Ökosüsteemi iseregulatsioon

Ökosüsteemi iseregulatsioon

Sissejuhatus

Eelnevalt õppisime, et ökosüsteemis on elusorganismid omavahel seotud toiduahelate kaudu, mis üksteisega põimudes moodustavad toiduvõrgu. Omavahel toitumisseostes olevaid organisme mõjutavad nii eluta kui ka eluslooduse ökoloogilised tegurid. Tulenevalt sellest toimuvad populatsioonide arvukuses, elujõulisuses ja teistes sedatüüpi näitjates pidevad muutused.
Teatavasti jagavad üht eluruumi mitme liigi populatsioonid. Järgnevalt õpime, kuidas erisugused kooslused mahuvad ökosüsteemi, millised on nende arvukuse reguleerimise mehhanismid, mis on ökosüsteemi tasakaal ja kuidas ökosüsteem selle saavutab.

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks:
teate,

• kuidas kujuneb välja ökosüsteemi iseregulatsioon;
• millised on ökosüsteemi iseregulatsiooni mõjutavad tegurid;

oskate

• selgitada iseregulatsiooni kujunemist ökosüsteemis.

Kuidas muutub populatsiooni arvukus?

Reeglina on populatsioonis nii palju isendeid, kui on võimalik populatsiooni territooriumi piires neid toita ja elus hoida. Kui mingi liik satub uude, tema kasvamiseks ja paljunemiseks soodsate tingimustega keskkonda, kasvab ta arvukus esialgu aeglaselt, siis üha kiiremini ja lõpuks saavutab arvukus maksimumi, kust ta edasi ei tõuse, vaid koguni langeb pisut. Seda nähtust illustreerib näide piimhappebakteri kasvust piimas. 
Näide
Veise udaras on steriilne piim. Esimesed piimhappebakterid satuvad udaralt piima sisse lüpsi ajal. Oletagem, et sel hetkel saab piim 1 ml kohta 10 bakterit. Kui piima kohe ei jahutata, siis leiavad bakterid eest suurepärased elutingimused – rikkalikult toitu, mille pärast konkurentsi peaaegu ei ole. Bakterid hakkavad kiiresti poolduma ja umbes poole tunni jooksul kahekordistavad oma arvu. Kuue tunni pärast jõuab bakterite arv milliliitris 45 000-ni. Kui paljunemine jätkuks samas tempos, siis oleks bakterite arv 9 tunni möödudes umbes 3 miljonit. Siiski, umbes 8. tunnil on bakterite arv jõudnud umbes miljonini. Sel ajal on nende asustus sedavõrd tihe, et igaühele ei jätku toitu. Lisaks sellele algab bakterite ainevahetuse jääkproduktide kuhjumine, mis omakorda pidurdab bakterite edasist kasvu. Kasvukiirus langeb ja saavutab taseme, millel bakterite suremus tasakaalustab sündimuse. Saabub ökoloogiline tasakaal (joonis 4.2.4.1.).

Joonis 4.2.4.1. Kõver iseloomustab populatsiooni arvukuse muutumist, kui elusorganismid on sattunud uude ja soodsasse keskkonda. 

Kuidas toimib ökosüsteemi iseregulatsioon?

Populatsiooni arvukust reguleerivad eelkõige toiduahelate kaudu valitsevad toitumissuhted. Iga järgnev toiduahela lüli ehk troofiline tase reguleerib eelneva lüli arvukust, st söövad eelneval tasemel asuvaid organisme. Toiduahela järjestikuste lülide mõju on vastastikune. Kui saakloomade arvukus sigimise tagajärjel suureneb, siis hakkab toidukülluses varsti suurenema ka nendest toituvate kiskjate hulk. Kuna kiskjad hävitavad peagi teatud hulga saakloomi, siis jääb saakloomi vähemaks, kuni ka kiskjaid tabab toidupuudus. Kiskjate arvukus väheneb ja saakloomi hakkab taas juurde tulema. Nii toimub ökosüsteemi iseregulatsioon, mille tulemusena püsib populatsioonide arvukus kindlates piirides. Ehk – ökoloogiline tasakaal on ökosüsteemis toimiva iseregulatsiooni tulemus. Iseregulatsioon toimub pidevalt, see on pidev protsess.  

Use left and right arrow to change slide in that direction whenever canvas is selected

Slaid 1

Populatsioonilained

Arutlege: Miks on saaklooma arvukust iseloomustav kõver pidevalt kõrgemal kiskja omast? 

Joonis 4.2.4.2. Kiskja ja saaklooma populatsioonilained

Nagu eelnevalt nägime, muutub populatsiooni arvukus ajas pidevalt, liikudes maksimumi ja madalseisu vahel. Populatsiooni arvukuse perioodilisi ajalisi muutusi nimetatakse populatsioonilaineteks.
Kiskja ja saaklooma arvukus on teineteisest sõltuvuses. Saaklooma arvukuse suurenedes kasvab mõne aja pärast toidu külluse tõttu ka kiskja arvukus. Tuleb tähele panna, et nii saaklooma kui ka kiskja arvukust iseloomustavad lained on ajalises nihkes ega ole kunagi täpselt ühesugused (joonis 4.2.4.2.).

Populatsioonilained

Arutlege: Miks on saaklooma arvukust iseloomustav kõver pidevalt kõrgemal kiskja omast? 

Joonis 4.2.4.2. Kiskja ja saaklooma populatsioonilained

Nagu eelnevalt nägime, muutub populatsiooni arvukus ajas pidevalt, liikudes maksimumi ja madalseisu vahel. Populatsiooni arvukuse perioodilisi ajalisi muutusi nimetatakse populatsioonilaineteks.
Kiskja ja saaklooma arvukus on teineteisest sõltuvuses. Saaklooma arvukuse suurenedes kasvab mõne aja pärast toidu külluse tõttu ka kiskja arvukus. Tuleb tähele panna, et nii saaklooma kui ka kiskja arvukust iseloomustavad lained on ajalises nihkes ega ole kunagi täpselt ühesugused (joonis 4.2.4.2.

Ökoloogiline tasakaal on ökosüsteemis toimiva iseregulatsiooni tulemus

Ökoloogiline tasakaal tekib ökosüsteemide loomuliku arengu tulemusena. Tasakaal sõltub ökosüsteemi suurusest ja mitmekesisusest ning eluta looduse tegurite mõjust. Ökosüsteemi tasakaalu korral on liikidevaheline konkurents madal. Väikesed populatsiooni muutused tasakaalustatakse iseregulatsiooni mehhanismide abil.

Ökosüsteemi iseregulatsiooni tegureid

Ökosüsteemi iseregulatsiooni mõjutavad suuresti ressursside olukord (enamasti toidubaas) ja ilmastik. Eri liikide puhul toimivad erisugused iseregulatsiooni tegurid.

Liigisisene konkurents

Mida tihedam on populatsioon, seda tugevam on konkurents liikmete vahel. Näiteks võib tuua rotipopulatsiooni mõnes suurlinna kvartalis, kus territooriumi piiritlevad tiheda liiklusega tänavad. Rottidel on kõrge sündimus, kuid neil on ka kõrge suremus, mis hoiab arvukuse tasakaalus. Kui asustustihedus kasvab liiga suureks, siis hakkab toitu nappima. Emasloomad lakkavad järglaste eest hoolitsemast ja paljud neist surevad nälga. Esineb ka kannibalismi - vastsündinud poegi võib ära süüa emasloom või teised täiskasvanud liigikaaslased.

Ainevahetusjääkide kuhjumine

Tiheda asustusega populatsiooni arvukust hakkavad piirama ainevahetusjäägid. Ainevahetusjääkide võimaliku mõjuga populatsiooni arvukusele tutvusime juba eelnevalt piimhappebakterite näitel.
Keskkonnas, mida tihedalt asustavad sarnaste omadustega organismid, levivad kiiresti ka haigused. Haigused levivad kiiresti ühelt isendilt teisele, misjärel tõuseb suremus.

Ränne

Kõrge asutustihedusega ja füüsiliselt piiritlemata territooriumiga populatsiooni puhul asuvad teatud liigid rändele. Tuntud näide on tundras elavad lemmingud, kellel (nagu ka mõnel teisel liigil) esinevad tsüklilised masspaljunemised. Mõnel aastal paljunevad nad sel määral, et tekkinud toidunappuses asuvad nad liikvele, õgides oma teelt kogu ettesattuva orgaanilise aine. Lemmingutele järgnevad loomad, kes omakorda rändajatest toituvad – rebased, hundid, karud jt. Ometi jääb rännaku lähtepaika veel teatud hulk lemminguid, kelle abil järelejäänud populatsioon pikkamööda taastub.

Isendite hierarhia

Loomakarja isendite hierarhia määrab ära selle, kes saab sigida. Hundikarjas saab sigida ainult juhtiv isas- ja emasloom. Metsseakarja prouad võtavad „jutule” vaid kõige vägevamat kulti. Omavahel territooriumi jagavad isastel tuleb omavahel võidelda koha eest hierarhias.
Taolised populatsioonid on võrdlemisi stabiilsed, kuid varieeruvad koos looduse muutusega.

Ilmastiku muutused

Suurte ilmastiku muutustega piirkondades varieerub tugevasti ka populatsioonide arvukus. Näiteks sõltub ilmastikust putukate arvukus, sest munad ja vastsed ei ela sageli külma talve üle. Kui ilmastikutegurid on noorjärkudele soodsad, siis võib selline populatsioon kiiresti kasvada. Tingimuste taastudes väheneb ka populatsioon.
Putukatel on ka palju looduslikke vaenlasi, kes neist toituvad. Putukate kõrget suremust tasakaalustab nende hea paljunemisvõime.

NB!

Arvukuse suurenemisel põhinevatel populatsioonilainetel on oluline evolutsiooniline ja levimisbioloogiline tähtsus. Lained võimaldavad populatsiooni laienemist, uute elupaikade hõivamist, seni eraldatud elupaikade ühinemist jms.

Kokkuvõte

Ökosüsteemis toimub loomuliku arengu käigus iseregulatsioon. Iseregulatsioon põhineb toitumissuhetel, mis esineb kõigi järjestikuste troofiliste tasemete vahel: toiduahela järgmine lüli toitub eelmisel tasemel asuvatest organismidest. Populatsiooni arvukuse kõikumised mõjutavad järgmisel troofilisel tasemel asuvate populatsioonide arvukust. Tulemusena püsib populatsioonide arvukus kindlates piirides ja ökosüsteem saavutab tasakaalu. Ökoloogiline tasakaal on ökosüsteemi seisund, kus populatsioonide arvukus püsib pikemat aega stabiilsena.
Eri liikidel juhivad iseregulatsiooni erisugused tegurid nagu liigisisene konkurents, isendite hierarhia, ränded jms.

Mõisted

ökoloogiline tasakaal
populatsioonilained
iseregulatsioon

Toiduahela lülid ja nende seosed

Toiduahela lülid ja nende seosed

Sissejuhatus

Eelnevalt õppisime tundma eluta ja elus looduse ökoloogilisi tegureid ja vaatlesime ökosüsteemi erinevaid tasemeid. Üks kahe elusorganismi suhete vorme on see, kus üks isend toitub teisest. Niisugust elus looduse ökoloogilist tegurit nimetatakse kiskluseks, looduses põhineb sellel toitumissuhtel toiduahel. Toiduahela lülid moodustavad ökosüsteemi erinevad troofilised tasemed.

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks:
teate

• toiduahela peamiste lülide omavahelisi toitumissuhteid;

mõistate

• toitumissuhete osa loodus- ja keskkonnakaitses;
• toitumissuhete osa inimeste tervislikus toitumises.

Ökosüsteemi kuuluvate populatsioonide omavahelised suhted avalduvad toitumisseostena

Ökosüsteemi erinevatel troofilistel tasemetel toitumissuhete alusel reastatud organismid moodustavad toiduahela. Toiduahela esimeseks lüliks on alati fotosünteesivad organismid. Kasutades päikesekiirguse kaudu saadud energiat ehitavad tootjad (taimed, vetikad ja fotosünteesivad bakterid) üles enda keha ehk toodavad orgaanilist ainet. Taimtoiduline jänes (I astme tarbija ehk herbivoor) sööb taimi, rebane (II astme tarbija ehk karnivoor) sööb jänest, kotkas sihib omakorda rebast. Kotkas on nn tipptarbija, kellele ei ole looduses vaenlast ega sobi ka inimese toidulauale (joonis 4.2.3.1.). Taimtoidulised loomad on toiduahelas alati I astme tarbijad. Edasine tarbijate jagamine astmetesse sõltub toiduahela keerukusest. 

Joonis 4.2.3.1. Toiduahela esimese lüli moodustavad alati fotosünteesivad organismid. Neile järgnevad taimtoidulised loomad ja loomad, kes toituvad taimtoidulistest. Nooled toiduahela lülide vahel näitavad aine ja energia liikumist.  

Tegelikult on toiduahel mõtte-eksperiment, mida looduses otseselt ei esine. Seal on suhted märksa keerukamad: suurem osa loomi toitub mitmest toiduobjektist, iga looma toidusedel oleneb tema liigist, suurusest jms. Seega on õigem rääkida toiduvõrgust, mis koosneb mitmest omavahel põimunud toiduahelast (joon. 4.2.3.2.). 

Joonis 4.2.3.2. Ühe ökosüsteemi hargnevad ja omavahel põimuvad toiduahelad moodustavad toiduvõrgu.

 

Kokkuvõte

Ökosüsteemi kuuluvate populatsioonide omavahelised suhted avalduvad toitumisseostena. Toitumissuhete alusel reastatud organismid moodustavad toiduahela. Ühe ökosüsteemi hargnevad ja põimuvad toiduahelad moodustavad toiduvõrgu.
Toiduahel on üles ehitatud troofiliste tasemetena vastavalt tarbitavale toidule. Esimese troofilise taseme moodustavad taimed, vetikad ja fotosünteesivad bakterid, kes sünteesivad päikesekiirguse toimel mineraalsetest ainest orgaanilist ainet. Teisel troofilisel tasemel on taimtoidulised loomad ehk I astme tarbijad, järgmisel tasemel on lihatoidulised loomad ehk II astme tarbijad. Edasine tarbijate jagunemine astmetesse sõltub toiduahela keerukusest.

Mõisted

tipptarbija
toiduahel
toiduvõrk

Ökosüsteemi struktuur ja selles esinevad seosed

Ökosüsteemi struktuur ja selles esinevad seosed:

Sissejuhatus

Järgnevates peatükkides õpime, millised on elu sisaldava ruumi osad Maal ja selles esinevad seosed.
Lugu sellest, kuidas kõik on kõigega seotud
2017. aasta suvel levis Eestis uudis: ühes Lääne-Viru mesilas hukkus lühikese aja jooksul miljoneid mesilasi.
Perenaise sõnul leidis ta ühel päeval mesilaste juurde minnes eest kirjeldamatu vaatepildi: taru ees oli laibameri. Võimalikule mürgistusele viitas mesiniku sõnul see, et tarumesilased olid tulijaid surmates püüdnud takistada korjelt saabuvate mesilaste tarru sisenemist. Mesilaste laipu oli massiliselt nii tarude ees kui sees. Mesinik kahtlustas naabruses asuvate rapsipõldude pestitsiididega mürgitamist lubamatus koguses ja viisil, seda kinnitas ka hilisem uurimine. Keskkonnaprobleemile järgnes varsti majanduslik tagasilöök. Kartes mürkainete toimet meele loobusid mitmed senised kliendid sellelt mesinikult mett ostmast. Kõik on kõigega seotud.
Mesilaste hukkumisel on looduses tõsised tagajärjed, sest nektarit koguvad mesilased on ühed peamised õistaimede tolmeldajad. Suurte ja jõuliste putukatena suudavad nad tolmeldada keeruka ehitusega õisi, millega iga sitikas hakkama ei saa. Kui pole tolmeldajaid, pole viljumist. Taimed jäävad kiduma ja mõned taimeliigid kaovad, väheneb inimest huvitav saak. Öeldakse ka üsna karmilt: „Kui kaovad mesilased, siis kaob pikkamööda ka elu Maal”.

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks:
teate,

• mis on ökosüsteem;
• milline on ökosüsteemi struktuur ning selles esinevad vastastikused seosed;
• mis on aineringe;
• mis on energiaringe;

oskate

• seostada ökosüsteemi struktuuri selles esinevate toitumissuhetega.

Ökosüsteem

Samal territooriumil elavad ja omavahel toitumissuhetes olevad elusorganismid ning neid ümbritsev eluta keskkond moodustavad isereguleeruva ökosüsteemi. Seega koosneb ökosüsteem nii elus kui eluta loodusest, mis on omavahel tihedas seoses (joonis 4.2.2.1.). Ökosüsteem on näiteks mets, tiik, niit, põld jms. Suurim ökosüsteem on Maa biosfäär.  

Joonis 4.2.2.1. Ökosüsteemi struktuur. Ökosüsteem koosneb elus ja eluta looduse elementidest, mis on omavahel tihedas seoses. 

Populatsioon ja kooslus

Ühisel territooriumil samal ajal elavad ühe liigi isendid moodustavad populatsiooni. Ühe populatsiooni isendid saavad omavahel vabalt ristuda ja nende asustusala on selgelt piiritletud.
Populatsiooni arvukus on näitaja, mis iseloomustab ühte populatsiooni kuuluvate isendite arvu. Kui tiigis elab 120 karpkala, siis on karpkalade populatsiooni arvukus selles tiigis 120. Kui selles tiigis elavad lisaks karpkaladele veel vesikirbud, kogred, kaldal kasvavad kalmused ja veepinnal vesiroosid, siis selles väga lihtsustatud ökosüsteemi näites on populatsioonide arv 5.
Organismide kogum ühes elupaigas moodustavad koosluse. Koosluse moodustavad üht elupaika asustavate erinevate liikide populatsioonid.

Ökosüsteemi elusosad rühmitatakse orgaanilise aine tekkimis- ja kasutamisviisi põhjal troofilisteks tasemeteks

I Tootjad on ökosüsteemis ainsad, kes suudavad kasutada päikeseenergiat. Rohelised taimed, fotosünteesivad bakterid ja vetikad fotosünteesivad päikesevalguse abil orgaanilisi aineid (ehitavad üles omaenese keha), kasutades selleks süsihappegaasi, vett ja mineraaühendeid.
II Tarbijad kasutavad toiduks taimi ja teisi loomi. Siia kuuluvad peamiselt loomariigi esindajad. Osa neist söövad taimi, teised loomi. Oma toidusedeli järgi jagunevad nad taimtoidulisteks (herbivoorid), lihasööjateks (karnivoorid), segatoidulisteks (omnivoorid)  jms.
Seega on taimede ja loomade toit põhimõtteliselt erinev. Taimed saavad kasutada eluta looduse elemente, loomad toituvad valmis orgaanilisest ainest. Taimed orgaanilisi ühendeid kasutada ei saa.
III Lagundajad tarbivad eelnevate tasemete surnud orgaanilist ainet (surnud taimi, loomi jm), lagundades seda taas lihtsamateks ühenditeks – veeks, süsihappegaasiks ja mineraalaineteks. Sellised ühendid on taimedele kättesaadavad ja need lähevad käiku uue orgaanilise aine loomisel. Lagundajate hulka kuuluvad näiteks seened, ussid, putukad, mõned bakterirühmad ning loomad jt. Taimede jaoks kättesaadavaid ühendeid ette valmistades sulgevad nad aineringe.
Toitumissuhted koos lagundajatega moodustavad ökosüsteemis tsükli ehk aineringe. Aineringe on nn suletud tsükkel. Seda hoiab töös päikese kiirgusenergia, mida võtavad vastu fotosünteesivad organismid (joonis 4.2.2.2.). 

Aineringe

Joonis 4.2.2.2. Aineringe on suletud tsükkel. Lagundajad mineraliseerivad surnud orgaanilise aine lihtsamateks, taimedele kättesaadavateks ühenditeks. 

Kuidas tekkisid fossiilsed kütused?

Kui tootjad toodavad rohkem, kui tarbijad suudavad kulutada või lagundajad lagundada, siis tekib orgaanilise aine depoo: mullahuumus, metsakõdu, turvas jm. Nii tekkisid kunagi ka fossiilsed kütused – põlevkivi, kivisüsi, nafta jm (joonis 4.2.2.3).

Joonis 4.2.2.3. Päikeseenergia liigub taimede kaudu kõigile teistele elusolenditele ja osa sellest ka ladestub.

Energiaringe

Maa ökosüsteemid saavad energiat päikesekiirgusena. Päikeseenergia liigub taimede kaudu kõigile teistele elusolenditele ja osa sellest ka ladestub. Osa energiast hajub soojusena õhku. Soojust hajub igast aineringe lülist, kuid fotosünteesijad toovad seda pidevalt juurde (joonis 4.2.2.4.).

Joonis 4.2.2.4. Energiaringe on avatud ringe. Igast lülist hajub välja osa tootjate poolt püütud energiast. 

 

Kokkuvõte

Ökosüsteem on looduslik isereguleeruv tervik, milles on aineringluse kaudu seotud kõik elusorganismid ja neid ümbritsev eluta keskkond. Ökosüsteemi troofilistel tasemetel asuvad tootjad, tarbijad ja lagundajad, kes on omavahel seotud aine- ja energiaringe kaudu. Aineringe on keemiliste elementide või ühendite pidev ringlus, mis hõlmab kogu biosfääri. Elemendid läbivad muundudes toidu- ja laguahela. Aine liigub biosfääris tsükliliselt, energia ühesuunaliselt. Nii aine- kui energiaringet hoiab töös päikeselt lähtuv kiirgusenergia.

Mõisted

aineringe
energiaringe
kooslus
taimtoidulised loomad ehk herbivoorid
lihatoidulised loomad ehk karnivoorid
lagundajad
segatoidulised ehk omnivoorid
populatsioon
populatsiooni arvukus
tarbijad
tootjad
troofiline tase
ökosüsteem
(https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/3624)

Ökoloogilised tegurid

Ökoloogilised tegurid

Abiootilised ja Biootilised ökoloogilised tegurid

Sissejuhatus

Iga organism sõltub teda ümbritsevast elukeskkonnast ja teistest elusolenditest, kes temaga seda keskkonda jagavad. Teadust, mis uurib organismide suhteid ja seoseid keskkonnaga nimetatakse ökoloogiaks. Ökoloogia uurib:

• eluta keskkonna mõju elusolenditele;
• organismidevahelisi suhteid;
• aineringeid ja seda, kuidas muutused aineringetes mõjutavad organisme.

Seega on algav peatükk esimene samm teel mõistmiseni, et looduses on kõik kõigega seotud ja et inimeste tegevus muudab nii või teisiti ka iseendi elukeskkonna tingimusi.

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks:
teate,

• mis on abiootilised ehk eluta looduse tegurid;
• mis on biootilised ehk eluslooduse tegurid;
• milline on abiootiliste tegurite mõju organismide elutegevusele;
• milline on biootiliste tegurite mõju organismide erinevates kooseluvormides;
• mis on ökoloogiline amplituud;
• mis on ökoloogiline nišš;
• kes on indikaatorliigid;

oskate

• analüüsida abiootiliste tegurite toime graafikuid;
• graafiliselt iseloomustada ökoloogilise teguri toimet elusorganismidele, kanda graafikule vastavaid andmeid;
• märgata abiootiliste tegurite muutumist;
• seostada abiootiliste tegurite toimet organismide elutegevusega;
• teha järeldusi indikaatorliikide esinemise alusel.

Ebapärlikarbi lugu

Keskkonnatingimuste rolli organismide elus aitab mõista Eesti ühe haruldasema looma – ebapärlikarbi – saatus. See veel paarsada aastat tagasi Eesti ja Liivimaa jõgedes levinud karp sattus massilise väljapüügi ohvriks ja kuulub nüüd range kaitse alla nii Eestis kui kogu maailmas (joonis 4.2.1.1.).
Ebapärlikarbi levila hakkas märgatavalt kahanema 20. sajandi algusaastail, kui rohkele väljapüügile lisandus intensiivse põllumajanduse mõju jõgede ümbruses ja valgaladel.

Ebapärlikarbi tutvustuseks

Ebapärlikarp on limuste hulka kuuluv selgrootu loom. Tal on paksuseinaline, kahe poolmega pruunikasmust koda, mis kasvab kuni 15 cm pikkuseks. Jõepõhjal liikumiseks kasutab loom lihaselist jalga, mille abil kaevub ta ka veekogu põhja. Ebapärlikarbid moodustavad jõepõhjas terveid kolooniaid, kindlustamaks sellise tiheasustuse läbi endale paremad tingimused viljastumiseks (joonis 4.2.1.2.).
Looma elus on olulisel kohal ümbritsev vesi. See siseneb kehaõõnde läbi sissevooluava ja väljub väljavooluava kaudu. Veest saab karp toitu ja hapnikku, sisenenud veevoolu abil toimub ka viljastamine. Karbi toiduks on taim- ja loomhõljum, samal ajal on ta ise toiduks veeimetajatele nagu näiteks ondatrad. Ebapärlikarbil on paremini arenenud kompimis- ja maitsmismeel, kuna neil puuduvad silmad. Ja tõesti - milleks põhjaliivas tõngujale suured ja väljendusrikkad silmad.

Looma elus on olulisel kohal ümbritsev vesi. See siseneb kehaõõnde läbi sissevooluava ja väljub väljavooluava kaudu. Veest saab karp toitu ja hapnikku, sisenenud veevoolu abil toimub ka viljastamine. Karbi toiduks on taim- ja loomhõljum, samal ajal on ta ise toiduks veeimetajatele nagu näiteks ondatrad. Ebapärlikarbil on paremini arenenud kompimis- ja maitsmismeel, kuna neil puuduvad silmad. Ja tõesti - milleks põhjaliivas tõngujale suured ja väljendusrikkad silmad!

Ebapärlikarbi tutvustuseks

Ebapärlikarp on limuste hulka kuuluv selgrootu loom. Tal on paksuseinaline, kahe poolmega pruunikasmust koda, mis kasvab kuni 15 cm pikkuseks. Jõepõhjal liikumiseks kasutab loom lihaselist jalga, mille abil kaevub ta ka veekogu põhja. Ebapärlikarbid moodustavad jõepõhjas terveid kolooniaid, kindlustamaks sellise tiheasustuse läbi endale paremad tingimused viljastumiseks.

Ebapärlikarbi seiklusrikas lapsepõlv

Kuu aja pärast vastsed vabanevad lõpustelt ja kaovad vette. Järgneb karbi elu kriitiline periood, kus ujuvatel vastsetel tuleb leida vaheperemees, kelle lõpustel edasi areneda ja uude elupaika liikuda. Meie oludes on vaheperemeheks jõeforell, meriforell, lõhe ja mõned teised kalaliigid. Vastsed jäävad kala lõpustele kuni järgmise aasta kevadeni. Siis langevad nad veekogu põhja ja kaevuvad üleni liiva sisse, kus veedavad järgmised 2 aastat. 

Juulis-augustis muneb emakarp mantliõõnde umbes 200 000 muna. Seal need uhutakse sissetuleva veega üle ning viljastatakse isaslooma seemnerakkude poolt (joonis 4.2.1.3.). Koorunud vastsed kinnituvad karbi lõpustele.

Seega sõltub ebapärlikarbi elu täielikult kaladest, kusjuures vastsete kandmine ei tekita kaladele mingeid probleeme. Sellist kooseluvormi kahe organismi vahel, kus üks pool saab kasu ja teisele poolele igasugune mõju puudub, nimetatakse kommensalismiks.

Ebapärlikarbi elu mõjutavad tingimused

• puhas, külm ja hapnikurikas vesi;
• elupaigaks sobiv veekogu põhi;
• sobivate vaheperemeeste leidumine;
• toidukonkurentide ja vaenlaste esinemine veekogus.

Puhas, külm ja hapnikurikas vesi

Ebapärlikarbid ja nende noorjärgud on vee omaduste suhtes väga tundlikud, eelistades elada külmaveelistes puhastes, elustiku poolest rikastes vooluveekogudes (joonis 4.2.1.4.). Vee happesus (pH) peab olema vahemikus 6–7. Vee temperatuur peab püsima alla 14˚C, kuna veetemperatuur üle 18˚C tekitab loomale juba probleeme.
Jahe vesi sisaldab rohkem hapnikku kui soe vesi. Lisaks hakkavad soojas vees küllaldase valguse ja toitainete juures vohama vetikad. Vetikad katavad karpide kodasid ja vee sissevooluavasid, mis viib lõpuks looma hukkumiseni.
Vee rauasisaldus peab olema madal. Vastasel korral tekib veekogu põhja koorik, mis takistab karpide liikumist ja noorjärkude kaevumist.

Elupaigaks sobiv veekogu põhi

Ebapärlikarbid ja nende noorjärgud on vee omaduste suhtes väga tundlikud (joonis 4.2.1.4.) Ebapärlikarbile saavad tihti saatuslikuks liigsed setted, mis katavad kinni karbile vajalikud elupaigad. Suur osa setetest võib pärineda jõest endast, kus veevool paigutab ümber jõe kalda- ja põhjamaterjali. Teine osa setetest tuleb veekogusse seoses inimtegevusega, eelkõige maaparandusega. Jõgesid ja nendesse suubuvaid ojasid-kraave süvendades ning õgvendades läheb liikvele kaldamaterjal - liiv, kruus jms. Jämedamad setted matavad ajapikku enda alla kärestikud ja kaldaalused süvikud, kus on ebapärlikarbile kõige soodsamad elupaigad.
Jõe setete koormust suurendavad sügiseti ka puudelt-põõsastelt pudenevad lehed. Veel eelmise sajandi keskel kasutati jõgede kaldaid karjamaadena, kaldaid niideti ja kaldavõsa raiuti kütteks. Seetõttu oli vähe vette varisenud puid ja voolusäng oli avatud valgusele.

Sobivate vaheperemeeste leidumine

Joonis 4.2.1.5. Lõhe

Ebapärlikarbi elu sõltub täielikult kaladest, kelle lõpustele kinnituvad karbi vastsed. Karbi arengu ja leviku teeb keeruliseks asjaolu, et peamised vaheperemehed nagu lõhe ja jõeforell on veekvaliteedi suhtes sama nõudlikud nagu karp isegi (joonised 4.2.1.5. ja 4.2.1.6.). Lisaks mõjutavad nende kalade arvukust veekogude rajatised nagu tammid ja paisutused, mis takistavad kalade liikumist kudealadele. Mõnel pool tõrjutakse need kalad välja võõrliigi, vikerforelli, poolt.

Sobivate vaheperemeeste leidumine

Joonis 4.2.1.5. Lõhe

Ebapärlikarbi elu sõltub täielikult kaladest, kelle lõpustele kinnituvad karbi vastsed. Karbi arengu ja leviku teeb keeruliseks asjaolu, et peamised vaheperemehed nagu lõhe ja jõeforell on veekvaliteedi suhtes sama nõudlikud nagu karp isegi (joonised 4.2.1.5. ja 4.2.1.6.). Lisaks mõjutavad nende kalade arvukust veekogude rajatised nagu tammid ja paisutused, mis takistavad kalade liikumist kudealadele. Mõnel pool tõrjutakse need kalad välja võõrliigi, vikerforelli, poolt.

Joonis 4.2.1.6. Jõeforell

Suhted toidukonkurentide ja looduslike vaenlastega

Põhja-Ameerikas tekitab ebapärlikarbile probleeme võõrliigina leviv rändkarp kui toidukonkurent.
Euroopa jõgedele ja kanalitele levis rändkarp laevade abil Musta mere jõesuudmetest juba 19. sajandil. Eestisse jõudis rändkarp 1930. aastatel tõenäoliselt Peipsi kaudu ja levis edasi teistesse veekogudesse. Tänaseks katab see karp Peipsi põhjas suured alad. Arvatakse koguni, et rändkarpi on Peipsis kaalu järgi rohkem, kui kõiki teisi loomi kokku.
Nagu pea kõik karbid, toitub ka rändkarp hõljumist, mida ta saab läbi kehaõõnsuse vett filtreerides. Seetõttu on massiliselt levinud rändkarp järvedes isegi kasulik, sest puhastab vett ja hoiab seda selgemana. Kuna ka ebapärlikarp toitub planktonist, siis on rändkarp talle toidukonkurent.
Teoreetiliselt kujutab ebapärlikarbile ohtu ka teine Eestimaale rännanud võõrliik – ondatra, kes karpidest toitub.
Viimaste aastakümnete nuhtluseks on saanud koprad, kes langetavad puid ja ajavad seeläbi setteid liikvele. Selle tulemusel vool aeglustub, karbid mattuvad setete alla ja hukkuvad. 2003. aasta sügisel kontrolliti ühes Eesti leiukohas koprapaisu lõhkumise järel setete paiknemist ja nende mõju karpidele. Uurijate esmase hinnangu kohaselt suri setete all ligikaudu poole kilomeetri ulatuses üle 5000 ebapärlikarbi.

Elusorganisme mõjutavad erisugused ökoloogilised tegurid

Iga organism sõltub teda ümbritsevatest keskkonnatingimustest. Mõned neist pärinevad eluta loodusest, need on eluta looduse ehk abiootilised tegurid: päikesevalgus, sademed, temperatuur, happesus, mineraalühendid jms.
Samal ajal sõltuvad kõik organismid ka teistest organismidest. Need on eluslooduse ehk biootilised tegurid. Keegi võib neid ära süüa (kisklus), nende arvel elada (parasiitlus), neid abistada ja vajada omakorda nende abi (sümbioos) jpm. Pea kõik elusorganismid võitlevad siin ilmas teiste organismidega valguse, toidu ja muu eluks vajaliku pärast. Sh võimaluse pärast jätta endast maha võimalikult palju järglasi. See on konkurents. Edukam on see, kellel on kõige rohkem järglasi.
Viimased 500 000 aastat on Maa erinevaid elukooslusi mõjutanud inimene. Seega lisandus eluta ja eluslooduse teguritele veel inimmõju. Nii näiteks mõjutas inimene ebapärlikarbi arvukust nii pärle kogudes kui ka karbi elutingimusi muutes.

Ökoloogiline amplituud

Organismid suudavad elada keskkonnategurite kindlas vahemikus. Seda vahemikku nimetatakse ökoloogiliseks amplituudiks. Tundlikel liikidel on see kitsam, vastupidavatel laiem. Viimased suudavad elada teatava keskkonnatingimuse laias piirkonnas.
Näide
Taimed kasvavad muldadel, mille happesus (pH) on vahemikus 3,5 kuni 9. 3,5 on pH miinimumväärtus (suurim happesus), mida enamus taimi talub. Elukeskkond happesusega üle 9 ületab samuti enamike taimede taluvuspiiri. Keskkonna happesus väljaspool neid piire on taimedele enamasti sobimatu. Igal taimeliigil on talle kõige sobivam ehk optimaalne pH vahemik, kus nad kõige paremini kasvavad (joonis 4.2.1.7.).

Joonis 4.2.1.7. Taimedele sobiv mulla happesus on pH vahemikus 3,5 - 9

Kus on elajal hea elada?

Liigi või populatsiooni püsimiseks vajalike keskkonnategurite kogumit, kus populatsioonil on elamiseks, arenguks ja paljunemiseks sobivad tingimused, nimetatakse ökoloogiliseks nišiks ehk ökonišiks. On selge, et kõik keskkonnatingimused (temperatuur, happesus, toitainete sisaldus jms) on harva ühekorraga liigi jaoks sobivaimas väärtuses. Sel juhul määrab populatsiooni edukuse antud elupaigas ära see tegur, mis kõige tugevamini piirab organismi toimetulekut. Sellist tegurit nimetatakse piiravaks ehk limiteerivaks teguriks ja kõnealust seaduspärasust nn tünnilaua printsiibiks. Reegli paremaks mõistmiseks kirjeldatakse tünni, mis koosneb ebaühtlase pikkusega laudadest – mõned on pikemad, teised lühemad. Tingimused määrab tünni kõige lühem laud, kust vesi välja voolama hakkab.
Nii näiteks ei piisa, kui teie salatipeenar on hästi hooldatud ja kastetud. Taimed jäävad kängu, kui nad ei saa piisavalt valgust. Valgus on antud juhul limiteeriv tegur.  

Indikaatorid

Mõne näitaja suhtes tundlikke ehk kitsa ökoloogilise amplituudiga liike võib kasutada indikaatoritena.
See tähendab, et teatud keskkonnatingimuste üle võib otsustada juba indikaatorliigi leidumise, arvukuse ja seisundi põhjal.
Indikaatorliike kasutatakse näiteks saaste tuvastamisel, vääriselupaikade valimisel jm. Selliste liikide põhjal saavad ajaloolased teavet muistsete asustuste arengu kohta, geoloogid maavara leidumisest ja muud sellist.

Kokkuvõte

Iga organism sõltub teda ümbritsevatest keskkonnatingimustest. Valgus, sademed, temperatuur, happesus, toitainete sisaldus jms on eluta looduse ehk abiootilised tegurid.
Samal ajal sõltuvad kõik organismid ka teistest organismidest, need on eluslooduse ehk biootilised tegurid. Organismidevaheliste suhete näiteks on sümbioos, kommensalism, parasitism, kisklus, konkurents jm.
Eluta ja eluslooduse ökoloogilistele teguritele lisandub veel inimmõju.
Organismid saavad elada teatud tingimuste vahemikus. Organismile sobivat ökoloogiliste tingimuste kogumikku nimetatakse ökonišiks. Mõned organismid taluvad laias ulatuses ökoloogilisi tingimusi, need on laia ökoloogilise amplituudiga liigid. Mõningaid kitsa ökoloogilise amplituudiga liike kasutatakse indikaatorliikidena keskkonna omaduste hindamisel.

Mõisted

abiootilised ehk eluta looduse tegurid
biootilised tegurid ehk elus looduse tegurid
indikaatorliigid
limiteerivad tegurid
ökoloogia
ökoloogiline amplituud
ökoloogiline nišš

<Tegemist on vabavaralise materjaliga>
(https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/3623)

Keskkond

Keskkond ehk miljöö (inglise keeles environment, saksa keeles Umgebung, Umwelt) on asjade, tingimuste ja suhete süsteem. Keskkond võib hõlmata kogu maailma selle mitmekesisuses, kuid keskkond võib olla ka näiteks looduslik (ökoloogiline, bioloogiline), majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline, tehnoloogiline või muu keskkond.

Sotsiaalne keskkond:

Sotsiaalne keskkond hõlmab suhteid muude (majandusega kaudselt või mitte seotud) ühiskonna allsüsteemide ehk institutsioonidega nagu kultuur, õigus, poliitika, kirik. Majanduslik keskkond on sotsiaalse keskkonna osa.

Majanduslik keskkond:

Majanduslik keskkond väljendub seostes regiooni-, riigi- ja maailmamajandusega.

Tehnoloogiline keskkond:

Tehnoloogiline keskkond hõlmab inimese poolt ümber kujundatud loodust ehk tehismaailma — tehnoloogiat ja tehnikat.

Ökoloogiline keskkond:

Keskkond ehk elukeskkond (ka looduslik keskkond, looduskeskkond) on organismi mõjutavate biootiliste ja abiootiliste tegurite (ökoloogiliste tegurite) kogum.
Abiootilised tegurid on näiteks valgus, temperatuur, vesi ja nii edasi. Biootilised tegurid on liigikaaslased ja kõik muud organismi ümbritsevad ja mõjutavad elusorganismid.
Iga keskkonnateguri suhtes on organismil taluvuspiirid, mille ületamine viib organismi hukkumiseni. Taluvuspiiride vahemik moodustab organismi ökoloogilise niši (ökoloogilise amplituudi). Eri organismidel on eri keskkonnategurite suhtes erinev taluvus, mida nimetatakse kohastumuseks. Taluvuspiiride väike nihkumine on aklimatiseerumine. Kui organismi ümbritsevate keskkonnategurite väärtused on tema taluvuspiiride lähedal, tekib organismil keskkonnastress.
Organismi poolt eristatavat keskkonda nimetatakse organismi omailmaks.

Ökoloogia

Ökoloogia (kreeka sõnast oikos 'maja, kodu' + logos "õpetus" või "sõna") on teadus organismide ja keskkonna (sh nii elus- kui eluta looduse) vahelistest suhetest. Ökoloogiat on defineeritud ka kui õpetust interaktsioonidest, mis määravad ära organismide leviku ja arvukuse. Interaktsioonid võivad olla isendite vahelised asurkondade sees ja eri asurkondade vahel. Isendite, asurkondade ja keskkonna vastastikmõjud moodustavad ökosüsteeme.
Ökoloogia mõiste võttis 1866. aastal kasutusele saksa bioloog, loodusteadlane ja filosoof Ernst Haeckel (1834–1919), kes kasutas sõna oekologie ja defineeris seda kui looma suhet tema orgaanilise ja anorgaanilise keskkonnaga.

Seos teiste valdkondadega

Ökoloogia on tihedalt seotud paljude teiste uurimisvaldkondadega. Ökoloogia on nii bio- kui keskkonnateadus ning on seotud tänapäeval nii matemaatika, molekulaarbioloogia kui ka sotsiaalteadustega. Ökoloogia on ka lähedalt seotud selliste uurimisvaldkondadega nagu etoloogia ja käitumisökoloogia, looduskaitsebioloogia ja biogeograafia.
Ökoloogial on mitmeid alakategooriaid. Taimeökoloogia keskendub taimedele ja taimekooslustele ning uurib taimede seoseid teiste organismide ja elutu keskkonnaga. Loomaökoloogia ehk zooökoloogia on teadus, mis uurib loomade isendite ja populatsioonidega kujunenud vastastikuseid suhteid ja keskkonnaseoseid.

Ajalugu

Algusaeg

Nagu paljudel uurimisvaldkondadel, ei saa ka ökoloogial leida kindlat alguspunkti ja praktilisest vajadusest tulenevana tundsid inimesed ökoloogilisi seoseid juba iidsel ajal. Ökoloogia arengu alguseks võib lugeda Vana-Kreeka õpetlasi, eriti Theophrastost, kes kirjeldas esimesena põhjalikult organismide vastastikuseid mõjusid teiste organismide ja keskkonnaga. Mutualismi kirjeldas esimesena Herodotos (suri 425 eKr), kes täheldas, et Niiluse krokodillid lasevad lindudel oma suust kaane nokkida. Selline suhe on kasulik mõlemale osapoolele: linnud saavad toitu ja krokodillid vabanevad parasiitidest. Ka Hippokratese ja Aristotelese töödes on viiteid ökoloogiale. Ökoloogilised kontseptsioonid nagu toiduahel, populatsiooni regulatsioon ja produktiivsus töötati algselt välja 17. sajandil mikrobioloogia isaks peetava Antonie van Leeuwenhoeki (1632–1723) ja botaaniku Richard Bradley (1688?–1732) poolt. Geograaf Alexander von Humboldt (1769–1859) oli ökoloogilise mõtlemise teerajaja ja üks esimesi, kes täheldas looduses esinevaid ökoloogilisi gradiente (ökokliin) ehk liikide vaheldumist piki üht keskkonnagradienti (nt liikide vaheldumine sõltuvalt maapinna kõrgusest) Tänapäevase ökoloogia rajajateks peetakse loodusloo uurijaid Alexander von Humboldti, James Huttonit ja Jean-Baptiste Lamarcki.

Alates 20. sajandi algusest

Tänapäevane ökoloogia on noor teadusharu, mis sarnaselt evolutsioonibioloogiaga sai suuremat teaduslikku tähelepanu alles 19. sajandi lõpus.
20. sajandi alguses arenes ökoloogia kirjeldavast loodusteadusest rohkem analüütiliseks. 1905. aastal avaldas Frederic Clements esimese ökoloogiaraamatu Ameerika Ühendriikides, tutvustades ideed taimekooslustest kui superorganismidest. See publikatsioon vallandas arutelu ökoloogilise holismi ja individualismi vahel, mis kestis kuni 1970. aastateni. Klementi superorganismi paradigma vaidlustas Henry Gleason, väites, et ökoloogilised kooslused arenevad unikaalsetest ja juhuslikest assotsiatsioonidest. See tajuline nihe asetas tähelepanu tagasi individuaalsete organismide elukäikudele ja sellele, kuidas need on kooslusega seotud. Raymond Lindeman kirjutas 1942. aastal uurimuse troofilisest dünaamikast ökoloogias, sellest sai alus suurele osale tulevastele uurimistöödele ökosüsteemide energia ja ainevoo teemadel. Robert E. MacArthur edendas matemaatilist teooriat, ennustusi ja teste ökoloogiavallas 1950. aastatel. Ökoloogia arengus on kaasa aidanud ka vene mineraloog ja geokeemik Vladimir Vernadski 1920. aastatel biosfääri kontseptsiooniga.
Ökoloogia populaarsus tõusis järsult 1960. ja 1970. aastatel seoses roheliste liikumistega, ökoloogial on tugevad ajaloolised ja teaduslikud seosed keskkonnajuhtimise ja keskkonnakaitsega.

Meetodid

Kuna ökoloogid tegelevad elussüsteemidega, mil on palju muutujaid, siis ei saa kasutada samu teaduslikke meetodeid mida kasutavad füüsikud ja keemikud. Tehnikaid ei ole kerge üle kanda ökoloogiasse ja tulemused ei saa olla kunagi sama täpsed kui füüsikas, keemias või mõnes paremini mõõdetavamas bioloogia valdkonnas. Hoolimata nendest probleemidest, saab paljut ka mõõta keemiliselt ja füüsikaliselt. Biostatistika areng, paremad proovivõtumeetodid ja eksperimentide keerukamaks muutumine võimaldavad ökoloogiale läheneda kvantifitseeritud statistilisel moel.

Ökoloogia harud

• Autökoloogia on ökoloogia haru, mis tegeleb organismide keskkonnanõudluste ja keskkonnasuhete uurimise ja kirjeldamisega.
• Demökoloogia ehk populatsiooniökoloogia on ökoloogia haru, mis uurib organismide populatsioone ja nende keskkonnaoludest johtuvat dünaamikat
• Sünökoloogia on ökoloogia haru, mis tegeleb liikidevaheliste suhetega ökosüsteemides, organismide mitmeliigiliste koosluste (ehk biotsönooside) ja nende dünaamikaga, liikide kooseksisteerimise mehhanismidega, koosluste keskkonnasuhetega.
• Ökofüsioloogia on bioloogias teadus organismide (või üldisemalt biosüsteemide) talitlustest seoses keskkonnatingimustega. Ta on ökoloogia ja füsioloogia piiriteadus.
• Ökofüsioloogia keskseks valdkonnaks on organismide adaptatsioonide uurimine. Eestis tegeletakse taimede ökofüsioloogiaga Tartu Ülikooli Ökoloogia- ja Maateaduste Instituudis, mida juhatab prof. Kirsta Lõhmus. Lindude ökofüsioloogiaga on tegelenud füsioloogilise ökoloogia prof. Peeter Hõrak. Putukate ökofüsioloogiaga on tegelenud Aare Kuusik, Anne Luik ja Alo Vanatoa Zooloogia ja Botaanika Instituudis ning hiljem Maaülikoolis.
• Taimeökoloogia hõlmab taimekoosluste ja taimeliikide ökoloogia uuringuid, käsitledes nende seoseid abiootilise keskkonnaga, samuti interaktsioone teiste organismidega erinevates ajamastaapides. Eestis tegeletakse taimeökoloogiaga Tartu Ülikooli Ökoloogia- ja Maateaduste Instituudis. Eestis tegelevad taimeökoloogiaga näiteks Kristjan Zobeli töörühm ja Martin Zobeli taimeökoloogia töörühm.
• Loomaökoloogia ehk zooökoloogia on teadus, mis uurib loomade (üksikisendite ja populatsioonide) ajalooliselt kujunenud vastastikuseid suhteid ja keskkonnaseoseid. Loomaökoloogia tähtsamad harud on toitumis- ja sigimisökoloogia.
• Rakendusökoloogia on ökoloogia valdkond, mis tegeleb ökosüsteemide majandamisel ja ökotehnoloogias esilekerkivate teaduslike probleemidega.
• Makroökoloogia on ökoloogia valdkond, mis tegeleb suureskaalaliste ökoloogiliste protsesside uurimisega. Makroökoloogiaga tegeleb Eestis Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudis Meelis Pärteli juhitav makroökoloogia töörühm.

Organisatsioonitasemed

• Geen
• Rakk
• Kude
• Organ
• Isend
• Populatsioon
• Kooslus
• Ökosüsteem
• Bioom
• Biosfäär

Mõisteid

• Ökosüsteem on isereguleeruv ja arenev tervik, mille moodustavad toitumissuhete kaudu üksteisega seotud organismid koos neid ümbritseva keskkonnaga. Ökosüsteem koosneb elus ja eluta komponendist.
• Ökoloogiline nišš on roll ja ruum, mida organism täidab ökosüsteemis. Igal liigil arvatakse olevat oma unikaalne nišš. Nišikontseptsiooni populariseerija G. Evelyn Hutchinson defineeris nišši kui piirkonda, kus organism saab edukalt paljuneda n-mõõtmelises hüperruumis, mille dimensioonideks on olulised keskkonnategurid.
• Biodiversiteet ehk bioloogiline mitmekesisus ehk elurikkus on mingi ökosüsteemi taksonoomiliste üksuste mitmekesisus; see hõlmab geneetilist, liigilist ja ökosüsteemide mitmekesisust, kuigi enamasti peetakse silmas liikide mitmekesisust. Võib ka öelda, et see on eluvormide varieerumise määr antud planeedi, bioomi, ökosüsteemi või liigi sees. Sõna "biodiversity" võeti kasutusele 1980ndatel Ameerika Ühendriikides. Biodiversiteet ehk bioloogiline mitmekesisus on jaotunud maakeral ebaühtlaselt ja sel on kombeks koguneda tulipunktidesse.
• Keskkonnategur või ökoloogiline tegur (ka keskkonnafaktor) on sellised aine, energia või informatsiooni vood, mis mõjutavad biosüsteeme ja mille mõjul toimuvad ökoloogilised interaktsioonid.
• Kooslus ehk biotsönoos tähistab samal geograafilisel alal elavaid interakteeruvaid eri liikide populatsioone, ökoloogiline süsteem, mis koosneb rohkem kui ühest liigist.
• Bioomid on struktuuri ja funktsiooni poolest sarnaste ökosüsteemide kogumid maakeral. Maismaa bioomideks on rohumaad, tundrad, kõrbed, troopilised vihmametsad ning parasvöötme okas- ja lehtmetsad. Veebioomid jagunevad magevee- ja merebioomideks.
• Biosfäär on globaalne kõigi ökosüsteemide kogum. Biosfääri saab kutsuda ka elu tsooniks planeedil Maa, biosfäär on isereguleeruv ja suletud süsteem, kui välja arvata päikese ja kosmiline kiirgus ning maa sisesoojus.
• Populatsiooniökoloogia ehk demökoloogia uurib liikide populatsioonide dünaamikat ja kuidas populatsioonid interakteeruvad keskkonnaga. Populatsioon koosneb sama liigi isenditest, kes elavad ja interakteeruvad samas elupaigas ja nišis.
• Metapopulatsioon koosneb rändavate või levivate isendite populatsioonidest. Rändavate või levivate isendite kaudu on need populatsioonid seotud ja moodustavad süsteemi.
• Sünökoloogia tegeleb liikidevaheliste suhetega ökosüsteemides, sünökoloogia uurib samal geograafilisel alal elavate organismide omavahelisi suhteid.

Eesti Generatsioonid

Töökollektiivis on nii noori kui ka vanu inimesi, miks nad üksteise suhtes mõnikord tõrjuvad on? Mida on vaja teada erinevatest generatsioonidest? Mõtle sinagi, millistesse põlvkondadesse jaotuvad sinu kolleegid, õpi nende omapära veidi paremini tundma ja oledki juba poolel teel.

Enne 1946. aastat sündinud, kutsutakse vaikseks põlvkonnaks, erapooletuteks, kohanemisvõimelisteks, traditsioonilisteks ja veteranideks. Peetakse ka suurimaks generatsiooniks.

Veteranid

Tööalane moto: “et saaks tehtud!” Konservatiivsed, kaalutletud ja lojaalsed töö- andjale.

Austavad autoriteete ning tööd. Seavad ja järgivad reegleid ning tajuvad maailma turvalisena. Enamik on teeninud sõjaväes, seetõttu austavad staaži, tiitleid ja auastmeid ning tunnevad end sellises süsteemis mugavalt. Kuna veteranid kasvasid teise maailmasõja ja suure depressiooni taustal, on neil väga praktiline maailmapilt ja teadmine, kuidas kehvadeks päevadeks raha kõrvale panna. Ei meeldi muutused ja mitmetimõistetavus, ei ole eriti riskialtid. Kasvanud suurtes peredes, elavad enamasti suguvõsaga samas linnas ja tihti sama katuse all. Olid lapsepõlves kaasatud täiskasvanu rolli täitma, nt nooremaid lapsi hoidma.

Märksõnad: pühendumine, riigimehelikkus, ohverdamine, raske töö, seadus ja kord, kannatlikkus, enne töö ja siis lõbu, reeglitest kinnipidamine, au, formaalne riietus.

Iseloomustavad aspektid: teine maailmasõda, küüditamine, metsavendlus, spordiühing Dünamo, Sirbi ja Vasara esimene number, Miki Hiir, raadio, Tarzan.

Tuntud esindajad: Arvo Pärt, Fred Jüssi, Reet Linna, Tõnis Kõrvits, Johnny Cash, Jack Nicholson, Dustin Hoffman, Bob Dylan, Neil Armstrong, Clint Eastwood.

Aastatel 1946–1964 sündinud. Neid iseloomustab ambitsioonikus, rööprähklemine, kõrgem haritus võrreldes ülejäänud kolme generatsiooniga, tugev töö-eetika ning lojaalsus nii karjäärile kui ka tööandjale.

Beebibuumi inimesed

Tööalane moto: “tööta, kuni kukud!” Peetakse 60tunnise töönädala leiutajaks.

Pensionile jäämine ei ole karjääri lõpp, vaid üleminek teistsugusele karjäärile. Väga optimistlikud ja usuvad, et kui endale eesmärke seada ja kõvasti tööd teha, on võimalik kõike saavutada. Seavad pikaajalisi eesmärke ja järgivad „pole valu, pole kasu” põhimõtet. Enamasti on neil tööl juhtkonnaga armastan-vihkan suhe ja nad on hea meelega valmis võimu õõnestama, samas soovides ise liidri positsiooni haarata.

Elustiil meenutab töönarkomaani oma. Tasakaal on nende jaoks omapärane idee, kuid mitte reaalne võimalus. Nende ja uuema generatsiooni kolleegide vahel võib tekkida pingeid, sest nad eeldavad ka teistelt samasugust tööeetikat ja töötunde. On tarbijad ja nende edu korral on seda selgelt näha. Peresid iseloomustab kõrgem lahutuste arv, väiksem laste arv (2–3), kodused emad ja eri põlvkondade elamine üksteisest pikkade vahemaade kaugusel. Pidid samuti lapsepõlves täiskasvanu rolli täitma. Sarnaselt veteranidega tajuvad maailma turvalisena.

Märksõnad: optimism, orientatsioon meeskonnale, personaalne vaevatasu, tervis ja heaolu, isiklik areng, noorus, töö ja kaasatus, high-end äri-vabaaja riietus.

Iseloomustavad aspektid: kolhoosid, II suurküüditamine, Mustamäe linnaosa ehitamine, valmis Tallinna laululava, otserong Moskvasse, Martin Luther King Jr., televisioon, kohevad seelikud, rahu märk.

Tuntud esindajad: Hendrik Toompere, Edgar Savisaar, Mart Laar, Elmo Nüganen, Anu Saagim, Erika Salumäe, Tõnu Õnnepalu, Paavo Järvi, Oprah Winfrey, Bono, Tom Hanks, Bill Clinton, Madonna, Denzel Washington, Bill Gates, Johnny Depp ja Whitney Houston.

Aastatel 1965–1980 sündinud. Reaktiivsed, iseseisvad, paindlikud ja hästi kohanevad töötajad.

X-generatsioon

Moto: “kui see pole katki, ära paranda”. Ei näe mõtet aja raiskamises vähem oluliste tegevuste peale.

Puudub austus teenistuse, tiitlite ja auastmete vastu, kuna kuigi nende vanematel võisid olla kõik mainitud kolm, kaotasid nad raskel ajal siiski töö. Karjäär moodustab mosaiigi tööst, õppimisest ja perekonnast. Nad töötavad, et elada ja vaatavad maailma kerge küünilisuse ning umbusaldusega. Kasvasid üles üksinda, kuna nende mõlemad vanemad olid tööl. Samal ajal tõusis lahutuste arv ja üksikvanemad said ühiskonnas normiks. Tõusev trend oli kahe sissetulekuga pered.

Perekonnad (keskmiselt 1,7 last) asusid teineteisest üha kaugemale elama, lapsed ei osalenud eriti täiskasvanute kohustuste täitmises. Seetõttu iseloomustab mõtlemisviis “me peame oma laste osas paremini käituma”. Näeb maailma ebaturvalisena, on ettevaatlik pühendumise, professionaalsuse ja erinevate isiksuste osas.

Märksõnad: küünilisus, pessimism, kohanemine muutustega, iseseisev toimetulek, low-end äri-vabaaja riietus.

Iseloomustavad aspektid: 5-päevane töönädal, hakati jõustama üldist keskharidust, trollibussiliin, Tallinna–Helsingi laevaliin, “Kevade,” Lasnamäe linnaosa ehitus, Iraani pantvangikriis, John Lennoni mõrv, platvormkingad, Simpsonid ja õhtused seebikad.

Tuntud esindajad: Taavi Rõivas, Indrek Hargla, Navitrolla, Mailis Reps, Urmas Reinsalu, Markko Märtin, Janika Sillamaa, Kristina Šmigun, Tiit Ojasoo, Andrus Värnik, Barack Obama, Jennifer Lopez, Tom Cruise, Michael Jordan, Jennifer Aniston, Demi Moore, Cameron Diaz, Mariah Carey, Reese Whiterspoon, Leonardo DiCaprio.

Aastatel 1981–2000 sündinud. Põlvkond kasvas sarnases keskkonnas x-generatsiooniga, kuid tegu on erineva kasvatusstiiliga (näiteks “aeg maha” põhimõte, mitte ataata). Väga teadlikud globaalsest keskkonnast, avatud ja tolerantsed eri rasside, vanuserühmade, rahvuste, seksuaalse suundumuse ja muu suhtes. Samuti sotsiaalselt teadlikud ja murelikud isikliku turvalisuse pärast.

Y-põlvkond

Eeldab, et saab mõjutada oma tööd puudutavaid tingimusi ja et tööandja kohandab tööd tema kui kliendi vajadustele vastavalt.Väga ettevõtlik ja tehnoloogiateadlik. Ei kujuta ette maailma ilma mobiilseadmete ja 24/7 ühenduseta.

Suur huvi meeskonnatöö vastu ja vaatamata erinevatele diskussioonidele rööprähklemise osas, nihutab korraga mitme tegevuse elluviimisel jätkuvalt piire.

Enamasti oma vanematega paremates suhetes kui eelnev X-generatsioon ja beebibuumi inimesed. Lapsepõlv möödus finantsbuumi saatel, 1990ndal toimus stabiilne sissetuleku kasv ja hiljem majanduskrahh. Milleenlaste vanemate keskmine iga on varasemast kõrgem ja pered väikesed. Oluline aspekt on vanemate haritus – ühes peres neljast on vähemalt ühel vanemal kõrgem haridus.

Märksõnad: õigeaegsus, enesekindlus, saavutusvajadus, sotsiaalne võrgustik, online-elud, rööprähklemine, lühike keskendumisvõime, kõrged ootused, millegi muutmine, tolerantsus, keskkonnateadlikkus, autentsus, perekond, globaalne perspektiiv, tehnoloogia, isiklik vabadus, meeskonnatöö, riietus – mis iganes mugav on.

Iseloomustavad aspektid: valmis Tallinna Olümpiapurjespordikeskus, Postimaja, hotell Olümpia, uus Pirita tee ja lennujaamahoone, Moskva olümpiamängude purjeregatt Tallinnas, XX üldlaulupidu, öölaulupeod, Rock Summer, iseseisev Eesti, talongid, Erki Noole OMi kuldmedal, Eesti Eurovisiooni võit, 9/11 USAs, esimene kloonitud lammas Dolly, Iraagi sõda ja rahumissioon, printsess Diana surm, Pokemon, Harry Potter, Super Mario, Britney Spears ja Bart Simpson.

Tuntud esindajad: Priit Võigemast, Tanel Padar, MaarjaLiis Ilus, Lenna Kuurmaa, Tanel Sokk, Ragnar Klavan, Alfred Kongo, Voldemar Väli, Anne Hathaway, Natalie Portman, The Jonas Bros, Daniel Radcliff, Rihanna, Megan Fox, Miley Cyrus, Scarlett Johanson, Lady Gaga, Shia LaBeouf.

Generatsioonid

Mõisted selgeks: beebibuumeritest z-ni. Vaata järele, millisesse põlvkonda kuulud sina. 7 minuti lugemine.

Y-generatsioon ehk Millenniaalid ehk Lumehelbekesed on trendikas jututeema. Pole aga kindel, kui paljud meist teavad, kus lõpeb “X” ja algab “Y”? Võtsime ette WJSchroer’i, Merriam-Websteri, Live Science’i uuringumaterjalid ja panime kokku ülevaate kõikidest praegu päevakorral generatsioonidest ja nende iseloomulikest joontest.

“Lumehelbekesed” nagu ka “beebibuumerid” ja “Gen X” on argižargoonis levinud sõnakõlksud, millega iseloomustatakse… mida iganes parasjagu vaja on. “Lumehelbeke” võib tähendada nii kiuslikku radikaalfeministi kui lödinäpust memmepoega.
Turundajate kõnepruugis on “Y-generatsioon” omandanud halvaendelise tähenduse, sest Millenniaalidele midagi müüa on tõsine peavalu. Ja kui päev kirja ei lähe, lajatatakse kõigile helvestele ja tähestiku viimastele tähtedele omakorda otsa soome keelest laenatud “pehmo”. Nüüd peaks igal juhul selge olema, et Y-st midagi head tulla ei saa.
Meedia on vastandamisele ja halvustamisele kõvasti hoogu andnud ning üldsus on üsna kiirelt omaks võtnud teadmise, et kõik see, mis tuleb pärast “ikse” on kaotanud sideme “päris” eluga.
Teeme selle siis kohe selgeks: neid nn. lumehelbekesi on igas generatsioonis, Y ei ole erand. Nii nagu on igas generatsioonis seksuaalselt vabameelseid, arusaamatu maailmavaatega tüüpe, töönarkomaane, gurmaane ja amortiseerunud Linnahalli kunstilisi juhte.

Generatsioon, eesti keeles ka “põlvkond”, “sugupõlv”, on ligikaudu ühevanuste inimeste kogum. Põlvkonnateooria üks olulisemaid autoreid Karl Mannheim loeb põlvkonnaks enam-vähem ühel ajal sündinud inimeste rühma, kes on koos läbi elanud olulise ajaloolise sündmuse, mis vormib nende sotsiaalse teadvuse.
Mannheimi arvates ei ole põlvkond vaid sotsiaalsetel suhetel põhinev üksus. Areng on pigem vastupidine – inimesed koonduvad mõttelistesse gruppidesse, teadvustades oma põlvkondlikku kuuluvust.
Põlvkonna moodustamisel olulised sotsiaalne interaktsioon indiviidide vahel, defineeritav sotsiaalne struktuur ja järjepidevusel põhinev ajalugu. Vastasel juhul eksisteeriksid põlvkondade asemel vaid sünd, vananemine ja surm.

Põlvkonnateooria on aluseks eri generatsioonide nimetamisel ja määratlemisel. Alljärgnevalt on iga põlvkonna puhul välja toodud keskne sündmus, orienteeruv esimene ja viimane sündimise aasta ning üldistatult generatsiooni iseloomulikud jooned.

Disclaimer: Põlvkondade määratlus on kogutud ja kirjutatud Ühendriikide kontekstis Eestis jooksevad eri generatsioonide piirid enam-vähem sarnaselt,  nimetus ja  üldiseloomustus võib erineda, kesksetest sündmustest sõltuvalt, aga ühtne viitematerjal teadaolevalt puudub.
Näiteks nimetatakse enne 1946. aastat sündinuid “vaikivaks põlvkonnaks” ning beebibuumerite aega ka EÕM ja EÜEkate  ajastuks. Ühte versiooni Eesti generatsioonidest võib lugeda siit.

 SUURE MAJANDUSLANGUSE AJAJÄRK

Sündinud: 1912-1921
Täisealiseks saanud: 1930-1939

Suure majanduslanguse aja inimesed kalduvad olema konservatiivsed, kompulsiivsed säästjad, hoiavad võlataseme madala ning eelistavad madala riskiga finantstooteid. Kalduvad tundma vastutust jätta oma lastele pärandus. Pigem patriootlikult meelestatud, neid iseloomustab suhtumine “enne töö, siis lõbu”, respekt autoriteetide vastu ning moraalse kohustuse tunne.

II MAAILMASÕDA

Sündinud: 1922 to 1927
Täisealiseks saanud: 1940-1945
Selle kohordi inimesed jagasid ühist eesmärki võita Saksamaa ja tema liitlased. Selles grupis oli aktsepteeritud “edasilükkamise” tunne, kontrastsena suhtumisega , milles rõhk on “minul”, iseendal – hilisemate põlvkondade (nt. põlvk. X) puhul.

SÕJAJÄRGNE KOHORT

Sündinud: 1928-1945
Täisealiseks saanud: 1946-1963
Sel põlvkonnal olid märkimisväärsed võimalused töös ja hariduses seoses sõja lõppemise ja sõjajärgse majandusbuumiga Ameerikas.
Sellegipoolest, Külma Sõja pingete kasv, tuumasõja võimalikkus ning teised senitundmatud ohud põhjustasid kogu põlvkonnale arvestatavat ebamugavust ja ebakindlust. Selle grupi inimesed väärtustavad turvalisust, mugavust ja tuttavaid, tuntud tegevusi ning ümbrust.

TÕUSUAJA LAPSED EHK BEEBIBUUMERID I

Sündinud: 1946-1954
Täisealiseks saanud: 1963-1972
Kaua aega defineeriti Beebibuumeritena neid, kes on sündinud ajavahemikus 1945-1964. See teeks põlvkonna väga suurearvuliseks ja hõlmaks inimesi, kelle vanus erineks 20 aastat.
Võrrelda 1964. aastal sündinuid 1946 sündinutega ei toiminud, elukogemused olid täiesti erinevad. Hoiakud, käitumismustrid ja ühiskond olid väga erinevad.
Tegelikult moonutati Beebibuumerite kontseptsiooni algse liiga laia ajaspektriga kõiki elemente, mis aitavad määratleda kohorti.
Esimene Buumerite segment oli piiratud Kennedy ja Martin Luther King’i mõrvamistega, Vietnami sõja ja Kodanikuõiguste liikumisega.
Buumerid I olid selles sõjas või protesteerisid selle vastu. Buumerid II ehk Jones’i põlvkond jäid kõigest sellest välja.
Beebibuumeritel I olid head majanduslikud võimalused ja nad olid suuresti optimistlikud Ameerika ja oma elude potentsiaali osas, Vietnami sõda välja arvatud.

BEEBIBUUMERID II EHK JONES’I PÕLVKOND

Sündinud: 1955-1965
Täisealiseks saanud: 1973-1983
See esimene Watergate’i-järgne generatsioon kaotas optimistlikud vaated ja suure osa oma usust valitsusse, mida jagasid Beebibuumerid I.
Majanduslikud võitlused sh. 1979.a. naftaembargo tugevdasid tunnet “ise iseenda eest väljas”. Seda põlvkonda iseloomustab nattsissism ning eneseabile pühendumine. Eri institutsioonidel on Beebibuumerid II silmis kahtlane maine.
Kui Buumeritel I oli Vietnami sõda, siis Buumertitel II oli AIDS. See haigus sai osaks nende initsiatsiooniriitustest.
Buumerite II põlvkonnal ei olnud Buumerite I klassi eeliseid, sest parimatest töökohtadest, võimalustest, elamispindadest, jne olid paljud juba hõivatud suurema ja varasema grupi poolt. Nii põlvkond X kui Buumerid II kannatavad sellepärast, et jäävad Buumerite I põlvkonna varju.

PÕLVKOND X

Sündinud: 1966-1976
Täisealiseks saanud: 1988-1994
Mõnikord viidatakse X-generatsioonile kui “kadunud” põlvkonnale, mis oli esimene “sneprivõtme” laste põlvkond, nende ellu kuulus palju aega lasteaias ja palju lahutusi.
Tuntud kui põlvkond, mille valimisaktiivsus on madalaim kui kui kõigil teistel, iseloomustatud Newsweek’i poolt kui “generatsioon, mis jäi kõrvale ilma kunagi uudiseid sisse lülitamata ning ühiskonna sotsiaalsetesse probleemidesse süvenemata.”
Põlvkond X’i iseloomustatakse kui tugevalt skeptilist, “mis mina sellest saan” hoiakuga ja kõigi aegade kõige viletsama muusika poolest, mis iial populaarseks saanud.
Nüüd, nende täiskasvanuks saanutena, kirjeldatakse selle generatsiooni lapsena läbi elatud abielulahutust “nende elu ühe määravaima kogemusena, mis kujundab nende rajatavaid peresid” (William Morrow, Generations).
X põlvkond on vaieldavalt kõige paremini haritud põlvkond, kellest 29% omandab bakalaureuse või veel kõrgema kraadi (6% kõrgem kui eelmine kohort).
Selle hariduse ning kasvava küpsusega loovad nad perekondi suurema ettevaatlikkuse ning pragmatismiga kui nende vanemad. Muretsetakse palju perede purunemise vältimise ning laste ilma vanema juuresolekuta kasvamise ning ka finantside planeerimise pärast.

PÕLVKOND Y EHK MILLENNIAALID

Sünd.: 1977-1994 /1980-1995
Täisealiseks saanud: 1998-2006

Y-GENERATSIOONI MÕJUTANUD SÜNDMUSED JA ARENGUD
Lahesõda
Berliini müüri langemine
Skandaalid ärimaailmas
Multikulturlismi ja globaliseerumise kasv
Terrorism
Kiirelt laienev tehnoloogia, eriti Internet
Multitasking/rööprähklemine

Y-generatsioon võib tunduda nõudlik ja kannatamatu, kuid tuleb silmas pidada aega ja ümbrust, milles sellesse kuuluvad inimesed on kasvanud: näiteks uudiste levikuks ei kulu päevi ega isegi tunde, need levivad interneti teel sekunditega.
Nende suhtumist autoriteetidesse on mõjutanud ohtrad poliitikute ja ärimaailma tegelaste skandaalid, millele nad tunnistajaiks on olnud. Pelgalt positsioonist või ametinimetusest ei piisa, et neis austust äratada, selleks peab väidetav autoriteet tõestama neile oma terviklikkust isiksusena.
Olles näinud oma vanemate rasket tööd lõppevat koondamise või töölepingu lõpetamisega, ei ole nad automaatselt valmis tööd esikohale seadma. Selle asemel tahavad nad elu ja töö tasakaalu, mis jätab aega pere, sõprade, vabatahtliku töö, spordi, rahavaürituste ja enesearendamise jaoks.

Y-GENERATSIOONI ISELOOMUSTATAKSE KUI:
– tehnoloogia-osavaid – sündinud arvutite, CD’de, MP3’de jne keskele
– tasakaalustatuid – kaasates rohkem elu töö-ja-elu tasakaalu
– optimistlikke- positiivne vaade tulevikule, kuid samas praktilise meelega
– arenenud kodanikuteadvusega inimesi – aktiivsed kogukonna asjades
– kaasavad – kõik on võrdsed hoolimata pinnalistest erinevustest
– võimelisi mitut asja korraga tegama (multitasking)
– aktiivseid ja huvitatuid – soovivad olla kõikjale kaasatud

Y-generatsioon on rassiliselt ja etniliselt palju mitmekesisem, kõikvõimalike infokanalite paljususe tõttu auditooriumina palju segmenteeritum.
Millenniaalid on vähem brändiloojalsed ning interneti kiirus on muutnud selle kohordi väga paindlikuks ja muutlikuks oma moe-eelistuste ja stiiliteadlikkuse poolest, samuti selles, kus ja kuidas neid kommunikeeritakse.

Z-GENERATSIOON

Sündinud: 1995-2012
Täisealiseks saanud: 2013-2020

Me ei tea Z-generatsioonist veel suurt midagi…kuid me teame palju keskkonnast, milles nad üles kasvavad. Ümbritseva keskkonna mitmekesisus teeb järgmise põlvkonna koolid kõigi aegade kõige mitmekesisemaks.
Tehnoloogia kasutamine teeb võimalikuks individuaalse, kustomiseeritud juhendamise; ligipääs kogunenud õppimisviiside arhiivile aitab igale õppurile erinevalt läheneda ning seeläbi õppimisprotsessi parandada või kiirendada.
Z põlvkonna lapsed kasvavad üles keerukas meedia- ja arvutikasutuse keskkonnas ning neist saavad selles vallas veel nutikamad eksperdid kui nende eelkäijad Y põlvkonnast.

JÄRGMISED:

Z põlvkonna järel ei tule mitte ZZ TOP nagu naljahambad pakuvad vaid Alpha. Need on lapsed, kes sünnivad umbes-täpselt alates 2012. aastast kuni 2021. aastani ning saavad täiskasvanuks XXI sajandi kolmekümnendatel. Nende järel omakorda tuleb generatsioon Beta ja siis Gamma. Ja nii jätkub see kuni kreeka tähestik ka otsa saab…