Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Jääksoode tüübid

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Jääksoode tüübid jagunevad nende tekkeviisi põhjal või siis neile iseloomulike omaduste alusel. Näiteks klassifitseerivad Arvi Paidla ning Bryan Wheeler jääksood järgmiste omaduste alusel:

• suhteliselt tasase reljeefiga frees-jääksood;
• liigendatud pinnamoega karjääri-jääksood, mis on kujunenud tükkturba kaevandamise tulemusena.
  

Jääksoode tüübid Paidla järgi

Lähtudes turba jääklasundi paksusest (õhuke – paksus alla 0,5 meetri, paks – paksus üle 0,5 meetri) ning selle iseärasustest, on Arvi Paidla Eesti frees-jääksood jaotanud neljaks rühmaks:

1. õhukese lasundiga, karbonaatsel lamamil lasuvad jääksood;
2. õhukese lasundiga, mittekarbonaatsel lamamil lasuvad jääksood;
3. paksu madalsoolasundiga jääksood;
4. paksu siirdesoo- või rabalasundiga jääksood.

Paksu madalsoolasundiga ja karbonaatsel lamamil asuvaid õhukese lasundiga frees-jääksoid soovitab Paidla kasutada põllumajanduses, ülejäänud kahte tüüpi jääksoid aga metsakasvatuses.

Karjääri-jääksood jaotab Paidla karjääride vahele jäävate turbapeenarde ehk kuivatusväljakute pinnal paljanduva turba põhjal kaheks:

1. madal- ja siirdesooturbaga jääksood;
2. rabaturbaga jääksood.

Karjääri-jääksoode edasise kasutamise eesmärgil peab ta kõige sobivamaks rajada nendesse veekogud. Turbavarude säästlikku kasutamist arvesse võttes soovitab ta kuivatusväljakud freesida ning seejärel majandada kogu ala frees-jääkväljadena.

Jääksoode tüübid Pika ja Valgu järgi

Jaak Pikk ja Uno Valk on rühmitanud frees-jääksoid nende sobivuse alusel metsastamiseks järgnevalt:

1. alla 0,5 m paksuse turbakihiga jääksood, kus veerežiim on puude kasvule soodne, s.t põhjavee tase jääb sügavamale kui 0,3 m;
2. alla 0,5 m paksuse turbakihiga jääksood, kus võib esineda üleujutusi ja mis pidevalt või periooditi kannatavad metsakasvatuslikust seisukohast liigniiskuse all;
3. üle 0,5 m või paksema turbakihiga jääksood, kus veerežiim on puude kasvuks soodne;
4. üle 0,5 m või paksema turbakihiga jääksood, mis pidevalt või periooditi kannatavad metsakasvatuslikust seisukohast liigniiskuse all.

Veerežiimi poolest metsakasvatuseks sobivad, vähem kui 0,5 m paksuse turbakihiga jääksood on jääkturba toiteainetesisalduse järgi jaotatud omakorda kaheks:

1. oligotroofse soomullaga jääksood;
2. mesotroofse või eutroofse soomullaga jääksood.

Taastaimestumise potentsiaali arvestades, on ka Selin jaotanud jääksood õhukese ja paksu turbakihiga jääksoodeks. Kusjuures õhukese turbakihiga jääksoos toimub taastaimestumine kiiremini kui paksu turbakihiga jääksoos. Seda arvesse võttes tuleks rohumaade, loodusliku metsauuenduse ning eutroofse või mesotroofse iseloomuga veekogude rajamiseks kasutada õhukese turbakihiga jääksoid. Paksu turbakihiga jääksood sobivad hästi aga marjakasvatuseks, väetatavateks metsaistandusteks ning oligotroofse iseloomuga veekogude loomiseks.

Jääksoode tüübid Money järgi

Loodusliku taassoostumise eelduste järgi on Põhja-Euroopa jääksood Russ Money järgi jaotatud kaheksasse rühma:

• A – Looduskaitselistel põhjustel või kehtivuse kaotanud kaevandamisloa tõttu lõpuni kaevandamata ala. Mitmesuguse suurema languga frees- või karjääri-jääksoo; jääkturbalasund paks (paksus üle 100 cm), pealmise kihi moodustab ombrotroofne turbasammal, mille pH on alla 4,2. Turba jääklasundi pind on tasane, selles leidub vettpidavaid kihte. Jääklasund võib paikneda erinevate omadustega mineraalpinnastel, selle pinnaprofiil ulatub kraavidega reguleeritud veetasemest kõrgemale, s.t ala on toimiva kuivendussüsteemiga;
• B₁ – Frees-jääksoo, mille turba jääklasund on suhteliselt õhuke (paksus alla 100 cm); selle pealmise kihi moodustab ombrotroofne turbasammal, mille pH on alla 4,2, kuid valdav on kõrge lagunemisastmega ja vettpidav madalsooturvas. Turba jääklasundi pind on tasane või mineraalpinna nõgususi järgiv, väiksema või suurema languga, lasub vett juhtival liivapinnasel, milles esineb vettpidavaid savi vms läätsi. Põhjavee alanenud veetasemest tulenevalt esineb vertikaalne veekadu mineraalsesse aluspinda. Jääklasundi pinnaprofiil ulatub kraavidega reguleeritud veetasemest kõrgemale, s.t ala on toimiva kuivendussüsteemiga ning kraavid ulatuvad mineraalsesse pinnasesse;
• B₂ – Frees-jääksoo, milles õhukene turbasambla kiht lasub paksul, kuid kõrge lagunemisastmega ja vettpidava madalsooturba kihil; teiste näitajate poolest sarnaneb B₁ tüübiga;
• C – Frees-jääksoo õhukese (u. 50 cm) madalsoo-jääkturbaga, mis on kujunenud mineraalmaa soostumisel. Jääkturbas esineb rohkesti puidu, villpea, puhmastaimede ja tarnade jäänuseid, vähem turbasammalde jäänuseid. Toitub sadeveest, pealispind on happeline (pH alla 4,8) ja oligotroofne. Puujuurte tekitatud õõnsuste kaudu infiltreerub pinnavesi jääkturbalasundist kiiresti mineraalpinnasesse. Alad on suure languga ning mineraalpinna nõgususi järgivad; turba jääklasundi pinnaprofiil asetseb kraavidega reguleeritud veetasemest kõrgemal või madalamal; jääkturbakihis esineb kraavidest kandunud mineraalset substraati;
• D – Frees-jääksoo oligotroofse või mesotroofse tarna-madalsoo jääkturbaga. Pealispind on suhteliselt happeline (pH alla 6); alale võib mõju avaldada pinnavee läbivool või põhjavee väljakiildumine. Ala on suure languga, turba jääklasundi pinnaprofiil kraavidega reguleeritud veetasemest madalamal; kaevandamise ajal juhiti liigvesi alalt ära pumbates;
• E – Frees-jääksoo õhukese (u. 50 cm) subneutraalse või aluselise oligotroofse madalsoo-jääkturba lasundiga, mis on kujunenud endisel järvemudal või lubjarikkal liivakihil, pinnamood on tasane või kerge languga. Turba jääklasundi pinnaprofiil asetseb kraavidega reguleeritud veetasemest madalamal; kraavid ulatuvad mineraalsesse pinnasesse; kaevandamise ajal toimus liigvee ärajuhtimine alalt pumpamise teel. Kohati võib esineda põhjavee väljakiildumist;
• F₁ – Frees- või karjääri-jääksoo, mille alla ühe meetri paksuse ning kõrge pH-ga mesotroofse kuni eutroofse turba jääklasundi moodustab alluviaalsel savikihil lasuv tüüpiline lammi-madalsoo turvas. Turba jääklasundi pinnaprofiil asetseb reguleeritud veetasemest madalamal; kaevandamise ajal toimus liigvee ärajuhtimine alalt pumpamise teel (veetaset võidi alandada kuni 2 m);
• F₂ – Sarnaneb F₁ tüübiga, kuid turba jääklasundi paksus on rohkem kui üks meeter.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Jääksoo

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Jääksoo Venemaal Rudzenski lähedal

Jääksoo (inglise cut-over peatland) on soo, kus turbavarud on ammendatud või kaevandamine on lõppenud.

Jääksoo teke

Jääksoo on tekkinud pärast soo kuivendamist ja turba kaevandamist. 20. sajandi alguses kaevandati turvast väga väikestes kogustes. Seda tehti raba servadest pätsidena. Kuna raba ei kuivendatud ja turbaaukude kõrval säilis sootaimestik, taastus looduslik väljanägemine sellise kaevandamisviisi juures üsna kiiresti.

Alates 1950. aastatest muutus turba tootmine suureks tööstuseks. Kasutusele võeti freestehnoloogia. See võimaldas turba kaevandamise suurtes kogustes laial territooriumil. Selleks tuli soo kõigepealt kuivendada, eemaldada kogu taimestik ning rajada suured tasase pinnaga turbaväljad. Tänu sellele, et nõukogude perioodil oli turba kaevandamine väga soositud tegevus, omasid turbavälju paljud sovhoosid ja kolhoosid. Kuna 21. sajandil Eestis neid enam ei eksisteeri, pole täpselt teada, palju Eestis jääksoid üldse on. Lähtudes 2001. aasta andmetest, arvatakse jääksoode pindalaks ligikaudu 20 000 hektarit.

Jääksoode probleemid

Jääksoode algne loomastik ja taimestik on tänu kaevandamisele hävinud. Kuivendamise tõttu on veetase langenud looduslikust kuni poolteist meetrit sügavamale. See toob kaasa väga rasked tingimused taastaimestumiseks. Lisaks väheneb ökoloogiline elukeskkond, sest looduslik soo pakub elupaiku väga paljudele looma- ja taimeliikidele. Jääksoo seda teha ei suuda, kuna lagedad väljad ei paku looma- ja taimeliikidele piisavalt kaitset ning toitu. Taimkatte puudumise tõttu on jääksood väga tuleohtlikud. Eestis on suuremad põlengud toimunud 2006. aastal, kui põlesid Sangla turbaväljad ning 1990. aastate alguses Oru turbaväljad. Suuremad põlengud, mis on hiljuti maailmas toimunud, on aset leidnud Venemaal ja Indoneesias.

Jääksoo erineb looduslikust soost lisaks välimusele ka oma funktsiooni poolest. Kui looduslik soo seob süsinikdioksiidi, siis jääksoo eritab õhku olulisi kasvuhoonegaase – metaani ja süsinikdioksiidi. Eesti jääksoodest eraldub igal aastal õhku umbes 10 miljonit tonni süsinikdioksiidi. Looduslikus soos seovad taimed läbi fotosünteesi atmosfääris leiduvat süsinikdioksiidi ning süsinik ladestub anaeroobses turbakihis – katotelmis. Kuna jääksoos enam taimkatet ei eksisteeri, siis fotosünteesi toimuda ei saa. Lisaks ei ole turvas taimede poolt enam seotud, vaid hakkab akumuleerumise asemel hoopis mineraliseeruma. Aastas mineraliseerub ning haihtub õhku umbes 2,5 miljonit tonni turvast. Eestis kaevandatakse turvast veidi üle ühe miljoni tonni aastas. Maailma kõige suurem soode kuivenduspindalaga riik on Indoneesia. Tänu soode kuivendamisele on Indoneesia maailmas suuruselt kolmas kasvuhoonegaaside emiteerija.

Jääksoode taastamine

Doonoralalt taime fragmentide kogumine

Taastatud jääksoo Inglismaal

Eesti Vabariigi maapõueseadus näeb ette kaevanduse rekultiveerimise kohustuse kaevandavale firmale. See tähendab seda, et pärast kaevandamise lõppu tuleb kaevandusala taastada. Selleks soovitatakse kas kasutuselevõttu põllumajanduses või marjakasvatuses (võimalik on kasvatada mustikaid, jõhvikaid või muid sootaimi), metsastamist või tingimuste loomist ala taassoostumiseks. Jõhvikaid saab kasvatada suhteliselt kõrge põhjavee ja vähelagunenud (20–40%) turbaga jääksoodes. Ajapikku hakkab marjakultuuriga kaetud aladel akumuleeruma ka turvas.

Riikide kogemused on näidanud, et metsastamine ei ole eriti kasulik. Jääksoole istutatud mets on väga vastuvõtlik tormiheidetele ning korralikku palki mets toota ei suuda. Lisaks tuleb rajada korralik ja toimiv kuivendussüsteem ning maa-ala pidevalt väetada. Tarbetu on jääksoid taastada ka põllumajandusmaana, sest taimed ei saa sealt kätte vajalikke toitaineid. Pidev väetamine tagaks küll toitained, aga tooks omakorda kaasa uued keskkonnaprobleemid. Lisaks on Eestis palju kvaliteetsemat põllumaad, mida saaks kultiveerida.

Jõhvikakasvatuse meetodi töötas Eestis välja Nigula looduskaitseala omaaegne juhataja Henn Vilbaste. Tema metoodika kohaselt suurendatakse mahlatootmise jääkidest saadud jõhvikaseemne idanevust nende leotamisega naatriumkarbonaadi 10%-lises lahuses. Seejärel pestakse seemned hoolikalt puhta veega. Keemilise töötlemise tulemusena suureneb seemnete idanevus 80–90%-ni. Looduslikes tingimustes on see vaid 2–5%. Seemneid kuivatatakse 24 tundi ning külvatakse ühtlasema hajutuse tagastamiseks saepuruga segatult niiskele turbapinnale. Külvinorm on 20 kg seemneid hektaril. Pärast külvi tuleb jõhvikapõld väetada superfosfaadiga (300–400 kg/ha), mis kiirendab rabataimestiku taastumist. Esimene suurem hariliku jõhvika (Oxycoccus palustris) kultuur rajati sel viisil Pärnumaal Mätta raba ammendatud turbaväljadele 1976. aastal. 1980. aastate lõpuks oli Eestis jõhvikakultuuride pindala kokku 275 ha. Mingeid hooldustöid nendel aladel tehtud ei ole.

Alates 2000. aastatest on Eestis kasvatama hakatud ka kännasmustikat (Vaccinium angustifolium). 2010. aasta lõpuks oli Eestis kännasmustikaid umbes 100 hektaril. Kännasmustika kasvatamiseks sobib muld, mille pH on 4,0–5,0. Rabaturbaga jääksoodes varieerub mulla pH 2,5 ja 4,0 vahel. Seega võib arvata, et kännasmustikas ei suuda rabas kasvada, ning raba peaks lupjama. Siiski on Eesti Maaülikooli teadlaste poolt läbi viidud katsed näidanud, et kännasmustikas on tänu mükoriisaseentele võimelised hästi kasvama tunduvalt happelisemal mullal, kui siiani arvatud. Lupjamine kutsub esile vaid istanduste rohtumise tuule abil levivate taimedega.

Tingimuste loomine ala taassoostumiseks on ainuke viis, kuidas saab peatada soo mineraliseerumist ja taaselustada turba juurdekasvu. See on perspektiivikas uurimisvaldkond, milles Kanada teadlased on teinud suure läbimurde. Turbaaladele tekitatakse horisontaalsed nelinurksed ruudud, mille serva pikkus on umbes 20–30 meetrit. Servadesse lükatakse väikesed paarikümne sentimeetri kõrgused vallid, et vesi paremini alale püsima jääks. Sinna peale kogutakse doonoralalt taimede fragmente. Doonoralaks kasutatakse tavaliselt lähedal asuvaid turbaalasid, kuhu hakatakse uut kaevandust looma. Seda on vaja selleks, et taastada jääksoo seemnepank, mis kaevandamise perioodil on soost hävitatud. Kui taimematerjal on laiali laotatud, pannakse kõige peale õhuke kiht õlgi. Need püsivad mõned aastad, aidates hoida soodsamaid niiskustingimusi. Lõpuks suletakse kuivenduskraavid. 4–5 aastaga hakkavad taas sootaimed, eriti turbasamblad, jääksoos võimust võtma ja kujundavad endale vastavad elutingimused juba ise. See tagab selle, et jääksoo hakkab jälle turvast tootma. Ilma inimeste kaasabita võib minna jääksoo taastaimestumiseks sadu aastaid, sest tingimused taimede kasvamiseks on väga ebasoodsad.

Eestis on jääksoode rekultiveerimises teatav segadus. Paljud endised turbaväljad kuuluvad nüüdseks kadunud sovhoosidele ja kolhoosidele. On selgusetu, kes peaks vastavaid soid taastama, kuna neil puudub otsene omanik.

Mitmetes Eesti jääksoodes üritatakse kasutada Kanada meetodit ja taastada teadlaste abiga turbatekke- ning soostumisprotsesse. Olulisemaid ja laiaulatuslikke katsetusi tehakse Viru rabas ja Soomaale jäävas Kuresoo raba freesturbaväljadel. Kaevandamine on lõppenud mõlemas rabas rohkem kui 20 aastat tagasi. Ometi näevad mõlemad välja sellised, nagu oleks kaevandamine lõpetatud alles hiljuti.

Jääksoode uurimine

Jääksoode uurimine on maailmas üks perspektiivsemaid soo-uurimisvaldkondi. Eesti teadlased teevad koostööd paljude välisriikidega. Eesotsas just Kanadaga, sest sealne kliima on Eesti oludega kõige sarnasem. Oluline on koostöö veel Taani, Hollandi ja Saksamaa teadlastega. Jääksoode uurimine on tähtis, sest ilma teaduslike andmeteta on väga raske teha otsuseid, milline turbavälja rekultiveerimise moodus oleks kõige õigem. Uuringud on näidanud, et rabataimestiku kasvu kriitiline põhjavee tase on 40 cm sügavusel. Tingimustes, kus vesi on pinnast sügavamal kui 40 cm, ei suuda enamik taimi kasvada. Sellest saab järeldada, et sügav veetase on üks põhilisi probleeme, miks Eesti jääksood taastaimestuvad looduslikult väga aeglaselt. Jääksoode looduslik liigirikkus on suurem kõrgema süsiniku- ja kaltsiumisisaldusega soodes ning neis soodes, mille naabruses kasvab mets.

Mitmed uuringud on näidanud, et jääksoo looduslikku taastaimestumist saab kiirendada inimese kaasabil. Selleks on olemas kuus lihtsat moodust.

1. Tõsta turba jääklasundis veetaset. Kriitiline veepiir on 40 cm.
2. Taimkatte arengut piirab toitainete vähesus. Seega võiks soid väetada fosfori- ja kaaliumväetistega.
3. Turba kasvu soodustab suurem kaltsiumisisaldus. Seega võiks soid ka mõõdukalt lubjata.
4. Freesturba tootmisel jäävad järgi tasased turbaväljad, mis on taimestiku kasvuks ebasoodsad. Seega võiks muuta jääksoo mikroreljeefi. Võiks sinna sisse sõita roopaid või osaliselt raba üles künda. See teeb pinnase taimedele vaheldusrikkamaks.
5. Õhukese (0,1–0,2 m) jääklasundi korral võiks selle all-lasuva mineraalpinnasega segamiseks läbi künda ja pärast kultivaatoriga tasandada. See tõstab oluliselt pinnase toitainete sisaldust.
6. Eri omadustega jääkturba-lasundiga kaevandamisalasid peaks korraldama erinevalt. Õhukese hästilagunenud turbakihiga jääksoid tuleks püüda taastada madalsooks ning paksema vähelagunenud turbaga alad siirdesooks või rabaks.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Raba

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

---

Kaasikjärve raba

Ohtu raba turbatootmisala

Raba ehk kõrgsoo on üksnes sademeist toituv soo, milles ladestub kasvav turbakiht.

Rabale vastandub madalsoo, mille vesi pärineb sademetest ja põhjaveest. Seetõttu kasutatakse madalsoo puhul mõnikord ka terminit minerotroofne soo (vesi on toiterikkam) ja raba puhul ombrotroofne soo (vihmaveest toitumise tõttu on vesi toitevaene). Raba on soo arengu toitevaene (oligotroofne) järk.

Maastik rabas on ühtlane ja vähese kõrguskõikuvusega. Mullastik on väheviljakas, niiske ja seal toimub aeglane lagunemine. See pakub elupaika mõningatele rabaloomadele ja taimeliikidele, kuigi on küllaltki väikse viljakuse ja suure niiskusega. Kuna üleliigne niiskus ei suuda ära auruda, siis maapind jääb vesiseks.

Rabad, mis saavad oma vee ainult sademetest, välistades põhja-, järve- ja liustikuvee, nimetatakse vihmavee tekkelisteks rabadeks. Selliste rabade pinnases on väga vähe toitaineid, mille tõttu on suurel osal taimedel seal raske elutseda, jätkusuutlik kasv toimub ainult mõnedel vähenõudlikel taimeliikidel ning see on ka üldjuhul kidur. Osad taimed toituvad ellujäämiseks putukatest, näiteks pikalehine huulhein (Drosera anglica), ümarlehine huulhein (Drosera rotundifolia) ja vahelmine huulhein (Drosera intermedia).

Raba kummub ümbruse vete tasemest kõrgemale, seetõttu voolavad ojad alati rabast välja. Järsku rabaserva nimetatakse rabarinnaks. Suurtes rabades koguneb vesi rohkeisse pisiveekogudesse (älvestesse ja laugastesse), mis koos mätaste ja rabapeenardega moodustavad rabale iseloomuliku maastiku.

Rabaturba keskmine juurdekasv on 1 mm aastas.

Taimed

Rabamännid Põhja-Kõrvemaal

Mullastiku, hüdroloogiliste ja klimaatiliste tingimuste omapära tõttu valitsevad rabades sellised ökoloogilised tingimused, mida suudavad taluda vaid vähesed taimed ning sellepärast on rabades floorat vähe liike. Sagedamini esinevaid katte- ja paljasseemnelisi taimi on rabas kokku umbes paarkümmend liiki ja umbes samapalju on ka pärislehtsamblaid ja turbasamblaid. Rindelisuse järgi kuuluvad taimed kas samblarindesse, rohu-puhmarindesse või puurindesse, kusjuures puurinne Eesti rabades sageli puudub.

Samblarinne

Kõige sagedasemad taimed Eesti rabades on turbasamblad, mis kujundavad keskkonnatingimusi, tugevdavad ja kiirendavad soostumisprotsesse, uute soode tekkimist. Turbasamblad ehk turbasamblad on aeglase lagunemise ja suure veemahutavuse tõttu peamised raba turbamoodustajad.

Rabamännikutes ja puisrabades on sagedasemad järgmised turbasamblad: pruun turbasammal (Sphagnum fuscum), lillakas (punakas) turbasammal (S. angustifolium), Balti turbasammal (S. balticum), teravalehine turbasammal (S. acutifolium). Peale turbasammalde kasvavad samblarindes üsna sageli pärislehtsammalde hulka kuuluvad raba-karusammal, palusammal ja lainjas kaksikhammas.

Rohu- ja puhmarinne

Hommik Viru rabas

Eesti rabades on levinuim puhmas kanarbik, mis eelistab kasvamiseks sügava veetasemega rabaosi ning võib takistada valgusnõudlike sfagnumite levikut. Teiseks sagedasemaks valitsevaks taimeks on sookail, mis kasvab kuivematel rabaosadel (tihti mätastel, peenardel). Puhmarindes kasvavad veel: pohl, sinikas, mustikas, hanevits, kukemari, jõhvikas, küüvits, porss, tupp-villpea, raba-jänesvill, rabamurakas.

Puurinne

Tänu madalale mullaviljakusele kasvab rabas vähe puu- ja põõsaliike, kuid kõige levinumaks on harilik mänd. Raba põlendikel, servades ja läbivoolulistes osades võib leida ka sookaske. Harvem leidub kuuske ning veelgi harvem haaba, pihlakat, paakspuud, kadakat.

Rabamändidel võib lähemal vaatlusel leida mitmeid eriomaseid tunnuseid, mida mineraalmaal kasvavatel mändidel ei leidu. Näiteks on noorte ja madalate rabamändide tüvedel sageli lõvesid (näsakujulised moodustised, mis katavad samblasse jäänud tüveosa). Teiseks tunnuseks on juurekaela kooldumine ja juurestiku mandumine. Kolmandaks rabamändide pindmine juurestus. Kõige sagedasem rabamännivorm Eestis on F. litwinowii.

Loomad

Hommikune udu Tolkuse rabas

Madal- ja siirdesooga võrreldes on rabad loomastiku poolest mõnevõrra liigivaesemad ja ka asustustihedus on enamasti hõredam. Nii on see eriti selgrootute puhul. Puudega kaetud rabaosad on loomarohkemad kui lageraba.

Imetajatest võib rabas üsna sageli kohata põtra ja valgejänest, aga võib märgata ka hunti, rebast, mäkra, karu, metssiga, metskitse. Roomajatest leitakse kuivemates piirkondades arusisalikku, raba servaaladel võib vahetevahel sattuda rästikule või vaskussile. Kahepaikseid (rohukonn, rabakonn, veekonn) elab rohkesti laugastes ja rabaserva järvikutes ning rannikulähedastes rabades võib leida isegi looduskaitsealust juttselg-kärnkonna. Kalu on rabajärvedes vähe, peamine on ahven, harvem leidub haugi.

Ämblikud on võrreldes mujal paiknevate kooslustega rabas domineerivad. Neid on kindlaks tehtud lausa 187 liiki.

Eesti rabades võib kohata üle 80 linnuliigi, kellest umbes pool on alalised asukad. Pesitsevatest linnuliikidest kuus pesitseb Eesti tingimustes ainult rabades: rabapüü, põldrüüt, väikekoovitaja, hallõgija, rabapistrik ja väga haruldane punakurk-kaur. Hoopis kadunud on Eesti rabadest rabapistrik.

Vesi

Rabajärv Kakerdaja rabas

Raba võib käsitleda veekoguna, kus vesi on väikese kuivainekogusega tugevasti seotud. Rabaturba kogumassist 90–95% moodustab vesi. Suur veesisaldus tihti aga takistab rabade kasutamist, mõjutab raba ümbritsevate alade veerežiimi ning põhjustab ka nende soostumist.

Võrreldes vee toiteväärtust rabadel ning teiselt poolt mineraalmaadel ja madalsoodel, paistab silma põhiline erinevus: rabamullas ei ole eutroofset põhjavett. Rabavesi moodustub peamiselt sademeteveest, mille toiteelementide sisaldust mineraalne aluspõhi ei mõjusta. Rabavesi sisaldab kloori, lämmastikuühendeid (eriti lumevesi), väävelhapet, ammoniaaki ja muid keemilisi ühendeid. Vastupidi põhjaveele on sademetevesi vähese toitainesisaldusega, huumusvaene, oligotroofne.

Madal- ja siirdesoode veekogudega võrreldes on kaltsium- ja magneesiumioonide kontsentratsioon rabavees väga madal. Vähene soolasisaldus on põhjuseks, miks rabavesi ei kustuta hästi janu, küll aga sobib pesemiseks; vee veidi mõrkjas maitse ja pruunikas värvus on tingitud suurest orgaaniliste ainete sisaldusest.

Helle Simm, kes on uurinud Eesti rabavett ja selle omadusi, märgib, et rabavesi on eristatav kõigist teistest looduslikest pinnavetest äärmiselt väikse mineraalainesisalduse, väga kõrge orgaaniliste ainete kontsentratsiooni, pruuni värvuse ja happelise reaktsiooni järgi.

Rabaveestik

Laukad Männikjärve rabas

Rabamaastikku ilmestavad veekogud: rabajärved, jõed, ojad, laukad, älved, rabasaarte ja -servaalade ääres vooluribad. Laukad ja älved on eriomased rabadele.

Laukad on kinnikasvamata, älved aga varjatud veekogud. Nii älveste kui ka laugaste suurus algab mõnest ruutmeetrist ja ulatub sadadesse ruutmeetritesse. Nende esinemissagedus võib olla väga suur, Eesti aladel on loendatud üle 20 000 rabalauka. Laukad on erineva kujuga, kuid väga tihti piklikud. Laugaste sügavus võib ulatuda 4–5 meetrini, enamasti on see siiski alla kahe meetri. Suuremates laugastes võib olla väikeseid saarekesi, nn laukasaari, mis lainekulutuse tõttu on ümmargused või ovaalsed. Laukasaared võivad olla ujuvad.

Tänapäeval on Eesti rabades valdavad laugaste kinnikasvamise protsessid, laugaste muutumine älvesteks.

Rabajärved on putukatele ja vähenõudlike kasvutingimustega kalaliikidele hea elupaik. Rabajärvedes elavad näiteks sellised kalaliigid nagu ahven (Perca fluviatilis), haug (Esox lucius), koger (Carassius carassius) ja linask (Tinca tinca).

Rabade kaitse

Ökoloogilise tasakaalu säilitamise seisukohast on looduslikel turbaaladel, eriti ombrotoofsetel rabadel, oluline tähtsus orgaanilise süsiniku akumuleerijatena. Üks hektar looduslikus seisundis olevat sood akumuleerib aastas keskmiselt umbes 2 tonni süsinikdioksiidi. Tänu sellele aitavad sood leevendada tööstusettevõtetest tulenevat atmosfääri paisatavate gaaside mõju Maa kliimale ehk nn kasvuhooneefekti. Kuivendatud taimestikuta turbaalad muutuvad turba orgaanilise aine lagunemise tõttu aga ise õhku lenduva süsihappegaasi allikateks.

Rabad Eestis

Kõnnu Suursoo oktoobris

Kõik praegused Eesti rabad on kujunema hakanud pärast viimast jääaega.

Rabad kultuuris

Rabamaastiku tühjus on tuhandete aastate jooksul olnud inimfolkloori inspiratsiooniallikaks – seda seostatakse vaimude ja spiritualismiga.