Eesti teises maailmasõjas (1939-1945)

Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellest hoolimata peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti kodanikud võitlesid Saksamaa, Soome ja Nõukogude vägedes Idarindel ja Karjala rindel.

Molotovi-Ribbentropi pakt

 

23. augustil 1939 allkirjastasid NSV Liidu valitsuse volitusel NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksa valitsuse nimel Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop Mittekallaletungilepingu Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel ning selle lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid, mis rahvusvahelist õigust eirates jaotas Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks.

Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

 

Eesti kuulutas end 1939. aasta septembris alanud Teises maailmasõjas neutraalseks. 18. septembril 1939 põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Eesti otsustas nõudmised vastu võtta. 28. septembril sõlmiti Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mis lubas tuua Eestisse Punaarmee väeosi.

 

Suuri vastuolusid tekitas Eestis Talvesõda, sest Eestis paiknevatest baasidest ründasid Soomet Nõukogude lennukid. Eesti püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus Nõukogude Liit Eestiga suhteid pingestama. 16. juunil esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, nõudes täiendavate Nõukogude vägede sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu. Juba enne seda okupeeris Punaarmee vastupanu kohtamata Eesti.

 

1940. aasta 21. juunil kell 22:20 vabastas president Konstantin Päts Nõukogude sõjajõudude surve all Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Uluotsa klassivenna Johannes Varese. Paljud riigi poliitikud ja haritlased sattusid tapmiste ja repressioonide ohvriks, sealhulgas ka Konstantin Päts, kes küüditati Siberisse.
14. juunil 1941 viidi läbi juuniküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

Sõjategevus Idarindel

 22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõjategevust Teise maailmasõja Idarindel rünnakuga Nõukogude Liidule.

Sõjategevus Idarindel, juuni 1941 – detsember 1941. aastal

Sõjategevus Eestis ja Leningradi rindel, juuni 1941 – detsember 1941. aastal

1941. aasta 23. juunil andis NSV Liidu SARKi rahvakomissari asetäitja Ivan Maslennikov korraldus piiriäärsetes piirkondades, kus moodustati rahuaegsete sõjaväeringkondade asemel rinded (Põhjarinne, Looderinne, Läänerinne, Edelarinne), moodustada piiriäärsete piirkondade piirivalvevägede ülematel, piirkondades asunud SARKi sisevägede, konvoi- ja raudteeehitiste valve, ehitusvägede, miilitsaasutustest ning piirivalvevägedest Punaarmee Tegevarmee tagalajulgestuse juhatajale alluvad väeosad, mis tagaks "korra vägede tagalas, tagala puhastamise sõjapõgenikest, ning kindlustaks vägede varustamise". Ehkki sõjaliselt allus Eesti NSV territoorium Balti Erisõjaväeringkonnale, allutati Eestis asuvad siseväed SARKi Leningradi ringkonna piirivalvevägede juhatajale – kindralleitnant Stepanovile.

 

26. juunil moodustati vastavalt NSV Liidu SARKi korraldusele Eesti hävituspataljonide operatiivgrupp, mille juhtkonna moodustasid: Balti Piirivalveringkonna ülem riikliku julgeoleku kindralmajor Konstantin Rakutin, ülema asetäitjad: Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku vanemleitnant Aleksei Škurkin ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku polkovnik Lobanovitš^[1], kuid Rakutin siirdus oma grupiga Riias asuvasse Looderinde (endise Balti sõjaväeringkonna staapi, kust ta taganes varsti koos nõukogude vägedega Pihkva oblastisse) ning Põhja-Eestis puudus reaalne koordineeritud hävituspataljonide tegevuse juhtimine. Segadust tekitas ka asjaolu, et vastavalt nõukogude väejuhatuse sõjaplaanidele kuulus Põhja-Eestimaa Põhjarinde alluvusse, Lõuna-Eesti ja Läti aga Looderinde alluvusse.

Sõjategevus Eestis ja Idarindel

 

22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõjategevust Teise maailmasõja Idarindel rünnakuga Nõukogude Liidule.

Sõjategevus juulikuus

Eesti suunas tungis peale Saksa Wehrmachti Väegrupp Nord kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leebi juhtimisel. Punaarmeel oli Balti riikides Looderinde (ülem marssal Kliment Vorošilov) ning Eestis ka täiendavalt Põhjarinne ja NSV Liidu sõjamerelaevastiku Punalipulise Balti laevastiku väekoondised.
Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Wehrmachti 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil laia rindena Eesti lõunapiiri. Sõjategevuse alguses asusid 8. armee: 10. laskurkorpus Pärnu–Võrtsjärve kaitseliinil ning 11. laskurkorpus Emajõe kaitseliinil. 3. juulil sai 8. armeele käsu asuda kaitsele looduslikele tõketele – Pärnu jõgikonna soodele, Võrtsjärve ja Emajõe põhjakaldale. 6. juulil andis 8. armee juhataja lahingukäsu kaitse organiseerimiseks Pärnu-Võrtsjärve-Tartu joonele. PBL-i sõjanõukogu otsusel alustati ka Tallinna ümber kolme kaitseliini rajamist. Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindralmajor I. Ljubovtsevi juhtimisel) riismed taandusid kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu-Emajõe joonel.
Tallinna ümber 30 km raadiuses rajati kaitseliinid, kuhu sundkorras aeti linnaelanikke. Välimine kaitseliin rajati Tallinnast 35–40 km kaugusele Paldiski-Rapla-Kose-Salmistu joonele, keskmine 9–12 km kaugusele Tiskre-Harku-Pääsküla-Lehmja-Lagedi-Iru-Muuga joonele ja sisemine kaitseliin linna tolleaegsele piirile Kopli lahest läbi Tondi-Ülemiste ja Lasnamäe. Kkaitseliinide rajamiseks Tallinna ümber kehtestati üldine töökohustus ja kaitsetöödele, sealhulgas tankitõkkekraave saadeti rajama tallinlased, kellel ei olnud vastavat paberit vabastuse kohta. Mehi võeti vanuses 16–60 aastat, naisi 16–55 aastat. Planeeritud kaitseliinid keskendusid eelkõige Saksa tankide peatamisele (tankitõkked ehitati ka linna tänavatele) ja koosnesid tankitõrjekraavide, kaevikute ja tulepunktide liinidest, traattõketest, betoonpostidest, rööbastest ja palkidest valmistatud vaitõketest, raidtõketest, jõgede kallastele rajatud eskarpidest jne. Tallinna ümbruse kaitseliinidel oli tankitõrjekraave üle 30 kilomeetri, betoonpüramiide 8000, metall- ja puitvaiu 5000, tankitõrjemiine 3000, traattõkkeid kokku 70 kilomeetrit ja raidtõkkeid 6,5 km.

Suvesõda

 

Suvel 1941 moodustus metsavendadest Omakaitse, enne Saksa vägede Eestisse jõudmist vabastas Omakaitse suure osa Lõuna-Eestist. Suvesõjas 1941. aasta juulist kuni 21. oktoobrini toimunud relvastatud võitluses Eesti iseseisvuslaste (metsavendade ja Omakaitse) ning Saksa 18. armee NSV Liidu 8. armee ja NKVD vägede vastu taastati omavalitsusorganid kuni Eesti täieliku okupeerimiseni Saksa armee poolt.
3. juulil Pärnumaal võtsid küüditamise ja mobilisatsioonide eest metsa pagenud meestegrupid nõukogudelt võimu üle Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas ning Kilingi-Nõmme linnas. 4. juulil Pärnumaal võeti võim üle Abja, Orajõe ja Häädemeeste vallas. 4. juuli 1941 – Kilingi-Nõmme lähedal toimus major Paul Lillelehe (V.R.II/3) juhtimisel Liivamäe lahing, kus metsavennad võitlesid NKVD ja hävituspataljoni umbes 150-mehelise üksusega. 5. juulil võeti Mõisakülas ja Tõrvas võim üle nõukogude esindajatelt.
Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Saksa armee Väegrupp Nordi 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil Eesti lõunapiiri. Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud Punaarmee ja Punalipulise Balti laevastiku grupeeringu taganemistee.
Loode-Venemaal, Leningradi oblastis väegrupp Nordi 4. tankiarmee väeosad vallutasid 4. juulil Ostrovi, sisenesid 8. juulil ja hõivasid 9. juulil lõplikult tähtsa raudtee ja maanteede ristumiskoha Pihkva. Pihkva vallutamise järel jätkasid 4. tankiarmee XXXXI motoriseeritud korpuse 1. tanki- ja 26. motoriseeritud diviis pealetungi Leningradile, 6. tankidiviis suundus aga Porhovi suunas, kus Erich von Mansteini XXXXXVI motoriseeritud korpuse vastu Punaarmee Looderinde 11. armee koosseisus asusid kaitsel 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse väeosad.

Nõukogude võimu taandumine Eestist

Nõukogude mobilisatsioon Eestis 1941

• 2.-4. juuli 1941: Eestis 1919–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon.
• 22.-27. juuli 1941: 1907–1919 sündinud Eesti armee reservväelaste mobilisatsioon.
• 1.-3. august 1941: Saaremaal 1907–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon
• 8.-16. august 1941: mobiliseeriti Eesti armee ohvitserid ning sõjaväeametnikud.
• 20. august 1941: mobiliseeriti 1896–1907 sündinud reservväelased ja seni veel mobiliseerimata 1919–1922 sündinud mehed.
• 21. august 1941: mobiliseeriti 1896–1907 aastatel sündinud sõjaväekohuslased.
• 24. august 1941: võeti väeteenistusse 462 raudteetöölist, kes olid seni värbamisest pääsenud.

Kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest, kellest NSV Liidu tagalasse toimetati 32 000–33 000 meest, osa mobiliseerituid põgenes transpordil ning ligi 3000 hukkus teel NSV Liitu. Eesti mehed allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees mis võinuks kõrvalehoidjate peresid tabada (14. juuni küüditamine oli värskelt meeles). Oma osa oli ka lootusel sõja kiirele lõpule ning ka üldisel riigitruudusel ja Saksa-vaenulikkusel. Eestlaste traditsiooniline saksa-viha ei olnud esimese Nõukogude aastaga veel kuhugi kadunud. Osa mobiliseerituist rakendati kohe teenistusse Lääne-Eestis, saartel, Valgamaal ja Hankos, 10 000 meest aga põgenes peagi koju tagasi. Viimaks veeti 35 000 meest Nõukogude tagalasse, ent mitte üksustesse formeerimiseks, vaid tööpataljonides orjatöö tegemiseks. Nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu hukkus mõttetult 7000 – 12 000 parimas eas eesti meest. Mitmed võtsid orjalaagreist ette meeleheitlikke põgenemiskatseid ning vähestel, nagu näiteks Kristjan Palusalul, see läbi suurte vintsutuste ka õnnestus.

„ÕIEND
Eesti NSV 1918-1907 sündinud sõjaväekohuslastest ja nende edasisaatmisest teistesse ringkondadesse.

1. Eesti vabariikliku sõjakomissariaadi poolt mobiliseeritud ja Leningradi SR saabunud – 14078 inim.
2. Saadetud:
   1. 25. juuli 41 raudteed mööda Kotlase raudteejaama Arhangelski SR- 2756 inim.
   2. 26. juuli 41 veeteed mööda Tšerepovetsi jaama Arhangelski SR – 1146 inim.
   3. Alates 28. juuli 41 kuni 07. august 41 Uurali SR saadetud 8 ehituspataljoni – 10176 inim.

Kokku: 14078 inim.
Leningradi SR org.mobilisatsioonilise osakonna ülem alampolkovnik Jermitšev. “
– Andmete allikas: KMKA LenR. f. k.1244, kd.13, lk.303 (ЦАМО, ф.ЛенФ (217), оп.1244, д.13, л.303.)

1941. aasta sõjasuvel mobiliseeriti Eestist ja viidi Venemaale tööpataljonidesse umbes 32 600 Eesti meest. Arhangelski sõjaväeringkonna tööpataljonides oli kokku 10 956 eestlast ning Uurali sõjaväeringkonna tööpataljonides 12 341 eestlast ehk 79% selle sõjaväeringkonna tööpataljonide koosseisust. Kokku oli nende kahe sõjaväeringkonna tööpataljonides 23 297 Eesti meest, seega 75% kõigist Eestist mobiliseeritutest. Peale Arhangelski ja Sverdlovski oblasti oli eestlastest koosnevaid tööpataljone Gorki ja Habarovski oblastites, Karjala ANSV-s, Kemerovo, Kirovi, Kurgani, Leningradi, Novosibirski, Omski, Orenburgi, Pensa ja Permi oblastites, Primorski krais, Saraatovi oblastis, Tatari ANSV-s, Tjumeni ja Tseljabinski oblastites, Udmurdi ANSV-s, Usbeki NSV-s, Vladimiri, Volgogradi ja Vologda oblastites.

 

 Nõukogude aktiivi evakueerimine

Enne Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt evakueeriti vabatahtlikult ning kohustuslikus korras väärtuslik tööjõud NSV Liidu tagalasse – ca 25 000 inimest ja tööstusettevõtete vara, samuti evakueeriti õppeasutusted.

Varade evakueerimine

Varade äravedamise juhiks määrati eesti kommunist Arnold Veimer, kes oma "mälestustes" märgib selle kohta: "Saanud parteisekretärilt Karl Särelt korralduse alustada ettevõtete ja ladude evakueerimist, asusin kohe seda täitma. Alustasime tähtsamate materjalide, toorainete ja valmistoodangu evakueerimist Leningradi. Tegime seda tõhustades ja kiirendades kogu aeg. Kuna juba augusti alul katkes raudteeühendus Leningradiga, siis jäi ainumaks võimaluseks seda teha merd kaudu. Tavalisi laeva laadimise nõudmisi ei saanud säärases olukorras loomulikult täita, vaid tuli määrata käitiste ja laadungite järjekord ja kindlustada pidev töö sadamas. Peab ütlema, et tänu erakorraliste abinõude rakendamisele õnnestuski suur osa materjalidest ja toorainetest evakueerida Leningradi, millega ei sattunud need fašistide kätte."
Eesti omariiklusaegseid arhiive loeti aga niivõrd tähtsaiks, et nende evakueerimist alustati juba juuni lõpul. 1. juulil anti asutustele nimestik dokumentide kohta, mis tulid kastides saata Kirovi. Pakkimist juhtis venelane, sest ilmselt eestlasi sellele tööle ei usaldatud. Äraviidud dokumentidest tuleb märkida olulisemaid: Vabariigi valitsuste koosolekute protokollid (originaalid), Loodearmee arhiiv, sõjakohtu ja diviisikohtute materjalid ning osa Poliitilise Politsei dokumente. Kaasa viidi ka eesti kommunistide armuandmise palveid, mis näisid moskvalasi eriti huvitavat. Kokku sai evakueeritavaid dokumente 120 suurt kasti, mis mahutati ühte kaubavagunisse. Tartu Keskarhiiv jäi täiesti puutumata, sest venelastel polnud selle evakueerimiseks küllalt aega. Eesti Kunstimuuseumist Tallinnas pakiti kokku 70 kunstiteost, mis pandi "Eestirannale". Kuid laev jooksis Prangli saare lähedal madalikule ning sealt pääses ka ligi 3000 mobiliseeritut, kes olid teel Leningradi.

Repressioonid lõpuni

Sõjategevuse alguses moodustati nõukogude vägede tagala julgestamiseks nõukogude aktiivist hävituspataljonid, kes ei osalenud lahingutes saksa regulaararmeega, vaid teostasid tagalapiirkondades terrorit tsiviilelanikkonna ja stiihiliselt tekkinud nõukogudevastaste isikute ja gruppide (Omakaitse) suhtes

• 8. juulil 1941 viidi nõukogude võimuesindajate poolt läbi kinnipeetute hukkamine ENSV SARKi Viljandi vanglas;
• 8.–9. juulil pandi toime ENSV SARKi poolt kinnipeetute massimõrv Tartu vanglas;
• 9. juulil viidi nõukogude võimuesindajate poolt läbi hukkamised Lihulas ja Haapsalus, hukati vastavalt 6 ja 11 inimest;
• 30. juulil panid regulaarvägedest mahajäänud punaarmeelased toime tsiviilisikute tapmised Kuremäe vallas ja Palamuse vallas,
• 2. augustil lasid taganevad punaarmeelased Vaimastvere vallas Udukülas maha 17 relvitut meest.
• 18. septembril 1941 hukati Balti rajooni Rannakaitse Staabi Sõjatribunali otsusega Saaremaal Kuressaare Lossihoovil ca 100 inimest.

Põletatud maa taktika

14. juulil 1941 sai Balti laevastiku sõjanõukogu sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral Ivan Issakovilt direktiivi nr 16, kus oli määratletud PBL baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati detailne plaan linna ja baasi objektide purustamiseks, mis kooskõlastati linnavõimudega.

 

Pärast nõukogude vägede evakueerumist tehtud kokkuvõtted hävitustöödest maanteede alal näitasid, et taandumisel oli osaliselt või täielikult purustanud 120 silda ning ära viidud või lõhutud ligi 70% ehitusmasinate, veokite ja maanteede korrashoiu pargist^[11].

Sõjategevus augustikuus Eestis

Punaarmee ja Balti laevastiku grupeeringu taganemistee mööda maismaad lõigati ära täielikult 7. augustil. 7. augustil 1941 jõudis Saksa XXVI. armeekorpuse 254. jalaväediviis Põhja-Eestis Kunda juures Soome laheni, lõigates sellega Eestit kaitsnud 8. armee kaheks. Nõukogude 10. laskurkorpuse 8. augustil korraldatud vasturünnak olukorra taastamiseks ebaõnnestus ja Kunda-Paide joonest lääne poole jäänud Punaarmee väeosad tõmbusid Tallinna kaitsele.
Saksa väed tõid juurde veel ühe korpuse ning rünnates Omedu juurest ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ning kirde suunas, piirasid sisse Emajõe joont kaitsnud Punaarmee väeosad ning umbes 10 000 punaarmeelast võeti vangi.
28. augustil vallutasid saksa väed ja eestlased Tallinna.

Nõukogude vägede evakueerumine Tallinnast

 

28. augustil koondus Tallinna lahele üle 180 laeva, mis jagati neljaks konvoiks, peajõududeks, kattesalgaks ja arjergardiks. Balti laevastiku staabi valearvestuste tõttu läksid konvoid merele 10–14 tundi plaanitust hiljem (hilisõhtul), mistõttu ei jõutud Juminda miinivälja päevavalguses ületada. Kuna 2. ja 3. konvoi olid miiniväljade öiseks läbimiseks liiga nõrga miinitraalerite kaitsega, ei pääsetud ohvriteta. Õhtul kell viis sõitis miinile aurik Ella, mis vajus põhja mõne minutiga, viies endaga kaasa 856 inimest. Kell 20:11 uppus miinitabamusest esimene sõjalaev, allveelaev S-5. Samal õhtul kell kolmveerand üheksa hukkus miinil ka hävitaja Jakov Sverdlov. Sellel laeval olevat olnud nii Sergei Kingissepp kui ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin (andmed, tema hukkumisest laeval on vaieldavad)^[13]. 29. augusti hommikul jättis Vladimir Tributs konvoid saatuse hoolde. Ta istus Kirovilt ümber torpeedokaatrile ja kihutas Leningradi. Selleks ajaks olid transportlaevad jäänud sõjalaevade kaitseta, sest need sõitsid ees ära Kroonlinna. Konvoid aga vajanuks hädasti ristlejate ja teiste sõjalaevade kaitset, sest valgenedes algasid Saksa pommituslennukite rünnakud, mis viisid merepõhja veel hulga laevu (Vironia, jäälõhkuja Krišjānis Valdemārs) ja tuhandeid inimesi. Suurim ohvrite arv (1760) oli aurik Kalpaksil. Kroonlinna jõudsid 32 transportlaeva 75st. Konvoides kokku olnud 27 800st inimesest hukkus umbes 11 000, neist üle 3000 tsiviilisikud. Nõukogude ajaloolased ja laevastikujuhid nimetasid hukkunute arvuks 4000–5000 inimest ehk rohkem kui poole võrra vähem. Eesti mereajaloolastest on läbimurde kaotusi analüüsinud Mati Õun, kes jõudis tulemusele 13 500-14 000. Niisiis leidis sel retkel märja haua umbes 11 000-14 000 inimest.

Tallinna vallutamine

 

Lahingud Lääne-Eestis ja saartel

Lääne-Eesti saarte sõjalised operatsioonid 1941. aasta sügisel

1. septembril vallutasid sakslased Haapsalu ja Virtsu, viies seega lõpule kogu Eesti mandriosa puhastamise Punaarmeest.
14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves saksa ja vabatahtlikest ERNA II üksustele, keda toetasid merelt kergeristlejad Leipzig ja Emden. Saarte nõukogude kaitse ohvitserid ja komissarid lahkusid enne viimaseid lahinguid oma väeosadest Mõntu sadamasse, et poolsaarelt põgeneda. Maha jäänud punaüksustes võttis maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase. Saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat.
Operatsioon Siegfried Hiiumaa vallutamiseks algas 12. oktoobril meredessandiga üle Soela väina. Evakuatsioonile lootvad punaväelased võitlesid kohati suure ägedusega. Sellele vaatamata langes saar 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte.
Viimase Eesti maa-alana jäi Punaarmee kontrolli alla Osmussaar, mille kaitsjad evakueeriti meritsi Kroonlinna 2. detsembril 1941.

Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

 Eestlaste üksused Saksa Riigi relvajõududes

Wehrmachti koosseisus olid eestlastest väeüksused 1941/1942: Wehrmachti Väegrupp Nord tagalapiirkonna Julgestusgruppides, 16. armee ja 18. armee tagalajulgestuse Idapataljonides Ukraina Riigikomissariaadis: idapataljonides ja tagalapiirkonna Kõrgema SS- ja politseijuhi juures asuvale korrapolitsei ülemale alluva julgestusdiviisi kaitse- ja politseipataljonides.
Eestis moodustati siseturvalisuse tagamiseks, Eesti Omavalitsuse Politsei ja Omakaitse Valitsuse Piiriomakaitse (1941. aasta sügisest) ja Omakaitse(1942. aasta jaanuarist) üksused.
28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist. Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva".
24. veebruaril 1943 kuulutati välja 1919–1924. aastal sündinud meeste mobilisatsioon Saksa tööteenistusse, mobiliseeritutele anti valida tööteenistuse ja Leegioni astumise vahel. Eesti SS-leegioni baasil moodustati mais 1943 Eesti SS-vabatahtlike brigaad, oktoobrist 1943 kandis üksus nime 3. Eesti Vabatahtlike SS-brigaad seoses Relva-SSi brigaadide numbriliste tähiste andmisega.
26. oktoobril 1943 kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr. Hjalmar Mäe välja 1925. aastal sündinud Eesti Vabariigi kodanike mobilisatsiooni Eesti SS-leegioni. 24. jaanuaril 1944 moodustati 3. Eesti Vabatahtlike SS-brigaadist 20. Eesti SS-vabatahtlike diviis. 26. mail 1944 nimetati diviis ümber 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisiks.
1944. aasta kaitselahingute eel moodustati Ostlandi Kõrgemale SS- ja politseijuhile allunud Armeegrupp Narwa 207. JD ning 300. EoD-le allunud Piirikaitserügemendid.
1. veebruaril kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr. Hjalmar Mäe välja 1904–1923. aastal sündinud meeste üldmobilisatsiooni. 7. veebruaril 1944 esines Jüri Uluots raadiokõnega rahva poole üleskutsega - minna kaasa mobilisatsiooniga, et takistada kogu jõuga Punaarmee uut sissetungi Eestisse. Selle üleskutsega kuulutas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis koos Saksa relvajõududega võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadusvõitluseks, kus kaitsti oma kodumaa piire NSV Liidu agressiooni eest.
Üldmobilisatsiooniga kutsuti sõjaväkke 1904–1923 aastatel sündinud mehed, seega 20 aastakäiku. Neile lisandusid veel varem mobiliseeritud. Omakaitsesse kutsuti 22 aastakäiku üle neljakümne aasta vanuseid mehi. 2. augustil ilmus Omavalitsuse juhi dr. H. Mäe määrus 1926. a. sündinud noormeeste mobiliseerimise kohta ka 3. augustil määrus 1927. a. sündinud noorte lennuväe abiteenistusse kutsumise kohta.
Eestlaste osakaal oli kõigi Saksamaa relvajõududes võidelnud rahvaste hulgas suhtarvult kõige suurem.

 Eestlaste üksused NSV Liidu relvajõududes

 Sõjategevus Eestis ja Idarindel 1944

 1944. aasta jaanuaris tungisid Punaarmee üksused uuesti Eesti piiridele. 2. veebruaril ületasid punased mitmes kohas Narva jõe ja moodustasid sinna sillapead. 20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal.

 25. juulil 1944 murdsid Nõukogude üksused Narva rindel Eesti ja Saksa väeosade positsioonidesse. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. III Germaani Soomuskorpus jättis 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Sinimägede lahingus, mis kujunes eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suudeti Punaarmee pealetung peatada.

Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal Saksa rindest läbi jõudes Pihkva-Ostrovi operatsiooni tulemusel, Optjoki jõe – Pankjavitsa – Laura joonele. 2. Löögiarmee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele, kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja tungida põhja suunas.

 Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.

 22. septembril hõivasid Nõukogude väed sakslastest mahajäetud Tallinna. Nõmmel ja Hiiul panid väikesed Eesti võitlusrühmad Punaarmee tankide edasitungi seisma, võimaldades tuhandetel põgenikel pääseda.

25. septembril hakkasid Pärnu-Mõisaküla-Tõrva rindel asunud Saksa väed taanduma Lemsalu suunas ning 28. septembril oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala.
29.–30. septembril hõivas 8. Eesti Laskurkorpuse dessant Muhu, kus ei olnud suuremaid Saksa üksusi. 2. oktoobril alustas Punaarmee rünnakut Hiiumaale. Saksa üksused taandusid Kassarile, kust ööl vastu 3. oktoobrit kõik üksused ja tehnika Saaremaale evakueeriti.

 Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

Otto Tiefi valitsus

18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset.

Eesti Pätsi-Laidoneri Autoritaarse režiimi ajal

Autoritaarse režiimi aastad

​1934. aasta alguseks Eesti olukord paranes. Majanduskriisi kõrgpunkt oli ületatud tänu eelmisel suvel aset leidnud krooni devalveerimisele. Pikale veninud võitluse põhiseaduse muutmise ümber lõpetas vabadussõjalaste poolt pakutud eelnõu jõustumine. Eesseisvad riigivanema (see tähendab riigipea) ja parlamendi valimised lubasid loota sisepoliitilise pinge leevendumist.
​Nähes vabadussõjalaste suurt populaarsust ja olles mures enda väljavaadete pärast valimistel, teostasid riigivanema kandidaadid Konstantin Päts ja Johan Laidoner 12. märtsil 1934 üheskoos sõjaväelise riigipöörde. Väites, nagu oleksid vabadussõjalased kavatsenud vägivaldselt võimu haarata, lasid nad vangistada mitusada juhtivat vabadussõjalast ning sulgeda nende organisatsioonid ja häälekandjad. Ühtlasi kuulutati kuueks kuuks välja üleriigiline kaitseseisukord, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused ning lükati edasi riigivanema ja Riigikogu valimised.
​Kui riigipöörde avalöök oli sihitud vabadussõjalaste vastu, siis sügisel asuti lammutama kogu senist riigikorda. 2. oktoobril 1934 lõpetati Riigikogu istungjärk ennetähtaegselt ning edaspidi ei lubatud parlamendil koguneda. Sellega juhatati sisse nn vaikiv ajastu. Kaitseseisukorda pikendati, erakonnad asendati riikliku ainupartei Isamaaliiduga ja kutsekodadega, ajakirjandus allutati tsensuurile ja mitmed väljaanded suleti, oluliste elualade (ametiühingud, omavalitsused, kirikud, kõrgkoolid jne) üle kehtestati riigi kontroll, uue režiimi vastased võeti politseilise jälgimise alla, parlamendi puudumise tõttu teostati seadusandlust riigivanema dekreetidega. Võim koondus riigivanem Pätsi, ülemjuhataja Laidoneri ja peaminister Kaarel Eenpalu kätte.
​1. jaanuaril 1938 jõustati uus põhiseadus, mis legaliseeris senise valitsemispraktika, muutes mitmed kaitseseisukorrast tulenenud ajutised kitsendused alalisteks ning vähendades rahva osalust riigi juhtimisel. Jätkuvalt püsisid kaitseseisukord, tsensuur ja riigi kontroll, poliitiline tegevus jäi keelatuks, olulised seadused anti dekreetidena. Põhiseaduse alusel loodud presidendi ametikohale valiti Konstantin Päts, uus kahekojaline Riigikogu osutas presidendile kuulekaks, samuti nagu valitsuski, mille püsimine olenes presidendi tahtest.

SUVITAJAD HAAPSALUS

​Majanduslikus mõttes oli vaikiv ajastu edukas, ehkki edu tulenes ennekõike soodsast konjunktuurist maailmas, mitte uue režiimi olemusest. Ent riigi jõuline sekkumine majandusellu tõotas pikemas perspektiivis tekitada uusi probleeme laieneva riigistamise, riigiettevõtete ebaefektiivsuse, kõrge maksukoormuse, palkade allasurumise, põllumeeste ulatusliku subsideerimise jms läbi. Tavakodanik tajus neil aastail ennekõike siiski elu paranemist ja elukvaliteedi tõusu. Pätsi poliitika põhines parempoolsel nn rahvusühtsuse ideel, mis rõhutas eestlaste ühtehoidmist, hoolimata nende haridustasemest, ametikohast ja jõukusest. Neid vaateid levitati Riikliku Propaganda Talituse kaudu, mis muuhulgas korraldas ka vastavaid rahvuslikke massikampaaniaid. Peamiselt nendel põhjustel kindlustas Pätsi autoritaarne režiim rahva enamuse toetuse ning mingit arvestatavat opositsiooni riigis välja ei kujunenud.

KONSTANTIN PÄTS KÕNET PIDAMASK. PÄTSI KÕNE 23. VEEBRUARIL 1938

​Suurimad ohud Eestile lähtusid väljast, sest rahvusvaheline olukord teravnes 1930ndate teisel poolel kiiresti. Tõsiseks ohuallikaks nii maailmarahule kui ka Eesti iseseisvusele kujunesid stalinlik Nõukogude Liit ja hitlerlik Saksamaa, mis mõlemad tugevnesid sõjaliselt ja muutusid järjest agressiivsemaks. Samaaegselt ilmnes Rahvasteliidu ja demokraatlike riikide suutmatus rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Rahvusvahelisi kokkuleppeid Eesti julgeoleku tagamiseks sõlmida ei õnnestunud – selleks Eesti välispoliitikal jõudu ei jätkunud ja maailm huvitus Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) muredest liialt vähe. Säärastes oludes loodeti Eesti iseseisvust kindlustada ettevaatliku balansseerimisega Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Paraku oli see võimalik vaid seni, kuni kaks agressorit omavahel väikeriikide osas kokku ei leppinud. 1939. aasta Molotovi–Ribbetropi paktiga määrati Eesti Nõukogude Liidu huvisfääri ning sunniti sõjaliste ähvarduste abil allkirjastama baaside leping, mis nõrgendas tuntavalt Eesti Vabariigi suveräniteeti ning viis lõpuks Eesti iseseisvuse kaotamiseni.

Eesti suure majanduskriisi ajal

Suure Kriisi aastad

​1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse aasta hiljem. Hinnalangus, sisseveopiirangud ja keelutollid maailmaturul ning siseturu kokkukuivamine tabasid valusalt nii põllumajandust kui ka tööstust. Kriisiaastail vähenes toodangu koguväärtus põllumajanduses 45% ja tööstuses 20%. Ekspordi järsk pidurdumine mõjutas negatiivselt Eesti väliskaubandust ning üleilmsed finantsvapustused tabasid raskelt ka riigi rahandust. Eriti rängalt mõjus inglise naelsterlingi ja paljude teiste välisvaluutade devalveerimine. Riigikogus puhkesid ägedad vaidlused krooni kursi üle, kuid selle langetamist ekspordivõimekuse tõstmise huvides ei mõistetud pikka aega. Kiiresti langes elukvaliteet, vähenesid sissetulekud, plahvatuslikult kasvas tööpuudus. Abinõud, mida kriisist väljumiseks rakendati, tõid vaid osalist leevendust.
​Majandusolukorra halvenemisega kaasnes elanikkonna rahulolematuse kasv. Rahvas süüdistas kõigis hädades poliitikuid, erakondi, parlamenti ja valitsust. Süüdistustest haarasid kinni ka poliitikud ise, asudes mustama oma poliitilisi vastaseid. See kõik muutis sisepoliitilise olukorra ebastabiilseks. Stabiilsust püüti suurendada erakondade arvu vähendamisega, kuid kriisioludes ühendatud parteid ei pidanud ajaproovile vastu ja parlamendi killustatus koguni suurenes. Koalitsioonide kokkuseadmine muutus järjest raskemaks, valitsuskriisid venisid pikemaks ja valitsuste eluiga lühenes – kahe aastaga (1931–33) vahetus kuus kabinetti.
​Sellises olukorras tekkis rahva seas ihalus kindlakäelise riigimehe järele, kes lõpetaks poliitikute omavahelise kemplemise ja lööks kõva käega korra majja, sh taastaks majanduskriisile eelnenud elatustaseme. Taolist iha süvendasid nii eeskujud välismaalt, kus autoritaarne valitsemisviis üha laiemalt levis, kui ka mõnede juhtivate poliitikute käitumine, kes kinnitasid, et kõigis hädades on süüdi põhiseadus, mis jättis loomata presidendi ametikoha. Põhiseaduse muutmist, laialdase võimuga presidendi valimist, parlamendi mõjujõu kärpimist ja valitsuse tegevusvõimaluste laiendamist asus esimeste hulgas propageerima mitmekordne riigivanem Konstantin Päts.
​Eriti jõuliselt toetas neid ideid Vabadussõja veteranide ühendusest välja kasvanud ja kiiresti politiseerunud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Vastandades end nn vanadele erakondadele ning süüdistades seniseid juhte riigi huvide eiramises ja omakasu tagaajamises, koondas liit enda selja taha rahulolematute enamiku, kujunedes seniolematult arvukaks ja mõjukaks rahvaliikumiseks. Vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu saavutas oktoobris 1933 toimunud rahvahääletusel üliveenva võidu. Uus põhiseadus asendas senise parlamentaarse valitsemisviisi riigipea ainuisikulise võimuküllusega ning lõi võimaluse autoritaarse režiimi kehtestamiseks.

Eesti parlamentaarse demokraatia ajal

Parlamentaarse demokraatia aastad

​1917. a Vene revolutsioonidest alguse saanud sündmuste ahel viis Vabadussõja (1918-1920) kaudu iseseisva Eesti Vabariigi loomiseni. Esmakordselt ajaloo jooksul oli eestlastel oma riik, mida esindusdemokraatia kaudu juhtis eesti rahvas ise. Eesti oli paljurahvuseline riik, kus peale põhirahvuse eestlaste elas venelasi, sakslasi, rootslasi, juute jt, kokku umbes 1 miljon elanikku. Märkimisväärne hulk eestlasi elas ka väljaspool Eesti Vabariiki, kõige rohkem NSV Liidus.
​Eesti riigikorra määras kindlaks Asutavas Kogus 15. juunil 1920 vastu võetud põhiseadus. Ajastule omaselt ning iseseisvunud rahva idealismist lähtuvalt oli tegemist tähelepanuväärselt liberaalse põhiseadusega. Eesti oli parlamentaarselt valitsetav demokraatlik vabariik, kus kõrgeim võim kuulus rahvale: seadusandliku võimu kandja oli Riigikogu - sajakohaline rahvaesindus. Täidesaatvat võimu teostas parlamendi ees poliitilist vastutust kandev valitsus eesotsas riigivanemaga. Põhiseaduse üks omapärasid oli selles, et riigipea (presidendi) ametikohta ette ei nähtud: riigivanem, kelle õlul olid ka mõned riigipea esindusfunktsioonid, täitis eelkõige peaministri ülesandeid.
​Vastloodud vabariigi haldusjaotus (vallad ja maakonnad) ning riiklik sümboolika põhines ajaloolistel traditsioonidel.

ROOTSI KUNINGAS TALLINNAS

​Eesti rahvusvaheline seisund kindlustus 1921. aastal, mil pälviti de jure tunnustus maailma juhtivatelt riikidelt . Samal aastal sai Eestist Rahvasteliidu täieõiguslik liige. Enamiku välisriikidega kujunesid normaalsed või isegi sõbralikud suhted. Erilaadne oli suhe kommunistliku NSV Liiduga: teravast ideoloogilisest vastasseisust hoolimata oldi majandussuhetes pragmaatilised, sest rahvusvahelises isolatsioonis olev NSV Liit vajas hädasti väljapääsu maailmaturule ja noor Eesti riik vajas hädasti sissetulekuid, mida transiitkaubanduse vahendajana õnnestus ka teenida.
​1920. aastatel mõjutas Eesti poliitilist elu erakondade rohkus: tavapäraselt kuulus Riigikokku kuus suurt ning neli kuni kaheksa väikest erakonda. Säärase killustatuse tõttu oli ainumõeldav moodustada koalitsioonivalitsusi, mis enamasti koosnesid nelja–viie erakonna esindajatest. Sellest tulenevalt suudeti valitsuse moodustamisel kokku leppida vaid üldistes põhimõtetes. Konkreetsemate küsimuste lahendamisel olid lahkhelid kergelt tulema ja seetõttu olid koalitsioonid ebastabiilsed - valitsuste keskmine eluiga jäi veidi alla 11 kuu.

EESTI RAHATÄHED

​Noor riik osutus siiski üllatavalt haldussuutlikuks ja ka majandust suudeti arendada edukalt, mis tugevdas riigi stabiilsust. Juba 1918. a võeti kasutusele oma rahvuslik vääring, Eesti mark (1928 asendati Eesti krooniga). Murrangulise tähenduse omandas maareform, mis jättis aastasadu valitsenud baltisaksa vähemuse ilma nii majanduslikust kui ka poliitilisest ülemvõimust ning kasvatas kümnete tuhandete uute talude loomise abil riigile lojaalsete väikemaaomanike arvu. Tööstus ja kaubandus edenesid samuti kiiresti, kuigi kaubanduse liigne orienteerumine Vene turule ning üliliberaalne krediidipoliitika tõid aastail 1923–24 ajutise tagasilöögi. Oma roll oli ka Nõukogude Venemaa kulla vahendamisel Läände (1920-1922), mis oli ülikasumlik, kuid lühiajaline avantüür. Kriisist saadi üle rahandusminister Otto Strandmani uue majanduspoliitikaga: tööstust unarusse jätmata hakati eeskätt tähtsustama põllumajandust, orienteeruti senisest tunduvalt enam lääne turgudele, aga samuti Eesti enda vajadustele. 1920. aastate lõpuks integreerus Eesti edukalt Euroopa majandusruumi.

KORPORANDID TARTU ÜLIKOOLI EES

​Rõhku pandi eestikeelse rahvuskultuuri väljaarendamisele. Suurt tähelepanu pöörati humanitaarteadustele (eestikeelse oskussõnavara arendamine, ajalugu, etnograafia, majandusgeograafia jm). Esmakordselt sai võimalikuks eestikeelse hariduse omandamine algkoolist kõrgkoolini ning Tartu ülikoolist kujunes rahvusülikool. Samal ajal tagati vähemusrahvustele omakeelne üldharidus ja kultuurautonoomia, erilist tähelepanu pöörati valdavalt vene elanikkonnaga piirialade integreerimisele, soodustati eestlaste repatrieerumist Nõukogude Venemaalt.

EESTI-NÕUKOGUDE PIIRIPUNKT

​Peamine riikliku ebastabiilsuse tegur 1920. aastate algul oli kommunismioht. See ei tulenenud mitte kommunistliku ideoloogia ja liikumise mõjukusest Eestis, vaid asjaolust, et väheste kohalike kommunistide seljataga seisis Nõukogude Liit koos Kominterniga, kes finantseeris heldelt oma järgijaid välismaal. Kommunistide sihiks oli relvastatud mässu abil haarata riigivõim ning kohe seejärel pöörduda abipalvega Nõukogude Liidu poole. Abipalvele pidanuks järgnema Punaarmee sissemarss, Eesti inkorporeerimine ja sovetiseerimine. Putšikatse 1. detsembril 1924 lõppes aga läbikukkumisega ning pärast seda kaotas kommunistlik liikumine Eestis igasuguse mõju. Riigikorra kindlustamiseks taasloodi vabatahtlik relvaorganisatsioon Kaitseliit, seadustati vähemusrahvuste kultuurautonoomia.
​Nõukogude Liitu peeti siiski suurimaks ohuks Eesti iseseisvusele ja tema välispoliitilisi samme jälgiti pingsalt. Nõukogude invasiooniohu tõrjumiseks kümnendi alguses kavandatud sõjalis-poliitiline kaitseliit (Balti Liit) kõigi Balti riikide vahel Soomest kuni Poolani ebaõnnestus ning Eestil tuli loota ennekõike maailma üldsusele ja Rahvasteliidule

Eesti Iseseisvumine

Eesti iseseisvumine oli protsess, mille käigus saavutati Eesti omariiklus. Eesti iseseisvumise juured viivad tagasi Eestlaste rahvuslikku ärkamisaega, kui tekkis Eesti rahvus.
Pärast Venemaa Keisririigi kokkuvarisemist asusid Eesti rahvuslikud poliitikud 1917. aastal Venemaa Vabariigi Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat taotlema. Oma nõudmiste tugevdamiseks korraldasid eestlased 8. aprillil Petrogradis jõulise meeleavalduse. 12. aprillil kinnitaski Ajutine Valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega eestlastega asustatud alad Eestimaa- ja Liivimaa kubermangus liideti ühtseks autonoomseks Eesti rahvuskubermanguks. 14. juulil 1917 tuli kokku demokraatlikult valitud Ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis tollase Venemaa üha süvenevalt ebakindlates oludes kuulutas end 28. novembril 1917 kõrgeimaks võimuks Eestis. Ajutise Maanõukogu etteotsa sai Konstantin Päts. Sügisel 1917 jõudis sõjategevus Eestisse. Septembris-oktoobris vallutasid Saksa väed meredessandiga Lääne-Eesti saared (operatsioon Albion). 24. veebruaril 1918 jõudsid Saksa Keisririigi väeosad Tartusse ja Pärnusse, 25. veebruaril Viljandisse ja Tallinna, 26. veebruaril Paidesse ning 4. märtsil Narva.
19. veebruaril 1918 moodustas Maanõukogu vanematekogu Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte anti kogu riiklik võim Eestis. Kasutades ära olukorda, kus vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud, kuulutas Eesti end 24. veebruaril 1918 Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Eesti Maapäeva) Vanematenõukogu (Vanematekogu) poolt vastuvõetud Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele iseseisvaks vabariigiks. Eesti Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga sai tegutseda vaid mõned päevad enne saksa vägede saabumist Tallinna ja Saksa okupatsioonivõimu kehtestamist, seejärel läks Eesti Ajutine Valitsus põranda alla.
3. märtsil 1918 sõlmis Venemaa Nõukogude Vabariik Saksamaaga Brest-Litovski rahulepingu.
Compiègne'i vaherahu järgi pidi Saksamaa loovutama ja vabastama 11. novembril 1918 kõik enda poolt okupeeritud alad, kaasa arvatud Eesti. Eesti Ajutine Valitsus taastas samal päeval oma vahepeal katkenud tegevuse – asutati Kaitseliit ja käivitati ministeeriumid. Loodi kaitsevägi, ilmusid esimesed Eesti postmargid jne. Riik hakkas toimima. Kuid juba 28. novembril 1918 algas lahinguga Narva juures Eesti Vabadussõda. Vabadussõja pöördelised lahingud, kus peatati vaenlase edasitung ning asuti vastupealetungile, peeti kogu rinde ulatuses jaanuari alguses 1919, ja asuti seejärel maa vabastamisele. Jüripäeval 23. aprillil 1919 tuli kokku Asutav Kogu, see on Eesti parlamendi Riigikogu sünnipäev. 23. juunil 1919 võeti Vabadussõja otsustav võit Võnnu all.
Oktoobris võeti vastu ajalooline maaseadus, Tartus alustas 1. oktoobril 1919 tegevust Kunstiühingu Pallas kunstikool ning 1. detsembril avas uksed eestikeelne Tartu Ülikool. Vabadussõja lõplik relvarahu jõustus 3. jaanuaril 1920 ning 2. veebruaril kirjutati alla Tartu rahuleping, mille järel sai Eesti Vabariik rahvusvahelise kogukonna de jure tunnustuse.
Eesti Vabariigi sünni kronoloogia:
11 märts 1917:
12 aprill 1917: Eestimaa kubermangu ning Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendamine
14. juulil 1917: Kokku tuli demokraatlikult valitud Ajutine Maanõukogu (Maapäev)
28. november 1917: Maapäev kuulutas ennast kõrgeimaks võimuks Eestis.
20-26 jaanuar 1918: Tallinnas toimus teine Eesti sõjaväelaste kongress
3-4 veebruar ja 9-10 veebruar 1918: Eesti Asutava Kogu valimised
19. veebruar 1918: Loodi Eestimaa Päästmise Komitee
23. veebruar 1918: Pärnus Endla teatri rõdul loeti ette Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest ja kuulutati välja Eesti Vabariik
24. veebruar 1918: Tallinnas ja Tartus kuulutati välja Eesti Vabariik.
11. november 1918: Loodi kaitseliit, tuli kokku Eesti ajutine valitsus
28. november 1918: Algas Vabadussõda
30. november 1918: Rahareform, Eesti Vabariigi rahaühikuks sai Eesti mark
7. jaanuar 1919: Algas Eesti vägede vastupealetung

8. mai 1919: Ametisse valiti esimene valitsus
5. juuni-3. juuli 1919: Landeswehri sõda
17. september 1919: Algasid rahuläbirääkimised Eesti ja Venemaa vahel
10. oktoober 1919: Toimus maareform
31. detsember 1919: Eesti Vabariigi ja Sotsiaistliku Venemaa vahel sõlmiti Tartu rahuleping
2. veebruar 1920: Tartu rahuleping jõustus, Eesti Vabariik sai rahvusvahelise tunnustuse

Elva valla mehed Eesti esimeses parlamendis

See räägib tänapäevase Elva valla aladel elanud ja siit valitud Asutava Kogu liikmetest.

Eesti esimeses maailmasõjas (1914-1918)

Augustis 1914 puhkes Esimene maailmasõda. Baltimaade tähtsus Vene impeeriumi sõjalis-strateegilise tugialana kasvas veelgi. Enne maailmasõda polnud suurriikidel kaugeleulatuvaid plaane Läänemere piirkonnas status quo radikaalseks muutmiseks. Sõja ajal tõusis Saksamaa idapoliitikas kesksele kohale nn dekompositsioonipoliitika, mille mõte seisnes selles, et eraldada Vene riigi läänepoolsed ääremaad ja muuta need Saksamaast sõltuvateks puhverriikideks. Nn idapartei, kuhu kuulusid mõjukad sõjaväelased ja töösturid, ei lootnud saavutada võitu läänes ja pooldas seda, et Venemaa purustataks esimesena. Kindralfeldmarssal Paul von Hindenburgi meelest tuli Poola ja Baltimaad muuta Venemaa-vastase sõja tugialadeks. Baltisakslased tegid Saksamaal agarat kihutustööd, et Baltimaad annekteeritaks ja ühendataks Saksamaaga. Selleks moodustasid nad Balti Usaldusnõukogu (Baltische Vertrauensrat), kes püüdis Saksamaa poliitilisi jõude ja äriringkondi veenda Baltimaade annekteerimise kasulikkuses. Suursaksa Ühing (Alldeutscher Verband) nõudis Saksamaa idapiiri nihutamist Narva jõe – Peipsi järve – Pihkva järve joonele. Saksamaa idapoliitikat mõjutas ka Aleksander Kesküla, kes teavitas Saksa valitsust Vladimir Lenini plaanidest sõlmida Saksamaaga eraldi rahu ja tunnustada rahvaste enesemääramise õigust. Ta oli esimene eestlane, kes tõstatas Eesti küsimuse rahvusvahelisel areenil; Venemaast eraldunud Suur-Eesti pidi tema arvates kuuluma Rootsi egiidi all moodustatud Põhja- ja Baltimaade föderatsiooni.
Sõja ajal suurenes Vene avalikkuses järsult huvi Baltimaade vastu. Valitsuselt nõuti resoluutseid meetmeid Saksa mõju väljajuurimiseks. Niisuguse kampaania ajal sulges valitsus baltisaksa seltsid, koolid ja ajalehed ning keelas ametiasutustes ja avalikes kohtades saksa keele kõnelemise; riigisakslased ning Balti aadli ja vaimulikkonna tegelased, keda võimud süüdistasid salajases koostöös Saksamaaga, saadeti välja. Eesti inim- ja materiaalsed ressursid rakendati impeeriumi sõjamasina teenistusse; üle 90% suurtööstusest töötas sõja heaks. Vene väkke võeti 100 000 eestlast, kellest sai 8000–10 000 meest surma ning iga viies haavata. Vene sõjaväes teenis Esimese maailmasõja ajal kuni 3000 eesti rahvusest ohvitseri.

Esimese maailmasõja aegne soomusrong

1915. aastal hõivas Saksa vägi Poola, Leedu ja osa Lätist ning jõudis Riia lähedale, kus rinne stabiliseerus. Eestist sai Põhjarinde lähitagala. Läänemerel käis positsioonisõda. Saksa laevastiku põhijõud olid Põhjamerel ja Vene laevastik täitis üksnes kaitseülesandeid. Augustis tulistasid Liivi lahte tunginud Saksa sõjalaevad Kuressaaret ja Pärnut, neis linnades vallandus paanika. Eestisse valgus suur hulk sõjapõgenikke, sõjaväelaste üldarv kasvas 1917. aastal Eestis 200 000-ni. 1916 süvenesid majandusraskused ja rahva rahulolematus.
Eesti rahvuslaste juhid hoidsid Vene-Saksa konfliktis Venemaa poolele, sest leidsid, et Eesti ühendamine Saksamaaga tooks kaasa eestlaste saksastumise. Eestlased lootsid, et  tasuks Vene-isamaalise patriotismi, sõjalise vapruse ja lojaalsuse eest annab Vene valitsus neile pärast sõda rohkem õigusi ja eeskätt kauaoodatud omavalitsuse. Ent Vene valitsus umbusaldas Baltimaade rahvaid ja kahtlustas neid Venemaast lahkulöömise kavandamises. Vene väejuhatus tegi plaane eestlaste vara evakueerimiseks, mis tähendanuks maa paljaksröövimist. 1915–17 saadeti osa Tartu ülikooli vara Sise-Venemaale, kuhu kavatseti evakueerida kogu ülikool.
Sõja ajal jäid Eestis põhilisteks poliitlisteks vooludeks rahvuslus ja sotsialism. Sotsiaaldemokraadid tahtsid riigikorda muuta üleriigilise revolutsiooniga. Liberaalid lähtusid rahvusliku ühtsuse ideoloogiast ja lootsid valitsuse reformidele. Noor-Eesti rühm, kes koondus kuukirja Vaba Sõna (1914–16) ümber (Jüri Vilms, Hans Kruus), propageeris evolutsioonilist sotsialismi, püüdes ühitada sotsialismi ja rahvuslust. Eestlaste majanduslike ja poliitiliste huvide kaitseks ning valitsusele surve avaldamiseks asutasid Eesti-meelsed tegelased 1915 ülemaalise organisatsioonina  Ajutise Põhja-Balti Komitee, mille keskkomiteed (asus Tartus) juhtis Jaan Tõnisson; maakondades ja valdades moodustati kohalikud komiteed. Tallinnas olid eestlaste poliitlisteks keskusteks linnavalitsus ja Ülevenemaalise Linnade Liidu Tallinna Komitee. Eesti äriringkondade ja linnaomavalitsuste esindajad kuulusid riiklikke tellimusi jagavate sõjatööstuskomiteede (need moodustati Tallinnas ja Tartus) koosseisu; Tartu sõjatööstuskomitees olid ülekaalus eestlased. Tõstatati taas eestlaste rahvusliku enesemääramise ja poliitilise autonoomia küsimus (J. Vilms).
Baltisaksa ülemkihtide maine järsk langus Vene valitsuse ja üldsuse silmis tegi nad eestlaste nõudmistele järeleandlikumaks. 1915 saavutas Konstantin Päts Eestimaa Rüütelkonna Komiteega kokkuleppe, et maaomavalitsused korraldatakse suur- ja väikemaaomanike (s. o. mõisnike ja taluperemeeste) võrdse esindatuse alusel ümber. Valitsus, kes pidas seda Balti separatismi avalduseks ja kahe mittevene elemendi ohtlikuks lähenemiseks, reformikava ei kinnitanud. 1916 esitasid Eesti ja Läti duumasaadikud Riigiduumasse seaduseelnõu, mis taotles rüütelkondadelt omavalitsusfunktsioonide äravõtmist ja valimisõiguse andmist kõigile omavalitsusmaksude maksjatele. Riigiduuma ei jõudnud eelnõu arutada, valitsus lükkas selle tagasi. Korduvatele deklaratsioonidele ja lubadustele vaatamata oli tsaarivalitsus kuni oma viimaste päevadeni eestlaste poliitiliste õiguste laiendamise vastu ja ignoreeris järjekindlalt eesti rahva enesemääramistahet. Saksa mõju kohalikus elus küll kärbiti, kuid sellega kaasnes valitsuse taotlus tugevdada Vene mõju ja kohalolekut, isegi pastori ametissemääramine taheti anda Vene ametnike otsustada. Avalikkuse survel kaotati 1916 mõisapolitsei ja suurem osa mõisamaaga seonduvaist majanduslikest privileegidest.

Majandus ja rahvastik

20. sajandi algul oli Eesti Vene impeeriumi majanduslikult ja kultuuriliselt arenenuimaid alasid, mida iseloomustas tööstuslik ja põllumajanduslik suurtootmine ülevenemaalise turu jaoks. Head ühendusteed (raudteed, sadamad) ja arenenud infrastruktuur suurendasid Balti piirkonna tähtsust Venemaa majanduselus ja rahvusvahelises tööjaotuses. Üle poole rahvatulust saadi Esimese maailmasõja eel tööstusest. Kohaliku elanikkonna suhteliselt kõrge kultuuri- ja haridustase tegi võimalikuks intensiivse majandamise. Baltimaad olid Lääne-Euroopa ja Venemaa vaheline sild ja transiidikoridor. Selles kolmnurgas toimus elav inimeste ja ideede liikumine ja vahetus. Antandi riigid kartsid oma liitlase Venemaa kokkuvarisemist ja tema sõjalise võimsuse nõrgenemist ega toetanud seal elavate vähemusrahvuste enesemääramise püüdeid.
1917. aastaks oli Lõuna-Eestis peaaegu kogu talumaa välja ostetud, Põhja-Eestis oli ostetud 83% talumaast. Umbes 51 000-le ostutalule kuulus eraomandina 42% kogu maafondist ja 58% põllumajanduslikust maast, koos rendile võetud maaga 55% maafondist ja 75% põllumajanduslikust maast. Täiesti ilma maata oli ¹/₃ talurahvast (200 000 inimest). Talumajandid andsid ²/₃ põllumajandustoodangust. Talude väljaostu võlg ulatus 45 miljoni rublani. Suurmaaomanikele – mõisnikele, riigile, kirikule, linnadele, rüütelkondadele (kokku 1130 mõisa) – kuulus 58% kogu maafondist, 25% põllumajanduslikust maast ja 80% metsadest. Enamik 800 eramõisast oli baltisaksa aadlike käes, eestlased olid omandanud umbes 50 rüütlimõisa. Eestimaa eramõisade keskmine suurus oli 1700 tiinu (1 tiin = 1,0925 ha), suurimad perekonnavaldused ületasid 100 000 tiinu. Põllumajanduses oli põhiline piimakarjandus. Kiiresti kasvas eestlaste osatähtsus tööstuses ja kaubanduses, nad saavutasid ülekaalu väikeettevõtjate ja linnade kinnisvaraomanike hulgas, Eesti kapitaliga rajati või osteti esimesed vabrikud. 1899 Tartus peetud I Eesti põllutöökongress oli J. Tõnissoni algatusel pannud aluse eestlaste majanduslikule ühistegevusele: asutati piima-, masina-, karjakontrolli-, ostu-, müügi-, panga-, kindlustus- jt ühistuid. Kogu maa kattus ühistute tiheda võrguga, nende üldarv ulatus 1917 üle 1000. Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asutamisega (1901) pandi alus Eesti pangandusele. Eesti ühispangad (1914 oli neid 100, liikmeid 50 000) aitasid eestlastel vabaneda baltisaksa krediidiasutuste sõltuvusest. 1903 läks Liivimaa Linnade Hüpoteegi Seltsi juhtimine sakslastelt eestlastele. Asutati Eestimaa Põllumeeste Keskselts (1910), Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskselts (1911) ja Tallinna Ühistegevuse Edendamise Selts (1915).
Eestlaste koguarv Esimese maailmasõja eel oli peaaegu 1,2 miljonit, neist ⁵/₆ elas Eestis. Parema elu ja töö otsinguil ning maapuuduse tõttu rändas väga palju eestlasi välja Venemaale (valitsus soodustas seda) ja vähemal määral Ameerikasse. 1917 elas väljaspool Eestit ligi 200 000 eestlast, neist üle 100 000 Loode-Venemaal, peamiselt Peterburis ja Peterburi kubermangus. 40% kõrgharidusega eestlastest töötas Venemaal. Venemaal tegid haritud eestlased tõhusat karjääri, olid ülikoolide professorid, kõrgemad sõjaväelased või mõisavalitsejad. Eestist tulnud tõid endaga Venemaale kaasa lääneliku põlluharimise tehnoloogia ja töömoraali. Venemaa Euroopa-osas, Siberis, Kaukaasias ja mujal olevais Eesti asundustes (neid oli 350) rajasid nad mitukümmend tuhat enamikus heal järjel olevat talu ja elasid seal jõukamalt, kui oli võimalik kodumaal. Tööjõupuuduse leevendamiseks tõid mõisnikud Venemaalt Eestisse saksa töölisi koos perekondadega.

Kultuurielu

Noor eesti haritlaskond ja rahvuskultuur kujunesid kahe suurrahva – saksa ja vene – kultuuri mõju ja surve all. 19. sajandil oli valdav saksa haridus,  20. sajandi algul vene haridus. Eesti tekkivat kõrgkultuuri mõjutas vahetult euroopaliku Peterburi akadeemiline ja modernistlik kultuur. Mitmel alal, näiteks muusikas ja kujutavas kunstis, oli vene koolkondadel eesti kutselise kunstielu sünniloos määrav tähtsus. 1906 lubati Baltimaadel avada eesti, läti ja saksa õppekeelega erakoole. 1906 avati Tartus eesti õppekeelega Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastekool. Eesti haridusseltside (1910 oli neid 75) algatusel asutati paarkümmend emakeelset kooli, sh. keskkooli. 1917 oli Eestis 37 keskkooli, milles õppis 13 000 õpilast, neist 7000 eestlased. 1900–15 viiekordistus eesti üliõpilaste arv ja ulatus 1000-ni, kõrgharidusega eestlasi oli umbes 800. Akadeemilise haritlaskonna juurdekasvu kiiruselt jõudsid eestlased maailmas esimeste hulka; peamised õppimiskohad olid Tartu, Peterburi, Riia ja Moskva. Väljaspool Eestit õppis Esimese maailmasõja ajal üle poole kõigist eesti üliõpilastest. Tähtsat osa eesti haritlaskonna rahvuslikul ja seltskondlikul kasvatamisel etendasid üliõpilasorganisatsioonid: seltsid EÜS (1883), EÜS-i Ühendus (1906), Peterburi EÜS (1907), Moskva EÜS (1907) ja Riia EÜS (1909) ning korporatsioonid Vironia (1900), Fraternitas Estica (1907), Sakala (1909), Ugala (1913), Rotalia (1913) jt. 1915 oli organiseerunud ²/₃ eesti üliõpilastest. Paljud eesti päritolu teadlased (Ludvig Puusepp, Johann Heinrich Tammann, Johan Vilip, Michael Vittlich (Mihkel Vitsut), Friedrich Martens) said Venemaa teadlaskonda kuuluvana rahvusvaheliselt tuntuks. 1901–17 oli Tartu ülikoolis 22 eestlasest õppejõudu, sh meditsiiniprofessorid Aleksander Paldrok ja Heinrich Koppel, slaavi keelte professor Gotthilf Leonhard Masing, praktilise usuõpetuse professor Johan Kõpp, eesti keele lektorid K. A. Hermann ja Jaan Jõgever.
Eesti kultuur muutus professionaalsemaks. Arenes eesti kirjakeel (Johannes Aavik, Johannes Voldemar Veski), väljapaistvaid tulemusi saavutati rahvaluule kogumisel, uurimisel ja publitseerimisel (Jakob Hurt, Matthias Johann Eisen, Oskar Kallas). Eesti kirjandusse tulid prosaistid Eduard Vilde, August Kitzberg, Ernst Peterson-Särgava, Friedebert Tuglas ja Oskar Luts ning luuletajad Gustav Suits, Juhan Liiv, Anna Haava, Karl Eduard Sööt ja Ernst Enno. Kujutavas kunstis paistsid silma Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Konrad Mägi ja Nikolai Triik, muusikas heliloojad Rudolf Tobias, Mart Saar ja Aleksander Läte, arhitektuuris Georg Hellat ja Karl Burman. Spordis tõid Eestile kuulsust raskejõustiklased Georg Lurich, Aleksander Aberg, Georg Hackenschmidt ja Martin Klein.
Põhjalikke kultuuriuuendusi taotleva haritlaskonna rühmitise Noor-Eesti (1905) juhid G. Suits, F. Tuglas, J. Aavik ja Bernhard Linde kutsusid eestlasi üles euroopastuma, looma euroopalikku kultuuri ilma saksa ja vene vahenduseta, siirduma kultuuriloomingus rahvuslikult universaalsele. Nooreestlased otsisid uusi kultuurikontakte Lääne-Euroopaga, romaani, anglosaksi ja Skandinaavia kultuuridega. Eriti tihedad kultuurisuhted kujunesid neil soomlastega. Asutati kutselised eesti teatrid: Tallinnas Estonia (1906), Tartus Vanemuine (1906) ja Pärnus Endla (1911). Eestlaste enesetunnet tõstis uute esinduslike teatrimajade ehitamine. 1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts, 1909 Eesti Rahva Muuseum. Ent uus eesti eliit ei tõrjunud välja vana. Baltisaksa ülemkihtidel oli endiselt tähtis osa nii ühiskondlikus elus, majanduses kui ka kultuuris.

Rahvuslik liikumine

Eestlaste rahvuslik liikumine ka rahvuslik ärkamine algas 19. sajandi keskel.

Ärkamisaeg (ka: rahvuslik ärkamisaeg, rahvuslik ärkamine) oli 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärkava haritlaskonna kujunemise aeg. Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
Väga tähtis roll oli laulupeol ning ärkamisaegsetel kirjanikel.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.
Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ei ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. Johann Voldemar Jannsenit, kes andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest, hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi. Johann Voldemar Jannsen oli ka üks I üldlaulupeo algatajatest. Tema tütar, Lydia Jannsen oli luuletaja ja kirjanik, kes valis endale kirjanikunimeks Lydia Koidula.

Tähtsamad daatumid

• 1838 – Õpetatud Eesti Selts
• 1857 – Perno Postimehe 1. number, Eesti järjepideva ajakirjanduse algus
• 1857–1861 – "Kalevipoja" ilmumine Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes
• 1858 – Mahtra sõda
• 1861 – maltsvetlaste minek Krimmi
• 1863 – hakati taotlema Eesti Aleksandrikooli asutamist
• 1864, 21. november – J. Köleri algatusel esitati Aleksander II-le Eesti talupoegade suur palvekiri
• 1865 – laulu- ja mänguseltside Vanemuine ja Estonia asutamine
• 1866 – omavalitsuse seadus vabastas talupojad ühiskondlikul alal mõisnike eestkoste alt, kaotati mõisnike kodukariõigus, käsitööliste tsunftiseaduse kaotamine avas eestlastele võimaluse käsitöö alal vabalt tegutseda
• 1868 – teoorjuse kaotamine, viljaikaldus ja viimane näljahäda eesti rahva ajaloos
• 1868–1870 – C. R. Jakobsoni kolm isamaa kõnet
• 1869, 18.–20. juuni – Tartus peeti I üldlaulupidu
• 1870, 24. juuni – eesti rahvusliku teatri esimene etendus (L. Koidula "Saaremaa onupoeg" Vanemuises)
• 1870, 5. november – avati Eesti esimene raudteeliin (Paldiski–Tallinn–Narva ja edasi Peterburi suunas)
• 1870–1871 – asutati esimesed põllumeeste seltsid
• 1872–1893 – Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine
• 1875 – laulu- ja mänguseltsi Endla asutamine Pärnus

ärkamisaeg Eestis (1860–1885)

ärkamisaeg, aeg umbes 1860. aastate algusest kuni venestamisaja alguseni (1880. aastate keskpaik), s.o aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna (Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt) ning seltsitegevuse kaudu.
Termini tõi eesti keelde Garlieb Merkel, Eesti ajalookirjanduses juurdus termin 20. sajandi alguses Villem Reimani, Hans Kruusi ja mitme teise kaudu. Rahvusliku ärkamise ja uuestisünni (national awakening, nationale Wiedergeburt jne) mõiste on kasutusel ka rahvusvahelises ajalookirjanduses – seoses Euroopas (18. sajandi lõpp – 19. sajand) ja mujal maailmas (20. sajand) tugevnenud rahvusluse ilmingutega.

Suure Prantsuse revolutsiooni, saksa rahvusluse ja romantismiideede mõjul algas 19. sajandi keskel eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes nii nagu teistelgi Ida-Euroopa väikerahvastel (tšehhidel, soomlastel, lätlastel jt), kel polnud ei oma riiki ega iseseisva riikliku eksistentsi kogemust. Majandusliku aluse eestlaste etnilisele eneseteadvustamisele pani 1860. aastail alanud talude massiline päriseksostmine ja eestlastest maaomanike kihi tekkimine. Eesti rahvusluse kandjaks said tärkav maaharitlaskond (koolmeistrid, köstrid, vallakirjutajad) ja keskkiht (taluperemehed), hiljem ka linnaametnikud ja äriettevõtjad, kes kõik püüdlesid sotsiaalse tõusu poole. Rahvuslik liikumine sai alguse majanduslikult jõukamast Lõuna-Eestist, eeskätt Viljandimaalt, kus kujunesid esimesed rahvusliku liikumise keskused (Holstre, Paistu, Tarvastu jt). Haritlased tegid rahvuslikku selgitustööd, õhutasid eestlasi osa võtma avalikust elust ning sõnastasid nende õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. 1857 võttis Johann VoldemarJannsen eestlaste omanimetusena kasutusele sõna „eestlane”. Jannsen rajas järjepideva eesti ajakirjanduse (andis 1857–63 Pärnus välja nädalalehte Perno Postimees, aastast 1864 Tartus Eesti Postimeest), visandas talupoegliku rahvusideoloogia esimesed piirjooned ja korraldas esimesed suured kultuuriüritused. 1860. aastail levis Lõuna-Eestis laiaulatuslik palvekirjadeliikumine, mida juhtisid ärksad haritlased ja talupojad (Johann Köler, Adam ja Peeter Peterson, Jaan Adamson, Märt Jakobson). Nn Peterburi patriootide ehk rahvasõprade (J. Köler, Aleksander Jürjev, Philipp Karell, Friedrich Dankmann) toetusel õnnestus talupoegade saatkonnal 1864 keiser Aleksander II-le üle anda suur märgukiri, milles taotleti soodsamaid maa ostu- ja rendihindu, teoorjuse kaotamist, eesti keele kasutamise laiendamist, rahvakoolide allutamist Vene haridusministeeriumile ning seda, et kirikuõpetaja valiks kogudus.
Suur rahvuslik ettevõtmine oli eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (seda nimetati Eesti talurahva vabastaja keiser Aleksander I auks Eesti Aleksandrikooliks) rajamise katse. Eesti Aleksandrikooli jaoks raha korjamise komiteedest (neid oli 146) kujunes ülemaaline organisatsioon, mille eesotsas oli peakomitee (1870–84, president Jakob Hurt), mis tegeles rahvuslike ideede levitamise ja kultuuriürituste korraldamisega. Tähtsat osa eestlaste rahvuslikus liikumises etendasid mitmesugused seltsid, mis asutati baltisaksa ja Soome seltside eeskujul kogu maal; kihelkondades asutati laulukoore ja orkestreid. 1865 asutas Jannsen Tartus laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, mis pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (1870) ja korraldas 1869 baltisaksa laulupidude eeskujul Eesti esimese üldlaulupeo; selles osales üle 800 laulja ja mängija ning seal käis kuni 12 000 pealtvaatajat. Esimesed Eesti põllumeeste seltsid asutati Tartus, Pärnus (1870), Viljandis (1871) ja Võrus (1874); 1900. aastal oli neid üle 40. Kõige arvukam oli ülemaaline kirjanduslik-kultuuriline org. Eesti Kirjameeste Selts (EKS, 1872–93 Tartus), kuhu kuulus 1882 üle 1100 liikme. EKS arendas eesti keelt ja kirjandust, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1870 pandi alus esimesele eesti üliõpilasorganisatsioonile, millest kasvas välja Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS, 1883).  23. V 1884 pühitseti Otepää kiriklas EÜS-i sinimustvalge lipp. Tuhandeliikmeliseks ühenduseks kujunes Tallinnas tegutsenud kaubalaevaselts Linda (1879–93).
Ärkamisajal sündis eesti poliitika, mis laveeris kahe kohaliku võimukandja – Vene valitsuse ja baltisaksa ülemkihtide – vahel. Eesti rahvuslikus liikumises eristus kaks suunda. Üks neist oli poliitiliselt mõõdukas kultuurirahvuslik, etnilis-lingvistiline suund (J. Hurt, J. V. Jannsen, Jaan Bergmann, Martin Lipp, Michael Jürmann), mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse edendamisele. Eesti rahvusluse ideoloogia alusepanija, teoloog ning rahvaluule- ja keeleteadlane J. Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline.
Teine suund (Carl Robert Jakobson, J. Köler, Mihkel Veske, Mart Mitt jt) oli radikaalsem. Selle juht oli pedagoog, kirjanik, ajakirjanik ja põllumees C. R. Jakobson. Ta asutas esimese eestikeelse poliitilise ajalehe Sakala (1878–82) ning sõnastas rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, milles nõudis eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi, Balti erikorra ja Balti aadli privileegide kaotamist ning Vene seaduste jõustamist Eestis.
Erinevad lähtepunktid ja arusaamad rahvusliku liikumise eesmärkidest ja nendeni jõudmise viisidest ning juhtide isiklik rivaalitsemine, mis paisus rahvuslikes organisatsioonides avalikuks võimuvõitluseks, viisid 1878 suurlõheni. Appi võeti demagoogia ja võimudele saadeti kaebekirju – kõik see nõrgendas rahvuslikku liikumist. 1880 läks Hurt Peterburi kirikuõpetajaks ja radikaalse suuna esindajad võtsid rahvuslike ürituste juhtimise üle. 1882 Jakobson suri. Rahvuslikus liikumises algas mõõn, mida süvendas valitsuse tagurlik sisepoliitika.
Eestlaste rahvusliku ärkamise tulemused:
1. Eestlaste eneseteadvuse teke, mis viis lõpuks iseseisva riigi loomiseni.
2. Eesti kultuuri ja eestlaste ajaloo teadvustamine
3. Eestlaste hariduse parandamine
4. Eestikeelse kirjasõna teke
5. Eesti pärimuse kogumine

Eesti 19. sajandil

Eesti 18. sajandil

1700. aasta sügisel ründasid Vene tsaaririigi tsaari Peeter I juhitud väed tungivad septembrikuus Alutagusesse ja asusid Narvat piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi 19. novembril Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August II Tugeva vägede vastu ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses.
Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, kui vene väed tungisid Lõuna-Eestisse. Septembris toimusid lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Aluliina piirkonda.
1702. aastast hakkasid Vene väed saavutama ka edu: venelased võitsid Erastvere ja Hummuli lahingud, millele järgnesid põhjalikud rüüstamised Pärnumaal, Tartumaal ja Mõniste piirkonnas. 1703. aastal toimus tsaar Peeter I väejuhi Boriss Šeremetjevi rüüsteretk läbi Eestimaa; rüüstetegevusest jäävad enam-vähem puudutamata ainult Harjumaa, Läänemaa, Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared, seega vähemviljakad maaosad. Vangistatakse palju talupoegi, eriti arvukalt lapsi, saates neid Ukrainasse. 1703/1704. aasta talvel toimusid korduvad vene vägede rüüsteretked Narva ümbruskonda. 1704. aastal vallutasid venelased Tartu (13. juulil) ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Narva vallutamisele järgnes linna rüüstamine moskoovia sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt.
Aastatel 1707–1708 toimusid vene ratsaväe rüüsteretked, pärast rootsi vägede kaotust Poltaava lahingus (1709) jätkus aktiivne sõjategevus Eestimaal ja 1710. aastal kapituleerus Tallinn Vene vägede ees. 1709–1710 vallutasid Vene väed Eestimaa ja Liivimaa kubermangu, alistumislepingutes baltisakslastele väga laiad privileegid (Balti erikord), et neid enda poole meelitada. 1721. aastal, Uusikaupunki rahuga, kinnitati Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege.

Venemaa keisririigi territooriumid 1730. aastal, Läänemereprovintsid ja piirialad Rzeczpospolitaga

Eestimaa ja Soome, Vene-Rootsi sõja (1741–1743) ajal 1742. aastal

Eesti ala Vene võimu all

Eesti-, Liivi- ja Kuramaa hertsogiriigi kaart 1746. aastast

 

Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga.

• 1710 – 1710 – Põhjasõda Eesti alal
  • 1710. aasta katkuepideemia
• 1712 – Eestimaa 1712. aasta adramaarevisjon, 1.
• 1715 – ilmus põhjaeestikeelne Uue Testamendi tõlge, tõlkimise eest vastutasid Eberhard ja Heinrich Gutsleff, varasemat väljaandmist oli takistanud Põhjasõda
• 1715 – Liivimaa 1715. aasta adramaarevisjon, 1.
• 1716 – Saaremaa 1716. aasta adramaarevisjon, 1.
  • 1719 – Saaremaa lahing 4. juuni
• 1721 – Uusikaupunki rahulepingu sõlmimine, millega Rootsi kuningriik tunnistas lõplikult Eesti- ja Liivimaa üleminekut Vene tsaaririiki
• 1721–1725 – Liivimaa 1721.–1725. aasta adramaarevisjon, 2.
• 1725–1726 – Eestimaa 1725.–1726. aasta adramaarevisjon, 2.
• 1730. aastate alguses jõudis Eestisse vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumine
• 1731 – Liivimaa (3.) Saaremaa adramaarevisjon, (2.)
• 1732 – Eestimaa 1732. aasta adramaarevisjon, 3.
• 1738 – Saaremaa (3.), Liivimaa adramaarevisjon, (4.)
• 1739 – Eestimaa 1739. aasta adramaarevisjon, 4.
• 1739 – Roseni deklaratsioon, milles Liivimaa maanõunik Otto Fabian von Rosen deklareeris: talupoeg on juba maa vallutamisest alates pärisori; mõisnik võib teda kohelda oma äranägemisel; nii talupoeg kui ka tema varandus kuuluvad mõisnikule; mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa; talupoegade koormised pole seadusega piiratud
• 1739 – ilmus esimene trükitud eestikeelne piiblitõlge, Jüri koguduse pastori Anton thor Helle poolt
• 1744 – Liivimaa (5.), Saaremaa (4.) Eestimaa adramaarevisjon, (5.)
• 1750 – Saaremaa 1750. aasta adramaarevisjon, 5.
• 1756 – Saaremaa 1756. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1757–1758 – Liivimaa 1757.–1758. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1758 – Eestimaa 1758. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1764 – Venemaa keisrinna Katariina II ringreis Tallinna ja Riia kubermangus
• 1765 – Eestimaa 1765. aasta adramaarevisjon, 7.
• 1773. aasta 23. veebruari keisrinna Katariina II ukaasiga keelati kirikutesse, kirikuaedadesse ning linnades ja külades asuvatesse surnuaedadesse matmine
• 1774 – Eestimaa 1774. aasta adramaarevisjon, 8
• 1782 – Eestimaa 1782. aasta hingerevisjon/(Ülevenemaaline) Neljas hingerevisjon
• 1782 – Eesti- ja Liivimaa kubermangu ning Venemaa keisririigi sisekubermangude vahel kaotati tollipiir
• 1783. aasta 3. mail, kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks
• 1783 –Tallinna ja Riia asehaldurkonna moodustamine
  • 1783. aasta 5. juuni keisrinna Katariina II ukaasiga moodustati Tallinna kubermangu endise nelja maakonna asemel viis kreisi: Tallinna kreis, Paldiski kreis, Haapsalu kreis, Paide kreis, Rakvere kreis.
  • 1783 – Paldiski sai linna õigused
• 1784 – Võru linna asutamine ja linnaõiguste saamine
• 1785 – kehtestati 1785. aasta linnaseadus
• 1794 – 1795 – Eestimaa 1794.–1795. aasta hingerevisjon
• 1788–1790 – Vene-Rootsi sõda (1788–1790)
• 1788, 1789, 1790 – viljaikaldused
• 1789 – 27. veebruaril (vkj) avati Tallinna ülemrahvakool, vene­keelne neljaklassiline ülemrahvakool kubermangulinnas Tallinnas. Katariina II poolt 5. augustil 1786 kinnitatud rahvakoolide põhikirja alusel pidid maakonnalinnades avatama ka kaheklassilised alamrahvakoolid, aga Baltimaade maakonnalinna­des jäid venekeelsed alamrahvakoolid avamata
• 1796 – asehaldurkorra tühistamine.