Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

kolmapäev, 10. juuli 2024

Nõmmemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Nõmmemetsad ehk nõmmikud on kuivadel toiteainetevaestel muldadel kasvavad metsad; ühtlasi metsatüpoloogilise klassifikatsiooni tüübirühm, kuuludes arumetsade tüübiklassi.

Nõmmemetsade levila on Eestis ebaühtlane, rohkem leidub neid Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis ning saartel, Eesti metsadest moodustavad nad umbes kolm protsenti. Nõmmemetsi esineb Eestis luidetellimnomõhnadeloosidel jne.

Nõmmemetsades esineb kõige rohkem mändi, hoopis vähem esineb kuuskearukaske jt puuliike. Kasvupinnas on happeline ning põhjavesi asub mitme meetri sügavusel.

Alustaimestik on üldjuhul liigivaene ja hõre. Puhmarinde moodustavad tavaliselt kanarbikpohlleesikasnõmm-liivatee ja rannikualadel ka kukemari.

Rohttaimestik tavaliselt puudub või esineb hõredalt palu-härgheinakassikäppa ja mõningaid kõrrelisi, samblarindes domineerivad põdrasamblikud.

Nõmmemetsad on hõredad ja aeglasekasvulised kuivadel ja vaestel liivmuldadel kasvavad männikud, kus on ohtralt põdrasamblikke, samblaid ja kanarbikku ning vähe rohttaimi. Nendel aladel on põhjavesi sügaval ja mulla pindmised kihid on väga kuivad. Seetõttu saavad seal kasvada vaid kuivalembesed taimed. Puurindes domineerivad männid on madalakasvulised ja põõsarinne tavaliselt puudub (harva võib olla vaid kadakat). Ka alustaimestu on kidur, kuivalembene ja liigivaene. Nõmmemetsad ei talu tallamist ning on väga tuleohtlikud. Eestis on nad levinud rannikul luiteliivadel moodustades veidi üle 4 % Eesti metsadest.

Puurinne on väga liigivaene koosnedes peamiselt harilikust männist, vähem harilikust kuusestarukasestharilikust haavast.

Põõsarinne tavaliselt puudub. Harva kasvab põõsastest nõmmemetsades vaid harilik kadakas.

Puhmarinne on sageli lausaline. Levinumad liigid on kukemarileesikaskanarbik.

Rohurinne paikneb üksikute laikudena ning koosneb kõrrelistest (lamba-aruhein jne.).

Samblarindes on vähe liike. Enamasti moodustavad sambla-samblikurinde peamiselt hajusalt kasvavad samblikud.

  • Nõmmemetsad on iseloomulikud kõige kuivemate ja vaesemate leedemuldadega luidetele ja liivikutele, kus põhjavesi ulatub harva kõrgemale kui 2 m. Need metsad on hõredad ja aeglasekasvulised. Alustaimestu moodustavad kuivust hästi taluvad taimed (näiteks kanarbikharilik kukemari, samblikud). Puurindes valitseb mänd. Nõmmemetsi on Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis, läänesaartel ning Peipsi põhjarannikul.
  • Nõmmemets

    Mullad: kuiv liivane pinnas.
    Kasvutingimused: vähe toitaineid, valitseb veepuudus, valgust küllaga.
    Iseloomulik: pilk ulatub kaugele, pole põõsaid, männid kasvavad hõredalt.

    Taimestik rinneti:
    puurinne - mänd;
    põõsarinne - tavaliselt puudub;
    puhmarinne - kanarbik;
    samblarinne - alpi põdrasamblik, islandi samblik.

teisipäev, 9. juuli 2024

Soostunud metsad ehk soovikumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Soostunud metsad ehk soovikumetsad

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Soostunud metsad ehk soovikumetsad on perioodiliselt liigniisketel muldadel kasvavad metsad. Metsadest on enim esindatud lehtpuu enamusega või segametsad. Soostunud metsade kogupindala Eestis on ligi 397,7 tuhat ha. Valdava osa moodustavad nendest sanglepikud 11,1%, hall-lepikud 10,9%, männikud 10,0%, kuusikud 9,1%, kaasikud 7,8%, haavikud 5,7% jm.

Soostunud metsad

Soostunud metsade klass hõlmab tasasel ja nõgusal reljeefil kasvavaid metsi, kus mulla ülemise horisondi moodustab vähem kui 30 cm tüsedune turvas.

Soostunud metsad jagunevad soostunud metsadeks (sõnajala, angervaksa ja sinihelmiku kasvukohatüübid) ja rabastunud metsadeks (karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüübid) (Paali klassifikatsioon).


Soostunud metsa kasvukohatüübid on järgmised:

esmaspäev, 8. juuli 2024

Kõdusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

kõdusoo

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Kõdusoo on metsatüüp, mis on kujunenud madal- või siirdesoodest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Kõdusoodes on sootaimed asendunud arumetsadele, enamasti palu-, laane- ja salumetsale omaste taimedega.

Väiksemate aladena on kõdusoometsad levinud üle Eesti, kogu pindala kokku 238 436 ha (2002). Range kaitse all on 2016. aasta seisuga 26 828 hektarit kõdusood.

Kõdusoos on levinud peamiselt kuusikud. Leidub ka männikuidkaasikuid ja sanglepikuid. Maapind on tugevasti künklik, sest kuivenduse tulemusel on maapind vajunud. Alusmets on hõre. Taimestikus esinevad puhmastaimed – mustikas ja sinikas. Leidub palju rohttaimi, sealhulgas püsik-seljarohtu ja paiselehte.

Eristatakse mustika- ja jänesekapsa-kõdusoometsa kasvukohatüüpi (Paali klassifikatsioon).

Kõdusoometsad on pikaajalise kuivendamise tulemusena paranenud niiskusrežiimiga ja hästilagunenud kõduturbakihiga mullal kasvavad keskmise kuni kõrge tootlikkusega metsad (boniteediklass I…III, harva IV). Iseloomulik on arumetsailmeline alustaimestik, milles esineb siiski ka soometsale omaseid taimi. Puudest on levinud peamiselt mänd ja kuusk, vähem kask ja sanglepp. Eristatakse kaht kasvukohatüüpi: mustika-kõdusoo kasvukohatüüp ja jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp. Turba lagunemisest ja vee alanemisest tingituna kokku vajumise tõttu on eriti vanemate puude juurekaelad (peajuurte hargnemise koht) maapinnast kõrgemale jäänud ja sellest tulenevalt on vanemates kõdusoometsades puude kännuosad sageli iseloomulikult paljad või kõrge mätta sees. Puude juurestik asub valdavalt ülemises hästilagunenud turbakihis ja metsad on seetõttu tormihellad.

Kõdusoo metsad

Kõdusoometsad on kujunenud sügavaturbalistest lagedatest või hõreda puurindega madal- või siirdesoodest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad männid ja kased, mis enamasti kasvasid samas kohas kiduralt juba enne kuivendamist. Järgmises metsapõlvkonnas võib domineerima hakata kuusk. Kõdusoometsade alustaimestu on liigivaene. Seal leidub selliseid liike, nagu tupptarn, kattekold, ümaralehine uibuleht. Niiskusrežiimist sõltuvalt võib alustaimestu sarnaneda palu-, laane- või salumetsa alustaimestuga.
Üldiselt eristatakse mustika- ja jänesekapsa-kõdusoometsa kasvukohatüüp

reede, 5. juuli 2024

Lammimetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Lammimetsade klass

Humal

Lammimetsade klassi kuuluvad üleujutusalade metsad, mis kasvavad jõeorgudes ja madalatel järveäärsetel aladel tulvavete kohalekantud ainese setteilJõgede voolusängi kõrval võib setete paksus olla kuni üks meeter ning need setted võivad pikkamööda kuhjudes moodustada kaldavalle, milles orgaanilise ainese poolest rikkamad settekihid vahelduvad vaesematega. Lammimetsade ökoloogiline seisund, liigiline koosseis ja struktuur olenevad lammiterrassil paiknemise kohast. Kaldavallidel kasvavate metsade puurinne koosneb laialehistest liikidest. Põõsarinne on liigirikas, puutüvede ja põõsaste ümber keerduvad sageli humala väädid. Jõest kaugemal, kaldavallide taga madalamatel lammialadel paiknevad lammi-lodumetsad, mis nii valitseva puuliigi (sanglepp) kui ka alustaimestu poolest sarnanevad tavaliste lodumetsadega.

Lammimets

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Lammimets on vooluveekogu lammil (harvem järve kaldal) olev metsatüüp, mis perioodiliselt on tulvavee all. J. Paali taimkattetüüpide klassifikatsioon eristab uhtsetetest tekkinud kaldavallidel esinevat humala kasvukohatüüpi ja veekogust kaugemal lammi madalamas osas paiknevat pika tarna kasvukohatüüpiE. Lõhmuse metsakasvukohatüüpide klassifikatsioon lammimetsi ei erista. J. Paali humala kasvukohatüüp liigitatakse E. Lõhmuse järgi harilikult salumetsa tüübirühma kuuluvaks sõnajala kasvukohatüübiks ning pika tarna kasvukohatüüp lodu kasvukohatüübiks.

Lammimetsad kasvavad jõe või oja lammil, madalatel järveäärsetel aladel, mis on aeg-ajalt, enamasti kevadeti üle ujutatud. Mullad on seal huumusrikkad, suure mineraalainete- ja lämmastikusisaldusega. Lammimetsi on Eestis vähe säilinud, kuna enamik lammimetsi on praeguseks hävinud kultuuristamise tõttu. Algselt on nad tekkinud ojaäärsetest hall-lepikutest ja pajustikest.

Puurinne on suhteliselt hõre. Selle moodustavad tammsaarpärnkünnapuusanglepphall leppsookaskharilik kuusk.

Põõsarindes kasvavad harilik toomingasmage sõstarharilik lodjapuupaakspuunäsiniinharilik kuslapuu.

Rohurinne on liigirohke. Puude varjus kasvavad humal, seatapp, püsik-seljarohi, harilik maavitsnaatsalu-tähtheinangervakskoldnõgesharilik metsvitskanakooleseaohakasmetstulikas, sookastik, tarnad, soovõhkohtene sõnajalgnaistesõnajalg.

Samblarinne – niidukäharikmetsakäharikharilik tüviksammal, roossammalkähar salusammalharilik laanikharilik kaksikhammas.

neljapäev, 4. juuli 2024

Arumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Arumetsad on üks peamisi metsatüübiklasse.

Arumetsade peamiseks puuliigiks on harilik mänd või harilik kuusk. Lisaks okaspuudele võib seal kasvada veel arukaskeharilikku haaba ja sangleppa, aga ka laialehiseid puuliike tammesaartvahert ja teisi..

Arumetsad kasvavad mineraalmuldadel või õhukese turbakihiga (alla 30 cm) soostunud muldadel. Toitainerikkus võib olla arumetsades väga vahelduv, väga vaestest (nõmmemännikud) väga rikkani (loometsad). Niiskustingimused sõltuvad sellest, millisele kivimile muld on tekkinud ja sellest, kui sügaval on põhjavesi.

Arumetsade metsaklassi kuuluvad järgmised metsatüübirühmad :

E. Lõhmuse järgi kuuluvad siia ka soovikumetsad ja rabastuvad metsad.

Arumetsade klass

Arumetsad kasvavad kuivadel kuni niisketel mineraalmuldadel ning neis eristatakse mulla toiterikkuse ja veeolude alusel mitu tüübirühma (loometsad ja -põõsastikud, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, sürjametsad ja salumetsad).

  • Loometsad ja -põõsastikud on omased õhukestele huumusrikastele karbonaatsetele muldadele, mis on kujunenud massiivsel pael või selle murenemisel tekkinud rähalMullad kuivavad põua ajal kergesti läbi. Enamasti mändidest koosnev hõre puurinne varjutab alustaimestut vähe ning selles kasvavad koos nii kuivalembesed taimed (näiteks leesikasnõmm-liivatee), kaltsifiilsed niidu- ja stepitaimed (näiteks lubikasangerpistverev kurereha) kui ka niiskematele kasvukohtadele omased taimed (näiteks sinililllongus helmikas ja sulg-aruluste). Loometsade levila piirdub läänesaarte ning Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti paealadega.
  • Nõmmemetsad on iseloomulikud kõige kuivemate ja vaesemate leedemuldadega luidetele ja liivikutele, kus põhjavesi ulatub harva kõrgemale kui 2 m. Need metsad on hõredad ja aeglasekasvulised. Alustaimestu moodustavad kuivust hästi taluvad taimed (näiteks kanarbikharilik kukemari, samblikud). Puurindes valitseb mänd. Nõmmemetsi on Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis, läänesaartel ning Peipsi põhjarannikul.
  • Palumetsad kasvavad tüsedatel liivasetetel kujunenud leedemuldadel, mis on toiterikkamad ja veega paremini varustatud kui eelmise tüübirühma mullad. Neid metsi leidub eeskätt mõhnastikelsanduritel ja moreenkühmudel. Alustaimestus on tüüpilised pohlmustikas ja tihe samblakate, puurindes valdab mänd, kuid on ka kuusekase ja haavaga segapuistuid. Palumetsi on peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel.
  • Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt metsataimkonna keskse rühma. Liigivaesed laanemetsad on kunagiste taigametsade läänepoolsed jäänukid. Puurindes on põhiliik enamasti kuusk, kuid rohkesti on ka mitmesuguseid segapuistuid. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud varasematest tamme-segametsadest, mille kasvuala on vahepeal olnud põllustatud ja hiljem taasmetsastunud. Alustaimestikus on ohtrasti jänesekapsast, liigivaestes metsades on tüüpilised leselehtlaanelillmustikas ja kattekold. Laanemetsi on kogu Eestis.
  • Sürjametsad on liigirohked okas- või lehtmetsad, mis kasvavad ooside, moreenküngaste, voorte ja vallilaadsete otsamoreenide karbonaadirikastel, kuid suvel läbikuivavatel muldadel. Sürjametsas kasvavad kõrvuti nii happeliste toorhuumuseliste muldadega kohastunud taimed (näiteks jänesekapsas, pohl ja mustikas) kui ka enam-vähem neutraalseid pehmehuumuselisi muldi eelistavad salutaimed (näiteks sinilill, kevadine seahernes). Sürjametsi leidub Lõuna-, Kagu- ja Kesk-Eestis, Rapla- ja Läänemaal ning Pandivere kõrgustiku jalamil.
  • Salumetsad on omased lainjatele tasandikele, voortele, oosidele ja laugjate nõlvade jalameile, kus nad kasvavad parima toitelisusega ja kogu aasta jooksul veega hästi varustatud muldadel, mis on kujunenud karbonaadirikkal moreenil. Soodsate lagunemistingimuste tõttu on metsakõdu horisont väga õhuke või pole seda üldse, mullale on iseloomulik tüse huumushorisont. Peapuuliik võib olla nii kuusk kui ka kask, mõnikord aga haab, paljudes salumetsades on laialehiseid puuliike. Põõsarinne on lopsakas ja liigirohke. Tamme valitsemisega salumetsi on väikeste puistutena eeskätt Lääne-Eestis ning Saaremaal, enamasti on need tekkinud puisniitude taasmetsastumisel. Enamik varem salumetsaga kattunud alasid on praeguseks põllustatud või asendunud kuusikute ja kuuse-segametsadega. Alustaimestus kasvab rohkesti nemoraalseid liike, nn salutaimi (näiteks sinilill, koldnõgespüsik-seljarohinaatsaluhein). Teistest üsnagi erineva kasvukohatüübi moodustavad Põhja-Eesti panga rusukalletel kasvavad salumetsad (pangametsad), kus valitsevad laialehised puud, alustaimestus aga kuukresslaanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris), laiuv sõnajalg (Dryopteris expansa) jmt taimed. Neil kasvukohtadel on ka haruldasi samblaid.

Kuivematele kasvupaikadele omaseid vähenõudlikke taimi:

Kukemari

Kanarbik

Leesikas

kolmapäev, 3. juuli 2024

Puistangumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Puistangumets on puistangul kasvav mets.

Puistangud tekivad Eestis üldjuhul põlevkivi rikastamisel üle jäänud aherainete ladestamisel. Vanematel puistangutel on taimed ise ajapikku kasvama hakanud. Nooremaid puistanguid haljastavad inimesed, istutades sinna põõsaid ja puid. Kasvupinnas on tihti üsna kivine (lubjakivi) ja kuiv. Sellised tingimused sobivad eelkõige harilikule männile ja arukasele. Puistangute metsade kogupindala Eestis on ligi 13 300 ha. Valdava osa – 73,7% – moodustavad nendest männikud, millele järgnevad 14,3%-ga kaasikud. Harvem esineb harilikku kuuskeharilikku haabahalli leppa ja teisi.

teisipäev, 2. juuli 2024

Parasvöötme metsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Parasvöötme metsad

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Parasvöötme metsad (inglise keeles temperate zone forests) on metsad parasvöötmes põhja- ja lõunapoolkeral, kus aasta läbi on valitsevaks parasvöötme õhumass. Parasvöötmes on neli aastaaega ning eristatakse merelist, mandrilist ja parasvöötme mussoonkliimat.

Parasvöötme metsad jaotuvad leht-, okas- ja segametsadeks. Okasmetsas on peamisteks puuliikideks kuusk, nulg, mänd ja lehis. Segametsas kasvavad kuusk, kask, haab, pärn, sarapuu ja tamm. Lehtmetsas on domineerivateks liikideks tamm, vaher, jalakas, saar ja pärn.

Parasvöötmes kasvavad taimeliigid on kohastunud aastaringselt suurte kliimamuutustega, temperatuuri kõikumisega ja rohkete sademetega. Okasmets kasvab kõike paremini leetmuldadel, lehtmets vajab viljakat pruunmulda.

Okasmetsa põhilised asukad on pruunkarupõderilvesorav ja musträhn. Sega- ja lehtmetsades elavad metskitshirvhalljänesskunkmetsnugisroherähn ja vöötorav.

Parasvöötme metsad kannatavad tugevalt liigse inimmõju käes. Metsi võetakse maha metsa-, tselluloosi- ja paberitööstuse, põllumajanduse ning maavarade kaevandamise tõttu. Metsade kasvu mõjutavad ka erinevad keskkonnaprobleemid: õhusaasteveekogude reostus, tööstusjäätmed.

Parasvöötme metsad

Peaaegu kolmandik maismaast Maal on kaetud metsaga. Looduslikku metsa leidub kõikjal kus on pidevalt vett puude kasvamiseks. Metsad on koduks teistele taimedele ning paljudele loomadele. Parasvöötme metsad on levinud troopiliste ja polaaralade vahel.

Puude tüübid

On olemas kaks põhilist puude tüüpi:heitlehelised ja igihaljad.

Heitlehelised puud langetavad oma lehed korraga ja on osa aastast raagus. Sel ajal nad puhkavad. Uued lehed tulevad siis, kui nende kasvuks on piisavalt päikesevalgust ja niiskust.

Igihaljastel puudel püsivad lehed mitu aastat ja need ei vahetu kõik ühe korraga. Nii ei ole nad kunagi raagus.

Kus millised puud kasvavad

Kõige suuremaid ja tavalisemaid puuliike metsas nimetatakse domineerivateks liikideks. Erinevad liigid taluvad külma ja kuuma erinevalt ning seetõttu on parasvöötme metsades piirkonniti ka erinevad domineerivad liigid.

Polaaraladel ei kasva üldse puid, sest seal on liiga külm ja vesi on külmunud jääks.

Troopikas on palav kogu aasta vältel. Seal kasvab palju puuliike. Troopikast lõuna poole on vähe parasvöötme metsi, sest Maa lõunapoolkeral on palju vähem maismaad. Põhjapolaarjoonest lõuna poole laiuvad suured igihaljad metsad. Seal domineerivad liigid, mis suudavad üle elada talvi (mänd, nulg ja kuusk). Heitlehelised puud, näiteks pöök, tamm ja vaher kasvavad kõige paremini seal, kus suved on soojad ja talved mitte liiga külmad. Nad kasvavad laia ribana Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Aastaajad

Parasvöötmealadel on neli aastaaega. Puud ja enamik teisi taimi metsas alluvad aastarütmile. Kevadel kasvavad uued lehed, suvel taimed õitsevad ja neil tekivad uued lehepungad, sügisel valmivad seemned. Aastarütmile allub ka metsloomade elu.

KEVADEL kasvavad puudele uued lehed. Paljud loomad poegivad.

SUVEL õitsevad paljud metsataimed. Nende nektarist toituvad mesilased ja liblikad, kes samal ajal neid ka tolmeldavad. Pärast tolmlemist hakkavad kasvama seemned.

SÜGISEL söövad paljud loomad, näiteks mägrad, mõnuga küpseid vilju, marju ja seemneid. Puud langetavad sügisel lehed.

TALVEL on lehtpuud raagus ja loomade jaoks on vähe toitu. Paljud neist sooritavad pikki rändeid soojematele toitumisaladele, kus ka talvel toitu jätkub. Mõned loomad on kevadeni talveunes.

Mure metsade pärast

Kaks tuhat aastat tagasi katsid metsad suurt osa Euroopast, Ameerikast ja Aasiast, kuid tänapäevaks on enamik neist hävinud. Näiteks Inglismaal on metsadest alles vähem kui kümme protsenti.

Vastavalt sellele, kuidas rahvastiku hulk suurenes, tahtis järjest enam inimesi elatuda põlluharimisest. Selleks võtsid nad aga maha metsi.

Ometi vajavad inimesed puitu ehitusel ja muuks otstarbeks. Nad avastasid, et kui raiuda maha näiteks sarapuu, siis kasvab kännust, mille juured on mullas, kiiresti uus puu. Nad raiusid neid puid iga mõne aasta tagant, jättes osa puid kasvama. Nii kasvas koos erineva vanusega puid ning nende keskel elas palju loomi.

Tänapäeval istutavad inimesed suurtele maa-aladele sadu kiiresti kasvavaid puid. Kuid need pole tõelised metsad, sest seal on kõik puud ühest liigist ning seal saavad elada vähesed loomaliigid.

 KÕRGEL PUURINDEL

Kevadel ja suvel langeb lehtmetsade puurindes puulehtedele palju päikesevalgust, mis on vajalik orgaanilise aine moodustamiseks. Selle aine arvel puud kasvavad. Puurindes leidub hulgaliselt putukaid, kellest palju on omakorda söögiks suurematele loomadele, näiteks lindudele.

Tuhanded putukad

Iga lehtpuu on koduks paljudele putukaliikidele. Suurem osa täiskasvanud putukaist munevad kevadel või varasuvel. Nad munevad oma munad selle toidu peale või lähedale, mida nende vastsed söövad. Tänu sellele on koorunud vastsete jaoks kohe olemas küllaldaselt toitu.

Käguvamplaste vastsed toituvad lihast. Täiskasvanud putukad munevad munad tõukudesse, kes puidu sisse käikusid uuristavad. Selleks suruvad nad oma muneti puust läbi otse tõugukehasse. Koorunud käguvamplase vastsed toituvad tõugu sisemuses ning tulevad välja siis, kui nad on lõplikult välja arenenud. Tõuk sureb.

Tegelikult ei tea keegi täpselt kuidas täiskasvanud putukad leiavad üles puukoore all käike uuristavad tõugud.

Lehetäidel ja lutikatel on suu asemel õõnes toruke – nokk, millega nad imevad taimemahla.

Mähkur muneb oma munad rullikeeratud pöögilehtedesse.

Nende putukate, kes munevad lehe sisse, imepisikesed vastsed söövad käike lehe sisse. Käigud on lehe pinnal nähtavad looklevatest joontest koosneva mustrina.

Putukate elu

Mõnede putukate, näiteks rändtirtsude ja lehetäide vastsed on valmikutega sarnased. Vaglad ja röövikud erinevad aga oma vanemaist tunduvalt.

Röövikud on liblikate, vaglad kärbeste ja tõugud mardikate vastsed.

Täiskasvanud liblikad paarituvad ja emased liblikad munevad selle toidu peale või lähedale, millest röövikud toituvad. Vastkoorunud röövikud on küll väga väikesed, kuid tugevate lõugadega. Nad hakkavad kohe sööma.

Röövikud söövad ja kasvavad. Et nende kitiinkest ei veni, kasvatavad nad vana kesta alla uue ja suurema. Vana kest lõheneb ja heidetakse ära. Pärast viimast kestumist muutub uus kest kiiresti kõvaks ja moodustub nukk, milles röövik areneb valmikuks.

Kui nukku kattev tugev kest lõheneb, tuleb sealt välja täiskasvanud liblikas – valmik. Ta puhkab veidi aega enne lendu, oodates, kuni pehmed tiivad sirguvad ja kõvemaks muutuvad. Kogu sellist muutumist nimetatakse moondeks.

Paljud parasvöötme metsade putukad elavad talve üle nukuna. Kevadel väljub nukust täiskasvanud putukas. Putukaid on väga erinevaid. Mõnede putukate valmikud elavad mitu aastat ja nii võib puurindes üheaegselt kohata nii vastseid, nukke kui ka valmikuid.

Linnud ja teised loomad

Puurindes elab ning toitub palju teisi loomi. Neil kõigil on oma territoorium, mida nad kaitsevad võistlejate ehk rivaalide eest, kes konkureerivad sama toidu, pesapaiga või paarilise pärast.

Peaaegu kogu aasta lendavad metsas toiduotsinguil ringi sabatihaste salgad. Need püsivad koos tänu sellele, et linnud peavad häälitsedes omavahel sidet.

Rähnid söövad tõuke, kes puude sisse käike uuristavad. Rähni jalal on kaks ette- ja kaks tahapoole suunatud varvast. See aitab tal mööda puutüvesid ronida.

Lendoravad elavad Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Neil on keha külgedel nahavoldid, mis võimaldavad liuelda puult puule.

METSAALUNE

Igal sügisel langeb lehtmetsas maapinnale hulgaliselt vanu lehti ja oksatükke. Neist moodustub kõdukiht. Kevadeks on see kiht peaaegu täielikult kõdunenud. Puud kasvatavad endale uued lehed. Puude vahel kasvab palju väikemaid taimi, mis pakuvad  toitu ja varjupaika nii väikestele ja ka suurtele loomadele.

Kõdukihi loomad

Kõdukihis elab palju tillukesi loomi, näiteks tuhatjalgseid ja nälkjaid. Nad toituvad kõdunenud lehtedest ja puuokstest.

Nälkjad ja teod kraabivad endale toitu suus oleva kareda hõõrlaga. Tavaliselt tulevad nad öösiti välja toitu otsima.

Paljud putukad toituvad surnud orgaanilisest ainest.

Mullakandid ja tuhatjalgsed toituvad põhiliselt surnud taimedest. Päeva veedavad nad kivialuses niiskes pinnases.

 

Röövloomad metsa all

Metsa all võib kohata väga erineva suurusega röövloomi. Palju väiksemad nende hulgas, näiteks ämblikud, on söögiks suurematele, näiteks karihiirtele ja rebastele. Mõned metsas elavad röövloomad, näiteks karud, söövad nii liha kui taimi. Neid nimetatakse kõige toidulisteks.

Kus toimub kõdunemine?

Kõdunedes muutuvad taimejäänused ja surnud loomad seente ning väga väikeste organismide, bakterite toimel tagasi lihtsateks aineteks. Neid aineid, näiteks nitraate, kasutavad taimed kasvamiseks. Nii toimub aineringe.