Jaapan esimese maailmasõja eel

Jan 1, 1868

Meji ajastu

Meji ajastu sundis reformimeelne fraktsioon valitsuses viimase Tokugawa šoguni tagasi astuma ja võim anti formaalselt üle keisrile. Sellepärast nimetatakse neid sündmusi ka Meiji restauratsiooniks aasta varem troonile tõusnud keiser Matsuhito valitsemise deviisi järgi (meiji – “valgustatud valitsemine”). Riigi pealinnaks kuulutati Edo, mis nimetati ümber Tokyōks.

Ameerika Ühendriigid esimese maailmasõja eel

AMEERIKA ÜHENDRIIGID 20. SAJANDI ALGUL

RIKKUSTE KONTSENTRATSIOON

1894. aastaks oli USA jõudnud tööstustoodangu mahu poolest maailmas esikohale. 20. sajandi algul kasvas kapitali kontsentratsioon. Eelmisel sajandil tähendas kontsentratsioon ettevõtete ühinemist kompaniideks või trustideks, 20. sajandil tekkisid juba trustide ühendused.

Suuremaid monopolide gruppe oli kaks: Morgani grupp ja Rockefelleri grupp. Morgani grupi kontrolli all oli esimene miljarditrust – Ühendatud Terasekorporatsioon, peale selle Kummitrust ja 1902. a. loodud Viljaniidumasinate Kompanii. Morgan oli ka suurimaid pankureid ning ta omas arvukalt direktorikohti raudteekompaniides ja kindlustusfirmades. Rockefelleri grupi peamine trust oli naftaga tegelev Standard Oil.

1915. a. kuulus 60% USA rikkustest kahele protsendile elanikkonnast.

VABARIIKLASED JA DEMOKRAADID

USA poliitiline süsteem toetus kahe sotsiaalselt üsna lähedase partei – Vabariikliku ja Demokraatliku partei konkurentsile.

1900. a. presidendivalimistel esitas võimul olev Vabariiklik Partei kandidaadiks senise presidendi William McKinley. Partei oli võitnud tavalise ameeriklase poolehoiu suurriikliku vallutuspoliitikaga, eriti võiduga Hispaania-Ameerika sõjas 1898. a. Sõda oli olnud küll kulukas, aga selle käigus olid USA võimu alla läinud Filipiinid ja Kuuba. Valimisplatvormis seadis Vabariiklik Partei esikohale aktiivse välispoliitika ja USA positsioonide tugevdamise rahvusvahelises elus. Rahvale see kurss meeldis.

Suurkapitali huvides võttis Vabariiklik Partei valimisprogrammi kõrgete tollitariifide säilitamise, millega taheti vältida välismaa firmade konkurentsi siseturul. Eelkõige rahakate inimeste huvides taotleti, et raha aluseks oleks tugev kullastandard (rahasüsteem, milles rahaväärtuse alus on kuld). Demokraatlik partei esitas oma kanditaadiks advokaat William Jennings Bryani, kes oli auahne ja võimekas, kuid mitte piisavalt haritud. Demokraatlik Partei kritiseeris USA vallutuspoliitikat ja kutsus andma Filipiinidele iseseisvust. Ajastu konflikte ja probleeme tunnetades kutsus see partei üles ka võitlusele trustide ja ühiskonnas valitseva korruptsiooni vastu. Kullastandardile vastandati hõberaha piiramatu väljalase, nii et seda igaühele jätkus. Viimane nõue oli küll demagoogiline või oli selle aluseks majandusteooriate vähene tundmine. Kuigi hõberaha hulgaline vermimine ei ole nii katastroofiline kui paberraha piiramatu käibelelaskmine, viib see ometi inflatsioonile ja seega ka palkade langusele.

Valimistel võitis Vabariikliku Partei kanditaat McKinley. Tema teine ametiaeg jäi aga lühikeseks, sest 1901. a. 10. septembril sai ta anarhisti kuulist haavata ning suri.

THEODORE ROOSEVELT

Presidendiks sai senine asepresident Theodeore Roosevelt.

      *Ta sündis rikka kaupmehe perekonnas. Õppides Harvardi ülikoolis tundis ta huvi loodusteaduse vastu ja kavatses teha karjääri teadlasena. Ta avaldas 2 artiklit ornitoloogiast, kuid siis tegi isa talle selgeks, et teadlasena ei teeni ta kuigi palju raha, teadlase töö nõuab aga paljust loobumist. Seejärel pühendus ta ajaloole, valmistudes poliitiku karjääriks. Poliitikat peeti tollal räpaseks ja heast perekonnast pärit noormehele sobimatuks. Teddy aga himustas valitseda teisi inimesi. Ajaloost kirjutas ta mitu raamatut, neist tuntuim “Lääne võit”. Metsikut Läänt tundis Roosevelt suurepäraselt. Põdedes noormehena astmat, olid arstid soovitanud tal viibida vabas looduses. Kui sünnitamisel suri tema noor naine, siirdus murest murtud mees kaugele Läände, kus veetis 2 aastat kauboina. “Neljasilmne Teddy” (ainus prillidega kauboi) erines teistest selle poolest, et tal oli kaasas kast raamatuid ning see, mis teistele oli elu, oli temale ajutine harrastus. Rooseveltist sai hea ratsanik, kirglik jahimees ja innukas reisija.

Hispaania-Ameerika sõja ajal oli T. Roosevelt värvanud Texases “tööta” jäänud seiklejatest ratsarügemendi, kes vallutas laeva, mis nad Kuubale viis. Hiljem sai tast mereväe alamriigisekretär.

Aastail 1889-1890 oli ta New Yorgi osariigi kuberner, kellena viis läbi liberaalseid reforme. Tänu oma populaarsusele ja heale mainele isana (6 last kahest abielust) sai temast 1901. a. Vabariikliku Partei esindajana asepresident.

Väikest kasvu ja tüse Roosevelt oli tark, energiline ja ettevõtlik, aga ka ülimalt auahne. Tema kohta on öeldud: “Ta tahab olla igas pulmas peigmees ja matustel kadunuke.”

VÕITLUS TRUSTIDEGA

Ameerika ühiskonna põhiprobleemiks oli kujunenud trustide võimutsemine, mistõttu suure kõlajõu saavutasid monopolidevastased meeleolud. Roosevelt oli veendunud, et suurettevõtted on USA majandusliku arengu alus ega kavatsenudki truste likvideerida. Omatigi hakati teda kutsuma Trustide Hävitajaks. Esinedes USA Kongressis, esitas uus president monopolide tegevuse riikliku reguleerimise idee, mille mõte oli selles, et valitsusel on õigus ja kohustus kontrollida monopolide tegevust. Need ideed langesid soodsale pinnale. Hulk ameerika kirjanikke ja ajakirjanikke ründas truste ja tõi päevavalgele mitmesuguseid kuritarvitusi.

1904. a. sai Theodore Roosevelt jälle presidendivalimistel kandideerida ning osutus ka valituks.

Roosevelti valitsusajal toimus 46 kohtuprotsessi trustide üle. Eriti kõmuline oli protsess Rockefelleri naftatrusti Standart Oil vastu. Trust otsustati likvideerida, jagades ta 11 kompaniiks. Tegelikult oli kogu sellel võitlusel vähe tulemusi seetõttu, et võideldi ainult ettevõtete ühe organisatsioonilise vormi vastu. Kuigi Rockefelleri trust likvideeriti, jäid kõik need 11 kompaniid tema perekonna juhtida. Suurimat monopolisti Morganit Roosevelt ei puudutanud.

LOODUSHOID

Edukaim oli Roosevelti poliitika loodushoiu alal. Ameerikas oli loodusressursse meeletult raisatud. Juba oli hävitatud piisonite karjad, nafta tootmisel põletati maagaasi, söe kaevandamisel kasutati ära ainult paremad kihid, hävitati põlismetsi. 1908. a. loodi Loodusressursside Säilitamise Rahvuslik Komisjon, rajati 5 uut rahvusparki. Uudse sanitaarabinõuna viidi sisse liha kontroll tapamajades. See oli abinõu, mis tollal oli ebapopulaarne, praegu aga endastmõistetav.

1908. a. presidendivalimistel tuli võitjaks Vabariikliku Partei kanditaat William Howard Taft, kes oli füüsiliselt kõige suurem USA president (kaalus üle 120 kg). Karjääri oli ta teinud trustide advokaadina ja poliitilistelt vaadetelt oli äärmiselt konservatiivne. Tema poliitika viis Vabariikliku Partei lõhenemisele. 1912. a. presidendivalimistel seati üles 2 vabariiklaste kandidaati, üks neist T. Roosevelt. Võitis Demokraatliku Partei kandidaat Woodrow Wilson.

PRESIDENT WOODROW WILSON

      *Ta oli olnud Princetoni ülikoolis poliitökonoomia ja juura õppejõud, seejärel ka ülikooli president. Sellel ametikohal oli ta kutsunud ülikooli tööle silmapaistvaid teadlasi ja oli ehitanud ülikoolile uusi hooneid. Kuigi Wilsonil polnud ettevalmistust ajaloolasena, oli ta kirjutanud mitu raamatut Ameerika ajaloost. 1910. aastast oli ta New Jersey osariigi kuberner. Presidendikandidaadiks valiti ta partei kongressil alles 46. voorus pärast seda, kui tuntud poliitikud olid läbi kukkunud.

Pärast võitu presidendivalimistel teatas Demokraatliku Partei ajakirjandus, et “tõuseb uue demokraatia ja vaba ettevõtluse päike”. Uus president lubas reforme. 1914. a. võeti vastu uus trustidevastane seadus, millega keelati määrata erinevatele ostjatele erinevaid hindu, aktsiate kokkuost konkurentsi nõrgendamiseks ning ka direktorikohtade vahetamine, kui kapitali summa on üle poole miljoni dollari. Wilsoni tegevust presidendina piiras see, et Kongressis oli ülekaalus vastaspartei.

Võitlus trustide vastu 20. sajandi algul piiras mingil määral monopolide kuritarvitusi, kuid ei kõigutanud nende võimsust.

Itaalia esimese maailmasõja eel

Venemaa esimese maailmasõja eel

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

1905. aasta revolutsioon

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ilja Repin, 17. oktoober 1905

1905. aasta revolutsioon algas 22. jaanuaril (vkj 9. jaanuaril) 1905 Peterburis verise pühapäeva sündmustega.

22. jaanuariks oli tsaarivalitsus Peterburisse koondanud üle 40 000 soldati ja politseiniku. Rüseluse käigus tulistati Talvepalee juurde suunduvat tööliste rongkäiku, mis tahtis esitada Nikolai II-le tööliste olukorra parandamist taotleva palvekirja. Osavõtjaid oli üle 140 000. Surma sai umbes 500 inimest, haavata mitu tuhat. Verine pühapäev põhjustas kogu Venemaal streigilaine. Jaanuaris streigiti 66 linnas. Streikijate peamiseks loosungiks oli "Maha isevalitsus!".

Üle Venemaa Keisririigi toimunud streigi- ja vastupanuliikumine viis 17. oktoobri manifesti väljakuulutamiseni ja 1906. aasta Venemaa konstitutsiooni vastuvõtmiseni. 

• 
  
  

1906

Vastuolude tõttu keiser Nikolai II ja II Riigiduuma vahel, saatis keiser Riigiduuma 9. juulil 1906 laiali. Vastuolude üheks põhjuseks oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei esindajate poolt Riigiduuma istungitel tehtav keisrivõimuvastane agitatsioon.

Protestiks Riigiduuma laialisaatmisele otsustas Soome suurvürstiriigis Terijokil asuv Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee organiseerida relvastatud ülestõusud sõjakindlustes ja garnisonides – Kroonlinnas, Sveaborgis, Tallinnas, Kiievis, Sevastopolis ning sinna saadeti ka organisaatorid-agitaatorid. Sveaborgi Tšernov ja Jevno Azef, Kroonlinna Riigiduuma liige Onipko ja Tallinnasse saadeti Ilja Fondaminski (1880–1942) (Илья Исидорович Фондаминский (Фундаминский)), kes jäi aga hiljaks mässu organiseerimisele, kuid arreteeriti siiski koos teistega, kui ta läks koos kaaslastega mässulisele laevale.

17. juulil algas mäss Sveaborgis, kus see kohe maha suruti, ja 19.–20. juulil Kroonlinnas, kus see samuti maha suruti.

Ülestõus sõjalaeval Pamjat Azova

20. juuli 1906 algas Tallinna lähedal Hara lahes (бухта Папонвик) asunud Tallinna eskaadri õppe-suurtükiväe divisjoni ristlejal Pamjat Azova spontaanne mäss. 

Vastuhaku põhjuseks oli ohvitseri avastatud sõjalaeval agitatsioonitööd tegeva eraisiku – Tallinna VSDTP liikme agitaator Oskari (Arseni Kaptjuh) kinnipidamine. Madruste poolt Arseni Kaptjuhi vabastamise käigus tekkinud rahutuste käigus tapeti kaks laeva ohvitseri ning ülejäänud visati üle parda ja pääsesid kaldale.

Kaptjuhi juhtimisel organiseeriti madrustest juhtorgan laevakomitee, kuhu kuulusid: Kaptjuh, N. Lobadin, S. Gavrilov, A. Kolodon, G. Boldõrev jt. Kuna aga puudus selge tegevuskava edasiseks ning konkreetsed nõudmised siis laevalejäänud nooremohvitseride ja laevale saabunud sandarmisalga ja sõdurite abiga suruti ülestõus maha. See lõppes 35 ülestõusust osavõtnu vangistamisega ja viimisega sõjaväevanglasse Paks Margareeta.

Ülestõusust osavõtnute üle mõisteti kohut 4. augustil 1906 Sõjaväljakohtus ning 6. augustil 1906 hukati Tallinnas neist 17 madrust ja 1 agitaator. Lisaks mõisteti veel 12 madrust sunnitööle ja 28 karistati distsiplinaarkorras.

Portugali 1910. revolutsioon

1910. aasta Portugali revolutsioon ehk 5. oktoobri revolutsioon toimus 3.–5. oktoobrini 1910. Selle tulemusel kukutati Portugalis konstitutsiooniline monarhia ja kehtestati vabariik.
Revolutsioonile eelnenud aastatel olid Portugali kuningavõimu ja selle autoriteeti nõrgestanud Portugali kolooniaid puudutanud järeleandmised Suurbritannia nõudmistele, peaminister João Franco diktatuur, kuningas Carlos I mõrvamine 1908. aastal, kuningliku perekonna tohutud kulutused, katoliku kiriku suur võim ühiskonnaelus ja poliitikas, kaheparteisüsteemi kujunemine ja monarhia suutmatus ajaga kaasas käia. Seda nõrkust otsustasid ära kasutada vabariiklased eesotsas Portugali Vabariikliku Parteiga, kes viisid oktoobris 1910 läbi eduka revolutsiooni.
5. oktoobril 1910 kukutati kuningas Manuel II ja kuulutati välja vabariik. Võim läks Teófilo Braga juhitud ajutisele valitsusele, mis töötas 1911. aastaks välja uue riigikorra alused. 1911. aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis tagas esmakordselt kõigile Portugali kodanikele peamised kodanikuõigused.

Portugal I maailmasõja eel

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

20. sajandi alguseks kuulus Portugalile umbes 8% kogu Aafrikast. 

Samal ajal süvenesid emamaal majanduslikud, rahanduslikud ja poliitilised probleemid, kuid lahendusi neile ei suudetud leida. Stagnatsiooni olukorras andis 1890. aasta ultimaatum üha ebapopulaarsemale monarhiale veel täiendava löögi ja tugevdas riigis vabariiklaste positsioone

Portugali kuningavõimu autoriteet nõrgenes veelgi pärast 1906. aastal kehtestatud peaminister João Franco diktatuuri ja 1. veebruaril 1908 toimunud atentaati, milles hukkusid nii kuningas Carlos I kui ka kroonprints Luís Filipe. 

Lähiajalugu

Vabariigi loomine

1910. aasta revolutsioon ei leidnud algul laialdast toetust ja arvati, et see kukub läbi

Pärast edukat atentaati kuningale ja troonipärijale 1908. aastal tuli võimule Carlos I noorem poeg Manuel II, kes 18-aastasena ei olnud piisavalt tugev valitseja, et ühendada omavahel rivaalitsevaid poliitilisi rühmitusi. Toetus monarhiale üha kahanes ja augustis 1910 toimunud parlamendivalimistel saavutasid vabariiklased võidu nii Lissabonis kui ka Portos. Kui 3. oktoobril 1910 mõrvas vaimuhaige patsient vabariiklaste ühe nimekama juhi, psühhiaater Miguel Bombarda, kasutati seda ettekäändena juba varem kavandatud revolutsiooni vallapäästmiseks. Osa sõjaväelasi ühines revolutsionääridega ja 5. oktoobril 1910 kuulutati Lissaboni linnavalitsuse rõdult välja Portugali Vabariik. Kuningas Manuel II põgenes oma jahtlaeval esmalt Gibraltarisse ja sealt Suurbritanniasse, kuhu ta jäi oma surmani 1932. aastal. 

Portugali Vabariigi ajutiseks riigipeaks sai tuntud kirjanik Teófilo Braga. Võeti vastu uus valimisseadus ja selle alusel valiti põhiseaduslik assamblee, mis võttis 20. augustil 1911 vastu Portugali Vabariigi esimese põhiseaduse. 24. augustil astus ametisse riigi esimene põhiseaduslikult valitud president Manuel José de Arriaga. Paraku ei suutnud vabariik lahendada monarhialt päritud majanduslikke ja poliitilisi probleeme ning Portugalist kujunes üks Euroopa kõige ebastabiilsemaid demokraatiaid. 

Vabariiklased ise olid sisemiselt lõhestatud ja jagunesid 1912. aastal kolme tiiva vahel. Palju vastuolusid tekitas ka vabariikliku valitsuse raevukalt kirikuvastane poliitika, mille alusel saadeti riigist välja vaimulikud ordud, konfiskeeriti nende varad ja keelustati koolides usuõpetus. Juba oktoobris 1911 püüdsid Henrique de Paiva Couceiro juhitud monarhistid võimu haarata, kuid see katse kukkus läbi. Esimene riigipööre, millesse oli segatud ka sõjavägi, leidis aset juba 1915. aastal. Detsembris 1917 kehtestas major Sidónio Pais oma diktatuuri, kuid aasta hiljem ta mõrvati. See sündmus vallandas jaanuaris 1919 lühikese kodusõja vabariiklaste ja monarhistide vahel, millest sai viimane ebaõnnestunud katse taastada kuningavõimu. Poliitiline ebastabiilsus ei vähenenud ka nüüd, selle jätkumist soodustasid neli tegurit: (1) poliitiliste jõudude äärmine lõhestatus, (2) poliitiliste rühmituste lojaalsus isikutele, mitte ideedele, (3) suured erinevused maaomandis riigi lõuna- ja põhjaosa vahel, (4) majandusliku arengu koondumine pealinna ja provintside vaesumine. 

Esimeses maailmasõjas osales Portugal alates 1916. aastast Antandi poolel.

Austria-Ungari enne esimest maailmasõda

Austria-Ungari Österreich-Ungarn (saksa) Osztrák–Magyar Monarchia (ungari) Rakousko-Uhersko (tšehhi) Austro-Ugarska (horvaadi)
1867–1918
Lipp Vapp (1915–1918)
Austria-Ungari impeerium aastal 1914
Valitsusvorm	konstitutsiooniline monarhia, personaalunioon (kaksikmonarhia)
Keiser-kuningas	Franz Joseph I (1867–1916) Karl I (1916–1918)
Peaminister	Friedrich Ferdinand von Beust (1867, esimene) Heinrich Lammasch (1918, viimane)
Pealinn	Viin (primaarne) Budapest (sekundaarne)
Religioon	peamiselt katoliku usk, ka õigeusk, kalvinism, judaism, luterlus, sunni islam (pärast 1908. aastat)
Pindala	681 727 km² (1918)
Rahvaarv (1914)	52 800 000
Riigikeeled	Saksa Ungari Tšehhi Horvaadi
Rahaühik	kulden kroon (pärast 1892. aastat)
Eelnev riik	Austria keisririik
Järgnev riik	Saksa-Austria vabariik  Esimene Ungari vabariik  Esimene Tšehhoslovakkia vabariik  Lääne-Ukraina Rahvavabariik  Teine Poola vabariik  Rumeenia kuningriik  Sloveenide, horvaatide ja serblaste riik  Banat, Bačka ja Baranja  Itaalia kuningriik
Hümn	"Gott erhalte Franz den Kaiser" "Jumal hoia keiser Franzi"

Austria-Ungari oli kaksikmonarhiaga riik Kesk-Euroopas, mis eksisteeris aastatel 1867–1918.

Austria-Ungari moodustamine

Austria-Ungari riik tekkis rahvusriikide moodustumise tulemusel. 1859 sai Austria keisririik Itaalias lüüa Sardiinia ja Prantsusmaa liidult ja kaotas loodavale Itaalia kuningriigile Lombardia. Aastal 1866, püüdes ühendada saksakeelseid riike enese võimu alla, kaotas Austria Preisimaale Austria-Preisi sõja. Oma suurriigiseisundi kindlustamiseks ja sisevastuolude mahendamiseks otsustati Austria-Ungari kompromissiga anda Ungari kuningriigile 1867. aastast eristaatus, mis kajastus ka riigi nimes. Kummalgi riigiosal oli oma põhiseadus, parlament ja valitsus.
Austria-Ungari pindala oli 1914. aasta seisuga 676 615 km². Sellega oli Austria-Ungari Euroopa suuruselt teine riik Venemaa keisririigi järel. Riigis elas 1914. aastal hinnanguliselt 52,8 miljonit inimest ja sellega oli Austria-Ungari elanike arvult kolmas riik Euroopas Venemaa ja Saksamaa järel.
Kaksikmonarhia nimed tema kodanike ametlikult tunnustatud keeltes: horvaadi keeles Austro-Ugarska, itaalia keeles Austria-Ungheria, poola keeles Austro-Węgry, rumeenia keeles Austro-Ungaria, saksa keeles Österreich-Ungarn, serbia keeles Aустро-Угарска, slovaki keeles Rakúsko-Uhorsko, sloveeni keeles Avstro-Ogrska, tšehhi keeles Rakousko-Uhersko, türgi keeles Avusturya-Macaristan, ukraina keeles Австро-Угорщина, ungari keeles Ausztria-Magyarország.
Juriidilises mõttes oli Austrial ja Ungaril ainult üks ühine seadus: 1713. aastast pärit pragmaatiline sanktsioon, mis kirjeldas troonipärimist. See tagas, et Austria ja Ungari monarhiks oli alati sama isik. Kõik ülejäänud seadused, kaasa arvatud identse sisuga seadused nagu Austria-Ungari kompromiss, oli vaja kinnitada nii Austria kui ka Ungari parlamendis. Vastuvõetud seadused avaldati ametlikes väljaannetes, mis ilmusid kaheksas keeles. Üldiselt püütigi saavutada identse sisuga seaduste vastuvõtmine ning sellepärast moodustati Austria ja Ungari parlamendi ühiskomisjon, kuhu kuulus kummastki parlamendist 60 liiget ja mis arutas nii kuningliku kui ka keiserliku (ehk nii Ungari kui ka Austria) valitsuse ministrite ettepanekuid, püüdes saavutada kompromissi.
Need institutsioonid, mis olid Austrial ja Ungaril ühised, tähistati väljendiga "keiserlik ja kuninglik" (lühendatult k.u.k.). Ühised olid näiteks sõjalaevastik ja sõja ajal ka sõjavägi. Ühised olid ka kolm ministeeriumi: keisrikoja- ja välisministeerium, sõjaministeerium ning rahandusministeerium. Ülejäänud institutsioonid olid Austria ja Ungari poolel erinevad.
1867 lepiti kokku, et ühisesse riigikassasse maksab Austria 70% ja Ungari 30% selle eelarvemahust, aga see osakaal vaadati iga 10 aasta tagant uuesti läbi ja 1907 tõusiski Ungari osa 36,4%-ni. Alates 1880. aastatest tegutsesid Austria-Ungaris liikumised, mis soovisid luua kolmikmonarhia Horvaatia osalusel. Sellele oli poliitilise eliidi seas palju toetajaid (ka näiteks keiser Karl I), kuid see ei saanud teoks. 1917 pidid toimuma uued läbirääkimised ja formaalselt lagunes Austria-Ungari just sellepärast, et riigieelarve Ungari osa suuruses ei jõutud kokkuleppele.

Austria-Ungari lagunemine

Esimese maailmasõja ajal, 1917. aasta mais teatasid Austria parlamendi poola, ukraina, tšehhi, sloveeni ja horvaadi saadikud oma taotlusest moodustada rahvusriigid. 1918. aasta 16. oktoobril andis keiser Karl I riigi Austria-osale nn Rahvaste manifesti (Völkermanifest), mis nägi ette vabade rahvaste konföderatsiooni asutamise, kuid impeerium lagunes.
Austria-Ungari lagunes 24. oktoobril 1918 Ungari lahkulöömisega. Austria-Ungari maa-alal tekkisid uued riigid Tšehhoslovakkia, Ungari ja Austria. Osa Austria-Ungari maa-alast läks Itaaliale, Jugoslaaviale, Poolale ja Rumeeniale.
Austria-Ungari impeerium lagunes:

1. Austria sakslased moodustasid 21. oktoobril Austria-Saksa rahvuskogu ja valitsuse;
2. tšehhid ja slovakid kuulutasid 28. oktoobril välja Tšehhoslovakkia vabariigi;
3. Galiitsia liitus oma riikluse taastanud Poolaga;
4. sloveenid ja horvaadid ning Bosnia ja Hertsegoviina eraldusid 29. oktoobril ja moodustasid koos serblastega Jugoslaavia kuningriigi;
5. Rumeenia Kuningriik võttis oma kontrolli alla Transilvaania;
6. 31. oktoobril 1918 lõpetas Ungari valitsus reaaluniooni Austriaga;
7. 11. novembril loobus Karl I keisrivõimust Austrias ja 13. novembril kuningavõimust Ungaris; Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia kuulutati vabariikideks.

Riigi haldusjaotus

Austria ja Ungari piir oli juba keskajal Doonau lisajõgi Leitha (Lajta), sellepärast nimetati riigi Austria osa Tsisleitaaniaks ja Ungari osa Transleitaaniaks. 1908. aastal oli riigi kolmandaks osaks Austria ja Ungari ühisvaldus ehk kondomiinium: Bosnia ja Hertsegoviina.

Austria-Ungari: 1. Böömimaa, 2. Bukoviina, 3. Kärnten, 4. Krajna, 5. Dalmaatsia, 6. Galiitsia, 7. Küstenland, 8. Alam-Austria, 9. Moraavia, 10. Salzburg, 11. Sileesia, 12. Steiermark, 13. Tirool, 14. Ülem-Austria, 15. Vorarlberg
Ungari kuningriik: 16. Põlisungari 17. Horvaatia-Slavoonia
Austria-Ungari kondomiinium: 18. Bosnia ja Hertsegoviina

Religioonid Austria-Ungaris. "Andrees Allgemeiner Handatlas", 1. trükk, Leipzig 1881

Austria-Ungari, 1906

Austria-Ungari lagunemine

Tsisleitaania

• Böömimaa kuningriik, keskus Praha
• Dalmaatsia kuningriik, keskus Zadar
• Galiitsia ja Lodomeeria kuningriik, keskus Lviv
• Alam-Austria ertshertsogkond, keskus Sankt Pölten
• Ülem-Austria ertshertsogkond, keskus Linz
• Bukoviina hertsogkond, keskus Tšernivtsi
• Kärnteni hertsogkond, keskus Klagenfurt
• Kraini hertsogkond, keskus Ljubljana
• Salzburgi hertsogkond, keskus Salzburg
• Ülem-Sileesia hertsogkond, keskus Opole (Austria Sileesia)
• Alam-Sileesia hertsogkond, keskus Opava (Austria Sileesia)
• Steiermargi hertsogkond, keskus Graz
• Määrimaa markkrahvkond, keskus Brno
• Tirooli vürstiriik (Gefürstete Grafschaft Tirol), keskus Innsbruck
• Vorarlberg, keskus Bregenz
• Küstenland:

• Gefürstete Grafschaft Görz und Gradisca
• Trieste linn
• Istria markkrahvkond

Transleitaania

• Ungari kuningriik
• Horvaatia-Slavoonia kuningriik
• Rijeka linn

Bosnia ja Hertsegoviina oli Tsisleitaania ja Transleitaania ühisvalduses.

Riigivalitsemine

Austria-Ungari riigi juht oli Austria keiser, kes oli ühtlasi Ungari kuningas:

• 1848–1916 Franz Joseph I (1830–1916);
• 1916–1918 Karl I (1887–1922), eelmise vennapojapoeg, 1918 monarhia kaotati.

Valitsusjuhid olid kantslerid:

• 24. detsember 1867 – 30. detsember 1867 Ferdinand von Beust (1809–1886);
• 30. detsember 1867 – 24. september 1868 Karl Wilhelm Philipp von Auersperg-Gottschee (1814–1890);
• 24. september 1868 – 15. jaanuar 1870 Eduard Taaffe (1833–1895);
• 15. jaanuar 1870 – 1. veebruar 1870 Ignaz Edler von Plener (1810–1908);
• 1. veebruar 1870 – 12. aprill 1870 Leopold Ritter Hasner von Artha (1818–1891);
• 12. aprill 1870 – 6. veebruar 1871 Alfred von Potocki-Pilawa (1822–1889);
• 6. veebruar 1871 – 30. oktoober 1871 Karl Siegmund von Hohenwart (1824–1899) (kohusetäitja);
• 30. oktoober 1871 – 25. november 1871 Ludwig von Holzgethan (1810–1876) (kohusetäitja);
• 25. november 1871 – 15. veebruar 1879 Adolf Wilhelm Daniel von Auersperg (1821–1885);
• 15. veebruar 1879 – 12. august 1879 Karl von Stremayr (1823–1904) (kohusetäitja);
• 12. august 1879 – 11. november 1893 Eduard von Taaffe (1833–1895);
• 11. november 1893 – 19. juuni 1895 Alfred August von Windischgratz (1851–1927);
• 19. juuni 1895 – 30. september 1895 Erich von Kielmansegg (1847–1923);
• 30. september 1895 – 30. november 1897 Kasimir Felix von Badeni (1846–1909);
• 30. november 1897 – 5. märts 1898 Paul Gautsch von Frankenthurn (1851–1918);
• 5. märts 1898 – 2. oktoober 1898 Franz von Thun und Hohenstein (1847–1916);
• 2. oktoober 1898 – 21. detsember 1899 Manfred von Clary und Aldringen (1852–1928);
• 21. detsember 1899 – 18. jaanuar 1900 Heinrich Ritter von Wittek (1844–1930) (kohusetäitja);
• 19. jaanuar 1900 – 1. jaanuar 1905 Ernest von Koerber (1850–1919);
• 1. jaanuar 1905 – 2. mai 1906 Paul Gautsch von Frankenthurn (1851–1918);
• 2. mai 1906 – 2. juuni 1906 Konrad zu Hohenlohe-Waldenburg-Schillingsferst (1863–1918);
• 2. juuni 1906 – 15. november 1908 Max Wladimir von Beck (1854–1943);
• 15. november 1908 – 28. juuni 1911 Richard von Bienerth-Schmerling (1863–1918);
• 28. juuni 1911 – 3. november 1911 Paul Gautsch von Frankenthurn (1851–1918);
• 3. november 1911 – 21. oktoober 1916 Karl von Stergkh (1859–1916);
• 31. oktoober 1916 – 20. detsember 1916 Ernest von Koerber (1850–1919);
• 20. detsember 1916 – 23. juuni 1917 Heinrich von Clam-Martinic (1863–1932);
• 23. juuni 1917 – 27. juuli 1918, rüütel Ernst Seidler von Feuchtenegg (1862–1931);
• 27. juuli 1918 – 27. oktoober 1918 Max von Hussarek von Heinlein (1865–1935);
• 27. oktoober 1918 – 11. november 1918 Heinrich Lammasch (1853–1920);
• 12. november 1918 Karl Renner (1870–1950).

Austria-Ungari riigi kolm parlamenti olid Austria kahekojaline Riiginõukogu (Reichsrat), Ungari kahekojaline Riigipäev (Magyar Országgyülés) ning 1910. aastal esimest korda valitud Bosnia ja Hertsegoviina Maapäev (Bosanski sabor).