Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

teisipäev, 23. aprill 2019

Sunniidid, Sunna, Hadīth

Sunniidid (araabia keeles أهل السنة ahl as-sunna, 'pärimuse rahvas') on ülekaalukalt suurim islami haru. Sunniite on umbes 90% muslimitest. Mõiste tuleb sõnast sunna('pärimus').

Sunniidid järgivad Koraani ja sunnat.

Sunna (araabia keeles ‏سنة‎ 'tava, eeskuju') on suuliselt  edasiantud ja hadith'idena kirjapandud islami püha pärimus prohvetMuhammadi tegudest ja ütlustest, mis on eeskujuks ja juhatuseks iga muslimi elus.

Sunna on Koraani järel tähtsuselt järgmine islami õiguse (fiqh) allikas.

Ḩadīth (araabia keeles حديث‎ 'jutustus') on pärimus islami prohveti Muḩammadi ütlustest ja tegudest, mida Muhammadi järglased suuliselt edasi andsid ning mitu põlvkonda pärast prohveti surma kokku kogusid ja kirja panid. Iga hadith'i narratiivi puhul on leitud ja välja toodud inimesed, kes seda lugu kuulsid ja edasi andsid. Nende allikate järgi määratakse narratiivi usaldusväärsus.

Suuliselt edasi antud ja hadith'idena kirjapandud islami püha pärimus prohvet Muhammadi tegudest ja ütlustest moodustab islami sunna ehk tava.

Joseph Schacht kirjeldab hadith'i kui sunna dokumentatsiooni.

Šiidid

Šiiidid (araabiakeelsest sõnast شيعة‎ shī‘ah 'partei, rühmitus'; varasemas õigekirjas ši-iidid) moodustavad sunniitide järel islamisuuruselt teise suuna. Neid on muslimitest10–15%. Šiiitide usuvool sai alguse juba islami algaastatel. Nende nimi tähendab, et nad on shī‘atu ‘Alī ehk ‘Alī partei.


Šiiitide haru tekkimine

Pärast prohvet Muḩammadi surma tekkis muslimite seas lahkarvamus, kes peaks saama Muhammadi järglaseks islamikogukonna eesotsas. Enamuse (kellest said alguse hilisemad sunniidid) toetusel valiti kaliifiks Abū Bakr, tema järel ‘Umar ibn al-Khaţţāb ja ‘Uthmān ibn ‘Affān. Šiiidid peavad aga Muhammadi seaduslikuks järglaseks tema onupoega ja väimeest ‘Alīd, kes koos oma naise Fatima ning poegade Hasani ja Husseiniga moodustas Ahl al-bayt'i ehk prohveti perekonna.


680. aastal sai kaliifiks Jazid, kuid šiiidid toetasid Husseini. Husseini tapsid valitsuse väed teel Mediinast Al-Kūfah'sse – see märtrisurm saigi alguseks šiiitide usule. Šiiidid jäid muslimite seas vähemusse, neid kiusati taga ning nad arendasid välja "vaga varjamise" (taqiya) põhimõtte, mis lubab neil oma usku varjata, kui seda on ohtlik avalikult tunnistada.

Imaamlus

Šiiitide jaoks on imaam koguduse usujuht, kelle tiitel on pärandatav. Jaffar Al-Zadiqiimaamluse ajal kehtestati doktriin, mille järgi imaami juhib Jumal ning imaam on eksimatu ja veatu. Selline imaamluse staatus on põhjustanud koguduse lõhenemisi, mille tulemusel tekkinud olulisimad rühmitused on imamiidid ehk "kaheteistkümne imaami järgijad" ja ismailiidid ehk "seitsme imaami järgijad". Ismailiitide seas tekkis omakorda hulk väiksemaid sekte, kellest olulisemaks on nizariidid, kelle imaami nimetatakse agaa khaan'iks.


Šiiitide õpetus

Nagu sunniitidelgi, on ka šiiitide usu aluseks Koraan ja hadith'id, kuid neile lisanduvad veel täiendavad imaamide hadith'id ja õpetused. Šiiitide õpetuse järgi võib ilmutus toimuda lisaks Koraanile ka hiljem. Suure tähtsusega on ‘Alīle omistatav õpetussõnade kogu "Nahj al-Balagha" ehk 'kõneosavuse tee'.


Šiiidid sooritavad palverännakuid Kerbelasseja Najafi.

Šiiidi muslimid tänapäeval

Šiiidid elavad paljudes maades. Iraan on šiiitlik riik. Aserbaidžaani usklike enamus on šiiidid.


Iraagi muslimitest, keda on riigi elanikkonnast 95%, on umbes 2/3 šiiidid. Ba'athi sunniitidele tugineva režiimi ajal olid nad rõhutud olukorras. Palju šiiite elab veel Pakistanis(20%), Saudi Araabias Ash-Sharqīyah provintsis (10%), Bahreinis (peaaegu 70%), Omaanis ning väiksemate rühmadena mujal Pärsia lahe ääres.

Liibanonis moodustasid šiiidid 1982. aastal Ḩizb Allāh' (ka HezbollahHizbollahHizballah, araabia keeles ‮حزب الله‬) ehk Jumala Partei või Allahi Partei.

Haridžiidid

Haridžiidid on vanim islamiusuliste rühmitus. Nad erinevad nii sunniitidest ja šiiitidest. Praegu elavad haridžiidid põhiliselt Omaanisja Põhja-Aafrikas.

Ibadiidid

Ibadiidid on ühe islami konfessiooni esindajad, mis on peamiselt levinud Omaanis. Ibadiidi moslemeid peetakse haridžiitide sekti ainsaks tänaseni säilinud haruks, ehkki ibadiidid ise seda ei tunnista. Nad peavad end ainsaks õigeks islami haruks, mis on erinev nii sunnismist kui ka šiiismist. Nende kõrgemaks usuliseks juhiks on imaam. Ibadiidi imaamid valitsesid Omaani 8.18. sajandini. Peale Omaani leidub ibadiite ka Omaani endistes kolooniates (Ida-Aafrikas, eriti Sansibaris) ning Põhja-Aafrikas, kus nad elavad väikeste kogukondadena.

pühapäev, 21. aprill 2019

Kalvinism

Kalvinism (ka reformeeritud traditsioonreformeeritud kristlusreformeeritud protestantismreformeeritud usk) on 16. sajandil alguse saanud protestantismi lai haru, mis on nimetuse saanud prantslase Johann Calvini järgi ning järgib üldjoontes tema ja teiste reformatsiooniajastu teoloogide arusaamu. Kalvinism oli prantsuse ja sellega seotud alade rahvususk.

Kalvinism lõi täielikult lahku Rooma Katoliku kirikust ja luterlusega olid erinevad arusaamad Kristuse kohalolust armuleiva juures, jumalateenistuse läbiviimise teoorias, Jumala seaduse kasutamisviisides usklikele ning ka muus.

Termin "kalvinism" võib olla eksitav, kuna teoloogiline traditsioon, mida sellega kirjeldatakse on alati olnud mitmekesine ja seda on mõjutanud mitmesugused mõtlejad. Esmalt nimetasid seda liikumist kalvinismiks luterlased, kes sellele vastu seisid. Paljud sellesse traditsiooni kuuluvatest inimestest eelistavad, kui kasutataks sõna "reformeeritud".

Reformeeritud koguduste kogu spektris võib leida palju erisusi teoloogias kui ka praktikas. Laias laastus on ühendavateks tunnusteks:

usk Jumala sõnasse ehk Piiblisse, mis on algusest lõpuni tõene. Piisav pühitsuseks, eluks ja jumalakartlikkuseks. Kõik kristlik õpetus rajaneb Piiblile, inimeste enda spekulatsioonidele ei jäeta ruumi;

Jumal on suveräänne kõigi asjade, ka inimese pääste üle;

"kalvinismi viis punkti", mis on veel tuntud kui "armudoktriinid" ja mnemoonik TULIP järgi. TULIP tähendab inglise keeles ja eesti keelde tõlgituna järgmist:

T – total depravity ehk täielik rikutus – inimene on patus surnud ja selle ori ning seetõttu pole võimeline ise Jumala poole pöörduma.

U – unconditional election ehk tingimusteta valik – Jumal ei vali inimest inimese tehtud tegude, püüdluste, vooruste või ettenähtud usu tõttu. Jumala valik põhineb ainult tema enda armul.

L – limited atonement ehk partikulaarne lunastus – Jeesuse surm oli "asenduslunastus" (inglise substitutionary atonement), mis saavutas selle, mida ta saavutama pidi. Päästetöö on tõepoolest lõpetatud, seetõttu need, kelle eest Kristus suri, saavad ka päästetud ja pärivad igavese elu.

I – irresistible grace ehk vastupandamatu arm – need, keda Jumal on otsustanud päästa, saavad päästetud. Jumal suudab enda väega üle olla inimese vastuseisust Jumala kutsele. Lunastus, mille Kristus ristipuul saavutas, saab rakendatud.

P – erseverance of the saints ehk pühade püsivus – Jumal hoolitseb selle eest, et inimesed, keda ta on päästnud, püsivad usus kuni lõpuni. Inimesed, kes langevad ära, pole kunagi päriselt olnud päästetud või kui nad on usus, kuid ajutiselt ei kõnni usuteel, siis neile saab osaks Jumala poolt noomimine ning nad parandavad meelt.

Varajased liikumise teoloogidest nimekamad on Ulrich ZwingliJohannes KalvinMartin BucerWilliam FarelHeinrich BullingerPeter Martyr VermigliTheodora Beza ja John Knox. Kahekümnendast sajandist Abraham KuyperHerman Bavinck, B. B. Warfield, A.W. Pink, Martyn Lloyd-JonesCornelius Van Til ja Gordon Clark. Kaasaegsetest mõned tuntumad on J. I. Packer, R. C. Sproul, Timothy J. KellerJohn PiperMichael Horton ja Paul Washer.

Reformeeritud kogukonnas võib kohata erisuguseid eklesioloogilisi struktuure, kuid enamik kogudusi on presbüterlikud või kongregatsioonilised ning mõned ka episkopaalsed. Suurim reformeeritud ühing on Maailma Reformeeritud Koguduste Ühendus, kus on rohkem kui 80 miljonit liiget 211 denominatsioonist.

Johann Calvin (teised nimekujud: Jean Calvin, Jean Cauvin, 10. juuli 1509 – 27. mai 1564) oli prantsuse usureformaator, kes pani aluse kristlikule teoloogiasüsteemile, mida hiljem hakati nimetama kalvinismiks.

Calvin sündis 1509 Põhja-Prantsusmaal Noyonis. Ta õppis PariisiOrleansi ja Bruggeülikoolis; temast sai Erasmuse ja humanismiaustaja. Ka ta ise avaldas 1532. aastal humanistliku teadustöö (kommentaarid Rooma filosoofi Seneca teosele "Armulikkus"), mis siiski ei avaldanud loodetud mõju. Umbes samal ajal toimus ka Calvini usuline pöördumine.

Sedamaid pühendus ta teoloogia õppimisele. 1533. aastal oli ta seotud Pariisi ülikooli uue rektori Nicholas Cop' poolt peetud kergelt protestantliku kõnega. Calvin oli sunnitud linnast ja hiljem ka Prantsusmaalt kiiresti lahkuma, sest kuningas François I oli alustanud jõulist evangeelsetevastast karistusaktsiooni.

Calvin asus elama Baselisse, et tegeleda uurimistöö ja kirjutamisega. Suveks 1535valmis teose "Institutio Christianae Religionis" ("Ristiusu õpetus") esimene väljaanne.

1536. aastal sattus ta kohaliku sõja tõttu Genfi. Genf oli osalt poliitilistel põhjustel võtnud vastu reformatsiooni. Calvinil oli plaanis sinna linna jääda küll vaid üheks ööks, kuid tema juurde tulnud Genfi reformaatorite juht Farel õhutas teda sinna jäämagi.

Calvin teenis Genfis aastatel 15361538. Kuid tüli koguduse juhtimise üle tõi kaasa Calvini pagendamise; ta tõmbus tagasi Baselisse oma õpingute juurde. Vahepeal elas ta Strasbourgis ja naasis Genfi 1541. Calvin muutis Genfi põhjalikult. Šoti reformaator John Knox nimetas seda linna "kõige täiuslikumaks Kristuse kooliks, mis on olnud maal pärast apostlite aega..."

Calvini kiri Inglise kuningas Edward VI-le

Calvin oli kiriku ajaloo üks viljakamaid autoreid. Samas oli ta ka rahvusvahelise reformeeritud kirikute võrgustiku tähtsaim juht. Tema kirjadest on koostatud pakse köiteid, nende saajate nimekiri näeks välja nagu reformatsiooniaegse Euroopa "Kes on kes?". Calvin kirjutas ka palju poleemilisi traktaate, millest mõnigi oli suunatud anabaptistide vastu.

Vastu tahtmist oli Calvin sunnitud pruukima sulge ka luterlaste vastu – kaks luterlikku pastorit, Westphal ja Hesshusius, ründasid tema õpetust armulaua kohta ning Calvin pidi vastama. Üldiselt aga pidas Calvin ennast Martin Lutheri jüngriks.

Calvin kirjutas kommentaare mitme Piibli raamatu kohta. Kommentaarid põhinesid tihti tema jutlustel või loengutel.

Calvini kommentaarid on äärmiselt väheste enne 19. sajandit kirjutatud kommentaaride hulgas, mis omavad tänaseni väärtust teksti mõtte selgitamise seisukohast (erinevalt teistest, mida loetakse pigem vaimuliku ülesehitamise otstarbel kui piibliteksti mõistmiseks).

Calvini tuntuim teos on "Ristiusu õpetus", mis ilmus juba Calvini eluajal nelja olulise väljaandena. Esimene oli taskuraamatu formaadis ja ilmus 1536, sisaldades 6 peatükki, millest 4 esimest järgisid Lutheri katekismuse mudelit. 1559 avaldati lõplik väljaanne, mis oli esimesest ligi viis korda mahukam. Kõrvuti ladinakeelsete väljaannetega ilmusid ka prantsuskeelsed tõlked, mis olid Calvini enda tehtud.

Prantsuskeelseid väljaandeid peetakse oluliseks prantsuse keele ajaloolise arengu seisukohalt, sest varem polnud prantsuse keeles ühtki nii kaalukat teost ilmunud.

Angikaanlus

Anglikaanlus ehk Anglikaani kirik on õpetuse laadilt protestantlik, hierarhiliselt struktuurilt ja jumalateenistuse korralt katoliiklik Suurbritannia riigikirik. Anglikaani kirik on ajalooliselt levinud Suurbritannias, selle riigi mõjusfääris, selle endistes Kolooniatest ja nende mõjusfäärides. 
Anglikaani kiriku pea on Canterbury peapiiskop. Canterbury peapiiskop (inglise keeles Archbishop of Canterbury) on Inglismaa Kiriku pea ja kõrgeim piiskop, Anglikaani Ühenduse sümboolne pea ja Canterbury piiskopkonna piiskop.

Praegune peapiiskop on Justin Welby, ta seati ametisse Canterbury katedraalis 21. märtsil 2013. Welby on 105. üle 1400-aastase ajalooga piiskoppide liinis, mis ulatub Canterbury Augustinuseni. Teistest vanem on Inglismaa Kirik (Church of England). Briti koloniaalimpeeriumi laienedes levis ka anglikaani kirik mitmele mandrile ja erinevatesse maailmajagudesse. Tänapäeval on anglikaane Ameerikas, Austraalias, Aafrikas ja mujal.

Anglikaani kirik hõlmab rohkem kui 30 autonoomset kirikut kogu maailmas, neid tuntakse kui Anglikaani Ühendust (Anglican Communion). Erinevates riikides kannavad nad erinevaid nimesid, näiteks episkopaalne kirik USA-s, Walesi kirikIirimaa kirikAustraalia anglikaani kirik ja Kanada tütarkirikud.


Üldtunnustatud definitsiooni kohaselt on anglikaani kirik (sõltumata asukohamaast) see kirik, mille piiskopid on osaduses Canterbury peapiiskopiga, nii nagu katoliku piiskopid on osaduses Rooma paavstiga. Anglikaani kiriku kõrgeim valitseja on kuninganna Elizabeth II ning tema ülesanne on peapiiskop ametisse nimetada. Tänapäeval peetakse anglikaani liikmete arvuks umbes 78 miljonit.

Ajalugu

Anglikaani kiriku rajas poliitilistel kui ka isiklikel põhjustel Inglismaa kuningas Henry VIII, kes läks tülli Rooma-katoliku kirikuRooma paavstiga, sest see ei andnud talle lahutust. Kuningas lõi Rooma-katoliku kirikust lahku ja kuulutas enda Inglismaa kiriku peaks. Inglismaa kiriku peaks oli kuningas, kes keeldus arvestamast Roomast lähtuva poliitikaga. Viidi läbi mõned reformid Mandri-Euroopa eeskujul. Nende reformide peaarhitektiks võib pidada kuningale lojaalset Canterbury peapiiskoppi Thomas Cranmerit. Anglikaani kirikust sai riigiaparaadi osa ning selle varad kuulusid kuningale. Kloostrid suleti, nende maad ja varad läksid kuninga kätte, kes müüs või rentis need peamiselt õukondlastele ning sai seeläbi tohutuid summasid. Algas usupuhastus ning sidemed Roomaga katkesid. Usupuhastuse käigus tekkis anglikaani kirik, mille õpetuse laad on protestantlik, ent organisatsioon, jumalateenistuse kord ning dogmad on katoliiklikud.


Henry VIII järglase Edward VI ajal hakati astuma konkreetseid samme protestantliku kirikukorralduse sisseseadmiseks. Ent Edward VI suri ja troonile tõusis Mary Tudor, kes taaskehtestas katoliikliku kirikukorralduse. Protestantlik reform jäi pooleli ja lõplikult pääses reformatsioonInglismaa kirikus võidule alles Henry tütre, kuninganna Elisabeth I (1558–1603) valitsemisajal. Elizabeth jätkas isa poliitikat, kuid erinevalt Henry VIII-st, kes oskas sisepoliitikas laveerida oma toetajate ja katoliiklaste vahel, valis tema teise tee. Elizabeth I hakkas katoliiklaste suhtes ajama jäika poliitikat. Neil ei jäänud üle muud, kui asuda osutama erinevates vormides vastupanu. Inglismaa katoliiklasi toetasid paavst ja Euroopa katoliiklikud riigid. Lõppkokkuvõttes oli Elizabeth I valitsus oma poliitikas edukas – kuninganna valitsusaja lõpuks oli ränga trahvipoliitika tulemusel katoliiklikuks jäänud vaid üks protsent kogu elanikkonnast.

Katoliikliku kuninganna Mary Stuarti poja, James I antud lubadustega saavutas uus kuningas katoliiklaste poolehoiu ja tal ei olnud troonile tõustes vaja karta ei ülestõuse ega suuremaid ekstsesse. Tegelikkus kujunes katoliiklaste jaoks aga hoopis teistsuguseks. Olles üles kütnud katoliiklaste ootused ja rahumeelselt troonile asunud, kuulutas Šotimaa kuningas (1567–1625) ja Inglismaa kuningas (1603–1625) James I, et pole kunagi lubanud välja anda mingeid katoliiklasi soosivaid seadusi. James I valitsusaja alguses katoliiklaste trahvipoliitikat tõepoolest veidi kergendatigi, siis katoliikliku kogukonna kiire kasvu tõttu tõsteti trahvid peagi endisele või isegi kõrgemale tasemele. Inglismaal oli aastal 1603 taas umbes 40 000 katoliiklast. Kõneldes 19. märtsil 1604 parlamendi ees, purustas ta viimsedki katoliiklaste lootusekübemed usuvabadusele, mis olid kujunenud Jamesi Šotimaal antud lubaduste toel. 24. aprillil kuulutati katoliiklased juba väljaspool ühiskonda seisvateks ja 1604. aasta novembris käskis James I veel kord trahvisummasid tõsta. Katoliiklased ei tohtinud pidada missat, mis oli üks nende usu alustalasid, samuti oli keelatud omada katoliiklikke riitusesemeid – riste, roosikrantse, missatarvikuid. Katoliiklasel oli keelatud töötada õpetajana, lapsi ei lubatud saata õppima välismaa katoliiklikesse koolidesse. Katoliiklast ei tohtinud palgata majapidamisse teenijaks, lisaks ei tohtinud katoliiklane lahkuda oma kodust kaugemale kui viis miili. Kõigi üleastumiste eest olid määratud suured trahvid ja vangistus. Mitte kõik katoliiklased ei leppinud sellise olukorraga.

Rooma-Katoliku Usk

Katoliku kirik ehk katoliiklus on üks kristluse usulahke.

Katoliku kirik ehk roomakatoliku kirik(eestikeelne ametlik nimi Rooma-Katoliku Kirikladina Sancta Romana Ecclesia 'Püha Rooma Kirik') on maailma suurim kristlik kirik(üle 1,2 miljardi liikme). Tegemist on maailma ühe vanima usuühinguga, mis on mänginud olulist rolli läänemaailma ajaloos. Katoliku kiriku hierarhia tipus seisab Rooma piiskop, keda nimetatakse ka paavstiks. Kiriku peamised uskumused on kokku võetud Nikaia usutunnistuses ja apostellikus usutunnistusesprotestantlikest kirikutest eristab katoliku kirikut eelkõige seitsme sakramendi ja paavsti ülemvõimu tunnistamine.

Katoliikluse seisukohalt on katoliku kirik ainuõndsakstegev püha asutus ning
 Jumalariigi nähtav kehastus maa peal.

1054. aastal toimunud suure kirikulõhe tagajärjel lõhenes ühtne, ortodoksne ja katoolne kirik õigeusu ja katoliku kirikuks.

Organisatsioon

Katoliku kiriku pea on Rooma piiskop ehk paavst, keda peetakse Kristuse asemikuks maa peal. Paavst on ilmeksimatu ametlikes (ex cathedra) seisukohavõttudes, mis puudutavad moraali ja usku. Ühtlasi on paavst Vatikani linnriigi pea.

Katoliku kiriku kõrgeim organ on kirikukogu, kuid selle otsused vajavad paavsti kinnitust. Täidesaatva ning juriidilise organina tegutseb paavsti juures Rooma kuuria, mille arvukaid ametkondi (kongregatsioone) juhivad kardinalid. Paavsti surma korral valib kardinalide kolleegium (konklaav) uue kirikupea, kelleks võib olla iga meessoost isik.

Riitused

Katoliiklastel on nii nagu õigeusklikelgi seitse sakramenti: ristimisekonfirmatsiooniarmulauaabieluvaimulikuseisusemeeleparanduse ja haigete salvimise sakrament. Iga sakrament kannab nähtamatut jumalaarmu, mida nähtavalt väljendavad märk, žestid ja ettemääratud sõnad.

Oma pühitsemisvõimu (vt sakramentide 

pühitsemine ja jagamine) annab Katoliku Kirik vaimulikuametisse pühitsemise sakramendikaudu edasi preestriseisuse liikmeile, kes on inimese ja Jumala vahendajad. Ladina riituses on vaimulikule normiks tsölibaat.

Kiriku haldusliku jaotuse põhiüksus on kogudustest koosnev diötsees ehk piiskopkond, mida haldab piiskop.

Jumalateenistuse põhivormid on missalaudesvespervigiilia jt. Nende kõrval korraldatakse protsessioonepalverännakuidja muid kombetalitusi. Jumalateenistusi ja kombetalitusi toimetatakse pidulikult, kasutades liturgilist riietustliturgilist muusikat, mitmesugust sümboolikat (näiteks žeste, liturgilisi värve), pühitsetud vett, pühapilte ja viirukit.

Kiriku ainsaks ameti- ja liturgiliseks keeleks oli 1965. aastani ladina keel.

Roomakatoliku kiriku ajaloos on olnud tähtsad mungaordud  (munklus, sellest räägime me hiljem eraldi).

Katoliiklus (kreeka sõnast καθολικός (katholikós) 'üleüldine', 'universaalne') ehk katolitsism on kristluse levinuim usutunnistus, mis tunnustab paavsti oma vaimuliku peana; õigeusu ja protestantismikõrval üks kolmest kristluse põhiharust. Katoliikluseks nimetatakse ka Rooma Katoliku Kiriku õpetust.

Katoliikluse aluseks on Piibel koos deuterokanooniliste raamatutegapüha pärimus ning kiriklik traditsioon; neid käsitab katoliiklus Jumala vahetu ilmutuse allikaina.

Katoliikliku õpetuse järgi moodustavad Kristuse lepitussurm inimkonna pattude eest ja pühakute heateod jumaliku armuvara, mida katoliku kirik jagab oma liikmetele seitsme sakramendi kui iseenesest mõjuvate (ex opere operato) õndsakstegevate vahendite kaudu. Armulaual toimub Lateraani kirikukogu otsuse (1215) järgi transsubstantsioon. Peale usu kirikudogmasse aitavad õndsaks saada ka inimese enese püüdlus ja head teod; inimene peab kasutama Jumala antud armu. Need, kes pole puhtad, et saada otse taevasse, lähevad pärast surma puhastustulle. Katoliikluse peamisi põhjendajaid on kirikuisad Augustinus ja Thomas Aquinost; viimase õpetus, tomism, ja sellest arenenud neotomism on katoliikluse tähtsaim filosoofiline alus. Põhiliste usudogmade õigsuse tõestamiseks kasutab katoliiklus apologeetikat.

Teistest kristlikest õpetustest eristavad katoliiklust eelkõige suure tähtsuse andmine pühale pärimusele ja pühakutele (eriti Maarja) ning reliikviate kultus; tsentraliseeritud ja hierarhiline kirik, kellele kuulub Piibli tõlgendamise ainuõigus, ning inimese enda aktiivse rolli tähtsustamine õndakssaamise nimel.