Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

reede, 10. detsember 2021

Saksa okupatsioon Eestis 1941-1944



Saksa okupatsioon Eestis oli Eesti ala okupeerimine Saksamaa vägede poolt teise maailmasõja käigus. Saksa okupatsioon Eestis kestis 1941. aasta septembrist 1944. aasta oktoobrini.
Saksa Riigi okupatsioon Eestis teise maailmasõja ajal
Osa Saksa vägede okupatsioonist Euroopas ja NSV Liidu territooriumil teise maailmasõja ajal
Toimumisaeg7. juuli 1941 – 19. detsember 1944
ToimumiskohtEesti
TulemusSaksa okupatsioon Eestis (1941–1944)
Osalised
Flag of Germany (1935–1945).svg Saksa Riigi
Eesti kindralkomissariaat
Väegrupp Nord
Eesti Omavalitsus
Väejuhid või liidrid
Flag of Germany (1935–1945).svg Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann
Flag of Germany (1935–1945).svg Generalfeldmarschall Georg von Küchler
Hjalmar Mäe
Esimesed Saksa väed ületasid Eesti lõunapiiri 5. juulil 1941 ning viimasena lahkusid Saksa väed Ruhnu saarelt 15. detsembril 1944.
Välja arvatud Viru Ingeri, mis jäi väegrupp Nordi sõjalisse haldusse, liideti Eesti alad Eesti kindralkomissariaadi nime all Ida-alade Riigikomissariaadi koosseisu.

Suvesõda



Next.svg 8. juulil 1941 jõudsid Saksa üksused Pärnusse. Kõrgeim Eesti sõjaväelane kolonel Viktor Koern moodustas ajutise maavalitsuse ja määras ametisse politseiülema. Viimase korraldusega määrati kohale linnapead ja vallavanemad. Korrakaitseks loodi Pärnumaa Omakaitse.
16. juulil 1941 organiseeris Hjalmar Mäe Riias tulevast Eesti omavalitsust.
6. detsember 1941 hõivati Osmussaar. Eesti territoorium oli Nõukogude võimust vabastatud ja Saksa vägede poolt okupeeritud.

Okupatsiooniaegne elukorraldus




Generalplan Ost

Saksa sisejulgeolekuasutused

1941. aasta suvel-sügisel SS-Sturmbannführer Martin Sandbergeri juhtimisel tegutsenud erikomando Sonderkommando 1a osakomandod (Teilkommando) asutati kõigis Eesti piirkondades: 12. juulil 1941 Pärnus15. juulil Tartus17. augustil Narva28. august Tallinnas ja 21. septembril Kuressaares.
Seoses Eesti alade üleminekuga sõjaväevõimudele alluvast rindepiirkonnast tsiviilvõimu alluvusse 5. detsembril 1941 reorganiseeriti ka territooriumi sisejulgeolekuasutused. Ümberkorralduste aluseks kogu Ida-alade Riigikomissariaadis Ostlandis oli Saksa politsei juhi Heinrich Himmleri ja Ida-alade riigikomissari Alfred Rosenbergi ühine korraldus 19. novembrist 1941: "Zuständigkeit der Polizeidienststellen in den neu besetzten Ostgebieten". Saksa politsei allus SS-Reichsführer Heinrich Himmlerile. Riigikomissariaatides juhtisid politseivaldkonda kõrgemad SS-i ja politseijuhid (Höherer SS- und Polizeiführer), kellele kindralkomissariaatides allusid SS-i ja politseijuhid. Nii riigi- kui ka kindralkomissariaatides olid oma ülemad ka julgeolekupolitsei ja SD valdkonna ning korrapolitsei jaoks. Eesti korrapolitsei ülem (Kommandeur der Ordnungspolizei beim SS- und Polizeiführer Estland) allus paralleelselt SS-i ja politseijuhile Eestis ja Ostlandi korrapolitsei ülemale.
1941. aasta lõpust tegutsesid tsiviilvalitsuse (Eesti kindralkomissariaat) kõrval Eestis Saksa Riigi Siseministeeriumi SS-i Korrapolitsei Peaameti Ostlandi riigikomissariaadi korrapolitsei ülema (Befehlshaber der Ordnungspolizei für das Ostland) politseiasutused, mis allusid Eesti kindralkomissariaadi aladel kõrgemale SS-i ja politseijuhile Eestis: SS-Brigadeführer Hinrich Möllerile (1941–1943) ja hiljem (aastal 1944) SS-Brigadeführer Walther Schröderile (26. november 1902 – 1973 Lübeck).
Kõrgemale SS-i ja politseijuhile Eestis allusid mõlemad Saksa politseiteenistusharud:
Formaalselt allus 1941/42. aastal Eesti Omavalitsusele EO Sisedirektooriumi Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ja Sisedir. Politsei ja Omakaitse Valitsus – omakaitsemalevate ja piiriomakaitseüksustega, mis aga faktiliselt täitsid Saksa Julgeolekupolitsei ja SD, Saksa Korrapolitsei ja tagalajulgestusdiviiside juhtide korraldusi.
Next.svg 1942/43 läbi viidud reorganiseerimise tulemusel allutati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD täielikult Saksa Riigi Julgeoleku Peaametile, läbi Ida-alade Riigikomissariaadi riigikomissari aparaadi.

Saksa okupatsiooniväed

Tagalajulgestus

Eestis paiknes Saksa väegrupi Nord tagalapiirkonna staap, mis asus 1941. aasta juuli lõpust 1944. aasta märtsi lõpuni Võrus.
Next.svg Tagalaülem teostas talle alluva territooriumi üle kontrolli läbi armeegrupile Põhi ja armeegruppi kuuluvate 16. ja 18. armeede tagalateenistuste (Korück (Kommandeur rückwärtiges Armeegebiet) Korück 584 ja Korück 586 ning neile alluvate julgestusväeosadega (julgestusdiviiside -Sicherungs-Division ja julgestusrügementidega Sicherungs-Regiment).
Väegrupp Põhi tagalastaabile allusid Tartus asunud 207. julgestusdiviisPõltsamaal asunud 281. julgestusdiviis ja Viljandis asunud 285. julgestusdiviis ning piirkondlikud välikomandantuurid.

Rannakaitse

Eesti rannakaitse juhataja oli Väegrupi Nord tagalapiirkonna 207. julgestusdiviisi ülem, 1942. aastast oli Eesti rannakaitse jaotatud 4 rannakaitselõiguks (Abschnitt), mis omakorda jagunesid alalõikudeks (Unterabschnitt):
1. Rakvere välikomandantuuri (nr. 238) lõik:
  • Vainupää alalõik allus Eesti Omakaitsele, käsutuses 2 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti (Küstenaufsichtsstelle);
  • Kunda alalõik, saksa üksused ja poolteist kompaniid Omakaitse mehi ning 2 rannavalvepunkti;
  • Aseri alalõik, saksa üksused ja Omakaitse kompanii ja 1 rannavalvepunkt;
  • Toila alalõik, saksa üksused ja 3 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti.
2. Pärnu asulakomandantuuri (nr. 858) lõik. Pärnu asulakomandantuur allus Viljandi välikomandantuurile (nr. 182), asulakomandandile allus rannakaitses Pärnu piirkonna tollikomissar ja 7 rannavalvepunkti, mis olid tugevdatud Eesti Omakaitse meestega. Pärnu asulakomandantuuri rannakaitselõigu reserviks oli 1 Eesti Omakaitse kompanii.
3. Haapsalu välikomandantuuri (nr. 819) lõik,
  • Mandril oli rannakaitse ülem Haapsalu piirkonna tollikomissar, kellele allusid 10 rannavalvepunkti Põõsaspeast Varblani;
  • Saaremaal oli rannakaitse ülem Kuressaare asulakomandant (nr. 859). Talle allusid Orissaare, Kihelkonna ja Kuressaare ringkonna tollikomissarid vastavalt 8, 6 ja 7 rannavalvepunktiga.
  • Hiiumaa rannakaitse ülemale allus Kärdla ringkonna tollikomissar ja 8 rannavalvepunkti. Rannavalvepunktid olid tugevdatud Omakaitse üksustega.
4. Tallinna linnakomandantuuri (nr. 192) piirkond:
  • Rannakaitse alalõigud olid jaotatud Tallinna-Nõmme omakaitse pataljonide nr. 2, 1, Tallinna linna pataljoni, 5, 6, ja 10 vahel. Alalõikude ülemad olid pataljoniülemad, keda juhtis omakorda linnakomandandile alluv Tallinna-Nõmme omakaitse ülem. 2. pataljoni alalõik ulatus Harju maakonna läänepiirist Lohusaluni, 1. pataljoni alalõik Vasalemmast Naissaareni (mandril Kakumäeni), Tallinna Omakaitse alalõik Naissaarest Aegnani (mandril Kakumäest Piritani), 5. pataljoni alalõik Aegnast Kerini (mandril Piritalt Kroodini), 6. pataljoni alalõik Kerist Malusini (mandril Kroodist Kuusaluni) ja 10. pataljoni alalõik Malusist Mohnni (mandril Kuusalust Harju maakonna idapiirini).
Rannakaitses allus linnakomandantuurile Tallinna Tolliamet (Zollbefehlstelle), mille alluvuses olid Tallinna ja Paldiski ringkonna tollikomissarid kumbki 8 rannavalvepunktiga.
1942. aastal oli Juminda neemel: kolm 150-mm ja neli 105-mm, Aegnal kolm 130-mm, Naissaarel kaks 105-mm, Paldiskis kaks 100-mm, Osmussaarel kolm 100-mm, Tahkunas kolm 130-mm ja Sõrves kolm 130-mm rannakaitsepatareid. Rannakaitsepatareid viidi hiljem Läänerindele ja asendati 1944. aasta alguseks mereväe rannakaitsedivisjonidega ja armeesuurtükiväega.

Merevägi

Tallinnas asus Kriegsmarine Ostlandi mereväe juhataja viitseadmiral Theodor Burchardi peakorter, kellele allusid mereväe kaldaüksused, aga ka 9. mereväe julgestusdiviis, mille väikesed laevad julgestasid Läänemere idaosa.

Saksa tsiviilhaldusasutused

Algselt teostas kõrgeimat sõjaväelist ja tsiviilvõimu Eestis Väegrupp Nordi tagalalülem kindral Franz von Roques. 5. detsembril 1941 loeti Eesti alad rindetsoonist väljas olevaiks ning võim läks armeelt üle tsiviilvõimule.
Next.svg Tsiviilvõimu teostas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmanni juhitud Eesti kindralkomissariaat, mis tegutses 6. detsembrist 1941 17. septembrini 1944.

Eesti Omavalitsus

Next.svg 15. septembrist 1941 asutas tegevust kindralkomissariaadi loal tööle hakanud Eesti Omavalitsus, mille juhiks sai 1941. aastal Nachumsiedlungi käigus Saksamaale ümber asunud ja Saksa okupatsioonivägedega Eestisse naasnud Hjalmar Mäe. 18. septembril määras omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei- ja omakaitse ülemaks Johannes Soodla. Politsei ja omakaitse loomisel püüti võimalikult palju aluseks võtta enne Nõukogude anneksiooni Eestis kehtinud riiklike struktuure. Politsei ja Omakaitse Valitsus sai kindla organisatsioonilise struktuuri 28. oktoobriks 1941, misjärel kuulusid sellesse Poliitilise politsei inspektuur, Kriminaalpolitsei inspektuur, Eesti Omakaitse, Eesti Välipolitsei, Tuletõrje ja Piiriomakaitse.

Riigikaitseasutused

Eesti tsiviilvõimudele allus formaalselt 1944. aastal moodustatud Eesti Omavalitsuse Eesti SS-leegioni Kindralinspektuur, mille juhiks määrati kõrgeima sõjaväelise auastmega eestlane Johannes Soodla. Kuna aga kogu sõjaline võim Eestis asuvate Relva SS üksuste üle oli Saksa vägede ülemjuhatusel, siis oli Eesti SS-leegioni Kindralinspektuuri pädevuses vaid tugiteenused: kutsealuste üle arvepidamine ja nende registreerimine, värbamine-mobiliseerimine, kutsealuste tervisekontrolli teostamine, igasuguste vabastuste ja ajapikenduste andmine ning propagandaaktsioonide läbiviimine. Eesti SS-leegioni Kindralinspektuur, mis asus Toompeal Riigikogu hoones Toompea lossis. Eesti SS-leegioni Kindralinspektuuri ülemaks – kindralinspektoriks määrati Johannes Soodla.

Punaarmeesse mobiliseeritud

1941. aastal Punaarmee koosseisus NSV Liitu taganenud 22. Territoriaalse Laskurkorpuseendised Eesti kaitseväelased kasutasid 1941. aasta sügisel võimalust Punaarmee kaitselahingute ajal Porhovi, Hilovo ja Dno ja 1942. aasta lahingutes Velikije Luki piirkonnas põgeneda Punaarmeest ning üle minna Saksa vägede poole.
Ületulnud eesti sõjaväelased viidi esmaselt sõjavangilaagritesse Ida-Preisimaal Stalag I-A harulaagrisse Ebenrodes ning 1941. aasta novembris vabastati vangistusest 2400 meest, kes olid andnud nõusoleku vabatahtlikult idarindele bolševike vastu sõdima minekuks ja suunati tagasi Eestisse. Ülejäänud 500 eestlast viidi Ebenrodest üle Königsbergist 40 kilomeetrit lõuna pool asuvasse Stablacki Stalag I-A sõjavangilaagrisse, kus nad viibisid kuni 1942. aasta veebruarini, mil nad (600–672 meest) ZEVi kaasabil toodi tagasi Eestisse ja vabastati.

Nõukogude okupatsiooni kahjude tuvastamine

Saksa okupatsioonivõimude loal taastati Eestis tsiviil- ja omandisuhteid, mis olid Nõukogude okupatsiooniga segi paisatud, võttes aluseks enne Eesti Vabariigis kehtinud struktuure ja korraldust.
4. septembril 1941 loodi Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus, saksakeelse lühendi järgi tuntud ka kui ZEV, mis kogus ja korrastas andmeid küüditatute kohta; anti välja kaheköiteline koguteos "Eesti rahva kannatuste aasta", kus dokumentaalselt kirjeldati Nõukogude okupatsiooni kuritegusid Eesti rahva vastu ning moodustati linnade, maakondade ja valdade Sõjakahjude Hindamise Ametid.

Saksa sõjaväeteenistus

Saksa okupatsiooni ajal Eestis moodustatud väeosad komplekteeriti erinevatel alusel:
1944. aastal läbi viidud mobilisatsiooni käigus oli 14. veebruariks Saksa sõjaväkke kutsutud 28 000 meest, kellest 2000 on saadeti III Germaani soomuskorpusele, 7500 kindral Kuno-Hans von Bothile kolme esimese piirikaitserügemendi formeerimiseks, 9000 anti 20. Eesti SS-diviisile ja ülejäänud kavatseti formeerida 2500-mehelisteks SS-piirikaitserügementideksSaksa Kolmanda Riigi juhtkonna poolt 20. relvagrenaderide SS-diviisile (1. eesti) lisaks vastavalt Heinrich Himmleri poolt 14. mail 1944 välja antud käskkirja alusel Teise Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi loomise kava käigus, mis kavatseti moodustada Eesti piirikaitserügementide baasil, nimetati 1944. aasta maikuus piirikaitserügemendid SS-piirikaitserügementideks. Teise relvagrenaderide SS-diviisi formeerimine jäi aga teostamata.
Next.svg Majanduspoliitika
Majanduslikult ajas Saksa okupatsioonivõim Eestis kurnamise poliitikat, nagu ka Nõukogude Liidu okupatsioonivõim.

Ühiskondlikud organisatsioonid

Next.svg 

Nürnbergi kohtu hinnang koostööle Saksa armeega



1946. aastal tunnistas Nürnbergi sõjakuritegude protsess SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid ühe olulise erandiga: kohtu otsuse kohaselt ei saa selle kuritegeliku organisatsiooni liikmeks pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS teenistusse ilma kutsutuile valikuõigust andmata. Kõik 20. SS-diviisis teeninud sõdurid ja ohvitserid vabanesid lääneriikides sõjavangistusest 1946. aastal, pärast seda kui Nürnbergi Tribunal vabastas vastutusest relva-SS-i koosseisus võidelnud, kes sinna olid määratud riigi poolt ega ei olnud toime pannud inimsusvastaseid kuritegusid. Neil põhjustel vabastati pärast Teise maailmasõja lõppu kümned tuhanded läände jäänud eesti sõjamehed fašismisüüdistustest.

Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944



Next.svg 
Next.svg 

Okupatsioonivõimu kuriteod



Next.svg Suvesõja ajal hukati paljud nõukogude võimu kehtestamisele, repressioonidele ja küüditamistele kaasa aidanud ilma kohtuta. See toimus ka pärast okupatsiooni algust Saksa okupatsioonivõimude vaikival nõusolekul, kuna võimaldas vabaneda ka Saksa võimu potentsiaalsetest vastastest kohalike elanike käe läbi. Okupatsioonivõimude korraldusel mõrvati Eestis tuhandeid eraisikuid, sealhulgas palju mujalt tooduid ja sõjavange. Eesti alal paiknesid mitmed koonduslaagrid, kus tapetute hulgas oli juute.
1941. aasta sügisel ja talvel hukati Sonderkommando 1a/Einsatzgruppe A korraldusel väidetavalt veerand Eesti juudi kogukonnast. On võimalik, et ligi pooled neist hukati väljaspool Eestit: pärast sõda Saksamaal tunnistas julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis Martin Sandberger, et umbes 400 Eestist pärit juudi naist ja last viidi Pihkvasse ja lasti seal maha 1941. ja 1942. aasta talvel. Teadaolevalt hukati 207 juudi meest Tallinna keskvanglas, 53 juuti Tartus, 137 Pärnus. Puuduvad andmed, et hukatutele pandi süüks nende rahvust, sama hästi võis tegu olla kommunistlike kurjategijatega.
Esimesed Pärnu juudid hukati 13. juulil, neli päeva pärast saksa vägede tulekut.
11. septembril 1941 andis Saksa Julgeolekupolitsei korralduse, millega keelati juutidel "vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis".
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni ehk nn Max Jakobsoni komisjoni esindajad märgivad, et andmed ešelonide koosseisu kohta on jälgitavad Saksamaa arhiivimaterjalides. "Kokku saabus 2100–2200 vangi, kellest 1600–1700 hukati Kalevi-Liiva polügoonil juba saabumise päeval. Ülejäänud rakendati tööle. Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati Kalevi-Liival ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2000 inimest, mis on enamik Eestisse toodutest. Lisaks hukati sealsamas ka umbes 100 mustlast. Laager suleti 1943. aasta septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna keskvanglasse."
1943. aasta sügisel toodi Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getodest, mõnedel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast, neid rakendati peaasjalikult põlevkivitööstuses, kuid ka teistel töödel. Kõik juudi vangid koondati Vaivara koonduslaagrisse (tegevusaeg sügis 1942 kuni kevad 1944), mille komandantuurile alluvaid töölaagreid avati ja suleti Kloogalt Petseri ja Narvani ja Kiviõlist Põhja-Lätini vastavalt tööjõuvajadusele ja rinde liikumisele kokku vähemalt 20 kohas. 1944. aasta suvel alustati Vaivara laagri evakueerimist Saksamaale, evakueerimise ajal osa vange hukati, kuid komisjon tunnistas, et täpsed arvud puuduvad.
Ajaloouurija Riho Västriku hinnangul hukati või suri ligikaudu pool 10 000-st 1943. aastal Eestisse toodud vangist, nende hulgas 1800–2000 Kloogal 19. septembril maha lastud vangi. Ülejäänud evakueeriti komisjoni andmetel Saksamaale, enamasti Stutthofi koonduslaagrisse.
Komisjoni uurimisrühma käsutuses on materjalid 1944. aasta 6. augustist kuni novembri lõpuni Eesti ja Läti sadamatest välja sõitnud laevadele pandud isikute arvu kohta. Vangide puhul ei ole alati eristatud juudi vange teistest vangidest. Erandina on 14. augusti kohta märgitud, et siis oli Tallinna sadamas laevadele laadimiseks valmis 5000 juudi vangi.
1944. aastal toodi Tallinna keskvanglasse umbes pooled 878 juudi mehest, kes 1944. aasta mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid. Osa nendest lasti maha Leedus.
 Keskvanglasse paigutatud prantsuse juudid lasti maha Tallinna lähedal.

Hukkunute arv

1944. aastal lasti Eesti uuesti vallutanud nõukogude võimuorganite poolt käibele versioon Eestis 125 000 (61 000 tsiviilisikut ja 64 000 sõjavangi) Saksa okupatsioonivõimude tapetust, et varjata selle arvu sisse ka enda kordasaadetud kuriteod.
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjoni ("Max Jakobsoni komisjoni") andmeil tapeti okupatsioonivõimude poolt või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut (sh Eesti kodanikke 8000–9000) ja ligi 15 000 sõjavangi.

Kaitserajatised




Tannenbergi liin (vasakul) ja rinne 1944. aasta juulikuus Narva all.
12. augustil 1943 alustati Panther-liini (Pantherstellung) ehitust, mida juhtis väegrupi Nord kõrgem pioneeriüksuste ülem kindralmajor Erich Abberger. Panther-liin oli Saksa riikliku organisatsiooni Organisation Todt ja Wehrmachti pioneeriüksuste kavandatud ja osaliselt ka rajatud 500 kilomeetri pikkune Soome lahest Musta mereni ulatuv kaitseliin, mis oli osa Idavallist. Liin algas Mustalt merelt Krimmi poolsaarelt Kertšist. Väegrupi Nord põhjosas jätkus liin Velikaja jõe vasakul (lääne-) kaldal kuni Pihkva järveni, sealt Pihkva, Lämmi- ja Peipsi järve läänekallast pidi kuni Narva jõeni ja selle vasakut (lääne-) kallast pidi kuni Soome laheni. 1944. aasta jaanuaris alanud Punaarmee suurpealetungiks kaitseliin valmis ei saanud.
Saksa sõjaväe ehitusorganisatsioon "Organisation Todt" ehitas aastatel 19431944 aastal Tannenbergi kaitseliini. Liini võti olid soode ja lagendike üle valitsevad SinimäedSoome lahest kuni Peipsi järveni olid täisprofiilis kaevikud, mis vooderdati palkide ja lattidega. Madalamates kohtades, kus täisprofiilis kaevikuid ei olnud võimalikud, püstitati muldvallid ja palkidest tarad ehk palissaadid. Tannenbergi liinil olid ka relsside ja 4–8 palgikihiga kaetud punkrid, lahtised, poolkinnised ja kinnised terasesest tulepunktid ("krabid"), kaevikute taga omakorda meeskonnavarjendid. Liini ette paigutati miini-, tanki- ja traattõkked. Kaitseliinil ja eriti Sinimägedes oli ehitatud üles sügavuti. Esimene kaitseliin asus ida pool Sinimägede ees ja Lastekodumäel, teine kaevikuteliin asus Lastekodumäe ja Grenaderimäe vahel ja Grenaderimäel ning kolmas kaitseliin Tornimäe ees.
Next.svg Kagu-Eesti kaitseliini ehitamist alustati 1944. aasta juuni algul, selles rakendati vene sõjavange, vene naistest sundrakendatud tsiviilelanikkonda ja poola naisi, kes olid palgatöölised. Väike Emajõe – Koiva jõe joonele rajatud kaitseliin „Walk“i põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Iigaste mõisani Väike Emajõe vasakkaldal. Kaitseliin „Walk“ koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit, peakaitseliin koosnes kahest kaevikute liinist, tähtsamates kaitsesuundades aga kolmest kuni neljast liinist. Sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (Pikasilla sild ja Jõgeveste sild õhiti aga alles 26. augusti keskpäeval), sillad kaitse sügavuses olid ette valmistatud õhkimiseks. Kaitseliini teine liin kulges piki Õhne jõge ja Pedeli jõge ning hõlmas vastupanupunktideks muudetud Tõrva ja Valga linna.
Next.svg 

Okupatsiooni lõpp



Next.svg 
1944. aasta jaanuaris tungisid Punaarmee üksused uuesti Eesti piiridele. 2. veebruaril ületasid punased mitmes kohas Narva jõe ja moodustasid sinna sillapead. 20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal.
25. juulil 1944 murdsid Nõukogude üksused Narva rindel Eesti ja Saksa väeosade positsioonidesse. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. III Germaani Soomuskorpus jättis 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Sinimägede lahingus, mis kujunes eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suudeti Punaarmee pealetung peatada.
Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.
Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

teisipäev, 7. detsember 2021

Nõukogude okupatsioon Eestis 1940-1941


Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) oli Eesti ala okupatsioon NSV Liidu poolt Teise maailmasõja ajal, mis algas Punaarmee sissetungiga Eestisse 17. juunil 1940 ja lõppes vastavalt Saksa vägede pealetungile Saksa okupatsiooni algusega Eestis juulis-oktoobris 1941. Viimane Eesti osa, Osmussaar, jäeti punaväelaste poolt maha 3. detsembril 1941.
Eesti okupeeriti 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", seati ametisse NSV Liidu nukuvalitsus Eestis, valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis (Riiginõukogu ei kujundatud!), kuulutati Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning "otsustati" paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Kõik need sündmused olid Nõukogude Liidu poolt instseneeritud ja sõjalise jõuga ähvardades Eestile peale sunnitud.

Kronoloogia



Nõukogude sõjalaevastiku operatiivplaan "Vulkan" Eesti blokeerimiseks 1940. aastal

Eellugu


Baaside leping

Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Vabariigi President Konstantin Päts oma otsusega nr 179 1. septembrist 1939, et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas valjult erapooletuks. Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid nägid ette paraku midagi muud. Orzełi intsidenti ettekäändeks tuues süüdistas NSV Liit Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva Poola abistamises, neutraliteedi rikkumises ja võimetuses ennast sõja tingimustes kaitsta.
24. septembril 1939 nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti – nn baaside lepingu – allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.
Pakti viienda artikli järgi ei tohtinud pakti elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.
Pakti alusel rajati Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele (esialgne soov oli 35 000), Eesti Kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.
15. mail 1940 sõlmiti Moskvas sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel, mille alusel anti NSV Liidu vägedele üle Paldiski linn, 3 saart ja 100 muud objekti. Lisaks lubati Eestisse tuua veel 12 diviisi.

Eesti okupeerimine

Okupeerimise strateegiline plaan

Ultimaatum ja sõjaline okupeerimine

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit EestiLäti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi.
16. juunil väitis Nõukogude Liit, et Eesti ei pea kinni vastastikustest lepingutest ning nõudis ultimatiivselt täiendavate väekontingentide maalelubamist ja nõukogudemeelse valitsuse ametisse seadmist. Eestile esitatud noodis öeldi:
NSV Liidu valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks:
1. Et Eestis loodaks selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude Liidu – Eesti pakti ausalt ellu viia.
2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba sissepääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse, küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude Liidu – Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.
Noodis ei nõutud Eesti riigikorra muutmist, Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ega Tartu rahulepingu tühistamist.
17. juuni varahommikul algas lisavägede sisenemine Eestisse. Eriprotokoll Punaarmee täiendavate väekontingentide sisselubamiseks allkirjastati Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri ja Leningradi sõjaväeringkonna ülema armeekindral Kirill Meretskovi poolt samal päeval kell 15 tagantjärele. Selle eesmärgiks oli Nõukogude Liidu soov näidata Eesti okupeerimist seadusliku sammuna.
Operatsiooni käigus hukkus 58 punaarmeelast (neist 15 sooritasid enesetapu ja 15 uppusid), haavata sai 158. Sidepataljoni lahingus sai surma 2 Eesti sõjaväelast ja 1 kommunist.
17. juunil 1940 saatis NSV Liidu kaitserahvakomissar Semjon Timošenko Jossif Stalinile ja Vjatšeslav Molotovile eriti salajase märgukirja nr 390. Selleks, "et valmistada Baltimaades kiires korras ette sõjatanner", pidas Timošenko vajalikuks asuda hõivatud vabariikide territooriumil ellu viima järgmisi ülesandeid:
  • piirivalvevägedel tuleb aega viitmata võtta valve alla piir Ida-Preisimaaga ja Balti mere rannikualad, et hoida ära spionaaži- ja diversiooniaktide sooritamist läänenaabrite poolt
  • igasse hõivatud vabariiki tuleb (esimeses järjekorras) viia NKVD vägede polk sisekorra kaitseks
  • võimalikult kiiresti tuleb lahendada hõivatud vabariikide valitsuste küsimus
  • tuleb alustada nende vabariikide kaitsejõudude desarmeerimist ja ümberformeerimist; võtta ära relvad elanikelt, politseilt ja sõjaväestatud formeeringutelt
  • objektide valve, vahi- ja garnisoniteenistus panna Nõukogude vägedele
  • tuleb otsustavalt asuda vallutatud vabariikide sovetiseerimisele
  • allutatud (hõivatud) vabariikide territooriumile tuleb luua Balti sõjaväeringkond staabi asukohaga Riias, sõjaväeringkonna vägede juhatajaks määrata kindralpolkovnik Apanasenko

Juunipööre

19. juunil saabus Tallinna ÜK(b)P Keskkomitee sekretär, ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige ja ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ja linnakomitee I sekretär Andrei Ždanov. Kohtumisel Vabariigi Presidendiga uue peaministri nimetamise ja NSV Liidule sõbraliku valitsuse moodustamise eesmärgil esitatud kandidaadid, õiguskantsler Anton Palvadre või saadik August Rei – olid A. Ždanovile vastuvõtmatud ja ta soovis näha „valitsusjuhi” kohal dr Johannes Vares-Barbarust.
21. juunil vabastas president Konstantin Päts Nõukogude Liidu esindaja Andrei Ždanovi ja Nõukogude Liidu sõjajõudude surve all Jüri Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Johannes Vares-Barbaruse.

II Riigivolikogu valimised


Tallinna töölissportlased miitingul Vabaduse väljakul 17. juulil 1940

Miiting Vabaduse väljakul 17. juulil 1940, millel nõuti Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liitu
5. juulil andis Varese valitsus korralduse Riigivolikogu uue koosseisu valimiste kohta. Valimistele kandidaatide esitamise tähtajaks seati 10. juuli, valimiste päevaks määrati 14.15. juuli. Valimiste korralduslikuks aluseks oli kehtiv Riigivolikogu valimise seadus. 14. ja 15. juulil 1940 toimusid Nõukogude julgeoleku ja administratiivaparaadi kontrolli all II Riigivolikogu valimised. Valimised viidi läbi 80 valimisringkonnas. Hääletamiseks moodustati 1350 valimisjaoskonda. Valimistel osutusid 92,9% poolthäältega valituks 80 Eesti Töötava Rahva Liidu valimisbloki kandidaati. Valimistel osales 81,6% valijate üldarvust.
14. ja 15. juuli valimised olid tegelikult Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt hääletamine. Väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud 80 kandidaadist 17 loobusid "vabatahtlikult", 1 vahistati ja 58 kuulutati valimiskomisjonide poolt "kõlbmatuks". Peamisteks süüdistusteks oli, et esitatud programm oli kopeeritud Eesti Töötava Rahva Liidu programmist või oli provokatiivse sisuga. Kandidaate süüdistati ka kriminaalses, rahvavaenulikus või Nõukogude Liidule vaenulikus minevikus.

Eesti NSV väljakuulutamine ja vastuvõtmine NSV Liitu

21. juulil võttis vastvalitud II Riigivolikogu vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule "palve" Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. Augusti alguses suundus Moskvasse II Riigivolikogu 21-liikmeline delegatsioon: Georg AbelsNigol AndresenValli-Moonika HaldreAleksei JansonMihkel JürnaPaul KeerdoAleksander KiidelmaJohannes LauristinRuut LiivAleksander MuiJohannes OinasAugust PõltsNeeme RuusMihhail SõštšikovGeorg TaalmannJuliana TelmanNadežda TihanovaJüri UustaluLeonardo ValtsJohannes VaresJaan Änilane. Delegatsiooni liikmed käisid Kremlis, kus esitasid NSV Liidu Ülemnõukogule palve ühinemiseks NSV Liiduga. Sellekohase kõnega esines J. Lauristin ning 6. augustil 1940 otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul kuulutada Eesti NSV vastuvõetuks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu.
25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni. Riigivolikogu nimetati ümber Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks ning 7. aprillist 1941 Eesti NSV Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimuorganiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu.

NSV Liidu relvajõud Eestis pärast 17. juunit 1940


Eestis ja Lätis paiknevate NSV Liidu relvajõude juhtorganina moodustati 11. juulil 1940 Balti Erisõjaväeringkond peakorteriga Riias.

NSV Liidu maaväed

8. armee, peakorteriga Tallinnas Narva maantee 30 hoones ja hiljem Tartus 21. juunist 1940. aastal, endise 2. Diviisi hoonetes.
17. augustil 1940 andis NSV Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli EestiLäti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaallaskurkorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa erisõjaväeringkonna vägede koosseisu."

NSV Liidu sõjamerelaevastiku Balti laevastik

17. juunil 1940 olid Tallinna reidil ja LäänemeresRiia lahes ja Soome lahes asuvad Baaside lepingu alusel Eestisse asunud Balti laevastiku jõud (1., 2., 3. ja 4. allveelaevade brigaad; laevastiku eskaader, mille koosseisus lahingulaev "Oktjabrskaja revolutsija", 3. miinilaevade divisjon ja vahilaevade divisjon Naissaare piirkonnas, vastavalt Erioperatsioon Gudok plaanile ründama Eesti kaitsejõude, selleks et kooskõlastatult Punaarmee Leningradi sõjaväeringkonna maavägedega viia läbi Eesti okupeerimine sõjalise operatsiooni tulemusena.
Nõukogude okupatsiooni algusega Eestis esitas PBL esindaja 17. juunil 1940 Eesti sõjaministri abile August Traksmaale nõude 2 ööpäeva jooksul vabastada ja anda PBL käsutusse järgmised objektid: Eesti Vabariigi Sõjaministeeriumi hoone – Pagari tänav maja nr. 1, Eesti Vabariigi Merejõudude Staabi hoone, Mereväe Ekipaaž (Kopli tänav 76) ja selle kasarmud, Teedevalitsuse hooned, Tolliameti hooned (Sadama tänaval), Eesti Ohvitseride Kogu hoone, Tallinna Prefektuuri hoone, 20 suvilat Pirital ja NõmmelKalevi pataljoni ja Sõjakohtu hoone ning täiendavalt arsenalideLaevaremonditehas ja 2 dokki, hotellide (hotell PalaceBristol), Vene teater, kino (Gloria Palace), Trakmani kaubamajagümnaasiumihoone, Kalevi staadion ja elumajad (Pärnu maantee 11, Raua tänav 30, 31, 32, 33, 34, 36, 37, 38, 42, Kreutzwaldi tänav 13, 15, 17, 19, Kunderi tänav 6, 10, 14, Gonsiori tänav 31, Pirita tee 9, Narva maantee 73, 75, 77, 85) nimekiri Tallinnas. Täiendavalt nõuti kogu Eesti Õhukaitse ja õhutõrje kahurväe ja lennuväe aerodroomi üleandmist PBL "Tallinnas baseeruvate laevade kaitseks, õhust". Raua tänav 35 hoonesse asus Punalipulise Balti laevastiku ajalehe "Красный Балтийский флот" toimetus, trükikoda asus Kreuzwaldi tänav 2 hoones. Narva maantee 1 asus Balti laevastiku Poliitpropaganda valitsus.
Põhiliseks Balti laevastiku peakorter ja staap asus Tallinnas kino Gloria Palaces, tugipunktiks Eestis kujundati Tallinn ja Paldiski linn.
Punalipulise Balti laevastiku õhujõudude kasutuses olid lennuväljad Mandri-Eestis ning ka saartel: Saaremaal – Kaguli lennuväli, kus paiknenud 57. kauglennuväepolgu 15 lennukit DB-3 tegid alanud teise maailmasõja alguses, 7. augustist kuni 4. septembrini 1941 pommituslennud 1800 km kaugusel asuvale Saksamaa pealinnale Berliinile eskadrillikomandöri Jevgeni Preobraženski juhtimisel; 73. pommitajate polk, mis asus Pärnus ja Tallinnas.

NSV Liidu õhujõud

Eesti lennuväljadele paigutati 15., 35., 38., 53. ja 60. lennuväepolk. Eelvevalt oli Eestis olnud juba 4 lennuväediviisist: 63. kaugpommitajate polk Kuusiku lennuväljal50. kaugpommitajate polk Haapsalu lennuväljal35. kaugpommitajate polk Tartus Raadi lennuväljal38. hävituslennukite polk Tallinnas Lasnamäe lennuväljal.

NSV Liidu SARKi siseväed Eestis

22. juunil 1941, vastavalt mobilisatsiooniplaanile moodustati selle pataljoni baasil NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 109. Raudteeehitiste valve polk, (109 полк войск НКВД СССР по охране железнодорожных сооружений), juhtkond asus Tallinnas kuni 8. juulini 1941, pärast seda Tapal17. augustiks 1941. aastal lahkus Luugasse (?)
NSV Liidu SARKi Balti piirivalveringkonna vägede nõukogude riigiasutuste valveüksustega tegutsesid NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 22. motolaskurdiviisi 3. polk, (3-й полк3 мотострелковый полк 22 мотострелковой дивизий оперативных войск НКВД3-й Мотострелковый полк внутренних войск НКВД3-й ОМСП), mis oli ka osalenud 1939. aasta sügisel NSV Liidu poolt Poolalt vallutatud alade hõivamisel.
Polgu ülem oli major Pavel Vassiljevitš Brovkin, polgu ülema asetäitja poliitalal pataljonikomissar M.S.Kutsenko (Куценко М.С.), polgu staabiülem major M.S. Katin.
Polgu 1. pataljon, tankirood (tankid BT-7) tegeles Tallinnas nõukogude- ja valitsusasutuste: Eesti NSV Rahvakomissaride NõukoguEestimaa Kommunistliku Partei KKkõrgsagedussideobjektide ning tähtsate tööstusobjektide valvega.
Tallinnas paiknenud 1. pataljon osales 1941. aasta sügisel nõukogude vägede Tallinna kaitseoperatsioonis.
Teise maailmasõja alguses asus suurem osa 3. polgust (peale 1. pataljoni) operatiivkomandeeringus Leedus Vilniuse piirkonnas, mitte Tallinnas, ning pärast teise maailmasõja algust taganesid 3. polgu väeosad koos punaarmee väeosadega ja 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpusega Venemaale Pihkva oblastissePorhovi-Dno piirkonda.

NSV Liidu SARKi piirivalveväed Eestis

NSV Liidu Ehituse RK ehituspataljonid

  • NSV Liidu Ehituse Rahvakomissariaadi 43., 44., 45., 47. ja 48. ehituspataljon.

Eesti riigikorralduse lõhkumine ja repressioonid


1940. aasta 17. juunil Narva raudteejaamas esitas Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekomandör Kirill Meretskov Sõjavägede ülemjuhatajale kindral Johan Laidonerile allakirjutamiseks lepingu, milles nõuti:
  • 1. paigutusrajoone ja majutamist Nõukogude sõjaväele, Eesti sõjaväe kasutada olevad kasarmud tuli loovutada mõne tunni jooksul
  • 2. linnade telefonikeskjaamades Nõukogude Liidu sõjalise kontrolli rakendamist
  • 3. lubada osta Eestis toiduaineid
  • 4. Eesti sõjaväe koosseisu mittekuuluvatelt isikutelt relvade ära võtmist 48 tunni jooksul

Riigi poliitilise juhtkonna represseerimine

17. juulil 1940 Nõukogude Liidu relvajõudude toel toimunud meeleavalduse järel allkirjastas Konstantin Päts 21. juulil Andrei Ždanovi kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametisse määramise ning järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. 30. juulil K. Päts vahistati ja saadeti koos perega administratiivasumisele Nõukogude Liitu.
22. juunil 1940 vabastas K. Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist ja 19. juulil 1940 küüditati ta koos abikaasaga Nõukogude Liitu Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse.
Eesti Vabariigi endistest riigipeadest (kokku 11 isikut: Ado BirkAnts PiipKonstantin PätsJuhan KukkFriedrich AkelJüri JaaksonJaan TeemantJaan TõnissonAugust ReiOtto StrandmanKaarel Eenpalu) vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul 9 inimest, kes kas mõrvati või hukkusid vangistuses. Otto Strandman tegi vahistamist ennetades enesetapu, pääses ainult August Rei, kellel oli 1940. aasta juunis õnnestunud sõita Rootsi.

Eesti sõjavägi

Pärast juunipööret andis Johannes Varese valitsus 5. juulil 1940 välja seadluse poliitiliste juhtide (politrukkide) ametikohtade loomiseks Eesti sõjaväes. Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo, sõjaväe ja sõjaministeeriumi keskasutise poliitiliseks juhiks Aleksander Veiderpass1. diviisi poliitiliseks juhiks Enn Kippel2. diviisi poliitiliseks juhiks Paul Huubel3. diviisi poliitiliseks juhiks Oskar Katt4. diviisi poliitiliseks juhiks Reinhold KolbergSõjaväe Ühendatud Õppeasutiste poliitiliseks juhiks Rudolf Põderõhukaitse poliitiliseks juhiks Eduard Inti, mereväe poliitiliseks juhiks Voldemar Kin (Kinn).
Pärast Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu 6. augustil 1940 andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli EestiLäti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa erisõjaväeringkonna vägede koosseisu." Eesti sõjavägi kujundati Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks.
Kahest diviisist koosneva Punaarmee 22. Eesti territoriaallaskurkorpuse formeerimine lõpetati põhiliselt juba 1940. aasta septembri keskpaigaks. Laskurpolgud moodustati jalaväerügementide ja üksikute jalaväepataljonide ühendamise teel, senistest side- ja pioneeripataljonist ning õhu- ja tankitõrjedivisjonist said korpuse ning diviiside eriüksused. 1940. aasta teisel poolel vallandati kuni 400 Eesti ohvitseri. 15. novembril 1940 kinnitati Punaarmee teenistusse jäetud Eesti ohvitserid senises auastmes põhikohaga teenistusse. 21. septembril 1940 kandis Balti Erisõjaväeringkonna vägede juhataja kindralpolkovnik Aleksander Loktionov Semjon Timošenkole ette, et Eesti sõjaväe ümberkujundamine 22. territoriaalkorpuseks on lõppenud ja seejuures vallandatud 2351 inimest (juhtivast koosseisust 212, nooremkomandöridest 374 ja reakoosseisust 837). Korpus relvastati Eesti kaitseväe relvastuse ja sõjatehnikaga. Territoriaalkorpuse 9690 eestlasest sõjaväelast andsid Punaarmee aastapäeval 23. veebruaril 1941 truudusvande NSV Liidule.
Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisseNorillagis lasti 1942. aastal Nõukogude võimu poolt maha 40 sõjaeelse Eesti kõrgemat ohvitseri. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Nõukogude Liitu viidud, kus neist enamik samuti vangistati.

Kaitseliit

17. juunil 1940, pärast Punaarmee sissemarssi Eestisse, saadeti Kaitseliidu malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda, millega algas ka Kaitseliidu likvideerimine. 27. juunil 1940 andis president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse, Kaitseliidu varad läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.

Politsei

Üheks võimalikuks vastupanujõuks Nõukogude võimu esindajatele Eesti riigi kontrolli all hoidmiseks oli relvastatud ning organiseeritud politseisüsteem. Kuna riigi oma kontrolli alla saamine viidi esimesel perioodil läbi varjatult, siis algas ka Eesti politsei likvideerimine 1940. aasta juunis ja augustis kokkutöötanud kollektiivide lõhkumistega ning võimalike vastupanujuhtide (politseiasutuste juhtide) üleviimistega uutele töökohtadele.
Juuni lõpul moodustati uus organisatsioon: Rahva Omakaitse (RO), mille üldjuht oli Eestimaa Kommunistliku Partei liige, Hispaania kodusõjas osalenud Karl Hansson. RO-le jagati välja relvad. 5. juulil andis Vabariigi President RO seaduse, millega seadustati vabatahtlik töörahva relvastatud organisatsioon. RO tegutses kui abipolitsei.
25. juunil määrati Sisekaitseülemaks Harald Haberman. Mõni päev hiljem sai abiliseks Andrei Murro, kes määrati ka Politseitalituse direktoriks. 1. juuliks oli Nõukogude võimu toetajate poolt üle võetud Poliitiline Politsei. 1. juuliks oli vastne Nõukogude võim tagandanud ja uuele tööle suunanud kõik politseiprefektid ja enamik politseikomissare.
16. juulil 1940 vahistati siseministri abi sisekaitseülema ülesannetes Harald Habermani otsuse alusel suur hulk Eesti Vabariigi politseinikke. 14. juunil 1941 viis NKVD läbi massiküüditamise. Politseinikud, kes jäid tookord tabamata, liitusid enamasti metsavendadega. Politseinikke mobiliseeriti ka Punaarmeesse. Kui hiljem selgus, et isik oli olnud politseinik, jäid sellised mehed enamasti kadunuks, sest NKVD vahistas nad salaja ning saatis vangilaagritesse. Endisi politseinikke vahistati Eestis veel 1950. aastate alguseni. Kõike seda arvesse võttes on hukkunud ja hukatud politseinike lõplikku arvu raske öelda, andmete täpsustamine jätkub. Teadaolevalt represseeriti ainuüksi 14. juunil 1941 umbes 500 politseinikku. Nõukogude Liidu vangilaagreist pääsesid eluga üksikud. Kanadas elanud endise Märjamaa konstaabli A. Havi arvates mõrvati 1940. ja 1941. aastal ning hiljem 634 politseis (sh kantseleis jm) töötanud isikut. Tema andmetel lahkus 1944. aastal Läände 366 politseis teeninud inimest.
25. augustil 1940 võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, mille järgi moodustati Eesti õiguskaitsesüsteem juba NSV Liidu NKVD struktuuri eeskujul. 31. augustil 1940 andis endine siseminister, siis juba siseasjade rahvakomissari asetäitja Maksim Unt Siseasjade rahvakomissariaadi asjaajamise üle rahvakomissar Boris Kummile.

Poliitiline Politsei

Okupatsioonivõimude kuriteod

Majanduse sotsialistlik ümberkorraldamine

Eesti Vabariik oli sõdadevahelisel ajal tugevasti arenenud, üldiselt oli Eesti vahet Lääne-Euroopaga vähendamas. Keskmine eluiga oli tõusnud 58 aastani. Keskmine palk jõudis 2/3-ni Lääne-Euroopa omast, ostujõud oli seoses madalamate hindadega Lääne-Euroopaga võrreldes ligikaudu 80%. Eesti põllumajanduse tootlikkus töölise kohta oli kõrgem kui Saksamaal. Mõistagi oli ka vaeseid, keldrikorruste elanikke, lapsi, kes ei saanud koolis käia, sest pidid aitama vanematel sissetulekut teenida. Nõukogude võim alustas radikaalseid ümberkorraldusi. Esimene nõukogude aasta tähendas Eestile enam kui 1000% inflatsiooni, reaalsed sissetulekud kahanesid enam kui poole võrra ja tööpuudus jõudis mõnes linnas 10%ni. 1940. aasta hilissuvest peale ei jätkunud vaesematel elanikel enam raha toiduainete piisavaks ostmiseks - tulemuseks oli alatoitumus, mis oli laialt levinud; selline olukord kestis üle kümne aasta. Loomulik suremus tõusis märgatavalt juba 1940. aasta lõpuks.

Maareform

1940. aasta sügisest 1941. aasta suveni teostati petlik (nukuvalitsus oli algul lubanud, et kelleltki maad ära ei võeta) "sotsialistlik maareform". Maareform oli poliitiline manööver, nõrgestamaks suurtalunikke ilma uusi mõistlikult majandatavaid talusid loomata ning valmistumaks hilisemaks sundkollektiviseerimiseks. Maaomanikelt võõrandati kompensatsioonita kogu maa, mis ületas 20-30 hektarit. Maareformiga sai Eestis kahju 20% talunikest. Võõrandatud maad jagati maata sulastele ja popsidele. Eestis oli uusmaasaajaid koos juurdelõikeid saanud väikemajapidamistega üle 40 000-de. Laiali jagatud põllutükid (u 12 hektarit) olid pere ülalpidamiseks ebapiisavad.

Küüditamine juunis 1941


Vene-Saksa sõja algus ja repressioonid Eestis

Mobilisatsioon Punaarmeesse

Nõukogude repressiivorganite tegevus

Hävituspataljonide moodustamine ja tegevus

Nõukogude vägede taandumine ja Suvesõda