid

Kuni 8. sajandini pKr oli ühehäälne muusika. 8. sajandist pKr algab mitmehäälne muusika.  Alates 8. sajandist pKr kuni 18. sajandini pKr polüfooniline mitmehäälsus. 16. sajandist kuni 18. sajandini oli polüfoonilise ja harmoonilise mitmehäälsuse üleminekuperiood.

Polüfooniline mitmehäälsus on mitmehäälsus, kus kõikidel häälerühmadel on võrdne tähtsus.

Homofooniline mitmehäälsus on üks häälerühm on teistest tähtsam. Teistest tähtsamaks peetav häälerühm on viisihääl, teised häälerühmad on ainult meloodiahääled. Neid meloodiahääli nimetatakse saatehäälteks.

Muusikastiilid:

Ühehäälne muusika: kuni 8. sajand pKr

Polüfooniline mitmehäälsus: 8. sajand pKr kuni 18. sajand pKr

Gooti stiil: 13. sajand - 16. sajand

renessanss: 14. sajand - 17. sajand

barokk: 17. sajand - 18. sajandi esimene pool. 

Oluliseimad heliloojad: Bach, Händel, Vivaldi

klassistsism: 18. sajandi teine pool - 19. sajandi algus

Oluliseimad heliloojad: Haydn, Mozart, Beethoven

romantism: 19. sajand

Palju olulisi heliloojaid.

Impressionism: 19. sajandi lõpp - 20. sajandi algus

Nüüdismuusika: 20. sajand - 

Hästi palju muusikastiile ja heliloojaid.

Motett

Motett on Madalmaade renessansiaja muusikažanr.

Motett oli aastatel 1220-1750 üks olulisemaid mitmehäälse vokaalmuusika žanre, millel võis või ei pruukinud olla dubleeriv või ka iseseisev instrumentaalsaade.
13. ja 14 sajandi motett

• pärines liturgilisest troobist, kuid arenes keskajal üheks olulisemaks vaimuliku kunstmuusika žanriks
• komponeeriti tenoris olevale cantus firmusele, mis oli tavaliselt liigendatud korduva rütmimustrina
• koosnes lisaks tenorile kuni kolmest ülemisest häälest, milles peaaegu alati olid erinevad ladina- või prantsuskeelsed tekstid ja mis liikusid tavaliselt kiiremates helivältustes
• muutus aegamööda ilmalikuks

15. sajandi esimesel poolel taastus moteti seos liturgiaga ja seda mõjutasid mitmed muud muusikažanrid, nagu šansoon, tenormissa ja hiljem ka madrigal.
16. sajandil saavutas motett Josquin des Prez'i ja tema järgijate madalmaade koolkonna stiilis loomingus oma klassikalise sünteesi.
Hiljem on motetti üldiselt määratletud ladinakeelsele tekstile loodud vaimuliku polüfoonilise muusikažanrina, millel võib olla või ei pruugi olla dubleerivat või ka iseseisevat instrumentaalsaadet.

Ars antiqua motett

Ars antiqua motett sai mõjutusi ühest küljest Leoninuse suurest organumikogumikust "Magnus liber", täpsemalt selle Perotinuse poolt moderniseeritud discantus-lõikudest ning teisest küljest klauslitest (clausula), mis samuti pärinesid discantus-lõikudest ja arenesid hiljem grogoriuse koraali stiilis melisme sisaldavaks eraldi muusikažanriks.
Prosa ja prosula traditsioonidest lähtudes katsetasid 13. sajandi alguse Pariisi heliloojad keskaegsest muusika ja luule ühisest kontseptsioonist lähtudes uue teksti lisamist kõige uuemale melismaatilisele polüfooniale, sealhulgas konduktuse (conductus) caudadele ja organumi melismidele.
Motett, mis kujues lõpuks nende katsetuste kõige edukamaks tulemuseks, sai alguse poeetilise teksti kasutamisest klausli duplumis.
Selle arengu keskmes olid Perotinus ja tema tekstide autor Kantsler Philip (Philip the Chancellor). Tulemuseks olnud teoseid, mis kujutasid enesest tropeeritud tiiskandipassaaže või tropeeritud klausleid, hakati prantsuskeelse sõna mot (sõna) põhjal kutsuma motellideks. Sõna 'motell' muutumisel motetiks hakati ka uue tekstiga partiid nimetama duplumi asemel motetuseks.
Moteti kujunemisel mängisid keskset rolli klauslid. Nende kasutamine varasemate organumite vananenud passaažide asendajana viitab küll minevikule, kuid nende transfomeerumine motetiks selgitab nende jätkuvat populaarsust. Kuigi paljusid klausleid ei tunta motettidena ja neile ei lisatud ka teksti, püsis heliloojate huvi selle žanri vastu aastakümneid. Klausel oma rütmiseeritud tenoriga olid kahtlemata moteti potentsiaalseteks eelkäijaks.

Ars nova motett

Motett kui žanr oli oluline ka edaspidi kuni 14. saj lõpuni ja seda peeti elitaarseks, mõistetav ainult välja valitutele, selle eesmärk oli pidudel kuulajate meeli lahutada sellel oli esteetiline kõrgeväärtus ja see ei allunud enam liturgiale.
Johannes de Grocheo (u 1255 – u 1320, prantsuse muusikateoreetik) kirjutab: "Seda žanrit ei tohi rahvale esitada, kuna viimane ei taba selle peensusi ära, samuti ei ole rahva meelt võimalik sellega lahutada, seevastu tuleb seda esitada haritlastele ja neile, kes otsivad kunsti peenneid nüansse. Motetti harilikult lauldakse haritlaste pidudel." (Wörner 1993: 96)  
Liturgilise (vaimuliku) motetti tekstid on seotud nn tenor'i ehk kõige madalama hääle (ka cantus firmus e kindel laul, liturgilised meloodiad, võis olla veel gregooriuse koraal) tekstiga. Tenor'it võidi esitada ka instrumentidega, ülemised hääled - teine hääl peale tenori duplum või motetus (sellest hiljem ka nimi motett), kolmas hääl triplum ja neljas hääl quadruplum.
Ilmalike motettide tekstid kõnelevad kahel teemal: 1) poliitiliste ja moraalsete probleemide drastiline kriitika; 2) (enamasti) prantsuse armastuslüürika.
Ars nova motett muutus 14. saj. kõige esinduslikumaks žanriks, kirjutati peamiselt poliitilistele sündmustele pühendatud pidumotette, nt kuningate kroonimiste ja peapiikoppide pühitsemiste puhuks.