Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Looduslik karjamaa

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Looduslik karjamaa on karjamaa, mis on kujundatud pärismaise elustikuga kooslusele karjatamise ja metsavööndis ka puude eemaldamise teel.

Looduslikud karjamaad on pärandkooslused. Ka enamik puiskarjamaid on looduslikud karjamaad.

Karjamaa

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Karjamaa on rohumaa, kus karjatatakse kariloomi.

Karjamaal kasvavad tavaliselt üheidulehelised ja kaheidulehelised rohttaimed, põõsad ja puud. Puudega karjamaid nimetatakse puiskarjamaadeks.

Eristatakse looduslikke karjamaid, mis on pärandkooslused, ning kultuurkarjamaid, mis on külvatud rohustuga.

Enne kunstlike toitude ja jõusööda leiutamist oli karjamaa peamine kariloomade (näiteks veiste, lammaste, kodukitsede, hobuste ja sigade) toiduallikas.

Karjamaid kasutati minevikus sageli ekstensiivselt: loomi saadeti karjamaale enam-vähem iga päev seni, kuni nad karjamaa nii-öelda paljaks sõid, seejärel saadeti nad mõnele teisele karjamaale. Niisugune eluviis on tüüpiline nomaadidele, kes koos karjaga paremate karjamaade otsingutel ringi rändavad. Tänapäeval on karjamaade ekstensiivne kasutamine koos nomaadlusega tunduvalt vähenenud, ehkki seda esineb mõnelgi pool maailmas.

Tehiskooslus ehk kultuurkooslus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tehiskooslus

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Tehiskooslus ehk kultuurkooslus on inimese poolt ja enamasti võõrliikide kasutamise abil oluliselt ümber kujundatud biotsönoos. Tehiskooslusteks on näiteks põllud ja enamasti aiad, sageli ka linnade pargid või haljasalad. Tehiskoosluste loomisel tihti teisaldatakse muld või töödeldakse seda mehaaniliselt ja keemiliselt, muutes nii suurel määral mullaelustikku. Taimed enamasti kas külvatakse või istutatakse.

Kui aga majandatakse või kujundatakse pärismaise elustikuga kooslust, siis pole tegu tehiskoosluse, vaid pärandkooslusega. Seega puisniidud, looduslikud aiad või pärismaiste puude ja põõsastega pargid võivad olla pärandkooslused ja mitte tehiskooslused.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Pärandkooslus

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Alates 1990ndaist kasutatakse Eestis pärandkoosluste hooldamisel järjest sagedamini šoti mägiveiseid

Pärandkooslus (ka poollooduslik kooslus) on niisugune biotsönoos, mis on looduslikust kooslusest kujunenud mõõduka inimmõju tulemusel. Pärandkooslused koosnevad pärismaisest elustikust. Harva kasutatakse ka terminit "pärandmaastik", mis sisuliselt hõlmab üht biotsönoosi olulist komponenti – biotoopi.

Kitsamas mõttes on pärandkooslusteks niidud, mis püsivad tänu regulaarsele niitmisele (samuti puisniidud, millel lisaks niitmisele ka raiutakse valikuliselt puid) ning karjamaad (sealhulgas puiskarjamaad), mis püsivad tänu kariloomade regulaarsele karjatamisele.

Laiemas mõttes on pärandkooslusteks kõik mahedalt majandatavad pärismaised kooslused – näiteks majandatavad pärismaistest liikidest (looduslikult uuenenud) metsad, aga ka traditsiooniliselt majandatavad looduslike veekogude kooslused.

Pärandkooslused Eestis

Botaanik Toomas Kuke hinnangul ei ole Eesti pärandkooslused valdavalt vanemad rahvasterännu- ja eelviikingiajast 450-800 pKr, mil Eesti aladel muutus üldiseks heinategu. Suurim oli pärandkoosluste pindala Eestis 19. sajandi lõpul, mil poollooduslikud kooslused, enamjaolt karja- ja heinamaad, hõlmasid ligi 40% Eesti maismaast ehk 1,8 miljonit hektarit. Kiirelt hakkasid need kaduma pärast Teist maailmasõda, mil põllumajanduses mindi üle suurtootmisele. Nüüdseks on pärandkooslusi Eestis jäänud kuni 75 000 hektarit, neist puisniite kuni 750 hektarit.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Looduslik kooslus

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Looduslik kooslus on niisugune biotsönoos, mille väljakujunemisel pole inimese kujundav mõju olnud märkimisväärne.

Looduslikud kooslused koosnevad pärismaisest elustikust.

Kui looduslikku kooslust majandatakse, võib sellest kujuneda pool-looduslik kooslus ehk pärandkooslus. Kui looduslik kooslus asendada, on tegu tehiskooslusega.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Lodu

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Lodu on toitainerohkest vooluveest märg kasvukoht.

Lodud on sageli tekkinud läbivooluga nõgudes ja orgudes. Leidub nii lagedaid kui ka metsaga lodusid (lodumetsad). Lodumetsade karakterpuuliik on sanglepp (sanglepalodu).

Soostumisprotsessi, mille tagajärjel lodu tekib, nimetatakse lodustumiseks.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Rabamets

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Rabamets on kooslus, mis kasvab väga paksul vesisel turbasamblakihil.

Puudest kasvavad rabametsas vaid kidurad männid ja kased. Põõsastest leidub vaevakaske. Iseloomulikud on sookail, sinikas, villpea, rabamurakas ja jõhvikas, lagedemates kohtades putuktoiduline huulhein.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Laugas

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Laukad Kakerdaja rabas

Laugas on väike huumustoiteline, tavaliselt pruuniveeline sooveekogu, mis on tekkinud nõgusal või lamedal rabapinnal älvest, kui pinnavee äravoolamine on peatunud. Lauka põhjas on turbamuda. Laukad on iseloomulikud rabadele. Laugaste kogumit nimetatakse laugastikuks.

Eesti rabades on loendatud umbes 20 000 rabalaugast. Eesti suurimaks laukaks võib pidada Väike Loosalu järve Raplamaal (3,4 hektarit).

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Älves

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Älves Kakerdaja rabas

Älves on märg lohk rabas. Älved võivad olla kõrge veeseisu korral läbimatud. Suuremates rabades on älved tavaliselt piklikud, asuvad rabapeenarde vahel ja paiknevad rabavee filtratsioonisuunaga risti.

Älvest võib raba kasvades moodustuda vaba veega laugas.

Älved koosnevad vett täis turbast. Älvestel kasvab iseloomulik taimestik – valge nokkhein, rabakas, huulheinad.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Õõtsik

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Õõtsik Pinhook Bogis USA-s

Õõtsik ehk õõtskamar ehk õõtssoo ehk õõtsiksoo on märgaladele iseloomulik taimekooslus, kus kamar on moodustunud kas mudas või vees kasvavate taimede läbipõimunud taimejuurtest, sammaldest, turbast ja risoomidest. Õõtsikud on pidevalt pinnaveega küllastunud, kuid mitte üleujutatud. Taimestiku poolest on õõtsikud väga sarnased madal- või siirdesoodega. Turvast tekitavad need taimekooslused vähe, mistõttu puudub sellel kooslusel ka inimtegevuse jälg turba kaevandamise näol.

Teke

Õõtsikud tekivad kas järvede kinnikasvamise käigus või suurematel sooaladel veesoonte piirkonnas ja rabade servamäredes.

Veekogude kinnikasvamine toimub kas põhjast või pinnalt, kuid enamasti toimub see mõlemalt poolt korraga. Pinnalt kasvamine saab toimuda väikeste järvede puhul, mis on tuulte eest varjatud. Sel viisil kinnikasvamine tekitab rohukamara ja turbakihi ning järve mineraalpõhja vahele vedela järvemuda ja vee kihi. Järvemuda tekib settinud orgaanilisest ainest. Kui järvemuda tiheneb, moodustub sellest enamasti rohekaspruuni värvusega sete ehk sapropeel. Kui järve veetase ei tõuse, väheneb aeglaselt vaba vee sügavus sapropeeli kasvades ja veekogu põhja asustavad taimekooslused. Tavaliselt järgneb veekogu kinnikasvamisele minerotroofne arengufaas, kus leidub mitmesuguseid taimekooslusi. Enamasti on alanud järveline sooteke madalsoo tarna-, rohu- või pillirooturba moodustamisega (kuni 40% juhtudest) ja vähem siirdesoo tarnakoosluste arenemisega. Tihti moodustub ka pruunsambla- või sfagnumiõõtsik(~30%).

Toitelisus

Õõtsikutel saab eristada troofsuse ehk toitelisuse kolme astet. Kõrge produktiivsusega eutroofsete järvede kinnikasvamisel moodustub eutroofse toitelisusega õõtskamar nõudlikematest sammalde ja rohttaimede liikidest. Õõtssoode assotsiatsioonid võivad esineda ka pärismadalsoo-taimekoosluste vahel, kus lademes esinevad veerikkad kihid. Põhimõttelist vahet päris-madalsoode ja õõts-madalsoode vahel ei ole. Erinevused taimekooslustes on tingitud peamiselt õõtssoode kõrge seisuga põhjaveest, mis ulatub maapinnani või üle selle (ka päris-madalsoodes esineb seda nähtust) või põhjavee erinevast elektrolüütidesisaldusest. Siirdesoo ilmega mesotroofsed õõtssood tekivad samade eutroofsete veekogude edasisel soostumisel (maastumisel) või ka suuremate soomassiivide, peamiselt rabade servaaladel, kuhu valguvad rabaveed. Düstroofsete veekogude kinnikasvamisel moodustub õõtskamar erinevatest turbasamblaliikidest, mudatarnast (Carex limosa) ja muud liiki rabataimedest. Õõtsik on sel juhul oligotroofse toitelisusega, mis pärineb seisvatest toitainevaestest vetest.

Kasvukohatüübid

Õõtsik-madalsoo kasvukohatüüp on tekkinud veekogude kinnikasvamisel. See kasvukohatüüp kuulub põhjaveetoiteliste rohusoode (madalsoode) tüübirühma. Rühm hõlmab puudeta või hõreda puurindega madalsoid.

Levinumad taimekooslused:

• Pilliroo kooslus, mille tüüpilised liigid on pilliroog, kukesaba, niitjas tarn, soomadar. Sammaldest on levinumad harilik teravtipp ja harilik skorpionsammal.
• Konnaosja kooslus, mille tüüpilised liigid on konnaosi, ubaleht, soopihl, ussilill, pudeltarn ja ümartarn.
• Pruuni sepsika-skorpionsambla kooslus, mis esineb Lääne-Eestis. Sellele kooslusetüübile on iseloomulik tihe samblarinne, mis koosneb valdavalt harilikust skorpionsamblast. Tüüpilised liigid on pruun sepsikas, pääsusilm, harilik tarn, ahtalehine villpea,kahkjaspunane sõrmkäpp, kärbseõis, pikalehine huulhein, vahelmine vesihernes, pilliroog. Sammaldest on levinud harilik skorpionsammal, täht-kuldsammal, tavasirbik ja soo-rasvasammal.

Õõtsik-siirdesood kasvukohatüüp on tekkinud samuti veekogude kinnikasvamisel, kuid ka õõtsik-madalsoo edasisel rabastumisel. Segatoiteliste rohusoode (siirdesoode) tüübirühmas, kuhu kuulub see kasvukohatüüp, ei domineeri puhmarinne vaid eelkõige tarnad.

Levinumad taimekooslused:

• Niitja tarna ja skorpionsambla kooslus, mille tüüpilised liigid on niitjas tarn, rabakas, valge nokkhein, pikalehine huulhein. Sammaldest on levinuim harilik skorpionsammal.
• Ubalehe-mudatarna kooslus, mis on liigivaene kooslus väga toitainevaestel õõtsikutel. Tüüpilised liigid on ubaleht) ja mudatarn.

	Õõtsik-madalsoo kasvukohatüüp	Õõtsik-siirdesoo kasvukohatüüp
Reljeef	tasane, veekogude kinnikasvamisel tekkinud õõtskamar	tasane, veekogude kinnikasvamisel tekkinud õõtskamar; esineb ka rabade servaalal, kuhu valguvad rabaveed
Muld	püdel mudane turvas, suhteliselt toiteainerikas	keskmiselt toitainerikas, püdeda mudase turbaga siirdesoomuld
Veerežiim	põhjavesi pinnal või mõnekümne sentimeetri sügavusel	põhjavesi pinnal või mõnekümne sentimeetri sügavusel
Teke	tekkinud/tekivad veekogude kinnikasvamisel	tekkinud veekogude kinnikasvamisel ja õõtsik-madalsoode edasisel rabastumisel
Rohurinne	suhteliselt liigivaene, sageli domineerib üks liik	suhteliselt liigivaene, sageli domineerib üks liik
Samblarinne	enamasti tihe sirbikud soovildik turbasamblad	enamasti pidev ja tihe turbasamblad soovildik
Levik	kogu Eestis väikestel pindaladel	kogu Eestis väikestel pindaladel

Õõtsik-madalsoode levik ja pindala Eestis

Eestis on tehtud põhjalikumad uuringud ainult õõtsik-madalsoode kohta. Võib eeldada, et nende kogupindala on vähemalt 2200 ha. 1950. aastatel oli õõtsiksoode pindala Laasimeri andmetel 1300 ha. Seega on pindala suurenenud vähemalt 40%. Tuleb aga silmas pidada, et 1950. aastatel tehtud hinnang hõlmas ka õõtsik-siirdesoid. Õõtsik-madalsood on pindalalt suurenenud veekogude kinnikasvamise tulemusena. Seda on kiirendanud nii kuivendamine kui ka veekogude eutrofeerumine keskkonna saaste mõjul. Ka järvede veetaseme alandamise tõttu on kujunenud õõtsik-madalsoid. Lisaks on vahepeal taastunud kopra-asurkonnal mõju õõtsik-madalsoode säilimisele ja pindala suurenemisele. Arv ja pindala suurenevad ilmselt ka tulevikus. See on tingitud nii looduslikest teguritest, milleks on järvede vananemine ja kinnikasvamine, kui ka inimtegevusest. Isegi kui inimtegevuse mõju väheneks või lakkaks, siis varasem inimmõju põhjustatud õõtsik-madalsoode kujunemise protsess ei peatuks.

Eestis on õõtsik-madalsoode levik ebaühtlane. Kõige rohkem leidub selliseid sookooslusi Kagu-Eesti kõrgustike (Haanja, Karula ja Otepää) piirkonnas. Õõtsik-madalsoode sagedus Sakala kõrgustikul on võrreldav põhjapoolsema Viljandimaaga. Suurem on sagedus ka Vahe-Eesti põhjaosas (Lahemaa ja Kõrvemaa piirkonnad), Loode-Eestis ja kohati ka Hiiumaal. Suurematel aladel puuduvad seda tüüpi soo-kooslused Lääne-, Edela- ja Kirde-Eestis.

Enamasti on üksikute õõtsik-madalsoode pindala Eestis suhteliselt väike. Vaid kolme soo pindala ületab 100 ha. Nendeks soodeks on Avaste soo idaserv Lääne- Eestis, Kivijärve soo Vooremaal ja Kar'asoo Setomaal. Suuruselt kolme järgmise soo pindala ületab aga ainult 60 ha. Umbes kolmandiku pindala seda tüüpi soodel jääb alla 1 ha.

Pindalaliselt on kaitse all 1180 ha ehk 57% õõtsik-madalsoode kogupindalast. Suurem osa neist (85%) on kõrge või ülikõrge looduskaitselise väärtusega.

Tunnusloomad

Haudelindudest on õõtsikutele iseloomulikud mudatilder, heletilder, tikutaja, sookurg, soo-loorkull, mudanepp. Putukate seas liblikalistest villpea-aasasilmik.