Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

reede, 17. juuli 2020

Installatsioonikunst

Jump to search
Rachel Whitread: Embankment, Tate Modern, London
Allan McCollum: The Shapes Project, 2005/06
Installatsioonikunst (inglise keele sõnast install, 'paigutama, asetama') on kunsti liik, milles tavaliselt esitatakse vaatajale mingit valmispaigaldatud ruumilist kompositsiooni. Lisaks sellele on levinud heliinstallatsioonid ja videoinstallatsioonid, milles esitatakse vastavalt helisid või videomaterjali.
Tihti on installatsiooni raske eristada (tänapäevasest) skulptuurist. Klassikalises mõttes valmistatakse skulptuure kas modelleerides (savi), valades (pronks) või välja puhastades (marmor), installatsioon võib aga koosneda lihtsalt ruumis asuvatest omavahel kombineeritud esemetest. Tänapäevase skulptuuri puhul on vahetegemine keerulisem, see sõltub pigem autori või vaataja otsustusest (vt ka institutsionaalne kunstiteooria). Mõne traditsiooni kohaselt loetakse installatsioon ruumiga seotuks, samas kui skulptuuri võib põhimõtteliselt eksponeerida suvalises ruumis. Ka see eristus on paljudel juhtudel vaieldav.
Installatsioonil võib puududa objekt kui selline, nn videoinstallatsiooni korral esitatakse vaatajale videokujutisi. Erinevalt videokunstist moodustub installatsioon ruumis koosmõjus ruumi, teiste videote või mingite objektidega, videokunstis on teos video ise. Heliinstallatsioon erineb muusikateosest tavaliselt selle poolest, et oluline ei ole mitte helidest tekkiv meloodia või rütm, vaid moodus, kuidas helid üksikult ja koos kõlavad, kuidas toimub nende omavaheline interaktsioon.
Environment hõlmab erinevalt installatsioonist kogu ruumi või ruumiosa. Tihti sisaldavad environment'id ka installatiivseid elemente.

neljapäev, 16. juuli 2020

Performance (kunst)

Performance




Performance-mootorsaeballett Soomes aastal 2011
Performance ehk taideetendus (inglise keeles ka performance art) on etendus- ehk tegevuskunsti liik, milles kunstniku juhatusel (vahel ka publiku osalusel) luuakse (improvisatsiooniline) etendus.
Performance'it korraldavat või esitavat kunstnikku nimetatakse etenduskunstnikuks.
Kontseptuaalkunsti liigina hakati performance'it viljelema 1970. aastate alguses. 

kolmapäev, 15. juuli 2020

Happening (kunst)

Happening


Jump to navigation Jump to search
Happening (inglise keeles happening – sündmus, ka juhtumine, toimumine) on tegevuskunsti liik, milles kunstnik loob sündmuse, etenduse, milles tihti osaleb publik.
Teatrietendusest eristab happening'i tavaliselt süžee puudumine; mingid sündmused kunstniku juhtimisel lihtsalt juhtuvad, mõjutades sellega publiku reaktsioone, mis omakorda mõjutavad happening'i kulgu.

teisipäev, 14. juuli 2020

Environment (kunst)

Environment


Jump to navigation Jump to search
Environment (inglise 'keskkond') on ruumikunsti liik, milles kunstnik loob mingi tervikruumi, millesse sattujad või viibijad saavad ruumist tervikuna kunstilise elamuse. Tihti kasutatakse erinevaid tajumodaalsusi, st keskkonda saab tajuda nii nägemise, kuulmise kui ka haistmise või kompimise abil.
Environment võib olla interaktiivne, st keskkond muutub sõltuvalt vaataja reaktsioonidele, sisendile.
Erinevalt tegevuskunstidest, kus samuti on tihti olulisel kohal toimumise keskkond, pole environment'i korral tavaliselt oluline kunstniku (või tema assistentide) kohalolu.

esmaspäev, 13. juuli 2020

Hüperrealism

Hüperrealism on maalikunsti ja skulptuuri žanr, kus eesmärgiks on saavutada teoste sarnasus kõrge resolutsiooniga fotodega. Hüperrealismi peetakse maalide ja skulptuuride loomisel kasutatavate tehnoloogiate järgi fotorealismi edasiarenduseks. Terminit kasutatakse eeskätt 21. sajandi algusest alates välja kujunenud sõltumatu kunstiliikumise ja -stiili kohta Ameerika Ühendriikides ja Euroopas.

Ajalugu

Belgia kunstikaupmees Isy Brachot mõtles välja prantsuskeelse sõna hyperréalisme, et kasutada seda oma Brüsselis asuva galerii ühe suure näituse nimena aastal 1973. Näitusel domineerisid sellised Ameerika fotorealistid nagu Ralph Goings, Chuck Close, Don Eddy, Robert Bechtle ja Richard McLean, kuid esindatud olid ka mõjukad Euroopa kunstnikud Gnoli, Richter, Klapheck ja Delcol. Sellest alates on Euroopa kunstnikud ja kunstikaupmehed kasutatud nimetust "hüperrealism" nende kunstnike kohta, keda on mõjutanud fotorealistid.
21. sajandi alguse hüperrealism rajati fotorealismi esteetilistele põhimõtetele. Ameerika kunstnik Denis Peterson, kelle töid vaadeldakse üldiselt kui fotorealismi kõrvalliini, kasutas uue liikumise ja selle killustunud kunstnikerühmituse kohta esimesena väljendit hüperrealism. Graham Thompson on öelnud:
"Üks näide viisist, kuidas fotograafia kunstimaailma assimileeriti, on fotorealistliku maalikunsti edu 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses. Seda kutsutakse ka superrealismiks või hüperrealismiks ning kunstnikud nagu Richard Estes, Denis Peterson, Audrey Flack ja Chuck Close töötasid tihti fotokaadreid kasutades, et luua maale, mis näiksid olevat fotod".
Kuid hüperrealism vastandub 20. sajandi lõpu traditsioonilistel fotorealistlikel maalidel leiduvale üks-ühele kujutamise lähenemisele. Hüperrealistlikud maalijad ja skulptorid kasutavad fotosid allikana, millest nad loovad detailsema ja lõplikuma tõlgenduse: sellise, mis erinevalt fotorealismist on seal kujutatu poolest tihti jutustav ja emotsioone äratav. Rangelt fotorealistlikud maalijad kaldusid matkima fotograafilisi kujutisi, jättes ühtlase illustreeriva kujutamisstiili säilitamiseks teatud detaile ära või üldistasid neid. Nad jätsid sageli välja inimlikud tunded, poliitilise väärtuse ja lugu jutustavad elemendid. Kuna see arenes popkunstist, oli maalide fotorealistlik stiil ainulaadselt range, täpne ja teravalt mehaaniline ja rõhuga üksluistel ja igapäevastel kujunditel.
Hüperrealism seevastu, olles siiski sisuliselt fotograafiline, hõlmab tihti ka pehmemat, keerukamat fookust kujutatud ainesel, esitades seda kui elavat, käegakatsutavat objekti. Need hüperrealistlikel maalidel ja skulptuuridel olevad objektid ja stseenid on piinlikult üksikasjalikud, et luua illusioon reaalsusest, mida algselt fotol ei paista. Teiste sõnadega on need sürreaalsed, kuna saavutatud illusioon on jäljendatud reaalsuse veenev kujutis. Tekstuurid, pinnad, valgusefektid ja varjud tunduvad selgemad ja eristuvamad kui aluseks olnud fotol või isegi tegelikul subjektil endal.
Hüperrealismi juured on prantslasest filosoofi Jean Baudrillard' filosoofias: "millegi, mida niikuinii ei olnud olemas, imiteerimine". Nii loovad hüperrealistid võltsreaalsuse, veenva illusiooni, mis põhineb tegelikkuse imitatsioonil, digitaalsel fotol. Hüperreaalsed maalid ja skulptuurid on välja kasvanud kõrge resolutsiooniga kujutistest, mida toodavad digitaalsed kaamerad ja mida kuvatakse arvutites. Nagu fotorealism aimas järele analoogfotograafiat, kasutab hüperrealism digitaalseid kujundeid ja arendab seda edasi, et luua uut reaalsuse tajumist. Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid seavad vaataja vastamisi manipuleeritud kõrge resolutsiooniga kujutiste illusiooniga, mis on siiski reaalsusest veelgi täpsem.

Stiil ja metoodika

Võrreldes fotorealismiga koondab hüperrealistlik stiil oma rõhku enam detailidele ja ainestikule. Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid ei ole fotode täpsed tõlgendused või kindla stseeni või objekti täpsed illustratsioonid. Selle asemel kasutatakse täiendavaid ning tihti vaevumärgatavaid illustreerivaid elemente, et luua illusioon reaalsusest, mida tegelikult ei ole olemas või ei ole võimalik inimsilmaga näha. Lisaks sellele võivad need sisaldada emotsionaalseid, ühiskondlikke, kultuurilisi ja poliitilisi temaatilisi elemente kui maalitud visuaalse illusiooni täiendusi – selge eemaldumine vanemast ja märgatavalt täpsemini tegelikkust järgivast fotorealismist.
Hüperrealistlikud kunstnikud teevad mööndusi mõnedele mehaanilistele vahenditele, mille abil kujutisi lõuendile või vormi kanda, sh esialgsed joonistused või hallides toonides grisaille-alusmaalid ja vormid. Kasutatakse slaidi- või multimeediaprojektoreid, millega kuvatakse kujutis lõuendile ning täpsuse tagamiseks võib kasutada ka selliseid algelisi tehnikaid nagu võrestike ettejoonistamine. Skulptuurides kasutatakse polüestrit, mis kantakse otse inimese kehale või vormile. Hüperrealism nõuab võltsreaalsuse jäljendamiseks suurt tehnilist meisterlikkust ja virtuoossust. Nii sisaldab hüperrealism selliseid fotograafia piiranguid kui sügavusteravus, perspektiiv ja fookuse ulatus ning tihti on neist teose kui terviku jaoks ka kasu. Mõned kunstnikud, näiteks Chuck Close, Denis Peterson, Bert Monroy ja Robert Bechtle, kasutavad ära ka digitaalsete fotode selliseid anomaaliaid nagu nende vahel teraline struktuur, et rõhutada nende digitaalset päritolu.

Ainestik

Agustín Reche Mora. "Calle Sevilla desde la cafetería Hontanares hacia Alcalá", 1993
Teemaderingi kuuluvad portreed, kujutav kunst, natüürmordid, maastikud, linnavaated ja lugu jutustavad stseenid. Hilisem hüperrealistlik stiil on fotorealismiga võrreldes täpsem ning seda rõhuga ühiskondlikel, kultuurilistel ja poliitilistel teemadel. See on ka ilmses vastuolus kaasaegsema fotorealismiga, kus jätkuvalt välditakse fotograafiliste anomaaliate kujutamist. Hüperrealistlikud kunstnikud jäljendavad ja parandavad täpseid fotokujutisi, et luua reaalsusest optiliselt veenvaid visuaalseid illusioone ning seda tihti ühiskondlikus või kultuurilises kontekstis.
Mõned hüperrealistid on läbi vihkamise ja sallimatuse narratiivse kujutamise paljastanud totalitaarseid režiime ja kolmanda maailma sõjaväelisi valitsusi. Denis Peterson, Gottfried Helnwein ja Latif Maulan kujutasid oma töödes sotsiaalse dekadentsi poliitilisi ja kultuurilisi hälbeid. Petersoni töö keskendus diasporaadele, genotsiididele ja põgenikele. Helnwein arendas välja ebaharilikult narratiivse stiili, mis keskendus minevikus, olevikus ja tulevikus toimunud holokausti sarnastele sündmustele. Maulani tööd on peamiselt kriitika ühiskonna ilmsele hoolimatusele abitute, puudustkannatavate ja oma õigused kaotanute suhtes. Provokatiivsed teemad sisaldavad mõistatuslikke kujutisi genotsiididest, nende traagilistest tulemustest ja ideoloogilistest tagajärgedest. Need elutruud maalid kujutavad endast ajaloolist kommentaari inimolendite grotesksele väärkohtlemisele.
Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid tekitavad läbi delikaatsete valguse ja varju efektide ka reaalse soliidsuse ja füüsilise kohaoleku. Kujutise eesmisele osale kõige lähemal olevad kujud, vormid ja pinnad näivad visuaalselt olevat lõuendi eesmine tasapind; ning skulptuuride detailidel on rohkem selgust kui tegelikkuses. Hüperrealistlikud kujutised on tüüpiliselt 10–20 korda suuremad kui fotol, millel need põhinevad, kuid siiski on need säilitanud väga kõrge resolutsiooni värvis, täpsuses ja detailsuses. Mitmed maalid on tehtud värvipüstoli abil, kasutades akrüül- ja õlivärve või neid mõlemaid kombineerides. Ron Muecki elutruud skulptuurid on oma mõõtmetelt palju suuremad või väiksemad kui päriselus ning on viimistletud uskumatult veenvate detailidega, kasutades selleks piinliku täpsusega polüestervaikusid ja mitmeid vorme. Bert Monroy digitaalsed kujutised paistavad olevat reaalsed fotode põhjal tehtud maalid, kuid siiski on need loodud arvuteid kasutades.

Hüperrealiste



pühapäev, 12. juuli 2020

Minu 2020. aasta sisseastumiste lugu

Kogu jutt on kirjutatud 2020. aasta 9. ja 10. juuli vahelisel ööl.
Tere
Mina olen Leonhard ning ma tahan kirjutada teile ühe loo.
Siin ma nüüd olen, töötu, kool läbi, uut kooli pole. Nüüdseks on gümnaasium läbi. Ma proovisin mitmesse ülikooli sisse saada, kuid kukkusin kõikjalt välja. Pole hullu, vähemalt proovisin (Kui proovid ja ei õnnestu, siis sa tead, et sa vähemalt üritasid. Kui ei proovi, siis sa ei saagi seda teada.). 
Täna on neljapäev 9. juuli 2020. On õhtu. Viimased kolm nädalat ja tegelikult isegi kauem on mul olnud üsna kiire. Põhjuseid on erinevaid. 
Mai lõpus ja juuni alguses olid vabatahtlikud riigieksamid. Mul vedas, eriolukorra tõttu sai kolmest riigieksamist ja koolieksamist kaks riigieksamit ja needki olid vabatahtlikud. Riigieksamid läksid üldiselt kehvasti, kuid ma tegin nad siiski positiivsetele hinnetele. Matemaatika eksami nädalal käisin ma muusikakooli tunnistuse (2. lisa-aasta) järel ja sain selle kätte. Neljapäeviti oli mul, kuni 18. juunini koorilaul ja siis algas suvepuhkus. Kuid laulmas käimine ei olnud kohustuslik (ma enamikel kordadel siiski käisin, 28 mai ja 4. juuni ei käinud eksamiks valmistumise tõttu). 15. juunist 28. juunini toimus üks virtuaalne jooksuvõistlus, millel ma osalesin. 
25. juunil toimus mu gümnaasiumi lõpuaktus. Mind üllatas, kui paljud meist siiski lõpetasid (9 umbes 20-st), sest kohal käis meid maksimum 5 inimest, kui sedagi. Seda ajal kui eriolukord polnud alanud. 
26. juunist alates hakkasin avaldusi esitama.
Esitasin avalduse Pallasesse (Tartus asuv kunstiülikool) ja Tartu Ülikooli kahele erialale (geograafia ja psühholoogia). Tahtsin esitada avalduse ka Eesti Lennuakadeemiasse, kuid jäin sellega ühe päeva hiljaks. 
Minu üllatuseks näitas SAIS (ülikooli õppeinfo süsteem) kogu mu hariduskäiku. 
30. juunil selgusid eksamite tulemused. Minule üllatuseks ei pandud neid E-kooli ning tulemuste teadasaamiseks pidin ma sisenema EIS-i (eksamite infosüsteem). Minu üllatuseks näitas EIS ka põhikooli riigieksameid ja kuigi ta ei näitanud ei minu kirjutatud ega ka õiget vastust, siis ta näitas matemaatika puhul täpselt ära selle koha kus ma vea tegin ja mis oli mul õige ning mitu punkti ma sain. Ning eesti keele eksami puhul näitas ta ära, mille eest ja kui palju punkte ma sain.
Pärast eksamitulemuste teadasaamist olin ma veidikene pettunud, et ma nii vähe punkte sain. Seda seetõttu, et ma lootsin eksamitelt rohkem punkte saada ning ka seetõttu, et see kustutas mu lootuse ülikooli geograafia erialale sisse saada. See oli seda kehvem, et varasemalt olid kustunud mu lootused Pallasesse sisse saada (sisseastumiseksam läks nihu). Niisiis oli mu viimane ülikoolilootus psühholoogia peal (ülikooli sisseastumised oli selleks ajaks juba lõppenud). 
Lähme nüüd natukene ajas tagasi. Ühel hetkel, juunikuus, avastasin ma, et plaanitakse teha põhikooli lennu kokkutulekut. Kokkutuleku jaoks puhkemaja rentimise jaoks pidid kõik, kes tulevad maksma ühe väikese summa. Tulijateks märkisid ennast enamik, kuid raha maksid neist ära ainult vähesed (5 mõnekümnest inimesest, kellest umbes 10 ütlesid, et nad ei saa tulla). Niimoodi möödus mitu nädalat ning mõni päev enne kokkutulekupäeva otsustati vähese maksmise tõttu maksjatele raha tagasi maksta ja kokkutulek ära jätta.
Õnneks oli samal ajal ka mu õe sünnipäev ning seetõttu sain ma ühe oma lennukaaslasega, kellega ma tihedamalt läbi käib ikkagi kokku. Ta on lõõtspillimängija, kes õpib Viljandi Kultuuriakadeemias, kus tal lõppes äsja esimene aasta. 
Kuid päev enne õe tegelikku sünnipäeva käisid tal külas tema (kooli)sõbrad. Too päev oli jube. Aias tehti puhas töö (herned ja maasikad söödi kõik ära, ka pooltoored maasikad).  Lisaks aeti kogu maja ja aed segamini (õues vedelesid suvalistest kohtades puutokid lauad ja rauakolakad ning toas olid padjad, linad ja mänguasjad segatult põrandal, voodis ja/või laua peal.). 
Õe sünnipäeval käisid meil külas lähedased sugulased ja tuttavad.
11. Juunil alustasin ma Anchori rakenduses õudusjuttude podcasti (taskuhäälingut). See räägib kogu maailmas toimunud või väljamõeldud müsteeriume, krimilugusid, paranormaalseid lugusid ja muud sarnast. Igal teisipäeval peaks tulema uus osa. Praeguseks on 5 osa juba ilmunud. Viimane osa rääkis ühest lennukist ja järgmine tuleb 16 juuli 2020.
Psühholoogia:
Lähme nüüd tagasi sinna aega, kus mu viimane lootus ülikooli saada oli psühholoogia peal. Nagu ma hiljem teada sain oli sel aastal ülikooli suur konkurents. Kuigi psühholoogiasse oli see väiksem, siis oli see ikkagi suurem kui tavaliselt. Selleks, et sisse saada pidi tegema akadeemilise testi ja geograafias lisaks ka erialaeksami (erialaeksamist oleks päästnud hea matemaatika riigieksami tulemus). Akadeemilise testi kuupäev oli 6. juuli 2020. Täpselt sama päeva hommikul sõitsin ma ihastest oma koju, teisse linna (kokku otsemat teed pidi sõites natukene üle 30 km). Nii ma ka tegin, sest mul oli kiire.
Ja ma läksin, sõitsin bussiga tagasi Tartusse ja tegin testi ära. See läks suhteliselt kehvasti ning ma kukkusin psühholoogiast välja. Kui ma akadeemilise testi tulemused teada sain, siis ma juba teadsin, et nüüd ma olen geograafiast ka välja kukkunud ning mul ei olnud enam ühtegi plaani. Ühtlasi oli lootus sellel aastal ülikooli minna kadunud (sisseastumised olid läbi juba juuli esimeste päevadega. Olenevalt koolist võisid need ka varem lõppeda.).
Huvitegevused:
Alates kooli lõpust, kuid tegelikult juba kuid varem oli mu põhiliseks tegevuseks kitarri mängimine. Ma esinen kitarriga ka homme,  11. juulil, Elva kohvikutepäeval. Selle aja jooksul on mul mitmed kiarrikeeled purunenud ja asendatud ning ma olen õppinud mängima paljusid uusi akorde ning lugusid. Lisaks sellele mängisin ma hiljuti natukene akordionit. Ma tegelen veel ka Wattbadis raamatute kirjutamisega, elektroonilise muusika loomisega, enda treenimise, kohvikutepäeva ettevalmistusega, enda tulevikueriala otsimise, raamatute lugemise, uute teadmiste otsimisega ja paljude muude asjadega.
Kuidas mu jalgratas Tartusse sattus:
Nüüd ma räägin ära, kuidas mu jalgratas kodust hoopis teisse linna sattus.
Nimelt ühel päeval olin ma nii unine, et magasin autoga ärasõitu sisse. Kuid ma otsustasin ikkagi nende juurde minna, kuid et endal elu põnevamaks teha (osaliselt ka seetõttu, et suurt liiklust vältida, mis siiski ei õnnestunud) otsustasin ma sinna minna mööda väikeseid teid. Kuid ma eksisin ära ning sattusin Tartu-Valga maanteelt (Kodu on Tartu-Valga maantee lähedal) Tartu-Viljandi maanteele ja sealt edasi Tartu-Võru maanteele. Võru maanteelt läksin idaringteele ja sealt juba ihastesse. Kui ma kohale jõudsin (66,66 km, kui ma õigesti mäletan), siis hakkasid ema-isa ja õde-vend juba sealt lahkuma. Muidugi ma läksin kaasa, olles ise väga väsinud ning mu ratas pandi kuuri luku taha. Sinna jäi ta nii kauaks kuni ma sellega tagasi koju sõitsin.
Hiljutised tegevused:
Hiljutised tegevused on põhiliselt seotud kohvikutepäeva ettevalmistusega. Sellel nädalal, pärast esmaspäevast akadeemilist testi, olen ma tegelenud ainult kohvikutepäeva ettevalmistusega, kitarri- ja akordionimänguga. Üks päev kulus ka ühel sünnipäeval olemisele.
Järgnev:
Järgneb üks päev kohvikutepäeva ettevalmistust. Siis tuleb Elva Kohvikutepäev ning minu ja mu sõbra kontsert Šokolaadikohvikus. Sellele järgneb paar päeva taastumist ja koristustööd. Tõenäoliselt ka kuhugi (kutsekooli?) sisseastumine. Võib-olla ka autokooli astumine. Ja võib-olla ka unistuste täitumine. Võib-olla ka palmisaarel elamine ja reisimine.
Päris paljud asjad ei ole kindlad. Igatahes välja on kuulutatud, et Eesti Hip-Hop Festival toimub 13.-15. augustini Elvas (tegelikult Elva lähedal Tartumaa Tervisespordikeskuses, mis kuulub Elva valda, kuid mitte Elva linna vaid Rõngu alla.). Ning mina kavatsen sinna minna.
Veel tahaks ühe bändi kokku panna ja mõned raamatud läbi lugeda.
See on esialgu kõik. Rohkem mul hetkel plaane ei ole, kuid see ei välista nende tekkimist tulevikus.
Head und!
Muuseas, selle jutu kirjutamise lõppajaks on kuupäev 10. juuli 2020 ja kell on 01.13. öösel.
Head aega, head und ning kohtumiseni juba järgmisel korral (kohvikutepäeval).
Tšau!

reede, 10. juuli 2020

Maakunst

Maakunst


Jump to navigation Jump to search
"Spiral Jetty", autor Robert Smithson, aprillis 2005
Maakunst (inglise keeles land art) on 1960. aastate lõpus tekkinud kunstivorm, milles kunstilise kujundamise materjaliks on maastik.
Maakunst võib seisneda nii vaid väikeste muudatuste tegemises loodusobjektidele ja maastikele kui ka hõlmata suuri maa-alasid ümberkujundavaid projekte. Maakunsti vormideks on näiteks pinnase ümberpaigutamine, kraavide kaevamine ja kivide kuhjamine. Mitmed maakunsti viljelejad on saanud loomingulist inspiratsiooni eelajalooliste tsivilisatsioonide maapinnajoonistustest.

neljapäev, 9. juuli 2020

Opkunst

Opkunst


Jump to navigation Jump to search
Victor Vasarely
Opkunst, ka optiline kunst (inglise keeles optical art) on 1960. aastatel abstraktsest kunstist välja arenenud maalisuund.
Opkunsti viljeleti 1960. aastatel peamiselt USA-s ja Lääne-Euroopas.
Kunstisuund keskendub peamiselt optiliste efektide loomisele. Lihtsate geomeetriliste kujundite ja värvi- või valguskontrastide abil püütakse edasi anda ruumilist muljet või liikumist.
Opkunsti tähtsaim esindaja ja n-ö kunstisuuna isa on Victor Vasarely. Teised tuntud esindajad on näiteks J. Le Parci, Bridget Riley ja J. R. Soto.
Opkunst on tugevalt mõjutanud tänapäeva moe-, tarbe- ja eriti reklaamikunsti.

kolmapäev, 8. juuli 2020

Minimalism muusikas


Minimalism (muusika)


Jump to navigation Jump to search
Minimalism on muusikasuund, milles muusikat luuakse väga väheste muusikaliste vahenditega, peamiselt üksikute muusikaliste ideede (järkjärgulise, astmelise) kordamise abil pika aja jooksul.
Minimalistlikku muusikat hakati looma 1960. aastate alguses.
Tuntuim minimalismi esindaja ja üks selle loojaid on Steve Reich. Ta kasutas esimesena eksperimentaalseid tehnilisi võtteid, kus lasi linditsüklitel omavahelisest faasist kergelt välja libiseda ("It's Gonna Rain", 1966).
Kiiresti hakkasid minimalismist huvituma ka traditsioonilisse klassikalisse muusika ringkonda mittekuuluvad inimesed, mis omakorda nõudis heliloojatelt mahukamaid teoseid.
Teise tuntud minimalisti Philip Glassi lavatriloogia ("Einstein on the Beach", "Satyagraha", "Akhnaten") 1970-ndate lõpus ja järgmise kümnendi alguses tõi tema loodud muusikasse avangardismi alged. 21. sajandil käsitletakse minimalismi, avangardismi ja elektronmuusikat koos.